Kaadrivangerdused Kremli ümber

Venemaa presidendi kaadrimängud on russoloogide jaoks maiuspala väärilised. Et mida nüüd siis siit

saab välja lugeda ja missugune signaal kuhu saadeti.

Duumavalimiste järel uue spiikri ametisseastumine on ju üsna loomulik nähtus. Tõsi küll, see peaks toimuma parlamendisaadikute endi poolt, valides kedagi enda hulgast. Aga noh, Venemaa praegused, üha monarhistlikumaks kippuvad mängureeglid, tingivad seda et uueks parlamendi esimeheks soovitas Vladimir Putin presidendi administratsiooni sisepoliitika osakonna juhti Vladimir Volodini.

Venemaa subordinatsioonimängudes on Volodini väljaviimine presidendi administratsioonist ühest küljest loomulik. Pidanuks ta ju muidu töötama oma endise alluva Anton Vaino alluvuses (kes sai hiljuti administratsiooni ülemaks) ning see pole ju ometigi kombekohane. Teisalt on tegu hierarhiaredelil allapoole nihkumisega. Presidendi administratsiooni osakonnaülem on mõjuvõimas tegelane, kummitmepliks muudetud parlamendi juhi võimalused midagi sisulist ära teha jäävad tunduvalt ahtamaks.

Valimisreeglite muutmise abil võetud konstitutsiooniline enamus parlamendis ja üdini lojaalse Volodini määramine selle etteotsa tekitab küsimuse - kas võidakse minna põhiseaduse kallale? Naljaga pooleks - kas terendab üleminek konstitutsioonilisele monarhiale või siis vähemalt presidendi ametisoleku pikendamine?

Sergei Narõškini määramine välisluure etteotsa tekitab samuti küsimusi. Uus juht määratakse tavaliselt selleks et teha midagi uut. Võib-olla saab see olema lihtne sisemine puhastamine, sest teenistuse töö osas on olnud pretensioone, välisluure pole suutnud ennustada nt Lääne reaktsioone Krimmi annekteerimisele jne.

Või siis - juhul kui saab tõeks kuuldus uue ühendatud Julgeolekuministeeriumi loomisest - ehk saab Narõškinist selle uue ülistruktuuri juht? Sellele oletusele leidub samas vastuväited. Narõškin on küll Putini võitluskaaslane KGB koolist ja Peterburi linnavalitsuse päevilt, kuid Putin usaldab pigem vastuluure, mitte välisluure mehi. Teiseks - Narõškinit polevat nähtud viimasel ajal Putini kõrval seismas.

Kõigest sellest sai räägitud AK uudiselõigu tarvis, mida saab järelvaadata siit.
------------
Miks ma mainisin "monarhiseerumist"? Sellele mõttele viib palju märke ja märgikesi, kuid märkimisväärseim oli Žirinovski esinemine riiklike autasude üleandmisel. Peale seda kui Putin oli ordeni kurikuulsa käratseja kaela pannud, astus Žirinovski pulti ja luges ette jupikese tsaariaegsest hümnist:
"Боже, царя храни!Сильный, державный,
Царствуй на славу нам,
Царствуй на страх врагам,
Царь православный.
Боже, царя храни!"

------------

ekraanitõmmis tehtud siit

Kremli segadusekülv sattus viljakale pinnasele

Eesti meedias kõlavad hetkel etteheited nö saladiplomaatia ajamise asjus. Jutt käib Venemaa ettepanekust valitud riikidele arutada julgeolekuolukorda Läänemere regioonis.

Meedia esitab õigustatud küsimuse: kas me siis läheme selle ettepanekuga kaasa või mitte. Otsusetegijad vastavad: „Jah, meil on otsus tehtud. Kuid ei, me ei saa seda otsuse sisu kommenteerida!“

Ilmselge huvide konflikt, eks ole.

Alustan üldistavalt: meedia ja võimu suhted on alati keerulised. Peavadki olema. Vastasel juhul poleks tegu vaba ajakirjandusega, vaid ketikoeraga. Kuid see ei tähenda, et meedial oleks alati õigus.

Küsimuse kolm kihti

Esmapilgul näib, et meedia ajab õiget asja, üritades vältida otsusetegijate salasahkerdamisi. Seda enam et ajaloolised paralleelid Venemaaga salaläbirääkimiste osas kõlavad hoiatavalt.

Kuid teisalt – julgeolekualased läbirääkimised ei saa paraku kunagi olla 100% avalikud. See on nagu malemäng, kus sa ei saa ette teada anda oma käikude sisu ja mängustrateegiat. Eriti veel, kui ühel pool malelauda on rohkem kui üks mängur. Liitlased peavad ju omavahel enne kooskõlastama enne kui teisele poolele vastata.

Kolmas, antud hetkel kõige olulisem moment – tegu on Venemaa poolse efektse segadusekülviga. Ja hetkel mängime me Moskva poolt seatud mängu. Paratamatult vaatavad kõik siinpool malelauda istujad üksteisele väikese kahtlustusega otsa. Need keda ei kutsutud läbirääkimistele, tahaks kutsututele esitada ilmselgeid küsimusi. Kutsutud piidlevad üksteist. Rahvas/meedia tahaks teada, et mis värk siis ikkagi on?

Mänguteooria klassika

Olen sellest varasemalt kirjutanud, kuid kordan lühidalt. Tegu on Venemaa poolse elegantse käiguga. Kui me läheme ettepanekuga kaasa, on Kremlil pluss kirjas. Kui ei lähe, saab ikkagi linnuke kirja pandud.

Venemaa pani sisuliselt Soome tanki, näidates näpuga soomlastele kui protsessi algatajatele. Regiooni julgeolekut kutsutakse arutama mitte kõiki regiooni riike. Teadlikult jäetakse kõrvale peamine piirkondlik julgeolekuorganisatsioon ehk NATO.

Kogu see teema mõjub kui konspiroloogiaga vürtsitatud mänguteoreetiline katsetus (vt vangi dilemma jms). Kui hetkel Moskvas võimul olev kolmetäheline kontor milleski hea on, siis probleemide külvamisel ning segaduse ärakasutamisel. Pole midagi öelda, professionaalselt tehtud.

Lõpetuseks aga – nii võimul kui meedial on kombeks asuda ringkaitsesse. Võtaks korraks hoo maha? Meedial on õigus küsida, aga võimul on mõnikord õigus ka mitte vastata.

----

Pilt võetud siit

----

Jutt sai kirja pandud, valmistudes TV3 interjuuks, järelvaadata saab siit.

Duumavalimistest päris uues formaadis ja veidi vähem

Eesti välispoliitika instituudi lipu all sai käima tõmmatud uus formaat: "Veerandtund väliskommentaatoriga." Selle raames proovin kord nädalas katta mõnd parasjagu päevakorras olevat teemat, mida - ma väga loodan - hakkate ka teie kõik mulle soovitama. Ausõna ma vähemalt püüan et kõik saated ei saa olema Venemaa teemalised :)

Esimeses saates sai räägitud hea kolleegiga Raivo Vare 2016.a Duumavalimiste eripäradest - erines see ju eelnevatest mitmel moel. Miks neid muudatusi tehti ja mis seetõttu muutus? Mida peale hakata ühega muudatustest - Krimmist valitud Duumasaadikutega?

Pretsedenditult väikseimast valimisosalusest sai aga antud kommentaar Postimehe portaalile - eks ka see ole ju uue meedia avaldumisvorm vägagi vana väljaande lipu all.

Nii et kõigile meile - häid muudatusi ja nendega kohanemisi ... või siis hoopis vastuhakkamisi. Puhtretooriline küsimus: kus jookseb piir kohanemisvõimelisuse ja põhimõttelageduse vahel?
---------
pilt võetud siit (muuseas ka see on illustratsioon muudatustest - enam ei saa mittekandidaadi pildiga plakateid üles panna)

Venemaa Duumavalimistest eelnevalt

Valimiste eel sai räägitud valimistest Kuku raadiole antud intervjuus ja valimispäeval Reporteri saates. Väga lühidalt: Venemaa partei-poliitiline süsteem on stagneerunud, valimiste suhtes olid 0-ootused nii elektoraadi kui poliitmängurite endi hulgas.

---------------

Üks pisike eripära oli seekordsetel valimistel Eesti jaoks. Taastati kuni 2003.a kehtinud valimissüsteem, mille kohaselt oli igal valijal nö kaks häält: üks parteinimekirjadele ja teine ühemandaadilistes ringkondades kandideerijatele andmiseks. Eestis elavad Venemaa kodanikud kinnistatid Lõuna-Venemaa erinevates subjektides (Krasnodari, Volgogradi, Stavropoli krai ja Rostovi oblast) kandideerinute külge.

Kordan seda, mida varem ütlesin FB-seinal: "Miks just need (ringkonnad), seda ma ausõna ei tea. Kuid peab vist rõõmu tundma, et Eestis elavaid inimesi ei kinnistatud valimiste kaudu Krimmi külge"

Kuna valimistulemused selguvad alles täna-homme, siis saab samal teemal kindlasti veel rääkida-kirjutada (teada on veel vähemalt kaks sõnavõttu), seega püsige lainel :)

-----------

ekraanitõmmis tehtud siit

Kas Putin suudab üllatada?

Nädalakese pärast toimuvad Venemaal parlamendivalimised. Kas on oodata ka mingeid üllatusi?

„Kas venelased üllatavad Putinit?“ Sellise peakirjaga toimus Avatud Eesti Fondi korraldatud arutelu, mille läbiv motiiv oli üsna pessimistlik. Üllatusi ei tule, kuna need valimised ei huvita kedagi. Rahvast ei huvita valimised, kuna kadunud on lootus.

Kui 2011.a valimiste eel võbeles õhus õrn lootus, et Venemaa on muutumiste teel, siis kadus see tegelikult juba enne valimiste päeva, kui tol hetkel presidenditooli täitev Dmitri Medvedev teatas, et peale teda naaseb ametisse jällegi Vladimir Putin. Omaenda lootuste luhtumisest nördinud edumeelsem seltskond oli sestap juba enne parlamendivalimisi valmis protestima ning ilmnenud massilised võltsimised toimisid kui päästik, toimusid Bolotnaja jm protestid.

Nüüd seda ootuste/pettumuste õhustikku pole. Moskoviidid räägivad mitte valimistest, vaid pedofiiliaskandaalist ühes eliitkoolis. Regioonides valitseb apaatiale-lähenev õhustik, kuna tajutakse, et presidendi administratsioon kontrollib kõiki ja kõike (ehk parim näide on Pihkva endise kuberneri katsete rodu valimistel osaleda).

Jevgeni Kiseljov rääkis oma praeguse asukohamaa ehk Ukraina näitest, kui sealne parlament suutis üllatada. Janukovitši põgenemise järel võttis seni täiesti manipuleeritavaks juhitav kogu korraga võimu enda kätte. Kuid selle stsenaariumi kordumist Venemaal pole ilmselt oodata, kuni Putin kenasti ametis püsib.

Kõike seda kuulates tekkis aga mõte – järsku suudab hoopis Putin üllatada? Tuues meeskonnavahetuse käigus mängu ka uue valimiskomisjoni juhi Ella Pamfilova (kes panelistide hinnangul on küll tore inimene, kuid pehme ja allumisaldis), võib president välja visata täiendava vimka. Lubada parlamenti lisaks senisele nelikule (ER, SR, KPRF, LDPR) veel mõne partei. Ei, see ei tähenda mingit liberaliseerimist või kursimuutust. Pigem vastupidi, lubades üle lävendi nt Rodina, süvendatakse senist sõjaka isolatsionismi kurssi.

Loomulikult mügistab nüüd enamik kolleege naerda ja küsib – milleks Putinile seda vaja peaks olema? Miks ta peaks midagi muutma organis, millest nii ehk naa midagi ei sõltu. Kuid kordan vist küll kahekümneviiendat puhku – autoritaarses süsteemis juht peab üllatama. Raputama turvalisena tunduvaid ametikohti, vahetama inimesi, saatma laiali terveid agentuure ja moodustama uusi jne.

Muidugi võib Dugini kombel süngelt kuulutada: need valimised on tähtsusetud, valmistuma peab sõjaks! Kuid võtkem üks samm korraga, vaatleme neid valimisi ja küsime: kas on oodata üllatusi?

-------------

Pildil oleva lendlehe tõlge: „Kui te ei mõista ülemjuhata tegusid, siis see veel ei tähenda, et ta eksib. See tähendab,et te ei tea veel kõike.

Palun, tulge "valimistele" ja hääletage selle poolt, kellele osutab Putin

Talle on väga vaja Teie toetust otsustavaks lahinguks ameerika koloniaalsüsteemiga

Uskuge Putinit

Päästke Venemaa!“

-------------

Pilt võetud siit

Lahingud jääväljadel?

Üks võimalik tulevikustsenaarium on lahingud arktilistel jääväljadel. Kõlab kui stseenike ulmefilmist? Et asja veel ulmelisemaks muuta – sõdivateks osapoolteks saavad olema „mitteriiklikud“ struktuurid.

Esimene eeldus: Venemaa kindralstaapides ja muidu geopoliitilistes peades eksisteerib tõsine soov panna mõõgad kokku oma peavaenlase ehk USA’ga ning tõestada NATO kui pabertiigri olemust. Teiseks: hübriidsõjapidamise üks reegel on mitte-konventsionaalsus. Kolmandaks – sagenevad teated Venemaa arktilistest õppustest, dessantvägedele üha uute külmakindlate varustuste väljatöötamisest ja üleandmisest.

Pange ennast nüüd korraks eelpoolmainitud kindralstaabi asuka rolli. Soov enda võimekust ja vastase jõuetust demonstreerida on olemas. Ressurssidega kipub kitsaks minema, kuid seetõttu olekski hea enne alustada kui päris kitsaks läheb.

Nüüd on vaja vaid valida endale sobiv lahinguväli. Kus saaks pidada pikalevenivat kurnamissõda enda jaoks võimalikult väikeste kahjudega? Alati on võimalus lihtsalt veeretada tankid üle järgmise riigi piiri ja vaadata, et ka nüüd lõpuks jätkub kollektiivsel läänel söakust tegelikult ka vastu hakata.

Kuid võtame aluseks nö mängu ilu ja kujutame ette, et lahingtegevus toimub mitte ühegi konkreetse riigi pinnal. Ja ka mitte riikide vahel. Relvad ja moon ja mehed on mängus, aga eraldusmärke ei ole. Või siis on, aga nö eraarmeede omad. Kahe naftakompanii turvameeskondade omad näiteks.

Kõlab sonimisena? Mõelge uuesti.

-----------
Pilt võetud siit

Kas te kardate kaotada Putinit?

„Medvedev teda asendada ei suuda, ta annab esimese asjana Krimmi tagasi. Tal on ju nõrgad närvid ning ta on väsinud. Noh ja kes siis veel ... ma arvan et nad annavad kohe Kuriilid ära, kingivad Krimmi ära, tahavad kõikidega sõbruneda, suhteid siluda ... algab selline segadus!“

Vot selline vastus pealkirjas toodud küsimusele, mille esitas Moskvas möödujaile Radio Svoboda. Lühikest videopilti näeb siit (pildil olev naisterahvas, esiletoodud vastuse andja, kõneleb u 1:30 paiku).
-------
Ekraanitõmmis tehtud siit.