Wednesday, September 28, 2011

Venemaa valimiste kübaratrikk

Valimiste aeg on igavesti põnev. Ehkki tihtipeale on tulemused ette teada – kasvõi laias laastus – on ikkagi vahva jälgida, kuidas midagi lavastatakse ning mismoodi asjad välja kukuvad. Noh, ütleme, vähemalt politoloogile näib see sehkendamine köitev ning oletan, et keskmisest innukama poliit-huvilise jaoks kah.

Idanaabri juures algas jällegi Suur Valimistsükkel. See tähendab, et vähem kui pooleaastase vahega toimuvad nii parlamendi- kui presidendivalimised. Lisaks veel peoga muid vähemaid valimisi ka, kuid neid toimub Venemaal pidevalt, lihtsalt nad on kõik kokku lükatud kahele valimispäevale aastas. Noh et vaeseid valijaid pisut säästa või nii.

Nood kaks suurt on aga igas riigis poliitilise elu kulminatsiooniks. Isegi nendes, kus tulemused on ette teada või parteisid sisuliselt polegi. Venemaal parteisid jagub ... või siis vähemalt midagi sellist, mis välisel vaatlusel väga parteisid meenutab.

Satiiriku hinnang
Hiljuti Eestis käinud Venemaalt pärit teravmeelne ja -keelne poliitsatiirik Viktor Šenderovitš palus peaaegu jumalakeeli mitte nimetada toimuvat valimisteks. Tema sõnul on tegu lavastusega, mis peab looma illusiooni vabadest valimisest ja muust demokraatlikust sehkendamisest. Tegelikkuses olla kõik niidid rangelt Kremli nukujuhtide käpas.

Eriti ilmekas näide sellisele niiditõmbamisele oli valimiste eel ereda leegiga süttinud ja kohe kustunud küünal ehk poliit-moodustis Pravoje Delo – parempoolsusele orienteeruv erakond. Aastaid tagasi loodud, ent varjusumas viibinud ühendus tõmmati käima, selle etteotsa asetati omamoodi karismaatiline miljardär Mihhail Prohorov ... kes aga võeti vahetult enne kandidaatide ülesseadmist Duumavalimisteks lihtsalt maha.

Väidetavalt pani mees projekti alla kuni 100 mln USD, arvates et talle antigi päris oma erakond juhtida. Kuid nagu toosama satiirik kujundlikult seletas, oli Prohorov lihtsalt palgatud nö autojuhiks. Ja Kremli peremehed üllatusid tõsiselt, nähes et sohver arvab nagu võiks ise otsustada kuhu sõita. Ning mõistagi vallandasid sihandse isemõtleja.

Suur Vangerdus
Peamine uudis, mida aga ootas nii kodu- kui välismaine publik, oli nn tandemi edasine saatus. Et mis siis saab Vladimir Putinist ja Dmitri Medvedevist, kes viimased aastad on riiki rõõmsalt käsikäes valitsenud? Putin, kes vanema vennana on seda ametit juba tosin aastat pidanud, võttis Medvedevi kah kampa ning andis koguni vahepeal presidendina end tunda.

See ootus lahenes mõned päevad tagasi. Nii nagu eelmise suure valimistsükli ajal, nii ka nüüd anti võim teineteisele üle. Eelmine kord teatas istuv president Putin, et toetab Medvedevit uueks riigijuhiks. Nüüd aga Medvedev, et toetab Putinit. Ning viimane omakorda, et soovib Medvedevit näha võimuerakonna esinumbrina parlamendivalimstel ning koguni peaministrina.

Tõsi küll, väike erinevus ja seega üllatus oli seekord kenasti sisse kirjutatud. Oodati, et tandem hoiab pinevust ülevalt kuni viimase hetkeni ehk kuni Duumavalimiste tulemuse teadasaamiseni. Kuid seekord tehti niimoodi. Ning lisaks sellele visati sisse vee üks vimka: ühe soojaga vallandati asepeaministri ülesannetes töötanud rahandusminister Aleksei Kudrini. Presidendi kursi kritiseerimise eest.

Oletused ja prognoosid
Mõningate elementide erinevus tekitab kohe ka eri tõlgendusi. Kõige julgemad vennad küsivad koguni, et kas Putin ikka võidab valimised? Vähema kuraasiga seltsimehed oletavad, et aga kas Medvedev ikka läheb peaministriks? Või et mis saab siis, kui võimuerakond Edinaja Rossia ei saa vajalikku häältearvu parlamendivalmistel kokku?

Kogu selle mängu juures on isiklikult minu jaoks suurim rõõm see, et seni on kõik läinud nii nagu vaja. Ehk siis nii, nagu viimatises prognooside kogumikus „Venemaa 2011“ sai ette ennustatud. Eelmise aasta lõpus 40 kaasautori abil kokku pandud ning selle aasta esimeste päevade sees ilmutatud raamatus kõlas ühe keskse ennustusena: uueks presidendiks saab Vladimir Putin. Meeldiv, kas pole?

Ahjahh, mida siis tähendab see pealkirjas mainitud kübaratrikk? Lihtsat ja klassikalist mustkunstniku võtet, kus ohtrate petteliigutuste ja köitva etenduse lõpuks tõmmatakse kübarast välja see, mis sinna juba varem valmis pandud. Saal ahhetab, lavatagune meeskond hõõrub rahulolevalt, ehkki pisut igavledes käsi, mõeldes juba järgmise etenduse peale.

Karmo Tüür
27.09.2011

---

lugu ilmus PP veergudel, veebis tasulises versioonis


Saturday, September 24, 2011

Õnnitlen VVP puhul:)


Läks nii nagu pidigi minema. Ehk siis Putin astub jälle presidendiks. Eriliselt hea meel on selle üle, et ennustasime seda juba aastapäevad tagasi seda ette.

Armas ja tore on ka asja vormistus. Medvedev pakkus Putini presidendiks ja Putin Medvedevi partei nr.1'ks ... ehk sisuliselt peaministriks (võttes arvesse soovi tugevdada parlamentarismi kuvandit).

Kokkuvõtvalt, tandem jätka täpselt nii, nagu seda on oi-kui-palju-kordi kujutanud suurepärane polit.ru karikaturist Jolkin.

Lugu on juba kajastanud nii Delfi kui DzD.

Wednesday, September 21, 2011

11.Venemaa veerandtund: Pravoje Delo


11.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (21.09.2011).

Teemaks Pravoje Delo. Kes ja miks lõi sellise poliit-moodustise? Miks sinna etteotsa pandi Mihhail Prohorov ja miks ta sama kiirelt kõrvale astus? Kas iseseisev (ja veel enam liberaalne) poliitiline jõud on Venemaal üleüldse võimalik?

Vestlemas Karmo Tüür ja Anton Aleksejev - ERR korrespondent Moskvas.

Salvestise pikkus 14:52, faili suurus ca 14 Mb. (saade vene keeles)

http://www.ut.ee/ABVKeskus/?leht=podcast

Thursday, September 15, 2011

10.Venemaa veerandtund: Piiteri vangerdus


10.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (14.09.2011).

Teemaks
nö Peterburi vangerdus. Miks võeti Peterburi linna parlamendi kätega maha VF parlamendi ülemkoja spiiker, Spravedlivaja Rossia juht Sergei Mironov? Miks viidi väga omapärase meetodiga Peterburi senine kuberner Valentina Matvienko üle sellesama ülemkoja etteotsa? Ning miks pandi uueks kuberneriks Georgi Poltavtšenko? Kas selle taga võib näha mingit laiemat skeemi või on tegu puhtalt tehniliste vangerdustega?

Vestlemas Karmo Tüür ja Vladimir Jushkin - Balti Venemaa uurimise keskuse juht.

Salvestise pikkus 16:05, faili suurus ca 15 Mb. (saade vene keeles)

saade kuulda taskuhäälingu
lehel

Tuesday, September 13, 2011

Vahe- ja pärisvalimised Venemaal


Üks Venemaa politoloog päris kord minu käest iroonilise pahameelega: „Vot te väidate, et Venemaal valimised ei määra midagi. Aga miks siis kõik need kandidaadid nii hirmsasti rabelevad, sinna oma raha alla panevad ja pingutavad?“

Tõepoolest, lähenevate parlamendi- ja presidendivalimiste eel on Venemaa poliitmaastikul märgata elavnemist. Pingutavad nii võimuerakonna esindajad kui väiksemad parteid, kohalikku ajakirjandust järgides on suvest saadik iga rakuga tunda käivitunud kampaaniat.

Tehniliselt võttes on neid kampaaniaid koguni mitmeid. Venemaa valimis-seadustiku järgi korraldatakse kaks korda aastas nn ühtseid valimispäevi, mil kodanikel tuleb langetada mitmeid otsuseid korraga. Ehkki peamine rõhk on seekord Duumavalimistel, tuleb samal ajal hääletada ka regioonide parlamentide ja kohalike volikogude valimistel jne.

Kuna eri tasandite valimisi on nii palju, siis kehtib koguni piirang, et korraga ei tohi valijale pihku anda üle viie valimissedeli. Üsna mõistlik, kas pole? Kuid nii ehk teisiti pean õigeks nimetada detsembrikuiseid parlamendivalimisi vahevalimisteks, sest nende tulemus määrab ilmselt ära järgmiste ehk pärisvalimiste käigu – kevadiste presidendivalimiste oma.

Rahvarinde õlekõrs
Väga lihtsustatult võib väita, et kui senine võimupartei kogub piisavalt hääli (ehk vähemalt samapalju eelmistel valimistel), käivitub üks stsenaarium. Kui aga vähem, siis teine. Ja siit saabki kogu lugu sisulise alguse.

Suurim poliitmoodustis Edinaja Rossia ehk Ühtne Venemaa kontrollib sisuliselt kogu ressurssi, nii administratiivses kui meedia-tähelepanu mõttes. Vaatamata sellele on aga erakonna populaarsus languses. Hiilgeaegadest ehk ligi 60% toetusest (2007-2008) on nüüdseks järele jäänud u 45%.

Eks ta ole ka arusaadav, sest lisaks objektiivsele elukvaliteedi langusele viimastel aastatel (toiduainete hinnaralli sööb ära sissetuleku tõusu) süvendab subjektiivset rahulolematus ka kohalike eliitide stagneerumine. Samad näod istuvad võimupartei lippude all samades kabinettides juba liiga pikalt. Hiljutine uurimus näitab, et viimase kümnendi jooksul on peatunud nn sotsiaalsed liftid, mis tõstaks võimule uusi nimesid ja nägusid.

Nii otsustatigi valimiste eel teha Ühtsele Venemaale noorenduskuur, luues vanale kehale ümber värske täiendus – nimega Rahvarinne. Ülalt antud käsu korras peab järgmises parlamendis Ühtse Venemaa fraktsioonis istuma vähemalt veerandi jagu mitteparteilasi. Seega on igas regioonis ühel-kahel uuel tulijal võimalik pääseda parlamenti.

Eelvalimiste vähene kasutegur
Rahvarinde moodustamise ümber puhkenud meediakärast jäi aga kampaaniat planeerivatel poliit-tehnoloogidel väheks. Et tõestada kõigile Ühtse Venemaa võimekust olla uuenduslik, uutele ideedele/inimestele ligitõmbav ja sisedemokraatiast pakatav, käivitati ka eelvalimiste protseduur.

Valimisringkondades asuti varakult koostama kandidaatide nimekirju, korraldama nendevahelisi debatte ja sisevalimisi. Et kogu protsessil veel eriti popp ning noortepärane kuvand oleks, pidid kohapealsed kandidaadid treima endast reklaamiklippe, koguma toetust sotsiaalvõrgustikes jne.

Kõik see on ju iseenesest tore, kuid selgus, et nn laiu rahvamasse ei huvita võimupartei sisemised mängud. Küsitlused näitasid, et enamik polnud Ühtse Venemaa eelvalimistest kuulnudki. Vähe sellest, ülejäänud parteid pidasid heaks tooniks ja avalikult ilkuda juhterakonna ponnistuste üle.

Ilmselge meelepahaga prahvatas Ühtse Venemaa mitteparteilasest liider Vladimir Putin sellepeale, et eelvalimiste protseduur saab kõigile parteidele olema kohustuslik! Kuid üsna kiirelt võttis ta oma sõnad tagasi, saades ilmselt aru, et taoline teiste parteide siseelu käsukorras ümberkujundamine ei haakuks kuidagi niigi hapra demokraatia-kuvandiga.

Matvienko juhtum
Nii ehk teisiti, regionaalsete eliitide jaoks saab neist valimistest proovikivi. Kes suudab Rahvarinde ja muude uuenduste abiga korvata Ühtse Venemaa populaarsuse langust, saab heaks kiidetud … nt järgmiseks tsükliks võimulejäämise näol. Kes aga mitte, sellega juhtub nii nagu Matvienkoga.

Peterburi linnapea Valentina Matvienko oli küll kahtlemata silmatorkav tegelane, kuid parteilises töös pole ta kuigi edukas olnud. Selle ebaedu üheks mõõdikuks oli tollesama Rahvarinde projekti sisuline läbikukkumine Peterburis. Liitujateks oli vaid käputäis lojaalseid, kuid marginaalsevõitu ühendusi.

Matvienko mahavõtmine ning kentsakavõitu vangerdamine Föderatsiooninõukokku peaks olema ka kõige suuremale optimistile õpikunäiteks, kuidas käib protsesside juhtimine praeguses Venemaa Föderatsioonis. Kuidas ja miks võeti maha senine Föderatsiooninõukogu (ehk parlamendi ülemkoja) spiiker, erakonna Spravedlivaja Rossia ehk Õiglane Venemaa juht Sergei Mironov. Kuidas ja miks viidi ühelt kohalt teisele Matvienko ning pandi asemele Georgi Poltavtšenko – see kõik väärib pikemat ja omaette arutelu. Kuid liikugem edasi.

Oodatavad tulemused
Mille nimel siis käib kogu mäng? Valimiste-eelsed jõudude vahekorra määramised kipuvad olema isetäituvad ennustused. See on üks suuremaid ja arusaadavamaid etteheiteid taolistele prognoosidele, et nad mitte ei peegelda, vaid ka kujundavad tulemusi. Eriti juhul, kui seda teevad riigile lähedal seisvad struktuurid, mitte sõltumatud analüütikud.

Hetkel prognoositakse Duumavalimiste tulemusi niimoodi: Ühtne Venemaa saab 55%, kommunistid 15, liberaaldemokraadid 11 ja Õiglane Venemaa 7% häältest. Kuna 7% on hetkel ka Venemaal kehtiv valimiskünnis, siis pole välistatud viimase väljakukkumine. Samal ajal kogub tasapisi populaarsust uus moodustis Pravoje Delo, kuid tema reiting on veel 4%.

Kõige tõenäosemaks tuleb pidada olukorda, kus Ühtne Venemaa suurendab viimasel hetkel Rahvarinde abil pisut oma tulemust ning kogub ligi 60% häältest. Tuletan meelde, et eelmine kord sai ta 64% häältest ja 70% mandaatidest ehk 315 kohta 450’st. Seega säilitab võimuerakond küll absoluutse enamuse, kuid võib kaotada konstitutsioonilise (ehk 2/3).

Nüüd tulebki küsida, et mida see endaga toob? Kas peetakse tulemust piisavaks, et minna välja järgmistele presidendivalimistele variandiga A ehk anda riigi juhtimine taas Vladimir Putin kätte? Või pole see tulemus piisavalt väärikas ning jäetakse kasutusele variant B ehk Dmitri Medvedev läheb uuele ringile? Või tuuakse mängu variant C ehk must hobune, kelleks mõned vaatlejad peavad uue partei juhti, miljardäri Mihhail Prohorov (kuigi mis must hobune see enam on, mida kõik juba teavad)?

Süsteemi eripärad
Olgu 4.detsembri Duumavalimiste tulemus milline tahes, tuleb meeles pidada Venemaa Föderatsiooni poliitilise süsteemi eripära. Ehk siis seda, et parlamenti sattumine ei tähenda automaatset võimu juurde saamist.

Sisuline võim koondub Venemaal presidendi, peaministri ja laiemalt nn valitsusringkonna kätte. See tinglik „nn“ on siinkohal vägagi oluline, sest paljuski ei määra asja ära see, kes istub mingi konkreetsel toolil, vaid sisemised jõujooned. Ehk siis kes on otsustajate siseringis ning kes jääb äärealadele. Olgu kohe öeldud, et tegu pole ainult Venemaa eripäraga, kuid parlamentaarsetes riikides roteeruvad võimukandjad hõlpsamini ning võim ei lähtu mitte niivõrd isikust, kuivõrd ametist. Venemaal on lugu aga pigem vastupidi.

Mõni päev tagasi ilmus Vene ajakirjas Russki Reporter ülevaade uurimusest, mis käsitles Venemaa eliidi nö sotsiaalvõrgustikku. Keeruliste muutujate abil oli välja arvutatud olulisemate juhtfiguuride „kaal“ ja asend selles. Mõistetav järeldus – mida kesksem koht ja suurem kaal on antud persoonil ülejäänud võrgustiku tegevuse korraldamisel, seda suurem mõju ja võim on ka tema kätte koondunud.

Üsna ootuspäraselt oli kogu selle võrgustiku keskne figuur Vladimir Putin. Pisut üllatavalt oli teiseks keskseks figuuriks Aleksei Kudrin ning alles hiljem tulid muud mõjukad nimed nagu Medvedev, Ivanov, Setšin jt.

Nüüd lõpuks me jõuamegi vastuseni loo alguses vene kollegi poolt esitatud küsimusele. Kõikvõimalikel valimistel, sh parlamendi omadel, hea tulemuse näitamine on iga osaleja jaoks ülimalt oluline. Sest sel moel suudab konkreetne isik sattuda olulisele võimuvõrgustikule lähemale. See on ju aga pingutamist vääriv tulemus, kas pole?

Karmo Tüür
12.09.2011

----------

lugu ilmus PM veergudel (veebis paraku vaid tasulises variandis)

Sunday, September 11, 2011

10 aastat peale 9/11

paluti "nimetada 5 peamist tagarjärge USA, maailma ja eraldi Eesti jaoks." Pakkusin sellise variandid:

---------------
maailmas on peale 9/11 muutunud nii mõndagi,
kuid väga väheste asjade kohta saab väita,
et see juhtus "sellepärast", enamik
asju juhtus lihtsalt "peale seda."

üks väheseid otseseid tagajärgi on lennujaamade
turvalisusenõuded, mille karmistamine lisab
ebamugavust paljudele, kuid millest tõusev kasu
on üsna vähene - ehk ainult uute töökohtade
loomise näol turvasektoris.

teine, pisut kaudsem ja üldisem tagajärg on
üldise turvatunde vähenemine. mastaapne kurjus
võib tabada kõiki ja kõikjal. kaasaegne
tsivilisatsioon on osutunud haavatavamks kui
arvati.

kolmas, mis juhtus küll "peale seda", kuid
oleks võinud puhkeda ka mingil muul ajendil,
on sõdade, kriiside ja rahutuste laine. ehkki
sõda Afganistanis, Iraagis ja ehk mujalgi
näikse olevat otseses seoses 9/11 sündmustega,
pole nendes midagi uut päikese all.

neljas, mis nüüd omakorda lähtus nendest
konfliktidest, on nt naftahinna tõus, mis
omakorda kiirendab nn naftatsivilisatsiooni
hääbumist. inimkond lihtsalt peab senisest
kiiremini otsima alternatiivseid energiaallikaid.

viies ning nüüd juba meie enda riiki puudutav -
me oleme osutunud kõige maailmas sündivaga
tihedamini seotuks kui ei iial varem. tuhandete
kilomeetrite taga toimuv pole meie jaoks enam
pelk leheuudis, vaid vahetu reaalsus.

---------------

ilmus venekeelses PM'is ja DzD's