Sunday, May 24, 2015

Impeeriumi pendliseisak

Venemaa ühiskondlik areng on klammerdatud imperiaalsesse sõjakasse patriotismi, kuid selline jõuga paigalhaoidmine ennustab suure raginaga murdumist.

Hästitoimivas ühiskonnas on loomulik, et meeleolud muutuvad ja rahva poolehoid on kõikuv suurus. Seda võib nimetada pendliefektiks, mille tõttu on kord poolehoid nö kõva käe poliitikal, siis jälle vabamal elukorraldusel. Täna tahetakse suuremat iseotsustamist, homme jälle kopsakamaid toetusi.

Ventiili vajalikkus
Vabades ühiskondades leiab see väljundi läbi valimiste ning ühiskonna poliitiline pealisehitis saab paindlikult muutuda. Jäikades, autoritaarsetes riikides aga üritatakse ühiskondlikku arvamust jõuga ühes servas kinni hoida, muutes süsteemi küll näiliselt tugevaks, kuid sisuliselt hapraks.

Kujutage ühiskonda ette kui üht keskmisest suuremat pendlikella kappi. Kui see pendel ühte serva fikseerida, surudes jõuga vastu ühte seina (toetus liidrile peab üha kosuma), siis kasvab selle ümber ühiskondlik ämblikuvõrgustik. Inimesed kohanevad süsteemiga ja üritavad selles olukorras toime tulla – loomulik, kas pole?

Paratamatult aga varem või hiljem see pendel murub oma asendist lahti. Võrgud rebenevad, selle külge kinnitunud inimesed pudenevad, senised toimetulekumehhanismid lakkavad töötamast.

Vabalt võnkuva pendli korral seda efekti aga ei teki. Kõik osalised on harjunud muutumistega ning pigem aitavad ühiskondliku arengu vedru üles keeramisega sellele kaasa – uutele probleemidele on ju vaja pidevalt ja uut moodi vastata.

Imiteeritud patriotism
Venemaa ühiskondlik areng on praegu ankurdatud imitatiivsesse patriotismi, mis peaks koos hoidma impeeriumi ja eelkõige selle impeeriumi ideed.

Miks ma nimetan Venemaa impeeriumiks, kuigi enamasti kipume selle riigi puhul rääkima post-imperiaalsest sündroomist? Asi selles, et Venemaa on küll kaotanud suure osa oma kunagistest vallutustest ja sõltlastest, kuid kaugeltki veel mitte kõigest. Praegune Venemaa Föderatsioon on kõike muud kui rahvusriik.

Parimal moel iseloomustab seda olukorda tragikoomilisena mõjuv meediakära Tšetšeenia kõrge ametniku pulma ümber. Kohalike tavade kohaselt pole see midagi ennekuulmatut, et juba abielus mees võtab teiseks naiseks 17-aastase koolitüdruku. Kuskil Pihkvas või Piiteris aga läheks see mitte ainult tavade, vaid ka seadustega vastuollu.

Impeeriumi kooshoidmise vaevad
Kultuuriliselt, religiooniliselt, etniliselt ja keeleliselt nii erinevate elanikega maid kokku ahminud Venemaa on ja jääb oma olemuselt impeeriumiks. Ning nende kooshoidmiseks on vaja suureks kõneleda mingi ühismüüt. Antud juhul on selleks valitud Suur Võit Suures Isamaasõjas. Jagatud võit ja jagatud kannatus – see on nö õpikunäide eduka mälupoliitika läbiviimiseks.

Reaalsuses me aga näeme seda, kuidas Võidust on arendatud midagi religioosset ning see haibitakse üles lausa farsi taoliseks. Lohmakad Georgi lindid ametnike kuuerevääridel ja autode sumbutajate ümber, Nõukogude Liidu aegsete kangelasmüütide ülessoojendamine vaatamata nende äärmiselt vastuolulisele ja kohati lausa labaselt võltsitud taustale jne. Prügikasti kõrvale visatud patriootilised plakatid peale kohustuslikku rongkäiku räägivad oma lugu ise.

Väljaspool pidupäevakõnedest hoovavat ühtsust on aga sügav võõristus. Vimm „mustade“, „tšurkade“ ja muude vastu, mis lahvatab aeg-ajalt pogrommideks. Kusjuures need nö võõrad on omaenda riigi kodanikud. Kelle vastu muuseas veel hiljuti sõditi (Tšetšeenia) või kellelt administratiivkorras võetakse ära iseolemisele viitavad nimesümbolid (nö etniliste föderatsioonisubjektide tasalülitamine oblastitega liitmise kaudu).

Aimatav ragin
Rasked ajad, eelarve kiirustav kärpimine ja üha suurema osa kohustuste äraveeretamine riigi õlgadelt sünnitab paratamatult sisepingeid. Vabas ühiskonnas leiaks need pinged väljenduse valimiste tagsiside kaudu võimudele. Venemaa teeseldud demokraatia ja sisulise juhikultuse juures pole see aga mõeldav.

See kaua kinnihoitud pendel murrab end varem või hiljem lahti. Monarhia järel tuli pseudokommunism. Kogu rahva isa Stalini järel tuli sula. Stagneerunud vanurite võimu järel tuli perestroika. Loosungi „Putin – see ongi Venemaa!“ järel tuleb paratamatult samasugune ususegane eelmise perioodi mahategemine ... ja kunagi hiljem taas nö kuldsete aegade tagasi-ihalemine.

Tõsi küll, mõnikord kipub selle ühiskondliku ragina käigus ka riik tükelduma. Ja see võib vägagi valus olla. Ka naabritele. Kuid see on juba hoopis teine lugu.



Karmo Tüür
17.05.2015
------------
lugu ilmus EPL'is

------------
pilt võetud siit 

Tuesday, May 12, 2015

Putini pidupäevakõne: praegune julgeolekusüsteem on ebaõiglane

Vladimir Putini kõne 9.mai võiduparaadi ajal tuleb vaadelda kui ühte mälupoliitilist akti paljudest,
millega üritatakse raamistada ja õigustada praeguse Venemaa välis- ja sisepoliitikat.

Venemaa on eraldanud Teisest Maailmasõjast endale sobiva osa (nn Suure Isamaasõja) ning tähistab selle algust ja lõppu, luues toimunu ümber enda jaoks sobivat retoorilist keha. Sel moel üritatakse olematuks rääkida Nõukogude Liidu rolli sellesama sõja vallapäästmisel ja koostööd Hitleriga, õigustada Euroopa ümberjagamist, pisendada või suisa olematus vaikida liitlaste rolli ühise võidu saavutamisel jne.

Tõsi küll, seekordses pidukõnes tehti kohmakavõitu reveranss nende poole, kes oma kohalolekuga aitasid pidustusi nö rahvusvahelisemaks muuta. Viide India ja Mongoolia rollile kõlas siiski veidi kentsakalt, eriti võttes arvesse et India isesesivus alles peale nimetatud sõja lõppu.

Tänapäevast olukorda puudutav kõne osa sisaldas aga üsna vähe uudest. Viide ebaõiglasele unipolaarsele maailmakorrale ja nö sõjalis-blokilisele mõtlemisele on kõlanud Putini suust juba aastaid. Ehkki seekord jäi NATO otseselt nimetamata, on teated nimetatud organisatsiooni aegunud ja suisa kahjuliku olemuse kohta kõlanud korduvalt. Missugune peaks olema alternatiivne julgeolekuorraldus, mida tähendab Putini poolt soovitavana mainitud regionaal-universaalne organiseerumine, jäi lühikeses pidukõnes mõistagi avamata. Oletatavasti sisaldab see mõjusfääride eraldamist kõigile piisavalt väärikatele jõududele. Kas mõjusfääri kuuluvad rahvad sellega ka nõus on, jääb taolisest mõttekäigus väheoluliseks.

---------
tekst kirjutatud BNS palvel

Sunday, May 10, 2015

Merkeli minemine ja mitteminemine

Merkel ilmutas 10.mail Moskvas diplomaatilise elegantsi meisterklassi. Minnes kohale mitte siis kui Moskva seda tahtis, vaid siis kui seda ise sobilikuks peeti. Mitte tähistades Nõukogude Liidu võitu, vaid mälestades kõiki langenuid. Mõistes hukka toonase Saksamaa ja praeguse Venemaa tegusid (vastavalt II Maailmasõja ja Ukraina kontekstis), näidates, et Venemaaga saab rääkida oma nägu säilitades ja samal ajal oma huve kaitstes.

Rääkides ühtedest asjadest erinevate sõnadega, kinnistasid mõlemad pooled oma kuvandit. Putini Venemaa ei tunnista oma kuritegusid ja õigustab revanšismi, Merkeli Saksamaa tunnistab ja mõistab hukka nii toonase kui praeguse "maadejagamise".

Umbes sellest ja veel millestki sai räägitud Kukule antud intervjuus, mis on kuulda siin. Hiljem nokkis tkesti üles ka Postimees.

---------------
pilt võetud siit

Разбор полётов: Nepaal ja 9.mai

Selle hooaja viimases saates räägime kahest teemast: Nepaali maavärina õppetundidest ja 9.mai Moskva paraadi ümber toimuvast.

Nepaal on enamike jaoks üsna tundmatu ja eksootiline paik. Seismiliselt ohtlikus piirkonnas olevates riikides pole maavärinad midagi üllatavat, kuid seekord ületas toimunu nii ülemaailmse uudiskünnise kui kaugelt ka kohaliku võimekuse tagajärgedega toime tulla. Hättasattunut peab abistama, selles pole kahtlustki. Kuid kuidas seda teha nii, et mitte abisaajat kahjustada?

Moskvas tähistatav 9.mai on üks isevärki tähtpäev, millel on üsna vähe pistmist ülejäänud Euroopas mäletatavaga. Kui Venemaa on enale valinud oma sõja ehk nn Suure Isamaasõja ja tähistab Suurt Võitu, siis ülejäänud mälestavad Teist Maailmasõda ja langetavad pea kõigi hukkunute ees.

Teemasid lahkasid Jevgenia Värä juhtimisel diplomaat Harri Tiido (Skype teel Varssavist) ja EVI ekspert Karmo Tüür. Saatesarja toimetaja: Artur Aukon.

6.mail eetris olnud saade on järelkuulatav siit.
-------
pilt võetud siit

Wednesday, April 22, 2015

Valgevene arengud Ukraina kriisi taustal

Ukraina sündmuste tõttu on toimumas märkimisväärseid muudatusi ka naaberriigis – Valgevene püüab muutunud väliskeskkonna tingimustes muuta ka sisepoliitikat, kuid see võib endaga kaasa tuua täiesti uusi ohustsenaariume.

Valgevene pikaajaline president Aleksandr Lukašenko on saanud „Euroopa viimasest diktaatorist“ täiesti aktsepteeritavaks poliitikuks. Ilma sisuliselt midagi muutmata oma riigi sisepoliitikas, on ta välispoliitiliselt muutunud Lääne liidrite jaoks mitte lihtsalt nö käesurutavaks, vaid ka arvestatavaks partneriks ning Minsk on muutunud kohaks, kust mitte enam ei kutsuta tagasi saadikuid, vaid kuhu lähevad kohale Euroopa riigipead.

Püüdes kindlustada oma võimu, on Lukašenko otsustanud kasutada nö ettevaatliku valgevenestamise taktikat. Enamasti venekeelses ja vene inforuumis paikneva elanikkonnaga riigis võib see taktika olla aga ohtlik ja võimaldada Moskval välja vahetada liiga vähe koostööaltiks osutunud Valgevene riigipea.
-----------
Lähemalt saab lugeda siit

----------
Foto võetud https://www.facebook.com/UNIAN.net/photos/a.362897783771953.81094.112821225446278/86056576400 5150/?type=1&theater  Fotol hoiab mees plakatit, millel raskestitõlgitav teravmeelne kulinaar-keeleline sõnamäng, mis sisuliselt räägib valgevene ja ukraina rahvuste lähedusest.

Sunday, April 12, 2015

Vene-Hiina suhetest Välismäärajas

Ehkki Venemaa ja Hiina väliskaubanduse muster on väga erinev, on üks asi, mida nad ekspordivad mõlemad. See on korruptsioon. Nende riikide firmad on vastava uurimuse kohaselt kõige tõenäosemad pistisepakkujad. Omamoodi huvitavalt aga on mõlemad riigid hädas korruptsiooniga ja kapital kipub riigist pagema ... aga Hiina on kasvav majandus ja Venemaa mitte!

Venemaa ja Hiina maailmanägemust kiputase kirjeldama ühesugusena, kuid tegelikult pole nad seda mitte. Kahte riiki ühte siduvat ideoloogilist selgroogu enam pole. Vastastikused suhted on kõike muud kui võrdpartnerlikud.

Kõigest sellest ja paljust muust sai räägitud 12.apr Välismäärajas, mida saab kuulata siit. Tegu oli omamoodi Eesti Välispoliitika Instituudi erisaatega, sest lisaks saatejuhile Hannes Hanso olid stuudios Oliver Ait ja Karmo Tüür.
-----------
pilt võetud siit

Friday, April 10, 2015

Olla vihatud ja armastatud

Kas teie armastate inimest, keda kardate? Kas naabri õueväravas lõrisev jüüratu ketikoer, kes teil igal hommikul südame oma lärmamise ja hammaste näitamisega täis ajab, on teile armas? Aga pargi pimedaimas nurgas kraaklev kamp tekitab sooje tundeid?

Eneseväärikust ja vabadust hindav inimene tõenäoliselt pigem põlgab seda, kes sunnib teda hirmu tundma. Aga kas see inimlik suhtumine muutub, kui me räägime riikidest ja rahvastest?

Või olgu, teeme asja lihtsamaks - kas nt jalgpallimeeskond peab lugu oma tugevast vastasest? Ilmselt jah. Aga see lugupidamine tuleneb hirmust?

Milleks need küsimused? Mind lihtsalt tabas järjekordne tajuhäire, vaadates Venemaa usaldusväärseima arvamusuuringufirma Levada küsitlusi (http://www.levada.ru/23-03-2015/pozitsii-rossii-na-mezhdunarodnoi-arene).

Esiteks: "Missuguse riigina te sooviksite näha Venemaad?"

Esimene vastusevariant, mis on tõusutrendis: "suurriigina, mida austatakse ja kardetakse teiste riikide poolt"

Oeh. No olgu. Aga tõsine Alice-imedemaal efekt saabus järgmise küsimusega:
"Missugust poliitikat te toetaksite Lääneriikide suhtes?"

Populaarseim variant: "Jätkuv lähenemine Lääneriikidega, majanduslike, poliitiliste ja kultuuriliste suhete tihendamine"

Paneme need kaks asja kokku. Tuleb olla kardetud ja tihendada suhteid. Et siis kuidas? Miks peaks keegi, kes sind kardab, sinuga suhteid tugevdama? Vabas maailmas nii asjad ei käi!

Ma kardan et järeldus on üsna lohutu. See on vanglamentaliteet.