Monday, August 29, 2016

Lahingvalmiduse kontroll

Kuku küsis, et mida arvata Venemaal alanud massiivsetest õppustest (25.-31.august 2016)

Esiteks - need pole õppused, vaid lahingvalmiduse kontroll, mis eelneb enamasti õppustele. Seekord on tulemas õppused Kavkaz-2016.

Teiseks, erakorralised lahingvalmiduse kontrollid (ehk väeosade või tervete ringkondade lahinghäire korras jalule tõstmine) on muutunud praeguse kaitseministri Sergei Šoigu ajal pidevateks. Sisuliselt ei möödu ühtegi kuud, kui midagi taolist ei korraldata.

Tõsi küll, seekordne kontroll on ebaharilikult suuremahulise (väidetavalt viimase paari aasta jooksul ulatuslikuim) operatsiooniga, millesse oli täies mahus kaasatud Venemaa lõunapoole sõjaväeringkond, aga ka osaliselt kesk- ja lääne ringkonnad, lisaks Põhjalaevastik ning ka lennu- ja dessantvägede juhatused.

Et kalendris on veel august ja Venemaal on kombeks olnud õppuseid muuta otseseks vaenutegevuseks, siis peavad naabrid olema äärmiselt tähelepanelikud. Venemaa sisuliselt tegeleb NATO heidutamisega (ehkki oma retoorikas näidatakse seda kui vastust NATO tegevusele). Nüüd on lihtsalt küsimus selles, kes tegutseb veenvamalt.
------------------
umbes selline jutuajamine leidis aset Kuku raadio 26.augusti raadioekspressi saates, kuid paraku omaette salvestisena pole see Kuku lehel (veel) tekkinud
------------------
pilt võetud siit

Sunday, August 14, 2016

Ukrainast ja Venemaast Välismäärajas

Kõne all sai seekord võetud nö Krimmi intsident (Kremli versiooni ebausutavus), Ukraina reformid (piinavalt aeglane ja puudulik protsess) aga ka Venemaa järjekordne kaadriraputus (Anton Vaino karjäärikasv). Neid kahte riiki "seob" hetkel kummaline sõda, kus läbi rindejoone käivad liinibussid ja mida kumbki pool keeldub sõjaks nimetamast.

Peamine sõnum lõpuks: Eesti ei tohi lubada Ukraina vajumist unustusse, mis kipub Euroopas võimust võtma. See sõda on ka meie sõda.

Saadet saab järekuulata siit.
---------
pilt võetud siit.

Friday, August 12, 2016

Anton Vaino vaikne tähelend


Venemaa presidendi administratsioon on midagi superministeeriumi sarnast, mis kontrollib ja kureerib kõike. Sisuliselt toimub siit kogu riigi juhtimine, ilma AP's (nagu seda venekeelse lühendine märgistatakse) kooskõlastamiseta ei saa toimuda midagi vähegi olulist.

AP juht on mitte-ametliku hierarhia järgi sisuliselt mees number number kaks riigis, ehkki ametlikult jääb selleks mõistagi peaminister, seejärel parlamendi mõlema koja spiikrid jne. Kuna Venemaa on rõhutatult ühe-mehe-juhitav riik, siis tema kontor kuraatoriks nii ministeeriumitele kui ametkondadele, kirikule kui kodanikuühiskonnale, valimiskomisjonile kui ... ausalt öeldes on raske nimetada valdkonda, mida sellest ei juhitaks või vähemalt jälgitaks.

Nüüd sai selle kontori juhiks Anton Vaino, seni avalikkusele vägagi vähe tuntud mees. Vaadeldes tema ametiteed, saab järeldada ülimat lojaalsust juhile. Presidendi administratsioonis on ta alates 2002. aastast, liikudes koos Putiniga vahepeal peaministri kantseleisse ja hiljem presidendi omasse tagasi.

Loomulikult tekib paljudes peades küsimus, et kas nüüd kui "meie mees" on nii kõrgel kohal, võiks see tuua ka mingeid positiivseid muudatusi Eesti jaoks? Mina seda siiski ei näe, kuna Vainot pole kordagi ega mingis kontekstis mainitud kui otsustajat.
-----------
ligikaudu selliste sõnadega sai vastatud EPL ja Delfi küsimustele, vastavd lood on näha siin ja siin.
-----------
pilt võetud siit

Krimmi "ärahoitud diversiooniaktist"

"FSB hoidis Krimmis ära diversiooniakti, mida plaanisid korraldada Ukraina sõjaväeluure ohvitserid, destabiliseerimaks valimiste eel poolsaare olukorda. Avastati peidikud relvade ja Venemaa mundritega. Operatsiooni käigus hukkus kaks Venemaa eriteenistuste liiget" Umbes sellelaadset teksti levitasid väikeste variatsioonidega vene meediakanalid, vältides samas detaile, viidates uurimise saladusele.

Ausalt öeldes kõlab see pigem kui mõne õppuse legend, mille kohaselt FSB koos muude organitega harjutab koostööd. Nüüd aga ilmub õppuse legend tõe pähe pressiteadetesse.

Selles loos on vähemalt kaks tahku. Esiteks, kas ja mis toimus. Teiseks, kuidas seda ära kasutatakse.

Kas toimus mingi diversiooniakti ettevalmistamine ukrainlaste poolelt? Ausalt öeldes ei saa seda välistada, eriti võttes arvesse eri masti vabatahtlikke sõjaväestunud vabatahtlikke grupeeringuid. Aga täpselt sama suure või veelgi suurema tõenäosusega võis toimuda mingi tulevahetus nt salakaubanduse korraldamise pinnal ... mida FSB'le allutatud piirivalve peab enda monopoliks.

Kuid ausalt öeldes pole küsimus, et kas midagi tomus või mitte, üleüldse relevantne. Kui Venemaal on vaja leiutada ettekääne "vastamaks vaenutegevusele" siis joonistatakse tõendid kasvõi tühjale kohale, ajalugu kubiseb sellekohastest näidetest.

Milleks ja kuidas aga seda (võibolla ehk toimunud) intsidenti ära kasutatakse? Pannes mitmeid eri asju kokku, jääb mulje, et Moskva tegeleb praegu Läänel käte väänamisega, tehes seda Ukraina kaudu. Sõnum on üldistatult järgmine: Minski lepped ei pea, vaja on uusi läbirääkimisi, kuid diili peavad tegema Venemaa ja Lääs omavahel, Ukraina kui ebausaldusväärne ja kõlvatu (terroristlikke meetodeid kasutav!) tuleb laua tagant välja jätta.

Mida saab Lääs teha? Me ei tohi sellise jõhkra diplomaatia võtteid aktsepteerida.

------------
Ligikaudu sellist juttu sai räägitu tänases Uudis+ saates, mille salvestust saab kuulata siit.
------------
pilt võetud siit

Thursday, August 11, 2016

Tõmbe- ja tõukejõud Erdoganile


Türgi presidendi kohtumine Venemaa kolleegiga pani esitama murelikke küsimusi – kas see võib olla signaal Türgi ümberorienteerumisest, loobumisest senisest Lääne-orientatsioonist?

Selle kohtumise taga on kaks jõudu: tõmbe- ja tõukejõud.

Tõmbejõuna toimib asjaolu, et Türgi jaoks on Venemaa vaatamata kõigele oluline partner, eelkõige majanduslikus mõttes, alates turistidest ja lõpetades energeetikaga, muudest tomatitest rääkimata.Tõsi küll, mitte kõige olulisem partner, kuid siiski.

Tõukejõuna mõjub aga president Erdogani isiklik ja siiras solvumine Lääneriikide peale. Erdogan teeb ju oma meelest kõike õigesti, tal õnnestus maha suruda mässukatse ning nüüd tuleb ju ometigi süüdlasi karistada. Ja siis tulevad Lääneliitlased ja hakkavad tegema mingeid etteheiteid ... eks tuleb siis näidata, et Türgil on ka muid partnereid!

Venemaa kasutab mõistagi seda olukorda mõnuga ära. Mängu reeglite kohaselt tuleb esmalt pakkuda solvunule präänikut, patsutada õlale ja öelda, et too ajab õiget asja. Sellesama mängu reeglite kohaselt hakkab solvunul hiljem valus, kui tuleb piitsa aeg. Aga see on hiljem. Esmalt tuleb ära kasutada igat võimalust, näitamaks et Lääne liitlassuhted on illusoored.

Mida peaks tegema Lääs? Alustame sellest, et mitte mingil juhul ei tohi loobuda oma põhimõtetest, mitte minna kiire ja odava diilitamise peale. Kui Türgi (või kes iganes, olgu kasvõi Inglismaa või USA) teeb midagi valesti, tuleb ülejäänud klubiliikmetel hääl puhtaks köhatada ja eksinut meeleparandusele kutsuda. Olgu või liitlassuhete (ajutise) jahenemise hinnaga.

Lõpetuseks aga – olen üsna kindel, et praegune romanss Venemaaga ei muuda ära Türgi pikaajalist strateegilist orientatsiooni liitlassuhetele Läänega.
------------
pilt võetud siit

Tuesday, August 9, 2016

Meenemüntidest ja mälupoliitikast


Venemaal lasti käibele seeria münte, mille tagaküljele on vermitud "vabastatud linnade" sümbolid, nimed ja aasta-arvud. Neliteist linna alates Minskist kuni Berliinini, kui vaadata Moskva poolt edasi liikudes. Tallinna sümboliks valiti vastuoluline Pronkssõduri kujutis.

Selles meenemündi küsimuses on kaks tahku. Esiteks: mida ja miks tehakse. Teiseks: kas ja kuidas meie peaks reageerima.

Meenemüntide sümbolivalikus on mõistagi tubli annus "Russkii Mir" konstrueerimist, nö oma territooriumi märgistamist. Kuna tegu on ühtlasi riikliku maksevahendiga, siis on see ka riiklikul tasandil heakskiidetud mälupoliitiline otsus.

Kas meie peaksime aga sellele reageerima? Jah ja ei. Meedia tasandil tähelepanu juhtimine, teavitamine Venemaa mälupoliitilisest käitumisest on mõistagi vajalik. Eestipoolset riiklikku protesti ma aga vajalikuks ei pea, see oleks suuresti ülereageerimine.
------------
pilt võetud siit
------------
Küsis portaal Stolitsa, lugu ilmus siin

Sunday, August 7, 2016

Eesti-Vene piirilepetest Arvamusfestivalil


13.augustil 2016 toimub Arvamusfestivali raames

17:30 -18:15 EESTI VABARIIGI JA VENE FÖDERATSIOONI VAHELISTE PIIRILEPETE ARUTELU

Arutelujuht: Karmo Tüür (Eesti Välispoliitika Instituut)
Osalejad: Igor Gräzin (Riigikogu), Marko Mihkelson (Riigikogu), Lauri Mälksoo (Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor).

Toimumiskoht: Arengukoostöö ja välispoliitika ala Arvamusfestivalil, Paides

Teemaala korraldavad Avatud Eesti Fond, Arengukoostöö Ümarlaud, Eesti Välispoliitika Instituut, MTÜ Mondo, Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ring, Johan Skytte poliitikauuringute instituut

-----------
mõttekohad: kas Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitav piirilepe vastab meie riiklikele huvidele? Kas leping iga hinnaga? Missugused on need piir-tingimused, mille puhul on mõistlikum leppest loobuda või lükata selle sõlmimine edasi?
-----------
pilt võetud siit