Saturday, June 25, 2016

BREXIT ja FREXIT

BREXIT on käivitanud leinahõnguliste arutelude laine. Arutatakse, et miks kadunuke nii käitus ja kuidas ülejäänud suguvõsa oma elu edasi korraldama peab.

Soovitan hetkeks hing tagasi tõmmata ja tõdeda, et ei pole miskit uut siin ilma peal. Prantsusmaa käis "korraks" NATO'st ära (1966-2009) ning mõlemad pooled jäid ellu.

Jah loomulikult igasugune võrdlus on alati kohmakas ja eksitav, olud ja organisatsioonid erinevad, motiivid ja isikud nende taga teised. Kuid siiski. Peamine on tõdeda et demokraatlik maailm ongi alati täis erimeelsusi. Ühte jalga käiakse ühes teises väärtuste süsteemis.
------------
pilt võetud siit

Friday, June 24, 2016

BREXIT'ist russoloogi pilgu läbi

Kõik see mis nõrgestab Euroopa Liitu ja Inglismaad, on kasulik Moskvale. Seetõttu olen üsna kindel et Venemaa vastavates kontorites pauguvad täna šampusepudelid ja üksteisele soovitakse õnne.

Venemaal praegu võimul olevat seltskonda on alati sügavalt ärritanud asjaolu, et Euroopa riikide eliidid käituvad EL tasandil riigimeestena. Oma koduriigis suhteliselt lihtsalt manipuleeritavad kodanikud võtavad Brüsselis kogunedes vastu hoopis teistsuguseid otsuseid kui manipulaatorid neilt ootaksid. Euroopa Liidu poolt Venemaa suhtes rakendatavad sanktsioonid Krimmi okupeerimise ja ida-Ukraina destabiliseerimise eest on selle käitumise parim näide.

Suurbitanniat nähakse Kremli praeguse peremehe taha kogunenud pagunikandjate poolt kui Venemaa peamist oponenti Euroopas. Juhul kui BREXIT toob endaga "USA ketikoera" (väga levinud termin UK kohta Venemaa poliitilises retoorikas) ehk Ühendkuningriigi lagunemise, on tegu topeltvõiduga.

Ennustamatuse taseme suurenemine Euroopas tähendab Venemaa jaoks laiemaid võimalusi. Surve rahvuslikele eliitidele kasvab, manipuleerimiskatsete tase suureneb. Soov korraldada üha uusi referendumeid saab tuult tiibadesse.
-----------
pilt võetud siit

Wednesday, June 22, 2016

Moldova: divide et impera juhtum

Moldova keskne probleem on nö hajaidentiteetide paljusus ja keskse, omariikliku identiteedi nõrkus. Seda segadikku saab suhteliselt hõlpsalt ära kasutada nii sisemiste võimumängude käigus kui väliste sekkujate poolt.

Ehkki endiste Nõukogude Liidu liikmes-vabariikide määratlemine läbi „post-soviet“ prisma on valuline ja vaieldav, tuleb seekordset mõttepaberit alustada tõdemusega: Moldova on post-sovietlikus ruumis ainuke riik, mille elanikkonnas on märkimisväärselt levinud soov olla mingi kolmanda1 riigi osa. Kuna selles identiteetide heitluses püüab endise nö emamaa rolli ära kasutada Venemaa, siis vaatlemegi seda, kuidas ja keda Moskva on suutnud aktiveerida.

Raamina sellele sisemisele heitlusele tuleb meeles pidada, et mäng ei käi kaugeltki ja mitte ainult Moldova elanike mõistuste ja südamete nimel. Tegemist on osaga Venemaa praeguse juhtkonna soovist kinnistada endale vähemalt regionaalse suurriigi roll, ambitsioonidega olla keskne osaline globaalses võimusüsteemis.

Kontrollitav kaos kui geopoliitiline tööriist
Kõige laiemas plaanis tuleb tõdeda, et Moskvas käibiva geopoliitilise mõtlemise kohaselt peab nö südamaa enda ümber omama satelliitide või puhverriikide vööndit. Selle taga pole mitte ainult sõjalis-pragmaatiline kaalutlus, vaid intuitiivselt jagatud arusaam, et „õukond teeb kuninga“ ehk et ilma saatjasriikideta ei saa mõjuda tõsiseltvõetava keskusena. Soov (re-)defineerida maailma kui multipolaarset süsteemi ja Venemaad kui ühte poolust on olnud leitmotiiv enamikus Venemaa kaasaegsetes riiklikes tekstides.

Selle loogika kohaselt pole niivõrd oluline nende saatjasriikide lojaalsuse allikas ja määr, kuivõrd nominaalne kuuluvus ühte või teise laagrisse. Olgu tegu siis kultuurilise, majandusliku või lihtsalt julgeolekuliselt määratletud olukorraga, nii ehk naa kehtib puhtakujuline null-summa mängureeglistik. Selle kohaselt ei saa ükski nö limitroof-riik endale lubada „blokivälist“ staatust ning ühe nö bloki võit uue liikme näol on teise kaotus.

Seetõttu võtabki Moskva gepoliitiline koolkond ja selle mõttemudeli alusel toimiv riik niivõrd valulikult ka kõige pehmemaid ühistegevuslikke vorme oma lähinaabruses. Ei saa eksisteerida isegi nö ühisnaabrust, eksisteerivad vaid mõisted „meie“ vs „nemad“.

Taolises sügavalt julgeolekustatud mõttemaailmas on nn kontrollitud kaos mitte lihtsalt lubatud, vaid olemuslikult sobilik vahend olukorra kontrollimiseks. Hoides hõõgumas vanu vastuolusid ning külvates neid vajaduse korral juurde saab pakkuda ennast kui mitte arbiitri, siis vähemalt politseiniku rolli. Olgu siinkohal rõhutatud, et selles mõttekäigus pole midagi ainult Venemaale omast ega ammugi ei ürita selle kirjatüki autor anda hinnanguid „hea“ ja „halb“ skaalal.

Moldova vs Rumeenia
Peamine identiteedi-veelahe (ja seeläbi potentsiaalne konfliktiallikas) on valik, kas olla moldovlane või rumeenlane. Selleteemaline segadus algab juba riigi alusdokumentidest, kus ühelt poolt Iseseisvusdeklaratsioonis räägitakse rumeenia keelest kui riigikeelest2 ja teisalt Põhiseaduses3 on selleks moldova keel4.

Sama dilemma peegeldub ka riigi peamiste sümbolite kujunemisloos. Algselt hümniks valitud „Eșteaptă-te, române!“ (tõlkes „Ärgake rumeenlased“) vahetati hiljem neutraalsema alatooniga „Limba noastră“ (tõlkes „Meie keel“) vastu. Analoogsed muudatused on toimunud ka riigi lipuga, rääkimata riigijuhtide poliitilise retoorika kõikumisest kahe suuna vahel.

Kõige üldistatumalt võib Moldova sisemise veelahkme defineerida kui „unionistide“ ja „moldovanistide“ vastuseisu. Kui esimesed soovivad liituda Rumeeniaga, siis teised soovivad säilitada/luua omariiklikku identiteeti.

Jättes hetkel kõrvale ühe ja teise poole retoorilised võtted, on oluline keskenduda asja lihtsale, kuid seda määravamale olemusele. Kui eksisteerib mingi poliitiline soov muuta status quo’d (milleks on antud juhul Moldova omariiklus) siis leidub alati ka vastasmärgiline soov. Ning seda vastasmärgilist energiat on võimalik instrumentaliseerida, millega Moskva ka enam-vähem edukalt tegeleb.

Vastandumise aabits
Venemaa lihtsaim ja seeläbi toimivaim võte on mängida vastandumisele, sotsiaalpsühholoogilises keeles negatiivsele identiteedile. Kui positiivse identiteedi loomisele (me oleme see-ja-see) on vaja kulutada aega ja ressurssi, siis negatiivne identiteet (me ei ole see-ja-see) on tunduvalt hõlpsam.

Negatiivsed konstruktsioonid/emotsioonid on intensiivsemad, lihtsamini arusaadavad ja hõlpsamini kapitaliseeritavad. Muuseas, ka positiivse identiteedi loomiseks on hõlpsaim kasutada negatiivseid emotsioone (Suure Kannatuse narratiivi kasutamise näide Venemaa enda riikluse loo kujundamisel).
Moldova puhul jagub neid vastasseise sellisel hulgal, et nende põhjal võiks terve poliitilise vastandumise õppematerjali koostada.

Kõige enam tuntud näide Transdniestria/Pridnestrovje on põhjalikult ja korduvalt lahti kirjutatud teema, nii et sellel eraldi ja pikemalt peatuda pole vajadust. Tasub vaid eelpoolkirjutatu valguses üle korrata identiteediloome momenti. Vene-ukraina-moldova sega-asustusega piirkonnale ühiseks nimetajaks valitud anti-rumeenia mudel toimis lihtsalt suurepäraselt. Suur osa piirkonna elanikest ja eriti arvamusliidritest räägib täiesti siiralt (ja tuginedes ajalooliselt pädevaltkõlavatele näidetele), et Moldovast lahkulöömise tõukejõuks oli vägivaldse rumeniseerimise oht, et vastasel juhul oleks nad pidanud loobuma omakeelsest haridusest jms ning alluma Bukaresti diktaadile.

Venemaa omalt poolt suutis pakkuda lihtsa ja toimiva negatiivse identiteedi ja sellele lisaks ka piisava sõjalise ja majandusliku toetuse, millest piisas kehvas seisus Moldovale vastuhakkamiseks, kuid mitte täieliseks iseseisvuseks.

Bessaraabia / 1918-2018
Bessaraabia alade ühendamine Rumeeniaga toimus aastal 1918 ning läheneva aastapäeva valguses on hakatud tegema ka vastavaid arvamusuuringuid. Rumeenias pooldab kahe riigi ühendamist selleks aastapäevaks ligi 70%5, peamiseks argumendiks on kunagise Suur-Rumeenia taastamine.

 
(fotod autori eraarhiivist, vasakpoolne kujutab nö suur-Rumeeniat, parempoolne ei vaja ilmselt tõlget)

Moldovas on suhtumine liitumisse tunduvalt vastuolulisem ja mitmekihilisem. Siin pole küsimus mitte ainult „ajaloolises õigluses“ (mida täidetakse väga erineva sisuga), vaid ka laiemas orientatsiooniküsimuses. Väga üldistatult on valik kas Lääne või Ida, Euroopa Liidu või Euraasia Liidu vahel.

Vastavad arvamusküsitlused räägivad üsna lõhestatud arvamusest.

Küsimusele: „Kas te hääletaks Euroopa Liidu või Euraasia Liiduga liitumise poolt“ jagunevad vastused esmapilgul üsna pooleks. EL poolt on 45% ja Euraasia Liidu poolt 48%6. Tõsine veelahe jookseb aga piki rahvuslikku kuuluvust: EL poolt on 51% moldovlastest-rumeenlastest, 19% venelastest, 11% ukrainlastest ja 9% „muu“ rahvuse esindajatest; vastu 26% moldovlastest-rumeenlastest, 72% venelastest, 62% ukrainlastest ja 72 muu rahvuse esindajatest.

Otsene küsimus: „kas hääletaks Rumeeniaga liitumise poolt või vastu“7. Üldistatult poolt 21%, vastu 53%. Ka siin on peamine veelahe mitte hariduse, sissetuleku või elukoha, vaid rahvuse pinnal: moldovlastest oleks poolt 24% ja vastu 48%, venelastest vastavalt 3% ja 76%, ukrainlastest 4% ja 78%, muude rahvuste esindajad 1% ja 82%.

Samas tuleb tõdeda et nö 2018.a teema tõstetub nii Moldova kui Rumeenia meedias pigem retsitaatidena Venemaa ajakirjanudsest8.

Venemaa mõjuvahendid
Loomulikult on Moldovas peamine infokanal televisioon (vaatamata internetiseerituse levikule on tipptundidele televisiooni jälgijaid ligi 40%, samal ajal on internetis u 25%)9. Suurima vaadatavusega telekanal Prime (47,9%)10 tegeleb peamiselt Venemaa 1 kanali transleerimisega11, lisades sinna vahele omatooteid, mida vastavalt Ülemkohtu otsusele peab nüüd olema vähemalt 30% eetriajast12.
Mõjukuselt teine infohankimise kanal ehk sotsiaalvõrgustikud on samuti eelkõige vene-kesksed, populaareseim on Odnoklassniki (üle 800 tuh konto), teisele kohale jääb Facebook (570 tuh kontot).13

Varjamatult venemeelne ning alatihti Moskvas konsultatsioonidel käiv poliitik Renato Usatõi on ühtlasi riigi populaarseim poliitik (nii nt soovis teda näha 2015.a lõpus riigi presidendina 25%, kusjuures peamised toetajad on kohalikud venelased – 44%, samas kui moldaavlaste hulgas jäi ta 22%ga Maia Sandu järel teisele kohale)14. Usatõi teatas hiljutises teleintervjuus, et Rumeeniaga ühinemise taga seisab Washington (tema sõnastuses: „Вашингтонский обком“), kes soovib selle läbi viia juba 2017.a lõpuks, kuid mille vastu on Usatõi valmis käivitama kodusõja15.

Üks lihtsamaid ja universaalsemaid argumente, mis Rumeeniaga liitumise vastu saab välja käia, on see, et liitumise korral saaks Moldovast lisaks EL ka NATO liige. Seda pooldab aga ainult 16% elanikkonnast (tõsi küll, ka ODKB’ga liitumist kiidab heaks vaid 11% ning enamik ehk 52% sooviks jääda neutraalseks). NATOga liitumise teoreetilise referndumi korral hääletaks poolt 19% ja vastu 47% (ka siin on peamised vastuolijad venelased, ukrainlased ja muud vähemused).16

Häälekad vähemused
Suhtelise vaesuse, töötuse ja korrumpeerituse õhustikus kipuvad igas riigis vähemused süüdistama keskvalitsust/tiitulrahvust ning tajuma enda olukorda eriti rõhutuna. Moldova pole selles suhtes erand. Peamiste vähemustena saab välja tuua venelasi (11%), ukrainlasi (6%), gagauuse (4%), bulgaarlasi (2%) jne.

Kui esimese kahe käitumismustrid olid üsna selgelt nähtavad juba varem välja toodud arvamusküsitluste puhul (kus ukrainlaste eelistused eri küsimustes olid sisuliselt ühetaolised venelaste omadega17), siis gagauuside rida tavaliselt suuremates uurimustes eraldi välja ei tooda. Samas on gagauusid korduvate referendumite jm sõnavõttude kaudu teinud selgeks, et igasugune Rumeeniaga liitumise mõte on neile vastuvõetamatu ja nad loevad ennast sel juhul Moldova riigist lahkunuks. Et sellist lahkumist pole tehniliselt võimalik teostada (kompaktse asuala puudumise tõttu) siis on selge et ilma relvastatud konfliktita see olukord laheneda ei saa ning sel juhul loodetakse Venemaa abile. Isegi kohalikest huvidest kaugel seisev USA julgeolekuanalüütik Robert Kaplan on hinnanud liitumist kui casus belli Venemaa jaoks18.

Mitte rahvuslikul pinnal, vaid ajaloolise traditsiooni põhjal üritati organiseerida Moldova oma Novorossia19,20, nö Bessaraabia variant, kuid peale 11 inimese arreteerimist riigi põhjaosas 2015.a lõpus väidetavate ettevalmistuste eest pole sel teemal rohkem midagi kuulda.

Bulgaarlased analoogselt kohalike ukrainlastega eelistavad oma või vene keelt ametlikule rumeenia keelele21. Sarnaselt gagauusidele (elades samuti Moldova lõunaosas) on ka nemad taoltenud autonoomiat, viies selleks läbi keskvõimude poolt illegaalseks kuulutatud referendumi.22 Iseloomulik on asjaolu, et märkimisväärse osa oma aktsioonidest viivad bulgaarased läbi sünkroonis gagauusidega23.

Isegi Molodva mustlased, keda elab siin vaid u 12 tuhat ehk ligi 0,4 % elanikkonnast, on viimasel ajal positsioneerinud kui Venemaalt tuge otsiv rahvusvähemus.24

Veel üks kihistu etnopoliitilises profileerimises on russiinid. Selle muistse rahvakillu teemat on üritanud käimas hoida mitmed Moskva ultrakonservatiivsed seltskonnad, eriti märgatav oli nende tegevus Lääne-Ukrainas. Moldova puhul väidavad selle teema entusiastid25, et „russiini taustaga inimesi elab riigis u 500 tuh ja kõik nad mäletavad oma põlvnemist“26 kuid reaalsuses pole see kuigi toimiv mehhanism.

Vasakpoolne konservatism
Moldova on üks nendest ida-Euroopa riikidest, kus on asjaolude kokkulangemiselsäilinud tugevad vasakpoolsed traditsioonid, enamik post-sovjetlikke valitsusi on olnud kas moodustatud kommunistide/sotsialistide poolt või siis nende kaasabil.

Selle traditsiooni tekkimise lahtikirjutamine viiks meid uurimisteemast kaugele, kuid tagajärjed on olulised. Kõigis Euroopa (ja mitte ainult) vasakpoolsetes liikumistes on säilinud harjumus vaadata tugeotsiva pilguga Venemaa poole.

Esmapilgul on side lihtne – kuna ümbritsevat keskkonda ehk Euroopa Liitu tajutakse parempoolsena (mis pole tõsi) siis otsitakse tuge vasakpoolsema Venemaa käest (Venemaa vasakpoolsus pole samuti enamat kui müüt). Sellele aitab kaasa seni veel säilinud personaalne suhetevõrgustik – enamik praegu otsustusprotsessidesse kaasatud inimestest on veel sündinud NSVL ajal ja läbinud vähemalt osa oma haridus- ja eluteest Venemaal27.

Tegelikkuses on asi pre- ja postmodernse mudeli konfliktis, mis haakub ja võimendub Moldova/Rumeenia huvikonfliktis. Ehkki selles taga leidub tubli annus tajuhäiret (millele aidatakse võimalust mööda kaasa) on see relevantseim mudel seletama hetkel Moldova ühiskonna toimuvat. Euroopa-meelseid tegelasi tajutakse kui postmodernseid lammutajaid ning Venemaad kui konservatiivset jõudu mis proovib asju hoida „nii nagu nad alati olnud on.“

Üks markantsemaid näiteid mis peegeldub mh Moldova vasakpoolsete mõttekodade ja poliitiliste jõudude retoorikas, on vastuseis migratsioonile. Moldova, kelle enda tööjõulisest elanikkonnast on hinnaguliselt pool võõrtöölisena välja rännanud, peab üheks peamiseks turvaohuks migrantide sisserännet. Samas on kõigile osapooltele selge, et Euroopa ühe madalaima elatustasemega riik pole isegi teoreetiliselt atraktiivne piirkonda tulvanud sisserändajate jaoks.

Selle vasak-konservatiivse maailmaga haakub olemuslikult ka õigeusu kirik, mille järgijaid on Moldovas u 93%. Ehkki selle organisatsiooni mõju Moldova sisepoliitikale on olnud tagasihoidlik, võimaldab see markeerida Moldova ja Venemaa traditsioonilisi sidemeid28.

Kokkuvõtteks
Moldova on väga raskes ja keerulises seisus. Sügavatele sotsiaal-majanduslikele probleemidele ja ühiskondlik-poliitilistele lõhedele lisanduvad etnilis-regionaalsed vastuseisud.

Märkimisväärne osa Moldova eliidist ja väiksem osa rahvastikust näeb ühe lahendusena status quo muutmist, liitumist Rumeeniaga ning seeläbi EL ja NATOga.

Igasugune muutumine, saati siis nii radikaalne nagu omariiklusest loobumine, kutsub mõistagi esile tugevat vastuseisu. Nende vastuolude ja kõikvõimalike vähemuste protestimeeleolude instrumentaliseerimisega on juba aastaid tegelenud Venemaa, saavutades selles ka märkimisväärset edu. Moskva poolt kasutusele võetud „traditsiooniliste väärtuste hoidja“ retoorika sobitub suurepäraselt nende murekohtadega, mida peavad oluliseks nii vasakpoolsed kui erinevad vähemused.

Kasutades ära agraarse ühiskonna olemuslikku konservatiivsust ning oligarhilist meediamaastikku, näidatakse peamise ohuna nö lihtsa moldaavlase jaoks soovi Rumeeniaga liitumise kaudu saada osaks nö Lääne klubidega, kujutades neid (EL ja NATO) kui segaduse ja ebakindluse külvajaid ning võõrvõimu kinnistajaid. Moskva astub selles enda poolt konstrueeritavas tajuruumis esile kui stabiilsuse garant ja viimane lootus säilitada teadaolev (ehkki halb) olukord selmet valida tundmatu tulevik.

----
Nö 2018.a probleemi (ehk kahe riigi kiirkorras ühendamist 1918.a ühinemise tähistamiseks) võib küll pidada pseudprobleemiks, kuid tuleb arvestada et teema tõstetatakse vähemalt 2018.a Moldova parlamendivalimiste eel ning tõenäoliselt ka 2016.a presidendivalimiste kontekstis.



1 Kolmanda riigina antud kontekstis tuleb mõista Rumeeniat. Selle loogika kohaselt oleks „esimene riik“ Moldova ise ja „teine“ Venemaa kui NL järeltulija.
4 Tõsi küll, 2014.a Moldaavia konstitutsioonikohtu otsusega leiti, et Iseseisvusdeklaratsiooni tekst on ülemuslik põhiseaduse suhtes ja riigikeeleks on seega siiski rumeenia keel http://constcourt.md/libview.php?l=en&idc=7&id=512&t=/Overview/Press-Service/News/The-text-of-the-Declaration-of-Independence-prevails-over-the-text-of-the-Constitution
6 http://www.ipp.md/public/files/Barometru/Brosura_BOP_11.2015_first_part_ENGLISH_V1.pdf (Barometer of Public Opinion Republic of Moldova November 2015, p 65)
7 Ibid, p 83
17 Selline ühtelangevus on mõistetav seda enam et 50% Moldova ukrainlastest peab oma esimeseks keeleks vene keelt.
27 Nt Sotsiaal-Demokraatliku instituudi juht Bogdan Țîrdea (http://www.bogdantsirdea.eu/) jt.

Saturday, June 18, 2016

Putin ütles seda mida talt oodati


Peterburi majandusfoorumi raames toimus Vladimir Putini kohtumine välisinvestoritega. Jätame kõrvale firmade ja isikute nimed ning asjaolu, et Venemaa president hilines kohtumisele kaks tundi. Vaatame otsa sellele peamisele sõnumile, mis ürituselt kaasa võeti.

„Putin ütles seda, mida kõik temalt ootasid“ – see fraas kõlab kokkuvõttes korduvalt. Putin rääkis sellest et kõik on hästi ja saab olema veel paremini. Venemaa on avatud koostööks ja on kasulik partner, kellega tasub asju ajada.

Nüüd kujutage ette olukorda, kus eriteenistuse töötaja kohtub oma sihtmärgiga, inimesega keda ta plaanib värvata. Kujutasite? Tooge palun välja viis erinevust.

Loomulikult ütleb Venemaa president praegu maailma rahakotihoidjatele täpselt seda mida nad ootavad. Ning eelmise lõigu juurde tagasi tulles - saalis oli ka endine Saksamaa kantsler Gerhard Schröder.

-----------
pilt võetud siit

Wednesday, June 8, 2016

Kazahstan: kas proovipall või pettemanööver?


Kazahstanis 5.juunil toimunud tulevahetus kutsub esile massiliselt küsimusi ja seletusi, millest ausalt öeldes ükski ei kõla veenvalt.

Mis siis toimus? Väga lühidalt: u paarikümnepealine inimrühm ründas relvapoode ja sõjaväeosa. Väidetav eesmärk – hanikda relvastust. Tulemus – 17 tapetut, peoga haavatuid, tosinkond „teadmata suunas“ pagenut ning lohesabapikkune veerem kahtlustusi, kuulujutte ja kohmakaid seletusi.

Ebalevad seletused

Ükski enamlevinud katsetest anda toimunule ratsionaalne selgitus ei tundu kuigi usutavana.

Puhtakujuline terrorism see polnud, kuna ei üritatud külvata õudu ja hirmu tsiviilohvrite näol (sellest räägib kõige kindlamat keelt asjaolu, et väeosa värava mahasõitmiseks kasutatud reisibussist kupatati kõigepealt välja reisijad).

Religioosse fanatismiga pidanuks sealkandis kaasnema vähemalt iseloomulikud hüüatused, mida pole üheltki videosalvestuselt kuulda. Riigis küll on tõsine probleem äärmusislamismiga, kuid see pole ilmselt see juhtum.

Võrdlused 2011.a sündmuste lainega ei haaku, kuna nüüd polnud tegu üksik-äärmuslaste eraldiseisvate tegudega (mida ei suuda kontrollida sisuliselt mitte keegi ja mitte kunagi), vaid grupiviisilise ja silmatorkavalt halvasti läbimõeldud tegutsemiga.

Versioon ettevalmistatavast riigipöördest kõlab nii kohmakalt et sellele ei hakka isegi eraldi tähelepanu pühendama.

Kui me midagi ei tea, siis mida me teame?

Kui me suudame kõrvale jätta teadaoleva tundmatu (ehk mis see kõik EI olnud), siis kas oskame ka näpuga näidata tuntava peale?

Kuna tegu oli väga demonstratiivse aktiga (päevavalges, keset linna, võimalikult suure hulga tunnistajate nägemisulatuses) ja samas ette läbikukkumisele määratud aktsiooniga, siis võib välja tuua kaks universaalset seletust.

Proovipall ehk lahingluure. Tehes midagi kontrollitakse teise poole reaktsiooni, ressursse ja võimekust. Kui püstitatud ülesanne õnnestub – nt suudetakse enda kätte haarata tugipunkt – on hea. Kui ei õnnestu, on ka hea, sest väikeste kaotuste hinnaga on võimalik ette valmistada järgmine ja edukam samm. Vastasmängija/vaenlase ärevuses hoidmine ja kurnamine on nö lisaboonus.

Pettemanööver. Vanim taktikaline võte, mille olemust ei pea ilmselt seletamagi. Pannes vaenlast/võime/publikut vaatama ühes suunas, saavutatakse võimalus hõlpsamalt tegutseda teises.

Kas mäng käib riigi sisse või välja?

Ja nüüd jõuame olulisima osani. Olgu see siis proovipall või pettemanööver, võime esitada põnevaima küsimuse. Kas tegu oli riigisisese või –välise mängu osaga?

Jätan teadlikult riigisisese ehk Kazahstani-keskse mõttekäigu kõrvale, las sellega tegelevad need kes teavad sealseid olusid paremini. Mina lähtun sellest perspektiivist, millest ise arvan midagi teadvat. Ehk siis juhul kui oletada, et tegu on kuidagi Venemaa poolt suunatud protsessiga, siis on seletused järgmised.

Proovipall loode-Kazahstanis kõlab kaunis usutavalt, kuna Venemaa geopoliitilised ambitsioonid põhja-Kazahstani osas on üldteada. Kombata elanikkonna meelsust, külvata segadust ja luua eeldusi vennaliku abi osutamiseks – kõik see kõlab vägagi tuttavalt, kui vaadata kasvõi Ukrainas toimuvat.

Pettemanööver Kazahstanis samas kui sihiks on tegelikult ... Moldova? Väga paljude märkide kokkukõlksumise tõttu ei tundugi see versioon nii fantastiline kui see võib tunduda. Neid elanikkonna rühme, kes sooviksid Moskva abi ja toetust leiab Kazahstanis vähe, kuid Moldovas paraku enam kui piisavalt.

Vaat siis selline paradoksaalne järeldus. Rääkides tulevahetusest Kazahstanist tuleks samal ajal vaadata Moldova elanike meelsuse suunas.
------------
pilt võetud siit

Saturday, June 4, 2016

Krimmi püssirohutünn


"Kõige eredamalt ütles selle välja ajalehe Zavtra peatoimetaja Aleksandr Prohhanov. Tema sõnutsi ei saa Venemaa pretendeerida Krimmile, sest Krimm on niigi Venemaa oma. Venemaa üksnes taastab oma territoriaalse terviklikkuse, kasutades selleks pikaajalisi keerulisi organisatsioonilisi võtteid."

Mingi mälusähvatuse ajel otsisin üles oma kunagise artikli. Enam-vähem täpselt kümme aastat tagasi ilmunud materjalis said kirja pandud detailid, mida oleks pidanud toona tõsisemalt võtma. Nt Venemaa kooskõlastamata sillapea-loomise õppus Feodossia lähistel või organisatsiooni Prorõv tegutsemine.

Peamine järeldus kõlas toona: "Paljud vaatlejad on võrrelnud Krimmi püssirohutünniga. Ning paraku on neil õigus. Kui Kiiev ei suuda seda tünni hoida nii, nagu üht plahvatusohtlikku ainet hoidma peab, on küllalt liikvel neid, kes süütenööri näppima lähevad. Kas või nalja pärast. Või selleks, et isepäiseks muutunud naabrile käru keerata."

Paraku nii läkski. Toonast lugu saab lugeda siit.

Nüüd aga järgmine küsimus. See püssirohutünn on nüüd Venemaa käes. Esmane vaimustus on ammu asendunud igapäevaeluga. Kas süveneva rahapuuduse ja tühjade randade ning permanentsete varustusprobleemide tõttu võib sama tünn uuesti susisema hakata? Ainult et süütenöör saab seekord olema tünni teises otsas.

Tuesday, May 31, 2016

Venemaa peamine ressurss


Rääkides võimust ja võimsusest, kaldutakse läänelikus pragmaatilises ruumis mõtlema materiaalsetes märksõnades. Et kas ühel või teisel tegijal on vahendeid ja võimalusi teha seda või toda. Et igal liigutusel on ju oma hind ning enne selle liigutuse tegemist tuleb üheksa korda mõõta. Arvestada, kas teoga kaasnevad kasud kaaluvad üles paratamatud kulutused.

Kuid Venemaa praegusel juhtkonnal on pisut teine mõõtkava. Need argumendid, mida Läänes kiputakse tajuma kulude ja kahjudena, ei pruugi tolles paralleelmaailmas olla üldsegi miinusmärgilised.

Venemaal hetkel võimul oleva seltskonna ressurssideks pole mitte nafta, hiiglaslik territoorium või arvukas elanikkond. Nafta hind kõigub, territoorium ei sõdi ja elanikkond vananeb samamoodi kui Läänes.

Selleks ressursiks on kaks asja, mis tegelikult on ühe medali kaks külge. Selleks on Lääne kaalutlevus (loe: tajutav nõrkus) ja Venemaa võimekus kanda kaotusi.

Kui keegi Läänes hakkab rääkima Venemaa võimalikust järgmisest rünnakust, siis publik hakkab kätega vehkima ja rääkima et „Moskva ei saa seda endale lubada“. Selles ongi Lääne nõrkus, sest ta arvestab kaotuse hinda. Kuid Moskva ei arvesta.

Reputatsiooniline kaotus? Lubage muiata. Nö lordide klubi liige põeb oma staatuse üle, kuid selle klubi ukse jalaga sisselööja ei kaota mitte midagi. Vastupidi, ta on omas taustsüsteemis Tegija suure „T“ga.

Majanduslik kaotus? Te ei mõtle seda ju ometi tõsiselt! See kaotus on võimalik siseriiklikul televisioniseeritud tasandil maha müüa sellise ideoloogilise, sõjalis-patriootilise kasumiga et igasugune rahaline ekvivalent selle kõrval kahvatub.

Võimalik ülim kaotus – inimeludes? Ma ei hakka isegi seletama kui mittepädev see oletus on. Igaüks kes vähegi on kursis Venemaa sõjapidamismeetoditega (ka nö rahuajal, nn terroritõrjeoperatsioonide puhul) teab et see moment morjendab troonitagust seltskonda kõige vähem.

Moskva võimukoridoridesse infiltreerunud seltskond teab täpselt, et Lääs ei oska taoliste mängureeglite järgi toimida. Ning see ongi praeguse Venemaa peamine ressurss.

-----------
pilt võetud siit