Putini hübriid-Ukraina

Ukraina võib olla iseseisev, kuid selleks peavad olema täidetud teatud tingimused. Ning neid tingimusi ei saa seada Kiiev ise, vaid ainult kooskõlas Moskvaga. Vastasel juhul ootavad ees tagajärjed.

Umbes niimoodi võib lühidalt kokku võtta pika artikli, mis avaldati Vladimir Putini nime all. Keeletunnetuslikult on tähelepanuväärne juba selle pealkiri „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest“. Vastavalt vene teaduskeele tavadele oleks õpetatud mehed kirjutanud 10-köitelise kogumiku samal teemal pealkirjaga „О некоторых аспектах ...“ (ajaloolise ühtsuse mõningatest aspektidest).

Suur riigimees, kellena Vladimir Putin ennast tunnetab, ei saa endale aga sellist pinnapealsust lubada ning tema võtab asja kokku 16 leheküljel ja palju konkreetsemalt. Et venelased, ukrainlased ja valgevenelased on üks rahvas ning selle rahvuskehandi küljest tükke ampsata kellelgi ei lubata.

Putini maailmanägemus

Vladimir Putini tunnetus ongi kogu loo peamine element. Mitte ainult konkreetse artikli, vaid laiemalt tema maailmanägemuse mõttes.

Suhteliselt juhuslikult Venemaa kõrgeimasse ametisse sattunud mees hakkas hiljemalt oma teise ametiaja alguseks muretsema selle üle, kellena ja missugusena satub ta ajaloo-raamatutesse. Ning nagu tihti juhtub, toimub taoliste suurmõtete küüsi sattunutute peades teatud nihe.

Ma ei ole meedik, et panna diagnoose, kuid tihti seda kirjeldatakse nö autojuhi sündroomina. Ajutiselt rooli keerama pandu hakkab end tunnetama omanikuna. Omanik aga peab vajalikuks hakata ise seadma ülesandeid, valima marsruute ja vajadusel kasutama eesmärkide saavutamisel jõudu stiilis: „a miks nad siis töllerdavad mul jalus“.

Permanentne sõda

Omanikutundes pole midagi halba, vastupidi, see on nii auto- kui riigijuhtimise juures üsnagi vajalik. Ainult et lisaks arusaamisele oma (riigi-)masina võimekusest ja gabariitidest oleks vaja lugu pidada ka liiklusreeglitest, antud juhul rahvusvahelisest õigusest ja väljakujunenud tavadest.

Vladimir Putini nägemuses on tema juhtida Venemaa, mis on permanentse sõja tingimustes. Seda ümbritsevad vaenlased, kes üritavad kogu aeg Venemaa küljest tükk ampsata, nii on see olnud alati ja saab olema ka tulevikus. Selleks et taolises vaenulikus keskkonnas ellu jääda, on vaja olla tugev ja ka näidata aeg-ajalt jõudu, et heidutada pahasoovijaid.

Putin siiralt peab Venemaa osaks ka Ukrainat, mille iseseisev eemaldumine on mõeldamatu. See saab toimuda ainult ja ainult väliste jõudude, vaenlaste jõupingutuste tulemusena. Nende vaenlastena markeeritakse artiklis NATO’t ja välismaiseid eriteenistusi, mis on võtnud Kiievi oma kontrolli alla.

Massihävitusrelv

Ukraina iseseisvumist näeb ta seetõttu ilma liialdamata rünnakuna Venemaa vastu: „see on võrdväärne massihävitusrelva kasutamisega“, kuna seeläbi kaotab ühtne vene rahvuskehand kümneid miljoneid inimesi. Igaks juhuks mainin, et see mõttekäik on tsitaat, mitte minu arvamus.

Üldse on artiklis tsiteerimis- ja arutlemisväärilisi kohti kümneid, kuid ma üritan end jõuga hoida peateema juures. Peamine ongi see sõjaline retoorika, see maailmatunnetus. Käimas on sõda, Venemaa praeguse presidendi peas toimuv sõda. Sõda, milles tuleb vastu hakata, et mitte kaotada.

Seetõttu tuleb ka antud artiklit vaadelda kui ühte operatsiooni sõjas. Venemaa vastu peetavas hübriidsõjas, nagu Putin seda tunnetab. See, et meile siit Läänest tundub vastupidi, et Venemaa peab hübriidsõda teiste vastu, pole hetkel oluline. Oluline on üritada mõista, miks kirjutati see hübriid-artikkel, miks käivitati see taktikaline info-operatsioon, mis eesmärki see täidab laiemas strateegilises plaanis.

Vladimir Putin joonistab välja üsna selge kolmetise pildi. Hästi teostatud loogilise mõtlemise ülesanne: kirjeldades keskset elementi ehk praegust olukorda on vaja kõgepealt lahti seletada olukorrale eelnenu (mis tõi meid siia) ja seejärel edasine (mis saab edasi, soovitavalt erinevate stenaariumitega.)

Mis saab edasi?

Hetkel on Putini kirjelduse kohaselt käimas Ukraina vaenulik lahtikangutamine Venemaa küljest. Sellele eelnes pikk ajaloolise ühtsuse kujunemine koos pidevate sekkumistega väljaspoolt ning praegune on vaid järjekordne etapp pidevas protsessis.

Mis saab edasi? Selle kohta on Putinil kaks varianti, millest realiseeruda saab ainult üks. Esimene on jätkuv läänepoolne lahtirebimine, mille kohta on Putinil lühike vastus: „see ei õnnestu“. Teine, positiivne stsenaarium on aga markeeritud kui Saksamaa-Austria ja/või USA-Kanada vaheline olukord, kus ollakse formaalselt eraldi iseseisvad riigid, kuid mis jagavad ühte keele- ja kultuuriruumi, majandust ja julgeolekukeskkonda.

Kuidas kogu seda lugu siis kokku võtta? Kremlile lähedalseisev, kuid siiski väga adekvaatne ja tõsiseltvõetav vaatleja Fjodor Lukjanov nimetas seda „vene kolmikrahva ühtsuse“ müüti otsesõnu impeeriumi tööriistaks.

Vene impeerium ei ole kaugeltki surnud. Paljudes peades on see vägagi elus ja valmis andma vastulööki, olgu siis vanamoeliselt kineetilisemat või hübriidsemat, mida iganes see ka ei tähenda. Ukrainal on nendes peades iseseisva riigina õigus olemas olla vaid niivõrd, kuivõrd see isesesivus on hübriidne ehk siis mittetäielik. Selle hübriidsuse tingimusi kirjutab ette aga Moskva, kes võib selle juures arvestada „lääne partnerite“ huve, kuid jällegi ainult tingimuslikult.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Hiina ja Venemaa autokraatiate võrdlus

Nii Hiina kui Venemaa tahavad taastada oma kunagist hiilgust, ainult Hiina teab, kuidas seda teha ja Venemaa mitte.

Konstantin Remtšukov, Venemaa üks erudeeritumaid/laiapilgulisemaid poliitikavaatlejaid, kirjeldas seda erinevust nii (alljärgnev on minupoolne kokkukirjutus Remtšukovi raadiointervjuust Eho Moskvõ’le 26.07.2021)

---

Peamine erinevus on selles, et Hiina eesmärgiks on taastada enda juhtiv roll maailmas aastaks 2049 (revolutsiooni 100.aastapäevaks), saavutades seda läbi ühiskondliku heaolu loomise (по созданию общества процветания в Китае).

Teiseks – see eesmärk on püstitatud avalikult ning räägitakse, kui palju peavad kasvama sissetulekud ning kuidas seda saavutada. Suurendada hiina elanike varalist seisu sellise tasemeni, et neile oleks kättesaadavad kõik aktiivid: majad, korterid, masinad, puhkused jne.

Kolmandaks see, et Hiina suhtub väga hästi erakapitali kui arengu allikasse. Hiinas on riigi roll majanduses väga suur, väga suur roll on infrastuktuursel ehitusel, mida loomuldasa teostab riik, eriti veel sellises arengujärgus olevas majanduses. Kuid Xi Jinping teab, kuidas kasutada turumehhanisme oma eesmärkide teostamiseks ja ta teeb seda.

Venemaa juhid on aga poisikesed, kes on nüüdseks kasvanud kindraliteks, neile meeldib sõda mängida, ähvardada, tulistada. (Suurriigi rolli nähakse ainult sõjalises pooles – KT). Aga kuidas seda saavutada, seda ei räägita. Keegi ei räägi sellest, kuidas suurendada sissetulekuid, kuidas suurendada pensioneid.

Putini konservatism taandub ainult ühele – võimu konserveerimisele. Kui inimene on nii kaua olnud võimul, siis ta ei saagi lahutada enda võimu ja riigivõimu. Ta näeb, et säilitades ennast võimul, tegeleb ta ühtlasi inimeste probleemide lahendamisega.

Jutud võimust on Venemaal kaldunud mingisse müstilisse-õigeusklikku sängi. Aga on ju olemas lihtsad, ratsionaalsed asjad nagu inimeste sissetulekud. Patriootiliseks tuleks tunnistada sellist poliitikat, mis aitab seda sissetulekut suurendada. Ma isegi oletan, et Putin ja tema seltskond ise arvavad, et nad tegutsevad selle nimel, aga tegelikkuses venemaalaste sissetulekud langevad seitsmendat aastat järjest. Nad võivad armastada oma rahvast, aga nad ei tea, kuidas selle rahva elujärge tõsta.

Kogu küsimus taandub küsimusele „kuidas“ eesmärke saavutada. Küsimus „mida me tahame saavutada“ on tühi loba. Kui te ei oska vastata küsimusele „kuidas“, siis on aeg anda võimalus teistel see küsimus püstitada ja proovida sellele vastata.

---

Remtšukovi kokkuvõttega Venemaa kohta võib nõus olla. Minu küsimus on nüüd Hiina poole tundjatele – kas sellega saab ka nõustuda?

Šampus ja tajuhäired

Venemaal keelati välismaise šampuse nimetamine šampuseks – olete ju midagi sellist kuulnud ja imestanud, et kuidas siis niimoodi? Aga kuna me oleme harjunud, et Venemaal on kogu aeg mingi jama, siis enamasti kutsus see esile väikese naeruturtsatuse ja õlakehituse ning sinnapaika see ka jäi.

Tegelikkus ja selle tõlgendamine on alati olnud üks haaravamaid teemasid üldse. Et misasi on üldse nö objektiivne tegelikkus ja kuidas me seda tajume. Kuidas müriaadist subjektiivsetest tegelikkustest ehk siis meie tajudest võib moodustuda uus tegelikkus ehk kollektiivne teadmine jne. Kuid proovime mitte minna väga kaugele põhiteemast ehk šampusest.

Venemaal võeti vastu seadusemuudatus, millest muu maailm poleks naljalt kuulnudki, kui selle poleks pannud suure kella külge helisema tuntud vahuveinitootja Moёt Hennessy. Selle helina sisu oli ligikaudu järgmine: kuna Venemaal ei tohtivat enam šampust nimetada šampuseks, siis lõpetab ettevõte oma toodete tarnimise Venemaale.

Saatan peitub detailides

Veidi detailsemalt lähenedes oli selle teate sisuks, et kuna nüüd tuleb hakata etikette muutma, siis pole Moёt Hennessy valmis sellega tegelema. Või noh, vähemalt mitte kohe. Või siis ikkagi on valmis, aga see võib mõneks ajaks tekitada tarneraskusi.

Segane lugu, kas pole? Eriti kuna selle taga on Venemaa ja seadusemuudatus, siis on vaja tublisti aega ja vaeva, et aru saada, mida see tegelikult tähendab. Teate ju küll, et Venemaa seadused ning nende rakendamine päriselus on üsna erinevad asjad. Et mõistlik oleks oodata ja vaadata, kuidas päriselus hakkavad asjad olema, kuidas ja missugused võetakse vastu seadust jõustavad rakendusaktid ning mis saavad olema esimesed kohtuvaidlused jne.

Aga kuna aega on meil alati vähe ja selgust asjasse sooviks saada kohe, siis jäädaksegi kuulama endale usutavama poole selgitust. Et no kuulge, ühel pool on ülemaailmse tuntusega Euroopa tootja ja teisel poolel Venemaa. Eriti veel võttes arvesse, et Venemaa poolseid seletusi jagab suuresti sealse veinitootjate liidu juht Dmitri Kiseljov. Jaaaa-jaaaa, seesama Kremli propaganda esinägu.

Vene poole loogika

Kuid teeme nüüd nii, et ma astun saatana advokaadi rolli ja seletan lahti vene poole loogika. Või noh, kui mitte advokaadi, siis pigem vahendaja või tõlgi rolli, kes seletab, kuidas asja sealpool nähakse.

Alustame sellest, et keegi ei keela ühelgi tootjal kirjutamast oma toote sildile „Champagne“. Ei keelata seda teha ka Moёt Hennessy jaoks. Aga samas peab iga Venemaal turundatav vahuveini pudel kandma taga-etiketil ka kirjet „vahuvein“. Ning sellele lisaks ka siis tootmispiirkonna märgistust.

Ja vat siit lähebki asi põnevaks. Uue seaduse loogika kohaselt saab sildi tagaküljel olema nt „Vahuvein. Champagne“ ja nt „Vahuvein. Krasnodar“ või „Vahuvein. Sevastoopol“. Minu poolest kasvõi „Vahuvein. Põltsamaa“.

Puhas protektsionism

Oluline on see, et kõik vahuveinid Venemaa turul saavad olema võrdsed, juhul kui nad on toodetud vastavas veinitootmispiirkonnas kasvatatud viinamarjast. Justnimelt kohapeal kasvatatud! Mitte aga kohapeal pudeldatud, mis Venemaa reaaliates tähendab seda, et toetatakse sealseid viinamarjakasvatajaid. Kui varem toodi sisse tsisternide kaupa nn veinimaterjali, pandi pudelisse ja löödi peale silt „Sovetskoje šampanskoje“, siis nüüd seda ei peaks enam saama teha.

Ehk siis – tegemist on Venemaa poolse protektsionistliku sammuga, millega toetatakse kohalikke viinamarjakasvatajaid. See, et sellesse multimiljoni-ärisse on sukeldunud mitmed Putini lähikondsed ja nende ettevõtted, on asja teine tahk. Kolmas tahk on see, et Prantsusmaa Champagne piirkonna viinamarjakasvatus on praegu eri põhjustel raskustes ja Moёt Hennessy peaks maksma leppetrahve, kui ta ei suuda Venemaale tarnida kokkulepitud kogustes (u 20 mln USD väärtuses) kaupu. Kui ta aga saab viidata, et tarned katkesid Venemaa süül (loe: Venemaal muutunud seadusraamistiku tõttu), siis trahve ei tule.

Nii et lühidalt kokkuvõetuna on loo moraal järgmine: enne kui me turtsatusega neelame alla nö õigelt poolelt tuleva seletuse, tasub tutvuda ka vastaspoole argumentatsiooniga ning selle taga olevate huvide võrgustikuga.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis