Viimati toimusid Venemaa Föderatsioonis nö kohalikud valimised. Need ei ületa tavaliselt uudisekünnist välismaailma jaoks ja ega kohalik seltskondki asja kuigi kireliselt ei võta. Ka seekord jäi valimisaktiivsus 39% kanti, olles isegi meie mõõdupuu järgi madal.
Kuid siiski on seekordsed valimised huvipakkuvad. Mitte ainult asjaolu tõttu, et enamik Venemaa regioone on igaüks eraldi suuremad kui terve Eesti kokku. Veelgi mastaapsemaks muutis need valimised uuendus, millega ühendati paljud valimised ühele päevale. Seni veel mitte üle kogu terve Venemaa, vaid ainult 14 regioonis. Tõsi küll, see hõlmas „ainult” 31 miljonit valijat, mistõttu võib nendest valimistest teha suuremaid üldistusi.
Kuna valimistulemused on jooksvatest uudistest teada, siis annan pisut laiema ülevaate.
Ühtse Venemaa päev
Nagu Venemaa enda kommentaatorid märkisid, kujunes ühtne valimispäev Ühtse Venemaa - Edinaja Rossia - päevaks. Võimupartei uskumatu vedamine algas juba enne valimisi. Valimisnimekirjade esitamise järjekord selgub loosi abil. Edinaja Rossia sai esimese koha 8 piirkonnas neljateistkümnest. Tõenäosusteooria kohaselt peaks taoline „vedamine” üpris võimatu olema.
Edinaja Rossia seadis endale ülesandeks saada kokkuvõttes 45% häältest, mille ka ilusti täitis. 13 regioonis neljateistkümnest said nad ka suurima häältesaagi. Selle uudise võttis erakonna liider Boriss Grõzlov vastu nördimusega – lootis ta ju puhast võitu kõikjal. Esikoha kaotus Stavropoli krais tõi endaga kaasa Grõzlovi otsekohese lubaduse sealne kuberner ametist maha võtta – kehva organisatoorse töö eest.
Teisele kohale jäid üsna võrdse häältesaagiga kommunistid ja Õiglane Venemaa – Spravedlivaja Rossia, neljandaks jäi LDPR. See, et mõnes üksikus piirkonnas ületas uue, 7-protsendilise valimiskünnise ka mõni pisem tegija, pole ilmselt oluline. Esimesed neli saavad olema ilmselt need, kes detsembrikuistel parlamendivalimistel ilma hakkavad tegema.
Peaproovi eelproov
Nüüd jõuamegi selle juurde, miks viimatisi valimisi oluliseks peetakse. Ainsad tõeliselt olulised valimised Venemaal on presidendivalimised, mis toimuvad järgmisel kevadel. Mitte niivõrd valimiste kui selliste, kui demokraatia kõrgeima vormi, rahva vaba tahte avaldumise tõttu. Rahvas valib seda, mida talle ette söödetakse.
Küsimus ongi selles, kes on need söötjad, kes on tol hetkel võimule viivate otsuste tegemisele kõige lähemal. Sellest annavad meile aimu kevadiste presidendivalimiste peaproov või omamoodi eelvoor – sügisesed parlamendivalimised.
Seekordsed regionaalsed valimised olidki omamoodi eelprooviks, kus selgusid suuremad jõujooned. Kõik heakskiidetud poliitilised jõud suurendasid oma populaarsust, väiksemad tegijad tõrjuti ühtede või teiste võtetega mängulaualt välja.
See, et isetegevusele mingit ruumi ei jäeta, tõestas parimal moel Venemaa Föderatsiooni Keskvalimiskomisjoni senise esimehe Aleksander Veshnjakovi kõrvaletõukamine. Ei, ei toimunud midagi erakorralist – lihtsalt peale valmistulemuste teadasaamist ei pikendatud pikaaegse peamise häältelugeja volitusi. Mitte et ta oleks midagi valesti teinud. Ta oli lihtsalt muutunud liiga iseseisvaks ja populaarseks.
Karmo Tüür
25.03.2007
No comments:
Post a Comment