Putin kui meie tulevik

Ai-vai, vat see on võimas.

Täna on järjekordne Putini-päev. St - presidendi otseliin oma rahvaga. Selle jaoks on ette valmistatud mitmeid videoklippe, mis kutsuvad üles esitama presidendile küsimusi, sest: "need küsimused ongi meie tulevik" või "see, mis on oluline meie riigile" vms

Ja sel hetkel, kui kõlavad sõnad "meie tulevik", moodustub ekraanil küsimustest Tema Enda paleus. Andekas, kas pole?

Koht ÜRO JN laua taga on alles algus

Mäletan väga täpselt neid ennustusi, mis tehti Eesti võimaluse kohta saada NATO liikmeks. Et seda ei juhtu ja kõik. Et „meid pole sinna kellelegi vaja, sihukest pisikest ja probleemset“.

Aga seal me nüüd oleme. Euroopa Liidus ja NATO’s ja nüüd ka ÜRO JN laua ääres. Vaatamata kõigile ja kõigele. Kuid liikmelisus üheski sellises klubis pole võlukepp, mis lahendab kõik edaspidi meie eest. Tegelikult isegi vastupidi, astudes nendesse rollidesse, võtsime ja võtame me endale üha uusi kohustusi, millega me ilma selleta otseselt tegelema ei peaks ja ehk ei tahakski.

Ehkki meie koht ÜRO JN laua taga pole mingi juhus ega kingitus, kasutan ikkagi ühte metafoori – loteriiga võidetud koht kruiisilaevale, uhkele merereisile. Sa satud laevale koos tuhandete kaasreisijatega ... ja edasine sõltub juba kõik sinust endast. Võib kogu reisi istuda kajutis, vahtida hirmunult illuminaatorist välja ja tagasi tulles kurta, et oli kole ja igav. Aga võib ka kasutada antud aega ja võimalust, suhelda kõigi nendega, kellega elu ehk muidu kokku ei viikski, sõlmida sidemeid ja tutvusi ning astuda reisi lõpuks laevast välja, kohver täis võimalusi ja pakkumisi, uusi ideid ja kontakte.

Metafoorist väljudes tähendab see seda, et saavutades enda tunnustamise maailma kõige olulisema julgeolekupoliitilise nõukogu liikmena, peame me hakkama tegelema müriaadi küsimustega alates piirkondlikest konfliktidest kuni terrorismi tõkestamise ja veepuudusest tuleneva migratsioonini. Meie jutule hakkavad pürgima kümned delegatsioonid, paludes toetada nende ettepanekuid. Eesti eksperdid peavad olema võimelised kiirelt formuleerima ametlikke positsioone ja avaldama arvamusi. Hääletama ja põhjendama.

Mis aga kõige-kõige olulisem, selle kaheaastase tsükli jooksul peab Eesti olema kahel korral kuu aega ka Julgeolekunõukogu eesistuja-riik. Sel hetkel pole me mitte lihtsalt arutlusele tulevate päevakorrapunktide ettelugeja, vaid meil tekib õigus ja isegi kohustus seda päevakorda ka kujundada, esitada mingeid endale olulisi teemasid.

Mis need võiks olla? Ühe näitena tuleb meelde ettepanek, mille esitas 2015.a meie Europarlamendi saadik Urmas Paet. Ta soovitas toona arutada Julgeolekunõukogus rahuvalvemissiooni käivitamist Ukrainas. Ehkki Vladimir Putin on sõnades rääkinud samast asjast – vajadusest käivitada missioon – on idee seni Venemaa vastuseisu taha takerdunud.

Nüüd on Eestil võimalus see teema uuesti üles võtta. Tõenäoliselt tulutult, kuid juba ainuüksi teema tõstatamine on märgiliselt oluline. Nagu kirjutas kunagine Belgia esindaja sama laua ääres, on üks põhilisi reegleid, mida ajutine liige peab järgima: „ole järjekindel“. Vaid sel moel saab näidata oma tõsiseltvõetavust. Ning mis saaks meie jaoks olla olulisem kui järjekindlalt nõuda reeglitepõhise maailmakorra kestmist, rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust ja riikliku suveräänsuse austamist.

Näivad nagu vastuolulised eesmärgid? Maailm ongi üks vastuoluline koht. Ning üks koht, kus neid vastuolusid lahendatakse ning konflikte leevendatakse, ongi ÜRO Julgeolekunõukogu. Kuid sinna laua taha sattumine on alles algus, sisuline ja keeruline töö alles algab.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

ÜRO JN: vaikselt nurgas istuda ei õnnestu

"Ah me oleme ju nii väikesed ja meist ei sõltu ju midagi. Kes see meiega ikka arvestama hakkab, küllap me lihtsalt istume seal vaikselt ja teeme nii nagu kästakse - aga mille jaoks siis nii palju raha magama pannakse"

Umbes sellise jorinaga ümbritsetakse skeptikute poolt Eesti saamist ÜRO Julgeolekunõukogu mitte-alaliseks liikmeks.

Tegelikkus on aga selline, et lihtsalt nurgas istuda ja vaikselt toimuvat jälgida ei õnnestu. Eestil saab olema samasugune hääleõigus nagu igal teisel selles 15-liikmelises elitaarses klubis ning hääletada tuleb. See aga tähendab lõputuid konsultatsioone, kus Eesti kui JN liikme juurde tullakse, kuulamaks ära MEIE arvamust antud küsimust.

Teiseks ei õnnestu vaikselt nurgas istuda ka selle pärast, et Eesti nagu iga teine JN liige peab u kuu aega olema nõukogu eesistuja rollis. Sel perioodil saab ja peab Eesti esindus formuleerima päevakava ning võib arutlusele panna ka selliseid küsimusi, mida mõned teised võibolla üldse ei sooviks puudutada.

Kõigest sellest ja muustki veel sai räägitud ETV+ jaoks antud intervjuus, mida saab järelvaadata siit.

Omamoodi üliõpetliku lisamaterjalina komistasin aga eetriks valmistudes ühe lühikese käitumisõpetuse otsa, milles kunagine Belgia esindaja ÜRO JN laua taga jagab nõuandeid, mida ja kuidas teha - soovitan see mõneleheküljeline õpetlik tekst läbi lugeda ka neil, kes ise ei pea tolle elitaarse laua taha istuma minema.

Moldova peaks justkui valima ... jälle

Moldova ees seisvatest valikutest rääkides jäädakse tavaliselt post-NSVL riikide kohta kinnistunud stampide juurde. Noh et valikuid on ette antud vaid kaks: kas pugeda Venemaa karvasesse kaissu või astuda Euroopa lipsustatud sirgetesse ridadesse.

Peamine, mis aga tavaliselt vaikimisi mängureeglitena eeldatakse, et ega sel riigil X endal polegi midagi arvata, kõik otsustatakse nö suurte heitluse kaudu. Et kas Moskva või Brüssel, kumb rohkem pakub ja uue tüki oma ühisnaabrusest endale haarab.

Päris elus aga otsustatakse kõik siiski kohalike tegelaste poolt, kes otsustavad oma rahvast ühele või teisele poole tarida, kasutades lihtsalt omaenda huvide katteks Euroopa- või Venemeelset retoorikat.

Praegu Moldovas toimuva madina üks käilakujusid, Vlad Plahotniuc on nt sunnitud sudima Euroopa vastu, kuna ühis-Euroopa projektiga ühinemine tähendaks sattumist Rumeeniaga ühte paati. Seda ei saa aga Plahotniuc endale lubada, sest Rumeenias on tema vastu algatatud mitmeid kriminaaluurimisi rahapesu, organiseeritud kuritegevuse jms paragrahvide alusel.

Nii et tihi (või pahatihti) pole küsimus nö suurtes ja ülevates ideedes, vaid lihtsas nahahoidmises või muidu sügavalt isiklikes-korruptiivsetes sidemetes. Ja vat siinkohal on olemas Venemaa näol liitlane, kes on valmis pakkuma oma poliit-tehnoloogilist ja muud abi, hoidmaks status quod ehk sogast vett.

Umbes sellist mõttemulli ajasin ka ERR jaoks, intekat saab järelkuulata siit.
----
pilt võetud siit

Perforeeritud suveräänsus

Misasja nad ronivad meie õuele? Miks nad arvavad, et võivad meile midagi ette kirjutada? Me oleme ise peremehed omal maal! Igaüks, kes teisiti arvab, on ... (ja siia kolmele punktile kirjutage endale sobiv sõna).

Oletan, et igaüks on kuulnud või lugenud ligilähedast mõttekäiku. Ja ma tean, et selles pole mitte midagi valesti. Soov pidada midagi „meie“ omaks, kedagi „meie“ hulka kuuluvaks on sama vana kui inimkond või isegi laiem ja vanem. Isegi iga viimane kui rähn metsas kuulutab valju toksimisega mingi ala enda omaks ning on valmis sissetungijale vastu astuma.

Kuid samaaegselt sellega ma väidan, et usk „meie“ ainuloomulikku olemusse on üsna samasugune usk kui iga teine. Ehk siis pisut pimestav ja samas niivõrd hädavajalik. Inimene on sotsiaalne olend ning ta on valmis uskumatuteks mõtteviguriteks, et maailma enda ümber korrastada. „Meie“ ja „mitte-meie“ on selleks üks lihtsamaid võtteid.

Euroopastumise vastasjõud
Kaasaegses Euroopas toimivad kaks vastasmärgilist jõudu: üleeuroopastumine ja sellele vastuhakkamine.

Esimese pooldajad jutlustavad vajadusest ühineda, kiskuda maha piirid ja sel moel vältida halvimat. Olgu siis selleks halvimaks siinsete riikide omavahelised kakelused või allajäämine globaalses konurentsis kasvavatele pingetele. Noh näiteks USA ja Hiina vahelisele (majandus-)sõjale.

Vastuhakkajad räägivad taolise ühinemisjutu väärastunud olemusest. Et rahvusriik on normaalne ja mitte-rahvusriik ebanormaalne. Et tarastamine päästab ja tarade lõhkumine hävitab. Absoluutselt arusaadavad ja mõistetavad argumendid, kas pole?

Täielist suveräänsust pole olemas
Minu peamine vastuväide viimastele on: täielist suveräänsust pole olemas. See on perforeeritud üsna riigi tekkimise algusest kõikvõimalike lepingute kaudu. Tõelisel suveräänil pole ju lepinguid vaja – ta valitseb ise ja omatahtsi. Isegi piirileping naabriga, rääkimata nt liitumisest kavõi Ülemaailmse Postiliiduga haukab ära tükikese iseotsustamisest.

Vastuväide üleuroopastumise sisse uskujatele on aga: kas arvate, et on võimalik muuta inimese põhiolemust, turvalise koopa vajadust? Või oletate, et piisavalt sõjale lähenev olukord – noh nt migratsioonikriis – võimaldab kasvatada uue inimese, kes võtab omaks uue identiteedi ja hülgab senise?

Kaasaegse riikluse, rääkimata rahvusriikluse kihistu, pole tõsi küll väga vana. Tinglikult on esimene pärit XVII ja teine XIX sajandist. Kuid see on lähim, mis meie sisemine koopainimene (millest hiljuti ERR portaalis kirjutas Karol Kallas) leiab, et tunda end piisavalt tarastatuna ja seeläbi turvaliselt.

Kärisev vastuolu
Üks suurimaid vastuolusid, millega me oma igapäevaelus peame toime tulema ongi üha laiemaks kärisev vastuolu meie kiviaegsete instinktide (koopavajadus), keskaegsete institutsioonide (riigid ja nende ühendused) ning tulevikutehnoloogia vahel.

Viimane ehk e-võimekus peaks võimaldama otsedemokraatia illusiooni abil lähendada riigile, kuid paraku võimendab see sama edukalt ka meie sisemist koopa-asukat. Baasinstinkte pole keegi ära muutnud ning elitaarne nägemus pööblist, kellele saab „õigeid väärtusi“ õpetada, põrkub sellesama e-võimekuse vastu, mille tõttu rohujuurel on rohkem võimu kui iial varem.

Varem või hiljem see üha laiemaks kasvav vastuolu peab kärisema. Missugune on selles kolmikahelas nõrgim lüli? Kas kaob baasvajadus ja inimene hakkab heaks maailmakodanikuks? Või murenevad riigid selle sõna praeguses mõttes? Või siis võtab kõik lihtsalt üle kunstlik intellekt ... kui ta siis enam nii väga kunstlik ongi.
---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Venemaa koht Euroopa klubis

Kujutage ette ühte klubi, millel on paar väga lihtsat reeglit. Et rusikatega asju ei aeta ja üksteise tagant ei varastata. Et kõike seda korraldada, kontrollida ja arusaamatusi lahendada, on vaja palgata mõned asjaajajad ning selle jaoks tuleb liikmemaksu maksta.

Ja et saaks aru, miks taolist klubi vaja on – võiks ju niisama üksteisega viisakad olla – siis seletuseks, et klubi loodi peale viimatist suurt löömingut, kus üksteise näod armetult veriseks klohmiti.

Nüüd aga on üks klubi liige otsustanud, et reeglid on nõrkadele. Rusikatega võib vehkida küll ja võõrast vara virutada kah. Kui nüüd ülejäänud klubi vagural moel teatab, et nii ikkagi ei tehta, siis keeldub kraakleja liikmemaksu maksmast ja asub põlglikult, käed rinnal risti ootama: „Küll te veel põlvili roomate, et ma klubisse jääks ja teile pappi pritsiks“.

Teooriast praktikaks
See eelnev oli nüüd ülilihtsustatud nö teoreetiline mudel, edasi tuleb praktika. Klubi all mõeldakse Euroopa Nõukogu. Viimatise suure kakluse all peetakse silmas Teist maailmasõda (EN loodi 1949 aastal). Kraaklejaks on Venemaa.

Need paar reeglit, mille all Venemaa EN liikmeks 1996.a astus, kõlavad niimoodi: rahvusvahelisi vaidlusi lahendatakse ainult rahumeelsete vahenditega; piirivaidlused lahendatakse rahvusvahelise õiguse alusel. Tegelikult oli neid tingimusi rohkem, kuid hetkel on olulised need kaks.

Peale Gruusia kaklust vaatas klubi kohmetult üksteisele otsa ja oli vait. Peale Krimmi ärandamist piirati Venemaa hääleõigust ühes EN allorganist ehk parlamentaarses assamblees – eks ole ju hirmus karistus, kas pole? Selle peale teatas Venemaa, et tema enam liikmemaksu ei maksa.

Parlamentaarsed mängureeglid
Euroopa Nõukogu nimelisel klubil, kuhu kuuluvad kõik Euroopa riigid (mitte ajada segamini Euroopa Liiduga), on tinglikult kolm kehandit: parlamenaarne, täidesaatev ja kohus. Tuletan meelde, et Venemaa kaotas õiguse hääletada parlamentaarses assamblees (ehk siis kõigi liikmesriikide parlamentide esinduskogus).

Nüüd aga juhtus jabur lugu. Euroopa Nõukogu Komitee võttis vastu otsuse, et Venemaale tuleb hääleõigus tagasi anda!

Komitee koosneb liikmesriikide välisministritest. Esiteks ei saa ministrid tagasi anda seda, mida nad pole võtnud – hääletusõiguse peatas parlamentaarne assamblee. Teiseks pole ühegi ministri asi teha ettekirjutusi parlamentaarsele kogule. See on eksimine parlamentarismi, võimude lahususe, demokraatliku õigusriikluse aluspõhimõtete vastu.

Inimõiguste kohtu aspekt
Argument, et juhul kui Venemaa Föderatsioon pole hääleõiguslik parlamentaarses assamblees, siis kaotavad Venemaa kodanikud võimaluse ennast kaitsta EN inimõiguste kohtus, ei päde. Pole olemas mingit põhjuslikku seost nende kahe kehandi toimimise vahel.

See, et Venemaa on ennast ise parlamentaarse assamblee tööst eemaldanud, jättes esitamata oma delegatsiooni, kirjutas hästi ja selgelt Andres Herkel. Euroopa inimõiguste kohtu kaitsest jäävad Venemaa kodanikud ilma alles siis, kui Venemaa ennast kogu Euroopa Nõukogust laseb välja arvata, olgu siis liikmemaksu mittemaksmise abil või muul moel.

Venemaa teab väga täpselt, kuidas inimesi mõjutada, selleks on neil praegu võimuladvikus piisavalt palju halle pintsakuid ja muid spetsialiste. Moskva on hetkel võtnud sisse selle põlgliku poosi, millega ärpleja ootab, kuni eurooplased endalt põhimõtete koorma raputavad ja tulevad ise paluma: „ole nüüd hea mees ja tule meie juurde tagasi“.

Ministrite komitee andis Moskvale juba punktivõidu. Kui nüüd lunitaksegi Moskvalt välja suuremeelne lubadus tagasi tulla Euroopa Nõukogu klubiruumidesse, siis leiab tõestust Venemaa põhitees: „näete, me ju ütlesime, et pole neil eurooplastel mingeid põhimõtteid ega reegleid, näita neile vaid raha võimu!“

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Kuradima Kõva Kõne!

Kuulasin Kuku raadio ja Madis Ligi palvel Ukraina uue presidendi ametisseastumise kõnet ja kõigepealt ... tahan ma tänada Madis Ligi! Ausõna mul poleks tulnud pähe endale seda teha, aga nüüd olen ma lihtsalt vaimustuses!

Kogenud šõumees Zelenski pani Raada ja selle juurde parki kogunenud rahva aplodeerima ja kohati kasvasid need üle ovatsioonideks! Hiilgav esitlusmaneer, ukrainakeelsesse kõnesse sisse lipsanud emotsionaalsed venekeelsed lõigud, veenev esitlus, võimsad sõnumid - no pagan küll, see oli kuulamist väärt!

Lühidalt:
- alates tänasest on igaüks Ukraina president, igaüks on surma saanud Donbassis, igaüks on sõitnud teenistusele välismaale
- Raada läheb laiali, aga enne peab vastu võtma rea seadusi, sh rahvasaadikutelt puutumatuse äravõtmise kohta, uue valimisseaduse jne
- valitsus ärgu vingugu, et ei saa midagi teha, saab küll - võtke paberilehed ja kirjutage lahkumisavaldus
- minu portreesid kabinettidesse mitte riputada, riputage sinna oma laste pildid, vaadake oma lastele silma kui otsuseid langetate
- jne

Aga Kuku raadiole antud intekat kuulake siit.

Kõnet ennast saab kuulata siit (soovitan alates 27:20)
---
pilt võetud siit