Saturday, December 29, 2018

Krimmi kuberneride kukkumine

Huvitav, kas see on puhas juhus ja kokkulangevus, et Krimmi ja Sevastoopoli kubernerid juhivad kuberneride nö antireitingut?

Kremli tellimusel toimuv regulaarne uuring näitab seda, kui palju on föderatsioonisubjektide pealike reiting aastaga tõusnud või langenud. 

Venemaa (pool-)föderaalset olemust simas pidades väga mõistlik uuring - võimaldab rahva meeleolusid mõõta ja suunata. Kui ikka mingi kohalik tegelane on muutunud ebapopulaarseks, ulatub kohale Moskva käsi, kes tegelase võimult kõrvaldab ja auru selleks korraks välja laseb.

Suurimad kukkujad

Kõige enam langes Inguššia kuberneri reiting - see on mõistetav, kuna Kreml hammustas neilt territooriumi ära Tsetšeenia kasuks (muuseas taktikaliset äärmiselt põnev samm, aga see pole hetkel teemaks)

Sevastoopoli kuberneri reiting langes 45% ja Krimmi kuberneri oma 31%, paigutades mehed vastavalt teisele ja neljandale kohale antireitingus.

Sevastoopoli kuberneri Dmitri Ovsjannikovi reitingu languse põhjuseks peetakse tema osalemist kohalikes võimutülides. Krimmi kuberneri Sergei Aksjonovi puhul tuuakse välja üldisemat olukorda poolsaarel, sh kõrget korruptsioonitaset ja ka ühte konkreetset tööstuslikku õnnetust, mille puhul oli oht laiemaks mürgituseks.

Üldine ebapopulaarsus

Kuna aga üldiselt on Venemaa võimude (sealhulgas isegi Tema Enda ehk Vladimir Putini) populaarsust alla kiskunud pensioniea tõstmine, siis on kõik ülejäänu pigem sekundaarne. 

Neis kohtades, kus kas kuberner julges pensionireformi kiritiseerida (nt Irkutski kommunistist kuberner Sergei Levtšenko) või siis hiljuti said võimule uued näod (nt Pihkva oblastis Mihail Vedernikov) see reiting jällegi tõusis. 

Eks inimesed ikka oota ja looda, et kui tuleb uus mees, siis ehk tema saab paremini Moskvaga läbi ja toob regiooni lisaraha - kogu kohalik elu ja majandus sõltub ju föderaalsest lahkusest.

Juhus või seaduspära?

Tulles aga tagasi alguses esitatud küsimuse juurde - kas see on juhus, et suurimad kukkujad on justnimelt Krimmis? Arvan et pigem mitte. 

Esiteks peegeldub selles kohalike elanike üldine pettumus - loodeti ju emakese Moskva poolt kohalepumbatavate lisarahade peale, riigi rahakott on aga väga õhuke (ega siis pensionireform, käibemaksu tõstmine jms näita rahade ülejäämist, ikka vastupidi).

Teiseks aga on teada, et mõnikord aitab Moskva läbi oma poliit-tehnoloogiliste mõjuhoobade abi ka kuberneride populaarsuse langusele. See võimaldab kohaliku võimuloleva seltskonna väljavahetamise abil lasta aur jälle mõneks ajaks välja ja taastada kohaliku elanikkonna lootusesegune lojaalsus Moskvale. Ei midagi isiklikku, lihtsalt elu on selline - umbes selliste sõnadega viiakse "süüdijäänud" kodanikud üle järgmisele kohale ja kõik on jälle õnnelikud. Vähemalt mõneks ajaks.

---
pilt võetud siit

Friday, December 21, 2018

Putin pole meie president

Allusin eile meedia survele ja kommenteerisin paaril korral Vladimir Putini iga-aastast pressikat.

Ma muidugi mõistan, et meediale suunatud üritus paneb ka kojujäänud ajakirjanikud kihama. Ka need, kes ei saanud ise saalis olla ja oma küsimusi esitada, lasksid kindlasti läbi pea, et mida ja kuidas ta ise plakatile maaliks, saavutamaks Putini tähelepanu.

Kuid üldiselt ma soovitaks siiski Venemaa presidendi sehkendamistele veidi vähem tähelpanu pöörata. Kui spetsialistid jälgivad, on hästi. Vladimir Putin pole Eesti president ja kihu rahvale võimalikult kiiresti ja soovitavalt esimesena Putinist rääkida pole siiski mõistlik mõte. Eriti kui tegemist on rutiinsete üritustega, millel reeglina pole mõju pikematele arengutele.

Aga kui kedagi tõesti huvitab, mida sai räägitud, siis Kuku intekat saab kuulata siit ja Seitsmeste uudiste juppi vaadata siit.

Wednesday, December 19, 2018

Mitmemõõtmeline Venemaa-poliitika


Eesti ametlik välispoliitiline joon Venemaa suunal on laias laastus selge: koos oma lääne partneritega rakendame ja jätkame sanktsioone, vastuseks Venemaa vaenutegevusele Ukraina suunal. Kuid nii nagu kõigil asjadel meie ümber, on ka selles poliitikas mitmeid mõõtmeid.

Esiteks piiriülese koostöö mõõde. Hiljuti kinnitati ära järjekordne piiriüleste koostööprojektide loetelu, millele eraldatakse raha nii Euroopa Liidu kui Venemaa Föderatsiooni poolt.

Ühest küljest pole midagi loomulikumat kui kahel pool piiri elavad inimesed ja vastavad võimuorganid tegutsevad ühiselt. Nt kui asi puudutab Peipsi järve ökoloogilist olukorda ja kalavarude haldamist, on otsene ja ühine huvi seletamatagi selge.

Piiriülene seotus
Kui kõne all on piiri poolt lahutatud suguvõsade läbikäimine, enamasti vanakeste külastamine, pole puht inimlikul tasandil ilmselt küsimustki, et milleks seda vaja? Lähedaste kalmude korrashoid, teisele poolele jäänud kinnisvara hooldamine – kõik see on üsna sama oluline ja päevakorras nagu 27 aastat tagasi, mil NSVL sisemine administratiivjaotus muutus riigipiiriks.

Venemaa vastandumine Euroopaga on aga jätnud oma mentaalse jälje vähemalt osade kohalike inimeste mõttemaailma. Iga uudis, milles räägitakse ühisprojektidest läänenaabritega, kutsub vastava uudise all kommentaariumis esile vihase vaidluse.

Toon vaid ühs stiilinäite. Ühele vene portaalis jäetud kommentaarile „et ka teisel pool piiri elavad inimesed“ tuleb vastus: „pidage seda väidet meeles, kui te ise koos oma lähedastega põlete ameeriklaste tuumalöögis, mille kanderakette on enda juurde lubanud paigutada needsamad head inimesed“. Ning see on muuseas üsna leebe näide, mis ei puuduta „Geiroopat“ ja muud säärast.

Ei loomulikult ma ei väida et sarnaseid hullumeelseid vaenajaid ei leiduks ka meie poolel. Ja otse loomulikult pole paremat moodust näidata „et ka siin elavad inimesed“ kui taolised ühisprojektid. Lõppkokkuvõttes on ju imeselge seegi, et Venemaa piiriäärsete elanike sõbralikkus või vaenulikkus on üks osa meie julgeolekupildist.

Erinevused Lätiga
Teine aspekt, millest aga tahaks rääkida, on meie erinevus Lätiga. Jah, loo alguses sai küll öeldud, et koos lääne partneritega me ajaks justkui ühte asja. Võrdluspilt Lätiga toob aga välja üsna selged erinevused.

16.detsembrist hakkas nimelt Läti ja Venemaa piirialadel kehtima järjekordne lihtsustus piirirežiimis. Piiriäärsete alade elanikele hakkasid kehtima uued, varasemast veelgi hõlpsamad reeglid, mille alusel nad võivad külastada teise poole samasugust piiriala.

Piiriäärsete kohalike omavalitsuste püsielanike (vähemal kolm aastat paiksust) ja nende lähikondsete jaoks pole piiriületuseks vaja viisat (kusjuures viimaste puhul pole oluline isegi paiksustsensus). 30-50 kilomeetri laiuse nö piirivööndi asukatele väljastatakse kohalike konsulaatide poolt piiriületusluba.

Olukorra hõlbustumise detailid on tehnilist laadi. Loa taotlemisel pole enam vaja esitada tervisekindlustuse poliisi. Kaob sisuliselt ajaline piirang teisel pool viibimiseks, nüüd peab sisuliselt iga 90 päeva järel vaid korraks üle piir „omal“ poolel ära käima. Igakordset piiriületust enam ei kanta reisidokumenti.

Kordan oma põhiväidet – üle piiri suhtlus on loomulik ja see peab säilima kõigi osapoolte huvides. Kuid lihtsalt ka kohalikul tasandil askeldajad peavad meeles pidama, missuguses suuremas raamistikus nad toimetavad. Et ka nemad on oma riigi saadikud ja välisministrid, kes tegutsevad üsnagi pinevas ja julgeolekulises mõttes väga laetud keskkonnas.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, December 15, 2018

Разбор полетов: Kertši sümptom

Kertši väinas toimunu pole nähtus omaette, see pole "vahejuhtum" selle sõna juhtum ehk juhuslik võtmes. Tegu on sümptomiga, ilminguga mis räägib kaugelelastud haigusest Venemaa enesehinnangus. Soov ja vajadus ennast naabrite arvel kehtestada ning seeläbi vaadata, kui kaugele sellise piiride nihutamisega minna lastakse.

Sel teemal oligi meie selle aasta viimane saade, mida saab järelkuulata siit.

Stuudios, nagu ikka: saatajuht Artur Aukon ja kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür
---
pilt võetud siit

Tuesday, December 4, 2018

Kertši ummik

Seekord pole pealkirjas mingit allegooriat. Venemaa on muutnud Kertši väina üheks suureks ummikuks.

Laevade liikumist kajastavalt veebilehelt saab igaüks, ka kõige poliitikakaugem inimene vaadata, mis toimub Kertši väinas. Liikuvaid laevu (noolekesed) on üksikud, seisvaid / ootel olevaid (täpikesed) hunnikutes.

Ütlete et see on loomulik, kitsas koht ikkagi ja kõik korraga ei mahu läbi? Õige. Ainult et kahe aga'ga:
- Kertši väina liikluskoormus võrreldes muu maailmaga on ikka üsna tilluke, see pole mingi Suessi või Panama kanal
- muu maailma, kümnetes ja sadades kordades suurema liikluskoormusega kitsustes pole kuskil märgata analoogset ummikut.

Nii et järeldusi saab olla samuti kaks:
- kas vene mereliikluse korraldajad on erakordsed käpardid või
- tegemist on teadliku ja pahatahtliku piiranguga, eesmärgiga takistada Ukraina sadamate käivet.

Nii et kokkuvõttes tub vist küsida, et kas Venemaa poolt valitud tee ja pealkirjana kirjapandud sõnad pole mitte samatähenduslikud. Nii et kas siis ikkagi on allegooria või ei ole?
---
kuvatõmmis tehtud laevaradari lehelt

Monday, December 3, 2018

Õpikunäide: enne kui jagad, peatu ja uuri


Üsna massiivselt levival fotodepaaril on tegelikult väga lihtne seletus. Tegemist on Mehhiko traditsioonilise tervitusega oma riigilipule.

Iga kord kui sa näed pilti või uudist või videot, mis paneb sind võpatama ja tekitab nördimust, ärritust, pahameelt ... ning eriti kui sellel on väikseimgi poliitiline alltekst, peatu hetkeks enne kui vajutad "jaga" nuppu. Uuri tausta. kas see mida sulle näidatakse on ikka tõene? kas sellel on olemas mingi mõistlik/alternatiivne seletus?

Olen kindle et 99% kes seda pilti (eriti runetis) jagasid-kommenteerisid, ei vaevunud taolist väikest taustatööd tegema.
---
kuvatõmmi tehtud siit

Kertši väin kui casus belli?

K: kes on võitja ja kes kaotaja Kertši väina kokkupõrkes?
V: see sõltub, kelle mätta otsast vaadata. Kuid universaalne reegel on, et suure ja väikese vahelises kokkupõrkes on üldine sümpaatia väikese poolel

K: kas on võimalik, et olukorrast kasvab välja täiemahuline sõda?
V: see võib juhtuda ainult ja ainult juhul kui Venemaa seda tahab. Kui Moskva leiab et see pole talle kasulik, siis võib Ukraina teha mida tahab ja Venemaa ei lase sellel kaugele areneda. Kui Kreml aga tahab, siis leitakse põhjus sõjaks imelihtsalt.

K: miks on olukord kasulik Putinile?
V: Putini reiting oli langenud Krimmi-eelsele tasandile ning vajas turgutamist

K: missugust mõju võib avaldada Ukrainas sisse viidud sõjaline olukord ja kas on võimalik, et seda pikendatakse
V: minu jaoks on huvitavaim küsimus, et kuidas väljendub see sõjaline seisukord Kertši väina ja Aasovi mere akvatooriumis, mida see endaga kaasa tegelikult toob?

K: Ukraina presidendivalimised - kuidas võib vahejuhtum mõjutada selle tulemusi?
V: Porošenko populaarsus on nii madal, et kui ei juhtu midagi erakordset, siis antud kokkupõrkest ei piisa selle tõstmiseks.

K: kas saab ennustada ette Venemaa käitumist nt lähema kuu jooksul?
V: Venemaa pingutab kõvasti, selleks et see poleks ette aimatav

K: Lääne reaktsioon toimunule? Kas saab väita, et Lääs astus välja ühtse rindena?
V: kuna toimunu tagamaad olid selleks hetkeks veel üsna segased, siis sama segane oli ka reaktsioon. Kuid praktika näitab, et kui isegi enne otsustust (nt sanktsioonide osas) ollakse eri meelt, siis otsuse langetamise ajaks on need erimeelsused maha võetud.

K: Saksamaa ja Prantsusmaa poolt kostab hääli uute sanktsioonide vastu, Austria, Poola ja Eesti on aga poolt. Miks nii?
V: Minu jaoks on kõige huvitavam, miks Austria on asunud Venemaa-vastaste sanktsioonide pooldajate hulka, siiani oli Austria pigem Moskvat toetav. Miks aga Eesti on poolt? Meil on Ukrainaga ühine naaber.
---
Kõigest sellest sai räägitud intervjuus AK+ jaoks, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, December 1, 2018

Gruusia presidendivalimiste teisest voorust

Gruusia presidendivalimiste teine voor kulges rämedate süüdistuste ja hirmutamise õhkkonnas. Mõlemad kandidaadid - Salome Zurabišvili ja Grigol Vašadze - ise rääkisid küll pigem hea meelega Läänega lõimumise eri versioonidest, kuid kogu taustainfo rääkis või pigem isegi karjus seostest Venemaaga. Käis omamoodi võistlus, kes suudab teist poolt rohkem süüdistada vene agendiks olemises.

Minu peamine väide - ei hääletatud mitte niivõrd teise vooru pääsenud kandidaatide endi, kuivõrd nende taga seisnud Bidzina Ivanišvili ja Mikheil Saakašvili poolt või vastu. Ivanishvili tiim osutus olevat edukam äraostmises (600 tuhande lootusetu väikevõla andestamine) ja hirmutamises (koos Saakašvili ja tema karmide poiste tagasitulekuga algab kättemaks).

Lõpptulemus on aga see, et üha õhemaks lihvitavate volitustega presidendi enda isikuomadustest sõltub Gruusias üha vähem. Järgmised presidendivalimised lähevad aga üldsegi parlamendi kätte, nendest tunduvalt olulisemaks saavad olema aga 2020 parlamendivalimised.

Kõigest sellest oli juttu intervjuus Uudis+ jaoks, küsijaks Lauri Varik. 
---
---
PS Huvilistel soovitan juurde lugeda OSCE esialgset raportit, mis räägib üsna korralikust segadusest mängureeglite asjus.