Thursday, May 25, 2017

Trumpi turnee tagamaad


Ameerika president Donald Trump armastab kärarikkaid esinemisi ja tähelepanu. Ning kui ta midagi sellest veel rohkem armastab, siis teha kõike teisiti, kui tegi tema eelkäija Barack Obama. Trumpi avaturnee välismaailmale kannab ühte ja lihtsat sõnumit: tema suudab. Mitte «Yes We Can» – mis oli Barack Obama loosungiks –, vaid «Yes I Can». Ehk siis mitte «meie suudame», vaid «mina suudan».

Trumpi maailmapildis on tema see suur tehingumeister, kes suudab käigu pealt sekkuda ja olukorra lahendada. Ilma süvenemata, ilma tüütu tseremoonitsemiseta.

Praegune turnee peaks tõestama, et Trump suudab ühe visiitide seeriaga panna ühe eesmärgi nimel tegutsema mõeldamatud liitlased. Külastades kolme suurima religiooni keskusi, veenab ta islami, judaismi ja kristliku maailma panna üheskoos tegutsema terrorismi vastu. Ja takkatippu pani ta ka NATO peasekretäri ütlema, et NATO liitub rahvusvahelise koalitsiooniga.

Selle suurvõitluse väljakuulutamise omamoodi tulemiks on veidravõitu koalitsioon, mida on juba jõutud nimetada «araabia NATOks». Teised kasutavad väljendit «islami NATO», mida juhib USA. Kolmandad, et tegu on «sunniitliku NATOga» šiiitliku Iraani vastu. Iseloomulik on see, et Obama ajal üritati Iraani siduda, sõlmides temaga tuumatehing, mille sisuks oli Iraani tuumaprogrammi peatamine ja vastutasuks sanktsioonide tühistamine.

Iraani avanemine maailmale leidis omamoodi meeldiva heakskiidu ka Iraani rahva poolt, kes hiljutistel presidendivalimistel kinnitas uuesti ametisse senise presidendi Hassan Rouhani, kelle ajal ja toel see tehing sündis. Ja nüüd osutub seesama Iraan taas kurjuse teljeks, kelle vastu hakkab võitlema Saudi Araabia … ehk siis riik, kelle kodanikud istusid lennukitesse, ründmaks USAs kaksiktorne. Riik, kellega Trump sõlmis pretsedenditus mahus relvatehingu.

Mis torkab eriti silma kogu selles showman’likus stiilis ülesehitatud, reegleid rikkuvas turnees, on see, et kõik toimus sisuliselt improviseerivas vormis. Selliste tippkohtumiste tava näeb ette, et enne seda toimuvad pikad tehnilised läbirääkimised, kurnatud diplomaadid istuvad nädalate kaupa kinnistes kabinettides, et kooskõlastada detaile. Seejärel saabub kohale suur valge pealik, kes paneb oma allkirja, lõikab läbi lindid, patsutab laste päid ja peab pidukõne.

Seekord on kõik vastupidi. Suur Valge Pealik tellis takso … antud juhul siis oma Lennuki nr 1 … ja sõitis läbi teiste Oluliste Inimeste juurest. Kogu tehniline, diplomaatiline, analüütiline korpus üritab aga käigu pealt asjade olemust hoomata ning kuidagigi asju ratsionaalseks rääkida.

Trumpi maailmas on asjad korras. Tegu on tehtud. Pärismaailmas pole aga midagi selge. Osapooled vaatavad teineteisele ja üksteisele vaikses hämmingus otsa. Tasub esitada endale kontrollküsimus: kas selle turnee järel kadus kasvõi üks probleem? Kas piirkondlik konkurents ressursside üle asendus koostööga üldiseks hüvanguks? Kui vastus on «jah», tuleb tunnustada Trumpi geniaalsust.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: Trumpi turnee


Selle hooaja viimases "Разбор полётов" saates rääkisime USA praeguse presidendi esimestest välisvisiitidest, millest saate ajaks olid toimunud kaks: Saudi Araabia ja Iisrael. Kuid tegelikult tuleb selleks, et mõista nende kahe esimese sisu, vaadata ka kolmandale punktile, mis on Rooma. Mida tahab end suureks tehingumeistriks pidav Donald Trump nende visiitidega tõestada või saavutada?

Kõigest sellest rääkisidki - nagu selles saateformaadis tavaks - saatejuht Artur Aukoni juhtimisel eksperdid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

---

pilt võetud siit

Tuesday, May 16, 2017

Koostöö-polügoon nimega Süüria


Süüriast on saanud rahvusvaheline poksikott. Omapärane sihtmärk või polügoon mille pihta virutatakse igast suunast. Klohmitakse seespoolt (alates omaenda presidendist kuni opositsioonini, kurdidest kuni DAESH’ini), susitakse lähinaabrite juurest (Türgist Katarini), kõige võimsamad litakad aga antakse kaugelt ja kõrgelt.

Venemaa raketilöök 2015.a Kaspia merelt ja USA oma 2017.a Vahemerelt on kohutavalt hea illustratsioon olukorrale. Rõhuga nii sõnal „kohutav“ kui „hea“.

Venemaa on Süüria muutnud polügooniks, mille kaudu pakkuda USA’le koostööd Krimmi-järgses maailmas. Ja USA näikse seda koostööd omal veidral moel aktsepteerivat.

Hiljutisel Moskva julgeolekukonverentsil esitas Venemaa Föderatsiooni kaitseminister Sergei Shoigu neljapunktilise tegevuskava Süüria jaoks:

- DAESH’i toitva radikaalse ideoloogia hävitamine

- Uue põhiseaduse koostamine

- Majanduse ümberkorraldamine/taastamine

- Demineerimis-operatsioonide korraldamine

Tõsi küll, kuidas seda esimest punkti kasvõi teoreetiliselt teostada, see jääb uduseks, kuid olgu, see pole ka hetkel oluline. Oluline on see, et kas USA võtab Moskva plaani vastu ja seda asutakse koos läbi töötama ja ellu viima? Kui jaa, siis on see jällegi samm „uue reaalsuse poole“.

Lõpetuseks aga (üldsegi mitte) retooriline küsimus. Kas teie tahaksite elada polügoonil?

---

Pildid kokku sulatatud siit ja siit

Saturday, May 13, 2017

Ma olen radikaliseerunud


Igal aastal 9.mai eel, ajal ja järel on olnud põhjust rääkida ja kirjutada sellest pool-religioossest rituaalist, mille läbi praegune Venemaa Föderatsioon ennast tõestab ja kinnistab. Juhtusin läbi vaatama omaenda tekste sel teemal ning panin imestusega tähele, kuivõrd minu enda suhtumine sellesse küsimusse on muutunud.

Täpsemalt on juttu isegi mitte niivõrd kogu rituaalist, kuivõrd selle visuaalsest vormistusest. Keskse sümboli rolli tõstetud värvilisest riideribast. Niinimetatud Georgi lindikesest.

Veel vahetult enne pronksiööd kirjutasin ma stiilis „laskem neil tähistada omi pühasid ja kummardada omi puuslikke. Meil jagub endagi omi, mis – uskuge mind – näivad eemalt vaadates sama veidrad ja vastuolulised.

Peale toonaseid sündmusi, peale Gruusiat ja Ukrainat on minu suhtumine aga muutunud. Kaks aastat tagasi panin kirja: „See, missuguseid tähtpäevi me otsustame tähistada, määratleb meie olemist. Juhul kui me peame oluliseks tähistada 9.maid, oleme tolle, postsovjetliku reaalsuse osa.

Aasta tagasi: „Venemaal algab jälle sõda. Nagu igal aastal 9.mai paiku. Verevalamise lõpetamise puhul sobilikust mõtlikust mälestamisest on tehtud aktiiv-agressiivne šõu. Võidu märgiks valitud nn Georgi lindist sai (tagasi-)vallutuste sümbol, millesse pakitud Krimm peaks kogu endise impeeriumi heldima panema ning ülejäänud maailmale tõestama emamaa vägevust.

Ka sel aastal puutusin teemaga kokku, kuid hoidsin end kirjutamast. Mõtlesin, et lasen nädalakese mööda, ehk läheb üle. Ei lähe! See triibuline ribakene on muutunud minu jaoks ärritajaks. Ja see pole hea. Sest ärritus pimestab ning võimaldab minuga manipuleerida.

Kuid üks detail annab lootust, et ka see möödub. Noorema eesti mehega tuli teema jutuks ning vastuseks kuulsin küsimust: „mis lint see on?“
------
pilt võetud siit

Friday, May 12, 2017

Разбор полётов: Prantsusmaa ja BREXIT

10.mail eetris olnud saates kõne all Prantsusmaa presidendivalimiste tulemus ja olukord BREXIT'i ümber.

Kas ja kuivõrd on Macroni poolt antud hääled ikkagi tema poolt antud hääled? Kuivõrd sellele võidule aitasid kaasa nii Le Peni taust, eliidivastasus ja koguni BREXIT?
BREXIT - kas me siiamaani teame, millest me räägime?

Kõnelemas nagu ikka Artur Aukoni juhtimisel Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saadet saab järelkuulata siit
---
pilt võetud siit

Monday, May 8, 2017

Tagasilibisemine


Jälgides vene ajakirjandust, tabad end üha enam äratundmis-hetkedelt, nõukogude-aegse retoorika tagasitulekult leheveergudele ja sõnavõttudesse. Tõsi, kommunistliku partei kõike-juhtiva rolli on üle võtnud üks teine partei, peasekretäri oma president, kuid mõttekäigud muutuvad üha valusamalt sarnasemaks.

Jättes kõrvale suhestumise muu maailmaga – mis samamoodi muutub üha vastanduvamaks – toon paar näidet sisemisest retoorikast.

Nii näiteks on sisuliselt totaalseks praktikaks see, et kohalikud asjapulgad räägivad sellest, kuidas nad juhivad ja kontrollivad majandust. Kohalikes lehtedes ilmuvad ülevaated nõupidamistest, kuhu rajooniülemad kutsuvad kokku põllumajandus-ettevõtete juhte, suunamaks kevadkülvi ja ja moodustavad staape, võitlemaks saagi eest (isegi lausend „битва за урожай“ on tagasi tulnud). Duumasaadikute suust kostavad üleskutsed, et rahvaasemikud peaksid kontrollima tootmisettevõtete tegevust!

Kohalikes omavalitsustes määratakse ametisse ametnikke (aselinnapea tasemel), kelle tööülesandeks on „noorsoo patriootiline kasvatus ja koostöö jõuorganitega“.

Isegi meie „Teeme ära“ heakorrakampaania analoog toimub kohtadel Presidendi soovitusel ja võimupartei külge tekitatud Rahvarinde korraldusel.

Taolisi näiteid võiks tuua veel kümnete kaupa, kuid kõige hullem on siiski see, mis toimub nn Võidupüha ümber. Lastele mõeldud NKVD vormi müügiletulek mõjub aga lausa psüühikat-hävitavalt (meeldetuletuseks - NKVD oli Nõukogude Liidu algusaegade verine terrori-aparaat). Kõikvõimalikke toonaseid kohutavaid aegu ülistavaid suhtlusmeedia-gruppe tekib juurde nagu seeni peale vihma.

Õnneks, oh tõepoolest õnneks tean ma väga palju venelasi ja muid venemaalasi, kes seda tagasilibisemist ei toeta. Paraku lahkub enamik oma seniselt kodumaalt, talumata toimuvat.

Seni aga näib Venemaal üha tõesemaks muutuvat kunagi uskumatuna tundunud fraas: „Stalin pole lahkunud minevikku, ta on lahustunud meie tulevikku“

---

Pilt võetud siit

Sunday, May 7, 2017

Valik hävingu ja hääbumise vahel


Tänased Prantsusmaa presidendivalimised – nagu enamik viimasel ajal lääneilmas toimuvatest – on sügavamalt ilmavaatelised kui oleme seni harjunud. Ja ma ei pea silmas parteipoliitilist ilmavaadet, mis tegelikkuses taandub tihti tühja trummipõrinani, vaid sügavaimale, sisuliselt surmahirmu ja sugutungi tasemele ulatuvat.

See on sedasorti vastasseis, mille ees kahvatuvad ideoloogilised värvingud, kaotavad mõtte poliitikute ja isegi riikide nimed – viimased lihtsalt üritavad ära kasutada, instrumentaliseerida kahte peamist instinkti: iga hinna eest ise ellu jääda ja paljuneda.

Väga tinglikult on nende kahe peamise tungi nimi konservatism ja progress. Ma tean et see on äärmiselt vaieldav liigitus kuid lubage ma seletan.

Progressi oleme me harjunud seostama millegi positiivsega. Paradoksaalsel moel sisaldab aga progress endas hävingut. Traditsioonide murdmist. Sisseharjunud elukorralduse otsalõppemist. Tervete elualade kadumist ajaloo prügikasti. Miljoneid isiklikke tragöödiaid. Tühjaks jäänud külasid, murdunud riike ning rebitud rahvaid.

Vastuseis sellisele progressile on loomulik. Konservatism tagab eluspüsi. Koopasse, kaevikusse või oma riiki sulgumine loob vähemalt esmase ellujäämise illusiooni. Kuid viib ühtlasi hääbumiseni. Kui mitte täielise näljasurmani, siis vähemalt vaimse kuhtumiseni ja ristsugutusest tuleneva viljatuseni.

Konservatism on soov ellu jääda. Progress on soov paljuneda, areneda ning tagada et su järglastel oleks tiba parem elujärg. Nii vastandlikud ja nii seotud soovid.

Soovitan vaadata seda imetabast lühikest videot looduskaitseala taastumisest. Parki lasti hundid, kes asusid hävitama hirvi. Tragöödia, kas pole? Kuid see häving laskis taastuda taimkattel, mis omakorda tõi kaasa liigirikkuse vohamise.

Marine le Pen üritab mängida ellujäämistungi baasinstinktil. Emmanuel Macrone kõnetab progressiusku olijaid. Kumb instinkt seekord peale jääb?