Friday, April 29, 2022

Taraan nimega Ukraina

Venemaa ei tee saladust sellest, et nn erioperatsioon Ukrainas on tegelikult vastuseis sellele, mida nad näevad USA poolt domineeritud maailmakorrana. Ma tean, et Ukrainale selline teemapüstitus ei meeldi, see see vähendab Ukraina subjektsust selles sõjas, kuid andke andeks, hetkel ma kirjeldan vaid seda, kuidas Moskva asja näeb ning milles ka teisi veenda üritab.

Ukraina kangelaslikkuses pole kahtlustki ning Euroopa / Lääne tänumeel selle eest, et ukrainlased seda sõda meie eest ja kaitseks peavad, peab saama üha uut ja võimsamat kinnitust, kuid hetkel lubage mul keskenduda muule.

Venemaa kirjeldab olukorda järgmiselt – USA poolt domineeritud NATO on võtmas järjest globaalsemat haaret, väljudes sellega ka ÜRO põhikirjalistest põhimõtetest, surudes alla „viimaseid tõeliselt suveräänseid riike“

Väidetav globaalne NATO

„See ongi see maailmakorraldus, kuhu üritatakse praegu suruda Ukraina taraani abil Venemaad, Kosovo abil Serbiat, IGIL abil Süüriat, Taiwani abil Hiinat.“ Need sõnad pärinevad ühelt Venemaa välispoliitika parimalt sõnastajalt, Föderatsiooniõukogu asejuhilt Konstantin Kosatšov.

Tema nägemuse kohaselt on NATO jõudnud oma arengus kolmandasse faasi. Esimene oli Külma Sõja ajal toimiv vabatahtlik ühendus, kuhu liitusid Nõukogude ohu tõrjumisest huvitatud riigid. Teine faas olla saabunud koos Külma Sõja lõpuga, mil hakati agressiivselt laienema nii uute liikmesriikide arvel kui ka – mis veelgi olulisem – hakati tegutsema ka väljaspool oma territooriumi. Sellega olla hävitatud julgeolek Euraasia kontinendil ning viidud maailm uue suure sõja lävele.

Kolmas faas olla kätte jõudnud nüüd, kus Kosatšovi sõnul jõhkra käteväänamisega tõmmatakse NATO koosseisu uusi riike nagu Rootsi ja Soome. Mis aga olla eriti kole, räägitakse vajadusest vastu seista globaalsetele ohtudele ning õigusele teha seda ka preventiivselt.

Venemaa vildakas loogika

Asjaolu, et seda räägib riigi esindaja, kes väidetavalt astub vastu globaalsele ohule (NATO) ja teeb seda preventiivselt (Ukraina ründamine jaburate loosungite varjus alates NATO baasidest kuni nõretava lolluseni biolaboritest), ei pane Moskvat punastama. See on üks vanemaid demagoogilisi võtteid, mida nii omaaegne NSVL kui nüüd selle uus kehastus Venemaa Föderatsioon kasutavad – süüdista vastaspoolt selles, mida sa ise kas juba teed või alles teha kavatsed.

Kogu see verine takerdumine Ukrainas – mis pidanuks olema kiire ja efektne vastulöök kurjale Läänele – on vähemalt saavutamas ühte olulist tulemust. Venemaa on väga lähedal sellele, et hakata nimetama Ukraina vastu peetavat sõda sõjaks. Ka see juhtub nüüd 9.mai ajal, nagu mitmedki ennustavad, ei oska ma öelda, kuid ühte võib see tähendada küll – ka Venemaa võib ennast pidada vabaks piiramaks sõjategevust ainult Ukraina territooriumiga.

Selles sõjas on meil õnneks kolm tugevat liitlast – see on Ukraina vaprus, Lääne relvad ja Venemaa valed. Pean silmas Venemaa siseriiklikku valetamise, ilustamise ja varastamise traditsiooni, mis on alguses nõukogude ja hiljem postsovjetlikes viljastavates tingimustes muutunud kõikehalvavaks monstrumiks. Nii nagu ühes eelmises sõjas üks hullunud diktaator liigutas paberil väljamõeldud sõjajõude ja sonis imerelvast, mis sõja käiku muudab, nii teeb seda praegu ka Putin, lubades „välkkiireid vastulööke“ vahenditega „millel pole analooge“.

Nende kolme kombinatsioonis võib tõesti juhtuda, et taraan nimega Ukraina purustab müüdi seni ennast „maailma teiseks sõjaliseks jõuks“ pidavaks Venemaast. Mingi maailmavallutusega pole selle aga rohkem pistmist kui Moskva tajuväänajate peas toimuvaga.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Sunday, April 17, 2022

Ukraina põgenikud kui ressurss

Venemaa jaoks ei ole Ukraina põgenikud inimesed oma saatuste ja käekäikudega, vaid nad on väheväärtuslik, kuid siiski ressurss, millel on ainult üks funktsioon - olla põgenik. Ja neid põgenikke peab olema palju, sest siis see ressurss võimendub ning muutub probleemiks läänele.

Selles skeemis on kolm osapoolt: Venemaa, Ukraina ja nn kollektiivne Lääs. Venemaa teeb Ukrainas umbes sama, mida ta tegi Süürias, lüües tsiviilobjektide ründamisega liikuma põgenike laine. See omakorda muutub probleemiks Läänele, kes peaks selle loogika kohaselt hakkama tegelema põgenike, mitte Ukraina aitamisega. See peaks tekitama probleemi Lääne ühiskondadele ja valitsustele ning see ongi taotluslik eesmärk.

Nii et Moskva manipulaatorite mätta otsast vaadatuna: mida õudsem on olukord Ukrainas, mida rohkem külvatakse surma ja õõva, seda rohkem on põgenikke ning seda suurem on see probleem Euroopale. Jäle ja küüniline, kuid arusaadav loogika Venemaa moodi.

Umbes selline oli minu kommentaar Pealtnägijale, mida saab järelvaadata siit.

Tuesday, April 12, 2022

Impeerium vs vaba tahe

Venemaa on impeerium ning see defineerib ta maailmanägemuse. Impeeriumi jaoks koosneb kogu maailm võistlevatest ja võitlevatest impeeriumitest, igasugune jutt riikide ja rahvaste vabast tahtest on häma. Impeeriumil ei ole kindlalt fikseeritud piire, ta võib mingitel hetkedel kahaneda, kuid impeeriumi olemus, tema funktsioon on uude alade haaramine ning sealsete rahvaste muutmine impeeriumirahvaks.

Üks suur viga, mida me alatihti teeme, on Venemaa Föderatsiooni ehk Vene Impeeriumi praeguse kehastuse samastamine Venemaaga kui venelaste riigiga. See viga on lihtne tulema, kuna meie kui etniliselt defineeritud vabariik (kas siis kokku või lahku kirjutatuna) kipume teisi samasugustena tajuma.

Rahvusriik ja riigirahvas on kaks eri mõistet. Impeeriumimeelsus ja rahvuslikkus on kaks eri mõistet. Vene impeeriumi ideed pühaks / õigeks pidavad inimesed võivad olla etnilised venelased, kuid ei pruugi seda olla, kas pole nii? Vene impeeriumi eliit on erinevatel aegadel koosnenud väga eri rahvusest inimestest ning isegi vene keel pole olnud tihti nende asja-ajamises esimene valik.

Veelgi enam, etniline enesemääratlus ehk natsionalism on impeeriumi jaoks suisa destruktiivne jõud. Natsionalismi kahjulikkusest, rahvuslikkuse esmatähtsaks seadmisest kui hävitavast jõust on rääkinud vene impeeriumi eestkõnelejad ammu ja veendunult. Impeerium peab oma olemuse tõttu endasse neelama ja absorbeerima uusi rahvaid, kes peavad muutuma impeeriumi idee ustavateks vasallideks. Grusiin või tatarlane või juut võid sa olla nö teisasena, kuid impeeriumi sõdur ja omand pead sa olema esmajärjekorras. Vene keel kui peremeeskeel teenib selles süsteemis vaid instrumentaalset rolli, samuti kui otsesem või varjatum venestamispoliitika.

Impeerium kui meelenihestus

Impeerium on geopoliitiline konstruktsioon, omamoodi vaimuhaigus või meelenihestus. Selle definitsiooni kohaselt peab Vene impeerium valitsema nö Südamaad, mille geograafiline ulatus kattub praeguste Venemaa, Valgevene ja Ukraina aladega. Nendel aladel elavatel inimestel / rahvastel ei saa ega tohi selle loogika järgi olla teist valikut kui kanda Impeeriumi ideed.

Seega on nii ukraina rahvuslus, kui valgevene ja isegi vene enda rahvuslus impeeriumi seisukohalt midagi sellist, mida tuleb kui mitte hävitada, siis vähemalt alla suruda. Mäletate nn nõukogude rahva definitsiooni: „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“ ehk siis puhtalt ideoloogiline konstruktsioon. Tol ajajärgul peeti vajalikuks Impeeriumi aade rüütada sotsialismi valekuube, varjamaks selle tõelist olemust.

Praegusel Venemaal pole muud ideoloogiat kui suurriigi taastamise idee. Selle eesmärgi saavutamiseks pole ükski ohver liiga suur, rahanumbrist rääkimine selle taustal on aga üldse naeruväärne. See impeeriumi-ihalejale nii armas ja hoomamatult mahukas sõna velitšije on meiesuguse väikerahva meelde ja keelde väga raskesti isegi tõlgitav.

Rahvusluse toetamine Läänes

Selle kõige taustal võib tunduda kummastav, et miks siis Venemaa nii meelsasti toetab ja rahastab rahvusluse loosungeid lehvitavaid, eriti selle äärmuslusse langevaid esindajaid Euroopas? Aga seletus sellele on äärmiselt lihtne. Impeerium näeb kogu maailma läbi impeeriumite prisma, mäletate?

Venemaa tajub nn kollektiivset Läänt samamoodi impeeriumina. Sellise maskeerunud impeeriumina, mis räägib midagi demokraatiast, rahvaste enesemääramise õigustest ja (mis suisa narr!) inimeste vabast tahtest ning inimõigustest. Aga tegelikult on see Vene Impeeriumi tornist vaadatuna samasugune impeerium, mida valitsetakse USA’st ning kus kõik ülejäänud on vaid vasallid, impeeriumi omand, ei enamat.

Noh ja selle Lääne impeeriumi nõrgestamiseks toidab ta Läänes sedasama jõudu, mille vastu ta oma Südamaal võitleb – nimelt rahvuslust. Selle loogika kohaselt peavad Lääne rahvuslased murendama Lääne ühtsust, võideldes Brüsseli või Washingtoni diktaadi vastu. BREXIT oli selle poliitika parim näide.

Hiina eeskuju

Mõistlik on õppida edukatelt, eksole. Ehkki Venemaal meeldib rääkida oma Impeeriumi tuhande-aastasest ajaloost (mis on tõde vaid osaliselt), on ta siiski vaid poisike võrreldes Hiinaga. Hiina on oma – samamoodi kontinentaalse – impeeriumi üles ehitanud unifitseerimise peale. Läbi lõputute sisesõdade on hiinlased jõudnud arusaamiseni, et igasugused erimeelsused tuleb tasaseks triikida.

Kes Hiinas vähegi käinud, see teab, kui meelsasti pannakse seal ka väliskülalised kandma ühetaolist riietust ja sooritama ühesuguseid rituaale. Töökollektiivide sisene ühistegevus, pidev parteiline järelvalve, paranoiline kontroll infoliikumise üle jne.

Praeguses sõjas Ukraina enesemääratluse vastu on nüüd juba lahtise tekstiga soovitatud sisuliselt teha sama mida Hiina teeb uiguuridega või Tiibetiga – vähemused tuleb „ümber kasvatada“, tule ja mõõga abil „deukrainiseerida“, muuta Impeeriumi osaks ja omandiks. Ei midagi isiklikku, lihtsalt Impeerium enneõike!

Lõpetuseks on mul aga nii häid kui halbu sõnumeid. Hea sõnum on see,et ka impeeriumis elab inimesi, kes peavad vaba tahet ülemaks. Halb aga see, et ka vabas ühiskonnas elab inimesi, kes peab Impeeriumit vabadusest ülevamaks.
---
lugu ilmus siin

Thursday, April 7, 2022

Russofoobia kui diagnoos

Ukrainas lokkavat Lääne toetusel natsism ja russofoobia, USA ja tema käsilased õhutavad selles riigis neofašmi ja vihkamist kõige veneliku vastu. Isegi erilaborid olla Ukrainasse rajatud, milles väidetavalt aretatid spetsiaalselt ainult venelasi ründavaid baktereid!

Iga kord, kui ma kuulen kellegi suust sõna „russofoobia“, vaatan ma talle imestades otsa, üritades aru saada, kas inimene teeb nalja või kasutab seda sõna tõsiselt. Kui tõsiselt, siis on tegu demagoogiga, isegi kui ta kasutab ühte levinumat demagoogilist võtet teadmatusest.

Põhilisi demagoogiavõtteid on umbes tosin, üks enamlevinud nendest on sildistamine. Kellelegi või millelegi omistatakse mingi üldistav ja reeglina halvustav määratlus, mille kohaselt too esindab midagi üdini halba, võltsi või kahjulikku.

„Viha kõige veneliku vastu“

Esiteks. Russofoobia on tema kasutajate kohaselt viha kõige veneliku vastu, alates vene keelest kuni kultuurini, jalgpallist kuni invaspordini, riigist kuni rahvani. „Russofoobia saab Lääne tsivilisatsiooni hukatuseks. Alguses kasutati kõige veneliku alandamiseks Ukrainat, nüüd on juba terve maailm saanud korraldus rünnata“ – teatas VF välisminister Sergei Lavrov, esinedes MGIMO üliõpilaste ees.

Teadusmaailmas eksisteerib selline mõiste nagu verifitseerimine, mille kohaselt tuleks lausest alustuseks leida, kas selles on üldse mingi hoomatav sisu ja seejärel, kas väide on tõene või mitte. Väide, et „vihatakse kõike venelikku“ on sisutühi, sest pole mitte mingil moel tõestatav, kuna „venelikkus“ pole objektiivselt mõõdetav umbes samamoodi nagu usklikkus vms subjektiivne kategooria. See, et „kogu maailm“ ründab sedasama „vene maailma“, on absurdne, kuna vene maailm on osa ülejäänud maailmast ning peaks seega ise ennast ründama.

Teiseks. Russofoobia olla lihtsalt soov pidurdada Venemaa arengut strateegilises, geopoliitilises mõttes, Lääs tundvat selle ees „koopainimeselikku russofoobiat“ – räägib seesama Lavrov intervjuus Serbia väljaandele. Juhul kui sm Lavrov räägib tuntud geopoliitilisest konstruktsioonist, mille kohaselt maailma valitseb see, kes valitseb Euraasiat ja seda omakorda see, kes valitseb „südamaad“ – ehk geograafiliselt siis praeguste Ukraina, Valgevene ja Venemaa Euroopasse kuuluvat osa, siis siin on sõna „foobia“ ehk hirm kohane tõesti. Vaadates seda, kuidas Moskva oma geopoliitilist vaimuhaigust realiseerib Ukrainas, on põhjust hirmuks ja vastikuseks küllaga.

Kõverpeegel missioonitunnetusest

Kolmandaks on mõiste „russofoobia“ omamoodi perversne ja maniakaalne peegeldus sellest minapildist, mida kannavad endas needsamad Russkii Mir ehitajad, kes peavad vene rahvale ja riigile omaseks mingit erilist missiooni. Kuna nad olevat nii spetsiifilise ülesande kandjad, siis tundvat ülejäänud maailm nende suhtes kadedusega segatud hirmu.

Lõpetuseks soovin russofoobiast rääkijatelt küsida, et kas venelased tunnevad end ukrainofoobidena, rünnates Ukrainat? Või grusinofoobidena, kaaperdades Gruusia küljest tükikesi? Estofoobidena, sajatades siinset elu ja olu? Kui ei, siis pole ka russofoobiat olemas.

Omamoodi jabura paradoksina võiks veel eraldi küsida, et kui venelased ja ukrainlased on üks rahvas (nagu kirjutas Vladimir Putin), siis kuidas on võimalik Ukraina salalaborites luua ainult venelasi ründavaid kurje nakkusi? Või on ka need bakterid nii russofoobsed, et ründavad inimesi passi alusel?

Seega – igaüks, kes tõsimeeli ja ilma jutumärkideta räägib „russofoobiast“, kasutab teadlikult või tahtmatult üht tuntud demagoogilist võtet, sildistades enda jaoks ebameeldivaid inimese ja nähtusi üldistava nimetusega „russofoob“ (ja tihti samades lausetes ja samadel eesmärkidel ka sõnadega „fašist“, „nats“ jne). Demagoog – see on aga paraku diagnoos, mis ei ole sildistamine, vaid süstemaatiliselt lahtiseletatav ja tõestatav termin.
---
lugu ilmus siin

Monday, April 4, 2022

Liikudes Putini-järgse Venemaa poole

Varem või hiljem see juhtub. Ning me peame valmis olema ka halvemaks.

Äsja ilmus väga huvipakkuv sissevaade vene eliidi hulgas valitsevatesse meeleoludesse. Väidetavalt on see süngelt-sõjakalt otsustav, kokkuvõetav ühte frivoolsesse väljendisse: „aga me nüüd kõigile neile alles keerame!“, pidades silmas kõiki „neid“, kes Venemaad oma sanktsioonidega ahistavad.

Ühest küljest avatakse selles sissevaates lootusetu pilt, et Putinit ei ole võimalik mõjutada. Et need vähesed, kes temani üleüldse ulatuvad, kas ei julge või isegi ei taha teda ümber veenda. Punkri peremees aga on veendunud ja katkise grammofonina korrutav: „me pidime reageerima, muidu oleks Ukraina meid rünnanud, Lääs valmistas teda selleks ette.“

Ühes paadis ühe meeskonnana?

Teisalt aga väidetakse (ilma sellele seisukohale hinnangut andmata), et jagatud arusaam olukorrast on umbes alljärgnev. „Paradoksaalselt on nüüd nii laiem ühiskond kui eliidid ühes paadis. Olles varem üksteisest lõpmatult kaugel, tajuvad nad nüüd ennast kui mitte olevat ühisena, siis vähemalt välis surve all kokku surutuna“.

Selle loogika kohaselt hakkavad ühes paadis olijad kõik ühe meeskonnana tegutema Puutini juhtimise all, soovides kätte maksta ülejäänud maailmale.

Mina oletan siiski, et nad tunnevad ennast küll olevat ühes paadis, st ühes olukorras, kuid see on ebamugav olukord, millest nad üritavad vabaneda / välja rabeleda. Et mingit "ühtse meeskonna või löögirusika" tunnet ei teki.

Tagasi 90’tes?

Kolmandana kirjeldab loo autor Farida Rustamova omamoodi entusiasmipuhangut, tsiteerides oma kõrgetasemeliste respondentide vastuseid: „Paljud eakamad inimesed tunnevad ennast entusiastlikult ja näevad võimalust taas teenida raha ning alustada algusest nagu 90’tel“.

See on küll innukas, kuid täiesti ekslik õhin. Toona, 90'tel, rabeleti NSVL varemetest välja mitte "ühtse meeskonnana", vaid sügava individualismi korras ja avatud piiride tingimustes. Peamine ellujäämismudel oli toona mille-iganes müümine väljapoole Venemaad (nt must metall või elavhõbe vms) ja tarbekaupade sissetoomine Venemaale (alates kotitäiest odavatest hilpudest kuni laevatäite kanakoibadeni). Praegune olukord on toonasele risti vastupidine.

Üks eripärasid, mida toob välja ka autor, on praeguse eliidi kuulumine vanemasse generatsiooni, kelle kogemus ja nägemus ongi pärist NSVL lõpu eelsest ja aegsest perioodist. Et noorem põlvkond üritab pigem maalt lahkuda, mitte liituda „vana ja järeleproovitud“ mudeli ja inimeste tiimiga.

Sõjaväelise riigipöörde võimalus

Jah, ma tean, et esimese hooga mõjub see variant absurdsena. Kuid seletan lahti, miks seda tasub kasvõi ühe võimalikuna kaaluda. Esiteks – eksisteerib üsna suur tõenäosus, et käesoleva Ukraina kampaania läbikukkumises asutakse Kremlis süüdistama sõjaväelasi, olgu siis kas valeinfo andmise või käpardliku tegutsemise tõttu sõjaväljal. Sel juhul on loomulik mundrikandjate protest stiilis: „me ju lihtsalt pidime järgma teie ülemjuhatajalikke korraldusi!“

Teiseks – nagu viitab oma intervjuus ka RKK külalisteadur Igor Gretski, on armee kui selline vene rahva seas väga populaarne ning kui tuleks valida praeguse presidendi ja sõjaväe vastasseisu korral pool, valitakse pigem armee pool. Seetõttu pole välistatud tingliku „kindral Lebedi“ taolise liidri esilekerkimine, kes võtab asjad riigis oma kontrolli alla.

Seega tuleb arvesse võtta ka võimalust võimuvahetuseks Venemaal seoses ebaõnnestunud sõjaretkega. Peamine, mis tuleks selgeks mõelda, on see, et mis on see minimaalne tingimuste pakett, mis peab olema täidetud, ennem kui sanktsioonide režiimi leevendada. Isiku vahetus Kremli kõrgel troonil ei saa olla see üks ja ainus tingimus.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Ukrainast Välistunnis

Ühe teemana sai räägitud Butša veretöö valguses sellest, et oleks vaja kutsuda tagasi meie suursaadik Moskvast. Veidi peale saate lõppu selgus, et Leedu on seda juba teinud, visates kõigepealt välja Venemaa sursa, millele loomulikult järgneb Leedu sursa lahkumine Moskvast. Loodame, et Riial ja Tallinnal jätkub samapalju mune

Saatejuht Astrid Kannel, rääkimas olid Igor Taro ja Karmo Tüür, saadet ennast saab järelkuulata siit