Tuesday, August 5, 2014

Vene õppused Ukraina lähistel

4.-8. aug toimuvad Venemaa õppused Ukraina lähistel. Loomulikult paneb see esitama küsimusi.

4. aug rääkisin sellest ERR'is: "Venemaa õhujõudude õppus langeb väga ärevasse aega. Riigis on välja kuulutatud reservväelaste mobilisatsioon, Venemaa väed on lahingalmiduses Ukraina piiri läheduses, annavad väidetavalt piiriüleseid tulelööke ja kahtlemata varustatakse nn Ukraina mässulisi relvade ja tehnikaga.

Mis puutub nn Ukraina mässulistesse, siis tuleb endale aru anda, et laias laastus nad pole ei „Ukraina“ ega „mässulised“, vaid venemeelsed separatistid, kes kasutavad oma võitluses terroristlikke võtteid.

Kremli väited, et tegu on juba ammu planeeritud õppustega, mis võeti kavasse juba aastapäevad tagasi, on aga raske vaidlustada. Tõenäoliselt see nii ongi. Armeereform on üks väheseid protsesse, mille osas on Venemaa Föderatsioon olnud enam-vähem edukas. Viimaste aastate jooksul toimub nii relvastuse uuendamine kui ka ridamisi ootamatuid ja vähem-ootamatuid õppusi.

Olen viimasel ajal kuulnud ehmunult tigedaid küsimusi et „mis see meie asi on, miks me peame sinna oma nina toppima“. Kõige lihtsam vastus – osa nendest õppustest toimub otse meie enda piiri ääres. Hiljuti toimusid Pihkva lähedal õppused, mille käigus nn Alligaator-tüüpi ründekopterid purustasid „tingliku vaenlase“ soomustehnikat.

Veelgi lihtsam vastus on aga – me oleme Euroopas. Meie olemegi Euroopa. Ja Ukraina on ka Euroopas. Ning meil on ühine naaber, kes ohustab meie ühist julgeolekut."
--------------
5. aug Kukus: "Esmalt, kui murelikud peaksime olema meie - eestimaalased, aga ka ukrainlased,et Venemaa õhuõppus meie piiride vahetus naabruses toimub?

Ühest küljest ei ole õppustes kui sellistes midagi halba, kõik sõjaväed korraldavad neid ja aeg-ajalt juhtuvad need ka piiride ääres toimuma. Ka Eesti sõjavägi korraldab õppusi ja ma ei usu, et keskmine lätlane või soomlane või ka pihkvalane seda väga kartma peaks.

Teisest küljest on aga Venemaa õppustel oma eripära. Suurim eripära on antud juhul see, et välja on kuulutatud ka suurem reservväelaste mobilisatsioon ning et sisuliselt on Venemaa sõjaseisukorras. Ukraina konflikti kõrval on täiesti radaripildilt ära kadunud Venemaa enda pinnal toimuv vinduv kodusõda. Dagestanis on viimaste kuude jooksul toimunud kümneid kokkupõrkeid ning hukkunud on sadu inimesi.


Nagu märkisite intervjuus ERRile, õppus langeb mõistagi väga ärevasse aega. On see Teie hinnangul nimme nii seatud? Ka Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukrainas lahvatanud konflikti eel toimus Ukraina idapiiri taga "õppus".

Esimese hooga näikse peamine olevat küsimus, et kuivõrd see õppus on korraline või erakorraline. Kremli sõnul on tegu juba ammu planeeritud üritusega ning sellest ei peaks midagi enamat välja lugema kui seda, et lihtsalt toimub üks õppus.

Kuid häda on selles, et ka korralisi õppuseid saab kasutada nö erakorraliste ülesannete lahendamiseks. Ka 2008.a enne Gruusiat toimusid nö korraline õppus, lihtsalt selles osalejatele anti erakorne ülesanne. Samamoodi oli enne enne Krimmi okupeerimist. Paraku saame me ainult oletada ja tugineda senisele kogemusele – see viimane aga sunnib meid ettevaatusele.

Kuidas hinnata Venemaa väga kaua oodatud, aga lõpuks käivitunud armeereformi?

Kui läheneda asjale neutraalse vaatlejana, siis tuleb seda hinnata posiiivselt. Venemaal on õnnestunud vähendada oma nö paberarmee osakaalu ja suurendada võitlusvõimeliste üksuste arvu. Alates juht-struktuuride optimeerimisest kuni ohvitseride elutingimuste parandamiseni kohtadel on asjad läinud ülesmäge.

Teisest küljest on aga armeereformil lisaks meestele ka raua ehk relvastuse ja tehnika poole. Siin on asi pisut nutusem. Venemaa pole siiani õppinud tootma suurt osa vajaminevast relvastusest, olles siiani eelistanud seda sisse osta. Ja paradoksaalsel moel võib siin ka peituda üks vastus Ukraina kriisile – suur osa tehnilisest ümberkorraldusest rippus ära Ida-Ukraina sõjatehaste toodangust.

Mida põnevat on Euroopa, USA ja muu maailma sanktsioonid juba Venemaale enesega kaasa toonud ja mida põnevat veel tuua võivad?

Vaevalt et venemaalased nõustuksid sellise määratlusega: „põnevat“. Aga eks üht-teist on ikka toonud küll. Hiljuti kurtis ka Putini lähimasse ringi kuuluv Timtšenko, et tema lennukid ei saa enam lennata, kuna lääne firmad keelduvad neid teenendamast ja ilma varuosade uuendamiseta ei ole võimalik õhku tõusta.

Sanktsioonide rida pole ka ühepoole, Venemaa üritab nii vastu lüüa kui ka vähemalt retoorikas väita et see kõik on talle kasulik. Poola õunade ja Kreeka virsikute keelustamine  näib küll pisut naljakas samm, aga eks ta sihtriikidele muret ikka valmistab. Kuid Kremli lubadust, et Lääne piirangute järel õpib Venemaa ise toime tulema ja kõike tootma – seda ma eriti ei usu. Analoogses olukorras olnud Nõukogude Liidus, kellel oli tunduvalt kõvem ressursibaas, ei õpitud tegema isegi korralikke külmkappe või autosid ... ning seda oskust pole näha ka praegu."
---------
pilt siit

Tuesday, July 29, 2014

Euraasia Liidu ehitamine

Venemaa tegutsemist oma lähinaabruses ning laiemalt välispoliitikat tervikuna mõjutab üha enam soov projetseerida enda ümber mingi uus ühendus. See peab olema omamoodi eksoskelett, väline tõendus sisemisele vägevusele (või siis varjevõrk sisemisele nõrkusele).

Eri aegadel on Venemaa väliskestad omanud eri vorme, alates tsaristlikust impeeriumist kuni Nõukogude Liiduni, hiljem SRÜ’st kuni Vene-Valgevene liitriigini. Praegu on aktuaalsed Tolliliit ja Euraasia Majandusühendus, mis peaks lõppeks sulama kokku Euraasia Liiduks.

Muidugi võiks rääkida sellest, et ka Venemaa Föderatsioon kui selline on suuresti impeerium, eri rahvuste asualadest kokkukleebitud ühendus, kuid see viiks meid praegusest teemast liiga kaugele.

Euroopa Liidu simulaakrum
Euraasia Liidu ülesehitamise alusdokumendid on suuresti Euroopa Liidu koopia.

Ka Peeter I ehitas omal ajal impeeriumit üles, rakendadeks selleks Euroopa kogemusi ja tehnoloogiaid, kuni selleni välja et pealinna Peterburgi laskis ta rajada parimatel Euroopa arhitektidel.

Praegune Moskvas paiknev võimukehastus Vladimir Putin astub suuresti samades jälgedes (muuseas, pikka aega oli Peeter I tema kabinetis aukohal). Tõsi küll, Euroopa Liidu kopeerimisel ei minda ülemäära kaugele, jättes ära nt ühis parlamendi loomine.

Piits ja präänik
Üks oluline erinevus on veel. Kui Euroopa Liidul on endaga liitujatele pakkuda peale karmi eeltööd präänikut (juurdepääs ühisrahatsusele jne), siis Euraasia Liidu arhitektid pakuvad liituda mittetahtjatele ka piitsa.

Euraasia Liitu konstrueeritakse kui alternatiivi, et mitte öelda konkurenti Euroopa Liidule. Nn ühisnaabruse riikidele üritatakse teha selgeks, et tegelikult mingit valikut väga polegi. Samm õiges suunas (Euraasia lepetega ühinemine) saab premeeritud präänikuga (nt odavam gaasihind), samm vales suunas aga toob kaasa karistuse.

Tõrksate taltsutamine
Ilma Ukrainata pole Euraasia Liidul või täpsemalt Venemaa uuel hiilgusel saba ega sarvi. Seetõttu ollakse valmis igasugust tõrksust väga karmil karistama, seda enam et siia liitub ka „reeturi“ fenomen. Ukrainat tajutakse niivõrd „omana“, et vähimgi muus suunas mõtlemine mõjub valusa reetmisena. Metafoore võiks siia veelgi lisada, kuid see pole vajalik.

Kui Ukraina karistamine on praegu käsil, siis on loomulik mõelda, et kes on järgmine? Ja vastus pakub end ise välja. Kes veel koos Ukrainaga on teinud nö valesammu ja asunud Euroopa integratsiooni teele? Õige – Moldova!

Kui te arvate et Moldovat on juba piisavalt karistatud Transdniestria näol siis eksite. Esiteks juhtus see ammu ja teiseks pole see nn kontrollitud kaose kolle osutunud piisavaks. Seega tuleb anda järgmine hoop. Ning selleks saab ilmselt Gagauusia. Moldovas endas valmistatakse ette GONGO’sid mis peavad asuma õigele poole, mille loosungiteks on Euraasia Liidu poole pürgimine jne.


Nii et – kuivõrd udune meile ka ei tunduks Euraasia Liidu ehitamise kava, mõjutab see Venemaa välispoliitilist käitumist juba praegu ning teeb seda ka ilmselt lähitulevikus. Seega peame me alustuseks selle protsessi algideed, võimekusi ja ambitsioone vähemalt teadvustama. Sest teadvustamine annab võimalused.

--------
lugu ilmus EPL'is
--------
pilt siit

Eesti logistkud Ukrainasse!?

Eesti logistka- ja päästemeeskonnad on end korduvalt heast küljest näidanud nii loodus- kui sõjakatastroofide piirkondades. Kas poleks aeg saata nüüd ka reaalset abi Ukrainale?

Sõjaliselt me Ukrainat aidata ei saa, kuid nagu Silver Meikari reportaaž ilmekalt näitas, pole Ida-Ukraina rahva meelsuse mõjutamiseks ilmselt paremat vahendit kui aidata neil tulla kasvõi sammuke tagasi normaalse elu poole. Otsene ja vahetu abi Euroopast oleks ilmselt parim ravim Lääne-vastase propaganda vastu, mida sealsele publikule siiani kõrvadesse kallatakse.

Raha saatmine konfliktipiirkonda on ette läbikukkumisele määratud samm ning ... "polegi teist õieti" :) Humanitaarabi kohaletoimetamine on kah hea, kuid kui selle jaotamise juures pole usaldusväärseid isikuid, võib ka see vasakule minna.

Brigaad ehitajaid ja teine logistikuid võiks sõjakahjustustega Ida-Ukraina linnades imet teha. Kõike taastada ei jõua, kuid hea tahte saadikutena ning Euroopa mainekujundajatena oleks see aga ilmselt parim, mida me teha saame!

------
pilt siit

Friday, July 25, 2014

Santsioonid ... mis sanktsioonid?

Miks on Euroopa nii suutmatu mingeid sanktsioone kehtestama? Kas relvamüügi piirang on sisuliselt mõeldav? Või järsku Donbassi separatistide kandmine terroriorganisatsiooni nimekirja? Neil teemadel:

- kommentaar Postimehele

- intervjuu AK'le (al 4:00)

----------
pilt siit

Tuesday, July 22, 2014

Vene turistide hulk väheneb kolmel põhjusel, kuid ...

Turismimajandusega kokkupuutujad teavad, et vastupidiselt viimaste aastate tendentsile on Venemaalt Eestisse saabuvate turistide hulk vähenenud. Milles asi?

Välja võib tuua kolm põhjust, kuid kõigil neil on üks ühisnimetaja - Krimm.

Esiteks universaalne põhjus - rublades palka saavate venemaalaste ostujõud on vähenenud. Seoses Ukraina kriisiga (kuid mitte ainult) on vene rubla odavnenud euro suhtes u 25%. Kui varem maksis euro u 40 rubla, siis nüüd kisub see 50 rubla kanti. Kui võtta tipphetki, siis on ostuvõime kõikunud isegi kolmandiku võrra.

Teiseks Eesti-spetsiifiline põhjus. Me piirneme Pihkva ja Leningradi oblastitega, lähim megapolis on Peterburg. Piiriäärsetes oblastites leidub aga loomuldasa rohkem kõikvõimalike jõuorganite esindajaid, alates piirivalvest ja FSB'st (mis on üks ja seesama praegu) kuni tolli jm struktuurideni välja. Praktiliselt kõigile neile on nüüd piiri taha sõitmine suletud, eriti kui jutt on NATO riikidest. Needsamad "organite esindajad" olid aga ühtlasi ka suhteliselt maksujõuline publik, kelle jaoks nädalavahetus Eestis või šopping Soomes oli enesest-mõistetav tegevus. Nagu Pihkvas öeldakse: "lähim korralik pood on Lõunakeskus", pidades silmas Tartu piiril olevat ostukeskust. Värska spaa, Pärnu rand ja Tallinna vanalinn on nende kodanike jaoks korraga ligipääsematuks muutunud. Ja ka selle põhjuseks on Krimm.

Kolmas ja näiliselt totakas põhjendus on ideoloogiline vimm. Tõepoolest märkimisväärne osa idapiiri taga elavatest inimestest on hakanud taas Läänt pidama oma vainlaseks, kes sepitseb Venemaa vastu vandenõud ... mis väljendub soovis võtta tagasi Krimm, kui mitte midagi veelgi kurjemat.

----------
pil siit

Monday, July 21, 2014

Ja ikka allatulistatud lennnukist


Eile läks eetrisse veel kaks klibakat:

- u 10 minutine intervjuu Vikerraadiole (al 11:30)

- teleintervjuu TV3 jaoks (tõsi küll, sealne ekraanile kuvatud rõhuasetus läks pisut nihu)

Sunday, July 20, 2014

Kolm säutsu Malaisia lennuki teemal

Seni lokaalse probleemina tajutud separatism Ida-Ukrainas omandas hetkega rahvusvahelise mõõtme.

Sel teemal sai antud:
- intervjuu Reporterile (al 3:00),
- AK'le (millest läks kõiku jupike seitsmenda minuti paiku)
- venekeelsele AK'le  (teise minuti paiku)
---------
pilt siit