Tuesday, July 29, 2014

Euraasia Liidu ehitamine

Venemaa tegutsemist oma lähinaabruses ning laiemalt välispoliitikat tervikuna mõjutab üha enam soov projetseerida enda ümber mingi uus ühendus. See peab olema omamoodi eksoskelett, väline tõendus sisemisele vägevusele (või siis varjevõrk sisemisele nõrkusele).

Eri aegadel on Venemaa väliskestad omanud eri vorme, alates tsaristlikust impeeriumist kuni Nõukogude Liiduni, hiljem SRÜ’st kuni Vene-Valgevene liitriigini. Praegu on aktuaalsed Tolliliit ja Euraasia Majandusühendus, mis peaks lõppeks sulama kokku Euraasia Liiduks.

Muidugi võiks rääkida sellest, et ka Venemaa Föderatsioon kui selline on suuresti impeerium, eri rahvuste asualadest kokkukleebitud ühendus, kuid see viiks meid praegusest teemast liiga kaugele.

Euroopa Liidu simulaakrum
Euraasia Liidu ülesehitamise alusdokumendid on suuresti Euroopa Liidu koopia.

Ka Peeter I ehitas omal ajal impeeriumit üles, rakendadeks selleks Euroopa kogemusi ja tehnoloogiaid, kuni selleni välja et pealinna Peterburgi laskis ta rajada parimatel Euroopa arhitektidel.

Praegune Moskvas paiknev võimukehastus Vladimir Putin astub suuresti samades jälgedes (muuseas, pikka aega oli Peeter I tema kabinetis aukohal). Tõsi küll, Euroopa Liidu kopeerimisel ei minda ülemäära kaugele, jättes ära nt ühis parlamendi loomine.

Piits ja präänik
Üks oluline erinevus on veel. Kui Euroopa Liidul on endaga liitujatele pakkuda peale karmi eeltööd präänikut (juurdepääs ühisrahatsusele jne), siis Euraasia Liidu arhitektid pakuvad liituda mittetahtjatele ka piitsa.

Euraasia Liitu konstrueeritakse kui alternatiivi, et mitte öelda konkurenti Euroopa Liidule. Nn ühisnaabruse riikidele üritatakse teha selgeks, et tegelikult mingit valikut väga polegi. Samm õiges suunas (Euraasia lepetega ühinemine) saab premeeritud präänikuga (nt odavam gaasihind), samm vales suunas aga toob kaasa karistuse.

Tõrksate taltsutamine
Ilma Ukrainata pole Euraasia Liidul või täpsemalt Venemaa uuel hiilgusel saba ega sarvi. Seetõttu ollakse valmis igasugust tõrksust väga karmil karistama, seda enam et siia liitub ka „reeturi“ fenomen. Ukrainat tajutakse niivõrd „omana“, et vähimgi muus suunas mõtlemine mõjub valusa reetmisena. Metafoore võiks siia veelgi lisada, kuid see pole vajalik.

Kui Ukraina karistamine on praegu käsil, siis on loomulik mõelda, et kes on järgmine? Ja vastus pakub end ise välja. Kes veel koos Ukrainaga on teinud nö valesammu ja asunud Euroopa integratsiooni teele? Õige – Moldova!

Kui te arvate et Moldovat on juba piisavalt karistatud Transdniestria näol siis eksite. Esiteks juhtus see ammu ja teiseks pole see nn kontrollitud kaose kolle osutunud piisavaks. Seega tuleb anda järgmine hoop. Ning selleks saab ilmselt Gagauusia. Moldovas endas valmistatakse ette GONGO’sid mis peavad asuma õigele poole, mille loosungiteks on Euraasia Liidu poole pürgimine jne.


Nii et – kuivõrd udune meile ka ei tunduks Euraasia Liidu ehitamise kava, mõjutab see Venemaa välispoliitilist käitumist juba praegu ning teeb seda ka ilmselt lähitulevikus. Seega peame me alustuseks selle protsessi algideed, võimekusi ja ambitsioone vähemalt teadvustama. Sest teadvustamine annab võimalused.

--------
lugu ilmus EPL'is
--------
pilt siit

Eesti logistkud Ukrainasse!?

Eesti logistka- ja päästemeeskonnad on end korduvalt heast küljest näidanud nii loodus- kui sõjakatastroofide piirkondades. Kas poleks aeg saata nüüd ka reaalset abi Ukrainale?

Sõjaliselt me Ukrainat aidata ei saa, kuid nagu Silver Meikari reportaaž ilmekalt näitas, pole Ida-Ukraina rahva meelsuse mõjutamiseks ilmselt paremat vahendit kui aidata neil tulla kasvõi sammuke tagasi normaalse elu poole. Otsene ja vahetu abi Euroopast oleks ilmselt parim ravim Lääne-vastase propaganda vastu, mida sealsele publikule siiani kõrvadesse kallatakse.

Raha saatmine konfliktipiirkonda on ette läbikukkumisele määratud samm ning ... "polegi teist õieti" :) Humanitaarabi kohaletoimetamine on kah hea, kuid kui selle jaotamise juures pole usaldusväärseid isikuid, võib ka see vasakule minna.

Brigaad ehitajaid ja teine logistikuid võiks sõjakahjustustega Ida-Ukraina linnades imet teha. Kõike taastada ei jõua, kuid hea tahte saadikutena ning Euroopa mainekujundajatena oleks see aga ilmselt parim, mida me teha saame!

------
pilt siit

Friday, July 25, 2014

Santsioonid ... mis sanktsioonid?

Miks on Euroopa nii suutmatu mingeid sanktsioone kehtestama? Kas relvamüügi piirang on sisuliselt mõeldav? Või järsku Donbassi separatistide kandmine terroriorganisatsiooni nimekirja? Neil teemadel:

- kommentaar Postimehele

- intervjuu AK'le (al 4:00)

----------
pilt siit

Tuesday, July 22, 2014

Vene turistide hulk väheneb kolmel põhjusel, kuid ...

Turismimajandusega kokkupuutujad teavad, et vastupidiselt viimaste aastate tendentsile on Venemaalt Eestisse saabuvate turistide hulk vähenenud. Milles asi?

Välja võib tuua kolm põhjust, kuid kõigil neil on üks ühisnimetaja - Krimm.

Esiteks universaalne põhjus - rublades palka saavate venemaalaste ostujõud on vähenenud. Seoses Ukraina kriisiga (kuid mitte ainult) on vene rubla odavnenud euro suhtes u 25%. Kui varem maksis euro u 40 rubla, siis nüüd kisub see 50 rubla kanti. Kui võtta tipphetki, siis on ostuvõime kõikunud isegi kolmandiku võrra.

Teiseks Eesti-spetsiifiline põhjus. Me piirneme Pihkva ja Leningradi oblastitega, lähim megapolis on Peterburg. Piiriäärsetes oblastites leidub aga loomuldasa rohkem kõikvõimalike jõuorganite esindajaid, alates piirivalvest ja FSB'st (mis on üks ja seesama praegu) kuni tolli jm struktuurideni välja. Praktiliselt kõigile neile on nüüd piiri taha sõitmine suletud, eriti kui jutt on NATO riikidest. Needsamad "organite esindajad" olid aga ühtlasi ka suhteliselt maksujõuline publik, kelle jaoks nädalavahetus Eestis või šopping Soomes oli enesest-mõistetav tegevus. Nagu Pihkvas öeldakse: "lähim korralik pood on Lõunakeskus", pidades silmas Tartu piiril olevat ostukeskust. Värska spaa, Pärnu rand ja Tallinna vanalinn on nende kodanike jaoks korraga ligipääsematuks muutunud. Ja ka selle põhjuseks on Krimm.

Kolmas ja näiliselt totakas põhjendus on ideoloogiline vimm. Tõepoolest märkimisväärne osa idapiiri taga elavatest inimestest on hakanud taas Läänt pidama oma vainlaseks, kes sepitseb Venemaa vastu vandenõud ... mis väljendub soovis võtta tagasi Krimm, kui mitte midagi veelgi kurjemat.

----------
pil siit

Monday, July 21, 2014

Ja ikka allatulistatud lennnukist


Eile läks eetrisse veel kaks klibakat:

- u 10 minutine intervjuu Vikerraadiole (al 11:30)

- teleintervjuu TV3 jaoks (tõsi küll, sealne ekraanile kuvatud rõhuasetus läks pisut nihu)

Sunday, July 20, 2014

Kolm säutsu Malaisia lennuki teemal

Seni lokaalse probleemina tajutud separatism Ida-Ukrainas omandas hetkega rahvusvahelise mõõtme.

Sel teemal sai antud:
- intervjuu Reporterile (al 3:00),
- AK'le (millest läks kõiku jupike seitsmenda minuti paiku)
- venekeelsele AK'le  (teise minuti paiku)
---------
pilt siit

Friday, July 18, 2014

Malaisisa lennuk: mis juhtus, miks juhtus ja mis saab edasi.

BNS eile küsis, mina vastasin:
------------

Ukraina kohal allatulistatud Malaisia lennukist rääkides tuleb vastata kolmele esmapilgul lihtsale küsimusele: mis juhtus, miks juhtus ja mis saab edasi.


Esimene vastus on suhteliselt lihte ja koletult jube – ilmselt tabas lennukit rakett, ehkki Vene pool räägib ka võimalusest, et seda tegi Ukraina hävitaja. Paraku pole see esmakordne, kui tsiviil-lennukid saavad kannatada sõjariistade käe läbi, kõige asjakohasemad näited on 2001.a samuti Ukraina kohal alla lastud lennuk TU-154 (78 hukkunut, tõenäoliselt kogemata ja õppuste käigus) ja 1983.a NSVL poolt hävitatud Lõuna-Korea Boeing (269 hukkunut, hävitatud sihiteadlikult).

Miks Hollandist Malaisiasse suundunud lennuk tabamuse sai? Miks ta üldse lendas ebasoovitavas alas sõjalise konflikti kohal? Tõenäoliselt üritas lennufirma kokku hoida kilomeetreid ning lihtlabaselt raha.
Üks tõenäolisemaid versioone kõlab praegu, et väljatulistatud rakett oli mõeldud Ukraina sõjalennuki allatoomiseks, mis umbes samal ajal ja kohas kulges. Selle toetuseks kõneleb ka Donetski separatistide poolt väidetavalt välja hõigatud rõõmusõnumid sihtmärgi tabamise kohta ja hilisemad masendunud tõdemused, et tegu oli vist ikka tsiviil-lennukiga. Kuigi tõe huvides olgu öeldud, et ükski konfliktipiirkonnast tulev info pole täieliku tõeväärtusega.

Sellisele kõrgusele ja sellest piirkonnast saadi tulistada vaid kas S200 (S300) või BUK tüüpi raketti. Esimene on kasutusel vaid Venemaal, teine paraku aga ilmselt kõigil kolmel osapoolel: Venemaa, Ukraina ja ka separatistid. Täpseks tulejuhtimiseks vajalikke komplekse kolmadatel aga pole, seega kõige tõenäolisemalt on tulistajateks nemad, või nagu väljendas Venemaa sõjandusekspert Aleksandr Golts: „pärdikud granaadiga“.
Ei saa välistada, et BUK-seade sattus separatistide kätte mõnest kohapealsest kaaperdatud sõjaväeosast. See aga ei muuda ära asjaolu, et läänepoolne üldsus suunas koheselt oma pilgu Venemaa poole, kuna isehakanud nn vabariikide tegutsemine ilma Kremli otseses ja kaudse toetuseta poleks mõeldav.

Mis siis saab edasi?  Esimese hooga hakkavad lendama vastastikused süüdistused. Ükski pool pole valmis praegu vastutust võtma, ammugi mitte riiklik pool. Senine praktika näitab, et isegi kui õnnestuks läbi viia sõltumatu uurimine, siis see kestab aastaid, kui mitte aastakümneid. Praegustes oludes on korrektse sõltumatu ekspertiisi korraldamine sisuliselt võimatu, sest tegemist on sõjakoldega, pealegi on rusud juba separatistide poolt läbi kammitud.

Teiseks hakkavad levima üha mahlakamad kuulujutud. Tasub meelde tuletada kasvõi Smolenski lähedal Poola eliiti laastanud tragöödiat. Kuivõrd need kumud saavad olema osaks infosõjas ja kuivõrd pelgalt rahvaloominguks, võib ainult oletada – hetkel kõmiseb propaganda kanonaad kõrvulukustavalt.

Kolmandaks langetatakse varem või hiljem mingi otsus. Tänapäevasel tasemel satelliit- ja elektroonilise luure tingimustes pole võimalik kõike varjata, varem või hiljem pannakse pilt kokku. Oletagem hetkeks, et USA luure andmetele tuginedes ja Ukraina kohalike patriootide tunnistustele tuginedes kuulutatakse süüdlaseks Moskva – kas ta aktsepteerib seda? Või siis Venemaa sateliidipidi ja kohapealsete venemeelsete võitlejate ütlelustele tuginedes öeldakse, et süüdi on Ukraina – kas Kiiev lepib?


Seega on tõenäoliseim, et süüdi jäävad separatistid. Venemaale muutub nende toetamine järjest tülikamaks, seega laseb ta rõõmuga oma käsutäitjad „vabaks“ ehk kuulutab juhitamatuteks. Ukraina lepib sellega, juhul kui taoline areng lubab tal taastada kontrolli ida-Ukraina üle. Lääs ... noh Lääs on aldis kõike alla neelama, eriti selle Lääne Euroopa osa.
---------
pilt võetud nn Malorossia propagandasaidilt