Kaks inimest ruutmeetri kohta

Rahvakogunemistel ei tohi viibida rohkem kui kaks inimest ruutmeetri kohta ja siseruumides mitte enam kui jagub istekohti. Umbes nii kõlab väljavõte Moskva linnavalitsuse seadusest, mis hakkab peatselt korraldama Venemaa Föderatsiooni pealinnas toimuvaid miitinguid, meeleavaldusi jne.

Eestis on valimiste hooaeg selleks korraks juba möödas, kui Venemaal alles tulemas. Sel sügisel saavad toimuma parlamendivalimised, järgmisel kevadel aga tõeliselt oluline sündmus – presidendivalimised. Võib küll ilkuda selle üle, et mis valimised need ikka on, kõik üritatakse juba ette kindlaks määrata, kuid fakt jääb faktiks.

Ettevalimistus valimisteks
Valimised on tulemas ja sellega seoses aktiviseeruvad kõikvõimalikud pool- ning täisopositsioonilised jõud. Praktiliselt ainuke võimaluseks neile endale tähelepanu tõmmata jääb võimalikult suure inimmassi toomine tänavatele. Riiklik meedia võib isegi taolisi sündmusi kas ignoreerida või moonutada, kuid nii on vähemalt pisutki lootust läbi murda vaikimise müürist.

Samal ajal kui Moskva linnaduuma kõnealust seadust arutas, korraldasid värvikaimad opositsioonijõud oma prooviesinemise Venemaa põhjapoolses pealinnas Peterburis. Ametlikel andmetel alla tuhande, muude vaatlejate hinnangutel mitmekümnetuhandene rahvamass murdis end läbi Peterburi linnapea Valentina Matvijenko keelust ja miilitsa-ahelikest ning valgus tänavatele. Üritus kandis nime „Marsh nesoglasnõh” (e.k. mitte-nõusolijate marss).

Ühendatud opositsioon
Poliitilise surutise ajastul sünnivad väga kummalised liidud. Nii esinevad praegu ühendatud opositsiooni sildi all väga eripalgelised jõud. Ekspeaminister Mihhail Kasjanov, malemeister Garri Kasparov ja skandaalne kirjanik ning poliit-radikaal Eduard Limonov. Nendele nimekatele liidritele lisandub veel terve pilv eripalgelisi tegelasi alates liberaalidest ja lõpetades rahvuslastega. Rääkimata mitte väga arvukast, kuid veendunud toetajaskonnast.

Kõige kõnekamad olid ehk meeleavaldusel hüütud Garri Kasparovi sõnad: „Õnnitlen teid hirmu ületamise puhul. Meil on aega 364 päeva kuni järgmiste 2008.a. valimisteni.” Eesmärgiks ei rohkem ega vähem kui Venemaa tagasivõtmine praeguse võimkonna käest.

Hirm oranzhi ees
Võimude vastutegevust kannustab hirm nn oranzhi revolutsiooni ees. Avameelselt võrreldakse olukorda Ukrainas ja Gruusias toimunuga. Loomulikult nähakse kõige taga mitte niivõrd rahva enda rahulolematust, kuivõrd Lääne kurja kätt, kes üritavat Venemaad õõnestada. Tuleb tunnistada, et ega tõde sellest väitest väga kaugel olegi. Lääs, sh ka jõudumööda Eesti, üritab kaasa aidata kodanikuühiskonna tekkele Venemaal. Tõsi küll, kui meie siin näeme seda kui püüda aidata kaasa inimeste elu-olu normaliseerumisele, siis Moskvas miskipärast kui riigivastast tegevust. Veider, kas pole?

Üks Venemaa Kremli-meelseid politolooge Sergei Markov tõdeb: 19.sajandil toimusid riigipöörded sõjaväe abil ja 20.sajandil massiparteide toel. 21.sajandil võetakse võimu kodanikeühenduste, ekspert-keskuste ja meedia abiga. Samas vähemalt Markov ise tõdeb, et välja ei tohi neid lääne agente ka ajada, sest see kahjustaks VF imagot.

Tänava-aktsioonide aeg
Tänava-aktsioonide aeg on Venemaal paratamatult saabumas. Nö normaalse poliitilise protsessi korras ei saa oma ideid kuigi kaugele arendada. Ning kui isegi õnnestuks läbi valimiste jõuda kõrgeima võimu peamisele tribüünile ehk parlamenti, siis ka sellest pol just suuremat tolku. Venemaa parlamentaarse kultuuri ootamatult avameelseks iseloomustuseks on kujunenud Duuma spiikri Boriss Grõzlovi käratus 2005.a. „Parlament pole koht diskussioonideks!”

Miks aga arvasin toda kahe-inimese-piirangut lausa pealkirja vääriliseks? Aga lihtsalt seetõttu, et olen viibinud Moskva metroos. Isegi minusuguseid inimesi surutakse seal vähemalt kuus tükki ruutmeetrile. Väiksematest vendadest rääkimata.

Karmo Tüür
8.03.2007