Thursday, February 23, 2017

Propagandasõjas ellujäämisest

Venemaa propagandistlik surve Euroopale ja Läänele laiemalt muutub üha massiivsemaks ja agressiivsemaks. Selle eesmärk on üks ja lihtne: näidata siinsetele inimestele, et Lääne ühtsust pole olemas, et meie sisemised lõhed ja erimeelsused on niivõrd suured, mistõttu konflikti korral pole mõtet liitlastele loota ... ja üleüldse oleks targem juba ette alla anda.

Venemaa on edukalt ära kasutamas meie peamisi väärtusi - sõnavabadust ja õigusriigi põhimõtteid. Vabadust esitada nö alternatiivset vaatekoha ja teadmist, et õiguspäraste meetmetega on seda väga raske tõkestada.

Õnneks ei saa väita, et me istume selles olukorras käed rüpes. Riias tegutsevas NATO StratCom üksuses ja Brüsselis toimetavas Euroopa Liidu EastStratCom meeskonnas tegeletakse vene info- ja psühholoogiliste operatsioonide kaardistamisega. (Muuseas, mõlemas tegutseb ka Eesti spetsialiste, nt Aivar Jaeski ja Anneli Kimber). Soovitan tutvuda kasvõi EU vs desinfo ülevaatega või paberiga Venemaa manipulatiivsetest tehnoloogiatest.

Kõrvale ei jää ka Euroopa kodanikud ise, olgu näiteks toodud Briti juurtega võrgustik Bellingcat või Eesti enda PropaStop.

Aga mida me saame ise teha, nii kodanikuna kui riigina? Vastus on sisuliselt üks - peame tegelema (enese-)harimisega. Kuidas ära tunda kaheldava väärtusega infot, eristada väärt- ja rämpsallikaid, pooltõde ja lausvalet. Kuidas kontrollida ajakirjanike ja -kanalite tausta, et mitte osutuda olevat kasuliku idioodi rollis. Kuidas sundida ennast rahulikkusele üha kiirenevas infokeerises, kuidas mitte reageerida igale läikivale infoklibakale, mis võib osutuda landiks. Kuidas kontrollida infot ennem kui seda levitada. Kuidas mitte usaldada pealkirju.

Kõigest sellest oli juttu intervjuus saatele Euroopa Uudised, saade järelkuulatav siit.
-------
pilt võetud siit

Разбор полетов: Müncheni konverents


Mida siis seekord arutati Müncheni konverentsil, kuskohast tekkis ja mida tähendab Venemaa välisministri poolt väljaöeldud "Lääne-järgne maailm"? Kas ja mis mõju omab Moskva otsus tunnustada nn DNR ja LNR dokumente?

Stuudios nagu ikka saatejuht Artur Aukon ning eksperdid Harri Tiido ja Karmo Tüür

Saadet saab järelkuulata siit.
----------
pilt võetud siit

Monday, February 20, 2017

Suur Balti Müür?

Küsimused:
Kuidas ametlik Tallinn ametlikult põhjendab Eesti-Vene piirile müüri/tara rajamist? Mis on tegelik motivatsioon? Mida selle seina rajamine annab Eestile?

Vastus:
Siin on kaks aspekti: universaalne ja spetsiifiline.

Universaalne on tõdemus, et avatud välispiiride aeg näikse olevat (vähemalt mõneks ajaks) läbi. Piiritõkete rajamine on muutunud pigem normiks kui erandiks. Viimase 25 aasta jooksul olla piiritarade arv väidetavalt kasvanud 16’lt 66’le ninig see tendents pigem süveneb – meenutagem kasvõi uue USA presidendi soovi rajada müüri USA-Mehhiko piirile. Avatud piir näitab täielikku usaldust ja/või tõsiste probleemide puudumist.

Spetsiifiliseks Eesti-Vene (või Euroopa-Vene) välispiiril on kolm vägagi praktilist eesmärki:
  •          kasvav illegaalse immigratsiooni surve sellele piirilõigule, sh eriti Vietnami jms kodanike poolt;
  •          soov tõkestada aafrika seakatku levikut, mis on olnud tõsiseks probleemiks mõlema poole põllumajandus-sektorile;
  •          lihtne, ent tõhus signaal võimalikele nn rohelistele mehikestele, et siin ei toimi nende presidendi stiilis esitatud argument „nad eksisid ära!“

---

Eesti poolelt andis selgitusi veel Leonid Karabeškin, Läti poolt Jevgenia Poznjak ja Kārlis Daukšts, Leedust Eimutis Misevicius, Vytis Jurkonis ja Vytis Jurkonis
---
Materjal ilmus algselt Deutche Welle venekeelsel lehel, hiljem Poola portaalis Webnalist.
---

Pilt võetud siit

Sunday, February 19, 2017

Valgevene pööre?

Poolakad küsisid, mina vastasin (tõlge omakäeline)
----------
Kas me saame tõepoolest väita, et Valgevene pöördus Euroopa poole?

Ei me ei saa seda väita. Seesama mees (Lukashenko) mängib ikka sama mängu. Ta üritab ära kasutada oma asendit ja olukorda Euroopa ja Venemaa vahel nii hästi kui suudab, vaadates et kes pakub rohkem.

Kuid samal ajal - seesama mees on murelikum kui varem. Venemaa poolel on üha vähem ressursse ja see tõstab riskitaset. Kui Venemaa näeb et neil pole enam vahendeid Valgevene lojaalsuse ostmiseks siis nad võivad kasutusele võtta muud vahendid, saavutamaks soovitut.

On kuulda kahinaid, et algavad õppused Zapad-2017 võivad olla katse Lukashenkot hirmutada või koguni troonilt tõugata - kas sellistel kaalutlustel võib olla tõepõhja?

Sellised spekulatsioonid kõlavad esmapilgul kui midagi ebaloogilist - miks peaks Venemaa midagi sellist tegema? Kas neil on vahendeid, võtmaks üle terve riik ja siis seda hallata? Või - kas nad peavad selleks üldse jõudu kasutama? Küsimärke tekib oi kui palju.

Kuid teisest küljest ... kas need pole samad küsimused, mida me oleks võinud küsida ennem Gruusia (2008) ja Ukraina (2014) sündmusi? Võibolla me esitame valesid küsimusi, mõistmaks Venemaa välispoliitikat?

Kas on midagi, mida Euroopa riigid, eelkõige Valgevene naabrid (Poola, Leedu, Läti) saaks teha, kasutamaks olukorda ära, saamaks majanduslikku kasu ja/või sundima Valgevene võime tegemaks järeleandmisi oma kodanikuühiskonnale?

Küsimuse esimene pool kõlab veidi küüniliselt, kas pole? Me ei peaks mõtlema omakasu terminites kui räägime eksistentsiaalsetest ohtudest Valgevene riiklusele.

Kuid teisalt - pole kahtlustki et Euroopa ja Valgevene suhetes peab valitsema selge tingimuslikkus. Juhul kui Valgevene soovib olla Lääne tsivilisatsiooni osa, peab ta mängima Lääne reeglite järgi: sõnavabadus, vabad ja õiglased valimised, õigusriigi põhimõtted jne.
-----------
Vastused läksid käiku siin
-----------
pilt võetud siit

Friday, February 17, 2017

20. veerandtund väliskommentaatoriga: Hannes Hanso julgeolekupoliitika ja välispoliitika seostest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Hannes Hanso julgeolekupoliitika ja välispoliitika seostest. Saatejuht Karmo Tüür.

-------
Välis- ja julgeolekupoliitika seosed? Kas üks on teise osa või on nad siiski omaette nähtused?

Välis- ja julgeolekupoliitika alusdokumentide hetkeseis?

Parlamendi roll julgeolekupoliitika kujundamisel?

Parlamentaarne koostöö – väljaspoolt vaadatuna nähakse seda tihtipeale kui turismi, mis on selle tegelik kasutegur?

Kas julgeolekupoliitilises mõtlemises on tunda samasuguseid muudatusi nagu on tajuda nt Euroopa Liidu ühtsuse murenemises?

-------------
Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Kas seda ütles USA president või Donald Trump?

küsimused:

Palun Teie lühikommentaari Stolitsa.ee jaoks seoses uudisega sellest, et Valge Maja väitel USA president Donald Trump ootab Venemaalt Krimmi tagastamist Ukrainale – http://www.pealinn.ee/tagid/koik/valge-maja-trump-ootab-venemaalt-krimmi-tagastamist-ukrainale-n186412

– Mida see tähendab?

– Kuidas see mõjutab Vene-USA suhteid?

—–

Vastus

Ausalt öeldes on Donald Trumpi säutsude tõlgendamise kihu ületanud mõistliku piiri. Siin peaks tegema selge eristuse: kas seda ütles USA president ja seega on see tõsiseltvõetav seisukoht või seda ütles Donald Trump, ekstsentriline showman, kelle sõnu ei tasu liiga tõsiselt võtta.

Politoloogina ma tahaks, et valitseks selge normatiivne lähenemine – me kas toetame või ei toeta oma peamise liitlase seisukohti. Reaalses maailmas käib paraku pidev valikuline lähenemine – see meeldib ja seda toetame, midagi teist aga mitte.

Juhul kui Krimmi tagastamise sõnumi taga on USA presidendi selge poliitiline otsus (ja sellest lähtuv edasine tegevus), siis see tähendab USA-Venemaa suhete paratamatut halvenemist. Juhul kui tegu on aga säutsuga, mis homme unustatakse, siis jääb see vaid episoodiks mis ei muuda suurt pilti.

—–

lugu ilmus siin

—–

pilt võetud siit

Tuesday, February 14, 2017

Trumpoloogia, katse nr 2734


(tekst on kirjutatud Diplomaata kuukirja palvel, kommentaariks artiklile "President Trump ning USA ja Venemaa vaheliste suhete parandamine")

Kalev Stoicescu on andnud oma panuse hetkel populaarseimasse „teadusharusse“ – trumpoloogiasse (panuse järjekorranumber pealkirjas on mõistagi suvaline arv). USA vastselt ametisse asunud president Donald Trump pakub lisaks parodeerijatele tänuväärset materjali ka analüütikutele üle kogu maailma. Ausalt öeldes meenutab see hetkel juba eriskummalist ususekti, kus igaüks (sh siinkirjutaja) üritab pühakirja omal viisil tõlgendada.

Artikkel lahkab päris edukalt kolme tahku. Trumpi fenomen väärib ikka ja jälle ülekirjutamist, mõistmaks praegusi üldisi valimismustreid. Venemaa ja USA vastastikuse ootuste muidu eduka kaardistamise osas jääb küll kirja panemata Moskva peamine ootus – et USA tunnustaks Venemaa õigust oma mõjusfääris omatahtsi toimetada. Venemaa võimekus Trumpiga manipuleerida on aga see-eest päris tabavalt kirjeldatud, eriti meeldis mõttekäik, mille kohaselt tegelikku komprat ei kasutata kunagi kohe, vaid hoitakse tõepoolest olulisteks puhkudeks.

Kui nüüd tahta norida, siis võiks küll öelda, et loos jäi selge vastuseta nö peamine küsimus: missuguseks siis ikkagi kujunevad USA ja Venemaa suhted? Aga eks seda ole tõsikindlalt ka raske väita, võttes arvesse USA uue presidendi üüratult vastuolulist isiksust ning mitmelt poolt kuhjuvate küsimärkide summat. Trumpoloogia on alles lapsekingades.
--------
pilt võetud siit