Saturday, April 30, 2016

Izborsk-2 Eesti osalusel


Ei ole olemas paremat mõõdupuud kui meie ise. Meenutagem, kuidas nõukogude aja lõpus me pidasime igat väliskülalist vaata et suursaadikuks. Kilkasime, et riigi N esindaja käis siin ja seeläbi kiitis heaks meie tegemised. Nö legitmeeris ja tunnustas meie iseseisvuspüüdlusi.

Nüüd aga asjast ja algusest peale. Lähenemas on üks sündmus, milles me formaalselt võttes peame osalema. Kuigi sündmus ise näib esmapilgul ehk marginaalne, võimaldab see mõtestada paljutki ja hoopis suuremas plaanis.

Rahvusvahelistest Hansapäevadest olete ilmselt kuulnud? Nonii. 2019.aasta Rahvusvahelised Hansapäevad saavad toimuma Pihkvas.

Miks ajaloolisel traditsioonil tuginev Hansalinnade liit legitimeeris Vene Hansalinnade liidu, on omaette küsimus. Miks otsustati anda korraldamisõigus 2009.a Novgorodile ja 2019.a Pihkvale, on teine. Kuid need otsused võeti vastu teises olukorras ning ei sõltu (enam) meist. Mõelgem sellele, mis meist sõltub.

Hansapäevade erinevus nt spordiüritustest on selles, et osalejateks ei ole nö inimesed, vaid linnad. Ehk siis ametlikud delegatsioonid, võimuesindajad ... ja alles seejärel kuuluvad sinna ka kunstnikud, käsitöölised jne. Nii et nendel üritustel osalemine on eelkõige poliitiline ja alles seejärel nö rahvadiplomaatiline tegevus. Mitte et Venemaal oleks väga olemas mitte-politiseeritavaid tegevusi, eriti kui sellel on rahvusvaheline mekk man.

Ma tean komakoha täpsusega ette seda retoorikat, millega hakatakse küsimust „osaleda või mitte“ survestama. Ja ausõna mul pole rahvadiplomaatia vastu mitte midagi. Mõningatel juhtudel ongi see ainus kanal mille kaudu midagi toimetada saab. Kuid kordan – rahvusvahelised hansapäevad pole rahvadiplomaatiline üritus.

Pisikese detailina – Ukraina Tšernigovi linn teatas hiljuti et katkestab sõprussuhted Venemaa linnadega. Sh Pihkvaga, milles paikneb Tsernigovi nimeline dessantdiviis. Seesama diviis, mille võitlejaid hukkub ametliku seletuse kohaselt lõuna-Venemaal toimuvates õppustes ja üldse mitte ida-Ukraina lahinguväljadel.

Olgu, meil pole küll ehk põhjust rääkida sõprussidemete katkestamisest linnade vahel, kuid ... kas me peame oma osalusega legitimeerima seda mis toimub naaberriigis? Sellel küsimusel on palju ja väga pikki siirdeid edasi, kuid asja lihtsuse ja selguse mõttes jäägu need praegu avamata.

Ahjaa, miks sai loo pealkirjaks „Izborsk-2“? Izborski renoveerimistööde käigus toimunud riiklikust korruptsioonist kirjutasin ma ennem lühikese loo. 2019.a Rahvusvaheliste Hansapäevade ettevalmistuseks on eraldamisel järjekordne riiklik rahakott. Ehk siis seekord saab varastamine toimuma ülla sildi all „meile tulevad ju külalised“! Все флаги в гости будут к нам.

Friday, April 29, 2016

Topelt-Izborsk

Izborskist on ilmselt eneselegi ootamatult saanud Venemaa mitmekihilne sümbol.

Izborski klubi avab üha uusi osakondi, levitades impeeriumimeelset konservatiivsust. Õigeusklikku müstitsismi jutlustav kommunist Aleksander Prohanov on inimene, kelle tekste tasub jälgida neil, kes soovivad Venemaal toimuvat mõtestada. Tegemist pole küll nö peavoolutegelasega, pigem omamoodi suurendusklaasiga või eelhoiatus-poiga.

Izborsk oli üks neist objektidest, mis mõni aasta tagasi määrati olema üks Venemaa riikluse lätetest. Pidustuste ettevalmistusteks avati lahkelt rahakraanid, kuid riiklike traditsioonide parimas vaimus varastati u kolmandik rahast. Hetkel käimasolev uurimine räägib 300 mln RUB suurusest algsummast, mis määrati Izborski kindluse renoveerimisele.  Sellele liituvad muud rahad, mis eraldati Pihkva teatri remondiks, rääkimata massiivsest teede-ehitusest, mis teadupärast on kõige suurema vasak-koefitsendiga (hinnanguliselt on ehitustel selleks u 50, tee-ehitusel aga kuni 90%).

Nii et hetkel on Venemaal nö topelt-Izborski periood. Konservatiiv-patriootilis-sõjakas ja korruptiiv-kriminaalne.
----------
pilt isetehtud

Tuesday, April 19, 2016

Merevaigurinne Ukrainas


Auklik maastik, raske ja kerge tehnika, tuhanded mehed müttavad mudas, kokkupõrked. Ei, see ei ole Ida-Ukrainas toimuv terroritõrjeoperatsioon. See on Lääne-Ukraina merevaigurinne.

Pommilehtreid meenutavad augud väljadel ja metsades on tegelikult kaevendid. Tehnikaks on pumbad ja kohati terved liikuvad pumbajaamad. Siin uhatakse maa seest välja merevaiku.

Meie siin Eestis oleme harjunud merevaiku pidama millekski omaseks, Läänemere rannikute märgiks. Tegelikult ulatub merevaiguvöönd läbi Poola Ukrainasse. Täpsemalt Lääne-Ukrainasse, kus mh on täiesti olemas ka sellenimeline asula Burštin (tõlkes Merevaik). Lääne-Ukrainasse, mida jällegi meie siit kaugelt peame Ukraina nö südamaaks, kus peaks valitsema puhas patriotism. Kuid paraku lokkab siin meeletus mahus kriminaalne äri ja korruptsioon.

Isegi Ukraina praegune president Porošenko on pidanud avalikult tunnistama, et ühtegi kilo merevaiku ei kaevandata ilma „katusemaksuta“ politseile ja SBU’le (Ukraina julgeolekuteenistusele). Ukraina politseiülem Khatia Dekanoidze on loonud eriüksuse, mis peaks asja kontrolli alla võtma, kuid seni meenutab tegelikkuses toimuv pigem kassi-hiire mängu, kusjuures hiired hakkavad vastu.

Hinnaguliselt kaevandatakse Lääne-Ukrainas 300 tonni merevaiku aastas käibega 300-500 mln USD. See ostetakse kohapeal kokku mõne euro eest ning müüakse edasi Euroopasse ja ... Hiinasse! Jah just seal kasvanud nõudluse tõttu on hinnad kiirelt üles läinud ning see seletab ka meeleheitlikkuse, millega seda tulusat äri kaitstakse. Politsei ja isegi uuriva ajakirjanduse katsed piirkonda külastada lükatakse jõuliselt tagasi, asi on jõudnud koguni tulevahetusteni.

Nii et Ukrainal on korraga mitu võitlust pidada. Omamaised kriminaalid-korruptandid, kes palkavad kohalikke ukrainlasi tööle lääne-Ukraina illegaalsetesse merevaigukaevandustesse, pole millegi poolest paremad kui võõramaised tegelased, kes palkavad kohalikke tööle ida-Ukraina kaevikutesse.

Kusjuures mõlemal puhul on selge, et ainult jõumeetoditega asja lahendada ei saa. Vaja on pakkuda ka piisava atraktiivsusega lahendusi. Peamine küsimus on aga väga lihtne – kas ja kuivõrd ning milliste meetoditega riik suudab kontrollida oma territooriumil toimuvat.
-----------
ekraanitõmmis tehtud siit

Sunday, April 17, 2016

Ega see ju Krimmi tagasi ei too!


No kas taolisel reageerimisel on mõtet? Mis see enam muudab? Mis see meile annab?

Hiljuti ühe hea ja lugupeetud kolleegiga suheldes kuulsin seda fraasi: „Ega see ju Krimmi tagasi ei too!“ „See“ oli siis teatud käitumine Venemaa suhtes. Kuulsin ja jäi kripeldama.

Arvan et kõik me oleme kogenud seda tervest talupojamõistusest tulenevat suhtumist. Tervet ja alalhoidlikku. Et no mis me siin ikka jaurame. Ega meist ju midagi ei sõltu. Vaja ju häid suhteid hoida. Mis see peale kaklust ruskatega vehkimine ikka annab. Vaatame parem kuidas saaks normaalselt edasi elada.

Imelik on ikka see inimeseloom. Valikuline ja heitlik. Ühel juhul me peame kuriteole järgnevat karistust absoluutselt möödapääsmatuks. Teisel juhul aga prooviks kohe kurjategijaga sehvti teha.

Omaenda riikluse mõttes peame oluliseks seda, et USA’l jätkus selgroogu ja närvi ajada mittetunnustamis-poliitikat. Olukorras, kus absoluutne enamik ilmselt mõtles – no ega see ju Balti riikidele vabadust tagasi ei too! Kusjuures ega ilmselt ei saagi väga otseselt tuua välja põhjuslikku seost mittetunnustamise ja taasiseseisvumise vahele. Kuid põhimõttekindlus on midagi, mis seostub riigimehelikkusega.

Kas meis on seda kindlaksolemist? Mitte teha diili riigiga, kes on oma naabrite piire tühjaks pidanud ja plaanib juba järgmisi laienemisi. Kas oleme valmis igat kohtumist rikkuma ebamugava küsimusega: „Aga Krimm?“

Ja kas see ikkagi toob Krimmi tagasi?

----------
pilt võetud siit

Välismäärajas kolmest teemast


Ukraina, Gruusia, Aseri-Armeenia konflikt ... mis küll seob neid omavahel?

"Ukrainas astus tagasi peaminister Arseni Jatsenjuk, Lõuna-Osseetias plaanitakse referendumit Venemaaga ühinemiseks ja Mägi-Karabahhis oli taas sõda. Neil teemadel arutlevad Välismäärajas Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor Vahur Made ja Välispoliitika Instituudi analüütik Karmo Tüür. Saatejuht on Erkki Bahovski." Nii on kirjas saate juures, mida saab kuulata siit.

Pilt illustreerib seda, et mitte igat referendumilaadset toodet ei saa pidada päris-referendumiks. Sellestki sai saates räägitud.

-----------

pilt võetud siit

Thursday, April 14, 2016

Putini telerituaal

Igasugune võim püsib rituaalidel. Korduvatel tegevustel, mis kinnistavad ja õigustavad toimivat võimumudelit. Ja siin pole vahet, kas me räägime demokraatlikest (nt inglise parlament oma häälekate debattidega) või totalitaarsetest (Põhja-Korea liider, keda ümbritsevad kindralid väikeste märkmikega).

Venemaa puhul on siis selleks rituaaliks hetk, kui president räägib teleekraanil. Kas siis mõne ametnikuga oma kabinetis, kokkukogutud võimkonnaga Kremli Suures Saalis ... või siis otse ja rahvaga, nagu seekord.

Neljateistkümnendat korda rääkis sama mees sama rahvaga. Enam-vähem samadel teemadel. Eks küsimused olid valitud nagu ikka - enamasti neil teemadel, mis tegelikult ka inimestele korda lähevad.

Seekord, jätkuva kriisi tingimustest oli mõistagi peamine murekoht see, et miks sissetulekud langevad ja hinnad kasvavad. Ühe meditsiinitöötaja vastavale küsimusele vastates tegi Putin kiirelt selgeks, et palgad tegelikult kasvavad. Ja kogu negatiivi taga on Lääs oma sanktsioonidega, millele Venemaa pidi kehtestama oma vastusanktsioonid. Ning vaat nende viimaste tõtt / tänu elab Venemaa tegelikult järjest paremini, sest omamaine põllumanajandus edeneb!

Miks see edenemine siis inimesteni ei jõua? Selle seletamiseks oli välja vaja mõelda Venemaa Duuma julgeolekukomisjoni (!) juhi Irina Jarovaja kurtmine, kuidas Duuma ei suuda kuidagi oma tööga hakkama saada. Nemad väga tahaks viia omamaist toidukaupa poelettidele, inimeste ette, aga ametnikud ja need va huvigrupid takistavad. Kas Putin ehk saaks aidata? Muidugi saab!

Kolme-poole-tunnise telemaratoni lõpus, kui publikum oli juba väsinud, kõlas ekraanilt lapsesuu: "minu isa ütleb, et ainut Putin suudab hakkama saada Ameerikaga"

Sellega võib vist ka ülevaate lõpetada.

Sel teemal sai räägitud Kuku raadio hommikuprogrammis, järelkuulamise võimalus siin.

---------
pilt võetud siit

Разбор полётов: Ukraina ja Mägi-Karabahhia

Ukrainast oli seekord tavapärasest rohkem põhjust rääkida. Hollandi referendumiga öeldud "ei" assotiatsioonilepingule EL ja UA vahel, Panama paberid, peaministri kangutamine - kõigest sellest oleks jagunud ka omaette saateks.

13.aprillil eetris olnud saade sai küll lindistatud päev varem, nii et sel hetkel oli veel Ukraina senise peaministri Jatsenjuki tagasiastumine veel lahtine ja uue peaministrikandidaadi nimi pisut udune.

Teise teemana sai räägitud Mägi-Karabahhiast. Kas see on Armeenia-Azerbaidžaani vaheline konflikt või näeme siin Vene-Türgi omavahelist mõõduvõtmist?

Kõigest sellest rääkisid nagu tavaliselt saatejuhina Artur Aukon ja ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saadet saab järelkuulata siit

------------
pilt võetud siit

Wednesday, April 13, 2016

Ukraina kolm korrust

Valitsusvahetuse sahmimises saab erilise selgusega nähtavaks Ukraina asja ajamise kolm korrust.

Esimene ehk rahva ootuste tase elada "normaalses riigis", kusjuures igal tahtjal on see "normaalsus" täidetud pisut erineva sisuga. Aga üks ja üldine ühisnimetaja sellel siiski on ... mis tuleb jällegi võtta jutumärkidesse. See mõiste on "euroopalik" ja jutumärgid on vajalikud, rõhutamaks asja tinglikkust, mitte sisutust.

Teine korrus on poliitiline tahe viia läbi vajaminevaid reforme, liigutamaks Ukrainat siis selle normaalsuse ja euroopalikkuse suunas. See tahe paistab nominaalselt täiesti olemas olevat, seda nii kõnede kui (ajuti pisut heitlike) tegude tasandil. Kuid igal seitsmel juhul on rahva ootuste tase kordades kõrgem kui valitsuse võimekus neid muudatusi ellu viia.

Kolmas korrus on aga siis nende tegelaste päralt, kes end Ukraina elu pärisperemeestena tunnetavad ja kinnistavad - kõikvõimalikud oligarhilaadsed tegelased. Nende jaoks on vanade mängureeglite muutmine ohtlik ja kahtlane värk. Äärmisel juhul on nad nõus vett veelgi sogasemaks ajama, et siis nö reformide sildi all omi mehi pukki upitada ja asjade kulgu omale kasulikumas suunas nükkida.

No vat ja olemegi sellises olukorras, kus need kolm korrust omavahel väga ei haaku. Rahvas on loosungitega tänavatel, vabatahtlikuna kaevikutes ja kõblastega põldudel (kevad ikkagi!). Poliitiline kihistu räägib ja rähkleb nii et valitsus kipub laiali lagunema. Oligarhiline seltskond aga proovib asju hoida kontrolli all ... et kõik oleks "normaalne" - sest ka vanamoodi asjaajamine on omamoodi normaalsus.

Umbes sel teemal (ehkki hoopis teise nurga alt) sai räägitud ka tänasele Kuku Radioekspressile. Nende küsimus oli - kas täna saabus siis selgus? Saadet saab kuulata siit.

------
pilt võetud siit

Tuesday, April 12, 2016

Ukraina dežavuu

Peaminister Jatsenjuk teatas, et astub tagasi. Jälle. Kaks aastat tagasi tegi ta sama.

Räägitud sai Vikerraadiole, kuulata saab siit.

-------
pilt võetud siit

Wednesday, April 6, 2016

Radikalismi levikust


"Teisipäevase Agenda saate esiteema on tugevad tuuled poliitikamaastikul, mis annavad tunda radikaalsete mõtete ja hoiakute levikut nii Euroopas kui ka teispool Atlandi ookeanit. Märksõnadena võib üles lugeda USA vabariiklaste kõige populaarsem presidendikandidaat Donald Trumpi rassistlikud ja võõravihast kantud ühiskonda lõhestavad sõnavõtud, Saksamaal aina tugevamalt positsiooni kinnitav rändevastane partei Afd, Prantsusmaa presidendivalimiste vägagi arvestatav kandidaat Marie Le Pen, kes piirid kinni panna lubab ja plaanib ka euroalast välja astuda. Sama trendi võib tajuda veel väga paljudes Euroopa riikides, meenutades Poolas, Slovakkias ja Ungaris toimuvat. Millega seda poliitilist tendentsi seletada, räägib Välispoliitika instituudi teadur Karmo Tüür."

Novat selline tsitaat siis R2 saatesarja Agenda lehelt, millelt saab ühtlasi ka lugu järelkuulata.

------------

pilt võetud siit

Saturday, April 2, 2016

Soovime selle sõja ise lõpuni sõdida

Sõjauudised Mägi-Karabahhiast tõid ajusopist esile ühe meeldejäävaima lause, mida kuulsin kunagi Stepanakertis: "Me soovime ise selle sõja lõpuni sõdida, et seda ei peaks tegema meie lapsed"

Tegin toona kümneid intervjuusid ja fookusgruppe kohalike ühiskondlike ja majanduslike tegelastega, ajakirjanikega ja õppejõududega. Üks grupivestlustest kiskus üsnagi kuumaks ja tuliseim osalejatest põrutaski lauale selle tsiteeritud lause, mille peale ülejäänud seltskond tõsiselt kaasa noogutas.

Karabahhia idee eest võitlejate seisukohalt polnud õiglus veel võidutsenud, kogu "õiguspäraselt neile kuuluv" ala polnud veel vabastatud. Jutumärke kasutan vaid rõhutamaks enda skeptilisevõitu suhtumist kõigisse taolistesse "õiguspärasustesse". Seda enam, et õigluse kehtestamise käigus kiputakse enamasti külvama ka ebaõiglust.

Pole midagi teha, ka sellel medalil on vähemalt kaks külge. Kaukaasias on neid külgi igal lool aga pigem kolm, seitse või suisa tosinajagu.

-----------------

Lihtsalt kummalisevõitu ja iseloomuliku seigana lisan siia juurde - mõni päev ene tulevahetuse hoogustumist (sest päris lakanud pole ta kunagi) teatas Karabahhia pool võidukalt, et nende iseseisvust on tunnustanud USA osariik Hawaii. Azeri pool aga avalikustas Hawaii esindaja vabanduse, mille kohaselt olevat see kogemata juhtunud.

Friday, April 1, 2016

Jätkusõda


Venemaa ei kavatse tunnustada oma kaotust Külmas sõjas ja hakkab vastu talle pealesurutud ebaõiglasele olukorrale. Umbes selliste sõnadega võib kokku võtta kõike seda, mida me näeme Venemaa praeguse juhtkonna käitumises viimase kümnekonna aasta jooksul.

Tegelikult pole selles kõiges midagi uut. Enamik sõdu on moel või teisel eelmise konflikti jätku-üritused. „Ajalooline õiglus“ vajab ju taastamist. Oma roll vajab taastõestamist. Vaenlasele on vaja vastu hakata ja naabritele koht kätte näidata.

Saksamaa ei suutnud leppida oma kaotusega I Maailmasõjas ja asus uuesti sõjateele. Seetõttu ei vaatle paljud ajaloo-mõtestajad I ja II Maailmasõda eraldi nähtustena, vaid ühe pika sõja eri vaatustena.

Venemaal võimu juurde jõudnud seltskond on järjest avalikumalt kasutusele samasuguse retoorika. Et: „mismõttes meid on kuulutatud kaotajaks? Me veel näitame milleks võimelised oleme!“ Nüüd on lihtsalt küsimus selles, et kui kaugele lastakse sellel revisionismil areneda.

Ahjaa - olgu selguse mõttes eldud, et küsimus pole kaugeltki mitte Kremli praeguse peremehe isikus või psühholoogilises portrees, vaid sootuks laiemas ja telepurgi kaudu õigeksmõeldud maailmanägemuses.
-------------
pilt võetud siit