Monday, January 22, 2018

Tšehhi dilemma


Jälgides Tšehhi presidendivalimisi, tahaks vägisi kasutada mõnda tsitaati Šveikist, kuid see oleks liiga sterotüüpne. Enamasti taanduvad need ühemõõtmelistele lausetele, nt „Terve tšehhi rahvas on simulantide bande.“ Aga tegelikkus on risti vastupidine – pole siin midagi ühemõõtmelist ega –mõttelist.

Hetkel võib väita vastupidist – nii selget polariseerumist näeb poliitmaastikul harva. Hetkel valimissõelale jäänud kaks presidendikandidaati on nõnda erinevad kui vähegi võimalik. Noh olgu, mõlemad on kõrgharidusega pensionieas meesterahvad, aga sellega vist ka sarnasused lõppevad.

Praegune president, nüüdsete valimiste esimese vooru populaarseim Miloš Zeman on läbi-lõhki rahvamees, eluaeg poliitiliselt aktiivne ja püüab lihtsama rahva hääli, kõneledes Euroopa Liidu vastu ja Venemaa poolt. Tema vastu astunud Jiří Drahoš kehastab aga tüübilist eliidi esindajat: teadlane, endine Teaduste Akadeemia president, poliitliselt sõltumatu tegelane on aga populaarne nooremate, edukamate, haritud linlaste hulgas, nähes riigi tulevikku veelgi tihedamas seotuses Lääne klubidega.

Valimisseaduste muutmise mõju

Varem täis-parlamentaarne Tšehhi Vabariik võttis eelmiste presidendivalimiste eel kätte ja otsustas, et saagu presidenti valida rahvas. Nõukogude perioodi ajal ja järel mõõduka poliitilise vabameelsuse kantsi etteotsa valiti seeläbi vastasmärgiline tegelane. Jah, Tšehhi presidendil on peamiselt sümboolne esinduslik ülesanne, kuid jutt on märgist, mitte persoonist.

Jätame hetkeks päris- ja kohanimed kõrvale ja vaatame asja tuuma. Igas ühiskonnas, kogukonnas ja tegelikult ka igas inimeses on kaks poolust: alahoidlik ja uuendusmeelne. See, et neid omadusi soostereotüüpselt liigitatakse emas- ja isaspoolele, pole hetkel oluline. Alalhoidlik pool laseb segastel aegadel ellu jääda, kuid närvutab aja jooksul elujõu. Uuendusmeelne, piire ja kombeid eirav pool võimaldab arengut, kuid muserdab tavasid ... mis omakorda kehutab alalhoidlikkuse lipu alla kogunejaid.

Selles see praegune Tšehhi dilemma seisnebki: osa seltskonnast tahaks oma riigi ja rahvaga edasi minna, nähes üleeuroopastumises võimalust. Teine osa aga soovib riigi lukku keerata ning jääda saareks muutuste meres.

Kolmandad osapooled
Kuna Tšehhi on EL ja NATO liige, siis praeguses võrrandis pööravad alahoidlikud jõud paratamatult pilgu kolmanda osapoole suunas. Või õigemini – sel hetkel on kolmandal osapoolel lihtsam oma agendat läbi suruda, pakkudes alternatiivi teisele, antud juhul euro-atlantilisele suunale.

Nii pole põrmugi imestada et Tšehhi praegune president, nädala pärast toimuvate valimiste teise vooru favoriit Miloš Zeman suhtleb vabalt nii Venemaa kui Hiinaga. Hiljutine suurejooneline visiit Moskvasse ja kohtumine Vladimir Putiniga on vaid üks episood paljudest, mis laseb Zemanit venemeelsena märgistada. Hiina kohalolek Euroopa selles piirkonnas läbi oma majanduslike projektide on väga märgatav ning Tšehhi on üks Uue Siiditee sõlmpunkte.

Alalhoidlikkuse – antud juhul siis euroskepsise – ilmingud piirkonnas on nii ilmsed, et üks Venemaa monarhistlik telekanal Tsargrad kommenteeris seda kui Austria-Ungari impeeriumi ehk „vana hea Euroopa“ taassünni märki.

Lugu aga tahaks jällegi lõpetada osundusega geniaalsele teosele. Ülemleitnant Lukaš pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida. Paraku ei saa meie end tšehhi rahvast ja tema ees seisvast dilemmast kuidagi eemale hoida, seda enam et tšehhid on meile palju sarnasemad, kui me seda teadvustame.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Sunday, January 21, 2018

Julgeolekul on mitu nägu


Eesti Päevalehe mahitusel puhkenud debatt Eesti julgeoleku teemal on äärmiselt tänuväärne, paraku on sellel üks sügav puudus – takerdutakse isikutesse. Kes mida saavutas ja kes milles läbi kukkus. Väikeses riigis on eksperte alati liiga vähe, olgu kõnealuseks valdkonnaks kas assüroloogia või astrofüüsika. Keskendudes klikke püüdvale personaalsele vastandumisele pilbastame me selle vähesegi võime kumuleeruda uue teadmise saamisele.

Sestap soovitan teha seda, mida igas akadeemilises dispuudis – jätta kõrvale nimed ja sildid ning rääkida põhimõtetest, keskenduda personaalsete erimeelsuste rõhutamise asemel ühise arusaama saavutamisele. Muuseas, see lähenemine omab ka täiesti julgeolekulist mõõdet: kas endised ja praegused ametnikud, sõjaväelased, poliitikud ja eksperdid tegelevad kraaklemisega või ühise asja ajamisega.

Suurem pilt

Esiteks tuleb Eesti julgeolekuhinnang asetada suuremasse pilti. Meie olukorra defineerib ära Venemaa soov panna proovile praegune maailmakord. Nagu seab oma ülesandeks üks sealseid sõjakas-patriootilisele suunale rõhuv seltskond Rodina, kelle praegune, Putini-valimiste eelne loosung kõlab „нам нужен новый мир!“ (me vajame uut maailma).

Venemaa kindralstaapides ringleb uskumus, et praeguse maailmakorra üks alustalasid – kollektiivse julgeoleku organisatsioon NATO – on tegelikkuses pabertiiger. Piisab seda tiigrit korralikult sakutada ning ta hajub tuulde nagu miraaž. Mõistagi oleks hea enne seda sakutamist tiigrit piisavalt närvutada ja sisemiselt nõrgestada, et siis juba võimalikult vähese riskiga see jõukatsumine ära teha.

Nüüd soovitan astuda vene kindralite kingadesse ja vaadata võimalikke stsenaariumeid. Kuskohas ja mis tingimustel see mõõduvõtmine ära korraldada? Kas siduda peamise vastase ja kõnealuse (paber-)tiigri selgroo USA väed kuskil arktilistel jääväljadel või Lähis-Ida kõrbetes? Panna proovile partnerite soov asuda üksteise kaitsele kuskil marginaalses konfliktis, jättes kõigile olulisimatele pealinnadele võimaluse säilitada nägu ja vaadata mujale ... noh näiteks kuskil Balkani piirkonnas? Või siis korraldada provokatsioon oma kodanike ja rahvusvähemuste kaiste sildi all Baltimaades?

Psühholoogiline valmisolek

Väga küüniliselt võttes pole geopoliitilise vaeguse käes kannatajatel ükski stsenaarium halvem ega parem kui teine. Igal taolisel plaanil – ja lähtume eeldusest et need plaanid on läbi töötatud koos võimalike A ja B stsenaariumitega on küljes kaks konksu. Üks on maksumus nii inimkaotuste kui rahalises-ressursilises mõttes. Teine on aga riigi poliitilise juhtkonna soov seda plaani käima tõmmata. Ja see teine on märkimisväärselt olulisem kui esimene.

Seega jõuame järeldusele – meie julgeolekupilti määrab suurel määral ära see, mida arvab üks üsna kitsas ringkond seltsimehi Kremlis. Kas selle arvamuse kujundamises mängivad rolli meie okkad ja siilid? Jah. Niivõrd kui nad suudavad meid ennast ja meie liitlasi veenda, et mitte ainult meie pole kaitstavad oma liitlaste poolt, vaid et ka meie oleme väärtuslik kaitse-element meie liitlastele. Liitlus pole ühesuunaline tänav. Meie nimel ja pärast peab tasuma välja astuda.

Üks milles soovin toetada varem välja öeldud seisukohti – meie kollektiivse julgeoleku jaoks otsustav hetk võib saabuda nii umbes paari aasta pärast. Selles aja-aknas, mil jõuab (vähemalt formaalselt) lõpule Venemaa armee-reform ning millal Venemaa praegusel presidendil on vaja määratleda enda ja lähikonna tulevik. Ehk siis vahemik 2020-2024.

Mitmenäoline mäng

Lõpetuseks – meie julgeolekul on mitu nägu. Ühed on nende meeste ja naiste näod, kes siin Eestimaal tegelevad siis kas sõjalise või psühholoogilise, informatsioonilise või poliitilise julgeoleku ülesehitamisega. Mida vähem neis nägudes omavahelist vimma ja mida rohkem koostöövaimu, seda parem.

Teised näod on need, kes vaatavad meid liitlaste poolt. Mida rohkem on neis heakskiitvat poolehoidu ja valmisolekut ühistegutseda, seda parem. Selleks on vaja nii omavahel kokkusobivat rauda kui diplomaatilisi ponnistusi.

Kolmandad on need näod, kes vaatavad meid kalkuleeriva pilguga, otsides võimalusi meie arvelt oma enesehinnangut upitada. Muuseas, nad ei vaata niivõrd meid kui Eestit, kuivõrd kogu liitlaskonda. Ja mida rohkem nad näevad üksmeelt ja tegutsemistahet ning -võimet, seda parem meile.

Ja päris viimasena üks täiesti rakenduslik soovitus, mis muuseas parandab ka meie julgeolekut. Ründa ideid, mitte inimesi! Rünnates oma oponenti personaalselt, leiad sa vaenlase ja vähendad ühisosa. Veendes teda ümber võid leida liitlase ja veenmise käigus aru saada ka omaenda seisukoha nõrkustest.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, January 16, 2018

Poola lahkumisähvardus


Donald Tuski väljaütlemisel, et Poola võib EU'st lahkuda, kui rahavoog õhemaks jääb, on väljapressimise maik man.

Mh küsiti ka minult: "kas on mõtet olla EU liige, kui riik ei saa eurotoetusi?"

Vastus: "Ausalt öeldes mind paneb pisut imestama selle küsimuse tonaalsus. See kõlab ausalt öeldes natukese müüdava armastuse moodi, kas pole?

Euroopa Liidu liikmelisus pole mõistagi mingi püha lehm või religioosne nähtus, mida ei tohi arutada, kartes kellegi solvumist. Euroopa Liit on (õnneks seni veel) elus organism, mis taoliste arutelude käigus areneb ja muutub, nagu ka EL liikmesriigid ise. Ja selge on ka see, et ühel hetkel saab ka Euroopa Liit otsa, nagu kõik muud "aegade lõpuni" kestvaks deklareeritud ühendused ja lepingud.

Kuid hetkel pole Euroopa mandril keegi välja pakkunud mõistlikku alternatiivi, millega hoida a) siinseid majandusi arenemas ja b) vähendada konfliktiohte. Taandada liikmelisus selles klubis ainult rahale mõjub lühinägelikult."

Vastus ilmus siin, diagramm võetud siit.

Monday, January 15, 2018

Putini valimistest Välismäärajas

Kogu Venemaa riiklik masinavärk on pandud tööle, tagamaks presidendivalimiste tõrgeteta läbiviimist. Mille nimel kogu rabelemine käib, kui tulemus on ette teada?

Kas toimuva valguses on ette näha muudatusi suhetes Ukrainaga, Euroopaga, USA'ga?

Kõigest selles rääkisid saatejuht Hannes Hanso ning ekspertidena stuudiosse kutsutud Rein Tammsaar ja Karmo Tüür.

Saade järelkuulatav siit
---
pilt võetud siit

Iraani segarevolutsioon jätkub


Kumb läks ennem kallimaks, kas kana või muna, mille hinnatõus tõi Iraanis rahva kümnetes linnades tänavatele? Tegelikkuses pole asi mõistagi ei munades ega kanades. Samuti nagu kogu Araabia kevade nimelise mäsu põhjus polnud üks plindrisse sattunud Tuneesia tänavakaupleja, kes end avalikult põlema pani.

Iraan ja permanentne madin on end meie igapäevasesse arusaama nii sügavalt sisse juurinud mõistepaar, et absoluutne enamik meedia-tarbijaid laseb pilgu põgusalt üle pealkirja, nähes et juttu on Iraanis toimuvatest protestidest. Ja mõnes mõttes on neil ka õigus.

Protestikultuur
Tänavaprotesti kultuur on Iraanis niivõrd juurdunud, et rahva õigust meelt avaldada tunnustavad ka kõige konservatiivsemad tegelased. Kuumaverelise rahva jaoks pole midagi erilist ega erakordset sellest, et rahulolematuse korral koguneda tänaval, tõsta rusikas taeva poole, vehkida lippudega ja karjuda loosungeid.

Eri intensiivsusega ja suunitlusega proteste on selles riigis toimunud ridamisi. Vanemad inimesed ilmselt mäletavad 1979.a mitmeti üllatuslikku revolutsiooni, mis asendas läänemeelse monarhia läänevastase islamiriigiga. Hilisemast võiks meelde tulla kasvõi 2009.a protestid valimiste järel.

Kuid midagi on seekord teisiti. Kui tavaliselt – ja see on universaalne muster – on kõige protsestialtim suurlinnade noorsugu, eriti tudengid, siis nüüd toimub protest korraga kümnetes kaugemates ja väiksemates linnades.

Tajutav ebaõiglus
Ega elu pole kuigi õiglane kuskil ega kunagi, kuid Iraanis on hetkel asi eriti karm. Tööpuudus, toiduhindade tõus, korruptsioon, kõik need on ju omaette võttes olemas igas riigis ja ühiskonnas. Kuid nüüd lisandub ka massiivne variserlus, mis ärritab mõtlevaid inimesi igal pool maailmas.

Nn tuumadiili järel loodeti, et elu riigis hakkab minema paremaks, seniste piirangute mahavõtmine laseb riiki voolata rahal ja elujärg paraneb. Jah, see paranes, aga ainult osal seltskonnast, eriti nn kuldsel noorusel. Mullade (ehk siis praeguse režiimi konservatiivse selgroo) võsukesed elavad pillavas luksuses, tarvitades kõike seda, mida tavakodanikele keelatakse.

Omaette kihi lisab siia ka infotehnoloogiline võimekus. Sealses ühiskonnas on erakordselt tugevad horisontaalsed sidemed, tuginegu need siis sugulusel või nt kuuluvusel mõne heategeva kontori juurde (selliste asutuste rolli mittemõistmine meil on omaette teema). Ja kui ikka lähedane inimene saadab sulle videopildi sellest, kuidas tema osaleb meeleavalduses, siis tekib õigustatud küsimus, et „mida mina siis kodus passin?“ ning rahutused kanduvad kulutulena ka sinna, kus neid muidu oodata ei oska.

Puuduv ühisosa
Ehkki mäsu toimub Iraani konservatiiv-religioosse režiimi tugialades – vaesemad maapiirkonnad – ei kanna see siiski endas ohtu tollelesamale režiimile. Kuni oma kehvemal järjel olevate sugulastega ei liitu ka suurlinnade keskklass, pole õhus veel võimukukutamise hõngu.

Tuleb mõista, et pole olemas Iraani üks tükk. Islamirevolutsioon pani küll suure osa sekulaarselt meelestatud iraanlasi riigist lahkuma, kuid siiani elab ka kohapeal piisaval inimesi, kes tahaks taastada nn rohelise revolutsiooni eelset normaalsust. Teiseks on olemas neid, kes tahaks naaseda nö revolutsioonilisse „normaalsusesse“, ehk siis keerata religioossed kruvid veelgi tihedamaks. Kolmandaks ajavad oma asja reformimeelsed, kes lepivad küll religioosse kontrolliga riigi üle, kuid tahaks elada läänelikus „normaalsuses“.

Nende erinevate „normaalsuste“ mitmekesisus ongi see, mis hetkel veel ajatollade režiimi ei ohusta. Ühelt poolt ihalus vabaduse ja heaolu järele on sama loomulik kui selle asemele tulev vastasmärgiline soov piirangute ja õigluse järele. Ning võta sa nüüd kinni, kumb on muna ja kumb kana.
---
lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, January 11, 2018

Разбор полетов: Iraani rahutused

Selle aasta esimeses saates rääkisime Iraani mäsust. Miks on inimesed tänavatel, mida nõutakse, mille vastu ollakse? Kuidas ja kuivõrd on asjasse puutuvad teised ja kolmandad jõud, nt USA ja Venemaa.

Saatejuht on Artur Aukon, ekspertideks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Monday, January 8, 2018

Otsustusvõimetu Moldova


Ei juhtu just tihti, et ühe Euroopa riigi presidendi volitused peatab kohus. Mis on viinud Moldova järjekordse valitsuskriisini? Väga lihtsalt öeldes – otsustamatus.

Kajastades Moldovas toimuvat, takerdutakse tihti detailidesse. Räägitakse presidendi ja valitsuse konfliktist, mis ulatub avaliku ja inetu sõnasõjani. Räägitakse sotsialistide ja demokraatide parteilisest konkurentsist. Isegi suurimates üldistustes – euroopameelsed versus venemeelsed – jäädakse ikkagi sümptomite kirjeldamise tasandile.

Juurpõhjuseks on aga meie jaoks veidralt kõlav otsustamatus – kas on üleüldse tarvis omariiklust või mitte?

Rumeenia vari
Kui meil siin Eestis on aeg-ajalt kombeks ahastava häälega rääkida, kui keeruline ajalugu meil on olnud ja kui paljud vallutajad on meist üle sõitnud, siis soovitan kasvõi põgusalt tutvuda Moldova looga.

Jättes kõik detailid kõrvale, on sõelal vaid üks tõdemus: märkimisväärne osa selle riigi elanikest tahaks olla hoopis teise riigi osa. Ja jutt ei ole vähemustest, vaid nn nominaalrahvusest ehk moldaavlastest, kes arvavad, et tegelikult on nad hoopis rumeenlased.

Nii et väga julge pintslitõmbega maalides on pildi peamotiiv unionistide ja moldovanistide heitlus. Esimesed näeks Moldovat Rumeenia osana, teised on sellele vastu. See ei ole hea ja halva vaheline heitlus, vaid põhimõtteline ja pea lepitamatult erinev nägemus oma riigi ja rahva poliitilise elukorralduse osas.

Moskva käsi
Venemaa mõju lähiriikidele müstifitseeritakse mõnikord üle, nähes iga enda jaoks ebameeldiva sündmuse või isiku taga vaenuliku eriteenistuse kõrvu. Tegelikkus on palju proosalisem – enamikul juhtudel on tegu lihtsa kodumaise lolluse, ahnuse ja lühinägelikkusega, mida Venemaa küünilise elegantsiga ära kasutab.

Venemaa ekspordiartiklitena nähakse tavaliselt naftat ja gaasi. Selle kõrval on aga tõepoolest tõhusaks osutunud hoopis korruptsiooni eksport. Mida vaesem riik, seda lihtsam on selles juurutada korruptiivseid praktikaid, pakkudes vajalikele inimestele väikeseid hüvesid, olgu kasvõi kolmandikku sulas.

Moldova puhul on see korruptiivne muster nii sügavale asjaajamiskultuuri juurdunud, et see on muutunud elukorralduse lahutamatuks osaks. Teoreetiliselt on võimalik olla aus poliitik või altkäemaksuvabalt toimetav ettevõtja, kuid äri ja poliitika ristteel näib rahakohvrite vahetamine suisa möödapääsmatu.

Rahulolematuse ärakasutamine
Praegune, avameelselt venemeelne president Igor Dodon üritab hetke ära kasutada. Rahva rahulolematus võimuloleva valitsuse suhtes on väga suur ning arvamusküsitlused näitavad presidendi taga oleva sotsialistide partei võimalust saada hiilgav tulemus parlamendivalimistel.

Kuna korralised valimised peaksid olema alles novembris, siis oleks sotsialistide seisukohalt mõistlik tuua valimised nii lähedale kui võimalik. Põhiseaduse kohaselt on presidendil õigus senine parlament laiali saata, nt valitsuse moodustamise võimetuse korral. Praegu toimuv valitsusremont annab selleks võimaluse ja president blokeeris uute ministrite ametisse nimetamise. Sellele vastukaaluks peatati nüüd presidendi volitused.

Euroopa Liidu assotsieerumislepingu peatamisest ja Euraasia Majandusliidule lähenemisest rääkiv seltskond president Dodon taga vajutab nüüd pedaali põhja, et olukorda ära kasutada. Olgu siis erakorraliste või korraliste valimisteni tuleb rahulolematuse taset rahva hulgas hoida.

Lääneliku valiku nõrgad kohad
Üks kõige lihtsam meetod selle rahulolematuse kütmiseks on näidata, et Euroopa Liit on kaudselt süüdi riig põhihädas ehk korruptsioonis. Nii väidab Igor Dodon – ja paraku suuresti õigustatult –, et ELi abiraha on valitsusringkondade kaudu kadunud kui mutiauku.

Teine nõrk koht on NATO. Nii-öelda rumeniseerimise vastased tulevad lagedale lihtsa skeemiga: läänemeelsed poliitikud on tegelikult Rumeenia agendid, Rumeenia omakorda on aga NATO liige. Suhtumine NATO liikmelisusesse püsib kohalike elanike seas aga väga vastuoluline, eriti vähemuste hulgas. Muuseas, ühes kipuvad Moldovas elavad ukrainlased olema muude vähemustega ühte keelt ja meelt – nad tarbivad peamiselt venekeelset meediat ja avaldavad vastavat arvamust.

Proovides end taas lahti raputada detailidest, tuleb lõpetuseks tõdeda, et Moldova sipleb otsustamise ja otsustamatuse vahel. Läänelike jõudude ees seisab ülikeeruline ülesanne – tõestada skeptilisele elanikkonnale, et omariikluse säilitamine ja parema elu poole liikumine on võimalik. Aga selleks peavad nad ka ise ülesande lahendusse väga uskuma.
---
lugu ilmus siin