Väidetavalt olla Venemaa üks võimudele lähedasemaid mõttekodasid välja haudunud plaani, kuidas taastada Impeerium, kuulutades tühiseks sellest lahtilöönud riikide „ajaloolise eksituse“ tõttu saavutatud suveräänsuse.
Jättes kõrvale konkreetse loo avalikkuse ette jõudmise viisid ja sellest tulenevad küsimused usaldusväärsuses, võib igatahes arutada kas sedasorti soovidel ja hirmudel võib üldse mingit alust olla. Kas Venemaa võib seda kõik ka reaalselt teha?
Selleks et asuda tegutsema ükskõik mis suunas ja valdkonnas, on vaja vähemalt nelja-viite komponenti. Sul peab olema plaan „mida teha“, peab olema oskusteave „kuidas teha“, plaani elluviimiseks valikud vahendid (küsimus „mis see kõik maksab“) ja piisav tahe plaanitut ellu viia. Noh ja soovitalt ka positiivne kogemus, et see mida sa kavatsed omab ka mingit šanssi õnnestumiseks ja kestmiseks.
Vaatame siis juppide kaupa, mis Moskva tööriistakastis leidub.
Plaan. Jah kahtlemata tegelevad Venemaa mitmed ametkonnad ja mõttekojad, palgalised analüütikud ja isehakanud mõttehiiglased sellega et joonistavad kaartidele skeeme. Palgalistel käib see ametikohustuste sisse, isehakanutel tuleb see siirast südamest või ka puudulikust reaalsusetajust. Kas konkreetselt RISI antud plaane tegi? Tõenäoliselt moel või teisel ikka tegi. Erinevate stsenaariumite ja vastavate tegutsemiskavade visandamine on nende ja teiste taoliste kontorite kohustus.
Oskusteave. Kuidas viia riigis X läbi riigipööre, korraldada revolutsioon või siis lihtsalt kõrvaldada ebamugav isik riigijuhi kohalt? Oh seda teavet jätkub nii Moskva kui ka muudes suuremaid mänge planeerivates pealinnades kuhjaga. Otsene sõjaline sissetung või paleepööre, manipuleerimise või äraostmise kaudu enda poole kallutamine – kõike seda on kümneid kordi läbi mängitud nii teoorias kui praktikas.
Vahendid. Mehed ja rahad, tehnika ja tehnoloogia, kõik see on kindlasti Kremli käsutuses olemas. Kuid see on vaid hinnasildi üks osa, tihtipeale väikseim lõppsummast. Otsesele kulule lisanduvad alati kaudsed. Ühe riigipea likvideerimiseks piisab ühekordsest operatsioonist. Valimiste kaudu asendamiseks läheb pikemaks susserdamiseks ning tulemus pole kunagi kindel. Infosõjas on Moskva enda meelest kõva tegija, kuid tihtipeale pingutab armetult üle ja tulistab ise endale jalga. Peamine on aga see, et enda poolt paika pandud nukuvalitsust tuleb hakata ka ülal pidama – ja vat selleks vähemalt praegu Venemaa riigikassas ülearu palju raha pole.
Tahe. Poliitiline tahe kulutada oma riigi ressursse, selleks et hakata ülal pidama liidetud territooriume ... hmmm. Sellega on keeruline. Territooriume ju tahaks, geopoliitilist manöövriruumi ja geostrateegilisi ning –ökonoomilisi eeliseid läheks ju ikka vaja. Aga ka raevukaimat tahet hakkab varem või hiljem pärssima nö terve mõistus ja kaine kalkulatsioon. Või siis nõunikud ja lähikondlased, kes tajuvad et nende huvid saavad füüreri tahte läbi kahjustatud. Noh, nõunikke võib ignoreerida ja eliidist enamiku välja lülitada ... kuid mitte kõiki ja lõpmatuseni.
Positiivne kogemus. See tavaliselt alahinnatud asjaolu on tegelikult üsna oluline, et mitte öelda määrav. Me võime ju teada et Marsile koloonia asutamine on tehtav, kuid kuni projekt pole realiseerunud ning me isegi Kuu peale asustust pole suutnud rajada, siis näib mõistlikum otsustamine edasi lükata. Ja vat positiivset kogemust naaberalade hõivamisest ja seejärel edukast ning tulutoovast haldamisest pole Moskval lähiajaaloost kusagilt võtta, olgu siis jutuks ida-Euroopa, Afganistan või nüüd Ukrainast. Isegi kui kuskil on õnnestunud end kinnistada (nagu nt Krimmis), siis edulooks on seda raske nimetada. Või olgu, võtame veel lihtsama näite – Tšetšeenia. Ränga vereohvri ja rämeda raha eest ostetud lojaalsus on pikemas perspektiivis enam kui küsitava väärtusega.
Käime siis koos üle peamised küsimused. Kas plaane tehakse? Jah kahtlemata, nii Valgevene kui Eesti, Soome kui ka Jaapani ja Alaska kohta. Oskusteave? Tehniliselt olemas. Vahendid – nii ja naa, pigem väga ei ole. Tahet ilmselt jagub, seni kuni kaine mõistuse kandjaid õnnestub vait sundida. Hiljutine positiivne kogemus – sisuliselt puudub.
Niisiis, mis me järeldama peaks? Viiest komponendist on kahe taga plussmärk, kahe puhul küsimärk ja üks on miinuses. Tõsi küll, see on nö ratsionaalse läänlase loogika järgi kirjutatud hinnang. Kui uskuda aga neid hinnaguid, mille kohaselt Putin elab omaenda paralleelmaailmas, siis võib anda ka teistusgused vastused. Kuid see on juba psühhoanalüütiku, mitte politoloogi rida.
-----------
-----------
