Sunday, November 30, 2008

Разбор полётов: piraatlus

Aafrika soojades vetes õitseb üha ägedamalt uus kuriteoliik: piraatluss. Tegelikult pole siin uut midagi, lihtsalt vahepeal jõudis see vana asi eurooplastel pisut meelest minna. Piraatlus on olnud alati ning karta on et nii ka jääb. Küsimus on lihtsalt selle, kui efektiivselt õnnestub mingi konkreetse kuritegevuse liigiga võidelda, et teda rohkem või vähem ohjeldada.




Miks aga käib suurem osa möllust just Somaalia vetes? Kas rahvusvaheline seltskond saab üldse midagi ära teha? Kas Eestil endale on üldse mingit põhjust ja võimalust kaasa rääkida?



Praegust piraatlust saab jagada mitmeks alaliigiks ja nende eri vormidega saab võidelda erineval moel. Kuid peamine on see, et riigid ei saa võitluses piraatidega kasutada piraatide meetodeid. Võimalus sekuda on, kuid väga piiratud.

Kõike seda arutavad nagu ikka: saatejuht Jevgenia Garanža, eksperdid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki R4 veebiarhiivis miskipärast puudub 2008.a.).

Wednesday, November 26, 2008

Usbekistan pöördub läände. Jälle. Vist.

Ma tean, et niimoodi ei tohiks ajaleheartiklit pealkirjastada, aga lugu Usbekistaniga on juba kord selline. Pisut segane, et mitte öelda enamat.

See Kesk-Aasia riik ei jõua meie ajakirjandusse just tihti. Seetõttu olgu esimese hooga antud põgus tutvustus.

Eestist u. 10 korda suurem, 15 korda enam rahvastikku, 10 korda vaesem, pööraselt korrumpeerunud riik on tegelikult väga rikas. Tema rikkus ei seisa kindlasti mitte viljakas maapinnas (põllumajanduslikult kõlbulik on u. 10%), kus ohtra niisutuse varal ning järjest napimate veevarudega kasvatatakse puuvilla, vaid selle maa all.

Gaasirikas riik
Usbekistani suurim rikkus on gaas (kulla, uraani, söe jm kõrval). Viimastel andmetel kuulub Usbekistan oma reservidelt ja tootmiselt kuhugi teise kümnesse maailmas. Mis aga muudab kogu loo siitpoolt vaadates põnevaks, on riigi paiknemine Kaspia mere lähistel ning teadmine, et teoreetiliselt võiks see gaas kunagi jõuda ka Euroopasse. Ning – mis oluline – mitte läbi Venemaa torujuhtmete, vaid läbi EL enda oma.

Mis on aga põhjus sellest kõigest praegu kirjutada? Aga see, et Usbekistan teatas oma lahkumisest Euraasia Majandusühendusest
EvrazES. Täpsemalt küll oma kuuluvuse peatamisest, kuid kuna sellist protseduuri pole ühenduses ette nähtud, siis tõlgendavad kõik ülejäänud liikmed seda sisuliselt lahkumisena.

Evrazes moodustati 2000.a. Kazahstani, Kirgiisia, Tadžikistani, Valgevene ja Venemaa vahel ning Usbekistan liitus sellega alles 2006.a. jaanuaris. Nüüd, kaks pool aastat hiljem teatas president Islom Karimov, kes juhib Usbekistani kindla käega juba aastast 1990, et EvrazES on ebaefektiivne ühendus ning tema riik astub mängust välja.

Heitlik välispoliitika
Usbekistani välispoliitika on nagu kõik muugi selles riigis presidendi teha. See, et Karimov valitseb oma maad juba pea 19 aastat sisuliselt põhiseaduse vastaselt ning mittevabade valimiste abil, polegi hetkel oluline. Oluline on, et ta sõlmib liitusid ja lepinguid just nii, nagu hetkel kasulik näib.

Venemaa kontrollitavasse post-sovjetlikesse ühendustesse on Usbekistan kord kuulunud ja siis jälle mitte. Samuti nagu paljuski USA poolt spondeeritud ühendusse GUUAM, mis peale Usbekistani lahkumist lühenes ühe U võrra.

Samamoodi tekkis ja kadus USA lennuväebaas, mis loodi 2001.a. Afganistani naabruses paiknevasse riiki terrorismi-vastase kampaania käigus ning visati välja 2005.a. rahvarahutuste tagajärjel. Tunnistan, et siin kisub asi veelgi segasemaks kui muidu ning selget pilti, kelle mahitusel midagi toimus ning palju inimesi hukkus, pole selge.

Lääne lootused
Selge on aga üks. 2005.a. rahutuste mahasurumise järel pööras Usbekistan Läänele selja, pannes pahaks nonde manitsusi. EL viis sisse sanktsioonid, keelates nt Usbekistani eliidil sissesõidu oma territooriumile. Nüüd aga, paar päeva pärast seda, kui EL enamik oma sanktsioone maha võttis, teatas Karimovi Usbekistan oma ühistegevuse peatamisest EvrazES raames.

Kokkulangevus? Kuidas võtta. Venekeelne inforuum tuletab meelde Karimovi režiimi vanu patte, ingliskeelne meedia räägib lootustest. Põhiline lootus Euroopa jaoks on Usbekistani gaasiressursside ümbermeelitamine loodavasse Nabucco-nimelisse gaasijuhtmesse, mis peaks Kaspia mere energiavarusid tooma eurooplastele koju kätte EL oma toru kaudu. USA lootus on saada taas kasutada Usbekistani lennuvälju.

Lootusi on mitmeid ja mujalgi. Küsimus on aga selles, kas ja mida tahavad usbekid ise? Tuleb tunnistada, et katsed kohalikku meediat või pressiteateid jälgida ei anna eriti palju lisainfot. Nii jääbki vaid oletada. Üks võimalus on, et Usbekistan pöörduski läände.

Karmo Tüür
22.11.2008

Monday, November 24, 2008

Venevastasus

Kas mäletate traagilist hüüatust „Miks te meid ei armasta?“ Seda tõi tavaliselt kuuldavale kergelt vintis sovjetist suurvenelane, kes ääremaadel ootas endasse suuremat lugupidamist kui ta seda vääris. Kuid olgu, seda saavad vaid mäletada pisut vanemad lehelugejad.

Tänapäeval pole aga suurt midagi muutunud. Siiani ei mõista lai vene hing, miks impeeriumi endised äärerahvad nii jäärapäised peavad olema. Ning see mõistmatus valatakse sama traagilisse hüüatusse: „Me pole ju teile midagi halba teinud, miks te ometi niimoodi käitute?“

Lihtsa inimese emotsiooni võib ju isegi mõista. Teadmata või tahtmata mõista (ühis-)ajaloo keerdkäike, kaldub ta usaldama kooliõpikut, telepurgist ja kinolinalt räägitavat. Üleskutsed ajalugu unustada ja vaadata tulevikku on aga mõeldud vaid ullikestele, võrdudes soovitusega ärgata igal hommikul mälukaotuses.

Vastulöögirelv
Süüdistus venevastasuses on muutunud Venemaa välispoliitilises retoorikas arvestatavaks relvaks. Sel moel püüab Moskva näidata ennast ebaõiglaselt rünnatuna ja vastaseid paranoilistena. Vastased on aga kõik, kes pole jäägitult Venemaa poolt.

Venevastasuse uurijad räägivad, et esimesed ilmingud on juba sajandite-vanused. Parim näide olla olnud Inglismaa vaenukampaania XIX sajandil, mille too vallandas konkurentsi tõttu Afganistani vallutamisel. Briti propaganda kujutas toona venelasi barbaarsete asiaatidena, kellega ei saagi muidu asju ajada kui relva abil.

Mida edasi, seda hullemaks on aga selle teooria pooldajate meelest asi läinud. Nüüd on lugu koguni niikaugel, et venevastasusse on nakatunud lähimadki naabrid ja sugulased.

Naabrite reelikkus
Eriti teravalt võtab vene võimueliit seda, et vaenajate ritta on liitunud Venemaa nö orgaaniline osa Ukraina. Nimelt on nende meelest Ukraina soov rääkida omaenda ajaloost sügav häbematus. Eriti koletu on aga ukrainlaste soov kõnelda holodomorist ehk kohutavast näljahädast, mis laastas Nõukogude Ukrainat.

Samavõrra kohatu näib olevat poolakate poolt Katõni veresauna meenutamine, pribaltide kõnelused küüditamistest, ida-eurooplaste meenutused okupatsioonist ja vastuhakust. Gruusia käitumisest ma lausa ei räägikski, kui seda ei teeks Kremli esindajad ise.

Põhiline argument, mida Kremli-meelseil on välja käia, kõlab: „aga me kõik ju kannatasime“. Mis on ühtlasi absoluutne tõde. Me kõik kannatasime, mis aga ei tähenda, et me kõik peaksime vaikima. Või et ainult ühel osapoolel peaks olema õigus rääkida.

Kas Eesti ei võiks loobuda?
Olen viimasel ajal kuulnud mitme, Eesti suhtes positiivselt meelestatud välismaalase käest, et miks me ometi ei võiks kuidagi loobuda. Et Venemaad me ei muuda niikuinii ja võiksime pigem keskenduda oma asjadele. Kõlab nagu mõistlik soovitus, kas pole?

Ainult et see on sama adekvaatne soovitus kui öelda Venemaale, et nad võiks ometi kord unustada oma fantoomvalud kunagises impeeriumis. Et lõpetagu venelaste minevikust tulenevate eriõiguste rõhutamine ning vaadaku ometigi tulevikku. Või siis soovitus juutidele, et jätku ometigi oma jonn holokausti ja oma riigi loomise teemal. Või et ... näiteid oleks veel peoga.

Lõpetuseks aga olgu öeldud, et ega ka selles aspektis pole Venemaa erand. Enda-vastasust tajuvad teisedki. Anti-amerikanismi ja anti-semitismi kõrval on veel muidki. Ka Eestile endale on tihti omane vaadata igat Venemaa tegu ja väljaütlemist kui eestivastast käiku.

Ahjaa – neile, kes seda lugu vene keelde tõlkida soovivad. Pealkirjas ja loos peetakse silmas mõistet antirossiiskost’, mitte antirusskost’. See on äärmiselt oluline vahe. Esimene tähendab sisuliselt Venemaa kui impeeriumi ideest kantud riigi mineviku suhtes kriitiline ning tuleviku osas ettevaatlik olemist. Teine tähendaks aga vene kultuuri ja selle kandjate vastu olemist – seda aga palun ilmaasjata mitte pähe määrida.

Karmo Tüür
23.11.2008

Wednesday, November 19, 2008

Eesti-Vene suhted laiemas raamis

Me ei saa valida perekonda, kuhu sünnime. Samuti ei saa me valida oma naabreid. Tihtipeale peame hoopis kasutama neid naabreid, kirjeldamaks omaenda asukohta. Mõnigi kord peab võõrsil Eestist rääkides täpsustama, et see on riik Venemaa ja Soome kõrval.

Sellised suurepärased sõnad kõlasid 6.novembril seminaril, mis oli pühendatud Euroopa Liidu ja Venemaa suhetele. Sõnade lausujaks oli ürituse peakorraldaja Mall Hellam, Avatud Eesti Fondi juhataja.

Kogunes äärmiselt väärikas seltskond. Ainuüksi presidente oli kohal kolm – Eesti president Toomas Hendrik Ilves, endine Soome president Martti Ahtisaari ning eelmine Läti president Vaira Vike-Freiberga.

Toimumiskohaks valitud värske hotell Euroopa lisas juba ainuüksi oma nimega kogu asjale sobiva aura. Asjaolu, et moderaatoriks oli Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Andres Kasekamp, ainult rõhutas toimuva kõrgetasemelisust. Ning see, et toimunut oli võimalik samaaegselt jälgida internetis, andis kübekese innovatiivsust, mida me viimasel ajal niiväga otsime.

Kadri Liik Kaitseuuringute Keskuse juhina tõi välja Eesti olukorra. Et Venemaa naabrina on Eestil ja laiemalt Ida-Euroopal suhetes Venemaaga probleeme, mida Lääne-Euroopa ei ole. Ning et Euroopa tervikuna peab õppima olema suhetes Venemaaga järjekindel.

Moskvale tuleb selgeks teha, et too peab kinni pidama omaenda lubadustest – nt Gruusia rahuplaanist. Vaatamata sellele, et Venemaa välispoliitika on „diili-põhine“, tuleb järjekindlalt selgitada, et kolmandad riigid ei saa olla diili objektiks.

Ka Poola tuntud politoloog Aleksander Smolar kinnitas, et Euroopa Liidu siseselt on erinevusi suhtumises Venemaasse – tegu on mälu mõjuga poliitikale. Ta lisas, et Venemaa räägib mõjusfääride keeles. Kui Euroopa elab XXI sajandis, siis Venemaa näib olevat kinni jäänud XIX sajandi mõttemudelitesse.

Kuulsa rahusobitaja Martti Ahtisaari seiskohad olid oodatult leebemad. Venemaa ja Lääs pole üksteisele ohtlikud, vähemalt mitte sõjalises plaanis. Kuid ka tema tunnistas, et Venemaa eneseõigustuslik retoorika Gruusia konfliktis on kohatu. Võrrelda Abhaasia ja Lõuna-Osseetia juhtumeid Kosovoga ei saa kasvõi seetõttu, et Kosovo näol oli tegu ÜRO kontrolli all oleva territooriumiga.

Georg Soros, maailmanimega finantsist ja filantroop, rääkis sellest, et Euroopa Liit vajab suhetes Venemaaga eelkõige ühist energiapoliitikat. Ning et Venemaa olukord võib praeguse finantskriisi tulemusena jalata muutuma, kuna üha kasinamaks jääb Moskva võimalus riigisiseselt ümber jagada naftarahasid ning pettunud rahvas võib hakata tahtma muudatusi.

Toomas-Hendrik Ilves tuletas meelde, et me võtame pahatihti edu liigagi loomulikuna. Maailm meie ümber on muutunud, 1991-a järgne süsteem on kokku varisenud. Kui peale NLiidu lagunemist võisid Venemaa naabrid otsida oma arenguteid karmata sõjalist sekkumist, siis peale 08.08.08 on see kindlus kadunud.

Euroopa Liidul aga sisuliselt pole poliitikat oma naabrite suhtes. Olukorra jaburust näitab kasvõi see, et Venemaal on lihtsam saada EL-viisat kui Gruusias või Ukrainas.

Kõik need mõttekillud on vaid ülilühike kokkuvõte. Kuid pole hullu, kui kellelgi on tõsisemat huvi, siis Avatud Eesti Fondi
kodulehel on olemas nii toimunu kokkuvõte kui videosalvestus.

Karmo Tüür
13.11.2008

Sunday, November 16, 2008

Разбор полётов: USA presidendivalimiste tulemused


Loomulikult pidi meiegi meeskond jõudma aruteluni USA presidendivalimiste tulemuseni. Ehkki - tuleb meelde tuletada, et USA president pole veel vahetunud ja tehniliselt võttes pole veel valimisedki läbi saanud.


Kuid nii ehk teisiti on USA ja pea kogu maailma esikaantel uus nägu - Barack Obama. Paljude jaoks oleks teise kandidaadi võit olnud mugavam, kuna tegu oleks olnud suhteliselt tuntud suurusega. Nüüd on aga tegu muu maailma suhtes tegu koguni kahe tundmatuga - mida teeb uustulnuk ise ja kui suur saab olema tema kogenud abi (Joseph Biden) mõju USA välispoliitikale.


Paraku on selle tulevase ja tundmatu suhtes üles köetud meeletud ootused. Nii USA siseselt, kus lootus muutusse on muutunud peaaegu et uueks usundiks, nii ka mujal maailmas vaadatakse Valge Maja poole uue lootusega. Paraku on aga uue poliitika lootusi maailmas olnud varemgi ...


Stuudios ikka saatejuhiks Jevgenia Garanža, ekspertideks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki R4 veebiarhiivis miskipärast puudub 2008.a.).

Thursday, November 13, 2008

Kaasmaalase kaardike


Meie ees saavad lähiajal seisma huvitavad valikud. Kas hakata ametlikult kaasmaalaseks või mitte.

Suve keskel kirjutasin juba sellest, et me kõik – või vähemalt enamik meist – on nii ehk teisiti Venemaa kaasmaalased. Nüüd on asi aga jõudmas sammukese edasi. Või õigemini mitte enam sammukese, vaid väga tõsise sammu võrra.

Venemaa Föderatsiooni seadusloome masinas on ette valmistamisel tekst, mille kohaselt kavatsetakse hakata välja andma vastavaid tõendeid. Ehk siis luuakse seesama kaasmaalase kaardike. Või kuidas iganes see spravka saab olema nimetatud.

Võib küsida, et no mis siis – no antakse kohalikust saatkonnast siinsetele võitlevatele kaasmaalastele veel mingi paber kätte ja mis siis? Aga asi selles, et seekord on mõeldud välja ka terve ports präänikuid, mis võivad olukorda muuta.

Prii piiriületus
Värskelt-küpsetatud kaasmaalane saab – vähemalt teoreetiliselt – osa tervest reast hüvedest. Alates keelelisest-hariduslikust-kultuurilisest kuni humanitaarseni välja. Kujutan ette, et senine loetelu jätab enamiku potentsiaalsetest kaasmaalastest külmaks.

Kuid ettevalmistatavas seaduses on üks punkt, mis võib osutuda paljude jaoks otsustavaks. Nimelt paragrahv 13 (mis huvitav arv, kas pole) sätestab, et kaasmaalane saab siseneda Venemaale ja seal ringi liikuda samadel alustel Venemaa kodanikuga. Ehk siis kehtestatakse sisuliselt viisavabadus neile, kes võtavad saatkonnast välja vastava papri.

See, et toosama kaasmaalase tõend annab õiguse ühtlasi ka Venemaale ümber asuda ja saada lihtsustatud korras sealne kodakondsus jne, polegi niivõrd oluline kui seesama omapärane viisavabadus.

Venemaa on taotlenud üpris agressiivselt viisavabadust Euroopa Liiduga. Ühepoolselt muutis ta osa Eestimaa elanikest viisavabadeks – need nn hallipassimehed. Nüüd on siis järg tavakodanike käes.

Uksed valla mõlemale poole
Olen erinevate uuringute raames üpris tihti kuulnud, eriti piiriäärsete elanike käest: „oh poleks ometi seda piiri koos tüütu ja tülika viisaga“. Et kui seda kõike poleks, siis läheks ikka küll. Mitte päriseks, aga no vähemalt huvi korras käiks uuesti nooruse radadel. Ja jummala eest, mis selles soovis paha on? Kuid nüüd asjaolud muutuvad.

Seda va kaasmaalase tõendit ei hakata ju ometigi väljastama nagu uut süstalt narkomaanile – et tasuta ja võimalikult anonüümselt. Ei, selleks pead sa ise ennast priitahtlikult üles andma.

See aga tähendab, et Venemaa hakkab koostama vastavaid andmebaase. Nendest inimestest, kes elades lähivälismaal, kuid soovivad kõigest hingest olla sõber ja liitlane. See aga tekitab vägagi huvitavaid mõtteid. Vean kihla, et vastavate eriteenistuste mehed mõlemal pool piiri panevad juba valmis uusi kaustade virnu, mahutamaks uue ja põneva info lademeid.

Kaasmaalaste kaitse
Kuna seesama seadus paneb Venemaale peale ka kohustuse oma kaasmaalasi igakülgselt kaitsta, siis muutub asi aina vahvamaks. Kaasmaalaste kaitse, eriti piiriäärsetes alades – kas see ei tule kuidagi tuttav ette?

Tõsi küll, Venemaal endalgi leidub kommentaatoreid, kes räägivad, et taoliste eksperimentidega tuleb ettevaatlik olla. Et Venemaa, üritades sel moel „pehmelt“ laiendada oma mõjuvõimu – loe: seaduslikku alust sekkuda lähivälismaa ellu – võib saavutada vastupidise efekti. Et needsamad piiririigid, kes enim asjasse puutuvad, võivad seda kõike võtta mitte pehme hõlmamise, vaid terava sekkumisena.

Lõpetuseks aga tekib üks hoopis siivutu küsimus. Huvitav, kui palju hakkab mustal turul maksma Eesti Vabariigi pass koos Venemaa kaasmaalase tõendiga? Esimene avab ju ukse nii Euroopasse kui nüüd ka USA’sse, teine aga laiadele idaväljadele.

Karmo Tüür
22.10.2008

Wednesday, November 12, 2008

Lenin maetakse 2010?


Teen väga enesekindla näoga pakkumise - Lenin maetakse aastaks 2010. Millest seda järeldan? Õige mitmest asjast.

Kõigepealt aga pisut taustajuttu. Sellele matmisele leiab Venemaa ühiskonnas nii tugevat vastuseisu kui ka poolehoidu. Matmist on nõudnud väga erinevad tegelased ja ühendused. Loomulikult on matmise poolt olnud nn parempoolsed e liberaalsed jõud, aga ka nt LDPR. Tuntuim matmise pooldaja on ilmselt olnud Mihhail Gorbatšov.

Vastaseid leiab aga põhiliselt ühest laagrist – endiste ja praeguste kommunistide hulgast. Oma vastavates avaldustes kinnitavad kommunistid, et rahvas on nende poolel ja ei luba sellist sigadust korda saata. Paraku on KPRF toetajaskond aga paratamatult hääbuv ja nende katsed punaseid tähtpäevi rõhutada üha mannetumad.

Kuid vaatamata kõigil poliitilistele mängudele tuleb tunnistada, et Lenin on osake Venemaa ajaloost ja oma praeguses asukohas lihtsalt harjumuspärane. Iga sisseharjunud asja muutmine aga tekitab paratamatult vastuseisu.

Mõttega harjutamine
Selle vastuseisu kahandamiseks on vaja tasapisi muuta narratiivi ehk lugu, mis ümbritseb Leninit ja tema hauakambrit. Väidan, et selline loo-muutmise tegevus on hakanud peale juba ammu. Siia alla käib nii avalikkuse harjutamine teisaldamise mõttega kui ka objekti enda marginaliseerimine.

Mõttega harjutamist korraldatakse aastaid. Aeg-ajalt tõstetaks matmise ja ümbermatmise teema üles, et korduv-ärrituste abil saavutada tuimenemist. Kremli-äärsete teisaldamise peaprooviks võib rahumeeli nimetada tsaariperekonna säilmete ümbermatmist kui muid analoogseid toiminguid, mida viimastel aastatel Venemaal ohtralt toimunud on.

Meeldetuletuseks – peale ühe matmata surnu leiab Moskva peaväljaku äärest ka hulganisti maetuid. Kuulsa kolksuga lõppenud matus (Leonid Brežnevi matus 1982.a.) ei jäänud küll viimaseks, kuid 1985.a. sängitati Kremli lähedal mulda viimane kadunuke – Konstantin Tšernenko. Aastake varem paigutati Kremli müüri sisse viimane põrm – selleks oli Dmitri Ustinov.

Marginaliseerimine
Vean kihla, et paljudele noorematele lehelugejatele ei ütle need nimed enam eriti midagi. Ning see pole teisiti ka Venemaal. See unustamine muudab tulevase ümberviimise ainult lihtsamaks. Jeltsini ajal kaotati ära ka turismiatraktsioon ehk iga-tunnine vahtkonnavahetus mausoleumi ees.

Marginaliseerimise näiteks võib tuua ka viimaste suurpidustuste korraldamise Punasel väljakul. Enam ei roni tähtsad onud enese positsiooni tõstmiseks jalgupidi hauakambrile (muuseas, sellel käitumisel oli ka rituaalne tähendus). Mausoleum on enamasti kaetud mingi sirmiga, viies selle märgiliselt nii-öelda ära.

Ka mausoleumi külastamise võimalust piiratakse järjest, vähendades nende inimeste hulka, kellel on kadunukesega nö isiklik kogemus. Muuseas, Kremli
kodulehelt ei leia te kogu selle nõukogudeliku nekropoli kohta mingit infot.

Peale kõige muu tuleb arvesse võtta ka õigeusu kiriku järjest kasvavat rolli Venemaal. Kiriklike põhimõtete kohaselt on taoline matmine algusest peale olnud üks riivatu tegu ja ümberviimine kalmistu pühitsetud mulda ainuke õige ja jumalale meelepärane tegu.

Viimase killukese sellesse infopilti andis hiljuti tagasihoidlikult läbi jooksnud infokilluke, et rajamisel on vastav memoriaalkalmistu, kuhu nähakse ette kohad ka Kremli surnud asukate jaoks. Kalmistu valmib 2010 aastaks, nn Suure Võidu 65 aastapäevaks.

Nii et pannes kokku mitu mosaiigitükki, võtan ma julgelt väita, et Suur Lenin saab lõpuks maamulda. Ehk astub Venemaa sellega ka sammukese lähemale oma ajalooga leppimise suunas. Mida ka meile kõigile soovin.

Karmo Tüür
10.11.2008

Monday, November 10, 2008

Medvedevi läkitus


Uus mees on kõnelenud – kas on ka uus mõtteid? Ehkki Dmitri Anatolievitš Medvedev on Venemaa Föderatsiooni presidendi ametis olnud juba pool aastat, võib teda siiski pidada veel uueks meheks. Kasvõi seetõttu, et alles nüüd pidas ta ühe Vene presidendi olulisema kõne – läkituse Föderatsiooninõukogule. Lihtsamal öeldes kõne olukorrast riigis, mida president peab kord aastas pidama.

Vaatlejad kippusid küll ütlema, et tegu oli justkui kahe eri kõnega. Üks osa, mis oli pühendatud välismaailmale ja teine osa, mis rääkis siseasjadest.

Karmid sõnad välismaailmale
Välisteemal rääkides jäi põhiliselt kõrvu näpuga näitamine välisvaenlase peale. Hääles kumedat metalli, rääkis Medvedev sellest, kuidas nii maailma raputava finantskriisi kui Kaukaasia konflikti taga paistab üks allikas – Ameerika Ühendriigid.

Täpsemalt küll, Medvedev nimetas selleks USA praegust administratsiooni. Siit võib ka otsida vastust küsimusele, et miks Venemaa president oma pöördumist tükk aega edasi lükkas. Kõne peeti USA presidendivalimistele järgneval päeval.

Küünik võib siit järeldada, et Venemaal oodati, kas ikka praegune, vabariiklaste kontrolli all olev administratsioon lahkub ametist. Ning kui sai selgeks, et lahkub, siis paiskas ka välja süüdistused. Sellega justkui andes mõista uuele Valge Maja meeskonnale, et uute meestega saab uut moodi rääkida ning kõik saab korda.

Multipolaarsus kui lahendus?
Tuleb tunnistada, et ega Medvedev rääkinud ainult probleemist, vaid pakkus välja ka lahenduse. Selleks on multipolaarsus. Sama lahendus, mida Venemaa on juba jupp aega soovitanud. Et kui kaob ära ühe osapoole ülemvõim ja areenil saab olema palju erinevaid mängijaid, siis saabub stabiilsus.

Venemaa enda muutuvat rolli ja eneseteadvust tähistas parimal moel üks lühike lause, mis kutsus esile kohese tugeva aplausi. „Me ei kavatse taganeda Kaukaasias.“ No ja siis veel rakettide paigutamine Kaliningradi ja muu pudi-padi.

Siseriiklikel teemadel kõneles Venemaa president palju inimlikumal toonil. Tõsi küll, ka siin tõi ta välja vaenlase. Seekord bürokraatia. Bürokraatia kollitab äri, üritab kõik kontrollida, suruda kõike riigi rüppe. Et Venemaal on riigiaparaat suurim tööandja, aktiivseim kirjastaja, parim režissöör, ise endale kohus, ise endale partei ja ise ka rahvas.

Juristi usk seadustesse
Selle kolliga võitlemiseks tuleb kirjutada häid seadusi. Pole midagi teha, Medvedev juristina usub seadusetähe jõusse. Aga ka sellesse, et põhiseaduse kallale minna ei maksa. Vähemalt ei tohi seda nimetada põhiseaduse reformiks, vaid korrigeerimiseks. Seega mitte reform, vaid kohendamine. Mis siin vahet, seda otsustagu igaüks ise.

Kõlavaimad ideed olid ehk presidendi ja parlamendi volituste pikendamine neljalt aastalt kuuele. Peale selle tuli peotäis ettepanekuid valimiskorralduse osas. Enamiku ettepanekute mõte oli, et tuleb suurendada väikeorganisatsioonide kui kodanikuühiskonna aluse rolli.

Eriti põnev oli aga see osa, kus Medvedev rääkis Vene rahva väärtustest. Nendest väärtusnormidest, mis kogu Venemaa riiklikku olemist ja olemust määravad.

Venemaa muutumatud väärtused
Õiglus, vabadus, inimelu väärtus jne. Kõik need on ju täiesti tõsised ja toredad sõnad, ehkki kriitilise pilguga Venemaa ajalugu vaadates ja praegusi väärtushinnanguid uurides ei saa küll öelda, et taolised põhimõtted ka elus kuigi tihti rakendamist leiavad.

Eriti torkas silma nende väärtuste loetelus üks mõte. Nimelt väikerahvaste kaitse. Ning see, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamine oli just selle väikerahvaste kaitse elav näide. Pole midagi teha, kuid koheselt tuli meelde see, kuidas Vene ajaloo õpikute kohaselt on Venemaa laienemine toimunud. Ikka niimoodi, piirirahvaid vabastades.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Et uus mees küll, aga põhimine pole muutunud.

Karmo Tüür
10.11.2008

Sunday, November 2, 2008

Разбор полётов: Valgevene

Seekord siis kõne all Valgevene. Kas Valgevene mõningad sammud Läänele meelepärases suunas tähendab seda, et Lukashenka on muutumas liberaaliks? Miks Valgevenes ei toimi opositsioon - või järsku ei peagi seda olema?

Kas saab toetada Valgevenet, avaldamata toetust režiimile? Miks Gruusia puhul on see võimalik ja Valgevene puhul oleks justkui raskendatud?

Valgevenel näikse olevat vaid kaks varianti - liikuda Venemaa poole või siis hoopis otsida tuge Läänelt. Aga järsku on olemas ka kolmas tee - muutuda normaalseks ja iseseisvaks riigiks?

Stuudios ikka kolmik Garanža-Tiido-Tüür. Saateks ette valmistudes konsulteerisin Valgevene suunal tegusa Silver Meikariga, keda soovin siinkohal eraldi tänada!

Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki R4 veebiarhiivis miskipärast puudub 2008.a.).