Ühest küljest on hea diplomaat see, kes suudab viisakalt ja osavõtvalt ära kuulata teised osapooled, saavutades lõpuks mõistliku kompromissi, millega küll keegi ei pruugi päris rahuldada, kuid teisalt siiski piisavalt vastuvõetav, et suudetakse vältida vastuolude teravnemist.
Teisalt on aga tulemuslik diplomaat see, kes suudab oma huvid kehtestada, balansseerides küll vägivalla, solvangute ja ähvarduste piirimail, kuid siiski ilma käsi ja relvi käiku laskmata.
Hetkel on see pikaldane rahuaegne diplomaatia üsna surnud ning käigus on rapsiv ja rahmeldav sõja-ajastule omane diplomaatia tõhusam.
Istanbuli näide
Vaatame seda tõhusust ühel väga päevakajalisel, kuid seda paljamal näitel. Ning peamine, jätame kõrvale oma sümpaatiad ja antipaatiad ning proovime olla niipalju objektiivsed kui see inimesele üleüldse võimalik. Ja veelgi enam – lepime sellega, et me teame protsessi pindmist, nähtavat osa, nö jäämäe tippu. Pinna all toimuv saladiplomaatiline sehkendamine võib olla küll aimatav, kuid selle kirjeldamine oleks spekulatsioon.
Vaatleme praegu Istanbulis toimunud kentsakat vaatemängu, mida läbirääkimisteks on ilmselgelt palju nimetada, pigem mingiks esmakontaktiks, millest teoreetiliselt võib kunagi välja kasvada ka sisuline läbirääkimiste protsess.
Võtame loo alguspunktiks selle kummalise öise „pressikonverentsi“, mille korraldas 12.mai esimestel tundidel Vladimir Putin. Mõistagi on ka sellel oma pikk eel-lugu, kuid kuskilt tuleb ju alustada.
Efektne avang annab eelise
Avapauk oli kõigiti efektne. Vladimir Putin garanteeris tähelepanu oma sõnumile mitte ainult selle sisu, vaid ka vormiga. Esma- ja erakordselt kokku kutsutud öine pressikonverents, millel ajakirjanikel oli ainult statisti roll, küsida nad midagi ei tohtinud, pidid olema vaid fooniks kõnelevale peale.
Selle kõneleva pea ehk Putini sõnum oli järgmine: taastame läbirääkimiste formaadi, teeme seda kohe, 15.mail Istanbulis. Initsiatiiv on Kremli käes, sõnum esitatud nii, et kõik kuulevad. See, et sõnum esitati mitmepoolse surve tõttu ja Donald Trumpile (ootusega kahepoolseks kohtumiseks Putin-Trump tandemina), pole oluline. Esimene skoor: 1:0 Kremli kasuks.
Sellele reageeris Vladimir Zelenskõi, teatades, et Ukraina on valmis ja tema tuleb ise kohale, valmis läbirääkimisteks! Sellega haaras tegi ta midagi ootamatut, haarates initsiatiivipalli enda kätte, põrgatades seda vastu kõlavat infolauda. Sisuliselt tõstis ta panuseid, sekkudes kahepoolsesse mängu, näidates et ilma temata Ukrainast ei räägita. Seis 1:1.
Moskva oli mitmeks päevaks jahmunud, suutmata omavahel kokku leppida, mida teha järgmiseks. Seda enam et nüüd teatas ka Donald Trump, et tema on valmis kohale ilmuma, kui Putin tuleb. Putin aga ei saa tulla, sest ta ei taha näidata ennast samaväärsena Zelenskõi suhtes.
Katse mängu üle võtta
Seejärel moodustas Moskva teadlikult võimalikult tühiväärse delegatsiooni, üritades lüüa Ukraina mängust välja, lootuses et Kiiev loobub alandavas mängus kaasa mängimast. Nii hetkeks ka näis. Seis 2:1.
Kiiev aga pani vastusena kokku vastasmärgilise meeskonna. Moskva tühjavõitu pintsakutele pandi vastu delegatsioon mundrikandjatest, kes olid valmis läbi rääkima vaherahust. Sellest, millest Moskva kuuldagi ei taha. Ilus käik, seis 2:2.
Moskva tõmbas aga protsessile vee peale, näidates et Kiievi ja liitlaste nõudmised on tühjad. Kui nood tahtsid saada relvarahu eeltingimusena, et läbirääkimised saaks üleüldse alata, siis Moskva näitas trääsa. Relvarahu ei tule, vaherahust võite vaid unistada ja üldse – lugege Moskva tingimusi, mida ei ole võimalik täita. Seis 3:2.
See protsess pole mõistagi lõppenud ega ainult antud tegevustega raamistatud, vaid on üks element suuremas mosaiigis. Kuid omamoodi arvepidamislik sissevaade praegusesse, vaid mõne päeva jooksul lahtirullunud diplomaatilisele sparringule on see siiski õpetlik. Selline ebadilomaatiline diplomaatia on meil laual ilmselt veel pikalt.
---
lugu ilmus siin