Kas mäletate veel äsjamöödunud valimiskampaania ajast, kuidas mitmed erakonnad üritasid üksteise peale näpuga näidata, vihjates ühe või teise seotusele Venemaaga. Loomulikult pidi selline vihje igale korralikule eestimaalasele mõjuma nagu punane rätt härjale.
Taoline osundamine on kindlasti ka mingil määral põhjendatud. Eks ole ju ilmselge, et Venemaa üritab sekkuda meie sisearengutesse, kasutades muuhulgas mõjutusvahenditena ka siinseid erakondi. See sekkumine võib olla kas otsene (näiteks rahastades) või siis kaudne (jättes mulje rahastamisest). Esimesel juhul loodetakse mingit jõudu toetada, teisel juhul aga vastupidi – tollele vesi peale tõmmata. Skeem on siin imelihtne. Teades meie ühiskondlik-poliitilist häälestatust Venemaa suunal, piisab kasvõi formaalsestki toetusest, et esile kutsuda häälekat kriitikatulva meedia ning konkurentide poolt.
Vastastikune sekkumine
Samal ajal on Venemaa ise äärmiselt tundlikuks muutnud enda siseasjadesse sekkumise suhtes. Eks ole ka põhjust, on ju nende lähinaabruses toimunud mitmed enam või vähem edukad rezhiimi-muutused ning seda ikka lääne sekkumise toel. Ikka ja jälle kostavad Venemaal tõsised hoiatused võimaliku nn oranzhi revolutsiooni ees ning kinnitused, et Lääs on selle korraldamise tarvis juba rahad eraldanud. Lääne toetuse (loe: sekkumise) objektideks olevat nii erakonnad kui valitsusvälised organisatsioonid, nn kodanikuühiskonna rakukesed.
Üks tuntumaid kremlimeelseid poliit-analüütikuid Sergei Markov on soovitanud järgida sama mudelit. „Pole mõtet ignoreerida uusi võimuhaaramise poliit-tehnoloogiaid” – soovitab ta. Venemaa peab kasutama samu võtteid, toetama naabrite juures endameelseid jõude. Asja tegevat lihtsamaks asjaolu, et lähinaabruse elanikkonna hulgas olevat venemeelseid tegelikult kordi rohkem kui venevastaseid.
Nagu näitab Eestiski hiljuti Postimehe tellimusel läbiviidud küsitlus, on tal ju peaaegu õiguski - 47% on selle poolt, et Venemaale tuleb teha järeleandmisi ning vaid 40% jäigemate suhete poolt. Küsimuse püstitus lubab küll tõlgendada, et järeleandmisi tuleb teha juhul kui selle eest midagi vastu saada on, eelkõige ikka majandusliku kasu valdkonnas. Asjaolu, et vastustes ilmnes tõsine rahvuslik vastuolu (eestlaste seas toetus ideele 34%, muude rahvuste esindajate seas aga 73%), ei ole hetkel oluline. Valijal ja laiemalt kodanikul ei ole ju teadupärast rahvust. Ning kui ikkagi enamik on Venemaa suhtes leplikult meelestatud, siis jääb see fakt faktiks, ükskõik kuidas me sellesse ka ei suhtuks.
Demokraatia kõrgeim vorm
Markov lausub siinkohal kuldsed sõnad – kui naabrite elanikkond soovib olla koos Venemaaga, siis on taolise soovi toetamine ju demokraatia kõrgeim vorm. Tõepoolest, demokraatia üks tunnuseid on ju rahva arvamuse arvestamine. Tõsi küll, Markov jätab mainimata, et taoline „poliittehnoloogia” ei ole tegelikult põrmugi uus. Enda jaoks sobivate (või konkurendi jaoks vaenulike) jõudude toetamises välisriikides ei ole midagi uut. Kas neid jõudusid nimetatakse siis valitsusvälisteks organisatsioonideks või partisanideks, ei ole lõppeks ju oluline.
Tasub veel meenutada vanarahva tõde – väetist pannakse ikka sellele kapsale, mis kasvab. Tõsi küll, vanarahva kaela saab kõike ajada ... nad ei saa vastu vaielda. Aga point on ikkagi see, et toetada tasub neid, kes toetuse najal ka midagi saavutada suudavad.
Lõpetuseks aga tuletan meelde – ka meie jätame endale samasuguse vabaduse sekkuda, toetada oma sihtriikides nn demokraatlikke jõude. Pidades silmas ikka seda nägemust demokraatiast, mis meile õige tundub. Aga see on ju hoopis teine asi, kas pole?
Karmo Tüür
14.03.2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment