Thursday, April 17, 2014

Kremli pingutused paralleel-Ukraina loomiseks

Näib nii, et Putini meeskond üritab marginaliseerida praeguseid Ukraina võime, muuta neid mitte-subjektseteks, ning selle kõrvale kasvatada mingit teist, nö "päris-Ukrainat", millega tuleks hakata läbi rääkima nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes.

Erioperatsioonide eesmärk on tõestada, et Kiiev ei kontrolli olukorda (Delfi, 14.apr)

Wednesday, April 16, 2014

Putin kui Uue Keskaja (soov-)mõtleja


Kallid keskaja uurijad. Enne kui lugema asute, palun ärge otsige siit otseparalleele "päris" keskajaga :)

--------------

Vladimir Putini tegutsemine Ukraina kriisi käigus, eriti Krimmi annekteerimise osas, on pannud paljusid küsima: "kas ta on kaotanud sideme reaalsusega?" See dotseeriv küsimus lähtub universaalsele tõele pretendeerivast hoiakust, mille kohaselt Vestfaali/Versailles süsteem on nö normaalsus ja kõik muu sellest kõrvalekalle. Teisisõnu - konkureerivate rahvusriikide süsteem, mille sisemisest konkurentsist tulenevat sõjaohtu üritavad ohjata rahvusülesed ühendused, eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu.

Ehk oleks asjakohasem küsida: "missuguses reaalsuses Putini meeskond eelistab end kehtestada?" Rahvusvaheliste suhete süsteemis võib olla küll väljakujunenud status quo, kuid keegi ei saa eeldada, et kõik mõtestavad seda olukorda ühtemoodi.

Lääne „normaalsus“ ja Uus Keskaeg
Lääne tsivilisatsioonile (mida iganes see ka sisemiselt ei tähendaks) näikse olevat omane rahvusriikluse ja rahvusülesuse põhimõtete sümbioos. Selle kohaselt on rahvusel õigus pretendeerida riiklusele ja see riiklus ka omakorda delegeerida endast ülespoole. Seejuures pole oluline, kas tegu on rahvusega selle sõna etnilises või riiklikus tõlgenduses (nationstate vs state nation).

Selle modernse (rahvusliku) ja postmodernse (rahvusülese) tõlgenduse kõrval eksisteerib paralleelselt aga ka teisi, millest antud hetkel oluline nn Uue Keskaja kontseptsioon, milles riiklusele omistatakse premoderne väärtus. See tähendab, et riigiloome aluseks ei pruugi olla identiteet, mingid jagatud väärtused, vaid selleks võib olla ka lihtne lojaalsus. Lojaalsus suveräänile, religioonile, pangale või lihtlabaselt jõule.

Venemaa tunneb end Lääne poolt ahistatuna
Soovimata minna liiga sügavale teoretiseerimisse, tõden lihtsalt – Putin ja tema taga hetkel olev nõunike/kõnekirjutajate/ideoloogide seltskond tunneb, et Lääne poolt universaalseks peetav postmodernsusesse ehk rahvusülesusse kulgev rahvusvahelise elu korraldus mõjub Venemaale ahistavalt. Et Lääs muudab Venemaad pisemaks, tõrjudes ta nö realiikmete hulka, andes vaid ühe koha laua ääres. Kuid Venemaa ei saa olla „üks paljude seas“, vähemalt mitte see Venemaa, milles nemad elavad.

Seetõttu ongi Kremli peremees maailmale vastu hakanud, nö „kaotanud sideme reaalsusega“. Täpsemalt aga – Putin tegeleb oma reaalsuse konstrueerimisega, omistades sellele samasugust universaalset jõudu nagu arvab endal olevat Lääs. Lavrovi sõnad: „toimub vana maailmakorra ümberformateerimine, see on valulik protsess“ kõlab kui selle soovi omamoodi kvintessents. 

Putin kui uue Uue Maailmakorra kehtestaja?
Kollektiivne Putin soovib olla kui mitte Uue Keskaja esimõtleja, selle kehtestaja, siis vähemalt ärakasutaja. Läänemaailma liikumine postmodernse rahvusülesuse poole tekitab loomulikult vastuseisu sellesama Lääne enda sees. Euroopa paremäärmuslaste kaasamine on seetõttu Kremli jaoks loomulik käik (vt Krimmi nn referendumit vaatlema kutsutute nimekirju).

Krimmis ja Ida-Ukrainas ning Moldovas toimuva ajaline kokkulangemine reas Euroopa riikides toimuvate iseseisvusreferendumitega (Veneetsia, Kataloonia, Šotimaa) on küll ilmselt pelk juhus, kuid see vaid toidab Kremli ideoloogide mõtteveskit.

Kolm eeldust ja soovitud järeldus
Putini ideoloogide peades näikse olevat kinnistunud kolm eeldust ja sellest tulenev järeldus.
Esiteks veendumus, et postmodernsusesse sukelduda üritav Lääs on sisemiselt nõrk ja manduv (Geiroopa kui absoluutse jätkusuutmatuse sümbol Venemaa retoorikas). Teiseks oletus, et kogu see postmoderne jura on vaid suitsukate ning tegelikult tugevdab põlisvaenlane USA selle abil oma globaalset mõjuvõimu. Kolmandaks – nii esimene kui teine on tegelikult ka Läänes piisavalt sisepingeid tekitav, et seda saab ära kasutada.

Järeldus kõigest selles on imelihtne: Venemaal on viimaks ometi aeg olukord ära kasutada ja end kehtestada. Pakkuda postmodernsusest väsinud Läänele ja sellestamast hirmunud lähivälismaale uut võimalust – olla lojaalne. See on ju palju lihtsam! Tulla eksirännakult tagasi turvalisse premodernsesse maailma, kus on selged käsuliinid ja varustuskanalid (loe: isikliku rikastumise allikas ehk juurdepääs riigikassale).

Miks ma aga nimetasin pealkirjas Putinit soovmõtlejaks? Sest minu meelest näitab maailmakogemus, et tagasipöördumine „vana hea aja“ juurde pole kunagi õnnestunud.

Karmo Tüür
12.aprill 2014
-------
Lugu ilmus ingliskeelsena siin


Tuesday, April 8, 2014

Ukraina mullistused jätkuvad

Regioonides olevat rahulolematust ära kasutades ja nö rändkasakaid kasutades jätkatakse Ukraina lõhestamist.

Sel teemal intervjuu ERR'le
ja hommikune jutuajamine Kuku raadios
------------
pilt siit

------
väike huumorinurgake:
Et eesti keel edeneks ja õitseks, teen oma panuse uudissõna näol: "okuvant". See on siis selline okupant, kes justkui oleks kohalik elanik, kuid miskipärast ajab teatri segamini linnavalitsusega, näeb välja, räägib ja käitub nagu tüüpiline gopnik ning mõnikord võib kanda ka tunnusmärkideta mundrit.

Okuvandi alamliik on "rändkasakas", kes saabub nt kevade eel Krimmi ja loodab et talle selle eest maad eraldatakse.

Saturday, April 5, 2014

Keelata ei tohi lubada

Venemaa propagandamasin töötab täispööretel, üha uuesti ületades oma seniseid saavutusi, asudes Krimmi kampaania ajal kasutama mitte lihtsalt hästituntud demagoogilisi võtteid, vaid häbitut lausvalet ja hirmutamist (nt omamoodi maamärgiks muutunud meeldetuletus, et Venemaa on võimeline muutma USA radioaktiivseks tolmuks). Jääb tunne, nagu oleks kogenematu juht vajutanud masinal gaasipedaali põhja ning pedaal on kinni kiilunud.

Kuid kas saab tolle hirmutava masina operaatoreid süüdistada kogenematuses? Vaevalt küll. Mida tahetakse siis saavutada? Üleüldine sõjavaimustuse kodus on ju niikuinii olemas, milleks niivõrd siis üle pingutada?

Ülemäärane energia mille nimel?
Vägisi jääb mulje, et omaenda varjust üle hüppamine käib mitte kodupubliku, vaid välismaailma tähelepanu võitmise nimel. Ja seda mitte niivõrd sooviga panna välispublikut ennast uskuma, kuivõrd ehmuma. Hirmunud inimesega on lihtsam manipuleerida.

Loomuliku reaktsioonina on kuulda üleskutseid, et taolised Riikliku Vale levitamise kanalid tuleks kinni panna, kaitsmaks enda ja oma kaaskondsete meeli. Kas see on aga mõistlikuim samm?
Inforelvaga võitlemisel tuleb tegutseda pisut teisiti kui nn kineetilise sõja tingimustes. Jõuline blokeerimine ei pruugi olla kõige mõistlikum tegu.
Keelamise nõrkusest
Tuletagem meelde nõukogude aegu. Absoluutne infosulg ... ei olnud absoluutne. Mõtlemisvõimeline inimene leidis üles kui mitte põranda-aluse samizdat trükised ja välismaised raadiokanalid, siis omandas vähemalt võime lugeda ridade vahelt.

Praegusel infotehnoloogilisel ajastul on info blokeerimine veelgi tulutum – isegi Hiinas ei tulda sellega tegelikkuses toime. Mõtlevad inimesed leiavad alati oma võimaluse keeldudest mööda minna.
Mis aga veelgi olulisem – keelamine loob keelatule eelised. Märtri oreool (tõerääkimise eest karistamine, „meie omi pekstakse“ jne) annab keelatule lisavõimalusi ning marginaliseerib keelajat (ta on nõrk, pole vastuargumente).

Targem pakub alternatiivi
Selle asemel soovitan ära kasutada juba olemasolevat algatust – pakkuda alternatiivset sõnumit. Neid inimesi, kes tunnevad end Venemaal lämmatatuna totaalsest propagandast ja patriootilisest sõjahüsteeriast, sise- ja välisvaenlaste otsimisest ja konstrueerimisest, on üha rohkem.

Märkimisväärne hulk akadeemilisi vabamõtlejaid, ajakirjanikke, lihtsalt ettevõtlikke ja kriitiliselt mõtlevaid inimesi otsivad pääsu sellest, mida nad ise nimetavad kohutava nimetusega „fašismi poole liikuv mentaalsus“.

Venemaa aktsioon kutsub esile paratamatu reaktsiooni. Vabanemas on hulk vaimset energiat ja konkreetseid tegijaid, kes on suutelised ja tahtelised panustama vaba inforuumi arengusse, tootma kvaliteetset alternatiivi ühekülgsele propagandale. Minugi poole on pöördunud seni Venemaal töötanud inimesi kes otsivad endale uut väljundit, rääkides lämbumistundest.

Mõistliku mastaabi küsimus
Peamine probleem on mõistagi selle alternatiivse infokanali jaoks piisavate ressursside leidmine. Oletan, et mõistlikuim oleks ühtse venekeelse portaali loomine kolme Balti riigi või isegi veelgi laiema regiooni baasil. Venekeelne peab see olema juba kasvõi selleks, et esimesena ei tuleks venekeelsetes otsingumootorites Eesti-teemalisele vastena agentuur Regnum.

Olemata meedia-ekspert, veel vähem selle valdkonna majandusliku poole tundja, ütlen intuitiivselt, et individuaalne ponnistus on antud hetkel läbikukkumisele määratud, kuid ühispingutus võib täiesti toimida.

Edasise arutelu algpunktiks soovitan tagasi tulla selle kirjatüki alguses mainitu juurde – blokeerimine pole efektiivne, mõttekam on vastaspoole energia ära kasutamine. Venemaa propagandamasin lajatab hetkel lahmivalt ja ülemäärase jõuga. Kas suudame seda enda kasuks pöörata?

PS. Toimetusega nõu pidades otsustasin siiski lahti kirjutada ka pealkirja. Tegu on vana mõistuloo „Hukata mitte armu anda“ ümbersõnastamisega. Kuhu panna komakoht, sellest sõltub mõnikord uskumatult palju.

Karmo Tüür

03.aprill 2014
--------
lugu ilmus EPL'is
--------
pilt võetud siit

Tuesday, April 1, 2014

Krimmi kriis ja julgeolek

Ühendus Avatud Vabariik korraldas ürituse "Ukraina julgeolek peale Krimmi kriisi", millel kõnelesid Merle Maigre ja teie alandlik teener :)

Panen siia üles oma vastuste teesid:

- Mida tuleb antud kriisist õppida, et seista tulevikus sarnastele agressioonidele tõhusamalt vastu?
1 – ajalugu pole lõppenud. Jutt pole ainult mingist abstraktsest „ajaloo ümberkirjutamise soovist“ – igasugune ajaloo kirjutamine on ühtlasi selle ümber kirjutamine. Ajaloo lõpu idee oli kantud arusaamast, et kõik riigid ja rahvad on jõudnud ühetaoliste väärtus-süsteemide juurde ja konfliktide algpõhjus on kadunud. See pole nii.
2 – konventsionaalse sõja oht pole kuhugi kadunud, ta on vaid hämustunud. Selle hämustumise parimaks näiteks on „uus normaalsus“, kus seniste kokkulepete vastaselt on võimalik kasutada ka tunnusmärkideta sõdureid.
3 – infosõja osakaal on suurenenud. Et igasuguse „kineetilise sõja“ juures kasutatakse ka infosõja komponente – selles pole iseenesest midagi uut. Paanika ja kuulujuttude külvamine vaenlase ja liiitlaste hulgas on aegade algusest olnud üks vahendeid. Nende vastu võitlemise juures tuleb aga ÜLIMA tähelepanelikkusega jälgida, et ei laskutaks primitiivsesse infosulgu. Lihtlabane ärakeelamine võib mängleva kergusega anda võidu teisele poolele.

- Mis on Euroopa Liidu ebakindluse taga? Kuidas mõjutab Euroopa julgeolek Ukraina julgeolekut?
Euroopa Liit on majandusliku koostöö instrument, millel siiani pole olnud sisuliselt välispoliitika ajamise kogemust. Ehkki Ühine kaitse- ja julgeolekupoliitika on olnud algusest peale üks deklareeritud peasuundi, pole see sisuliselt siiani toiminud. Nii et praegu on tegu esimeste ebakindlate sammudega nagu vastsündinud vasikal.

Iga kord kui küsite „miks Euroopa Liit käitub nii või teisiti“ soovitan küsida uuesti, asendades „Euroopa Liit“ Eestiga. Miks Eesti käitub nõnda, kas Eesti käitumine vastab parimal moel Eesti enda rahvuslikele / riiklikele huvidele?

Julgeolekust. Esimese hooga soovitaks küsida vastupidi – kuidas  mõjutab Ukraina julgeolek meid kõiki (sest meie olemegi Euroopa) – kuid niipidi küsituna on tegu ehk isegi huvitavama mõttega. Kui Euroopa ise muutub piisavalt julgeks, enesekindlaks ja omaenese julgeolekut piisavalt tagavaks, siis saavad sellest tuge ka meie partnerid, olgu siis Ukrainas, Gruusias või Moldovas. Me ei saa jääda ainult välisele (loe: USA) abile ootama, vaid peame suutma teha omavahel sisulist koostööd julgeoleku valdkonnas. Eesti jaoks tähendab see eelkõige Läti, Leedu ja Soome ning Põhjamaade omavahelist võrdväärset pingutust.

- Kuidas ehitada edasi suhteid Venemaaga?
Esiteks – oluline täpsustus – mitte Venemaaga, vaid Putini režiimiga. Väga palun iseennast ja teisi mitte teha seda pidavat jõhkrat üldistust stiilis: „ah need venelased nad on kõik sellised“ ja mitte panna võrdusmärki Venemaad asustavate suurepäraste inimeste ja agressiivse neoimperialismi ilmingute vahele.

Teiseks – edasine sõltub suuresti Kremli käitumisest. Vladimir Putin võimustus kodusõja najal Tšetšeenias. Esimese päris oma sõjani Gruusias läks tal aega 8 aastat. Nüüd 6 aastat hiljem annekteeriti Krimm. Võitlev eurasianistlik impeeriumimeelne retoorika muudab väga keeruliseks normaalse võrdpartnerliku suhtluse.

Kuni kõrvalkorteris elav naaber jätkab oma kodus laamendamist ja teistes naaberkoterites elavate rahvaste survestamist ning nende keldribokside ja rõdude eneselehaaramist, ei ole võimalik jätkata suhet „business as usual“.

- Millist lõimumispoliitikat vajab Ukraina ja ka Eesti, et kindlustada julgeolekut?
See on väga hea küsimus, kuid alustuseks soovin tähelepanu juhtida ühele loogikaveale, mis on selle esitamisel tehtud. Nimelt lähtub taoline küsimus eeldusest, et meie oleme teinud midagi valesti, me peame ennast parandama, vastasel juhul järgneb Venemaalt õiglane karistus. Tegelikkus on paraku selline, et me võime kasvõi pea peal seista, loobuda üldse eesti keele kasutamisest, kuid see ei muuda ära Kremli süüdistusi meie aadressil. See on lihtsalt üks instrument osa laiemast taktikalisest mängust. Kui vaja, siis tekitatakse kinnimakstud taskuorganisatsioonide ja lihtlabaste provokatsioonide abil juurde uued valupunktid, mida edasi ära kasutada.

Kuid nüüd küsimuse sisu juurde. Eelräägitu ei tähenda seda, et lõimumispoliitika poleks oluline ja et sellel poleks oma julgeolekumõõdet. Aga me ei pea seda üles ehitama Venemaa huve ja soove silmas pidades, vaid omaenda ühiskondlikku elukvaliteeti tõstes. Kõige lihtsam lõimumispoliitika on hea elujärg, kuigi ka see pole universaalne võluvits – tasub vaadata kasvõi Londoni või Pariisi äärelinnu.  Sellest olulisem on kõigile ühiskonnaliikmetele võrdsete tegutsemis- ja eneseteostamisvõimaluse pakkumine, kuid edasi peavad needsamad liikmed juba ise tegutsema. Õnnelik olemine on individuaalne projekt, riik ei saa siin sekkuda. Riik saab ette anda vaid raamid, mille sees tegutsemine on heaks kiidetud ja millest väljumine pahaks pandud. Kui kitsad või laiad need raamid peaks olema, see on aga juba sootuks teise arutelu ja teise profiiliga spetsialistide teema.

Üldistuseks. Kahjuks pole konfliktid, sh sõjalised kokkupõrked kuhugi kadunud ja vaevalt et ka kaovad. Nö kineetilise relva kõrval muutub aga üha olulisemaks, kui isegi mitte peamiseks inforelv. Peamine on mitte laskuda primitiivsete keeldude ja diktaatorlike käskude tasandile, ülejäänuga saab ehk hakkama.

Tulemuslikuim infosõda on see, kui sa ei mõista, et oled juba kaotanud ning isegi ei taju et oled rünnatud.



Suuremad venelaste kogukonnad välismaal
Ukraina
8 334 141
(2001, rahvaloendus)
Kasahstan
3 793 764
(2009, rahvaloendus)
USA
3 072 756
(2009, rahvaloendus, venelaste järeltulijad)
Usbekistan
1 199 015
(2000, hinnang)
Valgevene
785 084
(2009, rahvaloendus)
Läti
556 422
(2011, rahvaloendus)
Kanada
550 520
(2011, rahvaloendus, venelaste järeltulijad)
Kõrgõzstan
419 600
(2009, rahvaloendus)
Moldova
369 488
(2004, rahavaloendus)
Eesti
324 431
(2013, statistikaameti andmeil)
Suurbritannia
300 000
(2006, hinnang, venelaste järeltulijad)
Türkmenistan
297 319
(2000, rahvaloendus)




------
pilt võetud siit

Monday, March 31, 2014

Venemaa taktikast ja eesmärkidest

Et miks siis Venemaa ikkagi nii käitub? Neid põhjusi võib palju välja tuua, kuid mõned seletus-katsed leiab siit:

- lühiintervjuu Delfile,

- ja pikem intervjuu Ukraina veebiportaalile.

-------
pilt siit, ja soovitan seda pilti uuesti vaadata ning mõelda :)

Wednesday, March 26, 2014

Maailmakorra muutmise aegu

Suurte muudatuste aeg toob kaasa mõistete hägustumise ja paneb hämmeldunult peeglisse vaatama – kas tõesti kõik see sünnib siin ja praegu. Venemaa üritab tühiseks kuulutada II maailmasõja ja külma sõja järgset kokkulepete süsteemi, murdes üle põlve riike, inimesi ja arusaamu.

Üks põgus intervjuu (5:50 kuni 13:20)

ja pikem hektiline hämmeldunud küsimuste joru.