Monday, November 26, 2007

Venemaa valimiskampaania veidrusi

Valimiskampaania – mis magus sõna … no vähemalt reklaamirahva jaoks. Hiigelsuured plakatid, massiliselt kleepse, pastakaid ja muud nänni. Nõrkemiseni kedratavad tele-ja raadioreklaamid … kui palju kõike.

Teine seltskond, kes valimis ilmselgelt naudib, on minusugused – ehk siis igat masti poliitikasöödikud, vaatlejad ja analüütikud. Tõsi küll, sedalaadi rahvast huvitab mitte niivõrd see kirev, ent suhteliselt infovaene pildimaterjal, kuivõrd tekst. Või siis ka teksti ja pildi ühildamisest tulenevad semiootilised mõistemängud.

Venemaa Föderatsioonis on teadupärast tulemas valimised. Esmalt duuma, siis presidendi omad. Ehkki ausalt öeldes on need kaks mingil veidral moel kokku sulanud üheks. Ükskõik kummast ka ei räägitaks, tuleb ikka jutuks Vladimir Putin. See mees, kes praegu presidendiks olles on lõputult korrutanud, et tema enam presidendiks ei jää. Et kolmandat tähtaega ei tule. Ja et järgmisel aastal täidab presidendirolli keegi teine. Jne, jne, jne.

Usaldushääletus Presidendile
Vaatamata kõigile taolistele mõistaandmistele ja otseütlemistele käib kogu tants ja taga-ajamine ikka Putini ümber. Üksikud kiruvad, enamik kiidavad, ükskõikseid näikse olevat sootuks vähe. Ma ei räägi siinkohal mitte rahva arvamusest – vastavalt küsitlustele on inimeste hulgast ikka päris paljud poliitiliste eelistusteta – vaid sellest poliitmürast, mis kampaania alla liigitub.

Ühest küljest kulgeb seekordne kampaania kuidagi loiult. Mitte et vastavaid saatejuppe ja plakateid ja kõnekoosolekuid poleks. Kuid kõiges selles puudub mingi säde. Kas on asi selles, et valimis-saated telekas nihutati varahommikule, mil vaadatavuse nullilähedust ei paranda kandidaatide unisus. Või selles, et vastavalt uuele seadusele ei tohi enam teha vastupropagandat – ehk siis ei saa konkurendi kohta sandisti öelda.

Olgu see, teine või kolmas põhjus, kui pea kogu arutelu on suunatud Putinile. Sellele aitab kaasa ka nii tele- kui tänavapilt. Ühtse Venemaa loobumine avalikest debattidest pole vabastanud telepilti selle nö erakonna otsesest ja varjatud reklaamist. Kandidaat number üks Putin teeb seda suisa varjamatult, kasutades selleks oma ametiseisundit ehk pidevat viibimist ekraanil. Tänavail laiutavad hüper-mega-gigamõõtmetega plakatid (ka 1000m2 pole haruldane), mis räägivad Putini plaanist kui Venemaa võidu alusest.

Putini eest
Kuid seekord köitis mu tähelepanu hoopis üks tagasihoidlik broshüürike. Nimelt on Venemaal loomisel liikumine Za Putina (Putini eest/poolt???). Nende asutav koosviibimine toimus miskipärast mitte Moskvas või vähemalt Piiteris, vaid hoopis linnas nimega Tver.

Liikumise eesmärk on tagada Putinile rahvusliku liidri koht ka peale valimis. Mida selline salapärane eesmärk lähemalt kujutab, üritas teiste kohalesaabunud välisajakirjanikke hulgas teada saada ka Eesti ainukest Venemaa-korrespondenti Jaanus Piirsalu, kuid ei teda ega teisi ei lastud sisse.

See-eest pani hiljem keegi võrku üles kogunemisel jagatud broshüürikese. Lugesin ja niutsusin naudingust. Alustuseks sai kohe selgeks, miks kogu asi korraldati Tveris. Nimelt olla Putin just sealtkandist pärit. Igasuguste Putini päritolu teemal ringlevate kiusakate kuulujuttude ümberlükkamiseks saab teada Vladimiri suguvõsa loo ja näha tema isa ning ema pilte.

Uusmonarhism?
Sugupuu kirjeldusse on sundimatu lohakusega paigaldatud ei midagi vähemat kui Peeter I. Tõsi küll, kuidagi kaudselt ja pole üldse selge, kas konkreetselt Vladimir Putinil endal on veresugulust tsaariperekonnaga, kuid märk on maas. Märk Isevalitsejast ja Suurest Riigist.

Teiseks kirjeldatakse esivanemate lihtsat elu ja kannatusi Suure isamaasõja ajal. Ehk siis taas märgid. Rahvalikkus ja Suur Kannatus ja Suur Võit.

No ja kolmandaks räägitakse Putinist kui kiriku taastajast. Märgiliselt – Õigeusk.

Kui ühendada need märksõnad, siis saab kokku midagi imetabast. Samoderzhavije, Pravoslavije, Narodnost’. Ligilähedases tõlkes Isevalitsus, Õigeusk ja Rahvalikkus. Olgu öeldud, et laiemalt on see tuntud kui monarhistide loosung. Kui siia juurde lisada Venemaa viimase aja eneseteadvuse tugisambaks tõusnud kannatused ja võit nn Suures Isamaasõjas, saab täiusliku pildi.

Kogu Venemaa ajalugu, olemus ja moraalne alus koonduvad selles ühes inimeses – Vladimir Putinis. Või jäi kellelegi mingitki kahtlust?

Karmo Tüür
21.11.2007

Wednesday, November 21, 2007

Venemaa lõhestab Eurooa Liitu

Pole ühtegi teist küsimust, mille suhtes oleks EL liikmeriigid nii erinevatel seisukohtadel. Ei suhtumine Lähis-Ida kriisi, Hiina suurenevasse kaubandussurvesse või suhetesse USA’ga too niivõrd selgelt esile Euroopa sisemisi erinevusi.

EL pole suutnud mõjutada Putini-aegses Venemaa Föderatsioonis toimuvat, küll aga on Moskva suutnud mõjutada Euroopat. Kõike seda ja veel palju muudki väidab Euroopa Välissuhete Nõukogu hiljuti ilmunud raport EU-Venemaa suhete kohta.

Poolesajal leheküljel on äärmiselt tihedas ja mõnusas stiilis kirja pandud põhilised nii EL liikmesriikide kahepoolsetes suhte olukord Venemaaga kui tehtud ka vajalikud üldistused. Olles lugenud virnade viisi sarnaseid pabereid ja osalenud ise mõnegi loomises, pean tunnistama, et oma lühiduse, üldistustaseme ja samas loetavuse poolest on tegu suurepärase policy-paperiga.

Kui rääkida Euroopa Venemaa-suunalisest poliitikast, siis võib välja tuua terve erinevate suhtumiste skaala. Ühes otsas on soov Venemaad siduda, integreerida niipalju kui võimalik, lootuses tekitada positiivne vastastik-sõltuvus. Skaala teise otsa jääb idee Venemaa tõrjumisest, ohjeldamaks tema ambitsioone.

Jaotatud Euroopa

Selmet proovidagi rääkida Venemaaga nö ühel häälel, tegutseb iga riik oma parima äranägemise järgi. Raporti autorid jagavad nad selle alusel viide gruppi.

„Trooja hobused“. Riigid, mis kaitsevad Venemaa huve Euroopas, pahatihti takistades EL väheseidki katseid välja töötada mingit ühist poliitikat. Nende hulka loevad autorid Kreekat ja Küprost.

„Strateegilised partnerid“ e. EL suurriigid Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa. Neid seovad Venemaaga „erisuhted“, mis aga puhuti õõnestavad EL väheseidki ühispingutusi.

„Sõbralikud pragmaatikud“. Sellesse gruppi kuuluvad EL 10 keskmist ja väikeriiki Austria, Belgia, Bulgaaria, Luksemburg, Malta, Portugal, Slovakkia, Sloveenia ja Ungari. Nad on Venemaaga lähedastes suhtes ning kipuvad seadma oma ärihuve poliitilistest eesmärkidest ettepoole.

„Jäised pragmaatikud“. Siia kuulub peale Eesti veel Holland, Iirimaa, Läti, Rootsi, Rumeenia, Suurbritannia Tsehhi ja Taani. Ka see seltskond on orienteeritud ärihuvidele, kuid ei karda teha kurjemat häält, kui kõne all on nt inimõiguste rikkumine Venemaal jne.

„Uued Külma Sõja sõdalased“ ehk Leedu ja Poola on oma suhtumises kõige karmimad, soovides blokeerida EL ja Venemaa vahelisi läbirääkimisi.

Soovitav tegevuskava
Kaitsemaks parimal moel oma huve, peaks EL suutma välja töötada omaenda poliitika Venemaa suunal. Ülilühidalt peaks see välja nägema järgmiselt.

Tingimuslik kaasamine. Venemaa naudib praegu liikmesolekut kõikvõimalikes suurtes klubides nagu G8, ühised koostööformaadid NATO ja EL’ga jne. Samas ei pea Moskva aga vajalikuks täita nonde organisatsioonide poolt nõutavaid reegleid. Kuni ta seda ei tee, tuleks läänel ühistegutseda oma klubides ilma Kremlile kutseid saatmata. Näiteks – kokku peaks käima G7, mitte G8.

Sihipärane kahepoolsus. Venemaa armastatud võte on „jaga-ja-valitse“ ehk siis lõhkuda vormiliselt ühendatud koostööpartnerite ühisvõimekus, sidudes neid kahepoolsete lepetega. Parim ja lähim näide on ehk kujundatava EL ühise energiapoliitika põhjalaskmine Vene-Saksa gaasitrassi abil. Kahepoolsetest suhtest pole pääsu ka edaspidi, kuid neid tuleks sõlmida lähtuvalt üle-euroopalistest kokkulepetest.

Naabruse kaasamine. Nt Ukraina, Gruusia ja Moldaavia ning miks mitte ka Valgevene jätkuv sidumine Euroopa ruumiga, kasvõi elektri-ühenduste loomise kaudu.

Seaduste ülimuslikkus. Kui EL käsitleb igat lepet kui kompromissi, mida tuleb järgida, siis Venemaa vaatleb seadusi/lepinguid kui võimu kehastust vastavalt hetke vajadustele. EL peab lihtsalt kindlalt nõudma võetud kohutuste ja sõlmitud kokkulepete täitmist ning ühesuguseid tingimusi mõlemale poolele nt energiamajanduses.

Suhete tasakaalustamine. Nt sellessamas energiamajanduses peaks Euroopa Komisjonil olema õigus eelnevalt üle vaadata lepinguid, mis seovad EL tegevusvabadust.

Eelpooltoodu on ülinapp ja kuivalt kokku surutud ülevaade, mis pigistas tekstist välja kogu selle mahla ja nauditavuse, mida ise alul kiitsin. Paraku leheformaat ei anna pikemaks võimalust.

Kogu selle asjatundliku algteksti juures on paraku aga üks miinus. Euroopa ühise Venemaa-poliitika ja üldse ühise välispoliitika edukusest saab eelkõige rääkida juhul, kui Euroopa muutub ühtsemaks. See tähendab, et senisest veelgi enam volitusi koliks liikmeriikidest Brüsselisse. See aga ei meeldi paljudele.

Karm valik, kas pole?

Karmo Tüür
21.11.2007

Monday, November 19, 2007

Kas Läti ja Gruusia on naabrid?

Mis veider küsimus, eks ole? Piisab pilgust maailmakaardile, nägemaks, et neid kahte riiki lahutab tuhandeid kilomeetreid.

Ent siiski esitati möödunud nädalal ühes vestlusringis just selle-lähedane küsimus. Õigemini küll paluti võrrelda Thbilisi ja Riia tänavatel toimuvat. Tavapäraselt võrreldakse midagi sarnast, riikidest eelkõige naabreid – on ju nende ühine kultuuri- ja ajalootaust see pidepunkt, mis muudab olud ja sündmused võrreldavaks.

Kaheldavad sarnasused
Läbi telepurgi sündmusi jälgiva inimese jaoks näib sarnasus ilmne. Nii Läti kui Gruusia pealinnade tänavaid ummistas rahvas, kes protestis võimude vastu. Esmapilgul kattusid ka mitmed olulised teemad, mis õhutasid rahvast meelt avaldama. Samas, ehkki märksõnad kõlavad ühtemoodi, on nende taga olevad protsessid tihti erisuunalised.

Korruptsioon. Lätis oli üheks päästikuks, mis vallandas rahva rahulolematuse, korruptsioonivastase võitluse büroo ülema Aleksejs Loskutovsi vallandamine. Gruusias omakorda on korruptsiooni-vastane võitlus tekitanud paksu verd, jättes paljud nö vanad tegijad ilma nii sissetulekust kui mõjujõust. Ehk siis ühel juhul toetati korruptsiooni-vastasust, teisel aga oldi rahulolematud liiga aktiivse sudimisega.

Valimised. Gruusias ärritas inimesi valitsuse soov lükata edasi parlamendivalimised. Lätis sai teatavaks see küünilisus, millega suuremad erakonnad eelmiste valimiste ajal olid eiranud valimisreklaami piiravaid seadusi. Ühel juhul siis valitsuse liiga jõuline käitumine, teisel juhul riigiaparaadi suutmatus kontrollida protsessi.


Olulised erinevused
Kõigist esmapilgu ühisjoontest hoolimata on erinevusi rohkem ja olulisemad. Erinevad nii meeleavalduste sisuline ajend kui iseloom, rääkimata valitsuse reaktsioonist.

Kui asja ülilihtsalt (loodan et mitte liig-lihtsalt) seletada, siis Lätis soovis rahvas, et valitsusele antaks tagasi tema põhiseaduslikud volitused. Et asju ei otsustaks kuskil hämarates tagatubades kolm oligarhi – või nagu neid nimetas Economisti ajakirjanik Edward Lucas „minigarhi” – vaid et kehtiks läbipaistvad reeglid ja nn hea valitsemise tavad.

Gruusias vastupidi soovis rahvas võtta võim legitiimselt valitud riigipealt … ehkki vähemalt esialgu ei olnud kellelgi kuigi täpset ettekujutust, et mida selle võimuga edasi peale hakata. Tõsi küll, sellegi nõudmiseni jõudis esialgu äärmiselt erinevate loosungitega vehkinud seltskond alles pikapeale. Alul olla muuhulgas kõlanud ka nõudeid peatada hiinlaste sissevool, taastada põllumajandus jne.

Samavõrra erinev oli ka võimude reaktsioon. Lätis ei ajanud keegi meeleavaldajaid laiali, Gruusias tegutsesid eriüksused, kasutades erivahendeid, muuhulgas ka psühholoogiliselt vägagi mõjuvaid-hirmutavaid, nagu veretaoliselt punaseks värvitud vesi.

Õppetund meile
Eelnenust põnevamgi on aga mõelda mitte sellele, et mida Eesti saab või peab tegema nonde sündmuste suhtes, vaid et millist mõju need avaldavad meile endile.

Kui Gruusia poliitiline süsteem on meie omast üpris erinev, siis Läti oma sarnaneb paljuski. Riias toimuv võiks olla hea õppetund meie poliitikutele. Õppetund selle kohta, et mis saab, kui jõhkralt ja küüniliselt eiratakse reegleid ja nö häid tavasid. Et isegi jaheda põhjamaise publiku kannatusel võib piir olla.

Mõlema, nii Gruusia kui Läti sündmuste taga on aga nähtav ka üks siduv lüli. Nimelt kurikuulus vene jälg. Gruusias kõlavad võimude süüdistused tulise otskohekohesusega. Lätis on Venemaa või vene jälg vähem ilmne, ent samuti soovi korral tajutav.

Ja vat see ongi see, mis õigustab Gruusia ja Läti vaatlemist naabritena. Nad on mõlemad Venemaa Föderatsiooni naabrid. Endise impeeriumi osad, milledes valitsev ebastabiilsus mängib enamasti nn kolmanda osapoole kasuks.

Kui taoline teooria isegi tõsi pole, siis heaks vabanduseks-õigustuseks sobib see alati, kas pole?

Karmo Tüür
19.11.2007

Sunday, November 18, 2007

Разбор полетов: Läti ja Gruusia

Täna siis jälle R4 eetris saade Keerkäigud või - nagu pealkirjastki näete - Разбор полетов.

Teemaks seekord esmapilgul sarnased sündmused Thbilisi ja Riia tänavail. Läbi telekaamera näib ju asi ühetaoline - rahvas protestib võimu vastu. Kuid põhjused, miks rahvas tänavaile tuli; rahva käitumine ja loosungid ning võimude reaktsioon on üpriski erinev.

Sarnasuste ja erisuste üle kuuletegi meid arutlemas siin:
http://www.r4.ee/index.php?lang=est&main_id=1380 ... paraku salvestis jääb sellel aadressil saadavale vaid nädalakeseks.


Meie - see on siis juuresoleval pildil olev Harri Tiido, saatejuhiks Jevgenia Garanzha ja toimetaja Artur Aukon. No ja muidugi allakirjutanu:)

Karmo Tüür

Monday, November 12, 2007

Gruusia küpsuseksam

Gruusias on ajad taas põnevaks läinud. Koguni nii põnevaks, et paber-ajakirjandus kipub sealsete sündmuste kajastamise tarvis liiga aeglaseks jääma.

Alustan nimelt selle loo kirjutamist teist korda. Esimese panin paberile 6.novembri õhtul, avaldades artikli lõpulausetes lootust, et võimudel jätkub kannatlikkust mitte kasutada meeleavaldajate vastu jõudu. Taolises rahumeeleks-jääda-suutmises nägin ma omamoodi küpsuseksamit.

Kuid paraku juhtus järgmisel päeval vastupidine. Välisvaatlejate hinnangul juba rahunema hakanud meeleavaldajate vastu saadeti politsei. Käiku läksid kumminuiad, kummikuulid, veekahurid ja muu vastav varustus. Kuumavereliste grusiinide jaoks mõjus see aga õli tulle valamisena ning mäsu ähvardas kontrolli alt väljuda. Seepeale läksid võimud sammu kaugemale, kuulutades välja eriolukorra.

Miks Gruusia?
Enne kui olukorra kirjeldamise-analüüsimisega edasi lähen, teen lühikese kõrvalepõike. Kuna hea toimetaja lubas mulle seekord pisut rohkem ruumi, siis seletan mõne sõnaga, miks ma kasutan ikka terminit Gruusia. Teadupärast soovitab poliitkorrektsem seltskond selle asemel pruukida nimetust Georgia.

Milles olla vahe? Aga selles, et riiginimi Gruusia on eesti keelde tulnud läbi vene keele ning selle kasutamine olla solvav grusiinide rahvustundele. Inglispärane Georgia kõlavat sealse rahva jaoks neutraalsemalt. Eriti meelepärane olla aga grusiinide jaoks omakeelse riiginime Sakartvelo kasutamine.

Võtan siiski vastu vaielda. Laensõna Gruusia vahetamine teise laensõna Georgia oleks mitte ainult vastuolus meie keeletavaga, vastu tekitaks ka segadust – on ju olemas USA osariik Georgia, taoline ühekõlalisus tekitab aga liigseid segadusi. Kui rääkida aga Sakartvelost, siis pole seegi täis-neutraalne – tähendab ju see tõlkes kartvelide maad, aga Gruusias elab peale kartvelide veel ohtralt muidki rahvaid, üks uhkem kui teine.

Teisalt - kui selle loogikaga edasi minna, siis peaksime protestima Eesti nimetamise vastu Lätis Igauniaks ja Soomes Viroks. On ju mõlemad vaid ühe, vastavale riigile lähima maakonna nimedest tulenevad.

Ja lõppeks – Eesti keele instituudi vastav töörühm on öelnud, et kõik kolm vormi on ühteviisi kõlblikud. Ning need, grusiinid, kelle käest olen ma seda otse küsinud, ütlevad, et neid nimetus Gruusia ja grusiinid küll ei häiri. Seega, mina jään Gruusia juurde.

Kirev ja liidrita opositsioon
Kuid tagasi Gruusias, eelkõige pealinnas Thbilisis toimuva juurde. Nagu kinnitas üks Gruusia mägipiirkondades töötanud eestlane, jätvat pealinna poliitilised tõmblused ääremaarahva enamasti üsna külmaks. Muudatustest väsinuna üritavat sealsed inimesed vaid oma igapäevast elu käimas hoida. Aga eks see ole samamoodi enamikes riikides.

Mis on pealinna tänavaid täitnud meeleavaldajate nõudmised? Erinevatel allikate väitel kümned kuni sajad tuhanded protestijad nõudsid väga erinevaid asju. Eelkõige valimiste korraldamist õigel ajal, mitte nende edasilükkamist, nagu plaanis valitsus. Tõsi küll, mässu hoogustudes hakati nõudma ka praeguse presidendi Mihhail Saakashvili tagasiastumist, kuid see üleskutse ei ole kuigi tõsine, arvestades, et ega kedagi teist asemele panna pole.

Opositsioonil puudub nii ühtne ideoloogia kui ka liider. Badri Patarkatsishvili, Gruusia jõukaim mees, kes suuresti kogu vastuhakku rahastab, on nüüdseks küll lubanud kandideerida tulevastel presidendivalimistel. Kuid isegi tema annab endale aru, et ega sisulist konkurenti karismaatilisele Saakashvilile pole vähemalt hetkel näha. Nii lubab Patarkatsishvili enda kandidatuuri tagasi võtta, kui peaks ilmuma keegi, kes suudaks opositsiooni etteotsa asudes Saakashviliga võistelda.

Venemaa jälg?
Kas asi on nüüd selles, et opositsiooni rahastaja Patarkatsishvili on oma varandused teeninud Venemaal ja seotud kurikuulsa eksiil-oligarhi Boriss Berezovskiga, või milleski muus, igal juhul süüdistab Saakashvili kogu mäsu korraldamises Venemaad.

Oma telepöördumises väitis president, et Venemaal tegutseb rühm inimesi, kelle eesmärgiks on Gruusia presidendi kukutamine. Vandenõu kinnituseks toodi välja ka Venemaa saatkonna töötajate telefonikõnesid opositsiooni esindajatega.

Kas ja kuivõrd peab taoline väide paika, on kaugelt keeruline hinnata. Nii ehk teisiti saatis Thbilisi maalt välja kolm vene diplomaati ja omakorda Moskva kolm gruusia oma – sellised on juba kord diplomaatilised mängureeglid.

Ma ei kahtle hetkekski, et Venemaal on neid, kellele Saakashvili pinnuks silmas. Samuti on üsna kindel, et taolised tegelased ei kõhkle ära kasutamast Gruusia sisemisi vastuolusid. Kuid need vastuolud peavad siiski olema kohapeal olemas.

Sisemised vastuolud
Võib üsna kindlalt väita, et grusiinid ei ole Gruusia praeguse poliitise kursi vastu. Suund läände ja näiteks liitumissoov NATOga on jätkuvalt rahva hulgas populaarsed. Põhiline, mis vastumeelsust tekitab on, nagu ilmselt enamasti, sotsiaal-majanduslik pool. Ehk siis igapäevane elu-olu. Ehkki riik ja selle majandus tervikuna areneb kiirelt, tajub rahvas, et nende reaalne elu ei parane piisavalt. Läbematult nõutakse seda head elu, mida Saakashvili olla neile lubanud nn Rooside revolutsiooni päevil.

Kahtlemata on mängus ka suur ports nö isiklikku viha. Saakashvili ehk üks suuremaid saavutusi sisepoliitikas on olnud klannimajanduse ehk perekondlikeil sidemeil põhineva korruptiivse skeemi lõhkumine. Majandusvabaduse tasemelt on Gruusia kerkinud edetabelite tippu. Nähtavaim näide on ehk totaalse korrumpeerunud liiklusmiilitsa asendamine toimiva uue politseiga.

Paraku iga taoline muudatus teeb kellelegi haiget. Kümnete tuhandete soojadel kohtadel istunud ametnike vallandamine kahjustas paljude, end seni olulisena tundnud seltskondade enesetunnet ja rahakotti. Võttes arvesse sealse rahva keevalist verd, pole üldse imestada, kui paljudki on vandunud tulist kättemaksu isiklikult Saakashvilile.

Minu eelmise loo lõpus olnud lootus, et võimud suudavad selles kirgede möllus jääda rahulikuks, ei õigustanud end. Vaatamata sellele väidan, et tegu on omamoodi küpsuseksamiga nii Gruusia võimude kui kogu rahva jaoks. Selles eksamis on kaks punkti. Esiteks – kui eriolukord tühistatakse ja mässu nö jääknähtudega suudetakse rahumeelselt hakkama saada. Teiseks – kui väljakuulutatud erakorralistel presidendivalimistel suudetakse säilitada läbipaistvad mängureeglid, mis on ühesugused ka opositsiooni jaoks. Kui mõlemad asjad lahendatakse edukalt, on Gruusia eksami läbinud.

Karmo Tüür
12.11.2007

Sunday, November 11, 2007

Gruusia vol.1

teen nüüd midagi sellist, mida varem pole teinud. olen siiani siia blogisse pannud materjale, mis juba mingis meediakanalis ilmunud. nüüd aga juhtus nii, et kirjutasin Gruusiast loo ja enne kui see jõudis ilmuda, muutus olukord. võtsin loo tagasi ja kirjutan asja ümber. aga nii eksperimendi mõttes panen selle esialgse variandi ka üles.

hea kolleg Rein Toomla on korduvalt kurtnud, et arvutid on tapnud sellise teadusharu nagu tekstoloogia (e. siis see, kuidas tekstid arenevad). nüüd aga saab olema üleval esimene, aegunud versioon ja mõne päeva pärast uus. kes tahab, see võrdleb:)

aga siit siis tuleb esmatekst:
--------------------
Gruusia mäss kui küpsuseksam

Gruusias on taas kord põnevad ajad. Vähemalt välisvaatlusega tegeleva politoloogi jaoks.

Kohapeal, asjas sees keerlevate inimeste jaoks on asi kindlasti vastuolulisem – kes üritab midagi innukalt muuta, kes aga neid muutusi ära hoida. Nii ehk teisiti, ükskõikseks on raske jääda. Seda enam, et tegu on mitmeski mõttes meile sarnaneva ja lähedasegi riigiga, milles toimuv meenutab paljuski meil juba läbitud arenguid.

Mis siis toimub? Pealinna tänavail on meeleavaldajad, erinevate allikate väitel mõnest tuhandest paarisaja tuhandeni. Loosungid kõlavad lõunamaise temperamendiga, süüdistused seda raskemalt.

Mis on põhinõudmised? Aja jooksul need muutuvad, kuid üks on jäänud püsima. Nimelt plaanivad võimud poole aasta võrra edasi lükata parlamendivalimis. No ja opositsioon omakorda nõuab, et valimised toimuks õigel ajal.

Kirev ja liidrita opositsioon
Opositsiooni ühe peamise nõrkusena nähakse liidri puudumist. Sellise liidri, kes suudaks oma karismaatilisuses võistelda praeguse presidendi Mihhail Saakashviliga.

Opositsiooni taga on küll üks mõjukas mees, Gruusia oligarhiks kutsutav Badri Patarkatsishvili. Mees, kes oma varanduse teenis Venemaal ja kes olevat lähedane kurikuulsa Boriss Berezovskiga. Patarkatshisvili rahastab avalikult opositsiooni ja valitsusvastast telekanalit. Tema tegevuses aimdub aga kättemakse, toetas ta ju Gruusia eelmist presidenti Eduard Shevardnadzet ning viimase võimult-tõukamine olevat tõsiselt kahjustanud tema ärihuvisid. Kriitikud heidavad ette, et nüüd ta Patarkatishvili privatiseerinud opositsiooni kui rezhiimi-vahetuse vahendi.

Radikaalsemad rezhiimimuutjad nõuavad koguni monarhia taastamist. Sellele nõudele annab kaalu ka populaarse patriarh Ilja II toetus. Probleem on aga tuttav kõigile monarhistidele – kes peaks olema see õige järeltulija? See-eest on neil vähemalt valikut – ühena vähestest aadlisuguvõsadest elasid Bagrationid üle nii revolutsiooni kui nõukogude aja.

Rahutuste põhjuseks liigkõrged ootused
Rahutuste sisulised põhjused on aga – nagu nad enamasti kipuvad olema – palju proosalisemad. Vaatamata hoogsale majanduskasvule tunneb rahvas, et palgad on jäänud madalaks, hinnad tõusevad, tööpuudus püsib masendaval tasemel. Jõuline võitlus kuritegevusega on viinud märkimisväärselt hulgal inimesi trellide taha, kahjuks tihti just nooremat rahvast ja seda pisikuritegude eest.

Korruptsioonivastane võitlus, mille üle Gruusia võimud ise ja nende toetajad Läänes nii uhked olid, kahandas küll nö tänavakorruptsiooni (nt liikluspolitsei hulgas), kuid rahvas tajub võimu ikkagi korruptiivsena.

Kõige olulisem on ehk aga pettumus. Rahvas, kes Rooside revolutsiooni ajal 2003.a. kandis Mihhail Saakashvili piltlikult öeldes kätel presidenditroonile, on pettunud ja vihane. Nagu mitmed kohapeal käinud kinnitavad, ollakse väsinud ootamast normaalset elu. Seda elu, mida Saakashvili olla neile lubanud.

Kõik see on kindlasti õige ja oluline, kuid tõeliselt põnevaks muudab toimuva jälgimise hoopis muu. Nagu kohapeal viibivad inimesed, sh meie enda head kaasmaalased
Marko Mihkelson ja Jaanus Piirsalu** kinnitavad, on võimude reaktsioon kõigele seni olnud üllatavalt rahumeelne.

Seda aga ma pidasingi silmas, kui loo pealkirjas rääkisin „küpsuseksamist”. Kui Gruusia praegune juhtkond suudab säilitada rahu ja lahendada asi läbirääkimiste korras – lõppegu see siis kasvõi nende endi tagasiastumisega – on Gruusia teinud tohutu sammu edasi. Sammu lähemale sellele poliitilisele kultuurile, kus võim kasutab politseid ja sõjaväge mitte oma naha päästmiseks, vaid ainult elanikkonna kaitseks kaabakate eest,.

Karmo Tüür
6.11.2007

Tuesday, November 6, 2007

Putini plaan

Kas teie teate, mis on Ilvese plaan? Ei tea? No pole hullu, me ei ela ka sedasorti riigis, kus rahvas peaks teadma presidendi mõtteid.

Aga mis te arvate, kas näiteks sellistes presidentaalsetes riikides nagu Prantsusmaal või USA’s võiks lehvida tänavail loosungid „Sarkozy plaan – Prantsusmaa võit” või „Bushi plaan on Ameerika edu pant”? Ei kujuta? Mnjah.

Aga Venemaal ripuvad plakatid „Putini plaan – Venemaa võit”. Iga sealne endast lugu pidav poliitik või töökohta hindav ajakirjanik kasutab seda kui edu valemit. Putini plaan – see on lõputute arutelude objekt.

Mis aga kogu loo juures kõige vahvam, ega keegi eriti täpselt ei tea, mis see Putini plaan on. Sellenimelist dokumenti ei ole olemas, või vähemalt ametlikult mitte. Plaani kui tegevuskava, mis oleks näiteks presidendi või siis valitsuse või vähemalt parlamendi poolt heaks kiidetud. No näiteks järgmise viisaastaku plaanina.

Kui toksida venekeelne sõnapaar „plan Putina” otsingumootoreisse, siis saab küll väga erinevaid, kuid siiski muljetavaldavaid tulemusi. Kõige priskema saagi annab Yahoo – tervelt 2,4 miljonit vastet. Ülejäänud küll vähem, ent siiski, tegu on tohutult palju kordi läbi kirjutatud sõnaühendiga.

Mida see tähendab?
Mida siis selle, juba vähemalt pool aastat kasutuses olnud mõiste sisse kirjutatakse?

Umbes pool aastat tagasi väideti, et ega see ei olegi (ega peagi olema) mingi formaalne dokument. See on presidendi ideede kogum. Nende ideede, mida ta on sõnastanud oma pöördumistes. Ehk siis kõik see, mis on paigutatav nn rahvuslike projektide alla.

Selge on see, et nii uduse asjaga kaua läbi ei aja. No kes pagan ikka mäletab, mida president on oma ametiaja jooksul kokku rääkinud? Nii tekib ju oht, et igaüks võib hakata kõlavat loosungit oma sisuga täitma.

Aga järsku siin ongi asja võti? Et see plaan sobiks kõigile, peabki ta olema piisavalt udune? Sest kui lubad ühele midagi, võib keegi teine solvuda. Mainid ühte valdkonda, võib sind süüdistada teise, mitte vähem olulise mainimatajätmises.

Nüüd, valimiste lähenedes on pilt pisut selginenud. Putin asus Edinaja Rossia e. Ühtse Venemaa valimisnimekirja etteotsa, astumata küll ise erakonda. Ühtne Venemaa andis välja koguni Putini plaani nimelise broshüürikese, et asja pisutki selgitada.

Kuid mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et ega siis asja sisu polegi oluline. Nagu Putin ise ütles – see on lihtsalt Ühtse Venemaa kampaaniameistrite poliit-tehnoloogiline võte. Võte, mille abil selgeks teha kogu progressiivsele inimkonnale – või siis vähemalt Venemaa valijaskonnale, et ilmtingimata tuleb hääletada selle nimekirja poolt, kuhu kuulub Putin.

Konflikt põhiseadusega
Muidugi, siin peitub üks pisike konks. Ja selle konksu nimi on põhiseadus. Seesama põhiseadus, mis keelab Putinil jääda kolmandat korda järjest presidenditoolile. Nimelt kui juhtub nii, et kõik see mees hääletabki Ühtse Venemaa poolt, siis saab Venemaa Riigiduumas olema vaid üks partei.

Venemaa praegune – postsovjetlik – põhiseadus aga sätestab, et Venemaal ei tohi olla ühte valitsevat riiklikku ideoloogiat. Traditsioonilises mõistes peaks aga partei ehk erakond olema mingigi ideoloogia kandja.

Kuid pole hullu, kampaaniameistrid hoolitsevad ka selle eest. Nii on hakatud avalikult ja kõva häälega rääkima sellest, et Ühtne Venemaa ei olegi ideoloogiline ühendus. Ning selleks, et publikumi veenda, teatatakse, et võimupartei on nii suur ja kõikehõlmav nähtus, et kõik vajalikud maailmavaatelised vaielused toimuvad selle sees. Et siis umbes nagu Jaapanis, kus valitsev, nime poolest liberaaldemokraatlik partei on tegelikult nö katusorganisatsioon, mille sisse mahuvad nii vasak- kui parempoolsed.

Mis puutub aga siia Putini plaan? Aga selles lihtsas, ent järjepidevas kinnitamises, et Putini plaan on kindel värk. Hääletama peab nii nagu Putin soovitab. Nii, nagu Putin omaenda käitumisega ette näitab. Peab liituma võimuparteiga või vähemalt avaldama sellele toetust. Sest kuni Putin on eesotsas, seni pole midagi peljata – kõik läheb plaani kohaselt.

Muuseas, kas panite ikka tähele, et tegu on Putini plaaniga, mis võitu tagab? Mitte presidendi plaaniga. Ega ka mitte Ühtse Venemaa plaaniga. Ehk siis täpselt see, mida teeb ja plaanib Vladimir Putin, on parim kogu Venemaale. Sest et tema teab, mis on Venemaa võidu jaoks vaja. Lõhnab isikukultuse järgi? Igaks juhuks ma vastust ette ei ütle.


Karmo Tüür
4.11.2007

Sunday, November 4, 2007

Разбор полетов: EL-VF summit

Sel pühapäeval oli saate teemaks Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni tippkohtumine. Kuna selliseid kohtumisi toimub kaks korda aastas, siis ei oodata igalt eraldivõetud ürituselt suurt midagi, pigem samm-sammu haaval edasi liikumist.


Ega midagi väga suurt ja erilist ei juhtunud ka see kord, kui välja jätta VF presidendi Vladimir Putini mõned värvikad ütlused.


Millest aga rääkisid stuudios Jevgenia Garanzha juhatamisel Harri Tiido ja Mina Ise, seda saate kuulata siit:



tõsi küll, saateaja algusest läheb kolm minutit uudiste peale.

Saturday, November 3, 2007

hoopis muust: Pärnu


Ausalt öeldes kahtlesin tükk aega, kas panna siia üles ka alljärgnev lugu, kuid lõpuks siiski panin.

Sünnilt pärnakana jälgin huviga seal toimuvat ... enamasti küll oma lemmikajalehe http://www.parnupostimees.ee/ vahendusel. Aeg-ajalt aga ei saa ma vaid jälgimisega hakkama ja ütlen sõna sekka .... no mis teha, olen kord sihuke :)

Nii et lihtsalt vahelduse mõttes - üldsegi mitte välispoliitiline teema:

-----------------------

Otsedemokraatia vs. esindusdemokraatia

Pärnu liuvälja juhtum on palju suurem ja põnevam, kui esmapilgul paistab. Ühest küljest näikse asi väga lihtne olevat – üks seltskond soovis rajada linna avalikku rajatist, teine seltskond oli sellele vastu. Tavapärane olukord – huvide konflikt, mida esineb alatihti kõikvõimalikes olukordades, alates ärist ja lõpetades koduste tööde jagamisega.

Siiski väidan, et tegu on millegi palju laiemaga, omamoodi õpikunäitega ühe noore demokraatia kujunemisel.

Miks nad nii teevad?
Inimestel on kombeks tõmmata enda ümber jooni. Tavalisim neist eraldusjoon “meie” ja “nende” vahel. Et valijate hulk püsib alati suurem kui valitute oma, on ja jääb õhku rahulolematu küsimus, miks nad – võimulolijad – küll ometi nii teevad.

Miks nad võtavad vastu selliseid otsuseid? Miks nad ometi ei kuula mõistuse häält? Miks nad on sellised ..…vestid, kui tsiteerida üht sündsuse piiri ületanud, ent võimule hinge läinud väljendit?
Õppinud politoloogina võin kinnitada, et selles ei ole midagi isiklikku. Eraldi võetuna on ju kõik enam-vähem kenad inimesed. Asi on grupiviisilise otsustamise põhimõttes.

Ja esindusdemokraatia mudelis, mis nii meil kui enamikus demokraatlikes riikides kasutusel on.
Me ei otsusta igapäevaseid linnavõimu küsimusi ise, oleme selle ülesande delegeerinud oma esindajatele. Enamik neist, võimuletõusnuist, on aktiivsed inimesed ja neil on mingid omad huvid, vastasel juhul poleks nad ju jõudnudki sinna, kas pole? Muuseas, enamasti polegi need mingid korruptiivsed erahuvid, vaid valimislubadused, mille eest me nad ise pukki aitasime.
Et saavutada oma huvide ja lubaduste täitmist, peavad nad kõik omavahel mängima kokkuleppemänge. Et mina toetan sinu soove, kui sina toetad minu omi. Niisama lihtne ja tavaliselt ideoloogiavaba ongi see kokkulepete süsteem, mis hoiab otsusetegemismootorit käigus.

Ja aeg-ajalt nad lihtsalt peavad vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid, see on paratamatus. Selliseid otsuseid, mis toetavad enamuse asemel vähemust ja mis suunavad meie ühist maksuraha sinna, kuhu me ise ei raatsiks suunata.

Mida me saame teha?
Ehkki ma ise pole Pärnu linna valija, sõnastan selle küsimuse siiski nii: “Mida me saame teha?” Ikka sellesama loogika tõttu, mida eespool kasutasin – valijaid on rohkem.

Üks võimalus oleks teha oma otsuseid ise. Viia ellu otsedemokraatiat, nii nagu seda Šveitsis tehakse – iga olulisem otsus läbib rahvahääletuse. Aga sel juhul peame leppima, et võimu teostamine muutub palju-palju kohmakamaks ja kallimaks. Iga küsimus tuleb ju kõigile selgeks teha ja rahvas linnaplatsile kokku tuua. Või teha hääletus kohapeal. Ei pea vist edasi seletama, miks see ei lähe – vähemalt mitte alati ja iga kord.

Teine võimalus on ilmutada kodanikualgatust, panna seljad kokku, moodustada huvigruppe või vähemalt koguda allkirju. Just see, mida nüüd tehtigi.

See on ideaal, mille poole püüeldakse kõikjal demokraatlikes ühiskondades – aktiivne kodanikuühiskond. Kodanikud, kellel pole ükskõik sellest, mis nende ümber toimub, ja kes ei pea valimisi oma ainukeseks võimaluseks sõna sekka öelda.

Kuid siin on alati oht – see on lärmaka vähemuse terror. See, et tekib mingi poolprofessionaalne alati rahulolematute punt, kes on kõigele vastu. Eriti nendele ebapopulaarsetele otsustele, millest ühelgi võimul iial pääsu pole.

Kokkuvõtteks
Nii et kumbki variant pole ideaalne, ei otse ega kaude teostatud demokraatia. Ja nagu korduvalt öeldud – demokraatia pole üleüldse hea valitsemismehhanism. Ainult et paremat pole kuskilt võtta. Või oskab keegi soovitada?

Kuniks oleme kokku leppinud mängida demokraatiamängu, peame ära õppima lihtsa mängureegli – kompromiss on möödapääsmatu. Ükskõik milline ainult ühe poole huvides tehtud otsus tekitab pingeid.

Üks ei saa teiseta, võimulepürgija vajab rahvast, rahvas otsusetegijat. See on kas pidev võitlus või koostöö, kõik sõltub osalejate kultuuritasemest.

Eemalseisjana ei saa ma ette kirjutada, mida peaks edasi tegema. Kuid kompromiss oleks ilmselt parim lahendus. Mõlemad pooled saavad sel juhul kanda asja plusspoolele. Teerullitaktikaga korjatakse vaid vaenlasi ja süvendatakse rahva usaldamatust.

Kui suudetakse korraldada professionaalne, neutraalne rahvaküsitlus ja nii opositsioon kui koalitsioon tegutsevad selle tulemust austades, on võitnud Pärnu tervikuna. Ja kellel saab selle vastu midagi olla.

Karmo Tüür,

Tartu ülikooli politoloog