Tuesday, July 19, 2016

Türgi putšikatse eri tahke

Türgis toimunud riigipöörde-taolise nähtuse ümber toimub suuremat sorti mullistusi. Seletuskäigud kõiguvad seinast seina, alates puhtalt inimlikest (sõjaväelased kartsid kaotada oma töökohti) kuni konspiroloogilisteni (asja korraldas president Erdogan ise). Kuid jätkem eel-lugude rääkimine nendele, kes Türgi siseasju paremini teavad. Vaataks korraks, missugused võivad olla välispoliitilised tagajärjed.

Türgi-NATO. Suures plaanis ei peaks muutuma midagi. Strateegiliste huvide mõttes vajavad mõlemad üksteist. Jah, Türgi tõenäoliselt muutub ebamugavamaks liitlaseks, kuid jääb liitlaseks.

Türgi-EU. Liitumisläbirääkimiste präänik on kuiv ja kahvatu ning Erdogani jaoks on praegu siseriiklik võimu konsolideerimise võimalus ilmselt magusam.

Türgi-USA. Retooriline palang möödub ja kuni USA presidendivalimisteni ei toimu siin mingeid sisulisi muudatusi.

Türgi-Venemaa. Islamiseeruv ja otsustusjulgem Türgi on Venemaale veelgi ebamugavam partner kui seni. Putin peab nüüd "reetur-Erdoganiga" asju ajama ning seetõttu on oodata kahenäolist mängu - formaalne koostöö ja sisuline karm käteväänamine.

Kõigest sellest sai räägitud Aktuaalsele Kaamerale nii eesti kui vene keeles, lisaks ka kommentaar portaalile Stolitsa.

Sunday, July 17, 2016

Türgi presidendi mandaat tugevnes

Tänu ebaõnnestunud sõjalise riigipöörde katsele Türgi praeguse presidendi mandaat tugevnes.

Loogika on siin äärmiselt lihtne:
- osa sõjaväest üritas takistada Erdogani jätkamast praegust kurssi;
- Erdoganil õnnestus jätta mulje et rahva toetus on tema poolel;
- edasine kriitika Erdogani poliitika aadressil saab vaikimisi külge riigireetmise maine.

Ligikaudus sellest sai räägitud Reporteris, uudislõiku saab näha siit.

Hoopis omaette küsimus on see, et kas taoline mandaadi tugevnemine on pikas perspektiivis kasulik Türgile, regioonile ja ka Läänele ehk meile teiega?

---------
pilt võetud siit

Saturday, July 9, 2016

Heidutus nimega NATO

Arvan et keegi vist ei vaidle väitega: "Olnuks Ukraina valmis, jäänuks nii Krimm kui Donbass ära"

Selle lihtsa tõdemusega saab tagasi lükata kõik etteheited NATO kontingendi suurenemise kohta Balti riikides ja Poolas. Kui ei soovi konflikti, on jõudude tasakaal parem kui selle puudumine.

Ma tean, et see kõlab "sõda on rahu" stiilis mõttekäiguna, kuid tegelikkuses tuleb hoopis tõdeda: "sõjaks valmistumine võib paremini tagada rahu kui selleks mitte valmistumine"

Umbkaudu sellest oligi juttu Kanal2'le antud intervjuus, mida saab järelvaadata siit.

Tuesday, July 5, 2016

Heidutus ei ole sõjatõrvik


Õhtulehe küsimus: Postimehe intervjuus ütleb transiidiärimees ja endine peaminister Tiit Vähi, et Eesti võiks olla vahendaja ja rahustaja Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, sarnaselt Soomele. Soovin kommentaari: kui realistlikuks peate selle rolli võtmist, ja mida peaks Eesti selleks tegema, et n-ö sõjatõrvikuga vehkimist vähem oleks?

-----------------

Heidutus ei ole sõjatõrvik

Väide et Eesti tegeleb sõjatõrviku lehvitamisega ja/või sõjahüsteeria õhutamisega, on pehmelt öeldes liialdatud.

Tegemist ei ole Eesti-Vene suhetega, tuleb vaadata laiemat pilti. Venemaa on otsustanud endale ja teistele tõestada, et ülejäänud maailm käitub tema suhtes ebaõiglaselt. Taaskehtestamise maamärkidena olgu mainitud vaid 2008.a Gruusia ja 2014.a Ukraina sündmused.

Soov vastanduda Läänele on aktiveerinud sellesama Lääne. USA, Euroopa Liit jt kehtestasid sanktsioonid, NATO Euroopa osa taastab oma heidutusvõimekust.

Venemaa omalt poolt tegeleb vastu-heidutusega, soovides näidata et ta suudab ohjeldamisele vähemalt samaga vastata. Loomulikult kaasneb sellega ka informatsiooniline mõjutustegevus, mille üheks vormiks on kahtluste külvamine sanktsioonide mõtekuses.

Vahendaja rolli võtmisse suhtun üsna skeptiliselt. Venemaa on piisavalt võimekas, et mitte vajada vahendajaid. Juhul kui mõni riik või seltskond üritab hakata pakkuma nö personaalse vahenduse teenust, siis läheb ta kaasa Venemaa poolt soovitud käitumis-mustriga, mille kohaselt ei peaks olemas olema nt Euroopa Liidu ja Venemaa dialoogi, vaid hulk kahepoolseid suhteid. Viimastes on aga Venemaa käes nö jämedam ots või vähemalt rohkem manipuleerimisvõimalusi.

Juhul kui Eesti tahaks tõepoolest Venemaale meele järele olla ja seeläbi mingeid paremaid tingimusi saada, peaks ta sisuliselt hakkama mängima Moskva reeglite järgi. Kas see aga langeb kokku meie riiklike ja rahvuslike huvidega?
----------
lugu ilmus siin
----------
pilt võetud siit

Monday, July 4, 2016

Sõjahüsteeria süüdistused


Eesti avalikus arvamuses ja meediaruumis kohtab pahatihti ebamäärast süüdistust, mille kohaselt meil siin õhutatavat sõjahüsteeriat. Et „keegi“ kasutab seda ära oma parteilise reitingu tõstmiseks, lõhestab seeläbi ühiskonda ja et üleüldse olla see ärile kahjulik.

Peab ütlema et selline umbmäärane süüdistus tekitab alati väikese tajuhäire.

Esiteks tuleb see kohutavalt tuttav ette. Venemaa süüdistab Läänt russofoobse sõjaka hüsteeria õhutamises ... ja korraga kohtab sedasama sõnastust siinsete arvajate sõnavaras.

Teiseks on ohu tajumine ja konstrueerimine kahel pool piiri ikka üsna erinev. Toon ühe väikese ja lihtsa näite. Umbes kuu aega tagasi hakati Pihkva ülikoolis rääkima, et oleks vaja avada sõjaline kateeder, põhjendades seda piiriäärse asendiga. Kas kujutate ette analoogset arutelu Tartu ülikoolis?

Laskumata pikemasse seletamisse annan lihtsalt ühe soovituse. Ennem kui kasutada mõnda klišeed ... hingake korraks sügavamalt sisse ning mõelge, kas olete valmis ja võimelised ka öeldut sisuliselt põhjendama. Plähmimine stiilis: "kõik on ju niigi selge" ei kõla ausalt öeldes veenvalt.

---------
pilt võetud siit

Saturday, July 2, 2016

Vene-Türgi leppimine


Venemaale on Türgiga leppimist vaja vähemalt sama palju kui Türgile. Küsimus on pigem selles, et kes oli nõus reputatsioonilises mõttes rohkem kaotama ja kes mida võidab.

Türgi oli valmis saatma formaalse vabanduse, kusjuures sisuliselt oli see suunatud hukkunud piloodi perekonnale. Võita on tal tagasitulevad turistid, taasavanev turg oma köögiljadele, kui loetleda ainult kõige nähtavamad tulemused.

Venemaa oli valmis võimendama selle vabanduse ametlikuks riiklikuks patukahetsuseks ning juurde luiskama ka kompensatsioonipakkumise, mida tegelikkuses pole olnud. Saavutatud "diplomaatiline võit" tagab heakskiidu nii selle elitaarsema elektoraadi, kes seni Türgi kuurorte taga nutsid, kui ka lithsama rahva oma, kes toiduainete hävitamist pahaks panid.

Peamine võit Venemaa jaoks on aga selles, et õnnestus ennast näitada nö kokkuleppimisvõimelisena ning seeläbi anda positiivne tõuge neile jõududele Euroopas, kes tahaks Moskvaga iga hinna eest diili teha.
-------------
tekst kirjutatud Stolitsa palvel, ilmus venekeelsena siin
-------------
pilt võetud siit

Friday, July 1, 2016

Suurpuhastus Venemaa Läänemere laevastikus


Venemaa vanimat laevastikku tabas pretsedenditu kaadripuhastus. Oma kohtadelt vallandati sisuliselt kogu laevastiku juhtkond, sh juht Viktor Kravtšuk, staabiülem Sergei Popov, lisaks veel ligi 50 inimest, praktiliselt kõik admiralide ja I järgu kaptenite staatuses.

Sellele eelnes sama harukordselt pikk ja põhjalik kontroll, mis kestis ligi kuu aega. Selle järel teatati et laevastiku juhtkond pole täitnud oma ülesandeid ja varjanud tegelikku olukorda väeosades.

Tavaliselt nii ei tehta. Kontrollid on mõistagi tavalised, kuid enamasti formaalsed. Kui ka mingeid tõsiseid rikkumisi avastatakse, siis sellest avalikult ei räägita ja vastavatel isikutel palutakse vaikselt avaldus kirjutada või siis viiakse lihtsalt madalamale ametikohale üle.

Nii eraldivõetult sõjaväes kui Putinliku Venemaa võimusüsteemis tervikuna pole kombeks avalikkusele seletada kõrgema juhtkonna vallandamise taustu. Mis siis seekord teisiti on?

Jah tõepoolest olla kontroll avastanud nii lihtsat lausvarastamist alates voodipesust kuni diiselkütuseni. Aga seda on ju tegelikult kogu aeg tehtud ja teatud.

Korruptiivsed seosed kriminaalsete struktuuridega kõlavad tõsisemalt. Omaenda "salastatud asjaoludel" vigastatud allveelaev ning väidetavalt NATO õppuse ajal vene vetes käinud saksa allveelaev - need on juba rasked süüdistused.

Aga ikkagi, miks toimus see suurpuhastus nii rõhutatult, et mitte öelda teatraliseeritult? Oletan et selle taga on soov näidata Venemaa tõsist soovi tugevdada oma sõjalist võimekust Läänemere regioonis. Laevastikku on ridamisi toodud uusi aluseid, juhtimine on allutatud Kaliningradis paiknevale 11.armeekorpusele. Kaitseminister teatas äsja ka plaanist tuua juurde 10 tuhat sõdurit.

Mõistagi toimub kõik see - Venemaa retoorika kohaselt - vaid vastusena USA ja NATO õigustamatutele aktsioonidele Läänemere regioonis. Asjaolu, et Lääs hakkas tegutsema alles peale Krimmi okupeerimist, pole Kremli mätta otsast vaadatuna ilmselt oluline.

Kõigest sellest sai räägitud Kuku raadiole antud intervjuus, mida saab järelkuulata siit.

------------
pilt võetud siit