Thursday, September 21, 2017

Valimised kui investeering


Valimine on imelihtne. Seda juhul, kui sa oled üks nendest u 5% Eesti elanikest, kes kuuluvad mõnda erakonda. Tõenäoliselt hääletad sa siis oma seltskonna poolt, isegi kui partei eesotsas on parasjagu mõni tegelane, kes ei peaks seal mitte olema.

Kõigi ülejäänute jaoks on see alati üks paras hiina piin. No keda ma siis seekord valima peaksin, öelge mulle? Seda küsimust esitatakse suurema või väiksema pateetikaga kõigile ettejuhtuvatele, eriti kui see tuttav peaks politoloog või muidu kahtlaselt poliitika lähedal olev isend.

Ausõna ei ole see otsus ka minusuguse jaoks kerge, kuid annan siinkohal mõned nõuanded.

Alustuseks mõtesta endale valimiste tegelik sisu. Ilma sinu teadmata on sinuga sõlmitud leping. Selline sotsiaalne leping riigi ja kodaniku vahel, mille alusel oled sina aktsionär. Sul on osakapital nähtuses nimega Oma Riik. Ja nüüd on sinu otsustada, kuhu sa selle osaku paigutad.

Loll on olla loll. Olla loll investor on veel topelt loll. Olla manipuleeritud, visata oma aktsia esimesele ettejuhuvale, hästiriietatud ja muidu sümpaatsele sulile on ikka erakordselt loll.

Ja nüüd lubatud soovitused.

Esiteks. Ära mine valima, juhul kui sa ei taha osaleda selles ettevõttes. Juhul kui sa pole viimase paari aasta jooksul kordagi kirunud või kiitnud seda riiki, milles sa parasjagu juhtud elama, siis pole sul tegelikult ka vajadust investeerida. Vastasel juhul oled sa nö pime-investor, kes on loll-investori lähisugulane.

Teiseks. Kui oled siiski valmis osalema ühis-ettevõttes, siis mõtle, mida SINA tahad. Jah, justnimelt sina ise. Unusta ära kõik valimislubadused, kõlavad kraaksatused ja suured plakatid. Mõtle, missugust riiki sa tahad, kuhupoole peaks arenema see ühisettevõte, selleks et sina selles end mugavalt tunneks.

Kolmandaks. Kõige parem on oma ideid ise ellu viia. Ehk kui tahad suunata firma käekäiku, kandideeri ise selle juhatusse. Astu ise rooli ja juhi ettevõtte arengut.

Neljandaks. Kui sa ise juhtida ei taha, mõtle, kes võiks olla sinu asetäitja. Kes võiks parimal moel viia ellu sinu nägemust? Ei-ei, mitte see mida tema tahab teha, vaid mida sina tahad teha.

Viiendaks. Kui sa oma personaalset asetäitjat välja mõelda ei suuda, siis kasuta kahte meetodit: toetamine ja välistamine. Missugust arenguteed tahad sa toetada (märksõnadeks nt rohkem regulatsiooni või vähem, võrdsus või vabadus) ja missugust välistada? Proovi jätta isikud kõrvale või siis pöördu tagasi neljanda soovituse juurde.

Kokkuvõtteks – otsus mitte investeerida pole häbiasi. Palju piinlikum on kasutada oma kapitali lollisti. Investeeri targalt, pea teistega nõu, aga usalda siiski oma nägemust ja sisehäält. Pole vahet, kas oled nende 5% aktiiv-investorite hulgas, või otsustad olla passiiv-investor. Ahjaa, mitte-investeerimine ei vabasta sind tagajärgedest, kuid see-eest jätab ilma kontrolli-võimalustest.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Wednesday, September 20, 2017

Разбор полетов: Zapad-2017 ja Brexit


Seekordses saates jutuks Venemaa-Valgevene ühisõppused ja Brexit

Zapad-2017: rutiinne õppus või midagi enamat?; võimalik oht naabritele?; välisvaatlejate osalemine; Veishnoria

BREXIT: esimene seadusemuudatus – mis saab edasi?; lahkumise hind; EL kodanikud Suurbritannias.

Stuudios nagu ikka ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks seekord Andrian Tšeremin.



saadet saab järelkuulata siit



pilt võetud siit

Saturday, September 16, 2017

44. veerandtund väliskommentaatoriga: Martin Mölder – Ungari ja CEU kui normaalsuse ümbermõtestamine


Veerandtund väliskommentaatoriga: Martin Mölder – Ungari ja CEU kui normaalsuse ümbermõtestamine. Saatejuht Karmo Tüür.

---

– Kesk-Euroopa Ülikool – mis oli see tehnilis-juriidiline põhjus, miks ülikooli taheti sulgeda ning mis on hetkeolukord

– kuidas seda konflikti nähti ülikooli enda poolelt ning mis olid peamised etteheited, mida väljapoolt konkreetselt ülikooli vastu esitati

– Ungari poliitiline olukord – see pole midagi unikaalset, kuid mõjub kontsentraadina Euroopas valitsevates meeleoludest

– Soros on ammu midagi palju enamat kui inimene, see on muutunud sümboliks, millele omistatakse “globalistlik/liberaalse kurjuse” ja “konservatiiv/patriootilise headuse” mustvalget heitlust. Kas tegu on tavapärase pendliefektiga, et nö ajaloo lõpu ja rahvusülesuse juurest liigutakse jälle rahvusriikluse/-romantismi poole tagasi?

---
saade on järelkuulatav EVI podcasti lehelt
---

pilt võetud siit


Friday, September 15, 2017

Zapad 2017 kui mitmesuunaline instrument


Venemaa-Valgevene kobarõppus Zapad-2017 on mh suunatud ka siseriiklikule publikule. Kuna Venemaa praegune režiim on valinud militaarse legitimeerimise tee, siis pingetaset tuleb mitte ainult hoida, vaid ka aegamisi tõsta.

---

uudislõik saab järelvaadata siit, samast tehtud

43.veerandtund väliskommentaatoriga: Veronika Svištš – Eesti arvamusfestivali eksport Ukrainasse


Veerandtund väliskommentaatoriga: Veronika Svištš – Eesti arvamusfestivali eksport Ukrainasse. Saatejuht Karmo Tüür

Veronika Svištš on MTÜ Mondo Ukraina-programmide juht

---

– kuidas festivali idee sündis ning miks otsustasite selle korraldada justnimelt ida-Ukrainas?

– kas korraldamisel oli ka mingeid eripärasid, millega siin Eestis ei oskaks arvestada?

– mis teemad olid arutlusel, missugune on üldine debatikultuur Ukrainas

---

pildiks on festivali kava, mis on võetud siit
---
saade on järelkuulatav EVI podcasti lehelt

Thursday, September 14, 2017

Zapad 2017 ja Eesti kaitsevõime


ETV saates “Suud puhtaks” oli jutu all Eesti kaitsevõime, lähtepunktiks see, et piiri taga toimuvad Venemaa- Valgevene ühisõppused “Zapad 2017”.



saade järelvaadatav siit, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Tuesday, September 12, 2017

Saakašvili teine tulemine


Vaevu jõudis jõustuda Ukraina ja Euroopa Liidu assotsieerumis-lepe, kui Ukrainas keris ennast lahti sündmuste jada, mida me euroopalike riikide ja mängureeglitega väga ei seosta. Rahvamassi toel murdis end üle Ukraina piiri eks-president, eks-kuberner, eks-kodanik Mihheil Saakašvili.

Ukraina on üks väheseid riike, kui mitte ainuke, mis omal veidral moel püsib kodaniku-allumatusel. Need mehed, kes ida-Ukrainas agressorit ohjeldavad, teevad seda ju enamasti vabatahtlikena. Mitte lihtsalt ilma riigiga oma tegevusi kooskõlastamata, vaid – nagu nad ise seda kirjeldavad – kohati lausa ametivõimude kiuste. Lootmata kellegi muu kui enda abile. Ostes enda raha ja annetuste eest sisuliselt kõike, mida eluks ja võitluseks vaja.

Nüüd murti sisuliselt sama allumatuse korras end läbi piirivalvest, kohaletoodud täiendavatest politseist ja sõjaväest hoolimata. Arvata, et kõik need murdjad olid tohutud Saakašvili fännid või isegi toetajad, on ilmselt liialdus. Ka need parlamendisaadikud, sh Julia Timošenko, kes aktsioonis osalesid, on Saakašvili liitlased vaid tinglikult – pigem kasutasid nad ära hetke, näitamaks end ja demonstreerimaks enda lähedust sellele allumatule rahvale.

Saakašvili motivatsioon
Miks Saakašvili sedasi teeb? See on suhteliselt lihtsalt seletatav. Saakašvili kasutab seda ressurssi, mida ta omab – see on karisma – ja seda instrumenti, mis saadaval on – nö tänavat. Ukraina tsiviil- ja poliitilises praktikas on asjade lahendamine protesti ja käratsemise saatel muutunud pigem heaks tavaks kui millekski erakordseks.

Esmalt Gruusia ja nüüd ka Ukraina kodakondsusest ilma jüünud Saakašvili teatab, et ta tuli tagasi selleks, et tõestada endalt kodakondsuse äravõtmise ebaseaduslikkust. Ta oleks seda saanud teha ju ka nö eksterritoriaalselt, kuid asjade ajamine tavapärasel, hillitsetud moel pole talle lihtsalt omane. Selles on midagi donald-trumpilikku, lüüa kõigepealt jalaga uks lahti, anda esimesele vastutulijale vastu lõugu ja siis vaadata mis edasi saab. Kui see taktika toimib mujal ja teistel, siis miks mitte ka ise kasutada, kas pole?

Vastastik solvumine
Saakašvili ja Porošenko on üksteise peale siiralt solvunud ning mõlema mätta otsast vaadatuna jääb õigust ülegi.

Porošenko tajub, et ta aitas oma endise kolleegi, Gruusia ekspresidendi hädast välja. Laskis selle nagu kodutu kassi vihma käest tuppa, andis kodakondsuse ja viisaka ninaesise, kuid too tänamatu hakkas hambaid näitama.

Saakašvili omalt poolt tajub, et ta asus Porošenko meeskonnas tegema seda, mida talt oodati. Eeldus, et kohalik korrumpeerunud eliidiga ei saa keegi seestpoolt-tulnud võidelda, oli ju lihtne ja arusaadav. Kuid korruptiivseid niite jõhkralt rappides ärritas ta ilmselgelt kellegi liigselt üles ning ekskuberner visati tänavale nagu tuppateinud kass – kui nüüd seda metafoori jätkata. Igatahes jällegi – missugune tänamatus!

Kodakondsus kui võti
Porošenko-poolne käik Saakašvililt kodakondsuse äravõtmisega näeb igatahes välja üsna armetu. Väide, et Saakašvili olla kodakondsuse saamisel valetanud (nagu ta polevat kriminaaluurimise all) kõlab äärmiselt ebaveenvalt – seda et Gruusias oli ekspresidendi suhtes esitatud süüdistused teadsid kui mitte kõik, siis vastavad ametid kindlasti.

Et nüüd nädalake tagasi peeti Kiievis kinni Mihhail Saakašvili vend David ja suunati ta väljasaatmisele – elamisloa lõppemise tõttu – võimendab ainult seda muljet, et tegemist on isiklike suheteklaarimisega.

Nii ehk naa, nüüd on Saakašvili Ukrainas, jagab intervjuusid ja naudib publiku tähelepanu. Mis aga saab edasi?

Teine tulemine poliitikasse
Ilmselt annab Saakašvili Ukraina riigi kohtusse, vaidlustades oma kodakondsusest ilmajätmise. Vastukäiguna algatatakse tõenäoliselt piirirežiimi rikkumise ja ametiisikutele vastuhaku tõttu menetlus nii Saakašvili kui tema saatjaskonna vastu. Tõsi, juhul kui Šaakašvilil õnnestub taastada oma kodakondsus, siis kaob ära ka piiririkkumise algpõhjus, kuna oma kodaniku riiki sisenemist tõkestada pole ilmselt kah kuigi seaduslik.

Aga oletame, et Saakašvili saabki oma kodakondsuse taastatud, mida saab ta edasi teha? Sisuliselt ainus, mida tema ambitsioonide ja egoga mees teha saab, on siseneda poliitikasse, kogudes protestihääli ja süüdistades praeguseid võime kui mitte vähemas, siis võimetuses võidelda korruptsiooniga. Ja taevas näeb, et süüdistada on mille eest.

Ükskõik kumb kahest gigandist ei võidaks – Porošenko või Saakašvili – on Ukraina euroopalikkusele pürgiv kuvand saanud tagasilöögi. Ja sellest on kohutavalt kahju.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Lõpetamata sõda Koreas


1950.a alanud Korea sõda pole siiani läbi saanud. Küsimus pole isegi selles, et kahe Korea vahel pole siiani sõlmitud rahulepingut (kehtib vaid ajutisena sõlmitud vaherahu), vaid nö suur pilt pole siiani muutunud.

Jah, ametlikult loetakse Korea sõja lõpuks aastat 1953, kuid Põhja-Korea jaoks pole see siiani läbi. Liitlased toonases sõjas – Hiina ja Venemaa – on jätkuvalt Pyongyangi selja taga. Pea-vaenlane ehk USA on seni karistamata. Korea poolsaar on ikka veel lahutatud kaheks osaks.

67-aastane sõda jätkub
Põhja-Koreas on nüüd juba üles kasvanud kolm põlvkonda, kelle jaoks kestab permanentne sõda. Ka riigi pooljumala staatuses olevad liidrid on jõudnud kolmanda põlvkonnani selle sõna kõige otsesemas mõttes – valitsemine on päritava monarhia tavade kohaselt läinud vanaisalt pojale ja nüüd pojapojale.

See tilluke riik (Eestist vaid u 3 korda suurema pindalaga) on maailma militariseerituim. 25 miljonisest elanikkonnast 1 mln on relvade all, reservi suuruseks hinnataks koos kõikvõimalike nö paramilitaarsete üksustega 6 mln. Sisuliselt kõik olemasolevad ressursid suunatakse militaarsetele eesmärkidele, sh ülejäänud maailma jaoks üha muret-tekitavama tuumavõimekuse arendamisele.

Taktikaline väljapressimine
Nö taktikalises plaanis on kõik üsna lihtne ja arusaadav. Majanduslikus mõttes sügavas augus istuva riigi jaoks on pidev sõjaoht režiimi legitimiseerimise vahend. „Meil on raske, aga see on kõik vaenlaste süü, ja ainult MINA saan neid ohjeldada“ – see retoorika on üsna universaalne, aidates võimul püsida ka muidu üsna saamatuid tegelasi.

Relvastuse arendamine sellises olukorras saab samuti lihtsa seletuse. Põhja-Korea omapärase majandusmudeli lahutamatuks osaks on saanud relvastatud santaaž. Raputad aga jälle relvi ning vaatad, kuidas hirmunud naabrid midagi maitsvat lepituseks pakuvad. Ainult et raputus peab igakord olema rängem kui varem, sest muidu harjub ülejäänud seltskond sellega ära.

Strateegiline arusaamatus
Aga strateegilises plaanis on asi keerulisem, et mitte öelda arusaamatu. Mida võib Kim III näha nö lõpp-eesmärgina? Kas lihtsalt lõpuks ometi võimalus oma põlisvaenlasele USA’le vastu hambaid anda? See pole ju ausalt öeldes realistlik. Või saada kogu poolsaar oma võimu alla? Ma ei suuda uskuda et Põhja-Korea seltsimehed siiralt arvaks, justkui ootaksid lõunapoolsed korealased päästmist ja tervitaks oma vabastajaid lillede ja punalippudega.

Samavõrra ettekujutamatu oleks Koreade ühendamine Lõuna-Korea baasil. Esiteks ei sooviks majanduslikult heal järjel olev lõunanaaber endale saada 25 miljonit masendavalt ajupestud ja sama masendavalt vaest kaasmaalast. Teiseks oleks selle vastu kindlasti Hiina ning tõenäoliselt ka Venemaa, sest taoline liitumine tugevdaks USA positsiooni regioonis.

See kõik kokku tähendab aga seda, et seni 67 aastat kestnud kummaline sõda kestab tõenäoliselt edasi, sest suur pilt pole muutunud. Põhja-Korea liider on valmis jätkama oma seni edukalt toiminud väljapressimistaktikat. Tema selja taga seisvad Hiina ja Venemaa näevad hea meelega seda oga USA istmikus omal kohal olevat. Seoul peab seetõttu jääma ka edaspidi pantvangi staatusesse, nagu ka laiem julgeolekupilt.

---
lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Sunday, September 10, 2017

Разбор полётов: Põhja-Korea

Selle hooaja esimeses saates oli jutu all selline väike teema nagu Põhja-Korea :) Riik on tõepoolest väike (ainult 3 korda Eestis suurema pindalaga), kuid tema poolt ja/või tema ümber loodud probleemid kasvavad üha suuremaks.

Alaline sõjaseisukord, püsivad ja kasvavad piirangud, kõigele vaatamata kasvanud tehniline võimekus - miks see niimoodi on välja kujunenud, milline on hetkeolukord ja milleni see kõik võib viia?

Kõigest sellest arutasid saatejuht Artur Aukon juhtimisel diplomaat Harri Tiido ja EVI ekspert Karmo Tüür.
---
Saade on järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Thursday, September 7, 2017

Kas Ukrainat saab päästa?


„Me oleme tsivilisatsioonide sõjas ja tavapärastest valitsustevahelistest ning diplomaatilistest pingutustest ei piisa selle sõja võitmiseks“ – nii dramaatiliselt põhjendab Leedu ekspeaminister Andrius Kubilius vajadust luua Ukraina päästmiseks nn Marshalli plaan.

Selle nägemuse kohaselt on käimas heitlus Lääne ja Venemaa vahel. Venemaa on valmis kasutama misiganes võtteid, hoidmaks Ukrainat enda mõjusfääris ning Lääs peab otsustavalt tegutsema, et Moskva oma eesmärke ei saavutaks.

Küsimus polevat ainult Ukrainas, vaid laiemalt Lääne ja kitsamalt Euroopa võimes enda eest seista. Lastes minna Ukrainal, laseme me laguneda oma mudeli usutavusel ning mahitame Moskvat üha uutele agressioonidele.

Rahakotiga tankide vastu?

Ega iseenesest pole nn Kubiliuse plaanis midagi uut. Analoogseid mõtteid on veeretatud ennegi, peale Krimmi annekteerimist Venemaa poolt on see vist kolmas kord, kui Ukraina päästmise vajadusest nii kõlavas sõnastuses räägitakse.

Eriliseks teeb Kubiliuse algatuse see, et koostöös teiste prominentsete tegelastega õnnestus Kubiliusel üleskutsele saada kõigepealt Leedu Seimi ning seejärel juba ka Euroopa parlamendi Rahvapartei fraktsiooni toetus.

Plaani tugevus ja nõrkus on selle lihtsuses – Ukrainale tulevat anda raha. Väga palju raha. 5 miljardit aastas 5 aasta jooksul ja lisaks veel 3% Euroopa Liidu eelarvest. Asjaomaste isikutega rääkides saab aga õige kiirelt selgeks, et taoline abi on ilmselt kõige halvem mõeldavast, kõlades umbes sama mõtekalt nagu rahakoti asetamine öisele tänavale, lootuses et see aitab võidelda vaesusest tuleneva kuritegevuse vastu.

Eesti eesistumine kui instrument


Miks kõik see, nüüdseks juba värskuse kaotanud mõte hetkel meie jaoks aktuaalne on? Aga seetõttu, et Eesti EL eesistumine on sellesse plaani sisse õmmeldud kui sobiv hetk saamaks kavale täiemahuline toetus. Noh või siis vähemalt heakskiitev äramainimine Idapartnerluse tippkohtumise dokumentides.

Ukrainat tuleb aidata, selles pole kahtlustki. Agressiooni ohvri aitamine on sama elementaarne nagu tänaval komistanud inimesele abikäe pakkumine. Kuid nagu igasuguse abiga, nii peab ka nüüd olema üüratult ettevaatlik, et see abi ei osutuks hoopis väetiseks Ukraina peamisele probleemile – kõikjaletungivale korruptsioonile.

Kui Moskva on milleski hea, siis korruptiivsete praktikate eksportimises, selle vähkkasvaja levikule kaasa-aitamises sihtriikides. Ukrainat saab aga aidata eelkõige Ukraina ise, muutudes oma asja-ajamises läbipaistvamaks ning vat selles saame me küll abiks olla, toetades kasvõi erinevate e-valitsusvormide juurutamise algatusi.



lugu ilmus siin

Tuesday, September 5, 2017

42.veerandtund väliskommentaatoriga: Jaan Reinhold Ukrainast, idapartnerlusest ja nn Marshalli plaanist


Veerandtund väliskommentaatoriga: Jaan Reinhold* Ukrainast, idapartnerlusest ja nn Marshalli plaanist. Saatejuht Karmo Tüür

---
* Jaan Reinhold on Eesti Idapartnerluskeskuse juhataja
---

1- EL-Ukraina assotsiatsioonilepe: kas on tegu sellesama leppega, millest taandumise tõttu käivitus 2014.a nn Euromaidan või on midagi leppes endas muutunud? Kuidas saadi üle Hollandi vastuseisust?

2- mida selle leppe jõustumine muudab nii Ukraina kui EU jaoks – tooge mõni lihtne ja hoomatav näide

3- nn Marshalli plaan Ukraina jaoks, mis on selle väljapakutav sisu ja kui tõenäoline on selle jõustumine?

---

salvestus on kuulatav siin

41. veerandtund väliskommentaatoriga: Alar Kilp – religioon ja välispoliitika


Veerandtund väliskommentaatoriga: Alar Kilp* – religioon ja välispoliitika. Saatejuht Karmo Tüür
---
* Alar Kilp on Johan Skytte poliitikauuringute instituudi lektor
---

Välispoliitika on midagi, mida traditsiooniliselt omistatakse riikidele. Religioonid on reeglina riigiülesed. Kas siis nendel kahel nähtusel on omavahel kokkupuudet või mitte?

Riikidevaheline suhtlus vs religioonidevaheline suhtlus

Islam ja välispoliitika, DAESHi näide

---

pilt võetud siit

---

salvestus on kuulatav siin