Segane sammuke Ukraina relvarahu teel ja selge järeldus Euroopale

Selles protsessis on väga vähe teadaolevat ning palju oletamisi. Igaüks, kes väidab, et ta teab täpselt, mis toimub, on kas šarlatan või 60’nda taseme geenius, kes teab rohkem kui protsessis endas osalejad.

Ka kõige vahetumalt läbirääkimiste laua taga istujad võivad küll omada mingeid enam-vähem selgeid kavatsusi ja võibolla isegi plaane A, B ja C soovitu saavutamiseks, kuid täit kindlust selles sogases vees ujumises pole kellelgi.

Esimene asi, mida me teame kindlalt, on see, et Donald Trump soovib saavutada midagi, mida saaks kõrvulukustava meediakära saatel kuulutada mingikski rahu-sarnaseks tooteks Ukraina rindel.

Teiseks teame seda, et Ukraina „päästmine“ pole Trumpi jaoks mitte eesmärk omaette, vaid vahend enda tõestamiseks. Mitte isegi niivõrd kodupubliku ja oma segaduses olevate liitlaste ees, kuivõrd kogu nö kurjuse teljel alates Iraanist kuni Kuri-Koreani.

Vajadus tõestada ennast karmi ja hulluvõitu läbirääkijana, kes peksab alustuseks omasid, selleks et panna vaenlased värisema segaduses, et „mis ta siis veel meiega teha võib“. Kuigi see pole kindel, et Trump üleüldse soovib kuidagigi kahjustada autokraatide-diktaatorite huve, pigem soovib ta nendega sõlmida mingi diili, vastastikkuse „üksteisega arvestamise pakti“ vms.

Kolmandaks me teame, et Venemaa teab, mida USA tahab ning soovib sellest maksimumi enda jaoks välja pigistada. Tõsi küll, samal ajal kergelt hinge kinni hoides, sest segast peksva hullu partneriga võib pokker kergelt üle minna kakluseks.

Bluffimine on pokkeri ja jõupoliitika pärisosa, kuid istudes sõgedalt rahmeldava partneriga laua taha võib vabalt juhtuda, et laud keeratakse lihtsalt solvumisest kummuli. Nii et Puutini meeskond käib oma survestamisega üsna õhukesel jääl ning nad teavad seda. Ja Trumpi meeskond jällegi teab, et Putin teab.

Mis nüüd puutub võimalikku relvarahu ennast, siis teame me väga palju vähem. Et kas ja mis tingimustel see kokku lepitakse. Et kuivõrd palju saab olema relvarahu rikkumisi – aga neid saab olema. Et kas sellest relvarahust võidakse kunagi kasvada järgmise etapini ehk rahuläbirääkimisteni jne. See kõik on udu.

Aga selles udus on üks selgus. Juhul kui relvad isegi mõneks ajaks vaikivad, siis asuvad mõlemad pooled ennast koguma sõjategevuse jätkamiseks. See on absoluutne paratamatus.

Ja siit peab tulenema järeldus meile. Isegi kui (väga tingimisi) peaks saabuma (vahe-)rahu ja leppimis-sõnad, tuleb anda astu näppe igale Euroopa poliitikule, kes selle peale teatab, et asi on läbi ning Euroopa sõjalise võimestamise kavad saab pausile panna.

---

lugu ilmus siin

Venemaa vana eliidi vastuhakk "uue eliidi" loomisele

Üks asi on poliitilised deklaratsioonid ning Suur Juhi näpunäited, teine asi on päriselu ja kuid neid Suuri Sõnu ellu viiakse

Utsitamaks oma rahvast sõjas osalema, lubas Puutin mh et nn "SVO" läbinud saavad riigi uueks eliidiks. Võib küll kahelda, kui paljud seda sõnumit tõsiselt võtsid, ent siiski on teada juhtumeid, kus lihtsavõitu ja sõjas mitmeti invaliidistunud mehed on nördimust avaldanud, miks neid isegi nt kohalikel valimistel kandideerima ei lubatud jne.

Aga asi selles, et igas riigis on olemas nn vana eliit. St riigi toiteahelate külge klammerdunud seltskond, kes ei ole üldse õnnelikud sõnumi üle, et mingisugused süsteemivälised untsantsakad hakkavad samade toiduallikate peale keelt nilpsama

Suuniste jõustamine

Nüüd siis on pikkamisi lohisedes jõutud sinnamaani, et Suurtele Sõnadele hakatakse liha külge kasvatama. Et uueks eliidiks saab küll, AGA ... (teadupärast „aga“ muudab kõik, eriti kui see on suurte tähtegeda kirjutatud).

Aga ennem peab läbima koolitus. Sihukese tagasihoidliku 500-tunnise mitmest moodulist koosneva koolitusprogrammi, mille käigus saadakse aimu riigi- ja omavalitsuste haldusest jms (koolitajaks РАНХиГС ehk nn Presidendi rahvamajanduse ja riigiteenistuse akadeemia)

Teine aga - veel enne seda peab uueks eliidiks pürgija üleüldse kvalifitseeruma koolituseks. Selleks peab lisaks SVO veteranistaatusele olema ette näidata kõrg- või vähemalt keskerihariduse diplom, kirjutama essee mingist kohalikust probleemist ja selle võimalikust lahendusest ning veel nipet-näpet.

Igatahes saava kõikõimalikud senise eliidi pussakad näidata, et nad on peale pikkkkkkka ja põhjalikku eeltööd loonud mehhanismi, mis peaks Suuri Sõnu ellu viima.

Silmamoondus ehk potjomkinlus

Ainult et päriselus tähendab see seda, et on loodud edukas silmamoondus - pudelikael, läbi mille tilguvad vana eliidi hulka ehk kunagi mõned üksikud näidis-eksemplarid, mille süsteem suudab edukalt ära seedida.

Kogu jutu moraal on see, et ka selles mõttes ei ole Venemaa kuidagi eriline ega müstiline. Kõigis fenomenides on nii universaalset kui spetsiifilst, riigiomast.

Universaalne on see, et süsteemi etteotsa sattunud sõgediku käske-korraldusi täidetakse täpselt nii, nagu inimesed seda ikka teevad, üle otsa. Riigispetsiifiline on see, et lisandub kultuuriruumile omane silmakirjalikkus ja ülemustele pugemise ning valetamise segu. See tähendab, et mingit uut eliiti ei tule.

---

lugu ilmus siin

Kui mina oleks Donald Trump

Siis mina oleks rahul sellega, mis toimus Ovaalkabinetis kohtumisel Ukraina presidendiga. Kolmel põhjusel.

Esiteks – saavutatud on minu emotsionaalne rahulolu. Kogu meedia ja sisuliselt kogu maailm on pandud minust rääkima.

Kümnete kaamerate ja mikrofonide ees sai toime pandud tegu, mis paiskus kõigepealt miljarditele ekraanidele ja hiljem läheb ilmselt ka diplomaatia ajalukku.

Mis märgiga, see pole oluline. Eneseimetluse osuti on taaskord maksimumis ja see on oluline. Pluss? Igatahes pluss!

Teiseks – minu kui Trumpi eesmärk omaette on olla anti-Biden. Teha asju teistmoodi kui president ning sellest kogu aeg rääkida.

Ukraina president oli Bideni ajal „ajaloo suurim müügimees. Iga kord, kui ta riiki tuleb, kõnnib ta minema 60 miljardi dollariga. Miljardi! Kõnnib minema 60 miljardi dollariga!“ (tsitaat Trumpi valimiseelsest kõnest).

Aga näe, nüüd enam ei ole nii! Mina kui anti-Biden saatsin ta minema mitte rahakohvritega, vaid tühjade kätega! See, et hiljem kõik jälle muutub ja reaalselt abi jätkub, pole hetkel oluline. Ma olen end tõestanud. Läheb kirja plussina? Läheb!

Kolmandaks – minu kui Suure Rahulooja (mitte keegi teine pole ajaloos nii palju rahu tahtnud!!!) eesmärk on saata vasturääkiv, aga positiivne signaal Putinile. Eesmärk on saada mistahes hinnaga ta läbirääkimiste laua taha, saavutamaks midagi, mis on tõlgendatav minu loodud rahuna.

See, et Venemaale meeldiv žest on tehtud eba-eetiliselt ja diplomaatilist protokolli eirates, pole hetkel oluline. Kui trikk läbi läheb ja järgmine stseen saab olema Putiniga mille-iganes allkirjastamine ning järgmine voor telekaamerate ees ning miljardite ekraanide peal, on tegu eduka käiguga. Pluss? Noh veel mitte kindlalt, aga lootus on!

Lõpetuseks – ma mitte mingi hinna eest ei tahaks olla Donald Trump. Minu peakuju ei lubaks taolist käitumismustrit, seega ma mitte kunagi ei satuks ka Ovaalkabinetti. Aga ma üritan aru saada, mis toimub selle inimese peas, kes niimoodi tegutseb. Ning see on mõtestatum tegevus, kui ahastades kätemurdmine hüüatuste saatel, kuidas kõik on kadunud ja maailm pole enam endine.

Maailm on endine ja inimloomus pole laias laastus muutunud. Läbirääkimisi peetakse mitmel moel, mõnikord palju jõhkramaltki ning suisa veriseltki. Vahepealne ettekujutus, et „einoh meie ajastul niimoodi enam ei tehta!“ on osutunud miraažiks. Reaalne maailm aeg-ajalt hammustab ning see õppetund tuleb omaks võtta.

---

lugu ilmus siin

Aga mis siis kui on Suur Plaan?

Proovin korraks kõrvale panna oma skepsise kõigi Suurte Plaanide osas. Teades kuivõrd need enamasti on kasutud, kuna neid peaks realiseerima inimesed. Inimesed, kes saavad strateegilistest plaanidest valesti aru ja langetavad valesid taktikalisi otsuseid. Miska enamasti Suure Plaani võib küll sisestada sündmuste toru ühte otsa, kuid välja valgub teisest otsast midagi muud.

Aga lähtume MAGA plaani ühest suurest eeldusest ja liigume punkthaaval selle täitmise suunas.

1- Selleks et Ameerika saaks olla jälle suur, peab ta ohjeldama Hiinat, kes tahab olla vähemalt sama suur ning kes ilmselt peagi ei pelga selleks kasutama ka sõjalist jõudu Taiwanis, näidates kogu ilmale, et temal on suurem. Väevõimekus ja planeerimisoskus.

2- Selleks et täita seda strateegilist ülesannet, saab ära kasutada parasjagu käimas olevat sõda Ukrainas. Kasutada täiesti instrumentaalsel, taktikalisel tasandil, omamata mingeid aatelisi, eetilisi või isegi sümpaatiast tulenevaid motiive. Küüniliselt ja tehniliselt.

3- See, et sõda on algagatud Venemaa poolt ja Ukraina vastu, pole antud kontekstis üleüldse oluline. Oluline on see, et siin on nokkapidi sees Hiina, kes toetab Venemaad nii diplomaatilisel kui kaubanduslikul tasemel, mh lastes Moskva poolel sekkuda ka Kuri-Koreal. Kui nüüd sundida see konflikt vaibuma sellisel moel, et VF/Hiina/Iraan/K-K pole saavutanud ilmset võitu, on taktikaline MAGA-võit saavutatud ning võib oletada, et Hiina lükkab oma Taiwani-afääri kaugemasse sahtlisse. Loobumist sellest ei ole võimalik saavutada, edasilükkamine on esialgu hea küll.

4- Kuidas panna Moskva taanduma, ilma temaga otseselt sõjalisse vastasseisu astumata? Teha seda kaudselt USA relvade ja rahade abil, kuid jättes ka võimaluse Putinil väljuda mängust sellisel moel, et ka tema saab ennast võitjaks kuulutada vähemalt kodupubliku ees ja ajutiseltki. Sõlmida mingi diil, mis paneb mõlemad pooled rõõmsalt rahapakke lugema ja säilitades Ukraina/Taiwani iseseisvus ükskõik kui kohitsetud moel (nii ühest kui teisest on Suure Plaani meeskonnal savi, need on vaid objektid MAGA mängus).

5- Diil sõlmitakse selle suhtes, millest kokkuleppivad osapooled saavad ühtemoodi aru. Maavarad. Drill, baby, drill! USA loob endale õigustuse ühisettevõtte näol Ukrainaga viia sisse oma kopad, kapital ja turvameetmed. Venemaa saab võimalus väljuda isolatsioonist, sõlmida Suuri Leppeid, kohtuda Tema Endaga, loota sanktsioonide leevendamist. Ukraina säilub ja saab hakata ennast ühisettevõtte kontrolli all ja abil taastama. Hiina nohiseb vaikselt nurgas. Euroopa mõned riigid saavad õiguse ja võimaluse olla kakluse järel turvalisuse tagaja rollis, ühtlasi on MAGA mätta otsast ka Euroopale antud tõhus ja suunav jalahoop, miska nood ehitavad oma turvalisust rohkem ise üles, lootmata USA vihmavarju automatismile.

Muidugi on kõik see vaid katse mõtestada toimuvat positiivse soovmõtlemise võtmes. Võimalik et selle kõige taga pole mingit skeemi, mingit Suurt Plaani ja toimub ainult vee sogaseks peksmine, lootuses et selle kõige käigus võib saada midagi juhuslikku konksu otsa.

Aga elades MAGA ajastul, tuleb proovida mõista, mis on MAGA-mõtlejate peas. Sellel suurel malelaual on planeerimisel mitmeid kombinatsioone. Oluline selle juures on näha, et ruute ja malendeid on vaid kahte värvi. See on primitiivsena ja jõhker-küünilisena mõjuv pilt, mille raames on piiratud arv võimalusi. Ja lootus, et selle käigus ei lööda malelauda kummuli.

Kui selle MAGA-mõtlemise tulemuseks on see, et Ukraina jääb alles, tema pinnal on USA huvid ja Euroopa turvamehed ning Moskva koos oma taustajõududega on pandud pausile, on mäng seda kõike väärt. See on nilbelt küüniline, suuresti ebaõiglane ja kindlasti ebaeetiline.

Ideaalses maailmas peaks Ukraina taastama oma sõjaeelsed piirid, Moskva koerakoonlased häbiga lahkuma ning Lääne kollektiivne eneseteadvus säiluma ilma MAGAta.

Võibolla on kellelgi Suur Plaan, kuidas seda ideaalmaastikku luua?

---

lugu ilmus siin

Trumpi taktika - tõhus ülekoormamine

Inimestega manipuleerimise võtteid on mitmeid, üks nendest on ülekoormamine, viimine segadusse ja lootusetuse seisundisse ning siis oma tahte peale pressimine.

Taoline jõhker-lärmakas-ahistav survestamine pole mõistagi meeldiv ega au- või riigimehelikuna mõjuv, kuid tuleb tunnistada, et see toimib.

Lihtsustatud võrdlusena võib tuua olmelise olukorra, kus naine teatab abikaasale, et kapp on vaja teise seina ümber paigutada. Enne veel, kui mees jõuab hakata mõtlema, et kuidas ebameeldivast ülesandest kõrvale vingerdada, rääkimata vastuvaidluseks vajalike argumentide sõnastamiseks, sajavad peale juba uued sisendid. Lagi vajab ülevärvimist, kardinad väljavahetamist, uus auto ostmist, prügi väljaviimist ja üleüldse eluviisid ümbervaatamist.

Teine näide, kauplemiskäitumise valdkonnast. Kui ostja eesmärgiks on kaubelda välja nt allkiri müügilepingule müüjale kahjulikel tingimustel – ja kui too on kontrollitud olukorras, nt ei saa läbirääkimisruumist lahkuda, siis saab ta nö oimetuks küsitleda. Tuleb esitada katkematu jadana uusi ja korduvaid-täpsustavaid küsimusi, kuni algselt agressiivseks kauplemiseks valmis müüja vaimselt kokkujooksnuna on valmis andma allkirja ükskõik mis tingimustel, saaks ainult sellest lõputust jamast lahti.

Anti-Biden

Pidevalt initsiatiivi enda käes hoidmine, ärevusse pekstud meediale ja ühiskonnale pidevalt uute, üksteisele ja tervele mõistusele vastukäivate sisendite andmine lahendab kui mitte muud, siis vähemalt ühe ülesande. Selleks on olla anti-Biden. Mitu kuud peale võidetud valimis-lahingut ja kuu aega peale ametisse-asumist jätkab ta eelmise presidendi manamist (soovitan põgusaltki üle vaadata tema enda sotsiaalmeedia truthsocial konto).

Muuseas, ka see manipuleerimisvõte „süüdista oma eelkäijat“ on vana klassika. Selle taha saab varjata, et peale käratsemise ja vanade struktuuride lammutamise pole suurt midagi ette näidata. Kuid see eelmise presidendi süüdistamine ja primitiivse sõnavara kasutamine võimaldab tal jätkuvalt köita enda valijaskonna poolehoidu. Järelikult – ka see on toimiv võte.

Kui Joe Bideni tegutsemismustrit iseloomustas kohati masendav mitte-otsustamisvõimekus, siis sellel taustal näitab Donald Trump ennast teadlikult otsuste generaatorina. Ainuüksi esimeste nädalate jooksul hiigel-allkirjadega ehitud korralduste virn on nii muljetavaldav, et enamik inimesi ei vaevu isegi süvenema, kas need korraldused on mõtestatud või täidetavad, seaduspärasusest rääkimata.

Mitte-tühistatavus

Nagu Donald Trumpi juhtimisstiili kohta on öeldud Ean Nieman, üks „tühistamiskultuuri“ uurijatest, on see midagi sellist, mida ükski teine president välja ei kannaks. Ning et Trump on kõige mitte-tühistatavam inimene planeedil, ta lihtsalt paneb endast rääkima. Ning pole üleüldse vahet, kas räägitaks vaimustunult stiilis „just sellist ülemjuhatajat me tahtsimegi“ või pead raputades. See tegutsemis-stiil on tõhus ja toimiv. Tõsi küll, ühtlasi toodab see ka ridamisi kohtuasju, kuid nende protsesside pikkus ja lõpp on veel teadmata suurus.

Välispoliitilises plaanis võib üks hiljutine uudis, mis nö kollektiivse Trumpi mürapilves õhku paiskus, olla surmavalt tõhus ühe pikaltveninud probleemi lahendamisel. Nimelt on ammu räägitud, et ÜRO vajaks reformimist, eriti vajaks lahendamist Julgeolekunõukogu probleem, mis seisneb vetoõiguses, silmas pidades Venemaa ja Hiina tava blokeerida otsuseid, mis ohustavad halbu ja autoritaarseid praktikaid maailmapoliitikas.

Tõsi, ÜRO on küll äärmiselt ebatõhus organisatsioon ning osa tema allüksuste tööst on osutunud kohati probleeme tekitavaks, mitte lahendavaks. Kuid võttes arvesse ÜRO peakorteri asumist Manhattanil, tähendaks USA lahkumine sellest ilmselt ka selle organisatsiooni lõppu, vähemalt selle praegusel kujul. See meenutab veidi kiilaspäisuse ravi läbi giljotiniseerimise. Kindlasti tõhus, aga küsitava väärtusega.

---

lugu ilmus siin

Rabas sumpav rahvas: Kommentaar presidendi aastapäevakõnele 2025.a 24 veebruar

Vabariigi aastapäeva kõne on üks üsna kindel ja tavapärane formaat, millesse saab mahtuda vaid kõige olulisem. Laias laastus on need teemad ikka majandus, haridus ja julgeolek, mis on seotud nii omavahel kui ka kõigi muude eluvaldkondadega.

Minu vaatlusalas ehk välis- ja jugeolekuteemades on raske leida kõnekujundeid, mida pidukõnes kasutada ilma liigset muret külvamata ühelt poolt ja õõnsasse paatosesse langemata teisalt.

Kuid alati on sellesse võimalik sisse õmmelda mõni oskuslik metafoor, mis annab kõnele sügavust, nii otseses kui kaudses mõttes. Seekordses kõnes haakis mind väljend: „nüüdses maailmas õige tee leidmine on hakanud meenutama rabas sumpamist“.

Selles on midagi nii meile omast, suisa Vargamäelikku ja veelgi ürgsemat, on ju meil ju siin soode ja rabadega oma erisuhe. Rabasaared on pakkunud peidupaika rasketel aegadel, soine pinnas on oskuslikul tegutsemisel muutunud viljakaks põllumaaks. Raba peidab endas ilu ja ohte, hingematvaid vaateid ja võimalust, et kindlana näinud pinnas võib jalge alt ära vajuda.

Kuid me oleme siin soode ja rabade vahel ellu jäänud. Õppinud neid õõtsuvaid aegu ja pinnaseid ära kasutama koguni kindlustena, ehitades sinna vaid omadele teada olevaid salajasi rabaradasid ning kõigile nähtavaid turvalisi laudteid.

Me teame, kuidas seda teha, headel aegadel koos naabritega, „kuid vajadusel ka üksi“ – see on teie märksõna, mis torkas tavapärasest erinevana kõrva. Taoline tegevus nõuab aega ja oskusi, teavet ja vahendeid. Veelgi enam aga pingutust ja tahet see ära teha. Kõike eelnevat me leiame, kui on tahet. Kaitsetahet.

Tahet kasutada tuntud ja tundmatuid, vanu ja uudseid lahendusi, olgu selleks droonid või AI. Tehismõistusvõrgustiku õppimine ja õpetamine omab muuseas laiemat välis- ja julgeolekupoliitilist mõõdet, kui seda esmapilgul hoomata oskame. Kaasaegses, rabana õõtsuvas maailmas on suurem eduvõimalus neil rahvail, kes suudavad end siin sisse seada ja omasena tunda ja teistele võrdväärne partner olla. AI abil saame jälle olla endast suuremad, nii nagu wikipedias on eestikeelseid artikleid rohkem kui mõneski meist suuremas keeles.

Omaette punktina peatun ka presidendi kõnes mainitud ÜRO reformimise vajadusel. Seegi turvalise rabasaarena tundunud nähtus on löönud õõtsuma ning vajab põhjalikku ümberkorraldust. Sookuivendajate agarusest tingituna võib see pidepunkt sootuks kaduda ning ka selleks peame olema valmis. Nagu ütles president rabametafoori juures: „tuleb olla väga tähelepanelik ja osata vaadata kaugemale.“

---

lugu ilmus siin

Ukraina maavarade lepingust

1- väidetavalt üle antud uut lepinguversiooni ise näinud ei ole, seega lepingu sisu / muudatuste mahu ja olemuse kommenteerimine oleks liigne spekulatsioon

2- hetkel paisatakse eetrisse emotsioone, kuid taoliste pika-ajaliste lepingute sõlmimiseks on vaja need kõrvale jätta ning vaadata mõlema osapoole rahvuslikke huve

3- Ukrainal oleks mõistlik teha vastukäik ja pakkuda välja lepingu omapoolne versioon, nii muutuks protsess rohkem läbirääkimiste moodi välja nägevaks ning õiglasemana tajutavaks

Juttu sellest oli eilses venekeelses Aktuaalses Kaameras