Hiina on võluv, kuna ta on kaugel ja piisavalt erinev. Nii lihtsalt vist saabki seletada seda, miks Hiina on saanud oma mõju maailmas levitada.
Igasugune elukorraldus toodab protesti. Isegi kui suudetaks maa peale luua ideaalne riik/ühiskond, siis alati leidub vähemalt 5% neid, kes sooviks toimuva vastu protesteerida. See pole hea ega halb, vaid lihtsalt on nii. Inimloomus on selliselt ehitatud. Kuna meie ei ela ideaalses ühiskonnas, siis on protestijate osakaal ilmselt suurem.
See protestiv osa otsib alati ka alternatiivi, et näidata iseendale ja teistele – näe, saab ka niimoodi elada! Vähesele osale sobivad mingid hipilikud või muud spirituaalsed kogukonnad, enamikule jäävad need arusaamatuks mambo-džamboks.
Usutav alternatiiv Enamik otsib midagi arusaadavamat teistsugusust. Piisavalt sarnast, et suuta osaliseltki samastuda. Meie riigikeskses maailmakorralduses sobiks selleks mõni teine riik, mitte usupõhine hajus kogukond. Aga ka piisavalt erinevat, et oleks võimalik osundada: „Aga näete, saab ka teistmoodi“.
Hiina sobib selliseks alternatiiviks päris mitmel moel. Tema atraktiivsus majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises, keskkonna-alases ja miks mitte ka sõjalises mõttes on enamasti seotud teadmatusega, mida Hiina ise ka hoolsalt taastoodab. Hiina pole küll kaugeltki nii suletud kui nt Põhja-Korea, kuid adekvaatset, saati siis kriitilist infot summutakse igal võimalikul moel
Praegustel segastel aegadel on „tugeva riigi“ kuvand veel eriti ligitõmbav. See pakub petlikku turvatunnet läbi lihtsate lahenduste alates totaalsest kontrollist kuni selgete üheste sõnumiteni, mis lubavad osasaamise võimalust majanduskasvust ja üleüldisest eduloost.
Hiina pehme jõu parimaks näiteks on ilmselt hiina uue aasta tähistamine, mille on omaks võtnud ilma ühegi küsimuseta ka meie enda kodused askeldajad alates meediast kuni kohalike võimudeni. Mind on alati hämmastanud, miks näiteks meie linnaväljakutele püstitatakse hiina uue aasta tunnuslooma jääskulptuure või miks meie ajakirjandus pühendab pea nädal aega sellele erireportaaže.
Ons siin nii märkimisväärne hiina diasporaa, kellele on vaja meele järgi olla? Aga miks siis ei kajastata nt islami või budistlikke uusaastapidustusi või minu poolest kasvõi juutide vastavat püha sama lennukalt? Nende kultuuride esindajaid on meie ümber ju vaieldamatult rohkem.
Korona-paradoks Kui aga nihkuda sellest vahvast ja värvilisest uusaastast lähemale meie praegusele olukorrale, siis lubage mul püstitada jõhkralt provokatiivne küsimus: kes võidab praegusest koronaviiruse puhangust enim? Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, siis on vastuseks Hiina.
Ehkki Hiina oli pandeemiaks kuulutatud sündmuste jada alguspunktiks, on nad suutnud selle pöörata enda kasuks. Olukorra rõhutatult kiire kontrolli alla võtmine kodumaal ning abikäe ulatamine Euroopale toob esile jällegi selle poole, mida rõhutasin loo alguses – alternatiivse elukorralduse.
Samal ajal kui poliitiliste erimeelsuste, demokraatia ja muude inimõiguste taga-ajamise puntras olev Euroopa kipub omavahel tülli minema, näitab Hiina teistmoodi lahenduse võimalikkust. Jõuline siseriiklik kontroll, maksimaalne ressursside koondamine ühe eesmärgi lahendamiseks ilma mingigi nähtava protestita ja näete – Hiina saab jamast ise jagu ning on valmis aitama teisigi. Kas pole imetlus- ja järgimisväärne, või mis?
Kaugus ja teadmatus lubab hägustuda kõigel negatiivsel, mis selle efektiivsusega kaasneb: totaalne kontrolli riigi poolt, vaimse ja füüsilise omanäolisuse maharullimine, vaba mõtte asemel parteiline diktatuur, teisitimõtlejate kadumine, religiooni-põhised preventiivsed koonduslaagrid jne.
Nii et ehk mõtleme järgmine kord, ennem kui rullime lahti järgmise Hiinale meelepärase punase vaiba?
---
lugu ilmus
siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis
