Sunday, June 18, 2017

Riiklik silmamoondamine


Ajalehe Diplomaatia juunikuises numbris ilmus Marko Mihkelsoni lugu "DESINFORMATSIOON – VENEMAA VANA JA TÕHUS MÕJUTUSRELV", peatoimetaja Erkki Bahhovski palus mul kirjutada lühikommentaari.

Mihkelsoni lugu saab lugeda siit, minu teksti allpoolt, aga tervikpildi saamiseks tuleb osta ajaleht või ära oodata selle numbri ilmumist e-kujul siia.

---

Vene keelest on mujal maailmas toorlaenudena kasutusele võetud mitte just väga palju sõnu, kuid üks nendest – desinformatsioon (дезинформация) – on viimasel ajal üha kasutatavam ja kurjakuulutavam. Huvitaval kombel on ka üks teine sõnake – sputnik – nüüd muutunud sellesama desinformatsiooni tööriistaks ja vaata et sünonüümiks.

Marko Mihkelsoni põhjalik ülevaade Venemaa inforelva kujunemisloost on tänuväärne lugemismaterjal, sisaldades nii konkreetseid näiteid kui üldisemaid lugemissoovitusi. Tõsi küll, teemakaugele lugejale võib väljendite „selles riigis on kõik silmamoondus“, „sihikindel valetamine, petmine ja eksitamine“, „lääneriikide uinutamine“ jne mõjuda sundmõtlemisliku korrutamisena. Paraku peab siinkirjutaja tõdema, et kirjeldatu vastab tõele ning tabav väljend „sussaaninlikkus“ on veel leebe.

Venemaa eriteenistuslik soov kujundada oma sihtmärkidele nö alternatiivne minevik ja endale sobiv kuvand ja tulevik on tabanud Eestit korduvalt. Tänapäevased infotehnoloogilised vahendid muudavad lääne ühiskonnad veelgi haavatamavaks ning Venemaa on aldis ära kasutama vaba ühiskonna ühte peamist väärtust ehk sõnavabadust.

Kui kogu sellest loost midagi eriti esile tõsta, siis sõnastaksin Mihkelsoni lõpulause pisut ümber. Petlikust lootusest ja sisutust dialoogist ohtlikumgi on meie enda soov ise ennast petta.

Friday, June 16, 2017

Putini võimete piirid


Inivõimete kohta kiputakse ütlema kahetiselt: kas vaimustunult et neil pole piire, või siis väikese ohkega et ikkagi on piirid. Putinvõimetega (kokku kirjutatuna) näib olevat üsna samamoodi: ühest küljest suudab ta ikka veel justkui kõike, kuid üha selgemaks saavad ka nende võimete piirid.

Ühest küljest on kõik justkui hästi. Viieteistkümnendat korda samas fomaadis esinev Putin tunneb ennast publiku ees hästi nagu ikka, vastab enesekindlalt ja kohati piiripealseid nalju visates, valdab vabalt kõiki arve ning juhtides personaalselt kõiki protsesse riigis.

Teisalt aga muutuvad üha selgemaks ka nende võimete piirid. Mõnede arvude vaatamiseks võetakse appi märkmik, peale kolmandat tundi muutuvad vanahärra ohked sügavamaks ... aga annaks taevas meile endile võimekust 64-aastaselt selliseid 4-tunniseid maratone kaasa teha ilma toolilt tõusmata.

Siseriiklikud hädad

Kuid peamine, et see nn käsijuhtimise mudel ilmutab üha enam süsteemseid tõrkeid. Riik, kus võim on personifitseeritud, on institutsioonid määratud olema nõrgad. Lihtsamini öeldes – kui kõik olulised asjad sõltuvad ühe mehe otsustest ja/või tema suhetest alluvatega, siis kahaneb seaduse väärtus ja ametniku vastutus.

Esmapilgul võib küll tunduda, et Stavropoli kuberneri tagasiastumine peale presidendi kriitilist märkust on ametniku vastutuse näidis (seoses otse-eetris esitatud küsimusega, et kuhu on kadunud üleujutuses kannatanud inimeste abistamiseks mõeldud rahad). Kuid see on tegelikult justnimelt näide sellest, kuidas oluline oli Putini kriitika, mitte kuberneri tegevus või tegevusetus.

Peamised, enim esitatud küsimused näitavad süsteemseid probleeme Venemaa elukorralduses. Õigemini isegi ühte probleemi – varastatakse! Viletsad teeolud, väljamaksmata toetused, ebaõiglased palgad: kõigi nende taga on üks ja seesama lugu. Juhul kui Keskus isegi on mingi probleemi jaoks eraldanud raha, siis see ei jõua sihtmärgini üldse või jõuab väga palju väiksemas, ebaefektiivses mahus. Rahavoogude peal istuvad ametnikud teavad, et ülemuse meelepaha alla sattumise korral on karistus küll karm, aga vahelejäämise tõenäosus väike. Sest otseseid telelülitusi kohtadele tehakse vaid kord aastas ja kooskõlastamata küsimuste eetrissepääsemine on vähene.

Väline hiilgus

Väljastpoolt vaatajale on huvitavamad justnimelt need ettevalmistatud küsimused, sest siit kooruvad välja peamised sõnumid, mille püüdmiseks minusuguseid tundideks ekraani ette aheldatakse. Sanktsioonid on tegelikult head ja Lääs kaotab nendest rohkem. Ah et meie sekkume USA asjadesse – aga vaadake mida USA ise teeb! Süürias saab Venemaa hindamatu kogemuse. Ukraina sai viisavabaduse Euroopaga ... noh las ta sai, aga vaadaku ette – ja järgnes kohustuslik gei-nali.

Peamise ja märgilisena, hästilavastatud küsimusena tõstan ma esile ühe – see oli küsimus Artktika kohta.

Väga efektselt vormistatud küsimus – Artika-nimelise tuuma-jäälõhkuja ees – oli küll justkui Peterburis asuva laevatehase saatuse kohta. Kuid vastus kõlas imperaatorliku vägevusega: Arktika arvelt saab Venemaa kasvama! Meil on selleks nii tahet kui võimet! USA võib küll oma allveelaevu peita Norra vetes ja sihtida meid oma rakettidega üle arktilise jäämütsi, kuid meil on olemas selline tehnika, mida pole kellelgi teisel. Ja kui keegi teine tahab ka Arktikat kasutada, peab ta tegema Venemaaga koostööd.

---

lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Thursday, June 15, 2017

Kuusteist Hiinat


Samal ajal kui Eestis ollakse vastu enamikele uutele rajatistele/projektidele, on meile lähenemas midagi suurt. Midagi väga suurt. Nimelt Hiina.

Viis aastat tagasi käivitas Hiina projekti nimega 16+1. Üks on mõistagi Hiina ja 16 tähistavad vastavat arvu Ida- ja Kesk-Euroopa riiki, keda projekti kaasatakse. Geograafiliselt kujutab see endast kirjut ahelat Balkanilt Balti riikideni, nö merest mereni. Sisuliselt aga Hiina-poolset valmisolekut investeerida nende riikide taristusse, eelkõike kõike sellesse, mis on seotud kaubanduse edendamisega – eelkõige siis lennujaamad, raudteed ja sadamad.

See riiklikul tähtsusega projekt on nüüd jõudmas sellesse staadiumisse, et kui võtta arvesse kõiki vastava-sisulisi üritusi, konverentse jne, peaks igas ministeeriumis ja ametkonnas olema palgal paar inimest, kes ainult selle teemaga tegelevadki.

Euraasia ehitamine

Hiinlased on tuntud oma pikavinnalise strateegilise planeerimise osas, sesap pole loomulikult Ida- ja Kesk-Euroopa riigid Hiina jaoks eesmärk omaette. Laiemas plaanis on tegu riikliku meganägemusega nn Uuest Siiditeest. Ühendusest tootmisvõimeka Hiina ja tarbimishimulise Euroopa vahel. 16+1 on vaid osake sellest suuremast plaanist.

Rõhutatult eraldi sihik Ida-Euroopale pole juhuslik. Kui Euroopa suured riigid on inertsemad ja tõrksamad Hiina mängu kaasa mängima, siis näljased ja suurema kasvupotentsiaaliga nö vahe-Euroopa riigid on altimad omavahel konkureerimise käigus reegleid vabamalt tõlgendama. Ja tõepoolest, nende viie aasta jooksul on Hiina kaubavahetus selle piirkonna riikidega kasvanud mühinal, mõnekümnest protsendit kuni kohati lausa mitmesajani.

Selle Uue Siiditeega lööb Hiina enda jaoks kaks kärbest. Esmatasandil on vaja rakendust leida Hiina ülemäärasele tootmisvõimekusele, sh betooni ja terase, masinaehituse (nt kiirrongid) jne osas. Vastuvõtvate riikide sidumine tehnoloogiate abil ja hiina diasporaade tekkimine on selle esmaülesande teine ots. Teisase, nö üliülesandena terendab aga soov luua nö Suur Euraasia, mis on suuremal või vähemal määral valmis mängima Hiinaga ühel väljakul.

Hiina Marshalli plaan

Igasugune ajalooline paralleel on aati eksitav ning ajab tõsimeelsed ajaloolased tagajalgadele, kuid ma võrdleks Hiina tegevust preventiivse Marshalli plaaniga. Ehk siis sellega, mida USA tegi Teise Maailmasõja järel Euroopa toetuseks. Ega USA ei teinud seda puhtast idealismusest, vaid ta kujundas Euroopast enda jaoks mugavama partneri.

Küsite, et kus on siis see suur sõda, mille järel Euroopa päästmist vajaks? Esiteks ei pea olema tegu kineetilise katastroofiga, vaid nt finantsilise kokkuvarisemisega, mida mh ennustab investeerimisguru Jim Rogers. Teiseks võib see seisneda lihtsalt Euroopa Liidu vaikses kuhtumises iseenda kohmakuse sisse, mille käigus liikmeriikide vaheline konkurents võimendab nende valmisolekut vaatamaks ringi uute partnerite järele.

Mõistagi ei tee ka Hiina seda suurest ligimesearmastusest ja erilisest kiindumusest vanasse Euroopasse. Lihtsalt lähtudes oma mõttemudelist on ta kiirustamata valmis. Võib-olla mitte niivõrd tahteline, aga võimeline taas sisse võtma seda rolli, millisena ta ise ennast nägi enne segaseid aegu, mil Euroopa tast arengus mööda põrutas.

Lõpetuseks aga – mida siis tähendab pealkirja rolli tõstetud väljend „Kuusteist Hiinat“? Aga lihtsalt seda, et nendel kuueteistkümnel vahe-Euroopa riigil on igaühel oma nägemus Hiinast ja enda võimalikest kasudest.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Tuesday, June 13, 2017

Sümbolväärtusega Montenegro


Mõni päev tagasi suurenes NATO liikmesriikide arv, uueks liikmeks astus Montenegro. Alliansi kui terviku seisukohalt on tegu küll väikese, kuid väga mitmes mõttes tugevalt positiivse ja sümboolse sündmusega.

Ilmselgelt pole Eestistki kolm korda väiksema territooriumi, kaks korda napima rahvastiku ja 2,5 korda väiksema armeega Montenegro mingi kolossaalne panus NATO kollektiivsesse kaitse- ja heidutusvõimekusse. Aga siin saab välja tuua vähemalt kolm olulist momenti, miks kogu julgeoleku-poliitika kogukonnal tasub sel puhul klaase tõsta.

Kolm positiivset momenti

Esiteks tõestas see liitumine, et Lääne klubid on siiani atraktiivsed üha uute riikide ja rahvaste jaoks. Montenegro jaoks on NATO’ga liitumine üks samm eurointegratsiooni teel, järgmiseks soovitakse taotleda Euroopa Liidu liikmestaatust.

Teiseks vähendab Montenegro liitumine üldist konfliktiohtu Balkanil, piirkonnas, mille plahvatusohtlikkus on leidnud korduvat ja verist kinnitust.

Kolmandaks tõestas see samm Montenegro enda võimekust ajada oma riiklikest huvidest lähtuvat poliitikat, vaatamata pidevale ja korduvale mõjutustegevusele nii naabruses oleva Serbia kui viimase selja taga oleva Venemaa poolt.

Venemaa vastureaktsioon

Loomulikult avaldab Kreml valjuhäälset protesti toimuva vastu, viidates mütoloogilisele leppele, mille kohaselt olla keegi lubanud Moskvale et lääne klubid lõpetavad uute liikmete vastuvõtmise.

„Sanitaarsetel kaalutlustel“ Montenegro veinide Venemaale sisseveo lõpetamine on kindlasti selle mägise riigi jaoks ebamugav, kuid siiski väheoluline samm. Venemaa osakaal Montenegro väliskaubanduses on u 1% ning enamasti koosneski sellestsamast veinist (tagurpidi Venemaal veeti sisse põhiliselt alumiiniumit).

Siisesõidukeeld Moskvasse nende jaoks, kes aitasid kaasa NATO’ga liitumisele kõlab seda töntsakama sammuna, sest justnimelt need pooldajad sõitsid kõige vähem Venemaale. Loomulikult säilub võimalus, et Venemaa proovib korraldada mingi provokatsiooni, karistamaks allumatut väikeriiki, kuid nende katsete vastu õpitakse järjest paremini tegutsema

Ja lõpetuseks üks soovitus kõigile, kes asjast kirjutavad ja räägivad. Kasutades väljendit „NATO laienemine“ toetame me nende jõudude retoorikat, kes räägivad NATO’st kui ohust, mis vallutab üha uusi alasid. Mõistlikum ja ka sisuliselt korrektsem on kõnelda uute liikmete liitumisest klubiga, kas pole?
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Wednesday, June 7, 2017

35. veerantund väliskommentaatoriga: Mart Nutt Kataloonia referendumist


Veerantund väliskommentaatoriga: Mart Nutt Kataloonia referendumist. Saatejuht Karmo Tüür
----------
Liigume üldiselt üksikule. Katalaanid lähevad viimase kolme aasta jooksul kolmandale katsele viia läbi oma iseseisvus-referendum. Kas on võimalik tõmmata mingeid seoseid kõikvõimalike muude rahva-algatuslike, süsteemi-vastaste liikumistega alates värvilistest revolutsioonidest kuni nn araabia kevadeni välja?

Kataloonia ja Hispaania suhted. Mis on see peamine tõukejõud, mis viib Katalooniat Hispaaniast eemale. Ja mis on siis peamine tõmbejõud, mis hoiab neid koos?

Konkreetselt see referendum. Oletame et referendum õnnestub läbi viia – mis saab edasi, juhul kui hääletustulemus peaks olema Kataloonia iseseisvumist selgelt toetav?

Sinu soovitus Eestis seda teemat käsitlevatele inimestele ja ametliku Hispaaniaga lävivatele ametnikele-ajakirjanikele?

---

pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Tuesday, June 6, 2017

Venemaa 2035


Ühiskondlikud, poliitilised ja tehnoloogilised muudatused on saavutanud sellise tempo, et enamik inimesi tunneb ennast suuremal või vähemal määral ebamugavalt. Kindlustunne homse päeva suhtes on järjest vähesemate privileeg, kuigi tegelikult ka neile on see vaid illusioon. Seetõttu on arusaadav, et kõikvõimalikku konservatiivsust jutlustavad ideoloogia-sarnased produktid on järjest populaarsemad. Kuid need jutustused ei aita karvaõrdki valmistuda edasiste, veel kiiremate ja sügavamate muudatustega toimetulekuks.

Venemaa praegune võimkond on võtnud kasutusele sotsiaal-konservatiivse retoorika, mis on osutunud populaarseks nii enamiku venemaalaste kui ka paljude läänlaste südameis. Justnimelt südameis, mitte peades, sest ratsionaalselt võttes ei saaks ühte pähe ära mahtuda kobarsoov: „tahan õiglust nagu NSVL ajal, sõnavabadust nagu Putini ajal ja majandust nagu Hiinas“. Aga justnimelt sellise segasoovide üldistuseni jõudis Venemaa strateegiliste algatuste keskuse poolt läbiviidud arvamusuuring.

Nõrk majandus ei kaitse riigi huve

Selle ametliku retoorilise konservatiivsuse foonil torkab seda eredamana silma sama Keskuse poolt väljatöötatav strateegia Venemaa 2035. Nii Keskuse juhiks kui ka antud strateegia esinäoks on Aleksei Kudrin, endine rahandusminister, üks viimaseid süsteemseid liberaale Putini lähiringides.

Peamise ohuna sõnastatakse Kudrini poolt Venemaa tehnoloogilist mahajäämust ning sellest tuleneb rida järgmisi ohte: kiduv majanduskasv, suutmatus üles ehitada toimivat riigikaitset, võimetus tagada rahuldavat elukvaliteeti jne. Mahajäämuse ühe indikaatorina toob Kudrin välja robotiseerituse näitaja: kui Lõuna-Koreas on 10 tuh inimese kohta kasutusel 446 robotit, USA’s 136, Hiinas 36, siis Venemaal on neid vaid 2.

Kidura majanduse ja vananeva elanikkonna tingimustes muutub riigile järjest keerulisemaks jätkata senist sotsiaal-toetuste, eelkõige pensionite süsteemi. Kudrini soovitus on lihtne – tõsta pensionile jäämise vanust ning suurendada vajaliku tööstaaži mahtu. Tema sõnul on pigem parem töötada mõni aasta kauem ja saada siis kuni kolmandiku võrra rohkem pensionit. Mõistagi on see soovitus peamine, mille külge haakuvad riiklikus konservatiivsuse peavoolus liikuvad meediakanalid, tõstes pealkirja tasandile: „Kudrin soovitab vähendada pensionäride arvu.“

Tehnoloogilise revolutsiooni vajadus

Väljapääsuna olukorrast nähakse eelkõige tingimuste loomist „vene tehnoloogilise revolutsiooni“ jaoks. Selle vahendiks nähakse kõrgtehnoloogiliste konsortsiumite moodustamist ning seda kindlasti välismaise kapitali ja ekspertiisi kaasamisega. Kudrini sõnul pole suletud süsteemis võimalik läbimurret saavutada.

Riigisektori kasv tuleb peatada, riigi osalust majanduses kärpida, riigi peamine ülesanne peaks olema tingimuste loomine nt läbi raud- ja maanteede ehitamise. Loomulikult puudutab strateegia ka majanduse nö pehmemat poolt – panustamist hariduse ja tervishoiu arendamisse. Kuna inimesed elavad järjest kauem, siis peavad nad oma elukvaliteedi tagamiseks ja pideva muutumisega toimetulekuks olema targemad ja tervemad.

Mõistagi on see kõik vaid strateegia, nägemus sellest kuidas Venemaa peaks arenema. Kas ja kuipalju sellest reaalses riiklikus poliitikas kasutusele võetakse, on küsitav. Lausa väga küsitav, võttes arvesse konservatiivsusest kõnelevat riiklikku retoorikat. Kuid Kudrini pingutust tuleb tunnustada – pikaajaline majanduspoliitiline planeerimine on midagi üsna ebapopulaarset, sellega valimistsükli punktivõite ei saavutata.
---
lugu ilmus siin
---

Pilt võetud siit

Friday, June 2, 2017

Meile on kuulutatud sõda ehk kuidas tulla toime nn uue reaalsusega


Kui sind rünnatakse, on laias laastus ainult kaks võimalust: kas hakata vastu või mitte. Kusjuures mõlemad on selles mõttes halvad valikud, et sa ei tea, millega asi lõpeb.

Pidin hiljuti ühes vestlusringis vastama küsimusele, et mida siis ikkagi teha praeguses julgeolekuolukorras, pidades silmas terroriakte ja kasvõi meie lähenevat laulupidu. Laiutasin käsi ja ütlesin midagi stiilis "see ongi uus reaalsus".

Alles veidi hiljem taipasin, et selline vastus on kõige halvem, mida saab anda. Sedasorti "uue reaalsuse" allaheitlik omaksvõtmine on iseenda ja oma laste suhtes kuritegelik.

Kaks halba varianti

Lääne tsivilisatsioonile kõige laiemas mõttes on kuulutatud sõda. Terroriaktid toimuvad küll hajali nii ajas kui ruumis, kuid see on äärmuslike islamistide sõjapidamise viis. Öeldes seda, pean vajalikuks teha kohe kaks täpsustust – religioon ei tapa ja mitte iga moslem pole terrorist! Surma külvamisega tegelevad üksikud, enamasti ülejäänud ummast ehk moslemi-kogukonnast irdunud radikaliseerunud tegelased. Neid on tühine vähemus, kuid nad üritavad rääkida kõigi nimel.

See modžahedinlik vähemus üritab selliste üksikute, kuid veriste torgetega provotseerida meid vastama. Soovitavalt vastama konventsionaalse sõja vormis, või siis kõigi moslemite vastu suunatud vägivalla vormis, mis omakorda võimaldaks neil mobiliseerida kogu umma nö otsustavaks võitluseks.

Meie esimene võimalus on mitte reageerida, lasta asjal nö sumbuda, loota et me oleme võimelised selle torgete laine üle elama ilma suuri kahjusid kandmata. Teine võimalus on teha just seda mida meilt oodatakse – puhuda sõjasarve, kuulutada end sõjas olevaks, hakata raginal vastu ja loota et me oleme tugevamad.

Mõistlik vastutegutsemine

Nagu alati, nii ka siin on kahe äärmuse vahel või kõrval olemas kolmas variant. Meie parim võimalus on olla jõuliselt ja veenvalt enesekindlad. Tegelikult ka kaitsta neid väärtusi, mille sisse me usume, eelkõige antud juhul kõigi inimeste võrdne õigus elule ja võrdne vastutus seaduse ees.

Surma ihalevatele ja külvavatele tegelastele saab ja peab vastu astuma jõuga, kuid seda ei saa ja ei tohi teha samasuguste meetoditega nagu teevad seda surmakummardajad – me ei tohi vihata valimatult. Kuid kui keegi tõstab Euroopa tänavatel ja/või infovõrkudes DAESH’i musta terrori-lipu (või ükskõik missuguse muu terrorimärgi), peab ta teadma, et teda koheldakse terroristina.

Jah, ma tean, et see tähendab vabaduse ja turvalisuse vahelise tasakaalupunkti nihkumist vabadusest eemale. Et see tähendab täiendavaid volitusi eristruktuuridele. Et see tähendab vajadusel ka automaatureid tänavatel ja muid heidutus-elemente. Suuremaid kulutusi jõustruktuuridele kuni Euroopa ühtse piirivalvesüsteemini välja. Kuid antud hetkel peame me tunnistama, et me oleme sõjaseisukorrale väga lähedal.

Me ei tohi seda sõda vastu võtta, vähemalt mitte nende tingimustel. Me ei tohi ette alla anda ega minna lausvaenamise teed, vaid peame saatma surmaihalejatele ja hirmukülvajatele selge sõnumi: „Me oleme tugevamad.“
--------
lugu ilmus siin
--------
pilt võetud siit