Monday, September 30, 2019

Kui Lääs saab ükskord otsa


Kujutage ette universaalseimat arendavat mänguasja pisipõnnidele – värviliste rõngaste püramiidi, mida tuleb ajada varda otsa. Nüüd mõelge, mis saab siis, kui see keskne telg välja tõmmata – kogu kuhjatis variseb kokku.

Umbes selline pilt tuleb mulle silma ette, kui jutuks tuleb nn Läänemaailm. See pool-müütiline kooslus, millele me enamasti räägime siis kui on vaja rõhutada vastasseisu nende teistega. Noh nendega, kes ei pea midagi meie nn väärtustest. Nendest õigetest tavadest ja normidest, eelkõige universaalsetest inimõigustest.

Misasi siis on see ükssarviku-laadne Lääs, mida päris täpselt defineerida ei oska, aga mille olemasolu sisse me väga tahame uskuda? Sest meie kõigi peades istub veendumus, et Läänes on hea elada. Ja et meie ise kuulume ju Läänemaailma, eks ole ju? Noh kasvõi selle tõttu, et mitte-Läänest (loe: NSVL’ist) tulnuna me mäletame, et Läänes on parem elada.

Kuuluvuse tunnused
Kõige lihtsam on mõistagi seda kuuluvust ja väärtusruumi mõtestada mingite jah-ei küsimustele vastavate mõõdikute järgi.

Noh näiteks kuuluvust selle läbi, et kas me kuulume mingitesse Lääne klubidesse? Siin on vastus üsna lihtne tulema: Euroopa Liit ja NATO on need ühendused, millesse me 15 aastat tagasi saades leidsime, et niimoodi on turvalisem ja parem olla. Kas need klubilised kuuluvused enam täpselt samu tundeid tekitavad, on omaette küsimus.

Või siis selle läbi, et kas siin kehtivad põhilised normid, mis seavad inimese/indiviidi õigused ja vabadused vähemalt samale pulgale mis on riigi/grupihuvid? Siinkohal on vastuseid ilmselt segasem anda ja pahaselt urisejaid rohkem. Kuid vähemalt ma ise võtan väita, et ehkki sõnavabaduse piire pidevalt kombitakse, on ka siin asi enam-vähem kombes. Kodanik saab ka riigi kohtusse kaevata ja ka selle vaidluse võita.

Objektiivsed põhjused
Iga pidu saab ükskord otsa, otsa lõppeb pillimehe ramm. Pole maailma ajalugu veel näinud ühtegi liitu, mis oleks igavesti püsinud. Kõik tuhande-aastased projektid ja lepingud on osutunud tublisti lühiajalisemaks, nii üllatav kui see ka poleks.

Seni on selle Läänemaailma telje rolli mänginud USA. Või kui vaadata asjale läbi Venemaa mõttemulli, siis anglo-saksi telg. Nüüd on aga ilmselge, et USA soovib selle telje rollist loobuda.

Juba selle aastatuhande alguses käidi välja mõte, et selle sajandi suurimaks vastasseisuks saab olema mitte USA ja Hiina, vaid USA ja Euroopa Liidu vaheline konkurents. Et Euroopal on võimekust saada maailma uueks juhtjõuks, juhul kui ta suudab ületada oma rahvusriiklikud erimeelsused.

Subjektiivsed põhjused

Loomulikult leiab selline perspektiiv vastutöötajaid, olgu siis väljaspoolt või seespoolt. Isegi juhul kui ajalooline kogemus väidab, et taoliste vastasseisude ületamine on pikemas perspektiivis üsna ilmvõimatu, käivitab ainuüksi taoline võimalus vastureaktsioone. Iga muudatus tekitab vastasmõju, mäletate?

Ühtse Euroopa idee suurim nõrkus on see, et selle praegune kehastus – Euroopa Liit – peab kas liikuma föderaliseerumise suunas või surema. Föderaliseerumise eestkõnelejate silmad on suunatud väljapoole, rääkides ellujäämise vajadusest globaalsetes riskides. Sellele vastutöötajad räägivad aga palju lihtsamatest ja arusaadavamatest asjadest: omariiklusest ja kodukindluse turvalisusest.

Minu põhitees on aga selles – kui keegi arvab, et kui Lääs saab otsa, siis saabub „vana hea kuldne aeg“, siis ta eksib. Mis iganes aja sees elades pole see kunagi kuldne. Kuid meil on võimalik valida ja tegutseda. Kas me üritame seda Läänemaailma püstihoidvat telge nõrgendada, lootuses et seeläbi tekkivast kaosest sünnib uus ja parem ilm. Või proovime ise teljekandjateks hakata, eeldades et senine jama on parem kui võimalik uus jama.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Sunday, September 29, 2019

Kliimakaklus ja keelatud võtted


Mis ühendab sporti, kohtupidamist ja demokraatlikke valimisi? Need on reeglid. Kui protseduuridest/reeglitest on kinni peetud, siis on tulemus legitiimne ja kuulub tunnustamisele. Kui neist kinni ei peeta, siis kuulub tulemus vaidlustamisele, kas pole nii?

Praegune kaklus kliima ümber sunnib meenutama mõningaid lihtsaid reegleid.

Alustuseks tunnistan ausalt ja avalikult, et ma pole grammigi eestki klimatoloog, erinevalt ilmselt kõigist teistest sel teemal sõna võtvatest inimestest. Ma ei kavatse nimetada siin loos ühtegi nime ega tuua ühtegi arvu, vaid rääkida mõnest põhimõttest, mille alusel soovitan vaadelda hetkel kuumi pritsmeid üles paiskavat räntimist teemal „kliima ja inimtegevuse mõju“.

Esiteks üks tuntumaid demagoogilisi võtteid „argumentum ad hominem“. Väitluses ilmutab suurimat nõrkust see, kes ründab oma vastast isiklikul pinnal stiilis: „vaadake kes räägib!“ Sama suurt, ehkki varjatumat viga kasutab see, kes ründab kaude: „võime aimata, kes rääkija selja taga seisab!“.

Akadeemilise vaidluse üks põhitõdesid on see, et tuleb kahtluse alla seada väidet, mitte rünnata inimest. Kahelda tuleb kõiges, ka (ja eriti) iseendas. Küsimusi tuleb esitada kõige kohta, ka (ja eriti) asjade kohta, mis on „kõigile teada ja nii on ju alati olnud“. Väita aga, et teemapüstitus on naeruväärne selle tõttu, et sellest kõneleja on see või teine, on madal. Vaidle vastu ja tee seda veenvamalt ning kõik on korras.

Teiseks on alati kasulik kasutada mitte ainult ja niivõrd ühe või teise poole faktidena esitatavaid numbreid või muid nn kõvasid argumente, vaid tervet mõistlust.

Kui jutuks on nt süsihappegaasi emissioon, siis tõepoolest kõlab esmapilgul veenvana väide, et loodus eritab ise nii-ja-niipalju süsihappegaasi ja inimene ainult niiiii vähe, seega on inimtegevuse mõju loodusele sama suur kui tarakani mõju korterile.

Terve mõistus (ilma igasuguste sügavate loodusteaduslike seletusteta) aga ütleb, et ookeanis või maismaal toimiv süsihappegaasi eritus ei saa olla ühesuunaline protsess, vastasel juhul koosneks meie atmosfäär juba ammu ainult süsihappegaasist. Järelikult on loogiline eeldada, et kui ühed organismid/protsessid eritavad süsihappegaasi, siis järelikult teised absorbeerivad sedasama gaasi, kas pole nii?

Inimene on aga üks liik, kes oskab küll toota tööstuslikus mastaabis seda gaasi, aga seni mitte absorbeerida. Küsimus pole siin seega mitte OSAkaalus, vaid TASAkaalus. Inimene oma praeguse tegevusega rikub looduslikku tasakaalu. Kas ülejäänud loodus suudab seda tasakaalustada? Mina ei tea vastust sellele küsimusele. Selle üle otsustagu spetsialistid.

Minu ainukene mure on hetkel see, et kaklus kliima teemadel on läinud samasuguseks nagu kogu muu poliitiline debatt. Ehk siis kärtsuvaks, lahmivaks ja elementaarseid reegleid mitte järgivaks. Juhul kui üks või teine pool tahab võita minu ja minusuguste poolehoidu, siis tuleb järgida teatud põhimõtteid. Tsiviliseeritud vaidluse võtteid. Lihtne, kas pole?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, September 26, 2019

Разбор полётов: Saudi-Araabia droonirünakud ja Brexit

Saate esimeses pooles arutasime Saudi-Araabia naftatöötlemis-tehaseid tabanud rünnaku üle. Ehkki põhiversioonina pakutakse välja, et toimunu taga võib olla Iraan, on selles osas võimalik kahelda. Suurim kasusaaja droonirünnakust saab olema see (inimene, ettevõte või riik), kes pakub välja piisavalt efektiivse lahendi droonirünnakute tõrjumiseks.

Saate teine pool läks veidi aia taha. Kuna salvestasime selle esmaspäeval ja eetrisse läks ta kolmapäeval, siis jäid loomulikult meil käsitlemata teisipäevane kohtuotsus ning sellega kaasnev. Aga ehk tuli ikkagi kuulamisvääriline :)

Saatejuht oli seekord Andrian Tšeremenin, jutumulli puhusid nagu ikka Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saate pani purki Ingrid Jans.

Saade järelkuulatav siit.

Friday, September 20, 2019

Ühe oblasti lugu





See on ikka üsna hämmastav, kuidas enam-vähem ühelt stardiplatvormilt alustanud, lähestikku paiknevad, enam-vähem ühe ressursibaasiga piirkonnad võivad minna täiesti erinevaid radu.

Meie kõrval on on üks üsna nähtamatu naaber. Pihkva oblast. Eestiga enam-vähem võrdse territooriumiga, ühise piiriga, ühise Peipsi vesikonnaga, üsna ühise ajalooga. Ja määratult teistsuguse looga.

Mõistagi võib praegu raevunult röögatada, et „mismõttes ühine ajalugu“! Et sealpool idapiiri on ju kõik need ... noh teate küll! Ja et pole mõtet võrrelda võrreldamatuid asju! Aga vaata on ikka mõtet küll.

Sarnasused
Mis üldse ajendas sellise hullu mõtte peale tulema? Hiljuti tähistas Pihkva oblast oma 75.aastapäeva. Selle puhul öeldi pidulikke kõnesid ja tehti kokkuvõtteid. Ja sealt hakkaski mõttelõng kerima.

Nemad seal loevad oma alguseks hetkel aastat 1944, mil 23.augustil kuulutati NSVL Keskkomitee ukaasiga seesinane administratiivüksus looduks. Tol hetkel elas ka tollel alal u miljon inimest, enamasti hõivatud põllumajanduses, linnades elas vaid 20% (nüüd elab u 630 tuh ja neist linnades 70%).

Teise ilmasõja jalajälg oli tol hetkel mõlemal pool Peipsi järve üsna sarnane, lõhkemata moona ja matmata laipu on sealpool ilmselt maapinnas rohkemgi. Sõjajärgsest taastamisest on saanud aga suur langus, lisaks rahvaarvule on umbes kahekordselt kahanenud haritav põllumaa, neljakordselt kariloomade arvukus jne.

Erinevused
Suurimad erinevused on aga suhtumises. Suhtumises iseendasse, oma ajalukku ja naabritesse. Eesti lugu on üles ehitatud omariiklusele, iseolemisele ja vabaks-saamisele. Pihkvamaa on aga oma kunagist uhket omariikluse aega alates Moskvale allutamisest pidevalt alla suruma pidanud. Isegi kunagise iseotsutamise sümboli – veetšekella ja selle hilisema koopia – on nad suutnud korduvalt ja põhjalikult ära kaotada.

Pihkva ehitab üles oma lugu kui impeeriumi rajajoon, kui linn-kindlus, kes alates Aleksander Nevski aegadest on lääne horde tõrjunud. Pihkva jõe kaldapealsele, otse ajaloolise Kremli vastaskaldale kõige nähtavamale kohale on püstitatud hiigelkiri „Venemaa algab siit“.

Pihkvamaa võtab väga tõsiselt oma piiriäärset staatust, hiljuti rajati siia ausammas piirivalvuritele läbi kõigi aegade. Linna ja kogu oblasti au ning uhkus on dessant-diviis, millele omistati peale Krmmi operatsiooni Suvorovi orden. Iga teine-kolmas perekond on seotud pagunikandjatega, kelle kodudes vaadatakse telekanalist lõputuid hirmujutte Ukraina kohta ja muretsetakse riigi kaitsevõime pärast.

Paradoks
Kui jätta nö suur poliitika kõrvale ja vaadata lihtsalt maakaarti, siis võiks ju oletada, et naabrid on naabrid ning oleks ju äärmiselt mõistlik oletada, et inimeste tasandil ikka suhtlus käib. Et mis neil siin jagada, käiakse vastastikku asju ajamas ja kasvõi vanu sugulasi või hauakivegi vaatamas.

Paradoksaalselt on see suhtluspilt aga üüratult ebavõrdne. Keskmise majanduslikult aktiivse pihkvamaalase jaoks oli vähemalt kuni Krimmi kaaperdamiseni täiesti loomulik käia Tartus šoppamas ja Pärnus suvitamas. Riia loomaaed ja Tallinna vanalinn on mõlemad pihkvalase enam kui tuttavad kohad. Šengeni viisa passi vahel on sama loomulik kui kaaned selle passi ümber.

Millal aga viimati võttis keskmine eestlane vene viisa, selleks et minna Pihkvasse? Või näiteks Pihkvas on olemas prestiižne elamukompleks „Evropa“ – kas kujutate ette, et nt Tartus rajataks luksusrajoon nimega „Rossija“?

Ma isegi ei hakka rääkima setude ja topelt-kodakondsuse küsimustest, mis meid seovad. Kõige selle siduva juures on meie mõlema lood, meie enesemüüdid nii kardinaalselt erinevad, et ühtsusest rääkimine oleks narrus.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis. lisapilt võetud siit

Monday, September 16, 2019

Välismäärajas Venemaast ja Ukrainast

Venemaal nädal tagasi toimunud ühtselt valimispäeval toimus pikk rodu väga erineva tasandi valimisi, millest suurima tähelepanu said muidugi Moskva linnaDuuma omad. Samal ajal aga valiti ka Riigiduuma asendusliikmeid, kubernere ja kõikvõimalikku muid volikogusid ja külavanemaid. Kas kõigest toimunust saab teha mingeid üldistusi?

Venemaa-Ukraina suhted on midagi palju suuremat kui lihtsalt Venemaa-Ukraina suhted. Seda jälgivad kümned või ehk isegi sajad tuhanded silmapaarid kõige erinevamatest maailma nurkadest, üritades ära aimata mingeid arengusuundi. Väga paljud nendest soovivad aga igast liigutusest näha Moskva hea tahte märki, et hakata taas ja taas rääkima vajadusest suhteid soojendama.

Ukraina osas sündis siin saates ka üks selline järeldus, mille üle ma päris pikalt järele mõtlesin. Kuidagi on läinud nii, et meie silme all, võimalik et mingil määral ka meie heakskiidul on tekkinud olukord, kus Ukraina ühiskond on valmis muutuma Venemaa taoliseks. Ehk siis on välja kujunenud sisuliselt autokraatlik valitsemismudel, kus president kontrollib praktiliselt kõike.

Saatejuht Hannes Hanso, külalisteks Rein Oidekivi ja Karmo Tüür. Saade ise järelkuulatav siin.

Sunday, September 15, 2019

Разбор полётов: BREXIT ja vene-vastased sanktsioonid


Selle hooaja esimeses saates rääkisime kahel teemal: BREXIT ja vene-vastased sanktsioonid

Iga kord, kui BREXIT teemaks tuleb, tunnen ma end nagu laisk koolipoiss, kes pole eksamiks õppinud. Sest vaata sisuliselt ei ta ju keegi siiamaani, mis toimuma saab. "No deal BREXIT" asemel tuleb ju ilmselt "lot of deals BREXIT", sest läbi on ju vaja rääkida müriaad ühiseid toimemehhanisme.

Euroopas kõlavad perioodiliselt hüüatused "lõpetame ära need sanktsioonid Venemaa suhtes". Tuleb tunnistada, et Moskva on suhteliselt edukas lääneriikide vahel erimeelsuste külvamises, kuid seni on ühistegevuse võimekus siiski säilinud.

Seekord oli saatejuhiks Elizaveta Belous, ekspertideks aga jätkuvalt Harri Tiido ja Karmo Tüür

Saadet saab järelkuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, September 13, 2019

Kuidas lugeda Venemaad? (täisversioon)


Riputasin ennem kogemata üles lühendatud, paberlehe jaoks sobitatud versiooni. See siin on aga täistekst (u 800 tm pikem)
---

Kas vangide vahetust Ukrainaga ja äsjast valimis-tsirkust Venemaal saab lugeda Putini režiimi kaotustena? Sedasorti ülesande püstitus annab põhjust vaadata natuke sügavamalt otsa nii endale kui Venemaale. Ehk siis sellele, kuidas me mõtestame enda jaoks Venemaal toimuvat.

Kordan nüüd leheveerul seda, mida mõni aeg tagasi Juku-raadios ütlesin (noh on selline lahedalt omapärane formaat Kuku raadios). Kordan ja kirjutan veidi pikemalt lahti, sest nii on lihtsam mu mõttekäiku jälgida.

Venemaa ei ole Mordor. Kremli müüride all ei voola ürgse kurjuse läte, mis ajendaks Moskvat tegema ainult ja ainult kurja nii oma rahvale kui naabritele. Nii üllatav kui see ka pole, siis ka Venemaa on vaid riik, mis üritab kaitsta ja edendada oma huve. See, et need huvid meile veidrad või kurjad tunduvad, on juba meie probleem.

Suured ülesanded

Venemaa praegune eliit tema singulaarses avaldumisvormis ehk Vladimir Putini isikus on ennast ammu mõelnud ajaloo-raamatutesse. Ta muretseb selle üle, mida temast kirjutatakse Suure Vene idee kontekstis. Siinkohal pean ise-ennast parandama – kui ma eelmises lõigus ütlesin, et Venemaa on lihtsalt riik, siis paljude peades on see enamat kui „lihtsalt riik“. Selle taga on nö Suur Idee, suur missioon, mida tuleb hoida ja ellu viia.

Muuseas, ka selles pole Venemaa unikaalne. Enda erilise missiooni tundega riike on teisigi, näiteks USA. Nende kahe suurim erinevus on see, et Venemaa enesemüüdi kohaselt on neil küll üllas eesmärk, kuid neid kogu aeg kiusatakse ja ahistatakse, eelkõige sellesama USA poolt. USA enesemüüdis aga sellist ahistatuse momenti pole, ammugi mitte Venemaa poolt.

Tuleme siis tagasi nende huvide juurde, mida kollektiivne Putin kaitsta üritab. Selles on nii universaalset kui spetsiifilist komponenti. Iga riik maailmas üritab esiteks ellu jääda ja teiseks edeneda. Venemaa kui ennast ikka veel impeeriumina tajuv riik üritab end taastada oma „õiguspärases rollis“. Kolmandaks kihiks on siis Suure Vene idee, lihtsustatult nn Russkii Mir edendamine ja selle idee vaenlaste tõrjumine.

Nüüd, kui ülesannete raamid on laiade pintslilöökidega paika tõmmatud, saab minna instrumentide juurde. Need võib jagada strateegilisteks ja taktikalisteks, ehk siis pika- ja lühiajalisteks. Nii Ukraina kui valimised sobituvad kenasti mõlema illustreerimiseks. Ukraina ümber toimuv esindab strateegilisi mõttekäike ja valimised taktikalisi.

Ukraina
Ukraina on ja peab jääma Venemaa põlisosaks, isegi kui ta ajutiselt omaette riigi nime kannab. Seda kinnitas taaskord üle Vladimir Putin, pidades Ukraina praeguse presidendiga telefonivestlusi vangide vabastamise üle. Tõsi küll, ta tegi seda, kasutades formuleeringut: „Me oleme üks rahvas, nagu ma seda korduvalt öelnud olen.“

Ukraina ei saa ja ei tohi saada kellegi teise omaks, kuuluda ei EL ega NATO nimelistesse klubidesse – ei pea vist seletama, et neid nähakse anglosaksi tööriistadena Venemaa tõkestamiseks. Olgu kas sõja kaudu või rahu abil, Kiiev peab vaatama Moskvasse. Ainiti.

See, et Venemaa pidi praegu tagasi andma vangistatud meremehi, on vaid põgus taktikaline vangerdus suures pildis. Sellel oli instrumentaalne väärtus, suunatud eelkõige kolmandatele osapooltele kõigile neile Läänes, kes Venemaa iga „hea tahte“ avalduse peale innukalt sanktsioonide lõdvendamist nõudma asuvad.

Valimised
Valimiste väärtus selles suures plaanis on tunduvalt madalam. Kremli mätta otsast on see vaid mõõduka ulatusega erioperatsioon riigisisese olukorra kaardistamiseks ja mõjutamiseks. Tuletan meelde, et praegu võimulolev kolmetäheline organisatsioon näeb kõike kui erioperatsioone. Haamer näeb kõiges naela, mäletate?

Märkimisväärne osa kohalikest eliitidest ja kontraeliitidest aktiveerub valimiste ajal märgatavalt. Personaalsel tasemel on see võimalus ennast tõestada ja üritada saavutada või säilitada juurdepääsu peamisele ressursile Venemaal. Selleks on mõistagi eelarve, mitte nafta või gaas, nagu võiks ekslikult arvata.

Moskva linnavolikogu valimiste teemal käima tõmmatud mehhanism näitab päris ilmekalt seda eri-operatiivse mõtlemise taset ja instrumentaariumit. Suures pildis absoluutselt ebaoluliste valimiste ümber saavutati protestide laine, mille abil loodeti saavutada kõikvõimalike vastumeelsete isendite marginaliseerimist – Moskva linna erandliku valimissüsteemi tõttu pidi toimuva olemus ülejäänud Venemaale absoluutselt mõistetamatuks jääma.

Kokkuvõte
Niisiis, püstitame loo alguses esitatud küsimused uuesti. Kas Ukraina vangide vabastamist ja valimistulemusi saab näha kui kaotusi Putini režiimile? Vastus sellele on suuresti usu küsimus.

Ukraina osas näeb Venemaa ennast jätkuvalt mängu juhtpartnerina. Saates välja vastukäivaid signaale saavutatakse segadust vastasrinnas. Korraldades kõigepealt sigaduse – kaaperdades Ukraina aluse koos meeskonnaga – ja siis tehes „hea tahte žesti“ – vabastades meeskonna, saavutatakse enda meelest peamine: Kiiev vaatab Moskvasse.

Valimiste osas saavutas praegune võimupartei siiski üldvõidu, kandes taktikaisi kaotusi seal kus vaja. Nii Peterburi kuberneri kui Moskva linnavolikogu valimised näitavad, et protsessi kontrollib presidendi administratsioon, mitte mingi valimiskomisjon või muu säärane tühi-tähi.

Seega – kui vaadata asju Moskva-keskse pilguga, pole mingitest kaotustest juttugi. See, et taoliste taktikaliste vangerdustega Venemaa end strateegilisse tupikusse mängib, on teistpidi mõelda tahtjate nägemus.
---
lugu ilmus siin

Kuidas lugeda Venemaad?


Kas vangide vahetust Ukrainaga ja äsjaseid valimisi Venemaal saab lugeda Putini režiimi kaotustena? Sedasorti ülesande püstitus annab põhjust vaadata natuke sügavamalt otsa sellele, kuidas me mõtestame enda jaoks Venemaal toimuvat.

Kordan nüüd leheveerul seda, mida mõni aeg tagasi raadioeetris ütlesin. Kordan ja kirjutan veidi pikemalt lahti, sest nii on lihtsam mu mõttekäiku jälgida.

Venemaa ei ole Mordor. Kremli müüride all ei voola ürgse kurjuse läte, mis ajendaks Moskvat tegema ainult ja ainult kurja. Ka Venemaa on vaid riik, mis üritab kaitsta ja edendada oma huve. See, et need huvid meile veidrad või kurjad tunduvad, on juba meie probleem.

Suured ülesanded
Venemaa praegune eliit Vladimir Putini isikus on ennast ammu mõelnud ajaloo-raamatutesse. Ta muretseb selle üle, mida temast kirjutatakse Suure Vene idee kontekstis. Siinkohal pean end parandama – kui ma eelmises lõigus ütlesin, et Venemaa on lihtsalt riik, siis paljude peades on see enamat kui „lihtsalt riik“. Selle taga on nö Suur Idee, suur missioon, mida tuleb hoida ja ellu viia.

Tuleme siis tagasi nende huvide juurde, mida kollektiivne Putin kaitsta üritab. Selles on nii universaalset kui spetsiifilist komponenti. Iga riik maailmas üritab esiteks ellu jääda ja teiseks edeneda. Venemaa kui ennast ikka veel impeeriumina tajuv riik üritab end taastada oma „õiguspärases rollis“. Kolmandaks kihiks on siis Suure Vene idee, nn Russkii Mir edendamine ja selle idee vaenlaste tõrjumine.

Nüüd, kui ülesannete raamid on paika tõmmatud, saab minna instrumentide juurde. Need võib jagada strateegilisteks ja taktikalisteks, ehk siis pika- ja lühiajalisteks. Nii Ukraina kui valimised sobituvad kenasti mõlema illustreerimiseks. Ukraina ümber toimuv esindab strateegilisi mõttekäike ja valimised taktikalisi.

Ukraina
Ukraina on ja peab jääma Venemaa põlisosaks. Seda kinnitas taaskord üle Vladimir Putin, pidades Ukraina praeguse presidendiga telefonivestlusi vangide vabastamise üle. Tõsi küll, ta tegi seda, kasutades formuleeringut: „Me oleme üks rahvas, nagu ma seda korduvalt öelnud olen.“

Ukraina ei saa ja ei tohi saada kellegi teise omaks, kuuluda ei EL ega NATO nimelistesse klubidesse –neid nähakse anglosaksi tööriistadena Venemaa tõkestamiseks. Olgu kas sõja kaudu või rahu abil, Kiiev peab vaatama Moskvasse. Ainiti.

See, et Venemaa pidi praegu tagasi andma vangistatud meremehi, on vaid põgus taktikaline vangerdus suures pildis. Sellel oli instrumentaalne väärtus, suunatud eelkõige kõigile neile Läänes, kes Venemaa iga „hea tahte“ avalduse peale sanktsioonide lõdvendamist nõudma asuvad.

Valimised
Valimiste väärtus selles suures plaanis on tunduvalt madalam. Kremli mätta otsast on see vaid mõõduka ulatusega erioperatsioon riigisisese olukorra kaardistamiseks ja mõjutamiseks. Tuletan meelde, et praegu võimulolev kolmetäheline organisatsioon näeb kõike kui erioperatsioone. Haamer näeb kõiges naela, mäletate?

Märkimisväärne osa kohalikest eliitidest ja kontraeliitidest aktiveerub valimiste ajal. Personaalsel tasemel on see võimalus ennast tõestada ja üritada saavutada juurdepääsu peamisele ressursile Venemaal. Selleks on mõistagi eelarve, mitte nafta või gaas, nagu võiks ekslikult arvata.

Moskva linnavolikogu valimiste mehhanism näitab päris ilmekalt seda eri-operatiivse mõtlemise olemust. Suures pildis absoluutselt ebaoluliste valimiste ümber saavutati protestide laine, mille abil loodeti marginaliseerida kõik vastumeelsed isendid – Moskva linna erandliku valimissüsteemi tõttu pidi toimuva olemus ülejäänud Venemaale absoluutselt mõistetamatuks jääma.

Kokkuvõte
Niisiis, püstitame loo alguses esitatud küsimused uuesti. Kas Ukraina vangide vabastamist ja valimistulemusi saab näha kui kaotusi Putini režiimile? Vastus sellele on suuresti usu küsimus.

Ukraina osas näeb Venemaa ennast jätkuvalt mängu juhtpartnerina. Saates välja vastukäivaid signaale saavutatakse segadust vastasrinnas. Korraldades kõigepealt sigaduse (kaaperdades Ukraina aluse koos meeskonnaga) ja siis tehes „hea tahte žesti“ (vabastades meeskonna), saavutatakse enda meelest peamine: Kiiev vaatab Moskvasse.

Valimiste osas saavutas praegune võimupartei siiski üldvõidu, kandes taktikaisi kaotusi seal kus vaja. Nii Peterburi kuberneri kui Moskva linnavolikogu valimised näitavad, et protsessi kontrollib presidendi administratsioon, mitte mingi valimiskomisjon või muu säärane tühi-tähi.

Seega – kui vaadata asju Moskva-keskse pilguga, pole mingitest kaotustest juttugi. See, et taoliste taktikaliste vangerdustega Venemaa end strateegilisse tupikusse mängib, on teistpidi mõelda tahtjate nägemus.
---
lugu ilmus siin

Tuesday, September 10, 2019

Vangide vahetus Venemaa ja Ukraina vahel


Uudis+ küsis, kuidas hinnata laiemalt Vene-Ukraina suhteid ja kitsamalt vangide vahetust.

Omamoodi veider on see, kuidas me muudame või laseme muuta oma peas konteksti ja siis saab reaalsus sootuks uue värvingu. Kõigest kaks näidet:
- Ukraina idaosas on kõik rahulik: kui meie peaksime kasvõi päevakese tajuma seda "rahulikkust", siis me jookseks karjudes minema (üle kontrolljoone toimuv tulistamine pole siiski vihmasadu).
- Venemaa tegi hea tahte žesti, vahetades vange: Moskva lihtsalt osaliselt hüvitas oma sigaduse (vabastas meremehed, aga mitte alused).

Intervjuud järelkuulata saab siit.

---

pilt võetud siit

Sunday, September 8, 2019

Tartu kui kultuuripealinn või anglosaksi vangla?


Üks venekeelne ja impeeriumi-meelne allikas avaldas huvitava mõttekäigu. Ligilähedaselt tõlgituna umbes nii: "vaevalt et Tartule kultuuripealinna tiitli andmise käigus võeti arvesse, et siin istuvad vanglas Dragomir Miloševitš jt"

"Кстати, в Тартуской тюрьме по-прежнему заключены осужденные МТБЮ Драгомир Милошевич, Милан Мартич и Милан Лукич, и я не думаю, что это обстоятельство было учтено, когда Тарту выбирали культурной столицей Европы 2024 года."

Selle mõttekäigu mõistmiseks on oluline kontekst, nö raamistik, millesse asetudes hakkab see lauseke tõeliselt särama.

Selle kohaselt tegid vennad serblased kõik õigesti, aga need kuramuse anglosaksid võtsid kangelastelt vabaduse ja paigutasid sõjakurjategijatena vanglasse. Tartus vanglasse. Mis veelkord tõestab, et Eesti on USA sabarakk ja seega üks vääritu kohake.

Teine tsitaat sama portaali teisest materjalist, andmaks konteksti: "Eesti on praegu pool-okupeeritud territoorium, kus anglosaksid teevad mida ise tahavad"

"В настоящее время Эстония находится в полуоккупированном состоянии так же, как и Германия. Здесь они (США и Великобритания – прим. Baltnews) делают все, что хотят. Дело в том, что англосаксы здесь находятся на правах экстерриториальности, и они не обязаны никак отчитываться перед местными властями"

Kultuuripealinna tiitli andmine taolisele kohale on ülaltoodud loogika raamistikus pehmelt öeldes veider.

Võtke seda lihtsalt kui meeldetuletust sellest, et meie ümber, peal ja kohal on mitmeid paralleel-maailmu. Mõnes nendest on kõikide asjade taga vaid üks ja ainumas juurpõhjus: Vene Maailma ahistamine anglosakside poolt (vabandage seda korduvat kordamist, aga see termin ON omamoodi leitmotiiv tolles paralleel-universumis).

Lõpetuseks veel üks lühike kokkuvõte hiljuti meie piiri taga ilmavalgust näinud raamatust: "Venemaa vastu on selle tekkimisest saadik seisnud kogu nn anglo-saksi maailm, nõrgestades Venemaad mh ka sisemiste rahutuste, tänapäeval nn värviliste revolutsioonide kaudu. Eesti roll on selles olnud kahel korral kaasa-aitamine Venemaa varade riisumisele: 1920'te ja 1990'te paiku"
(Васильев М.В. Большая игра. Уроки геополитики)
---
pilt võetud siit