Monday, February 24, 2020

Vene-Valgevene sasipuntrast

Venemaa ja Valgevene liitriigi moodustamise idee on nüüd juba üle 20 aasta vana, aga asja pole tast siiani saanud. Mis on asjade hetkeseis ja mis takistab edenemist, sellest sai arutatud Välismääraja 23.veeb saates.

Stuudios saatejuht Hannes Hanso, jutulindudeks Rein Oidekivi ja Karmo Tüür.
---
pilt võetud siit

Friday, February 7, 2020

Разбор полётов: Palestiina "rahuplaan"


Palestiina-Iisraeli konflikt on formaalselt sama vana kui Iisraeli riik. Või noh nii umbes kaks tuhat aastat vanem, ulatudes oma juurtega piiblilugude aegadesse. Või siis lihtsalt osa kõigist neist konfliktidest, mis on selles kandis pulbitsenud inimasustuse tekkest alates.


Ja nüüd tuli välja Donald Trump omanimelise rahuplaaniga. "Sajandi tehinguga", nagu ta ütleb. Oeh.

Igatahes sai sel teemal räägitud koos saatejuhi Artur Aukoni ja diplomaat Harri Tiidoga. Saadet saab järelkuulata siit.
---
PS - see konflikt on vanem isegi kui Harri Tiido!

Tuesday, February 4, 2020

Kobarsõda


Alustuseks väidan midagi, mis ajab ilmselt üllatusest silmad kuklasse, seejärel aga seletan, mida ma selle väitega silmas pean. Tõsimeelsed inimesed, eriti ajaloolased, võiksid siinkohal lugemise lõpetada.

Algne väide – Teist Maailmasõda pole olemas. Pole olemas selle lihtsas, lineaarselt mõistetavas mõttes. Lineaarne sõda toimub A ja B vahel kindla eesmärgi saavutamiseks, algab sõja kuulutamisest ja lõppeb rahu sõlmimisega koos kindlalt fikseeritud tulemusega.

Päris elus toimub enamasti rida sündmusi, mis ei allu pahatihti juhtimisele ega ka loogikale, kuid mida hiljem ajaloolased hakkavad nimetama ühe või teise nimega, muutmaks seda segapudru kuidagigi hoomatavaks. Mis aga tähendab, et nad kirjutavad ajalugu ümber. Vastavalt enda nägemusele või tellimusele.

Ajaloomullid
Populaarses ajalookäsitluses Teise Maailmasõja nime all tuntud sündmuste jada on vaid väga suurte mööndustega mahutatav selle eelpool toodud lineaarse loogika sisse. Tegelikkuses sobiks toimunu kirjeldamiseks pigem termin „kobarsõda“, kus erinevatel ajahetkedel sattus või sekkus sõtta väga erinevaid osapooli.

Oluline seejuures on näha, kuidas üldtundtud Teise Maailmasõja nimelise mulli sisse ja juurde saab joonistada erinevaid väiksemaid mulle. Nii näiteks on Venemaa kirjutanud valmis endale sobiva mulli nimega „Suur Isamaasõda“. Selles mullis on olemas suhteliselt selge ja lihtne mõttekäik – halb Saksamaa tungis kallale süütule Nõukogude Liidule, kes lõi aga vaenlase tagasi ning on seetõttu hea.

Kuna selle ajaloo-versiooni kohaselt on NSVL poolt peetud sõda õiglane kaitsesõda, siis on ka kõik selle sõja tulemusena kaaperdatud varad ja territooriumid õiguspäraselt Venemaale kuuluvad. Igasugune katse isegi küsida, et kas „ametlik“ ajalookirjutis on ikka tegelikkusele vastav, saab kimeda vastulöögi. Kõige vähemalt süüdistuse katses ajalugu ümber kirjutada, raskemalt kujul aga fašismi õigustamises.

Seletus, et tegelikkuses polnud tegu kurja ja hea, fašistliku Saksamaa ja kommunistliku NSVL kokkupõrkega, vaid kahe sotsialistliku režiimi ühise kuriteoga, ajab ilmselt paljudel juhtmed sassi. Vastulöök saab olema aga seda karmisõnalisem.

Ümberkirjutamise hädavajalikkus
Et nüüd aga ei jääks mulje, et tegemist on järjekordse russofoobse sonimisega, lisan siia üldistuse – see kõik eelpoolkirjeldatu pole ainult Venemaale omane käitumine. Iga riiklik moodustis on tegelenud ajaloo ümberkirjutamisega enda riiklike alusmüütide kinnistamiseks.

Taolise ajalookirjutamise näiteid pole vaja kaugelt otsida. Soome Talvesõda pole selles mõttes parem ega halvem näide – ka see on vaid üks osake Teise Maailmasõja nimelisest kobarsõjast. Ehk siis suuremast sõjalisest mullist, mille sees ja juures toimus palju väiksemaid sõdu, milles osalejad tõenäoliselt sel hetkel mitte kuidagi ei adunud, millise sõja nime saab see hiljem kandma.

Ja et asja veelgi lähedasemaks-mõistetavamaks (ning ühtlasi vaieldavamaks) ajada, väidan et ega ka Eesti pole siinkohal erand. Meie oleme endale valmis kirjutanud Vabadussõja nimelise loo, mis tegelikkuses on aga üks osa Esimese Maailmasõja nimelisest kobrutusest. Ja paljude meelest on I ja II MS osad ühest ja sellest-samast kobarast.

Lõpuks aga – miks see kõik on hetkel oluline? Aga sellepärast et lähenemas on 9.mai, raskelt ideoloogiliselt laetud ajaloo-versiooni sümbol. Ning juhul kui me võtame seda tähistada, siis teatame, et oleme osa sellest sümbol-ruumist. Koos kõige sellest tulenevaga.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, January 30, 2020

Venemaa kaitseb oma lugu


See pole Venemaa erijuhtum, iga riik ja rahvas vajab oma alusmüüti. Praegune Venemaa on selleks valinud nn Suure Isamaasõja ehk siis endale sobiva jupikese Teisest Maailmasõjast.


Miks seda vaja on? Üks väga lihtne näide - ilma II Maailmasõja kontekstita oleks väga keeruline ära seletada, et miks peaks Venemaa külge kuuluma nii Kaliningrad kui Kuriilid.

Ja mis veel olulisem, Moskva peab näitama, et tegu on nö õiglase sõjaga, kus Venemaa on korraga nii kallaletungi ohver kui Euroopa vabastaja. Sest niipea kui ta peaks tunnistama, et oli ise sõja lõkkelepuhuja, niipea kuuluks vaidlustamisele ka kõik selle sõja tulemused. Minimaalselt avataks uks kõikvõimalikele kahjunõuetele, maksimaalselt aga ...

Sel teemal AK'le antud intervjuust näeb lühikest sutsakat ka siit. (Pealkirjas viidatu ajaloolane on samas lõigus esinenud Meelis Maripuu)

Tuesday, January 28, 2020

Super-Putin

Venemaa poliitilisel põllul pole hetkel mitte kedagi olulist peale Vladimir Putini. Mitte. Kedagi. Punkt.

Mõtlesin sellest kirjutada terve pikema leheloo, kuid kogu asi taandubki sellele esimesele lausele. Homme möödub kaks nädalat on sellest hetkest (15.jaanuar), kui Venemaa praegune president tõestas, et Kremli selles tornis, kus istub tema, pole mitte kedagi peale tema.

Kõik need Venemaa vägevad ja lugupeetavad allusid välise aplausi ja sisemise vaikse ohke saatel ühe mehe tahtele. Nad kõik asuvad umbes kolm korrust allpool, kõrvalhoonetes. Nende arvamusel pole tähtsust.

Jah võib-olla kunagi hiljem selgub, et konstitutsioonimuudatused loovad uue poliitilise süsteemi, milles hakkavad olema olulised ka mingid institutsioonid ja nendes võtmekohtades töötavad inimesed. Kuid hetkel on kõik see tulevik. Teadmata ja sõltuv ühest mehest.
---
pilt võetud siit

Friday, January 24, 2020

Putiniaana jätkub

Kas teie teadsite, et Postimehel on olemas ka oma taskuhääling? Aga näe on! Või õigemini - kuule, on! :)

Igatahes - siit on võimalik järelkuulata u 35 min pikkust salvestist, teemaks ikka see saag, mille Vladimir Putin 15.jaanuaril käia tõmbas ning mille järellainetused veel pikalt üle Venemaa veerevad.

Küsijaks Margus Parts.

Tuesday, January 21, 2020

Venemaa võimumängust Välisilmas


Vladimir Putin on suutnud külvata väga korraliku kaose, mis kajab vastu ka Venemaa enda analüütikute ja reakodanike peades. Anton Aleksejev käis asja uurimas Moskvas, meie Astrid Kanneliga proovisime toimuvat lahata Tallinna stuudios.

Lugu saab järelvaadata siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis.

Sunday, January 19, 2020

Putini poolt liikumalükatud lumepallist ...


Putini poolt liikumalükatud lumepallist sai räägitud ka Kanal2 Reporterile.  Tõsi küll, u 25 minutisest mustast materjalist tegid nad u 5 minutise loo, keskendudes kõige negatiivsemale variandile - võimalikule sõjale.

Jah tõepoolest, seda varianti on nüüd juba mitmed vene enda analüütikud toonud välja kui ühte võimalust. Aga mina käsitleks seda ikka veel kui psühholoogilise manipuleerimise katsena, Lääne survestamisena, näidates kõige rängemat stsenaariumit kui võimalikku kolli. Nö kauplemisläbirääkimise musta võtet, et "mis saab siis kui te ei tee nii nagu mina tahan"

---

ilmunud lõiku saab näha siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, January 18, 2020

Krimm-2 ehk Venemaa lahtisidumine


Vladimir Putin armastab teha nö suurt poliitikat, midagi sellist, mida keegi ei oodanud ning millest seejärel kõik ärevalt rääkima asuvad. Neil hetkedel ta naudib enda KGB-koolituse vilju, seda kuidas ta on läbi viinud mingi erioperatsiooni niimoodi, et ülejäänud seltskond ei saanud arugi, kuhu neid juhiti.

Seekord õnnestus tal see kohe topelt-raksatusega. Esiteks pöördumine riigi ja rahva poole, milles ta kuulutas välja konstitutsioonilise reformi. Teiseks Medvedevi valitsuse errusaatmine, mis vallandas tõelise spekulatsioonide tormi.

Õhtuseid Venemaa uudiseid ja jutusaateid vaadates oli tunne, nagu oleks sattunud segipaisatud sipelgapessa. Kõik olid täis patriootilist õhinat ja demonstreerisid valmisolekut innukalt jooksma hakata, kuid seni pole veel selge, et mis suunas ja miks. Aga õhinat peab näitama, et tõestada enda vajalikkust.

Kahekordne populism
Populismil on kaks tähendust. Tavamõistes on selleks kõikvõimalike katteta lubaduste jagamine, kõigile millegi hea lubamine. Akadeemilises mõttes on selleks tees, et rahvas (populus) on tark, hea ja õiglane ning talle tuleb otsustusõigus tagasi anda. Lasta rahval otsustada ning see otsus on ülimuslik kõige, ka seaduste ja normide suhtes.

Vladimir Putini seekordses kõnes oli mõlemat ja kuhjaga. Esiteks lubati piiramatult pappi, korraga ja kõigile: lastele ja emadele, arstidele ja õpetajatele, ilma näitamata, et kuskohast see raha võetakse. Jagada presidendi võimu kõigiga, ilma loobumata tugeva presidentaalse riigi ideest.

Teiseks lubas ta kõik muudatused panna rahvahääletusele. Sest rahvas teab, mida on vaja. Sest rahva huvid on ülimuslikud. Venemaa riigi ja tema elanike huvid on lahutamatud ja neid mõlemaid seob üks raskestitõlgitav termin, mida ta kasutas korduvalt: „velitšije“ (suurus, hiilgus, suursugusus).

Lahtisidumine rahvusvahelisest õigusest
Üks keskne mõiste, mida Putin ohtralt kasutas enne ja eriti nüüdses kõnes, oli suveräänsus. Suveräänsus ja rahva tahe. Kuidas need kaks asja siis kokku kõlavad? Aga väga lihtsalt – kui rahvusvaheline õigus, tavad ja normid lähevad vastuollu Venemaa rahvuslik-riiklike huvidega, siis on kannatajaks esimene. Ning Moskva isegi ei kavatse vabandada, sest rahvas tahtis nii!

Rahva tahe õigustas Krimmi kaaperdamist. Rahvusvaheline üldsus paneb seda pahaks ja ei tunnusta tulemust? Ja mis siis? Kreml nimetab seda kõiki mängureegleid rikkunud tsirkust referendumiks ja asi vask, köhige palju tahate!

Rahva tahtega kiidetakse heaks ükskõik missugused muudatused Venemaa põhiseaduse teemal. Sh sellesama põhiseaduse enda vastase muudatuse, et Venemaa ei allu rahvusvahelisele õigusele siis ja niipalju, kui seda vaja. Kavatsete seda ka pahaks panna? Aga palun! Kasvõi kolm korda!

Ja kui vaja, siis liidab Venemaa rahvas enda otsusega enda külge mille iganes, olgu selleks nt Valgevene või Vanuatu. Sest et vaata kui rahvusvahelise õiguse ja rahva tahte suusad lähevad risti, siis jääb õigus Venemaa rahvale. Suveräänsele ja targalt õige otsuseni juhitud rahvale.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, January 17, 2020

Putini vangerdustest AK's

Vladimir Putin võtab endaga kaasa kuhu iganes ümber asudes selle teemade bloki, mis on tema jaoks huvitav ja nauditav - see on suured geopoliitilised mängud, julgeoleku-temaatika selle sõna kõige laiemas mõttes.

Intervjuu järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, January 16, 2020

Medvedevi tagasiastumine kui sügavalt sümboolne akt


Vladimir Putini suurte muudatuste lubaduste kõne sai omamoodi rasvase hüüumärgi. Joonimaks alla seda, et muudatustega on tõsi taga ja nüüd kohe ning kõik hakkab olema teistmoodi, astus tagasi ka senine ametis olnud valitsus. Mitte et sellest valitsuse jätkamisest või mitte-jätkamisest oleks midagi tegelikult sõltunud.


Seitsmestele uudistele antud usutlst saab järelvvaadata siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis.

Sunday, January 12, 2020

Разбор полётов: Iraani gambiit


Selle aasta esimeses saates tuli jutuks Iraan ja laiemalt Lähis-Ida piirkond. USA poolt tapetud Iraani kindral Suleimani oli omamoodi võtmeisikuks Iraani mõjuvõimu laiendamisel kogu regioonile.


Ehkki kindlasti selle ühe mehe tapmisega ei kao ei pika-ajalised pinged ega huvid kuhugi, annab taoline sündmus kõneainet sõna otseses mõttes kogu maailmale. Andsime oma panuse ka meie. Stuudios oli saatejuht Artur Aukon, diplomaat Harri Tiido ja politoloog Karmo Tüür

Saadet saab järekuulata siit

Saturday, January 11, 2020

Kohutav stabiilsus


Eks ole ju hämmastav, et Lähis-Idas tapeti inimene? Ja oh kui ootamatu, et toimuvad rüselused tänavatel, põlevad masinad ja plahvatavad pommid! Selleks ei pea olema vana kui Metuusala, et mäletada pidevalt taaspuhkevaid sõdasid ja muid väiksemaid konflikte selles piirkonnas.

Seega iseenesest pole ühe kindrali hukkumises mitte midagi uut. Eri auastmes ja seisuses inimesi on selles kandis tapetud sellest ajast saadik, kui inimloom nood alad asustas. See, et naaber üleaedsega kakleb ja vahepeal ka suurtel kiirustel ja hulgakaupa sõjaga kallale tungib, pole ju mingit üllatust.

Tõsi küll, muutunud on see, et kui enamasti käib taplus kohalike asukate vahel, siis nüüd sekkub asjasse ka seltskond, kes asub suisa teisel pool maakera. Ja teeb seda säherduste tehniliste vahenditega, et kohapealsete kaklejate nui ei ulata sama kaugele ja samaväärselt vastu virutama. Ning see kõlab ebaõiglaselt, eks ole?

Paradoksaalse stabiilsuse märgina mõjub ka see, kuivõrd kohalikud eiravad enamikke kaugelt peale surutud mängureegleid. Selle kandi riigipiirid on ju joonistatud meretaguste meeste poolt, mitte lähtudes kohalike huvidest, vaid pigem kodeerides piirkonda sisse jamade jätkumise ... et siis ise vajalikul hetkel ja määral sekkuda.

Mõelge hetkeks selle poliit-geograafilise kompoti peale. Iraani sõjapealik tapeti Iraagis, kuskohast too korraldas sõjategevust Süürias, Jeemenis ja veel pagan teab kui mitmes riigis. Noh umbes nagu Saksamaa eriteenistuse juht toimetaks Prantsusmaal, korraldades sealt lahingtegevust Inglismaa vastu. Kõlab jaburalt? Aga näe Lähis-Idas ei kõla! Need riigipiirid on kohapeal suuresti fiktsioon.

Selle fiktsiooni illusoorsust iseloomustab kasvõi seesama elajalikult kurikuulus nn Islamiriik, mille vastu hukkunud kindral sõdis. Täpselt samamoodi nagu eelnevad ja järgnevad usulippude alla varjuvad võrgustikud, kes oma riigipiire ületavat verist äri ajavad, pakkudes terroriteenust neile, kes rohkem maksavad. Ja mitte ainult usulippude all, vaid tinglikult ka täiesti regioonivälised palgasõdurite armeed, sh Venemaalt pärit nn Wagneri rühmitus.

Jah ma kasutasin teadlikult sõna „järgnevad“, sest ka selles väljendus koletuslik stabiilsus. Isegi kui hetkel oluline mustalipuline võrgustik maha surutakse, võib raudkindlalt ette ennustada järgmiste tekkimist. Värbamisbaas on lai, noori isaseid leidub lademes, kellel pole midagi targemat teha kui mõõduka tasu eest võtta ühte kätte relv ja teise suvaline lipp, mis parasjagu popp on.

Viimase paradoksina toon aga välja selle, et Iraani sõjapealiku mahanottimine USA poolt on samamoodi stabiilsuse märk. See näitab, et USA on valmis selles piirkonnas jätkuvalt olema ülem-politseinik, jättes endale vabaduse mängurikkujaid karistada.

Juhul kui see politseinik näitaks soovi piirkonnast lahkuda, hakkaksid kohalikud seltskonnad koheselt võimaluste akent haistes omaenda mängureegleid kehtestama ja üksteisele oma kõvadust tõestama. Nii et alternatiiv praegusele vere- ja püssirohulõhnalisele stabiilsusele oleks veelgi hullemini lõhnav ja lõhkev.

Kohutav stabiilsus, kas pole?

---

lugu ilmus siin

Thursday, January 2, 2020

Putini tõus ja hääbumine


Poliit-tehnoloogiline projekt nimega Vladimir Putin on olnud päris edukas, kuid selle aeg on läbi saamas.

Igasugust võimukandjat kaunistavad kaks omadust: esiteks kui nad pole tahtnud seda võimu ja teiseks kui nad ei hoia võimust kinni. Need, kes väga tahavad võimule, tuleks sellest eemale hoida. Neid aga, kes võimu külge takerduvad, tuleks kirurgiliselt eemaldada.

Vladimir Putin ei tahtnud Venemaa presidendiks saada. See keskkond, milles ta kasvas ja arenes, ei viidanud mingil moel, et ta võinuks kõrgeimast võimupositsioonist isegi unistada, ei enda isikuomaduste ega ammugi mitte keskkonna mõttes.

Kaheksajala vari
Kuid hiljemalt oma teise valitsemisaja alguseks kasvatas seesama mees endale ambitsioonid ning nii umbes sama tsükli lõpuks ka arusaama, et ainult tema suudab Venemaa taas suureks teha.

Sellestsamast ajast aga hakkas Putini senise eduloo külge kasvama üha pikemaks veniv vari, trooni külge kammerduva ja riigi arengut kammitseva kaheksajala vari. Sellise igasse riigi nurka ulatuva kaheksajala oma, kes kõiki pisiprobleeme otsejuhtimise teel näiliselt parandab.

Jõhkra, kuid tulemusliku poliit-tehnoloogilise manipuleerimise abil (tšetšeenia sõja külge seotud elumajade plahvatused) võimule toodud Vladimir Putin on ammu enda jaoks selgeks mõelnud, et vägivald pole mitte probleem, vaid lahendus. Vägivald nii riigi sees kui väljas. Nii mentaalne (opositsiooni tasalülitamine) kui füüsiline (kuni tankikolonnide liigutamiseni üle riigipiiride ja reisilenukite allatulistamiseni).

Putini põlvkond
Vladimir Putini valitsemisaja jooksul on peale kasvanud juba terve uus põlvkond, kes justkui ei peakski nägema alternatiivi senisele valitsejale. Paradoksaalsel moel on asi üsna vastupidi.

Vanem põlvkond teab ja mäletab üsna koledaid aegu alates NSVL lagunemise aegsest segadusest, tankidest Moskva tänavatel, palkade ja pensionite mitte-väljamaksmisest kuni jõhkralt kriminaalsete ja narkootikumidest pulbitsevate arveteklaarimisteni päise päeva ajal. Nende jaoks on Putin siiani üldistatult stabiilsuse võrdkuju.

Noorema põlvkonna jaoks see võrdlus aga väga ei toimi. Nende jaoks on Vladimir Putin nö tapeet, selline foon, mis on vaikimisi kogu aeg olnud, kuid mida võiks juba ka vahetada. Vastavad sotsioloogilised uuringud räägivad üsna selgelt seda keelt, et Putini toetajaks on pigem vanemad, vähemharitumad ja väiksemates asulates elavad inimesed (eriti naised). Nooremad, haritumad (eriti mehed) on aga altimad väljendama rahulolematust.

Toetus ja hirm
Rahva suhtumine on aga kõikuv ja suunatav suurus, parimaks näiteks on Krimmi kaaperdamisele järgnenud vaimustuspuhang. Sellest tunduvalt olulisem on aga eliidi suhtumine. Seda eliiti ahistavad nii Lääne sanktsioonid kui siseriiklikult süvenev hirm, seniste korruptiivsete toitumisahelate pisteline ja valikuline katkestamine.

Avalikud nö näidisoperatsioonid loovad pildi, et isegi kõrgeimad ametikandjad pole kindlustatud, ka nende juurest võidakse leida tonnide viisi sularaha ja muud väärtuslikku, mida pole enam võimalik sama lihtsalt välismaale peita kui varem. See peegeldub kuni kõige alumiste korrusteni, kus ka munintsipaalsed pisihanked takerduvad teadmatuse taha, et kuidas toimetada uuenenud keskkonnas.

Ebakindlus ja hirm on hakkamas asendama senist stabiilsuse illusiooni, mille otsas seni ratsutas väsimatu matšomehe kuvandiga Vladimir Putin. Kuigi seda koolinoortest kuni vana eliidini ulatuvat rahulolematust saab kindlasti veel kuhugi kanaliseerida, saabub poliit-tehnoloogilisel projektil nimega Vladimir Putin paratamatult kunagi lõpp.

Ning mine tea, järsku ühel vana-aasta õhtul lausub ka Putin samad sõnad nagu seda tegi kunagi Jeltsin: „Ma olen väsinud, ma lähen ära“ (muuseas, neid sõnu Jeltsin kunagi ei öelnud, ehkki kollektiivne mälu seda just nii mäletab). Seniks aga kõigile – head uut aastat!

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Wednesday, January 1, 2020

Putin 20: kaks intervjuud

Hallipäine, veidi loppis näoga ja diktsioonihäiretega mees vaatab raskel pilgul kaamerasilma sisse ja teatab, et las läheb kõik halb ja tuleb selle asemele midagi uuemat ja paremat. Ja et "andestage mulle kõige eest".

Vana aasta viimasel päeval läskid eetrisse kaks intervjuud seoses sellega, et Boris Jeltsin nimetas 31.dets 1999 aastal ameisse oma järeltulija - Vladimir Putini. Mõlemad jaamad alustasid nendesamade hallipäise mehe sõnadega, aga õnneks esitasid üsna erinevaid küsimusi.

Vikerraadios olnud saatelõiku saab järele kuulata siit, Kuku raadio varianti siit.