Wednesday, July 1, 2020

Hübriidreferendum

Uudis+ soovis rääkida Venemaa põhiseaduse nihestamisest. Üritasin väljendada oma nägemust sellest, stantsides valmis termini "hübriidreferendum" (vt ka hübriidsõda jms)

Kogu juttu kuuleb siit (05:45 kuni 19:10)

---
pilt võetud siit

Tuesday, June 30, 2020

Ülevenemaaline Krimm


Praegu Venemaal toimuv põhiseadus-palagan on sisuliselt kriminaalse ühisvastutuse loomine. Sellise olukorra kujundamine, kus kõik koos ja igaüks eraldi saab olema seotud ühise kuriteoga – põhiseaduse vastase põhiseadusemuudatusega.

Jälgides kogu seda veidrate teadete voogu, kus elanikkonnalt kogutakse avameelse häälteostmisega ja kõiki protseduurireegleid rikkudes toetust, korraldades „valimisjaoskondi“ autopagasnikutes ja suvaliste kändude peal, ilma igasuguse valimisvaatluseta ja privaatsuseta, hakkas tunduma, et kuskil olen ma seda kõike juba näinud.

Ja siis plahvatas – aga muidugi – see on ju Krimmi nn referendumi korraldamine üleriiklikul skaalal. Teadlikult ebalegitiimne protsess, millele omistatakse juba ette õigusloomeline silt. Sihikindel võltsing, millega juba ette vehitakse kui sõjanuiaga: „rahva arvamus kui ülim tahe“. Riiklikku suveräänsust üle põlve murdev äärmus-populism.

Teadlik rikkumine
Referendumitega ja igasugu muude hääletamistega on selline häda, et siin on kogu rõhk protseduuridel. Kui asi toimub reeglite kohaselt, on tulemus legitiimne. Kui reegleid on rikutud, siis tulemus pole legitiimne. Nii lihtne see ongi.

Need reeglid on üsna üldarusaadavad, toon neist hetkel välja kaks. Esiteks – kas hääletuse eel oli kõigil huvigruppidel võimalik vabalt ja ühetaoliselt oma seisukohti tutvustada (näiteks agiteerida nii plaanitava otsuse poolt kui vastu). Teiseks – kas kogu protseduur alates nimekirjade koostamisest, hääletamisprotseduurist kuni häältelugemiseni on toimunud läbipaistvalt ja kõigi osapoolte vaatluse all.

Venemaa praeguse põhiseaduse-muudatuse paketi vastu agiteerimine on pehmelt öeldes keeruline. Valimisvaatluse korraldamine nädal aega kestva ja suvalistes kohtades, sh kodudes toimuva hääletamise tingimustes on täiesti teostamatu. Tuletage nüüd korraks meelde Krimmi juhtumit, nii vastuagiteerimise kui valimisvaatluse osas, kas tuleb midagi tuttavat ette?

Nii saabki olema
Avameelsest ja häbitust häälte-ostmisest ma ei hakka isegi põhjalikumalt rääkima. Rahaliste ja esemeliste preemiate lubamine valimistel osalemise eest – see on lihtsalt piinlik.

Ja täpselt samamoodi nagu Krimmi järel plaanib Kreml ka nüüd kala näoga tuima panna. Igale võimalikule küsimusele „kas see kõik oli ikka seaduslik“ vastata – aga rahvas tahtis nii!

Ehk siis tulemusena me näeme, kuidas Venemaa praegune režiim murrab tuimalt mitte ainult rahvusvahelise õiguse, vaid ka omaenda põhiseaduslikke norme. Teeb seda avalikult, küüniliselt ja häbematult kõigile otsa vaadates küsimusega: „Aga mida te selle osas peale hakkate? Mitte midagi? Nii me arvasimegi!“

Kokkuvõtvalt – Kremli pragune meeskond näitab, et plaanib nüüd ja ka edaspidi saavutada kõike endale meelepärast täpselt selliste meetoditega, nagu parasjagu heaks arvatakse. Kõikvõimalike reeglite, sh rahvusvahelise õiguse järgimine on nõrkadele.

---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Sunday, June 28, 2020

Tahte triumf

Vene rahva tahte triumf. Selle tahte abil saab õigustada mida iganes, hetkel siis põhiseadusmuudatusi.

Seitsmesed uudised küsisid, mina vastasin. Mh seda, et põhiseaduse painutamine oma suva kohaselt viib Venemaa praeguse riigipea legitiimsete liidrite hulgast samasse kategooriasse Kesk-Aasia ja Aafrika diktaatoritega.

Uudislõik järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Thursday, June 25, 2020

Moodsa Nõukogude Liidu paraad


Vaatasin toimetuse palvel Moskvas 24.juunil toimunud Võiduparaadi ja hämmastusin mitmel moel, eelkõige iseenda üle. Aga kõigest järgemööda.

Tavapäraselt 9.mail toimuv paraad tõsteti sel aastal pandeemia tõttu hilisemale ajale. Asetati ta 24.juunile ning tehti seda üsna hiilgavalt. Telepurgi kaudu antava turmtulega valmistati vene publikum ette millekski grandioosseks ning suuresti see ka õnnestus.

Riikliku telepildi kaudu näidati ettevalmistavalt iga võimaliku pausi ajal, võimsa kanonaadi helitaustal, II MS aegseid kaadreid Nõukogude lahingtehnikast ning anti igaühe juurde ka lühikene kirjeldus. Nüüd toodi Punasele väljakule korraga nii mälestused kui kaasaeg.

Stalinist Putinini
Paraadi juhtisid sisse samasugused mundrid, mis marssisid siinsamas täpselt 75 aastat tagasi, 24.juunil 1945, Stalini ees ja heitsid sillutisele Võidu märgiks alistatud vaenlase lahinglippe – neid propagandistlikus mõttes üliedukaid kaadreid kasutati hiljem aastakümneid üha uuesti ja uuesti.

Nüüd kõndisid needsamad Nõukogude mundrid Putini ees. Alistatud vaenlase lippe seekord küll Juhi jage ette visata polnud, kuid see-eest jätkati paraadi lahingtehnikaga, mille juurde korrati mantrana, et selle vastu pole teistel riikidel midagi välja panna.

Tõsi küll, mõneti tuhmistas propagandistlikku edupilti see, et enamik maailma riikidest otsustas sel aastal Moskvasse mitte kohale ilmuda. Kõige läänepoolsema, kuid samas ka kõige venemeelsema riigi esindajana ilmus kohale vaid Serbia riigipea, ülejäänud väliskülalised olid SRÜ riikide juhid. Juba paraadi järel pidas üks kaadritagustest häältest vajalikuks eraldi ära mainida, et „nende hulgas pole küll Ukraina presidenti, kuid sellega on kõik selge.“

Liitlased on meiega!
Selle eest osalesid aga paraadil marssivate üksuste hulgas lisaks Serbiale ka Hiina ja India. Noh ja Mongoolia. Ja ürituse lõpukaadrites mainiti nö väikses kirjas, et kohale olid saabunud ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia esindused ning suursaadikute tasandil isegi USA.

Paraadi eel astus kohustusliku kõnega üles astunud Vladimir Putin tagus tavapärast nõukogudelikku retoorikatrummi. Nõukogude ajalookäsitlus kõlab tema suust lihtsalt ja loomulikult. Nõukogude rahvas päästis Euroopa. Punkt.

Nõukogude pärandist tiinne üritus oli aga ka mitmeti ülimalt kaasaegne. Olemata militaarhuviline ning olles paraadide suhtes ignorantne ei ürita ma isegi süveneda näidatud lahingtehnika tehnilistesse parameetritesse. Kuid toodetud telepilt oli vaimustavaks tuunitud.

Propagandakunsti imed
Nõukogude ajast on osatud Punast väljakut suuremaks filmida kui see tegelikult on. Kes sellele platsile on füüsiliselt sattunud, teab seda hämmeldustunnet – et kuidas see teleekraanil hiiglaslikuna mõjuv välja ei vasta kuidagi kohalolija ruumitajule.

Seekord oli aga telepilt mitmekülgsem kui kunagi varem. Lõputud kaamerad lahingmasinate küljes ja isegi sillutise all. Droonidel kaamerad sibamas võimsate agreagaatide vahel, näidates kõike selliste rakursside alt, kuhu tavapäraselt keegi ei ulatu.

Kõige vapustavamad kaadrid aga näitasid tänapäevase tehnika imesid. Ühes neist sõitis telepilt liikuva tanki torust sisse ning pöördus kabiinis niimoodi, et oli näha tankitornist väljaulatuva, valvelseisakus seisva ohvitseri kirsad. Teises saatis ekraan vaataja otse üle Moskva möirgava reaktiivlennuki hõõguvasse düüsi.

Enim aga hämmeldas mind minu enda reaktsioon. Korduvalt tabasin end sellelt, et jalg lööb mürtsuva marsi taktis rütmi kaasa. Olen ma ju ise võõrvägede koosseisus nendesamade Nõukogude rütmide saatel marssinud küll ja veel. Vaatamata kogu minu teadvustatud põlgusele Nõukogude korra ja halvakspanu seda taastootva Venemaa praeguse režiimi suhtes reageeris minu keha seljaaju tasandil kaasa. See paneb mõtlema, et kui mitmel moel mina ja kõik kaas-nõukogude-inimesed veel oleme manipuleeritavad?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis

Mälestades Kaido Jaansonit

Mina olen isiklikult Kaido Jaansonile väga palju eest tänulik.

Kõige rohkem selle eest, et tema oli see mees, kes mind 1985.a alanud, kuid siis hiljem katkenud õpingute juurde tagasi tõi. Tänu temale asusin ja jäin seitsmeteistkümneks aastaks ülikooli tööle.

Tänu Kaido oskusele siduda ajalooteadmised ja (ajaloolasele väga ebatüüpiliselt) ettepoole vaatavad pikad arengumudelid hakkasin tegelema Venemaa arengute prognoosimisega.

Tänu Kaidoga peetud lõputute - sageli õlleklaasi taga - vestluste mõjule hakkasin üle kõige hindama akadeemilist vabadust.

Neid ridu võiks jätkata. Kuid jutt pole minust, vaid Kaido Jaansonist. Seetõttu osalesin meelsasti Lauri Mälksoo algatusel toimunud vebinaariumis, kus Sven Sakkovi juhtimisel rääkisid veel Mälksoo ise, Eerik Marmei, Eiki Berg kui ka mina.

Vestluse salvestist saab vaadata siit.
---
pilt võetud siit

Wednesday, June 24, 2020

Putini ettepanek kokkuleppeks


Kui tahate vältida suurt sõda, peavad selle maailma vägevad kokku leppima. Rahvusvaheline õigus on pelgalt sõnakõlks, mis tuleb kasutusele vaid asjade tagantjärele vormistamise käigus. Umbes niimoodi võib kokku võtta artikli, mis ilmus hiljuti Vladimir Putini nime all. Artikli pealkiri: „75 aastat Suurest Võidust: ühine vastutus mineviku ja tuleviku ees.“

Vladimir Putin ei kuulu just suurte suleseppade hulka, tema nime all ilmunud olulisemaid lugusid võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Seda enam tasub vaadata, mida ja miks seekord otsustati üllitada. Moodsas keeles rääkides – missugust sõnumit või signaali soovitakse sellega anda?

Esiteks alustame sellest, et kus lugu ilmus. See on nüüd tõesti üks nendest juhtumitest, kus sõnumikandja on sõnum omaette. Vladimir Putini arvamuslugu võtaks ilmselt meelsasti avaldada ükskõik milline rahvusvahelise levikuga väljaanne, kuid seekord otsustati oma „infotoode“ paigutada sellisel moel, et panna publikut esitama küsimusi.

Esmailmumise kohaks valiti USA, sealne väikese levikuga, kuid oluliselt kõlava nimega ajakiri „National Interest“. Ajakirja nimi, taust ja sidemed üheskoos rõhutavad, et USA ja Venemaa riiklikud huvid langevad hetkel kokku ning et Kremlil isegi ei pea vajalikuks varjata oma mõjutustegevust. USA ekspresidendi Richard Nixoni poolt asutatud mõttekoda ja selle ajakirja juhib Dmitri Simes, kes koos kurikuulsa Vjatšeslav Nikonoviga korraldab Venemaa peamisel telekanalil saadet nimega „Suur Mäng“ (Большая игра) . Ühtlasi on ajakiri figureerinud korduvalt eri seostes vene mõjutegevuses, sh väidetavalt ka Trumpi valimiskampaania taustal.

Teiseks ajastus – miks ilmus lugu just nüüd. Kõige lihtsam seletus kõlab, et tegu on osana Putini nö patriootilisest paketist, mis peaks innustama Venemaa kodanikke tegema õiget valikut ees-seisval põhiseaduse muutmise rahvahääletusel. Esmailmumine USA’s on siinjuures teisejärguline, oluline on taas-publitseerimine Venemaa peamises riiklikus ajalehes Rossiiskaja Gazeta.

Siseriiklikus kontekstis muutub kõneväärseks kogu avameelselt valeliku nõukogude ajalookäistluse normaliseerimine. Rõhutamine, et Nõukogude Liit tegi kõik õigesti, et Suure Sõja puhkemises on süüdi kõik teised ning et Moskva pidi lihtsalt ennast kaitsma. Sellise sõnumiga kella löömine enne (edasilükatud) Võiduparaadi ja vahetult sellele järgnevat hääletust on tolles loogikas igati mõistlik.

Ja alles kolmandaks vaatame korraks sisule otsa – et mida siis pidas vajalikuks Venemaa praegune režiim öelda ilmarahvale. Enamik pikast ja lohisevast tekstist on küll ajaloost enda jaoks sobivate tsitaatide ja faktide noppimine, kuid olulisena jääb sõelale järgmine: sõja tulemuse otsustab võitja ja ülejäänu on vaid vormistamise küsimus.

Kuna Venemaa komberuumis (selle sõna otses Russkii Mir mõttes) on Venemaa Suure Sõja ohver ja ka võitja, siis on kõik tema poolt tehtu õige. Ükski moment ei selle sõja puhkemise ega lõpetamise osas ei kuulu vaidlustamisele. Rutiinse küünilisusega korratakse stamp-valet Balti riikide „vabatahtliku ja rahvusvahelisele õigusele vastava“ liitumise kohta, kuid kõik see on vaid ajalooline näide ja taust põhisõnumile: täpselt samamoodi tuleb käsitleda Abhaasiat, Krimmi ja muid Donbasse.

Kokkuvõtvalt siis – tegemist on üsna rohmaka info-operatsiooniga, millel on kaks eesmärki. Esiteks jõhkravõitu ettepanek: maailma vägevad (nimeliselt Venemaa, USA, UK, Prantsusmaa ja Hiina) peavad omavahel kokku leppima, või muidu ... Teiseks – Venemaa mõjusfääri kuuluvate alade üle kehtib rahvusvahelineõigus täpselt sel moel ja nii palju, kui ja mida Venemaa rahvusvaheliseks õiguseks nimetab.
---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, June 3, 2020

Unustage need pribaldid!


Euroopa ja Venemaa mõtlevad kohati eri lainepikkustel. Seda erinevust saab aga ära kasutada, painutades Euroopa nägemust Venemaa kasuks.

Mäletate seda hetke 2014.a, mil Angela Merkel sõnastas Saksamaa/Euroopa hämmelduse selle üle, et Vladimir Putin elab mingis teises reaalsuses. Selle edasiarendus kõlab: kui Euroopa elab nö kaupmehe reaalsuses, siis Venemaa kindralstaabi omas. Euroopas määrab majandus poliitikat, Venemaal vastupidi.

Taoline nö ettemääratus on aga igasuguse eriteenistuse jaoks suurepärane eelteadmine. Teades, mis on „kliendi“ mõttemall, on hõlpsam temaga manipuleerida.

Süda ja rahakott
Ilmselt on kõigi jaoks selge, et Euroopa süda on Saksamaal. Või siis vähemalt rahakott, nog aga see on kaupmehe maailmas enam-vähem üks ja seesama. Kui õnnestub Saksamaa äriringkonnad panna enda kasuks tööle, peaks olema pool võitu taskus.

Kujutage nüüd ette, et te istute kuskil Moskva vastavas, kõrgete uste ja varjatud akendega kabinetis ning mõtlete, et kuidas Euroopat endale kasulikus suunas nügida. Et Euroopas oleks vähem seda vastikut ühtsust, mis räägib mingitest kummalistest reeglitest, inim- ja rahvusvahelisest õigusest ja muust segasest.

Kuidas saavutada seda, et Saksamaa Euroopa juhtoinana tunnustaks vana head mõjusfääride jaotust? Noh teate küll, seda kaardile nüri sinise pliiatsiga tõmmatud joont, et „see siin on meie ja see teie“.

Veel parem pakkumine
Võtteid on mitu, aga üks on hea diili pakkumine. Veel parema diili, kui hetkel arutlusel. Kaubandus, kaupade liikumine on miski, mis pürjeli tähelepanu alati tõmbab, sest siin lõhnab hea raha järgi.

Kui vaadata Euroopa kaubaliigutamise võrgustikku, siis torkab silma üks eripära või skeem. Alustame seda skeemi Hamburgist, liigume edasi üle Berliini Varssavisse ... ja siis see jääb toppama.

Jah, juttu on raudteest. Sellest raudvõrgustikust, mille najal liigub kesk-Euroopale rikkust toonud kauamassiiv ning mille külge Balti riikide poolt üritatakse külge keevitada Rail Balticut.

Vene alternatiiv
Kui jätta varasemad katsed kõrvale, siis alates eelmisest aastast on nn Vene-Valgene liitriigi poolt üritatud pakkuda head ja rammusat plaani. Suurest sadamapiirkonnast enne Taani väinu on kaup vaja panna raudteele ja lükata liikuma ida poole.

Pakutava plaani kohaselt peaks see minema Varssavist mitte põhja, vaid ida poole, Minskisse ja sealt edasi Piiterisse. Noh ja nii Minsk kui Piiter on juba päris viisakalt ühendatud Moskvaga ja sealt edasi ... noh saate aru küll. Perspektiiv on selline et pimestab.

Umbes kuu aega tagasi raporteerisd vene asjapulgad, et asi olla kooskõlastatud ning nüüd järgneb vaid teostus. On see nii või mitte, pole hetkel oluline. Oluline on mõtteline kaart, mis selle kaudu maalitakse.

Pribaltika kui vene mõjuala
Pribaltika on ehk nooremale põlvkonnale tundmata mõiste. See markeerib vene imperiaalses mõttemaailmas Läänemere-äärseid (vene keeli siis Balti mere äärseid) provintse, mis loomuldasa kuuluvad Moskva mõjutsooni.

Selle piirkonna äralõikamine ülejäänud Euroopast ja õmblemine Venemaa külge on selle mõttemudeli kohaselt nii elementaarne tegevus, et ei kuulu kuidagi vaidlustamisele. Nii olla ju kogu aeg olnud ning kõik katsed seda olukorda muuta on kurjast.

Lõpetuseks olgu öeldud, et – ei ma ei ole Rail Baltica palgal ega isegi mitte täiskindel, kas sellel projektil on mingi edugarantii. Aga lihtsalt nähes seda, missuguse järjekindlusega Moskva kontorid üritavad pakkuda Saksmaale alternatiive stiilis „unustage need pribaldid ja tehkem omavahel maitsvat geschäfti“, tekivad mul küsimused, et kumb variant on meile siin kasulikum?

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, May 27, 2020

Pool aastat ÜRO JN eesotsas

ETV+ soovis rääkida sellest, mida on Eesti teinud selle poole aasta jooksul, mis ta on olnud ÜRO Julgeolekunõukogu koosseisus ning nüüd ka seda juhtinud.

Üldjoontes: Eestile langes ülesanne seda struktuuri juhtida äärmiselt keerulisel ajal, kui lisaks "tavapärastele" kriisidele ja sõdadele tuleb praktiliselt kõigil liikmesriikidel seista silmitsi COVID-viirusest põhjustatud kriisiga.

Iga kriis on aga ühtlasi ka võimalus ning seda võimalust kasutas Eesti võrdlemisi edukalt. Kuna tänu liikumispiirangutele pidi tippkohtumisi korraldama kuidagi teisiti nii ehk naa, siis õnnestus Eestil lüüa mitu kärbest korraga.

Eesti viis neid istungeid ja kohtumisi läbi nö Eesti moodi ehk üle veebi. Ning mis veelgi efektsem, sel moel õnnestus ka korraldada ÜRO JN esimene arutelu küberjulgeoleku teemal. Nii et saavutati topelt-efekt: esimest korda "küber"kombel ja esimest korda küberteemal, mis võimendas tähelepanud ja osalemissoovi.

Nagu ikka sellistes formaatides, siis aega jäi armetult väheks, enamik ettevalmistatud küsimusi-vastuseid jäid katmata. Kuid seda enam tänan ma kõiki, kes aitasid mul ette valmistuda sel minu jaoks mitte igapäevaselt teemal!

Saatejupp on nähtav siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, May 21, 2020

Eesti valib Hiina


Ideaalmaailmas peaks mõned eluvaldkonnad olema poliitikavabad. Näiteks tervishoid, sport ja kunst. Piirideta arstid, olümpia-ideaalid ja muu säärane, teate küll.

Päris-elus suudetakse politiseerida aga kõik, isegi Eurovisioon, kui see nüüd sobiks kunstimaailma üheks veidravõitu esindajaks. Dopingusskandaalidest ja muudest pandeemiatest ei tahaks lausa rääkidagi, aga paraku just sellest viimasest tulebki praegu jutt.

Maailma Tervishoiu-organisatsioon (WHO) koos muude ÜRO allasutustega toodavad tavaliselt haigutama ajavaid uudiseid, mida vaevuvad jälgima vaid kitsa eriala spetsialistid. Praegu aga on see hallivõitu kontor suure poliitika keskpunktis ning seda mitte tervishoiu, vaid ikka vanade heade riikidevaheliste suhete tõttu.

Taiwan kui sobimatu õpetaja
Hetkel on mõistagi peamiseks teemaks COVID-19 nimeline viirus ning ülevaade sellest, kes kuidas sellega on hakkama saanud. Otse loomulikult oleks mõistlik ära kuulata need, kes on kõige edukamad olnud, selleks et midagi õppida.

Edukaim on olnud Taiwan. Oma 24 mln elaniku juures on neil teadaolevalt vaid 400 nakatunut ning 7 surmajuhtumit. Ning erinevalt mõnest muust riigist (nt Põhja-Korea, Venemaa ja Hiina), pole ka erilist põhjust nendes arvudes kahelda.

Paraku pole aga Taiwani kutsumine WHO vastavale assambleele kuidagi mõeldav, kuna sellele seisab teravasti vastu puna-Hiina. Kahe Hiina loo lahtirääkimine viiks meid loo põhiteemast kaugele, seega olgu vaid öeldud, et Peking loeb Taiwanit oma allumatuks provintsiks.

Kas Taiwani meetod sobiks meile?
Jätame hetkeks kõrvale selle poliitilise vastasseisu ning vaatame, kuidas Taiwan selle muljetavaldava tulemuse siis saavutas.

Alustame sellest, et Taiwan ei pannud kõiki ja kõike lukku. Nö tavakodaniku jaoks jätkub elu laias laastus tavapärases rütmis, kui jätta kõrvale paar asja: pidev temperatuurimõõtmine ning totaalne jälgimine. Iga saare asukas peab endaga kaasas kandma mobiili, mille abil kaardistatakse tema liikumine ja konktaktid. Kui sul pole nutitelefoni, siis see sulle antakse. Ning hoidku taevas selle eest, kui sa peaks laskma sellel kas aku tühjaks saada või koju jääda.

Taiwan läks nö peenjuhtimise mudeli peale, kus rangelt isoleeritakse ainult haigestunud inimesed ja veidi leebemalt need, kes on haigestunuga kokku puutunud. Selleks ongi vaja seda totaalset liikumiskontrolli, et momentaalselt peale haigestumise ilmumist saada kätte ka need, kes on nakkusekandjaga kokku puutunud.

Totaalne kontroll ja totaalne läbipaistvus
Eriti imetabane on see, kuidas on ühildatud totaalne kontroll, läbipaistvus, tehnoloogiline võimekus ja inimressursid. Kogu infomassiiv on online kõigile jälgitav, välja arvatud jälgimisaluste täisnimed. Mitte lihtsalt kättesaadav, vaid ka kaartidel jälgitav, et oleks võimalik end ja lähedasi kaitsta.

Kokku ühildati nii mobiilside andmestik, krediitkaardi kasutamise raportid, politsei- ja tervishoiu-andmebaasid ning saavutati tulemus, kus igale väiksemagi ohusignaaliga inimesele helistatakse korduvalt päeva jooksul. Ning juhul kui süsteem arvab, et sa oled mobiili koju jätnud vms, siis on politseipatrull kohe ukse taga.

Kas see kogemus vääriks lähemalt tutvumist? Kindlasti! Taiwani osalemise küsimus lükati nüüd poole aasta võrra edasi. Siis seisab jälle ees moment, kui ka Eestil oleks vähemalt võimalus valida, keda toetada, kas Taiwanit või Hiinat.

Lihtsalt taustaks olgu öeldud, et Taiwan saatis Eestile meditsiinilisi maske, mis meil suunati häbelikult Punase Risti kaudu Saaremaa hädakoldesse. Hiinast ostetud ja vähese kasuteguriga maske käis aga valitsus pidulikult vastu võtmas.

Nii et, kumma toetamise siis valib Eesti?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Разбор полётов: Hiina ja Korona


Koronaviirus on muutunud rahuvsuvaheliste suhete süsteemi osalejaks. Hiina globaalne haare on seeläbi saanud mitmeid tagasilööke, mh on see taaskord tõstnud päevakorda Taiwani teema. Kas Hiina suhtes õnnestub algatada sõltumatu rahvusvaheline uurimine, kas ja kuivõrd suudab Hiina oma sõltlasriikide abil taolised algatused maha hääletada?


Kõigest sellest sai rääfitud hooaja viimases saates, mida saab järelkuulata siit.

Osalejateks nagu ikka: saatejuht Artur Aukon, rääkivate peadena Harri Tiido ja Karmo Tüür ning helipuldi taga Ingrid Jans. Kuulmiseni järgmisel hooajal!
---
pilt võetud siit

Tuesday, May 12, 2020

Korona ja Venemaa

Kuku raadio küsis, mina vastasin.

Venemaal valitseb heitluses korona-viirusega paras kaos. Moskva on esmakordselt peale Putini võimustumist andnud regioonidele rohkem volitusi ... aga seejuures mitte võimalusi ja vahendeid. Iga kuberner üritab leida optimumi, hoidmaks ühelt poolt olukorda kontrolli all ja teisalt jäämaks Moskva silmis nö efektiivseks manageriks.

Saatelõiku saab järelkuulata siit.

Pilt võetud siit.

Wednesday, May 6, 2020

Разбор полётов: kuri-Korea ja Ukraina

Seekordses saates arutasime ka meie Põhja-Korea praeguse liidri pildilt kadumise ja tagasitulemise üle. Miks mees oli u kolm nädalat kadunud, mis võib edasi saada ja miks üleüldse see suletud ning veider riik meile oluline on?

Teise teemana jõudsime puudutada ida-Ukrainas toimuvat ning Venemaa soovi lõdvendada neid sanktsioone, mis on tingitud Ukraina ründamise eest.

Saatejuht oli seekord Elizaveta Beolus, kõnelejateks nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade on järelkuulatav siit.

Tuesday, May 5, 2020

Lukašenko mitmekordne punktivõit


Valgevene ja Venemaa vahel on viimased paarkümmend aastat käinud kummaline maavõistlus. Või siis õigemini kahe isakese vahel – et kes on kõvem mees, kas Vladimir Putin või Aleksndr Lukašenka.

Enamasti on kaalukauss olnud Venemaa poolel, Lukašenko on käinud ikka Putini juures soodsamaid diile lunimas, mitte vastupidi. Tõsi küll, on olnud aegu, kui Lukašenko oli ka keskmise venemaalase silmis sedavõrd populaarne, et ta on saanud unistada Vene-Valgevene ühisriigi liidri rollis olemisest, kuid see oli ammu.

Eks ole muidugi ka hetki, kui Putin on pidanud Minskisse minema, kuid need on olnud pigem erandid ning nendel hetkedel on Lukašenka üritanud võtta punktivõite. Nüüd on Valgevene liidri pidupäev ning lausa kolmes positisioonis.

Viirusevaba Valgevene
Lukašenka on talle omasel bravuurikal moel algusest peale teatanud, et kogu see pandeemia on üks jamps ning et põllutöö, viina ja sauna abil saab igast tõvest jagu. Väidetavalt polevat ka Lukašenka ise kordagi testi teinud ning oma pideva telemaratoni vormis esinemiste käigus demonstreerib ta oma head toonust ning hirmu- ja maskivaba ellushtumist.

Ka nendesamade viirusetestide osas kasutas Lukašenkao võimalust Venemaad torgata. Tema sõnul näitavat vene testid kõigile „haigestunud“, samas kui Valgevene enda testid lükkavad selle diagnoosi ümber.

Tõsi küll, ajapikku on ka Minsk oma tegelikku suhtumist muutnud ning nakatanute ametlik arv küünib praegu kuhugi 16 tuhande kanti, mis on aga umbes 10 korda väiksema Venemaa näitajast ja väga laias laastus sama suhtarvuga elanikkonna kohta. Seda kõike muidugi niivõrd, kui autokraatlikest riikidest tulevaid andmeid uskuda saab.

Paraadlik julgus
Teine asi, mille osas Lukašenko saab välja nägema kümme korda kõvem mees, on 9.mai paraad. Vähemalt praeguse info kohaselt paraadi Moskvas ei toimu ja Minskis toimub. Selle taustal on imelihtne demonstreerida, et kes ikkagi on muzhik ja kes andis hirmudele alla.

Putini otsus paraad ära jätta või edasi lükata vormistati Moskva poliit-tehnoloogide poolt nii hästi kui osati. Nimelt polevat selle otsuse taga ei midagi muud kui hea tsaari otsus vastu tulla veteranide soovile. Justnimelt nemad, kes on kogu mälupoliitilise ürituse kandev element, olla esitanud palve mitte korraldada paraadi ilma nendeta.

Muidugi hiljem võib selguda, et ka Valgevene paraadi harjutanud ja läbi viinud isikkoosseis on nakatunud, kuid kõik see saab olema hiljem. Võit ja paraad on aga nüüd ja kohe.

Löntis naftarelv
Kolmas punktivõit kukkus aga Lukašenkole sõna otseses mõttes ise taskusse, ilma et bat’ka oleks pidanud selle nimel vaeva nägema.

Vene-Valgevene vägikaikaveo üks keskne element on alati olnud nafta. Pikka aega Venemaa sisuliselt subsideeris Valgevene majandust, müües talle siseriiklike hindadega energiakandjaid, mida Minsk siis kas otse või juba naftaproduktidena kallilt edasi müüs. Lõpuks aga viska Moskval see mäng üle ning Minskit hakati ähvardama nö rahvusvahelise hinnatasemega. Sellest peale on käinud Lukašenko korduvalt soodsamaid diile mangumas, sinna juurde valjusti hädaldades ja partnerit kirjudes.

Nüüd aga kukkus asjaolude kokkulangemise korras nafta hind kolksti vastu maad, selle spekulatiivsed tuletised käisid aga üldse allapoole nulli ära. Venemaa võimalus naabrit kalli maailmaturu hinnaga väntsutada kadusid seeläbi üsna olematuks.

Kokkuvõtvalt võib seega tõdeda, et vähemalt hetkel on päike tõusmas Valgevene väravast. Selle sära kõige magusam-võidurõõmsam hetk saabub 9.mail, mil Aleksandr Lukašenka saab end näidata nn Suure Võidu mälestuse tõelise hoidjana.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Monday, May 4, 2020

Venemaast ja Ukrainast Välismäärajas

Venemaa
- Kas ja kuivõrd saab uskuda Venemaalt tulevaid andmeid koronaviiruse kohta?
- Kas saab rääkida Putini populaarsuse langusest ja millega see seotud on?
- Praha väidetav mürgitamis-skandaal Konevi kuju teisaldamise järel

Ukraina 
- Miks kerkis taaskord üles Saakašvili nimi?
- Donetsk / Stalino ja Lugansk / Vorošilovgrad - millest räägib vanade linnanimede taas kasutuselevõtt?

Kõigest sellest sai räägitud 3.mai saates, mida saab järelkuulata siit. Saadet juhtis Erki Bahovski ja juttu ajasid Kalev Stoicesku ka Karmo Tüür

Friday, April 24, 2020

Hirmus elatud elu


Kui lasta oma elu hirmudel juhtida, siis jääb elu elamata. See elu pole elamisväärne. Kuid samavõrra mitte-elatav pole elu juhul, kui hirm välja lülitada. See elu jääb ilmselt väga lühikeseks.

Meie sees ja ümber on kaks kaks baasinstinkti. Või ütlem pigem funktsiooni. Nimetagem neid tinglikult emas- ja isaslooma käitumismudeliks. Ning lihtsalt nii igaks juhuks olgu öeldud, et see mudel pole sõltuvuses geneetilisest soost.

Emaslooma funktsioon on olla alalhoidlik. Hoida ennast ja oma pesakonda kõigi ohtude eest. Igaks juhuks karta, põgeneda ja peituda on selles mudelis loomulik. Olla ettevaatlik siis, kui ohtu veel pole. Jätkata kõigi turvamist ning peidushoidmist ka siis, kui oht on ammu möödunud.

Erinevad funktsioonid

Isaslooma funktsioon on üsna vastupidine. Eirata riske kuni see pole eluohtlik. Ja isegi kui on eluohtlik, siis mitte karta vaid rünnata. Isegi kui kaotus on juba ette üsna ilmselge, ei jääda ootama, vaid surutakse endas hirm maha ning tegutsetakse.

Üksik-isendi tasandil on kumbki mudel äärmuslik ning mitte kuigi jätkusuutlik. Esimene ilmselt kärvab oma turvalises koopas ning lämmatab oma hoolega ka ülejäänud. Teine hukkub ilmselt üsna kiirelt ning mitte mingi suure eesmärgi nimel, vaid lihtsalt hulljulgusest.

Sootsiumi kui terviku seisukohalt on mõistlik kui need kaks funktsiooni tasakaalustavad teineteist. Mitte ei tasalülita, vaid just tasakaalustavad.

Korduvkatsed

Korduvad ja korduvad rottide peal tehtud katsed näitavad, et kui luua ideaalsed elutingimused, kus jätkub sooja, süüa, juua ja sugutamisvõimalusi, siis alati käivitub üks käitumismuster. Varem või hiljem hakkavad nurka jäetud augu kaudu lahkuma noored isasloomad. Ilma ühegi mõistliku ratsionaalse põhjuseta – kõik on ju olemas, ela ja naudi ning tooda järglasi!

Kusjuures see auk on tehtud nii, et tagasi tulla ei saa. Nö maailma-avastajad ei saa anda tagasisidet, et kas seal väljas ootab surm või veelgi parem elu. Kuid esimese järel läheb alati teine ja kolmaski. Lihtsalt instinkt sunnib neid eirama riske ja lahkuma tapvast turvalisusest.

Justnimelt tapvast turvalisusest, sest pea alati kuhtub lõpuks selles puuris elu. Kohalejääjate elurõõm lakkab, laskutakse apaatiasse ning soo jätkamise asemel hakatakse üksteist hävitama või kärvatakse lihtsalt maha.

Äärmuste loomulikkus

Kogu see pikk jutt oli omamoodi sissejuhatus lühikesele lõpule. Mõlemad funkstioonid on hädavajalikud populatsiooni kui terviku püsimiseks. Samal ajal on nad omavahel loomulikus ja lootusetus konfliktis.

Alahoidlik funktsioon tänitab pidevalt: „ma ju ütlesin, ma ju hoiatasin!“ ning üritab hulljulget alget maha suruda. Emasloom üritab sel moel oma järglasi kaitsta ja see on maailma kõige loomulikum asi. Kanaema koputab karmilt oma tibudele nokaga pähe ja peksab nad oma tiiva alla tagasi, kui vähegi mingit ohtu aimab. Kui see funktsioon lakkab, siis ootab seda eluliini peatne ja lõplik hukk.

Hulljulge funktsioon sunnib aga alati osa pesakonnast lahkuma, kanaema nokahoope eirama ning minema maailma avastama. Kui noored rahutud hinged lakkavad olemast mässumeelsed ja alluvad koopas-püsimise-korraldustele, siis saab maailm hukka.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga see, et ühiskonnana peame me säilitama mõlemad pooled. Normaalsed on nii need, kes üritavad meie jaoks luua ülehooldatud nanny-state tüüpi turvakodu. Kuid sama normaalsed on ka need, kes seda kõike nimetavad hullumeelsuseks ja vanglaks ning üritavad ehitatavat lammutada. Kuni mõlemad pooled saavad sõna, polegi nii hirmus edasi elada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, April 16, 2020

Разбор полётов: naftakemplus

Kui saatejuht teatas, et seekord räägime naftahinnast, siis rõõmustasin et "jeeee, me ei peagi jälle koronast jahvatama", kuid ma eksisin. Need kaks teemat on omavahel seotud.

Lisaks on siin mängus:
- geoloogia (kas nafta purskab ise välja või tuleb teda survestada),
- kliima (kas on oht survestamiseks kasutatava vee külmumisele),
- geograafia (kui pikad on tarneahelad),
- tehnoloogia (kas ollakse võimeline mõistliku hinnaga midagi kätte saama),
- pakkumise-nõudluse vahekord
- ladustamisvõimekus
- spekulatiivne moment
- geopoliitika
- geostrateegilised huvid
- religioossed, personaalsed, julgeolekulised ja krt veel teab mis huvid.

Kõigest sellest üritasimegi servapidi rääkida seekordses saates, mida saab järelkuulata siit. Saatejuht Artur Aukon ja kõnelejateks Harrit Tiido ning Karmo Tüür.

Sunday, April 12, 2020

Kodanikupalk


Oleks ainult aus ja õiglane, kui riik, kehestades ühe käega eriolukorra, viiks teise käega sisse kuni selle eriolukorra lõpuni kodanikupalga. Kui suure? Ma ei tea, aga 500.-EUR kõlaks kuidagi mõistlikult, kas pole?

Praeguse kriisi ees me oleme kõik võrdsed. Kõik me oleme kodanikud, keda riik käsib püsida kodus. See tähendab, et riik peaks sama võrdselt ka neidsamu kodanikke toetama.

Mitte keegi ei peaks kodanikupalka taotlema, kuid kõigil peab olema võimalus sellest loobuda, suunates raha mingisse kriisiabi fondi, mille kaudu saaks siis erakorraliselt toetada neid, kelle häda kõige suurem.

Jah, veel piltlikult öeldes eile olin ma sellele ideele vastu. Kuid nähes seda hirmu ja ebakindlust, mis ümberringi levib, leian ma, et praegu on selleks õige aeg.

Ilmselt tuleb samal ajal loobuda kõigist muudest toetuste, pensionite jms väljamaksmisest. Kordan, selle kriisi ees me oleme kõik võrdsed ja hakata praegu kulutama ressurssi kõikvõimalike taotluste läbivaatamisele on üleliigne.

Praegu toimuva ees tuleb alla neelata kõik parteilised, sotsiaalsed, ideoloogilised jms erimeelsused. Meil on õigus oma riigilt nõuda ja riigil on võimalus näidata, et ta hoolib. Kõigist. Võrdselt.

Ühtlasi toimiks kodanikupalga maksmise ja eriolukorra lõpetamise (kuni kõigi! kehtestatud piirangute lõpetamiseni) sidumine meeldiva naasklina, tegutsemaks efektiivselt ja tuletamaks meelde, et riigil on õigus oma kodanikke piirata ainult ajutiselt.
---
PS, ma ei ole ei poliitik ega majandusteadlane, vaid lihtsalt kodanik ja mikro-ettevõtja, kes üritab kuidagigi ennast, lähikondseid ja oma riiki aidata. Riigil on sellest kõigest ainult võita.
---
PPS - mina ise oleksin esimene, kes sellest kodanikupalgast loobuks ning sobivasse abikanalisse suunaks. Vähemalt seni, kuni ma suudan kuidagi teisiti toime tulla.

Wednesday, April 8, 2020

Kaubakeskustustumine


Võeh, milline sõnavärd sai pealkirjaks. Seletan. Metsatustumine = metsade vähenemine on erialažargoos juba enam-vähem tuntud. Tegu on küll ingliskeelse oskussõna (deforestation) kohmaka eestindusega, aga oma inetuses on ta ikkagi toimiv.

Kaubanduskeskustumine võiks olla midagi, mis oleks praeguse kriisi loogiline tulemus. Ehk siis kaubanduskeskuste ülemvõimu vähenemine kaubanduses.

Praegused kriisiaegsed piirangud, kus kobarpoodides pidid end sulgema enamik müügipunkte, võiks olla selle muudatuse ainult üks osa, nö päästikmehhanism. Kaupmehe jaoks muutuvad atraktiivsemaks nö sõltumatud pinnad, mis ei pea sulguma-avanema vastavalt keskuseomaniku või valitsuse meelevallale.

Tarbimisnihe
Kuid see on ainult üks pool rehkendusest. Küsimuseks on, et kas taolise nihkega võiks kaasa tulla ka tarbijad? See on mõnevõrra kaheldavam, kas pole? Eks ole ju mugav minna ühte kohta ning soetada kõik viis vajaminevat asja ühe käiguga.

Aga siin ongi vastus küsimusele, mille ma jätsin sõnastamata, rääkides, et praegune kriis võiks olla vaid ird-kaubanduse leviku päästikmehhanismiks. See võiks olla päästikuks muudatuse teel, mis tegelikult on aset leidnud juba ammu. Nimelt „tarbimisparadigma muutus“ (vabandage järjekordse sõnaroppuse eest). Ehk siis soov tarbida midagi kohalikku ja väiketoodetut.

Viimased kümmekond aastat on omavahel kentsakalt risti läinud kaks tarbimistrendi. Ühest küljest soovitakse leida midagi mitte-masstoodetut. Aga teisest küljest minnakse seda otsima mass-ostlemise keskustesse.

Mass ei muutu
Ei, ma pole nii naiivne et arvata, et ostukeskused kuhugi kaovad. Samamoodi ei kao ka masstootmine. Maštaabiefekt ja kulupõhine optimeerimine on majanduse edenemise ühed alustalad.

Kuid kaugeltoodetud kraami kõrval nihkuvad järjest agaramalt esile kohalikud, süües kohati importkauba turu üsna ära. Olles ise üle kaheksa aasta tegelenud taolise ilmingu lähedalt jälgija ja osaline, võin ma öelda, et tean, millest ma räägin.

Kui kaheksa-pool aastat tagasi avasin Tartu kesklinnas oma pisikese õllebutiigi, pidin kuulma palju kahtlevaid sõnu. Et ega see äri üle aasta ikka ei kesta, et väljaspool kaubanduskeskusi ei toimu midagi ning et üldse et tegu on sihandse nišikaga, et sellele ei jätku kundesid.

Ega see ülemäära kerge pole olnud. Aga näe, butiik on ellu jäänud ja näinud seda, kuidas importõllede turg on sisuliselt üle võetud väikeste tootjate poolt. Ja et selle, kergelt „luksuskauba“ mainega toote tarbijad tulevad hea meelega head kraami otsima mujale kui ostukeskusse.

Nišikaubanduse võlu
Veelgi enam, ma väidan et suurpoodide klientuur ja nišitoodete tarbijad on üsna erineva kaubanduskäitumisega. Suurpoodi minnakse jahtima enamasti soodsamaid hindu, pisikesse kommipoodi aga otsima (maitse-)elamust.

Seega – ma arvan et justnimelt väiksemad nišikad võiksidki mõelda julgemalt kastist välja. Kaubanduskeskuse kastist välja. Nt kohalikud lihakarnid või pitsaküpsetajad või minu poolest kasvõi kullasepad, õmblusärid ja muud vürtspoed. Kõik need, kes pakuvad midagi sellist, millel on kohaliku tootmise või vähemalt väärindamise maik man.

Kordan, ma ei ennusta kaubanduskeskustele kadu. Kuid olukord, kus kogu jaemüük peab kogunema keskaegse kombe kohaselt ühtekokku, kaitsvate linnusemüüride vahele, pole enam ainuvõimalus. Pigem vastupidi, globaliseerunud maailmas on pandeemiate sagenemine pigem ootuspärane kui mitte ja katkude ajal muutusid kindluslinnad ühtlasi surmalõksudeks.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, April 2, 2020

Разбор полётов: Koronaviirus kui rahvusvaheliste suhete faktor


Viirusel on siiralt savi, kas sa oled hindu või moslem, valitsusmeelne või -vastane. Kuidas kasutavad olukorda ära nii Venemaa kui Hiina, kas see võib muuta olukorda rändesurve osas jne.

Kõigest sellest sai räägitud seekordses
Разбор полётов saates. Küsijaks Artur Aukon, kaasamõtlejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Monday, March 30, 2020

Korona-viiruse mõjust Venemaale ...

... ja seeläbi ka meile.

Mis on hetkeolukord, kuivõrd Venemaa meditsiinisüsteem on valmis olukorraga toime tulema ja kas ning mil moel võib kõik see mõjutada ka Eestit?

Kõigest sellest sai räägitud Välistunnist, küsitlejaks Astrid Kannel. Kuulata saab siit (17:25 kuni 30:44), kuid soovitan kuulata ka eelnevat (USA kohta räägib Andreas Kaju) ja hilisemat (otse Itaaliast Ülle Toode)

Wednesday, March 25, 2020

Hiina pehme kauge võlu


Hiina on võluv, kuna ta on kaugel ja piisavalt erinev. Nii lihtsalt vist saabki seletada seda, miks Hiina on saanud oma mõju maailmas levitada.

Igasugune elukorraldus toodab protesti. Isegi kui suudetaks maa peale luua ideaalne riik/ühiskond, siis alati leidub vähemalt 5% neid, kes sooviks toimuva vastu protesteerida. See pole hea ega halb, vaid lihtsalt on nii. Inimloomus on selliselt ehitatud. Kuna meie ei ela ideaalses ühiskonnas, siis on protestijate osakaal ilmselt suurem.

See protestiv osa otsib alati ka alternatiivi, et näidata iseendale ja teistele – näe, saab ka niimoodi elada! Vähesele osale sobivad mingid hipilikud või muud spirituaalsed kogukonnad, enamikule jäävad need arusaamatuks mambo-džamboks.

Usutav alternatiiv
Enamik otsib midagi arusaadavamat teistsugusust. Piisavalt sarnast, et suuta osaliseltki samastuda. Meie riigikeskses maailmakorralduses sobiks selleks mõni teine riik, mitte usupõhine hajus kogukond. Aga ka piisavalt erinevat, et oleks võimalik osundada: „Aga näete, saab ka teistmoodi“.

Hiina sobib selliseks alternatiiviks päris mitmel moel. Tema atraktiivsus majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises, keskkonna-alases ja miks mitte ka sõjalises mõttes on enamasti seotud teadmatusega, mida Hiina ise ka hoolsalt taastoodab. Hiina pole küll kaugeltki nii suletud kui nt Põhja-Korea, kuid adekvaatset, saati siis kriitilist infot summutakse igal võimalikul moel

Praegustel segastel aegadel on „tugeva riigi“ kuvand veel eriti ligitõmbav. See pakub petlikku turvatunnet läbi lihtsate lahenduste alates totaalsest kontrollist kuni selgete üheste sõnumiteni, mis lubavad osasaamise võimalust majanduskasvust ja üleüldisest eduloost.

Hiina pehme jõu parimaks näiteks on ilmselt hiina uue aasta tähistamine, mille on omaks võtnud ilma ühegi küsimuseta ka meie enda kodused askeldajad alates meediast kuni kohalike võimudeni. Mind on alati hämmastanud, miks näiteks meie linnaväljakutele püstitatakse hiina uue aasta tunnuslooma jääskulptuure või miks meie ajakirjandus pühendab pea nädal aega sellele erireportaaže.

Ons siin nii märkimisväärne hiina diasporaa, kellele on vaja meele järgi olla? Aga miks siis ei kajastata nt islami või budistlikke uusaastapidustusi või minu poolest kasvõi juutide vastavat püha sama lennukalt? Nende kultuuride esindajaid on meie ümber ju vaieldamatult rohkem.

Korona-paradoks
Kui aga nihkuda sellest vahvast ja värvilisest uusaastast lähemale meie praegusele olukorrale, siis lubage mul püstitada jõhkralt provokatiivne küsimus: kes võidab praegusest koronaviiruse puhangust enim? Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, siis on vastuseks Hiina.

Ehkki Hiina oli pandeemiaks kuulutatud sündmuste jada alguspunktiks, on nad suutnud selle pöörata enda kasuks. Olukorra rõhutatult kiire kontrolli alla võtmine kodumaal ning abikäe ulatamine Euroopale toob esile jällegi selle poole, mida rõhutasin loo alguses – alternatiivse elukorralduse.

Samal ajal kui poliitiliste erimeelsuste, demokraatia ja muude inimõiguste taga-ajamise puntras olev Euroopa kipub omavahel tülli minema, näitab Hiina teistmoodi lahenduse võimalikkust. Jõuline siseriiklik kontroll, maksimaalne ressursside koondamine ühe eesmärgi lahendamiseks ilma mingigi nähtava protestita ja näete – Hiina saab jamast ise jagu ning on valmis aitama teisigi. Kas pole imetlus- ja järgimisväärne, või mis?

Kaugus ja teadmatus lubab hägustuda kõigel negatiivsel, mis selle efektiivsusega kaasneb: totaalne kontrolli riigi poolt, vaimse ja füüsilise omanäolisuse maharullimine, vaba mõtte asemel parteiline diktatuur, teisitimõtlejate kadumine, religiooni-põhised preventiivsed koonduslaagrid jne.

Nii et ehk mõtleme järgmine kord, ennem kui rullime lahti järgmise Hiinale meelepärase punase vaiba?

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, March 24, 2020

Venemaast ja koronast Delfi-TV's

Kas on võimalik, et Venemaa on säilinud suhteliselt puutumatu saarekesena keset üldist hädaorgu? Mida on Venemaa haiguse tõrjumiseks ette võtnud? Kas toimuv mõjutab kuidagi kuu aja pärast toimuma pidavat referendumit? Mida võtab ta ette kriisist nõrgenenud naabrite suhtes?

Kõigest sellest sai räägitud Skype'i vahendusel Delfi-TV jaoks, küsijaks Krister Paris, saade järelvaadatav siit, samast tehtud kuvatõmmis.

Friday, March 20, 2020

Разбор полётов: korona-viirusest, millest muust

Meie radiosaate formaat on sotsiaalse distantseerumis supernäide: Harri Tiido istub Helsinkis, mina Tartus, saatejuht Artur Aukon Tallinnas. Ja ainult meie alatine vaikiv osaline, helirežissöör Ingrid Jans peab istuma saatejuhiga samas stuudios, kuid ka seal on nende vahel see kurikuulus 1,5 m.

Kas ja kuivõrd on valmis erakordse olukorraga tegelema erinevad Euroopa riigid? Mida räägib meile pudelikael Saksa-Poola piiril? Kas Hiina, Venemaa ja USA reaktsioonid on adekvaatsemad?

Loomulikult rääkisime me mitte selle haiguspuhangu meditsiinilistest, vaid poliitilistest ja kommunikatsioonilistest aspektidest.

Lugu saab järelkuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, March 18, 2020

Tereškova nimeline stabiilsus


Juhul kui mõni ei tea, siis Valentina Tereškova oli esimene naiskosmonaut. Kuigi ilmselt kõik, kes selle pealkirja peale klõpsasid, seda lugu ka teavad. Ning need kes ei tea, ka ei klõpsanud. On ju loogiline eeldus?

Õigemini tuleks muidugi öelda, et Tereškova mitte “oli“, vaid „on“. Esimese naisena ta ju kosmoses ära käis ning peaks siiani olema ka noorim, kes 26-aastaselt nii kõrgele ja kaugele jõudis.

Hetkel on Tereškova Venemaa Föderatsiooni Riigiduuma liige ning selles staatuses luge ta ette ühe paberi, mis tegi ta taaskord kuulsaks. Sellele paberile olid kellegi hoolsad käed kirjutanud ettepaneku stiilis: „kõik on võrdsed, aga mõned on veel võrdsemad“

Putin on võrdsem

Tõlgituna pärisellu tähendab see lause, et kõik presidendikandidaadid on seaduse ees võrdsed, aga Vladimir Putini jaoks kirjutatakse põhiseadusesse sisse erand. Keerulises juriidilises keeles umbes nii: „kahe ametiaja piirang ei kehti sellele presidendile, kes on praegu ametis“. Või veidi veel keerulisemalt.

Kiirkorras valmis kirjutatud põhiseadus-muudatus läbis veelgi kiiremas korras Venemaa Põhiseaduskohtu, kes selle mõistagi heaks kiitis. Vaatamata sellele, et sama kohtu poolt samal teemal tehtud eelmine lahend kõlas risti vastupidi: „presidendi ametiaegadega mängida ei saa“. Aga see oli Jeltsini ajal, kaugel 1998.aaastal.

Nüüd seisab veel ees mingi väga kummaline ja seni veel arusaamatu rahvahääletus, mis peaks kogu asja heaks kiitma. Kas selle hääletuse tulemuses on kahtlusi?

Erilised mängud

Kuna aga Putin kui erioperatsioonide spets armastab käigu pealt hobuseid vahetada ja järsult suunda muuta, siis võib ju mõttega mängida. Et peale seda, kui kogu auväärt publikum on selle sõrmkübaramängu ajal (on üks selline igivana petuskeem) pandud arvama, et tulemuseks on A, siis tegelikult on tulemuseks tüng.

Nii võib sellise, ehkki veidi haiglase fantaasia abil välja mõelda ka selle, et rahva arvamus vormistatakse niimoodi, et Putin saab öelda: „näete meil on demokraatlik riik ja rahvas arvas hoopis naamoodi“. Ning astub seejärel teise paati. Või allveelaeva. Või siis kureparve etteotsa. Noh lihtsalt jällegi selleks, et näidata, kes ikkagi tegelikult mängu juhib ja kes on alfaisane.

Ah et miks on selle loo pealkirjaks „Tereškova nimeline stabiilsus“? Aga lihtsalt sellepärast, et mu heal kamraadil kukkus Tereškova kõneakti peale lõug vastu põrandat. Mitte selle kõne sisu, vaid kõneütleja enda peale. Kamraad nimelt käis Tereškova nimelises lasteaias. Ja see oli ammu. Aga vitaalne daam näe parandab põhiseadust – muuseas täpselt samamoodi nagu ta tegi seda 1977.aastal. Kamraad küsis seepeale: „Aga järsku on siis Gagarin ka elus? Ja Brežnev?“

Aga igatahes lõpetuseks tahan ma tunnustada Venemaa poliit-tehnoloogia gurusid, kes rakendasid Tereškova stabiilsus-vankri ette. Nimelt on Valentina Tereškova üks kuramuse võimas sümbol. Üks neist vähestest asjadest, mille üle kõik nõukogude pärandi kandjad uhked on – see oli ju ikkagi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, kes esimesena kosmose vallutas. Ja kogu maailm vaatas imetlusega Moskva ja punatähese sputniku poole!
---
lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis 

Monday, March 16, 2020

Koroonast antud võim


Kõik uus on hästi unustatud vana. Hetkel erakordsena tajutavas olukorras on tegelikult väga palju kõike seda, mida inimkond on juba varem üle elanud. Ja samas paljutki ka sellist, mis paotab meile tuleviku eesriiet, võimaldades enda jaoks läbi mõelda, mis suunas me seda tulevikku soovime mudida.

Ürgaegadest saadik on inimene üritanud endale luua turvalisuse illusiooni, peites end välismaailma ohtude eest. Veeretades kivi oma koopasuu ette, võis ta küll end mõelda ohutusse, kuid nt varingu korral muutus see turvalukk hoopis surmalõksuks.

Ehitades müüre ümber oma linnade ümber võis küll luua turvalisuse illusiooni ja ühtlasi tekitada võimutunde, kuid tegelikkuses ei päästnud see katkude või näljahädade eest. Kuid ikka ja alati on see olnud üks osa võimumängudest, nö sotsiaalsest lepingust võimulolija ja rahva vahel. See valitseja, kes suutis luua parema turva-illusiooni, sai oma rahva käest ka kõrgemat hinda küsida. Vabaduse hinda.

Väga laias laastus ongi kõik see taandatav kontrolli ja vabaduse kaalupunktiks. Kontrolli kaudu võimu kehtestamine tundub alati hea ja lihtne mõte. Suletud piirid ja kontrolli all olev ühiskond annab turvalisuse illusiooni. Loob näilise turvatunde, jättes kõik muu maailma hädad ja jamad tingliku linnamüüri taha.

Turvalisuse illusioon
Miks ma ütlen illusiooni? Sest ei eksisteeri ei täielikku kontrolli ega täielikk vabadust. Ka kõige rangemas vanglas pole täit kontrolli kõige, kasvõi inimese peas toimuva üle. Ja vabamaiski ühiskonnas allutab ka kõige priiusehimulisem inimene ennast ise mingile rutiinile ehk (enese-)kontrollile.

Hiina, Venemaa ja paradoksaalsel moel ka USA on hetkel liikumas suurema kontrolli poole. Jah, ka seni vabaduse kantsiks peetud USA, kehtestades kaubanduspiiranguid ja ehitades müüritarasid. Ja see viibki meid nüüd ettepoole, suurema pildi poole vaatamiseni.

Praegune koroona-nimeline laine pole ei esimene ega kohe kindlasti mitte viimane. Pandeemiaid on olnud ennem ja kohe kindlasti tuleb hiljemgi. Inimeste, kaupade ja teenuste vabal liikumisel on oma kõrvalmõjud. Globaliseerumisel on oma hind. Üks neist on see, et lisaks pagulastele või muidu ümberasujatele on maailm valla ka viirustele, mis liiguvad alati samm ees ravivõimalustest.

Segastel aegadel ilmuvad alati välja inimesed, kes pakuvad näiliselt lihtsaid lahendeid. Selliseid alfaisase meetmeid stiilis: las need võõrad kärvavad seal turvatara taga. Ja neile kes siin seespool midagi vastu kobisevad, neile anname lihtsalt molli. Või viskame sinnasamma, nende võõraste juurde, riigimüüri taha.

Kontroll vajab kontrolli
Ja need inimesed ei teki nö tühjast õhust, nad on kogu aeg meie ümber. Umbes nagu äädikakärbsed, kes lihtsalt soodsates oludes kiirkorras lagedale ronivad. Mõlemad poolused on meie enda sees, seas ja ümber olemas. Vabadushimuline maailmauurija ja koopasuu ette kivi veeretaja. Ja see on normaalne.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Miks on see meile oluline, mida teevad hiinlased, venelased või minu poolest kasvõi somaallased enda kodus? Seni veel tinglikult vaba maailma kodanikena peame olema ülimalt tähelepanelikud, et kindlustunde pakkumise varjus ei pöörduks kaalukauss vabaduste püsiva piiramise kasuks.

Olen paraku üsna kindel kahes suures tagajärjes, mida toob endaga vajadus tuvastada praeguse nakkusega kokku puutunud inimesi ja nende tervislikku seisundit. Esiteks – veelgi paremad näotuvastusprogrammid ja digiseadmete kaudu kodanike jälitamine. Teiseks aga isikuvabaduste lõplik piiramine läbi kiibistamise. See müüakse turvajänestele meie seas maha imelihtsa valemiga: „te ju tahate teada, kuidas teie laste olukord on!“

Ehk siis peame tegema endast oleneva, et koroonast antud võim ei muutuks püsivaks krooniks võimukandjate peas.

---

lugu ilmus siin

Wednesday, March 11, 2020

Miks eluaegne Putin on hea?

Omamoodi imetabane oli jälgida eilset lavastust Venemaa riigiduumas. Rahvasaadik Tereškova esitas kogu hingest tuleva ja kogu rahva eest kõneleva ettepaneku, et: „Mis me ikka silmakirjatseme, Vladimir Putini jaoks piirangud ei kehti!“ (Aplaus)

Selle järel teatati - kõigi üllatuseks - , et täiesti ootamatult saabub sellele üleskutsele vastama Vladimir Putin ise. Noh niimoodi spontaantselt. Ja saabuski. Ettevalmistatud kõnega, mille ta siis vajalike rõhkudega ja väljapeetud pausidega ka ette kandis. 

Venemaa poliit-satiiriline ventilaator rõkkas rõõmust ja hakkas tootma lademetes iroonilisi ning sarkastilisi meeme, kus võrreldi Putinit Brežneviga jne. 

Mina aga küsisin ühe noore, ent targa grusiini käest: "Kui sina nüüd peaksid olema saatana advokaat, siis mis on head selles, et Putin jätkab ametis?“ Grusiin vastas peale hetkelist vaikust: "Siis me teame jätkuvalt, mis suunas tankitorusid hoida." 

Niisiis, miks on hea, kui Putin end mis-iganes-võttega troonile klammerdab? 

Aga sellepärast, et kui ta ükskõik kui läbinähtava trikiga paneks enda asemel Venemaa formaalseks juhiks kellegi teise, siis leiduks läänes ja vist ka meie enda kodukamaral neid, kes hakkaks õhinal, üksteise kandadel trügides rääkima, et Venemaa on muutunud. Et on vaja maha võtta sanktsioonid. Et on vaja pöörduda tagasi "business as usual- praktika juurde. Eriti nüüd, nii keerulistel aegadel! 

Või ma eksin, mh-ah?
---
lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Alternatiivitu alternatiiv-reaalsus


AK küsis, mina vastasin
---
Mis on Putini plaan? Miks ta seda teeb?
Ei tea. igaüks kes ütleb, et ta teab mis on Putini plaan, kas ajab pehmelt öeldes pada või siis lihtsalt spekuleerib.

Poleks õige öelda, et Putin on kaotanud sideme reaalsusega. Ta lihtsab elab omas reaalsuses, millel puudub tagasiside nö päriseluga, sinna esitatakse alt üles tagasisideme asemel täpselt selliseid andmeid, mida ülevaltpoolt küsitakse.

Ja vat selles Putini reaalsuses pole Putinile alternatiivi, sest ainult tema suudab ellu viia ajaloolise missiooni, milleks on ajaloolise õigluse taastamine, Venemaa suurriikliku rolli taastamine. Selleks on vaja ressursside konsolideerimine, siseriikliku poliitilise elu hoidmine karmi kontrolli all ning välispoliitiline jõunäitamine.

Kas see ongi tema muudatuste lõppeesmärk?
Siin on kaks eesmärki, üks on üldine ja teine isiklik. Üldine ongi selle suur-riikliku rolli taastamine, isiklikult aga ajalooõpikutesse minemine selle rolli taastajana. Täna toimus selle isikliku plaani mõttes rituaalne akt, kui Duumasaadikud piltlikult öeldes viskusid Putini ette kummuli, paludes valitseda jätkuvalt.

Milline võiks olla Putini plaan 16 aastaks?
Selle kohta mul puudub vastus ja vaevalt et ka Putinil endal mingit detailset plaani on. See kontor, millest ta pärineb – KGB – on hea situatiivses reageerimises ja taktikalise mängu mängimises, kuid mitte strateegilises planeerimises.

Kas Venemaad ootab ees mingi stagnatsioon?
Poliitilise süsteemi mõttes on see stagnatsioon juba saabunud, isegi kui siia luuakse mingi uus element Riiginõukogu näol, siis see ei muuda suurt plaani. Majanduslikus mõttes on see stagnatsioon samamoodi ammu kohal, kõik jutud nö naftanõela otsast maharonimisest on osutunud vaid jutuks. Üks väheseid valdkondi kus seda stagnatsiooni on suudetud vältida, on sõjaline, selle näitajaks on kasvõi praegune tegevus Süürias.

Kuidas venelased Putini edasivalitsemise vastu võtavad?
Selle mõõtmiseks puuduvad meil vahendid, usaldusväärset sotsioloogiat harrastavad ainult need struktuurid, millele me ligi ei pääse. Võib aga olla üsna kindel, et suurele osale on Putini jätkamine kui stabiilsuse märk vastuvõetav. Neile, kes sooviks protestida, saab hetkel kõik kraanid hõlpsalt kinni keerata koroona-viiruse vastase eriolukorraga.
---
intervjuu AK'le on järelvaadatav siin

Sunday, March 8, 2020

Разбор полётов: Türgi, Süüria, Venemaa

Kuidas siis juhtus nii, et kaks riiki sõdivad kolmanda riigi - Süüria - pinnal? Olgu et Türgi, kes on naaberriik ja kelle kohalolek on küll halb, aga nö loomulik. Aga mis teeb siin Venemaa?

Mis on 2018.a Sotši kokkulepete sisu, kuskohast tekivad kõik need üks- ja teineteisega sõdivad grupeeringud, mis puutub siia NATO, mis on veel neljanda osapoole ehk Iraani huvid, põgenikud jne

Kõigest sellest rääkisid, nagu ikka, Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuht Artur Aukon. Saadet saab järelkuulata siit.

Friday, March 6, 2020

Krimmi vahejaam


„Venemaa pole kunagi kedagi esimesena rünnanud!“ – see on üks vene uusmütoloogia alustalasid. Tõsi küll, tänu sellele on üsna keeruline usutavalt seletada, kuidas neist sai impeerium, mis aeg-ajalt teatab uhkusega, et on suurima pindalaga riik maailmas.

Nagu igal impeeriumil, nii on ka Venemaal olnud paremaid ja halvemaid aegu, puhkeperioode ja koguni tagasilööke. Maade kogumise aegu ja ka kaotuseid.

Nüüd mil lähenemas on kaks sõjakat aastapäeva – Krimmi kaaperdamise ja nn Suure Võidu oma – on paslik korraks taas mõtestada meie idanaabri käitumis-mustreid.

Sõjast sõjani
Kui eelmine sajand algas Venemaa jaoks kaotustega alates Vene-Jaapani sõjast kuni tsaarivõimu langemiseni, siis sajandi edenedes taastus Venemaa soov laieneda naabrite arvelt.

Nagu Riigikogu hiljutises avalduses ajaloomälu ja ajaloo võltsimise kohta taaskord meelde tuletatakse, siis päästid revanšistliku II Maailmasõja valla üheskoos Venemaa ja Saksamaa, mõlemad lootuses laiendada oma valdusi.

Mõistagi Venemaa tõrjub sääraseid süüdistusi, rääkides sellest, et leppeid Saksamaaga sõlmisid ka teised ning et tegu oli vaid jällegi „kaitsetaktikaga“, sõja alguse edasilükkamisega Venemaa jaoks. Seda võtet kasutas ka Venemaa suursaadik Eestis Aleksander Petrov teledebatis Marko Mihkelsoni ja Trivimi Velliste vastu.

Salasobingud
Samal ajal jättis nii lugupeetav suursaadik kui kahjuks ka oponendid kõrvale kõige olulisema – salaprotokollid, millega jaotasid Saksamaa ja NSVL omavahel Euroopa. Ei ole olemas ilmekamat näidet selle kohta, et „meie võõrast ei taha“ kõlab kui küüniline vale Moskva suust.

Võõraste maade tahtmise himu jätkus mõistagi ka peale NSVL lagunemist. Suurimat geopoliitilist katastroofi, kui tsiteerida Vladimir Putinit. Jupikeste kaupa õnnestus neid ära tassida nii Moldova kui Gruusia küljest. Viimati siis soetati keelatud võtetega Krimm.

Muidugi tuleb tunnistada, et pilt pole ainult ühetine. Venemaa on pidanud tispake ka loovutama. Nt merealasid Beringi väinas või jupikesi Hiinale Amuuri jõe kandis. Kuid see-eest kuulutati muistsete maade—avastajate kombel enda omaks arktiline merepõhi, viies sinna sama kombe kohaselt riigilipuke.

Korduvad käitumismustrid
Kuigi iga maadehaaramise lugu on olnud erinev, on neil ka üks korduv muster. Eriteenistuslik muster. Sihtmärgil tuleb avastada probleem ja seda võimendada. Seejärel sekkuda, kas nö abistajana või amputeerijana.

Venemaa eriteenistuste tegemisi ei maksa üle müstifitseerida. Nad ei ole iga tüli ja jama taga ning enamasti pole nad ka nende konfliktide loojad. Kuid juba olemasolevaid vastuseise oskavad nad kenasti ära kasutada.

Asjakohane on mõistagi tõdeda, et see võte pole mitte Moskvale ainuomane oskusteave, samu võtteid on kasutatud aegade hämarusest enam või vähem edukalt.

Krimmist Süüriani
Kui vaadata praegu Süürias toimuvat ning Venemaa osalust selles, siis ka siin võib tõdeda – Moskva ei algatanud seda sõda, kuid näeb võimalust seda ära kasutada. Nõrgestada selle läbi nii Euroopat kui ka ajades omavahel vaidlema NATO liikmesriike.

Kaheksa aastat enne Krimmi kirjutasin loo „Krimm – Ukraina püssirohutünn“, milles hoiatasin, et Ukraina peab sellega usinasti tegelema. Ukraina ei tegelenud ja juhtus see mis juhtus.

Miks ma nüüd pealkirjasin loo „Krimmi vahejaam“? Aga seetõttu et mina ei tea, et Venemaa käitumismuster oleks muutunud. Kui keegi teab vastupidist, andku palun toimetusele või otse autorile teada.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis 

Thursday, March 5, 2020

Piiritõkke rammimine kui veetilk, milles peegeldub meri


Veetilgas võib peegelduda meri. Üks väike juhtum võib panna meid mõtlema suurelt. Ja mitte kõik selles mõttekäigus ei pruugi meile meeldida.

Eesti piiril juhtus pisike, arusaamatu ja seda tähelepanu tõmbavam sündmus. Sellest murti läbi. Murti läbi sellisel moel, mis paneb tõsiselt kukalt kratsima. Sellest sõideti lihtsalt läbi.

Õnneks polnud tegu relvastatud rünnakuga. Õnneks oli sõitja üksi. Õnneks keegi vahejuhtumis kannatada ei saanud, peale meie peale piirivalve renomee. Õnneks pidas kodanik ise oma auto kinni ja laskis endale kutsuda politsei.

Kahe piiri võrdlus
See oli lihtsalt üks oma eluga ummikusse jooksnud mees, kes otsis sellisel kummalisel moel väljapääsu. Kuid ta võeti kinni ja pandi vangi. Illegaalne piiriületus ju ikkagi. On see õiguspärane ja õiglane käitumine? Ilmselt küll, või mis?

Nüüd nihkume mõned tuhanded kilomeetrid lõuna poole ühele teisele piirile. Ütleme näiteks Türgi-Kreeka piirile. Ka sellest üritatakse läbi murda. Korduvalt, massiliselt ja tihti edukalt. Samamoodi oma eluga ummikusse jooksnud inimesed.

Nüüd esitagem üks lihtne küsimus – milles on erinevus? Miks Narva piiripunkti rammija kinnipidamine ja vanglasse mõistmine on õiguspärane? Kus on inimõiguslaste silmad?

Või siis teistpidi – kas Kreekal, Bugaarial või minu poolest kasvõi Türgil pole õigust samamoodi oma piiri kaitsta? Võtta kinni kõik illegaalsed piiriületajad ja panna nad vanglasse?

Õigustatud ootused
Ma tean, et igasugune võrdlus on alati kohmakas ja eksitav. Aga paremat instrumenti meil ka pole. Juhul kui me lähtume põhimõtetest, siis need peavad alati olema ühetaolised, mitte olude tuule käes kõlkuvad.

Ma tean, et me elame vastuolude maailmas. Rahvaste enesemääramise õigus versus territoriaalse terviklikkuse põhimõte. Sõnavabadus versus vaenuliku info levitamise piiramise õigus. Eneseteostus versus korrakaitse. Õigus versus õiglus.

Ma tean, et seadused ei saa olla alati jäigad ja iga juhtumit tuleb vaadelda eraldi. Aga kehtida võiks vähemalt mõni lihtne põhimõte. Ära tee teistele seda mida sa ei taha et tehtaks sulle. Ja vastupidi – kui sa tahad, et teised teeks midagi, siis käitu ise vastavalt sellele.

Kas piir peab pidama?
Kui me tahame, et nt Türgi hoiaks oma piirid kinni ja tegeleks juba riiki sattunud põgenikega oma territooriumil, siis peame me ise sama tegema. Pidama oma piirid kinni ja tegelema juba siia sisse murdnud võõrastega seaduse kohaselt.

Aga sama hästi ka vastupidi. Kui me tahame, et meile kehtiks vaba liikumise ja parema elu otsimise õigus, siis peame seda tunnustama ka teiste õigusena.

Kumb põhimõte on tähtsam: kas inimese individuaalne õigus otsida endale ja oma lastele paremat tulevikku või riigi kollektiivne õigus ennast kaitsta vastavalt üheskoos kehtestatud seadustele? Mul ei ole sellele ühest ja ammendavat vastust.

Aga lõpetuseks räägin ühe loo. Ühest küljest lustaka ja teisest küljest mõtlemapaneva. Hiljuti peeti Venemaa-Eesti piiri lähedal Petseris kinni üks aafriklane, kes olla kohalike käest pärinud, et kuidas paremini üle piiri saada. Kõlab totakalt? Aga nüüd mõelge, seesama mees oli ennem ületanud päris mitmeid riigipiire, kus see käitumismuster oli järelikult toiminud.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Sunday, March 1, 2020

Venemaa ja Türgi: paradoksaalsed partnerid


Kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, siis Venemaa ja Türgi on selles konfliktis kummalised partnerid. Türgi, santažeerides Euroopat põgenike lainega, teostab omamoodi kättemaksu EL'le liikmelisus-staatuse mitte-andmise eest.

Venemaa aga omalt poolt, lükates konfliktile hagu alla, toodab seda põgenike lainet. See, et olukord tekitab ühtlasi ka pingeid NATO's, on Venemaa jaoks meeldiv lisaboonus.
---
uudislõik järelevaadatav siit

Monday, February 24, 2020

Vene-Valgevene sasipuntrast

Venemaa ja Valgevene liitriigi moodustamise idee on nüüd juba üle 20 aasta vana, aga asja pole tast siiani saanud. Mis on asjade hetkeseis ja mis takistab edenemist, sellest sai arutatud Välismääraja 23.veeb saates.

Stuudios saatejuht Hannes Hanso, jutulindudeks Rein Oidekivi ja Karmo Tüür.
---
pilt võetud siit

Friday, February 7, 2020

Разбор полётов: Palestiina "rahuplaan"


Palestiina-Iisraeli konflikt on formaalselt sama vana kui Iisraeli riik. Või noh nii umbes kaks tuhat aastat vanem, ulatudes oma juurtega piiblilugude aegadesse. Või siis lihtsalt osa kõigist neist konfliktidest, mis on selles kandis pulbitsenud inimasustuse tekkest alates.


Ja nüüd tuli välja Donald Trump omanimelise rahuplaaniga. "Sajandi tehinguga", nagu ta ütleb. Oeh.

Igatahes sai sel teemal räägitud koos saatejuhi Artur Aukoni ja diplomaat Harri Tiidoga. Saadet saab järelkuulata siit.
---
PS - see konflikt on vanem isegi kui Harri Tiido!

Tuesday, February 4, 2020

Kobarsõda


Alustuseks väidan midagi, mis ajab ilmselt üllatusest silmad kuklasse, seejärel aga seletan, mida ma selle väitega silmas pean. Tõsimeelsed inimesed, eriti ajaloolased, võiksid siinkohal lugemise lõpetada.

Algne väide – Teist Maailmasõda pole olemas. Pole olemas selle lihtsas, lineaarselt mõistetavas mõttes. Lineaarne sõda toimub A ja B vahel kindla eesmärgi saavutamiseks, algab sõja kuulutamisest ja lõppeb rahu sõlmimisega koos kindlalt fikseeritud tulemusega.

Päris elus toimub enamasti rida sündmusi, mis ei allu pahatihti juhtimisele ega ka loogikale, kuid mida hiljem ajaloolased hakkavad nimetama ühe või teise nimega, muutmaks seda segapudru kuidagigi hoomatavaks. Mis aga tähendab, et nad kirjutavad ajalugu ümber. Vastavalt enda nägemusele või tellimusele.

Ajaloomullid
Populaarses ajalookäsitluses Teise Maailmasõja nime all tuntud sündmuste jada on vaid väga suurte mööndustega mahutatav selle eelpool toodud lineaarse loogika sisse. Tegelikkuses sobiks toimunu kirjeldamiseks pigem termin „kobarsõda“, kus erinevatel ajahetkedel sattus või sekkus sõtta väga erinevaid osapooli.

Oluline seejuures on näha, kuidas üldtundtud Teise Maailmasõja nimelise mulli sisse ja juurde saab joonistada erinevaid väiksemaid mulle. Nii näiteks on Venemaa kirjutanud valmis endale sobiva mulli nimega „Suur Isamaasõda“. Selles mullis on olemas suhteliselt selge ja lihtne mõttekäik – halb Saksamaa tungis kallale süütule Nõukogude Liidule, kes lõi aga vaenlase tagasi ning on seetõttu hea.

Kuna selle ajaloo-versiooni kohaselt on NSVL poolt peetud sõda õiglane kaitsesõda, siis on ka kõik selle sõja tulemusena kaaperdatud varad ja territooriumid õiguspäraselt Venemaale kuuluvad. Igasugune katse isegi küsida, et kas „ametlik“ ajalookirjutis on ikka tegelikkusele vastav, saab kimeda vastulöögi. Kõige vähemalt süüdistuse katses ajalugu ümber kirjutada, raskemalt kujul aga fašismi õigustamises.

Seletus, et tegelikkuses polnud tegu kurja ja hea, fašistliku Saksamaa ja kommunistliku NSVL kokkupõrkega, vaid kahe sotsialistliku režiimi ühise kuriteoga, ajab ilmselt paljudel juhtmed sassi. Vastulöök saab olema aga seda karmisõnalisem.

Ümberkirjutamise hädavajalikkus
Et nüüd aga ei jääks mulje, et tegemist on järjekordse russofoobse sonimisega, lisan siia üldistuse – see kõik eelpoolkirjeldatu pole ainult Venemaale omane käitumine. Iga riiklik moodustis on tegelenud ajaloo ümberkirjutamisega enda riiklike alusmüütide kinnistamiseks.

Taolise ajalookirjutamise näiteid pole vaja kaugelt otsida. Soome Talvesõda pole selles mõttes parem ega halvem näide – ka see on vaid üks osake Teise Maailmasõja nimelisest kobarsõjast. Ehk siis suuremast sõjalisest mullist, mille sees ja juures toimus palju väiksemaid sõdu, milles osalejad tõenäoliselt sel hetkel mitte kuidagi ei adunud, millise sõja nime saab see hiljem kandma.

Ja et asja veelgi lähedasemaks-mõistetavamaks (ning ühtlasi vaieldavamaks) ajada, väidan et ega ka Eesti pole siinkohal erand. Meie oleme endale valmis kirjutanud Vabadussõja nimelise loo, mis tegelikkuses on aga üks osa Esimese Maailmasõja nimelisest kobrutusest. Ja paljude meelest on I ja II MS osad ühest ja sellest-samast kobarast.

Lõpuks aga – miks see kõik on hetkel oluline? Aga sellepärast et lähenemas on 9.mai, raskelt ideoloogiliselt laetud ajaloo-versiooni sümbol. Ning juhul kui me võtame seda tähistada, siis teatame, et oleme osa sellest sümbol-ruumist. Koos kõige sellest tulenevaga.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, January 30, 2020

Venemaa kaitseb oma lugu


See pole Venemaa erijuhtum, iga riik ja rahvas vajab oma alusmüüti. Praegune Venemaa on selleks valinud nn Suure Isamaasõja ehk siis endale sobiva jupikese Teisest Maailmasõjast.


Miks seda vaja on? Üks väga lihtne näide - ilma II Maailmasõja kontekstita oleks väga keeruline ära seletada, et miks peaks Venemaa külge kuuluma nii Kaliningrad kui Kuriilid.

Ja mis veel olulisem, Moskva peab näitama, et tegu on nö õiglase sõjaga, kus Venemaa on korraga nii kallaletungi ohver kui Euroopa vabastaja. Sest niipea kui ta peaks tunnistama, et oli ise sõja lõkkelepuhuja, niipea kuuluks vaidlustamisele ka kõik selle sõja tulemused. Minimaalselt avataks uks kõikvõimalikele kahjunõuetele, maksimaalselt aga ...

Sel teemal AK'le antud intervjuust näeb lühikest sutsakat ka siit. (Pealkirjas viidatu ajaloolane on samas lõigus esinenud Meelis Maripuu)

Tuesday, January 28, 2020

Super-Putin

Venemaa poliitilisel põllul pole hetkel mitte kedagi olulist peale Vladimir Putini. Mitte. Kedagi. Punkt.

Mõtlesin sellest kirjutada terve pikema leheloo, kuid kogu asi taandubki sellele esimesele lausele. Homme möödub kaks nädalat on sellest hetkest (15.jaanuar), kui Venemaa praegune president tõestas, et Kremli selles tornis, kus istub tema, pole mitte kedagi peale tema.

Kõik need Venemaa vägevad ja lugupeetavad allusid välise aplausi ja sisemise vaikse ohke saatel ühe mehe tahtele. Nad kõik asuvad umbes kolm korrust allpool, kõrvalhoonetes. Nende arvamusel pole tähtsust.

Jah võib-olla kunagi hiljem selgub, et konstitutsioonimuudatused loovad uue poliitilise süsteemi, milles hakkavad olema olulised ka mingid institutsioonid ja nendes võtmekohtades töötavad inimesed. Kuid hetkel on kõik see tulevik. Teadmata ja sõltuv ühest mehest.
---
pilt võetud siit

Friday, January 24, 2020

Putiniaana jätkub

Kas teie teadsite, et Postimehel on olemas ka oma taskuhääling? Aga näe on! Või õigemini - kuule, on! :)

Igatahes - siit on võimalik järelkuulata u 35 min pikkust salvestist, teemaks ikka see saag, mille Vladimir Putin 15.jaanuaril käia tõmbas ning mille järellainetused veel pikalt üle Venemaa veerevad.

Küsijaks Margus Parts.

Tuesday, January 21, 2020

Venemaa võimumängust Välisilmas


Vladimir Putin on suutnud külvata väga korraliku kaose, mis kajab vastu ka Venemaa enda analüütikute ja reakodanike peades. Anton Aleksejev käis asja uurimas Moskvas, meie Astrid Kanneliga proovisime toimuvat lahata Tallinna stuudios.

Lugu saab järelvaadata siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis.

Sunday, January 19, 2020

Putini poolt liikumalükatud lumepallist ...


Putini poolt liikumalükatud lumepallist sai räägitud ka Kanal2 Reporterile.  Tõsi küll, u 25 minutisest mustast materjalist tegid nad u 5 minutise loo, keskendudes kõige negatiivsemale variandile - võimalikule sõjale.

Jah tõepoolest, seda varianti on nüüd juba mitmed vene enda analüütikud toonud välja kui ühte võimalust. Aga mina käsitleks seda ikka veel kui psühholoogilise manipuleerimise katsena, Lääne survestamisena, näidates kõige rängemat stsenaariumit kui võimalikku kolli. Nö kauplemisläbirääkimise musta võtet, et "mis saab siis kui te ei tee nii nagu mina tahan"

---

ilmunud lõiku saab näha siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, January 18, 2020

Krimm-2 ehk Venemaa lahtisidumine


Vladimir Putin armastab teha nö suurt poliitikat, midagi sellist, mida keegi ei oodanud ning millest seejärel kõik ärevalt rääkima asuvad. Neil hetkedel ta naudib enda KGB-koolituse vilju, seda kuidas ta on läbi viinud mingi erioperatsiooni niimoodi, et ülejäänud seltskond ei saanud arugi, kuhu neid juhiti.

Seekord õnnestus tal see kohe topelt-raksatusega. Esiteks pöördumine riigi ja rahva poole, milles ta kuulutas välja konstitutsioonilise reformi. Teiseks Medvedevi valitsuse errusaatmine, mis vallandas tõelise spekulatsioonide tormi.

Õhtuseid Venemaa uudiseid ja jutusaateid vaadates oli tunne, nagu oleks sattunud segipaisatud sipelgapessa. Kõik olid täis patriootilist õhinat ja demonstreerisid valmisolekut innukalt jooksma hakata, kuid seni pole veel selge, et mis suunas ja miks. Aga õhinat peab näitama, et tõestada enda vajalikkust.

Kahekordne populism
Populismil on kaks tähendust. Tavamõistes on selleks kõikvõimalike katteta lubaduste jagamine, kõigile millegi hea lubamine. Akadeemilises mõttes on selleks tees, et rahvas (populus) on tark, hea ja õiglane ning talle tuleb otsustusõigus tagasi anda. Lasta rahval otsustada ning see otsus on ülimuslik kõige, ka seaduste ja normide suhtes.

Vladimir Putini seekordses kõnes oli mõlemat ja kuhjaga. Esiteks lubati piiramatult pappi, korraga ja kõigile: lastele ja emadele, arstidele ja õpetajatele, ilma näitamata, et kuskohast see raha võetakse. Jagada presidendi võimu kõigiga, ilma loobumata tugeva presidentaalse riigi ideest.

Teiseks lubas ta kõik muudatused panna rahvahääletusele. Sest rahvas teab, mida on vaja. Sest rahva huvid on ülimuslikud. Venemaa riigi ja tema elanike huvid on lahutamatud ja neid mõlemaid seob üks raskestitõlgitav termin, mida ta kasutas korduvalt: „velitšije“ (suurus, hiilgus, suursugusus).

Lahtisidumine rahvusvahelisest õigusest
Üks keskne mõiste, mida Putin ohtralt kasutas enne ja eriti nüüdses kõnes, oli suveräänsus. Suveräänsus ja rahva tahe. Kuidas need kaks asja siis kokku kõlavad? Aga väga lihtsalt – kui rahvusvaheline õigus, tavad ja normid lähevad vastuollu Venemaa rahvuslik-riiklike huvidega, siis on kannatajaks esimene. Ning Moskva isegi ei kavatse vabandada, sest rahvas tahtis nii!

Rahva tahe õigustas Krimmi kaaperdamist. Rahvusvaheline üldsus paneb seda pahaks ja ei tunnusta tulemust? Ja mis siis? Kreml nimetab seda kõiki mängureegleid rikkunud tsirkust referendumiks ja asi vask, köhige palju tahate!

Rahva tahtega kiidetakse heaks ükskõik missugused muudatused Venemaa põhiseaduse teemal. Sh sellesama põhiseaduse enda vastase muudatuse, et Venemaa ei allu rahvusvahelisele õigusele siis ja niipalju, kui seda vaja. Kavatsete seda ka pahaks panna? Aga palun! Kasvõi kolm korda!

Ja kui vaja, siis liidab Venemaa rahvas enda otsusega enda külge mille iganes, olgu selleks nt Valgevene või Vanuatu. Sest et vaata kui rahvusvahelise õiguse ja rahva tahte suusad lähevad risti, siis jääb õigus Venemaa rahvale. Suveräänsele ja targalt õige otsuseni juhitud rahvale.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, January 17, 2020

Putini vangerdustest AK's

Vladimir Putin võtab endaga kaasa kuhu iganes ümber asudes selle teemade bloki, mis on tema jaoks huvitav ja nauditav - see on suured geopoliitilised mängud, julgeoleku-temaatika selle sõna kõige laiemas mõttes.

Intervjuu järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, January 16, 2020

Medvedevi tagasiastumine kui sügavalt sümboolne akt


Vladimir Putini suurte muudatuste lubaduste kõne sai omamoodi rasvase hüüumärgi. Joonimaks alla seda, et muudatustega on tõsi taga ja nüüd kohe ning kõik hakkab olema teistmoodi, astus tagasi ka senine ametis olnud valitsus. Mitte et sellest valitsuse jätkamisest või mitte-jätkamisest oleks midagi tegelikult sõltunud.


Seitsmestele uudistele antud usutlst saab järelvvaadata siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis.