Tuesday, August 20, 2019

Venemaast Jukuraadios

Mõni raadio on nii suur, et tema sisse mahub veel ka teine raadio. Näiteks Kuku raadio sisse mahub Juku raadio.

Juku-Kalle Raid tassib endaga kaasas köögilauda (on ikka imelik inimene) ja laotab selle laiali suvalises kohas. Seekord rulliti see lahti kohas, mida raadiomees ise nimetab "onu Karmo kommipood"

Rääkisime laias laastus kahel teemal: Moskva protestid ja JunArmija. Aga - nagu köögilauas ikka - jutt kandus ka sinna, kuhu ise tahtis. Protestimeeleoludest kuni selleni, mis toimub Putini peas. Ja kui palju üldse sõltub sellest, mis toimub Putini peas ning kui palju sellest, mida arvavad madalama taseme tegelinskid.
---
lugu saab järelkuulata siin.

Saturday, August 10, 2019

20 aastat Putini võimu

20 aastat tagasi sai Vladimir Putin kogemata võimule. Tema ise seda võimu ei otsinud. See pole tema teene.

20 aasta jooksul on Venemaa elanike elukvaliteet tõusnud. Tema seda ei teinud. See pole tema teene.

Asjad, mis juhtuvad "millegi" ajal, pole ilmtingimata toimunud selle "millegi" tõttu.

Aga mis siis on Vladimir Putini teene? On see on võimu konsolideerimine autokraatsuseni, liberaalse paradigma asendumine konservatiivsega ja tülliminek Läänega? Kui palju tuleneb see Putini sisemistest soovidest ja tema poolt seatud plaanist? Või on ka see lihtsalt lihtsalt inimese kohanemine oludega, objektiivsete protsesside mõju? Mis on inimese (ka kõige ambitsioonikama) mõju ajaloolistele protsessidele?

Aga intervjuu kukkus välja omapärane. Jutustan Venemaa kodanike elukvaliteedist laguneva müüri taustal :D

Järelvaadata saab siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Thursday, August 8, 2019

Suure sõja kõminad

See on omamoodi kummaline, kuidas meie ohutunnetust ei määra mitte tegelik ohutase, vaid selle hoomatavus. Kööginuga me oskame ohtlikuks pidada, kuskil kaugel tiirlevat komeeti aga mitte. India-Pakistani konfliktiga on üsna sama lugu – see toimub kuskil kaugel ja näib tühisena. Tegelikkuses on aga see suurima globaalse katastroofi hõnguga lugu, kuna omavahel ristavad relvi kaks tuumariiki.

„India-Pakistani konflikt“ ning „lahingud Jammu ja Kašmiiri provintsisis“ on sedasorti märksõnad, mille taustal kasvas üles vanem põlvkond. Raadio- ja telepurk puistas uudiseid sellest kandist nii sageli, et see muutus toona suisa kuidagi omaseks ning koduseks.

Pole ka ime, sest Teise Maailmasõja järel tekkinud kaks riiki on omavahel sisuliselt permanentses konfliktis. Suuremaid sõdu on India ja Pakistani vahel olnud neli, väiksemaid süle ja seljaga pealekauba. Tüliõunaks eelkõige Jammu ja Kašmiiri provintsi kuuluvuse küsimus. Pakistan peab seda, peamiselt moslemitega asustatud territooriumi enda omaks, samas kui ammuse jagamisleppe järgi sattus see India kätesse.

Kolm põhjust
Nii et praegu toimuva juurpõhjus on toonaste jagajate suva. Piirkond anti Indiale, kuigi samas jäid sealsele rahvale laialdased eriõigused, mida nüüd India tahab ära võtta. Igasuguste õiguste ja muude soodustustega on aga ju see häda, et soodustuste andmine on saajate jaoks „loomulik“, äravõtmine aga „ebaloomulik“.

Teine ja vahetu põhjus on see, et India kevadistel parlamendivalimistel oma positsioone valimisvõidu ja parlamendist enamiku kohti saanud India Rahvapartei teeb lihtsalt seda, mida ta valimislubadustes rääkis. Ehk siis tühistab piirkonna eristaatuse – selle muudatuse sisust räägime aga paar lõiku allpool.

Kolmas ja nö sekkuv põhjus on nö vastasrinna ehk Pakistani käitumine. Ühest küljest varakevadine provokatsioon – nii seda India poolt tajutakse – terroriaktide ja sõjalennuki(te?) allatulistamise näol. Teisalt aga Pakistani praeguste ametivõimude leplikuna tunduv retoorika, nii et India ilmselt üritab kasutada võimaluste akent.

Muudatuse sisu
India keskvõimu poolt vaadatuna tahetakse teha ainult head, eelkõige India enamiku seisukohalt. Kui siiani kehtis Kašmiiris mitmed piirangud, nt võisid kinnisvara soetada ja teatud ametikohtadel töötada ainult kohalikud elanikud, siis nüüd peaks see „ebaõiglane“ piirang kaduma ja kõigil kodanikel tekkima võrdsed võimalused.

Territoriaalse haldusjaotuse muutmine – senise provintsi jagamine kaheks – ning regionaalse parlamendi volituste kärpimine tunudub sellise tehnilise ja igava sudimisena, mis peaks nö keskmise kodaniku jaoks üsna ebahuvitav olema. Tegelikkuses puudutab see aga jällegi kolme üsna leppimatus erimeelsuses elava kohaliku grupi – hindud, moslemid ja budistid – huve ning omavahelisi võimusuhteid ning selline ümberkorraldus mõjutab paljusid ja sügavalt.

Olukorda muudab keerulisemaks see, et Indias elava moslemite kogukonna huve kipuvad kaitsma lisaks ametlikule Pakistanile mitmed terrorirühmitused, mis baseeruvad Pakistanis, aga ka Afganistanis.

Perspektiivid
Kašmiiri konfliktist rääkides jäetakse tavaliselt mainimata mõjuvõimas kolmas ehk Hiina. Paikneb ju piirkond laiemalt India, Pakistani ja Hiina piirikolmnurgas. Hiina, kes oma kodus moslemeid üsna spetsiifliste võtetega „ravib ja koolitab“, toetab moslemiriiki Pakistani, kuna viimane aitab tasalülitada Indiat. Konflikti edenedes traageldab Hiina teede jms rajamisega inimtühjadele alale enda külge üha suuremaid tükikesi.

USA kõikuv käitumine ning Venemaa hooti tugevnevad, siis jälle vaibuvad katsed olukorrast oma profiiti lõigata ei muuda toimuvat kröömikestki lihtsamaks. Kohapealseid mõjuvõimsaid ja teovõimelisi aliansse, kes võiks vaenupooli rahustada, sisuliselt pole, ehkki Moskval meeldib rääkida Šanghai Koostööorganisatsiooni rollist.

Igatahes on India asunud piirkonda senisest veelgi enam militariseerima. Erinevatel andmetel on kohale saadetud 10-50 tuhat sõdurit. Maštaabi tajumiseks olgu öeldud, et India ja Pakistani vahel on mh peetud sõja-ajaloo suurimaid tankilahinguid peale peale II Maailmasõda. Ainuke argument, mis teoreetiliselt võib vältida Suure Sõja puhkemist, on mõlemal poolel olemasolev tuumarelv. Aga see argument ei tee muu maailma jaoks asja kuigivõrd õdusamaks.

Nii et kumb ta siis on, see Kašmiiri konflikt, kas kööginuga või komeet?---

-----------------------

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, August 6, 2019

20 aastat liitriiki


Venemaa-Valgevene liitriik on kui suurendusklaas, mis võimaldab vaadata Moskva mõttemaailma. Vaadakem siis, mida on sel klaasil meile näidata.

Õige peatselt täitub 20 aastat selle liitriigi asutamisest. Detsembris 1999 allkirjastati vastav lepe ja jaanuaris 2000 kiideti heaks mõlema poole parlamentide poolt. Allkirjastajateks hallinev Boriss Jeltsin ja tihkelt üle pealae kammitud tumedate juustega Aleksandr Lukašenko. Viimasel on küll nüüd kammimist vähem, kuid vähemalt on ta elus ja täpselt samas ametis nagu toona.

Lepe sai toona ambitsioonikas, seades eesmärgiks ühise valuuta, ühise parlamendi ja mille veel iganes ühtse ja ühise loomine ning seda kõike ikka võrdsetele alustele rõhudes. Tegelikkuses oli juba toona selge, et tegemist on Moskva nö teraapilise projektiga, vähendamaks NSVL lagunemise vaeguseid.

Vaade Venemaalt
Moskva mätta otsast vaadatuna on tegemist selge, lihtsa ja ühemõttelise geopoliitilise projektiga, millel on tugevad geostrateegilised sugemed. Ainukesed mõttekojad, mille laudadel vastavad skeemid ja kaardid loomulikud ja suisa hädavajalikud välja näevad, on kindralstaabid.

Juhul kui vaadata Euraasia kaarti sõja-ajaloolise pilguga, siis Venemaa ja Euroopa vaheline suur kontakt-pind kulgeb just üle Valgevene. Teise Ilmasõja terminites – siitkaudu liikusid peamised tankikolonnid. Seetõttu pole imestada, et sõjalised sidemed on vastavates kõnedes-tekstides aukohal, räägitakse ühisest raketi- ja tuumakilbist ning vastuseisust ühistele ohtudele.

Projekti ebaedust räägib aga Valgevene vastuseis sellesama geopoliitilise mängu nö loomulikule elluviimisele ehk Venemaa territoriaalsele laienemisele. Minsk pole siiani tunnustanud ühtegi Moskva vallutust, olgu siis vormiliselt iseseisvaks jäetud Osseetia ja Abhaasia või avameelselt kaaperdatud Krimmi kujul.

Teine läbikukkumise sümbol on vene kaasaegses mälupoliitikas pühaks räägitud nn Georgi lint. Selle –sisuliselt agresiooni märgiks kujunenud riba – on Minsk nii karmisti ära keelanud, et nt ühisel mäluüritusel Sõpruse Kurgaani juures (Venemaa, Valgevene ja Läti piirikolmnurgas) kannavad mõlema poole esindajad rinnas mitte ühist pruunikirjut, vaid eraldi riigilipu värvi lindikesi.

Vaade Valgevenest
Valgevenest vaadatuna on aga tegu eelkõige majandusliku projektiga. Valgevene välismajandusest on hetkel üsna täpselt pool seotud Venemaaga. Ligi pool Valgevene valuutatuludest on siiani tulnud Venemaa nafta jms edasimüügist Euroopale.

Sõjalises mõttes ollakse mõistagi noorem partner, kuid ka siit väänatakse välja oma majanduslik kasu: Valgevene käes oli siiani monopol, tootmaks üliraskeid veeremeid Venemaa rakettide veoks. Tõsi küll, nüüd on Venemaa hakanud rääkima „impordiasendamisest“ ka selles valdkonnas.

Otsest kahju Venemaaga lõdvas liitriigis olemisest Valgevene jaoks otse polegi, kui jätta kõrvale pidev ja nüüd tugevnev hirm omariikluse kaotamise ees. Tõsi küll, ka liitumise osas positiivselt meelestatud uurijad tõdevad, et Venemaaga ühteheitmine muutub põlvkonniti üha vähem populaarseks.

Vaade väljaspoolt
Mujalt vaadatuna on üsna ilmne, et tegemist on Venemaa eneserahuldusliku projektiga, mis peaks looma illusiooni Venemaa jätkuvast atraktiivsusest, teiste riikide ja rahvaste soovist järgida Venemaa arengumudelit.

Tegelikkuses toimib neljast võimalikust ligitõmbejõust – majanduslik, ühiskondlik/poliitiline, sõjaline ja kultuuriline – vaid viimane ning seegi pigem vanade mälestuste, mitte kaasaegse kultuuri kontekstis. Ühist majandusruumi kahe riigi vahel kiilutakse üha enam lahku, sisuliselt on liitriigi sisepiiril taastatud üsna tihe piirirežiim, vältimaks nii salakaubavaedu kui ka Valgevene enda väga paljude toodete sissevedu (ikka nn toiduohutuse sildi all).

Mida me siis sellest liitriigi-kujulisest suurendusklaasist näeme? Venemaa poolt pakutav taandub sisuliselt ühele: hallile ja korruptsiooni-loovale majandusmudelile, kus konkreetsed isikud võivad saada korralikku tulu, seni kuni seda peetakse Moskva poolt endale kasulikuks. Tõstku käsi see, kes tahab taolise mängu osaline olla?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis