Friday, August 29, 2014

Impeeriumi vastulöök


Iga impeerium peab kui mitte laienema, siis vähemalt oma kahanemise korral andma vastulööke, vastasel korral lakkab ta olemast tõsiseltvõetav. Tõsiseltvõetav eelkõige omaenda järgijate hulgas, kes pettumuse tulemusena hakkavad muidu kahtlema, nurisema ja ehitama omaenda uut impeeriumit. Enda mugavustsooni, milles jätkata väärikat elu ja võitlust vaenlastega. Sest ilma vaenlasteta ei saa olla impeeriumit.

Jutt ei ole praegu mitte niivõrd Vene impeeriumist, mis üritab Novorossia loomise läbi omaenda eksistentsi kinnitada. Jutt on traditsionalismi, konservatismi mentaalsest impeeriumist, mis peab andma vastulööke globaliseerumise, tolerantsuse, jagatud väärtuste, kultuur-relativismi ja muude maailmakorda kõigutavate pahede vastu.

Paratamatu reaktsioon
Globaliseerumine pidi varem või hiljem andma vastureaktsiooni. Pole maailmas olemas protsessi, mis ei kutsuks esile vastasmärgilist nähtust. See on loodusseadus.

Tolerantsus, liberaalsus, inimõigused ja muu säherdune võib ju nende sisse uskujatele näida ihaldusväärsed asjad ja progressi loomulik koostisosa või vähemalt eesmärk. Kuid tuleb endale aru anda, et suure osa inimkonna jaoks on need sügavalt negatiivsed nähtused. Nood nn uued ja pehmed väärtused lõhuvad traditsioone, riike ja ühiskondi selle sõna konservatiiv-traditsioonilises tähenduses.

Sunnismaisuse kadumine lõhkus feodaalse ühiskonna. Piiride hägustumine ja globaalne liikumisvabadus ragistab tavapärase riikluse õmbluseid. Tolerantsus lammutab konservatiivse rahvusluse põhimõtteid. Kultuur-relativism kangutab – oo õudust – nii religioonide kui tavapärase kombluse vundamendi kallal.

Globaalne Araabia Kevad
Võrgustumine selles sõna nii otseses kui infotehnoloogilises mõttes on lõhkumas meie tavapärast ühiskonda, selle patriarhaalset (või siis matriarhaalset, vahet pole) alustala – perekonda.

Mõelge ühe suurima muudatuse peale, mis on toimunud enam-vähem ühe põlvkonna jooksul. See on aastatuhandeid püsinud toidujagamise rituaal. Laua otsas istub toitja, kes lõikab leiba ja liha ning annab siis lähikondsetele. Viimased peavad tulema õigel ajal kohale ja võtma annid tänuga vastu, sest muidu võib lihtlabaselt ilma jääda.

Tänapäevases peres istuvad kõik oma tubades (või süvenenuna oma nutiseadmetes) ning tulevad võtavad toitu (infot) mitte siis kui antakse, vaid siis kui soovitakse. Kas pole mitte pühaduseteotus? Kuhu jääb ühiskonna algrakukese ehk püha perekonna rituaalne taastootmine läbi rohjuuretasandi sotsiaalse praktika? Kuhu jääb harras tänutunne andja vastu, olgu selleks siis riik või Suur Juht?

Võrgustumine lõhub riike
Infotehnoloogia on võimaldanud noortel ja vanadel lakata olemast mentaalses lauas saaja rollis. Nad leiavad oma turvatsoonid suheldes endasugustega või sootuks virtuaalsetega. See laseb süveneda nii äärmuslust kui lodevust, allumatust kui omaenda hierarhiate ja võrgustike loomist.

Kõik see kokku tähendab aga traditsioonilise riikluse ja rahvusluse, religioossuse ja komberaamistiku murenemist. See tähendab Impeeriumi nõrgestamist. Vaimse ja füüsilise enesestmõistetavuse hägustumist.

Selle vastu tuleb ju sõdida? Olgu siis üha selgemaid ja primitiivsemaid asendus-reaalsusi luues (nt Kisseljovlik telereaalsus) või püha sõja kontseptsiooni välja pakkudes nendele, kes sind veel kuulavad. Neile teistele, kes on kahtlema hakanud ja ehk koguni oma uut impeeriumi looma asunud, tuleb aga peale sundida oma agenda. Ning pole selleks paremat vahendit kui vana äraproovitud vahend ehk sõda. Reaalne, füüsiline ja verine sõda, ükskõik kui mõtetu see ka ei näiks uskmatutele ehk Impeeriumist ärapööranuile.

Impeerium peab vastu lööma. Muidu ta pole tõsiseltvõetav. Eelkõige omaenda alluvaile.
---------
pilt siit

Monday, August 25, 2014

Ukrainal on kõige raskem veel ees

Kõige raskem aeg saabub Ukrainale tegelikult peale sõja lõppu. Olgu see lõpp siis missugune tahes, aga iga sõda saab ükskord otsa. Siis tuleb aga hakata riiki üles ehitama. Riiki ja rahvast.

Kuni käib sõda, kui kohutav see ka poleks, on kõigel sees mingi drive, kõike saab õigustada ja maha kanda, rahvas kirub ja nutab, kuid riigil on alati õigustus: "hetkel on olulisemaid asju teha!"

Kui sõjatolm vajub, paljastuvad haavad ja algab lein. Riik peab saama hakkama nii oma rahva toetamisega, majanduse üles ehitamisega, omavaheliste tülide klattimisega (need puhkevad paratamatult), veteranide ja leskedega jne.

Kas Ukraina rahvas sai sõja läbi riigirahvaks? Kas nad suudavad loobuda aastakümnetega sisse harjunud üdini korruptiivsest ja sihiteadlikult ebaefektiivsest majandus- ja elumudelist? Kas nad annavad endale nüüd aru, et "riik olengi mina" ja hakkavad ausalt makse maksma, seadusi täitma ja riigimehelikult käituma?

Need on kohutavalt rasked muudatused, mis ees seisavad ning segajaid saab olema palju. Vanad oligarhilised klannid, lihtlabased riigivargad ja pahatahtlikud susserdajad (piiri tagant) - kõik need saavad olema muudatustele vastu.

Nüüd on aeg ksida, mida meie saame teha, et neid aidata? Kui me ei suutnud Ukrainat kuigivõrd aidata sõjas, siis peame aitama neid rahus.

------
pilt siit

Tuesday, August 5, 2014

Vene õppused Ukraina lähistel

4.-8. aug toimuvad Venemaa õppused Ukraina lähistel. Loomulikult paneb see esitama küsimusi.

4. aug rääkisin sellest ERR'is: "Venemaa õhujõudude õppus langeb väga ärevasse aega. Riigis on välja kuulutatud reservväelaste mobilisatsioon, Venemaa väed on lahingalmiduses Ukraina piiri läheduses, annavad väidetavalt piiriüleseid tulelööke ja kahtlemata varustatakse nn Ukraina mässulisi relvade ja tehnikaga.

Mis puutub nn Ukraina mässulistesse, siis tuleb endale aru anda, et laias laastus nad pole ei „Ukraina“ ega „mässulised“, vaid venemeelsed separatistid, kes kasutavad oma võitluses terroristlikke võtteid.

Kremli väited, et tegu on juba ammu planeeritud õppustega, mis võeti kavasse juba aastapäevad tagasi, on aga raske vaidlustada. Tõenäoliselt see nii ongi. Armeereform on üks väheseid protsesse, mille osas on Venemaa Föderatsioon olnud enam-vähem edukas. Viimaste aastate jooksul toimub nii relvastuse uuendamine kui ka ridamisi ootamatuid ja vähem-ootamatuid õppusi.

Olen viimasel ajal kuulnud ehmunult tigedaid küsimusi et „mis see meie asi on, miks me peame sinna oma nina toppima“. Kõige lihtsam vastus – osa nendest õppustest toimub otse meie enda piiri ääres. Hiljuti toimusid Pihkva lähedal õppused, mille käigus nn Alligaator-tüüpi ründekopterid purustasid „tingliku vaenlase“ soomustehnikat.

Veelgi lihtsam vastus on aga – me oleme Euroopas. Meie olemegi Euroopa. Ja Ukraina on ka Euroopas. Ning meil on ühine naaber, kes ohustab meie ühist julgeolekut."
--------------
5. aug Kukus: "Esmalt, kui murelikud peaksime olema meie - eestimaalased, aga ka ukrainlased,et Venemaa õhuõppus meie piiride vahetus naabruses toimub?

Ühest küljest ei ole õppustes kui sellistes midagi halba, kõik sõjaväed korraldavad neid ja aeg-ajalt juhtuvad need ka piiride ääres toimuma. Ka Eesti sõjavägi korraldab õppusi ja ma ei usu, et keskmine lätlane või soomlane või ka pihkvalane seda väga kartma peaks.

Teisest küljest on aga Venemaa õppustel oma eripära. Suurim eripära on antud juhul see, et välja on kuulutatud ka suurem reservväelaste mobilisatsioon ning et sisuliselt on Venemaa sõjaseisukorras. Ukraina konflikti kõrval on täiesti radaripildilt ära kadunud Venemaa enda pinnal toimuv vinduv kodusõda. Dagestanis on viimaste kuude jooksul toimunud kümneid kokkupõrkeid ning hukkunud on sadu inimesi.


Nagu märkisite intervjuus ERRile, õppus langeb mõistagi väga ärevasse aega. On see Teie hinnangul nimme nii seatud? Ka Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukrainas lahvatanud konflikti eel toimus Ukraina idapiiri taga "õppus".

Esimese hooga näikse peamine olevat küsimus, et kuivõrd see õppus on korraline või erakorraline. Kremli sõnul on tegu juba ammu planeeritud üritusega ning sellest ei peaks midagi enamat välja lugema kui seda, et lihtsalt toimub üks õppus.

Kuid häda on selles, et ka korralisi õppuseid saab kasutada nö erakorraliste ülesannete lahendamiseks. Ka 2008.a enne Gruusiat toimusid nö korraline õppus, lihtsalt selles osalejatele anti erakorne ülesanne. Samamoodi oli enne enne Krimmi okupeerimist. Paraku saame me ainult oletada ja tugineda senisele kogemusele – see viimane aga sunnib meid ettevaatusele.

Kuidas hinnata Venemaa väga kaua oodatud, aga lõpuks käivitunud armeereformi?

Kui läheneda asjale neutraalse vaatlejana, siis tuleb seda hinnata posiiivselt. Venemaal on õnnestunud vähendada oma nö paberarmee osakaalu ja suurendada võitlusvõimeliste üksuste arvu. Alates juht-struktuuride optimeerimisest kuni ohvitseride elutingimuste parandamiseni kohtadel on asjad läinud ülesmäge.

Teisest küljest on aga armeereformil lisaks meestele ka raua ehk relvastuse ja tehnika poole. Siin on asi pisut nutusem. Venemaa pole siiani õppinud tootma suurt osa vajaminevast relvastusest, olles siiani eelistanud seda sisse osta. Ja paradoksaalsel moel võib siin ka peituda üks vastus Ukraina kriisile – suur osa tehnilisest ümberkorraldusest rippus ära Ida-Ukraina sõjatehaste toodangust.

Mida põnevat on Euroopa, USA ja muu maailma sanktsioonid juba Venemaale enesega kaasa toonud ja mida põnevat veel tuua võivad?

Vaevalt et venemaalased nõustuksid sellise määratlusega: „põnevat“. Aga eks üht-teist on ikka toonud küll. Hiljuti kurtis ka Putini lähimasse ringi kuuluv Timtšenko, et tema lennukid ei saa enam lennata, kuna lääne firmad keelduvad neid teenendamast ja ilma varuosade uuendamiseta ei ole võimalik õhku tõusta.

Sanktsioonide rida pole ka ühepoole, Venemaa üritab nii vastu lüüa kui ka vähemalt retoorikas väita et see kõik on talle kasulik. Poola õunade ja Kreeka virsikute keelustamine  näib küll pisut naljakas samm, aga eks ta sihtriikidele muret ikka valmistab. Kuid Kremli lubadust, et Lääne piirangute järel õpib Venemaa ise toime tulema ja kõike tootma – seda ma eriti ei usu. Analoogses olukorras olnud Nõukogude Liidus, kellel oli tunduvalt kõvem ressursibaas, ei õpitud tegema isegi korralikke külmkappe või autosid ... ning seda oskust pole näha ka praegu."
---------
pilt siit