Tuesday, November 11, 2014

Vene propagandast ja nn "uuest külmast sõjast"

Sai hommikul KUKU raadiole antud intervjuu, mis nägi välja umbes selline:


Üksmeelselt on nimetatud praegust Venemaa käitumist, väljaütlemisi ja veel tulevikku plaanitavat uueks külmaks sõjaks. Üleeile avalikustatud ELN raport hindas lääne ja Venemaa vahelise intsidentide arvu 40-le. Olete Te selle hinnanguga (et on uus külm sõda) nõus?
Igasugune võrdlus möödunud aegadega on eksitav, kuid samas ka kõnekas. Ühest küljest ei ole tegu Külma sõjaga, mis oli globaalne vastasseis kahe üliriigi – USA ja Nõukogude Liidu vahel. Sellist pariteeti ja globaalset vastsasseisu pole ammu. Kuid samas on see Venemaa-poolne soov naasta olukorda, kus teda tunnustataks samasuguse jõuna nagu oli kunagi Nõukogude liit. Just eile vaatasin ühte intervjuud, kus Venemaa esindaja täiel tõsiduselt rääkis sellest et USA on vajumas, Hiina tõusmas (kuid pole veel valmis võtma juhirolli) mistõttu Venemaast saab maailma juhtiv riik.

Kui ei, siis millise määratluse olukorrale annate?

Nagu ütlesin, on see Kremli praeguste asukate soov taastada kunagine väline hiilgus, mille tõttu minnakse paljuski kunagise käitumismalli juurde tagasi ka siseriiklikult.

Kui tõsiseks neid intsidente võib sisuliselt pidada, st. kas juba ka kergeks sõjakuulutuseks (Eston Kohveri röövimine, intsident Kanada laevaga Mustal merel) või jämedaks provokatsiooniks?
Selles rollimängus pole piire kerge ja raske provotseerimise vahel – kõik vahendid sobivad, saavutamaks eesmärk, milleks on võimu konsolideerimine. Kui on vaja sõda, siis saagu sõda. Kui vastab tõele see, mis on lekitatud avalikkuse ette Venemaa ja Türgi presidentide vahelisest vestlusest, siis see on juba mitte provokatsioon, vaid ähvardus.

Olete jätkuvalt seda meelt, et musklite näitamine on muuhulgas ka tähelepanu eemale juhtimine praeguselt vägagi nirult Vene majanduse olukorralt?
Venemaa rahvas on valmis suure eesmärgi nimel kannatama. Kui eesmärgiks on püstitatud USA’le koha kätte näitamine või kasvõi võitlus fašismi vastu, siis ollakse valmis paljutki ohverdama. Venemaa regioonides valmistutakse märkimisväärseteks eelarvekärbeteks. 5% kokkuhoidu administreerimisele ja enam kui 20% kärpeid riiklike programmide realt – see on tõsine märk. Juba on hakatud üle vaatama kulutusi sotsiaalhoolekandele jne. Kõige selle õigustamiseks on ju vaja midagi ette võtta.

Traditsiooniline küsimus, kus on Vene inimese piir? Kui rubla kukub jätkuvalt metsikult ja jõukamad venelased ei saa endale lubata kuurortreisi (näiteks Pärnusse) ja vaesem venelane, keda on tugevas enamuses juba tavapäraseid toiduaineid, millal tullakse hangudega tänavatele juba oma valitsejate vastu? Või kas enam oma valitseja vastu tullakse arvestades propagandat?
Noh selle puhkusesõitudega on nii, et väga suurele osale on vaenulikesse (st sanktsioone kehtestavatesse) välisriikidesse sõitmine kas otse keelatud või siis kuulutatud ebasoovitatavaks – see puudutab u 4 mln jõustruktuuride ja riiklike kompaniide töötajat. See on muidugi ebamugav, kuid patriotismi laine najal üle elatav.

Mis aga puudutab hangudega tänavale tulemist, siis selleks peaks toimuma midagi palju hullemat kui välismaiste toiduainete kallinemine ja isegi võimalik lähenev pangakriis. Selleks peaks ikka olema jupp aega päris raske – poed tühjad, palgad maksmata ja tuba kütmata.

Küll on aga võimude jaoks ohtlik märk see, et on hakatud sahistama, nagu polekski 2018.a presidendivalimised enam ette otsustatud formaalsus, et eliidid võivad endale uut füürerit otsida.

Propagandast kõneles, eile tekitas suurt elevust uudis Venemaa plaanitavast telekanalist Sputnik, mis tegelikult juba tööd alustanud ja soovib „objektiivset“ infot edastama hakata ka Eestis ja eestikeelsena. Oleks sel telekanalil lähiriikides soovitud mõju?
Viskasin isegi selle kanali veebilhele pilgu peale ja kohe rõõmustas silma suurepärane propagandanäide. Tänapäeva meedia töötab ju suuresti piltide ja pealkirjade tasandil – kõik muu on sekundaarne. No vat selle lehekülje päises oli klassikaline kolmikjaotus – hea uudis, halb uudis ja siis nö kolmas uudis (mis peab lihtsalt jätma mulje, et ei tegeleta ainult PEAMISE ülesandega, vaid ollakse tasakaalustatud). Hea uudis oli suures plaanis toodud pilt sellest, kuidas Venemaa valmistab ette uut humanitaarabisaadetist Ukrainale. Halb uudis aga pildike selle kohta, et USA senaator nõuab Ukrainale surmava sõjalise abi andmist. No kas pole kõnekas ja omamoodi elegantne?

Mõju on kindlasti igal paljutirazheeritud kanalil, mis pakub hästipakendatud info-meelelahutust, nn infotainmenti. Seda vene poliit- ja meediatehnoloogid oskavad. Nad on valinud endale ka vastuvõtliku auditooriumi, mis on olemas ka meie riigis. See on nö võitlevad konservatiivid ja anti-amerikanistid ja vandenõuteoreetikud.
----------
ekraanipilt tehtud siit

Monday, November 10, 2014

Vene ajalugu ja rublapaanika

Einoh, otse need teemad kokku ei puutu:)

Lihtsalt sai vastatud Delfi palvel Putini ajaloohinnagule ja räägitud Kanal 2'le rubla langusest.

---------
pilt võetud siit

Sunday, November 9, 2014

Venemaa on teelahkmel. Jälle.

Venemaa olukorra kirjeldamiseks pole paremat kirjeldust kui see äraleierdatud väljend. Ja selle
illustreerimiseks on raske välja mõelda midagi muud kui kuulsat stseeni, kus kukalt sügav rändur seisab kivi eest, mis seletab „kui pöörad paremale ...“ ja edasi vastavalt tekstile.

Tegelikkuses on neid teelahkmeid korraga mitu. Senist kurssi naljalt jätkata ei saa ja tuleb teha valikuid.

Rahvusriik või impeerium?
Üks suuremaid ja põhimõttelisemaid on Venemaa riiklik olemus. Kas olla Rus’ või Rossia, selles on küsimus. Rahvusriik või impeerium? Mõlemat korraga olla ei saa, seista kahe eri suunas liikuva paadi peal korraga pole pikka aega võimalik ilma väääga suuri (ühiskondlikke) rebendeid tekitamata. Ukrainas käima tõmmatud sõja verine mootorsaag ähvardab seda rebendit kiirkorras süvendada.

Venemaa patrioodid on praegu omavahel tõsiselt tülli minemas. Kas olla vene rahvuslane ja puhastada end kõigest mitteslaavilikust nagu migrandid Kaukaasiast? See tähendab paratamatult ka loobumist Kaukaasiast. Või siis olla vene imperialist ja nõuda tagasi kõiki maid, mida on tallanud vene sõduri saabas? Aga see tähendab vallutatud alade elanike tunnustamist Rooma impeeriumi kombel, kes lubas kõigi allutatute jumalad oma Olümposele, andes neile vähemalt näilise võrdsuse.

Neotsarism või presidentaalne riik?

Teine suur ja kiirkorras lahendust vajav probleem on süvenev isikukultus. Nagu hiljutisel Valdai klubi kohtumisel sõnastati: „Putin ongi Venemaa. Ilma Putinita Venemaad pole!“

Ausalt öeldes on siiralt kahju riigist ja rahvast, kes on end sulgenud sektantlikku maailmanägemusse, kus nende liider on kõige ülla kehastus. Ka kõige andunum juhikummardaja peab endale oma õudusunenägudes tunnistama, et füürer on surelik.

Kole pole isegi see, et mis saab peale suure juhi ja valgustatud õpetaja lahkumist. Kole on see, et taolises mõttemaailmas pole kohta kahtlustel ja iseseisval otsustusel. Sektant peab tsiteerima jumaldatud juhi mõtteid. Põhja-Korea ametnik peab valju häälega ahastades nutma kui vaja ja õnnest joobnult plaksutama, mitte aga võtma vastu otsuseid.

Tehnilised riskid ja Suur Lahendus?
Valuutapaanika, naftahinna kukkumine, infrastruktuuri vananemise tõttu sagenevad tehnogeensed katastroofid, riiklike programmide rahastamise kokkutõmbamine ja kõik muu tundub nende suurte dilemmade kõrval tehnilise jurana, millegi vähetähtsana. Kuid kõik need moodustavad summaarselt sellise fooni, mille tulemusena pole imestada, et ettevõtlikumad inimesed pagevad ise ja/või saadavad lähenevast õnnetusest eemale oma lapsi. Raha väljavedamisest pole vaja vist isegi rääkida.

Vene eliit ei näi praegu soovivat ülalmainitud probleeme lahendada. Valusaid otsuseid saab edasi lükata, püstitades ülimaid ülesandeid. Ja paraku ülim ülesanne või nö Suur Lahendus võib olla sõda. See liidab purelevad patrioodid ja võtab maha juhikultuse küsimuse.

Vaadates seda sõjavaimustust, mida vene ühiskonda läbi riikliku ajakirjanduse süstitakse, on üsna keeruline ette kujutada, kuidas seda välja lülitada kavatsetakse? Siiras õnnetunne „pindosidele“ (loe: ameeriklastele) vastuhakkamisest võimaldab massidega edukat manipuleerimist. Aga mis saab edasi?

Ma ei taha olla õnnetusekuulutaja, kuid valmisolek sõjaks on õhus. Ja see on kohutav.

Friday, October 31, 2014

Nakatunud Ukraina ja lootus paranemisele

Ukraina on nakatunud ja vajab ravi. Kõlab üledramatiseeritult? Või siiski mitte?

Esiteks on ta nakatunud Kremli-meelsesse separatismi ja sõltuvusse. Isegi mitte Venemaa-meelsesse, vaid justnimelt Kremlist ning selle praegusest meeskonnast lähtuvasse tõppe. Jah, tuleb tunnistada, et Ukraina on end lasknud end ise nakatada ning ametlik Kiiev on olnud üsna loid ravi algatamisega, kuid kirurgilise sekkumisega on võimalik siin midagi ära teha. Viies seda kunstilist analoogi edasi - üks osa on juba amputeeritud.

Teiseks on Ukraina nakatunud usaldamatusse ja korruptsiooni. Või siis vastupidi, korruptsiooni ja sellest tulenevasse usaldamatusse. Rahvas ei usalda poliitikuid, ei usalda kohtuid, ei usalda isegi üksteist - niikuinii ju kõik varastavad, pole võimalik et keegi seda ei teeks. Selle haiguse sümptom on kasvõi viimatised parlamendivalimised oma madala osalusprotsendiga. Olgu, ega see pole Ukrainas kunagi kuigi kõrge olnud ning pigem ongi Lõuna-Euroopa olnud madala valimisaktiivsusega, kuid sõja tingimustes oleks võinud eeldada, et kodanikud mobiliseeruvad kasvõi valimispäevaks. Kuid ligi pool elanikest jättis paraku valimisjaoskondadesse tulemata.

Eks neid tõbesid või sümptomeid võiks veelgi üles lugeda. Kuid mitte see pole peamine. Peamine on see, et Ukrainal on tekkinud lootus. Ukraina rahvas on üllatusega iseendagi jaoks avastamas, et nad on võimelised oma riiki ise üles ehitama, seda kaitsma ning ise enda eest otsustama.

Paradoksaalsel moel on üheks lootuse tunnuseks needsamad viimatised parlamendivalimised, millest just juttu oli kui negatiivsest näitest. Kui nüüd vaadata lähemalt valimismustrit, siis on meeldiv tõdeda, et ukrainlased on välja rabelemas paternalistlikust, patrooni kummardavast suhtumisest. Ametis olev president ja tema omanimeline valimisblokk ei saanudki enamust! Parlamendis on vaja moodustada koalitsioon, asuda läbi rääkima ning ehk koguni asjade seisu üle sisuliselt arutama.

Muidugi on oht, et kõik taandub omavahelisse purelusse toolide ja portfellide üle, kuid osaledes eile Skype kaudu ühes Kiievis toimunud ümarlauas jäi mulle mulje, et Ukraina on valmis asuma end ravima. Sest ükski tohter või nõunik ei saa seda teha ukrainlaste enda asemel. Me võime toetada ja aidata ning peamegi seda tegema, kuid vastuhakkamise ja paranemise soov peab tulema seespoolt.

----------
pildid võetud siit ja siit

Tuesday, October 28, 2014

Ukraina: valimised on läbi, mis saab edasi?

Vikerraadio Reporteritunnis sai räägitud sellest, mida me teame ja mida veel ei tea Ukraina parlamendivalimiste tulemustest. Miks Venemaa neid juba justkui tunnustama kipub ja samal ajal tahab tunnustada ka DNR ja LNR valimisi. Missugune koalitsioon on moodustumas?

Ja peamine - mis saab edasi? Missuguseid reforme on Ukrainal vaja ellu viia, et end post-sovjetlikust korruptiivsest kaosest välja raputada?

Stuudios olid seekord saatejuht Tarmo Maiberg, juttu ajasid Vahur Made ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siit.

---------
pilt võetud siit

Monday, October 27, 2014

Ukraina parlamendivalimistest

Ühedki valimised ei muuda kohe ja põhjalikult midagi. Sama kehtib ka Ukraina kohta.

Ukrainal polnud lihtne enne ja ega ka eile toimunud valimised midagi kohe ei muuda. Aga kui väga hästi läheb, siis loovad need vähemalt võimaluse uuendusteks. Uus parlamendikoosseid ei anna ühelegi poliitilisele jõule liigset edumaad, mis sunnib pidama läbirääkimisi ja teistega arvestama - see on juba hea.

Mida veel aga toimuvast välja lugeda? Sellest sai räägitud täna hommikul ETV's ja lõuna paiku KUKU's.

-----------
pilt võetud siit

Sunday, October 19, 2014

Разбор полётов: Läti valimised ja Ebola

Saate esimeseks teemaks on Läti valimised. Salvestamise hetkeks olid küll teada valimistulemused, kuid veel mitte see, kellele tehakse ettepanek valitsuse moodustamiseks. Räägime Läti parteipoliitilise maastiku stabiilsest ebastabiilsusest; paradoksist, mis teeb valimiste võitjast ühtlasi selle kaotaja jne.

Teiseks kõne alla Ebola viirus, selle tõsisus või küsitavus.

Stuudios muutumatult Harri Tiido ja Karmo Tüür ja seesama Jevgenia, kuid nüüd juba muutunud perekonnanimega Värä ... mille puhul ka õnnitlen :)

Saadet saab järelkuulata siit

----------
pilt siit