Thursday, August 16, 2018

Pensionid ja valimised Venemaal


Venemaa ei ole ainulaadne, müstiline ega mõistetamatu. Ta on täpselt sama eriline kui iga teine riik. Igale tema nö eripärale leiab analoogi kuskilt mujalt ja tihti veelgi värvikamal kujul.

Ainuke, mille poolest on Venemaa tõepoolest teistest kordselt erinev, on territoriaalne suurus. Kuid see iseensesest ei lisa vägevust, vaid toodab probleeme. Hiigelsuurt territooriumit ja sellel asuvat rahvast ja ressursse on vaja hallata ning selleks kulub pööraselt raha. Raha aga – nagu ütles praegune peaminister Dmitri Medvedev Krimmis – raha aga pole.

Üks väljund, millele kuluvad hiiglaslikud summa ja mida ei suudeta enam katta, on vanaduspension. Ja muuseas ka selle osas pole Venemaa unikaalne. See nö riigisotsialistlik sünnitis loodi XIX saj lõpus Saksamaal masside ohjamiseks ning on nüüdseks muutunud heaoluriigi peamiseks tugisambaks. Sambaks, mis paraku omaenda raskuse all mureneb.

Pensioniea tõstmise möödapääsmatus

Viimasel ajal on Venemaa elanike jaoks kuumim teema planeeritav pensionireform. Kava tõsta pensionile jäämise vanusepiiri puudutab ju igaühte, sestap ei vaibu vestlused miljonites köökides, valgudes neist kohati ka tänavale. Võimude lootus, et asi õnnestub jalgpalli meistrivõistluste aegu vaikselt läbi viia, luhtus.

Miks siis senine pensioni-süsteem enam ei toimi? Ilmestan seda meie lähinaabruse, Pihkvamaa näitel. Sealsest 620 tuhandest elanikust on pensionäre üle poole (350 tuh), töövõimelisi aga 135 tuh. Noh olgu, Pihkvamaa on ka Venemaa mõistes üsna depressiivne kant, kuid ega üldine demograafiline pilt ei eristu muust Euroopast, kuivõrd sellest ei üritata ka poliitilisel tasandil eristuda ja eemalduda.

See rahvastikupüramiid, mis riikliku pensionisüsteemi loomise aegu toetus laiale põhjale, on nüüd üsna pea peale pööratud. Venemaalaste eluiga kasvab – jällegi nagu mujalgi – ning praeguse 73,5 aastase keskmise asemel ennustatakse aastaks 2030 juba 80 aastat.

Pidev valimistsükkel

Mis aga puutuvad siia valimised? Parlamendivalimisteni on ju veel kolm aastat ja presidendivalimiste nimeline näitemäng möödus ju ka alles hiljuti. Venemaa poliitiline süsteem on aga hetkel selline, et igal aastal on üks ühtne valimistepäev, millal toimuvad kõikvõimalikud eri tasandite valimised, alates kohalikest volikogudest kuni rajooniülemateni, täiendavatest regionaalsete parlamentide omadest kuni kubernerivalimisteni välja.

Sel aastal toimub kogu see mitmekihiline, aga ühenäoline poliit-etendus 9.septembril. Kõikidel neil lasub üks, referendumitaoline pitser. Selleks on toetus võimul olevale Ühtsele Venemaale. Kui volikogudesse lubatakse veel ka teiste parteide esindajaid, siis kõikvõimalike juhtide, olgu selleks ka kõige tähtsusetuma rajooniülemate puhul, loetakse kaotust alternatiivkandidaadile otseseks löögiks kuberneri mainele. Ja selle ning isikliku heaolu nimel peetakse ägedat võitlust.

Iseloomulik on aga kogu toimuva juures see, kuidas käitub Vladimir Putin. Samal ajal kui kohtadel toimuvad protestimeeleavaldused, ametiühingud ja töökollektiivid koguvad allkirju pensioniea tõstmise vastu, on riigi president kogu protsessist taandunud. Vaid korra andis ta umbe kuu aega tagasi segase signaali, et plaanitav pensioniea tõstmine talle ei meeldi, aga ilma selleta ka ei saa.

Augusti viimastel või septembri esimestel päevadel, vahetult enne valimistepäeva selgub igatahes, mida ja kuidas pensionisüsteemis muudetakse. Samamoodi edasi minna Venemaa igatahes ei saa. Ennast erilisena esitleda üritav riik allub samasugustele loodus- ja majandusseadustele nagu kõik muud.
---
pilt võetud siit
---
lugu ilmus siin

Saturday, August 11, 2018

10 aastat Venemaa-Gruusia sõjast

10 aastat tagasi alanud sõja kaja pole vaibunud siiani. Venemaa õppis sellest kahte asja: jõu abil probleemide lahendamine on tehtav ja et "mitte-regulaarsete" üksuste kasutamine on efektiivne vahend.

Lühikest intervjuu TV3'le saab vaadata siit.

Tuesday, August 7, 2018

Putini epitaaf: teda pole siin


Mäletate Vladimir Putini ühte kuulsamat valet: „neid pole seal“ (Их там нет)? See kõlas Venemaa presidendi suust märtsis 2014.a, kui ta eitas vene sõdurite osalemist Krimmi valitsusasutuste ja sõjaväeosade ülevõtmisel.

Aja jooksul muutus see Venemaa häbematu söön-ja-eitan suhtumise sünonüümiks. Naaberriikide küljest endale meelepäraste tükikeste haukamine ning selle eitamine, info-operatsioonide läbiviimine ja eitamine, siseasjadesse sekkumine ja eitamine.

Tegelikult polnud selles muidugi midagi revolutsiooniselt uut. Praegune Venemaa kordab Nõukogude Liidu aegseid praktikaid nii sise- kui välisriiklikult. Vähem või rohkem varjatud osalemine võõramaistes konfliktides pole midagi ennekuulmatut, piisab kui meenutada kasvõi ammuseid „instruktorite“ saatmist nt Korea või Vietnami sõdadesse, Angooladest või muudest Kuubadest rääkimata.

Mis toimis toona, ei toimi täna
Toona võis aga eitada mida iganes ja kodumaine publik neelas selle kõik enam-vähem vaikides alla. Alternatiivsed infokanalid olid kas keelatud või suisa kättesaamatud, siinkandis levinud komme kuulata salaja Ameerika Häält või muid värske õhu halvasti kinni topitud allikaid oli ülejäänud NSVL asukate jaoks üsna teadmatud ventilatsioonikanalid.

Praegusel ajal mõjub aga eitamine narrusena, eriti kui riik ei suuda kontrollida oma tinasõdurite infovahetust sotsiaalmeedia kaudu. Kui 2014.a hakkasid esimesed laibakoormad koduküladesse naasema, siis ei osanud mõistagi ka lähikondsed keelt hammaste taga hoida ning oma meeste-poegade-vendade matustest ja muudest „delikaatsetest isikuandmetest“ räägiti üsna lahtise tekstiga.

Nüüd on aga olukord muutunud. Kui toona üritasid nt Pihkva dessantdiviisi juhtkonna poolt asju varjata, ajakirjanikke minema peksta, hauatähistelt nimesilte maha kruvida ja pärgadelt linte maha rebida, siis nüüd seda kõike enam isegi ei häbeneta. Vanemaid ja uuemaid kääpaid ehivad hukkunud võitlejate nimede ja piltidega bareljeefid, kogu väeosale antud autasudest rääkimata.

Peamine on aga see, et nende hukkunute seni veel elavad lahingukaaslased on ikka veel seal. Kõigis nende kohtades, kus olema ei peaks.

Kes ikkagi ründas?
Ning kui keegi hakkab – ja ma tean et hakkab – taas jaurama teemal et Venemaa tegelikult viidi selle seisundini, kus ta lihtsalt pidi reageerima, siis palun vastake ühele lihtsalt küsimusele. Kas naaberriikide väed seisavad Venemaa territooriumil või vastupidi?

Kas Moldova „rahusõdurid“ seisavad nt Moskva ja Novgorodi vahel või Venemaa omad Kišinjovi ja Tiraspoli vahel? Kas Gruusia võttis ära Põhja-Osseetia või Venemaa Lõuna-Osseetia? Kas Ukraina tankid künnavad Venemaa põlde või vastupidi?

Moskva käitub järjest enesekindlamalt ja jõulisemalt. Ja mida teeb naabruskond? Peab siseriiklikke vaidlusi teemal et kuidas ikkagi kaasata Venemaa kui „strateegiline partner“ ja et ehk peaks kõikvõimalikke kuriteole järgnenud karistusi leevendama, kuna see kahjutab karistajat ennast.

Kui viia nüüd asi teadliku kunstilise liialduseni, siis ilmselt kaunistab Vladimir Putini hauatähist kunagi kirje: „Nad muudkui valetavad. Teda pole siin“ (Да врут они все. Его здесь нет)
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Monday, July 23, 2018

Trump’imist mõtestades


Igaüks, kes on kasvõi servapidi tegelenud konfliktide uurimisega, jõuab selle arusaamani – mitte ükski osapool ei tegutse nö puhtast kurjusest lähtuvalt.

Vaid muinasjuttudes ja multikates on olemas must-valge jaotus. Ainult nendes õpetlikes, kuid sihipäraselt ülelihtsustatud lugudes eksisteerib hea ja halb pool. Noh ja veel mõnedes, lihtsustamisele keskenduvates loorääkimise vormides, nt poliitiline propaganda.

Päriselus eri osapooltega rääkides saad aru, et kõik tegutsevad hea eesmärgi nimel. Olgu selleks siis mingi hea asja edendamine või millegi halva ärahoidmine. Ja pole üldse vahet, kas me räägime olmelisest peretülist või kineetilisest konfliktist suurriikide vahel.

Universaalsest spetsiifiliseni
Vaadeldes USA praeguse presidendi tegemisi, võib kergelt jääda mulje, et mees on võtnud endale sihitu vastuseisja rolli. Et tegu on peaaegu lapsiku vastuseisuga varemtehtule. Kuid võtkem mõelda, mis on see „hea“, mille nimel Donald Trump tegutseb ja mis on see „halb“, mille vastu võitleb.

Alustame univeraalsest tõdemusest, jättes kõrvale presidendi isiku ning vaatame Ameerika Ühendriikide üldisi arenguid. Kõikumine avatuse ja suletuse vahel on sealse enesemõtestamise loomulik dilemma. Veelgi laiemalt, see on tegelikult iga riigi/rahvuse/koosluse loomulik mõttemäng.

Suisa geneetilisel tasandil võistlevad meis kaks tungi. Ühelt poolt uudishimu, soov pista oma nina koopast välja, uurida end ümbritsevat, katsuda, nuusutada ja maitsta kõike ettejuhtuvat. Teisalt aga enese-alalhoiu instinktist ja varasemast kogemusest tulenev tung peita end pimedasse nurka, teki alla, tõmbuda kerra ja loota, et ehk kõik kole läheb mööda.

Mitte-toimivad institutsioonid
Nii et selles, et USA praegune liider on otsustanud valida suhtelise isolatsionalismi, pole midagi uut ega erakordset. Kui ümbritsev maailm pakub rohkem ohte kui võimalusi, siis näib uste lukustamine alati hea mõte. See, kas uste taga möllav stiihia on enda tegevuse tagajärg või mitte, pole enesepäästmise ajal üldse oluline.

Teine moment, mis iseloomustab Donald Trumpi, on sügav umbusaldus varasemate lepete ja keeruliste institutsioonide suhtes. Pole selleski midagi erilist ega erakordset – enamik meist kipub umbusaldama asju, mida me ei tunne ja/või mille osas puudub positiivne kogemus. Võrdluseks – absoluutne enamik sisepõlemismootori kasutajatest ei saa aru, mis täpselt kapoti all toimub, kuid usaldab selle toimimist, kuna see on seni andnud häid tulemusi.

Praeguseks näivad vanad institutsioonid olevat end ammendanud. Teise Maailmasõja järel loodud ühendused alates ÜRO’st ja lõpetades Euroopa Liiduga tunduvad kohmakad ja enesesse sumbuvad. Noh ja algpõhjusest ehk Suurest Sõjast on ka nii palju aeg möödunud, et seost lohisevate jututubade ja rahu hoidmise vahel on järjest keerulisem tajuda.

Personaalsed eripärad
Ja mingis mõttes määravad kõige enam mängu individuaalsed eripärad, alates varasematest kogemustest ja lõpetades psühholoogilis-neuroloogiliste aspektideni. Hoidku taevas mind minemast eriarstide mängumaale, kuid üks on ilmselge: varasem kogemus näitab Donald Trumpile, et ta teab, kuidas asjad käivad. Ja seega ajab ta õiget asja.

Mis siis on see „suur hea asi“, mille nimel Donald Trump tegutseb? Veidike lihtsustatult väites – see on Donald Trump ise. Ta on mitmete lihtsate, kuid mõjusate psühholoogiliste mehhanismide abil (hirmu juhtimine, lihtlaustega rääkimine, sõnakordused, efektsed žestid jne) loonud iseendast kõige edukama kaubamärgi, mida müüa. Ja see toimib.

Nii et liites kokku need erinevad kihistused – USA poliitiline traditsioon, praeguse ilmakorralduse ilmsed mõrad ja personaalne taust – võib tõdeda, et Donald Trump ei tegele sihitu lammutamisega. Tal on oma agenda ajada, senise kollektiivsete kokkulepete süsteemi otsas trampimine ja uute kahepoolsete sõlmimine on osa sellest.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, July 21, 2018

Venemaa partei-ehituse eripärad


Kurb, kuid sümptomaatiline on jälgida, mis saab Venemaal ka julgematest poliitilistest unistajatest. Viimatiste presidendivalimiste ajal tekkis üldise ette-ennustatavuse, halluse ja igavuse taustal üks huvitav algatuseke. Üks presidendikandidaatidest, Jekaterina Gordon, astus tookord mängust kõrvale ja teatas et asub üles ehitama uut poliitlist jõudu. Sest et senine süsteem on aja ära elanud ja sellega koostööd teha pole mõtet.

Jah loomulikult on arusaadav, et iga kandidaat, kes lastakse Venemaal kasvõi kandideerimise lähedale, on seitse korda kontrollitud ja sisulist riski süsteemile kujutada ei saa. Aga siiski – Konstitutsioonilise Demokraatia Erakond ja selle taga olevad tugeva kodanikuühiskonna ideed tundusid vähemalt toona väikese innovaatilise sädemena üldises tuhmuse olustikus.

Nüüd aga ilmus endise presidendikandidaadi blogis tekst, mille ma osaliselt ära tõlgin:

„Kas teate, millal ma nutan viimasel ajal? Siis kui kuulen ausat ja selget juttu ... peale neid marionett-valimisi on minusse jäänud pettumus ja tülgastus.

Mulle helistatakse siiani, üritatakse aru saada, kas ma lähen veel valimistele välja, olgu siis Duumasse või linnapea kohale ... aga asjad on nii. Ma lahkusin sellest mängust ja ütlesin oma meeskonnale, et jätkan võitlust koos teiega, kuid ei lülitu sellesse bandiitlikkuse vertikaali. (võimuvertikaal on märksõna, millega kirjeldatatakse Putinlikku režiimi)

/.../ Lähipäevil ma teatan partei loomisest, mille ideed ma olen endas kandnud. Ainul ALTPOOLT, ainult AUSALT, ainult Kompromissitult. Meis on õrn lootus, et kerjuslik Enamus ärkab üles ja et Putin muutub kriminaalse ühiskassa hoidjast /.../ reaalseks Presidendiks, Liidriks.

Praegu on võimu juurde pürgijate ainuke soov kohtuda Vladimiriga, aga mitte ühega tema teisikutest. Peamine ülesanne on nende, riigi tükkideks rebinud varaste jaoks püsida võimul. Lääne lobi imeb minu riigist verd, rõõmustab elanikkonna vähenemise ja sandistatud ja harimatute laste üle minu maal. Meile on jäetud vaid telekas ... igapäevane narkootiline idiootsus. Kõik on halvasti. Kõik on väga halvasti. /.../

Me peame olema julged nagu ei kunagi varem, ausad ja puhtad ... lõpetamaks alandlikke ja lipitsevaid katseid meeldida mingitele poliitilistele abstraktsioonidele, mida nimetame Presidendiks ja Ministriteks /.../

Vaesed on harimatud, ärahirmutatud ja laialispaisatud. Rikkad on harvade eranditega autud ja vastutustundetud. Ärgake üles, mu kallikesed! Meid hävitatakse. Vladimir Vladimirovitš ... ärgake!“

Mis siis on selle loo moraal? Et ka need, kes julgevad nimetada Venemaal toimivat nö poliitilist süsteemi õigete sõnadega: „kriminaalne, bandiitlik, riigi laialivarastamisega tegelev seltskond“, loodavad sellele, et tegelikult on tsaar hea. Et tegelik Putin – ja mitte tema teisik – on kummalises unes või infosulus ning tuleb ainult suuta ta üles äratada.

---

Pilt võetud siit

Tuesday, July 17, 2018

Trumpi ja Putini kohtumise peateemaks oli Hillary Clinton


Tuleb täiesti siiralt tunnustada Venemaa välispoliitilise masinavärgi võimekust. Tänase päeva võib Moskva kanda enda töövõitude autahvlile. Vladimir Putin saavutas selle, mida oli aastaid taotlenud – Venemaa ja USA presidendid arutavad nagu võrdne võrdsega maailma kõige olulisemaid küsimusi.

Tõsi küll, me ei tea, mida kaks meest kaheksa silma all tegelikult arutasid (lisaks presidentidele osalesid kinnises ruumis toimunud vestluses ka tõlgid). Sellele järgnenud pressikonverentsil oli aga peateemaks Donald Trumpi hiilgav võit presidendikampaania ajal ja see, kuidas Hillary Clinton kaotas.

See, et Donald Trump peab vajalikuks poolteist aastat hiljem rääkida oma kampaania edukusest, võidu vägevusest ja vastaskandidaadi kaotusest, pole ju otseselt imelik. Šõumehe maneeridega ettevõtja teab üsna täpselt, et tulebki rääkida oma tugevatest külgedest ja sellest, kuidas tema vastased on põrmu paisatud.

Kuid et samast asjast pidas vajalikuks rääkida ka Vladimir Putin, see on näide lihtsast, kuid mõjukast manipulatsioonist. Kiida menetluses olevat objekti tema tundlikumaist küljest ja poolehoid on tagatud.

Ahjaa, eks räägiti ju ka muust. Tõenäoliselt kinniste uste taga kõneldi rohkem Süüriast ning sellest, kuidas tagada Iisraeli turvalisus nii, et USA käed oleks Süüriast võimalikud vabad. Kuid pressikonverentsil libiseti sellest üsna sõbralikult ja üksmeelselt üle, vaid markeerides teema mõnede üldsite väljenditega.

Valimistesse sekkumine? Donald Trump kinnitas, et Vladimir Putin eitas sekkumist. Putin kasutas oma lemmikvõtet, korrates pähekulunud küsimust: „aga kus on tõendid?“

Krimmi osas markeeriti ära seisukohtade erinevus, ida-Ukraina osas vajadus täita Minski leppeid. Ausõna, see kõik oli nii ümar ja igav, nagu polekski küsimustele vastamas oma reljeefsete väljaütlemist poolest tuntud presidendid, vaid kolmanda järgu tuhmid karjääridiplomaadid.

Isegi otsekohesed küsimused Trumpi suhtumisest NordStream 2 projekti ja „kes on süüdi halbades suhetes“ kuhtusid vastuste mittemidagiütlusesse.

Huvitav oli üksmeel kahe riigi sõjavägede koostöö osas Süürias. Kui poleks teada, kui teravad ja suisa kineetilised olid need suhted veel mõni aeg tagasi, oleks võinud jääda mulje, et kõnelemas on vanad liitlased.

Aga üks mis on kindel – mitmekordse punktivõidu pressikonverentsilt nokkis Vladimir Putin. Esiteks ürituse toimumise kui sellise pärast (ja viisaka vabanduse eest Helsingi elanikele põhjustatud ebamugavuste pärast). Ja kui mitte millegi muu eest, siis ühe efektse punkti teenis Putin pallitriki eest. Kui tema käest küsiti, et kas USA-Venemaa suhetes on nüüd pall Moskva käes, siis laskis Putin endale ulatada äsjalõppenud maailmameistrivõistluse värvides jalgpalli ning ulatas selle Donald Trumpile. Sellised visuaalsed sümbolid on võimsad asjad, nende kasutamine on näide heast ettevalmistusest.

Tõsi küll, see kõik on nüüd nö sibula esimene kiht. Teine kiht lisandub sellele täna-homme, kui kumbki president hakkab kas läbi Twitteri või siis läbi pressisekretäri seletama, mis tegelikult juhtus. Seni aga jääb kõlama Donald Trumpi ütlus – USA-Venmaa suhted olid läbi aegade kõige halvemas seisus ... kuni selle kohtumiseni.
---
lugu ilmus siin
---
kuvatõmmis sai tehtud otseülekande ajal

Monday, July 16, 2018

Trumpi ja Putini kohtumise eel

Veidi enne seda, kui kahe presidendi kohtumine algas, sai sellest veidi räägitud Uudis+ formaadi jaoks. Sellest kokkusaamisest on vähemalt seni rohkem võitnud Putin. Miks?  Seda saate kuulata siit.

Peale pressikonverentsi saavad tulema uueed kommentaarid, püsige meie lainel :)