Monday, May 2, 2016

Õppused piiri lähedal

Õppused piiri lähedal kutsuvad alati esile huvi teisel pool piiri olejate hulgas. Oleks ausalt öeldes kummaline, kui toimuvat ei jälgitaks. Eriti veel olukorras, kus vastasseis piiritagustega on suuresti see, mille kaudu õigustatakse iseenda võimulolemist.

Reporteri uudislõiku saab kuulata-vaadata siit.

Soome NATO-raport

Soome avaldas hinnangu võimalikule NATO'ga liitumisele. Väga lühidalt: Soome ei tee seda liigutust ilma Rootsita, kuid kui Rootsi liitub, siis ei jää ka Soome välja.

Loomulikult tekitab ainuüksi kahe sõna "Soome" ja "NATO" ühes lauses väljaütlemine närvilist reaktsiooni. Nii Venemaal kui ka nende hulgas, kes on harjunud kogu oma tegevust mõtestama läbi Moskva.

Kõigest sellest sai põgusalt räägitud ka Seitsmestes uudistes.

Saturday, April 30, 2016

Izborsk-2 Eesti osalusel


Ei ole olemas paremat mõõdupuud kui meie ise. Meenutagem, kuidas nõukogude aja lõpus me pidasime igat väliskülalist vaata et suursaadikuks. Kilkasime, et riigi N esindaja käis siin ja seeläbi kiitis heaks meie tegemised. Nö legitmeeris ja tunnustas meie iseseisvuspüüdlusi.

Nüüd aga asjast ja algusest peale. Lähenemas on üks sündmus, milles me formaalselt võttes peame osalema. Kuigi sündmus ise näib esmapilgul ehk marginaalne, võimaldab see mõtestada paljutki ja hoopis suuremas plaanis.

Rahvusvahelistest Hansapäevadest olete ilmselt kuulnud? Nonii. 2019.aasta Rahvusvahelised Hansapäevad saavad toimuma Pihkvas.

Miks ajaloolisel traditsioonil tuginev Hansalinnade liit legitimeeris Vene Hansalinnade liidu, on omaette küsimus. Miks otsustati anda korraldamisõigus 2009.a Novgorodile ja 2019.a Pihkvale, on teine. Kuid need otsused võeti vastu teises olukorras ning ei sõltu (enam) meist. Mõelgem sellele, mis meist sõltub.

Hansapäevade erinevus nt spordiüritustest on selles, et osalejateks ei ole nö inimesed, vaid linnad. Ehk siis ametlikud delegatsioonid, võimuesindajad ... ja alles seejärel kuuluvad sinna ka kunstnikud, käsitöölised jne. Nii et nendel üritustel osalemine on eelkõige poliitiline ja alles seejärel nö rahvadiplomaatiline tegevus. Mitte et Venemaal oleks väga olemas mitte-politiseeritavaid tegevusi, eriti kui sellel on rahvusvaheline mekk man.

Ma tean komakoha täpsusega ette seda retoorikat, millega hakatakse küsimust „osaleda või mitte“ survestama. Ja ausõna mul pole rahvadiplomaatia vastu mitte midagi. Mõningatel juhtudel ongi see ainus kanal mille kaudu midagi toimetada saab. Kuid kordan – rahvusvahelised hansapäevad pole rahvadiplomaatiline üritus.

Pisikese detailina – Ukraina Tšernigovi linn teatas hiljuti et katkestab sõprussuhted Venemaa linnadega. Sh Pihkvaga, milles paikneb Tsernigovi nimeline dessantdiviis. Seesama diviis, mille võitlejaid hukkub ametliku seletuse kohaselt lõuna-Venemaal toimuvates õppustes ja üldse mitte ida-Ukraina lahinguväljadel.

Olgu, meil pole küll ehk põhjust rääkida sõprussidemete katkestamisest linnade vahel, kuid ... kas me peame oma osalusega legitimeerima seda mis toimub naaberriigis? Sellel küsimusel on palju ja väga pikki siirdeid edasi, kuid asja lihtsuse ja selguse mõttes jäägu need praegu avamata.

Ahjaa, miks sai loo pealkirjaks „Izborsk-2“? Izborski renoveerimistööde käigus toimunud riiklikust korruptsioonist kirjutasin ma ennem lühikese loo. 2019.a Rahvusvaheliste Hansapäevade ettevalmistuseks on eraldamisel järjekordne riiklik rahakott. Ehk siis seekord saab varastamine toimuma ülla sildi all „meile tulevad ju külalised“! Все флаги в гости будут к нам.

Friday, April 29, 2016

Topelt-Izborsk

Izborskist on ilmselt eneselegi ootamatult saanud Venemaa mitmekihilne sümbol.

Izborski klubi avab üha uusi osakondi, levitades impeeriumimeelset konservatiivsust. Õigeusklikku müstitsismi jutlustav kommunist Aleksander Prohanov on inimene, kelle tekste tasub jälgida neil, kes soovivad Venemaal toimuvat mõtestada. Tegemist pole küll nö peavoolutegelasega, pigem omamoodi suurendusklaasiga või eelhoiatus-poiga.

Izborsk oli üks neist objektidest, mis mõni aasta tagasi määrati olema üks Venemaa riikluse lätetest. Pidustuste ettevalmistusteks avati lahkelt rahakraanid, kuid riiklike traditsioonide parimas vaimus varastati u kolmandik rahast. Hetkel käimasolev uurimine räägib 300 mln RUB suurusest algsummast, mis määrati Izborski kindluse renoveerimisele.  Sellele liituvad muud rahad, mis eraldati Pihkva teatri remondiks, rääkimata massiivsest teede-ehitusest, mis teadupärast on kõige suurema vasak-koefitsendiga (hinnanguliselt on ehitustel selleks u 50, tee-ehitusel aga kuni 90%).

Nii et hetkel on Venemaal nö topelt-Izborski periood. Konservatiiv-patriootilis-sõjakas ja korruptiiv-kriminaalne.
----------
pilt isetehtud

Tuesday, April 19, 2016

Merevaigurinne Ukrainas


Auklik maastik, raske ja kerge tehnika, tuhanded mehed müttavad mudas, kokkupõrked. Ei, see ei ole Ida-Ukrainas toimuv terroritõrjeoperatsioon. See on Lääne-Ukraina merevaigurinne.

Pommilehtreid meenutavad augud väljadel ja metsades on tegelikult kaevendid. Tehnikaks on pumbad ja kohati terved liikuvad pumbajaamad. Siin uhatakse maa seest välja merevaiku.

Meie siin Eestis oleme harjunud merevaiku pidama millekski omaseks, Läänemere rannikute märgiks. Tegelikult ulatub merevaiguvöönd läbi Poola Ukrainasse. Täpsemalt Lääne-Ukrainasse, kus mh on täiesti olemas ka sellenimeline asula Burštin (tõlkes Merevaik). Lääne-Ukrainasse, mida jällegi meie siit kaugelt peame Ukraina nö südamaaks, kus peaks valitsema puhas patriotism. Kuid paraku lokkab siin meeletus mahus kriminaalne äri ja korruptsioon.

Isegi Ukraina praegune president Porošenko on pidanud avalikult tunnistama, et ühtegi kilo merevaiku ei kaevandata ilma „katusemaksuta“ politseile ja SBU’le (Ukraina julgeolekuteenistusele). Ukraina politseiülem Khatia Dekanoidze on loonud eriüksuse, mis peaks asja kontrolli alla võtma, kuid seni meenutab tegelikkuses toimuv pigem kassi-hiire mängu, kusjuures hiired hakkavad vastu.

Hinnaguliselt kaevandatakse Lääne-Ukrainas 300 tonni merevaiku aastas käibega 300-500 mln USD. See ostetakse kohapeal kokku mõne euro eest ning müüakse edasi Euroopasse ja ... Hiinasse! Jah just seal kasvanud nõudluse tõttu on hinnad kiirelt üles läinud ning see seletab ka meeleheitlikkuse, millega seda tulusat äri kaitstakse. Politsei ja isegi uuriva ajakirjanduse katsed piirkonda külastada lükatakse jõuliselt tagasi, asi on jõudnud koguni tulevahetusteni.

Nii et Ukrainal on korraga mitu võitlust pidada. Omamaised kriminaalid-korruptandid, kes palkavad kohalikke ukrainlasi tööle lääne-Ukraina illegaalsetesse merevaigukaevandustesse, pole millegi poolest paremad kui võõramaised tegelased, kes palkavad kohalikke tööle ida-Ukraina kaevikutesse.

Kusjuures mõlemal puhul on selge, et ainult jõumeetoditega asja lahendada ei saa. Vaja on pakkuda ka piisava atraktiivsusega lahendusi. Peamine küsimus on aga väga lihtne – kas ja kuivõrd ning milliste meetoditega riik suudab kontrollida oma territooriumil toimuvat.
-----------
ekraanitõmmis tehtud siit

Sunday, April 17, 2016

Ega see ju Krimmi tagasi ei too!


No kas taolisel reageerimisel on mõtet? Mis see enam muudab? Mis see meile annab?

Hiljuti ühe hea ja lugupeetud kolleegiga suheldes kuulsin seda fraasi: „Ega see ju Krimmi tagasi ei too!“ „See“ oli siis teatud käitumine Venemaa suhtes. Kuulsin ja jäi kripeldama.

Arvan et kõik me oleme kogenud seda tervest talupojamõistusest tulenevat suhtumist. Tervet ja alalhoidlikku. Et no mis me siin ikka jaurame. Ega meist ju midagi ei sõltu. Vaja ju häid suhteid hoida. Mis see peale kaklust ruskatega vehkimine ikka annab. Vaatame parem kuidas saaks normaalselt edasi elada.

Imelik on ikka see inimeseloom. Valikuline ja heitlik. Ühel juhul me peame kuriteole järgnevat karistust absoluutselt möödapääsmatuks. Teisel juhul aga prooviks kohe kurjategijaga sehvti teha.

Omaenda riikluse mõttes peame oluliseks seda, et USA’l jätkus selgroogu ja närvi ajada mittetunnustamis-poliitikat. Olukorras, kus absoluutne enamik ilmselt mõtles – no ega see ju Balti riikidele vabadust tagasi ei too! Kusjuures ega ilmselt ei saagi väga otseselt tuua välja põhjuslikku seost mittetunnustamise ja taasiseseisvumise vahele. Kuid põhimõttekindlus on midagi, mis seostub riigimehelikkusega.

Kas meis on seda kindlaksolemist? Mitte teha diili riigiga, kes on oma naabrite piire tühjaks pidanud ja plaanib juba järgmisi laienemisi. Kas oleme valmis igat kohtumist rikkuma ebamugava küsimusega: „Aga Krimm?“

Ja kas see ikkagi toob Krimmi tagasi?

----------
pilt võetud siit

Välismäärajas kolmest teemast


Ukraina, Gruusia, Aseri-Armeenia konflikt ... mis küll seob neid omavahel?

"Ukrainas astus tagasi peaminister Arseni Jatsenjuk, Lõuna-Osseetias plaanitakse referendumit Venemaaga ühinemiseks ja Mägi-Karabahhis oli taas sõda. Neil teemadel arutlevad Välismäärajas Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor Vahur Made ja Välispoliitika Instituudi analüütik Karmo Tüür. Saatejuht on Erkki Bahovski." Nii on kirjas saate juures, mida saab kuulata siit.

Pilt illustreerib seda, et mitte igat referendumilaadset toodet ei saa pidada päris-referendumiks. Sellestki sai saates räägitud.

-----------

pilt võetud siit