Monday, April 30, 2007

Propaganda mitu palet

Süütu ladina-tüveline sõna propaganda on väändunud tavakasutaja jaoks millekski pahaendeliseks. Ükskõik, kas tegu on nö positiivse propagandaga (millegi eest) või negatiivsega (millegi vastu), sunnib see sind mõtlema millestki teisiti. See on sinu mõtetega mängimine ning kellele ikka meeldib manipuleeritav olla.

Laskumata liiga sügavale põnevasse propaganda-teooriasse, tõden lihtsalt, et hetkel on Eesti vastu käimas propagandakampaania. Levitajaks ei keegi muu kui meie armas idanaaber. Kampaania keskseks elemendiks nn pronkssõduri ümber toimuv. Sihtgruppideks nii välismaailm, siinne, kui ka Venemaa enda elanikkond – ja see viimane on tegelikult mitte viimane, vaid põhiline, kellele suunatakse mängu põhisraskus.

Mõned stiilinäited
Taolises kampaanias on võimalik kasutada väga erinevaid võtteid, alustades nn infomürast, tõlkehäiretest, jätkates mõistete teadliku valekasutamisega ja lõpetades räige lausvalega.

Enamik inimestest ei tarbi ju infot otse, vaid läbi vahendajate, eelkõige meedia kaudu. Info paigutamisel ühest (keele-)ruumist teise toimub alati mingi moonutus, mõnikord on see aga tahtlik. Stiilipuhas näide on pronkssõduri „tervislik olukord”. Eesti poolt väljastati teade, et mälestusmärk võeti osadeks, vene inforuumis teatati aga, et kuju saeti tükkideks. Tahtmatu tõlkeviga? Võimalik.

Mõistete vahetamise ehk tuntuimaks näiteks on ammu kasutusel olev näide, kus räägitakse inimõigustest, ehkki tegelikult on tegu poliitiliste e. kodanikuõigustega (nt võimalus osaleda valimistel).

Faktide teadlik valekasutuse näiteks sobib Tallinnas rüüsteretke käigus surnukspussitatud Venemaa Föderatsiooni kodanik. Temast on saanud Moskva saatkonna ees piketeerivate uuspatriootide suus II Maailmasõja uus kangelane. Mees, kes hukkus, kaitstes Pronkssõdurit, Suur Võidu mälestust.

„Fašism” kui supernäide
Lausa õpikuvääriliseks näiteks tuleb aga pidada seda sõna, millega hetkel eestlasi märgistatakse – fašist. Tõsi küll, sellega lajatatakse ka nö omadele. Nii näiteks kõlab sama sõna Venemaa enda meeleavaldustel, kui neid tuleb laiali ajama sealne eriüksus. Või siis saab fašisti-templi otsaette mõni ebameeldiv bürokraat. Ühesõnaga – see on muutnud omamoodi märksõnaks, millega sildistada kõike ebameeldivat, igat vastalist.

Mis aga selles sõnakeses siis nii erilist on? Aga just see infomoonutus, mõiste sisuline väärkasutus. Masskasutuses räägitakse fašistlikust Saksamaast ja selle võitlejatest ehk fašistidest. Häda on aga selles, et taolist imelooma pole olemas olnud. Tegu oli natsionaal-sotsialistliku Saksamaaga, kellega sotsialistlik Nõukogudemaa suurepäraselt läbi sai ja suisa liitlane oli. Kuni selle hetkeni, mil senise sõpruse asemel sai kasulikumaks vaenlane olla.

Aga oh häda – ei saanud ju nõuka-propaganda teist sotsialistlikku riiki vaenlasena näidata, olgugi et natsionaal-sotsialistlikku. Nii võeti selle asemel kasutusele asendusmõiste fašism. Ehkki Saksamaal toimuval polnud Itaaliast pärit poliitilise riigikorraldus-süsteemi „fašismiga” suurt midagi pistmist.

Appi tuli kinokunst, mida Lenin olla ilmselt mitte ilmaasjata nimetanud kõige olulisemaks kunstliigiks. Ja ennäe, kui nõiaväel sai üks mõiste endale uues sisu ning asus elama juba täiesti uut, iseseisvat elu meie kõigi peades.

Kuid tagasi meie juurde. Mis kogu tolle propagandakampaania taga on? Sellele vastamiseks läheks vaja veel vähemalt uut lugu, kui mitte tervet seeriat. Soovitan aga mõelda hoopis teise küsimuse üle. Mida meie ise teistmoodi teeks, kui meie hoida ja kaitsta poleks mitte Eestimaa, vaid Venemaa? Peale seda, kui olete vastuse välja mõelnud, mõelge uuesti – kas me ikka teeks seda?

Karmo Tüür
30.04.2007

Friday, April 27, 2007

Vene meedia Pronkssõduri teemal

Venemaa Föderatsiooni massimeediast on sisuliselt oluline vaid telepilt, sellest omakorda paar üle-Venemaalist riikliku telekanalit, nagu 1.kanal, RTR ja NTV. Nende telepildis domineeris veel hommikul ülevaade eilsest põhiuudisest – president Putini aastakõnest. Selle kõrvale tõuseb aga igas uudiseblokis ühe põhiuudsena Eesti, täpsemalt nn pronkssõduri küsimus. Tõsi küll, sealses kõnepruugis „voin-osvoboditel’” ehk sõdur-vabastaja.

Tallinnas on kohal vähemalt kaks võttegruppi, kelle öiseid kaadreid politsei jõuvõtetest – arreteerimistest, posti külge aheldatud kodanikust jne - ja purustatud vitriinidest näidatakse üha uuesti ja uuesti. Saateks kõlab sõnum, et toimuv on reaktsioon protesteerijate laialiajamisele. Iseloomulik oli lõik, mille kohaselt „olles ärritatud politsei tegevusest, asusid pronkssõduri kaitsjatega mitte-seotud noored purustama kõike, mis ette sattus, loopides kivide ja süütepudelitega politsei peakorterit” http://www.vesti.ru/doc.html?tid=40252&cid=1

Venemaa-poolse reaktsioonina ilmuvad üleskutsed välisminister Lavrovilt, VF parlamendi mõlema koja väliskomisjonide esimeestelt ja teistelt, kes soovitavad üksteise võidu otsustavalt reageerida, katkestada diplomaatilisi suhteid jne. Nö rakendusliku meetmena räägitakse Kamtšatka kaubandusettevõtetest, kes eemaldavad müügilt Eesti päritolu kaupu ja loodavad, et nende algatus leiab järgimist.

Tuleb möönda, et telekommentaatoritega haakuvad ka muu rääkiva ja kirjutava meedia esindajad, isegi need, kes on säilitanud Kremli suhtes kriitilise meele ja sõna. Ka nende sõnum kõlab umbes nii: „me mõistame eestlaste solvumist Stalini suhtes, kuid mis puutub siia nõukogude sõdur, kes kannatas samamoodi”.

Need vähesed allikad, kes räägivad nt Himki aktsioonist, kasutavad pealkirju nagu „Moskva-lähedane Tallinn” http://www.newizv.ru/news/2007-04-27/68728/

Kokkuvõtvalt – Venemaa ajakirjanduse suhtumine on üheselt hukkamõistev, varieerub vaid tonaalsus ja erinevate üleskutsete teravusaste. Seni terevaimaks on olnud räige-sõnalise telekommentaatori Mihhail Leontjevi üleskutse panna taastatud kuju kõrvale üles tank. http://www.radiomayak.ru/player.html?mode=0&aid=26729&id=19456

Karmo Tüür
27.04.2007 12:05:23

http://www.levada.ru/press/2007042601.html

Venemaa arengutsüklid

Venemaa arengus on saabunud tume etapp – nii väidab USA üks tuntumaid mõttekeskusi Stratfor.

Tolle mõttekoja klientideks on erinevad valitsusasutused, enamik toodangust pole mõeldudki laiale ringkonnale tasuta levitamiseks. Õnneks aeg-ajalt lastakse midagi ka lihtsurelike silme ette. Nii ilmus mõni päev tagasi kirjatükk „The coming era of Russia’s dark rider” (ligilähedane tõlge - saabumas on Venemaa tumeda ratsaniku ajajärk)

Väga lühidalt – Venemaa ajaloos saab välja tuua teatud tsükleid. Kõik algab kaosest, mille järel saabub nn valge ratsanik, kes toob Venemaale pääsemise. Seejärel saabub tumeda ratsaniku ajajärk ja tsükkel lõpeb kurnatusega.

Taoline tsüklilisuse teooria pole ise-enesest midagi uut. Erinevaid tsüklite või lainete mudeleid on välja pakutud küllaga, mõni üritab mõõta pikemaid, mõni lühemaid arengutsükleid.

Kõnealune, Stratfori kaasautori Peter Zeihan poolt pakutu eristub mõningase ilukirjanduslikkusega. Loomulikult polegi taolise lühikese (vaid mõned napid leheküljed) formaadi raames võimalik eriti pikalt teoretiseerida, kuid seda lühem ja mõistetavam on autori mõttekäik.

Neli etappi
Tsüklit alustav kaos, rahvuslik katastroof võib olla põhjustatud Venemaa enda juhtimis-suutmatusest või sissetungist väljastpoolt. Näideteks mongoli invasioon, segaduste aeg XVII sajandi alul, kaotus I Maailmasõjas. Viimatine kaos kestis Nõukogude Liidu lagunemisest kuni 1998.a. finantskriisini.

Sellisel ajal asub vene rahvas meeleheitlikult ootama-otsima „valget ratsanikku”. Ja kui midagi ikka väga tahetakse, siis see ka saabub. Oodatu ei pea tooma mitte rikkust ja vabadust, mida lääne inimene eeldaks. Venemaalane ootab stabiilsust. Koos tubli annuse optimismiga tulija seda ka pakub. Näiteks kaks vene „Suurt” – Katariina ja Peeter. Hiljem Lenin, nüüd siis Putin.

Kolmandaks etapiks on nn tumeda ratsaniku ajastu. Seda tegelast ei koorma enam valge ratsaniku idealism, valgustus-ja uuenduse ideed. Tume ratsanik taotleb juba midagi palju selgemat – riiklikku julgeolekut. Parim näide on ilmselt Stalin. Paradoksaalselt muutub nii mõnigi kord valge ratsanik ise enda vastandiks peale seda kui on saanud aru, et tema poolt soovitu ei realiseeru nii lihtsalt, vaid võib koguni ohustada Venemaad selle senisel kujul. Taoliseks muutuja näiteks toob autor Ivan IV, keda hiljem tunti juba kui Ivan Julma. Sise-opositsioon surutakse julmalt maha, majandus allutatakse riigile, tõtatakse kindlustama impeeriumi piire. Tavaliselt tähendab see viimane sõda – nii olla Katariina Suur öelnud: „Mul pole muud võimalust oma piiride kaitseks kui nende laiendamine”

Ning lõpuks, neljandaks saabub laienemise ja sisemise tugevdamise järgne pohmelus. Saavutatud korda ja uusi territooriume ei suudeta korralikult hoida. Uued juhid, kes tulevad peale tumedat ratsanikku, üritavad küll olukorda kontrollida, kui neil pole selleks vahendeid. Peale Stalinit tulid valearvestusi tegev Hruštšov, vaevu teadvusel olev Brežnev, auti-mängitud Gorbatšov ja pidevalt purjus Jeltsin. Nii sündis uus kaos ja algas uus tsükkel.

Pimeda aja algus?
Algselt tüüpilise valge ratsanikuna alustanud – rahva poolt oodatud ja idealiseeritud – Putin on muutumas. Autori meelest sai murdekohaks 14.-15. aprilli demonstratsioonid, mille võimud otsustasid demonstratiivselt laiali peksta. See oli Putini valik, ta otsustas astuda oma rahva vastu, kindlustamaks riiklikku julgeolekut.

Kogu selle teooriaga võib ju laias laastus nõustuda. Loomulikult on siis oma puudused, liig-julged üldistused jne – kuid ükski teooria ei ole kunagi ideaalne.

Ainus, millega võib ilmselt mitte nõustuda, on sündmus, mida võib tõlgendada Putini muutumise hetkena. See hetk, mil rahva ootuste prints, valge rüütel, muutus oma vastandiks. Mina pakuksin selleks Jukose hävitamise. Avameelse, küünilise, jõhkra ja demonstratiivse hävitamise. Hodorkovski istumapanek ja tema kompanii ülevõtmine teenis täpselt sama eesmärki nagu „mitte-nõusolijate” marsi laialipeksmine. See oli hoiatus teistele – ärge mitte mõelgegi. Kes ei allu, see on vaenlane. Vaenlasele aga armu ei anta.

Karmo Tüür
19.04.2007

Wednesday, April 25, 2007

Jeltsini pärand

Kirjutasin täpselt sama pealkirjaga loo seitse aastat tagasi, nädalake enne 2000. aasta presidendivalimisi. Toona jõudsin järelduseni, et uue võimu põhiülesandeks on tõestada: ta on Boriss Jeltsini pärandist prii.

Nüüd, päev pärast Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini surma, proovin koos Peterburi kolleegiga möödunut üle vaadata. Millise Venemaa pärandas Jeltsin oma kaasaegsetele ja kas tema alustatu on püsinud.

Sisepoliitika
Jeltsini-aegset Venemaa Föderatsiooni iseloomustasid lõdvad sidemed, kubernerid olid sisuliselt isevalitsejad, alluvus keskvõimule nullilähedane. Nüüd on olukord muutunud, kuberneride allutamise viimane samm oli nende muutmine Kremli määratavaks.

Teine märksõna – oligarhid. Jeltsini tagasivalimise järel muutus mitu neist ülirikkaks ja kõikvõimsaks. Nüüdseks on enamik neist tasalülitatud, kuid põhimõtteliselt pole n-ö favoriitide süsteem kuhugi kadunud, see muudeti lihtsalt kontrollitavaks.

Enamikku raskustest kirjeldati Jeltsini ajal kui ajutisi, tulenevaks üleminekuperioodist. Uue presidendi sõnul on üleminek lõppenud.

Ühtlasi on lõppenud n-ö sotsiaalse riigi projekt, mõjule pääsesid liberaalsed ideed. Venemaa sotsiaalpoliitika muutub üha enam inimese enda toimetulekule orienteerituks.

Kui Jeltsini ajal kirus rahvas riiki ja presidenti, kirub ta nüüd vaid riiki. Suurimaks muudatuseks võibki pidada seda, et positiivne suhtumine riigipeasse tasakaalustab traditsioonilist sallimatust režiimi suhtes.

Välispoliitika
Venemaa välispoliitilistes tekstides on alati prioriteedina kirjas SRÜ, mis loodigi Jeltsini ajal ja osavõtul. Siiski pole Moskva poliitika selles suunas kunagi olnud kuigi selge ja järjepidev. Pole seda nüüdki.

Niisama ebamäärane ja vasturääkiv oli Jeltsini Euroopa-poliitika. Putini ajal, pärast ELi laienemist on siia ilmunud selgust, valitud välja nn strateegilised partnerid (nt Saksamaa).

USA roll Venemaa poliitikas on olnud läbi aegade üks vasturääkivamaid. Jeltsini ajal oli USA nõunikel suur mõju Venemaa sisepoliitikale, mis põhjustas tulist viha kodumaal. Nüüd demonstreerib Kreml üha suuremat soovi osaleda maailmavalitsemises võrdselt USA ja ülejäänud G8 liikmetega.

Balti küsimus pole kunagi ametlikule Venemaale kuigi oluline olnud. Jeltsin küll toetas Balti riikide iseseisvuspüüdeid, kuid lubas endale vajadusel näpu viibutamist. Putini aegu on suhted jahenenud, kohati suisa teravnenud.

Kokkuvõtteks
Jeltsinilt Putinile pärandatud Venemaa Föderatsioon oli küll sumbuurne, kuid siiski pluralismi ja avatust toetav. Praegune Venemaa aga ilmutab sisemise tugevnemise ja välise jäigastumise märke.

Näib, et vabaduse ja korra määr on Venemaal omavahel kuidagi seotud. Jeltsini ajal oli Venemaal ohtralt vabadusi, kuid vähe korda. Nüüd aga näikse korda rohkem olevat...

Nii et uus võim on tõestanud: ta on Jeltsini pärandist prii.

Dmitri Lanko, Karmo Tüür, Akadeemiline Balti ja Vene Uuringute Keskus
24.04.2007

Thursday, April 19, 2007

Ukraina – kas see on revolutsioon?

Rahvas on tänavail, lehvivad lipud ja kõlavad loosungid. Ukraina poliitpada podiseb taas, tõmmates endale pilke lähedalt ja kaugemalt. Mis seal siis toimub, alles ju nad madistasid, said endale meelepärase presidendi?

Vastus sellele mis-küsimusele on isegi suhteliselt lihtne. Poliitiline kriis, presidendi ja parlamendi vastasseis, tipp-poliitikute omavaheline arveteklaarimine, ettevalmistus erakorralisteks valimisteks – kõik need on õiged vastused, näidates toimuvat ühe või teise nurga alt.

Sellest kõigest räägivad aga igapäevased, jooksvad uudised. Proovigem siinkohal vaadata pisut kaugemale, üritades vastata palju keerulisemale küsimusele – miks?

Miks saatis Ukraina president parlamendi laiali? Miks on pisut tülpinud, kuid hästi organiseeritud rahvas taas tänavail ja väljakuil? Miks ei suuda kolm Ukraina poliitika suurnime – Jushtshenko, Janukovitsh ja Tõmoshenko – omavahel kokku leppida?

Põhimõtteliselt võib põhjuste otsimisel alati vaadata kahes suunas – kas sisse või välja.

Välismõjutajad
Loomulikult kõlavad välismõjutused põnevamalt. Ukraina puhul tuleb kohe silme ette põline vastuseis Lääne ja Ida vahel. Tuleb meelde tähendussõna, mille kohaselt ilma Ukrainata ei saa Venemaa kunagi olla impeerium. See viib iseeneslikult mõtteni, et küllap on kogu asja taga Venemaa ja/või USA suur-riiklikud huvid.

Jah, tõepoolest, ega selline mõttekäik ei ole ju ka täiesti alusetu. Kriisi kuumenemise käigus on mõlemad suured osapooled teinud avaldusi, mis lubavad aimata murelikkust. Tuleb tunnistada, et seekord on USA isegi jõulisem ütleja kui Venemaa – küllap viimane mäletab enda kõrvetadasaamist nn Oranzhi revolutsiooni päevilt. Mida siis USA ütles? Ei vähem ega rohkem, kui et vihjas Ukraina võimalusele saada NATO’sse. Selge see, et Venemaa jaoks on iga taoline vihje kui punane rätt härjale.

Seejuures tuleb Ukraina NATO-kõlbulikkuses kahtlejatel meeles pidada, et peale poliitkorrektse normide ja väärtuste skaala on olemas ka huvide skaala. Esimese mõõdupuu sobib mingi riik sellesse (aga ka igasse teise) Lääne klubisse vaid juhul, kui ta vastab nendele normidele ning jagab noid väärtusi. Teise kohaselt võetakse aga too riik vastu siis, kui see on vajalik ehk vastab vastuvõtjate huvidele.

Sisevastuolud
Kui jätta kõrvale vandenõuteoreetiliselt maitsvad välis-mõjutused, siis jääb alles igavapoolne sisepilt. Kui tõmmata paralleel meie enda hiljutistele poliit-madinatele, siis lubatagu küsida – kas oli põnev? Et see on hooooopis teine asi? Ega eriti ei ole küll.

Täpselt samuti mängitakse vastaskandidaadi orientatsiooni-küsimusega (et kas vene või lääs). Samuti on eri kandidaatide taga erinevad huvi- ja lobigrupid. Samamoodi ei suuda aega ja ruumi ära jagada oma egost ja ambitsioonidest pimestunud tegelased, kes väidavad end tegutsevat kogu rahva nimel. Aeg-ajalt tekitab kummastust, kui palju peab erinevaid rahvaid ühel ja samal maal olema, et igale poliitikule oma jaguks.

Kuid tulgem tagasi Ukraina juurde. Kõige lihtsam seletus sellele, et mis ja miks toimub, on kasutada üht ajaloolist võrdlust. Nii nagu Teist Maailmasõda võib vaadelda Esimese jätkusõjana, nii saab ka praegu Ukrainas toimuvat mõtestada nn Oranzhi revolutsiooni jätku-aktsioonina. Loomulikult on iga võrdlus vildakas, kuid teatud võimaliku pidepunkti mõtetele ehk siiski annab.

Jätkurevolutsioon
2002-2003 .a. Oranzhist revolutsioonist rääkides teevad paljud vaatlejad möönduse – ega see ikka suurt asi revolutsioon polnud. Ei toimunud ju põhimõttelist rezhiimi-vahetust, vaid pigem midagi paleepöörde sarnast. Paleepööre, mis kasutas põhilisi revolutsioonilisi dekoratsioone – rahvamasse tänavatel. Rahva ühe osa juubelduste saatel toimus juba olemasoleva kaardipaki uus jaotus, kus trumbi staatusesse tõsteti uus, tol hetkel sobilikum kuningas.

Ehk tabavaim oli üks toonane ajalehepealkiri: „Revolutsioon, mida ei olnud”.

Nüüd toimub midagi analoogset, ainult et teise „kuninga” huvides. Taas on kasutusel revolutsioonilised taustaelemendid – ajakirjanike lemmikud e. rahvahulgad tänavail. Jah, seal hulgas on tulihingelisi võitlejaid, kuid märkimisväärselt ka puhtalt raha eest või käsu peale kokku tooduid.

Paraku kardan ma, et nii nagu Oranzhi revolutsiooni esimene laine ei toonud endaga tõeliselt uusi tegijaid, ideid ja tagajärgi, nii ei juhtu seda ka nüüd.

Karmo Tüür
16.04.2007

Thursday, April 5, 2007

Nõusolijad ja need teised

Kes ei ole meiega, need on meie vastu. Ja kes on meie vastu, need on ekstremistid. Lihtne skeem, kas pole?

Politoloogias on kasutusel mõisted nagu süsteemi-sisene ja –väline opositsioon. Esimene on siis see, kes tegutseb nö võimulolijatega samade mängureeglite järgi, taotleb samu eesmärke ning on osa suuremast võimupildist. Teine aga ei mahu nö ametlikule pildile, taotledes mõnikord koguni olemasoleva riigikorra kukutamist.

Korrastatud poliit-maastik
Venemaal on välja joonistumas suhteliselt selge poliitiline maastik. Omavahel võistlevad paar võimuparteid, hetkel siis Edinaja Rossia ja Spravedlivaja Rossia (vastavalt siis Ühtne ja Õiglane Venemaa). Sellele lisanduvad alatised opositsionäärid kommunistid KPRF ja natsionalistlikku nishshi edukalt täitev liberaaldemokraatlik partei LDPR.

See, kas Ühtsed ja Õiglased on nö päris parteid või mitte, pole oluline. Oluline on see, et viimastel kolmedel parlamendivalimistel on pilt olnud suhteliselt sarnane – paar poliit-moodustist nimetavad end võimuparteiks ja saavad enamuse kohtadest. Need on siis Venemaa parteisüsteemi kandvad osad. Siis tulevad süsteemi-sisesed opositsionäärid KPRF ja LDPR.

Seejärel, järjest vähenevas reas nö süsteemi serva peal olijad, nagu kõikvõimalikud „parempoolsed” jms. Ning rea lõpus kõik need, kes tavaliselt ei ületa valimiskünnist, küll aga uudisekünnise. Olgu-olgu, välismaise uudisekünnise, sest Venemaa riiklikus meedias ikka igasugused limonovlased jms sõna ei saa.

Uued ekstremistid
Nüüd aga surutakse nö ametlikust pildist välja kõik need, kes ei ole „koosminejad”. Suuremate parteide juhid on juba enamuses alla kirjutanud ekstremismi-vastasele paberile. Selle kohaselt peavad kõik suuremad tegijad hoiduma osalemast üritustel, kus kõlavad nö ekstremistlikud loosungid. Millised need on, jääb täpsustamata – see aga jätab suurepärase võimaluse kuulutada poliitiliseks ekstremismiks igasugust kriitikat.

Selle loogika kohaselt on suurimaks ekstremismi väljundiks viimasel ajal Venemaa linnades toimuv Marsh nesoglasnõh (mittenõusolijate marss), millel kogunevad kõik need, kes olemasoleva süsteemiga rahul pole. Soovi korral võib kõige sellega tutvuda aadressil www.namarsh.ru

Tuleb tunnistada, et enamik sealsest seltskonnast on tõepoolest marginaalid. Kuid kui vaadata, millise sihikindluse ja kirega Venemaa Föderatsiooni võimud nendele, mitte just väga rohkearvulistele meeleavaldustele vastu astuvad, jääb mulje justkui eksisteerivast tõsisest ohust.

Nii näiteks toimus Nizhni Novgorodis umbes 5000 osavõtjaga mitte-nõusolijate marss. Sellele vastuseks korraldati Moskvas Kremli-meelse organisatsiooni Idushie Vmeste (Koosminejad) poolt umbes 50-tuhandene lojaalsus-demonstratsioon.

Vaikuses kõlav rahulolematus
Esmapilgul näib veider, miks peaks käputäiele marginaalidele vastu astuma sellise ülemäärase jõuga, sh kasutades eriettevalmistusega miilitsaüksusi OMON. Aga pilt on täiesti loogiline, kui võtta arvesse mitte-vaba poliitilise süsteemi eripärasid.

Üks Venemaa julgema sõnaga poliit-kommentaatoreid Sergei Dorenko seletas seda nõnda.

Umbes 15 aastat tagasi, murrangulistel aegadel, oli poliitiliselt passiivne umbes 60% elanikkonnast, aktiivseid vastavalt 40%. Nendest neljakümnest – kes ei olnud üldsegi sisemiselt ühtsed – moodustasid nt limonovlased vaid 1%, jäädes üsna märkamatuks.

Nüüd on aga absoluutne enamik venemaalastest poliitiliselt passiivsed, aktiviste jääb ehk järgi umbes 5%. Kuid nendesamade limonovlaste osakaal aktiivsete hulgas on korraga kümnekordistunud. Mitte neid ei ole rohkem kui enne, vaid nad on lihtsalt nähtavamad. Ja nähtavamad ei ole nad mitte seetõttu, mida nad ise teevad. Lihtsalt ülejäänud elanikkond on süsteemi poolt poliitiliselt tasalülitatud.

Lõpetuseks – rahulolematuid on alati ja kõikjal. Küsimus on selles, kuidas võimulolijad sellele reageerivad. Tasub meelde tuletada kasvõi nõuka-aega. Üleüldise rahu ja vaikuse taustal kostis ka ühe inimese vaba mõte peaaegu et tormikõminana, mida tuli kiirelt ja jõuliselt vaigistada. Muret-tekitav analoog, kas pole?

Karmo Tüür
4.04.2007