Saturday, March 21, 2015

Krimmi mittetunnustamine


Kuriteo heakskiitmine on samuti kuritegu.

Krimmi eraldamine Ukraina küljest on nüüdseks juba aastavanune lugu ning detailseid lugusid sellest, mis ja kuidas toimus, on kirjutatud juba hulganisti. Kuid mida on rahvusvahelisel kogukonnal sellest kõigest õppida?

Varssavis toimus sel teemal esinduslik rahvusvaheline konverents, millest soovin teiega jagada mõningaid mõtteid. Tõsi küll, kuna konverents oli rahvusvahelise õiguse keskne, siis jäi osa toimuvast mulle kui politoloogile pisut hämaraks, kuid ausalt öeldes oli kogemus seda põnevam ja silmiavavam. Distsipliinide piiride ületamine on tihtipeale üks viljakamaid momente üldse.

Ehkki kohalviibinud kolleegid Moskvast üritasid (tihti häält tõstes) tõestada toimunu seaduspärasust, on näha, et nad pole siiani välja töötanud ühest ja veenvat retoorilist seletuskäiku. Tuleb tunnustada üht Kaliningradi ülikooli teadurit, kes konverentsi lõpus avalikult tunnistas, et tõepoolest on hetkel vastupidise seisukoha pooldajad retooriliselt veenvamad ning selle kohaselt tuleb tunnistada Venemaa poolset rahvusvahelise õiguse rikkumist. Kuid – nagu ta kohe peale sedastas, et ta asub kohe tööle, et usutavalt tõestada vastupidist.

Rahvusvahelise õigusega põgusalt tuttava isikuna võin laiemat publikut rahustada – ega täielikku teadmist, misasi siis ikkagi on rahvusvaheline õigus ja kuidas seda „ainuõigelt“ tõlgendada polegi olemas. Nii nagu väga paljudel muudel juhtudel, nii ka Krimmi juhtumi puhul väidavad mõlemad pooled, et õigus on nende poolel ja vastaspool rikub kõiki mõeldavaid norme.

Eraldumine pole keelatud
Enne edasise juurde asumist on vajalik teha üldine märkus – eraldumine kui selline pole keelatav. Enamasti kaitsevad riigid end killustumise vastu küll seadustega, mistõttu on taolised eraldumised küll ebaseaduslikud, kuid tegelikkuses keelata seda ei saa.

Maailmas on praegu u 200 riigi, näpuotsaga mittetunnustatud poliitilisi üksusi ja eri hinnagutel u 60 tuhat rahvust ... kes kõik võiks ju mõelda omariiklusele. Impeeriumite ajastul on neid rahvaid ja territooriume küll liidetud ja lahutatud, hävitatud ja üles ehitatud, kuid mitte kuskil pole kirjas, et nüüdsest ja aegade lõpuni jäävad kehtima vaid praegused riigid, nende piirid ja isegi nimed.

Mis siis aga muudab mõne uue riigi tekkimise edukaks ja teised jäävadki ebaõnnestujateks?

Eripärasuse usutavus
Üks esmaseid kriteeriume, mille kohaselt saab mingi riigi ühe osa eraldumist (olgu siis separatismi või setsessionismi kaudu) õigustada ehk õiguspäraseks rääkida, on selle osa eripärasus ja eraldatus ülejäänud riigist. See erisus võib olla poliitiline, etniline, keeleline, kultuuriline, religioosne vms, kuid ta peab olema piisavalt ühetaoliselt arusaadav.

Krimmi puhul aitab erisuse rõhutajatele kaasa juba geograafia, mis seob seda üsna saare moodi maatükki ülejäänud Ukrainaga vaid kitsas maariba. Etnilne koosseis on samuti nö mandri-Ukrainast üsna erinev, mis sellest et absoluutne enamik sealsetest asukatest on sovjetiaja sisserändajad ja nende järeltulijad.

Kõige nõrgem argument on aga „ajalooline õiglus“, ehkki sellega armastavad vehelda nii poliitikud kui asjaarmastajad. Küsimus on ühese kriteeriumi puudumises, mille alusel saaks öelda, missugune moment ajaloos siis õiglane on. Territooriumid on käinud käest kätte, rahvad on rännanud sisse ja välja, iga maalapi pärast on valatud kellegi verd. Krimmi puhul võiks ajaloolise perspektiivi rõhutajatel olla pearõhk Türgi või tatarlaste poolel. Rahvusvahelise õiguse kohaselt pole see aga ikkagi kuigi veenev argument.

Protseduur
Nagu iga õiguse liigi puhul, nii ka rahvusvahelise õiguse spetsialistide jaoks on üüratult olulised protseduurid – et kas eraldumise õigustamiseks tehtud toimingud on õiguspärased või mitte. Moskva peaargument on „Krimmi rahva tahe“, mida nood olla väljendanud referendumi kaudu.

Siinkohal kõlavad aga Kremli argumendid väga ebaveenvalt ning vastaspoolel on neid hõlbus põrmustada. Referendumini olla Krimmi rahva ajanud ebaseaduslik riigipööre Kiievis, Krimmi elanike eraldamine ülejäänud riigi poliitilisest elust, oht vene keelele jms.

Riigipöörde argument puruneb juba ainuüksi esimese komistuskivi taha – president Janukovitš lahkus ise riigist, legitiimne parlament määras tema asemele ajutise kohusetäitja ja viis läbi igati reeglipärased uued valimised. Parlamendis tegutsesid edasi ka Krimmi esindavad saadikud, tegelikku ohtu vene keele kasutamisele või etnilistele venelastele pole suutnud keegi tõestada.

Referendumi kiirustav läbiviimine ilma valimisnimekirjadeta, liigsete valimissedelitega, ilma pädeva vaatluseta, tulemuste kohene väljakuulutamine – kõik see muudab toimunu enam kui küsitavaks. Kivina kaelas aga viib referendumi seaduslikkuse argumendi põhja see, et kohale oli toodud Vene eriüksused, millede viibimine ja tegutsemine võõrriigi territooriumil ei ole õigustatav mitte mingil moel.

Valitsemise efektiivsus
Järgmine argument võib mitte-juristi seisukohalt olla esmapilgul veidi kummaline, kuid järele mõeldes vägagi sisuline. Uue riigi moodustamise muudab legitiimseks asjaolu, kui uus üksus osutub efektiivseks. Ehk siis – kui uued võimud suudavad kehtestada toimiva haldus-struktuuri, kehtestada kontrolli oma piiride ja territooriumi üle, tagada fiskaalmajanduslik võimekus jne.

Väga lihtsalt öelduna: kui lahkulöönud riik näeb välja nagu riik ja tegutseb nagu riik, siis ta ongi riik. Nüüd jääb vaid üks küsimus – kas ülejäänud riigid tunnustavad teda või mitte. Tunnustamise absoluutne tipp on see, kui uus poliitiline üksus saab endale ka koha ÜRO's ... ehkki tuleb tunnistada, et ka see veel ei tähenda, et kõik ülejäänud sama laua taga istujad tunnustaksid uustulnukat endataolisena.

Krimmi puhul ei saa mingist efektiivsest haldamisest rääkidagi. Ainuke, mis nad (või tegelikult siiski mitte Krimm, vaid Kreml) suutsid reaktiivkiirusel läbi viia, oli liitumine Venemaa Föderatsiooniga kahe eraldi uue subjektina. See asjaolu, et nn referendumil hääletati formaalselt võttes iseseisvuse poolt, kuid lõpetati teise riigi koosseisus, ei häiri asjaomaseid tegelasi karvavõrdki.

Tunnustamine
Maailmas on rida riike, mida ei tunnusta kas osad või paljud riigid. Krimmist kui iseseisvunud riigist me rääkida ei saa, nii et jääb üle küsimus, kas me saame tunnustada Krimmi annekteerimist Venemaa poolt.

Nagu kinnitasid enamik kõnelejad, on rahvusvahelisel kogukonnal antud juhul mitte tunnustamise, vaid mittetunnustamise kohustus, kuna toimunu on ilmselgelt rahvusvahelise õiguse, heade tavade ja seniste lepete vastane. Tõsi küll, Moskva seisukohtade õigustajad nimetasid seda „õigusfundamentalismiks“ ja kutsusid üles leppima uue reaalsusega.

Nagu kohvipausi ajal poetas üks Suurbritannia professor, tuleks lõpetada Venemaa süüdistamine (blamegame) ja asuda mõtlema, kuidas edasi elada. Süüdlase (antud juhul Venemaa) karistamine ei aitavat kedagi, eriti Krimmi elanikke. Miskipärast arvan küll, et kui professori naaber oleks ärandanud tema auto, siis taotleks lugupeetav õpetlane soovinud süüdlase karistamist ja auto tagastaist ning kahju hüvitamist.

Juriidiline kaos
Kui Venemaa käitumise pole isegi muid tagajärgi, siis meeletu juriidilise kaose on ta esile kutsunud ikkagi. Kui jätame isegi kõrvale Krimmis valitseva õigusliku vaakumi (Ukraina seadused enam ei kehti, Venemaa omad suuresti veel ei toimi), siis selle osa rahvusvahelise kogukonna jaoks, kes ei plaani Krimmi Venemaa osana tunnustada, saabuvad keerulised ajad.

Oletame näiteks, et Krimmi rannikuvetes arreteeritakse alus, millel seilavad ka eesti meremehed? Või kuidas korraldada õhulende Krimmi kohal, kui sealsed lennujuhtimissüsteemid on rahvusvahelistest lahti haagitud? Kas on rahvusvahelisel investoril õigust paigutada oma raha Krimmi rannikumere maavarade ammutamisse – ja kas neil investeeringutel on ka mingit kaitset?

Küsimusi kerkib üles metsikult ja lihtsamaks ei tee mitte-tunnustamise poliitika elu kindlasti, kuid see on meie moraalne kohus. Ja moraalsus on vähemalt sama oluline kui õiguspärasus.

Üldistatult – neljast vaadeldud aspektist on Krimmi eraldumist toetavaid momente vaid ühes. Jah, Krimm oli ja on ülejäänud Ukrainast üsna erinev. Kuid selle „separeerumise“ protseduurid viidi läbi rohmakalt, tegu ei ole nö efektiivse haldusega ja rahvusvahelisest tunnustusest on asi väga kaugel.

Tuesday, March 17, 2015

Krimm, Minski II ja Putin

Venemaa on tuumarelva tagasi toonud oma roteerikasse - kas ta on valmis seda ka tegelikult rakendama? Mida saab välja lugeda Krimmi annekteerimise aastapäevaks linastunud filmist? Kuidas elatakse Krimmis nüüd nö uues reaalsuses. Kas Krimm jääb Venemaa jaoks saareks või üritatakse ta poolsaareks uuesti teha? Mis saab Krimmi senisest sotsiaalmajanduslikust selgroost ehk puhkemajandusest?

Neil ja muudel teemadel räägivad Vikerraadio Reporteritunnis saatejuht Tarmo Maiberg ning ekspertidena Kalev Stoisescu ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siit


-------------
pilt võetud siit

Monday, March 16, 2015

Paralleelreaalsuse loomine. „Крым путь на родину“


Krimmi annekteerimise aastapäeva eel näitas Venemaa peamine telekanal Rossia1 filmi „Крым путь на родину“ (Krimmi teekond koju)

Tuleb tunnistada, et tegemist on muljetavaldava teosega. Kas seda saab nimetada dokumentaalfilmiks, on pisut vaieldav, sest võtted on tehtud tagantjärele, enamik olukordi on lavastatud ja originaalkaadritele on jäetud pisteline illustreeriv roll – kuid seda hinnaku juba kinokunsti eksperdid.

Ajakirjanik Andrei Kondrašov on aga oma meeskonnaga teinud ära meeletu töö. Ilmselgelt piiramatute ressurssidega opereeriv grupp sai juurdepääsu kõigile vajalikele objektidele ja inimestele. Kondrašovi sõnul tehti enam kui 300 tundi võtteid, mängus oli tuhandeid inimesi, rääkimata lavastatud massistseenidesse kaasatutest.

Mis aga peamine, selle filmi tarvis saadi kaks intervjuud kõige toimunu taga seisnud inimeselt, Venemaa Föderatsiooni presidendilt Vladimir Putin. Teisest küljest pole siin ka midagi imestada, sest tegu oli ju Putini ajaloolise vägiteo jäädvustamisega. Tõsi küll, nagu Putin ise filmis tagasihoidlikult tunistab, tegutses ta lihtsalt oma riigi ja rahva hüvanguks, ajas õiget asja, mistõttu kõik kulgeski nii ladusalt.

Kui lühidalt kokku võtta selle telefilmi poolt loodud reaalsus, siis nägi olukord välja järgmine. Krimm oli vaja päästa. Krimmis elavatele inimestele tuli luua tingimus oma tahte väljendamiseks. Ukraina natsionalistid ähvardasid verise terroriga ning nende selja taga olevad ameeriklased saatsid kohale koguni oma sõjalaevad. Venemaal ei jäänud midagi muud üle kui oma inimesi kaitsta.

„Krimmi elanike vaba tahteavaldus“ – see oli kogu filmi peamine sõnum, mida korduvalt ja korduvalt sõnastas Putin isiklikult. See, et taoline pilt ei haaku teise reaalsusega, mida on kirjeldanud Krimmis vahetult tegutsenud kurikuulus Strelkov/Girkin, see pole antud hetkel oluline. Oluline on, et kui jätta kõrvale alternatiivsed infoallikad ja vaadata ainult Vene ametlikke telekanaleid, siis on pilt ühene, sujuv ja mitmetitõlgendamist välistav. Kuna u 80% Venemaa elanike jaoks on televisioon peamine infoallikas, siis on kõik arusaadav. Film tsementeerib seda reaalsust, mida Venemaa on viimas(t)e aasta(te) jooksul loonud.

Filmi avakaadrid loovad kõigele edasisele vajaliku tausta – kirik-tuletorn on uskumatult võimas sümbol, kinnistades seda sakraalset tähendust, mida Venemaa sõja-ajaloolased ja president isiklikult kõigele toimuvale annab. Ukraina seaduslik president oli vaja riigipöörajate käest päästa. Krimmi rahvast tuli ameeriklaste poolt mahitatud bandeeralaste eest kaitsta. NATO’le tuli vastu hakata. Ameerika sõjardeid tuli tõrjuda. Krimm tuli koju tuua.

Venemaaga liitumise nimel tegutsesid kõik, alates kartmatust naisprokurörist kuni kohalike motomeesteni. Putinil ei olnud valikut. Nagu ta seda ise sõnastab – jah, rahvusvahelist õigust tuleb küll austada, aga kõik peavad ka lugu pidama Venemaast ja tema huvidest.

Filmi abil on loodud lihtne ja inimlik lugu. Aastatepikkune ettevalmistus jääb kaadrist välja, telekraanil on vaid jõuline ja otsustav president, kes kogus kokku oma lähimad alluvad, pidas nendega öö otsa nõu ja andis korralduse. Ja Krimm jõudis koju.
-----------
lugu kirjutatud EPL tellimusel ja ilmus siin, filmi ennast saab vaadata siin

-----------
pilt võetud siit

Friday, March 13, 2015

Kolm+ varianti


Kuni pole mingit ametlikku versiooni, saame vabalt spekuleerida ... või isegi peame seda tegema, mis russoloogid me muidu oleme :)

Variant 1 - ootamatu haigushoog. Sellele viitavad lekitatud teated insuldi/vähi/... kohta ja mõningane palavik, mis Moskvast õhkub.

Variant 2 - plaaniline ravi. VVP peab olema järgmine nädal rivis, tähistamaks oma elutöö ehk Krimmi kojutoomise aastapäeva. Sellele viitavad mõned varem valmis tehtud telekonservid, mida näidati jooksvate uudiste pähe.

Variant 3 - tõsine ettevalmistus, mis saab toimuda ainult suletud režiimis. Sellele viitavad ka mitmete teiste tippnimede ajutine puudumine pildilt.

Pidetu lisavariant - paleepöördekatse tõrjumine. Nõrk, kuna pole kuulda olnud vallandamistest/arreteerimistest.

Võimalik segaversioon. Ootamatult ägenenud haigus või lihtsalt arstide karm diagnoos pani mõtlema, et mis saab siis kui ... Selleks puhuks valmistatakse ette võimalikke võimu turvalise (ajutise) üleandmise stsenaariumeid. Infolekete vältimiseks ja/või VVP seisundi tõttu saab see toimuda ainult mõnes sala-residntsis, kust asjaosalisi ei lasta väljuda.

Missugune variant tundub tõenäoline?

Thursday, March 12, 2015

Mis saab siis kui ... ?


Personifitseeritud võimuga režiimide tugevus on ühtlasi ka nende nõrkus. Mis saab siis kui kaob liider?

Mis juhtub, kui VVP kaob? Pole vahet kas tegelikult või näiliselt, kas ootamatu haiguse või vandenõu tõttu.

Esiteks, mis saab võimuga? Kes võtab üle ajutise riigijuhi rolli? Medvdedev? Šoigu? Kelle portreed on juba ootel kindralstaabi kappides?

Teiseks - mis saab rahvaga, kes on praegu üles köetud hurraapatriotismi pulbitsevasse faasi? Missugusesse kanalisse suunatakse see käratsev energia?

Kolmandaks. Mis lahenduse saab nn Novorossia projekt? Lastakse susinal õhust tühjaks? Aga Krimm?

Mis juhtub Läänega? Kas võetakse koheselt maha kõik sanktsioonid? Vaadatakse järjekordse mehe silma ja leitakse, et temaga võib äri ajada küll?

Oi küsida ma oskaks veel väga palju. Aga kes vastaks?

-------
pilt võetud siit

Saturday, February 28, 2015

Kas Putin on süüdi?


Akadeemilises plaanis on kellegi personaalne süüdistamine üks kõige viljatumaid tegevusi, sest sel moel lülitatakse enamasti välja analüüs ja asendatakse mõistus emotsioonidega.

Kuid antud hetkel on paslik sõnastada see, mis keerleb ilmselt väga paljudes peades ja jutuvoogudes. Peamine küsimus hetkel näib olevat: "kas Putin on süüdi Nemtsovi mõrvas?"

Tõenäoliselt õigeim vastus on, nagu enamasti "kas" küsimuste puhul: "jah ja ei"

Ei. Putin ilmselt ei ole otseselt käsku andnud tappa opositsiooni üks juhtfiguure. Ei, ei oleks mõistlik teha seda otse Kremli kõrval ja mõni päev enne plaanitud meeleavaldust, mis tõenäoliselt oleks jäänud üsna marginaalseks.

Aga "jah", Putini meeskond ja ta isiklikult on süüdi. Süüdi selles, et Venemaal on kujundatud selline õhustik, milles on täiesti OK minna vabatahtlikult või nö puhkusele sõdima oma naaberriigi vastu. Selles, et on enam kui OK kutsuda parlamendi kõnetoolist üles kasutama tuumarelva. Selles, et peamise riikliku telekanali peamises uudisesaates võib hirmutada maailma radioaktiivseks tuhaks muutmisega. Selles, et (väljast mahitatud) sisevaenlase vastu võitlemiseks tuleb luua rünnakrühmi ja terveid nö ühiskondlikke liikumisi. Ja mõistagi ka selles, et opositsiooni mahasurumiseks on lubatud ka relva kasutamine.
-------------
pilt võetud siit

Thursday, February 19, 2015

Kasjanoviga Venemaa ja Euroopa suhetest

18.veeb arutati Tartus Venemaa ja Euroopa suhteid. Endine peaminister ja pragune opositsioonipartei PARNAS juht Mihhail Kasjanov rääkis, kuidasmoodi asi näeb välja seespoolt vaadatuna, mina proovisin visandada välisvaatleja seisukohta.

Ürituse korraldaja: Kristiina Ojuland (tänan!)

Lühikest kokkuvõtet saab vaadata siit (pilt on võetud samast)
--------
kodanikuvideo saalist (juba küsimuste-vastuste vooru poolelt)