Ukraina integreerimine Euroopa kaitsesse

Euroopa ees seisab praegu küsimus, kuidas tõrjuda Venemaalt lähtuvat ohtu. Ilma Ukrainata seda teha ei saa. Või ütleme teistpidi – Ukrainaga mõjub Venemaa tõrjumine palju usutavam kui ilma.

Kunagised unelmad Venemaa „postiivsesse hõlmamisse“ ja seeläbi ohupildi ümbermõtestamisse võib ilmselt lähiaegadeks panna ilusate unistuste kummutisse koos roosade ponide ja muu säärasega. Võibolla kunagi ajad jälle muutuvad, kuid las see mõttekäik puhkab mõnda aega.

Lootused sellele, et saabub „kauni tuleviku Venemaa“ ajastu, et Moskoovia muutub sisemiselt, laguneb ja üldse muutub mitte-imperiaalseks, kuuluvad umbes samasse rubriiki. Unistada ju võib ja vastava eesmärgi nimel tegutsevale venemaalaste seltskondadele saab soovida edu, kuid realistlike plaanide ehitamisele see lisandväärtust ei anna.

Ukrainaga ja koos Ukrainaga

Selle mõttemängu alguspunktiks on see, et vaba Ukraina kontseptsioon peab säilima. Isegi halvimate stsenaariumite puhul. Kasvõi sel moel, nagu säilis vabade Balti riikide kontseptsioon ka kurjeimal, NSVL okupatsiooni perioodil.

Kuna aga ma arvan, et samasugune stsenaarium ei kordu ja Ukraina jääb kasvõi köndistatud kujul püsima, siis saab ehitada plaane, kus tegutsetakse koos Ukrainaga. Selle ainsa riigiga, kes tegelikult ka teab, kuidas Mordoriga sõdida.

Loomulikult on meie peamised ja vahetud liitlased ülejäänud Euroopa ja NATO liikmed. Loomulikult on nende sõjalis-tehniline ja luure ning juhtimis-alane võimekus hindamatu tähtsusega. Kuid täpselt sama loomulikult on Ukraina kui rinderiigi vahetu sõjakogemus praeguses turbokiirusel arenevas lahingutegevuses kordades kõrgem kui suhtelises rahus elavatel läänlastel.

Oskuse ja tahte ühendus

Praegu tegeletakse muu hulgas vastuse otsimisega küsimusele, et kuidas korraldada ümber kaitseplaane, juhuks kui USA peaks oma osaluse Euroopa kaitses kasvõi osaliselt või ajutiselt peatama. See on ebameeldiv ja ebamugav, aga absoluutselt möödapääsmatu. Loodame, et nii ei lähe, aga plaan B peab olema.

Loomulikult oleks ropult narr öelda, et koostöö Ukrainaga oleks kuidagi asendus koostööle USA’ga. Esiteks saab lähtuda eeldusest, et pika-ajalises strateegilises perspektiivis oleks USA jaoks Euroopa hülgamine viga tema enda huvide kontekstis. Teiseks aga tõukuda teadmisest, et Ukraina sõjameestel on meile pakkuda midagi väga palju väärtuslikumat – nii päris-oskust kui päris-tahet Venemaale vastu hakata.

Selle lühikese jutu mõte on selles, et Venemaaga piirnevate Poola, Balti ja Põhjala riikide Mordori-tõrje usutavus kasvab kordades, kui lisaks traataedadele, maamiinidele ja muule säärasele on tõrjesse integreeritud ka vihaste ukrainlaste komponent. Vastates võimalikule küsimusele, et kuidas saab mitte-NATO riik osaleda NATO väevõimekuses, siis soovitan vaadata, kuidas nt Soome oli kaasatud NATO tegevustesse ammu enne enda liikmesuse vormistamist.

Veelgi lühemalt – Ukraina peab püsima ja Ukraina peab olema osa EU ja NATO kaitsemehhanismist.

---

lugu ilmus siin  

Подробности: NATO summit, Iraan, Iisrael ja Ukraina

Mitme korraga toimuva sõja foonil toimus Haagis NATO tippkohtumine. Kas seda fooni saab juba nimetada Maailmasõjaks, kas ja mis neid kokku seob?

Iisrael-Iraani konflikt on sama vana kui Iisraeli loomise lugu, kuid USA otsene sõjaline sekkumine on siiski erakordne episood selles. Kas USA pommirünnakud saavutasid eesmärgi, eriti kui võtta arvesse, et kõik kolm osapoolt - USA, Iisrael, aga ka Iraan peavad tulemust enda jaoks võiduks?

Trump-Putini tandem on paradoksaalselt saavutanud olukorra, kus NATO on mitte ainult ellu ärkamas, vaid ka tasakaalustumas. Mida autonoomsemaks muutub selle kaitse-alliansi Euroopa komponent, seda rohkemates peades küpseb otsusekindlus, esitamaks Ukrainale liitumiskutse

Saatejuht Inga Palmiste, küsimustele vastab Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Suhteline monarhia

Aga mis oleks kui nimetaks Venemaal toimivat riigikorda mitte tema ametliku nimega „Venemaa Föderatsioon“. Ja ka mitte üldkokkuleppeliselt „presidentaalne vabariik“. Nimetaks seda rohkem sisuliselt kirjeldava mõistega „feodaalne monarhia“.

Mõnikord on kasulik sõnadega mängida, et saavutada suuremat selgust. Akadeemilises maailmas peavad terminid olema täpsed ja asjade vihuti valestinimetamine on kurjast. Kuid siinses vabamas vormis võib määratlustega veidi mängida, säilitades arusaadavuse huvides siiski ühe kriteeriumi – mõistete kasutamist tuleb põhjendada.

Venemaa praegune võimustruktuur on üles ehitatud ühe mehe võimule. Piiranguteta ja tõketeta võimule. Pole olemas asja, mida ta oma riigi sees ei saaks teha. Tema soovile vastavalt kirjutatakse ümber ka põhiseadus, algatatakse sõdu ja tapetakse inimesi. Kreeka keelest monos = ainus + archē = valitsus, võim. Kokku ainuvõim ehk monarhia. Isegi siis, kui võimukandja pole ametlikult kroonitud.

Miks feodaalne monarhia? Aga sellepärast et valitseja kõrval pole kedagi, kelle käest ei võiks ära võtta varandust või isegi elu. Ei ole olemas „oligarhe“ või „bojaare“ selle sõna võistleva võimu mõttes. Monarh võtab ja annab vastavalt oma äranägemisele.

Hiljuti Domodedovo lennujaama ümber ehitatud eduka ärivõrgustiku äravõtmine tõi selle eredamail moel esile. Väited, nagu oleks ühel omanikul olnud ka Iisraeli kodakondsus ja et kasumit olla viidud välismaale, on juriidiline nonsens, sest ka vene õigusraamistiku kohaselt pole ei üks ega teine keelatud.

Miks ma aga kasutasin pealkirjas sõna „suhteline“? Sest kõik on selles süsteemis ujuv ja ebakindel.

Monarhiks saab Putinit mõistagi nimetada, kuigi ega siis iga diktaatorit või autokraati siiski tavaliselt monarhiks ei tituleerita. Kasvõi seetõttu, et tavaliselt on monarhivõim päritav, aga Putin pole seda pärinud ning pole veel ka pärandanud.

Feodaalsüsteem omandiõiguse mõttes on ka suhteline, sest Venemaal eraomand siiski on olemas. Või noh, suhteliselt on, seni kuni see pole hakanud huvi pakkuma kellelegi mõjuvõimsamale. Edasi on juba saatuse, ülemuste tujude ja soosingu küsimus.

Õigussüsteem, mis peaks kõiki neid suhteid kaitsma ja reguleerima, toimib ka suhteliselt. Isegi suhteliselt hästi, nagu väidavad need õigusteadlased, kes asja akadeemiliselt uurivad. Toimib seni, kuni ... Seni kuni pole tegu mõne olulise isikuga. Või poliitiliselt olulise protsessiga. Või muudel juhtudel, kus ta enam ei toimi. Või siis toimib valikuliselt.

Või siis võtame kasvõi selle määratluse: „föderatsioon“. See peaks tähendama riiklikku moodustist, mille subjektidel on suhteliselt laialdane iseotsustamise õigus ning keskvõimu valduses on ainult nt rahandus ja riigikaitse vms. Venemaa küll koosneb üsna eri-ilmelistest osadest, mille tasalülitamisega on tegeletud pikalt ja põhjalikult. Aga siis on jälle need suhteliselt teistsugused osad. Noh näiteks Tšetšeenia, eksole.

Võib ju vaielda, et mis monarhia see on, kui riigis toimuvad valimised. Aga esiteks on olemas konstitutsionaalseid monarhiaid, kus valimised on vägagi sisulised. Ja teiseks ka Venemaal on valimised niivõrd sisulised, mis puudutab alumiste korruste / omavalitsuste tasandil konkreetsete inimeste võitlust toiduahela juurde pääsemise nimel.

Nii et kokkuvõttes võib tõdeda, et Venemaal praegu kehtiv riigikorraldus on pigem feodaalne monarhia kui miski muu. Suhteliselt stiilipuhtalt pigem see kui miski muu.

---

lugu ilmus siin

Vene sõjavalede uus element: võrdlus Pearl Harboriga

„Kunagi ei valetata nii palju kui peale jahipidamist, sõja ajal ja enne valimisi“ väidab üks Otto von Bismarckile omistatav lause.

Venemaa poolt Ukraina vastu peetav sõda lausa kubiseb valedest, alates kurikuulsast „их там нет“ ehk vene sõdurite osaluse eitamisest ida-Ukraina ja Krimmi kaaperdamise algusaegadel. Putin on valetanud nii palju, et järg läheb käest ära, kuid see ilmselge asjaolu eitamine on ilmselt üks kuulsamaid. Omaette ilus oleks, kui kunagi tema tinglikule hauakivile kantaks epitaaf „teda pole siin“.

Suur juhi käitumisest innustust saanud Z-rahvas loob ja külvab uusi valesid sama usinalt, kord väiksemaid ja ühekordseid, kord suuremaid ja terveid pikki lugusid loovaid. Üks suurim neist on ilmselt on terve ukraina rahva ja riigi kui sellise eitamine. Loogika selle taga on lihtne, kuid fundamentaalne – kui sellist riiki ja rahvast pole olemas, siis on igasugune vastuhakk Moskva ülemvõimule puhtakujuline nonsens.

Ukraina Trooja hobuse operatsioon

Nüüd viis Ukraina läbi oma olemuselt täiesti pretsedenditu erioperatsiooni Venemaa strateegilise lennuväe vastu, kahjustades suurt osa nendest surmakülvavatest lennukitest otse nende kodu-lennuväljadel.

Operatsiooni geniaalsus seisneb selles, et rünnakuteks vajalikud vahendid sokutati Venemaale sisse umbes samamoodi nagu kunagi puust hobuse sees sokutati sõdurid Trooja linna müüride vahele, kes siis oma peidikust väljusid ning väravad avasid. Mõistagi on igasugune võrdlus kohmakas, kuid see Trooja hobuse metafoor on siiski sisuline. Sõjakavalus, mis aitas kaitseliinidest läbi pääseda.

Nii ka nüüd, vajalikud komponendid ja võibolla ka spetsialistid sokutati ilmselt ahnuse ja lolluse ehk altkäemaksude ja hoolimatuse abil Venemaale sisse. Droonid ja nende peidikud-konteinerid komplekteeriti vene eriteenistuste nina all ja lasti õigel hetkel ja kohtades lendu.

Z-rahva vale-naratiiv Pearl Harbori ründamisest

Vene sõjalaagri ehk Z-patriootide poolt võeti aga asja kirjeldamiseks kasutusele hoopis Pearl Harbori narratiiv. Selle kohaselt ründasid jaapanlased paha-aimamatut USA’d II Maailmasõja hakul, uputades suurel määral ameerika sõjalaevu.

Selle loo käivitamine peaks looma mulje Venemaast kui süüta kannatajast, kellel tekib nüüd õigus kättemaksuks. Tõepoolest oli USA ennem seda 1941.a rünnakut ametlikult neutraalses staatuses, kuid peale rünnakut liitus sõjakäiguga ning lõpptulemusena heitis ka Jaapanile kaks tuumapommi.

Tuleb tunnistada et vene propagandameistrid on valinud meisterliku lähenemise, mis kindlasti meeldib Z-rahvale. Asjaolu, et vastupidi mõtlejate jaoks kutsub taoline lähenemine esile põlgliku muige ja näpuga meelekohal keerutamise, pole vene rahva meelsuse mudijate jaoks oluline.

Väljaspool Z-maailma elavate inimeste jaoks on selge, et needsamad vene sõjalennukid olid külvanud surma ja hävingut Ukraina linnadele juba aastaid ning tegu oli puhtakujulise Ukraina enesekaitse-rünnakuga, mis peaks vähendama Moskva võimalusi samu sigadusi jätkata. Selle läbiviimine sügaval vaenlase tagalas riivas aga nii tugevalt Moskva enesehinnangut, et võeti kasutusele valenarratiiv Pearl Harborist.
---

lugu ilmus siin

Kõike saab muuta relvaks, ka „varilaevastikku“

Mõiste „varilaevastik“ on omamoodi kontsentraat hirmudest, mida keskmine läänlane kannab oma ajukurdude vahel. Seega selle kasutusele võtmine Venemaa mõjutustegevuse ümber kobrutavas infomullis on mõneti suisa geniaalne. Ja valmidus, millega see publiku poolt alla neelati, tõestab seda väidet parimal moel.

Lääne tsivilisatsioon on omamoodi kaupmeeste kultuuri kehastus. Pürjelid, kes suurtes kaustikutes lõid kokku tulusid ja kulusid, sattusid alati ahastusse, kui silmapiirile kerkisid kasvõi kuulujutud piraadilaevadest. Nendest äri- ja tujurikkujatest, kes lõid sassi praeguste Exceli-tabelit eelkäijad ja sedasid tegemast magusat geschäfti.

„Varilaevastik“ on kõigi nende hirmude koondkuju, jättes mulje millestki hirmutavast, salajasest ja kontrollimatust. Tegelikkuses on olukord mõistagi vastupidine – midagi salajast selles kõiges pole, on vaid üsna tüübiline vene värk, reeglite peale vilistamine ja susserdamine.

Neli teesi

Esiteks – „varilaevastik“ on väga eksitav termin, selles pole midagi varjatut ega salajast. Uudised selle kohta, et vene sõjavägi on hakanud seda nähtust konvoeerima, muudab selle veel vähem salajaseks.

Teiseks – kuna hinnalagi muudab selle „varilaevastiku“ kasutamise hetkel üsna mõtetuks, siis konvoeerimise lubamine on turvaline käik, kuna pole ka midagi enam turvata.

Kolmandaks – kui tegelikult ka hakata iga vene kaupa vedava laeva juurde panema sõjalist konvoid, siis muutub kogu säänne tegevus majanduslikult suisa mõtetuks või isegi miinusmärgiliseks, kuna – oh üllatust – ka sõjalaevade liigutamisel on riigi jaoks hinnalipik küljes, kuigi sellest ei räägita.

Neljandaks – kui neutraalsetes vetes liikuvate aluste kohale pannakse lendama vene sõjalennukid, siis süüakse ära suisa hindamatut ressurssi, nimelt lennumasinate lennutunde. See on aga taastumatu ressurss, mida lihtsa kütuse-masinaõli lisamisega ei suurenda.

Paradoksaalne järeldus

Kokkuvõtteks võib järeldada, et majanduspoliitilises mõttes on „varilaevastiku“ kasutamine, eriti selle konvoeerimise tingimustes täiesti mõtetu, suisa miinusmärgiline tegevus.

Kuid sõjalis-poliitilises mõttes on see hoopis vastasmärgilise sõnumi saatmine. Nimelt see, et Moskva suudab sel moel tõestada, et tees „Läänemeri on NATO sisemeri“ on sisutühi ja suisa ohtlik. Piisab ühe taolise aluse pihta või konvoi provotseeritud tegevusest avatud tulest, kui turvaline „sisemeri“ muutub ökoloogiliseks ja sõjaliseks ohuallikaks.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga see, et nii „varilaevastik“ ise kui selle kovoeerimise võimalus on muudetav relvaks, mis võib halvata meie soovi probleemiga tegeleda. Võib, kuid ei pruugi.

---

lugu ilmus siin

"Varilaevastiku" konvoeerimise viis teesi

1) varilaevastikku kui sellist pole olemas, siin pole midagi varjatut 

2) vajadus selle kasutamise järgi väheneb seoses naftahinna vähenemisega, seega pole midagi eskortida 

3) konvoeerimise puhul lisandub naftamüügi majanduslik mõtekus riigi jaoks veelgi, sest sõjatehnika ringiliigutamine on kallis lõbu 

4) sõjalennukite õhkutõstmine konvoeerimiseks kulutab lisaks nende seadmete lennutundide arvu, mis on üsna lõplik suurus 

5) vene nafta muutub veelgi "toksilisemaks" ja kindlustusfirmade valmisolek neid aluseid kindlustada väheneb veelgi seega - majanduslikult võttes on tegemist endale jalga tulistamisega. sõjalis-poliitilses mõttes aga võimaldab see Moskval aga edukalt tõestada, et tees Läänemerest kui "NATO sisemerest" on ülepingutatud 

Sel teemal sai antud intekad nii eestikeelsele AK'le kui venekeelsele

Venemaa kriminaliseerumise uus laine

Vene ühiskond on kriminaalsest mõttemudelist nii sügavalt läbi imbunud, et nad enamasti ei pane tähelegi, kui kasutavad vanglažargoost pärit sõnumeid ja signaale. Mida maksab ainuüksi sõjakas loosung, et „võime korrata“, mille juurde kuulub vanglakultuuriga kaasnev homoseksuaalset allutamis-akti imiteeriv žest ja kehakeel.

Sealse ühiskonna uurijad on tõdenud, et asi muutus epideemiliseks nn Suure Isamaasõja aegu. Tegelikult algas isegi veel varasemast, tsaaririigi kukutamise järgsest ajast, kui koonduslaagrite praktika võeti laialdaselt kasutusele ning nendest läbikäinud inimesed hakkasid tagasi tulema ja oma kombeid, mõisteid ja sõnavara ühiskonnas laiali laotama.

Ellujääjad kujundavad meelsust

Stalini-aegsete massiliste repressioonide ja tema osalusel käivitunud sõja tulemusena roteerus märkimisväärne osa meestest läbi nii vanglast kui kaevikust. Ilmselgelt jäi neist ellu julmem ja kohanemisvõimelise osa ning needsamad tüübid võtsid hiljem üle ka juhtivad kohad ühiskonnas.

Ülimalt suure tõenäosusega kogu see seltskond, kes hiljem veteranidena austamist ja edutamist leidsid, ei olnud mitte tavalised vangid ja rindemehed, vaid pigem vangivalurid ja kuklalaskude spetsialistid, kriminaalid ja kagebiidid.

Kogu see, mitmeid inimpõlve kestnud ja sotsialistlikuks nimetatud vangilaagri eksperiment – koos igasuguse kodu- ja välismaise vabamõtlemise ellimineerimisega – päädis NSVL lagunemise järgse massikultuuriga, kus kriminaalide heroiseerimine vallutas praktiliselt kogu venekeelse meelelahutus-maailma. Selle kõige perversem ilming on nn „vene šansoon“ ehk glamuurses estraadisoustis esitatud vangla-laulukeste võidukäik.

Vana näidendi uus vaatus

Kõik see võiks ju näida kauge minevikuna, kui see ei saaks praegu uut vinti peale. Otse vanglatest kriminaalide viimine rindele oli selle uue laine algus. Avameelne jutt sellest, et rindelt läbikäinud tegelased peavad saama riigi uueks eliidiks, on selle teine etapp. Alles hoogu koguv nähtus, mille käigus värsked rindemehed hakkavad oma kodukülades ja -linnades uusi kombeid kehtestama, saab olema kolmas vaatus selles verises-rõvedas etenduses.

Ei pea olema olema just eriti innukas Z-maailmas kaevaja, et näha ebainimliku, nimme ja teadlikult inimlikkust hävitava käitumise tunnuseid. Hakkliharünnakud, kus värskelt rindele saabunud eilseid tsiviliste teadlikult orjadena surma aetakse, on alles õiekesed. Näha on olnud ka elajalikke stseene, kus sõdimisest keeldujaid pannakse üksteist tapma, pääsemaks julma piinamise käest. Saamaks sel moel võimalust oma „süüd“ lunastada, minnes peale kaasvangi tapmist rindele.

Hiljuti ilmunud ülevaates kirjeldati muuhulgas stseeni, kus pettusega rindele saadetud noorem-ohvitser kirjeldab, kuidas pidi kokku puutuma olukorraga, kus üks tema „alluv“ – vanglast toodud kriminaal – ajas kirvega taga tsiviilist värvatud palgasõdurit. Võib vaid oletada, kes sellistes „relvavendadest“ suurema tõenäosusega koju naaseb ning endale ühiskondlikku austust ja materiaalseid hüvesid nõudma hakkka. Ja mida ta teeb, kui ta oodatud respekti ja erikohtlemist ei tunneta.

Mis siis on selle kõige järeldus meie jaoks, kes seda kõike kõrvalt jälgida saame? Aga see, et riigi poolt ja sõja kaudu kinnitust saanud kriminaalseid väärtuseid ja jõupõhist kõikelubatavust hindav seltskond saab olema enesekindlam kui varem. Kahjuks ka siin, meie endi hulgas elavad Z-inimesed.

---

lugu ilmus siin