Wednesday, December 24, 2014

Eesti-Vene suhete peasündmus 2014 aastal oli ... Krimm

Ameerika Hääle Venemaa toimetus küsis: mis on olnud peamine Eesti-Vene suhetes lõppeval aastal?
--------
Tõukudes hooajast vastna nii: Eesti-Vene suhted on nagu jõulud või uus aasta. Mitte selles mõttes, et need seostuks ainult millegi positiivsega, vaid et me räägime millesti, mida "looduses" eriti näha pole.

Asi on selles et Venemaa teeb väga harva midagi, mis lähtuks Eesti-Vene kahepoolsete suhete loogikast ning ka Eesti üldjoontes hoidub sellest. Venemaa mängib oma regionaalseid (mõnikord globaalsete ambitsioonidega) mänge ning Eesti on nendes mitte kuigi oluline tegur. Eesti omakorda on lääne klubide liige ja suunab oma põhilised jõupingutused tolles suunas.

Mis puudutab konkreetselt 2014. aastat, siis peamiseks Eesti-Vene suhete sündmuseks oli ... nii paradoksaalselt kui see ka ei kõlaks ... Krimm ja laiemalt sõda Ukrainas. Puhtalt bilateraalsed sündmused nagu piirileppe mitte-ratifitseerimine, Eesti vastuluure-ohvitseri röövimine või järjekordne poliitiliselt motiveeritud langus kaubavahetuses - kõik see on juba laiemalt Vene-Euroopa ja Vene-Lääne muutunud suhete peegeldus.
------------
tekst ilmus siin
------------
Pilt võetud siit

Monday, December 15, 2014

Välisilmas Putini kõnest

Vladimir Putini aastakõnest sai räägitud ka saates Välisilm.

Kui riigi peamine kõne taandatakse ususõja retoorikale, siis mida see kõneleb olukorrast riigis?

Järelvaadata saab siit.

Tuesday, December 9, 2014

Sakraalne kõne

Jäik võimuvertikaal on üks vasturääkivamaid riigivalitsemise mudeleid. Ühest küljest võib see olla
ülimalt efektiivne ja sõjaolukorras ka praktiliselt asendamatu meetod, viimaks segadusse sattunud ja haavatud rahvast valgustatud monarhi poolt vastu helgemale homsele. Teisest küljest lülitab see välja tagasiside mehanismid ning isoleerib vertikaali hoidja ümbritsevast. Ainsaks sidekanaliks jäävad nõunikud võivad omaenda heaolu ja turvalisuse nimel muutuda ummistunud filtriks. Valgustatud monarh aga võib osutuda pimesi kobavaks hiiglaseks, kelle ettekujutus ümbritsevast maailmast võib osutuda üsna erinevaks sellest, kuidas seda näevad muu maailma asukad.

Venemaa Föderatsiooni praeguse presidendi Vladimir Putini aastakõne on selle võimuvertikaali üks nähtavamaid ning oodatumaid koostisosi. Selle kõne kaudu annab riigipea edasi peamised suunised, kuidas ametnikud peaks riiki juhtima ja rahvas selles riigis elama. Mida needsamad ametnikud ja rahvas ise asjast arvavad, pole antud kontekstis isegi oluline.

Ootused

Kui poliitiline süsteem on üles ehitatud võimuverikaalile, siis tegeleb kogu vertikaali ümber tiirlev seltskond presidendi soovide ja ootuste, mõtete ja unistuste äraarvamisega, nende eelneva ja järgneva tõlgendamisega. On loomulik, et ajakirjandusse lekitati mõlemalt poolt – nii alt kui ülevalt – signaale, pakkumaks välja mida võiks kõnest oodata.

Julgemad alluvad loodavad sel moel oma juhti mõjutada: „ehk jõuavad mu soovid Tema Enda kõrvu“. Presidendi tegelikud vahendajad või nende imitaatorid aga proovivad hämarate vihjete kaudu tõestada enda juurdepääse tõeliselt suurtele tekstidele ja otsustele.

Majanduse osas sahistati võimalusest, et kuulutatakse välja amnestia neile, kes toovad oma rahad offshore’idest tagasi kodumaale. Välispoliitiliselt loodeti saada teada, kuidas siis suhestuda ülejäänud maailma pretsedenditu survega. Sisepoliitiliselt oodati mingisugustegi reformide väljakuulutamist või vähemalt uute rahvuslike programmide käivitamist.

Tegelikkus

Omamoodi paratamatus on see, et iga uus saadetis (poslanie) peab olema võimsam kui eelmine või vähemalt millegi poolest eriline, vastasel juhul võib alluvatel jääda mulje, et juht on kaotamas oma haaret. Seekord oli erakordsuseks eriti suur nö publikuhuvi, teleülekannet vedanud näitsik kordas rõhutatult: „siin minu selja taga on isegi pandud lisatoole, et kõiki ära mahutada!“ See, et tegu pole teatrietendusega, kus piletimüügi numbrid näitavad esineja populaarsust, ei häirinud ajakirjanikku põrmugi.

Iga hea kõnekirjutaja teab, et peamist sõnumit tuleb korrata ning parim on seda teha kõne alguses ja lõpus, sest inimese heitlik mälu peab kinni enamasti neid mõtteid, mida eraldi rõhutatakse. Peamine sõnum seega oli Krimm. Krimm kui sakraalne sümbol, Sevastoopol kui Venemaa õigeuskliku riikluse allikas, pühapaik, mille tagasivallutamise nimel tehtud ohvrid pole asjatud.

Kogu ülejäänud kõne mõjuski paigutatuna nö sakraalse eesmärgi nimel toimuvate kannatuste õigustamisena. Seega kõik see, millega praegune Venemaa riik ja rahvas kokku puutub on osa pühast võitlusest, kõik ohvrid saavad seeläbi lunastuse ja väejuhid pühapaiste. Majanduslangus on väike hind võrreldes ülima eesmärgiga – suveräänsuse taastamisega.

Reaktsioon

Ametlik, riikliku meedia kaudu esitatav reaktsioon on mõistagi vaimustunult heakskiitev. Kuna aditooriumi võtmefiguurideks olid Venemaa parlamendiparteide juhtfiguurid, siis nemad väljendavad oma igakülgset rahulolu.

Omamoodi hämmeldunud nurin on kuulda radikaalsemalt meelestatud seltskondade blogides – miks ei olnud kuulda teravamaid sõnu sisevaenlaste kohta? Ebamäärane näpuviibutus spekulantide suhtes, kes teenivad kasu rubla nõrgenemisest pole ilmselgelt piisav. Kuhu jäi Krimmi kõnest tuttav „viies kolonn“, miks nimetati ainult kaitsekulutuste riisumist kui terrorismiga võrdset tegevust?

Majanduse osas oodatud ja kõlanud otsus kuulutada välja ühekordne amnestia kapitali kojutoojatele on üks neid kohti, kus ootused ja tulemused kokku langesid ning seetõttu pole sel teemal ka kuigi palju kommentaare, välja arvatud ebamäärane urin: „no kes see loll on ja riiki usub“

Välispoliitika osas pole üllatav, et kõige toimuva süüdlaseks nimetati „kulisside-tagune ja avalik“ niiditõmbaja USA. Siin jääb aga vaid mõistatada, mida peetakse Kremlis silmas „mittestandartsete lahenduste“ all, mille abil plaanitakse vastata? Kas midagi veel ebastandartsemat kui Krimm?

Liberaalsem ja teravamakeelsem publik ilgub aga varjamatu mõnuga kõne peamise, sakraalse komponendi üle. Presidendi poolt välja kaevatud nimetused Hersones ja Korsun annavad lõputuid ja lõbusaid sõnamänguvõimalusi, mida ei jäeta kasutamata.

Üldistatult – võimuvertikaal andis endast välja suhteliselt nõrgapoolse kõneakti. Sisuliselt sõjaolukorras oleva riigi pealt oodati jõulisemaid avaldusi ning täpsemaid juhendeid. Kuid ilmselt leiti Kremlis, et langeva naftahinna ja rublakursi tingimustes piisab kõigele sakraalse ja seeläbi mittevaidlustatava tähenduse andmisest.
---------
omateada kirjutasin loo ajalehe ДЕНЬ ЗА ДНЕМ jaoks, kuid kõigepealt ilmus see PM veebiportaalis

---------
pilt siit

Friday, November 28, 2014

Valgevene vaheturg

Hea kamraad Ivari Padar käis hiljuti Valgevenes diili tegemas, et meie põllumajandustoodang libedamalt sealsele turule jõuaks. Noh ega mõte pole paha, aga ...

Esimene aga on see, et Valgevene enda ostujõud on üsna madal, keskmine palk on seal umbes 2 korda väiksem kui Eestis (ca 400 eurot). Valgevene enda võimekus põllumajandus-tootmise osas on päris hea, nad suudavad päris edukalt oma kaupa ka Venemaale müüa - ja sellel kaubal on Venemaal ka üsna hea renomee.

Teine asi on Valgevene kui nö vaheturg. Ehk siis lootus pääseda läbi Valgevene taas Venemaa turgudele. Üks asi on nö aus kaubandus, kus nt leedu piim töödeldakse Valgevenes juustuks ja läheb Venemaale. Teine aga "libaturundus", mille käigus on Valgevenes avastatud krevetimaardlad ja parmesanikasvandused ... või oli see vastupidi :)

Ehkki see JOKK-skeem tundub ahvatlev, on see ikkagi libedale teele minek ja enese sõltuvusse asetamine ette-ennustamatust majanduspoliitilisest ruumist. Pealegi on Valgevenesse pääsemisest vähe, Venemaa peab selle omakorda oma turu jaoks heaks kiitma, mis on juba pannud Lukashenko pahaselt häält tegema.

Seega - kas on ikka hea mõte end jätkuvalt Valgevene/Venemaa turule pressida?
------------
ligikaudu sellest sai räägitud ka AK jaoks, kuid eetrisse jõudis see hajutatuna sarnaste väljaütlemiste kaudu :)

------------
pilt Valgevene krevettidest võetud siit

Tuesday, November 25, 2014

Kremli kontrollitav kaos

Vladimir Putini psühholoogilise portreega tegelejad on andnud mitmeid väärtuslikke vihjeid, mis võimaldavad aru saada sellest nn paralleelmaailmast, kuhu naaberriigi liider näikse olevat sattunud.

Nendeks märksõnadeks on madal riskitaju, usaldamatus, neimahimu jne. KGB kasvandikuna (ja sellest salaordust juba lapsepõlves unistanuna) näeb ta enda ümber toimuvat kui üht lakkamatut erioperatsioonide jada. Või siis vähemalt keskkonda, mida on kõige optimaalsem kontrollida läbi eriopratsioonide.

Üks erioperatsioonide liik on nö kontrollitud kaose loomine. Kõige lihtsam näide – vargapoisid löövad ühes turu servas kakluse lahti ja samal ajal kui lihtsameelne rahvas seda kaema tõttab, teevad kaasosalised teises turuservas ja ammulisui vahtijate taskutes puhta töö. Peale seda ja enne kordniku saabumist lakkab kaklus kui võluväel ja eesmärk ongi saavutatud.

Sõjaline heidutus
Üldistatumal tasandil tuleb publikum (töödeldav) viia segadusse, panna ta millelegi reageerima ja siis kasutada seda reaktsiooni enda huvides. Noh ja mis saab olla mõjusam ärritaja kui sõjalise jõu demonstreerimine.

Korralda kuskil mõni sõjaline õppus, saada teele lennukid ja laevad, riku õhupiiri, saada välja või arreteeri mõni luuraja ... valikute võimalus on pikk. Sinu töödeldav objekt satub segadusse (enamasti polda ju jõudemonstratsioonideks valmis) ning hakkab siis sinu kujundatud olukorrale reageerima. Sehkendamise käigus teeb ta mõne vea, mida saab ära kasutada. Noh või vähemalt annab ta aimu oma reageerimisvõimekusest ja selle piiridest.

Kindralstaapides tegeletakse pidevalt nii ründe- kui kaitseplaanide koostamisega. Esimestest lihtsalt tavaliselt ei räägita või neid koguni eitatakse. Nende teadasaamiseks, sideliinide ja käsuahelate teadasaamiseks võib tegeleda pika ja pideva luuretööga, aga võib ka korraldada väikese sigaduse ja tähelepanelikult jälgida. Kui sul on piisavalt madal riskitaju või kõrge valulävi, siis loodad, et pääsed segadusest teve nahaga.

Regionaalsed konfliktid
Ühekordsete ärritajate mõju on aga piiratud ning pealegi pead sa pidevalt uusi variante leiutama. Pika-ajalisem ja tõhusam on tõmmata käima piirkondlik konflikt.

Kõigi impeeriumite lemmikvahend – siin pole Venemaa mingi erand – panna kohalikud tülitsema, omaenda võimudes ja üksteises kahtlema, teineteise ja riigi tagant varastama (aga kõik teevad ju seda) ning saavutadki kontrollitava kaose.

Kremli võimekuses ja soovis midagi taolist korraldada võib ju kahelda, aga kui vaadata tema perimeetril toimuvat, siis kipuvad kahtlused hajuma. Kaukaasia riikide käed on seotud kolme konfliktikolde läbi ja uued on vajadusel varmad tekkima. Moldaavia ja nüüd ka Ukraina on edukalt tükeldatud ning mängu reeglite järgi on Moldaavial oodata uut laksu, kuna Transdniestria õppetunnist Moskva silme läbi Kišinjovile ilmselt ei piisanud. Latgalite, Ida-Virumaa elanike, Leedu poolakate torkimine on pidev, ehkki seni mitte kuigi edukas protsess. Kuid mõnikord on protsess eesmärk omaette ja resultaati polegi (kohe) vaja.

Propaganda
Kolmas ja kõigi kaosekülvajate armastatuim vahend on aga kahtlemata propaganda. Lase vaenlase laagris käima kuulujutt nende kindralite korrumpeerituse kohta ja jälgi võitlustahte langust. Anna teada, et „aga tegelikult“ on riigijuhid ja poliitikud pelgalt tahtetud käpiknukud telgitaguste niiditõmbajate käes ning vaata, kuidas riik ja rahvas võõranduvad.

Kui vaadata Venemaa viimaste aastate pingutusi endale kasuliku info viimises maailma, siis tuleb tunnustada teatavat professionaalsust. Vähemalt formaalsel tasandil tehakse kõike nii nagu peab. See seltskond, kes on harjunud ja/või võimeline infot tarbima inglise keele kaudu ja otsib alternatiivseid allikaid, neile on ette antud RT. Sputnik ehk kohalikes keeltes toimetavate meedikanalite võrgustik asub võitlema südamete ja mõistuste eest väiksematel turgudel. Venekeelesele seltskonnale mõeldud telemonopolidest ja nende koloriitsetest kujudest ei pea rääkimagi.

See et propagandarindel kasutatakse vahel kirvena kohmakaid valesid ja kiirelt-paljastatavaid pettusi, polegi enam oluline. Suur osa publikust võtab vastu vaid esmase info ja ei otsi tõendeid või vastuväiteid.

Kaosekorraldamise varjupooled
Erioperatsioonide kaudu maailma juhtimine on muidugi mõeldav, kuid sellel on omad miinused.

Esiteks peab korraldajal olema piisavalt ressurssi, et kogu see jama kinni maksta. Kuni naftabarreli hind oli tõusuteel, süvenes Kremli peremehe veendumus oma eksimatuses ja peaaegu et jumalikus kõikvõimsuses – ükskõik mida ta tegi, raha tuli alati sisse piisavalt ja veelgi rohkem. No kellel ei ajaks taoline edu pead sassi?

Teiseks peab sul olema piisavalt häid ja usaldatavaid kindraleid ja sõdureid, operatsioonide väljamõtlejaid ja täideviijaid. Pidev ajude väljavool ja reitingu kõikumine võis aga viia Suure Juhi segadusse – kas siis kõik ei olegi kontrolli all? Ukrainas suure skeemi äpardumine (Janukovitši põgenemise näol) võimaldas vallandada kampaania, mis tõstis siseriikliku heakskiidu sotsioloogiliselt võimatutesse kõrgustesse ... aga kas taastas ka usalduse?

Kolmandaks ei saa kaose külvaja ise olla etteennustatav. Autokraat, rääkimata diktaatorist, ei saa end lasta kammitseda institutsioonide või muude reeglite raamidest – vastasel juhul poleks ta ju tugev liider, vaid hall ametnik. Pidev ennustamatus aga välistab pikaajalise planeerimise. Putini portreteerijad on öelnud – tema poliitika ongi poliitika puudumine. On vaid üldised hägused strateegilised visandid (nt suurriigi staatuse taastamine), kuid selgeid plaane kuidas seda saavutada ei ole ega saagi olla, sest muidu võib vaenlane vastu tegutseda. Ja vaenlasi on erioperatsioonide planeerijal lõpmatult. Täpsemalt – kõik ümbritsevad on potentsiaalsed sihtmärgid.

Ja viimaseks siin loetelus olgu ära toodud hüpoteetiline võimalus, et töödeldavatel ehk kaose all kannatajatel saab ühel hetkel kõrini. Kuid see on juba hoopis teise mõtiskluse teema.

Karmo Tüür



19.11.2014
----------
lugu ilmus EPL'is
----------

Saturday, November 22, 2014

Krimmi dilemma

Iga valitseja õigustab oma tegusid ühtede ja samade sõnadega – kõik on tehtud riigi ja rahva hüvanguks. Isegi kui tegu on täiusliku türanniga, kes ei vaja kellegi heakskiitu, vajab ta rahu iseendaga ja oma rolliga ajaloos. Tegi ta ju kõike õigesti, isegi kui kaasaegsed kohe sellest aru ei saanud.

Vladimir Putini ees saab olema tõsine dilemma, kuidas nüüd siiski seletada oma tegusid Krimmi annekteerimisel ja Ukrainasse sissetungimisel. Seletada kasvõi iseendale nendel nukratel hetkedel kui ta sõidab läbi inimestest tühjaks tehtud linnatänavate, naastes kohtumiselt, kus teda sisuliselt ignoreeriti.

Ühest küljest on ju nagu kõik hästi. „Krõmnaš“ (Krimm-on-meie-oma) loosung köidab masside südameid ja päid, reitingud kerkivad ebanormaalsetesse kõrgustesse, sõjakas patriotism ja (sise-)vaenlaste otsimine laseb olmelistelt jamadelt tähelepanu hajutada.

Teisest küljest aga ... kuidas siis ikkagi on selle va rahva ja riigi huvidega, mille nimel kogu sõjamasin käima tõmmati?

Krimmis elavad „uusvenelased“ ootasid palkade ja pensionite tõusu, Venemaalt sissetulvavat turismi, sotsiaalseid garantiisid jne. Tegelikkuses on nad sattunud juriidilisse, finantsilisse ja logistilisse kollapsisse. Kinnisvaratehinguid teostada ei saa, vanad dokumendid enam ei kehti ja uusi veel pole võimalik vormistada, pangahoiuste ja laenude osas valitseb tõeline segadus, varustusprobleemid igal sammul ja peamine elatusallikas ehk hooajaline turism sai väga valusa hoobi.

Kas nö emamaal elava rahva elujärg on paranenud? Ei põrmugi, kappav inflatsioon ja vähenev ostujõud, kahanenud kaubavalik ja väljasõidukeelud. Mida maksab ainuüks sotsiaal-kulutuste armutu kärpimine senise „sotsiaalse eelarve“ mantra taustal?

Kuid ehk on rahva kannatused ajutised õigustatud ja kõik toimub riigi huvides? Rahvusvaheline renomee kukkus kolksuga vastu põrandat. Riiklike tulude peamine allikas – energiakandjate müük – teeb vähikäiku. Arhivaenlase NATO tõrjumine on toonud kaasa selle ühenduse reanimeerumise.

Kuna väliskeskkond on tugevalt muutunud, siis kajastub see ka Venemaa Föderatsiooni siseheitlustes. Kui isegi jätta kõrvale filosoofilised arutelud riigi olemuse ja tuleviku üle, siis kahanev ressursibaas toob automaatselt kaasa sisemiste heitluste ägenemise nende ressursside ümberjagamise nimel.

Ja mis saab Putinist endast? Kole mõeldagi, kuid juba on hakanud liikuma vaenulikud sahinad, et 2018.a presidendivalimised polegi enam lihtsalt uue ametiaja vormistamine! Muidugi võib Putin mingil hetkel enda asemel taas tõsta pukki Medvedevi ja muu maailm heldib uues petliku lootuse tuhinas ning annab kõik andeks.

Mida siis mõtleb Venemaa praegune president selles kõledalt tühjas linnas, mille elanikud on surutud kõrvaltänavatesse, et Suur Juht saaks läbi sõita? Või enne uinumist oma residentsis, millest ta eelistab väljuda ainult äärmise vajaduse korral, ainsateks seltsilisteks toidumaitsjad ja ihukaitsjad.

Kas ta tajub dilemmat, mille ees seisab nii ta ise kui kogu hääbuv impeerium? Kas kõik, mis on tehtud riigi ja rahva nimel, on tehtud ka nende kasuks?

---------
pilt võetud siit

Tuesday, November 11, 2014

Vene propagandast ja nn "uuest külmast sõjast"

Sai hommikul KUKU raadiole antud intervjuu, mis nägi välja umbes selline:


Üksmeelselt on nimetatud praegust Venemaa käitumist, väljaütlemisi ja veel tulevikku plaanitavat uueks külmaks sõjaks. Üleeile avalikustatud ELN raport hindas lääne ja Venemaa vahelise intsidentide arvu 40-le. Olete Te selle hinnanguga (et on uus külm sõda) nõus?
Igasugune võrdlus möödunud aegadega on eksitav, kuid samas ka kõnekas. Ühest küljest ei ole tegu Külma sõjaga, mis oli globaalne vastasseis kahe üliriigi – USA ja Nõukogude Liidu vahel. Sellist pariteeti ja globaalset vastsasseisu pole ammu. Kuid samas on see Venemaa-poolne soov naasta olukorda, kus teda tunnustataks samasuguse jõuna nagu oli kunagi Nõukogude liit. Just eile vaatasin ühte intervjuud, kus Venemaa esindaja täiel tõsiduselt rääkis sellest et USA on vajumas, Hiina tõusmas (kuid pole veel valmis võtma juhirolli) mistõttu Venemaast saab maailma juhtiv riik.

Kui ei, siis millise määratluse olukorrale annate?

Nagu ütlesin, on see Kremli praeguste asukate soov taastada kunagine väline hiilgus, mille tõttu minnakse paljuski kunagise käitumismalli juurde tagasi ka siseriiklikult.

Kui tõsiseks neid intsidente võib sisuliselt pidada, st. kas juba ka kergeks sõjakuulutuseks (Eston Kohveri röövimine, intsident Kanada laevaga Mustal merel) või jämedaks provokatsiooniks?
Selles rollimängus pole piire kerge ja raske provotseerimise vahel – kõik vahendid sobivad, saavutamaks eesmärk, milleks on võimu konsolideerimine. Kui on vaja sõda, siis saagu sõda. Kui vastab tõele see, mis on lekitatud avalikkuse ette Venemaa ja Türgi presidentide vahelisest vestlusest, siis see on juba mitte provokatsioon, vaid ähvardus.

Olete jätkuvalt seda meelt, et musklite näitamine on muuhulgas ka tähelepanu eemale juhtimine praeguselt vägagi nirult Vene majanduse olukorralt?
Venemaa rahvas on valmis suure eesmärgi nimel kannatama. Kui eesmärgiks on püstitatud USA’le koha kätte näitamine või kasvõi võitlus fašismi vastu, siis ollakse valmis paljutki ohverdama. Venemaa regioonides valmistutakse märkimisväärseteks eelarvekärbeteks. 5% kokkuhoidu administreerimisele ja enam kui 20% kärpeid riiklike programmide realt – see on tõsine märk. Juba on hakatud üle vaatama kulutusi sotsiaalhoolekandele jne. Kõige selle õigustamiseks on ju vaja midagi ette võtta.

Traditsiooniline küsimus, kus on Vene inimese piir? Kui rubla kukub jätkuvalt metsikult ja jõukamad venelased ei saa endale lubata kuurortreisi (näiteks Pärnusse) ja vaesem venelane, keda on tugevas enamuses juba tavapäraseid toiduaineid, millal tullakse hangudega tänavatele juba oma valitsejate vastu? Või kas enam oma valitseja vastu tullakse arvestades propagandat?
Noh selle puhkusesõitudega on nii, et väga suurele osale on vaenulikesse (st sanktsioone kehtestavatesse) välisriikidesse sõitmine kas otse keelatud või siis kuulutatud ebasoovitatavaks – see puudutab u 4 mln jõustruktuuride ja riiklike kompaniide töötajat. See on muidugi ebamugav, kuid patriotismi laine najal üle elatav.

Mis aga puudutab hangudega tänavale tulemist, siis selleks peaks toimuma midagi palju hullemat kui välismaiste toiduainete kallinemine ja isegi võimalik lähenev pangakriis. Selleks peaks ikka olema jupp aega päris raske – poed tühjad, palgad maksmata ja tuba kütmata.

Küll on aga võimude jaoks ohtlik märk see, et on hakatud sahistama, nagu polekski 2018.a presidendivalimised enam ette otsustatud formaalsus, et eliidid võivad endale uut füürerit otsida.

Propagandast kõneles, eile tekitas suurt elevust uudis Venemaa plaanitavast telekanalist Sputnik, mis tegelikult juba tööd alustanud ja soovib „objektiivset“ infot edastama hakata ka Eestis ja eestikeelsena. Oleks sel telekanalil lähiriikides soovitud mõju?
Viskasin isegi selle kanali veebilhele pilgu peale ja kohe rõõmustas silma suurepärane propagandanäide. Tänapäeva meedia töötab ju suuresti piltide ja pealkirjade tasandil – kõik muu on sekundaarne. No vat selle lehekülje päises oli klassikaline kolmikjaotus – hea uudis, halb uudis ja siis nö kolmas uudis (mis peab lihtsalt jätma mulje, et ei tegeleta ainult PEAMISE ülesandega, vaid ollakse tasakaalustatud). Hea uudis oli suures plaanis toodud pilt sellest, kuidas Venemaa valmistab ette uut humanitaarabisaadetist Ukrainale. Halb uudis aga pildike selle kohta, et USA senaator nõuab Ukrainale surmava sõjalise abi andmist. No kas pole kõnekas ja omamoodi elegantne?

Mõju on kindlasti igal paljutirazheeritud kanalil, mis pakub hästipakendatud info-meelelahutust, nn infotainmenti. Seda vene poliit- ja meediatehnoloogid oskavad. Nad on valinud endale ka vastuvõtliku auditooriumi, mis on olemas ka meie riigis. See on nö võitlevad konservatiivid ja anti-amerikanistid ja vandenõuteoreetikud.
----------
ekraanipilt tehtud siit

Monday, November 10, 2014

Vene ajalugu ja rublapaanika

Einoh, otse need teemad kokku ei puutu:)

Lihtsalt sai vastatud Delfi palvel Putini ajaloohinnagule ja räägitud Kanal 2'le rubla langusest.

---------
pilt võetud siit

Sunday, November 9, 2014

Venemaa on teelahkmel. Jälle.

Venemaa olukorra kirjeldamiseks pole paremat kirjeldust kui see äraleierdatud väljend. Ja selle
illustreerimiseks on raske välja mõelda midagi muud kui kuulsat stseeni, kus kukalt sügav rändur seisab kivi eest, mis seletab „kui pöörad paremale ...“ ja edasi vastavalt tekstile.

Tegelikkuses on neid teelahkmeid korraga mitu. Senist kurssi naljalt jätkata ei saa ja tuleb teha valikuid.

Rahvusriik või impeerium?
Üks suuremaid ja põhimõttelisemaid on Venemaa riiklik olemus. Kas olla Rus’ või Rossia, selles on küsimus. Rahvusriik või impeerium? Mõlemat korraga olla ei saa, seista kahe eri suunas liikuva paadi peal korraga pole pikka aega võimalik ilma väääga suuri (ühiskondlikke) rebendeid tekitamata. Ukrainas käima tõmmatud sõja verine mootorsaag ähvardab seda rebendit kiirkorras süvendada.

Venemaa patrioodid on praegu omavahel tõsiselt tülli minemas. Kas olla vene rahvuslane ja puhastada end kõigest mitteslaavilikust nagu migrandid Kaukaasiast? See tähendab paratamatult ka loobumist Kaukaasiast. Või siis olla vene imperialist ja nõuda tagasi kõiki maid, mida on tallanud vene sõduri saabas? Aga see tähendab vallutatud alade elanike tunnustamist Rooma impeeriumi kombel, kes lubas kõigi allutatute jumalad oma Olümposele, andes neile vähemalt näilise võrdsuse.

Neotsarism või presidentaalne riik?

Teine suur ja kiirkorras lahendust vajav probleem on süvenev isikukultus. Nagu hiljutisel Valdai klubi kohtumisel sõnastati: „Putin ongi Venemaa. Ilma Putinita Venemaad pole!“

Ausalt öeldes on siiralt kahju riigist ja rahvast, kes on end sulgenud sektantlikku maailmanägemusse, kus nende liider on kõige ülla kehastus. Ka kõige andunum juhikummardaja peab endale oma õudusunenägudes tunnistama, et füürer on surelik.

Kole pole isegi see, et mis saab peale suure juhi ja valgustatud õpetaja lahkumist. Kole on see, et taolises mõttemaailmas pole kohta kahtlustel ja iseseisval otsustusel. Sektant peab tsiteerima jumaldatud juhi mõtteid. Põhja-Korea ametnik peab valju häälega ahastades nutma kui vaja ja õnnest joobnult plaksutama, mitte aga võtma vastu otsuseid.

Tehnilised riskid ja Suur Lahendus?
Valuutapaanika, naftahinna kukkumine, infrastruktuuri vananemise tõttu sagenevad tehnogeensed katastroofid, riiklike programmide rahastamise kokkutõmbamine ja kõik muu tundub nende suurte dilemmade kõrval tehnilise jurana, millegi vähetähtsana. Kuid kõik need moodustavad summaarselt sellise fooni, mille tulemusena pole imestada, et ettevõtlikumad inimesed pagevad ise ja/või saadavad lähenevast õnnetusest eemale oma lapsi. Raha väljavedamisest pole vaja vist isegi rääkida.

Vene eliit ei näi praegu soovivat ülalmainitud probleeme lahendada. Valusaid otsuseid saab edasi lükata, püstitades ülimaid ülesandeid. Ja paraku ülim ülesanne või nö Suur Lahendus võib olla sõda. See liidab purelevad patrioodid ja võtab maha juhikultuse küsimuse.

Vaadates seda sõjavaimustust, mida vene ühiskonda läbi riikliku ajakirjanduse süstitakse, on üsna keeruline ette kujutada, kuidas seda välja lülitada kavatsetakse? Siiras õnnetunne „pindosidele“ (loe: ameeriklastele) vastuhakkamisest võimaldab massidega edukat manipuleerimist. Aga mis saab edasi?

Ma ei taha olla õnnetusekuulutaja, kuid valmisolek sõjaks on õhus. Ja see on kohutav.

Friday, October 31, 2014

Nakatunud Ukraina ja lootus paranemisele

Ukraina on nakatunud ja vajab ravi. Kõlab üledramatiseeritult? Või siiski mitte?

Esiteks on ta nakatunud Kremli-meelsesse separatismi ja sõltuvusse. Isegi mitte Venemaa-meelsesse, vaid justnimelt Kremlist ning selle praegusest meeskonnast lähtuvasse tõppe. Jah, tuleb tunnistada, et Ukraina on end lasknud end ise nakatada ning ametlik Kiiev on olnud üsna loid ravi algatamisega, kuid kirurgilise sekkumisega on võimalik siin midagi ära teha. Viies seda kunstilist analoogi edasi - üks osa on juba amputeeritud.

Teiseks on Ukraina nakatunud usaldamatusse ja korruptsiooni. Või siis vastupidi, korruptsiooni ja sellest tulenevasse usaldamatusse. Rahvas ei usalda poliitikuid, ei usalda kohtuid, ei usalda isegi üksteist - niikuinii ju kõik varastavad, pole võimalik et keegi seda ei teeks. Selle haiguse sümptom on kasvõi viimatised parlamendivalimised oma madala osalusprotsendiga. Olgu, ega see pole Ukrainas kunagi kuigi kõrge olnud ning pigem ongi Lõuna-Euroopa olnud madala valimisaktiivsusega, kuid sõja tingimustes oleks võinud eeldada, et kodanikud mobiliseeruvad kasvõi valimispäevaks. Kuid ligi pool elanikest jättis paraku valimisjaoskondadesse tulemata.

Eks neid tõbesid või sümptomeid võiks veelgi üles lugeda. Kuid mitte see pole peamine. Peamine on see, et Ukrainal on tekkinud lootus. Ukraina rahvas on üllatusega iseendagi jaoks avastamas, et nad on võimelised oma riiki ise üles ehitama, seda kaitsma ning ise enda eest otsustama.

Paradoksaalsel moel on üheks lootuse tunnuseks needsamad viimatised parlamendivalimised, millest just juttu oli kui negatiivsest näitest. Kui nüüd vaadata lähemalt valimismustrit, siis on meeldiv tõdeda, et ukrainlased on välja rabelemas paternalistlikust, patrooni kummardavast suhtumisest. Ametis olev president ja tema omanimeline valimisblokk ei saanudki enamust! Parlamendis on vaja moodustada koalitsioon, asuda läbi rääkima ning ehk koguni asjade seisu üle sisuliselt arutama.

Muidugi on oht, et kõik taandub omavahelisse purelusse toolide ja portfellide üle, kuid osaledes eile Skype kaudu ühes Kiievis toimunud ümarlauas jäi mulle mulje, et Ukraina on valmis asuma end ravima. Sest ükski tohter või nõunik ei saa seda teha ukrainlaste enda asemel. Me võime toetada ja aidata ning peamegi seda tegema, kuid vastuhakkamise ja paranemise soov peab tulema seespoolt.

----------
pildid võetud siit ja siit

Tuesday, October 28, 2014

Ukraina: valimised on läbi, mis saab edasi?

Vikerraadio Reporteritunnis sai räägitud sellest, mida me teame ja mida veel ei tea Ukraina parlamendivalimiste tulemustest. Miks Venemaa neid juba justkui tunnustama kipub ja samal ajal tahab tunnustada ka DNR ja LNR valimisi. Missugune koalitsioon on moodustumas?

Ja peamine - mis saab edasi? Missuguseid reforme on Ukrainal vaja ellu viia, et end post-sovjetlikust korruptiivsest kaosest välja raputada?

Stuudios olid seekord saatejuht Tarmo Maiberg, juttu ajasid Vahur Made ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siit.

---------
pilt võetud siit

Monday, October 27, 2014

Ukraina parlamendivalimistest

Ühedki valimised ei muuda kohe ja põhjalikult midagi. Sama kehtib ka Ukraina kohta.

Ukrainal polnud lihtne enne ja ega ka eile toimunud valimised midagi kohe ei muuda. Aga kui väga hästi läheb, siis loovad need vähemalt võimaluse uuendusteks. Uus parlamendikoosseid ei anna ühelegi poliitilisele jõule liigset edumaad, mis sunnib pidama läbirääkimisi ja teistega arvestama - see on juba hea.

Mida veel aga toimuvast välja lugeda? Sellest sai räägitud täna hommikul ETV's ja lõuna paiku KUKU's.

-----------
pilt võetud siit

Sunday, October 19, 2014

Разбор полётов: Läti valimised ja Ebola

Saate esimeseks teemaks on Läti valimised. Salvestamise hetkeks olid küll teada valimistulemused, kuid veel mitte see, kellele tehakse ettepanek valitsuse moodustamiseks. Räägime Läti parteipoliitilise maastiku stabiilsest ebastabiilsusest; paradoksist, mis teeb valimiste võitjast ühtlasi selle kaotaja jne.

Teiseks kõne alla Ebola viirus, selle tõsisus või küsitavus.

Stuudios muutumatult Harri Tiido ja Karmo Tüür ja seesama Jevgenia, kuid nüüd juba muutunud perekonnanimega Värä ... mille puhul ka õnnitlen :)

Saadet saab järelkuulata siit

----------
pilt siit

Wednesday, October 8, 2014

Soome-Vene suhted ... kas siis on erisuhe või ei ole?

"Olukord Ukrainas on kaasa toonud lääneriikide Venemaa suunalised sanktsioonid. Soome on nende kehtestamise suhtes olnud aga kõhkleval seisukohal. See omakorda paneb küsima, kas Soome panustab endiselt erisuhetele Venemaaga ning miks meie ja Soome seisukohad selles küsimuses nii erinevad on.

Stuudios on ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli, Soome Suursaatkonna pressi- ja kultuurinõunik Marjo Näkki, Tartu Ülikooli politoloog Karmo Tüür ja Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni juhtimise professor Kaja Tampere."

Saadet saab järelvaadata siit

Mitmekihiline Ukraina

Ukrainast rääkimine läheb tihtipeale väääga pikaks ja laiaks teemade ringiks.

Siin on jutuks Ukraina enda lähenevad parlamendivalimised, millest rääkisime Raadio 4 jutusaates.

Siis peab kindlasti kõnelema Venemaa soovist konstrueerida mingit oma alternatiivset Ukrainat / Novorossiat, millest rääkis Prohanov intervjuus heale kolleegile Piirsalule ning mida paluti kommenteerida ka minul.

Noh ja muidugi tuleb vaadelda Ukraina soovi ja võimet vastu hakata nendele Moskva plaanidele, mis teemal sai kõneldud ühele Ukraina päevalehele antud intervjuus.

------
pilt võetud siit

Sunday, September 21, 2014

Põhi-lõuna konflikti olemus

Kui modernse aja konflikt toimus põhiliselt riikide vahel, siis nüüd on konflikti allikaks ja selle
kandjaks pisut teistsugused jõud. Väga lihtsustatult - varem toimus sõda, kui üks riik tahtis teiselt midagi, olgu see siis maad või lihtsalt varasid. Nüüd on konflikti tõukejõuks puudus ning puudustundjad ründavad riike, millel neid ressursse on või vähemalt näikse olevat.

Juba paarkümmmend aastat tagasi hakkas välja joonistuma muster, kus ühel pool oli nn „kuldne miljard“ ehk tinglikult põhjapoolkera riigid ja nende asukad. Teisalt aga ekvatoriaalvööndisse kuhjunud mass, mis toona oli u 5 mlrd, nüüd vist juba üle 6. Ja tollel seltskonnal ei jagu ei vett, maad ega leiba. Ja mis peamine – neil on nüüd teadmine, et mujal elatakse paremini ja sinna saab kohale minna. Relvaga või ilma.

Nii ongi uue konflikti põhiolemuseks tinglikus Lõunas kuhjunud pinged ... ja ei saa salata, et nn Põhi on neid pingeid ka kaasa torkinud. Kas need pinged rüütavad end etniliste või religioossete konfliktide kesta, polegi niivõrd oluline. Oluline on see, et seal on olemas kriitiline mass inimesi, kes tahavad olukorda muuta. Nüüd ja kohe, mitte seniste usukuulutajate poolt lubatud paradiisis ja/või kunagi hiljem saabuvas Kalifaadis.

Uus seltskond, kes praegu kõigil pinnuks silmas, on nn islamiriik, mis pakubki „lihtsat ja efektiivset“ lahendit, väljapääsu kogunenud ängile. Kalifaat siin ja nüüd. Püha sõda kõigiga, kes kalifaadile vastu on. Ning selle loogika järgi on kalifaadile vastu omal paradoksaalsel moel ka Lähis-Ida enda riigid (mis, tuletagem meelde, on suuresti kunstlikud moodustised) ja nende praegused eliidid, mis ei taha oma positsioone loovutada. Ja loomulikult Euroopa ja „Suur Saatan“ ehk USA, kes ei lase nn pühal riigil (mis ei ole ei püha ega riik) võidutseda.

Kuid jättes detailid kõrvale, on suur pilt siiski lihtne. Ühel pool on riigid, kes üritavad praegust korda ja senist ressursside jagamise skeemi laias laastus säilitada. Teisel pool mitteriik ehk halvasti ohjeldatav vaesus ja viha, ahnus ja hirm. Pange kokku kõik teile juba niigi tuntud märksõnad – ressursisõjad, demograafiline ebaühtlus, migratsioonivood jne. Mida te näete? Kuum, pulbitsev mass lõunas ja loid ning mugav seltskond põhjas.

Rahvus ja rass pole siinkohal olulised, isegi usuline kuuluvus on teisejärguline. Kõiki neid võib ära kasutada masside käimatõmbamiseks ja märgistamiseks. Oluline on see, et ühel pool on ja teisel pool ei ole. Klassikaline revolutsiooniline situatsioon, võib kõvera muigega konstanteerida. 

Selle blogi seisukohalt on aga vajalik küsida - mis poolel on siis Venemaa? Kas ta saab endale lubada olla "mitte-põhi?" Kas ülejäänud tinglik "Põhi" saab endale lubada kaotada Venemaad selles vastasseisus?

-----------

pilt siit ja peegeldab vaid ühte konflikti tahku

Saturday, September 20, 2014

"Islamiriik" kui taasühendaja?

Uue massiteadvusesse süstitava meemina on esile kerkinud nn Islamiriik (ISIS,
ISIL, Daʿesh ...). Kui enne Gruusiat ja kindlasti veel enne Ukrainat oli Venemaa Läänega laias laastus ühes paadis läheneva põhi-lõuna vastasseisu valguses, siis nüüd näikse kõik olevat muutunud.

Venemaal eksisteeris veendumus, et Lääs ei saa endale lubada Venemaa kaotust ja seetõttu on valmis tegema talle vähemalt taktikalisi, aga ka strateegilisi järeleandmisi. Tõsikindlalt usuti, et Lääs on andnud lubaduse pidada nn lähivälismaad enda omaks. Et kuna Moskva tõmbas välja nt oma baasid Kuubalt ja leppis Iraagi, Liibüa jms asjus, siis sai Venemaa vastutasuks endale "päris omale" naaberriigid. See, et Lääs keeldus tunnustamast ja isegi nägemast Venemaa poolt juhitavaid integratsiooniprotsesse, seda võeti solvanguna. 


Nüüd annab Venemaa viimast korda mõista, et näete, me ju ütlesime, et te ei saa üksinda hakkama. Nn islamiriik ehk järjekordne kuid senistest verisem katse välja kuulutada kalifaat peaks teile seda meelde tuletama, et meil on ühine vaenlane. Kui tahate, et me oleksime teie poolel, siis meil on oma vastunõuded - te peate lõpetama meie lähinaabrusesse tungimise katsed!
-----------
pilt võetud siit

Разбор полётов: "Islamiriik" ja Šoti referendum

Selle hooaja teises saates jutuks nn islamiriik ja Šoti referendum.

Kas "islamiriigil" on midagi pistmist islami ja riigiga? Miks ronivad konfliktikolletesse vabatahtlikud ja miks muutuvad nad veelgi ohtlikumaks, kui õnnestub tagasi tulla? Milles peitub selle ürituse ligitõmbavus ja mis on eesmärk?

Missuguste argumentidega liikusid šoti referendumile vastu "jah" ja "ei" pooled (saade läks eetrisse enne referendumit)

Seda kõike saate kuulata siin. Saates osalesid nii nagu juba mitu head aastat: saatejuht Jevgenia Garanža, ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür.

----------
pilt võetud siit

Friday, September 19, 2014

"Kiievi fašistlik hunta"

Üks suuremaid ja omamoodi jaburamaid infoväändeid, mida olen viimasel ajal vene (sotsiaal-)meedias kohanud, kõlab "Kiievi fašistlik hunta".

Miks Kiievi? Aga nii kinnistatakse muljet, et ega siis Ukraina tervikuna ei ole separatismi vastu. 

Miks fašistlik? Sest "fašist" on muutunud universaalseks kurjuse märgiks, millega võib õnnistada nii lohakat kojameest kui külmakõhulist linnaametnikku, alaliselt remonti tegevast naabrist rääkimata. Ning selle konksu neelavad alati alla klikihimulised kanalid.

Miks hunta? Sest see on üks võimsamaid ja negatiivsemaid meeme, mida saab võõr-riigi valitsuse kohta kasutada. Nagu ka "genotsiid", "apartheid" jne. Ja jällegi, selle peale reageerib meedia ning alateadvus.


See, et ükski nendest väidetest paika ei pea, pole oluline. Venemaa okupatsiooni vastu sõdib iseseisvust taotlev ukrainlane, mitte Kiiev või Ukraina kui tervik. Fašismi tähendus on nii moondunud, et soovitan vaadata lihtsalt sõnastikust järgi, mida see tähendab - ja Ukraina võimudega pole sellel mitte mingit pistmist. Hunta kui sõjaväelise riigpöörde järel võimustunud kolonelid ... kas oskate öelda, kuidas see Ukraina parlamendi ja presidendiga haakub?
----------
pilt võetud siit

Thursday, September 18, 2014

Massiteadvusrelv

Meie mõistus on kui käsn, mis imab sisse kõik, mida näeme ja kuuleme. Isegi juhul kui ise arvame, et suudame edukalt filtreerida infot mürast, läbi näha moonutusi ja heita kõrvale teadlikud valed. Tegelikkuses ei suuda me kunagi tajuda kõike, mõista kõiki detaile ja kaitsta ennast tajuhäirete eest.

Me räägime klišeedes, kasutame etteantud stampe ja oma inforuumi pooljuhuslikult sattunud kujundeid. Aega kõike iseseisvalt analüüsida ja sünteesida lihtsalt pole. Sattudes ootamatu küsimuse või ka lihtsalt uue info otsa, paiskame me endast välja mingi valmis vastuse, tihti adumata, kas sellel on mingit pistmist "reaalse" reaalsusega (mida iganes see ka ei tähendaks).

Me räägime riikidest, rahvastest ja regioonidest kui tervikutest, omistades neile mingeid väärtusi, millest nood ei pruugi ise teadlikudki olla. "Ah need venelased, need on ju alati nii käitunud!" või "no mida siis prantslastest oodata, nad teevad ju kogu aeg nii" või "ega siis hiinlased pole iial teisiti mõelnud". Tuleb tuttav ette?
-------
pilt võetud siit

Tuesday, September 16, 2014

Gagauusia on järgmine

Hiljuti Riia julgeolekukonverentsil viibides sain kinnitust oma oletusele, et järgmine on Gagauusia.

Vestluspartneriks olnud Moldaavia enda julgeolekuekspert küll pisut ebales, kuid Moskva analüütik ühmatas vaid: "polnud ka raske ära arvata."

Kolm eeldust, millele ma oma oletuse üles ehitasin:
- esiteks, Moldaaviat tuleb karistada tema europüüdluste eest. Nii nagu praegu karistatakse Ukrainat, nii peab ka Moldaavia oma koosa kätte saama.
- teiseks on Moldaavia piisavalt nõrk sihtmärk, mille ründamine ei näi valmistavat suurt vaeva.
- kolmandaks käib Gagauusias ammu ja põhjalik ettevalmistustöö venemeelse hoiaku suurendamise osas. Gaguusid on lubanud riigist eralduda, kui muutub Moldaavia riiklik olemus - ning just sedasi Moskvast ka asja esitletakse.

---------
pilt siit

Wednesday, September 10, 2014

Ennustamatus kui eesmärk


Putin nagu ka iga teine autoritaarne liider PEAB käituma ette-ennustamatult nii siseriiklikult kui väljapoole, vastasel juhul oleks ta reeglite kohaselt valitseja, tavapärane ehk tolle kultuurikoodi kohaselt "nõrk".

Sellest tulenevad nii ootamatud vallandamised, ettepanekud kui rünnakud. Segaduse ja seeläbi hirmu külvamine oma alluvatesse ja naabritesse on eesmärk omaette. Kardab, järelikult austab - nii tõdeb populaarne vene ütelus. Veidi muudetud kujul: kardab, siis vähemalt kardab. Mitte ei vaata sulle otsa nagu võrdne võrdsele või mis veel hullem, ülevalt alla.

Endasugustele tullakse pähe määrima mingeid ühiseid reegleid. Tehakse etteheiteid valesti käitumise korral. Räägitakse midagi väärtustest, õigustest ja muust tüütust. Dikteeritakse, kellele, mida ja mis hinnaga müüa. Jama värk.

Aga vaat annab ikka karja juht korra oma kamba liikmetele korra peksa ja ründab veel naabreid kah, on kõigi silmis pime hirm ja midagi austuse sarnast.

---

Mida siis sellise tegelase naabrid saavad ette võtta? Hirmu ei tohi tunda. Üritada hullunut meelituste ja kingitustega rahustada ammugi mitte - seda võetakse kui nõrkuse märki ja esitatakse järgmine nõue. "Mitte ärritada" pole võimalik - pujään on iseärrituv.

Ette-ennustamatust ja hirmu saab ümber keerata. Ette-ennustamatus on tegelikult ennustatavus. Juba ette tuleb arvestada, et suliga kaupa ei tehta, varem või hiljem tuleb seda muidu kahetseda. Äärmise vajaduse korral asju ajades peab olema alati ka plaan B, riskide hajutamine ja kõva kindlustus.

Hirmu saab asendada otsusekindlusega, valmisolekuga halvemaks. Valmisolekuga ISE tegutseda, lootes et naabrid tulevad appi kui tuleb hullunud üleaedset taltsutada. Võib-olla ei tule ka, aga ise peab valmis olema. Ja mitte kartma, isegi kui sinu inimesi röövitakse, vanu kohtuasju algatatakse, territoriaalseid nõudmisi esitatakse jne.

----

pilt siit

Sunday, September 7, 2014

Venemaa valed

Varem või hiljem leiab Venemaa teemaga tegeleja end olukorras, kus argumendid näivad vestluse edendamiseks jõuetud olema ning asi taandub primitiivsele kemplemisele stiilis: "see on vale!" ja "ei ole vale!", "Kreml valetab kogu aeg!" ja "mis asjas Venemaa valetab?"

Selleks hetkeks on tark endale meelde talletada mõned eredaimad näited, et mitte jääda vaidluspartneri jultumusest õhku ahmides ise rumalasse olukorda. Ei ole mõtet hakata rääkima müütidest vene ajaloos, sest kõikide riikide ajalugu on suuresti müüdipõhine. Võtkem midagi lähiajast.

Venemaa lennukid rikuvad süstemaatiliselt naabrite õhuruumi ja igale rikkumisele järgneb automaatrežiimil teade "midagi sellist pole olnud". Leedus 2005.a 15.sept alla kukkunud hävitaja SU-27 tõestas, et Venemaa valetab.

2008.a sissetung Gruusiasse sai alguse Vladimir Putini suust välja purtsatanud raevukast väitest: "Tshinvalis on juba hukkunud kaks tuhat inimest, kui kaua me peame veel ootama?" Kõikidele pingutustele vaatamata ei õnnestunud hiljem neid hukkunuid kuskilt leida ehk siis Venemaa valetab.

2014.a Krimmi annekteerimine sai alguse "viisakate inimeste" invasioonist, mida alguses Putini enda suu läbi eitati, kuid hiljem tema enda poolt tõeks tunnistati ja Pihkva dessantdiviisile selle eest ka Suvorovi orden anti. Ehk siis - Venemaa valetab.

Eks neid näiteid võib tuua veel, kuid arvestada tuleb, et sellele valetamise tõestamise etapile järgneb tavaliselt vastusüüdistus, enamasti näpuga USA'le osutades, stiilis: "kõik valetavad!" Kuid see on juba lihtsasti pareeritav lasteaiast tuttava võttega: "see, et Juku ka kivi aknasse viskas, ei vähenda sinu süüd"
---------
pilt siit

Wednesday, September 3, 2014

Põlvkondade konflikt à la Russ

Mis ühendab Putinit, Jakuninit, Lavrovi jne?

Venemaa eliite lõhestab mitmeid konflikte, alates universaalsetest (majanduslikud, poliitilised jne) kuni Vene-spetsiifilisteni (juurdepääs Tema Enda juurde). Kuid üks huvide erisus on eriti märkimisväärne - see on põlvkondade konflikt à la Russ.

Praegu võimu juures olev põlvkond (enamasti 50+ mehed) on üles kasvanud Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes. Too veider moodustis segas endas kokku:
- endise Vene impeeriumi vägevuse (mida pidi halvustama),
- kummalise ideoloogilise segapudru kommunismi-ideest ja sotsialistlikust praktikast (mida ei suudetud isegi tõsimeelselt uskuda),
- läänemaailma vaenamise (segu mitte-informeeritute hirmust ja informeeritute imetlusest) jne.

Mitu põlvkonda väärkohetlemist, parimate peade sihikindlat hävitamist ja iseendale valetamist viisid tolle kummalise riigitaolise monstrumi kokkuvarisemiseni. Kuid loomulikult tekib teatud aja pärast "endiseid hiilgeaegu" taga nuttev reaktsioon ning vähemalt osa seltskonnast soovib enda ümber luua mugavustsooni, milles end turvaliselt tunda, mitte liiga palju muutuda ja nautida seda, mida on õnnestunud segastel aegadel kokku kraapida.

Kolm-neli nõukogude-aegset põlvkonda, mis praeguseks veel elus, mäletavad mõistagi erinevaid asju ja tegutsevad erinevate motiivide ajel, kuid neid seob siiski teatud ühisosa. Liidu lagunemise aegne ja järgne põlvkond elab aga teise mälujäljega. Ja pole ka ime, et see erisus sünnitab konflikte. Nood uue aja lapsed ei taha tihtipeale elada nii nagu nende vanemad. Ja mis oluline - tegelikult ei taha ka vanemad oma lastele sellist elu ... kuid teistsugust ka ei oska/julge heaks kiita.

Nii ongi sündinud üks veidramaid vastuoksusi Venemaa Föderatsiooni praeguse eliidi mõtetes ja tegudes. Ühest küljest on riigimeeste rolli mängivad üle-keskealised mehed/naised, kes naasevad oma mugavus-tsooni, kirudes kõrgetelt tribüünidelt läänt ja kõmistades patriotismi trummi. Teisest küljest aga nendesamade uuspatriootide lapsed, kes elavad sellessamas kirutud läänes ning ajavad seal oma vanemate heakskiidul äri, õpivad või elavad lihtsalt mõnusaimat pereelu.

Mis siis ühendab president Vladimir Putinit, peamist raudteelast ja esipatriooti Vladimir Jakuninit, sõnakat välisministrit Sergei Lavrovi ja teisi? See, et nende lapsed ei ela Venemaal.

----------
pilt siit

Tuesday, September 2, 2014

Venemaa provotseerimine

"Kas te ei arva, et see võib provotseerida Venemaad?" Selles küsimuses kõneleb argus. Hirm on see, mida meile peale pressitakse, lootuses et see halvab ja pärsib meie teo- ja otsustustahet. Hirm on see, mida me ei saa endale lubada. Sel juhul ei saa me lubada endale ka omariiklust.

Eesti olemasolek iseseisva riigina on Venemaa impeeriumi-meelsete jõudude jaoks juba paras provokatsioon. Ajalooline arusaamatus, mis tuleb likvideerida. Iga territoorium, mille eest on sõdinu vene sõdur, on ju impeeriumi osa. Nagu Krimm.

Just hetk tagasi helistas mulle üks ajakirjanik ja küsis, et kas Eesti peaks sekkuma NATO ja Venemaa kaklusesse või oleks targem jääda kõrvaltvaatajaks.

Eesti ei saa jääda kõrvaltvaatajaks. Me oleme NATO liige. Meie olemegi NATO. NATO baasid on siin ja nendes teenivad meie pojad. Sest meie oleme nii otsustanud.

Me ei saa Venemaad mitte provotseerida. Kogu meie ajalookäsitlus, kogu maailmanägemus, kogu eksistents on provokatsioon nende jaoks, kes soovivad näha Venemaad taas võimsa ja vägevana.

Küsimus on vaid selles, mida me taolise teadmisega peale hakkame. Kas laseme kõrvad lönti ja loobume "provotseerimisest" ehk olemasolust? Või seisame ise sirgelt ohu ees ja aitame teisi hättasattunuid?

---------
pilt võetud siit

Friday, August 29, 2014

Impeeriumi vastulöök


Iga impeerium peab kui mitte laienema, siis vähemalt oma kahanemise korral andma vastulööke, vastasel korral lakkab ta olemast tõsiseltvõetav. Tõsiseltvõetav eelkõige omaenda järgijate hulgas, kes pettumuse tulemusena hakkavad muidu kahtlema, nurisema ja ehitama omaenda uut impeeriumit. Enda mugavustsooni, milles jätkata väärikat elu ja võitlust vaenlastega. Sest ilma vaenlasteta ei saa olla impeeriumit.

Jutt ei ole praegu mitte niivõrd Vene impeeriumist, mis üritab Novorossia loomise läbi omaenda eksistentsi kinnitada. Jutt on traditsionalismi, konservatismi mentaalsest impeeriumist, mis peab andma vastulööke globaliseerumise, tolerantsuse, jagatud väärtuste, kultuur-relativismi ja muude maailmakorda kõigutavate pahede vastu.

Paratamatu reaktsioon
Globaliseerumine pidi varem või hiljem andma vastureaktsiooni. Pole maailmas olemas protsessi, mis ei kutsuks esile vastasmärgilist nähtust. See on loodusseadus.

Tolerantsus, liberaalsus, inimõigused ja muu säherdune võib ju nende sisse uskujatele näida ihaldusväärsed asjad ja progressi loomulik koostisosa või vähemalt eesmärk. Kuid tuleb endale aru anda, et suure osa inimkonna jaoks on need sügavalt negatiivsed nähtused. Nood nn uued ja pehmed väärtused lõhuvad traditsioone, riike ja ühiskondi selle sõna konservatiiv-traditsioonilises tähenduses.

Sunnismaisuse kadumine lõhkus feodaalse ühiskonna. Piiride hägustumine ja globaalne liikumisvabadus ragistab tavapärase riikluse õmbluseid. Tolerantsus lammutab konservatiivse rahvusluse põhimõtteid. Kultuur-relativism kangutab – oo õudust – nii religioonide kui tavapärase kombluse vundamendi kallal.

Globaalne Araabia Kevad
Võrgustumine selles sõna nii otseses kui infotehnoloogilises mõttes on lõhkumas meie tavapärast ühiskonda, selle patriarhaalset (või siis matriarhaalset, vahet pole) alustala – perekonda.

Mõelge ühe suurima muudatuse peale, mis on toimunud enam-vähem ühe põlvkonna jooksul. See on aastatuhandeid püsinud toidujagamise rituaal. Laua otsas istub toitja, kes lõikab leiba ja liha ning annab siis lähikondsetele. Viimased peavad tulema õigel ajal kohale ja võtma annid tänuga vastu, sest muidu võib lihtlabaselt ilma jääda.

Tänapäevases peres istuvad kõik oma tubades (või süvenenuna oma nutiseadmetes) ning tulevad võtavad toitu (infot) mitte siis kui antakse, vaid siis kui soovitakse. Kas pole mitte pühaduseteotus? Kuhu jääb ühiskonna algrakukese ehk püha perekonna rituaalne taastootmine läbi rohjuuretasandi sotsiaalse praktika? Kuhu jääb harras tänutunne andja vastu, olgu selleks siis riik või Suur Juht?

Võrgustumine lõhub riike
Infotehnoloogia on võimaldanud noortel ja vanadel lakata olemast mentaalses lauas saaja rollis. Nad leiavad oma turvatsoonid suheldes endasugustega või sootuks virtuaalsetega. See laseb süveneda nii äärmuslust kui lodevust, allumatust kui omaenda hierarhiate ja võrgustike loomist.

Kõik see kokku tähendab aga traditsioonilise riikluse ja rahvusluse, religioossuse ja komberaamistiku murenemist. See tähendab Impeeriumi nõrgestamist. Vaimse ja füüsilise enesestmõistetavuse hägustumist.

Selle vastu tuleb ju sõdida? Olgu siis üha selgemaid ja primitiivsemaid asendus-reaalsusi luues (nt Kisseljovlik telereaalsus) või püha sõja kontseptsiooni välja pakkudes nendele, kes sind veel kuulavad. Neile teistele, kes on kahtlema hakanud ja ehk koguni oma uut impeeriumi looma asunud, tuleb aga peale sundida oma agenda. Ning pole selleks paremat vahendit kui vana äraproovitud vahend ehk sõda. Reaalne, füüsiline ja verine sõda, ükskõik kui mõtetu see ka ei näiks uskmatutele ehk Impeeriumist ärapööranuile.

Impeerium peab vastu lööma. Muidu ta pole tõsiseltvõetav. Eelkõige omaenda alluvaile.
---------
pilt siit

Monday, August 25, 2014

Ukrainal on kõige raskem veel ees

Kõige raskem aeg saabub Ukrainale tegelikult peale sõja lõppu. Olgu see lõpp siis missugune tahes, aga iga sõda saab ükskord otsa. Siis tuleb aga hakata riiki üles ehitama. Riiki ja rahvast.

Kuni käib sõda, kui kohutav see ka poleks, on kõigel sees mingi drive, kõike saab õigustada ja maha kanda, rahvas kirub ja nutab, kuid riigil on alati õigustus: "hetkel on olulisemaid asju teha!"

Kui sõjatolm vajub, paljastuvad haavad ja algab lein. Riik peab saama hakkama nii oma rahva toetamisega, majanduse üles ehitamisega, omavaheliste tülide klattimisega (need puhkevad paratamatult), veteranide ja leskedega jne.

Kas Ukraina rahvas sai sõja läbi riigirahvaks? Kas nad suudavad loobuda aastakümnetega sisse harjunud üdini korruptiivsest ja sihiteadlikult ebaefektiivsest majandus- ja elumudelist? Kas nad annavad endale nüüd aru, et "riik olengi mina" ja hakkavad ausalt makse maksma, seadusi täitma ja riigimehelikult käituma?

Need on kohutavalt rasked muudatused, mis ees seisavad ning segajaid saab olema palju. Vanad oligarhilised klannid, lihtlabased riigivargad ja pahatahtlikud susserdajad (piiri tagant) - kõik need saavad olema muudatustele vastu.

Nüüd on aeg ksida, mida meie saame teha, et neid aidata? Kui me ei suutnud Ukrainat kuigivõrd aidata sõjas, siis peame aitama neid rahus.

------
pilt siit

Tuesday, August 5, 2014

Vene õppused Ukraina lähistel

4.-8. aug toimuvad Venemaa õppused Ukraina lähistel. Loomulikult paneb see esitama küsimusi.

4. aug rääkisin sellest ERR'is: "Venemaa õhujõudude õppus langeb väga ärevasse aega. Riigis on välja kuulutatud reservväelaste mobilisatsioon, Venemaa väed on lahingalmiduses Ukraina piiri läheduses, annavad väidetavalt piiriüleseid tulelööke ja kahtlemata varustatakse nn Ukraina mässulisi relvade ja tehnikaga.

Mis puutub nn Ukraina mässulistesse, siis tuleb endale aru anda, et laias laastus nad pole ei „Ukraina“ ega „mässulised“, vaid venemeelsed separatistid, kes kasutavad oma võitluses terroristlikke võtteid.

Kremli väited, et tegu on juba ammu planeeritud õppustega, mis võeti kavasse juba aastapäevad tagasi, on aga raske vaidlustada. Tõenäoliselt see nii ongi. Armeereform on üks väheseid protsesse, mille osas on Venemaa Föderatsioon olnud enam-vähem edukas. Viimaste aastate jooksul toimub nii relvastuse uuendamine kui ka ridamisi ootamatuid ja vähem-ootamatuid õppusi.

Olen viimasel ajal kuulnud ehmunult tigedaid küsimusi et „mis see meie asi on, miks me peame sinna oma nina toppima“. Kõige lihtsam vastus – osa nendest õppustest toimub otse meie enda piiri ääres. Hiljuti toimusid Pihkva lähedal õppused, mille käigus nn Alligaator-tüüpi ründekopterid purustasid „tingliku vaenlase“ soomustehnikat.

Veelgi lihtsam vastus on aga – me oleme Euroopas. Meie olemegi Euroopa. Ja Ukraina on ka Euroopas. Ning meil on ühine naaber, kes ohustab meie ühist julgeolekut."
--------------
5. aug Kukus: "Esmalt, kui murelikud peaksime olema meie - eestimaalased, aga ka ukrainlased,et Venemaa õhuõppus meie piiride vahetus naabruses toimub?

Ühest küljest ei ole õppustes kui sellistes midagi halba, kõik sõjaväed korraldavad neid ja aeg-ajalt juhtuvad need ka piiride ääres toimuma. Ka Eesti sõjavägi korraldab õppusi ja ma ei usu, et keskmine lätlane või soomlane või ka pihkvalane seda väga kartma peaks.

Teisest küljest on aga Venemaa õppustel oma eripära. Suurim eripära on antud juhul see, et välja on kuulutatud ka suurem reservväelaste mobilisatsioon ning et sisuliselt on Venemaa sõjaseisukorras. Ukraina konflikti kõrval on täiesti radaripildilt ära kadunud Venemaa enda pinnal toimuv vinduv kodusõda. Dagestanis on viimaste kuude jooksul toimunud kümneid kokkupõrkeid ning hukkunud on sadu inimesi.


Nagu märkisite intervjuus ERRile, õppus langeb mõistagi väga ärevasse aega. On see Teie hinnangul nimme nii seatud? Ka Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukrainas lahvatanud konflikti eel toimus Ukraina idapiiri taga "õppus".

Esimese hooga näikse peamine olevat küsimus, et kuivõrd see õppus on korraline või erakorraline. Kremli sõnul on tegu juba ammu planeeritud üritusega ning sellest ei peaks midagi enamat välja lugema kui seda, et lihtsalt toimub üks õppus.

Kuid häda on selles, et ka korralisi õppuseid saab kasutada nö erakorraliste ülesannete lahendamiseks. Ka 2008.a enne Gruusiat toimusid nö korraline õppus, lihtsalt selles osalejatele anti erakorne ülesanne. Samamoodi oli enne enne Krimmi okupeerimist. Paraku saame me ainult oletada ja tugineda senisele kogemusele – see viimane aga sunnib meid ettevaatusele.

Kuidas hinnata Venemaa väga kaua oodatud, aga lõpuks käivitunud armeereformi?

Kui läheneda asjale neutraalse vaatlejana, siis tuleb seda hinnata posiiivselt. Venemaal on õnnestunud vähendada oma nö paberarmee osakaalu ja suurendada võitlusvõimeliste üksuste arvu. Alates juht-struktuuride optimeerimisest kuni ohvitseride elutingimuste parandamiseni kohtadel on asjad läinud ülesmäge.

Teisest küljest on aga armeereformil lisaks meestele ka raua ehk relvastuse ja tehnika poole. Siin on asi pisut nutusem. Venemaa pole siiani õppinud tootma suurt osa vajaminevast relvastusest, olles siiani eelistanud seda sisse osta. Ja paradoksaalsel moel võib siin ka peituda üks vastus Ukraina kriisile – suur osa tehnilisest ümberkorraldusest rippus ära Ida-Ukraina sõjatehaste toodangust.

Mida põnevat on Euroopa, USA ja muu maailma sanktsioonid juba Venemaale enesega kaasa toonud ja mida põnevat veel tuua võivad?

Vaevalt et venemaalased nõustuksid sellise määratlusega: „põnevat“. Aga eks üht-teist on ikka toonud küll. Hiljuti kurtis ka Putini lähimasse ringi kuuluv Timtšenko, et tema lennukid ei saa enam lennata, kuna lääne firmad keelduvad neid teenendamast ja ilma varuosade uuendamiseta ei ole võimalik õhku tõusta.

Sanktsioonide rida pole ka ühepoole, Venemaa üritab nii vastu lüüa kui ka vähemalt retoorikas väita et see kõik on talle kasulik. Poola õunade ja Kreeka virsikute keelustamine  näib küll pisut naljakas samm, aga eks ta sihtriikidele muret ikka valmistab. Kuid Kremli lubadust, et Lääne piirangute järel õpib Venemaa ise toime tulema ja kõike tootma – seda ma eriti ei usu. Analoogses olukorras olnud Nõukogude Liidus, kellel oli tunduvalt kõvem ressursibaas, ei õpitud tegema isegi korralikke külmkappe või autosid ... ning seda oskust pole näha ka praegu."
---------
pilt siit

Tuesday, July 29, 2014

Euraasia Liidu ehitamine

Venemaa tegutsemist oma lähinaabruses ning laiemalt välispoliitikat tervikuna mõjutab üha enam soov projetseerida enda ümber mingi uus ühendus. See peab olema omamoodi eksoskelett, väline tõendus sisemisele vägevusele (või siis varjevõrk sisemisele nõrkusele).

Eri aegadel on Venemaa väliskestad omanud eri vorme, alates tsaristlikust impeeriumist kuni Nõukogude Liiduni, hiljem SRÜ’st kuni Vene-Valgevene liitriigini. Praegu on aktuaalsed Tolliliit ja Euraasia Majandusühendus, mis peaks lõppeks sulama kokku Euraasia Liiduks.

Muidugi võiks rääkida sellest, et ka Venemaa Föderatsioon kui selline on suuresti impeerium, eri rahvuste asualadest kokkukleebitud ühendus, kuid see viiks meid praegusest teemast liiga kaugele.

Euroopa Liidu simulaakrum
Euraasia Liidu ülesehitamise alusdokumendid on suuresti Euroopa Liidu koopia.

Ka Peeter I ehitas omal ajal impeeriumit üles, rakendadeks selleks Euroopa kogemusi ja tehnoloogiaid, kuni selleni välja et pealinna Peterburgi laskis ta rajada parimatel Euroopa arhitektidel.

Praegune Moskvas paiknev võimukehastus Vladimir Putin astub suuresti samades jälgedes (muuseas, pikka aega oli Peeter I tema kabinetis aukohal). Tõsi küll, Euroopa Liidu kopeerimisel ei minda ülemäära kaugele, jättes ära nt ühis parlamendi loomine.

Piits ja präänik
Üks oluline erinevus on veel. Kui Euroopa Liidul on endaga liitujatele pakkuda peale karmi eeltööd präänikut (juurdepääs ühisrahatsusele jne), siis Euraasia Liidu arhitektid pakuvad liituda mittetahtjatele ka piitsa.

Euraasia Liitu konstrueeritakse kui alternatiivi, et mitte öelda konkurenti Euroopa Liidule. Nn ühisnaabruse riikidele üritatakse teha selgeks, et tegelikult mingit valikut väga polegi. Samm õiges suunas (Euraasia lepetega ühinemine) saab premeeritud präänikuga (nt odavam gaasihind), samm vales suunas aga toob kaasa karistuse.

Tõrksate taltsutamine
Ilma Ukrainata pole Euraasia Liidul või täpsemalt Venemaa uuel hiilgusel saba ega sarvi. Seetõttu ollakse valmis igasugust tõrksust väga karmil karistama, seda enam et siia liitub ka „reeturi“ fenomen. Ukrainat tajutakse niivõrd „omana“, et vähimgi muus suunas mõtlemine mõjub valusa reetmisena. Metafoore võiks siia veelgi lisada, kuid see pole vajalik.

Kui Ukraina karistamine on praegu käsil, siis on loomulik mõelda, et kes on järgmine? Ja vastus pakub end ise välja. Kes veel koos Ukrainaga on teinud nö valesammu ja asunud Euroopa integratsiooni teele? Õige – Moldova!

Kui te arvate et Moldovat on juba piisavalt karistatud Transdniestria näol siis eksite. Esiteks juhtus see ammu ja teiseks pole see nn kontrollitud kaose kolle osutunud piisavaks. Seega tuleb anda järgmine hoop. Ning selleks saab ilmselt Gagauusia. Moldovas endas valmistatakse ette GONGO’sid mis peavad asuma õigele poole, mille loosungiteks on Euraasia Liidu poole pürgimine jne.


Nii et – kuivõrd udune meile ka ei tunduks Euraasia Liidu ehitamise kava, mõjutab see Venemaa välispoliitilist käitumist juba praegu ning teeb seda ka ilmselt lähitulevikus. Seega peame me alustuseks selle protsessi algideed, võimekusi ja ambitsioone vähemalt teadvustama. Sest teadvustamine annab võimalused.

--------
lugu ilmus EPL'is
--------
pilt siit

Eesti logistkud Ukrainasse!?

Eesti logistka- ja päästemeeskonnad on end korduvalt heast küljest näidanud nii loodus- kui sõjakatastroofide piirkondades. Kas poleks aeg saata nüüd ka reaalset abi Ukrainale?

Sõjaliselt me Ukrainat aidata ei saa, kuid nagu Silver Meikari reportaaž ilmekalt näitas, pole Ida-Ukraina rahva meelsuse mõjutamiseks ilmselt paremat vahendit kui aidata neil tulla kasvõi sammuke tagasi normaalse elu poole. Otsene ja vahetu abi Euroopast oleks ilmselt parim ravim Lääne-vastase propaganda vastu, mida sealsele publikule siiani kõrvadesse kallatakse.

Raha saatmine konfliktipiirkonda on ette läbikukkumisele määratud samm ning ... "polegi teist õieti" :) Humanitaarabi kohaletoimetamine on kah hea, kuid kui selle jaotamise juures pole usaldusväärseid isikuid, võib ka see vasakule minna.

Brigaad ehitajaid ja teine logistikuid võiks sõjakahjustustega Ida-Ukraina linnades imet teha. Kõike taastada ei jõua, kuid hea tahte saadikutena ning Euroopa mainekujundajatena oleks see aga ilmselt parim, mida me teha saame!

------
pilt siit

Friday, July 25, 2014

Santsioonid ... mis sanktsioonid?

Miks on Euroopa nii suutmatu mingeid sanktsioone kehtestama? Kas relvamüügi piirang on sisuliselt mõeldav? Või järsku Donbassi separatistide kandmine terroriorganisatsiooni nimekirja? Neil teemadel:

- kommentaar Postimehele

- intervjuu AK'le (al 4:00)

----------
pilt siit

Tuesday, July 22, 2014

Vene turistide hulk väheneb kolmel põhjusel, kuid ...

Turismimajandusega kokkupuutujad teavad, et vastupidiselt viimaste aastate tendentsile on Venemaalt Eestisse saabuvate turistide hulk vähenenud. Milles asi?

Välja võib tuua kolm põhjust, kuid kõigil neil on üks ühisnimetaja - Krimm.

Esiteks universaalne põhjus - rublades palka saavate venemaalaste ostujõud on vähenenud. Seoses Ukraina kriisiga (kuid mitte ainult) on vene rubla odavnenud euro suhtes u 25%. Kui varem maksis euro u 40 rubla, siis nüüd kisub see 50 rubla kanti. Kui võtta tipphetki, siis on ostuvõime kõikunud isegi kolmandiku võrra.

Teiseks Eesti-spetsiifiline põhjus. Me piirneme Pihkva ja Leningradi oblastitega, lähim megapolis on Peterburg. Piiriäärsetes oblastites leidub aga loomuldasa rohkem kõikvõimalike jõuorganite esindajaid, alates piirivalvest ja FSB'st (mis on üks ja seesama praegu) kuni tolli jm struktuurideni välja. Praktiliselt kõigile neile on nüüd piiri taha sõitmine suletud, eriti kui jutt on NATO riikidest. Needsamad "organite esindajad" olid aga ühtlasi ka suhteliselt maksujõuline publik, kelle jaoks nädalavahetus Eestis või šopping Soomes oli enesest-mõistetav tegevus. Nagu Pihkvas öeldakse: "lähim korralik pood on Lõunakeskus", pidades silmas Tartu piiril olevat ostukeskust. Värska spaa, Pärnu rand ja Tallinna vanalinn on nende kodanike jaoks korraga ligipääsematuks muutunud. Ja ka selle põhjuseks on Krimm.

Kolmas ja näiliselt totakas põhjendus on ideoloogiline vimm. Tõepoolest märkimisväärne osa idapiiri taga elavatest inimestest on hakanud taas Läänt pidama oma vainlaseks, kes sepitseb Venemaa vastu vandenõud ... mis väljendub soovis võtta tagasi Krimm, kui mitte midagi veelgi kurjemat.

----------
pil siit

Monday, July 21, 2014

Ja ikka allatulistatud lennnukist


Eile läks eetrisse veel kaks klibakat:

- u 10 minutine intervjuu Vikerraadiole (al 11:30)

- teleintervjuu TV3 jaoks (tõsi küll, sealne ekraanile kuvatud rõhuasetus läks pisut nihu)

Sunday, July 20, 2014

Kolm säutsu Malaisia lennuki teemal

Seni lokaalse probleemina tajutud separatism Ida-Ukrainas omandas hetkega rahvusvahelise mõõtme.

Sel teemal sai antud:
- intervjuu Reporterile (al 3:00),
- AK'le (millest läks kõiku jupike seitsmenda minuti paiku)
- venekeelsele AK'le  (teise minuti paiku)
---------
pilt siit

Friday, July 18, 2014

Malaisisa lennuk: mis juhtus, miks juhtus ja mis saab edasi.

BNS eile küsis, mina vastasin:
------------

Ukraina kohal allatulistatud Malaisia lennukist rääkides tuleb vastata kolmele esmapilgul lihtsale küsimusele: mis juhtus, miks juhtus ja mis saab edasi.


Esimene vastus on suhteliselt lihte ja koletult jube – ilmselt tabas lennukit rakett, ehkki Vene pool räägib ka võimalusest, et seda tegi Ukraina hävitaja. Paraku pole see esmakordne, kui tsiviil-lennukid saavad kannatada sõjariistade käe läbi, kõige asjakohasemad näited on 2001.a samuti Ukraina kohal alla lastud lennuk TU-154 (78 hukkunut, tõenäoliselt kogemata ja õppuste käigus) ja 1983.a NSVL poolt hävitatud Lõuna-Korea Boeing (269 hukkunut, hävitatud sihiteadlikult).

Miks Hollandist Malaisiasse suundunud lennuk tabamuse sai? Miks ta üldse lendas ebasoovitavas alas sõjalise konflikti kohal? Tõenäoliselt üritas lennufirma kokku hoida kilomeetreid ning lihtlabaselt raha.
Üks tõenäolisemaid versioone kõlab praegu, et väljatulistatud rakett oli mõeldud Ukraina sõjalennuki allatoomiseks, mis umbes samal ajal ja kohas kulges. Selle toetuseks kõneleb ka Donetski separatistide poolt väidetavalt välja hõigatud rõõmusõnumid sihtmärgi tabamise kohta ja hilisemad masendunud tõdemused, et tegu oli vist ikka tsiviil-lennukiga. Kuigi tõe huvides olgu öeldud, et ükski konfliktipiirkonnast tulev info pole täieliku tõeväärtusega.

Sellisele kõrgusele ja sellest piirkonnast saadi tulistada vaid kas S200 (S300) või BUK tüüpi raketti. Esimene on kasutusel vaid Venemaal, teine paraku aga ilmselt kõigil kolmel osapoolel: Venemaa, Ukraina ja ka separatistid. Täpseks tulejuhtimiseks vajalikke komplekse kolmadatel aga pole, seega kõige tõenäolisemalt on tulistajateks nemad, või nagu väljendas Venemaa sõjandusekspert Aleksandr Golts: „pärdikud granaadiga“.
Ei saa välistada, et BUK-seade sattus separatistide kätte mõnest kohapealsest kaaperdatud sõjaväeosast. See aga ei muuda ära asjaolu, et läänepoolne üldsus suunas koheselt oma pilgu Venemaa poole, kuna isehakanud nn vabariikide tegutsemine ilma Kremli otseses ja kaudse toetuseta poleks mõeldav.

Mis siis saab edasi?  Esimese hooga hakkavad lendama vastastikused süüdistused. Ükski pool pole valmis praegu vastutust võtma, ammugi mitte riiklik pool. Senine praktika näitab, et isegi kui õnnestuks läbi viia sõltumatu uurimine, siis see kestab aastaid, kui mitte aastakümneid. Praegustes oludes on korrektse sõltumatu ekspertiisi korraldamine sisuliselt võimatu, sest tegemist on sõjakoldega, pealegi on rusud juba separatistide poolt läbi kammitud.

Teiseks hakkavad levima üha mahlakamad kuulujutud. Tasub meelde tuletada kasvõi Smolenski lähedal Poola eliiti laastanud tragöödiat. Kuivõrd need kumud saavad olema osaks infosõjas ja kuivõrd pelgalt rahvaloominguks, võib ainult oletada – hetkel kõmiseb propaganda kanonaad kõrvulukustavalt.

Kolmandaks langetatakse varem või hiljem mingi otsus. Tänapäevasel tasemel satelliit- ja elektroonilise luure tingimustes pole võimalik kõike varjata, varem või hiljem pannakse pilt kokku. Oletagem hetkeks, et USA luure andmetele tuginedes ja Ukraina kohalike patriootide tunnistustele tuginedes kuulutatakse süüdlaseks Moskva – kas ta aktsepteerib seda? Või siis Venemaa sateliidipidi ja kohapealsete venemeelsete võitlejate ütlelustele tuginedes öeldakse, et süüdi on Ukraina – kas Kiiev lepib?


Seega on tõenäoliseim, et süüdi jäävad separatistid. Venemaale muutub nende toetamine järjest tülikamaks, seega laseb ta rõõmuga oma käsutäitjad „vabaks“ ehk kuulutab juhitamatuteks. Ukraina lepib sellega, juhul kui taoline areng lubab tal taastada kontrolli ida-Ukraina üle. Lääs ... noh Lääs on aldis kõike alla neelama, eriti selle Lääne Euroopa osa.
---------
pilt võetud nn Malorossia propagandasaidilt