Sunday, March 25, 2007

Valimiste eelmäng Venemaal



Viimati toimusid Venemaa Föderatsioonis nö kohalikud valimised. Need ei ületa tavaliselt uudisekünnist välismaailma jaoks ja ega kohalik seltskondki asja kuigi kireliselt ei võta. Ka seekord jäi valimisaktiivsus 39% kanti, olles isegi meie mõõdupuu järgi madal.

Kuid siiski on seekordsed valimised huvipakkuvad. Mitte ainult asjaolu tõttu, et enamik Venemaa regioone on igaüks eraldi suuremad kui terve Eesti kokku. Veelgi mastaapsemaks muutis need valimised uuendus, millega ühendati paljud valimised ühele päevale. Seni veel mitte üle kogu terve Venemaa, vaid ainult 14 regioonis. Tõsi küll, see hõlmas „ainult” 31 miljonit valijat, mistõttu võib nendest valimistest teha suuremaid üldistusi.

Kuna valimistulemused on jooksvatest uudistest teada, siis annan pisut laiema ülevaate.

Ühtse Venemaa päev
Nagu Venemaa enda kommentaatorid märkisid, kujunes ühtne valimispäev Ühtse Venemaa - Edinaja Rossia - päevaks. Võimupartei uskumatu vedamine algas juba enne valimisi. Valimisnimekirjade esitamise järjekord selgub loosi abil. Edinaja Rossia sai esimese koha 8 piirkonnas neljateistkümnest. Tõenäosusteooria kohaselt peaks taoline „vedamine” üpris võimatu olema.

Edinaja Rossia seadis endale ülesandeks saada kokkuvõttes 45% häältest, mille ka ilusti täitis. 13 regioonis neljateistkümnest said nad ka suurima häältesaagi. Selle uudise võttis erakonna liider Boriss Grõzlov vastu nördimusega – lootis ta ju puhast võitu kõikjal. Esikoha kaotus Stavropoli krais tõi endaga kaasa Grõzlovi otsekohese lubaduse sealne kuberner ametist maha võtta – kehva organisatoorse töö eest.

Teisele kohale jäid üsna võrdse häältesaagiga kommunistid ja Õiglane Venemaa – Spravedlivaja Rossia, neljandaks jäi LDPR. See, et mõnes üksikus piirkonnas ületas uue, 7-protsendilise valimiskünnise ka mõni pisem tegija, pole ilmselt oluline. Esimesed neli saavad olema ilmselt need, kes detsembrikuistel parlamendivalimistel ilma hakkavad tegema.

Peaproovi eelproov
Nüüd jõuamegi selle juurde, miks viimatisi valimisi oluliseks peetakse. Ainsad tõeliselt olulised valimised Venemaal on presidendivalimised, mis toimuvad järgmisel kevadel. Mitte niivõrd valimiste kui selliste, kui demokraatia kõrgeima vormi, rahva vaba tahte avaldumise tõttu. Rahvas valib seda, mida talle ette söödetakse.

Küsimus ongi selles, kes on need söötjad, kes on tol hetkel võimule viivate otsuste tegemisele kõige lähemal. Sellest annavad meile aimu kevadiste presidendivalimiste peaproov või omamoodi eelvoor – sügisesed parlamendivalimised.

Seekordsed regionaalsed valimised olidki omamoodi eelprooviks, kus selgusid suuremad jõujooned. Kõik heakskiidetud poliitilised jõud suurendasid oma populaarsust, väiksemad tegijad tõrjuti ühtede või teiste võtetega mängulaualt välja.

See, et isetegevusele mingit ruumi ei jäeta, tõestas parimal moel Venemaa Föderatsiooni Keskvalimiskomisjoni senise esimehe Aleksander Veshnjakovi kõrvaletõukamine. Ei, ei toimunud midagi erakorralist – lihtsalt peale valmistulemuste teadasaamist ei pikendatud pikaaegse peamise häältelugeja volitusi. Mitte et ta oleks midagi valesti teinud. Ta oli lihtsalt muutunud liiga iseseisvaks ja populaarseks.

Karmo Tüür
25.03.2007

Thursday, March 15, 2007

Sekkuda demokraatia nimel

Kas mäletate veel äsjamöödunud valimiskampaania ajast, kuidas mitmed erakonnad üritasid üksteise peale näpuga näidata, vihjates ühe või teise seotusele Venemaaga. Loomulikult pidi selline vihje igale korralikule eestimaalasele mõjuma nagu punane rätt härjale.

Taoline osundamine on kindlasti ka mingil määral põhjendatud. Eks ole ju ilmselge, et Venemaa üritab sekkuda meie sisearengutesse, kasutades muuhulgas mõjutusvahenditena ka siinseid erakondi. See sekkumine võib olla kas otsene (näiteks rahastades) või siis kaudne (jättes mulje rahastamisest). Esimesel juhul loodetakse mingit jõudu toetada, teisel juhul aga vastupidi – tollele vesi peale tõmmata. Skeem on siin imelihtne. Teades meie ühiskondlik-poliitilist häälestatust Venemaa suunal, piisab kasvõi formaalsestki toetusest, et esile kutsuda häälekat kriitikatulva meedia ning konkurentide poolt.

Vastastikune sekkumine
Samal ajal on Venemaa ise äärmiselt tundlikuks muutnud enda siseasjadesse sekkumise suhtes. Eks ole ka põhjust, on ju nende lähinaabruses toimunud mitmed enam või vähem edukad rezhiimi-muutused ning seda ikka lääne sekkumise toel. Ikka ja jälle kostavad Venemaal tõsised hoiatused võimaliku nn oranzhi revolutsiooni ees ning kinnitused, et Lääs on selle korraldamise tarvis juba rahad eraldanud. Lääne toetuse (loe: sekkumise) objektideks olevat nii erakonnad kui valitsusvälised organisatsioonid, nn kodanikuühiskonna rakukesed.

Üks tuntumaid kremlimeelseid poliit-analüütikuid Sergei Markov on soovitanud järgida sama mudelit. „Pole mõtet ignoreerida uusi võimuhaaramise poliit-tehnoloogiaid” – soovitab ta. Venemaa peab kasutama samu võtteid, toetama naabrite juures endameelseid jõude. Asja tegevat lihtsamaks asjaolu, et lähinaabruse elanikkonna hulgas olevat venemeelseid tegelikult kordi rohkem kui venevastaseid.

Nagu näitab Eestiski hiljuti Postimehe tellimusel läbiviidud küsitlus, on tal ju peaaegu õiguski - 47% on selle poolt, et Venemaale tuleb teha järeleandmisi ning vaid 40% jäigemate suhete poolt. Küsimuse püstitus lubab küll tõlgendada, et järeleandmisi tuleb teha juhul kui selle eest midagi vastu saada on, eelkõige ikka majandusliku kasu valdkonnas. Asjaolu, et vastustes ilmnes tõsine rahvuslik vastuolu (eestlaste seas toetus ideele 34%, muude rahvuste esindajate seas aga 73%), ei ole hetkel oluline. Valijal ja laiemalt kodanikul ei ole ju teadupärast rahvust. Ning kui ikkagi enamik on Venemaa suhtes leplikult meelestatud, siis jääb see fakt faktiks, ükskõik kuidas me sellesse ka ei suhtuks.

Demokraatia kõrgeim vorm
Markov lausub siinkohal kuldsed sõnad – kui naabrite elanikkond soovib olla koos Venemaaga, siis on taolise soovi toetamine ju demokraatia kõrgeim vorm. Tõepoolest, demokraatia üks tunnuseid on ju rahva arvamuse arvestamine. Tõsi küll, Markov jätab mainimata, et taoline „poliittehnoloogia” ei ole tegelikult põrmugi uus. Enda jaoks sobivate (või konkurendi jaoks vaenulike) jõudude toetamises välisriikides ei ole midagi uut. Kas neid jõudusid nimetatakse siis valitsusvälisteks organisatsioonideks või partisanideks, ei ole lõppeks ju oluline.

Tasub veel meenutada vanarahva tõde – väetist pannakse ikka sellele kapsale, mis kasvab. Tõsi küll, vanarahva kaela saab kõike ajada ... nad ei saa vastu vaielda. Aga point on ikkagi see, et toetada tasub neid, kes toetuse najal ka midagi saavutada suudavad.

Lõpetuseks aga tuletan meelde – ka meie jätame endale samasuguse vabaduse sekkuda, toetada oma sihtriikides nn demokraatlikke jõude. Pidades silmas ikka seda nägemust demokraatiast, mis meile õige tundub. Aga see on ju hoopis teine asi, kas pole?

Karmo Tüür
14.03.2007

Sunday, March 11, 2007

Mille eest me võitleme?

kuna alles nüüd ilmutas mitte-mainstreami leht KesKus minu eelmise aasta viimasel päeval kirjutatud loo, siis panen selle siiagi alles nüüd.

KT
-----------------

Mille eest me võitleme?

Vana-aasta viimasel hommikul tabas mind üllatus. Olin just ette võtnud eelmisel õhtul ostetud selle aasta viimaste lehtede virna, kui mu abikaasa esitas küsimuse, mida ma poleks oodanud. Armsalt unesassis peake küsis teki ääre alt: „Kas maailm sai nüüd paremaks ja puhtamaks, kui Husseini enam pole?”

Ausalt öeldes võttis vastuse leidmine pisut aega. Mitte et küsimus ise nii uskumatult keeruline oleks – üsna lihtne ju teine. Kas tänane hommik on nüüd siis parem kui eelmine, mil Saddam Hussein veel elus oli?

Eks ma proovisin midagi vastata, aga tundsin, et jäin jänni. Kõik vastused olid kuidagi ühekülgsed ja küündimatud. Peale seda, kui abikaasa oli kööki kadunud igapühapäevaseid pannukaid tegema, lõin arvuti lahti ja proovin nüüd seda mõtet edasi mõelda.

Kättemaks või karistus?
Mulle tundub, et asi taandub sellele, mida me usume. Kumba suurt alusmõtet me õigeks peame. Et kas inimesed on oma olemuselt head või halvad?

Kui arvame, et inimesed on head, siis oli Saddami hukkamine karistus. Hulk häid inimesi karistasid üht halba inimest. Inimest, kes oli teinud väga palju kurja teistele inimestele. Sest nii ju ometigi peab olema – kuriteole järgneb karistus.

Kui aga usume, et inimesed on oma olemuselt kurjad, siis oli Saddami surmamine kättemaks. Inimesed, kellele oli kurja tehtud, said samaga tagasi mõõta. Tappa inimese, kes on tapnud teisi. Ja tappa üpris tavatul, keskaegsel moel – ülespoomise läbi. Olgu, tavatul ja keskaegsel meie, euroopaliku mõttemalli järgi.

Kõik see oleks ju mõttetu, taskufilosoofiline targutus, kui mitte me ise asjas ei osaleks. Olgu, me ise ei hoidnud poomisnööri. Ei olnud otsust langetanud kohtunike seas. Polnud isegi pealvaatajate hulgas. Või kas ikka polnud?

Viimaseks – selleks va pealtvaatajaks – saime me alles hiljem, teleekraanide ja muu meedia vahendusel. Kuid kohal olime ometigi juba varem. Meie enda otsusel on Iraagis kohal meie sõjaväelased. Tõsi, pigem abivägedena ja alles hiljem kohale läinutena, kuid siiski.

Kas ainult omakasu?
Miks me seal oleme? Mille eest me võitleme? Küüniliselt võttes – oma kasude pärast.

Esiteks täidame me oma lubadust, oma liitlaskohust. Piltlikult öeldes – oleme andnud lubaduse olla koos heas ja halvas ... kuni surm meid lahutab. Kui on kohal meie põhilised liitlased, peame olema kohal ka meie. Eriti veel, kui meid on selleks palutud. Loogiline, kas pole?

Teiseks saab meie sõjavägi Iraagis sellist väljaõpet ja koolitust, millesarnast kuskilt mujalt ei saaks. Või kui saaks, siis ainult meeletu raha eest ostetud simulatsiooni-stendidelt. Kuid see pole see. Kui vaadata sõjaväelise mätta otsast, siis peaks meil olema pidevalt üle maailma sõjakolletes vahetustega tunduvalt rohkem mehi. Minu poolest kasvõi kümnendik kõigist sõjaväelastest. Et iga militarist ka tegelikust sõjast ja pingest midagi teaks, mitte ei teeniks vaid staabiohvitseri pensionini välja.

Ma saan aru, et seda on meile vaja. Kuid kui see pragmaatiline, omakasulik külg välja jätta? Mis võitlust me toetame? Mille sisse usume? Kas me aitame kaasa vabaduse-aate levikule? Või surume peale oma maailmanägemust?

Kes ütleb mulle, kust läheb vahe vabastaja ja okupandi vahel?

Karmo Tüür
politoloog
31.12.2006

Wednesday, March 7, 2007

Kaks inimest ruutmeetri kohta

Rahvakogunemistel ei tohi viibida rohkem kui kaks inimest ruutmeetri kohta ja siseruumides mitte enam kui jagub istekohti. Umbes nii kõlab väljavõte Moskva linnavalitsuse seadusest, mis hakkab peatselt korraldama Venemaa Föderatsiooni pealinnas toimuvaid miitinguid, meeleavaldusi jne.

Eestis on valimiste hooaeg selleks korraks juba möödas, kui Venemaal alles tulemas. Sel sügisel saavad toimuma parlamendivalimised, järgmisel kevadel aga tõeliselt oluline sündmus – presidendivalimised. Võib küll ilkuda selle üle, et mis valimised need ikka on, kõik üritatakse juba ette kindlaks määrata, kuid fakt jääb faktiks.

Ettevalimistus valimisteks
Valimised on tulemas ja sellega seoses aktiviseeruvad kõikvõimalikud pool- ning täisopositsioonilised jõud. Praktiliselt ainuke võimaluseks neile endale tähelepanu tõmmata jääb võimalikult suure inimmassi toomine tänavatele. Riiklik meedia võib isegi taolisi sündmusi kas ignoreerida või moonutada, kuid nii on vähemalt pisutki lootust läbi murda vaikimise müürist.

Samal ajal kui Moskva linnaduuma kõnealust seadust arutas, korraldasid värvikaimad opositsioonijõud oma prooviesinemise Venemaa põhjapoolses pealinnas Peterburis. Ametlikel andmetel alla tuhande, muude vaatlejate hinnangutel mitmekümnetuhandene rahvamass murdis end läbi Peterburi linnapea Valentina Matvijenko keelust ja miilitsa-ahelikest ning valgus tänavatele. Üritus kandis nime „Marsh nesoglasnõh” (e.k. mitte-nõusolijate marss).

Ühendatud opositsioon
Poliitilise surutise ajastul sünnivad väga kummalised liidud. Nii esinevad praegu ühendatud opositsiooni sildi all väga eripalgelised jõud. Ekspeaminister Mihhail Kasjanov, malemeister Garri Kasparov ja skandaalne kirjanik ning poliit-radikaal Eduard Limonov. Nendele nimekatele liidritele lisandub veel terve pilv eripalgelisi tegelasi alates liberaalidest ja lõpetades rahvuslastega. Rääkimata mitte väga arvukast, kuid veendunud toetajaskonnast.

Kõige kõnekamad olid ehk meeleavaldusel hüütud Garri Kasparovi sõnad: „Õnnitlen teid hirmu ületamise puhul. Meil on aega 364 päeva kuni järgmiste 2008.a. valimisteni.” Eesmärgiks ei rohkem ega vähem kui Venemaa tagasivõtmine praeguse võimkonna käest.

Hirm oranzhi ees
Võimude vastutegevust kannustab hirm nn oranzhi revolutsiooni ees. Avameelselt võrreldakse olukorda Ukrainas ja Gruusias toimunuga. Loomulikult nähakse kõige taga mitte niivõrd rahva enda rahulolematust, kuivõrd Lääne kurja kätt, kes üritavat Venemaad õõnestada. Tuleb tunnistada, et ega tõde sellest väitest väga kaugel olegi. Lääs, sh ka jõudumööda Eesti, üritab kaasa aidata kodanikuühiskonna tekkele Venemaal. Tõsi küll, kui meie siin näeme seda kui püüda aidata kaasa inimeste elu-olu normaliseerumisele, siis Moskvas miskipärast kui riigivastast tegevust. Veider, kas pole?

Üks Venemaa Kremli-meelseid politolooge Sergei Markov tõdeb: 19.sajandil toimusid riigipöörded sõjaväe abil ja 20.sajandil massiparteide toel. 21.sajandil võetakse võimu kodanikeühenduste, ekspert-keskuste ja meedia abiga. Samas vähemalt Markov ise tõdeb, et välja ei tohi neid lääne agente ka ajada, sest see kahjustaks VF imagot.

Tänava-aktsioonide aeg
Tänava-aktsioonide aeg on Venemaal paratamatult saabumas. Nö normaalse poliitilise protsessi korras ei saa oma ideid kuigi kaugele arendada. Ning kui isegi õnnestuks läbi valimiste jõuda kõrgeima võimu peamisele tribüünile ehk parlamenti, siis ka sellest pol just suuremat tolku. Venemaa parlamentaarse kultuuri ootamatult avameelseks iseloomustuseks on kujunenud Duuma spiikri Boriss Grõzlovi käratus 2005.a. „Parlament pole koht diskussioonideks!”

Miks aga arvasin toda kahe-inimese-piirangut lausa pealkirja vääriliseks? Aga lihtsalt seetõttu, et olen viibinud Moskva metroos. Isegi minusuguseid inimesi surutakse seal vähemalt kuus tükki ruutmeetrile. Väiksematest vendadest rääkimata.

Karmo Tüür
8.03.2007

Thursday, March 1, 2007

Tallinn ja Stalingrad

paar päeva tagasi turgatas mul pähe üks skeem, mille abil võib ehk mõista kõike seda pronkssõduri ümber toimuvat ... või vähemalt hetkel mulle näib nii.

kui jätta kõrvale kogu manipulatiivne osa (sh nn võidu-religiooni loomine), siis on siin tegu paljuski suutmatusega/tahtmatusega eristada emotsionaalsel tasandil Tallinnat ja ütleme näiteks Stalingradi. sellega põimub tubli annus (alateadliku) eneseõigustust.

tegemist on post-sovjetliku, või laiemalt võttes post-imperiaalse sündroomiga. kui võtta asja endise sovjeti (impeeriumlase) seisukohast, siis näeb pilt ju välja nii.

Stalingrad vallutati fashistide poolt? vallutati. punaväelased vabastasid ta? vabastasid.

see, et vabastaja peale vabastamist kohale jäi, on ju absoluutselt loogiline. miks olekski ta pidanud lahkuma - see oli enne tema linn ja maa ning sai/jäi tema omaks ka peale vabastamist.

nn tava-venelase (või siis suurvenelase või siis ükskõik millisest rahvusest inimese jaoks, kes on oma positiivse identiteedi sidunud toonase impeeriumiga) jaoks on selles mõttes Tallinn ja Stalingrad võrväärsed. süüdistada Tallinna vabastajat okupatsioonis on sama jabur kui süüdistadaselles Staingradi vabastajat. see lihtsalt ei mahu tolle loogika raamidesse.

ja mis puudutab seda eneseõigustuslikku osa - siis taoline (ala)teadlik võrdsustamine võimaldab vähemalt iseendale legitimiseerida enda viibimist Tallinnas. sest ma pole ju okupant, vaid elan siin.

mis arvate, kas taoline psühholoogiline portree vastab reaalsusele, headkolleegid ... mh-ah?

KT

PS - olgu igaks petteks taaaaaskord lisatud, et ma ei poolda kuju teisaldamist ega vaidlusta eestivenelaste olemasolu:)))))