Friday, December 30, 2011

17. Venemaa veerandtund: Venemaa 2011

17. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (30.12.2011).

Teemaks Venemaa aastal 2011. Mis toimus Venemaal lõppeval aastal sisepoliitikas, välispoliitikas, majanduses? Mis jäi sõelale postiivset ja negatiivset?

Vestlemas Karmo Tüür ja Viacheslav Morozov, Tartu ülikooli CEURUS programmi professor.

Salvestise pikkus 18:14, faili suurus ca 17 Mb. (saade vene keeles)

kuulda saab siin

Wednesday, December 28, 2011

Venemaa aastal 2011

Aastalõpp on kokkuvõtete aeg. Minu puhul tähendab see, et tuleb üle vaadata, mis toimus Venemaal. Kõike ei saa mõistagi ühe kirjatüki sisse ära suruda, kuid traditsiooniliselt proovin tuua välja mõned märgilisemad momendid sisepoliitikas, välispoliitikas ja majanduses

Sisepoliitika
Aasta algas Venemaal jõhkra mürtsatusega. Plahvatus Domodedovo lennujaamas, mis kuulutas Venemaal vinduva kodusõja jätkumist. Ehkki ametlikult on Põhja-Kaukaasias olukord kontrolli all, pole sinna uputatud miljardid suutnud tuua nö lõplikku lahendust.

Üha süvenev kaukasofoobiat saabki nimetada Venemaa võimude suurimaks sisepoliitiliseks läbikukkumiseks. Tegemist on äärmiselt ohtliku protsessiga, mis võib pikas perspektiivis viia liitriigi lõhenemiseni (olgu meelde tuletatud, et Venemaa on siiski föderatsioon, mis koosneb üpris eri-ilmelistest tükikestest).

Ehkki aasta lõpus toimunud valimisi on saatnud erakordse ulatusega protestid, saab valimiste tulemust kui sellist nimetada siiski väikeseks võiduks – kõik läks ju nii nagu pidi, võimupartei säilitas ülekaalu ja liitlasparteidele (mida opositsiooniks kuidagi nimetada ei saa) anti pisut suurem tükk parlamendipirukast. Toimunu võib küll osutuda Pyrrhose võiduks, kuid see selgub alles hiljem.

Välispoliitika
Nähtavaima eduna toon välja liitumislepingu Maailma kaubandusorganisatsiooniga. Ehkki lugu pole veel päris lõppenud (leping vajab veel ratifitseerimist Vene parlamendis), kuid üldiste mängureeglite ülevõtmine toob enamasti ainult kasu.

Ebaõnnestumiseks saab ehk nimetada vastuseisu raketikilbi laienemisele. Vaatamata Venemaa ägedale vastuseisule läheb protsess edasi. Venemaa ägedasõnalise suursaadiku NATO juures Dmitri Rogozini tagasikutsumist võib hea tahtmise korral tõlgendada lüüasaamise tunnistamisena.

Üldistusena tõdevad paljud analüütikud, et Venemaa keskendub üha enam oma piirkonnale ning on muutumas globaalsest mängurist regionaalseks tegijaks.

Majandus
Valimiste-eelsel ajal avas Kreml oma rahakoti rauad ja pumpas meeletult raha siseriiklikesse projektidesse – olgu näiteks kasvõi Moskva uus ringtee või Skolkovo.

Meeletu korruptsioon ja ebaefektiivne majandamine sõi paraku aga enamuse ressursse ära ja kogu pingutuse kasutegur on jäänud üsna madalaks. Valusaim pettumus tabaski võime valimispäeval, kui selgus, et rahva poolehoidu pole õnnestunud osta.

Edulooks võib aga nimetada Läänemere gaasijuhtme avamist. Ehkki selle projekti mõttekuses ja jätkusuutlikkuses kahtleb siiani enamik vaatlejaid, on märgilises mõttes tegu siiski õnnestumisega – sidemete tugevdamisega oma peamise Euroopa liitlasega ehk Saksamaaga.

Estica
Olen alati aasta ülevaadetes kirjutanud midagi ka Eesti-Vene suhete kohta, kuid seekord olen pisut nõutu. No ei toimunud lihtsalt midagi sellist, mida vääriks eraldi väljatoomist.

Aga ehk see ongi hea? Kui pole uudiseid, siis pole ju ka halbu sõnumeid!

Kokkuvõtteks – Venemaa jaoks polnud see aasta just kõige parem. Kuid see-eest Venemaa kodanike jaoks oli see ärkamise moment. Maailma nö aasta inimeseks valitud „anonüümne protestija“ on ju pisut ka venemaalase nägu.

Karmo Tüür
27.12.2011

-------------------

lugu ilmus 28.dets Pärnu Postimehe tasulises versioonis

Monday, December 26, 2011

Venemaalaste ärritusest


Delfi küsis, et mis Venemaal lahti? Miks rahvas on tänavail, mida nad tahavad ja mis kõigest sellest võib tulla?

Lugu saab lugeda
siin.

Saturday, December 24, 2011

Ennetähtaegsed valimised Venemaal?


Mis arvate, kas Venemaa Föderatsioonis on võimalikud erakorralised valimised? Teisisõnu - kas praegune Riigiduuma (mis valiti 4.dets 2011) istub oma ametiaja lõpuni või tuleb neil lahkuda, kuna kuulutatakse välja erakorralised valimised?

Oma arvamus ütle välja küsitluses siinse blogi paremas ülanurgas.

Friday, December 23, 2011

Разбор полётов: Põhja-Korea ja Venemaa


Selle aasta viimases saates oli jutuks Põhja-Korea juhi surma ja Venemaa parlamendivalimiste järellainetused.

Põhja-Korea on üks maailma suletumaid riike. Isegi selle viimatise juhi Kim Tšong-Ir (
Kim Chŏng-il) sünni- ja eluloo kohta polnud välisvaatlejad ühel arvamusel. Kuid nüüd on ta surnud ning võimu peaks üle võtma tema noorim poeg Kim Tšong-Un. Ka sellest noorest mehest teatakse väga vähe, kuid suhteliselt kindel on, et vähemalt esialgu saamad nõunikud omama suuremat kaalu kui kunagi varem ... mis aga tähendab, et teatud võimuvõitus saab olema paratamatu. Jutuks on ka Põhja-Korea ideoloogiline alus - "tshutshe".

Venemaa parlamendivalimiste järel on rahvas tänavaile tulnud. Muidugi mitte kõik, aga märkimisväärne osa ja mis peamine - edukas keskklass. Putini reaktsioon ja rahva enda rahulolu oma julgusega annavad põhjust teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Põnevust lisab see, et kevadel on sama rahva ja sama juhi osalusel vaja korraldada presidendivalimised.

21.dets eetris olnud saates räägivad Karmo Tüür (Tartus), Harri Tiido (Brüsselis) ja saatejuht Jevgenia Garanža (Tallinnas). Kuulda saab siit.

16. Venemaa veerandtund: Moskva meeleolud

Soovin kõigile mõnusat jõuluaega. Omapoolseks väikeseks kingituseks meisterdasin intervjuukese Krister Parisega :)

16. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (23.12.2011).

Teemaks Moskva meeleolud. Peale 4.detsembril toimunud parlamendivalimisi hakkas olukord Venemaal - aga eelkõige Moskvas - käärima. Eks rahulolematuse märke oli ennemgi, kuid nüüd tuli rahvas tänavatele ning hakkas esitama poliitilisi nõudmisi. 10.detsembril toimunud protestide jätkuüritusena peaks midagi suuremat toimuma juba homme, 24.detsembril - ning seda taas mitte ainult Moskvas. Mis toimub? Sellest räägimegi.

Vestlemas Karmo Tüür ja Krister Paris, Eesti rahvusringhäälingu korrespondent Moskvas.

Salvestise pikkus 17:41, faili suurus ca 17 Mb. Kuulda saab siin.



Tuesday, December 20, 2011

Venemaa väljakutsed

Venemaa Föderatsiooni ees seisvate üleskutsete lahkamist tasub alustada ülilihtsast tõdemusest – tegu on liiga suure ja mitmetahulise maaga, et saaks piirduda ühemõõtmelise ülevaatega. Paratamatult tuleb mängu võtta vähemalt kaheteljeline skaala ja vaadelda seda veel lisaks ka ajateljel.

Arvan, et paslik oleks võtta kasutusele lihtne „sees ja väljas“ kaksikjaotus. Sel moel saame eristada nelja ohtude gruppi: sisemised, mis mõjutavad Venemaad ennast; seest tulenevad, aga välja mõjuvad; välised ja siseolukorda mõjutavad; ning välised ohud, mis Venemaa kaudu kulgedes ja ehk koguni võimendudes omakorda välismaailma mõjutavad.

Paraku ajab näiliselt lihtsa jaotuse segasemaks läbipõimitus. Vähe on asju, mis oleks tänapäevases maailmas ainult sisemised või ainult välised. Taoline piiride ähmasus sunnib meid oma mõtteid veel selgemalt sõnastama, võimaldamaks lihtsaimatki analüüsi.

Piiratud mahu tõttu ei pretendeerigi see kirjatükk Venemaa ees seisvate väljakutsete täielikule loetelule, vaid toob mõned näited. Täpsemalt igast kategooriast kaks. Neid täpsustada või vaidlustada võib juba iga hea lugeja. Ning selguse mõttes olgu öeldud, et Venemaast lähtuva tahtliku agressiooniga seotud väljakutsed jätan teadlikult kõrvale.

Sisemised väljakutsed

Venemaa suurim sisemine väljakutse on ilmselt tema haldussuutmatus. See omakorda tuleneb kahe suure näitaja koosmõjust: pööratu territoorium ja vähenev/vananev elanikkond. Pluss korruptsioon, ebaefektiivne fiskaalsüsteem jne. Lühidalt – nii suure ja kehva kliimaga maa haldamiseks kulub metsikult ressurssi, mida kas pole või ei suudeta sihipäraselt kasutada.

Teise siseohuna võib ilmselt tuua võõraviha. Kuigi Venemaal domineerivad mõistagi venelased (u 80% rahvastikust), on süvenev üldine kseno- ja eriti kaukasofoobia viimas jabura olukorrani, kus nn patrioodid soovivad küll kontrollida kunagi vallutatud alasid, kuid vaenavad sealseid elanikke.

Seest väljapoole mõjuvaid ohtude all mainin ära kaks: (majandus-)põgenikud ja ökoloogilise surve. Nagu kohe näha, on need kraadi võrra hüpoteetilisemad kui esimese rühma juba hetkel toimivad siseohud.

Põgenike teema pole maailmas uudne ning ka Venemaa ajaloos on olnud väljarände laineid mitmeid – vene enda sotsioloogid räägivad praegu kuuendast suurest lahkumisest. Hetkel pole küll tegu äärmusvaesuse eest põgeneva ning oma ahastuses agressiivse massiga, kuid survet vastuvõtvatele ühiskondadele avaldavad nad ikkagi.

Ökoloogiline oht on midagi globaalselt arusaadavat. Ehkki Venemaa oma puutumatute tundratega võib jätta ökoloogilise turvasaare mulje, tasub meenutada, millises olukorras on sealne infrastruktuur ja mäherduse saastejälje vajutaks ka meie piirkonda mõne piirilähise reaktori lõhkemine.

Välisriskid

Välismaailmast Venemaale ulatuvad väljakutsetest esimene on seni tajutav kullavihmana. Jutt on nö naftahindadest, laiemalt aga kõigest sellest, mille müügist Venemaa eelarve ja toimetulemine nii olemuslikult ära ripub. Kui lõpeb toormemüügist ja kogu muust nö vanast majandusest tulenev raha sissevool Venemaa riigikassasse, võib see tähendada riigi kokkukukkumist kõige otsesemas mõttes.

Kesk-Aasia konflikti nö afganiseerumine on midagi, mis ähvardab Venemaad ja seda üldsegi mitte teoreetiliselt. Kui sealne alaline pinge eri rahvuste, gruppide ja klannide vahel täie leegiga põlema lahvatab, siis laieneb see paratamatult ka Venemaa enda territooriumile – ning võimekus seda kontrollida on sisuliselt nullilähedane, seda kasvõi piirikontrolli problemaatilisuse tõttu.

Mis on aga need välised riskid, mis võivad üle või läbi Venemaa mõjutada välismaailma? Üks on kurb reaalsus, millega juba puutume kokku nii meie kui muud piirkonna riigid. See on salakaubandus ning eriti üks selle vorm – narkotransiit. Afganistanist Euroopasse liikuv heroiin läbib Venemaad ning siit tagasi Venemaale voolab kõikvõimalik keemiline sodi, toites mõlemal teel kohalikku kriminaalset seltskonda.

Teine ja samuti üldse mitte teoreetiline on piirkondlike konfliktide levimine Venemaale ja sealtkaudu edasi. Äärmuslik islamism on selle üks näide, Venemaale suhteliselt hiljuti jõudnud mõttevoolud jõuavad sealtkaudu ka meie jaoks „tõlgituna“ kohale. Või juhul kui peaks jõustuma impeeriumi edasise lagunemise ideed – mis Venemaa riikluse eestkõnelejate loogikast lähtudes on ju välist päritolu – siis saab see olema valus ja ilmselt verine protsess, mis ulatub kaugele üle praeguste piiride.

Mis on väljavaated?

Ehkki ülaltoodud näited võivad olla väga erineva tõenäosusastmega, proovime selle kahemõõtmelise maatriksi panna ka ajateljele.

Haldussuutmatus on paraku ilmselt süvenev nähtus. Seda lihtsate ja objektiivsete protsesside tõttu, nagu demograafiline ja infrastruktuurne kuhtumine. Poliitiliste vahenditega võib seda püüda tasakaalustada, kuid seni pole näha erilisi edusamme. Kuna oma elanikkonda jääb vähemaks ja sisserändajaid saab üha rohkem, siis ei kao kuhugi ka võõraviha, kuigi selle taltsutamine võiks käia pisut lihtsamalt, kasvõi politseiliste võtetega (aga hetkel on Venemaa niigi maailmas vist kolmandal kohal politsei arvukusega elanikkonna suhtes). Seega läheb asi pisut hullemaks, aga ehk jääb kontrolli alla.

Väljaränne peatub paratamatult mingil hetkel ning ka ökoloogilise riski maandamine on edeneva tehnoloogia puhul ehk mõeldav, nii et paneme seest välja suunatud väljakutsete rubriiki vähemalt nulli, kui mitte pisukese, ent lootusrikka plussi.

Välisriskid Venemaa siseolukorrale ei kao paraku kuhugi ning neid ei saa Venemaa ka kuigivõrd kontrollida. Kõrged toormehinnad vähendavad moderniseerumise vajadust, madalad aga suruvad riigi põlvili. Regionaalse konflikti oht on ja jääb akuutseks ning selle levimise eest ei kaitse ka midagi. Seega see kategooria saab ajateljel miinusmärgi.

Venemaa kaudu edasilevivad välised väljakutsed on midagi, mida kontrollida näib uskumatult keeruline, kuid koostöös välismaailmaga ehk siiski mõeldav. Nii et paneme siia kasvõi nõrga lootusega nulli.

Üldistatult võib siis öelda, et neljas väljakutsete kategoorias saame me kokku kaks miinust ja kaks õhkõrna plussi. Seega pole veel mitte kõik kadunud ning Venemaa naabrina võime loota, et protsesse saab pöörata. Kuid selleks on vaja koostööd. Mõlemapoolset.

Karmo Tüür

22.11.2011

Ohud

Sisemised

Välised

Mõju

Sisse

Haldussuutmatus

Võõraviha

Naftahinnad

Kesk-Aasia afganiseerumine

Välja

Majanduspõgenikud

Ökoloogia

Narkokaubandus

Regionaalse konflikti laienemine

------------

lugu ilmus Eesti NATO Ühingu ja Postimehe koostöös ilmunud erilehes 20.12.2011

Monday, December 12, 2011

Venemaal avastatakse kodanikuks olemise võlusid


Duumavalimiste järel toimusid Moskvas ja mujalgi üle Venemaa protestimeeleavaldused. Mitmes mõttes erarkordsed. Nii oma osalejate arvu, kui meelsuse ning eriti võimudele esitatud nõudmiste mõttes.

Postimees küsis kommentaari. Tulemus näha
siin.

Friday, December 9, 2011

Разбор полётов: Venemaa ja Läti

7.detsembril eetris olnud saates rääkisime Venemaa valimiste esmastest tulemustest ning Lätis toimunud referendumist vene keele teemal.

Venemaa Duumavalimised 2011.a 4.detsembril tekitasid rohkem küsimusi kui andsid vastuseid. Kas need tulemused näitavad midagi võimupartei tegeliku toetuse kohta? Kas ja mis on Venemaal opositsioon? Mis hakkab juhtuma edasi?

Lätis on käimas protsess vene keelele riigikeele taotlemiseks. Selle algatajad on üsna värvikad tegelased, kes aga lähevad välja kindla kaotuse peale. Miks nad siis seda teevad?

Stuudios ikka HT, KT ja JG. Kuulda saab siit.

Tuesday, December 6, 2011

Sunday, December 4, 2011

Venemaa Duumavalimised: mis vana, mis uut?

Sel pühapäeval, 4.detsembril toimuvate Venemaa parlamendivalimiste kirjeldused taanduvad enamasti kergele ohkele … mis siin ikka rääkida, kõik on ju niigi selge. Kusjuures ühtemoodi ohkavad nii Venemaa enda kui välismaised kommentaatorid.

Kuid siiski, kui vaadelda asju võrdlevalt, siis võib leida nii mõndagi tähelepanu väärivat. Et mitte minna vaatluses liiga kaugele, võtame eelmised, 2007.a parlamendivalimised, võrdleme praegustega ning vaatame, kas võime siit midagi järeldada.

Osalejad
Mängu peamine osaleja ehk rahvas, kelle nimel kõike korraldatakse, on jäänud Venemaal laias laastus samaks. Tõsi küll, pisut arvuliselt vähenenud (nii umbes 4 miljoni võrra), pisut vananenud, kuid igatahes sama. Aga vaieldamatult kogenenum ja rohkem valmis oma õigusi kaitsma – kõikvõimalikke kodaniku-algatusi, teisitimõtlemist ning elementaarset rahulolematust on nende nelja aasta jooksul kõvasti lisandunud.

Teine osapool ehk parteid on kah enamvähem samad. Või noh, vähemalt peamised parteid oleks nagu jäänud samaks: nii võimupartei Ühtne Venemaa kui nn opositsiooniparteid KPRF ja LDPR. Sõna „nagu“ kehtib eelkõige Ühtse Venemaa enda kohta, kuna teda on nüüd toestatud Rahvarinde-nimelise moodustisega.

Neljandal praegusel parlamendiparteil Õiglane Venemaa saeti küll vahepeal jalad praktiliselt läbi, eemaldades jõuvõttega tema liidri Sergei Mironovi Föderatsiooninõukogu spiikri kõrgelt toolilt, kuid ilmselt jääb see nähtus siiski püsima. Eriti seetõttu, et asendusparti loomine Pravoje Delo sildi all kukkus sisuliselt läbi.

Seekord lubati valimistele 7 nimekirja (eelmine kord 11), lisaks eelnimetatutele veel Jabloko ja Venemaa Patrioodid. Nii need kui ka Pravoje Delo on ette määratud marginaalideks, st nad küll koguvad mõned protsendid häältest, kuid parlamendikohtadest jäävad igal juhul ilma.

Mängureeglid
Mängureeglid on seekord pisut muutunud. Üks ülimalt oluline näitaja ehk valimiskünnis muutus seekord taas. Kui 2007.a valimisteks tõsteti see 7% peale (varem 5), siis seekord muudeti asi pisut segasemaks. Üldine künnis ehk 7% jäi küll kehtima, kuid servapidi saavad sisse ka vähemad vennad. 5-6% saanud nimekirjadele antakse 1 koht, 6-7% saajatele aga 2 kohta. Proportsionaalsest esindatusest jääb asi muidugi kaugele, kuna viieprotsendine häälesaak peaks tähendama vähemalt kümmet kohta. Järgmistest valimistest peale lubatakse tagasi minna arusaadavama ja enamlevinud 5% künnisele.

Teine asi, mida rahvusvaheline üldsus väga teraselt tähele paneb, on kampaania korraldamine – et kas kõigile osalejatele on ikka antud võrdsete tingimustel end reklaamida. Formaalselt võttes on kõik korras, toimuvad debatid, kus seekord isegi võimupartei osaleb. Kuid sisuliselt on kurikuulus administratiivne ressurss eelmisest korrast jõhkramalt kasutusel. Internet kubiseb näidetest, kus eri taseme ametnikud avaldavad otsest ja häbenematut survet oma alluvatele, et nood kindlustaksid „õige“ valimistulemuse.

Kolmas, milles on näha väike, aga see-eest positiivne muudatus, on rahvusvaheliste vaatlejate kohalelubamine. Kui 2007.a jäi OSCE vaatlusmeeskond eemale, siis seekord on vaatlejad aegsasti platsis ja teevad oma tööd.

Oodatav tulemus
Ehkki ametlikest tulemustest on mõistagi veel vara rääkida, saab teha oletusi ja üldistusi. Suurim küsimärk on võimupartei enda tulemus. Ühest küljest näitavad küsitlused, et Ühtse Venemaa populaarsus on langenud eelmiste valimiste eelsega võrreldes u 10% (praegu eri andmetel 43-53%). Teisest küljest räägivad aga paljud Venemaal endale, et valmistatakse ette vähemalt 60% valimistulemust. Nii ehk teisiti, saab see ilmselt olema väiksem kui eelmine kord (64% häältest ja 70% kohtadest).

Teine, juba väiksem küsimärk on see, kas neljas praegune parlamendipartei ehk Õiglane Venemaa saab seekord sisse nö täiskohaga või peab jääma kükitama lohutus-toolikestel. Ülejäänud kohad jagunevad KPRF ja LDPR vahel, kusjuures mõlemad ilmselt võidavad eelmiste valimistega võrreldes nii hääli kui kohti.

Kui nüüd üldistada, siis võib teha siit vähemalt kolm järeldust. Esiteks on poliitiline mänguväli jäänud kitsamaks ja ettemääratuse tase suurenenud. Teiseks on kasvanud muudatuste ootuste foon ning valmisolek ja võimekus aru saada rikkumistest ning seejärel avaldada pahameelt. Kolmandaks aga jääb võimupartei võimule niikuinii, kahe suurema „opositsionääri“ ehk KPRF ja LDPR toetajate protestivalmidust vähendatakse läbi parema tulemuse. Ülejäänud jõud on aga marginaalid – vähemalt Kremli poliit-tehnoloogide eeldatava skeemi kohaselt.

Kui need kolm lihtsat üldistust kokku panna, siis võib vaid kaasa tunda Venemaa valimiste korraldajatele. Kriitika järgneb valimistele niikuinii, küsimus on vaid selle teravuses ja rahulolematuse avaldumise vormides. Võim on omalt poolt aga teinud kõik selle maandamiseks.

Karmo Tüür
30.11.2011

----------------
lugu ilmus 02.12.2011 venekeelsena ajalehes DzD

Saturday, December 3, 2011

Разбор полётов: Venemaa ja Iraan


23.nov saates teemadeks Venemaa duumavalimisteks valmistumine ning Iraani tuumaprogrammist tõusev tüli.

Venemaa poliit-elus on kaks üsna haakumatut kihti: esiteks nn suur poliitika, mida aetakse parlamentaarsete parteide, valituse ja riigpeade tasandil; teiseks aga nn kodanikuühiskond - kõikvõimalikud poolt ja vastu seisjad mittenõustujad jne. Kas need kaks võivad valimiste ajal kokku saada või üritavad kodaniku oma asju ajada omal moel, suhtudes riigi tasandil toimuvasse ükskõiksusega. Kas valimistest on oodata mingeid ootamatusi?

Kas rahvusvahelise aatomienergia agentuuri ettekandes Iraani kohta leidus mingeid uusi fakte, mis peaks muutma muu maailma suhtumist? Kas Iraan võiks loobuda oma tuumaprogrammist ning ambitsioonidest omada tuumarelva? Mida võiks tähendada katsed jõuga sundida Iraani?

Stuudios ikka Tiido&Tüür + Garanža
Kuulata saab siin.

Wednesday, November 30, 2011

Valimisküsitlus vol.2

4.detsember üha läheneb. Üks nende valimiste (jutuks mõistagi VF parlamendi alamkoja ehk Riigiduuma valimised) peamisi küsimusi on - kui mitu protsenti saab võimupartei Edinaja Rossia ametlike andmete kohaselt?

Arvamusi on seinast seina. Eriti uljad vastalised räägivad, et "edinorosside" tegelik populaarsus on paarikümne protsendi piirimail. Süngemad kodanikud aga, et tulemus joonistatakse täpselt nii nagu vaja ... ning vaja võib minna palju.

Kuidas aga arvad sina? Ole hea ja anna oma arvamusest teada blogi paremas ülanurgas olevas küsitluses.

Minu Moskva






Manona Paris. Minu Moskva. Kõigi vimkade kiuste. Tallinn. Petrone Print, 2011. 261 lk.

Ausalt öeldes ei mäleta, millal ma viimati mingit raamatut lugedes nii palju naeratasin. Omaette ja mõnuga. Nii tuttavlike olukirjelduste äratundmisrõõmust kui iroonilis-koomiliste olukordade üle. Kuid ka lihtsalt mõnusa sõnakasutuse ja ladusa lugemise nautimise rõõmust.

Üks väga muhe ja ühe soojaga neelatav trükis. Just paras sombuse lapäeva lõunapoolikuks lugeda ja samal õhtul arvamus ära kirjutada.

Ükski mees nii ei kirjuta
Soetasin raamatukese esitluselt ja jõudsin kohvikulauas paarkümmend lehekülge läbi vaadata, oodates nö näost näkku kohtumist autoriga. Nende esimeste ridade pinnalt laususin – ükski mees poleks sellist raamatut kirjutanud. Manona prahvatas naerma ja uuris, et kas see on hea või halb? See pole üks ega teine, vaid lihtsalt teisiti.

Raamat on ühe noore naise lugu pooljuhuslikult võõrasse linna sattumisest ning selles oma elu taas-avastamisest. Lugu kõhklustest ja hirmudest, soojadest ja intiimsetest hetkedest. Elu suurimast seiklusest – emaks saamisest, koos kõigi selle eripäradega, mis seotud eluga suurlinnas. Hoolimatus ja kohati julmas asumis, mille elanikeks on enamasti siiski suure südamega head inimesed.

Kuid samas pole tegu pelgalt kerge naistekaga, vaid kohati üsnagi tõsiste üldistusteni jõudva vaatlusega Venemaa kirjust pealinnast. Mida ei saagi lõpuni hoomata, vaid ainult kildhaaval avastada. Ja just sama kirev on ka sellest linnast rääkiv raamat.

Ebaühtlane nagu elu ise
Kui tahta norida, siis võib mõistagi tekstile ette heita mõningast hüplikkust ja kohati ehk liiga tugevalt assotsiatsioonidele – kirjanduslikele, filmi- ja laulutsitaatidele – mängimist. Kuid taevane arm, tegu pole ju ometi ei teatmeteose ega õpikuga. Ja vähemalt minu puhul sattusid kõik need osundused toimivaks, tihti avastasin end mõnd viisijuppi meelde tuletamas või tuttavlikku olukorda meenutamas.

Meil kõigil on ju olemas oma Venemaa – ka neil, kes pole seal kordagi käinud. Ja ka oma ettekujutus Moskvast, mis enamasti piirdub ajalehtede pealkirjadest kokkuhaaratust ... või siis ikkagi kinofilmist, laulujupist või räägitust haakununa.

Minu Moskva autoril on aga päris oma Moskva. Jupike oma elust, mis eeldatavasti jääb ka kunagi sellest linnast lahkununa mitmekihiliseks mälestuseks. Nagu see matrjoška, mille pilt nii klišeelikult raamatu kaant ehib. Ega stampkujunditest pääse me keegi.

Teejuht igapäevaellu
Ehkki ei see raamat eraldi ega kogu sari tervikuna pole mõeldud reisijuhisena, kuid nii mõndagi väärt näpunäidet tasub Minu Moskvast otsida, eriti juhul kui pole sinna varem sattunud.

Ei, siit ei leia muuseumite-hotellide-restoranide täielist välimäärajat. Aga see-eest saab teada, mida tähendab sõnake „demokraatia“ tava-kõnepruugis (see on sünonüüm odavale ja pretensioonitule) või mis rolli mängib suurlinlase elus metroo või suvila. Või armuke. Või ... veel terve pilv pisemaid ja suuremaid asju, mida meie siin oma aeglases elus ei tea ega taju.

Väliskorresponendi abikaasana ja ka ise hingelt ajakirjanikuna ei jää mõistagi kajastamata ja Venemaa poliitika pahupooled. Kuid nendest lehekülgedest hoovav äng ei riku ära raamatu omamoodi heledat üldmuljet. Nagu ka üksikud toimetuslikud apsud korduste ja trükitehniliste apsude näol.

Venemaad tulebki võtta nii – kerge, kohati iroonilise naeratusega. Ning raamat Minu Moskva on selleks hea abivahend.


Karmo Tüür
12.11.2011


-----------


lugu ilmus 30.nov 2011 Pärnu Postimehes

Monday, November 28, 2011

Valimisküsitlus!



Mida arvate, kes saab Venemaa Riigiduumasse sisse nendel, 2011.a parlamendivalimistel?

Panin siia blogi paremasse ülanurka küsitluse, milles on ära toodud nende seitsme valimisnimekirja nimed, kes saavad valimistes osaleda. Nimekirja järjestus on vastavalt loosimise teel saadud ametlikele järjekorranumbritele.

Praeguste reeglite kohaselt saavad parlamenti nö täiskohaga sisse need nimekirjad, kes saavad vähemalt 7% häältest. Need, kes saavad 5-7% häältest, pääsevad samuti sisse ühe-kahe nö lisakohaga, kuid piiratud õigustega, nö vaatlejaks.

Pisut lisainfot saab huvi korral Wikist või otse Venemaa keskvalimiskomisjoni kodulehelt.

Palun küsitluses ära märkida need, kellest te arvate et nad tõepoolest ületavad ametlike tulemuste alusel valimiskünnise.

Saturday, November 26, 2011

15. Venemaa veerandtund: vene idee

Seekord kõne all selline igihuvitav teema nagu vene idee. Miks peab Venemaal endal tegelma Venemaa uurimisega? Mida tähendab nn vene idee tänapäeval? Milliseid välispoliitilisi samme võib endaga kaasa tuua taoline enesemõtestamine?

Vestlemas Karmo Tüür ja Igor Tšubais, Moskvas tegutseva Venemaa uurimise keskuse juht.

Salvestise pikkus 15:22, faili suurus ca 15 Mb.

kuulda saab ABVKeskuse kodulehel.

Sunday, November 20, 2011

Разбор полётов: Kreeka ja Palestiina


9.novemril eetris olnud saates kõne all Kreeka rahanduskriis ning Palestiina saamine UNESCO liikmeks.

Kas Kreeka plaan kuulutada välja referendum EL abipaketi ja -tingimuste vastuvõtmise osas oli mõeldud sisetarbimiseks või välismaailmale? Kas Kreeka või mõni teine riik peaks väljuma eurotsoonist? Mis tagajärgi võib omada euroklubidest väljaastumise või õigemini -viskamise mehhanismi lahtikirjutamine?

Palestiinal õnnestus saada ÜRO ühe väga väärika allasutuse - UNESCO - liikmeks. Tõsi küll, Palestiina on juba ka varem teiste ühenduste liige, kuid antud juhtum kutsus esile lärmi ... miks küll? Mis argumendid on üldse Palestiina riikluse vastu seisjatel?

Saade on kuulda siin. Stuudios ikka trio Garanža-Tiido-Tüür.

Tuesday, November 15, 2011

Harvaesinev üksmeel ei muuda üldpilti Eesti-Vene suhetes

BNS küsis, mina vastasin:
--------------

Harvaesinev üksmeel ei muuda üldpilti Eesti-Vene suhetes.

Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon on sattunud ootamatult nö ühele poole barrikaadi. Mõlema riigi kodanikud, lendurid Aleksei Rudenko ja Vladimir Sadovnitshi on Tadžikistnis kohtu all ühe ja sama süüdistusega - ebaseaduslik piiriületus ja salakaubavedu.

Kuna süüdistused on tõsised, kohtuasja taust äärmiselt segane ja esialgne otsus ootamatult karm, siis on kogu lugu kommenteerida keeruline, eriti õiguslikust aspektist.

Märkimisväärne on aga olukord, kuhu oleme koos Venemaaga sattunud. Mõlemad pooled on esialgu hoidnud oma kodanike kaitsmisel madalat profiili, kuid nüüd, kohtuotsuse selgudes avaldavad nii Tallinn kui Moskva protesti ning paluvad oma kodanikke välja anda.

Ühest küljest pole siin midagi üllatavat, kuna ka näiteks omavaheliste piiririkkumiste lahendamises ja muus sisulise piirialase koostöö mõttes toimib kõik niigi ladusalt. Teisest küljest aga domineerib suhtumises ja uudiste pealkirjades pigem vastasseis kui koostöö.

Loota, et praegune Tadžikistani juhtum midagi suures plaanis muudab, pole ilmselt alust. 2008.a oleme me ju midagi ligilähedaselt sarnast juba läbi teinud, siis kui Somaalia lähistel sattusid pantvangi nii Eesti elamisloaga kui Venemaa kodanikud. Ka siis ajasid kaks välisministeeriumit ühist asja.

Positiivsed uudised ei jää aga enamasti kauaks meelde. Nii läheb ilmselt ka seekord. Olgu konkreetse Tadžikistani kohtuasja lahend milline tahes, pole ette näha Eesti ja Venemaa vaheliste suhete süsteemsete aluste muutumist.

Karmo Tüür 10.11.2011

Sunday, November 6, 2011

14. Venemaa veerandtund: mälukonfliktid

Teemaks mälukonfliktid Venemaa endise impeeriumi ruumis.

Mida räägivad meie enese-müüdist kooliõpikud? Kas neid uurides on võimalik mõista, miks on endise impeeriumi südamaa ja äärealade vahel nii olemsulik konflikt? Saates jutuks võrdlev analüüs Eesti, Gruusia, Ukraina ja Venemaa kollektiivsetest mäludest


Vestlemas Karmo Tüür ja Heiko Pääbo - Tartu ülikooli lektor ja ABVKeskuse pikaajaline liige.


Salvestise pikkus 17:44, faili suurus ca 16 Mb.


Kuulda saab ABVKeskuse lehel

Friday, October 28, 2011

Läti-Balti-Vene kolmnurgast

DzD küsis, mina vastasin
----------

- Kas see asjaolu, et Koosmeele Keskus jäi (vähemalt esialgselt) valitsusest välja, võib negatiivselt mõjutada Läti-Vene suhteid? Kas võib juhtuda, et Venemaa tahab Lätit "karistada" ja valib endale uut lemmikut?

Koosmeele Keskuse sissesaamine valitsusse oleks võib-olla andnud põhjuse mõneks näitlikult positiivseks žestiks Venemaa poolt, kuid – ehkki see kõlab paradoksina – väljajäämine ei muuda midagi. See tähendab, et suhted jäävad endisele tasandile, muutuseks pole põhjust, sest suhete nö lähtetingimustes pole midagi muutunud.

Läti „karistamine ja uue lemmiku valimine“ käib teatud regulaarsusega nii ehk teisiti. Balti kolmik on selles mõttes enam-vähem kompaktselt käsitletav Venemaa Föderatsiooni välispoliitikas. Selle sees toimub roteerumine – keegi peab olema antud hooajal peksu-, keegi paipoiss.

- Kas Balti küsimusest võib saada osa Venemaa valimiskampaaniast, või see küsimus pole enam nii aktuaalne rahvamassi jaoks?

Balti kaardi kasutamine on Venemaa poliit-retoorikas nö kindla peale minek. See tagab enam-vähem kindla edu kahel rindel: teatud sümpaatia-puhangu siseriikliku publiku hulgas (nii ongi nende fašistidega vaja käituda) ja mõõduka reaktsiooni Euroopa Liidu tasandil (kelle hulgas on alati neid, kes sooviks olla Moskva soovide osas ülimalt vastutulelikud).

Seega võib tõepoolest oodata, et Balti küsimus tõstetakse ühel või teisel moel taas üles. Olgu siis põhjuseks nn ajaloo võltsimise teema (milleks annab tõuget nt Leedu-poolne kompensatsiooni küsimus) või vähemuste küsimus (kasvõi sellesama Läti näitel, kus venekeelseks peetav partei ei pääsenud jällegi valitsusse).

- Kuidas võib mõjutada Balti riike see, kui Putin pärast presidendivalimisi tõestikeskendub oma Euraasia plaanile? Kas neist endistest Nõukogude Liidu osadest, kes on praegu Euroopa Liidu liikmed, automaatselt saab "negatiivne näide" teistele või on võimalik ka optimistlikum stsenaarium?

Selline variant on võimalik juhul, kui Euroopa Liidu asjad hakkavad minema väga halvasti ja Euraasia Liidul väga hästi. See pole aga lähemas perspektiivis kuigi tõenäoline kombinatsioon. Eurokriis vähendab mõistagi EL kuvandi atraktiivsust keskmise „euraaslase“ jaoks, kuid Venemaa poolt pakutav alternatiiv ei muutu veel niipeagi ligilähedaseltki võrreldavaks.

Venemaa võib küll toimida kultuurilise tõmbekeskusena nt Kesk-Aasia riikide jaoks, kuid majandusmudelina ... vaevalt. Äriajamine piirkonna suurima riigiga on muidugi alati ahvatlev. Kuid kõigile naabreile on piisavalt selged need hiiglaslikud struktuursed probleemid, millega Venemaa maadleb ning see peaks mõjuma kainestavalt.

Karmo Tüür

------------

kasuatmist leidis see pikemas loos, mida saab näha siin.


Thursday, October 27, 2011

Разбор полётов: Läti ja Liibüa


Seekord kõne all siis Läti valimiste ja Liibüa kodusõja tulemused.

Kas Läti suurima valimissaagiga erakond Koosmeele Keskus ja Eesti populaarseim Keskerakond on sarnased nähtused? Mõlemat juhib pealinna linnapea, mõlemad on populistlikud, väidetavalt venemeelsed ja neid ei taheta võtta valitsusse. Tegelikkuses on erinevusi sama palju. Ning pealegi pole see pinnapealne sarnasus üldse oluline:) Oluline on see, kes siiski moodustab valitsuse ja mis edasi saab.

Mis muutus Liibüas Gaddafi surma järel, kas vaenupooltel on nüüd lihtsam või keerulisem kokku leppida? Kas Liibüal riigina on nüüd paremad väljavaated ... või kas üleüldse on? Missugune saab olema islamistide roll? Kas 20-aastane tagune Alžeeria kogemus, mil valimised lõppesid kodusõjaga, annab meile mingit alust teha järeldusi praeguse olukorra kohta Liibüas?

kuulda saab siin. stuudios ikka Karmo Tüür, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Thursday, October 13, 2011

Разбор полётов: Venemaa ja Palestiina


Sügishooaja esimeses saates rääkisime Venemaa võimuvangerdusest ja Palestiina katsest saada ÜRO liikmeks.

Kas Putin/Medvedev vangerdusest saab midagi välja lugeda või oli tegu lihtsa ja tehnilise nupuliigutusega malelaual? Kas Venemaa ees seivad väljakutsed on muutunud? Kas Putini võimulejäämine muudab midagi venemaalaste peades ja südametes?

Palestiina tegi elegantse käigu, pannes maailma jälle endast rääkima. Ehkki ÜRO liikmestaatust ta ei saanud, kuid UNESCOsse sai ta siiski sisse. Ükski rahvusvaheline organisatsioon ei anna küll ise midagi juurde riigile või riigikstahtjale, kuid neid platvorme saab hea oskuse korral ära kasutada. Kui kas see muudab midagi reaalses elus ja viib lähemale rahule Lähis-Idas?

Eetris nagu ka eelmisel hooajal Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saatejuhiks Jevgenia Garanža, toimetaja Artur Aukon.

Kuulata saab siit.

Tuesday, October 11, 2011

13.Venemaa veerandtund: setud Eesti ja Venemaa vahel

Teemaks setud Eesti ja Venemaa vahel. Mida kujutab endast see rahvakild? Miks on eesti poolel kultuurililise projektina tajutav küsimus Venemaa poolel tajutav poliitilisena? Kas setudel on kanda mingi roll kahe riigi vahelistes suhetes?

Vestlemas Karmo Tüür ja Igor Taro, ERR korrespondent Setomaalt.

Salvestise pikkus 13:52, faili suurus ca 13 Mb.

kuulda saab siin

Sunday, October 9, 2011

Euraasia Liidu ideest

ERR küsis, mina vastasin

--------

Euraasia Liidu idee kommenteerimist tahaks alustada lihtsast tõdemusest: mul on naabrite üle hea meel. Lennukad ideed pole veel kedagi seganud. Ehkki tihtipeale need jäävadki vaid mõteteks, näitab see vähemalt soovi areneda.

Paraku on siin mitmeid agasid. Esimene ja üldine – ükskõik missugune (rahvusvaheline) organisatsioon pole midagi muud kui instrument. Kuidas aga seda instrumenti kasutada? Nt haamri ja peitli omamine ei tee veel iseenesest heaks puusepaks. Minu puhul pole see näiteks aidanud :)

Teine ja konkreetne küsitavus. Kui uue ühenduse alguspunktiks tuuakse positiivsete näidetena SRÜ ja Venemaa-Valgevene liitriik, siis jääb mulje pehmelt öeldes veider. Loomulikult ei saanud taolises programmilises artiklis mineviku teemat vältida, kuid seda oleks võinud teha pisut (enese-)kriitilisemas võtmes.

Samas on aga Vladimir Putini nime all valimiste eel ilmunud tekstis mitmeid positiivseid momente.

Kõigepealt eluterve ambitsioonikus – rääkida esmaste positiivsete näidete (Tolliliit) põhjal kohe laienemise ja globaalse mõju saavutamise soovist – see mõjub innukalt ja innustavalt. Teiseks võrdlemine Euroopa Liiduga ja lubadus õppida naabrite eksimustest – ka see näitab autori(-te) soovi mõjuda tõsiselt. Kolmandaks juba puht nimemaagiline mäng: Euraasia liit kõlab ju suuremalt ja võimsamalt kui Euroopa liit – esimene katab ju siiski kahte maailmajagu!

Kui aga rääkida võimalikust mõjust Eestile, siis ... on seda pisut keeruline teha.

Juhul kui uus majandus-poliitiline ühendus toob endaga majandusarengu tõuke, siis on ju hästi! Kui lisaks veel ka arenemise liberaalsuse ja demokraatia poole, nagu tekstis mainitud, siis veelgi parem!

Kui aga kõik see jääbki vaid valimiseelseks ideeks või mis veel hullem, süvendab idapoolse majanduse bürokratiseeritust ning vaid loob uusi kooskõlastavaid-lubavaid organeid (tekstis räägitakse kuni 100 komitee loomisest), siis pole paraku positiivist juttugi.

------------
lugu ilmus siin.

Saturday, October 1, 2011

12.Venemaa veerandtund: valimised ja välispoliitika


Teemaks valimised ja välispoliitika.

Kas seekordses nö suures valimistsüklis (järjestikused parlamendi-ja presidendivalimsied) on midagi erinevat võrreldes eelmise korraga? Miks otsustati korraldada Putin/Medvedev vangerdus ära juba nüüd, miks ei oodatud ära esimesi valimistulemusi? Kas seoss valimistega on oodata mingeid muudatusi välispoliitiises retoorikas?

Vestlemas Karmo Tüür ja Arkady Moshes Soome välispoliitika instituudist.

Salvestise pikkus 14:57, faili suurus ca 14 Mb. (saade vene keeles)
http://www.ut.ee/ABVKeskus/?leht=podcast

Wednesday, September 28, 2011

Venemaa valimiste kübaratrikk

Valimiste aeg on igavesti põnev. Ehkki tihtipeale on tulemused ette teada – kasvõi laias laastus – on ikkagi vahva jälgida, kuidas midagi lavastatakse ning mismoodi asjad välja kukuvad. Noh, ütleme, vähemalt politoloogile näib see sehkendamine köitev ning oletan, et keskmisest innukama poliit-huvilise jaoks kah.

Idanaabri juures algas jällegi Suur Valimistsükkel. See tähendab, et vähem kui pooleaastase vahega toimuvad nii parlamendi- kui presidendivalimised. Lisaks veel peoga muid vähemaid valimisi ka, kuid neid toimub Venemaal pidevalt, lihtsalt nad on kõik kokku lükatud kahele valimispäevale aastas. Noh et vaeseid valijaid pisut säästa või nii.

Nood kaks suurt on aga igas riigis poliitilise elu kulminatsiooniks. Isegi nendes, kus tulemused on ette teada või parteisid sisuliselt polegi. Venemaal parteisid jagub ... või siis vähemalt midagi sellist, mis välisel vaatlusel väga parteisid meenutab.

Satiiriku hinnang
Hiljuti Eestis käinud Venemaalt pärit teravmeelne ja -keelne poliitsatiirik Viktor Šenderovitš palus peaaegu jumalakeeli mitte nimetada toimuvat valimisteks. Tema sõnul on tegu lavastusega, mis peab looma illusiooni vabadest valimisest ja muust demokraatlikust sehkendamisest. Tegelikkuses olla kõik niidid rangelt Kremli nukujuhtide käpas.

Eriti ilmekas näide sellisele niiditõmbamisele oli valimiste eel ereda leegiga süttinud ja kohe kustunud küünal ehk poliit-moodustis Pravoje Delo – parempoolsusele orienteeruv erakond. Aastaid tagasi loodud, ent varjusumas viibinud ühendus tõmmati käima, selle etteotsa asetati omamoodi karismaatiline miljardär Mihhail Prohorov ... kes aga võeti vahetult enne kandidaatide ülesseadmist Duumavalimisteks lihtsalt maha.

Väidetavalt pani mees projekti alla kuni 100 mln USD, arvates et talle antigi päris oma erakond juhtida. Kuid nagu toosama satiirik kujundlikult seletas, oli Prohorov lihtsalt palgatud nö autojuhiks. Ja Kremli peremehed üllatusid tõsiselt, nähes et sohver arvab nagu võiks ise otsustada kuhu sõita. Ning mõistagi vallandasid sihandse isemõtleja.

Suur Vangerdus
Peamine uudis, mida aga ootas nii kodu- kui välismaine publik, oli nn tandemi edasine saatus. Et mis siis saab Vladimir Putinist ja Dmitri Medvedevist, kes viimased aastad on riiki rõõmsalt käsikäes valitsenud? Putin, kes vanema vennana on seda ametit juba tosin aastat pidanud, võttis Medvedevi kah kampa ning andis koguni vahepeal presidendina end tunda.

See ootus lahenes mõned päevad tagasi. Nii nagu eelmise suure valimistsükli ajal, nii ka nüüd anti võim teineteisele üle. Eelmine kord teatas istuv president Putin, et toetab Medvedevit uueks riigijuhiks. Nüüd aga Medvedev, et toetab Putinit. Ning viimane omakorda, et soovib Medvedevit näha võimuerakonna esinumbrina parlamendivalimstel ning koguni peaministrina.

Tõsi küll, väike erinevus ja seega üllatus oli seekord kenasti sisse kirjutatud. Oodati, et tandem hoiab pinevust ülevalt kuni viimase hetkeni ehk kuni Duumavalimiste tulemuse teadasaamiseni. Kuid seekord tehti niimoodi. Ning lisaks sellele visati sisse vee üks vimka: ühe soojaga vallandati asepeaministri ülesannetes töötanud rahandusminister Aleksei Kudrini. Presidendi kursi kritiseerimise eest.

Oletused ja prognoosid
Mõningate elementide erinevus tekitab kohe ka eri tõlgendusi. Kõige julgemad vennad küsivad koguni, et kas Putin ikka võidab valimised? Vähema kuraasiga seltsimehed oletavad, et aga kas Medvedev ikka läheb peaministriks? Või et mis saab siis, kui võimuerakond Edinaja Rossia ei saa vajalikku häältearvu parlamendivalmistel kokku?

Kogu selle mängu juures on isiklikult minu jaoks suurim rõõm see, et seni on kõik läinud nii nagu vaja. Ehk siis nii, nagu viimatises prognooside kogumikus „Venemaa 2011“ sai ette ennustatud. Eelmise aasta lõpus 40 kaasautori abil kokku pandud ning selle aasta esimeste päevade sees ilmutatud raamatus kõlas ühe keskse ennustusena: uueks presidendiks saab Vladimir Putin. Meeldiv, kas pole?

Ahjahh, mida siis tähendab see pealkirjas mainitud kübaratrikk? Lihtsat ja klassikalist mustkunstniku võtet, kus ohtrate petteliigutuste ja köitva etenduse lõpuks tõmmatakse kübarast välja see, mis sinna juba varem valmis pandud. Saal ahhetab, lavatagune meeskond hõõrub rahulolevalt, ehkki pisut igavledes käsi, mõeldes juba järgmise etenduse peale.

Karmo Tüür
27.09.2011

---

lugu ilmus PP veergudel, veebis tasulises versioonis


Saturday, September 24, 2011

Õnnitlen VVP puhul:)


Läks nii nagu pidigi minema. Ehk siis Putin astub jälle presidendiks. Eriliselt hea meel on selle üle, et ennustasime seda juba aastapäevad tagasi seda ette.

Armas ja tore on ka asja vormistus. Medvedev pakkus Putini presidendiks ja Putin Medvedevi partei nr.1'ks ... ehk sisuliselt peaministriks (võttes arvesse soovi tugevdada parlamentarismi kuvandit).

Kokkuvõtvalt, tandem jätka täpselt nii, nagu seda on oi-kui-palju-kordi kujutanud suurepärane polit.ru karikaturist Jolkin.

Lugu on juba kajastanud nii Delfi kui DzD.

Wednesday, September 21, 2011

11.Venemaa veerandtund: Pravoje Delo


11.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (21.09.2011).

Teemaks Pravoje Delo. Kes ja miks lõi sellise poliit-moodustise? Miks sinna etteotsa pandi Mihhail Prohorov ja miks ta sama kiirelt kõrvale astus? Kas iseseisev (ja veel enam liberaalne) poliitiline jõud on Venemaal üleüldse võimalik?

Vestlemas Karmo Tüür ja Anton Aleksejev - ERR korrespondent Moskvas.

Salvestise pikkus 14:52, faili suurus ca 14 Mb. (saade vene keeles)

http://www.ut.ee/ABVKeskus/?leht=podcast

Thursday, September 15, 2011

10.Venemaa veerandtund: Piiteri vangerdus


10.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (14.09.2011).

Teemaks
nö Peterburi vangerdus. Miks võeti Peterburi linna parlamendi kätega maha VF parlamendi ülemkoja spiiker, Spravedlivaja Rossia juht Sergei Mironov? Miks viidi väga omapärase meetodiga Peterburi senine kuberner Valentina Matvienko üle sellesama ülemkoja etteotsa? Ning miks pandi uueks kuberneriks Georgi Poltavtšenko? Kas selle taga võib näha mingit laiemat skeemi või on tegu puhtalt tehniliste vangerdustega?

Vestlemas Karmo Tüür ja Vladimir Jushkin - Balti Venemaa uurimise keskuse juht.

Salvestise pikkus 16:05, faili suurus ca 15 Mb. (saade vene keeles)

saade kuulda taskuhäälingu
lehel

Tuesday, September 13, 2011

Vahe- ja pärisvalimised Venemaal


Üks Venemaa politoloog päris kord minu käest iroonilise pahameelega: „Vot te väidate, et Venemaal valimised ei määra midagi. Aga miks siis kõik need kandidaadid nii hirmsasti rabelevad, sinna oma raha alla panevad ja pingutavad?“

Tõepoolest, lähenevate parlamendi- ja presidendivalimiste eel on Venemaa poliitmaastikul märgata elavnemist. Pingutavad nii võimuerakonna esindajad kui väiksemad parteid, kohalikku ajakirjandust järgides on suvest saadik iga rakuga tunda käivitunud kampaaniat.

Tehniliselt võttes on neid kampaaniaid koguni mitmeid. Venemaa valimis-seadustiku järgi korraldatakse kaks korda aastas nn ühtseid valimispäevi, mil kodanikel tuleb langetada mitmeid otsuseid korraga. Ehkki peamine rõhk on seekord Duumavalimistel, tuleb samal ajal hääletada ka regioonide parlamentide ja kohalike volikogude valimistel jne.

Kuna eri tasandite valimisi on nii palju, siis kehtib koguni piirang, et korraga ei tohi valijale pihku anda üle viie valimissedeli. Üsna mõistlik, kas pole? Kuid nii ehk teisiti pean õigeks nimetada detsembrikuiseid parlamendivalimisi vahevalimisteks, sest nende tulemus määrab ilmselt ära järgmiste ehk pärisvalimiste käigu – kevadiste presidendivalimiste oma.

Rahvarinde õlekõrs
Väga lihtsustatult võib väita, et kui senine võimupartei kogub piisavalt hääli (ehk vähemalt samapalju eelmistel valimistel), käivitub üks stsenaarium. Kui aga vähem, siis teine. Ja siit saabki kogu lugu sisulise alguse.

Suurim poliitmoodustis Edinaja Rossia ehk Ühtne Venemaa kontrollib sisuliselt kogu ressurssi, nii administratiivses kui meedia-tähelepanu mõttes. Vaatamata sellele on aga erakonna populaarsus languses. Hiilgeaegadest ehk ligi 60% toetusest (2007-2008) on nüüdseks järele jäänud u 45%.

Eks ta ole ka arusaadav, sest lisaks objektiivsele elukvaliteedi langusele viimastel aastatel (toiduainete hinnaralli sööb ära sissetuleku tõusu) süvendab subjektiivset rahulolematus ka kohalike eliitide stagneerumine. Samad näod istuvad võimupartei lippude all samades kabinettides juba liiga pikalt. Hiljutine uurimus näitab, et viimase kümnendi jooksul on peatunud nn sotsiaalsed liftid, mis tõstaks võimule uusi nimesid ja nägusid.

Nii otsustatigi valimiste eel teha Ühtsele Venemaale noorenduskuur, luues vanale kehale ümber värske täiendus – nimega Rahvarinne. Ülalt antud käsu korras peab järgmises parlamendis Ühtse Venemaa fraktsioonis istuma vähemalt veerandi jagu mitteparteilasi. Seega on igas regioonis ühel-kahel uuel tulijal võimalik pääseda parlamenti.

Eelvalimiste vähene kasutegur
Rahvarinde moodustamise ümber puhkenud meediakärast jäi aga kampaaniat planeerivatel poliit-tehnoloogidel väheks. Et tõestada kõigile Ühtse Venemaa võimekust olla uuenduslik, uutele ideedele/inimestele ligitõmbav ja sisedemokraatiast pakatav, käivitati ka eelvalimiste protseduur.

Valimisringkondades asuti varakult koostama kandidaatide nimekirju, korraldama nendevahelisi debatte ja sisevalimisi. Et kogu protsessil veel eriti popp ning noortepärane kuvand oleks, pidid kohapealsed kandidaadid treima endast reklaamiklippe, koguma toetust sotsiaalvõrgustikes jne.

Kõik see on ju iseenesest tore, kuid selgus, et nn laiu rahvamasse ei huvita võimupartei sisemised mängud. Küsitlused näitasid, et enamik polnud Ühtse Venemaa eelvalimistest kuulnudki. Vähe sellest, ülejäänud parteid pidasid heaks tooniks ja avalikult ilkuda juhterakonna ponnistuste üle.

Ilmselge meelepahaga prahvatas Ühtse Venemaa mitteparteilasest liider Vladimir Putin sellepeale, et eelvalimiste protseduur saab kõigile parteidele olema kohustuslik! Kuid üsna kiirelt võttis ta oma sõnad tagasi, saades ilmselt aru, et taoline teiste parteide siseelu käsukorras ümberkujundamine ei haakuks kuidagi niigi hapra demokraatia-kuvandiga.

Matvienko juhtum
Nii ehk teisiti, regionaalsete eliitide jaoks saab neist valimistest proovikivi. Kes suudab Rahvarinde ja muude uuenduste abiga korvata Ühtse Venemaa populaarsuse langust, saab heaks kiidetud … nt järgmiseks tsükliks võimulejäämise näol. Kes aga mitte, sellega juhtub nii nagu Matvienkoga.

Peterburi linnapea Valentina Matvienko oli küll kahtlemata silmatorkav tegelane, kuid parteilises töös pole ta kuigi edukas olnud. Selle ebaedu üheks mõõdikuks oli tollesama Rahvarinde projekti sisuline läbikukkumine Peterburis. Liitujateks oli vaid käputäis lojaalseid, kuid marginaalsevõitu ühendusi.

Matvienko mahavõtmine ning kentsakavõitu vangerdamine Föderatsiooninõukokku peaks olema ka kõige suuremale optimistile õpikunäiteks, kuidas käib protsesside juhtimine praeguses Venemaa Föderatsioonis. Kuidas ja miks võeti maha senine Föderatsiooninõukogu (ehk parlamendi ülemkoja) spiiker, erakonna Spravedlivaja Rossia ehk Õiglane Venemaa juht Sergei Mironov. Kuidas ja miks viidi ühelt kohalt teisele Matvienko ning pandi asemele Georgi Poltavtšenko – see kõik väärib pikemat ja omaette arutelu. Kuid liikugem edasi.

Oodatavad tulemused
Mille nimel siis käib kogu mäng? Valimiste-eelsed jõudude vahekorra määramised kipuvad olema isetäituvad ennustused. See on üks suuremaid ja arusaadavamaid etteheiteid taolistele prognoosidele, et nad mitte ei peegelda, vaid ka kujundavad tulemusi. Eriti juhul, kui seda teevad riigile lähedal seisvad struktuurid, mitte sõltumatud analüütikud.

Hetkel prognoositakse Duumavalimiste tulemusi niimoodi: Ühtne Venemaa saab 55%, kommunistid 15, liberaaldemokraadid 11 ja Õiglane Venemaa 7% häältest. Kuna 7% on hetkel ka Venemaal kehtiv valimiskünnis, siis pole välistatud viimase väljakukkumine. Samal ajal kogub tasapisi populaarsust uus moodustis Pravoje Delo, kuid tema reiting on veel 4%.

Kõige tõenäosemaks tuleb pidada olukorda, kus Ühtne Venemaa suurendab viimasel hetkel Rahvarinde abil pisut oma tulemust ning kogub ligi 60% häältest. Tuletan meelde, et eelmine kord sai ta 64% häältest ja 70% mandaatidest ehk 315 kohta 450’st. Seega säilitab võimuerakond küll absoluutse enamuse, kuid võib kaotada konstitutsioonilise (ehk 2/3).

Nüüd tulebki küsida, et mida see endaga toob? Kas peetakse tulemust piisavaks, et minna välja järgmistele presidendivalimistele variandiga A ehk anda riigi juhtimine taas Vladimir Putin kätte? Või pole see tulemus piisavalt väärikas ning jäetakse kasutusele variant B ehk Dmitri Medvedev läheb uuele ringile? Või tuuakse mängu variant C ehk must hobune, kelleks mõned vaatlejad peavad uue partei juhti, miljardäri Mihhail Prohorov (kuigi mis must hobune see enam on, mida kõik juba teavad)?

Süsteemi eripärad
Olgu 4.detsembri Duumavalimiste tulemus milline tahes, tuleb meeles pidada Venemaa Föderatsiooni poliitilise süsteemi eripära. Ehk siis seda, et parlamenti sattumine ei tähenda automaatset võimu juurde saamist.

Sisuline võim koondub Venemaal presidendi, peaministri ja laiemalt nn valitsusringkonna kätte. See tinglik „nn“ on siinkohal vägagi oluline, sest paljuski ei määra asja ära see, kes istub mingi konkreetsel toolil, vaid sisemised jõujooned. Ehk siis kes on otsustajate siseringis ning kes jääb äärealadele. Olgu kohe öeldud, et tegu pole ainult Venemaa eripäraga, kuid parlamentaarsetes riikides roteeruvad võimukandjad hõlpsamini ning võim ei lähtu mitte niivõrd isikust, kuivõrd ametist. Venemaal on lugu aga pigem vastupidi.

Mõni päev tagasi ilmus Vene ajakirjas Russki Reporter ülevaade uurimusest, mis käsitles Venemaa eliidi nö sotsiaalvõrgustikku. Keeruliste muutujate abil oli välja arvutatud olulisemate juhtfiguuride „kaal“ ja asend selles. Mõistetav järeldus – mida kesksem koht ja suurem kaal on antud persoonil ülejäänud võrgustiku tegevuse korraldamisel, seda suurem mõju ja võim on ka tema kätte koondunud.

Üsna ootuspäraselt oli kogu selle võrgustiku keskne figuur Vladimir Putin. Pisut üllatavalt oli teiseks keskseks figuuriks Aleksei Kudrin ning alles hiljem tulid muud mõjukad nimed nagu Medvedev, Ivanov, Setšin jt.

Nüüd lõpuks me jõuamegi vastuseni loo alguses vene kollegi poolt esitatud küsimusele. Kõikvõimalikel valimistel, sh parlamendi omadel, hea tulemuse näitamine on iga osaleja jaoks ülimalt oluline. Sest sel moel suudab konkreetne isik sattuda olulisele võimuvõrgustikule lähemale. See on ju aga pingutamist vääriv tulemus, kas pole?

Karmo Tüür
12.09.2011

----------

lugu ilmus PM veergudel (veebis paraku vaid tasulises variandis)