Venezuela väärmõtted

USA ei käinud Venezuela kallal mitte niivõrd millegi saamiseks, vaid kellegi tõjumiseks. See oli näitlik ketukas karistuseks kellelegi, kes arvas, et võib USA tagahoovis teha kokkumängu USA rivaalidega, Hiina-Vene tandemiga. 

USA praegune president tegutseb oma jõhkras lihtsuses, et mitte öelda tõhusas primitiivsuses nii, nagu oma üleolekut ja karistamatust tunnetavad jurakad ikka teevad: „kellele midagi ei meeldi, saab peksa!“ ja „a mis te selle peale nüüd minuga teete?“ Kas see ketukas oli peksasaajaga eelnevalt kokkulepitud või mitte, pole hetkel oluline.

Me kõik kipume olema kinni vanades stampides. Kordama mõtteid, mis varem on meie meelest tõeks osutunud. Kordama varem edu toonud käitumismustreid. Rajasõltuvus on selle nähtuse nimi ning selles pole midagi halba ega imelikku. Ainult et hetkel tuleb olla oma hinnangutes veelgi lihtsam, jätta harjumuspärased, keerulised ja konspiroloogia-hõngulised seletused (stiilis „tegelikult on kõige selle taga hoopis ...“) ja vaadata asja väga lihtsa mätta otsast.

Vananenud valeseletused

Venekeelses infomullis elavate tegelaste suust kuuleb seetõttu midagi sellist, et „USA käis Venezuelas jälle demokraatiat peale surumas“. Oh hoidku taevas, seekord on demokraatliku ja õiglase riigikorralduse mõtted Valgest majast kaugel.

Eestikeelses ruumis kohtasin eilegi veel seletust, et kogu küsimus on naftas. Et jänkid lähevad ikka sinna, kuskohast on midagi saada, eriti maitseb neile nafta.

Nafta-argument on seekord küll osaliselt õige, kuid ainult kaude ja osaliselt. Naftat on USA’l endalgi küllalt, maailmaturg on sellest üle ujutatud ning lähiperspektiivis pole ette näha selle kütuseliigi nõudluse kasvu. Pigem vastupidi – viimase 18 kuu jooksul on päikese-energia püüdurite kasutuselevõtt olnud kiirem kui eelmise kolme aasta jooksul kokku. 2/3 sellest on Hiina, suur osa ülejäänust India kanda – aga just nemad on olnud ka peamised, keda on seni nähtud peamiste (vene) nafta ostjatena.

Konkurendi kärpimine

Pealegi pole Venezuela nafta ei odav (nõuab väga pikki ja mahukaid investeeringuid) ega lihtne kaup. See sõmera savi moodi ollus, mida sealsetest maardlatest ammutada saab, on keeruline algmaterjal, aga mis on muuhulgas tänuväärne mass, millest saab mh praegu palju olulisemaid haruldasi metalle. Nii et naftale käpa peale panemine on mitte niivõrd selleks, et ise kiirelt raha teenida.

Õige vastus on ikkagi Hiina tiibade kärpimine. Eelõige tõrjumine sellest piirkonnast, mille Donald Trump on kuulutanud oma liivakastiks – läänepoolkeralt. Avalik ja rõhutatult jõhker peksa andmine sellele tegelasele, kes arvas et võib USA kiuste Hiinaga asju ajada, võttes vastu sealset raha ja relvastust.

Relvastus on selle ketuka teine komponent. USA demonstreeris sel moel mäekõrgust üleolekut Hiina ja Venemaa relvasüsteemidest, eelkõige õhutõrjeks kokku tassitud rauast, aga muuhulgas ka nt Kuuba eriväelastest. See, et see kõik toimus nii rahvusvahelisi kui ka USA enda sisemisi mängureegleid rikkudes, on muuhulgas ka eesmärk omaette. Selline „aga mis te mulle selle eest teete?“ jõudemonstreerimine võib tõepoolest toimida tõhusaima ohjeldajana Pekingile, kes on USA väljakutsuja kõige laiemas plaanis.

Gröönimaa analoog

Muuseas, täpselt sama jutt kehtib ka Gröönimaa kohta. Donald Trump ütleb ju otsesõnu: „kui meie ei võta Gröönimaad endale, siis teevad seda Venemaa ja Hiina ning seda ma ei luba“. Kõik need, kes näitavad näpuga Gröönimaa maavaradele või räägivad sealsete elanike demokraatlikest tahteavaldustest, räägivad küll õigeid sõnu, kuid unustavad tahtsi või tahtmatult selle primitiivseima, sõjalise jõu argumendi.

Kes kontrollib Gröönimaad, kontrollib ka Põhja-Jäämerd, nn GIUK (Greenland-Iceland-United Kingdom Gap) koridori, seeläbi Põhja-Mereteed, mida niivõrd tahavad kasutusele võtta Venemaa ja Hiina. Panete tähele, needsamad riiginimed kipuvad korduma.

Nii et veelkord, tõlgendades nii Venezuela kui Gröönimaa juhtumeid, tuleb vähemalt osaliselt välja lülitada keeruliste / kaudsete seletuste otsingumootor. Küsimus on tuimas ja jõhkras (sõjalis-majanduslikus) võimsuses, mille abil USA soovib ohjeldada olemasolevaid ja võimalikke tulevasi ohte. Kõik muu on vihuti ja vääriti mõtlemine.

---

lugu ilmus siin

Sõjaks valmistumine pole sõjaõhutamine, vaid selle tõrjumine

Julgeolekupilt meie ümber muutub ja me peame selleks kas valmis olema või alla andma. Kolmandat valikut lihtsalt pole.

Pole midagi püsivamat muutustest. See tühja targutusena näiv mõttekäik on palju sisukam kui esmapilgul tundub. Meie ümber toimuvad muutused kogu aeg, suuremal ja väiksemal skaalal ning see on elu paratamatu osa.

Ahastamine ja kätemurdmine teemal „maailmakord on muutumas“ on oma traagilisuses küll tõhus võte korraks tähelepanu tõmmata, kuid mitmeti tühi. Minu põlvkond – mis pole kaugeltki ju kõige vanem – on näinud riigikordade ja rahapaberite muutust, järske muudatusi sisuliselt kõigis eluvaldkondades alates pedagoogikast ja kaubandusest, keelekeskkonnast kuni peadpööritava tehnoloogilise arengu ahelreaktsioonideni.

„Kollektiivne Lääs“ muutub

Nii et see, et muutub ka rahvusvaheline julgeoleku-keskkond, see mida me nimetame „maailmakorraks“, on ainult loomulik. Ta on kogu aeg muutunud, lihtsalt mingiks hetkeks lõime me endale illusiooni, et selle asjaga on kõik ühel pool. Ei ole.

Muidugi on ebamugav tõdeda, et see „kollektiivne Lääs“, mille liikmeks me niiväga tahtsime saada, on vahepeal samamoodi muutunud ja muutumas nagu kogu maailm. Aga me ei saa ju oodata, et niipea kui meie vaiksesse sadamasse jõudsime, nii kohe lakkasid tormid ka mujal ning saabuski üleüldine tuulevaikus.

Igasugune muudatus käivitab järgmise, enamasti vastasmärgilise. See on füüsikaseaduste tasemel tõdemus, mis kehtib ka rahvusvaheliste suhete võtmes. Samuti ka riigisisesel ning inimlikul pinnal, meie enda peades ja ühiskondades toimuvas.

Doomino-efekt

Praegugi on toimumas mitmed suured muudatused, mis tingivad omamoodi doomino-efektina ka järgmised, korrus-haaval allapoole ulatuvad nihked.

Suurim on nihe ilmselgelt suurima (vabandage see tahtlik sõnakordus) julgeolekulise mängumuutja USA enesetõlgenduses. Jah, nad tahavad jääda maailma dominantseks jõuks, kuid teha seda suuresti väljaspool senikehtinud süsteemi, sh ka NATO-nimelist struktuuri. Mitte sellest väljuda, kuid sundida organisatsiooni teisi liikmeid rohkem enda julgeoleku jaoks ära tegema.

Nii et esiteks peame meie siin Euroopas arvestama NATO’ga, milles on vähem USA’d (vähemalt mitte enam selles automaatrežiimis, mis laskis Euroopal ennast lollilt nõrgaks muuta). See tähendab teiseks seda, et Euroopa riigid peavad hakkama taas rohkem kulutama enda julgeoleku ise kindlustamise peale.

Viis muudatust

See aga tähendab – kolmandaks – seda, et niigi igasugustest kriisidest räsitud rahakottides ja ühiskondades tuleb teha ebapopulaarseid muudatusi. Kulutada rohkem nii rauale kui mundrikandjatele – ja muuta ühiskondade suhtumist kohustuslikku ajateenistusse, ilma milleta ei saa korralikku kaitsevõimet üles ehitada. See viimane komponent on muuseas praegu mitte-omane u pooltele Euroopa riikidele.

Oluline komponent selles muudatuses on sõda Ukrainas. See tähendab, et neid muudatusi ülejäänud Euroopas tuleb teha lähtuvalt Ukraina kogemustest ning ka nende maksimaalsel võimalikul osalusel. Praegu tuleb mitte niivõrd Ukrainat üles ehitada lähtuvalt NATO standarditele, vaid NATO’t vastavalt Ukraina kogemusele.

Neljandaks aga tähendavad sellised muudatus paratamatult ka tuule tiibadesse andmist nendele poliitilistele jõududele Euroopa riikides, kes taolisi muudatusi vastustama asuvad. See pole hea ega halb, vaid loomulik maasvedeleva poliitilise kapitali üleskorjamine. Nii suurematele kaitsekulutustele kui Ukraina kaasamisele on imelihtne üles ehitada anti-kampaaniat. Sest et see on „sõjaõhutamine, -hüsteeria ja üleüldse vaadake, mihukesed need ukrainlased on!“.

See tähendab aga omakorda viiendat muudatust, mida peavad hakkama tegema kõik ülejäänud ühiskondliku arvamuse kujundajad. Tegema selgeks, et orkaaniks valmistumine pole orkaani esilemanamine. Et sõjaks valmistumine pole sõjaõhutamine, vaid selle tõrjumine.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, Gröönimaa, Tšetšeenia

- Iraanis on proteste olnud varemgi, kuid seekord tundub et nende teravus ja ulatus on tugevam kui varem. üheks aspektiks, mis seda toidab, on lootus välisele toetusele, mh režiimi poolt nii sügavalt vihatd USA'st. Religioossele fanatismile ja naabrite vaenamisele kõik ressursid kulutanud mudel võib olla oma aja nii ära elanud, et tulemuseks võib olla ka senise riigi tükeldumine

- USA poolt Gröönimaale pandud survetundub praegu olevat hea ja halva politseiniku staadiumis. Halb politseinik teatab valmidusest saar jõuga üle võtta, samal ajal hea politseiniku sõnumina pakutakse mingit diili, eemärgiks aga ikka üks - tõrjuda siit eemale Hiina/Vene tandemit

- kui Tšetšeenia praegune liider peaks võimust mis iganes põhjusel loobuma, siis tõenäoliselt üritab Kreml seda subjekti tasalülitada, pannes kuberneriks mõne riigi teisest otsast kohale saadetud halduri

Sellest ja kõigest muust rääkisid Pavel Ivanovi juhtimisel Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Venezuela, Gröönimaa, Ukraina

- Venezuela juhtum on taandatav ühele lihtsale kontrollküsimusele, mis asetab toimunu erinevatesse kontekstidesse. Juhul kui Madurot käsitleda kui legitiimset riigipead, siis oli USA poolt tema röövimine räme õiguserikkumine ja sisuliselt sõjaline sissetung, milleks Trumpil polnud ei rahvusvahelist ega siseriiklikku õigust. Juhul kui Madurot võtta aga kui usurpaatorit (sest ta võltsis valimistulemusi) ning kurjategijat (sest osales narkokaubanduses), siis oli tegu küll õiguslikult väära, aga moraalselt arusaadava teoga, omamoodi politsei-operatsiooniga

- Gröönimaa paikneb küll Venezuelaga samal, USA poolt "omaks" kuulutatud poolkeral, kuid on oma olemuselt teine juhtum. Gröönimaalt ei lähtu USA'le ohtu. Samas nii ühel kui teisel juhtumil tegeleb USA oma peamise rivaali - Hiina tõrjumisega. Nii nagu kinnisvara-äris, nii ka rahvusvahelises poliitikas rakedub siin sama läbirääkimistaktika - alguses lajatada lauale võimalikult jõhkrad nõudmised, selleks et hiljem leevendumine tunduks mõistliku kompromissina

- Ukraina "rahuprotsessis" on eurooplased lõpuks saamas jalgu kõhu alt välja. Paraku pole päris aru saada, kas nad oma viimatisel Pariisi kohtumisel rääkisid sellest, mida teha PEALE rahu saabumist, või et mida teha selleks et see rahu SAABUKS - need on kaks väga erinevat asja.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür. saade järelkuulatav siit

Venemaast Välismäärajas

- Sõjast tingitud meeleolud Venemaal on äärmiselt erinevad. Vahetult Ukrainaga piirnevates regioonides tajutakse sõja mõju vahetult ja negatiivselt, mh seeläbi et Moskvast lubatud toetusmehhanismid nt neile, kes on oma elukoha kaotanud, on kas ebatõhusad või üldse olematu. Kaugemates piirkondades, varem depressiivsetes regioonides on aga elu paljude jaoks paremaks läinud, sest saabunud on sellised rahad, millest varem unistadagi ei võinud. Suurlinnades, mis sõjast suuresti puutumatuks jäänud, on aga üleüldse kolmandad meeleolud.

- Vähesed tagasitulevad kirstud muudavad vähe inimeste igapäevast päriselu vähe, seda enam et suur osa hukkunutest jääb sõjaväljale vedelema. Küll aga on probleeme esiteks nendega, kes tulevad tagasi, sest üks tagasitulnu võib põhjustada rohkem probleeme ja nõuab rohkem tähelepanu kui kümned või sajad nö normaalsed tegelased. Teiseks on aga probleem hoopis suurem tööturuga, kuhu pole enam võtta teovõimelisi ja -tahtelisi tegelasi.

- USA rolli nähakse mitte mingi mütoloogilise "rahuvahendajana", vaid instrumendina, mida saadakse kasutada Venemaa võidu vormistamiseks. Omamoodi täiendava hoovana, survestamaks nii Ukrainat eraldi kui Läänt tervikuna kapituleerimisele.

Kõigest sellest sai räägitud Välismäärajas, küsitles Mart Mardisalu, saade järelkuulatav siit (22:30 kuni 35:40)

Kremli läbirääkimistaktika – Trumpi järgiaimamine

Venemaa praegune otsustajatering on üles kasvanud teadmisega, et nende peamine rivaal ja seega ka partner on USA. Omamoodi fantoomne, iseendale taastoodetav ettekujutus sellest perioodist, mil maailma põhijõududeks olid NSVL ja USA.

Nüüd on olukord ammu muutunud ning ei maksa arvata, et Venemaal sellest aru ei saada. USA jaoks pole Venemaa enam ammu peamine vastane, sealne tähelepanu hajub konfliktide paljususes ning suundub laias laastus kõigi nende konfliktide taga kumavale Hiinale.

Kuid see teadmine või arusaam sunnibki hääbuvat Venemaad aina aktiivsemalt tegutsema, pälvimaks endale harjumuspärast tähelepanu. See meenutab veidi sõltlase rabelemist, kes peab järjest rohkem pingutama, et kätte saada uus ja piisav doos mõnuainet, vältimaks pohmeluse teket.

Piits ja präänik

USA tähelepanu pälvimiseks on laias laastus kaks meetodit – ärritamine ja meeldimine. Piits ja präänik, kui soovite. Hea ja halb politseinik. Ega lõppkokkuvõttes neid psühholoogilise hanitamise võtteid väga palju pole, ükskõik kui palju metafoore me nende kirjeldamiseks ka ei kasutaks.

Ärritamiseks sobivad kõikvõimalikud suured ja väikesed sigadused alates sõdadest ja lõpetades infooperatsioonidega. Nt Süürias sõjaline sekkumine oli ju Kremli seisukohalt edukas – vähemalt alguses suudeti ennast oluliseks osapooleks sõdida. See, et nüüd lõpuks ollakse ennast nurka mängitud, on tagantjärele tarkus.

Meeldimiseks on aga vähem võimalusi. Praegusele USA liidrile meeldivaid diilide mängu Puutini meeskond väga hästi ei oska. Kuid vastaspoole peegeldamine on eriteenistuslikele tegelastele hästi tuntud võte. Stiilis „oi näe, mulle meeldivad puht-juhuslikult samad asjad ja üleüldse me oleme sarnasemad kui arvata võiks“.

Peegeldamise mäng

Ukraina sigadus-sõja eesmärk oli pälvida USA tähelepanu, et hakata rääkima Kremli meelisjuttu Sõjast ja Rahust. Aga kuna USA eesotsas on rabeda tähelepanu ja suure meelitus-vajadusega isik, siis pakutakse tollele ka meeldivaid ja piisavalt silmatorkavaid peegeldusi.

Üks nendest on läbirääkimismeeskonna disainimine moel, mis on väga mitte-omane NSVL/Vene vanakooli diplomaatiale. Kuna USA (välis-)poliitilises praktikas on levinud mitte-hierarhiline, mitte-karjääri-põhine diplomaatia, siis proovib Kreml seda järgi aimata.

Süsteemivälise (ja läheduspõhise) tegelase ehk Kirill Dmitrievi määramine läbirääkijaks pidi loomulikult endaga kaasa tooma vene enda välisministeeriumi nördimuse ja seega suurema tähelepanu ameerika meeskonna poolt. Stiilis: „ahhaaa, nad käituvad samamoodi nagu meie!“

Süsteemi ülekoormamine

Teine meetod, mida praegu kasutatakse, on Trumpiliku taktika ehk „süsteemi ülekoormamine“ vastasmärgiliste signaalidega ning ootamatustega. Otseloomulikult pole taolise informatsioonilise kaose loomine ainult hetkelises peegeldamis-mängus kasutusele võetud tehnoloogia, kuid sobib siiski antud pilti.

Venemaa on oma „ümberpiiratud kindlusest“ viimastel päevadel välja sirutatud kaks käpikut, kaks rääkivat pead, kes ajavad üheskoos ja korraga eripalgelist ja vastukäivat juttu.

Üks, Dmitri Medvededi nimeline tegelane (kes peaks oma taustalt olema nö uuema põlvkonna esindaja) lajatas letti üle 30-leheküljelise oopuse sellest, kuidas anglosaksid on kõiges süüdi. Eraldi rõhutades, et USA on selles seltskonnas nö noorema partneri rollis ja seega väiksema süü kandja.

Jõuvõtted on primaarsed

Teine, Dmitri Kozak nimeline (kes on Putini meeskonna ammune ja väga lähedane liige) nupp on aga nüüd mängu toodud reformaatorina, kes olla aru saanud, et Venemaa on tupikus ning on vaja on sisuliselt kõike muuta nii sise- kui välispoliitikas.

Kordan eraldi üle seda peamist segadust-tootvat momenti – suhteliselt uue põlvkonna mees ajab padukonservatiivset juttu, samas kui vanakooli tegelane lehvitab uuenduslikku lippu. See peaks juskui näitama, et „vaadake siia, meie kindluses on mõrad, pöörake tähelepanu nendele ebakõladele!“

Kõike seda võib vaadelda kui moodsat poliit-tehnoloogilist manipuleerimist, samavõrra kui klassikalist infooperatsiooni. Peamine on aga meeles pidada, et praeguses Kremli tööriistakastis on läbirääkimised vaid abiratas sõjavankri all. Ei rahu ega läbirääkimised pole eesmärk omaette, vaid vahend sõjajõuga saavutatu võimestamisel.

---

lugu ilmus siin

Sõjasundus ja tööturg Venemaal

Kõigepealt kohustati VF suuremaid tööandjaid saatma töölisi sõtta, nüüd kohustatakse neidsamu tööandjaid võtma tööle sõjast tagasitulijaid. Loogiline, onju?

Tegelikult peegeldub siin praeguse vene poliitilise süsteemi jaburus, mis kõigub kuskil käsumajanduse, pärisorjuse ja feodalismi piiri peal.

Venemaal taastuvad mühinal nõukogude tavad, mh käsu- ja plaanimajanduse halvimad praktikad. Tsentraliseeritud ülalt alla juhtimine koos alt üles innuka sobitumisega sellesse mudelisse. See puudutab praktiliselt kõiki eluvaldkondi, alates ajakirjandusest kuni kohtusüsteemini välja, kuid praegune lugu puudutab vaid ühte kitsamat valdkonda nn sõjamajandusest.

Vajadus sõjasulaste järgi

Kõigepealt tuli riigi juhtkonnal hull mõte hakata sõda pidama. Selle planeerijad aga astusid omaenda süsteemi sisse ehitatud reha otsa. Jäädes uskuma alt üles valetamise ja juurdekirjutuste õhkkonnas liikuvat infot, loodeti välksõjale.

Kuna see välksõda aga kukkus läbi ja mõnepäevase operatsiooni asemel sõditakse juba hulk aastaid, on sõja hakklihamasinasse vaja uusi inimesi. Miks otsustati täiemahulisest mobiliseerimisest loobuda ja minna „osalise“ mobilisatsiooni ja eelkõige värbamise teed, on omaette lugu. Kuid mis iganes polnud see poliitiline ja retooriline taust, igatahes rindele oli vaja saata reaalseid inimesi.

Kuna Venemaad juhitakse sisuliselt Presidendi Administratsioonist, siis pöörduti sellest feodaalide ... ptüi ... ikka kuberneride, riigifirmade juhtide ja muude sõltlaste poole korraldusega leida neid inimesi. Kubernerid kratsisid kukalt ja pöördusid mööda võimuvertikaali või sõltuvusahelat allapoole, eelkõige suuremate tööandjate/ettevõtjate poole.

Selge ja segane sõnum

Ülalt alla tulev sõnum oli selge ja segane. Selge oli see, et iga feodaal pidi leidma oma hallatavalt territooriumilt teatava koguse inimesi. Segane aga see, et kuidas neid konkreetseid inimesi motiveerida, sest ainult käsust ei piisa isegi vanglas. Kuskohast leida nö üleliigseid inimesi ja kuskohast raha nendele maksmiseks?

Üleliigseid inimesi leidub riigieelarvelisi vahendeid pruukivates asutustes vaid paberil. Koosseisu-tabelid on alati üles puhutud, näitamaks, et oma ülesannete täitmiseks on vaja palju inimesi ja seega palgafondi. Noh nt linna kommunaal-majanduse ettevõttes on vaja lagunevate torustike lappimiseks kuute keevitajat ja tosin muid torumehi-lukkseppi.

Päriselus selgus, et neid keevitajaid on tegelikult palgal ainult kaks ning kui üks sõtta ära saata, siis tekivad kommunaal-kollapsid. Või kui ühistranspordi-ettevõttest ära saata bussijuhid ja mehhaanikud, siis kukub kokku transpordisüsteem. Aga keda see huvitab, käsk on antud ning erinevatest eelarvetest kraabiti ka rahad kokku, alates ettevõttest kuni regionaalse ja föderaalseni.

Tööturu moonutus

Tulemuseks on alamehitatud ettevõtted ja võlgadesse uppuvad regioonid. Kuna Venemaal on aga suveräänne rahapress, siis keskvõim tühistab armulikult „edukate“ kubermangude võlgu ja annab vajadusel raha juurde. Edukad on mõistagi need, kes annavad piisavalt kahuriliha.

See, et ühtlasi luuakse tööjõupuudus ja tõmmatakse käima inflatsiooni-saag, pole käsumajanduses niivõrd oluline. Oluline on täita käsku ja plaani, siis saab eelarvest juurde virtuaalseid raha-nullikesi ja vähemalt paberil on kõik ilus.

Tööturu moonutus (kus paljudes regioonides on ametlikult teatatud lausa 0%lisest tööpuudusest) on nüüd aga jõudnud pendlikõikumisena teise otsa. Osad mehed tulevad ju sõjast tagasi, nendega on vaja midagi peale hakata.

Uus käsk Keskusest

Nüüd siis tulebki feodaalidele uus käsk – nn SVO (sõjalise erioperatsiooni) veterane on vaja hakata tööle võtma. Kui seesama tööandja, kes ennem eelarvenisa eemaldamise ähvardusel pidi töötajaid ära saatma, nüüd tagasitulijaid uuesti tööle ei vormista, ähvardatakse taaskord ränkade rahaliste karistustega.

Varsti juba neli aastat kestev sõda sööb omaenda jalgealust. Nokk kinni, saba lahti olukord. Töötajaid sõtta saata on valus ja kulukas, aga möödapääsmatu vajadus. Sõjast tagasi tulnud vaimselt või füüsiliselt sandistunud tegelasi tagasi tööle vormistada on veel valusam ja kulukam, kuid sama möödapääsmatu.

See, et sõjast läbikäinud mehed vajavad igal pool maailmas pikka ja kulukaid rehabiliteerimis-protseduure, on universaalne nähtus. Vene eripära on siin see, et selle kõigega ei tegele mitte mehi sõtta saatnud riik, vaid asi on pandud feodaalide/kuberneride/eelarvesõltlaste peale, kellele polnud vaja ei seda sõda ega pole vaja ka neid tagasitulnud probleemipuntraid.

---

lugu ilmus siin