Sunday, October 18, 2020

Välismääraja: Venemaa poliitika Kaukaasias

"Seekord arutlevad politoloog Karmo Tüür, etnoloog Aimar Ventsel ja saatejuht Hannes Hanso selle üle, milline on Venemaa huvi ja mõju naaberriikide vahel lahvatanud sõjas. Ja mis on Venemaa huvi laiemalt kõikide külmutatud konfliktide vastu."

Saade järelkuulatav siit

Monday, October 12, 2020

Lukašenka: sanktsioonid ja kohtumine vangidega

1) Kui oluliseks võiks pidada euroliidu välisministrite tänast otsust kehtestada sanktsioonid (ka Lukašenkale endale).

See tähendab seda, et Lukašenka jaoks väheneb veelgi manööverdamisruum, mida ta on nii osavalt siiamaani kasutanud, mängides kord vene, siis euroopa kaardile. Ma olen üsna kindel, et Lukašenka oletab, et suudab ka seekord siiski välja vingerdada, tehes mingi sümboolse järeleandmis žesti, ootes ja lootes et eurooplased selle peale taas kord innukalt aplodeerivad.

Oletatavasti peab ta piisavaks järeleandmiseks osade poliitvangide vabastamist – sellega on ta ka varem Lääne südant pehmendanud. Seekord pakub ta aga lisaks ka põhiseaduse muutmise protsessi käivitamist.

2) Mida arvata Lukašenka püüdlustest suhteid siluda, lubades teatud volitustest loobuda. Samuti kohtus ta eile vangidega.

See vangidega kohtumine on omaette kurioosum. Lukašenka läks kohtuma ja asju arutama nn koordinatsioonikomiteega, mille liikmeks olemise eest samad inimesed ka ise kinni pani. Seega mõningase liialdusega saab aga öelda, et istudes nendega ühe laua taha ta muutus ise üheks komitee liikmeks – see ilmselt oligi eesmärk, näitamaks, kes siiani kontrollib mängu.

Kurioosne, aga kõnekas detail oli see, et Lukašenko sisuliselt sundis kinnipeetuid endal kätt suruma. Pole võimalik, et Lukašenka ei tea, et vanglakeeles tähendab see vangi jaoks alistuvat ja häbistavat käitumist, andes kätt ülemusele tunnistab vang ennast nö koostöötajaks.

Mis aga puutub volituste loovutamist, siis ma ei ole kuigi valmis uskuma, et Lukašenka tegelikult kavatseks midagi loovutada. Tema jaoks on selline hanitamine, taoliste tühjade lubaduste abil soovitu saavutamine harjumuspärane – seesama manööverdamine, millest me ennem rääkisime.

3) Kaua Lukašenka veel võimul püsib?

Kui see sõltub Lukašanka soovist, siis igavesti. Ta võib oma kohast küll loobuda, kuid ainult veelgi tugevama sisemise ja välimise surve tõttu
---
intervjuu järelvaadatav siit

Sunday, October 11, 2020

Korona ja Kirgiisia

Sama edukalt võinuks pealkirjaks panna „Korona ja Karabahh“. Või ka „Korona ja Valgevene“ – see lihtsalt ei kõlaks nii hästi. Peamine väide selle pealkirja taga on äärmiselt lihtne: praegune pandeemia ja uus radikaliseerumise laine on omavahel päris tihedalt seotud.

Paljud on ilmselt mõelnud et „mis selle aastaga lahti on“. Et no kas ei piisa juba kõigist nendest kriisidest ja sõdadest? Lihtne vastus kõlab: ei piisa ja vabalt võib veel hullemaks minna.

Jupp aega ennem seda kui tulid uudised Kirgiisias puhkenud rahutustest, tulid samast teated hüppeliselt kasvanud massilisest tööpuudusest. Isegi nö rammusamatel aegadel elas seal viiendik inimestest vaesuspiirist allpool ehk pidid toime tulema vähema kui 1,5 USD suuruse summaga päevas. Ligi pool töömigrantidest toimetas Venemaal ning nende rahaülekanded aitasid enam-vähem inimväärikalt toime tulla.

Lootusetu töötus

Seoses pandeemiaga jäid alguses sajad tuhanded töötajad Venemaal lõksu, aja jooksul sõid ära nad oma säästud ning lõpuks pidid maha müüma viimased asjad ning naasema töötu ja rahatuna koju, sama töötute ja rahatute hõimlaste juurde. Viimase aja tänavapilt sealkandis on lihtne ja masendav – täis tööjõus mehed seisavad tänava ääres, kellel kaasas mootorsaag, kellel muu tööriistakomplekt, lootuses et keegi neid tööle värbab.

Ei saa öelda, et Kirgiisia valitsus üldse mitte midagi ei teinud olukorra leevendamiseks, kuid ajutiselt loodud hädaabi töökohad ei olnud piisavad ei raha ega mahu mõttes. Sellises olukorras ei pea olema just raketiteadlane, et ennustada kriminaliseerumise ja radikaliseerumise kasvu.

Kuid jutt pole kaugeltki ainult kaugest Kirgiisiast. Korona-pandeemia ulatus on globaalne ning nagu ikka, saab kõige rohkem pihta see seltskond, kes niigi on haavatavas olukorras. Aga veelkord – asi pole tavapärases riskirühmas ehk noortes vihastes meestes, kes on alati läbi aegade olnud parim värbamiskeskkond ükskõik millistes aktsioonides osalemiseks (meenutage minu poolest kasvõi ristisõdu).

Muserdav äng

Pandeemia on kaasa toonud sellise taseme muudatusi, millega ühiskonnad ja riigid pole ammu kokku puutunud. Ebakindlus ja äng muserdab inimeste psüühikat, mis kaasaegses ühiskonnas on niigi pideva info (loe: negatiivse info) ülekülluse tõttu ärevusseisundis.

See ongi põhjus, miks ma avalõigus nii lõdva randmega panin ühte patta nii erineva näo ja teoga kriise: alates plahvatuslikust mässust Kirgiisias kuni sõjani Karabahhias ja rõhutatult rahumeelse protestini Valgevenes.

Kriisid, sõjad ja rahutused on alati olnud ja ilmselt ka jäävad alatisesks, see on juba inimloomuses. Liiga kaua rahulikult olemas olla pole võimalik, sellele räägivad vastu entroopia seaduspärad. Enamasti on kõik see aga ajutine ja kohatine – ühes kohas asjad rahunevad, teisal meeleolud ägenevad. Põhjused ja olud on erinevad, nüüd on aga kõikjal sellel ka üks ja ühesugune lisakiht: hirm ja suletuse tunne. On selle põhjused objektiivsed või mitte, pole antud juhul üldse oluline.

Lisaks kõigele on isegi rahulikematel aegadel inimestel / ühiskondadel kombeks kopeerida üksteise käitumist. Meenutagem kasvõi nn värviliste revolutsioonide või araabia kevade lainet. Kui riigis A toimub mäsu, on tavapärasest suurem tõenäosus, et ka riigis B vaadatakse: „kuulge kui nemad võivad, miks siis meie ei või?“

See pole vandenõu

Eriti karmima juhtimisstiiliga riikides on üsna suur tõenäosus, et ühiskonnas paisuvat rahuolematust üritatakse kanaliseerida mingisse „juhitavasse“ konflikti. Avatumates, sisuliselt (mitte vaid näiliselt) demokraatlikes süsteemides väljub aur lihtsamalt, valimiste ja valitsusvahetuste kaudu.

Lõpetuseks aga palun: ärge otsige kõige taga vandenõud. Ühte lihtsat skeemi, millega salaja kõiki ja kõike juhitakse. Need kolm komponenti ei käi kokku: lihtne, kõiki ja salaja. Kõiki pole võimalik ühe skeemi alusel juhtida, need „kõik“ on liiga erinevad. Kõiki ja kõike võib tahta juhtida, kuid siis see ei saa olla salajane. Kui juhtimisskeem on salajane, siis see ei toimi. Isegi väga ranges käsuahelas saadakse üksteisest valesti aru, rääkimata siis salaja, käemärkide ja silmapilgutuste abil toimides.

Praegu on lihtsalt üha suuremaks rebenemas käärid meie kiviaegsete instinktide, keskaegsete institutsioonide (riigid) ja kaasaegse tehnoloogia vahel. Rebenemisi saab olema järjest rohkem, pandeemia on nii kõige selle omamoodi tagajärg (inimeste massiline liikumine) kui ka võimendaja.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Разбор полётов: Karabahhia, USA ja Saksamaa

Seekordses saates kolm teemat

- Karabahhi konflikt: mis on loo alguspunkt, hetkeolukord, ja võimalik areng. Kuivõrd on tegu Armeenia-Azerbaidžaani konfliktiga ja kuivõrd Türgi-Vene proxysõjaga

- USA presidendivalimiste eel. Missugust mõju avaldab kampaania käigule koronaviirus, sh Donlad Trumpi enda nakatumine. Kas Donald Trump on täitnud oma peamise eelmiste valimiste eelse lubaduse: "Make America great again?"

- 30 aastat Saksamaa taasühedamisest. Kaks erinevat lugu: välised eelnevad hirmud ja hilisem edu; sisemiselt eelnev innukus ja hilisem pettumus

Saade järelkuulatav siin, saatejuht Andrei Titov, ekspertidena stuudios Harri Tiido ja Karmo Tüür

Friday, October 9, 2020

Ühendamata Saksamaa

„Jutt või asi, Saksamaa ühendati ju ometigi 30 aastat tagasi?“ võib nüüd lehelugeja pahandada. Tõsi ta on, 1989.a langes Berliini müür ja 1990.a oli taasühinemine ametlikult vormistatud. Kuid nagu alati, on igal lool vähemalt kaks külge. Antud juhul aga vist isegi kolm külge. Väline ja kaks sisemist.

Iga loo puhul on oluline see, et mille me võtame alguspunktiks. Saksamaa ühendamise alguspunkt on teadupärast kauges XIX sajandi lõpus. Sestap nimetatakse 30-aasta tagust sündmust taas-ühendamiseks. Miks see esimene ühendamine väärib omaette äramärkimist, selle juurde tulen loo lõpus uuesti.

II Maailmasõja lõpus Saksamaa kaheks jagamine ja hilisem taas ühendamine on andnud alust sadadele pikematele tekstidele ja kümnetele filmidele, nii et pole mõtet hetkel takerduda detailidesse. Maalime selle pildi natukese laiemate tõmmetega.

Väline vastasseis

See, et taasühendamisele olid algselt vastu nii inglased kui prantslased, on ilmselt üsna mõistetav. Nende mätta otsast vaadatuna oli Saksamaa muutmine „great again“ kõike muud kui mõistlik mõte. Et „kas me pole siis mitte midagi ajaloost õppinud?“

Tuleb aga tunnistada, et need hirmud osutusid suuresti alusetuks. Saksamaa ajab küll laias laastus sama asja mis varem, ühendades Euroopat, kuid teeb seda nüüd palju mõistlikumate vahenditega. Ja ennäe imet, enamik Euroopast on selle ühendamisega ka üsna päri. Noh vähemalt seni, kuni Berliin kõige selle eest maksab.

Seesama Berliin, mis oli omal ajal ideoloogilise lahutatuse sümbol. Jagatud riigi veel jagatum linn. Ülejäänud riigis oli vähemalt teoreetiliselt võimalik üle piiri veel kuidagi end nihverdada, Berliinis pidi selle inimliku surve takistamiseks suisa sümbolismist nõretava seina ehitama. Müür, mis pidanuks olema lahutatuse sümbol, sai hoopis seotuse sünonüümiks. Ajaloo kurvid on imelised, kas pole?

Sisemine lahutumine

Kui välispidiselt valitsesid alguses hirmud, mis asendusid suhtelise rahuoluga, siis sisemiselt on asi mõnes mõttes vastasmärgiline. Müüri langemise eel õhus olnud ootus ja lammutuse aegne elevus on aja jooksul andnud maad pettumusele. Erinevused Lääne- ja Ida-Saksamaa vahel pole ehk küll nii sügavad kui Lääne- ja Ida-Euroopa vahel tervikuna, kuid oma läheduse tõttu on nad veelgi kontrastsemad.

Kõige ilmekam näide on ilmselt küsimus suhtumises rändesse. Kui Saksamaal tervikuna on umbes iga neljas inimene sisserännanu taustaga, siis nendest tervelt 90% elab lääne poolel. Nõukogude periood endises „demokraatlikus“ idas hoidis paradoksaalsel moel alles seda saksa puhtust, millest pole siiani sobilik rääkida.

Üks värvikamaid lugusid sellest räägib mustanahalisest sakslasest, kes tõttas müüriaugust lääne poole tulvavatele ida-sakslastele šampuseklaasidega vastu, kuid nood põrkasid võõristades eemale. XIX sajandi lõpus omaaegsest kolooniast sissetoodud võõra järglane, kes oli end seni sügavalt sakslaseks mõelnud, sai korraga XX sajandi lõpus teada, et on olemas rahvuskaaslasi, kelle jaoks hoopis tema on võõras.

Soovid ja reaalsus

Sotsialismi viljastavates tingimustes oli ida-sakslaste unistus „normaalsest“ elust nii suur, et vaatamata kõigele üritati matkida nö õigeid kombeid. Äsja ilmus üks naljakas, infona omamoodi kasutu, kuid samas nii kõnekas videoklipike, milles räägitakse mh sellest, kuidas idas prooviti käepärastest materjalidest valmistada šnitslit, kasutades selleks ... te ei arva ära ... keeduvorsti!

Nüüd aga on ida-sakslased oma kommetelt ja poliitilistelt vaadetelt mõneti lääne hõimlastest kaugemalgi kui toona. Lääne-Saksa on maailmale avatud ja rahvusülese Euroopa eestkõneleja. Ida-sakslased pole praktiliselt esindatud Saksa parlamendis ning siinpool on palju populaarsem suletud maailma ihalemine.

Miks ma aga alguses tegin vihje kunagisele suurele ühendamisele? Aga selleks et mh osundada Köningsberg/Kaliningradi küsimusele. Mis juhtuks kui Saksamaal tekiks jõud, kes hakkaks meenutama, et see maatükk anti NSVL’le ajutisele haldamisele? Et võibolla aitab taolisest haldamisest ja tagastaks varad selle õigusjärgsele omanikule?

„Seda ei juhtu iial!“ ütlete te? Samamoodi arvati ka juudiküsimuses, et ei iial enam ei saa Saksamaal sündida nende vastu suunatud vägivalda. Aga näe, juhtub siiski. Ajalugu pole lõppenud ning Saksamaa pole ühendatud.

---
lugu ilmus siin

Friday, October 2, 2020

Miks Venemaa ei tohi reeta Armeeniat?

„Kui Kreml ei astu välja armeenlaste kaitseks, siis lõhub ta omaenda kätega sellesama vene impeeriumi jäänused, mida ta nii väga soovib taastada. See tähendab, et me kas sõdime – hübriidvormis või otse – Türgiga, või Türgi vallutab osakesi endisest Nõukogude impeeriumist. Venemaal ei õnnestu siin jääda kõrvaltvaatajaks.“

Sellise ootamatu järelduseni jõuab Venemaa tuntud ajakirjanik Julia Latõnina, arutledes Mägi-Karabahhias puhkenud sõja üle (artikli pealkiri on identne tolle arutelu omaga). Ootamatu selles mõttes, et Latõnina ei ole tavaliselt impeeriumi-meelse jutu ajaja. Ka selles-samas arutelus kritiseerib ta oma riiki selle eest, et vene relvad ja mehed osalevad kõikvõimalikes sõdades alates Donetskist ja Luganskist kuni Aafrikani välja.

Millest siis selline kummaline meelemuutus, et sõda põlgav venelanna kutsub korraga üles sõdima oma naaberrahva eest? Asi selles et tegelikult annab ta endale aru – ja ütleb seda ka välja – et Venemaa on selles sõjas sees juba ammu ning ühtlasi teadlikult ja tahtlikult süüdi ka praeguses ägenemises.

Igasuguse pika vinnaga konflikti seletamise puhul on oluline, et kuhu panna oma loo alguspunkt. Kui alustada mõni päev tagasi alanud Azerbaidžaani rünnakust, siis on selgelt süüdi Bakuu. Kui alustada nt NSVL lagunemise lõpust ja Mägi-Karabahhia ning ümbritsevate rajoonide vallutamisest Armeenia poolt, siis on süüdi Jerevan. Kui alustada armeenlaste vastastest genotsiidilainetest, siis on süüdi Türgi ja armeenlased pelgad kannatajad ja vastuhakkajad. Kui aga Suur-Armeenia loomise aegadest ... oehhh, noh te saite ühesõnaga aru, millest ma räägin.

Vene-Türgi mõõduvõtt

Nii ehk naa, tuleb ja saab praegu surma külvavat sõjategevust Armeenia äärealadel vaadelda kui Venemaa ja Türgi vahelise kummalise partnerluse järjekordset mõõduvõtmist. Partnerlus, mis eri momentidel on ulatunud vastastikku kasulikest äritehingutest kuni otseste sõdadeni välja.

Peamine erisus hetkel on aga selles – vähemalt kui lähtuda nüüd Latõnina poolt välja pakutud loogikast – et rünnaku Armeenia pihta on tellinud Venemaa ise. Milleks? Aga selleks, et tõrjuda võimult Armeenia praegune liider, peaminister Nikol Pašinjan. Mille eest? Selle seletamiseks tuleb appi võtta Gruusia näide.

Seletuskäik kõlab nii. Kui Gruusias rahva toel võimule tulnud Mihail Saakašvili hakkas tegelema korruptsiooni väljajuurimisega ning võttis maha kõrgeimad jõuametkondade juhid, siis sekkus Venemaa sõjaliselt. Sekkus selle eest, et sel moel asusu Saakašvili läbi nüsima neid kooruptiivseid ahelaid, mis sidusid Gruusiat Venemaa mafioosse süsteemiga. Gruusia kaotas sõja, kaotas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ning seejärel kaotas ka Saakašvili valimised.

Gruusia analoog

Armeenias toimub praegu umbes sama. Nikol Pašinjan on küll Saakašvili väga ettevaatlik ja hillitsetud versioon, kuid laias laastus sai ta võimule samamoodi ja ajab sama asja. Nüüd suve hakul võttis ta maha mitmete vormikandjate hulgas ka kohaliku julgeolekuameti ülema. Need kõik olid aga osa sellest üdini korrumpeerunud süsteemist, mida kõike omab Venemaa. Venemaa omab Armeenias aga sisuliselt kõike, millel vähegi väärtust.

Niisiis on antud loogika kohaselt Kremli eesmärgiks kiskuda Armeenia sõtta, mille ta on ette nähtud kaotama. Tõsi küll, ründajaks pole mitte Venemaa, vaid Türgi, tegutsedes väga läbipaistvalt Azerbaidžaani varjus. Nii läbipaistvalt, et mitte kellelegi pole saladus, kelle droonid ja nüüd ka hävitajad on Armeenia sõjatehnikat hävitamas. Kuid eesmärgiks on lahti saada Pašinjanist, kes kaotuse järel peab kaotama ka valimised.

Olen ammu ja korduvalt väitnud, et Mägi-Karabahhia konflikti lahendamise võti pole ei Jerevanis ega Bakuus. Isegi mitte Moskvas. See võti on Ankara käes, kes kas laseb Artsahhi / Mägi-Karabahhia nimelisel nähtusel eksisteerida või laseb selle likvideerida või vähemal ära kohitseda, võttes Azerbaidžaanile tagasi need alad, mille Armeenia nö puhvrina 30 aastat tagasi kaaperdas.

Pöördume lõpuks tagasi siis selle loo põhjaks oleva mõttekäigu juurde. Vene ajakirjanik kutsub oma riiki üles kaitsma armeenlasi türklaste vastu selleks, et lasta Armeenial ennast lahti siduda Venemaa kriminaal-korruptiivsest võrgustikust. Impeeriumit põlastav ajakirjanik kõditab impeeriumi eneseuhkust selleks et impeeriumit lagundada. Kummaline ja omamoodi võluv, kas pole?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis

Monday, September 28, 2020

Artsahh või Mägi-Karabahhia?

Armeenia ja Azerbaidžaan on omavahel sõjas. Jälle. Või siis ikka.

Peamine küsimus, mida Azerbaidžaan endalt küsima peab, et aga mida ta teeb siis, kui ta võitma peaks?

Välisilma vastav saatelõik on nähtav / tekst loetav  siit.