See on üks lõputu filosoofiline vaidlus, et kas ja kui suur roll on isikul ajaloo kujundamisel. Et kas inimene suunab ajaloo käiku või kannab ajaloo hoovus mingitel hetkedel nähtavale inimese, kellel veel eile poleks olnud mingit lootust asju muuta.
Gruusias on selleks meheks üks oligarh (Bidzina Ivanishvili, kuigi nimi pole fenomeni kui sellise kirjeldamisel oluline), kellel on suhteliselt vaese ühiskonna tingimustes kasutada sisuliselt lõppematu ressurss. Selle ressursi abil on ta pikalt ja süsteemselt suutnud osta endale toetust ja lõpuks ka murdnud üle põlve põhiseaduse.
Põhiseaduse murdmisi on olnud suisa mitu. Üks on viimatiste valimiste järel parlamendi kaaperdamine, selle läbi eba-legitiimse protseduuriga presidendi määramine. Teine on paragrahv 78, mis määrab poliitiliseks riigi eesmärgiks eurointegratsiooni. See protsess on nüüd pehmelt öeldes pausi peale, et mitte öelda vastassuunas liikuma pandud.
Euroopa reaktsioon
Euroopa liit on antud hetkel huvitavas olukorras, et kuidas ja missuguste meetmetega reageerida. Ühest küljest poleks see ju väliste jõudude asi, missuguse kursi valib mingi riik, kui see oleks ühemõtteline ja laia toetuspinnaga otsus riigi sees.
Teisest küljest pole aga mingist ühemõttelisusest juttugi, võimukaaperdamise vastu protesteerib Gruusia rahvas, meeleavaldused jätkuvad vaatamata riigi jõuaparaadi vägivallale.
Nii tegigi Euroopa Liit mitmes mõttes vastuolulise sammu, omistades 2023.a Euroopast eemalduvale Gruusiale kandidaat-riigi staatuse. Sellega sooviti toetada mitte võimukaaperdajaid, vaid protesteeriva rahva pürgimusi ja valmisolekut võidelda lääne-orientatsiooni eest ja ittalibisemise vastu.
Nüüd on aga kaalumisel ja osaliselt ka teostamisel järgmine meede – viisavabaduse kärpimine või suisa keelamine. Soovides näidata võimuväänajatele, et nende teod ja vägivald oma rahva kallal pole vastuvõetav, piiratakse viisavaba juurdepääsu otsusetegijatele. Kuid nt diplomaatilise passi omanikele Euroopasse tõkestamine jätab nendelesamadele inimestele võimaluse siseneda oma isiklike dokumentide alusel. Kõigile Gruusia kodanikele viisavabaduse tühistamine karistaks aga ju ka neidsamu läänemeelseid ja EL sümblitega ehitud protestijaid, kes mõnikord peavad riigist pagema politseivägivalla eest.
Võrdlus Venemaaga
Siinkohal ujub pinnale kentsakas paralleel Venemaaga. Kui nii Gruusia kui Venemaal käituvad võimud taunimisväärselt, siis miks mitte rakendada ühtemoodi meetmeid? Aga erinevus ongi selles, et gruusia rahvas jätkab avalikku võitlust, protesteerib ja nõuab oma õigusi, samas kui vene rahvas seda ei tee.
Kui juba Venemaa jutuks tuli ja lugu algas ka Ivanishvili mainimisest – kes teadupärast oma algse varanduse klopsis kokku justnimelt Venemaal – siis tasub ka sellega jätkata.
Miks sai loo pealkirjaks „Gruusia libiseb itta“, kui Venemaa paikneb Gruusiast vaadatuna ju selgelt ja ühemõtteliselt põhjakaares? See sai tehtud mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et uue kahepooluselisuse mõttes on pooluseks Hiina ning Venemaa vaid osa sellest süsteemist.
Hiina alternatiiv
Hiina mittevabaduse kombitsad pole mitte ainult mõtteline kujund, vaid väga paljuski ka täiesti materiaalne, väljendudes rahas ja rajatistes. Just neil päevil, kui seda lugu kirjutan, toimub Tbilisis Uue Siiditee Foorum. See Hiina-keskne ämblikuvõrk laieneb riikidesse, kus ollaks valmis kohanema mittevabadusega.
Paraku leidub selle mõttemalli pooldajaid igas ühiskonnas. Kui mitte just otseseid eestvedajaid, siis vähemalt vaikimisi leppijaid. Paraku pole ka siinsete ridade autor sellest patust vaba – elasin ma ju oma elu esimesed paarkümmend aastat vagura leppijana NSVL mürgistes oludes ning pidasin seda normaalsuseks.
Hiina mittevabaduse poolus oskab oma võrgustikku punuda aeglaselt, kasutades pigem raha kui relvade jõudu ning muutuda ligitõmbavaks paljudele. Mitte ainult Kaukaasias, vaid ka Lõuna-Euroopa riikide hulgas on piisavalt neid, kes on valmis pöörama selja varasematele, väärtuspõhistele valikutele ja libisema mugavalt nende ette laotatud siiditee nimelisele mittevabaduse võrgule.
---
lugu ilmus siin
