Hübriidreferendum

Uudis+ soovis rääkida Venemaa põhiseaduse nihestamisest. Üritasin väljendada oma nägemust sellest, stantsides valmis termini "hübriidreferendum" (vt ka hübriidsõda jms)

Kogu juttu kuuleb siit (05:45 kuni 19:10)

---
pilt võetud siit

Ülevenemaaline Krimm

Praegu Venemaal toimuv põhiseadus-palagan on sisuliselt kriminaalse ühisvastutuse loomine. Sellise olukorra kujundamine, kus kõik koos ja igaüks eraldi saab olema seotud ühise kuriteoga – põhiseaduse vastase põhiseadusemuudatusega.

Jälgides kogu seda veidrate teadete voogu, kus elanikkonnalt kogutakse avameelse häälteostmisega ja kõiki protseduurireegleid rikkudes toetust, korraldades „valimisjaoskondi“ autopagasnikutes ja suvaliste kändude peal, ilma igasuguse valimisvaatluseta ja privaatsuseta, hakkas tunduma, et kuskil olen ma seda kõike juba näinud.

Ja siis plahvatas – aga muidugi – see on ju Krimmi nn referendumi korraldamine üleriiklikul skaalal. Teadlikult ebalegitiimne protsess, millele omistatakse juba ette õigusloomeline silt. Sihikindel võltsing, millega juba ette vehitakse kui sõjanuiaga: „rahva arvamus kui ülim tahe“. Riiklikku suveräänsust üle põlve murdev äärmus-populism.

Teadlik rikkumine
Referendumitega ja igasugu muude hääletamistega on selline häda, et siin on kogu rõhk protseduuridel. Kui asi toimub reeglite kohaselt, on tulemus legitiimne. Kui reegleid on rikutud, siis tulemus pole legitiimne. Nii lihtne see ongi.

Need reeglid on üsna üldarusaadavad, toon neist hetkel välja kaks. Esiteks – kas hääletuse eel oli kõigil huvigruppidel võimalik vabalt ja ühetaoliselt oma seisukohti tutvustada (näiteks agiteerida nii plaanitava otsuse poolt kui vastu). Teiseks – kas kogu protseduur alates nimekirjade koostamisest, hääletamisprotseduurist kuni häältelugemiseni on toimunud läbipaistvalt ja kõigi osapoolte vaatluse all.

Venemaa praeguse põhiseaduse-muudatuse paketi vastu agiteerimine on pehmelt öeldes keeruline. Valimisvaatluse korraldamine nädal aega kestva ja suvalistes kohtades, sh kodudes toimuva hääletamise tingimustes on täiesti teostamatu. Tuletage nüüd korraks meelde Krimmi juhtumit, nii vastuagiteerimise kui valimisvaatluse osas, kas tuleb midagi tuttavat ette?

Nii saabki olema
Avameelsest ja häbitust häälte-ostmisest ma ei hakka isegi põhjalikumalt rääkima. Rahaliste ja esemeliste preemiate lubamine valimistel osalemise eest – see on lihtsalt piinlik.

Ja täpselt samamoodi nagu Krimmi järel plaanib Kreml ka nüüd kala näoga tuima panna. Igale võimalikule küsimusele „kas see kõik oli ikka seaduslik“ vastata – aga rahvas tahtis nii!

Ehk siis tulemusena me näeme, kuidas Venemaa praegune režiim murrab tuimalt mitte ainult rahvusvahelise õiguse, vaid ka omaenda põhiseaduslikke norme. Teeb seda avalikult, küüniliselt ja häbematult kõigile otsa vaadates küsimusega: „Aga mida te selle osas peale hakkate? Mitte midagi? Nii me arvasimegi!“

Kokkuvõtvalt – Kremli pragune meeskond näitab, et plaanib nüüd ja ka edaspidi saavutada kõike endale meelepärast täpselt selliste meetoditega, nagu parasjagu heaks arvatakse. Kõikvõimalike reeglite, sh rahvusvahelise õiguse järgimine on nõrkadele.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tahte triumf

Vene rahva tahte triumf. Selle tahte abil saab õigustada mida iganes, hetkel siis põhiseadusmuudatusi.

Seitsmesed uudised küsisid, mina vastasin. Mh seda, et põhiseaduse painutamine oma suva kohaselt viib Venemaa praeguse riigipea legitiimsete liidrite hulgast samasse kategooriasse Kesk-Aasia ja Aafrika diktaatoritega.

Uudislõik järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Moodsa Nõukogude Liidu paraad

Vaatasin toimetuse palvel Moskvas 24.juunil toimunud Võiduparaadi ja hämmastusin mitmel moel, eelkõige iseenda üle. Aga kõigest järgemööda.

Tavapäraselt 9.mail toimuv paraad tõsteti sel aastal pandeemia tõttu hilisemale ajale. Asetati ta 24.juunile ning tehti seda üsna hiilgavalt. Telepurgi kaudu antava turmtulega valmistati vene publikum ette millekski grandioosseks ning suuresti see ka õnnestus.

Riikliku telepildi kaudu näidati ettevalmistavalt iga võimaliku pausi ajal, võimsa kanonaadi helitaustal, II MS aegseid kaadreid Nõukogude lahingtehnikast ning anti igaühe juurde ka lühikene kirjeldus. Nüüd toodi Punasele väljakule korraga nii mälestused kui kaasaeg.

Stalinist Putinini
Paraadi juhtisid sisse samasugused mundrid, mis marssisid siinsamas täpselt 75 aastat tagasi, 24.juunil 1945, Stalini ees ja heitsid sillutisele Võidu märgiks alistatud vaenlase lahinglippe – neid propagandistlikus mõttes üliedukaid kaadreid kasutati hiljem aastakümneid üha uuesti ja uuesti.

Nüüd kõndisid needsamad Nõukogude mundrid Putini ees. Alistatud vaenlase lippe seekord küll Juhi jage ette visata polnud, kuid see-eest jätkati paraadi lahingtehnikaga, mille juurde korrati mantrana, et selle vastu pole teistel riikidel midagi välja panna.

Tõsi küll, mõneti tuhmistas propagandistlikku edupilti see, et enamik maailma riikidest otsustas sel aastal Moskvasse mitte kohale ilmuda. Kõige läänepoolsema, kuid samas ka kõige venemeelsema riigi esindajana ilmus kohale vaid Serbia riigipea, ülejäänud väliskülalised olid SRÜ riikide juhid. Juba paraadi järel pidas üks kaadritagustest häältest vajalikuks eraldi ära mainida, et „nende hulgas pole küll Ukraina presidenti, kuid sellega on kõik selge.“

Liitlased on meiega!
Selle eest osalesid aga paraadil marssivate üksuste hulgas lisaks Serbiale ka Hiina ja India. Noh ja Mongoolia. Ja ürituse lõpukaadrites mainiti nö väikses kirjas, et kohale olid saabunud ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia esindused ning suursaadikute tasandil isegi USA.

Paraadi eel astus kohustusliku kõnega üles astunud Vladimir Putin tagus tavapärast nõukogudelikku retoorikatrummi. Nõukogude ajalookäsitlus kõlab tema suust lihtsalt ja loomulikult. Nõukogude rahvas päästis Euroopa. Punkt.

Nõukogude pärandist tiinne üritus oli aga ka mitmeti ülimalt kaasaegne. Olemata militaarhuviline ning olles paraadide suhtes ignorantne ei ürita ma isegi süveneda näidatud lahingtehnika tehnilistesse parameetritesse. Kuid toodetud telepilt oli vaimustavaks tuunitud.

Propagandakunsti imed
Nõukogude ajast on osatud Punast väljakut suuremaks filmida kui see tegelikult on. Kes sellele platsile on füüsiliselt sattunud, teab seda hämmeldustunnet – et kuidas see teleekraanil hiiglaslikuna mõjuv välja ei vasta kuidagi kohalolija ruumitajule.

Seekord oli aga telepilt mitmekülgsem kui kunagi varem. Lõputud kaamerad lahingmasinate küljes ja isegi sillutise all. Droonidel kaamerad sibamas võimsate agreagaatide vahel, näidates kõike selliste rakursside alt, kuhu tavapäraselt keegi ei ulatu.

Kõige vapustavamad kaadrid aga näitasid tänapäevase tehnika imesid. Ühes neist sõitis telepilt liikuva tanki torust sisse ning pöördus kabiinis niimoodi, et oli näha tankitornist väljaulatuva, valvelseisakus seisva ohvitseri kirsad. Teises saatis ekraan vaataja otse üle Moskva möirgava reaktiivlennuki hõõguvasse düüsi.

Enim aga hämmeldas mind minu enda reaktsioon. Korduvalt tabasin end sellelt, et jalg lööb mürtsuva marsi taktis rütmi kaasa. Olen ma ju ise võõrvägede koosseisus nendesamade Nõukogude rütmide saatel marssinud küll ja veel. Vaatamata kogu minu teadvustatud põlgusele Nõukogude korra ja halvakspanu seda taastootva Venemaa praeguse režiimi suhtes reageeris minu keha seljaaju tasandil kaasa. See paneb mõtlema, et kui mitmel moel mina ja kõik kaas-nõukogude-inimesed veel oleme manipuleeritavad?

---

lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis

Mälestades Kaido Jaansonit

Mina olen isiklikult Kaido Jaansonile väga palju eest tänulik.

Kõige rohkem selle eest, et tema oli see mees, kes mind 1985.a alanud, kuid siis hiljem katkenud õpingute juurde tagasi tõi. Tänu temale asusin ja jäin seitsmeteistkümneks aastaks ülikooli tööle.

Tänu Kaido oskusele siduda ajalooteadmised ja (ajaloolasele väga ebatüüpiliselt) ettepoole vaatavad pikad arengumudelid hakkasin tegelema Venemaa arengute prognoosimisega.

Tänu Kaidoga peetud lõputute - sageli õlleklaasi taga - vestluste mõjule hakkasin üle kõige hindama akadeemilist vabadust.

Neid ridu võiks jätkata. Kuid jutt pole minust, vaid Kaido Jaansonist. Seetõttu osalesin meelsasti Lauri Mälksoo algatusel toimunud vebinaariumis, kus Sven Sakkovi juhtimisel rääkisid veel Mälksoo ise, Eerik Marmei, Eiki Berg kui ka mina.

Vestluse salvestist saab vaadata siit.
---
pilt võetud siit

Putini ettepanek kokkuleppeks

Kui tahate vältida suurt sõda, peavad selle maailma vägevad kokku leppima. Rahvusvaheline õigus on pelgalt sõnakõlks, mis tuleb kasutusele vaid asjade tagantjärele vormistamise käigus. Umbes niimoodi võib kokku võtta artikli, mis ilmus hiljuti Vladimir Putini nime all. Artikli pealkiri: „75 aastat Suurest Võidust: ühine vastutus mineviku ja tuleviku ees.“

Vladimir Putin ei kuulu just suurte suleseppade hulka, tema nime all ilmunud olulisemaid lugusid võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Seda enam tasub vaadata, mida ja miks seekord otsustati üllitada. Moodsas keeles rääkides – missugust sõnumit või signaali soovitakse sellega anda?

Esiteks alustame sellest, et kus lugu ilmus. See on nüüd tõesti üks nendest juhtumitest, kus sõnumikandja on sõnum omaette. Vladimir Putini arvamuslugu võtaks ilmselt meelsasti avaldada ükskõik milline rahvusvahelise levikuga väljaanne, kuid seekord otsustati oma „infotoode“ paigutada sellisel moel, et panna publikut esitama küsimusi.

Esmailmumise kohaks valiti USA, sealne väikese levikuga, kuid oluliselt kõlava nimega ajakiri „National Interest“. Ajakirja nimi, taust ja sidemed üheskoos rõhutavad, et USA ja Venemaa riiklikud huvid langevad hetkel kokku ning et Kremlil isegi ei pea vajalikuks varjata oma mõjutustegevust. USA ekspresidendi Richard Nixoni poolt asutatud mõttekoda ja selle ajakirja juhib Dmitri Simes, kes koos kurikuulsa Vjatšeslav Nikonoviga korraldab Venemaa peamisel telekanalil saadet nimega „Suur Mäng“ (Большая игра) . Ühtlasi on ajakiri figureerinud korduvalt eri seostes vene mõjutegevuses, sh väidetavalt ka Trumpi valimiskampaania taustal.

Teiseks ajastus – miks ilmus lugu just nüüd. Kõige lihtsam seletus kõlab, et tegu on osana Putini nö patriootilisest paketist, mis peaks innustama Venemaa kodanikke tegema õiget valikut ees-seisval põhiseaduse muutmise rahvahääletusel. Esmailmumine USA’s on siinjuures teisejärguline, oluline on taas-publitseerimine Venemaa peamises riiklikus ajalehes Rossiiskaja Gazeta.

Siseriiklikus kontekstis muutub kõneväärseks kogu avameelselt valeliku nõukogude ajalookäistluse normaliseerimine. Rõhutamine, et Nõukogude Liit tegi kõik õigesti, et Suure Sõja puhkemises on süüdi kõik teised ning et Moskva pidi lihtsalt ennast kaitsma. Sellise sõnumiga kella löömine enne (edasilükatud) Võiduparaadi ja vahetult sellele järgnevat hääletust on tolles loogikas igati mõistlik.

Ja alles kolmandaks vaatame korraks sisule otsa – et mida siis pidas vajalikuks Venemaa praegune režiim öelda ilmarahvale. Enamik pikast ja lohisevast tekstist on küll ajaloost enda jaoks sobivate tsitaatide ja faktide noppimine, kuid olulisena jääb sõelale järgmine: sõja tulemuse otsustab võitja ja ülejäänu on vaid vormistamise küsimus.

Kuna Venemaa komberuumis (selle sõna otses Russkii Mir mõttes) on Venemaa Suure Sõja ohver ja ka võitja, siis on kõik tema poolt tehtu õige. Ükski moment ei selle sõja puhkemise ega lõpetamise osas ei kuulu vaidlustamisele. Rutiinse küünilisusega korratakse stamp-valet Balti riikide „vabatahtliku ja rahvusvahelisele õigusele vastava“ liitumise kohta, kuid kõik see on vaid ajalooline näide ja taust põhisõnumile: täpselt samamoodi tuleb käsitleda Abhaasiat, Krimmi ja muid Donbasse.

Kokkuvõtvalt siis – tegemist on üsna rohmaka info-operatsiooniga, millel on kaks eesmärki. Esiteks jõhkravõitu ettepanek: maailma vägevad (nimeliselt Venemaa, USA, UK, Prantsusmaa ja Hiina) peavad omavahel kokku leppima, või muidu ... Teiseks – Venemaa mõjusfääri kuuluvate alade üle kehtib rahvusvahelineõigus täpselt sel moel ja nii palju, kui ja mida Venemaa rahvusvaheliseks õiguseks nimetab.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Unustage need pribaldid!

Euroopa ja Venemaa mõtlevad kohati eri lainepikkustel. Seda erinevust saab aga ära kasutada, painutades Euroopa nägemust Venemaa kasuks.

Mäletate seda hetke 2014.a, mil Angela Merkel sõnastas Saksamaa/Euroopa hämmelduse selle üle, et Vladimir Putin elab mingis teises reaalsuses. Selle edasiarendus kõlab: kui Euroopa elab nö kaupmehe reaalsuses, siis Venemaa kindralstaabi omas. Euroopas määrab majandus poliitikat, Venemaal vastupidi.

Taoline nö ettemääratus on aga igasuguse eriteenistuse jaoks suurepärane eelteadmine. Teades, mis on „kliendi“ mõttemall, on hõlpsam temaga manipuleerida.

Süda ja rahakott
Ilmselt on kõigi jaoks selge, et Euroopa süda on Saksamaal. Või siis vähemalt rahakott, nog aga see on kaupmehe maailmas enam-vähem üks ja seesama. Kui õnnestub Saksamaa äriringkonnad panna enda kasuks tööle, peaks olema pool võitu taskus.

Kujutage nüüd ette, et te istute kuskil Moskva vastavas, kõrgete uste ja varjatud akendega kabinetis ning mõtlete, et kuidas Euroopat endale kasulikus suunas nügida. Et Euroopas oleks vähem seda vastikut ühtsust, mis räägib mingitest kummalistest reeglitest, inim- ja rahvusvahelisest õigusest ja muust segasest.

Kuidas saavutada seda, et Saksamaa Euroopa juhtoinana tunnustaks vana head mõjusfääride jaotust? Noh teate küll, seda kaardile nüri sinise pliiatsiga tõmmatud joont, et „see siin on meie ja see teie“.

Veel parem pakkumine
Võtteid on mitu, aga üks on hea diili pakkumine. Veel parema diili, kui hetkel arutlusel. Kaubandus, kaupade liikumine on miski, mis pürjeli tähelepanu alati tõmbab, sest siin lõhnab hea raha järgi.

Kui vaadata Euroopa kaubaliigutamise võrgustikku, siis torkab silma üks eripära või skeem. Alustame seda skeemi Hamburgist, liigume edasi üle Berliini Varssavisse ... ja siis see jääb toppama.

Jah, juttu on raudteest. Sellest raudvõrgustikust, mille najal liigub kesk-Euroopale rikkust toonud kauamassiiv ning mille külge Balti riikide poolt üritatakse külge keevitada Rail Balticut.

Vene alternatiiv
Kui jätta varasemad katsed kõrvale, siis alates eelmisest aastast on nn Vene-Valgene liitriigi poolt üritatud pakkuda head ja rammusat plaani. Suurest sadamapiirkonnast enne Taani väinu on kaup vaja panna raudteele ja lükata liikuma ida poole.

Pakutava plaani kohaselt peaks see minema Varssavist mitte põhja, vaid ida poole, Minskisse ja sealt edasi Piiterisse. Noh ja nii Minsk kui Piiter on juba päris viisakalt ühendatud Moskvaga ja sealt edasi ... noh saate aru küll. Perspektiiv on selline et pimestab.

Umbes kuu aega tagasi raporteerisd vene asjapulgad, et asi olla kooskõlastatud ning nüüd järgneb vaid teostus. On see nii või mitte, pole hetkel oluline. Oluline on mõtteline kaart, mis selle kaudu maalitakse.

Pribaltika kui vene mõjuala
Pribaltika on ehk nooremale põlvkonnale tundmata mõiste. See markeerib vene imperiaalses mõttemaailmas Läänemere-äärseid (vene keeli siis Balti mere äärseid) provintse, mis loomuldasa kuuluvad Moskva mõjutsooni.

Selle piirkonna äralõikamine ülejäänud Euroopast ja õmblemine Venemaa külge on selle mõttemudeli kohaselt nii elementaarne tegevus, et ei kuulu kuidagi vaidlustamisele. Nii olla ju kogu aeg olnud ning kõik katsed seda olukorda muuta on kurjast.

Lõpetuseks olgu öeldud, et – ei ma ei ole Rail Baltica palgal ega isegi mitte täiskindel, kas sellel projektil on mingi edugarantii. Aga lihtsalt nähes seda, missuguse järjekindlusega Moskva kontorid üritavad pakkuda Saksmaale alternatiive stiilis „unustage need pribaldid ja tehkem omavahel maitsvat geschäfti“, tekivad mul küsimused, et kumb variant on meile siin kasulikum?

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis