Wednesday, December 30, 2015

Venemaa 2015: peamised trendid


Enamasti liiguvad aastakokkuvõtted üksikult üldisele. Markeerides olulisemaid sündmusi ja meenutades nimesid, vihjatakse mingitele arengutele ... või siis jäetakse üldistused lugeja teha. Prooviks seekord vastupidi?

Mis olid olulisemad protsessid, mida iseloomustavad mingid konkreetsed tunnused? Või mis olid need riiklikud poliitikad, mille rõhutamiseks/varjamiseks mingeid samme ette võeti ja meedia kaudu võimendati?

Naftahind ja rublakurss

Naftahinna langus algas küll juba eelmisel aastal, kuid nö jõudis kohale siiski alles 2015. Eelmise aasta lõpus olid Venemaa esimesed telenäod enesekindlad, rääkides, et: „see hind ei saa langeda alla ...“ ja seejärel tehes järjest korrektsioone allapoole. Kuid siiski – kui eelmisel aastal tehti eelarveplaane veel üsna enesekindlalt, siis nüüd on loobutud kolmeaastasest planeerimisest ja kõigi tasandite kulutusi järjest kärbitakse. Tõsi küll, välja arvates sõjaliste kulutuste rida.

Kuna iga müüdava energiakandja ühiku eest saab järjest vähem kõva valuutat, siis oli igati mõistlik lasta oma raha nö ujuma minna (klassikalise toormevaluutana ta oleks seda teinud nii ehk naa). Musta teisipäeva nimeline hetk jäi jällegi eelmis aasta lõppu, kuid igatahes saab nüüd iga dollari või euro eest umbes poolteist-kaks korda rohem kui mullu ... ja seega rublamassi eelarvesse siiski laekub.

Tuleb tunnustada Venemaa valitsust selle eest, et nö prisketel aastatel kogusid nad kõvasti reserve (vaatamata kogu vastukisale), mida kehvematel aegadel kasutusele võtta.

Sanktsioonide sõda ja impordiasendus

Rubla ostujõu langus liitus sanktsioonide tulevahetusega ja tõi kaasa kuhjuva efekti. Osa välismaiseid kaupu on keelu all, teist osa ei jaksa lihtsalt enam sisse osta.

Kõlava poliitilise kampaaniana tõmmati käima nö impordiasenduse mootorsaag ... mis aga osutus nüriks ja mittetoimivaks. Kui aastapäevad tagasi rõõmustas üks lähinaabruse toidutootmise-ettevõtja: „Justkui Kamazi koormatäis präänikuid oleks mu õuele kallatud“, siis sel aastal tõdes mees märksa kurvemalt, et: „Noh mitte just Kamazikoorem ja mitte just präänikuid.“

Osutus, et isegi kõige lihtsamad protsessid nagu nt kartulikasvatus on ilma import-sisendita pea võimatu, siiamaani tuli seemnekartul Saksast ja väetis Poolast, tehnikast ja varuosadest rääkimata. Muudest keerulisematest ja pikema tsükliga tootmistest ei tasu rääkima haktagi.

Uus piirangute laine – seekord Türgiga – tõi endaga kaasa suisa kurioosseid olukordi. Nii nt ei õnnestunud Türgi-vastaseid T-särke trükkida, kuna ... enamik särke ja üldse õmblusmaterjale tulebki Türgist!

Positiivsusekilluna – teoreetiliselt võivad need negatiivsed nüansid panna aluse positiivsele trendile, Venemaa majanduse ümberstruktureerimisele.

Vaenlasevahetus

Negatiivsete asjaolude kuhjumine asus nüüd juba tõsiselt kahjustama senist nn sotsiaalset lepingut võimu ja rahva vahel. Senine mudel – stabiilsus lojaalsuse vastu – ei toimi enam. Vaja on üha uusi ärritajaid, mis võimaldaks rahvast mobiliseerida.

Krimmi-vaimustusest enam väga ei piisa, seda enam, mida rohkem levib teave Krimmi tegelikkusest uue võimu all. Ida-Ukraina venimakippuv kampaania ei toida kah enam propagandamasinat piisava materjaliga. Süüria sõtta sekkumine võimaldas lahendada mitmeid probleeme (nt segada konkureerivate gaasitrasside ehitamist jne), lisaks toitis suurriiklikku eneseteadvust ja müüti võimekast riigijuhist, kellele pole alternatiivi.

Poolkogemata käivitunud konflikt Türgiga võimaldas uue hooga käivitada selle vana plaadi, mille kohaselt Venemaa on ümberpiiratud kindluses ja kõigile vaenlastele tuleb koht kätte näidata. Taoliste kampaaniate korraldamise oskuse eest tuleb Moskva aparaati aga jällegi tunnustada.

Teravik suundub sisse

Välisvaenlased on toredad asjad, aga ainult nendest ei piisa. Kremli tagatubades ja nõuandvates kontorites ei istu rumalad poisid ning nad teavad väga hästi et järsult langeva elukvaliteedi puhul on vaja ka sisevaenlast.

Jah loomulikult võib väita et nö tavakodanik või külaelanik ei märkagi, et elujärg on kehvenenud, sest nende jaoks pole nö helget perioodi olnudki. Kuid ka Venemaa on (nagu kogu nö globaalne Põhi) kiirelt vananev ja linnastuv. Külad surevad vaikselt välja ja linnades elav ja veidigi tegus rahvas on juba siiski harjunud pisut elu nautima, olgu selleks kasvõi Egiptuses ja Türgis veedetud puhkused, millel on kriips peal.

See tähendab, et nö keskklass ja veelgi enam end eliidiks pidav seltskond hakkab varem või hiljem küsima: „Mille nimel kannatame, seltsimehed?“ End siiani elu peremeestena tunnetanud pagunikandjad nende perekonnad peavad muutma oma seniseid tarbimisharjumisi ning see tekitab nurinat.

See aga tähendab, et kätte saabub kruvide kinnikeeramise aeg. Noh ja nüüd võikski lõpuks jõuda üksikuteni ehk konkreetsete nimedeni (olgu selleks tipptaseme tegijad nagu Boris Nemtsov, kohalikud nagu Lev Šlošberg) või piiranguteni (välisagendid ja ebasoovitavate organisatsioonid) jne. Kuid ma arvan, et detalidesse laskumine ei muuda üldist pilti. Pealegi võivad nö sisevaenlased sündida ka ootamatult, võimkonna ja lähedalseisjate ahnuse ning rumaluse tõttu (nt kaugveo autojuhid vs Rotenberg ja PLATON).

Venemaa ambitsioonide ja võimaluste käärid on praeguse võimu mänginud tupikusse. Kuivõrd tuleneb see konkreetsest „heast tsaarist“ ja kuivõrd „halbadest bojaaridest“, pole oluline.

-----------
pilt võetud siit

Projekt Novorossia on suletud, palun vabastage ruumid


Ida-Ukrainast Venemaale pagenud inimesed on sattunud väga keerulisse olukorda. Sõjategevuse eest pagenutena olid nad alguses mõistagi tänulikud igasuguse abi eest, kuigi enamasti neid majutati üsna rääbakatesse ühiselamutesse ja odavatesse hostelitesse.

Muidugi oli ka nö näidisjuhtumeid, kui osad uusasukad suruti kuberneride survel kinnisvara-arendajate vastvalminud korteritesse ja isegi eramutesse ning kogu olukord kujuned groteskseks vastuseisuks ettevõtjatele pealesunnitud lahkuse ja sisserändajate põhjendamatute nõudmiste vahel. Kuid sellest ja muudest absurdihõngulistest olukordadest rääkimine viiks meid tänasest peateemast kõrvale.

Asi selles, et suure osa värskelküpsetatud kaasmaalaste jaoks saabub homme (31.dets) tähtaeg, millal tuleb oma senised ajutised eluruumid vabastada. Kuhu minna ja mida teha, pole selge.

Suur osa ümberasujatest on isegi leidnud mingi tööotsa ning suudaks üürida ka mingi uue eluaseme, kuid see ei lahenda põhiprobleemi. Nimelt muutuvad nad nüüd vastavalt Venemaa seadusandlusele sisuliselt illegaaseteks immigrantideks.

Igal Venemaa asukal peab olema „propiska“ ehk sissekirjutus. Seda võib anda kas ruumide rendileandja, tööandja või ka majutusasutus. Kuni põgenikud paiknesid kasvõi kõige rääbakamas ühiselamus, oli asi korras. Üürileandjad aga loomulikult ei soovi oma elamispinnale võõraid inimesi sisse kirjutada ning enamikul tööandjatest pole oma elamispindu.

See aga tähendab, et ilma sissekirjutuseta jäänud välismaalased (ja nüüd on eilsed kaasmaalased kohalikus meediapruugis muutunud „ukrainlasteks“) on migratsioonirežiimi rikkujad ehk illegaalid.

Kuidas olukorda lahendada, pole aimugi. Kohalikud eelarved on niigi sügavates miinustes. Föderaalne rahastus pagulaste toetuseks saab otsa (muuseas, selle norm ehk 800.-RUB inimese kohta on ajanud kohalikud tugevalt närvi – nemad ju nii palju palka enamasti ei saa).

Nii et – laenates ühe Venemaa kommentaatori sõnu: „Projekt Novorossia on lõppenud, palun vabastada ruumid!“

--------------
pilt võetud siit

Monday, December 21, 2015

Mida teha juhul kui ...

Gruusia ja Ukraina sündmuste järelkajana on valminud juhised, mida peaks teadma ja tegema iga kodanik, juhul kui ...

Mõnusalt lapsemeelsete joonistega pikitud tõsine tekst räägib kümnetest erinevatest ohustsenaariumitest. Osad nendest on täiesti tarvilikud ka nö igapäevaselt (mida teha ohusignaali kuulde), teised jälle vägagi spetsiifilised (mida teha tundmatute relvakandjate ilmudes).

300 tuhat eksemplari jagatakse laiali nii vastavatele ametnikele kui ka lihtsalt kodanikele, nii omas kui ka inglise keeles. Noh ja muidugi on materjal kättesaadav ka veebis.

Ahjaa, kas ma ütlesin, et ma räägin Leedust?

Materjali saab alla laadida siit.

Разбор полётов: 2015 aasta kokkuvõte

Aasta viimases saates rääkisime nendest sündmustest-protsessidest, mis tundusid olevat suurima mõjuga.

Kordumakippuvad nähtused nagu rahvusvaheline terrorism ja energiakandjate hindade kõikumine on omandanud sel aastal üsna jõulisi vorme.

Uuema aja jooksul harvaesinenud rahvaränne ja sellest tulenev migratsioonikriis Euroopas näikse ähvardavat kindlaksmõeldud põhimõtteid.

Venemaa sekkumine Süüria konflikti on olukorda veelgi segasemaks muutnud, sh ka Venemaa enda jaoks. Mida võib tähendada veel üks muudatus piirkonnas ehk võimalik piirangute eemaldamine Iraani naftakaubanduselt?

Saatejuhiks oli see kord Julia Bali, ekspertideks aga nagu ikka: Harri Tiido ja Karmo Tüür. Räägitut saab järelkuulata siit.

Saturday, December 19, 2015

Putini pressikonverentsist

Vladimir Putin alustas oma viimatist pressikat üsna omapäraste sõnadega: "Ega mul polegi mida öelda, aga no räägime siis"

Peamine, mis torkas silma, oli sisepoliitiliste teemade asendamine välisteemadega. Eks ta ole ka arusaadav - sisemisi probleeme praeguse naftahinna juures kinni maksta ei õnnestu, selle asemel püütakse rääkida jõulisest välisest tegutsemisest.

Asjast sai räägitud Vikerraadios (saatetund järekuulatav siin) ja Kanal 2 uudistesaatele (nähtav siit)

-------------
pilt võetud siit

Wednesday, December 9, 2015

Reeturid ratastel


Venemaa rahvus-reeturite rida on saanud jõudsalt täiendust (v.k. Национал-предатели). Nende kahjurite ridadesse on liidetud nii umbes kaks miljonit raskeveokit :) Õigem on muidugi öelda, et nende veokite juhid ja omanikud. Veelgi täpsemalt – need, kes on otsustanud süsteemile vastu hakata. Uuele maksusüsteemile nimega PLATON.

Nüüdseks juba enam kui kuu aega hoogu kerinud protest on üks omapärasemaid Venemaa lähiajaloos. Putini-ajastul pole just palju selliseid olukordi, kus mingi seltskonna rahulolematus leiab mõõdukalt kaasatundvat suhtumist isegi riiklike telekanalite ekraanidel.

Ehkki eestikeelses meedias on olukorda juba põgusalt kajastatud, käime peamised punktid siiski üle. Vene riik otsustas, et raskeveokitelt on vaja korjata täiendavat maksu, kuna nn rekkad lõhuvad maanteid rohkem kui teised sõidukid. Muuhulgas viidati ka sellele, et mujal maailmas on taoline lisamaksustus ammugi olemas – mis muuseas on täiesti tõsi.

Igasugune muudatus kutsub alati esile rahulolematust, täiendav maksustamine seda enam. Kuid tõenäoliselt oleks kogu asi sumbunud nurinasse ja täiendavasse hinnatõusu kogu logistilises ahelas ning seeläbi tarbijahindades, kui poleks olnud ühte „aga“.

Nimelt otsustas riik oma maksukogumise õiguse müüa (50% ulatuses) eraisikule. Ja mitte suvalisele, vaid Rotenbergide perekonnale. Jaa-jaa, sellesama Rotenbergi, kes on Vladimir Putini lähikondlane. Mäherdune kokkusattumus, kas pole?

Et teid mitte liigselt koormata arvudega, toon välja ühe peamise, millega opereerivad nii vastased kui pooldajad. Aastas loodetakse koguda 40 mlrd RUB, millest osa plaanitakse suunata teede-ehitusse. Justnimelt osa, sest hüvitada tuleb ju süsteemi rajamise ja jooksva käimashoidmise kulud. See, et tegemist on nö investori seisukohalt täiesti lollikindla süsteemiga, kus süsteem ise rajati sisuliselt riigi rahadega (riiklikult garanteeritud laen riiklikust pangast), on süsteemi katsjate seisukohalt pisiasi.

Rekkamehed on asunud protestima, sulgedes trasse, korraldades ummikuid ja venivaid järjekordi jne. Ehkki riiklik vastuseis on tugev ning kogunemisi-ühinemisi üritatakse kõigiti takistada, on lõpule jõudmas veokijuhide omamoodi ametiühingu või koordinatsioonikomitee moodustamine. Nende nõudmised on küll vastukäivad, alates süsteemi ajutisest külmutamisest ja täiendavast testimisest kuni täieliku tühistamiseni, kuid taoline segadus on vältimatu.

Riiklikule korruptsioonile vastu hakkamise kogemust vene rahval seni veel pole. Kõigi teisitimõtlejate ja ka lihtsalt nurisejate sildistamine reeturiks, viiendaks kolonniks ja muidu ameeriklaste sabarakuks on suuresti saavutanud oma eesmärgi. Kuid samas on tunda ka võimude teatud ebakindlust. Protesti mahasurumisega pole seni veel liiale mindud, ettevaatlikumad hääled sosistavad et rahvas on praegu niigi ärevil, pole vaja visata esimest tikku, et ei süttiks autokummid.

------------

Lõpetuseks kaks kõrvalist detaili.

Esiteks. Ka Eestis on raskeveokimaks kehtestatud (samamoodi alates 12 tonnist), kuid see pole kilomeetri pealt, vaid sõltumata läbisõidust on tegu kvartaalse maksuga sõltuvalt veoki tüübist, tonnaažist jne.

Teiseks. PLATON süsteemil on ka eestikeelne veebileht. Lisaks venekeelsele leiduvad ka poola, leedu, türgi jne keelsed peeglid, kuid huvitaval kombel mitte nt soome ja läti keelseid.

Sunday, December 6, 2015

Vene-Türgi infosõjast


Ajaleht Stolitsa küsis, kuidas suhtuda Venemaa ja Türgi vastastikustesse süüdistusse. Vastus:
-------------

Pikaajaline kogemus sunnib kahtlema kõiges, mida ametlik Moskva esitab faktide pähe, eriti kui need väited on tehtud konflikti olukorras oma vastaspoole suhtes.

Teisalt aga on elementaarne eeldada, et suur osa ISIL kätte sattunund naftast peab varem või hiljem jõudma Türki.

Piirkonnas on aktiivsed enamik maailma eriteenistusi, sh Venemaa ja Türgi omad. See, mida me hetkel näeme, on üks osa moodsast konfliktikorraldusest - infosõjast. Võtta ühe või teise poole sõnu puhta kulla pähe oleks äärmine rumalus.

------------
vastus ilmus siin (küll veidi tõlkeväändega kujul)

------------
Pilt võetud siit

Friday, December 4, 2015

Millest Putin rääkis ja ei rääkinud


Presidentaalse riigi eripära. Kõik taandub sellele, mida juht ütleb või ei ütle. Kõnesid retsiteeritakse, kõikvõimalikud arvamus- ja muidu liidrid räägivad silmade välkudes telekaamerate ees, kuivõrd erakordne, otsustav ja üldse enneolematu oli viimatine kõne.

Venemaa enda eksperdid keskendusid mõisistagi kõne sisepoliitilistele aspektidele, milles ausalt öeldes mina ei kuulnud küll midagi uut. Vajadus võidelda korruptsiooni vastu, toetada kohalikke toojaid ja raputada end lahti energiakandjate müügi sõltuvusest – seda kõike on korratud tüdimuseni.

Et neid sisepoliitilisi käsulaudu ei täideta, ka seda teavad kõik. Putin ka ise ohkas korduvalt – no me oleme sellest ju rääkinud, kus on tulemused? Nt kiirabiautode soetamisest riiklikul toetusel, mille järel pidanuks masinapargi haldamise üle võtma regioonid – seda pole aga tehtud. Ja lisas heatahtlikult kurva naeratusega – no eks me pea siis jälle raha andma.

Välise vaatlejana räägiks siiski rohkem välispoliitilistest aspektidest.

Kõige jõulisem oli kahtlemata Türgi osa. Otsesõnu ähvardamine, et kättemaks allatulistatud rindepommitaja SU-24 eest „ainult tomatitega asi ei piirdu“ ja „nad kahetsevad veel korduvalt tehtut.“ Sellega seoses võttis Putin suhu ka Allahi nime, mille peale saali enamik pidas heaks irooniliselt naeru mugiseda (kuigi sama istuvad idamaisemate näojoontega inimesed jäid surmtõsiseks).

Huvitav et Venemaa elanikke (mitte riiklikku uhkust) kordades valusamalt tabanud lennukatastroofi, kui hukkus Egiptusest puhkuselt naasenud ca 240 in, mainiti vaid põgusalt muude terroriaktide reas, lubamata selle eest mingit kättemaksu.

Vahetult peale kõne lõppu vene peamise riikliku telekanali stuudios kommentaarinud eksperdid mainisid rahulolevalt, et „meie vähematest vendadest“ ehk Ukrainast ei räägitud sõnagi. Et no näed, see pole meie jaoks probleem. Tõsi küll, tegelikult ju Ukrainat siiski mainiti, ainult et Krimmi ja Sevastoopoli nn taasühinemise läbi.

Kui juba Krimmist juttu tuli – Putin rääkis küll impordiasendamise vajadusest, ainult et ei maininud, millest üldse tekkis see vajadus import-tooteid asendama hakata.

Aga üks, mille üle tuleb küll head meelt tunda. Naaberriigi president on aru saanud, et majandusprognooside tegemisel pole mõtet loota energiakandjate hinna tõusule. Teha siit liiga kaugeleulatuvad järeldusi oleks ehk liiast, aga sotsiaalse kontrahti aluste üle paneb ehk mõtlema siiski?

-----------

Kellel huvi, saab kõne tekstiga tutvuda siin, samast on võetud ka pilt

Wednesday, December 2, 2015

Kas oleme valmis kaitsma Türgit?


Kõik me oleme kas otse või kaude osalenud vaidlustes NATO nö vihmavarju veepidavuse üle. Et kas NATO ikka kaitseb meid? Kas tahab? Kas suudab? Miks ta peaks seda tegema?

Mind on alati kummastanud nii NATO (kui Euroopa Liidu) osas kasutatav kolmandas isikus pöördumine. Meie olemegi NATO. Juba üle kümne aasta oleme. Ehk siis NATO on täpselt nii tugev, nii otsuse- ja põhimõttekindel kui meie oleme.

Võib küll väita, et Eesti on teinud rohkem kui enamik NATO liikmesriike oma kaitsevõime jaoks, vähemalt kuulsa 2% mõttes. Ja tõepoolest on Eesti panus ka välismissioonidel märkimisväärne, kui taandame selle suhtarvuks oma elanikkonna kohta.

Kuid ikkagi. NATO on praegu suurema surve all kui varem. Venemaa avantüür Krimmis ja ida-Ukrainas andis küll ühest küljest NATOle uue hingamise. Kuid teisest küljest – iga impulss annab ka vastasmärgilise reaktsiooni, olgu ta esmapilgul nii marginaalne kui tahes.

NATO järjekordse laienemise eel – Montenegro on tõenäoliselt järgmine – on aktiveerumas kõikvõimalikud tegelased, kes lähtuvad loogikast, mille kohaselt NATO pole mitte kaitsev, vaid ründav ühendus. Väikesed, kuid aktiivsed grupeeringud nt Slovakkias ja Tšehhis on selle näideteks. Või nö sõltumatud uurijad, kes väidavad et kõige toimuva taga on soov tõmmata Venemaa suurde sõtta. Et nende retoorika on suuresti kattuv Moskva omaga, pole ilmselt pelk kokkusattumus.

Aga tagasi pealkirjas püstitatud küsimuse juurde. Kõlab kummaliselt? Ilmselt küll. Kuid järjest ilmsemaks muutub kihu järele proovida, mida tegelikult tähendab NATO ühtsus ja kollektiivkaitse põhimõte. Türgi on hetkel selleks mugavaim sihtmärk.

Oletame et tundmatu „viisakas mehike“ või nö võõrastesse kätesse sattunud raketikompleks (mida saab teadupärast osta igast külapoest) annab löögi Türgi pihta, tabades minu poolest mõnda lennukit Süüria lähistel või laeva Dardanellides. Mis saab edasi?

Et mitte minna liiga pateetiliseks, soovitan üle vaadata mõni lõiguke sarjast „Jah, Härra peaminister.“ Nt see, milles räägitakse tuumaheidutusest.

-----------
pilt, millel tekst "Tšehhi reservsõdurid on vastu NATO juhtkonna poolt planeeritavale sõjale" on võetud siit

Friday, November 27, 2015

Vene-Türgi segastest suhetest

Venemaa Föderatsiooni ja Türgi Vabariiki seob palju, oi kui palju rohkem kui too oktoobri lõpus alla lastud lennuk. Soov ennast selles suhetevõrgustikus maksma panna on ilmselt suurem kui miski muu.

Igatahes meenutab toimunu mingil määral kümne aasta tagust aega, mil Venemaa sõjalennukite süstemaatilist Balti õhuruumi rikkumist ja selle eitamist kaunistas hetk, mil üks vene lennuk Leedus alla potsatas ning eitada polnud enam võimalik.

Praegune olukord on mõistagi tiba teine, tegemist on Türgi piiri ääres toimuva sõjategevusega, mistõttu Türgi otsustas lõputute hoiatuste asemel tegutseda otsustavalt. Tõsi küll, vene pool on nüüd esile tõstnud päris hea vastuargumendi, et sõjalise jõu kasutamine on õigustatud juhul kui on oht ründeks, aga seda ju vene lennuk ei plaaninud.

Venemaa peab sellele vastama, moel või teisel. Aga - nagu Putinil kombeks - see vastus tuleb hiljem ja kuidagi kummalisel moel.

Kõigest sellest sai räägitud Kuku raadiole antud intervjuus, mida saab järelkuulata siit.

---
pilt sõetud siit

Thursday, November 26, 2015

Läti lüli ja Poola küsimus

Naabreid ei saa valida, aga neid oleks kasulik tunda. Vaadeldes laias maailmas toimuvat, hoides pilku nö horisondil, kipume tihti silmist laskma seda, mis toimub vahetult meie kõrval.

Mõni päev tagasi Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses tutvustatud uurimus laseb meil seda tühikut põgusalt täita. Uurimuse kokkupanija, Poola uurimiskeskus Instytut Spraw Publicznych (ligikaudne tõlge Poliitikauuringute Instituut) üritas mõõta nö Balti ühisosa.

Balti ühisosa?

Kõigepealt – ehkki laiemale publikule on see ehk pisut kummaline, siis tõepoolest eksisteerib ka selline „balti“ riikide määratlus, mille kohaselt peale Eesti-Läti-Leedu kuulub selle mõiste alla ka Poola. Ning mõistagi sealsest perspektiivist vaadatuna algab see rida Poolast ja lõpeb Eestiga. Geograafia määrab meie mõtlemist, kas pole?

Jätame aga pikemad geopoliitilised ja poliitgeograafilised, filosoofilise kõrvalmaiguga arutelud kõrvale ja vaatame korraks otsa neile küsimustele ja vastustele, mida Poola kolleegid uurimuses esitavad ja esitlevad.

Poolas, Leedus, Lätis ja Eestis esitati küsimusi, mis käsitlesid meie julgeoleku- ja majanduspoliitilisi nägemusi. Suhtumist Ukraina konflikti, Euroopa Liitu, vastuseisu Venemaaga, NATO rolli, põgenikesse jne.



Proovimatagi kõike ümber jutustada, toon välja vaid kaks momenti, mis tekkisid uurimusega tutvumisel. Need on, nagu pealkirjaski öeldud, Läti lüli ja Poola küsimus.

Läti eriarvamus

Läti arvamus oli enamikes küsimustes naabritest veidi erinev. Eelkõige selles osas, mis puudutas moel või teisel Venemaad. Väiksemana nähakse Venemaa süüd Ukraina konfliktis, vajadust sanktsioone jätkata või tugevdada ning üldse Venemaalt lähtuvat ohtu. Suurem vastuseis NATO baaside rajamisele Balti riikidesse ning nägemus Poolast kui tülitekitajast on juba eelneva loomulik jätk.

Kiiduväärt on asjaolu, et uurijad lõid osa vastuseid lahku ka vastaja rahvuse põhjal. Seetõttu saame näha, et suurem osa Läti eriarvamusest tuleneb Läti venelaste kardinaalselt teisest nägemusest. Kuid ühtlasi tuleb välja et ka Läti lätlased arvavad veidi teisiti kui Eesti eestlased. Teisisõnu – Läti lätlased on veidi rohkem oma venelaste nägu ja Eesti venelased jällegi pisut rohkem siinsete eestlaste moodi.



Loomulikult tuleb alati küsida metodoloogia kohta, et mille alusel ikkagi lahterdati vastajaid lätlasteks, eestlasteks ja venelasteks. Uskuge mind, see ON keeruline. Aga olgu, mitte sellest pole praegu jutt.

Poola juhtroll?

Teine moment on aga Poola. Head lugejad, mida teie teate ja arvate Poola nägemusest endast kui regiooni nö vanemast vennast? Kui riigist, mis peaks endale võtma kohustusi oma naabreid kaitsta võimaliku ohu korral.



Isiklikult pean tunnistama, et minu teadmised antud küsimuses on pisut lünklikud. Esitasin küsimuse ka esitlusel olnud Poola suursaadikule, kes peale hetkelist mõtlemist teatas, et kohe-kohe peaks tekkima ka mingi dokument, milles saab olema kirjas Poola poliitika oma Balti naabrite osas. Jään huviga ootama ja võimalusel korral jagan tulemust ka teiega, head lugejad.


----


Uurimuse tulemustega on võimalik lähemalt tutvuda kas Instituudi enda kodulehel (peale registreerumist) või siis põgusa slaidišõu vahendusel siit.

Wednesday, November 25, 2015

Osa probleemist võib olla ka osa lahendusest


Põgenikutulva ümberjaotamine on umbes sama viljakas tegevus nagu igasugune muu ümberjagamine. Tagajärgedega tegelemine võib küll luua petliku mulje mõtestatud poliitikast, kuid algpõhjuseid ei lahenda see mitte mingil moel. Ehk siis – vilgas, kuid viljatu sebimine.

Mis oleks kui prooviks tagajärgede asemel tegeleda algpõhjuste lahkamisega?

Praegune Lähis-Ida kriis on osa suuremast protsessist. Eri aspekte võib siin välja tuua väga palju, kuid selguse huvides peatume ainult ühel.

Umbes sada aastat tagasi Lähis-Ida kaardile joonistatud riikide aeg on läbi saamas. Terrorismi viljeleva ISIS-nimelise võrgustiku populaarsuse üks põhjuseid ongi selles, et nad lubavad ära kaotada need Lääne poolt peale surutud ebaõiglased riigipiirid, mis ei lase tublidel moslemitel hästi elada.

Muuseas, olgu öeldud, et nende riigipiiride ehk kontrollmehhanismide projekteerimisel oli osaline ka meie mees, Johan Laidoner. Aga see selleks.

Lühidalt öeldes – mõned selle piirkonna seni (hästi või halvasti) toiminud riigid ei toimi enam. Nad ei suuda ega vist ka taha tegeleda kohalikele elanikele esmastegi teenuste ehk julgeolekugarantiide andmisega. Seda vaakumit tahakski hea meelega täita need seltsimehed, keda me tunneme ISIS nime all.

Nüüd – mis oleks siis lahendus? Tuleks lasta tekkida nendel riiklikel moodustistel, mis suudavad toimida. Mis suudavad pakkuda kohalikele elanikele enam-vähemgi rahuldavatel tingimustel seda, mis võimaldaks neil kohale jääda. Pühendada energia oma elu, kodu ja riigi ülesehitamisele.

Konkreetselt Süüria juhtumil on võimalik välja tuua enam-vähem selgelt kolm riikluse alget. Alaviidid, kurdid ja sunniidid. Kolm enam-vähem selget ideed ja erinevat soovi.

Kas see oleks hea lahendus? Ei kindlasti mitte. Riikide minemine ja tulemine on valus ja enamasti verine protsess. Vana eliit ei soovi kõrvale astuda ja uus kipub kätte maksma.

Kuid küsigem siis teistpidi. Mis on alternatiiv? Hambapasta tuubi sisse tagasisurumine? Lagunevate riikide ja režiimide reanimeerimine?

Mõistagi on alternatiiv alati olemas. Nt halva kompromissi näol. Laialdaste autonoomiate läbi lõtvade konföderatsioonide loomine. Vähemalt teoorias see peaks toimima. Kuid lõppkokkuvõttes peavad ja saavad seda korraldada vaid kohalikud tegelased. Needsamad, kes praegu teineteist meelsamini läbi püssisihikute põrnitsevad kui üle läbirääkimistelaua kätt ulatavad.

------

Ülaltoodud mõttekäik tõukus 23.nov Riigikogus toimunud arutelust „Kuidas vastab Euroopa terrorismile?“ mida saab järelvaadata siit.

-------
pilt võetud siit

Tuesday, November 24, 2015

SU-24 loos on vähemalt viis kihistust.


Türgi piiri lähistel alla tulistatud Venemaa rindepommitaja/ründelennuk SU-24 loos on vähemalt viis kihistust.

Esiteks Türgi õhuruumis rikkumine vene lennukite poolt. Venemaa Föderatsiooni kaitsemininisteerium mõistagi eitab seda ja väidab et lennukid ei lahkunud kordagi Süüria õhuruumist. Kuid arvan et Eestis on vaevalt kedagi väga vaja veenda selles, et vene lenduritel on kombeks külmalt piire ja reegleid rikkuda, olgu siis kas mugavusest, hoolimatusest või pisikeste provokatsioonide korras.

Teiseks lennuki allatulistamine Süüria turkmeenide asuala kohal. Teadupärast ei ole sellel alal tegemist ISISe baasidega, vaid turkmeenid kuuluvad nn mõõduka opositsiooni hulka, kes sõdivad praeguse Süüri presidendi al-Asadi vastu. Türgi on Venemaad korduvalt süüdistanud nö valede sihtmärkide hävitamises, mida Moskva on muidugi taaskord eitanud.

Kolmandaks Türgi-Vene suhete üldine sasipundar, mis balansseerib kaubanduspartnerluse (Ankara energeetiline sõltuvus maagaasi osas) ja totaalselt erinevate nägemuste vahel Süüria kriisi põhjuste, käigu ja võimaliku lahenduse üle. Krimmitatarlaste ja gagauuside (Moldovas elavad õigeusklikud türklased) küsimused on vaid ühed paljudest lisalõimedest selles sõlmistikus.

Neljandaks selline detail - Türgi on NATO liige. Vladimir Putini erisuhe NATO'ga, soov ühest küljest panna proovile nn Lääne ühtsust ja samal ajal soovimatus lõplikult tülli minna muudavad mängu veelgi keerulisemaks.

Viiendaks näiliselt pisiasi. Venemaa välisminister pidi homme (25.nov) minema Ankarasse, kohtumaks oma Türgi kolleegiga, osalemaks strateegilis planeerimise nõupidamisel ja valmistamaks ette tulevast tippkohtumist riigipeade vahel. Mõlema poole soov enne kohtumist näidata oma jõudu ja kombata teineteise piire võiski olla see, mis viis järjekordse kokkupõrkeni ning võimalik et ka vähemalt ühe lenduri surmani.
--------------
lugu sai kirjutatud BNS palvel
--------------
pilt võetud siit

Saturday, November 21, 2015

Pagulasleping


Euroopasse saabuv pagulaste/põgenike tulv on üles kütmas hirme. Olgugi et enamasti on nende hirmude taga lihtne teadmatus, ei vähenda see ohtu, et pinged konverteeritakse poliitiliseks kapitaliks erinevate äärmuste poolt (nii tulijate kui olijate seas), mis muudab niigi säriseva õhustiku veelgi plahvatusohtlikumaks.

Peamised nendest hirmudest kõlavad kokkuvõetuna umbes nii: nad ju ei plaanigi hakata järgima meie kombeid ja tavasid, niikuinii kavatsevad nad hoopis meid allutada oma tahtmistele.

Olemata küll antud valdkonna spetsialist, julgen välja pakkuda ühe idee, kasvõi vastuvaidlemise lihtsustamiseks.

Iga sisserändajaga tuleks sõlmida üsna lihtne leping. Selline kokkulepe, mille kohaselt mitte ainult vastuvõttev riik pole kohustatud pakkuma tuge ja abi, vaid ka sissetulija võtaks endale teatud elementaarsed kohustused.

Väga lihtsustatult – kohustus järgida antud riigis kehtivaid seaduseid ja tavasid. Kiriku lahusust riigist. Ilmalikku kohtu ülimuslikkust. Keeleseadust. Neid punkte ei saa olla palju, kuid nad peavd olema piisavalt lihtsad ja arusaadavad. Samuti nagu vastutuse osa. Ei täida lepingut? Selge, siis jääd ilma toetustest ja riskid kohtu alla sattumisega.

Jah ma tean, et juriidiliselt on kõik moel või teisel kaetud välismaalaste seadusega ja ehk ka muude aktidega, kuid neid pikki ja keerukaid tekste ei hakka ükski põgenik enne piiri ületamist läbi lugema, kas pole?

Lihtne ja arusaadav sisserändaja leping vastuvõtva riigiga võimaldaks maha võtta mitmeid pingeid, sh ka siinse publiku hulgas.

----------

PS. Analoogsed lepingud peaks olema väljakujunenud praktika mitmetes põhjamaades, nii et me ei pea isegi jalgratast leiutama.

----------

pilt võetud siit

Tuesday, November 17, 2015

Kommentaar "Virtuaalse Venemaale"


Diplomaatia üllitas Kaitseuuringute Keskuse uuringu "Virtuaalne Venemaa Eestis: Vene meedia mõju Eestis elavale venekeelsele elanikkonnale" kohta kirjutatud leheloo. Juurde paluti ka minu kommentaar. Siin see on:

-----------

Eestivenelaste teema on eestlaste jaoks emotsionaalselt niivõrd laetud, et tihtipeale tekivad arvamused ja üldistused enne, kui jõutakse teemasse süvenedagi. „Ah nad on kõik sellised“ – seda tüüpi arvamus kõlab hirmutava otsusekindlusega, ehkki enamasti pole selliseks üldistuseks alust.

Seetõttu tuleb RKK uuringut igati kiiduväärseks hinnata. Paraku on põgusa leheloo põhjal raske hinnata uuringu sisulist väärtust. Teadmata metodoloogiat ja tutvumata intervjuude käigus kogutud materjaliga saab rääkida ainult sellest, mis on käesolevas tekstis kirjas.

Üldjoontes näivad enamik järeldusi olevat adekvaatsed. Et eestivenelased tarbivad venekeelset meediat, on iseenesest mõistetav. Kuna seni pakub seda piisavalt heal ja meelelahutuslikul tasemel vaid Venemaa, siis on mõistetav, et enamik siin elavatest venekeelsetest inimestest elab seeläbi Vene inforuumis. Kultuuriline lähedus ja (eriti vanema põlvkonna) jagatud mäluruum ainult süvendab seda sõltuvust.

Kuid kas see muudab eestivenelaste meelsuse Eesti jaoks vaenulikuks? Sellele küsimusele antakse tekstis pigem eitav vastus, osutades ehk pisut ootamatult, aga loogiliselt, et „See on infosõda, mis paneb eestlasi endid venekeelsesse elanikkonda skepsisega suhtuma ...“

Kahju on sellest, et ülevaateloos kasutatakse vaid ühel korral väljavõtet intervjuudest. Põhijäreldused kõlaks palju veenvamalt, kui autor(id) loobuks ebakindlast toonist stiilis: „44 intervjuud ei anna kindlasti alust üldistusteks “ ja kasutaks rohkem konkreetseid näiteid välitöödel kuuldu kohta.

Lõpetuseks väike soovitus – kõnealune uurimus tuleks kindlasti ka vene keelde tõlkida. Ei ole midagi loomulikumat, kui ka ohugrupina osutatud „/need/ kes Eestis oma kohta ei ole leidnud ning kelle jaoks Lääs jääb kättesaamatuks“ saaksid enda kohta arvatut lugeda.

Karmo Tüür, Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik

(Uurimus on vene keelde tõlkimisel. – toim)

------------------
artiklit ja ka muid kommetaare saab lugeda siit

------------------
pilt võetud (ja ka uurimuse teksti saab lugeda) siit

Thursday, November 12, 2015

Разбор полётов: vene lennuki hukk Siinai kohal

Suurim lennuõnnetus Venemaa ajaloos. Miks Venemaa tippjuhid väldivad selle nimetamist terroriaktiks ja miks teeb sama Egiptus. Mis üldse toimub Siinai poolsaarel?

Kõige selle ümber keerleski seekordne saade, mida saate järelkuulata siin.

Stuudios olid nagu ikka: Artur Aukon saatejuhina, Karmo Tüür ja Harri Tiido ekspertidena.

------------
pilt võetud siit

Monday, November 9, 2015

Venemaa ja Süüria: vana mäng uues vormis

Käesolev uurimus on osa Eesti Välispoliitika Instituudi mõttepaberite seeriast ning proovib anda sissevaadet Venemaa Föderatsiooni rollile Süüria kodusõjas ning laiemalt regionaalses huvide kokkupõrkes.

Sissejuhatuseks: ehkki tegu on üksteisest kaugete ja üsna erinevate riikidega, on nende vahel ka silmatorkavaid sarnasusi. Nii Venemaa kui Süüria kuuluvad Freedomhouse indeksi järgi kategooriasse „mittevaba“ (vastavate näitajatega 6 ja 7 10-ballisel skaalal)[1], korruptsioonitase mõlemas riigis Transparency CPI järgi väga kõrge (vastavalt 136 ja 159 koht 174’st)[2], ajakirjandusvabaduse osas oluline keeruline (117 ja 177 180’st)[3] jne.

Nende kahe riigi suhted ei põhine aga režiimide sarnasusel, vaid klassikalisel klientaarsel suhtel. Süürias võimul olev al-Assadi klann ootab ja enamasti ka saab tuge Venemaalt, kes ei paku seda tuge aga põrmugi heast südames tulenevalt ja tasuta. Kuid selles pole midagi erilist ega vaid Venemaale loomuomast.

Kaugem ajalugu
Ehkki ametlikult loetakse Venemaa ja Süüria suhete algust aastast 1944[4], mil seati sisse Nõukogude Liidu ja Süüria vahelised diplomaatilised suhted, tuleb seda aegrida tublisti pikendada.

Süüria iseseisvus ametlikult küll isegi mõni aasta hiljem (1946.a), kuid tegemist on piirkonnaga, mida Venemaa õigeusklik-patriootilises kirjanduses tuntakse kui „piibellik regioon“ (Библейский регион) ning millega on Venemaal loomuldasa ajaloolised sidemed.

Kui isegi jätta kõrvale ülepingutatult kõlavad hüüatused stiilis: „Süüria on meie maa, me peame seda kaitsma[5]“ siis on Venemaa kui õigeuskliku riigi seosed piirkonnaga siiski ammused.

XIX saj keskel asutati praeguste Süüria, Palestiina, Iisraeli jt piirkonna riikide aladega tegelev „Императорское православное палестинское общество[6]“, mille tegevus taastati riiklikul tasandil juba 1992.a. (alates 2007.a juhib seda Sergei Stepašin, auliikmete komiteed patrarh Kirill). Ühing tegeles ametlikult palverännakute korraldamisega jms humanitaar- ja religioossete küsimustega, omades koole, haiglaid, kirikuid mh ka Damaskuses ja mujal tänapäevase Süüria aladel. Sisuliselt oli tegu aga suuresti nö varidiplomaatilise kanaliga[7], mille eesmärgiks oli etnilis-religioossete pingete juhtimine kogu Levanti piirkonnas[8] ning osalemine võrdsel määral Prantsusmaa ja Inglismaaga piirkonna küsimuste korraldamises Ottomani impeeriumi jaoks keerulistel aegadel[9].

Nõukogude aeg

Ehkki muutunud olid riigikorrad nii Venemaal kui Süürias, tekkinud uued riigid ja lagunenud vanad jõujooned, nähti Moskva poolt vajadust piirkonnas aktiivne olla suuresti ikka samas võtmes – tegutseda võrdväärselt lääneriikidega. Süüria sõjaväe ülesehitamist, sealsete sõjaväelaste massilist väljakoolitamist NSVL sõjakoolides ning ka otseselt oma vägede sisseviimist põhjendati vajadusega „toetada Süüria vägesid vastasseisus Iisraeli-USA jõududele, mida toetavad Briti-Prantsuse-Itaalia väekontingendid NATO lipu all[10]

1967.a nn Kuuepäevase sõja[11] järel pumpas NSVL Süüriase hinnanguliselt 2,5 mlrd USD eest sõjalist abi[12], tugevdades samal ajal ka muid araabia-meelseid liikumisi piirkonnas. 1971.a riigipöördega võimule tulnud Hafes al-Assad võttis suuna veelgi tihedamal koostööle ja 1972.a sõlmiti NSVL-Süüria koostöölepe.

1973.a nn Oktoobrisõda[13] oli üks arvukatest proxy-sõdadest (varisõda) NSVL ja USA vahel, mille järel Moskva sai ainult kinnitust vajadusele suurendada ja põlistada oma sõjalist kohalolekut Süürias. Sadamalinn Tartus oli üheks nähtavaimaks kinnituskohaks, kuhu rajati mereväe tehniline tugijaam[14].

1976.a Süüria otsus hõlvata osa Liibanonist (kaitsmaks sealseid kristlasi kodusõja eest) rikkus tublisti kahepoolseid suhteid, kuid strateegiline nägemus oma kohaloleku olulisusest oli olulisem. Mihhail Gorbatšovi võimustumise järel vähenes koostöö miinimumini. NSVL lõpupäevil 1990-1991 jõuti koguni koostöösidemete sõlmimiseni Iisraeliga, kuid isegi üldine Gorbimaania Läänes ja ajutine sula NSVL’is ei viinud erisuhteid Süüriaga nulli.


Peale NL lagunemist

Peale NSVL lagunemist keskendus Venemaa suuresti enda siseprobleemidele ja lähinaabruse kontrollimisele. Selle lähenemise omamoodi kulminatsiooniks sai baaside sulgemine Kuubas ja Vietnamist 2002. aastal ning ka Süüria mereväe tugipunkti meeskond kahanes mõneliikmeliseks. Peale Vladimir Putini omamoodi verstapostiks kujunenud kõne Müncheni julgeolekukonverentsil on aga pilt hakanud aegamisi muutuma. Gruusia-kampaania 2008 oli esimeseks sirutuseks, omamoodi kontroll-liigutuseks, näitamaks nii endale kui ülejäänud maailmale, et vahepeal kasutuseta jäänud sõjaline muskel pole kärbunud. 2013.a hakati rääkima Vietnami baasi taastamisest, 2014.a tuli kõne alla Kuuba, nüüdseks on jõuliselt laiendatud oma kohalolekut Süürias ning enese taaskehtestamis-soovil ei ole hetkel muid piiranguid kui kidurad ressursid.

Süüria olulisust Venemaa välispoliitikas saab vaadelda mh läbi Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumi infovoo. 2000’te algul oli kahepoolseid kontakte minimaalselt, enamasti mainiti kohtumisi Süüria kolleegidega mingis regionaalses võtmes, tavapäraselt lähtuvalt Araabia-Iisraeli konflikti raamistikust.

2000
5
2001
5
2002
2
2003
9
2004
6
2005
24
2006
11
2007
5
2008
12
2009
12
2010
2
2011
36
2012
159
2013
214
2014
158
2015 (jaan-sept)
95

(Tabel 1. Süüria-teemaliste pressiteadete esinemissagedus VF välisministeeriumi infovoos. Allikas: VF välisministeeriumi veebileht http://www.mid.ru/maps/sy?currentpage=main-country)

Samas kaubavahetuse osas on numbrid suhteliselt tagasihoidlikud, mis tõestab ilmekalt, et tegu on eelkõige (geo-)poliitilise ja mitte majandusliku huviga. Viimastel aastatel on VF import Süüriasse jäänud tasemel u 500 mln USD aastas, samal ajal kui VF on korstnasse kirjutanud u 10 mlrd USD jagu Süüria võlgu (hinnangulisel 70% ehk 13,6 mlrd USD tasemelt 3,6 mlrd USD tasemele[15])




Joonis 1. VF import Süüriasse (allikas http://www.rusexporter.ru/research/country/detail/2506/)

Kaupade sisseveos on VF osakaal u 8% ja kasvav (enamasti kütus, tehnika, lõhkeianed jms), eksport Venemaale (enamasti puuviljad, pähklid ja tektsiilikaubad) u 6% Süüria kogu väljaveost ning kahanev.
Energeetiline element

Vene-Süüria suhteid vaadates tuleb loomulikult silmas pidada ka energeetilist aspekti. Ehkki Süüria ise pole just suurim nafta- ega gaasitootja (vastavalt 66. ja 44.koht maailmas) , eriti kui võrrelda teiste piirkonna riikidega, eriti Saudi Araabiaga, on tal väidetavalt 2,5 mlrd barreli jagu tõestatud naftareserve, lisaks 50 mln tonni põlevkivi jne[16].

Sellest tunduvalt olulisem on aga Süüria asend transiidikoridoride mõttes. Süüria on moel või teisel sisse kirjutatud praktiliselt igasse projekti, mille eesmärgiks on tuua kas Iraani, Iraagi või Katari gaas Euroopa turule. Taoliste projektide jõustumise korral nõrgeneks mõistagi Venemaa niigi kõikumalöönud roll Euroopa energeetikas – siit on aga suhteliselt hõlbus teha järeldus, et Moskva pole taolistest projektidest huvitatud vähemalt senikaua, kuni tal pole käes kontrollivõimalusi.

Venemaa enda ja teda toetavates meediaruumides leviva versiooni kohaselt olla asi aga täpselt vastupidine. Tegu olevat USA-Saudi koostöös toimuva võitlusega kõigiga, kes üritavad seista vastu USA globaalsetele ambitsioonidele. Destabiliseerides Süüriat, Iraani ja laiemalt kogu regiooni püütakse nõrgestada Venemaad läbi langevate naftahindade, oma huvides soovitakse koguni olemasolevad riigid tükeldada „torujuhtmeriikideks“[17],[18],[19] . Sama versiooni omaette huvitavaks alaliigiks on nägemus, et Venemaa-vastast rünnakut juhib Katar, kes soovib Venemaa Euroopa gaasiturult välja tõrjuda.[20]


Joonis 2. Võimalikud Süüriat läbivad gaasijuhtmed. (allikas: http://www.wprr.ru/archives/4174)



Joonis 3. Konkureeriv Arab pipeline nimeline projekt (allikas http://pipelinesinternational.com/news/gazprom_may_join_arabian_gas_pipeline/040698/)
Praegune sõda

2011.a puhkenud Süüria kodusõjas on Venemaa valinud legitiimse valitsuse poole. Moraalsed vastuargumendid stiilis „valitsuse jõukasutus oma rahva vastu muudab ta ebalegitiimseks“ pärinevad sedasorti paralleel-reaalsusest, mida Moskva ei tunnusta.

Üheks ehk kummalisevõitu, kuid siiski kõneväärseks detailiks kogu äärmiselt keerulises loos on religioosne aspekt. Süürias preagu võimul olevate alaviitide liigitamine šiiitlike moslemite hulka on samavõrra õige kui ka nende samastamine kristlastega.

Tahtmata küll laskuda usundiloolistesse vaielustesse, tuleb ainult tõdeda, et alavism on tinglikult pigem filosoofiline kui religioosne nähtus ning alaviidid ise suhtuvad kõigisse nn raamaturahvastesse ühetaoliselt. Selle üks näiteid on seotud meie jaoks olulise ja geograafiliselt lähedase juhtumiga, kui Süüria dessantvägede ülem palus Pihkva dessant-diviisi vaimulikku isa Teor’i hakata ka nende vaimseks isaks[21].

Venemaa on konfliktis osalemiseks valinud kaks meetodit. Ühelt poolt kasutatakse (halvasti) varjatud võtteid konflikti süvendamiseks, suunates oma kodumaiseid tulipäid Süüriasse võitlema. Nii nt ainuüksi ühest Dagestani külast läks 20 noort meest sõdima Süüriasse Assadi vastu, kellest 7 sai surma, ülejäänud on kodus tagasi, mõned neist mõisteti küll vangi, kuid on juba amnestia korras vabastatud.[22] Tuleb tunnistada, et see meetod on andnud oma positiivse efekti – vinduv kodusõda Põhja-Kaukaasias, mille põhiraskus on viimastel aastatel kandunud justnimelt Dagestani, on leevenemas, vähemalt hukkunute arvu vähenemise mõttes[23].

Teisalt sekkutakse avalikult ja efektselt lahingtegevusse läbi õhu- ja raketilöökide. Tulelöök Kaspia mere flotillilt tõi oma ootamatuse ja komplitseeritusega (raketid pidid läbima Iraagi ja Iraani õhuruumi) Kremli nö suurte meeste hulka – ning see oligi eesmärk omaette.
Kokkuvõtteks

Venemaa jätkab oma vähemalt sajandipikkust mängu, mille sisuks on geopoliitiline ja –strateegiline võistlus muude väliste suurvõimudega ning mille hinnaks on jätkuv, kord ägedam ja kord leebem konflikt Lähis-Ida piirkonnas.

Kui tõlkida need kaks mõistet – geopoliitika ja -strateegia – väga lihtsal moel lahti, siis see tähendab mõjuvõimu ja ressursse. Mõjuvõimu mitte isegi niivõrd konkreetses riigis/piirkonnas, kuivõrd laiemas plaanis, mille vormiliseks väljendiks on see, et kas ühte või teist riiki võetakse nö suurte läbirääkimislaudade taha või mitte. Ka ressursside osas pole mitte niivõrd oluline saada oma kontrolli alla konkreetsed nafta- või gaasiväljad, kuivõrd kontroll globaalsetel turgudel toimuva üle.

Praegune konflikt juhtub toimuma Süüria pinnal. Kui võtta ette kolm peamist Süüria probleemi – siseriiklik vägivald, ISIS ja põgenikevool, siis võib küsida, et kas Venemaa praegune käitumine aitab lahendada ühtegi neist? Vastus on ilmselt pigem „ei“ kui „jaa“.

  • Konflikti algpõhjuseid ehk vastuolusid eri gruppide, usulahkude ja klannide vahel ei suuda ega ilmselt ka taha lahendada ükski väline sekkuja. XX sajandi alguses piirkonda (tihti joonlaua abil) loodud riikide süsteem koos oma kontrollmehanismidega on tõsiselt ohus.
  • ISIS (IS, DAESH) nimelist probleemi ükski väline sekkumine mitte ei lahenda, vaid süvendab. Tuleb meeles pidada selle tekkeahelat (väga tinglikult ja kohmakalt, aga siiski: Taliban, al-Quaeda ja ISIS[24]) et mõista – see nähtus on tekkinud välisjõudude tõttu ja toel. Venemaa on olnud üks nendest, kes loodab kohalike relvakandjate abil saavutada oma piirkondlikke ja kaugemaid eesmärke.
  • Põgenike voogu piirkonnast ei suudaks Venemaa isegi parima tahtmise korral enam peatada. Sellist tahtmist aga Kremlis pole, pigem nähakse inimlaviini kui midagi, mis nõrgestab Läänt ja seega parendab Venemaa võimalusi näida suhteliselt paremas olukorras olevana. 
Venemaa praegusel juhtkonnal on toimuvaga seoses kolm huvi: toetada legitiimset režiimi, hoida oma tugipunkti piirkonnas, pressida Läänelt välja enda tunnustamist olulise osalejana nn Suures Mängus. Lisaks sellele on tal võimalik kasutada radikaalse islamismi vastu võitlemise ettekäänet nii Põhja-Kaukaasias kui vajadusel ka lähinaabrite juures.

Terrorismi vastasest võitlusest on saanud õpikunäide mõistelisest eksitamisest. Süürias Assad ja ISIS sisuliselt toidavad üksteist. Ühe või teise poole toetamise dilemma sõnastas suurepäraselt The Guardiani ajakirjanik: „toetades Assadi ISIS’e vastu teeme me sama vea kui Kissinger, kes toetas Pol Pothi Põhja-Korea vastu.[25]

Lõpetuseks – Venemaa Föderatsioon püüab muutuvates oludes jätkata vana mängu ning seni näib see tal ka õnnestuvat. Kremli praeguse meeskonna jaoks on toimuv topelt-kasulik (nii siseriiklikult kui välispoliitiliselt) ning seetõttu jätkab ta taolist käitumist ka juhul, kui konkreetne konflikt peaks ammenduma.

-------------------------

[1] https://freedomhouse.org/sites/default/files/01152015_FIW_2015_final.pdf


[2] http://www.transparency.org/cpi2014/results


[3] https://index.rsf.org/#!/


[4] http://www.mid.ru/maps/sy/-/category/10500/?currentpage=double


[5] „Сирия - это наша земля. Именно оттуда пришла к нам цивилизация.“ See loosung kõlas telekanal Rossia eetris 1.okt 2015.a Duumasaadik Semjon Bagdasarov suust (Bagdasarov on vähetuntud Lähis-Ida ja Kesk-Aasia Uuringute Keskuse juht). Videolõik nähtav siit http://obozrevatel.com/politics/87153-v-rossii-zayavili-chto-siriya-eto-nasha-russkaya-zemlya-videofakt.htm


[6] http://ippo.ru/


[7] Mh avas keskus 2013.a esinduse ka Eestis http://www.newsru.com/religy/28nov2013/tallinn.html


[8] Levant on kitsamas mõttes Süüriat ja Palestiinat ühendav nimetus, laiemas plaanis mahub sama katuse alla ka Küpros, Liibanon, Iisrael, Jordaania ja ka osaliselt Türgi.


[9] Сирия и Ливан в XIX начале XX века: первые шаги модернизации «сверху» http://cyberleninka.ru/article/n/siriya-i-livan-v-xix-nachale-xx-veka-pervye-shagi-modernizatsii-sverhu-po-materialam-avpri


[10] https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D0%BE%D0%B2%D0%B5%D1%82%D1%81%D0%BA%D0%BE-%D1%81%D0%B8%D1%80%D0%B8%D0%B9%D1%81%D0%BA%D0%BE%D0%B5_%D0%B2%D0%BE%D0%B5%D0%BD%D0%BD%D0%BE%D0%B5_%D1%81%D0%BE%D1%82%D1%80%D1%83%D0%B4%D0%BD%D0%B8%D1%87%D0%B5%D1%81%D1%82%D0%B2%D0%BE


[11] 5.-10.juuni 1967, ühelt poolt Iisrael, teiselt poolt Egiptus, Süüria ja Jordaania, lõppes Iisraeli võiduga.


[12] http://www.jewishpolicycenter.org/833/the-syria-soviet-alliance


[13] Sõda ühelt poolt Iisraeli ja teiselt poolt Süüria ja Egiptuse vahel 6.-23.okt 1973, lõppes Iisraeli võiduga.


[14] Kuna kirjutise autor on selles tugipunktis korduvalt viibinud, teenides NSVL mereväes, siis on kohane kinnitada, et tegu ei ole „mereväebaasiga“, nagu seda tihti nimetatakse. Piiratud tehnilise võimekusega (alates kai pikkusest ja madalast süvisest ning lõpetades pakutavate tugiteenuste arvuga) ja väikese meeskonnaga punkt polnud mõeldud millekski muuks kui nö lipunätamise kohaks, omamoodi sillapeaks, mille kaudu vajaduse korral kiirelt kohalolekut suurendada. Omaette lugu on legendi tasandil eksisteeriva veealuse baasiga, kuid seda ei saa autor ei kinnitada ega ümber lükata.


[15] http://www.ibtimes.com/why-russia-backing-assads-regime-syria-799087


[16] http://www.ibtimes.com/syrian-oil-gas-little-known-facts-syrias-energy-resources-russias-help-1402405


[17] http://www.aina.org/news/20141026211214.htm,


[18] http://www.wprr.ru/archives/4174


[19] http://m.fondsk.ru/news/2015/09/11/us-planiryut-razdel-iraka-i-sirii-na-truboprovodnye-gosudarstva-35333.html


[20] http://www.iran.ru/news/analytics/92846/Rossiya_Iran_Katar_Borba_za_gazovye_rynki_obostryaetsya


[21] http://pln-pskov.ru/society/145063.html


[22] The Russian village that sent 20 men to wage jihad in Syria (By Andrew Roth, The Washington Post) http://www.stripes.com/news/europe/the-russian-village-that-sent-20-men-to-wage-jihad-in-syria-1.375456


[23] http://www.kavkaz-uzel.ru/rubric/1103


[24] muidugi tuleb tunnistada et al-Quaeda ja ISIS eksisteerivad paralleelselt ja koguni konkureerivalt (nagu näitab mh nendevaheline konflikt Jeemenis https://mir-politika.ru/18078-husit-ot-vseh-problem.html), kuid tegu on nö kolmeastmelise arenguga: lokaalset asja ajav Taliban, regionaalne ja enda meelest kaitseloomuline al-Quaeda ning globaalsete ja ründavate ambitsioonidega ISIS.


[25] Natalie Nougayrède, The west must resist playing Putin’s game in Syria. That way calamity lies. The Guardian http://www.theguardian.com/commentisfree/2015/sep/18/putin-syria-assad-kissinger-khmer-rouge-disgust?CMP=share_btn_fb

----------------

Thursday, November 5, 2015

Разбор полётов: valimised Ukrainas ja Poolas

Seekordses saates vaatlesime kahtesid valimisi omamoodi lähedastest riikides: Ukrainas ja Poolas

Ukraina kohalikke valimis kiputakse hurjutama vähese valimisaktiivsuse eest, kuid kas see on õigustatud? Miks osades piirkondades valimised ära jäid? Ja miks keegi enam isegi ei räägi KrimmisT?

Poola - kas parlamendivalimiste tulemusi saab nimetada parempöördeks, nagu seda tihti kiputakse tegema. Kuidas võib see mõjutada suhete nelinurka: Poola-Ukraina-Venemaa-Euroopa Liit?

Stuudios nagu sel hooajal ikka: Artur Aukon, Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siin.

------------
pilt võetud siit

Tuesday, October 27, 2015

Valikuline enesemääramisõigus

Et tõde kipub suhteline mõiste olema, sellega oleme ilmselt kõik kokku puutunud. Luuraja vs spioon, enesemääramine vs separatism, vabastamine vs vallutamine ... seda mõtterida võib ilmselt jätkata pikalt. Mis ühele poolele hea ja õiglane, see võib teisele olla sügavalt vastuvõetamatu. Ja vastuolus rahvusvahelise õigusega kah veel ... sest kes pagan seda teab, mida selle alla kõike saab või ei saa paigutada.

Tänane Venemaa on taoliste vastuolude kaardistamisel tänuväärt õppematerjal. Nii on praegu kohtu alla antud separatismile õhutamise eest Karjala väikelinna Suojärvi rahvasaadik.

Ja oh hoidku taevas, oleks ta siis veel "varjatud soome natsionalist", kelle eest FSB on hoiatanud ning kes väidetavalt mahitavad eraldumismeeleolusid regioonis. Oh ei, tegemist on lihtsa vene mehega (nagu ta ise ennast nimetab) Vladimir Zavarkin (olgu öeldud, et tegemist on keskeriharidusega elektrimontööriga). Nimelt oli ta piisavalt mõtlematu, et rahvakogunemisel vihjata eraldumisvõimalusele (vt videot).

"Kui Venemaa kesvõimud meid ei kuula, siis võime mõelda referendumile!" Nagu ta ise seda nüüd seletab, olla tal lihtsalt "za derzhavu obidno", kuna nii mõtlematult ja pillavalt käiakse ringi kohalike ressurssidega.

Aga olgu nüüd selle montöör-saadikuga kuidas ta on, kuid kuhu jääb Venemaa kohatine põhimõttekindlus, millega austatakse rahva enesemääramisõigust? No aga seltsimehed, Krimmis ju lihtsalt tuldi vastu kohalike elanike soovile, kas pole nii?

----------
pilt võetud siit

Thursday, October 22, 2015

Разбор полетов: Valgevene valimised ja MH17 uurimisraport

21.oktoobri saates sai räägitud Valgevenest ja Hollandi raportist.

Valgevene presidendivalimiste puhul saab üllatuseks nimetada ehk seda, kui kõrgeks seekord joonistati nii osalus- kui toetusprotsente. Miks seda vaja oli, jääb pisut arusaamatuks, sest Lukašenka oleks ilmselt võitnud ka vabamate valimiste korral, konkurendid on aja jooksul protsessist kõrvale pressitud. Rahvusvahelised vaatlejad olid õnnelikud nii ehk teisiti, rõhutades et olukord oli vähemalt rahulik, valimstele lubati kandidaadina esimest korda naisterahvas jne.

Ukraina kohal alla lastud Hollandi lennuki lugu jõudis vahefinišisse - ilmus tehniline raport. Üllatuslikku leidus ka siin vähe. Komisjon kinnitas, et surmatoonud rakett lastis välja piirkonnast, mis oli nn Novorossia poole käes. Venemaa poole lükkab tulemusi raevukalt tagasi, väites et tegu on ebapädeva ja ükeülgse uurimisega ning et tõendid on kas otsitud või suisa võltsingud. Samas muutub nüüd enam kui küsitavaks Moskva vastuseis rahvusvahelise tribunali kokkukutsumiseks.

Saates osalesid: saatejuht Artur Aukon, ekspertidena Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saadet saab järelkuulata siit.

----------
pilt võetud siit


Tuesday, October 13, 2015

Küsitavad küsimused


Kas Narva on järgmine? Kas Ukraina sündmuste kordumine Eestis on võimalik? Nendele küsimustele on ilmselt viimase aasta jooksul pidanud vastama kõik vähegi pildil olevad eestimaalased. Eriti need kes on seotud kas Eesti vähemuste või Venemaa uurimisega või juhtuvad lihtsalt Ida-Virumaaga seotud olema.

Kas olete kunagi mõelnud, et küsides mingi küsimuse, panete te tegelikult vastaja pähe mõtted, mida seal varem ei pruukinud olla?

Kohe-kohe ilmavalgust nägev Rahvusvaheline kaitseuuringute keskuse vastava uuringu aruanne proovib heita valgust nii neile kui muudele küsimustele, mille ühisnimetajaks on ikka seesama – kas venekeelne vähemus võib endast kujutada julgeolekuohtu.

Olgu kohe öeldud, et mul pole vähimaidki etteheited konkreetse uurimuse autoritele (Riina Kaljurand ja Jill Dougherty). Veelgi enam, eile toimund esitlusel kõlanud järeldused olid enamasti täiesti adekvaatsed ja tõenäoliselt ka uurimisküsimused relevantsed.

Veelgi enam, uurimuse autorid tunnistasid ka ise, et nende külaskäigust ja esitatud küsimustest räägiti kohapeal veel päevi hiljem.

Kuid ikkagi (ja seda enam) tulen ma tagasi omaenda küsimuse juurde. Kas uurijad, ajakirjanikud ja muidu uudishimulikud tegelased on kordagi mõelnud, et küsides järjekordse narvalase käest: „Kas Narva on järgmine“ ning „Keda ikkagi tegelikult toetavad kohalikud elanikud juhul kui välja ilmuvad rohelised mehikesed?“ võib küsija ise algatada mõtteahela? Kuni sinnamaani välja, et üleküsitletud tegelane kähvab lõpuks tülpinult midagi sellist, mida ta tegelikult ei mõtle?

Nii ehk teisiti, jään huviga ootama ICDS lõpparuannet ning tõenäoliselt ka järgnevat Jill Dougherty tele-esinemist samal teemal.

----------------
pilt võetud siit

Monday, October 12, 2015

Venemaa võidukas avantüür?


Moskva otsus sekkuda Süüria konflikti tõi talle kahtlemata punktivõidu. Meetod, kuidas seda tehti, on küll ülejäänud seltskonnale üllatav ja enamikule vastuvõetamatu, kuid eesmärk pühendab abinõu.

Olukord meenutab mitmel laual toimuvat malemängu, kus korraga ilmub mängurite hulka rohmakas tegelane, lööb lauale oma tamkanupud ja teatab, et ei plaanigi ruumist lahkuda. Kuna midagi pole teha, siis ülejäänud seltskond kiristab hambaid ja lepib olukorraga ning hakkab isegi uurima tamkamängu taktikaid.

Tõsi küll see võrdlus on kohmakas, seda enam et ka ülejäänud tegelased pole siidkinnastes härrasmehed lordide klubist ning mäng käib sõjarelvi täis suitsevas ruumis.

Nii ehk teisiti, jõhkra jõuvõttega sundis Moskva endaga arvestama. Ega Kremlil polnud ka väga valikut – pikki aastaid ettevalmistatud nägemus maailmakorraldusest, kus globaalse Põhja ja Lõuna vahelist konflikti saab vahendada ainult Venemaa, oli ohtu sattunud.

Kärbuva majandusega ja (osaliselt) rahvusvahelises isolatsioonis olev Venemaa kasutas võimalust, mis näis olevat lausa taeva kingitus. Konflikt saabus piirkonda, kus ristusid Lääne elulised huvid ja Venemaa võimalused.

Kuid mis saab edasi? Süüria sadamalinna Tartus pisike tugipunkt ei ole täisväärtuslik mereväebaas, milliseks teda tavaliselt räägitakse. Kiiruga rajatav lennuväebaas vajab oma asukoha tõttu (kaugel põhibaasidest) uskumatuid ressursse ja ähvardab ebaedu korral muuta senise eduka sekkumise uueks Afganistaniks.

Kaspia merelt tulevate raketiöökidega olukorda ei lahenda nii ehk teistis, sellest saavad aru kõik osapooled. Venemaa on pumbanud oma sõjamasinasse otse või kaudu miljardeid dollareid (ühe arvutuse kohaselt 377 mlrd USD), kuid nüüd on naftamüügist sissevoolav rahajõgi kahanenud napiks ojakeseks.

Venemaal on võimalik võtta keerulisest olukorrast veel teinegi punktivõit. Juhul kui Moskva otsustab kiirkorras oma väed välja tõmmata (nagu juba ka sahistatakse), säilitab Kreml oma näo ja usutava heidutuse edasiseks. Stiilis: „Te nägite küll, mida me suudame. Targem on arvestada meie huvidega ja kokku leppida.“

Kui Vladimir Putin seda ei tee, vaid üritab ennast Süüriasse ankurdada, võib kõik saavutatu osutuda Pyrrhose võiduks.

-----------------------

Pilt võetud siit

Venemaa raketirünnak on varjusõja uue staadium


Tegemist on proksisõja uue staadiumiga. Venemaa tõestas näitlikult et tal on võimekust ja ka otsusekindlust projetseerida oma võimu kaugemale oma vahetust naabrusest ning teha seda moel, mida keegi ei oota.

Kui jätta kõrvale kuuldused, et tehniliselt oli asi räpakas (osad raketid kukkusid alla ettenähtust varem) ja ilmselt liiga kallis (välja pakutud on u 50 mln USD suurust "arvet"), siis oli tegu efektse liigutusega. Efekti üks osa oli muljetavaldav interaktiivsus: Venemaa kaitseministeerium pani koheselt üles videod laskudest ja animatsioonid rakettde kulgemisest.

Näiliselt elegantne ja oma jõulisuses muljetavaldav samm pani kõik osapooled taaskord rääkima Moskvast kui ühest osapoolest, kellega tuleb Lähis-Ida konflikti puhul arvestada. See ilmselt oligi Kremli jaoks eesmärk omaette.

Tuleb tunnistada, et kui mitte midagi muud, siis segadust külvata Venemaa oskab. Santaaži abil pressida end läbirääkimislaudade taha suudab samuti.

Nüüd jääb küsimus, kas ülejäänud maailm peaks sellele väljapressimisele järele andma? Kas oskate tuua ühtegi näidet, kus santaažiga saavutatu jääb viimaseks nõudeks?

Nagu hiljuti kirjutas Venemaa üks parimaid ja võimudele lähedasemaid rahvusvaheliste suhete eksperte Fjodor Lukjanov, on senine rahvusvaheliste suhete süsteem nullitud. Nüüd saavat hakata üles ehitama uut.

Kui me oleme sellega nõus, siis on Moskva võitnud.

-----------
tekst kirjutatud 9.okt BNS palvel

---------
pilt võetud siit

Friday, October 9, 2015

Põhja võimu all


Eestis pole üldiselt tavaks kuigi palju pöörata tähelepanu Vahemere regioonile. Erandiks on ehk puhkuse planeerimise hetk, kuid ka siis jääb see enamasti õhkamiseks sooja mere ja päikesepaiste järele.

Nüüd on olukord muutunud. Vahemere piirkond on meile koju tulnud. Seni küll veel mitte otse minu ja sinu koju, kuid hämmeldunult vaatame ka meie tavapärasest rohkem lõunasse.

Asjaolude kokkulangemise tõttu osalen praegu ühel konverentsil, mille pealkiri räägib euro-vahemere suhetest. Märkimisväärne uurimisasutuste võrgustik nii siit kui sealtpoolt Vahemerd on kogunenud oma korralisele üritusele, kuid taustsüsteem on muutunud erakorraliseks.

Tõenäoliselt poleks rahulikel aegadel esile tulnud üks asjaolu, mis nüüd aga muutus kohati halvasti varjatud etteheideteks. Rääkides põhi-lõuna suhetest hõljub õhus ebavõrdsus.

Ehkki saalis on mõlema kalda esindajad, on kõnelejateks peamiselt eurooplased. Enim korduvad fraasid: „mis läks valesti“, „mida peaks Euroopa teisiti tegema?“

Esitan ühe lihtsa küsimuse. Kas kujutate ette, et nt Maghrebi (Põhj-Aafrika) piirkonna riigid korraldaks konverentsi, millel nad arutaks et mida teha Euroopaga ning kuidas mõjutada sealsete riikide ja ühiskondade arengut?