Thursday, May 31, 2018

Hübriidheidutus


Hübriidohtudele tuleb vastu seada hübriidheidutus. Elementaarne, kas pole? Kui nüüd ainult veel saaks selgeks, et mida üks ja teine tähendavad.

Vist küll ainult laisk pole rääkinud sellest, kuidas kaasaegne rahvusvaheliste suhete ja julgeoleku keskkond on muutunud. Ja nii juba aastat kolmkümmend jutti, kui me tuletame ainult lähiminevikku meelde. Et peale Külma Sõja lõppu on maailm justkui teiseks saanud.

Maailma muutumise osas võib küll skeptiline olla, jõukeskused on tulnud ja läinud. Rivaalideks on olnud küll hõimupealikud, usujuhid või kroonitud pead, kuid mängu olemus pole ju muutunud. Peale tavapäraste kineetiliste vahendite – olgu selleks lingukivi või musketikuul – on alati olnud käigus ka muud mõjutuvahendid, ehkki hübriidseteks pole neid varem nimetatud.

Venemaa edasi-tagasiliikumine

Kuid kui me nüüd piirdume lähiajalooga, siis meie regioonis ja Euroopas laiemalt tähendas nn Külma Sõja lõpp esmalt Venemaa rolli nõrgenemist 1990’te alguses ning seejärel taastugevnemist 00’ndatest saadik. Tagasituleku alguses tähistati seda taastugevnemist moeka mõistega „pehme jõud“ (soft power vs hard power), märgistamaks seda instrumentaariumi, millega Venemaa üritas oma mõju taastada. Nüüd on uueks trendiks saanud markeerida terminiga „hübriid“ enamikku Moskva poolt tehtavat.

Ausalt öeldes on selle termini ülekasutamine muutnud juba keeruliseks vahetegemise, et mis ikkagi on hübriidne askeldamine ja mis nö tavapärane mõjutustegevus. Aga samas ei saa vaielda tõsiasjaga, et lisaks tavapärasele ja üld-aktsepteeritavale käitumisele on Venemaa käitumis-mustris palju sellist, mis ümbritsevaid sügavalt häirib.

Nimetagem seda kõike siis hübriidohtudeks või millekski muuks, aga on selge, et igasugune vaenulik (mõjutus-)tegevus peab saama vastustatud. Vaenulik tegu peab saama karistatud, vastasel juhul kiidame me selle oma leplikusega heaks ja muudame normiks.

Sanktsioondest rääkides tasub meeles pidada, et Venemaa on ka ise korduvalt kasutanud ja kasutab siiani karistusmeetmeid nende vastu, kes Moskva meelest on halvasti käitunud. Meelde tasub tuletada kasvõi sanitaarnormidega õigustatud kaubanduspiiranguid Moldova, Ukraina ja Valgevene suhtes. Või siis Eesti suunal ametlikult üldse välja kuulutamata, aga vägagi kehtivatest keeldudest nt transiidi ja transpordi vallas.

Vastutegevuse möödapääsmatus

Vahe on selles, et kui Venemaa tegutsemine on varjatud ja eitamise-kilbi taha peituv, siis meie vastused peavad olema avalikud ning üheselt arusaadavad. Lasksite Hollandi reisilennuki alla – sellele järgneb avalik kohtuprotsess. Tegelete väärinfo- ja propaganda levitamisega – vastavad kanalid märgistatakse kui ebausaldusväärsed ja valed paljastatakse. Tegelete kriminaalse raha liigutamisega läbi meie pankade – need pangad lähevad kinni. Kaaperdasite Krimmi – järgnevad sanktsioonid.

Rääkida sellest, et Venemaale suunatud sanktsioonid on meile endile kahjulikud ja üleüldse mõttetud, on äärmiselt kentsakas. Toon ühe lihtsa võrdluse. Oletame et te olete keemiapoe omanik ning teie naaber ostab teilt kraami, valmistades sellest narkootikume, müües neid seejärel teie lastele ja ümberkaudsetele. Kas asute nüüd seda narkokaupmeest kaitsma õigusmõistmise eest, kuna tema vangiminek vähendaks teie tulubaasi?

Hübriidheidutuse olemus ei erine tavaheidutuse omast. Peamine on luua kõigile osapooltele üheselt arusaadav ja usutav karistusmehhanism, mis peab vastaspoolele selgeks tegema, et parem on isegi mitte proovida. Et karistus on vältimatu ja piisavalt jõuline.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Monday, May 28, 2018

Sanktsioonidest Reporteritunnis


Mis rolli mängib Venemaa jaoks Inglismaa, kas Saksamaa lõhub Lääne ühtust, kui kaua suudab Venemaa sanktsioonide survele vastu panna?

Või siis - nagu on kirjas saate enda lehel: "Saates arutletakse Venemaa-vastaste sanktsioonide tõhususe üle. Stuudiokülalised on Raivo Vare ja Karmo Tüür.
Saadet juhib Ahto Lobjakas."

Järelkuulata saab siit.

pilt võetud siit (ehk kuidas kõhetu majandus Suuruse ja Mõjukuse kingades välja näeb)

Wednesday, May 23, 2018

"Milleks meile see võidurelvastumine?"


„Kas meil tõesti on vaja kulutada üle kahe % relvastusele, mõtle mida kõike selle eest saaks head teha?“ Kuulsin seda küsimust jälle eile pooltuttava taksojuhi suust ning olen varemgi päris mitmes seltskonnas seda teemat pidanud lahti rääkima.

Eks taolises küsimuses ole ju terake tõtt. Tõepoolest, kui meenutada, kuskohast me riigina tuleme ning missugune oli alguses Eesti kõikvõimalike jõustruktuuride olukord, siis on raha ja vahendeid sellesse sektoritesse pumbatud tohutult.

Alates Kodukaitsest ja Kaitseliidust, piirivalvest ja politseist, kuni päästeameti, sõjaväe ja teabevõimekuseni välja, kõike seda on ju üles ehitatud sisuliselt nullist, veenmismeetodi ja hea tahte abil. Ning tõepoolest, kui vaadata kasvõi meie piiride olukorda, siis võib tõepoolest küsida – kas kõige selle rahaga poleks saanud midagi muud teha?

Esmatasandi vajadus
Võtame selle küsimuse siis kaheks osaks lahti. Et „kas“ ja „nii palju“. Esimene küsimus kõlab seega – kas meil tõesti on vaja kulutada raha relvastusele kitsamalt ja julgeolekule laiemalt?

Vastus sellele on kahetine. Nii ja naa. Vastus sõltub sellest, et kas me tahame mängida seda mängu, mille nimeks on „omariiklus“ või ei taha. Kui vastus sellele küsimusele on positiivne, siis järgnevad teatud kohustused. Täiesti esmatasandi, elulised ülesanded, mida tuleb lahendada.

Laias laastus on riiklikud huvid jagatavad kaheks: eluspüsi ja edenemine. Eluspüsi, ellujäämise ehk esmatasandi ülesanne jaguneb omakorda kaheks: universaalne ja spetsiifiline. Universaalse ehk kõikidele riikidele omase sihi saavutamiseks on vaja tagada riigi ja rahva püsimine, ellujäämine ja võimalus turvaliselt toimetada. Spetsiifiline aspekt ehk Eesti riigile omane on soov tagada eesti keele ju kultuuri säilimine.

Väga julgelt üldistades tagavad riikliku julgeoleku sõjavägi, piirivalve ning välisteenistus; rahva julgeoleku tervishoid, politsei ja päästeamet ; kultuuri julgeoleku teadus ja haridus. Julgeolestatud mõtteviis? Jah, aga lihtsalt püstitatud küsimuse tõttu.

Perspektiivi küsimus

Enne edasi liikumist markeerin põgusalt ära ka selle „eluspüsi ja edenemine“ teise poole. Edenemise, arengu vajadus on ilmselt selge ka veendunuimatele konservatiividele. Ilma arenguta saabub hääbumine. Edenemise tagab aga majandus, olgu siis sise- või hargmaine, reaalne või rahanduslik. Jah loomulikult on ka siin oma julgeolekuline aspekt sisse õmmeldud, kuid selle harutamine viiks meid loo põhiteema juurest liiga kaugele.

Teine osa sellest esmapilgul lihtsaimast lihtsamas algses küsimuses oli „nii palju“. Et miks just kaks protsenti või rohkem või vähem. See on mõistagi jällegi kokkuleppe küsimus, kuid mõningaid asju ei saa teha „odavamalt kui“. Isegi butafoorse sõjaväe (nt nagu Vatikani hellebardidega relvastatud kaardiväe) puhul on olemas teatud alampiir, millest odavamalt hakkama enam ei saa.

Väikeriigil läheb iga riiklik institutsioon rohkem maksma kui suurriigil. Olgu selleks presidendi, parlamendi, riigikohtu või kasvõi iga eraldivõetud ametkonna kulutuste suhteline kulukus on meil suurem kui nt Saksamaal. Iga üksiku sõduri tegutsemisvõime tagamine läheb meie eelarvele suhteliselt rohkem maksma kui nt Soomes.

Ja loo lõpuks jõuame pealkirjas mainitud võidurelvastumiseni. Lühiperspektiivis näib siinpool piiri toimuv tõesti rämeda militariseerumisena. Kakskümmend aastat tagasi polnud meil soomukeid, nüüd on. Kümme aastat tagasi polnud siin liitlasvägesid, nüüd on. Pikas perspektiivis toimub aga tasakaalu taastamine. Ajal kui lääneliitlased suikusid turvalisuse illusiooni unne, kasvatas meie idanaaber muskleid. Nüüd, kui need musklid on käiku läinud – nt Gruusias, Ukrainas ja Süürias – asub läänemaailm oma kärbunud sõjalist (heidutus-)võimekust taastama.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, May 22, 2018

"Tänu Putinile pole sõda!"

Istuvad vanaprouad Venemaa äärelinnas räämas maja ääres päevinäinud pingil ja kiruvad oma niru elu. Majad lagunevad, ümberringi rämps ja korralagedus. Teed sellised nagu oleks äsja pommitatud.

Üks hallipäine viskab kurjalt, et eks ikka ülemused on süüdi, vaata kuidas need seal ennast täis õgivad, need Putin ja Medvedev. Teine, võimukam vanaproua nähvab automaatselt vastu: "ты Путина не ругай, благо войны нет". (ligikaudne tõlge: "Sa ära Putinit puutu, tänu temale pole vähemalt sõda!")

See kõnekas kaader on pärit tuntud vene videobloggeri klipist, kus peale Narvast tulekut tehakse võrdlev lugu ka Venemaa poolelt, piirilinnast Ivangorod.

Narva lood on nähtavad kahes osas siin ja siin, Ivangorodi oma siin. Kõnealune lõiguke, millest tehtud ka kuvatõmmist, algab u 12:30 paiku.

Väga lühidalt kokkuvõetuna: videoformaadis antud jutustus sellest, kuidas autor võrdleb elu piirilinnades. Võrdlus on üsna lohutu, seda nii autori enda kui kohalike sõnades. Üsna ühesugustes tingimustes on Narva pool elav ja arenev ... oma puudustega, kuid siiski. Ivangorod hallus ja hüljatus torkab selles võrdluses eriti eredalt silma, seda isegi Venemaa üldisel foonil.

Kuid küsimus pole ju olude võrdluses. Küsimus on suhtumises Putinisse. Mehesse, kes alates 2008.a viib oma riiki sõjast sõtta. Kineetilised sõjad: Gruusia, Ukraina, Süüria. Küber- ja infosõjad. Agressiivne sekkumine kõikjal kuhu silm ulatub. Ja tulemus? Tema oma rahvas on veendunud, et tänu Putinile pole sõda.

Wednesday, May 16, 2018

Lähis-Ida rahuprotsess


Eile helistati ja küsiti Lähis-Ida rahuprotsessi kohta. Hakkasin autos sõites rappuma. Mitte kehva tee, vaid naeru tõttu. Kirjutasin siis midagi kiirustades vastuseks, kuid tõenäoliselt seda ei avaldata :)

---
Küsimus: Ameerika Ühendriigid avasid eile saatkonna Jeruusalemmas, täpselt nagu president Donald Trump oli lubanud. Enamik Euroopa Liidu riikide suursaadikutest, kaasa arvatud Eesti suursaadik, jäid üritusest kõrvale. Milline on teie hinnang, kas Eesti käitus antud juhul õigesti?

USA saatkonna avamine Jeruusalemmas tõi Gaza sektori ja Iisraeli piiril kaasa uue vägivallalaine, milles on hukkunud ka suur hulk inimesi. Milline on USA saatkonna avamise mõju Jeruusalemmas nüüd niinimetatud kahe riigi lahenduse realiseerimisele, nagu pikka aega on eesmärgiks olnud?

Kuivõrd mõjutab USA saatkonna avamine Jeruusalemmas üldse laiemalt Lähis-Ida rahuprotsessi pärast seda, kui Trump taganes ka Iraani tuumaleppest, mis on Iisraeli poolt leidnud tugevat tunnustust?

---
Vastus: Vastan ilmselt küünilisemalt kui see tavaliselt kombeks, kuid - väga suures plaanis pole ju muutunud midagi.

Lähis-Ida rahuprotsessi nimelist nähtust kommenteerimisest on saanud paljude väliskommentaatorite elutöö vähemalt Iisraeli riigi loomise aegadest. Veelgi laiemas plaanis pole aga konfliktid selles piirkonnas kunagi lakanud aegade algusest saadik, vahetunud on vaid lipud ja jumalate nimed, kelle nimel oma naabreid tapetakse.

Kui võtta nüüd kitsamalt kõnealused sündmused (saatkonna kolimine ja Iraani tuumaleppe ühepoolne lõpetamine), siis jah otse loomulikult on oodata ajutist vaenutegevuse ägenemist. Kasvõi nüansivõrra muutuvates oludes proovivad osapooled ära kasutada tekkivate võimaluste akent. Kuid kuniks pole ette näha USA toetuse kadumist Iisraelile - ja seda pole ette näha - seniks ei muutu regioonis ei konflikti olemus ega ka jõudude tasakaal.

Lõpetuseks lubage mul aga esitada vastuküsimus - kas juhul kui mingil hetkel kaoks sõrmenipsu peale Iisrael ning muud, paljuski kunstlikud piirijooned, kas siis saabuks rahu maa peale? Kasvõi kitsamalt Vahemere idakaldale?
---
pilt võetud siit

Thursday, May 10, 2018

Venemaa huvid ja tõrked Iraanis


Iraanis ja selle ümber toimuval on vähemalt kolm kihistust, mille kõigi puhul on Venemaal oma roll ja huvid mängus. Esmatasandil kiputakse kõike laiemas Lähis-Idas toimuvat kirjutama nafta kraesse, kuid nii lihtsad need asjad siiski pole.

Ehkki päriselus on äärmiselt keeruline tõmmata piire, kus algab ja lõpeb üks või teine motiiv, mis tõukab riike ja/või indiviide tegutsema, saab välja tuua neli suuremat kihistust: religioonilis-kultuuriline, majanduslik, sõjaline ja geopoliitiline.

Kultuuriline tajuhäire
See võib esimese hooga panna tõsimeelsemaid kommentaatoreid turtsuma: mis puutub siia kultuur, kui me räägime tuumarelvadest? Aga puutub ikka küll.

Alustuseks soovitan esitada küsimuse – milleks Iraanile üleüldse tuumarelva? Sedasama tuumarelva, mille väljatöötamise eest üleüldse kogu sanktsioonide ahel käima läks? Aga asi selles, et Iraan tajub end ohustatuna, istuvana nö ümberpiiratud kindluses, kelle vastu koonduvad lähemad ja kaugemad jõud. Lisaks tajub Iraan end nö loomuliku jõukeskusena, kelle kaitsta on kogu farsikeelne ja õiget islamiharu ehk šiiitlikku islamit järgiv rahvas.

Venemaa puutub sellesse kihistusse kaude, sest nii šiiia-usu kui pärsia/iraani taustaga inimesi elab Venemaal vähe, veidi enam ehk vaid Dagestanis. Kuid kultuuriline taju määrab ka siin asja – nimelt tunnetatakse Venemaad Iraanis (nagu ka laiemalt regioonis) kui Peeter Suure mõttemudeli järgijat. Ehk siis kui riiki, kes siiani soovib jõuda soojade meredeni.

Majandus

Kas ja kuivõrd on üleüldse olemas nö puhast majandust, mis ei puutuks kokku poliitikaga, on väga küsitav. Küsimus on vaid selles, et kumb kumma üle domineerib. Venemaa juhtumil domineerib poliitika selgelt majanduse üle, eriti kui asi puudutab välismajandust.

Majandus-sidemetest tuleb rääkida suuresti „jah, aga“ võtmes. Jah, Venemaa on on Iraani jaoks oluline majandus-partner, kuid see kaubavahetus jääb kõikuvalt 1 ja 3 mlrd USD vahele – pole just kõige suurem argument, eks ole. Iraan lootis oma toidukaupadega pääseda Venemaa turule, aga takistuseks sai muuhulgas venemaalaste eelistus tarbida kas oma või Euroopa kraami. Turism on argument, aga 100 tuhat iraani ja 25 tuhat vene turisti aastas pole jällegi kuigi kõva sõna.

Tõsiseim on kindlasti energeetiline komponent. Venemaa on ehitanud Iraani ainukese tuumajaama ning omab perspektiivi osaleda veel vähemalt kahe ehitamises. Iraan ja Venemaa kokku haldavad seni teadaolevatest gaasi- ja naftavarudest umbes poolt – seega on loomulik Venemaa soov mõjutada Iraani pääsu maailmaturule, saavutamaks endale soodsamaid tingimusi. Olukord, kui Iraan lülitati vahepeal välja SWIFT-süsteemist, jõudsid Teheran ja Moskva läbirääkimisteni ühise Islamipanga asutamise teemal ... sellest ei saanud küll asja, kuid Moskval on kindlasti oma erihuvid SWIFT-süsteemi väliselt tegutsemise kogemusest õppimiseks.

Sõjaline

Venemaa-Iraani sidemed on mõneti ettemääratud läbi lihtsa geograafilise fakti, et nad jagavad ühist veekogu ehk Kaspia merd. Nägemused sellest, kuidas seda maailma suurimat sisemerd jagada ja majandada, kutsub esile tõsiseid vaielusi, millel muuhulgas on ka tugev sõjaline värving – nimelt kasutas Venemaa teadlikult oma Kaspia mere flotilli, tulistamaks välja rakkette Süüria pihta.

Moskva on Iraanile müünud ka õhutõrjekomplekse S-300, rääkimata muudest väiksematest tarnetest. Hetkel tegutsetakse ka liitlastena Süürias, kus nii Venemaa kui Süüria tegutsevad Bashar al Assad võimulpüsimise nimel.

Venemaa osalus Iraani tuumprogrammis kuulub küll nö kaheti-kasutatavate tehnoloogiate rubriiki, kuid omab paratamatult samuti sõjalist mõõdet, eriti kui võtta arvesse Iisraeli valmisolek hävitada Iraani tuumaobjekte ja Iraani lubadus seepeale hävitada Iisrael kui selline.

Geopoliitika

Lõpuks siis see, mis köidab enim nii ajakirjanduslikku kui publikuhuvi – see on nö Suur Mäng, milles selle loo kontekstis on kõige olulisemad kolm osalejat: Iraan, Venemaa ja USA. Viimased kaks näevad enda huve regioonis üsna diametraalselt vastupidiselt.

USA jaoks on Iraan nö kurjuse telje kese, kes üritab vastustada USA missiooni levitada enda meelest õiget maailmakorraldust ehk nn vabaduse ruumi. Venemaa omalt poolt näeks hea meelega USA positsiooni nõrgenemist vähemalt sel määral, et Washington tunnustaks Moskvat teise olulise osalisena sõja ja rahu küsimuses.

USA peamised liitlased regioonis on Iisrael ja Saudi-Araabia, mõlemate mainimine Iraanis kutsub aga esile tõsise raevupuhangu. Selle kaudu me jõuame aga tagasi oma loo esimese punktini – kultuurilis-religioosse konfliktini nii islami-maailma sees (antud juhul sunni-šiiia vastuseisuni) kui ka selle ääremail (Iisrael lõputu tüliõun). „Surm USA’le“ ja „Surm Iisraelile“ kuuluvad Iraani igapäevaste rituaalsete enesemõtestamiste juurde. Venemaa on aga taolisi, juba olemasolevaid vastasseise alati väga varmas ära kasutama kõikjal, nii lähemate kui kaugemate naabrite juures.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Разбор полетов: Iraan ja Venemaa

2018.kevadhooaja viimases saates oli jutuks kaks teemat. Esiteks USA otsus taastada sanktsioonide režiim Iraanile: mis oli selle otsuse taga ning mida see võin endaga kaasa tuua? Teiseks Putini taaskordse ametivande tseremoonia eel toimunud mäsu Moskva tänavatele: miks otsustas võim kasutada erakordset vägivalda ja kuhu Venemaa selle valguses edasi liigub?

Saatejuhiks oli Artur Aukon, saatekülalistena said sõna nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür

Saadet saab järelkuulata siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, May 8, 2018

Ukraina väärib meeldetuletamist


Delfi küsis: mida arvata Eesti presidendi Kersti Kaljulaid planeeritavast visiidist Donbassi?

Vastasin: Leian et tegu on igati positiivse sammuga.

Esiteks on oluline näidata, et Ukraina pole lääneliitlaste poolt unustatud riik. Taoline unustus/väsimus oleks just see, mida sooviks ida-Ukrainas toimetav agressor.

Teiseks - ja veelgi olulisem - on see, kui taolised visiidid ulatuvad pealinnast kaugemale, reaalsete valupunktide juurde, olgu siis Gruusia või Ukraina küljest haugatud tükkide lähedusse. Sellisel signaalil on suisa kolm sihtgruppi - nii Ukraina kodune publik, Venemaa "puhkusel viibivad vabatahtlikud" kui ka laiem rahvusvaheline auditoorium. Riigipeade visiidid on üsna võimas ressurss, tõmbamaks taas kord tähelepanu toimuvale, isegi kui visiidi enda käigu ühtegi sõna ei öelda.
---
lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Monday, May 7, 2018

Putin sai jälle Putiniks

Kui inauguratsiooni toimumise päeval ehk 7.mail ma keeldusin sündmust kommenteerimast, siis järgmisel päeval tegin seda siiski.

Piduliku sündmuse mõningad detailid andsid selleks põhjuseid küll:
- käepigistus Schroederiga;
- Medvedevi jätmine peaministri ametisse;
- presidendi uus ametiauto;
- "patriootliku kasvatuse õppetund" kasakate poolt Moskva tänavail;
- inauguratsioonikõne vabaduse-sõnumi ja tegelikkuse vahelised käärid

Kuku raadiole antud intervjuud saab kuulata siit, pilt võetud siit

Friday, May 4, 2018

Vabadus ja holopp



(...из кинофильма Иван Васильевич меняет профессию) 

Vaba inimene suudab holoppi ette kujutada, saada aru, miks keegi on taolise s(t)aatuse valinud või siis sellega lihtsalt leppinud. Holopp ei suuda aga vaba inimest ette kujutada. Seda ei saa lihtsalt holopi maailmas olemas olla, et keegi võiks omada vaba tahet.

Seda, et keegi võiks juhinduda mitte kasudest või hirmudest lähtuvalt, ei saa lihtsalt juhtuda. Kõik jutud põhimõtetest on tühi pettus ja udu silma ajamine. Vabast tahtest rääkija vaid maskeerib oma madalaid huve.

Praegu Armeenia teemal kobrutav segadusest nõretav meediamull ilmutab seda holopi mentaliteeti parimal ja karmimal moel. Nonii, Armeenia oli ju Venemaa poolt Kaukaasia pantvangi staatusesse surutud. Ja Armeenia valitseja tegi Putinit ehk astus presidendi ametist peaministri omasse, võttes võimutäiuse endaga kaasa. Nüüd on aga rahvas tänavail ... kas see tähendab, et ta on Venemaa vastu? Ei ole? Oooot-oot, aga mida nad seal tänavail siis tahavad?

Kelle huve sa teenid?

Holopi maailmas on olemas vaid must-valge tõlgendus. Sa oled kas meiega või meie vastu. Kas ühe peremehe poolt või siis oled endale juba uue peremehe leidnud. Vaimne vabadus ehk allumisest loobumine pole lihtsalt mõeldav.

Väikeriikide rahvastel, saati siis üksik-isikutel pole ju vaimset võimekust ega moraalset õigust olla iseomaenese peremees. Ja ega seal suur-riikideski, teame-teame. „Kõige taga on ju Sorose/juutide/illuminaatide huvid, kõik need jutud inim- ja sõnavabadusest on vaid sirm „nende“ huvide katteks, ööö-höö-hööö“ ironiseerib holopp, rääkides ümberkaudsetele, kuidas asjad tegelikult käivad.

Kui kuskil tuleb rahvas tänavaile, siis on see mingi niiditõmbaja huvides. Kui inimesed asuvad parema elu otsinguil oma kodusid maha jätma, siis on selle taga koordineeritud vandenõu. Kui indiviid asub ise otsustama oma seksuaalse ja/või rahvusliku sättumuse üle otsustama, siis ilmutab end sel moel vaid vasak-parem-liberaal-konservatiivne-marksistlik-fašistlik mõttediktaat (vajalik alla tõmmata või õige juurde kirjutada).

Meie sisemine holopp

Kõige kurvem on see, et holopp on meis kõigis. See sisemine orjameelne tegelane ilmutab iga kord, kui me vabastame end mõtlemise vaevast, kleepides kellelegi/millelegi sildi. Need seal Toompeal on ju kõik pätid. Ega siis poliitik saa aus inimene olla. Erakonna X liikmed käituvad kõik nii. Venelased on siuksed ja lätlased säänsed. Ajakirjanikud ... pfff ... ühed müüdavad nahad ja üleüldse kehtib meil tsensuur!

Üldistustest ei pääse me keegi. Katse tajuda maailma kõigis tema vibratsioonides viiks ilmselt hulluks ka vilunuima psühho-analüütiku või süstemaatiliseima loodusteadlase. Kuid me saame enda sisemist holoppi taltsutada. Õigemini – me peame seda tegema.

Vabale inimesele peaks hakkama vastu igasugune vaba tahte eitamise katse. Püüe rajada ausammast elavale inimesele. Soov rääkida hardusega õigest parteist. Haugatada kurjalt teisitimõtleja peale. Kõik need ja müriaad muud näidet tulenevad sellest, kui laseme oma mõistusel uinuda ning sisemisel holopilt tõmmata sirmi vabaduse ette. Sest vabadus, nagu teada, pidi ju olema tunnetatud paratamatus, kas pole nii, seltsimehed?
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Thursday, May 3, 2018

Armeenia mittevärviline mitterevolutsioon


Ühest küljest oleks jutkui kõik nn värviliste revolutsioonide tunnused näha. Muudatusi nõudev rahvas tänavail ja sellele reageeriv valitsus – no oleks ju kõik nagu päris? Aga samas on nii palju väikeseid detaile, mis ei lase Armeenias toimuvat liigitada samasse sündmuste ahelasse.

Värviliste revolutsioonide laine algas mõnede meelest juba 1986.aastal Filipiinidel nn Kollase revolutsiooniga, saavutades oma kulminatsiooni 2000’te aastate alguses. Tuntuimad meie jaoks on ilmselt Rooside revolutsiooni Gruusias 2003 ja Oranž revolutsiooni 2004, kuid kokku on neid toimunud ligi 20.

Mis siis on need väikesed detailid, mis tekitavad tunde, et see kõik pole justkui „päris“?

Mittevärviline

Üks tajuhäire põhjustajatest on selge sümboli, eesmärgi või loosungi puudumine. Eks ta muidugi nii kipu olema, et igasugused sildid omistatakse ajaloolistele sündmustele ja protsessidele hiljem, mitte selle algatajate poolt. Kuid seekord on sihitus/silditus kohe eriti tunda.

Puht organisatoorselt on lihtsaim, kui korraldajad jagavad enda poolehoidjatele välja mingi ühetaolise sümboolika, olgu selleks siis oranžid sallid või valged käepaelad vms. Teisest küljest lubab praegune sümbolivaba toimetamine tõrjuda süüdistusi, justkui oleks kõige taga kuskil ookeanitagustel seminaridel väljaõpetatud niiditõmbajad.

Igatahes on senine motivaator üsna vastuoluline. Ühest küljest on selge: riiki pikalt ummuksis hoidnud võim sisuliselt pettis rahvast, säilitades oma juhtfiguurile Serž Sargsjan võimutäiuse ka peale põhiseaduse muudatust. Protest pole aga suunatud mitte kursi muutuse, vaid ainult ühe mehe mahavõtmisele ja teise asemeleupitamisele.

Mitterevolutsioon

Mis siis teeb revolutsioonist revolutsiooni? Eesmärgistatud tegutsemine, muutmaks midagi põhimõttelist. Nt vabanemine koloniaal-sõltuvusest või valitsemiskorra muutmine, senise ideoloogia hülgamine või ebajumalate kukutamine. Kui aga kogu mõte on selles, et las X asemel valitseb meid Y, siis see pole revolutsioon, vaid paleepööre või riigipööre. Ning pole üldse vahet, kas seda tehakse käputäie vandenõulaste või väljakutäie rahvamassi poolt.

Teine moment, mis kõvasti vähendab revolutsioonilisust, on see, et senine riigipea Serž Sargsjan astus ise tagasi sõnadega „mina eksisin ja opositsioonil oli õigus“. See oli senise võimul oleva seltskonna poole väga elegantne samm, laskmaks vähemalt pool auru asjast välja. Revolutsiooniliseks murranguks on peaaegu möödapääsmatu, et senine võimkond sipleks viimase võimaluseni vastu.

Kolmandaks pole ka selge riigi uuendaja rollile pretendeeriva Nikol Pašinjani nägemus asjadest. Kordumakippuv seletus, mida ajakirjanikel Jerevani tänavatelt on õnnestunud koguda, kõlab: „Me tahame elada normaalselt“. Misasi on „see“, mis siiani segas elada normaalselt ja mida Pašinjan peaks teistmoodi tegema, pole arusaadav, vähemalt mitte inimestele, kes on tema nimel tänavaile tulnud.

Kokkuvõtvalt jääbki mulje sellest, et Armeenias ei toimu praegu mitte revolutsioon, vaid rahulolematuse väljaelamine, omamoodi õhu väljalaskmine. Muidugi, nagu juba öeldud, sildid ja tagantjärele-täpsed seletused tekivad siis, kui protsess on juba lõppenud. Kuid hetkel valitseb nii Jerevani tänavail kui vaatlejate hulgas elevil, kuid ebamäärane ebarevolutsiooniline olukord.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Wednesday, May 2, 2018

Armeenia paradoks jätkub

Seitsmesed uudised uurisid, et mis siis ikkagi toimub Armeenias. Kas see on siis revolutsioon või mitte? Kas paralleel Maidaniga on kohane või mitte?

Armeenia paradoks seisneb selles, et justkui oleks midagi toimunud ... aga mitte midagi pole ju sisuliselt muutunud. Peaminister astus küll tänava survel tagasi, kuid võim on ju ikka sama seltskonna käes.

Saatelõiku saab vaadata siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis