Friday, July 31, 2020

Valgevene, nädal enne valimisi

Millest räägib nn Wagneri palgasõdurite kinnipidamine Valgevenes?

Kinnipeetud Venemaa kodanikud olid suure tõenäosusega Wagneri või mõne teise eraarmee võitlejad, kes kasutavad Valgevenet juba ammu transiit-koridorina, suundudes kuhugi Aafrikasse ülesandele.

Lukašenko laskis nad arreteerida ilmselt eesmärgiga mobiliseerida oma järjest ahtamat valijaskonda ning ühtlasi saamaks enam-vähem usutavat vabandust juhuks, kui viimasel hetke otsustatakse välja kuulutada eriolukord ja valimised edasi lükata.

Mis on aga selle loo juures kõige põnevam – kas analoogset stsenaariumit on varsti võimalik näha ka Venemaal? On ju Putin osutunud Lukašenko usinaks õpilaseks, olgu selleks siis põhiseaduse ümberkirjutamine või oma ametiaaegade nullimine.

Teine küsimus, kas Lukašenka tool kõigub ja opositsioonil on mingigi šanss? Kuidas on muutunud ühiskonna meelsus? 

Valgevene ühiskonna meelsuse kohta me kahjuks teame suhteliselt vähe, kuna usaldusväärset avalikku sotsioloogiat pole olemas. Kuid samas näitavad midagi selle meelsuse kohta need meeleavaldused, mida praegu koguvad ühinenud opositsiooni üritused – viimati oli Minskis tänavatel u 60 tuh inimest.

Šanss on. Juhul kui meeleavaldused jätkuvad piisaval mahul ja määral, võib Lukašenko seni tõrgeteta toiminud häältelugemis-mehhanism tõrkeid anda ning võib tulla valimiste teine voor. Sellel võib juba teoreetiliselt võita ka keegi teine kui senine president. Selle stsenaariumi tõenäosus pole küll kuigi kõrge, kuid see pole ka 0.

Tõsi küll, oletada, et kes iganes teine muudaks Valgevene koheselt demokraatlikuks euroopalikuks riigiks, pole kuigi suurt alust. Suhtliselt suure tõenäosusega jääb Valgevene ikkagi – ja võibolla veelgi suuremal määral – Moskva mõjusääri.

---
lugu saab järelvaadata siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, July 30, 2020

Valgevene malmist võim

Autoritaarsete võimude puhul kasutatakse tihti mõistet „raudne võim“. Taolises mõistes on nii palju sümboolikat, et sellest mööda minna oleks patt.

Asi selles, et raud ise on üsna pehme ja amorfne element. Noh umbes nagu võim – see pole oma olemuselt hea ega halb. Moraalsel autoriteedil ja õigusriigi põhimõtetel toimiv võim võib olla täiesti mõistlik elukorralduse viis.

Kuna raud ise on pehme, siis tunneme me teda peamiselt kahe sulamina – terase ja malmina.

Terase tugevus on tema paindlikkuses, võimes taluda suuri pingeid, paindudes ja kohanedes. Kui nüüd võrrelda riigivõimuga, siis nt regulaarsetel, vabadel ja õiglastel valimistel põhinev esindusdemokraatia on võrreldav umbes terastraadist punutud võrkaiaga. See on hõre ja elastne, kuid samas vastupidav.

Malmi tugevus on aga vastupidi tema jäikuses. Monoliitne ja vastupidav, on ta võimeline kaua säilitama kindlat vormi, laskmata ennast välistest mõjutajatest kuigivõrd häirida. Kuid samas on ta ka habras.

Olen kunagi oma käes hoidnud ühte vana malmtoru. Soliidne jäme jurakas, mis nägi välja nagu korralik sõjanui. Kuid muutunud keskkonna tõttu oli ta muutunud hapraks. Juba kerge surve tõttu lagunes ta mu käte vahel. Mitte murdus pooleks või suurteks tükkideks, vaid justnimelt pudenes millekski liivasarnaseks.

Mulle tundub, et Valgevene võim on jõudnud samamoodi pudisemise äärele. Võim ise on ju sama, kontsentreerudes ühe mehe kätte, kes teeb täpselt sama mida ta on teinud juba viimased 26 aastat. Või järsku siiski on toiminud mingid muutused?

Väidan, et on toimunud ja üsna olulised.

Esiteks – tüdimus. Puht inimlik tüdimus ühest ja sellest-samast näost, kes vaatab vastu igalt tele-ekraanilt, pesumasinast ja triikrauast. 26 aastat ja nüüd siis veel 5 aastat? Headel aegadel sellega ehk lepitaks, aga ajad pole head.

Teiseks - Valgevene praeguse presidendi ametiaja jooksul on üles kasvanud juba terve uus põlvkond, kes on praegu just selles vanuses, kui tahetakse elu enda soovide järgi kujundada. See seltskond pole enam mainpuleeritav vanade mehhanismide kaudu – telekas ja riiklik meedia on nende jaoks paralleeluniversum. Meelitamine stabiilsusega ja hirmutamine muutustega ei mõju nende jaoks samamoodi kui vanemale generatsioonile.

Kolmandaks selline näiliselt pisike ja mööduv nähtus nagu praegune koronaviiruse laine. Lukashenka reaktsioon sellele on näiliselt vahva ja julgustav, kuid paljudes tekitab küsimuse pensioniikka jõudnud mehe adekvaatsuses.

Neljandaks sellesama koronaviiruse tõttu tekkinud sotsiaalmajanduslik tupik-seis, mida omakorda võimendab Valgevene peamise majanduspartneri – Venemaa – poolt sisse seatud kontroll senisele salakauba ja inimeste liikumisele. Kuni olmetasandi majanduslik elu-olu on stabiilne, eelistab enamik inimesi tegeleda oma asjadega, praegu muutunud olud tekitavad aga inimestes loomuliku protesti: „mille eest meie kannatame?“

Viiendaks Lukashenka üleolev suhtumine naistesse selle foonil, et hetkel on Valgevene opositiooni etteotsa kerkinud naiskolmik, kelle suhtes presidendil on aga öelda vaid ühte: „naine ei saa presidendiametiga hakkama“

Muutuseid võiks üles lugeda veel palju, kuid peamine on üks ja ühine sõnum – senine jäik võimumudel ei tea enam, kuidas täpselt reageerida. Demokraatlikus ühiskonnas oleks olukord lihtne – valimiste kaudu saaks võimule keegi teine, kes samades oludes teeks võibolla samu vigu, kuid ühiskondlik surve oleks vähemalt mõneks ajaks maha võetud. Autokraatlik, malmist valatud masinavärk võib aga laiali pudiseda.

Modelleerides nüüd võimalikku tulevikku Valgevenes toon välja ühe võimaliku sündmuste jada. Massiliste meeleavalduste taustal kulgevad valimised võivad viia selleni, et senine häältelugemise masinavärk annab tõrke. Tuleb valimiste teine voor, milles võidab see, kes tegelikult üldse seda võimu ei taha – Svetlana Tihanovskaja. Seejärel korraldab ta uued presidendivalimised, millel võidab see, kes on praegu arestikambris, nt pankur-metsenaat Viktor Babarika, kes on ühtlasi Venemaaga tihedalt seotud.

Ebausutav? Võimalik. Aga mõelge, kas nt Nicolae Ceaușescu ja Muammar al-Gaddafi võim ei tundunud olevat sama vankumatu ja raudne? Aga näe, tuli välja et oli hoopis malmist.

---
sama lugu saab audios kuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, July 28, 2020

Lootusevargus


Ah et mis asi on lootusevargus? Noh umbes sama nagu identiteedi-, auto- või taskuvargus. Et kui keegi jätab sind ilma millestki, mida sa pead enda omaks. Antud juhul siis lootusest millelegi heale või vähemalt pisutki paremale kui seni.

Habarovskis toimuvad masiivsed tänavaprotestid tekitavad paratamatult võrdluse nn Bolotnõi protsessiga. Meeldetuletuleks – niimoodi nimetatakse Mosvas 2011.a puhkenud protestilainet, mis levis kiirelt üle kogu riigi. Tookord kestis protestide aktiivne faas umbes pool aastat ja laiemas plaanis koguni kaks aastat.

Võrdleks siis pisut neid kahte nähtust, piilumaks pisut Venemaa üsna purkipistetud ühiskondlik-poliitilisse elu kaane alla.

Sarnasused

Mis siis on peamine sarnasus, mis annab üldse aluse nende kahe nähtuse võrdluseks? See on sisuline ajend, mis ajas rahval kopsu niipalju üle maksa, et nad on nõus tulema tänavale, protestimaks võimu vastu, mis on kuulus selle poolest, et vajadusel arreteerib suvalise möödakõndija.

Selle ajendi nimi on lootus. Nii nagu 2011.a valimiste eel, nii ka nüüd Habarovski kuberneri arreteerimise eel oli õhus mingi ebamäärane lootus, et ehk läheb elu homme paremaks kui oli eile. Et elu on hakanud edenema.

Kas see tunnetus oli õigustatud või mitte, pole hetkel üldse oluline. Tookord olid ajendiks võltsitud Duumavalimised ja teade, et Putin plaanib uuesti presidendiks hakata. Seekord on ajendiks Habarovski kuberneri arreteerimine. Kuid mõlemal korral oli ennem seda olnud umbmäärane tunnetus, et üle tüki aja liiguvad asjad õiges suunas ... seni kuni see tunnetus jõhkralt ja demonstratiivselt üle põlve murti.

Erinevused

Peamine erinevus näikse olevat nii ajendi kui sündmuse enda mastaap. Tookord oli jutuks kogu riigi mõttes olulised sündmused ja protest pealinnas. Seekord on tegu ühe üsna nurkmise ja üleüldse mitte kõige olulisema regiooniga.

Teine erinevus on esitatud nõudmiste sisu. Vähemalt osaliselt on praegused loosungid suunatud Moskva ahnuse ja ülbuse vastu. Föderatsioonikeskuse suhtumist regioonidesse tajutakse kohtadel suuresti koloniaalpoliitilisena, mis pumpab äärealadelt välja ressursse ja inimesi. Noh ja nüüd teatab ka, et kohalike elaniku poolt tehtud valik oma kuberneri osas pole Moskva silmis midagi väärt.

Bolotnõi protestide käigus taolisi loosungeid mõistagi polnud. Kuid samas kõlasid toona rõkkavad hüüded „Venemaa ilma Putinita“ ja nüüd „Putin on varas!“. Aga lisaks sellele ka „Moskva, kao minema Kaug-Idast“ ja „Vabaduse eest!“, pidades silmas kitsamalt oma kuberneri vabastamist ja laiemalt vabadust senisest Moskva ja Ühtse Venemaa diktaadist. See Venemaa võimupartei on piirkonnas äärmiselt ebapopulaarne.

Järeldused

Peamine järeldus on üks ja lihtne. Enam kui 20 aastat võimul olnud seltskonnast on kõrini. Mitte ainult Habarovskis, vaid laiemalt kogu piirkonnas. Kas ka laiemalt kogu Venemaal? Oh üllatust, ka Venemaal elavad inimesed ja laias laastus jagavad nad samu emotsioonide ning käitumiste mustreid mis igal pool mujal maailmas.

Mis saab edasi? Selge on see, et Moskva ei saa lasta sellel protestilainel mööduda karistamatult. Ühel või teisel moel, äraostmiste või hirmutamiste abil jooksutatakse praegune protest ummuksisse, kasutades mh alati toimivat venitamise taktikat – rahvas ei jaksa kaua tänavatel püsida. Kohtuprotsessid tulevad nii ehk naa, vaatamata sellele, et ühtset organiseerivat jõudu ja nimesid Habarovskis pole.

Kuid selle peamise loodusjõuga – inimeste vajadusega lootuse ja muudatuste järele, peab Moskva midagi ikkagi tegema. Sest vastasel juhul puhkeb järgmine protest. Ja järgmine. Kuni murdumiseni.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, July 21, 2020

Protestid Habarovskis

Raadio 4 küsis, mida arvata Habarovskis juba 10 päeva kestnud protestide kohta, kus hõigutakse teravalt Moskva ja Putini enda vastaseid loosungeid.

Mõned mõtted:
- see kestvus pole erakordne, kui me tuletame meelde kasvõi 2011.a Moskvas Bolotnõi proteste, mille aktiivne faas kestis ligi pool aastat, kokku aga lausa u 2 aastat;

- praegu kinni pandud kuberner Furgal eraldi ega LDPR tervikuna pole mingi opositsioon, vaid täiesti süsteemne mängur;

- Furgal võib täiesti olla süüdi kõiges selles, mida talle omistatakse, kuid teda koristatakse ära mitte kunagise kriminaalsuse eest, vaid poliitiliste "eksituste" ja majanduslike huvide konfliktide tõttu (Амурсталь)

- rahvas pole tänavatel mitte niivõrd Furgali poolt, kuivõrd Moskva poliitika vastu, mis lisaks ressurssidele võtab regioonidelt ära õiguse oma valikule (nii seda tajutakse tänaval);

- oodata on kindlasti:
a) uue kuberneri kt'le Degtjarjov antavaid täiendavaid ressursse populaarsuse ostmiseks,
b) presidendi regionaalse eriesindaja Trutnevi "edutamist" mõnele muule kohale mõne aja pärast, kuna protestid väljusid ühe linna piirest,
c) Bolotnõi protsessile sarnast kohtuotsuste jada suhteliselt suvaliste inimeste osas

Saade kuuldav siin, küsijaks Andrian Tšeremin.

Wednesday, July 15, 2020

Tüdimusemäss


Venemaa Habarovski krai on üks selliseid kante, millest enamasti ei kuule ka vene enda meediat jälgides, ammugi siis mujal maailmas. Nüüd aga on selle tänavail toimumas midagi enneolematut – massiivsed protestid, mis mh skandeerivad: „Moskva, mine minema!“ ja „Putin on varas!“

Mis on siis sellist küll juhtunud, et Venemaa mõttes väike linnake („vaid“ u pool miljonit elanikku) nii mässama hakkas, et tänavaile tuli eri hinnanguil 35-60 tuhat inimest? Tasub meeles pidada, et 3,5% elanikest loetakse selliseks nö maagiliseks piiriks, millest suurem osalejate arv toob edu. Antud juhul on tegu aga 7-10% elanikega, kes ummistavad linna peatänavaid, sundides politsei linnapildist kaduma.

Hetkel on nö päästiksündmuseks kohaliku kuberneri Sergei Furgal arreteerimine ja Moskvasse toimetamine. Väidetavalt olla Furgal korraldanud aastate jooksul mitmete inimeste tapmise, mis tõepoolest kõlab ränga süüdistusena.

Tüdimus kui ressurss

Seni oli keeruline ette kujutada mõnda föderatsioonisubjekti, mille elanikud tuleks niimoodi tänavale oma bossi kaitsma. Seda enam et kuberneriks sai Furgal alles poolteist aastat tagasi, olles ennem istunud mitut koosseisu järjest Riigiduumas – sedasorti kõrged-kauged eliidi-esindajad on enamasti rahva jaoks võõrkehad.

Oluline on, nagu tihtilugu, mitte mees ise, kuivõrd taustsüsteem. Antud juhul on praegu kinni istuva kuberneri populaarsuses süüdi tema eelkäija, eelmine kuberner Vjatšeslav Šport. Oma ligi 10-aastase valitsemisajaga ja vastuvõetamatu käitumisega oli ta tekitanud kohalikus valijaskonnas tõelise tülgastuse-seguse tüdimuse.

Kreml aga ei arvestanud seda tüdimust ning üritas 2018.a Športi uuesti kuberneriks sokutada. Oluline tausta-info: Šport oli Venemaa võimupartei Edinaja Rossija liige ja väidetavalt Putini protežee. Valimisvõidu saamiseks saadetigi talle vastaskandidaadiks LDPR esindaja, praegu kõne ja vahi all olev Furgal, et ta kaotaks nii nagu ka eelmine kord. Viimane isegi ei pingutanud kampaaniat teha, kuid ... võitis! Kohalike elanike soov näha võimu juures kedagi teist kui Šport osutus võimsamaks kui administratiivressurss.

Moskva jõuvõtted

Sergei Furgal, kes sai ilmselt ka endale üllatuseks kuberneriks, hakkas aga käituma tõelise rahvamehena – nagu ka üldiselt LDPR jaoks kombeks. Mh müüs ta maha seni krai administratsiooni käsutuses olnud jahi, vähendas ametnike hulka, hakkas remontima teid jne. Kohalikud elanikud ja majandus tundis nö uut hingamist ja siis ... korraga arreteeritakse ta süüdistuste alusel, mille kohta kohalikud ütlevad: „juhul kui ta nendes ammustes asjades süüdi ongi, siis kus te varem oma arreteerimisega olite?“

Publiku jaoks pole kahtlustki, et tegu on Kremli kättemaksuga, sh hiljuti korraldatud konstitutsiooniväänamise rahvaküsitluse eest. Habarovski krai oli üks madalaima osalus- ja poolthääletanute protsendiga ning kokkuvõttes oli „poolt“ vähem kui pool valijaskonnast, ehkki siiski enam kui 60% osalenuist.

Küsimus aga, nagu ikka, pole mitte niivõrd faktides, kuivõrd tajus. Kohalik elanikkond jaoks sekkub Moskva jälle ja ebameeldivalt kohaliku elu korraldusse. Et alles tekkis üks kuberner, kes hakkas elu edendama ja näe – võeti mees mingite veidrate süüdistuse alusel kinni ja maha.

Ma ei väida, et Sergei Furgal oleks süütu. LDPR on teada-tuntud selle poolest, et on müünud oma nimekirjades parlamendikohti kahtlastele tüüpidele.

Küll aga ma väidan seda, et Moskva ei taha kohe väga rõhutatult arvestada seda, et tüdimus ja jõuvõtted võivad viia rahva massiivse protestini.
----
lugu ilmus siin

Sunday, July 5, 2020

Põhiseadusvääne

Venemaa põhiseadust on ümber kirjutatud varem ja küllap tehakse seda ka edaspidi. Äsja lõppes järjekordne neist. Kentsaka mittesiduva rahvahääletuse abil, kuid see selleks. Mis siis oli nendes muudatustest peamine?

Mõni räägib, et peamine on Venemaa territooriumite loovutamise välistamine vastava sätte lisamise abil. Teine jälle, et konservatiivsena kõlava tüviväärtuse "abielu on mehe ja naise liit" põlistamine. Kolmas jällegi, et praeguse presidendi võimuaja pikendamine.

Kui aga vaadata, kuidas asi algas, siis võib välja pakkuda seletuskäigu: vaja oli Venemaa tervikuna ja Vladimir Putin persoonina lahti siduda rahvusvahelisest õigusruumist. Kui eelmine, Jeltsini ajal vastu võetud põhiseadus sätestas rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse Venemaa enda põhiseaduse ees, siis nüüd on vastupidi.

Pooleli on kohtuprotsessid nii Jukose, MH17 kui ka Krimmi kaasuse asjus. Müriaadist väiksematest protsessidest rääkimata, kus oma riigi vastu Euroopa kohtutesse pöördunud Venemaa kodanikud ja ettevõtted abi otsivad. Nüüd muutuvad kõik need Venemaa enda silmis tühiseks.

Kuid kõik see on teooria, hiljem tuleb praktika. Seni teadaolevast rääkisid Välismääraja saates Hannes Hanso juhtimisel Marko Mihkelson ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Saturday, July 4, 2020

Rakenduslik valimisvõltsing


Venemaal äsjalõppenud hübriidreferendum põhiseaduse väänamise teemal tekitas kõigi muude hulgas ka küsimuse: „milleks?“ Mille jaoks oli vaja läbi viia nii karikatuurselt, nii groteskselt ja silmatorkavalt valesti korraldatud protseduur?

Aga seome selle küsimuse lahti Venemaast, et mitte takerduda riigi- ja isikunimedesse ja muusse spetsiifikasse. Proovime asja vaadata niiöelda laiemalt või akadeemilisemalt, kui soovite.

Miks autoritaarsetes režiimides valimistulemusi nii silmnähtavalt võltsitakse? Miks joonistatakse ilmselgelt ebavajalikult kõrgeid toetusprotsente?

Demokraatlikkuse illusioon

Esmapilgul on vastus lihtne: et meeldida valitsejale või saada „vajalik“ tulemus. Aga see on vaid osaliselt õige vastus. Jõuliselt kontrollitavas režiimis poleks vaja nii palju vaeva näha. Valimisi ei peaks üldse korraldama või siis saaks kirjutada nö viisakas number, kus jääks vähemalt demokraatlikuse illusioon.

Aga vaata siia ongi koer maetud. Sellesse demokraatlikkuse illusiooni. Seda ohtlikku nähtust kohtleb autokraat nagu nakkusarst katkuhaiget: ettevaatlikult ja ainult kontrollitud keskkonnas.

„Vajalikul määral“ hääletustulemuste võltsimine teenib täiesti rakenduslikku ülesannet. Õigemini ühe suure ülesande – ühiskonna meelsuse kontroll – kahte alaülesannet.

Ennem kui edasi liikuda, võtame ühe lihtsa näite, mille ma laenan (nagu ka kogu selle kirjutise peamise idee, nii et ma ei pretendeeri autorlusele) ühest vene politoloogi Kirill Rogovi sotsiaalmeedia postitusest.

Blondiinid või brünetid
Oletame et pannakse hääletusele lihtne ja ülioluline küsimus: kas teile meeldivad rohkem blondiinid või brünetid? Mõttelise eksperimendi puhtuse mõttes oletame, et hääletustulemus saaks ilma manipulatsioonideta olema 50:50.

Nüüd kujutame ette, et meie katsealuses valijaskonnas on loodud õhustik, kus brünettide eelistajad teavad ette, et see pole „õige“ vastus ning tõenäoliselt jätab osa neist lihtsalt valimistele minemata. Kas lihtsalt kodanikujulguse puudumise tõttu või arvamuse tõttu, et niikuinii tulemus võltsitakse ja milleks ennast siis vaevata. Või siis boikoteerimis-üleskutse tõttu. Vahet pole.

Blondiinide poolt hääletajad on aga kah inimesed, ega nemadki ei viitsi kõik valima minna. Oletame et läheb kohale reaalselt 85% (üldisest valijaskonnast 42,5%). Brünettide eelistajatest julgeb oma arvamust avaldada 50% (25% elektoraadist). Hääletustulemus saab seeläbi olema 73% ja 37%.

Sellega on saavutatud esimene eesmärk – valimistulemus saabki olema juba ette vajalikus suunas kaldu.

Protestimeeleolude maandamine
Teine eesmärk on aga sihikuga tulevikku. Sellesama ette teadaolevalt võltsimisega hoitakse ära ka valimisprotestid. Sest vaadake tõeline protest tekib siis, kui sul on lootus, mis osutub petetuks. Kui aga juba ette polegi lootust, siis misasja sa ikka protestid? Kehitad õlgu ja elad edasi.

Nüüd tuleme selle üldisema (ja geniaalsuseni lihtsa) seletuse juurest tagasi Venemaa spetsiifika juurde. Vene analüütik Sergei Špil’kin tõestas näitlikult ja piltlikult, et tegelik poolthääletanute arv hübriidreferendumil oli mitte 79, vaid 65%.

Ja miks siis Venemaa võimud ei rahuldunud selle 65% tulemusega, vaid joonistasid 79%? Vastame vastavalt õpitule: selleks et kõik saaks aru, et tulemus ON võltsitud. Ei midagi isiklikku, puhas poliit-tehnoloogiline manipuleerimine.

---
pilt võetud siit

Wednesday, July 1, 2020

Hübriidreferendum

Uudis+ soovis rääkida Venemaa põhiseaduse nihestamisest. Üritasin väljendada oma nägemust sellest, stantsides valmis termini "hübriidreferendum" (vt ka hübriidsõda jms)

Kogu juttu kuuleb siit (05:45 kuni 19:10)

---
pilt võetud siit