Ikka Ukrainast

Ausõna mul on sassi läinud, kui palju ja mis kanalitele ma nüüd Ukraina kohta olen kommentaare jaganud, kuid mõned, mis praegu meelde tulevad

06.märts ERR "Venemaa teeb Krimmist Transnistriat"

05.märts Разбор полётов 

01.märts "Venemaal pole jõudu, et Krimm „uueks Lõuna-Osseetiaks“ muuta"

26.veebr Разбор полётов

Разбор полётов: kolm saadet korraga

2014.a algus on politoloogile, eriti idapoolsete asjadega tegutsejale olnud uskumatult tihe aeg. Seetõttu olen unustanud üles panna viited lausa kolmele juba sel aastal eetris olnud saatele. Siin nad siis on:

8.jaanuari saates oli kõne all esimese teemana "piiratud mõjuga laiapõhjaline amnestia", mille käigus vabanesid nt Pussy Riot liikmed ja möödaminnes ka Hodorkovski. Teiseks rääkisime ettevalmistustest Sotši olümpiamängudeks ... ning kas amnestia ja mängud on omavahel seotud.

22.jaanuaril kõnelesime Läti uuest peaministrist, Leedu europerspektiividest ja Lähis-Ida alatiselt rahutust olukorrast.

13.veebruaril eetris olnud saate teemadeks said jällegi olümpiamängud (spordi ja poliitika seosed) ning mõistagi Ukrainas toimuv.

Eetris ikka seesama trio: saatejuht Jevgenia Garanža, ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür.

Välismäärajas Ukrainast ja Venemaast

Seekord oli kõne all kaks naabrit - Ukraina ja Venemaa. Nii ühes lauses öelduna kui eraldi võetuna. Ukrainas praegu toimuv on nii ehk teisiti Venemaaga seotud, vastupidine seos on mõistagi nõrgem, kuid ka tuntav.

Kiievis näib olukord rahunevat, kui rääkida Kiievi Hruševski tänaval toimuvast, kuid sisuliselt pole midagi lahenenud. Praegune või ei saa praegusel kujul nii ehk teisiti jätkata, valitsus on juba vormiliselt tagasi astunud. Keskmist protestijat ei huvita aga valitsus ja peaminister, vaid Janukovitši isik ja veelgi laiemalt Ukrainas valitsev üdini korrumpeerunud olukord.

Venemaal tõstatavad lähenevad Sotši olümpiamängud küsimusi nii mängude enda kui ka hilisema osas. Kas suudetakse tagada turvalisus ja kes on selle turvalisuse ohustajad (ja neid on palju!). Kas olümpiamängude eel toimunud näiline poliitiline pehmenemine ei pöördu peale suurüritust tagasi ja veelgi jäigemaks?

Tallinna stuudios saatejuht Hannes Hanso,Tartu stuudios Karmo Tüür ja Peeter Taim. Kiievist telefoni teel osales Silver Meikar. kuulata saab siit

------------
pilt siit

Russian Federation 2014: short-term prognosis

Kõigil meil meeldib tagantjärele tarkadena seletada, miks midagi kas juhtus või ei juhtunud. Seejuures on seletajal ees enesekindel nägu, justkui ta oleks kõike seda juba ette teadnud.

Samal ajal ütleb enamik: "Prognooside tegemine on üks tänamatu töö." Enamasti peidetakse selle väljendi taha oma argust. Julguse puudumist eksida. Sest kui sa midagi ütled, või veel hullem kirja paned, siis saab sind hiljem näpuga torkida ja õiendada, et miks sa siiski kõike päris täpselt ette ei näinud.

Minu arvates on prognooside tegemine üks väheseid teadmiste kriteeriumeid. Kui sa suudad protsesside kulgemist ette aimata ning nendeks valmis olla, siis on su teadmised midagi väärt. Kui ei suuda, siis ka pole. Nii lihtne see ongi. Ning see ongi asjaolu, miks enamik ametnikke ja poliitikuid väldivad prognooside tegemist.

Esimest korda panime oma "grupiviisilise" nägemuse Venemaa tulevikust kirja 15 aastat tagasi ehk siis aastal 1999 ning kirjutasime 2000.aasta kohta. Nüüd on siis teie ees prognooside kogumik 2014.aasta kohta. Kirja pandud 2013.a novembris ja detsembri esimestel päevadel. Osa prognoose on juba jõudnud täituda (nt meediamaastiku jõuline ümberkorraldamine riikliku propaganda kasuks), osa täitub ilmselt varsti (nt Eesti-Vene piirileppe allkirjastamine).

Kel huvi, loeb lähemalt siit

Piiriülene koostöö: Pihkva oblasti juhtum (2012-2013)

"Piiriülene koostöö näib Pihkva oblasti juhtumil olevat sarnane teatri või kujutava kunstiga.
Asjaomased inimesed räägivad sellest vaimustunult kui kõige olulisemast nähtusest piirkonna elus ja tegevuses. Pisut laiem ring on enam-vähem informeeritud ning tihti kriitiliselt meelestatud. Laiem avalikkus aga oletab vaid intuitiivselt, et „ju ta üks hea asi on“, osates vaid harva nimetada konkreetseid näiteid."

See tsitaat on avalõik aruandest ühe uurimuse kohta, milles osalesin. Olles piiriülese koostöö uurimisega tegelenud vahelduva eduga juba u 15 aastat, olen kogenud umbes samu emotsioone mida enamik selles valdkonnas sisuliselt tegutsejaid. Alguses tabab sind otsekui valgustuslik vau-efekt "kõik on ju imelihtne ning lahendus käeulatuses - probleemid on ju kahel pool piiri enam-vähem samad, miks mitte siis neid koos lahendada, eriti kui veel kuskil mujalt selle jaoks raha antakse". Seejärel saabub paratamatu jahtumine või isegi pettumine, kuna mõistad et küsimusi püstitab selline koostöö rohkem kui pakub lahendusi. Lõpuks aga lepid olukorraga, nähes et reaalses elus käivad asjad oma rada ning mõnikord midagi isegi õnnestub ka, kuigi suurt pilti see ei muuda.

Nii ehk teisiti, kel huvi, loeb lähemalt siit.

-------
pilt võetud siit

Välisilmas Volgogradist

Volgogradi plahvatused jätkavad ikka meediaruumi väristamist, tekitades üha uusi küsimusi. Välisilma eetris oli kõne all ikka Sotši olümpiamängude eel ja ümber kõrgenev tähelepanu ning sellest tulenev.

Saadet saab järelvaadata siit.

Miks Volgograd?

Olen viimase ööpäeva jooksul andnud kolm raadio- ja kolm teleintervjuud ning kirjutanud ka ühe loo. Põhiline küsimus on ikka - et miks siis Volgograd?

Panen siia viited Kuku raadio-intervjuule ja Delfis ilmunud loole, kus saab peamised punktid ära mainitud. Lühidalt - tegu pole Volgogradist sündinud probleemiga, vaid lihtsalt käepärase sihtmärgiga, mille ründamisel on nii praktiline (paiknemine Mahatškala-Moskva trassil + kasakate pesaks olemine) ja sümboolne väärtus (Venemaa lõuna-suunalise ekspansiooni kunagine tugipunkt, garnison-linnana sündinud Tsaritsõn).

-----------
Raudteejaamas toimunud plahvatuse hetke kujutav pilt võetud siit