Trump kui Gorbatšov

Igasugune võrdlus on alati kohmakas, suunav ja ekslik. Kuid ma pole kunagi nõus väitega: „neid asju ei saa võrrelda“. Saab! Alati saab, isegi kui võrdluse tulemuseks on tõdemus, et tegu on äärmiselt erinevate asjadega.

Mismõttes siis saab tõmmata paralleele Donald Trumpi ja Mihail Gorbatšovi vahele? Mõlemad mehed sattusid teatud asjaolude kokkulangemisel üliriigi etteotsa. Mõlemat kannustas soov midagi muuta. Siinkohal vist sarnasused lakkavad?

Erinevusi on nii palju, et nende loetlemisele võiks kulutada lehekülgi, kuid see viiks meid eemale selle loo peamõttest. Peamõte on siis see, et kui Gorbatšovi tegevuse aegu lagunes nö idablokk, siis kas Trumpi aegu ei lagune lääneliitlus?

Isiku roll ajaloos
Rõhutan – Moskva poolt kureeritavad ühendused lagunesid mitte niivõrd Gorbatšovi tõttu, vaid tema tegevuse ajal. Jätkusuutmatu pseudokommunstlik ideoloogiline süsteem oleks lagunenud nii ehk naa, eelkõige NSVL enda sisemise kuhtumise tõttu. Gorbatšovi muudatuste kava toimis lihtsalt päästikuna, mille järel vallandus ahelreaktsioon ja Moskva endised vasallid jooksid laiali, kes vabanenult hõisates, kes segaduses oma kohta otsides.

Isiksuse roll ajaloos on lõputu vaielus. Kas ajaloolised protsessid käivituvad ühe mehe tahte alusel või lihtsalt see üks inimene juhtub juba käivitumasolevaid nähtusi juhtima? Minu enda arvamus kaldub pigem viimase suunas, et igal konkreetsel persoonil on võimalus objekstiiveid suundumusi nihutada vaid suhteliselt kitsas koridoris, kuid suur suundumus on ette antud.

Neid „etteantud“ muutujaid ei tule mõistagi võtta millegi jumaliku ettemääratusena. Ei, pigem on tegu nö loodusseaduste suurusjärgus olevate jõududega, mida inimese tegevus võib küll veidi nügida, kuid mille toob varem või hiljem pendliefekt tagasi nö normaalsusesse. Kõige lihtsamad neist on ehk haldussuutlikkus, majanduslik võimekus, ressursibaas jne.

Kui loomulik on Lääne-liitlus?
Nii et kui Gorbatšovi ajal vajus õhust tühjaks vankumantuna näiv nn kommunismilaager, siis kuidas on lugu sellega, mida me armastame nimetada „kollektiivseks Lääneks“?

Trumpi hoolimatu rahmeldamine loob ohtliku hõreduse Lääne klubides. Igasugust võimaluste akent kipuvad alati ära kasutama igat masti vastutoimetajad või lihtsalt juhuseotsijad. See et Venemaa mõnuga lääne erimeelsustele hagu alla paneb, on siililegi selge. See et Hiina tõmbab vähemalt ida-Euroopas laiali oma võrku, mis peaks tööle hakkama, kui Euroopa murenema peaks, on ka silmnähtav.

Minu peamine küsimus ongi – kas Lääs on sedalaadi loomulik liitlus, mis peab vastu ka sellele katsumusele? Et Brexiti ja Trumpi löödud mõrad kasvavad loomuldasa ise kinni ja mõne aja pärast on Lääs sama tugev ja ühtne nagu ennem?

Eks see sõltu nüüd suuresti sellest, kui palju sellesama Lääne osalised soovivad senist liitu hoida, olgu selleks konte kokku kasvatavaks liimaineks ühised väärtused või siis pragmaatlised kaalutlused.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis

Putin pole üksi!

Riiklus koosneb rituaalidest. Putini-Venemaa üks keskseid rituaale on kord aastas toimuv otseliin rahvaga. Iga-aastane meeldetuletus, et super-presidentaalsel riigil on super-president, kes iga olukorra lahendab ja oma ilmumisega tele-ekraanidele ka kaugeimad riiginurgad kokku seob.

Seekord oli rituaalis tehtud aga muudatus, mis väärib eraldi tähelepanu. Selle muudatuse sisuks on pealkirja staatusesse tõstetud sõnum: „Putin pole üksi!“

Pealtnäha võib ju seda muudatust pidada tehniliseks: stuudiost oli ära koristatud publik ning ekraanidele kuvati reaal-ajas koos probleemi püstitajaga ka vastutavad ametnikud. Et lihtsalt uued tehnoloogilised võimalused ja väike stuudiovärskendus, kas pole?

Väidan, et muudatus ei peegelda siiski vaid tehnilist arengut. See riikliku tähtsusega sümbol-lavastus on liiga oluline, et oletada juhuslikke rõhuasetusi.

Tulevikumeeskond

Esimene, kõige võimsam muudatus oli see, et stuudiot täitsid tuima publiku asemel elevil noored. Noored vabatahtlikud, kes on innukalt valmis töötama koos presidendiga. Ning oh ei, need polnud parteilised kasvandikud, vaid kõikvõimaliku priitahtlike ühenduste esindajad – või noh vähemalt nii neid esitleti.

Kui panna kokku see sõnaline osa, millega otseliini pikalt ette valmistati: „see saade pole kaebuste raamat, vaid me kompame siin tuleviku piirjooni“ ning stuudios toimuv, siis on tulemuseks selge sõnum. Putini taga on noored, kes õhinal ja täiesti vabatahtlikult toetavad praegust presidenti.

Liites siia juurde veel ühe nüansi: otseliini käigu anti märkimisväärne sõna ka videoblogijatele. See on tavapärase telekavaataja jaoks täiesti arusaamatu seltskond, kuid praegu nähakse kui noore põlvkonna kõige vingemat avangardi – neid noori tegelasi, kelle igat videoklipikest vaatavad tuhanded või isegi miljonid.

Sel moel visati omamoodi telesild põlvkondade vahele. Noored runeti (ehk venekeelse veebisegmendi) kasutajad poleks tõenäoliselt tähele pannudki, et vananev president mingis mõtetus eelmise põlvkonna telepurgis midagi kobiseb, kuid nüüd nad raudselt teavad ja šeerivad ja laigivad (ega kõik ei peagi neid uue põlvkonna oskussõnu teadma, eksju).

Olevikumeeskond

Teine osa muudatusest pole vähem oluline. Putin pole üksi, tema taga on meeskond. Seekord siis meeskond, mis koosneb nö vanadest spetsialistidest. Ministrid, kubernerid, vastutavad ja mõjukad inimesed, kes tähelepanelikult kuulavad Putini korraldusi, panevad need püüdlikult kirja ja tormavad ülesannet täitma.

Kui näiteks X piirkonna elanik kurtis Y probleemi, siis toodi samal ajal ekraanile ka vastava piirkonna kuberner ning vastava valdkonna minister. Elanik kurtis, Putin noogutas, ametnikud tegid usinalt märkmeid. Kui see pole effektiivne manageerimine, siis mis veel on, võiks küsida?

Küsida muidugi võiks, et kui efektiivne on juhtimismudel, kus probleeme lahendatakse ükshaaval ja kord aastas. Ühe üleujutuse läbi kannatanud küla probleem lahendati üldiselt eelmise otseliini ajal, nüüd pidi võttegrupp naasema samasse külla, et lahendada allesjäänud küsimused. Ja selleks ajaks olid käsukorras ankurdatud oma kabinettidesse KÕIK Venemaa kubernerid ja kõrgemad ametnikud.

Aga igal mõõgal on kaks tera. Kirjutades hüüdlausena „Putin pole üksi!“ tekib sinna automaatselt küsimärgiga peegelpilt. „Putin polegi üksi, üks ja ainus ja kõikjaleulatuv ja üleüldse asendamatu?“ Kas vananev juht vajab endale kõrvale tugimeeskonda? Kas Akela vääratas?

---

lugu ilmus siin

---

illustratsiooniks on aga kuvatõmmis veebilehest, mille kaudu sai Putinile esitada küsimusi. Nii enne ürituse algust kui ka selle järel oli rahvusvaheliste suhete küsimusena esile tõstetud Läti ja sanktsioonide teema. Ja oh ülletust, sama küsimus loeti ka ette ja vastati.

Ohukolmnurk: Venemaa, Hiina ja India

Geopoliitika on üks kummaline meeleseisund. Sellesse nakatunud ajud vaatavad hõõguvsilmi maakaarte ja maalivad neile omi nägemusi sellest, kuidas asjad peaks tegelikult olema.

Selle vaimuseisundi erivorm ehk geostrateegia vaatab kõike Suure Väejuhi pilguga, liigutades mõtetes tankikolonne. Pannes kokku „loomulikke liite“, mis peaksid üheskoos tegutsema, sest et nii on juba emake loodus ette näinud.

Üks taolisi nö loomulikke liite, mida veel mõni aasta tagasi Moskvast esile manati, on Venemaa, Hiina ja India. Ehk siis selline nö strateegiline kolmnurk, mis peaks ühendama jõudusid, mis üheskoos astuks senisele ilmakorraldusele vastu. Ilmakorralduse all peeti mõistagi silmas nn pax Americana nime all tajutavat Läänemaailma hegemooniat.

Tõsi küll, sellise „loomuliku liidu“ mantra kordajad unustavad ära teise nö loomuliku meeleseisundi, mille kohaselt naabrid kipuvad üldiselt omavahel ka rivaalid olema. Eks ohuolukordades võivad naabrid ka koostööle minna, eriti väiksemad neist, kuid suurte omavaheline läbikäimine kipub siiski konkurentsivimma täis olema.

Moskva-Peking teljest unistajad istuvad Moskvas, tunnetavad ennast võrdväärsena ning oletavad ennast juthpartneriks. Pekingist vaadates pole seda telge ollagi, mõeldakse vaid episoodilisele koostööle ning võrdsuse tajumisest pol juttugi. Hiina on kogu Euraasia loomulik kese ja ka kogu ülejäänud maailm vaatab loomuldasa Taevaalusele alt üles.

Seda kooslust eemalt vaadeldes tuleb meelde mõistulugu noorest ja vanast härjast, kes vaatavad all orus mäletsevat lehmakarja ja peavad plaani. Loo üksikasjadest ei lase kasvatus leheveergudel detailsemalt rääkida, kuid olemus on väga lihtne: vanal härjal on aega küll.

Venemaa tajub praegu oma võimaluste akna ahenemist ning tema soov end kiirkorras tõestada on sestap arusaadav. Hiinal seevastu pole kiiret kuskile, rabistamiseks põhjust pole. Küll nad ise tulevad ennast pakkuma. Koostööpartneriks või nii.

Venemaa ja India koostööst on räägitud aegade hämarusest saadik, kuid tegelikkuses pole see suurtest sõnadest kaugemale jõudnud. Kui võtta arvesse kasvõi kõige lihtsamat näitajat: kaubavahetuse üldsummat, siis Vene-Hiina 100 mlrd USD vastu on Vene-India kaubanduses liikumas alla 10 mlrd USD aastas (võrdluseks Vene-EL kaubavahetus on kuskil 200 mlrd suurusjärgus).

Suur osa sellest läbikäimisest jääb tuuma- ja relvakaubanduse kanda. Nõukogude aegadest on räägitud sellest, kuidas NSVL püüdis kasutada Indiat Hiina ambitsioonide ohjeldamiseks. India kasvav võimekus (tema majandus on nüüdseks kaks korda suurem Venemaa omast) ja kangekaelne soov Lääne poole vaadata on aga Moskva jaoks paras ärritaja.

India suurim valupunkt on konflikt Pakistaniga, mille ülejäänud maailm on üsna ära unustanud. Väljapool kitsast spetsialistide ringi ei näi keegi enam mäletavat, et seda pinget kirjeldati veel hiljuti kui kõige suurema tõenäosusega sütikut järgmise maailmasõja alustuseks.

Hiina ja India suhted omakorda muutuvad järjest teravamaks. Hiina on kasutusele võtnud nö salaamitaktika, riivides India küljest laastukesi vaidlusalastes mägipiirkondades. Sellest olulisem ja teravam probleem on aga Hiina toetus sellelesamale Pakistanile, mis Indiat meeletult ärritab.

Kõike seda kokku võttes võib öelda, et nö strateegilisest Vene-Hiina-India koostöökolmikust on saamas globaalse väärtusega ohukolmnurk. Mida teeb seesama kollektiivne Lääs, kui omavahel peaks relvad ristama demokraatlik India ja mittedemokraatlik Hiina? Mida tehakse siis, kui nt Venemaa mahitusel lahvatab taas India-Pakistani konflikt?

Aga kõige lõpetuseks tahaks siiski veidikese rehabiliteerida geopoliitikat, millele loo avalõigus sai veidikese liiga tehtud. Geopoliitika on lihtsalt üks võimalusi seletada maailmas toimuvat. Lihtsalt nii nagu igal teisel teoreetilisel mõtteharjutusel on ka sellel omad miinused. Usk geograafilisse ettemääratusse pole millegi poolest parem kui mingi muu usk.
---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Putini otseliinist Reporterile

Kas see formaat on puhas šõu või peegeldab ka päriselt toimuvat Venemaal? Kas sanktsioonide mittetöötamise mantra näitab seda et Venemaad tegelikult need sanktsioonid ei mõjutagi?

Reporter küsis, mina vastasin, uudislõiku saab järelvaadata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Moldovast Välismäärajas

Moldova on küll üks Eesti välispoliitika üks sihtriike, kuid ega me temast kuigivõrd tihti kuule ega räägi.

Mis on Moldova arengute peamiseks tõmbeja ja tõukejõuks? Mis rolli mängib ... kui enam üldse ... Transdniestria? Aga Gagauusia? Kuivõrd tugevad on Moskva juhised ja meediamängud?

Kõigest sellest räägiti saatejuht Hannes Hanso juhtimisel, külalisteks Toomas Sildam ja Karmo Tüür

Saade järelkuulatav siit

Pilt võetud siit

Moskva tõmbe- ja tõukejõud

Kas me peaks olema Moskvaga soojemates või külmemates suhetes – see küsimus kerkib kadestamisväärse regulaarsusega meie meediaruumis, olgu siis seoses lähenevate valimistega või nagu nüüd – mõne reljeefsema väljaütlemise tõttu.

Jah, pole siin midagi salata – Venemaa on meie jaoks see Oluline Teine, läbi kelle me ennast defineerime. Kas läbi temaga koos olemise või siis temast erinemise. Kas ja kui palju on selles puhast konjunkturismi, pole siinjuures üldse oluline.

Muuseas, Venemaa jaoks oleme meie samasugune Oluline Teine. Ei, mitte Eesti eraldivõetuna, vaid Lääs/Euroopa tervikuna. Hetkel oleme meie Euroopa poolel ja seega osake sellest, millega vastandumise najal Venemaa ennast tõestab.

Ajalooline kogemus

Selles on muidugi midagi paradoksaalset. Me näeme end ise Euroopa osana ja defineerime ennast Venemaast erinevaks. See võiks anda meile rahulikku enesekindlust, millega reageerida igale üleskutsele olla Venemaale lähemal.

Paraku tekitavad taolised „Venemaa on meie sõber“ stiilis mõttekäigud meis närvilist reaktsiooni, soovi üleskutse esitajale halvasti öelda. Ühest küljest näitab see meie enesemääratluse rabedust. Teisest küljest aga seda, et ajalugu on õpetanud – lähenemine Venemaaga tähendab ühtlasi ka suuremat sorti jamasid.

Hea kolleeg, nüüdseks kadunud Kaido Jaanson luges kunagi kokku, et nt Tartut on vene väed vallutanud kolmteist korda. Ja et vähemalt kahel korral tähendas see linna totaalset ja füüsilist hävitamist. Taoline ajalooline kogemus muudab pisut närviliseks, kas pole?

Valikuline argumenteerimine

Taoline viide varemtoimunule toob endaga automaatselt lähenemis-meelsete vastuhüüatuse stiilis: „ah jätke ometi see ajaloos urgitsemine!“ Soovitus jätta ajalugu ajaloolastele ja keskenduda tulevikku-vaatamisele mõjub aga kummastavalt.

Esiteks on taoline soovimatus kogemustest õppida lihtsalt veider, mõjudes umbes nagu lapsevanem, kes vaatab tuimalt pealt, kuidas laps läheneb elektripistikule või katkisele pudelipõhjale. Vabakasvatuslik suhtumine, et igaüks peab oma vigadest ise õppima on muidugi vahva, kuid võimalike tagajärgede eest hoiatamata jätmine on kah väär.

Teiseks mõjub soovitus jätta osa argumente laualt maha vähemalt kallutatuna, et mitte öelda lühinägelikuna. Sama hästi võiks öelda, et keskendugem mingi tegevuse planeerimisel ainult nt ökoloogiale ja jätame majanduslikud aspektid kõrvale.

Loomulik pendliefekt

Kuna me oleme Venemaa naabrid ja ajalooliselt olnud tihedas, ehkki mitte parimas suhtevõrgustikus, siis on taoliste üleskutsete taas ja taas ilmumine paratamatu. Kas ja kuivõrd idanaaber ise taolisi soovitusi takka õhutab, on siinkohal isegi väheoluline.

Peamine on aga see, et mõlema poole esindajatele tuleb sõna anda. Kohustus anda võrdne ja vaba võimalus ennast väljendada ei käi ainult valimiseelsete debattide perioodi kohta. Venemaa meediaruumi hindame me mittevabaks justnimelt selle tõttu, et seal ilmuvad ainult ideoloogilis-propagandistlikult ühesuunalised seisukohad.

Nii et veelkord – las ausas ja vabas diskussioonis jääb peale veenvam argumentatsioon. Venemaal on imetabane võime endast eemale tõugata kõiki, kes on talle läheneda püüdnud. Tõmbejõudu suudab ta pakkuda vaid vähestele ning ajutiselt, pikemas perspektiivis atraktiivseid arengumudeleid pole Moskval vähemalt seni ette näidata.---

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Kiitus konverentsikorraldajatele

Kõikvõimalikke konverentse, seminare, ümarlaudu ja muid jututubasid toimub ju palju, kuid mitte kõik neist ei jää meelde kauemaks kui õhtuse koosviibimiseni.

Lennart Meri konverents on mitte ainult Eesti suurim, vaid ka piirkondlikult olulisim välis- ja julgeolekupoliitika alane mõttetalg, mille korraldajaid tuleb vaid kiita (Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus). Julgus mängida nii teemade kui kohtadega väärib tunnustust.

Seekordse, arvult kaheteistkümnenda konverentsi avapaneel toimus väärikaimast väärikaimas kohas - Tartu ülikooli aulas. Mõne sõnaga sai sellest räägitud Seitsmestele Uudistele, kogu uudislõik vaadatav siit.