Wednesday, December 30, 2015

Venemaa 2015: peamised trendid


Enamasti liiguvad aastakokkuvõtted üksikult üldisele. Markeerides olulisemaid sündmusi ja meenutades nimesid, vihjatakse mingitele arengutele ... või siis jäetakse üldistused lugeja teha. Prooviks seekord vastupidi?

Mis olid olulisemad protsessid, mida iseloomustavad mingid konkreetsed tunnused? Või mis olid need riiklikud poliitikad, mille rõhutamiseks/varjamiseks mingeid samme ette võeti ja meedia kaudu võimendati?

Naftahind ja rublakurss

Naftahinna langus algas küll juba eelmisel aastal, kuid nö jõudis kohale siiski alles 2015. Eelmise aasta lõpus olid Venemaa esimesed telenäod enesekindlad, rääkides, et: „see hind ei saa langeda alla ...“ ja seejärel tehes järjest korrektsioone allapoole. Kuid siiski – kui eelmisel aastal tehti eelarveplaane veel üsna enesekindlalt, siis nüüd on loobutud kolmeaastasest planeerimisest ja kõigi tasandite kulutusi järjest kärbitakse. Tõsi küll, välja arvates sõjaliste kulutuste rida.

Kuna iga müüdava energiakandja ühiku eest saab järjest vähem kõva valuutat, siis oli igati mõistlik lasta oma raha nö ujuma minna (klassikalise toormevaluutana ta oleks seda teinud nii ehk naa). Musta teisipäeva nimeline hetk jäi jällegi eelmis aasta lõppu, kuid igatahes saab nüüd iga dollari või euro eest umbes poolteist-kaks korda rohem kui mullu ... ja seega rublamassi eelarvesse siiski laekub.

Tuleb tunnustada Venemaa valitsust selle eest, et nö prisketel aastatel kogusid nad kõvasti reserve (vaatamata kogu vastukisale), mida kehvematel aegadel kasutusele võtta.

Sanktsioonide sõda ja impordiasendus

Rubla ostujõu langus liitus sanktsioonide tulevahetusega ja tõi kaasa kuhjuva efekti. Osa välismaiseid kaupu on keelu all, teist osa ei jaksa lihtsalt enam sisse osta.

Kõlava poliitilise kampaaniana tõmmati käima nö impordiasenduse mootorsaag ... mis aga osutus nüriks ja mittetoimivaks. Kui aastapäevad tagasi rõõmustas üks lähinaabruse toidutootmise-ettevõtja: „Justkui Kamazi koormatäis präänikuid oleks mu õuele kallatud“, siis sel aastal tõdes mees märksa kurvemalt, et: „Noh mitte just Kamazikoorem ja mitte just präänikuid.“

Osutus, et isegi kõige lihtsamad protsessid nagu nt kartulikasvatus on ilma import-sisendita pea võimatu, siiamaani tuli seemnekartul Saksast ja väetis Poolast, tehnikast ja varuosadest rääkimata. Muudest keerulisematest ja pikema tsükliga tootmistest ei tasu rääkima haktagi.

Uus piirangute laine – seekord Türgiga – tõi endaga kaasa suisa kurioosseid olukordi. Nii nt ei õnnestunud Türgi-vastaseid T-särke trükkida, kuna ... enamik särke ja üldse õmblusmaterjale tulebki Türgist!

Positiivsusekilluna – teoreetiliselt võivad need negatiivsed nüansid panna aluse positiivsele trendile, Venemaa majanduse ümberstruktureerimisele.

Vaenlasevahetus

Negatiivsete asjaolude kuhjumine asus nüüd juba tõsiselt kahjustama senist nn sotsiaalset lepingut võimu ja rahva vahel. Senine mudel – stabiilsus lojaalsuse vastu – ei toimi enam. Vaja on üha uusi ärritajaid, mis võimaldaks rahvast mobiliseerida.

Krimmi-vaimustusest enam väga ei piisa, seda enam, mida rohkem levib teave Krimmi tegelikkusest uue võimu all. Ida-Ukraina venimakippuv kampaania ei toida kah enam propagandamasinat piisava materjaliga. Süüria sõtta sekkumine võimaldas lahendada mitmeid probleeme (nt segada konkureerivate gaasitrasside ehitamist jne), lisaks toitis suurriiklikku eneseteadvust ja müüti võimekast riigijuhist, kellele pole alternatiivi.

Poolkogemata käivitunud konflikt Türgiga võimaldas uue hooga käivitada selle vana plaadi, mille kohaselt Venemaa on ümberpiiratud kindluses ja kõigile vaenlastele tuleb koht kätte näidata. Taoliste kampaaniate korraldamise oskuse eest tuleb Moskva aparaati aga jällegi tunnustada.

Teravik suundub sisse

Välisvaenlased on toredad asjad, aga ainult nendest ei piisa. Kremli tagatubades ja nõuandvates kontorites ei istu rumalad poisid ning nad teavad väga hästi et järsult langeva elukvaliteedi puhul on vaja ka sisevaenlast.

Jah loomulikult võib väita et nö tavakodanik või külaelanik ei märkagi, et elujärg on kehvenenud, sest nende jaoks pole nö helget perioodi olnudki. Kuid ka Venemaa on (nagu kogu nö globaalne Põhi) kiirelt vananev ja linnastuv. Külad surevad vaikselt välja ja linnades elav ja veidigi tegus rahvas on juba siiski harjunud pisut elu nautima, olgu selleks kasvõi Egiptuses ja Türgis veedetud puhkused, millel on kriips peal.

See tähendab, et nö keskklass ja veelgi enam end eliidiks pidav seltskond hakkab varem või hiljem küsima: „Mille nimel kannatame, seltsimehed?“ End siiani elu peremeestena tunnetanud pagunikandjad nende perekonnad peavad muutma oma seniseid tarbimisharjumisi ning see tekitab nurinat.

See aga tähendab, et kätte saabub kruvide kinnikeeramise aeg. Noh ja nüüd võikski lõpuks jõuda üksikuteni ehk konkreetsete nimedeni (olgu selleks tipptaseme tegijad nagu Boris Nemtsov, kohalikud nagu Lev Šlošberg) või piiranguteni (välisagendid ja ebasoovitavate organisatsioonid) jne. Kuid ma arvan, et detalidesse laskumine ei muuda üldist pilti. Pealegi võivad nö sisevaenlased sündida ka ootamatult, võimkonna ja lähedalseisjate ahnuse ning rumaluse tõttu (nt kaugveo autojuhid vs Rotenberg ja PLATON).

Venemaa ambitsioonide ja võimaluste käärid on praeguse võimu mänginud tupikusse. Kuivõrd tuleneb see konkreetsest „heast tsaarist“ ja kuivõrd „halbadest bojaaridest“, pole oluline.

-----------
pilt võetud siit

Projekt Novorossia on suletud, palun vabastage ruumid


Ida-Ukrainast Venemaale pagenud inimesed on sattunud väga keerulisse olukorda. Sõjategevuse eest pagenutena olid nad alguses mõistagi tänulikud igasuguse abi eest, kuigi enamasti neid majutati üsna rääbakatesse ühiselamutesse ja odavatesse hostelitesse.

Muidugi oli ka nö näidisjuhtumeid, kui osad uusasukad suruti kuberneride survel kinnisvara-arendajate vastvalminud korteritesse ja isegi eramutesse ning kogu olukord kujuned groteskseks vastuseisuks ettevõtjatele pealesunnitud lahkuse ja sisserändajate põhjendamatute nõudmiste vahel. Kuid sellest ja muudest absurdihõngulistest olukordadest rääkimine viiks meid tänasest peateemast kõrvale.

Asi selles, et suure osa värskelküpsetatud kaasmaalaste jaoks saabub homme (31.dets) tähtaeg, millal tuleb oma senised ajutised eluruumid vabastada. Kuhu minna ja mida teha, pole selge.

Suur osa ümberasujatest on isegi leidnud mingi tööotsa ning suudaks üürida ka mingi uue eluaseme, kuid see ei lahenda põhiprobleemi. Nimelt muutuvad nad nüüd vastavalt Venemaa seadusandlusele sisuliselt illegaaseteks immigrantideks.

Igal Venemaa asukal peab olema „propiska“ ehk sissekirjutus. Seda võib anda kas ruumide rendileandja, tööandja või ka majutusasutus. Kuni põgenikud paiknesid kasvõi kõige rääbakamas ühiselamus, oli asi korras. Üürileandjad aga loomulikult ei soovi oma elamispinnale võõraid inimesi sisse kirjutada ning enamikul tööandjatest pole oma elamispindu.

See aga tähendab, et ilma sissekirjutuseta jäänud välismaalased (ja nüüd on eilsed kaasmaalased kohalikus meediapruugis muutunud „ukrainlasteks“) on migratsioonirežiimi rikkujad ehk illegaalid.

Kuidas olukorda lahendada, pole aimugi. Kohalikud eelarved on niigi sügavates miinustes. Föderaalne rahastus pagulaste toetuseks saab otsa (muuseas, selle norm ehk 800.-RUB inimese kohta on ajanud kohalikud tugevalt närvi – nemad ju nii palju palka enamasti ei saa).

Nii et – laenates ühe Venemaa kommentaatori sõnu: „Projekt Novorossia on lõppenud, palun vabastada ruumid!“

--------------
pilt võetud siit

Monday, December 21, 2015

Mida teha juhul kui ...

Gruusia ja Ukraina sündmuste järelkajana on valminud juhised, mida peaks teadma ja tegema iga kodanik, juhul kui ...

Mõnusalt lapsemeelsete joonistega pikitud tõsine tekst räägib kümnetest erinevatest ohustsenaariumitest. Osad nendest on täiesti tarvilikud ka nö igapäevaselt (mida teha ohusignaali kuulde), teised jälle vägagi spetsiifilised (mida teha tundmatute relvakandjate ilmudes).

300 tuhat eksemplari jagatakse laiali nii vastavatele ametnikele kui ka lihtsalt kodanikele, nii omas kui ka inglise keeles. Noh ja muidugi on materjal kättesaadav ka veebis.

Ahjaa, kas ma ütlesin, et ma räägin Leedust?

Materjali saab alla laadida siit.

Разбор полётов: 2015 aasta kokkuvõte

Aasta viimases saates rääkisime nendest sündmustest-protsessidest, mis tundusid olevat suurima mõjuga.

Kordumakippuvad nähtused nagu rahvusvaheline terrorism ja energiakandjate hindade kõikumine on omandanud sel aastal üsna jõulisi vorme.

Uuema aja jooksul harvaesinenud rahvaränne ja sellest tulenev migratsioonikriis Euroopas näikse ähvardavat kindlaksmõeldud põhimõtteid.

Venemaa sekkumine Süüria konflikti on olukorda veelgi segasemaks muutnud, sh ka Venemaa enda jaoks. Mida võib tähendada veel üks muudatus piirkonnas ehk võimalik piirangute eemaldamine Iraani naftakaubanduselt?

Saatejuhiks oli see kord Julia Bali, ekspertideks aga nagu ikka: Harri Tiido ja Karmo Tüür. Räägitut saab järelkuulata siit.

Saturday, December 19, 2015

Putini pressikonverentsist

Vladimir Putin alustas oma viimatist pressikat üsna omapäraste sõnadega: "Ega mul polegi mida öelda, aga no räägime siis"

Peamine, mis torkas silma, oli sisepoliitiliste teemade asendamine välisteemadega. Eks ta ole ka arusaadav - sisemisi probleeme praeguse naftahinna juures kinni maksta ei õnnestu, selle asemel püütakse rääkida jõulisest välisest tegutsemisest.

Asjast sai räägitud Vikerraadios (saatetund järekuulatav siin) ja Kanal 2 uudistesaatele (nähtav siit)

-------------
pilt võetud siit

Wednesday, December 9, 2015

Reeturid ratastel


Venemaa rahvus-reeturite rida on saanud jõudsalt täiendust (v.k. Национал-предатели). Nende kahjurite ridadesse on liidetud nii umbes kaks miljonit raskeveokit :) Õigem on muidugi öelda, et nende veokite juhid ja omanikud. Veelgi täpsemalt – need, kes on otsustanud süsteemile vastu hakata. Uuele maksusüsteemile nimega PLATON.

Nüüdseks juba enam kui kuu aega hoogu kerinud protest on üks omapärasemaid Venemaa lähiajaloos. Putini-ajastul pole just palju selliseid olukordi, kus mingi seltskonna rahulolematus leiab mõõdukalt kaasatundvat suhtumist isegi riiklike telekanalite ekraanidel.

Ehkki eestikeelses meedias on olukorda juba põgusalt kajastatud, käime peamised punktid siiski üle. Vene riik otsustas, et raskeveokitelt on vaja korjata täiendavat maksu, kuna nn rekkad lõhuvad maanteid rohkem kui teised sõidukid. Muuhulgas viidati ka sellele, et mujal maailmas on taoline lisamaksustus ammugi olemas – mis muuseas on täiesti tõsi.

Igasugune muudatus kutsub alati esile rahulolematust, täiendav maksustamine seda enam. Kuid tõenäoliselt oleks kogu asi sumbunud nurinasse ja täiendavasse hinnatõusu kogu logistilises ahelas ning seeläbi tarbijahindades, kui poleks olnud ühte „aga“.

Nimelt otsustas riik oma maksukogumise õiguse müüa (50% ulatuses) eraisikule. Ja mitte suvalisele, vaid Rotenbergide perekonnale. Jaa-jaa, sellesama Rotenbergi, kes on Vladimir Putini lähikondlane. Mäherdune kokkusattumus, kas pole?

Et teid mitte liigselt koormata arvudega, toon välja ühe peamise, millega opereerivad nii vastased kui pooldajad. Aastas loodetakse koguda 40 mlrd RUB, millest osa plaanitakse suunata teede-ehitusse. Justnimelt osa, sest hüvitada tuleb ju süsteemi rajamise ja jooksva käimashoidmise kulud. See, et tegemist on nö investori seisukohalt täiesti lollikindla süsteemiga, kus süsteem ise rajati sisuliselt riigi rahadega (riiklikult garanteeritud laen riiklikust pangast), on süsteemi katsjate seisukohalt pisiasi.

Rekkamehed on asunud protestima, sulgedes trasse, korraldades ummikuid ja venivaid järjekordi jne. Ehkki riiklik vastuseis on tugev ning kogunemisi-ühinemisi üritatakse kõigiti takistada, on lõpule jõudmas veokijuhide omamoodi ametiühingu või koordinatsioonikomitee moodustamine. Nende nõudmised on küll vastukäivad, alates süsteemi ajutisest külmutamisest ja täiendavast testimisest kuni täieliku tühistamiseni, kuid taoline segadus on vältimatu.

Riiklikule korruptsioonile vastu hakkamise kogemust vene rahval seni veel pole. Kõigi teisitimõtlejate ja ka lihtsalt nurisejate sildistamine reeturiks, viiendaks kolonniks ja muidu ameeriklaste sabarakuks on suuresti saavutanud oma eesmärgi. Kuid samas on tunda ka võimude teatud ebakindlust. Protesti mahasurumisega pole seni veel liiale mindud, ettevaatlikumad hääled sosistavad et rahvas on praegu niigi ärevil, pole vaja visata esimest tikku, et ei süttiks autokummid.

------------

Lõpetuseks kaks kõrvalist detaili.

Esiteks. Ka Eestis on raskeveokimaks kehtestatud (samamoodi alates 12 tonnist), kuid see pole kilomeetri pealt, vaid sõltumata läbisõidust on tegu kvartaalse maksuga sõltuvalt veoki tüübist, tonnaažist jne.

Teiseks. PLATON süsteemil on ka eestikeelne veebileht. Lisaks venekeelsele leiduvad ka poola, leedu, türgi jne keelsed peeglid, kuid huvitaval kombel mitte nt soome ja läti keelseid.

Sunday, December 6, 2015

Vene-Türgi infosõjast


Ajaleht Stolitsa küsis, kuidas suhtuda Venemaa ja Türgi vastastikustesse süüdistusse. Vastus:
-------------

Pikaajaline kogemus sunnib kahtlema kõiges, mida ametlik Moskva esitab faktide pähe, eriti kui need väited on tehtud konflikti olukorras oma vastaspoole suhtes.

Teisalt aga on elementaarne eeldada, et suur osa ISIL kätte sattunund naftast peab varem või hiljem jõudma Türki.

Piirkonnas on aktiivsed enamik maailma eriteenistusi, sh Venemaa ja Türgi omad. See, mida me hetkel näeme, on üks osa moodsast konfliktikorraldusest - infosõjast. Võtta ühe või teise poole sõnu puhta kulla pähe oleks äärmine rumalus.

------------
vastus ilmus siin (küll veidi tõlkeväändega kujul)

------------
Pilt võetud siit

Friday, December 4, 2015

Millest Putin rääkis ja ei rääkinud


Presidentaalse riigi eripära. Kõik taandub sellele, mida juht ütleb või ei ütle. Kõnesid retsiteeritakse, kõikvõimalikud arvamus- ja muidu liidrid räägivad silmade välkudes telekaamerate ees, kuivõrd erakordne, otsustav ja üldse enneolematu oli viimatine kõne.

Venemaa enda eksperdid keskendusid mõisistagi kõne sisepoliitilistele aspektidele, milles ausalt öeldes mina ei kuulnud küll midagi uut. Vajadus võidelda korruptsiooni vastu, toetada kohalikke toojaid ja raputada end lahti energiakandjate müügi sõltuvusest – seda kõike on korratud tüdimuseni.

Et neid sisepoliitilisi käsulaudu ei täideta, ka seda teavad kõik. Putin ka ise ohkas korduvalt – no me oleme sellest ju rääkinud, kus on tulemused? Nt kiirabiautode soetamisest riiklikul toetusel, mille järel pidanuks masinapargi haldamise üle võtma regioonid – seda pole aga tehtud. Ja lisas heatahtlikult kurva naeratusega – no eks me pea siis jälle raha andma.

Välise vaatlejana räägiks siiski rohkem välispoliitilistest aspektidest.

Kõige jõulisem oli kahtlemata Türgi osa. Otsesõnu ähvardamine, et kättemaks allatulistatud rindepommitaja SU-24 eest „ainult tomatitega asi ei piirdu“ ja „nad kahetsevad veel korduvalt tehtut.“ Sellega seoses võttis Putin suhu ka Allahi nime, mille peale saali enamik pidas heaks irooniliselt naeru mugiseda (kuigi sama istuvad idamaisemate näojoontega inimesed jäid surmtõsiseks).

Huvitav et Venemaa elanikke (mitte riiklikku uhkust) kordades valusamalt tabanud lennukatastroofi, kui hukkus Egiptusest puhkuselt naasenud ca 240 in, mainiti vaid põgusalt muude terroriaktide reas, lubamata selle eest mingit kättemaksu.

Vahetult peale kõne lõppu vene peamise riikliku telekanali stuudios kommentaarinud eksperdid mainisid rahulolevalt, et „meie vähematest vendadest“ ehk Ukrainast ei räägitud sõnagi. Et no näed, see pole meie jaoks probleem. Tõsi küll, tegelikult ju Ukrainat siiski mainiti, ainult et Krimmi ja Sevastoopoli nn taasühinemise läbi.

Kui juba Krimmist juttu tuli – Putin rääkis küll impordiasendamise vajadusest, ainult et ei maininud, millest üldse tekkis see vajadus import-tooteid asendama hakata.

Aga üks, mille üle tuleb küll head meelt tunda. Naaberriigi president on aru saanud, et majandusprognooside tegemisel pole mõtet loota energiakandjate hinna tõusule. Teha siit liiga kaugeleulatuvad järeldusi oleks ehk liiast, aga sotsiaalse kontrahti aluste üle paneb ehk mõtlema siiski?

-----------

Kellel huvi, saab kõne tekstiga tutvuda siin, samast on võetud ka pilt

Wednesday, December 2, 2015

Kas oleme valmis kaitsma Türgit?


Kõik me oleme kas otse või kaude osalenud vaidlustes NATO nö vihmavarju veepidavuse üle. Et kas NATO ikka kaitseb meid? Kas tahab? Kas suudab? Miks ta peaks seda tegema?

Mind on alati kummastanud nii NATO (kui Euroopa Liidu) osas kasutatav kolmandas isikus pöördumine. Meie olemegi NATO. Juba üle kümne aasta oleme. Ehk siis NATO on täpselt nii tugev, nii otsuse- ja põhimõttekindel kui meie oleme.

Võib küll väita, et Eesti on teinud rohkem kui enamik NATO liikmesriike oma kaitsevõime jaoks, vähemalt kuulsa 2% mõttes. Ja tõepoolest on Eesti panus ka välismissioonidel märkimisväärne, kui taandame selle suhtarvuks oma elanikkonna kohta.

Kuid ikkagi. NATO on praegu suurema surve all kui varem. Venemaa avantüür Krimmis ja ida-Ukrainas andis küll ühest küljest NATOle uue hingamise. Kuid teisest küljest – iga impulss annab ka vastasmärgilise reaktsiooni, olgu ta esmapilgul nii marginaalne kui tahes.

NATO järjekordse laienemise eel – Montenegro on tõenäoliselt järgmine – on aktiveerumas kõikvõimalikud tegelased, kes lähtuvad loogikast, mille kohaselt NATO pole mitte kaitsev, vaid ründav ühendus. Väikesed, kuid aktiivsed grupeeringud nt Slovakkias ja Tšehhis on selle näideteks. Või nö sõltumatud uurijad, kes väidavad et kõige toimuva taga on soov tõmmata Venemaa suurde sõtta. Et nende retoorika on suuresti kattuv Moskva omaga, pole ilmselt pelk kokkusattumus.

Aga tagasi pealkirjas püstitatud küsimuse juurde. Kõlab kummaliselt? Ilmselt küll. Kuid järjest ilmsemaks muutub kihu järele proovida, mida tegelikult tähendab NATO ühtsus ja kollektiivkaitse põhimõte. Türgi on hetkel selleks mugavaim sihtmärk.

Oletame et tundmatu „viisakas mehike“ või nö võõrastesse kätesse sattunud raketikompleks (mida saab teadupärast osta igast külapoest) annab löögi Türgi pihta, tabades minu poolest mõnda lennukit Süüria lähistel või laeva Dardanellides. Mis saab edasi?

Et mitte minna liiga pateetiliseks, soovitan üle vaadata mõni lõiguke sarjast „Jah, Härra peaminister.“ Nt see, milles räägitakse tuumaheidutusest.

-----------
pilt, millel tekst "Tšehhi reservsõdurid on vastu NATO juhtkonna poolt planeeritavale sõjale" on võetud siit