Monday, May 19, 2025

Ebadiplomaatiline diplomaatia

Diplomaatial on kaks üsna vastukäivat tähendust. Üks lepituslik ja riigimehelik ning protsessipõhine, teine pealesuruv ja tulemusele orienteeritud.

Ühest küljest on hea diplomaat see, kes suudab viisakalt ja osavõtvalt ära kuulata teised osapooled, saavutades lõpuks mõistliku kompromissi, millega küll keegi ei pruugi päris rahuldada, kuid teisalt siiski piisavalt vastuvõetav, et suudetakse vältida vastuolude teravnemist.

Teisalt on aga tulemuslik diplomaat see, kes suudab oma huvid kehtestada, balansseerides küll vägivalla, solvangute ja ähvarduste piirimail, kuid siiski ilma käsi ja relvi käiku laskmata.

Hetkel on see pikaldane rahuaegne diplomaatia üsna surnud ning käigus on rapsiv ja rahmeldav sõja-ajastule omane diplomaatia tõhusam.

Istanbuli näide

Vaatame seda tõhusust ühel väga päevakajalisel, kuid seda paljamal näitel. Ning peamine, jätame kõrvale oma sümpaatiad ja antipaatiad ning proovime olla niipalju objektiivsed kui see inimesele üleüldse võimalik. Ja veelgi enam – lepime sellega, et me teame protsessi pindmist, nähtavat osa, nö jäämäe tippu. Pinna all toimuv saladiplomaatiline sehkendamine võib olla küll aimatav, kuid selle kirjeldamine oleks spekulatsioon.

Vaatleme praegu Istanbulis toimunud kentsakat vaatemängu, mida läbirääkimisteks on ilmselgelt palju nimetada, pigem mingiks esmakontaktiks, millest teoreetiliselt võib kunagi välja kasvada ka sisuline läbirääkimiste protsess.

Võtame loo alguspunktiks selle kummalise öise „pressikonverentsi“, mille korraldas 12.mai esimestel tundidel Vladimir Putin. Mõistagi on ka sellel oma pikk eel-lugu, kuid kuskilt tuleb ju alustada.

Efektne avang annab eelise

Avapauk oli kõigiti efektne. Vladimir Putin garanteeris tähelepanu oma sõnumile mitte ainult selle sisu, vaid ka vormiga. Esma- ja erakordselt kokku kutsutud öine pressikonverents, millel ajakirjanikel oli ainult statisti roll, küsida nad midagi ei tohtinud, pidid olema vaid fooniks kõnelevale peale.

Selle kõneleva pea ehk Putini sõnum oli järgmine: taastame läbirääkimiste formaadi, teeme seda kohe, 15.mail Istanbulis. Initsiatiiv on Kremli käes, sõnum esitatud nii, et kõik kuulevad. See, et sõnum esitati mitmepoolse surve tõttu ja Donald Trumpile (ootusega kahepoolseks kohtumiseks Putin-Trump tandemina), pole oluline. Esimene skoor: 1:0 Kremli kasuks.

Sellele reageeris Vladimir Zelenskõi, teatades, et Ukraina on valmis ja tema tuleb ise kohale, valmis läbirääkimisteks! Sellega haaras tegi ta midagi ootamatut, haarates initsiatiivipalli enda kätte, põrgatades seda vastu kõlavat infolauda. Sisuliselt tõstis ta panuseid, sekkudes kahepoolsesse mängu, näidates et ilma temata Ukrainast ei räägita. Seis 1:1.

Moskva oli mitmeks päevaks jahmunud, suutmata omavahel kokku leppida, mida teha järgmiseks. Seda enam et nüüd teatas ka Donald Trump, et tema on valmis kohale ilmuma, kui Putin tuleb. Putin aga ei saa tulla, sest ta ei taha näidata ennast samaväärsena Zelenskõi suhtes.

Katse mängu üle võtta

Seejärel moodustas Moskva teadlikult võimalikult tühiväärse delegatsiooni, üritades lüüa Ukraina mängust välja, lootuses et Kiiev loobub alandavas mängus kaasa mängimast. Nii hetkeks ka näis. Seis 2:1.

Kiiev aga pani vastusena kokku vastasmärgilise meeskonna. Moskva tühjavõitu pintsakutele pandi vastu delegatsioon mundrikandjatest, kes olid valmis läbi rääkima vaherahust. Sellest, millest Moskva kuuldagi ei taha. Ilus käik, seis 2:2.

Moskva tõmbas aga protsessile vee peale, näidates et Kiievi ja liitlaste nõudmised on tühjad. Kui nood tahtsid saada relvarahu eeltingimusena, et läbirääkimised saaks üleüldse alata, siis Moskva näitas trääsa. Relvarahu ei tule, vaherahust võite vaid unistada ja üldse – lugege Moskva tingimusi, mida ei ole võimalik täita. Seis 3:2.

See protsess pole mõistagi lõppenud ega ainult antud tegevustega raamistatud, vaid on üks element suuremas mosaiigis. Kuid omamoodi arvepidamislik sissevaade praegusesse, vaid mõne päeva jooksul lahtirullunud diplomaatilisele sparringule on see siiski õpetlik. Selline ebadilomaatiline diplomaatia on meil laual ilmselt veel pikalt.
---
lugu ilmus siin

Thursday, May 15, 2025

Разбор полётов: Istanbul, 9.mai, paavst, tribunal, diversioonid

- 9.mai kokkuvõte - Hiina liidri kohaletulek oli Putini jaoks isiklikult ja VF jaoks tervikuna edulugu, ülejäänu pole oluline

- Istanbuli läbirääkimiste ümber on meeletu tähelepanu ja seda Moskva üritab seda enda initsiatiivi hoidmiseks ära kasutada

- uue paavsti isikuga seoses selgub huvitav detail katoliikluses: nimelt Venemaa roll nn Fatima jumalaema loos

- rahvusvahelise tribunali loomise juures on kaks huvipakkuvat detaili: et uurimise alla võetakse sündmused alates 2014 aastast (mitte ainult alates 2022) ja et selle alla lähevad ka sõdimises avalikult osalevate teiste riikide juhtkond, st ka Valgevene ja Põhja-Korea

- vene agentuuri poolt värvatud diversantide teod on eraldivõetuna väikesed, aga üheskoos moodustavad juba osa sõjapidamisest Euroopa vastu

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Wednesday, May 14, 2025

Istanbuli kohtumise eel

See pole teadmine, vaid minupoolne tõlgendus asjadest:

- miks kuulutati kohtumine Puutini poolt välja 11.mai varastel hommikutundidel kentsaka pressikonverentsi (millel ajakirjanikud küsida ei tohtinud) ja teatas tulevasest kohtumisest Istanbulis? Sest sellel sõnumil oli ainult üks adressaat - Donald Trump - kes pidi seda kuulma kokkuleppeliselt 10'l mail ... ja Washingtonis oli veel kell 19.00 ja 10's mai

- miks kuulutati see välja 15'ks ja Istanbulis? sest et ainuke oluline inimene - Donald Trump - lõpetab sel ajal oma ringsõitu piirkonnas ning saaks mugavalt kohale tulla

- Kremli ideaalis oleks pidanud Ukraina alt ära hüppama (kuna pole tagatud eeltingimus ehk relvarahu) ja Trump ning Puutin oleks saanud kokku, allkirjastanud midagi ning mõlemad pooled oleks sigarahul

- Zelenskõi rikkus mängu ära, teatades, et tema tuleb ise kohale ... mistõttu nüüd Puutin ei saa ilmuda ise enda poolt välja kuulutatud kohtumisele

- meie mätta otsast vaadatuna ideaaljuhtum oleks see, kui Trump ja Zelenskõi kohtuks nüüd Istanbulis (jälle nii nagu Vatikanis) ja Puutinit pildil poleks - siis oleks väga keeruline rääkida Venemaa rahusoovist

- tõenäoliselt aga kohtuvad VF ja UA delegatsioonid, mida jälgib kõrval USA meeskond ning ... lepivad äärmisel juhul kokku selles, et plaanitakse milleski kokku leppida

- lahinguväljal ei muutu sellest tõenäoliselt midagi ei täna, homme ega ka mitte lähiajal

Kõigest sellest sai räägitud Uudis+ saates, küsijaks Margitta Otsmaa, saade järelkuulatav siit.

Monday, May 12, 2025

Trump’ism kui ideoloogiline usupõhisus

Igasugune võim tugineb müüdile. Seletusele, et miks just sellel inimesel/parteil/rahval on õigus valitseda siin ja nüüd. Seda võib nimetada poliitiliseks retoorikaks või „suureks narratiiviks“, kuid asja olemus sellest ei muutu ning toimemehhanism on üsna lihtne.

Tavaliselt tuginetakse selles müüdiloomes kahele jalale: suurele hädale ja suurele heale. Enamasti on need mõlemad jalad kinni tuttavas ja vajadusel muudetavas minevikus: kunagi oli suur häda (sõda, vanelane, ebaõiglus, halb valitseja), aga samas oli ka kuldne minevik. Harvem kasutatakse ka tulevikku, seletades et „kui meie ei pääse valitsema, juhtub suur häda“ ja/või „kui meie saame valitsema, siis saabub õnn meie õnnele“. Tulevik on tundmatu ja abstraktne, sellega on veidi keerulisem töötada.

Pannes need kaks elementi ühe jutukese sisse, seotakse need siis konkreetsete nimedega, kes siis kehastavad halba (kes ei peaks valitsema, kelle ajal/tõttu juhtus „suur häda“) ja teisalt nendega, kes peaks valitsema. Selle skeemi lihtsus, isegi primitiivsus ongi tema toimimise võti. Kui on vaja veenda laiu masse, siis on lihtsus edu võti ... kuni teatud määrani.

Poliit-tehnoloogiline sudimine

On ükskuid näiteid, kus need kaks elementi on kinni ühes ajahetkes ning seetõttu on tulevikuga töötamine veelgi keerulisem. Nii näiteks Venemaa riiklik müüdiloome, mis õigustab kõike, põhineb Suure Sõja ja Suure Võidu müüdil, mis muudab kogu riigi ja rahva sõjakeskseks. Või Iisraeli oma, mis põhineb Suurel Tagakiusamisel ja selle eest põgenemisel. Aga nende jms näidete arutamine viiks meid põhiteemast kaugele.

Põhiteemaks on hetkel Donald Trumpi ümber kootava müüdi vaatlemine. Selle üheks kirkalt halvaks näiteks on artikkel „Project 2025 arhitekt: Donald Trumpi hullumeelsuses peitub plaan“. See on ideoloogiline, arusaamatu ja usupõhine. St – liiga keeruline mõistmiseks ning ainult usku/lojaalsust nõudev.

Müüt on iseenesest lihtne ja kahetaktiline, sellega on kõik korras. Suure häda rolli täidab siin artiklis katastroofiliseks ja kükloopiliseks kasvanud riigivõlg. Sellega argumendiga on tõesti lihtne töötada – ei pea olema just ajuhiiglane, et mõista, kuhu viib kasvav puudujääk, millel ei ole tulukatet. Suure hea rolli täidab lubadus muuta USA taas suureks. Naaseda kuldsesse minevikku. Lihtne ja selge.

Arusaamatu arenduskava

Aga miks ma siis nimetan seda ikkagi kehvaks, ideoloogiliseks/arusaamatuks ja usupõhiseks?

Kehv on ta seetõttu, et keskendub ainult lammutamise poolele. Väitele, et „Trump kui kinnisvaraarendaja teab, et renoveerimistööde esimene etapp on lammutamine.“ Ja kurtmisele, kuidas seda suurt lammutustööd üritatakse takistada.

Kas teie usaldaks kinnisvara-arendajat, kes teatab, et plaanib vana maja maha lõhkuda ning ehitada selle asemele midagi suurt ja uhket ... kuid ta ei räägi, mida täpelt ja kuidas ta seda uut plaanib rajada? St, ta ei pane lauale kausta uue hoone ehitusplaanidega, vaid ainult lubaduse teha midagi „suurt“ ja „nii nagu vanasti!“

Veendunud trumpi-sisse-uskujad väidavad vastu, et nii peabki! Et Trump olla nimetanud oma vastasmeeskonna esindajaid lollpeadeks, kes räägivad sellest, mida plaanivad teha. Et aga siin tuleb ainult uskuda, et Suur Arhitekt teab oma peas, mida ja miks teeb.

Ülelihtsustamine vähendab usutavust, aga suurendab usku

Miks ma nimetan seda müüti keeruliseks ja ideoloogiliseks? Aga seetõttu, et loole üritatakse anda sügavust ja näivat usutavust, vehkides nii viidatud artiklis kui laiemalt terminitega nagu „progressiivsed“, „vasakpoolsed“, liberaalsed ja konservatiivsed. Need on oskussõnad, mille kasutamise üle vaidlevad isegi erialaspetsialistid, suutmata omavahel kokku leppida, mida nende all tegelikult mõista.

Tuues nüüd sellise sisult keerulise terminoloogia poliit-tehnoloogilisele tasemele, muutuvad need tühinimetajateks. Umbes samasugusteks, nagu meie idanaabri kultuuriruumis on sõnad „fašist“, liberaalid ja demokraadid. Või siis uuemas slängis „Šaitan“. Sõnad, millega tähistatakse kõike halba. Vihkamise sümbolid.

Ja miks ma nimetan seda kõke usupõhiseks? Aga seetõttu, et lülitades sisse madalamad instinktid nagu vaimustus lammutamisest (vt ka „Drain the swamp“), võõraviha (immigrandid) ja vaen bürokraatia vastu (USA’s väga palju rohkem levinud tunne kui meil siin), ei seletata, mida tehakse teisiti ja uutmoodi. Nõutakse ainult uskumist ja lojaalsust. Tsitaat alguses viidatud tekstist „Mina panustan Trumpile – arendajale“.

Lojalistlik, võitlusele ja senise lammutamisele ning ühele isikule-messiale keskenduv tegevuskava tekitab ausalt öeldes õõva, tuletades meeldse mitmeid varasemast ja praegusestki ümbruskonnast tuttavaid mõttemudeleid.
---
lugu ilmus siin

Sunday, May 11, 2025

Putini "läbirääkimis-ettepanekust"

Putin tegi kolmetise välis surve all (USA, Hiina ja EL) ettepaneku asuda läbirääkimistele Ukrainaga Istanbulis. Kogu formaat peab Kremli meelest rõhutama seda, et :

- initsiatiiv on Kremli käes ning ainult tema otsustada on, kas sõda jätkub või mitte

- tegemist on "jätkuläbirääkimistega" samas kohas ja samal teemal, mis eelmine kord katkesid Kiievi süül, aga Kreml olla justkui alati olnud ootel, rahukäsi pikalt välja sirutatud

Tegelikult on see kohmakalt vormistatud soov jätkata sõdimist, saades selleks justkui õigustust mingite läbirääkimiste lootusest. Et "me lihtsalt ei saa ennem sõjapidamist lõpetada, kui oleme milleski kokku leppinud"

Väga lihtne ja kõigile mõistetav analoog - kui vägivallatseja jätkab oma ohvri peksmist ja vägistamist, väites et "ma lihtsalt tahan sinuga rääkida ja kokku leppida", siis kas see tema kõnelemissoov mõjub usutavalt?

Kõigepealt peab lõppema tapmine, peksmine ja piinamine (st sõjategevus), siis saab alles hakata läbi rääkima.

Sel teemal sai eile antud kolm intervjuud, üks Delfile, üks venekeelsele AK'le ja üks eestikeelsele.

Saturday, May 10, 2025

Разбор полётов: 9.mai, India/Pakistan, Rumeenia, USA

- 9.mai tähistamine Moskvas (saade toimus 7.mail)

- India ja Pakistani vaheline konflikt on sama vana kui nende kahe riigi loomise lugu, seda ei saa vaadelda ilma Hiina faktori arvesse võtmiseta

- Rumeenia valimised: võib välja vahetada kandidaate, kuid ei saa välja vahetada elektoraati

- USA praeguse presidendi soov hoida meedia tähelepanu võtab kohati kentsakaid vorme, nii nt nüüd väljaöeldud soov panna uuesti tööle Alcatraz vangla

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Thursday, May 8, 2025

Putini labor meenutab hiiglaslikku Gazat

Juttu ei tule nendest biolaboritest, millest Puutini propaganda vahepeal armastab rääkida. Ei, seekord on juttu inimkatsete seeriast, mida Kremli meeskond korraldab. Raske raha eest ja juba mitmeid aastaid. Omamoodi hiidlabor, milles kasvatatakse uut inimtõugu – palgasõdurite rahvast.

Sõdu on ju peetud inimkonna algusaegadest saadik, selles pole midagi uut ega Venemaale eriomast. Kunagi sõdis vajadusel kogu hõim teise hõimu vastu, hiljem aeti sõjaväena enda ees orje ja alistatud rahvaid. Kuid ajapikku muutus sõdimine ametiks. Väärikaks ja hästitasustatavaks. Kujunes välja palgaarmee mõiste. Neid hästi väljaõppinud ja relvastatud sõjamehi oli alati vähe, hiiglaslike territooriumite kuuluvust jms tüliküsimusi lahendasid tänapäevases mõttes narrilt väikesed väesalgad.

Prantsuse revolutsiooni aegu kujunes aga välja uus väevorm - rahvaarmee. Mundrit ja relva kandvate inimeste hulk kümnekordistus, samamoodi sõjaväljal hukkunute arv, nende asemele värvati üha uusi. Kuid seda tehti pigem sunni, kui raha abil. Hoopis teine mudel ja suhtumine, inimelu muutus selles väärtusetuks, kardinaalselt erinevalt palgaarmeest, kus iga väljaõppinud relvakandja oli tükikaup ja selle eest ka vastavalt tasustatud.

Palgaline rahvaarmee

Nüüd aga Putini Venemaal on loomisel hoopis midagi uut. Palgaline rahvaarmee. Kogu vene rahvas on sisuliselt palgaarmee staatuses, toimides värbamisbasseinina riigi jaoks. Riigipoolne rahaline hüvitis sõttaminejatele ja seal surijatele on kaugelt suurem kui selles riigis varem nähtud, koguni nii suur, et see muudab ühiskondlikke mustreid.

Ääremaade elanikud, kelle elus puudus reeglina muu perspektiiv kui see, et kas sõita suurlinnadesse paremat elu otsima või leppida kodukülas piskuga, on nüüd korraga saanud lootuse. Isegi kui konkreetsest prekonnast pole veel keegi otse sõtta läinud, on sõjakõlbuliku mehe/poja lähikondsed vähemalt korraks vaadanud mõtlikult aknast välja lagunenud teele ja mõelnud „mis oleks kui“. Jaganud mõttes tapmata mehe ... ptüi ... laskmata karu nahka ja mõelnud, et kuidas saaks need võimalikud miljonid kasutusele võtta, maksta võlad ja osta pisut kobedam eluase.

Võtan julguse väita, et kui nüüd miskipärast peaks sõda lõppema ja värbamis-surve ühiskonnale lakkama, siis järgneb sellele halvasti varjatud pettumus. Sest et mismõttes võetakse neilt see lootus muuta midagi oma elus? Mismõttes lõppeb olukord, kus katastroofilises tööjõupuuduses sai palgatööle iga sant ja seda varasemast kõvasti kõvema palga eest, isegi kui ei julgenud või tahtnud otse sõjaväega lepingut sõlmida?

Lootuste petmise efekt

Jah mõistagi on tõsi seegi, et ka vene rahvas on sõjast frustreerunud ja omamoodi väsinud. Nende eluajal pole ju varem niimoodi olnud, et sõjauudised on peamistena telekas juba mitmendat aastat järjest. Kuid kuna see sõda toimub kuskil kaugel ja – kordan ennast – pakub lootust parandada oma heaolu, siis selle lootuse kadumine võib paradoksaalselt tuua endaga palju suurema protestivalmiduse kui sõda ise.

See on küll hoopis teise välja pealt nopitud näide, kuid ainukesed tõsiseltvõetavad protestid vene ühiskonnas toimusid justnimelt murtud lootuste tõttu. Nn Bolotnaja protsess tõi 2011-2013.aa tänavatele kokku sadu tuhandeid inimesi ja seda mitte ainult Moskvas. Murtud lootus seisnes selles, et kui Medvedevi järel joonistati presidendiks taas Putin, siis tundis rahvas ennast petetuna, sest toona kehastas Medvedev endas lootust paremale tulevikule ning Putin tagasipöördumist vana ja lootusetu juurde. Jah mõistagi on nende sündmuste auditoorium ja loosungid sootus teised, kuid motivatsioon on sama. Oli lootus ja enam ei ole.

Kahetine surve

Praegune riiklik surve on kahetine – suruda mehi rindele ja naisi sünnitama. Sest on vaja uusi sõdureid. Juba olemasolevaid lapsi militariseeritakse täiesti moraalitute meetoditega, õpetades neile, et ainuke mõtestatud idee on teenida oma riiki. Seni veel olematute laste emasid survestatakse täitma oma kodanikukohust, oma eksistentsi mõtet – jääda võimalikult vara käima peale ja sünnitada uusi sõdureid.

Mõneti meenutab see psühholoogiline õhustik Gaza sektoris toimunut, kus sealsete naiste ainuke perspektiiv saada ühiskonna aktsepteeritud liikmeks oli toimida sünnitusmasinana. Kasinatesse oludesse sündinud uusi kodanikke oli aga hõlbus värvata mis iganes ülesannete täitmiseks, sest ka neil puudus muidu lootus paremale elule.

Selle hiiglasliku sotsiaalse inseneeringu labori psühholoogilised tulemused on omamoodi kentsakad – riigikodanik muutub rahaliselt väärtuslikuks alles siis, kui ta sõlmib armeega lepingu. Aga inimelu enda väärtus muutub selle rahalise väärtustamisega vastasmärgiliseks. Rahanumbri mõttes hinnaline ühik aetakse hakklihamasinasse jõhkruse ja hoolimatusega, nagu ilmselt kunagi tehti väärtusetute orjade või muude sõjavangidega.

Missugune on aga selle ühiskondliku lõimekanga muutuse pika-ajalised mõjud, ei tea aga ilmselt ka selle protsessi algatajad ise.
---
lugu ilmus siin