Thursday, April 2, 2020

Разбор полётов: Koronaviirus kui rahvusvaheliste suhete faktor


Viirusel on siiralt savi, kas sa oled hindu või moslem, valitsusmeelne või -vastane. Kuidas kasutavad olukorda ära nii Venemaa kui Hiina, kas see võib muuta olukorda rändesurve osas jne.

Kõigest sellest sai räägitud seekordses
Разбор полётов saates. Küsijaks Artur Aukon, kaasamõtlejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Monday, March 30, 2020

Korona-viiruse mõjust Venemaale ...

... ja seeläbi ka meile.

Mis on hetkeolukord, kuivõrd Venemaa meditsiinisüsteem on valmis olukorraga toime tulema ja kas ning mil moel võib kõik see mõjutada ka Eestit?

Kõigest sellest sai räägitud Välistunnist, küsitlejaks Astrid Kannel. Kuulata saab siit (17:25 kuni 30:44), kuid soovitan kuulata ka eelnevat (USA kohta räägib Andreas Kaju) ja hilisemat (otse Itaaliast Ülle Toode)

Wednesday, March 25, 2020

Hiina pehme kauge võlu


Hiina on võluv, kuna ta on kaugel ja piisavalt erinev. Nii lihtsalt vist saabki seletada seda, miks Hiina on saanud oma mõju maailmas levitada.

Igasugune elukorraldus toodab protesti. Isegi kui suudetaks maa peale luua ideaalne riik/ühiskond, siis alati leidub vähemalt 5% neid, kes sooviks toimuva vastu protesteerida. See pole hea ega halb, vaid lihtsalt on nii. Inimloomus on selliselt ehitatud. Kuna meie ei ela ideaalses ühiskonnas, siis on protestijate osakaal ilmselt suurem.

See protestiv osa otsib alati ka alternatiivi, et näidata iseendale ja teistele – näe, saab ka niimoodi elada! Vähesele osale sobivad mingid hipilikud või muud spirituaalsed kogukonnad, enamikule jäävad need arusaamatuks mambo-džamboks.

Usutav alternatiiv
Enamik otsib midagi arusaadavamat teistsugusust. Piisavalt sarnast, et suuta osaliseltki samastuda. Meie riigikeskses maailmakorralduses sobiks selleks mõni teine riik, mitte usupõhine hajus kogukond. Aga ka piisavalt erinevat, et oleks võimalik osundada: „Aga näete, saab ka teistmoodi“.

Hiina sobib selliseks alternatiiviks päris mitmel moel. Tema atraktiivsus majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises, keskkonna-alases ja miks mitte ka sõjalises mõttes on enamasti seotud teadmatusega, mida Hiina ise ka hoolsalt taastoodab. Hiina pole küll kaugeltki nii suletud kui nt Põhja-Korea, kuid adekvaatset, saati siis kriitilist infot summutakse igal võimalikul moel

Praegustel segastel aegadel on „tugeva riigi“ kuvand veel eriti ligitõmbav. See pakub petlikku turvatunnet läbi lihtsate lahenduste alates totaalsest kontrollist kuni selgete üheste sõnumiteni, mis lubavad osasaamise võimalust majanduskasvust ja üleüldisest eduloost.

Hiina pehme jõu parimaks näiteks on ilmselt hiina uue aasta tähistamine, mille on omaks võtnud ilma ühegi küsimuseta ka meie enda kodused askeldajad alates meediast kuni kohalike võimudeni. Mind on alati hämmastanud, miks näiteks meie linnaväljakutele püstitatakse hiina uue aasta tunnuslooma jääskulptuure või miks meie ajakirjandus pühendab pea nädal aega sellele erireportaaže.

Ons siin nii märkimisväärne hiina diasporaa, kellele on vaja meele järgi olla? Aga miks siis ei kajastata nt islami või budistlikke uusaastapidustusi või minu poolest kasvõi juutide vastavat püha sama lennukalt? Nende kultuuride esindajaid on meie ümber ju vaieldamatult rohkem.

Korona-paradoks
Kui aga nihkuda sellest vahvast ja värvilisest uusaastast lähemale meie praegusele olukorrale, siis lubage mul püstitada jõhkralt provokatiivne küsimus: kes võidab praegusest koronaviiruse puhangust enim? Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, siis on vastuseks Hiina.

Ehkki Hiina oli pandeemiaks kuulutatud sündmuste jada alguspunktiks, on nad suutnud selle pöörata enda kasuks. Olukorra rõhutatult kiire kontrolli alla võtmine kodumaal ning abikäe ulatamine Euroopale toob esile jällegi selle poole, mida rõhutasin loo alguses – alternatiivse elukorralduse.

Samal ajal kui poliitiliste erimeelsuste, demokraatia ja muude inimõiguste taga-ajamise puntras olev Euroopa kipub omavahel tülli minema, näitab Hiina teistmoodi lahenduse võimalikkust. Jõuline siseriiklik kontroll, maksimaalne ressursside koondamine ühe eesmärgi lahendamiseks ilma mingigi nähtava protestita ja näete – Hiina saab jamast ise jagu ning on valmis aitama teisigi. Kas pole imetlus- ja järgimisväärne, või mis?

Kaugus ja teadmatus lubab hägustuda kõigel negatiivsel, mis selle efektiivsusega kaasneb: totaalne kontrolli riigi poolt, vaimse ja füüsilise omanäolisuse maharullimine, vaba mõtte asemel parteiline diktatuur, teisitimõtlejate kadumine, religiooni-põhised preventiivsed koonduslaagrid jne.

Nii et ehk mõtleme järgmine kord, ennem kui rullime lahti järgmise Hiinale meelepärase punase vaiba?

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, March 24, 2020

Venemaast ja koronast Delfi-TV's

Kas on võimalik, et Venemaa on säilinud suhteliselt puutumatu saarekesena keset üldist hädaorgu? Mida on Venemaa haiguse tõrjumiseks ette võtnud? Kas toimuv mõjutab kuidagi kuu aja pärast toimuma pidavat referendumit? Mida võtab ta ette kriisist nõrgenenud naabrite suhtes?

Kõigest sellest sai räägitud Skype'i vahendusel Delfi-TV jaoks, küsijaks Krister Paris, saade järelvaadatav siit, samast tehtud kuvatõmmis.

Friday, March 20, 2020

Разбор полётов: korona-viirusest, millest muust

Meie radiosaate formaat on sotsiaalse distantseerumis supernäide: Harri Tiido istub Helsinkis, mina Tartus, saatejuht Artur Aukon Tallinnas. Ja ainult meie alatine vaikiv osaline, helirežissöör Ingrid Jans peab istuma saatejuhiga samas stuudios, kuid ka seal on nende vahel see kurikuulus 1,5 m.

Kas ja kuivõrd on valmis erakordse olukorraga tegelema erinevad Euroopa riigid? Mida räägib meile pudelikael Saksa-Poola piiril? Kas Hiina, Venemaa ja USA reaktsioonid on adekvaatsemad?

Loomulikult rääkisime me mitte selle haiguspuhangu meditsiinilistest, vaid poliitilistest ja kommunikatsioonilistest aspektidest.

Lugu saab järelkuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, March 18, 2020

Tereškova nimeline stabiilsus


Juhul kui mõni ei tea, siis Valentina Tereškova oli esimene naiskosmonaut. Kuigi ilmselt kõik, kes selle pealkirja peale klõpsasid, seda lugu ka teavad. Ning need kes ei tea, ka ei klõpsanud. On ju loogiline eeldus?

Õigemini tuleks muidugi öelda, et Tereškova mitte “oli“, vaid „on“. Esimese naisena ta ju kosmoses ära käis ning peaks siiani olema ka noorim, kes 26-aastaselt nii kõrgele ja kaugele jõudis.

Hetkel on Tereškova Venemaa Föderatsiooni Riigiduuma liige ning selles staatuses luge ta ette ühe paberi, mis tegi ta taaskord kuulsaks. Sellele paberile olid kellegi hoolsad käed kirjutanud ettepaneku stiilis: „kõik on võrdsed, aga mõned on veel võrdsemad“

Putin on võrdsem

Tõlgituna pärisellu tähendab see lause, et kõik presidendikandidaadid on seaduse ees võrdsed, aga Vladimir Putini jaoks kirjutatakse põhiseadusesse sisse erand. Keerulises juriidilises keeles umbes nii: „kahe ametiaja piirang ei kehti sellele presidendile, kes on praegu ametis“. Või veidi veel keerulisemalt.

Kiirkorras valmis kirjutatud põhiseadus-muudatus läbis veelgi kiiremas korras Venemaa Põhiseaduskohtu, kes selle mõistagi heaks kiitis. Vaatamata sellele, et sama kohtu poolt samal teemal tehtud eelmine lahend kõlas risti vastupidi: „presidendi ametiaegadega mängida ei saa“. Aga see oli Jeltsini ajal, kaugel 1998.aaastal.

Nüüd seisab veel ees mingi väga kummaline ja seni veel arusaamatu rahvahääletus, mis peaks kogu asja heaks kiitma. Kas selle hääletuse tulemuses on kahtlusi?

Erilised mängud

Kuna aga Putin kui erioperatsioonide spets armastab käigu pealt hobuseid vahetada ja järsult suunda muuta, siis võib ju mõttega mängida. Et peale seda, kui kogu auväärt publikum on selle sõrmkübaramängu ajal (on üks selline igivana petuskeem) pandud arvama, et tulemuseks on A, siis tegelikult on tulemuseks tüng.

Nii võib sellise, ehkki veidi haiglase fantaasia abil välja mõelda ka selle, et rahva arvamus vormistatakse niimoodi, et Putin saab öelda: „näete meil on demokraatlik riik ja rahvas arvas hoopis naamoodi“. Ning astub seejärel teise paati. Või allveelaeva. Või siis kureparve etteotsa. Noh lihtsalt jällegi selleks, et näidata, kes ikkagi tegelikult mängu juhib ja kes on alfaisane.

Ah et miks on selle loo pealkirjaks „Tereškova nimeline stabiilsus“? Aga lihtsalt sellepärast, et mu heal kamraadil kukkus Tereškova kõneakti peale lõug vastu põrandat. Mitte selle kõne sisu, vaid kõneütleja enda peale. Kamraad nimelt käis Tereškova nimelises lasteaias. Ja see oli ammu. Aga vitaalne daam näe parandab põhiseadust – muuseas täpselt samamoodi nagu ta tegi seda 1977.aastal. Kamraad küsis seepeale: „Aga järsku on siis Gagarin ka elus? Ja Brežnev?“

Aga igatahes lõpetuseks tahan ma tunnustada Venemaa poliit-tehnoloogia gurusid, kes rakendasid Tereškova stabiilsus-vankri ette. Nimelt on Valentina Tereškova üks kuramuse võimas sümbol. Üks neist vähestest asjadest, mille üle kõik nõukogude pärandi kandjad uhked on – see oli ju ikkagi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, kes esimesena kosmose vallutas. Ja kogu maailm vaatas imetlusega Moskva ja punatähese sputniku poole!
---
lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis 

Monday, March 16, 2020

Koroonast antud võim


Kõik uus on hästi unustatud vana. Hetkel erakordsena tajutavas olukorras on tegelikult väga palju kõike seda, mida inimkond on juba varem üle elanud. Ja samas paljutki ka sellist, mis paotab meile tuleviku eesriiet, võimaldades enda jaoks läbi mõelda, mis suunas me seda tulevikku soovime mudida.

Ürgaegadest saadik on inimene üritanud endale luua turvalisuse illusiooni, peites end välismaailma ohtude eest. Veeretades kivi oma koopasuu ette, võis ta küll end mõelda ohutusse, kuid nt varingu korral muutus see turvalukk hoopis surmalõksuks.

Ehitades müüre ümber oma linnade ümber võis küll luua turvalisuse illusiooni ja ühtlasi tekitada võimutunde, kuid tegelikkuses ei päästnud see katkude või näljahädade eest. Kuid ikka ja alati on see olnud üks osa võimumängudest, nö sotsiaalsest lepingust võimulolija ja rahva vahel. See valitseja, kes suutis luua parema turva-illusiooni, sai oma rahva käest ka kõrgemat hinda küsida. Vabaduse hinda.

Väga laias laastus ongi kõik see taandatav kontrolli ja vabaduse kaalupunktiks. Kontrolli kaudu võimu kehtestamine tundub alati hea ja lihtne mõte. Suletud piirid ja kontrolli all olev ühiskond annab turvalisuse illusiooni. Loob näilise turvatunde, jättes kõik muu maailma hädad ja jamad tingliku linnamüüri taha.

Turvalisuse illusioon
Miks ma ütlen illusiooni? Sest ei eksisteeri ei täielikku kontrolli ega täielikk vabadust. Ka kõige rangemas vanglas pole täit kontrolli kõige, kasvõi inimese peas toimuva üle. Ja vabamaiski ühiskonnas allutab ka kõige priiusehimulisem inimene ennast ise mingile rutiinile ehk (enese-)kontrollile.

Hiina, Venemaa ja paradoksaalsel moel ka USA on hetkel liikumas suurema kontrolli poole. Jah, ka seni vabaduse kantsiks peetud USA, kehtestades kaubanduspiiranguid ja ehitades müüritarasid. Ja see viibki meid nüüd ettepoole, suurema pildi poole vaatamiseni.

Praegune koroona-nimeline laine pole ei esimene ega kohe kindlasti mitte viimane. Pandeemiaid on olnud ennem ja kohe kindlasti tuleb hiljemgi. Inimeste, kaupade ja teenuste vabal liikumisel on oma kõrvalmõjud. Globaliseerumisel on oma hind. Üks neist on see, et lisaks pagulastele või muidu ümberasujatele on maailm valla ka viirustele, mis liiguvad alati samm ees ravivõimalustest.

Segastel aegadel ilmuvad alati välja inimesed, kes pakuvad näiliselt lihtsaid lahendeid. Selliseid alfaisase meetmeid stiilis: las need võõrad kärvavad seal turvatara taga. Ja neile kes siin seespool midagi vastu kobisevad, neile anname lihtsalt molli. Või viskame sinnasamma, nende võõraste juurde, riigimüüri taha.

Kontroll vajab kontrolli
Ja need inimesed ei teki nö tühjast õhust, nad on kogu aeg meie ümber. Umbes nagu äädikakärbsed, kes lihtsalt soodsates oludes kiirkorras lagedale ronivad. Mõlemad poolused on meie enda sees, seas ja ümber olemas. Vabadushimuline maailmauurija ja koopasuu ette kivi veeretaja. Ja see on normaalne.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Miks on see meile oluline, mida teevad hiinlased, venelased või minu poolest kasvõi somaallased enda kodus? Seni veel tinglikult vaba maailma kodanikena peame olema ülimalt tähelepanelikud, et kindlustunde pakkumise varjus ei pöörduks kaalukauss vabaduste püsiva piiramise kasuks.

Olen paraku üsna kindel kahes suures tagajärjes, mida toob endaga vajadus tuvastada praeguse nakkusega kokku puutunud inimesi ja nende tervislikku seisundit. Esiteks – veelgi paremad näotuvastusprogrammid ja digiseadmete kaudu kodanike jälitamine. Teiseks aga isikuvabaduste lõplik piiramine läbi kiibistamise. See müüakse turvajänestele meie seas maha imelihtsa valemiga: „te ju tahate teada, kuidas teie laste olukord on!“

Ehk siis peame tegema endast oleneva, et koroonast antud võim ei muutuks püsivaks krooniks võimukandjate peas.

---

lugu ilmus siin