Vladimir Putini reiting on langenud Krimmi-eelsele tasandile ja Krimmi ümber lähevad asjad jälle teravaks. Ütleks lausa et kineetiliseks. Küsiks ja vastaks selle peale vene esipropagandisti Dmitri Kiseljovi kombel: Kokkulangevus? Ei usu!
Tegelikult aga on asi siiski segasem. Esimene reegel analüütiku jaoks: sõjas olevate osapoolte käest tulevat infot ei saa uskuda. Kummagi poole oma. Esmane õppetund selle jaoks saabus juba kaugetel Iraagi-Iraani sõdade aegadel, kui vaenupoolte info vastase kantud kaotuste kohta ületas summaarselt igasuguse mõistlikkuse määra.
Võib küll väita, et praeguse konflikti asjaomased pooled pole end määratlenud sõjas olevaks, kuid seda tuleb võtta kui kohmakat katset hämada. Iseloomulik detail – nüüd hakatakse vene kroonus ka ajateenijatele õpetama „
riigisaladuse kursust“, mille põhisisuks on see, et sotsiaalmeediasse ei tohi postitada infot oma asukoha ja muu nö tundliku info kohta. Noh et oleks vähem seletamist teemal „их там нет“ (neid ei ole seal)
Kuskohas on sündmuste alguspunkt? Nii et tunnistan ausalt – neid ridu kirjutades ei tea ma tegelikult, mis seal kaugel Kertšis tegelikult toimus, kes alustas konkreetse kokkupõrkeni viinud sündmuste ahela.
Küll aga tean nii mina kui kõik teised üsna täpselt seda, mille tõttu Kertši väin on muutunud de facto Venemaa pool kontrollitavaks. Väina sulgemise ja Aasovi mere staatuse muutmise katseid tegi Moskva juba ammu enne Krimmi annekteerimist, nii et igasugused katsed veeretada põhisüüd Kiievi kaela mõjuvad pehmelt öeldes kentsakalt.
Ukraina manipulatsioon? Jah ma ei välista seda et Ukraina pool kasutab Venemaa põhisüüd, Krimmi kaaperdamist mingil moel ära. Aga siin on raske ka etteheiteid teha. Kui me ise oleksime samas olukorras, siis kas saame ikka päris kindlalt väita, et ei teeks midagi sarnast?
Vene poole vastuargumentide – et kõige taga on Kiievi enda provokatiivne käitumine – veskile lisab vett ka asjaolu, et Ukraina presidendivalimised on lähenemas ning praegu sel toolil istuva Porošenko maine pole siseriiklikult kiita. Sama loogika järgi ei peaks Putinil olema mingit põhjust muretseda, kinnitati ta ju alles hiljuti taaskord oma ametisse ning mingi reitinguloksumine ei peaks Kremli peremeest loksutama.
Tegelikult lähevad Putinile ja tema meeskonnale reitingud vägagi korda. Asjaolu, et hiljuti harjutati „keha nr.1“
kiirkorras evakueerimist Kremlist kopterite abil ja relvastatud valve all, võib näida tähtsusetu vaheseigana, kuid teglikkuses on reegel see, et mida autoritaarsemaks muutub võim, seda murelikumaks läheb ka autokraat.
Mis saab edasi? Vähemalt esmaste reaktsioonide põhja võib oletada, et Venemaa-vastaste sanktsioonide laine saab hoogu juurde. Ja vaadates, kui vähe (kui üldse) võtab Venemaa midagi ette, et seda lainet summutada, siis jääb mulje, et Kreml pole asjade käigule üldsegi vastu.
Üks suuremaid positiivseid aspekte, mida Venemaa suhete pingestumisest Läänega saavutab on see, et Lääne enda kätega surutakse vähemalt osa pagenud vene kapitalist koju tagasi. Vaadates vene teleprodukti, on selline surve märkimisväärselt suur. Saade saate järel tõestatakse, kui halb, kuri ja vaenulik on Lääs, kui ebaturvaline on seal liikuda, elamisest rääkimata.
Liites siis kokku kõik erinevad tuntud ja tundmatud muutujad, võib ilmselt tõdeda – isegi kui Kertši väinas toimunud tulistamine, Ukraina meremeeste haavamine, rammimine ja aluste kaaperdamine polnud Venemaa poolt teadlikult kavandatud samm, siis ei näita ka mitte miski, nagu Moskva kahetseks toimunut ja sooviks tagajärgi pehmendada.
---
lugu ilmus
siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
Kertši väinas toimunu pole nähtus omaette, see pole "vahejuhtum" selle sõna juhtum ehk juhuslik võtmes. Tegu on sümptomiga, ilminguga mis räägib kaugelelastud haigusest Venemaa enesehinnangus. Soov ja vajadus ennast naabrite arvel kehtestada ning seeläbi vaadata, kui kaugele sellise piiride nihutamisega minna lastakse.
