Samal ajal kui Venemaa viib läbi Ukraina „denatsifitseerimist“, toimub Venemaa de-normaliseerumine. Väänduvad ja purunevad kõik need elemendid, mis on Venemaa kui riigi ning iga eraldivõetud venemaalase elus seni olnud nö normaalsus, toimiv ja arusaadav raamistik.
Igal protsessil on kõrvalmõjud, iga rakendatud jõud leiab endale vastutoime. Vastasikmõju, kas teate. Seda lihtsalt reeglit pole veel keegi ära muuta suutnud, ei suuda ka Vladimir Putin. Isegi vaatamata sellele, et Vladimir on oma nime poolest „maailmavalitseja“ (vladi+mir, vt ka plaani nimetada Kaliningradi ümber Vladibaltiiskiks), ei suuda ka tema tühistada baasreegleid.
Läbi aegade on Venemaa elanud vastastiktoimes – ning enamasti kasumlikus – ümbritseva maailmaga, eelkõige Euroopaga. Kui jätta isegi kõrvale Venemaa-eelsete aegade elementaarne kaubavahetus, siis vähemalt Peeter I aegadest on Venemaa alati omastanud Lääne tehnoloogiat ja kultuuri ning seeläbi arenenud. Ma arvan, et ei pea kellelegi meelde tuletama itaalia arhitektuuri, prantsuse keele, hollandi laevaehituse ja muu euroopaliku mõju Vene riigi hüppelisele arengule toona.
Vägivald kui instrument
Hiljem on küll olnud mõistagi ka unikaalse arengutee ja autarkia etendamise perioode, perverseim neist NSVL aegadel, kui lavastati „unikaalse nõukogude tsivilisatsiooni ja inimese“ ülesehitamist ning kukuti selles ülesandes loomulikult läbi. Praegu toimub mõneti analoogne tegevus, kus üritatakse „unikaalse vene riigi ja inimese“ loomist, kasutades selleks samasugust instrumentaariumit, vägivalda ja repressioone.
Reljeefne, tülgastav, verdtarretavat hirmu külvav vägivald on sotsiaalse ümberkujundamise projektide jaoks näiliselt tõhusaim instrument. Nii nagu nõukogude aja alguses kasutati nn proletariaadi diktatuuri, massiivseid repressioone, deporteerimisi ja käsitsi loodud näljahädasid, nii korratakse laias laastus sama mustrit ka nüüd. Surm, hirm ja nälg peaks murdma inimeste senise minapildi ja ellujäämise/kohanemise nimel pugema uude, võimude poolt pakutavasse identiteeti.
Tookord üritati impeeriumi rusudel murda seniseid individuaalseid minapilte (talupoeg, õigeusklik, oma küla elanik jne) ja asendada see nõukogude inimese omaga. Uus, ümbersündinud inimene pidanuks põlastama kogu varasemat märgisüsteemi ning tõstma pea kohale NSVL lipu.
„Vale“ identiteedi hävitamine
Nüüd üritatakse murda ukrainlaste (aga ka valgevenelaste jt) identiteeti ja asendada see vene inimese omaga. Ka Venemaal endas praegu käib kiire kampaania korras nõukogude-lõhnaline ümberkorraldamine, et „tatarlane, ingušš või setu võid sa ju olla, aga venemaalane oled sa eelkõige“. Vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik – tuleb meelde? Tänane ukrainlane ja ka nt tšetšeen peaks selle nägemuse kohaselt tõstma pea kohale Venemaa lipu, mille peal laiutab tsaarikotkas ning varda tipus NSVL viisnurk.
Mida samm edasi, seda enam on selge, et Vladimir Putin üritab korrata seda mustrit, mis on muutnud Venemaa enda ajaloonägemuses kõige suuremateks nimedeks Peeter I ja Stalini. Suure võidu kojutooja, Vene riigi uuekslooja. See, et mõlema ajaloolise figuuri valitsemisaeg on ühtlasi ka võika vägivalla periood, pole mitte kokkulangevus, vaid seaduspära.
See, et igal rakendatud jõul on loodusseaduste kohaselt ka vastandjõud, jääb aga vääramatuks. Venemaa avastab paratamatult taas, et ta on eelkäijatega võrreldes veelgi suuremas tehnoloogilises sõltuvuses ülejäänud maailmas. Enda lahtiraiumine rahvusvahelisest tööjaotusest ja majandus-poliitilistest võrgustikest annab tagasilööke alates võimetusest toota isegi lihtsamat rauda nagu kahuritorud kuni kartulipuuduseni kaaperdatud McDonaldsis.
Kas de-normaliseeritud ja ilma liitlasteta Venemaa suudab selles enda poolt tekitatud olukorras püsima jääda, Maailmavalitseja Putin? Sest vaata eeskujuks olevad Peeter I ja Stalin ei sattunud oma tegude tõttu rahvusvahelisse isolatsiooni.
---
lugu ilmus
siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
