Valimiste aeg on igavesti põnev. Ehkki tihtipeale on tulemused ette teada – kasvõi laias laastus – on ikkagi vahva jälgida, kuidas midagi lavastatakse ning mismoodi asjad välja kukuvad. Noh, ütleme, vähemalt politoloogile näib see sehkendamine köitev ning oletan, et keskmisest innukama poliit-huvilise jaoks kah.
Idanaabri juures algas jällegi Suur Valimistsükkel. See tähendab, et vähem kui pooleaastase vahega toimuvad nii parlamendi- kui presidendivalimised. Lisaks veel peoga muid vähemaid valimisi ka, kuid neid toimub Venemaal pidevalt, lihtsalt nad on kõik kokku lükatud kahele valimispäevale aastas. Noh et vaeseid valijaid pisut säästa või nii.
Nood kaks suurt on aga igas riigis poliitilise elu kulminatsiooniks. Isegi nendes, kus tulemused on ette teada või parteisid sisuliselt polegi. Venemaal parteisid jagub ... või siis vähemalt midagi sellist, mis välisel vaatlusel väga parteisid meenutab.
Satiiriku hinnang
Hiljuti Eestis käinud Venemaalt pärit teravmeelne ja -keelne poliitsatiirik Viktor Šenderovitš palus peaaegu jumalakeeli mitte nimetada toimuvat valimisteks. Tema sõnul on tegu lavastusega, mis peab looma illusiooni vabadest valimisest ja muust demokraatlikust sehkendamisest. Tegelikkuses olla kõik niidid rangelt Kremli nukujuhtide käpas.
Eriti ilmekas näide sellisele niiditõmbamisele oli valimiste eel ereda leegiga süttinud ja kohe kustunud küünal ehk poliit-moodustis Pravoje Delo – parempoolsusele orienteeruv erakond. Aastaid tagasi loodud, ent varjusumas viibinud ühendus tõmmati käima, selle etteotsa asetati omamoodi karismaatiline miljardär Mihhail Prohorov ... kes aga võeti vahetult enne kandidaatide ülesseadmist Duumavalimisteks lihtsalt maha.
Väidetavalt pani mees projekti alla kuni 100 mln USD, arvates et talle antigi päris oma erakond juhtida. Kuid nagu toosama satiirik kujundlikult seletas, oli Prohorov lihtsalt palgatud nö autojuhiks. Ja Kremli peremehed üllatusid tõsiselt, nähes et sohver arvab nagu võiks ise otsustada kuhu sõita. Ning mõistagi vallandasid sihandse isemõtleja.
Suur Vangerdus
Peamine uudis, mida aga ootas nii kodu- kui välismaine publik, oli nn tandemi edasine saatus. Et mis siis saab Vladimir Putinist ja Dmitri Medvedevist, kes viimased aastad on riiki rõõmsalt käsikäes valitsenud? Putin, kes vanema vennana on seda ametit juba tosin aastat pidanud, võttis Medvedevi kah kampa ning andis koguni vahepeal presidendina end tunda.
See ootus lahenes mõned päevad tagasi. Nii nagu eelmise suure valimistsükli ajal, nii ka nüüd anti võim teineteisele üle. Eelmine kord teatas istuv president Putin, et toetab Medvedevit uueks riigijuhiks. Nüüd aga Medvedev, et toetab Putinit. Ning viimane omakorda, et soovib Medvedevit näha võimuerakonna esinumbrina parlamendivalimstel ning koguni peaministrina.
Tõsi küll, väike erinevus ja seega üllatus oli seekord kenasti sisse kirjutatud. Oodati, et tandem hoiab pinevust ülevalt kuni viimase hetkeni ehk kuni Duumavalimiste tulemuse teadasaamiseni. Kuid seekord tehti niimoodi. Ning lisaks sellele visati sisse vee üks vimka: ühe soojaga vallandati asepeaministri ülesannetes töötanud rahandusminister Aleksei Kudrini. Presidendi kursi kritiseerimise eest.
Oletused ja prognoosid
Mõningate elementide erinevus tekitab kohe ka eri tõlgendusi. Kõige julgemad vennad küsivad koguni, et kas Putin ikka võidab valimised? Vähema kuraasiga seltsimehed oletavad, et aga kas Medvedev ikka läheb peaministriks? Või et mis saab siis, kui võimuerakond Edinaja Rossia ei saa vajalikku häältearvu parlamendivalmistel kokku?
Kogu selle mängu juures on isiklikult minu jaoks suurim rõõm see, et seni on kõik läinud nii nagu vaja. Ehk siis nii, nagu viimatises prognooside kogumikus „Venemaa 2011“ sai ette ennustatud. Eelmise aasta lõpus 40 kaasautori abil kokku pandud ning selle aasta esimeste päevade sees ilmutatud raamatus kõlas ühe keskse ennustusena: uueks presidendiks saab Vladimir Putin. Meeldiv, kas pole?
Ahjahh, mida siis tähendab see pealkirjas mainitud kübaratrikk? Lihtsat ja klassikalist mustkunstniku võtet, kus ohtrate petteliigutuste ja köitva etenduse lõpuks tõmmatakse kübarast välja see, mis sinna juba varem valmis pandud. Saal ahhetab, lavatagune meeskond hõõrub rahulolevalt, ehkki pisut igavledes käsi, mõeldes juba järgmise etenduse peale.
Karmo Tüür
27.09.2011
---
lugu ilmus PP veergudel, veebis tasulises versioonis
No comments:
Post a Comment