Saturday, December 7, 2019

Käsklus "suu kinni" on parlamendisaalis lubamatu!


Pole üleüldse vahet, missugusest konkreetsest riigist, erakonnast või ministrist me räägime. See pole lihtsalt aktsepteeritav.

On olemas kümneid muid võimalusi ennast kehtestada, alates elementaarselt viisakatest väljenditest "palun lubage mu lõpetada" kuni lihtsalt tuima ülerääkimiseni/hääletõstmiseni, aga käsklus "suu kinni" parlamendisaalis, saati veel täidesaatjalt seadusandjale - see on lihtsalt lubamatu!

Juhul kui me soovime, et parlamentaarse demokraatia põhimõtted kestaks, siis peab selline demarš saama vastulöögi. Elementaarne oleks riigikogu spiikri sekkumine, kas koheselt või kasvõi tagantjärele.

Kordan, siin pole olulised isiku- või partei- ega isegui riiginimed. Parlament peab oma õiguste eest seisma, kui tahab parlamentaarsete mängureeglite jätkumist. Olgu Eestis või Etioopias, Inglismaal või Iisraelis.

Meile meeldib tihtipuhku rääkida väärtustest. Nendest väärtustest, mis on väärt kaitsmist, mis määratlevad meie olemist ja tegutsemist.

Parlamentaarne demokraatia on minu meelest üks neist väärtustest. Ja pole vaja siia juurde õmmelda neid kahtlase väärtusega määratlusi nagu „vasakliberaalne“ või „paremkonservatiivne“, mida iganes need ka ei tähendaks.

On riike, kus parlamendil on nukuroll, kohti kus „parlament pole koht diskussioonideks“. Kui seal ei hakka parlament vastu taolisele määratlusele / suhtumisele, siis ta seeläbi legitimeeribki selle suhtumise ja näitab ise endale oma koha kätte.

Kui parlament kollegiaalse organina ei hakka vastu „suu kinni“ kultuurile, siis näitab ka see parlament ise endale oma koha kätte, rääkimata räuskava poliit-kultuuri(tuse) legitimeerimisest.

Riigikogus on ainult üks ameti-isik, kes võib sõna anda ja võtta, selleks on parlamendi spiiker. Tema kohustus on ka sekkuda, kui üks või teine pool rikub nii kirjutatud kui kirjutamata reegleid.

Praegu on aga tegu olukorraga, kus ei peaks sekkuma isegi spiiker, vaid parlament tervikuna, sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Jutt pole konkreetsete inimeste vahelistest suhetest ja isiklikust suhtlusmaneerist. Küsimus on parlamendi kui institutsiooni väärikusest ja parlamentaarse demokraatia põhimõtete kaitsmisest.

---

lugu ilmus siin

Monday, December 2, 2019

Sõjalis-patriootiline Venemaa


Venemaa ühiskondlikus teadvuses toimub sõja ning vägivalla hiiliv normaliseerimine.

Kui mingit nähtust piisavalt kaua vaadelda, siis hakkad nägema mustreid ja nende muudatusi. Nihkeid maatriksis, kui soovite. Mitte niivõrd suurtelt tribüünidelt öeldud deklaratiivsetes sõnades, kuivõrd päriselus toimuvates mikromuudatustes.

Jälgides igapäevast infolõime juba paarkümmend aastat, on viimaste aastatega järjest rohkem hakanud silma jääma sedasorti sõnaühendid, mis eestikeelses kõnepruugis sisuliselt puuduvad ning mõjuvad kummaliseltki. Sõjalis-patriootiline kasvatus, sõjalis-õigeusklikud lastelaagrid, sõjalis-rakenduslikud spordivõistlused, sõjalis-ajaloolised koolituskursused jne.

Tuulenuusutamine ...
Oluline on siinkohal rõhutada, et need sõnad ja teod ei ole mitte niivõrd ülalt alla otsesõnu pressitud, vaid suuresti just nö rohujuuretasandil tekkivad. Seda võiks ju tõlgendada mingi vene ühiskonna ja vaimsuse erilise militariseerituse läbi, kuid ma võtan seda nähtust siinkohal teisiti seletada.

Igapäevaelus ei tegutse ja mõtle vene inimene kuigivõrd teistmoodi kui meie siin. Jah, kindlasti on nö ülemise korruse tunnetuses erinevusi, vene hing on harjunud endast mõtlema suures, imperiaalselt vägevas mõõtkavas, kuid see on hetkel teisejärguline.

Kujutage ennast ette keskmise vene provintsi asukana, kes üritab ennast ja oma peret kuidagi ära elatada, minemata vastuollu seaduste ning omaenda südametunnistusega. Loomulikult üritab siis igaüks ringi vaadata, et kuspool on mingid ressursid saadaval ja kuidas neid ära kasutada. Noh umbes nii nagu koopainimene nuusutab tuult, et kuspoolt on haista saaki ja mis külje pealt on sellele mõistlik läheneda.

... ja suunanäitamine
Sellise tuulenuusutamise käigus saab päris lihtsalt selgeks, et kõige lihtsam on oma tegevustele toetust saada, kui selles on see vähemalt üks, aga soovitavalt kaks komponenti. Esiteks sõjalis-patriootiline ja teiseks õigeusklik.

Noh näiteks oled sa tegev noorsootöös ning huvijuhina otsid toetust oma lastelaagrile. Või oled sa tegev MTÜ’s ja soovid leida rahastust mingile haridus- või kirjastus-projektile. Vaadates ringi, et missugused projektid saavad toetus-süste erinevatest eelarvetest, sh presidendi rahastusest, saab sul väga kiirelt selgeks, kuspoolt tuul puhub.

Samasugusele suunasurvele alluvad mitte ainult kohaliku külaseltsi asja ajajad, vaid ka kõikvõimaliku ministeriaalsed ja ametkonlikud tegelinskid. Seetõttu laskub ka ülevalt alla järjest rohkem selliseid algatusi, millel on kõva nõukogulik-patriootiline lõhn man. Nii näiteks on sisuliselt kohustuslikuks muutunud uuesti sisse seatud VTK normide täitmine (Valmis Tööks ja Kaitseks ehk sõjalis-sportlikud sooritused), juhul kui soovid olla nn kaadrireservis arvestataval kohal.

Vanad viisid uues kuues
NSVL aegsete märgisüsteemide taastootmises pole midagi eriskummalist. Keerulistel aegadel on endiste aegade idealiseerimine paratamatult tekkiv fenomen. Venemaa ühiskonnas tajutakse maailma õmblustest kärisemist teravamaltki kui mujal, sest nende tele-eeter peksab seda trummi agressiivselt ja armutult.

Oluline on mõista, et see pole mingisugune „müstilise vene hinge“ erijuhtum. Nn tuulenuusutamine ja signaalide püüdmine on ellujäämiskunst, mida on harrastatud aegade algusest peale – ega ma ilmaasjate ennem koopainimest maininud. Lihtsalt igas ühiskonnas ja riigis avalduvad need veidi erinevates vormides, Venemaal mh ka opositsionääride ja muude hingerahurikkujate kõrvaldamises.

Vene maatriksi muutumist on meil lihtsalt veidi käepärasem ja olulisem jälgida, seetõttu räägime sellest ehk veidi rohkem kui tahaks. Sest lisaks kõigele muule on vene ühiskonna militariseerumises meie kõigi jaoks siin ka otsest sõja hõngu.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, November 12, 2019

BREXIT ja Šoti faktor


Oletame, et juhtub kolm sündmust. Esiteks BREXIT toimub ja Ühendkuningriigid lahkuvadki Euroopa Liidust. Teiseks, sellele järgneb Šoti iseseisvumine ja kolmandaks liitumine EL’ga (mida tihti ekslikult nimetatakse „EL’i liikmeks jäämiseks“, kuid sisuliselt tuleb uuel riigil hakata asju ajama nullist). Mis sellega seoses muutub?

Ärme anname kummalegi sündmusele mingeid hinnanguid, et nad on „halvad“ või „head“. Ärme püüame lahti rääkida, kuidas need mõlemad asjad juhtuda saavad ja kas neil on omavaheline, veelgi enam põhjuslik seos. Võtame selle muutunud olukorra lihtsalt lähtepunktiks.

See võib esmapilgul tunduda kummaline, aga muudatusi tuleb vaadelda vähemalt viiel tasandil. Aga kõigest järgemööda ja liigume nö seespoolt väljapoole. Proovime põgusalt hinnata, kes kaotab ja kes võidab.

Esiteks. Kõigepealt UK sisemine tasand ehk Šotimaa iseseisvumine. Nii London kui Edinburgh kaotavad eelkõige seetõttu, et tuleb alustada pikki, mahukaid ja ressursseneelavaid läbirääkimisi selle üle, kuidas korraldada omavahelisi edasisi suhteid. Šotimaa samas pikemas perspektiivis küll pigem võidab, sest EL on ilmselt aldis andma talle soodsaid (taas-)liitumistingimusi, tõestamaks enda atraktiivsust ja andmaks ninanipsu breksitööridele.

Teiseks. UK-EL tasand. Mõlemad pooled kaotavad, kuna peavad jällegi kulutama inim-, aja- ja finantsressursse uute reeglite paikapanemisele, rakendamisele, kontrollile, lõpututele kohtuprotsessidele jne. EL pool kaotab samas suhteliselt vähem (vähemalt lühiperspektiivis), kuna tema ressursibaas on suurem. UK võib teoreetiliselt kunagi hiljem ka võitma hakata, juhul kui tal õnnestub sõlmida mingid vormilt hiilgavad ja sisult toimivad asenduslepingud nt USA või Hiinaga.

Kolmandaks EL sisetasand. Brüssel lühiperspektiivis kaotab, kuna ta peab hakkama liikmesriikidega rohkem arvestama, vältimaks analoogseid EXIT’eid. Ilmselgelt leidub neid, kes hakkavad Brüsselit taoliste võimaluste kordumisega santažeerima. Samas aga tekib Brüsselil hea argument EXIT’ite tõrjumiseks: „näete, UK puhul tõi see kaasa riigi lagunemise, kas soovite sama teed minna!?“. Pikas perspektiivis, juhul kui see võimaldab EL ümber mõtestada ja panna tööle toimivamatel alustel, võib aga EL sellest ka võita.

Neljandaks nn Lääne tasand. Raskesti hoomatav, aga tihti viidatav tasand, millele omistatakse toimimist mingit ühtsete väärtuste alusel, mis teda seeläbi peaks eristama ülejäänud, mitte-niivõrd-vabast-ja-ühtsest maailmast. Lääne tõsiseltvõetavus ühtse jõukeskmena saab tõsise löögi, kuna selgub et ühtsuses on tugevaid mõrasid, mida Lääne üks osa (USA) kasutab teise osa (EL) nõrgestamiseks. Šoti faktor jääb sellel tasandil väheoluliseks, ent meeldivaks erandiks plusspoolel, näidates kuidas Läänes asju aetakse õigusriiklike mehhanismide tasandil.

Viiendaks rahvusvaheliste suhete süsteemi tasand. Süsteemil laias laastus on üsna ükskõik, kui mitu osalist selles toimib, olgu siis üksikute riikidena või liitudena. Kuid rahvusvahelise õiguse mõttes (mis peaks olema selle süsteemi nö selgroog) on nii BREXIT kui Šotimaa ühtemoodi positiivsed näited, juhul kui need viiakse lõpuni poliitilise protsessi, mitte vägivalla lainel.

Enne lõpulauseid soovitan aga astuda korraks BREXITi raamistikust välja ja mõelda veidi laiemalt. Võrdluseks toon ühe teise alliansi ja teise riigi, nimelt NATO ja Prantsusmaa. Jah, ajad ja olud olid teised, kuid võrrelda saab ikkagi. Prantsusmaa vahepeal kaugenes NATO’st ka siis lähenes jällegi. Kas sellest kaotas üks või teine osapool? Vahetult sündmuste keerises olles võis toona tunduda, et see kõik on lõpu algus ... aga tegelikkuses ei juhtunud midagi fataalset.

Aga kõige lõpuks siis selline kokkuvõte. Jätame kõrvale kogu mõjutustegevuse väljaspoolt ja hindame võimaliku BREXIT ja Šoti faktori koosmõju eeldusel, et kõik toimub õigusriiklikult korrektsel tasemel. Esiteks saame me siit suurepärase õpikunäite sellest, kuidas sedasorti lahutused ja liitumised peavad käima (mitte roheliste mehikeste ja libareferendumite abil).

Teiseks antakse meile asjakohane meeldetuletus, et igasugusele tõmbejõule tekib loomuldasa tõukejõud ning kõiges selles pole midagi traagilist – pigem vastupidi, vabas maailmas niimoodi asjad käivadki.

Kolmandaks aga leiame igavesest ajast igavesti kordamist vajava mõttekäigu, et miski pole igavene siin (poliitilises) maailmas, riigid ning liidud tekivad ja lagunevad. Ja et elu oma seaduspäradega jätkub ka peale neid sündmusi, mis lähiperspektiivis vaadatuna tunduvad lootusetult kaootilistena.
---
lugu ilmus siin

Tuesday, November 5, 2019

Venemaa iseseisvub


Eksivad need, kes väidavad, et Venemaa tegeleb isoleerumisega. Ei, Venemaa on hoopis võtnud kursi iseseisvumisele. Milles see erinevus on? Vahe on üüratu.

Isoleerumine tähendaks seda, et Venemaa on otsustanud olla üksi. Aga üksi olla Moskva ei taha, see oleks viimane asi, mida üks impeeriumi-keskus iial olla sooviks. Kremli ümber keerlev meeskond soovib olla ise juhtoina rollis, mitte aga lammas kellegi teise juhitavas karjas.

See ongi selline pisike erinevus, mis aga määrab ära suhtumise. Tinglik „kollektiivne Putin“, laiemalt aga Russkii Mir nimeline moodustis soovib üliväga, et teised näeks ja jagaks vaatekohta, mis nende endi meelest on loomulik ja ainuõige.

Kutsuva kindluse ehitus
Nimelt seda, et peale NSVL lagunemist oli Venemaa valmis mõnda aega mängima nn Lääne mängureeglite järgi, kuid enam nad seda teha ei soovi. Nagu ka mõni kodumaine kommentaator on seda võtnud väita, olla Moskva sirutanud välja koostööks avatud käe, aga leidnud end tõrjutuna. Noh ja mis tal vaesekesel siis üle jäi, kui solvunult selg pöörata ning hakata oma liivakasti üles ehitama.

Tõsi küll, see liivakast meenutab rohkem küll ümberpiiratud kindlust, mille puhul peamine on üks pisut skisofreenilisena mõjuv erinepära. Nimelt see kindlus peaks olema ühest küljest küll pidevalt ümberpiiratud (vaenlasi on väga vaja!), aga teisalt ka nö kutsuv tõmbekeskus (õukonda on ka väga vaja!).

Selleks et aga iseendale ja võimalikele vasallidele tõestada ise vägev olemist, on vaja teha päris palju märgilisi asju. Kuivõrd sisulised ja toimivad need on, pole esimese hooga üleüldse oluline. Vaatame vaid mõnda, esimese hooga meelde tulevat näidet.

Impordiasendamine

Krimmi kaaperdamise järel hakkasid kehtima nn vastusanktsioonid Lääne toodetele, peamiseks märksõnaks sai impordiasendamine. See on omamoodi lahtisidumise sünonüüm: Venemaa ei vaja enam neid Lääne kaupu, ta oskab, suudab ja tahab ise toota võrdväärseid või paremaidki veel!

Iga eraldivõetud inimese süda ja mõistus on seotud ka tema rahakotiga. Kui saavutada kontroll selle üle, on pool ülesandest täidetud. Kui varem oli Venemaa kodanike pangakontod otse või kaude seotud Lääne pankadega (Visa, Maestro vms), siis nüüd asuti selle asemele juurutama oma pangakaardisüsteemi Mir (sarnasus Russkii Mir konstruktsiooniga on juhuslik?).

Tõsi küll, selle juurutamine ei käinud vabaturumajanduslikel alustel. Venemaa mitte ei lasknud välja oma, konkureerivat kaarti ja ei jäänud ootele, et missuguse variandi kasuks kodanikud otsustavad. Selle asemel teatati, et nüüdsest peavad riigi käest raha saavad kodanikud sellele üle minema. Et kas saad raha riigi poolt seatud tingimustel või ei saa üldse, selge?

Infokontroll kui võti

Loomulikult ei saa selline süsteem jääda sõltuvaks seni jällegi Lääne käes olevast raharingluse infosüsteemist SWIFT. See oli piltlikult öeldes selline lüliti, mille kinnikeeramisel info pankade vahel enam ei liigu ja majanduse vereringlus (rahavaoog) peatub. Hakati välja töötama alternatiivset infosüsteemi, milleni Lääne käed enam ei ulatu.

Raharinglus on vaid üks osa infost, mida tahaks kontrollida, kui eesmärgiks on iseseisvumine. Nii on otsustatud rajada omaenda venekeelne aseaine Wikipediale, mis peaks saama suuremaks ja võimsamaks kui see lääne oma. Selle väljatöötamiseks eraldatakse 2 miljardit RUB.

Vaja on välja ehitada omaenda julgeolekusüsteem, mille raames liitlased vaataksid Venemaa, mitte NATO poole. Omaenda valimisvaatlus-süsteemid, mis annavad õigeid ja vajalikke hinnanguid. Omaenda majandus- ja tolliliit. Omaenda sõltumatu internet. Kõik need on tõepoolest äärmiselt olulised nö alumise tasandi ülesanded, kui üliüleandeks on oma, paralleelse tsivilisatsiooni ehitamine.

Selle kõrval on Moskval jäänud lahendada vaid mõned pisikesed tehnilised detailid. Õppida tootma kodumasinaid. Või näiteks lahendada olukord, kus 200 tuhat koolilast õpivad koolides, kus pole veevarustust ning on vaja käia välikemmergus. Nö soojade tualettide väljaehitamisel kulub 12 miljardit RUB. Aga see kõik on pisiasi. Peamine on iseseisvumine ... ja nagu me isegi mäletame, ollakse selle nimel valmis sööma kasvõi kartulikoori! Vähemalt sõnades.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, November 1, 2019

Venemaa gaas suurendab riske


EPL palus kirjutada lühikommentaari loole: Vene gaas päästab kliima.
------

Nn terve talupojamõistus soovitab: riske tuleb hajutada, mitte ise neid suurendada.

Selles küsimuses on kaks poolt: tehniline ja poliitiline. Jättes kõrvale esimese (ehk energeetika ja klimatoloogia), toon välja selle teise, millest artikliks juttu pole. Poliitiliselt on igasugune tihedam Euroopa sidumine Venemaa energiakandjatega äärmiselt riskantne.

Võib küsida, et mis puutub siia poliitika? Esiteks: majandus ja poliitika on alati omavahel seotud, eriti juhul kui need majandussidemed ületavad riigipiire. See on universaalne fenomen, milles Venemaa vaid kinnitab reeglit, mitte ei toimi erandina.

Teiseks: Venemaal pole ilmselt suurema poliitilise surve ja tähelepanu all olevaid (välis-)majanduse sektoreid kui energiakandjate müük tervikuna ja nende transiit eraldivõetuna. Venemaa riiklik eelarve ja korporatiivhuvid on sellest liiga suures sõltuvuses, et saakski teisiti olla.

Kolmandaks liitub siia äärmiselt tugev korruptiiv-kriminaalne surve, alates torujuhtmete ehitamisest ning lõpetades rahapesuga. Energiakandjate müügist Venemaale laekuvad rahad viiakse lõpuks jällegi läbi erinevate skeemide Venemaalt välja, kasutades tee peal mh ka Euroopa panku ja Eesti ettevõtteid.

Ehk siis kokkuvõetuna: edendades Venemaa energeetilist haaret Euroopas, me suurendame ise omaenda riske, selle asemel et neid vähendada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Väikeste majakate valgus


Väikeriikidel on kanda eriline roll. Nende ülesandeks on olla majakateks suur-riiklike huvide meres, geopoliitika karide ja suurkapitali kõikematvate lainete vahel, mille hulluses purunevad riigid ja rahvad.

Sellised kentsakalt poeetilised mõtted tulid pähe, osaledes Teaduste Akadeemia ruumes toimunud konverentsil „Väikeriikide mõju maailmapoliitikas: Eesti võimalik mõju“. Esitleti kahte väga eri-ilmelist mõttepaberit, osalejateks nii praktiseerivad poliitikud alates Eesti presidendist kuni samavõrra praktiseerivate mõtlejateni nagu TA president.

ÜRO Julgeolekunõukogu liikmelisuse lähenedes on sedasorti arutelud enam kui olulised. Ei muidugi ei tasu tegeleda soovmõtlemisega, nagu avaneks Eestil võimalus kogu maailma kohe ja korraga paremaks paigaks muuta. Kuid samas on meil vajadus ja võimalus vähemalt enda jaoks selgeks mõelda, et mida me siiski tahame selles segases mängus nimega maailmapoliitika.

Väikeriike on enamus
Eesti on väikeriik selle sõna igas mõttes. Kuid samas – absoluutne enamik maailma riike on väikeriigid või vähemalt peavad ennast selleks. ÜRO’s on kombeks välja tuua väikeriigi mõõdikuna 10 mln elanikku. See arv on aga ammu ajale jalgu jäänud, pakun välja omapoolse rehkenduse.

Võtame lähtepunktiks selle, et maailmas on umbes 200 riiki, sellest täpsuseastmest on järgnevaks lihtsaks tehteks enam kui küll. Maailma 100% elanikest jaguneb seega 200 riigi vahel, ehk siis nö arvestuslik tingriik on koduks 0,5% elanikkonnast. Seega praeguse u 7 mlrd inimese puhul on selleks 35 mln inimest.

Nii veider kui see ka pole, jääb sellest tinglikust rajajoonest ülespoole vaid 40 riiki.Ning taevas näeb, et ei Ukrainat ega Ugandat oska meist keegi suur-riigiks pidada, Tansaaniast või Taimaast rääkimata.

Jah ma olen nõus, et ükskõik missuguse kriteeriumi järgi liigitamine ei saa olla absoluutse väärtusega, kuid see illustreerib minu peamist väidet – väikeriike on enamik! Ning enamik peaks olema võimeline ju midagi üheskoos ära tegema, kas pole? Vähemalt ideaal-maailmas.

Reeglitepõhine maailm
Väikeriikide peamine ühis-idee saab olla ilmselt vaid üks – reeglitepõhise maailma säilimine. See on ainus, ehkki habras garantii väikeriikide püsimisele olukorras, kus senine maailmakord rappub ja ragiseb.

Väärtustepõhisusest on järjest raskem rääkida. Meid ümbritsev silmakirjalikkus ja kahepalgelisus matab aegajalt hinge. Mis on lubatud Jupiterile, see pole lubatud härjale – see põhimõte näib olevat hetkel jälle peamine, vaadates kasvõi seda, kuidas enamus vaikival toetusel toimub kaasaegsete koonduslaagrite rajamine või padutotalitaarse jälgimisühiskonna ülesehitamine Hiinas.

Siinkohal luban endale mõned tsitaadid konverentsil kõlanud ettekannetest. Multilateraalsus ja patriotism pole vastandmõisted – koostöö võib olla ehk parim vahend rahvuslike huvide kaitseks (Adam Lupel). Mis on meie ja globaalse sõja vahel – need on rahvusvaheline õigus ja normid (Lauri Mälksoo). Väikeriikidel pole aega väikesteks ülesanneteks (Kersti Kaljulaid).

Lõpetuseks aga lisan omapoolse üldistuse. Mis siis on see, mida Eesti saaks teha ja tahta? Jah, me ei saa muuta kogu maailma nüüd ja kohe. Kuid me saame võimestada neid mõttemudeleid, mis on meie riiklikes huvides. Eestil on selleks unikaalne võimalus ja instrument – me oleme suuremad oma tegelikust suurusest. Eesti riiginime mainimise peale noogutavad pead paljudki, kes tegelikult ei suudaks meid kaardiltki üles leida. Oleks äärmiselt narr seda võimalust mitte ära kasutada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis

Thursday, October 24, 2019

Hullude kuningate aeg


Hulle valitsjaid on alati olnud. Mõnes mõttes võib öelda, et võimule pürgimiseks peabki hull olema. Või noh, mitte normaalne kindlasti, sest normaalne ehk keskmine inimene näeb võimusära kõrval ka vastutusekoormat ning ei taha seda kanda. Hull aga näeb pigem esimest.

Hullud kuningad ei tähenda ainult häda ja viletsust. Nii nt üks kuulsamaid põrunud kuningaid Ludwig II rajas oma luulude ajel imelisi losse. Nendest inspireerusid hiljem Disney kunstnikud, maalides muinasjutulisi paleesid, mida kannavad oma lapsepõlveunelmates kõik romantilised hinged.

Nii et olnud on neid varem ja tuleb ka hiljem, kuid praegu näib hullude kuningate peenar vohavat eriti lopsakalt, kandes selliseid vilju, millede üle kaasaegsed kaaskondsed kaklema kipuvad minema. Noh ikka selle pärast, et kas hullus ongi normaalsus või mitte.

Moodsad ajad ja vahendid
Tõsi küll,vahepeal on kuningaid miskipärast hõredamaks jäänud ning enamik riike otsutanud kuningliku hulluse riski vähendamiseks minna valimiste teed, kuid ega see pole asjade algset olemust muutnud. Võimule kipuvad ikka hullud ning mõnikord saavad lihtsalt lühemaks perioodiks võimule eriti säravad isendid.

Kuninglike regaaliate ja ukaaside asemel toimub nüüd mõneti teine mehhanism, kohati vaid 270 tähemärgi pikkune. Kuid põhimõte jääb samaks. Kuninga teeb õukond. Kui kuningast räägitakse, on ta olemas ning tema võim kehtiv. Unustatud kuningas pole enam kuningas. Ta on ilma jäänud peamisest – oma mõjust ja seeläbi võimust.

Et asi veel keerulisem oleks, on mõnel pool päris-monarhi kõrval ka ajutine, sagrispäine tegelane. Selle irratsionaalsuseni sihikindlalt askeldaja sõnumite segasus ja tegude vastuolulisus on vääriline kui mitte ratsamonumenti, siis kindlasti ebamääraste piirjoontega udukogu nimetamist enda nimega.

Hullude sobivus
Kui nö tavamaailmas räägitakse, et vastandid tõmbuvad, siis selles äraspidises peegelruumis tõmbuvad hoopis samasugused.

Kas kujutate ette, et kuri-Korea liider oleks üle piirijoone edasi-tagasi keksinud käsikäes USA eelmise, loiduseni mõistusliku presidendiga? Minu ettekujutusvõimel on siinkohale piir ees. Selleks peab olema mingeid salajasi sisemisi ühisjooni, mis suudavad ületada kõik välised erinevused.

Praegu Türgis omanimelist sultanaati ehitav tegelane ja Venemaal isikukultusest üle astuv liider toimetavad nüüd üheskoos Süürias, rääkides selle juures riikliku territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõtetest. Huvitav, mis on Suurel Aiapidajal väetisepanges valesti läinud, et taolised valitsejad ühekorraga esile kerkivad?

Ka see läheb üle
Hiina praegune juhtfiguur laseb enda nime raiuda põhiseadusse ja võtta maha enda valitsemisele kehtivad ajalised piirangud. Kui seda teeb mõne väiksema riigi eesotsas istuv tegelane, siis me muigame üleolevalt. Kui aga maailma oma nägemuse järgi korrastav kodanik pakub ühe käega kõigile osa saada majanduslikust õitsengust ja teise käega kehtestab ülitotalitaarset ühiskonda, siis on meie jaoks justkui kõik korras.

Universaalne reegel näikse olevat see, et isendeid, kes iga hinna eest võimule kipuvad ja/või selle külge klammerduvad, tuleks võimust pika puuga eemal hoida.

Aga lõpetuseks on mul öelda hea ja halb uudis. Hea uudis on see, et pendliseadust pole keegi ära muutnud. Igasugune ühiskondlik-poliitiline areng jõuab kurvipunkti ja pöördub tagasi ning seejärel jällegi teise serva. Isegi käsikäes toimetanud ja omavahel tõmbunud Hitleri ja Stalini ajastu sai otsa.

Halb uudis on aga see, et enamik meist seda seda ei näe, kui ka see hullude kuningate ajajärk otsa saab ning mingi järgmine arengufaas saabub.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis