Nõusolijad ja need teised

Kes ei ole meiega, need on meie vastu. Ja kes on meie vastu, need on ekstremistid. Lihtne skeem, kas pole?

Politoloogias on kasutusel mõisted nagu süsteemi-sisene ja –väline opositsioon. Esimene on siis see, kes tegutseb nö võimulolijatega samade mängureeglite järgi, taotleb samu eesmärke ning on osa suuremast võimupildist. Teine aga ei mahu nö ametlikule pildile, taotledes mõnikord koguni olemasoleva riigikorra kukutamist.

Korrastatud poliit-maastik
Venemaal on välja joonistumas suhteliselt selge poliitiline maastik. Omavahel võistlevad paar võimuparteid, hetkel siis Edinaja Rossia ja Spravedlivaja Rossia (vastavalt siis Ühtne ja Õiglane Venemaa). Sellele lisanduvad alatised opositsionäärid kommunistid KPRF ja natsionalistlikku nishshi edukalt täitev liberaaldemokraatlik partei LDPR.

See, kas Ühtsed ja Õiglased on nö päris parteid või mitte, pole oluline. Oluline on see, et viimastel kolmedel parlamendivalimistel on pilt olnud suhteliselt sarnane – paar poliit-moodustist nimetavad end võimuparteiks ja saavad enamuse kohtadest. Need on siis Venemaa parteisüsteemi kandvad osad. Siis tulevad süsteemi-sisesed opositsionäärid KPRF ja LDPR.

Seejärel, järjest vähenevas reas nö süsteemi serva peal olijad, nagu kõikvõimalikud „parempoolsed” jms. Ning rea lõpus kõik need, kes tavaliselt ei ületa valimiskünnist, küll aga uudisekünnise. Olgu-olgu, välismaise uudisekünnise, sest Venemaa riiklikus meedias ikka igasugused limonovlased jms sõna ei saa.

Uued ekstremistid
Nüüd aga surutakse nö ametlikust pildist välja kõik need, kes ei ole „koosminejad”. Suuremate parteide juhid on juba enamuses alla kirjutanud ekstremismi-vastasele paberile. Selle kohaselt peavad kõik suuremad tegijad hoiduma osalemast üritustel, kus kõlavad nö ekstremistlikud loosungid. Millised need on, jääb täpsustamata – see aga jätab suurepärase võimaluse kuulutada poliitiliseks ekstremismiks igasugust kriitikat.

Selle loogika kohaselt on suurimaks ekstremismi väljundiks viimasel ajal Venemaa linnades toimuv Marsh nesoglasnõh (mittenõusolijate marss), millel kogunevad kõik need, kes olemasoleva süsteemiga rahul pole. Soovi korral võib kõige sellega tutvuda aadressil www.namarsh.ru

Tuleb tunnistada, et enamik sealsest seltskonnast on tõepoolest marginaalid. Kuid kui vaadata, millise sihikindluse ja kirega Venemaa Föderatsiooni võimud nendele, mitte just väga rohkearvulistele meeleavaldustele vastu astuvad, jääb mulje justkui eksisteerivast tõsisest ohust.

Nii näiteks toimus Nizhni Novgorodis umbes 5000 osavõtjaga mitte-nõusolijate marss. Sellele vastuseks korraldati Moskvas Kremli-meelse organisatsiooni Idushie Vmeste (Koosminejad) poolt umbes 50-tuhandene lojaalsus-demonstratsioon.

Vaikuses kõlav rahulolematus
Esmapilgul näib veider, miks peaks käputäiele marginaalidele vastu astuma sellise ülemäärase jõuga, sh kasutades eriettevalmistusega miilitsaüksusi OMON. Aga pilt on täiesti loogiline, kui võtta arvesse mitte-vaba poliitilise süsteemi eripärasid.

Üks Venemaa julgema sõnaga poliit-kommentaatoreid Sergei Dorenko seletas seda nõnda.

Umbes 15 aastat tagasi, murrangulistel aegadel, oli poliitiliselt passiivne umbes 60% elanikkonnast, aktiivseid vastavalt 40%. Nendest neljakümnest – kes ei olnud üldsegi sisemiselt ühtsed – moodustasid nt limonovlased vaid 1%, jäädes üsna märkamatuks.

Nüüd on aga absoluutne enamik venemaalastest poliitiliselt passiivsed, aktiviste jääb ehk järgi umbes 5%. Kuid nendesamade limonovlaste osakaal aktiivsete hulgas on korraga kümnekordistunud. Mitte neid ei ole rohkem kui enne, vaid nad on lihtsalt nähtavamad. Ja nähtavamad ei ole nad mitte seetõttu, mida nad ise teevad. Lihtsalt ülejäänud elanikkond on süsteemi poolt poliitiliselt tasalülitatud.

Lõpetuseks – rahulolematuid on alati ja kõikjal. Küsimus on selles, kuidas võimulolijad sellele reageerivad. Tasub meelde tuletada kasvõi nõuka-aega. Üleüldise rahu ja vaikuse taustal kostis ka ühe inimese vaba mõte peaaegu et tormikõminana, mida tuli kiirelt ja jõuliselt vaigistada. Muret-tekitav analoog, kas pole?

Karmo Tüür
4.04.2007