Friday, January 20, 2017

Infomonopoli kadumine


Kes meist poleks kuulnud väidet, et „elame nüüd tõejärgses ühiskonnas!“ Eks selles üteluses ole omajagu tõtt (vabandust korduse pärast, kuid see sõnake „tõde“ saab siin tekstis ohtralt esinema).

Kuid sama palju kui on selles väljendis tõtt, on temas ka midagi kunstlikku, konstrueeritut, et mitte lausa öelda – eksitavat.

Esiteks, kui me väidame, et elame tõejärgses ajastus, peaks olema võimalik määratleda ka tõe-eelset ja tõe enda valitsemise ajastu. Noh olgu, põhimõtteliselt võib väita, et valgustus-eelne ajajärk oli ühtlasi ka tõe-eelne, pelgalt uskumustele rajanev. Ning et positivistlik, teaduspõhine, kõik-on-mõõdetav mõtteviisi etapp oli Puhta Tõe võidukäik. Ning et nüüd on Tõde langenud ja veheldakse taas vaid uskumuste ja (väär-)arvamustega.

Kas tõde on tõesti otsa saanud?
No aga ei ole ju nii. „Tõde“ (seekord teadlikult jutumärkides) on ju alati olnud see, millele me ise selle tõeväärtuslikkuse omistame. Küsimus on vaid kriteeriumites, mida me selleks kasutame. Kuid ma ei hakka sellel teemal pikalt peatuma, sest jutu iva saab olema muus.

Teiseks pole see „tõde“ (mida iganes see ka ei tähendaks) ka nüüd kuhugi kadunud. Pole lakanud eksisteerimast igavene püüdlus teadmiste järele. Uued avastused, täpsustavad metoodikad jne lükkavad vanu pool- või väärtõdesid ümber. Kuid ka see pole oluline.

Oluline on aga see, et tegelikult elame me paljude tõdede ja hägustuva autoriteedi maailmas. Internet koos sotsiaalmeediaga on vallandanud tõelise revolutsiooni, lammutades hierarhiaid. Perekondlikke, pedagoogilisi, riiklikke, kõige laiemas mõttes ühiskondlikke hierarhiaid.

Inforevolutsioon
Kui veel hiljuti oli info monopoliseeritud ressurss, siis see olukord on lakanud olemast. Tõde oli see, mida rääkis tõeteadja, tõehoidja, tõekuulutaja.

Piltlikult istus laua otsas pereisa, kes lõikas teabepätsist infoviile ja jagas seda jaopäralt. Ning ülejäänud lauasolijatel polnud mingit muud varianti, kui tänulikult tarbida seda, mida anti. Ja kui ei olnud piisavalt tänulik või muidu patune, siis sind nuheldi.

Pedagoog klassi ees oli Tõe vardja. Tema räägitu lihtsalt pidi tõde olema. Ja ninatark õpilane, kes püüdis klassis oma arvamust öelda, sattus heal juhul ebasoosingusse. Ning hoidku taevas, kui sa eksamil proovisid oma nägemust kirja panna, mitte korrata õigeid sõnu.

Riigivanemad nautisid sisuliselt usujuhi rolli. Mida ikka võimu või kiriku kantslist lausuti, see ka vastuvaidlematule täitmisele kuulus. Või muidu ... noh teate küll! Seaduse vääramatu jõud, kirikuvande alla panemine jne.

Monopoli kadumise ärritus
Võrdne juurdepääs infole on aga need vanad hierarhiad lõhkunud ja tekitanud illusiooni, et igaüks on tõe juurde pääsenud ja võib seda levitada. Või kas see ikka on illusioon?

Pereisa väljamõõdetud infokääru tarbimine on läbi. Õpetaja ei pruugi enam olla targeim inimene ruumis, iga naga võib nutiseadet näppides esitada küsimuse või vastuväite, mis paneb heal juhul pead vangutama ... või siis ärrituma. Riigil pole enam absoluutset autoriteeti, sest iga ilmakodanik võib leida piisavalt mõttekaaslasi, kes kinnitavad, et süsteemis on midagi mäda ja vaja on vastu hakata!

Atomiseerunud (info-)ühiskond on senise tõehoidmise illusioonis olnud tingliku eliidi jaoks mitte lihtsalt ärritav, vaid ka ohtlik. Kõikvõimalike värviliste revolutsioonide ja araabia kevadete laine näitab, et senise jaotusahela alumised otsad võivad vastu hakata.

Tõdede paljususe ajastu ohud
Pihustunud ühiskond, vanade tõepüramiidide varisemine, kaosele sarnanev olukord on kaheti ohtlik.

Esiteks võimaldab see ülihõlpsalt manipuleerimist. Üha uute pooltõdede ja võltsuudiste joaga on võimalik suunata heitunud seltskonda, keda ei ohja enam seni vankumatuks peetud hierarhia. Antielitaristlikku ängi saab konverteerida valimistulemusteks, tänavarahutusteks või muul moel senistele nö eluperemeestele vastuhakkamiseks.

Teiseks aga tekitab segadus ja „uute väärtuste“ levik absoluutselt loomuliku iha ankurdada end millegi vana ja väärika, tuntu ja kontrollitud külge. Ka seda osa heitunuist, keda otsivad rahutul ajal tuge rahvuslikest, religioossetest vms väärtustest, on võimalik mõne alternatiivi pakkuva infokahuriga suunata.

Nii et me elame mitte niivõrd tõejärgsel, kuivõrd paljude alternatiivsete tõdede ajastul. Omamoodi (info-)revolutsioonilisel ajastul, mille kohta üks klassik on öelnud, et „ühed enam ei saa, teised ei taha vanaviisi jätkata.“ Infomonopol on kadunud. See muudatus lõhub tuntud ja loob tundmatuid võimalusi. Kas suudame neid tunnetada ja kasutada?

----------

pilt võetud siit

Thursday, January 12, 2017

Itaallase uskumatud seiklused Europarlamendis


Euroopa parlamendi siseelu ületab harva uudisekünnist, kuid ühel itaalia poliitikul õnnestus see päris edukalt. Beppe Grillo juhitud Viie Tähe Liikumise soov Europarlamendis fraktsiooni vahetada osutus üsna tähelepanuväärseks.

Iseenesest pole fraktsioonivahetustes midagi eriskummalist – taolisi liikumisi esineb selles esindukogus päris tihti, küll üksikute liikmete kui tervete nimekirjade kaupa. Mis selles konkreetses juhtumis siis nii erilist on?

Asi selles, et Itaalia koomiku, äärmiselt värvika Beppe Grillo juhitav Viie Tähe liikumine on Itaalia üks juhtivaid euroskeptilisi ühendusi. Selle kuulumine Europarlamendis koos Suurbritannia Iseseisvusparteiga ja teiste euroskeptikutega ühte fraktsiooni (EDPP) mõjus loomuliku liiduna.

Nüüd aga, kui ees terendab briti saadikute lahkumine Europarlamendist, otsustas Beppe Grillo, et aeg on mõelda, mida teha edasi. Laias laastus on valikuid kolm. Esiteks jääda samasse fraktsiooni, mis aga muutub brittide lahkumise korral marginaalseks ning võib üldse laguneda. Teiseks liituda mõne teise fraktsiooniga, saades seeläbi juurdepääsu ressurssidele ning tõsta oma häälte kaalu. Kolmandaks minna üle nö mitte-liitunute kategooriasse.

Otsedemokraatiat propageeriv ja online-hääletusi armastav Grillo pani oma ülipopulaarse blogi kaudu hääletusele järgnevad variandid: kas jääda samasse fraktsiooni, liituda ALDE nimelise ühendusega või jääda gruppide väliseks. Hääletusel osalenud enam kui 40 tuhandest inimesest pooldas 78,5% liitumist ALDE’ga.

Kõik oleks ju tore, rahvas on rääkinud ning demokraatia võidutseb. Kui paraku on ALDE säärane grupp, mis ühendab mitte euroskeptikuid, vaid vastupidi – Euroopa ühtsuse idee toetajaid. Mõistagi oleks ka ALDE sellest liitumisest oma kasu saanud – nende saadikugrupp oleks tõusnud arvukuselt kolmandaks ning muutunud seeläbi mõjukamaks. Läheneva Europarlamendi presidendi valimistel oleks see olnud üsnagi oluline, kuid lõppkokkuvõttes lükkas ALDE siiski šarmantse itaallase pakkumise tagasi.

Mille poolest siis kogu lugu tähelepanu väärib – plaanitav liitumine jäi ju ära? Aga asi selles, et see liitumisettepanek pani ALDE enda liikmed kihama ning rääkima taas euroopalike väärtuste ja muu sellise teemal, mis muidu tihtilugu ununema kipuvad. Suurema tähelepanu sai ka euroskepsise idee kui selline ning uue hoo said sisse ka arutelud Euroopa Liidu miinuste üle.

Nii et paradoksaalsel moel võitsid toimunust kõik. Nii need euro-idee vastased, kes Peppe Grillo ettepanekut kahetsusväärseks või koguni reeturlikuks nimetasid, kui ka need ühtse Euroopa pooldajad, kes liitumissoovi jaburaks pidasid. Omamoodi karismaatiline eks-koomik sai aga kuhjaga tähelepanu, mis tihtipeale tundubki tema tegude peamotiiv olevat.
--------
--------
pilt võetud siit

Wednesday, January 11, 2017

15. veerandtund väliskommentaatoriga: Marko Mihkelson Eesti välispoliitikast aastal 2017


Veerandtund väliskommentaatoriga: Marko Mihkelson Eesti välispoliitikast aastal 2017. Saatejuht Karmo Tüür

Aasta esimeses saates vaatab Riigikogu väliskomisjoni esimees ja Eesti välispoliitika instituudi nõukogu liige Marko Mihkelson sellele, millele Eesti välispoliitika peab algaval aastal keskenduma.

Välispoliitika suundi saab nö ruumilises mõttes laias laastus jagada kolmeks tasandiks: kahepoolsed suhted lähimate naabritega, regionaalne koostöö ja globaalne rahvusvaheliste suhete võrgustik. Väikeriigi paradoks on selles, et meid mõjutab enim see kolmas, suurim tasand, kuid selle osas saame me ise kõige vähem ära teha. Me peame oma väheseid ressursse kasutama mõistlikuimal moel, suunates neid sinna, kus midagi tegelikult ka suudame ära teha.

Minu esimene küsimus ongi – millele algaval aastal Eesti peaks oma välispoliitikas keskenduma, võttes aluseks sellesama kolmikjaotuse?

Nö ruumilisele lähenemisele alternatiiviks on sihiratsionaalne käitumine. Ehk siis mis on see välispoliitiline üli-ülesanne, millele peaksid olema omal moel allutatud kõik ülejäänud … ning ehk mille nimel peame me koguni mõnest teisest eesmärgist vähemalt ajutiselt loobuma?

Eesti välispoliitikat aastaid jälginud inimesena väidan, et see – ehk välispoliitika – on suuresti täidesaatva haru kujundada, parlamendi roll on selles sekundaarne, puhuti lausa marginaalne. Kas oled selle väitega nõus ning kui jaa, siis kas seda peaks muutma, olukorda tasakaalustama?

----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Sunday, January 1, 2017

Montenegro mäss ja Eesti


Montenegro liitumine NATO’ga näib praeguses segasevõitu rahvusvaheliste suhete keskkonnas ilmselt kuuenda järgu küsimusena ning jääb seega enamiku jaoks radariekraanilt välja. Kuid siin on vähemalt kaks momenti, mille tõttu tasub tolle näilselt kauge ja isegi Eestist väiksema riigi arengutel silma peal hoida.

Esiteks kannab pealkirjaks tõstetud „Montenegro mäss“ kahetist mõtet. Ühelt poolt on see Montenegro enda mäss nö slaavi maailma ehk nn Russkii Mir vastu. Venemaa ja Serbia tahte vastaselt soovib Montenegro astuda ühendusse, mille mõttetusest ja vaenulikkusest räägivad kõik Kremli-meelsed propagandatorud.

Teisalt, mis on aga olulisemgi, on see et Montenegrost võib saada järgmine platsdarm, millel Venemaa harjutab oma versiooni nö rahvarevolutsioonist.

Kirudes nn värvilisi revolutsioone ja sajatades nende korraldajaid-niiditõmbajaid Washingtoni oblastikomiteest, asusid Venemaa vastavad kontorid mõtlema, kuidas saaks üha globaalsemalt levivat, tänava-aktsioonides väljenduvat rahulolematuse lainet ise ära kasutada või vähemalt võimaluste piires suunata.

Krimm, Donetsk ja Lugansk on need kohad, kus nö uue rahvavõimu mudeli kasutamine on enam-vähem õnnestunud. Odessas läks asi veriselt valesti. Kuid need kolded ei jää viimaseks.

Montenegro viimatiste parlamendivalimiste ajal toimuski midagi riigipöördekatse sarnast. Kas ja kuivõrd oli see ühe või teise poole lavastus, on veel vara öelda, uurimine alles käib. Kuid igatahes on teada, et mõjuvõimas Serbia õigeusu kirik on lubanud peatselt korraldada protestiaktsioone, takistamaks Montenegro liitumist NATO’ga.

Kuna NATO’ga liitumise peavad heaks kiitma senised liikmed, siis loodavad vastusebijad tekitada piisavalt suure probleemi, et umbes kuu aja pärast asja arutama asuv USA Senat liitumisprotsessi läbi kukutaks.

Ja miks see kõik siis Eesti jaoks oluline on? Noh kasvõi selle pärast et NATO liikmesriigina oleme meie Montenegro liitumise juba heaks kiitnud ning peame selle asjaga edasi tegelema nii ehk naa. Teiseks aga see, et venemeelsete mäsude lihvimiskatseid oleme lihtsalt sunnitud tähelepanelikult jälgima.

-----------

Pilt võetud siit ning kajastab Montenegro 2016.a okt toimunud parlamendivalimiste ajal toimunud mäsu ajakirjanduslikku uurimust

Thursday, December 29, 2016

14. veerandtund väliskommentaatoriga: Lauri Mälksoo muudatustest rahvusvaheliste suhete süsteemis


Aasta viimases saates vaatab Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja Lauri Mälksoo tagasi möödunud aastale ja veidi ka ettepoole. Saatejuht Karmo Tüür

Kas meie jaoks harjumuspärane rahvusvaheliste suhete süsteem on murenemas? Mis on saamas sellest nn postmodernsest projektist, mille osaks me oleme end harjunud mõtlema?

Kas Eesti välispoliitiline tegevus – mis on väike osa suurest rahvusvaheliste suhete süsteemist – on olnud suunatud optimaalsetele eesmärkidele? Millele me peaksime oma ressursse suunama?

----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

----
pilt võetud siit

Wednesday, December 21, 2016

Berliini veoautorünnaku tagajärgedest

Kas Berliini jõululaadal toimunud veoautorünnak võib olla osa suuremast mustrist? Kas taoline vastastikune radikaliseerumine võib viia muudatusteni Euroopa poliitilise maastiku tasandil? Võib see omakorda kaasa tuua ohtu Euroopa Liidu kui terviku püsimiseni?

Nendele küsimustele sai vastatud Reporteri uudistesaate käigu, lõik järelvaadatav siit.
-----
ekraanitõmmis tehtud samast saatest

Näidishukkamine Ankaras ei muuda suurt pilti


Venemaa suursaadiku mõrva Ankaras tasub vaadelda läbi klassikalise kolmikanalüüsi: mis viis selle sündmuseni, juhtum ise ja mis saab edasi. Ehkki me ei tea veel kõiki detaile (ning võimalik et kõik ei saagi teada), kuid esmaseid üldistusi ja järeldusi saab juba teha.

Kõigepealt oli ebaõiglus. Järjest teravamalt tajutav ebaõiglus on see, mis sunnib inimesi tegema näivalt ebamõistlikke tegusid, asuma äärmusliku vägivalla ehk terrorismi teele. Haarama relva nagu Ankaras või istuma veoauto rooli nagu see juhtus Nice’s ning Berliinis.

Seekord on ebaõiglusel kaks allikat. Süürias masspommitamise käigus hukkuvad inimesed ja pagan teab mille eest vallandatud Türgi politseinik. Ususõda ja isiklik radikaliseerumine. Noor mees, kes langes masspuhastamise laine alla ja kaotas töö nagu kümned tuhanded politseinikud, arstid, õpetajad, ametnikud jne. Ja teisalt Suur Vastasseis, mille nimel relva haaramine näib teatud seisundis inimesele õilsa ja/või möödapääsmatu teona. Usutausta arvestades on hukkumine nn pühas sõjas, relv käes, üleüldse üks õigemaid siit ilmast lahkumise vorme.

Teiseks sündmus ise. Kõigepealt olgu öeldud, et saadiku tapmine on nii sügavalt vale ja väär samm nagu näiteks sanitari tulistamine rindejoonel. Aga seetõttu ka garanteeritud meetod pälvida tähelepanu. Ekspolitseinik kasutas oma töötõendit, et sattuda suletud üritusele ning sooritada äärmiselt efektne, et mitte öelda efektiivne näidushukkamine.

Sisuliselt online-režiimis mõrv tõmbab praeguses info- ja müratihedas meediaruumis igal juhul ligi vaatajaid-kuulajaid-kaasatundjaid. Suure riigi suursaadiku mõrvamine on selles kontekstis oma jõhkruses edukaim vahend. Miks andis tõrke Venemaa saatkonna enda ja Türgi riigi turvatalitus, on selle juures suur, kuid veidi kõrvaline küsimus.

Kolmandaks – kas see juhtum muudab midagi Türgi-Vene suhetes? Kui üleüldse midagi, siis mängib veel paremad kaardid Venemaa kätte. Moskva üritab ennast praegu näidata maailma võtmeprotsessides määrava tegijana ning läbirääkimised Süüria küsimuses Türgiga on üks osa selles mängus.

Pealegi on Moskva alati aldis ära kasutama lahkhelisid nn kollektiivse Lääne kehandis. Türgi suhted ülejäänud lääneliitlastega on väidetava riigipöördekatse järel märgatavalt jahenenud. Venemaa poolt on absoluutselt loomulik ja suisa möödapääsmatu sellisel hetkel näidata Türgile ja ülejäänud rahulolematutele, et nö Läänele on olemas alternatiiv. Venemaa järgib lihtsalt oma huve nii nagu see talle kasulik näib – ei midagi isiklikku.

Üldistatult – praeguses olukorras pole ei Türgi ega Venemaa huvides teineteisega suhteid rikkuda, seetõttu ei muuda see mõrv suurt pilti. Lihtsalt Venemaa president saab endale veidi paremad positsioonid peatselt toimuvatel läbirääkimistel Türgi kolleegiga.
---------
See lugu sai kirjutatud EPL tellimusel (ilmus siin), täna räägin samal teemal ka Vikerraadios
---------
pilt võetud siit