Разбор полётов: Prigožin, Kreeka, Läti

- Prigožini mässu seni teada olev taust

- Kreekas toimusid valimised, mille käigus võitsid konservatiivid ja tänu vahepeal muutunud mängureeglitele said nad ka absoluutse enamus parlamendis ning saavad kokku panna üheparteilise valitsuse

- kuulujutt selles, et Läti ei anna enam välja üleüldse mitte mingeid viisasid VF kodanikele, osutus ekslikuks tõlgenduseks

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Wagneri episood igivanas mängus

Wagneri sõjasalga üllatusretk Moskva peale pani miljoneid kulmi kerkima ning esitama enam-vähem samasugust küsimust küsima: mis toimub? Et midagi sellist pole ju varem ometigi olnud ja kuidas siis nüüd ometigi?

Tegelikult oleks paslik korrata Venemaa kunagise peaministri sõnu: „mitte kunagi varem ei ole nii olnud ja nüüd siis jälle!“ Ehk siis tegelikult on kõik see uus hästi unustatud vana. Või isegi mitte unustatud, vaid niivõrd teistmoodi välja mängitud, et me ei kipu vana mustrit uues esituses ära tundma.

Pildi mustri tajumiseks tasub lahti lasta kõigist maitsvatest detailidest ja teha kaks sammu tahapoole. Ehk siis jätame kõrvale spetsiifilised detailid nagu isikunimed jms ning püüame tabada toimuvas universaalset. Ning võtame kasutusele majanduslikud metafoorid, vast saab niimoodi mõte selgem.

Võitlus ressursside pärast

Kõige üldistatavamalt võttes toimub maailmas igipõline konkurentsivõitlus ressursside pärast. Kus iganes on saadaval mingi ressurss, siis varem või hiljem tekib keegi, kes asub seda ära kasutama.

Mingil hetkel nt avastati, et ka ookeani sügavaimates kihistutes vedelevale ressursile ehk vaalaluudele on tekkinud tarbijaskond, teatud sorti pisilased, kes seda himuralt järavad. Kuna konkurents selles sektoris on madal ja kohanemiseks võimalik aeg pikk, siis oleks ka imelik, kui see areng oleks jäänud toimumata.

Antud juhul me räägime arengust julgolekusektoris, kus konkurents on küll tihe, kuid turuolukord enamasti moonutatud. Modernsete riikide raamistikus peetakse vägivalda riigi monopoliks, kes annab siis juurdepääsu ressurssidele valikuliselt, kasutades selleks erinevaid regulatsioone.

Venemaa ressursid ei ole piiritud

Venemaal oli kuni teatud ajani riigi monopol antud sektoris peaaegu et absoluutne ning kõik turvasektori rahad suunati vaid riiklikele struktuuridele alates miilitsast kuni sõjaväeni, kõikvõimalikest eriteenistustest rääkimata.

Nüüd me jõuamegi sellest ülduniversaalsest pildist pisut spetsiifilisemani. Venemaa puhul on meie peades palju müüte, mh see, et võim on seal raudne ja riik hiiglaslik ning seega ressursse lõputult. Mõlemad on aga illusioonid.

Eraarmeede tekkimine oli killustunud ja kriminaalsest subklutuurist läbi imbunud riigis sisuliselt vältimatu. Putini eelsel Venemaal olid need üdini kriminaalsete gängide tasemel, oma riigi tsentraliseerimisele keskenduvas ajajärgus võtsid aga tsiviliseerituma mulje. Peamine on aga tõdemus, et mitte üheski riigis pole ressursse lõputult, isegi Norras või ka Hiinas on alati tahtjaid rohkem kui pakkumisel olevat raha.

Kaugete turgude riskantne võlu

Ettevõtliku vaimuga Jevgeni Prigožinil õnnestus ennast mh sisse süüa julgeolekusektoris, keskendudes teenuste pakkumisele kaugetel ja ohtlikel turgudel Aafrikas ja Lähis-Idas. Seni kuni ta askeldas seal ning teenis suuresti raha ka sealseid ressursse lüpstes, oli asi Venemaa siseturu mõttes üsna OK.

Nüüd aga hakkas Prigožin oma eraarmeega pakkuma Venemaale teenuseid riigile palju lähemates kohtades, sh Ukrainas ning ajas seega kohalikel konkurentidel harja punaseks. Eelkõige on hetkel oluline konkurents Venemaa regulaar-armeega, kelle juurde oli pungunud juba ka oma erahuvid.

Šoigu ja Gerassimovi nimed ujusid esile selles võitluses eelkõige sel hetkel, kui nad hakkasid Prigožinit turult tõrjuma. Endale Wagneri abil hiiglasliku käibe loonud (väidetavalt kuni 100 mlrd RUB ning seda ainult sulas, nagu Prigožin ise rõhutas) Prigožin tundis, et talt tahetakse tema aktiivid käest võtta. Puhas reiderlus, kas pole – 1.juuliks pidanuks Wagner end formaalselt kaitseministeeriumile allutama, allkirjastades vastavad lepped.

Valgevene roll poolfinaalis

Ja nüüd siis jõuamegi selle kummalisena mõjuva vaatemänguni, kui Wagneri sõjasalk asus Moskva poole liikuma. Mõistagi ei olnud see improvisatsioon, nagu Prigožin seda üritas välja mängida – et justkui tema komandöride nõukogu arutas asja, otsustades selle järel piltlikult hobuste selga hüpata ja tsaari juurde kapata, nõudmaks õiglust.

Tegemist oli suhteliselt kitsa aja-aknaga, mille ta pidi ära kasutama, kuid ühtlasi ka hiiglasliku logistilise operatsiooniga, mille ettevalmistamine ei saanud jääda märkamatuks. Seega teati, et Prigožin tahab saavutada juurdepääsu riigi peamisele ressursijaotuspunktile ehk Vladimir Putini tähelepanule, mis viimasel ajal on aga hajus ja hüplik.

Konkreetset aktsiooni ümber jutustada pole mõtet, kuid kahe sõnaga Valgevenest. Kuna alates 1.juulist on sisuliselt eraarmeed Venemaal keelatud, siis loodi nüüd võimalus suunata Wagner vähemalt formaalselt Valgevenesse. See pole kindlasti ei konreetse episoodi ega laiema konkurentsivõitluse lõplik vaatus, kuid vähemalt pooljaam.

Nii et tõdegem kõige lõpuks – see kõik on igivana mäng, milles Wagner esitas vaid lihtsalt veidi ootamatu episoodi.

---

lugu ilmus siin

Putin ja tema Kole Alternatiiv

Alustuseks kinnitan, et pealkirjas toodud Kole Alternatiiv on teadlikult suurtähtedega kirjutatud. Sest et see on nö rollinimi, mille asemele võidakse aeg-ajalt kirjutada mõni isikunimi.

Mõnikord on see Kole Alternatiiv ka nimetu, väljendudes hirmutavas / lootusetust süvendavas hüüatuses: „aga kes siis veel, kui mitte Vladimir Putin?“ Sel moel luuakse illusiooni alternatiivitusest, et igasuguse teise isiku tulek võimule oleks igal juhul Venemaale hukatuslik.

Eri aegadel ja eri ringkondade poolt on joonistati sellele Koleda Alternatiivi nimelisele hernehirmutisele joonistatud erinevaid nägusid, vaatamaks et kuidas sellele reageeritakse.

Võitlus ressursside nimel

Tihtilugu tegelevad sellega jõustruktuuride erinevad rühmitused, püüdes hirmutada oma konkurente. Mõttekäik väga lihtne: „kui te praegu meiega kokkulepet ei saavuta, siis võib võimule saada Vaata See! Kas te tõesti seda tahate, mh-ah?!?“

Olgu enne mõttega edasi liikumist öeldud, et tihtilugu ei tähenda see Koleda Alternatiivi rolli asetatud inimese puhul seda, et tegemist oleks nö eriteenistuste kasvandiku või projektiga. Selleks võib mingil hetkel võtta ka täiesti süsteemivälise opositsionääri ja viibutada seda nime nagu nuia. Eesmärgiks heidutada pidevas ressursside nimel toimuvas vaiba-aluses heitluses teisi – et vaata kui sa pikalt jaurad, siis võib võimule pääseda Vaata See ja siis on meil kõigil halvem!

Mingil hetkel joonistati selleks näoks Aleksei Naval’nõi. Kordan, tegemist ei ole eriteenistuste poolt üles töötatud tegelasega, kuid teda kasutati omavahelistes arveteklaarimistes ära. Mõnikord tehti seda info ettesöötmisega järjekordse korruptsioonijuhtumi kohta, näitamaks oma võimekust kedagi haavata. Teinekord jällegi lihtsalt pruugiti tema nime ja nägu kui hirmutist üksteise ja teineteise mõjutamiseks.

Üks skeem, eri meetodid

Mingitel hetkedel on selleks kolliks joonistatud Ramzan Kadõrovit. Stiilis et „no me saame kõik aru, et temast ometigi ei saa saada ülemjuhatajat, aga vaata, mihuke ta on ja mõtle alteratiivide (puudumise) peale“

Nüüd eilse etenduse ajal näidati realistlikumalt kui iial järgmist Koledat Alternatiivi. Et vaadake, me näitame teile, kui hõlpsalt me suudame asju korraldada ja teie – noh need teised – ei saa mitte midagi selle vastu välja panna!

Edasine on puhas spekulatsioon. Oletame, et seda tegi GRU, näitamaks oma konkurentide saamatust (FSB, RosGvardia, regulaararmee juhtkond – tõmba endale sobiv alla). Miks seda oli vaja nii kõva pauguga teha? Võibolla nende peades eksisteeris nägemus, et kui meie ja praegu seda ei tee, siis teevad need teised oma käigu (noh nt korraldavad oma riigipöörde).

Valimised vs riigipöörded

Ma tean ette, et selle kirjatüki lugemise käigus haaravad kommentaatorid sõnakirve ja –pootshaagi ning klammerduvad Naval’nõi ja Prigožini paigutamise külge ühte teksti. Kuid tuletan meelde, missuguste sõnadega asus nn Õigluse Marsile Prigožin – nendeks oli mh võitlus korruptsiooni vastu.

See võrdlus ei tee Naval’nõist ja Prigožinist võitluskaaslasi, kaugel sellest. Aga see näitab ära, mida kardavad ja millega hirmutavad üksteist need kolmetäheliste organisatsioonide esindajad.

Lõpetuseks – Koleda Alternatiivi kui võitlusvõtte kasutamine ei ole omane ainult Venemaale ja isegi mitte ainult autoritaarsetele režiimidele. Lihtsalt demokraatlikes süsteemides kasutatakse seda võtet poliitikute ja valimiste, diktatuurides eriteenistuste ja riigipöörete võtmes. Pisike, aga ülimalt oluline erinevus – see on nüüd öeldud neile, kes tahavad hüüatada, et „aga ega mujal/meil siin asjad teistmoodi ei käi“. Käivad ikka küll.
---

lugu ilmus siin

Putin, kes hüüdis „hunt“

Te ilmselt teate kõik seda lugu karjapoisist, kes hüüdis „hunt!“. Kui külarahvas appi jooksis, siis selgus, et hunti pole. Peale mitmendat korda külarahvas loobus ja kui hunt tegelikult tuli, siis polnud abilisi enam kuskil.

Eile hüüdis Venemaa presidendi rolli täitev mees „reetmine!“ Tegi seda veidi abitult ja saamatult, mainides sinna juurde Ukraina sõja kontekstis kolme sõna: Novorossia, kaotus ja kapitulatsioon.

Reetmisena esitleti militaar-lavastust nimega „õigluse marss“, mida etendas Prigožini eraarmee, tuntud ka kui Wagneri grupp. Seni välisriikides, viimati Ukrainas tegutsenus Wagner ületas sõna otseses mõttes piiri, sisenedes relvi täristades Venemaale. Ning mitte lihtsalt sisenes ja läks nagu nuga võist läbi mõttelistest katsetest teda peatada, vaid hävitas selle käigus ka Venemaa regulaar-armee kallist lennutehnikat sellises mahus, mida mitmetel väiksematel riikidel pole isegi välja panna.

Päeva lõpuks keeras see militaartsirkus oma telgid kokku ja teatas mingitest saavutatud kokkulepetest. Seejuures kokkuleppija või siis kokkuleppe vahendaja olla olnud Aleksandr Lukašenka, ühe teise riigi presidendi rolli täitev tegelane.

Selle peale haihtus sõjauudistest kuumaks köetud suveõhtu õhku ka sõna „reetmine“ ning isegi lubatud kriminaalsüüdistused Prigožini jt vastu olla tühistatud.

Mis iganes ka polnud selle manöövri motiivistik ning osatäitjate saadud kasu, kuid Vladimir Putini nimeline nähtus sai tõsise mainekahju. Ta kas teadis, et hunti / reetmist ei olnud ning karjus tühja – ja järelikult õõnestas enda tõsiseltvõetavust. Või ta ei teadnud seda ning seega näitas, et ei kontrolli olukorda ja saavutas sama õõnestava efekti.

---

lugu ilmus siin

Püss nimega Prigožin

Kui lavastuse alguses ripub seinal püss, siis ta peab lõpuks tulistama. Püss nimega Prigožin on muidugi juba palju tulistanud, kuid seda alati Kremlile kasulikus suunas ning seda Venemaast väljapool. Kuid nüüd toimus lask Venemaa sees, Rostovis tinglikult alanud „vastuhakus ebaõiglusele“.

Kas on olemas mingi tõenäosus, et tegu on tõepoolest ülekäte läinud palgaarmee juhatajaga, kes täiesti siiralt üritab sel moel vastu hakata teda toitnud süsteemile? 100% välistada seda muidugi ei saa, inimesed võivad alati mingil hetkel hulluks minna, kuid selle tõenäosus on väga väike.

Jevgeni Prigožin on küüniline, kogenud ja oskuslik mängur, seda nii kineetilisel kui info-rindel. Ta teab suurepäraselt, et nö riigipööret ei alustata kuskil kaugel Rostovis. Järelikult on tegemist katte-operatsiooniga, selleks et kogu publik vaataks selles suunas, kuhu vaja.

Olen korduvalt kirjutanud, et Prigožin on instrument, millel on küll oma (ja oluline) roll Venemaa verises tööriistakastis, kuid vajadusel ta ohverdatakse. Tundub et praegu on see hetk saabunud. Prigožini ja tema bande abil luuakse praegu eeltingimusi mingiks järgmiseks sammuks.

Kas Prigožin saab selles aru, et teda kasutatakse või mitte, pole hetkel isegi oluline. Oluline on see, et milleks on seda verist tsirkust vaja. Väidan, et mitte kunagi ja mitte keegi ei kontrolli sarnast olukorda sel määral, et tegelikult viia ellu oma suuri plaane nii, nagu neid algselt joonistatakse.

Kollektiivse Kremli eri nurkades võivad istuda koos eri seltskonnad, kes proovivad olukorda oma kasuks kujundada, kuid igasugune plaan enamasti puruneb kildudeks, kohtudes päriseluga. Oletada, et nt Putin ise on selline hiilgav strateeg või isegi taktik, kes suudab seda reaalsus-kontrolli vältida, oleks äärmine naiivsus.

Arvan, et tegu on KGB’le omase pettemanöövriga nn kontrollitud kaose stiilis, kus üritatakse käigu pealt improviseerida, kasutades segu enam-vähem kindlalt toimivatest operatiiv-võtetest ja hägusalt ujuvatest eesmärkidest. Kivi viskamine tiigivette on kindel võte, sest publik pöördub vaatama. Missugust saasta võib see kivi aga tiigi põhjast üles tõsta ja mil moel toimivad kivist tekitatud lained, ei saa aga kunagi 100% ette teada.

Meie jaoks oleks kõige meeldivam stsenaarium, kui see püss nimega Prigožin loob eeltingimusi ajutise kaotuse allaneelamiseks Ukrainas. Ohverdades oma (palga-)sõjaväelaste imago, loodab Kremli meeskond luua eeltingimusi probleemi lahendamiseks kuidagi teisiti. Kuid kordan, et ei usu kellegi hiilgavasse plaani, mille alusel oleks ette teada selle lavastuse lõpp.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Peterburi foorum, Hiina, Ungari/Kreeka, Soome

- Peterburi rahvusvahelise majandusfoorumi korraldamisse oli sisse õmmeldud kaks põhimõttelist vastuolu: ühest küljest korraldada globalistlikku üritust ja teisalt teha seda suveräänsuse-taotluse sildi all; ühest küljest üritada meelitada investeeringuid (mis vajavad rahu ja stabiilsust) ning teisalt korraldada sõda

- Blinkeni visiit Hiinasse omandas sisulise mõõtme sel hetkel, kui teda otsustas vastu võtta Xi

- miks Ungari ja Kreeka torpedeerivad EL uut sanktsioonide paketti Venemaa vastu

- mida oodata Soome uuelt valitsuselt

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полетов: julgeolekugarantiid Ukrainale, Vatikan, Island, Soros

- Ukraina teekond Vilniusest Vilniuseni ehk siis Läänele lähenemise valusad sammud, missugust liitlusvormi on Lääs valmis Ukrainale pakkuma

- Vatikani rahumissioon - juhul kui Venemaa selle ametlikult vastu võtab, siis see näitab, et Moskva tunneb ennast tõsises ummikus olema

- Islandi otsus "sulgeda" oma saatkond Moskvas - kas ja mida see näitab?

- Soros kui fenomen. Kas ja mis muutub sellest, et vana Soros annab oma fondi juhtimise pojale üle? Vähemalt esmased märgid näitavad, et Sorose nimi kui ärritaja muutub veelgi ärritavamaks ning aitab kaasa ühiskondade polariseerumisele

Saatejuht oli seekord Andrei Titov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Bürokraatlik välispoliitika

Island teatas oma saatkonna sulgemisest Venemaal, mille peale tõttas meedia kuulutama, et tegemist on esimese riigiga, kes seda on teinud. Tegelikult sulges esimesena oma saatkonna Moskvas 2008.a Gruusia seoses Venemaa sissetungiga ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisega.

Veelgi enam, Gruusia lõpetas toona ka diplomaatilised suhted Venemaaga (ja need pole siiani formaalselt taastatud), mida Island aga siiski ei teinud. Islandi välisministri sõnul nad isegi formaalselt ei sulge saatkonda, vaid peatavad selle tegevuse alates 1.augustist, kuna „asjaolud on muutunud“.

Sattusin sellest rääkima ühe eesti diplomaadiga, kes palus end mitte nimetada, kuid leidis mõttevahetuse piisavalt intrigeeriva, et võiksin sellest avalikult pajatada. Minu keskne väide on, et enamasti ei kipu välisministeeriumite peamajad oma saatkondi sulgema, rääkimata dip.suhete lõpetamisest, lähtudes bürokraatlikust mugavusest. Bürokraatia püsimise seadusest, kui soovite.

Bürokraatia või poliitika

Diplomaadi vastuväide kõlas – et aga miks siis ikkagi ei rakendata taolisi diplomaatilisi remaršše (saatkonna sulgemine on nendest üks nö kõvemaid sõnu, pehmemaks on oma saadiku kojukutsumine jne), kui see oleks nii kerge, nagu mina väidan. Tõin sellele vastuseks juustuministeeriumi näite. Kõlab piisavalt jaburalt? Kohe seletan.

Alustame sellest, et välispoliitika kui termin kõlab veidi eksitavalt. See lähtub sõnast „poliitika“, mille taga peaks olema arusaadavalt poliitiline tahe. (Kuidas see tahe välja selgitatakse ja kui palju on sellel kõigel pistmist riiklike huvidega, on omaette küsimus, kuid selle üle arutamine viiks meid liiga kaugele peateemast).

Et vat riigil X on poliitiline tahe teha seda-ja seda ning siis selle tahte viivad täide ... kes? Õige, bürokraadid. Ametnikud. Välisministeeriumi palgal olevad ametnikud, kui läheneda asjale väga lihtsalt ja skemaatiliselt.

Kes juhib mängu?

Kordan – ametnikud, mitte poliitikud. Poliitikud osalevad välispoliitilises protsessis mõistagi samuti, kuid pigem pisteliselt ja roteeruvalt, samas kui ametnikud-bürokraadid teevad seda päevast päeva ning aastate kaupa. Tihtipeale on needsamad ametnikud alates kantslerist kuni väiksemate vendadeni välja ametis niikaua, et jõuavad näha vähemalt kahe-kolme poliitiku vahetumist ministritoolil.

Muuseas, see et ametnikud/ministeerium on püsivam kui minister, on ainult hea. Vastupidiseid näiteid saab tuua sellestsamast Gruusiast, kui ühel perioodil lahkus koos ministriga pitlikult öeldes ka koristaja, uuel tulijal tuli hakata kõike nullist üles ehitama. Nii et palun mõista mind õigesti – bürokraatide roll välispoliitilise järjepidevuse/oskusteabe hoidmisel on enamasti positiivne.

Kuid samas on sellel ka oma negatiivne roll. Kui bürokraadid võtavad protsessi juhtimises jämeda otsa enda kätte, siis see pole enam poliitilise tahte elluviimine, vaid nahahoidmine ning bürokraatia jäävuse seaduse nimel tegutsemine.

Juustuministeerium

Nüüd ongi käes aeg tulla juustuministeeriumi näite juurde. Kui hüpoteetiliselt N riigi X ministeerium võtaks tööle nõuniku juustutootmise küsimuses (sest see on oluline teema selles riigis!), siis varsti selguks, et nõunikul oleks vaja abilist (sest tööd on nii palju). Siis oleks vaja osakonda, sest algne nõunik tahab saada osakonnajuhatajaks. Siis oleks vaja selle alla pehmete juustude ja hallitusjuustude jne allüksusi (sest tööd on nii palju!). Lõpuks tekiks juustuministeerium, sest algne koduministeerium ei suudaks seda teemat enam hallata.

Vat see ongi põhjus, miks ametikohti ei kaotata ja osakondi / saatkondi ei suleta, kuni see on vähegi bürokraatide võimuses. Samal ajal rääkides midagi riigimehelikult kõlavat stiilis: „Suhtluskanalid on vaja lahti hoida“. Poliitiline tahe / asendustegevus saab neid juustuministeeriumeid kärpida, kuid ei iial bürokraatia ise.

Lõpetuseks üldistus: poliitiline tahe (tinglikult muutustele orienteeritud) ei tohi olla asja-ajamisel domineeriv, sest see lõhuks liiga palju. Kuid samamoodi ei tohi bürokraatlik loogika (tinglikult konservatiivne) olla domineeriv, sest see lämmataks. Küsimus on tasakaalu leidmises, et välispoliitika lähtuks sõnast „poliitika“, kuid poleks ka liialt rapsiv. Bürokraadid hoiavad poliitikutel varrukast kinni ning mõnikord on see hea. Kuni teatud piirini.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Kahovka tamm, Ukraina vastupealetung, Poola

- kellele oli kasulik Kahovka tammi purunemine? kindlasti mitte Ukrainale

- kas ukrainlaste vastupealetung on alanud? üleeile eetris olnud saate ajal võis vaid oletada, et me näeme ettevalmistust sissejuhatuseks :)

- Poola aastakümnete suurim massimeeleavaldus valitsuse vastu

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Liiga suur, et kukkuda?

Kujutage endale ette ühte võistlust. Rusikavõitlust nagu antiik-Kreeka olümpiamängudel või tänapäevast poksimatši. Või minupoolest kasvõi põranda-alust ilma reegliteta kaklusringi.

Ja nüüd kujutage ette, et kakluse üks osapool teatab, et ta on liiga tähtis, et kaotada. Ja kohtunikud ning publik noogutavad, et „no tõesti, see suurem ja agressiivsem ei tohi lihtsalt kaotada, muidu pole miski enam endine!“

Või olgu, kui analoog spordiga teie pähe lihtsalt kohe mitte kuidagi ei mahu, tundub kohatu ja eksitav, siis võtke stseenike tänavalt või halvast naabruskonnast. Suurt kasvu A on kallale tunginud väiksemale B’le ning ehkki pealtvaatajad on nõus andma B’le enesekaitseks kaikaid, manitsevad nad: „pea nüüd ikka hoogu, A on liiga oluline kriminaal, ta ei tohi päriselt lüüa saada, muidu kaotab ta (enesest) lugupidamise!“

Imperialismi erivorm

Ilmselt on nüüd siililegi selge, et jutt on mantrast, mida Venemaale pöidlahoidjad kordavad. Et Ukraina peab kasvõi pisutki kaotust ja eneseväärikust alla neelama, selleks et Venemaa ei peaks end liiga halvasti tundma. Või veelgi enam, et vältida Venemaa lagunemist lüüasaamise tagajärjel.

Ma küsiks sellepeale moodsas slängis, et „mida hekki“? Esiteks, mis eri-krt-ülbus on see, et Venemaa ei saa kaotust sisse võtta?

Sellest võib veel kuidagi aru saada, kui seda räägivad venemaalased ise, isegi siis, kui nad samas nimetavad end „headeks venelasteks“, mida iganes see ka ei tähendaks. Nende jutus: „jah, see sõda on kole ja ebaõiglane, aga kui me selle juba alustasime, siis peame ka võitma, või muidu ...“ on vähemalt mingisugune loogika.

Selle loogika nimi on imperialism. Enesekeskne ja üleolev suhtumine, et „mina määran mängureegleid“ (muuseas seda üleolekut ei saa kuidagi pidada ainult Vene impeeriumile ainuomaseks).

Võit kui stabiilsuse illusioon

Aga miks lähevad sellega kaasa muud riigid ja rahvad ja inimesed, kes justkui on valinud Ukraina poole? Vähemalt näiliseltki on valinud, võimalik lihtsalt selleks et varjata oma tegelikku meelelaadi. Meelelaadi, mis ülimustab jõu õigust, mitte õiguse jõudu.

Üks võimalik vastus on, et inimesed ihalevad stabiilsust ning arvavad, et kui „see suur ja tähtis“ saab tappa, siis kaob senine maailmakord ebastabiilsuse mädasohu. Maailma ajalugu on täis näiteid, kus see tees pole kinnitust leidnud. Minu poolest tuletage meelde kasvõi Saksamaa lüüasaamist i ja II Maailmasõjas. Ja kasvõi asjaolu, et nende kohutavate tragöödiate järel on Saksamaa praegu paremal järjel kui iial varem.

Jah tõesti, me ei tea iial päris kindlalt, kuhu ka see praegune areng Saksamaa näitel viia võib. Aga olgu lohutuseks toodud võrdlus (mõistagi kohatu), et USA pidi end välja tõmbama nt Afganistanist ja ei ole seepärast veel maailm üldiselt ega USA eraldi uppi läinud.

Mis on kogu selle jutu moraal? Aga see, et igasugune jutt stiilis: „Venemaad ei tohi sundida kaotusele“ on ebamoraalne ja nö väikeste võitude võimaldamise taktika ohtlikum stabiilsuse mõttes, rääkimata meie enda väikese riigi püsimise osas.

---

lugu ilmus siin

Caesar pole veel tapetud

Postimees küsis, et kuidas suhtuda juttudesse Puutini peatse väljavahetamise kohta (ajendiks Delfis ilmunud ja tegelikult vägagi hea lugu). Panin kiiruga kirja järgmised read:
---

Caesar pole veel tapetud

Kuulduste kohta, et Puutin on hääbumas ja kohe-kohe kaob moel või teisel keisritroonilt, vastaks nii – Caesar pole veel tapetud. Jah, illusioon sellest, et Venemaa president kontrollib kõike ja kõiki, ei ole veel murenenud ... aga kuulge, selle illusiooni ülesehitamisega on tegeletud juba paarkümmend aastat.

Vladimir Putini legitiimsus valitsejana on läbi teinud mitmeid etappe, olen sellest korduvalt kirjutanud ja rääkinud (alates päriselt toimunud valimistest kuni nüüdse pool-religiooosse sõjapealikuni). Kuid läbiva niidina on kõigis nendes neljas staadiumis olnud illusioon võimuvertikaalist, mis ulatub Vladimirist kuni Vladivostokini, viimase kui külakeseni, lekkiva katuseni ja suitseva prügimäeni. Kõikidele probleemidele leiti abi siis kui saavutati Tema Enda tähelepanu.

Loomulikult on selle süsteemi sees piisavalt neid, kes saavad aru, et tegemist on illusiooniga, kuid seni pole ka keegi seda illusiooni purustada tahtnud. Nimetu hirm muudatuste ees on ühtlasi hirm seniste toiteahelate katkemise ees.

Praegu on mesilastarus nimega Venemaa rahutum kui muidu. Suminat on rohkem kui tavaliselt, eriti selle tõttu et keegi on justkui vist tungimas tarusse. Kes ja miks ja kuidas ning kes on süüdi, need küsimused võivad vaevata paljusid, kuid reamesilaste arvamus pole siin oluline.

Tsaaritapjad peavad alati tulema tema lähikonnast. Keiser Julius Caesari mõrvasid tema ümber seisvad inimesed, mitte sõdurid kaugetest garnisonidest, rääkimata siis linnarahvast.

Jah, ma olen valmis uskuma, et pistodasid ihutakse. Kuid kes julgeb olla see, kes lööb esimesena, riskides ebaõnnestumise korral kõigega?

Nii et kuivõrd me ka ei sooviks näha Vladimir Putini kadumist Venemaa presidendi troonilt ning veel enam tema sattumist kohtupinki, ei maksa tegeleda innuka soovmõtlemisega. Caesar pole veel tapetud.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: droonid Moskva kohal, Kazahstani sõnum ja Poola

- droonid Moskva kohal - kes iganes seda ei korraldanud, eesmärgiks näib olevat soov tõestada, et Puutin ei kontrolli enam olukorda

- Kazahstan edastab sõnumit: tuumarelva mängutoomine on viga

- Poola vene mõjuagentide tuvastamise komisjoni idee võib olla isegi õilis, kuid soov anda sellele kohtu roll läheb vastuollu õigusriigi põhimõtetega

Saatejuht Pavel Ivanov, rääkijateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit