Monday, October 31, 2016

7. veerandtund väliskommentaatoriga: Hannes Hanso NATO ja Euroopa julgeolek


veerandtund väliskommentaatoriga: Hannes Hanso – NATO ja Euroopa julgeolek. Saatejuht Karmo Tüür

1- NATO kaitseministrite kohtumine – mis oli kõne all ja milles kokku lepiti?

Vaheküsimus – Venemaa esindaja Gruško teatas juba, et Venemaa ei jäta NATO tegevustele vastamata. Mida võib see tähendada?

2- Euroopa kaitseühenduse loomine. Kas see võib olla toimiv lisahoob, panemaks Euroopa riike suunama 2% kaitsekulutusteks? Või teistpidi võttes – kas selline tegevus pole ressursside pihustamine?

Vaheküsimus – kas ja kuivõrd võib Brexit mõjutada Euroopa-sisest kaitsekoostööd?

3- regionaalse julgeoleku mõttes on meie jaoks oluline koostöö Soomega. Tihtipeale käsitletakse seda ka kolmnurkses võtmes: Eesti-NATO-Soome. Soome kaitseminister Stubb on öelnud, et Eesti NATO-liikmelisus suurendab ka Soome julgeolekut. Kas selles kolmnurgas on näha olnud mingeid liikumisi?
------

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

——–
pilt võetud siit

Thursday, October 27, 2016

Patriootiliselt laiendatud kodumaa


Sõjalis-patriootilise kasvatusega on Venemaal kiireks läinud. Selle üheks värvikamaks näiteks on rabistamisi loodav „Юнармия,“ mis idee kohaselt peaks olema alt-üles kujunev vabatahtlik noorteühendus, kuigi reaalsuses toimib ülalt-alla konstrueerimine. Kuid ega selles pole midagi uut, kodanikuühiskonna käsukorras kujundamise näiteid on teisigi.

Millega siis antud juhul on tegu? Praegune kaitseminister Sergei Šoigu otsustas ilmselt minna ajalukku sellega, et taasloob tuntud nõukogude mudeli alusel noorsoo sõjalise kasvatuse. Eelmisel aastal võeti vastu otsus, töötati kõigepealt välja lipp, vapp ja munder ning siis hakati ringi vaatama, et kellega ühendust täita. Selle aasta kevadel toimusid esimesed avalik-pidulikud liikmeksastumised, millel osalesid sõjaväe ja kiriku esindajad. Septembris alustati ametlikult tegevust ning plaanide kohaselt peab aasta lõpuks olema arvel juba 20 tuhat Junarmejets’it. Ambitsioonikamad plaanid räägivad vajadusest jõuda mitmesajatuhandese liikmeskonnani.

Küsimus, et kellega ja kuidas seda liikmeskonda kasvatada, lahendati väga lihtsalt. Põhikirja kirjutati sisse et liituda saab ka kollektiivselt ning esialgu olidki liitujad siniste särkidega. See tähendab ЦСКА ehk armee sprodiklubi liikmed. Nimelt näeb määrus ette, et ühetaoliste kõrbekarva saabaste ja pükste juurde kuuluvad kahte värvi särgid: sinised ЦСКА liikmetele ja punased muudele.

Milleks seda vaja peaks olema? Kui jätta kõrvale organisatsiooni enda veebilehel olevad sõnad selle kohta stiilis: „ühendame nõukogudeaegsed traditsioonid tänapäevaseks patriootiliseks kasvatuseks,“ siis muud patriootilised ressursid räägivad umbes nii:
- Venemaal on vaja juurutada immuunsust värviliste revolutsioonide vastu (lisades sinna juurde leegitsevaid pilte Maidanist)
- Venemaalastele viimasel ajal külgepoogitav individualism vajab asendamist kollektiivi väärtustamisega (eriti märkimisväärne on selle mõtte avaldanud portaali nimetus – kolmas maailmasõda)
- Venemaa plaanib luua kõige sõjaväestatuma noorsooorganisatsiooni maailmas, mille liikmed peaksid olema valmis oma kodumaad kaitsma.

Ega patriotismis ja soovis oma kodumaad kaitsta pole midagi halba. Küsimus on ainult selles, et mida siis nähakse oma kodumaana? Otsustades ühendust tutvustava videoklipi järgi, jääme ilmselt meie siin Eestis, suur osa Kaukaasiast ja Ukrainast selle taasloodava kodumaa piiresse.
---------
ekraanitõmmis tehtud siit

6.veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Paet Euroopa Parlamendist


Veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Paet Euroopa Parlamendist. Saatejuht Karmo Tüür.

– Kas ja kuidas on Euroopa parlamendi tööd mõjutanud Brexit. Tuleb ju lahendada kasvõi selline tehnilisena mõjuv detail – kuidas ümber jagada kohad. Kas Brexit on üldse teemaks?
Vaheküsimus – kuidas Briti MEP’id ise üldse jagunevad selles küsimuses?

– Euroopa parlament ja Venemaa. Kui NATO ja VF on sisuliselt koostöö külmutanud, siis kuidas on EP ja VF suhted? Kas VF üldse ilmutab mingit aktiivsust EP suunal?
Vaheküsimus: Kui tihti on üldse näha Tšižovi, kes on nüüd juba üle 10 aasta VF esindaja EP juures ja kes reeglite kohaselt võib ainsa vene diplomaadina siseneda EP ruumidesse ilma luba taotlemata?

– Eesti saadikud ja Eesti eesistumine. Kas selle riigi saadikud, kelle riik on parasjagu eesistuja, tunnevad ka mingil moel täiendavat tähelepanu või koguni survet? Eesistujariik saab ju tõsta üles mingi teema, mis võib mõnele teisele riigile / saadikugrupile olla oluline või hoopis vastukarva.

– Euroopa kaitseliit – misasi see on ja missugune saab olema nt Eesti panus sellesse?

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Tuesday, October 25, 2016

Venemaa vallutas Pariisi


Venemaal on alati mitu nägu. Tuumasõja ähvarduste ja tossavate lennukikandjate kõrval naeratab malbelt pehme jõud. Kultuurne. Ajalooline. Religioosne. Rõhutatult omanäoline ja riigikeskne. Suurriigile omane. Deržaavalik, kui see sõna midagi eesti keeles ütleks.

Mõni päev tagasi avati Prantsusmaal üks järjekordne Venemaa esindus. Mitte ei tea kus, vaid otse Pariisi südames, mõnesaja meetri kaugusel Eiffeli tornist. Mitte lihtsalt esindus, vaid Õigeusklik vaimlis-kultuuriline keskus (Centre Spirituel et Culturel Orthodoxe Russe; Российский духовно-культурный православный центр).

Ajal, mil eelarves kärbitakse kõiki ridu peale sõjaliste kulutuste. Ajal, mil peaminister teatab, et „raha pole, aga te siin pidage vastu!“

Keskuse rajamine läks Venemaa enda andmetel maksma 70 mln EUR, teiste allikate järgi 170 mln , ehkki algselt nähti selleks ette 44-57 mln EUR. Aga taolistel projektidel on lihtsalt kombeks kallineda. Eriti kui ehitatakse riigi rahade eest.

Ametlikult kannab Keskuses tegutsev kirik Püha Kolmainsuse nime, kuid irvhambad on selle juba ümber nimetanud Püha Vladimiri kirikuks. Ehkki Vladimir – see tähendab Putin – ei saanud avamisele tulla, kuna Prantsusmaa praegune president François Hollande ei pidanud sobivaks enda juuresolekuga seda üritust õnnistada. Erimeelsused Süüria pärast, kas teate. Keskuse idee algne toetaja ehk Prantsusmaa eelmine president Nicolas Sarkozy poleks ilmselt niimoodi käitunud.

Et te mõistaks Keskuse olulisust, tasub mainida vaid ühte detaili – see on kuulutatud Venemaa saatkonna territooriumiks. Ehk siis diplomaatilise puutumatuse alaks. 4200 m2 pinnal paikneb kirik, eparhia juhatus, 150-kohaline kool, näituse- ja kontserdisaalid ja muud nipet-näpet. Ühtlasi alustas oma kongressiga selles juba ka tööd Ülemaailmne vene ajakirjanduse assotsiatsioon.

Iseloomulikud sõnad lausus avamisel vürst Aleksandr Trubetskoi (Prantsuse-Vene Foorumi president). Loetledes ümbruskonnas olevaid Venemaale olulisi objekte, lõpetas ta nii: „Nii et sel moel vallutab (завоёвывает) Venemaa järk-järgult Seine’i jõe kaldapealseid. Ja see on meile meeldiv.“

-------

Pilt võetud siit

Friday, October 21, 2016

Разбор полетов: kas uus "Kariibi kriis"?

Seekordses eetris kõne all peamiselt USA ja Venemaa suhted. Mida arvata Putini ultimaatumist seoses plutooniumileppest lahtiütlemisega? Moskva üritab ilmselt ära kasutada USA presidendivalimiste aegset võimuvaakumit - kas sellel taktikalt võib olla edu? Kuidas tõlgendada selles kontekstis Iskander M rakettide ümberpaigutamist Kaliningradi?

Eetris nagu ikka Harri Tiido (Varssavist) ja Karmo Tüür (sedakorda Berliinist). Saatejuht Artur Aukon. Saade järelkuulatav siit
---------
pilt võetud siit

Wednesday, October 19, 2016

Kadunud universalismi otsingul

Kas kujutate ette rahu Lähis-Idas? Et Iisrael ja Palestiina, al Assad ja tema vastased, šiiidid ja sunniidid, kõikvõimalikud usulised ja muud ühendused istuvad ühise laua taha? Ja et päriselt ka jõuavad rahumeelse kooseksisteerimiseni? Ei kujuta? Aga kas XX sajandi esimesel poolel oleks keegi suutnud ette kujutada rahu Euroopas?

Veetsin kaks päeva ühel omanäolisel konverentsil, kus ülaltoodud mõttekäik ei olnud erandlik. Ning isegi asjaolu, et see pärines Euroopa Nõukogu tippametniku suust, ei kõlanud veidralt. Idealismi õhustik mõjus ausalt öeldes värskendavalt kõikide muude akadeemiliste ja rakenduslike koosviibimiste vahele.

Väga julgelt ja laialt asetatud teemad ajasid küll kokkutulnuid mõneti kimbatusse. Noh näiteks kuidas tundub, et toote laua taha kokku pundi tipp-politolooge ja rahvusvaheliste suhete eksperte ning panete paneeli nimeks ... „Sõda ja Rahu“. Ei enam ega vähem. Aga tulemuseks saate hingestatud arutelu sõja ja vägivalla olemusest, selle võika vahendi instrumentaliseerimisest, filosoofilise üldistuse riikide sise- ja välispoliitika seoste kohta.

Mõned mõtterebendid

Kuna ma ei küsinud ühegi esineja käest luba nende tsiteerimiseks, siis viskan siia vaid mõned nimetud mõttekatked sel kujul, nagu nad minu tajuprotsessorist läbi käisid.

Inimeste, mitte riikide õigused on ülim universalism. Selle lähtepunktiks on Londonis tehtud otsus Nürnbergi tribunali kokkukutsumiseks, sellega loodi arusaam kuritegudest inimsuse vastu, mida varem ei eksisteerinud. Loodi riikide ja riigipeade vastutus inimeste ees.

Väärtused, sh vabadus, sünnivad vapustustes.

On küll palju kultuure, kuid vaid üks tsivilisatsioon, mis põhineb universaalsetel (inim-)õigustel. Paraku seda tajutakse (või õigemini rõhutatult näidatakse) taolise tõlgenduse vastaste poolt mitte universaalsete, vaid „Lääne väärtustena“

Vähemalt kaks riiki üritavad end kehtestada alternatiivsete tsivilisatsiooniliste nähtustena – Hiina ja Venemaa.

Kas saab otsida seda mis pole kadunud?

Korraldajate mõttejulgus väärib tõepoolest kiitmist. Kuid mulle jäi ürituse kulgedes üha rohkem mulje, et pealkirjas toodud otsingusiht on mööda pandud. Ehk isegi teadlikult.

Kui minna kaasa selle teesiga, et ülimaks väärtuseks on universaalsed inimõigused, mille ees peavad painduma riigid ja kandma vastutust selle maailma vägevad, siis tekib paratamatult küsimus – kas on olnud sellist aega, mil seda väärtussüsteemi on enda jaoks siduvaks pidanud kõik ja igaüks eraldi?

Tõenäoliselt tuleb tunnistada, et seda pole veel olnudki. ÜRO loomine II MS nimelise vapustuse järel on ehk esimene katse selle mõttemalli suunas liikuda. Kuid ega seegi ei hiilga just erilise efektiivsusega.

Nii et minu lõpuväide on – kui riikideülene ja inimestekeskne universalism on tekkimas, siis selle juurutamisel lihtsalt peavad olema tagasilöögid. Senine riikidekeskne süsteem ei saa haihtuda tühja õhku. Riiklike (ja religioossete) toite- ja võimuahelate külge haakunud eliidid lihtsalt peavad vastu hakkama. See on inimloomus, ei enamat. Ning vägivald, sh sõda on sellesama inimloomuse jaoks lihtsaim vastuhakuvorm.

----------

Pildil Berliinis konverentsi eel külastatud "Pisarate muuseumis" (mis on pühendatud perekondade lahutamisele ja nõukogude okupatsioonile) lebanud külalisteraamat. Selle avatud lehel leidus värske kirje: "Selles muuseumis tahaksin NUTTA ... kuna normaalsed inimesed lõppkokkuvõttes lammutavad igas mõttes ebardlikke seinu, aga mina elan seal kus meie ajal seati sisse uued piirid, tollid ja inimestele surutakse peale idiootlikku propagandat, vaenu. Tahaks nutta, kuna ma elan Krimmis.
P. kao välja Krimmist!
Või sa sur magad seal igavest und."

Monday, October 17, 2016

5. Veerandtund väliskommentaatoriga: Andres Kasekamp ja julgeolek


1- Kas Läänemere regiooni julgeolekuolukorras muutus midagi peale uudist, mille kohaselt viidi Kaliningradi Iskander M tüüpi raketid

vaheküsimus: Venemaa enda versiooni kohaselt ta ju ainult vastab Lääne tegevusele – ka Kaliningradi raketid on vaid vastuseks NATO raketikilbile. Kas Venemaa saab endale tegelikult lubada sellist nö uut võidurelvastumist?

2- Võtame natukese laiema plaani ehk Euroopa julgeoleku, mis suuresti on siiani põhinenud NATO’l. Kuidas kõlavad selles kontekstis üleskutsed ehitada välja Euroopa armee?

Vaheküsimus: Kas on midagi õppida WEU WUDO kogemusest

3- Veelgi globaalsemalt – igasugusel süsteemil/ideel/poliitikal leidub alati oponente. Olemasolevat soovitakse kas reformida või sootuks uut ehitada. Globaalset julgeolekusüsteemi praegu pole paistmas. Oleks ilmselt üsna loogiline eeldada, et olemasoleva peamise julgeolekustruktuuri ehk NATO kõrvale või asemele üritatakse vähemalt retooriliselt luua midagi uut. Missugune võiks olla see uus ja/või alternatiivne moodustis?
--------
Salvestist saab järelkuulata EVI podcasti lehelt
--------
pilt on võetud siit

Thursday, October 13, 2016

Viisavabadus Gruusia ja Ukrainaga


Küsiti: "Mida Teie arvate võimaliku viisanõude kaotamise kohta Ukraina ja Gruusia suhtes? Kas see oleks EL´i jaoks poliitiliselt õige samm? Miks?"

Vastasin: Arvan et taolise küsimuse puhul tuleks poliitiline külg kõrvale jätta. Juhul kui me nõustume väitega, et Euroopa ja laiemalt Lääs on väärtuspõhine nähtus, siis peame järgima ühte peamist väärtust - selged ja lihtsad mängureeglid.

Juhul kui mingi riik on täitnud viisavabaduse saamiseks kehtestatud reeglid, siis tuleb see vabadus ka anda. Mõistagi koos õigusega see vabadus ka vajadusel ära võtta, kuid ikkagi - selline otsus ei peaks olema poliitiliselt motiveeritud.

Gruusia puhul on minu teada vastavad nõuded täidetud ja põhimõtteline otsus viisavabadus kehtestada on ka tehtud. Ukraina puhul ei peaks olema erandit - kui nõuded on täidetud, siis saab, kui ei, siis mitte.

Jah, ma tean, et päriselus on alati olemas ka poliitiline surve ning soov toetada "omasid" ning "õigesti käitujaid". Aga otsustamise aluseks peavad olema reeglid, mitte "mõisted" (правила, а не понятия), seda nii õiguste kui kohustuste osas.

---------

lugu ilmus siin (vene keeles)

---------

pilt võetud siit

Tuesday, October 11, 2016

Türgi kui Venemaa sõber ja liitlane?


Moskva ilmutab hetkel märkimisväärset välispoliitilist paindlikkust ja reageerimiskiirust. Tõsi küll, võttes arvesse Venemaal populaarseid mõttemänge, siis tuleks öelda mitte "välis-" vaid "geopoliitilist"

Venemaa president Putin ja Türgi president Erdoğan mahtusid taas kenasti ühele pildile. Surusid kaamerate sähvides teineteisel kätt ja istusid laua taha, vääristamaks oma kohalolekuga gaasitrassi leppe sõlmimist.

Tõsi küll, ega taolised lepped ei sünni ühe kohtumise raames, vaid selleks tehakse pikka eeltööd. TurkStream nimelise projekti esimesed olulisemad paberid allkirjastati juba 2014.a detsembris.

Kuid siis (nov. 2015) juhtus see, mida Venemaa ei oodanud. Ehk Türgi tulistas alla oma õhuruumi tunginud vene rindepommitaja ning Putin lausus: "Ainult tomatitega asi ei piirdu. Nad kahetsevat tehtut veel korduvalt"

Napilt aasta hiljem, tonne tomateid ja turismipiiranguid hiljem, sõlmitakse aga torulepe, räägitakse jälle aatomielektrijaama rajamisest ning sõjalisest koostööst Süürias. Mis siis juhtus?

Jättes kõik muu kõrvale - seda torujuhet on Venemaale rohkem vaja kui Türgile.

Einoh, eks Türgi ole kah rõõmus, kui tema territooriumit läbib (tõsi küll vaid jupikesena, kuid siiski) veel üks torujuhe. Transiiditulu ja enda olulisuse tõstmine energeetilistes võrgustikes on kahtlemata meeldiv.

Kuid Venemaa jaoks on siit palju rohkem saada. Esiteks - Euroopa gaasitarbimine näitab langust, kuid Venemaa jaoks on gaasimüük eluliselt oluline. Ja seda isegi mitte ainult saadava raha tõttu, vaid ka puhtalt tehnilistel põhjustel - gaasi väljapumpamise katkestamisega kaasnevate tehnoloogiliste probleemide ületamise võimekust venelastel endil pole. Teiseks - gaasitransiidi Ukrainast möödasuunamine. Kolmandaks - Euroopa tihedam haaramine oma tarnevõrku.

Samas pole ei gaas, tomatid, turistid ega muu merkantiilne pool nii oluline. Türgi positiivne hõlmamine on eesmärk omaette. Või siis vähemalt mulje jätmine, et Lääne poolt kritiseeritaval Türgil on võimalik leida endale uusi sõpru ja liitlasi. Taoliste hetkede kasutamisel on Venemaal võimul olev kolmetäheline organisatsioon äärmiselt oskuslik.
------------
Ligikaudu sellest sai räägitud TTV uudiste jaoks, saatelõik saab vaadata siit.
------------
pilt võetud siit

Monday, October 10, 2016

Venemaa kasutab võimalust, kuniks USA on hõivatud


BNS küsis: kuidas kommenteerida Iskander rakettide viimist Kaliningradi
--------------
Teade Kaliningradi viidavatest Iskander-M tüüpi rakettidest mõjub Balti riikide ja Poola jaoks mõistagi ülimalt häirivalt, kuid see liigutus pole tehtud meie hirmutamiseks. Balti riikide ja ka Soome heidutamiseks peaks piisama ka pidevatest ja jätkuvatest õhuruumi rikkumistest, näitamaks oma hoolimatut jõupositsiooni.

Enamik Venemaa välispoliitilisest ponnistusest on suunatud USA'le mulje avaldamiseks. Moskva soov võtta sisse endale vääriline koht on mõõdetav läbi vastasseisu Külma Sõja aegse põhirivaaliga. Parimaks indikaatoriks on teated soovist taasavada Vietnami ja Kuuba baasid. Õhutõrjerakettide viimine Süüriasse on samm samast seeriast - mõistetavalt ei ole neid rakette ju vaja väidetavaks võitluseks DAESH vastu, kuna viimasel pole lennuväge.

Hetkel on Venemaa jaoks suurepärane võimalus enesekehtestamiseks. Ühekorraga saab anda ninanipsu USA istuvale presidendile kui ka saata sõnum tulevasele. Kui vaadata asjadele Moskva otsusetegijate silme läbi, oleks patt lasta sellist šanssi käest.
------------
pilt võetud siit

4. Veerandtund väliskommentaatoriga: Maili Vilson Gruusia 2016.a parlamendivalimistest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Maili Vilson Gruusia 2016.a parlamendivalimistest. Saatejuht Karmo Tüür

Kõiki valimisi saab vaadelda nö kolmetaktilisena: ettevalmistus ehk kampaania, valimisprotseduur ise ja tulemused.

1- mille ümber keerles kampaania, mis olid peamised teemad?

Vaheküsimus: kuivõrd vastab tõele, et valimised keerlesid ümber ekspresident Mihhail Saakašvili?

2- Valimispäeva eel ja ka ajal toimus ka vägivallaakte, kuid kuidas üldiselt iseloomustada seda demokraatia seisukohalt üliolulist protseduuri Gruusias?

Vaheküsimus: kuidas seletada valimisaktiivsuse langust (oli 60, seekord 52%)

3- Kui vaadata valimistulemustele formaalse pilguga otsa, siis on Gruusia parlamendis taas kord sisuliselt vaid kaks parteid. kas see tähendab kaheparteilise süsteemi väljakujunemist a la USA?

Vaheküsimus: me ju teame vaid umbes poolt valimistulemusest ehk parteinimekirjade oma – kas üksikmandaadite osas võib midagi muuta?

Välispoliitilist – kas EV välispoliitika planeerijate seisukohalt midagi muutus?

-------------
salvestus kuulatav EVI taskuhäälingu lehelt.
-------------
pilt võetud siit

Sunday, October 9, 2016

Kaasaegsed geopoliitilised väljakutsed ja Vladimir Putini vaimne missioon


Kõigepealt teen midagi sellist, mida varem pole oma blogi raames teinud. Tõlgin lihtsalt ära ühe teksti.

--------------

2016.a 7.oktoobril korraldavad „Modelleerimise ja strateegilise arengu keskus“ koostöös Rahvusvahelise diplomaatilise klubiga „Heanaaberlus“ ja Bahreini kuningriigi saatkonnaga Moskvas Rahvusvahelise ümarlaua, millele kutsutakse sõltumatute riikide esindajaid, arutamaks järgmist teemat: „Kaasaegsed geopoliitilised väljakutsed ja Vladimir Putini vaimne missioon“

AJALOOLINE KONTEKST.

Venemaa president Vladimir Putin esineb kõikvõimalikel rahvusvahelistel kohtumistel terve rea süsteemsete algatustega, mis on suunatud riikidevahelise reaalse konstruktiivse koostöö saavutamisele. Kõigi tema esinemiste peamotiiviks on rahu saavutamine, taoliste riikidevaheliste suhete saavutamine, mis põhineks koostööl, austusel, vastastikusel mõistmisel. Jutt pole ainult rahu saavutamisest Lähis-Idas, aga ka paljudes teistes maailma regioonides. Peale selle rõhutas Vladimir Putin ühes oma kõnedest, et inimkonna tuleviku tsivilisatsioon – see on õigluse, mitte ekspluateerimise tsivilisatsioon. Praegu toodavad tsivilisatsiooni ideoloogilised dominandid vägivalda, tugevama õigust „demokraatia ekspordi“ ettekäändel, maailma valitseb ahnuse, kasumi, ekspluateerimise vaim. Kaasaegne ajalugu ja kaasaegne ühiskond ootab maailmaliidrite ilmumist, kes oleks võimelised näitama inimkonnale uut arenguteed – õigluse, humanismi, vastastikuse austamise, sõpruse ja armastuse teed. Taoliste liidrite ilmumise kuulutaja on kahtlemata Vladimir Putini isiksus. Kodusõdade ja konfliktide tingimustes on nii regionaalsed suurriigid kui ka iseseisva tsivilsatsioonilise arengu erisusi pärandiks saanud ajaloolised moodustised – kes pretendeerivad sellele et mitte olla lihtsalt gepoliitiliste manipulatsioonide objektid, vaid jääda rahvusvaheliste suhete sõltumatuteks subjektideks – need riigid seisavad silmitsi vajadusega konsolideeruda, seismaks oma suveräänsuse, kultuurilise omanäolisuse, ajaloolise olemasolu eest. Vladimir Putin esineb täna rahuvalvuri ja õigluse lootuse hoidja rollis. Venemaa presidendi ja tema välispoliitilise kursi sihid ja eesmärgid – need on tugevdada rahu ja luua sõbralikud suhted kõikide riikide vahel, tema missioonil on kõiksuslik olemus.

Mõningad riigid soovivad täna juurutada oma reegleid ja „demokraatiat“ iseseisvate riikide poliitikasse, arvestamata seejuures nende maade traditsioone ja rahvuslikke iseärasusi. Selline mõjutustegevus lõhub organiseeritud, stabiilseid riike, toob endaga anarhiat ja terrorismi ning tulemusena laieneb see lagunemine ka teistele riikidele ja maadele. Justnimelt sel moel – sarnaste stsenaariumite alusel – toimus see Liibüas, Iraagis, Afganistanis. Hiiglaslikud inimkaotused, süütute inimeste muserdatud saatused, võõraste reeglite siirdamine ühiskondlikku ellu – kõik see on väljast pealesurutud, kasuahnetest motiividest ja ambitsioonidest kannustatud geopoliitiliste projektide tulemus. Kõik vastutustundlikud, endale toimuva hävitavatest tagajärgedest aru andvad regionaalsed suurriigid peavad hegemooniapoliitikale vastu seadma ühtse mudeli, mis tasakaalustaks regioonis rahvuslikke huve, väldiks ja ületaks vastasseise, pakuks ühiseid arenguprojekte ja perspektiivis viiks ühtse kollektiivse julgeolekusüsteemini.

Foorumi „Kaasagsed geopoliitilised väljakutsed ja Vladimir Putini vaimne missioon“ korraldamine on vajalik, hindamaks olukorda sõltumatutes riikides ja mõistmaks Venemaa Presidendi positsiooni ja tegusid. Foorumile on kutsutud tuntud politoloogid – Mihail Leontjev, Maksim Ševtšenko, Anatoli Vasserman, Sergei Markov, Stanislav Belkovski; analüütikud, publitsistid, Riigiduuma ja Moskva Duuma saadikud, Föderatsiooninõukogu esindajad, tuntud ühiskonnateadlased, erinevate riikide saadikud. Ettekannetega esinevad ka tuntud vene astroloogid Pavel Globa ja Aleksandr Zarajev.

Peale selle planeeritakse Rahvusvahelise Foorumi ajal korraldada fotonäitus Venemaast, tuntud vene kunstniku Aleksandr Aleksandrovitš Šilovi maalinäitus, aga ühtlasi ka esitleda unikaalseid kleite, millel on kujutatud Venemaad ja selle presidenti (disainer Mona Almansouri, AÜE).


--------------

Teiseks soovitan vaadata seda lühikest klipikest, kus on näha braavo-hüüete saatel inglitiivulise Vladimir Putini ilmumine publiku ette. Kleidil. Modelli seljas, kes on ehitud tsarinna-väärilise krooniga.

--------------

Kolmandaks - ega te juhuslikult ei tea, millal Venemaal minnakse taas üle monarhiale?

Saturday, October 8, 2016

Haridusootused Venemaal


Koolile pandud ootused on ülimalt põnev indikaator, näitamaks seda kuhu ja kuidas soovib ühiskond liikuda. Venemaa praegune ootuspilt paneb kohati kergelt kulme kergitama ja mõtlema, et kas me ikka saame aru, kuhu see ühiskond on liikumas.

Kooliaasta alguse puhul viidi Venemaal läbi uuring, selgitamaks välja ootused hariduse suhtes. Et mis on kooli peamised ülesanded ja mida peaks õpetama.

Kolm peaülesannet
Koolile tervikuna seatakse kolme peamist nö üli-ülesannet: patriootiline kasvatus (89%), vaimne ja moraalne kasvatus (85%) ning sõjaline algõpetus (78%).

Esimese ehk patriootilise kasvatusega on asi suhteliselt lihtne – kool on igas riigis keskne element oma kodanike kasvatuses ning patriotismi kui sellist ei pane vist keegi pahaks. Jätame hetkeks kõrvale meie peas tekkivad võimalikud negatiivse hõnguga tõlgendused ja liigume edasi.

Teisega ehk vaimse ja moraalse kasvatusega (духовно-нравственное воспитание) on asi pisut keerulisem. Üldiselt on ju mõlemad universaalsed ja neutraalsed mõisted, kuid võttes arvesse Venemaa viimaseid arenguid, kiputakse sisse tooma halvasti tõlgitavat „духовные скрепы“, mis suuresti on taandatav koservatiiv-õigeusklikule-sõjakale-suurriiklusele. Asetades siia juurde hiljuti ametisse määratud uue haridusministri persooni (kelle taust on justnimelt õigeuskliku patriotismi uurimine ja levitamine), saame veidi kummalise pildi.

Kolmanda, sõjalise algõpetusega on vanem generatsioon tuttav nõuka-ajast, meenutades gaasimaske ja Kalašnikove automaate ning kõike seda õpetanud kummalisi puukeelseid eruohvitsere. Küllap ongi paljuski selle haridusootuse taga nendesamade vanemate venemaalaste arvamus „varem ju õpetati nii ja küllap see oli hea.“ Kuid liites siia juurde Venemaa kasvava sõjalise aktiivsuse nii sõnas kui teos, paneb ka see koolile asetatav roll järele mõtlema.

Tajukäärid
Konkreetsete õppeainete eelistuste pingerea esikolmik näeb välja üsna loomulik: vene keel (68%), matemaatika (53%) ja ajalugu (33%).

Tõsi küll veidravõitu käärid tulevad sisse sel hetkel, kui hakkad võrdlema õppeainete eelistust ja lapsevanemate ootusi, et kellena nad sooviks oma lapsi näha. Nii nt soovitakse oma last kõige parema meelega arsti või IT-spetsialisti kohta (mõlemad 17%), samas IT-koolituse koht õppeainena on soovitavas pingereas alles kuuendal ja füüsika-keemia-bioloogia seitsmendal kohal.

Patriootilise ja sõjalise kasvatuse kõrge tähtsus ja tunduvalt vähesem soov näha oma last sõjaväelasena (9%) tekitab samuti küsimusi, ehkki kuskil pole kirjas, et patrioot peab ilmtingimata olema militarist. Mõistetav on ka see, et enamik lapsevanemaid sooviks oma last näha turvaliselt kontoris töötavana ning mitte mundris ja sõjaväljal.

Kummaliseim lahknevus tekib aga kolme asja kokkupanekul. Ühest küljest on vaimsus (mis tänapäevasel Venemaal on üha enam võrdsustatavam õigeusklikkusega) oluline, kuid õppeainena religioonitundmist peab oluliseks vaid 5% ning oma last vaimulikuna soovib näha alla 1% vanematest.

Kokkuvõtteks – kuidas siis suhestuda naabriga, kes soovib olla üha hingestatum ja käituda sõjalis-patriootiliselt? Sisuliselt ainus mida me teha saame on üritada endale selgeks teha see mõistete koordinaadistik, milles nad mõtlevad ja ütlevad. Sest kõige rumalam oleks, kui üritaksime lugeda kirillitsas sõnumeid, tundes vaid ladina tähestikku.

---------

Pilt võetud siit

Thursday, October 6, 2016

Разбор полетов: Malaisia Boeing ja USA presidendivalimised


Seekordses saates Ukraina kohal alla lastud reisilennuki juhtumi uurimisest ja USA presidendivalimiste teledebattidest. Mõlema puhul on protsess veel pooleni ning õhus palju poliit-tehnoloogilist sebimist.

Ehkki nüüdseks on juba video-, foto- ja helisalvestiste abil kokku pandud pilt, kuidas Malaisia lennuki allalaskmiseks kasutatud raketiseadeldis BUK toodi Venemaalt kohale ja hiljem tagasi, jätkab Moskva kordamist, et uurimine on veel pooleli. Kas aga isegi peale uurimise ametlikku lõppu on Venemaa nõus rahvusvahelise tribunaliga?

USA presidendivalimistes algas otsustav etapp. Teledebattide käigus püütakse mõjutada peamiselt nö sood ehk neid, kes pole veel otsustanud, kumba kandidaati toetada.

Stuudios, nagu ikka: "эксперт Института внешней политики Кармо Тюйр и дипломат Харри Тийдо. Ведущий – Артур Аукон." Saadet saab kuulata siit.
-------
pilt võetud siit

Wednesday, October 5, 2016

Riigiasutuste kolimine Ida-Virumaale - utoopia või võimalus?


Kui eile toodi Ida-Virumaa Tartusse (KRKK kursuse raames) siis täna läheb Tartu Ida-Virumaale. Noh ja Tallinn ka :)

Tsiteerides pressiteadet: "Neljapäeval, 6. oktoobril kell 14.00-15.30 toimub Jõhvi Kontserdimajas (Pargi 40) ekspertide paneeldiskussioon riigiasutuste Ida-Virumaale ümberpaigutamise võimaluste ja vajaduste üle. Riigiasutuste Ida-Virumaale paigutamise erinevate aspektide üle arutlevad justiitsminister Urmas Reinsalu, Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin,Tartu Ülikooli regionaalse planeerimise dotsent Garri Raagmaa, Eesti Välispoliitika Instituudi ekspert Karmo Tüür ja Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel ja Justiitsministeeriumi Ida-Virumaal asuva vanglate valdkonna asekantsler Priit Kama. Diskussiooni juhib ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev.

Poliitikauuringute Keskuse Praxis 2015 a. avaldatud raportis „Integratsiooni monitooring“ on välja toonud, et Ida-Virumaal on võrreldes teiste Eesti piirkondadega kõige rohkem nõrga riigiidentiteediga venekeelseid elanikke Eestis.

„Ida-Virumaa arengu ja lõimimise toetamine on tähtis Eesti ees seisev ülesanne. Üheks võimalikuks lahenduseks on selgelt identifitseeritavate ja turvatunnet loovate riigiasutuste ja -ametnike igapäevase kohalolu suurendamine selles piirkonnas,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu.

Ekspertide paneeldiskussioon toimub riigiasutuste pealinnast välja viimise arutelu raames."
-----------
pilt võetud siit

Miks Lääs ja Venemaa üksteist ei mõista?


Väga suurelt üldistades – mõlemal on oma nägemus nö õiglasest maailmakorraldusest, mis omavahel ei haaku. Selles nägemuses on ka teatud mängulisust, poosi kui soovite, kuid sellest pisut hiljem.

Venemaa on otsustanud näidata, et teda on ebaõiglaselt koheldud. Moskva on ilma jäetud õiguspärasest kohast otsustusprotsessides, mis peaks talle kui Nõukogude Liidu järglasele ja üleüldse suurriigile kuuluma. Et ta on ülekohtuselt kuulutatud kaotajaks nn Külmas sõjas ... kes andis Läänele sellise õiguse?

Lääs aga leiab, et Külma sõja lõppemise järel lakkas vastaspool sisuliselt olemast ning Venemaa on vaid üks osa endisest idablokist. Jah, suur ja ressursirohke, kuid siiski vaid üks osa kokkukukkunud kolossist. Moskva katseid ennast taas suureks rääkida vaadatakse kerge kohmetunud hämminguga. Jõulisi valuvõtted enese taaskehtestamisel võetakse aga vastu mõistetava ärritusega – nö läänekeskses paradigmas ei peaks Venemaa niimoodi käituma.

Tubli annus teatraalsust

Miks Venemaa on otsustanud sel moel tegutseda? Alustan sellest et väidan – kogu nn sotsialismileeri vastasseisus Läänele oli tubli annus näitlemist. Neid kes siiralt uskusid kommunismi-ideede realiseerimisse, oli alati vähe ja aja jooksul jäi veelgi vähemaks.

Suurriikliku rivaliteedi looritamine ideoloogilise hämaga võimaldas näiliselt puhta südametunnistusega tegeleda maailma ümberjagamisega, nn sotsialismilaagri ülesehitamisega. Süsteemi sees ehk N.Liidu südames istuvad seltsimehed põimisid enda ümber näiliselt ideoloogial, sisuliselt lojaliteedil põhinevaid toitumisahelaid. Väljapool olijad – vormilt kõikvõimalikud vasakpoolsed, sisuliselt toonased antiglobalistid – kasutasid pakutavaid hüvesid ära.

Praeguse Venemaa liidrid on üles kasvanud toonasel võltsideologiseeritusel põhineva mängu aegadel ning tunnevad, et on paljustki ilma jäetud. Tajudes oma toitepinnase ahtrust ning nähes omaenda võimetust peatada riigisiseste probleemide kuhjumist, võetakse kasutusele tuntud teatraalne poos – astume koos vaenlasele vastu!

Lugude haakumatus

Toomaks näidet kahe maailmanägemuse haakumatusest, kasutan meie jaoks mõistetavaimat juhtumit ehk Eestit ennast.

Eesti on otsustanud ennast mõelda vaba maailma osaks. Jättes kogu filosoofilis-historiosoofilise tausta kõrvale – me oleme otsustanud mitte olla Vene impeeriumi osa. See, et taoline võimalus meile asjaolude kokkulangemisel suuresti ise sülle kukkus, pole hetkel oluline. Oluline on see, et meie nägemuses on selline impeeriumis-mitte-olemine hea.

Venemaast impeeriumi/suurriigi võtmes mõtlejatele on aga selline lahtihaakimine halb. Tõenäoliselt ei vaevu suurriiklane (ja sellised on hetkel Venemaal jälle võimul) isegi mõtestama, misasi see Eesti on. Nende mätta otsast vaadatuna on suure riigi lagundamine halb ja punkt.

Haakumatud mängureeglid

Lääs koosnebki paljudest Eestitaolistest otsustest. Venemaa post- või siis neoimperiaalses mõttemaailmas ei saa aga selliseid vabu otsuseid olemas olla. Kui Venemaa midagi kaotab, siis see ei saa olla selle lahkuja vaba otsus, vaid vastaspoole ehk Lääne alatu käik, mis on suunatud Venemaa rolli murendamisele.

Akadeemilise aususe ja analüütilise täpsuse huvides pean tõdema, et eks ka nn kollektiivse Lääne (mida iganes see antud juhul ka ei tähendaks) käitumises on samaoodi paljuski teatraalsust ja mängu. Kuid ühe määratu suure ja olulise erinevusega. Sellel mängul on selged ja enamasti läbipaistvad reeglid.

Toon vaid ühe näite. Tuttav tippametnik SRÜ valimisvaatlusega tegelevast kontorist tõdes kord eravestluses – kui ta ei kirjutaks valimisvaatluse protokolli valmis vähemalt kaks nädalat enne valimisi, siis „teda lihtsalt ei mõistetaks.“ Ja nüüd mõelgem esimesena meeldetulevatele valimistele väljaspool Venemaad ... tajute erinevust?

-----------

See tekst on kirjutatud, valmistades ette esinemist Kõrgemate Riigikaitsekursuste raames. Korraldajate poolt ette antud teema: „Почему Запад не понимает Россию, а Россия не понимает Запад?“ Nagu pealkirjast aru võite saada, on tegemist venekeelse loenguga, mille sihtgrupiks on (tinglikult üldistades) venekeelne tehniline intelligents Ida-Virumaalt.

------------
pilt võetud siit ning kujutab suhtumise erinevust ülemusse Läänes ja Idas. ehkki selles piktogrammis on "ida" all mõeldud Hiinat, siis kas tuleb tuttav ette ka Venemaa kontektsis?

Tuesday, October 4, 2016

Russofoobia ja Eesti president

Kaasaegse klikimeedia üks võtteid on toota löövaid pealkirju. Sellesse pealkirja tuleb paigutada mõni ärritaja, mis sunnib pilku peatama ja klikkama. Panna ühte lausesse "Eesti" ja "russofoobia" toimib sellisena päris edukalt.

Nii nt leidus vähemalt täna hommikul ühe vene agressiivsemat laadi portaali regnum.ru küljeveerus ikoonike, millel tekst "Unustades russofoobia, nõustub Eesti president rääkima vene keeles." Tõsi küll, peale mõnda ümbersuunamist jõuad hoopis pehmema algtekstini, mis väidab et uus Eesti president on nõus oma kodanikega rääkima vene keeles. Artikli sisu on veelgi pehmem ... aga küsimus on esmase kuvandi loomises.

Tegemist on vaid ühe, aga kirka näitega sellest stereotüübist, mida praeguses vene inforuumis taastoodetakse.

Monday, October 3, 2016

3. Veerandtund väliskommentaatoriga: Jüri Maloverjan BREXIT’ist


1- Oled viimasel ajal resideerunud Inglismaal. Esimene küsimus on kõige üldisemat laadi - mida ja kuipalju seal räägitakse Brexitist? Referendumi eel ja järel oli see teema mõistagi esiuudis, tõenäoliselt on ka inglise meedias tekkinud väsimus ja esikülgedel on teised uudised?

Vaheküsimus – kas BBC on nn peavoolumeedia ja kas oli tajuda eelistust?

2- Uue peaministri jaoks on ilmselt peamine probleem siiski naela langev väärtus, paljude suurettevõtete võimalik riigist lahkumine jne. Kuid inimloomuse üks omadusi on hakata varem või hiljem otsima kõiges toimuvas ka positiivseid külgi. Nagu öeldakse - oleks patt lasta raisku head kriisi. Kas on hakatud ka rääkima sellest, et kuidas olukord enda kasuks keerata?

Vaheküsimus – kas olukorda võib enda kasuks pöörata hoopis mõni kolmas riik, suurendades Inglismaal oma mõjuvõimu?

3- UK on Eesti jaoks olnud välismajanduse mõttes suhteliselt olulisel 9-10. kohal, kuid sellest tunduvalt olulisem on olnud julgeolekualane koostöö. Kas BREXIT on endaga toonud ka laiemaid isolatsionalistlikke meeleolusi ning soovi taanduda ka julgeolekualasest koostööst?

Lõpuküsimus – kas Eesti ametnikel ja poliitikutel maksab kohtumistel briti kolleegidega BREXIT’i teemat torkida või mitte?
-------------
salvestus kuulatav EVI taskuhäälingu lehelt.
-------------
pilt võetud siit