Putini riik kui Suur Alternatiiv

Venemaal ilmus üks üüratult põnev artikkel, mis oma ambitsioonikuselt ei jää kröömikestki alla Vladimir Putini nime all imunud artiklile, millega juhatati sisse sama mehe võimustumine.

Aastal 1999 ilmus ajalehes Nezavisimaja Gazeta artikkel „Venemaa aastatuhande künnisel“, milles räägit vajdusest Venemaa uuel moel üles ehitada, et vältida tema libisemist teise või kolmanda ešeloni riigiks.

Nüüd, aastal 2019 ilmus samas lehes artikkel „Putini kauakestev riik“. Autoriks on seekord märgitud Vladislav Surkov. Väga lühidalt kokku võttes räägitakse sellest, kuidas uue mudeli järgi üles ehitatud Venemaa on nüüd valmis.

Lääne peturiik
Lugu jaguneb laias laastus kaheks. Esiteks räägitakse sellest, kuidas Läänes on kõik halvasti. Teiseks sellest, et Venemaal on kui mitte kõik hästi, siis vähemalt teistmoodi ja pisut parem ka ikka.

Läänes on halvasti see, et inimestele on loodud valikuvabaduse illusioon. Pettekujutelm sellest, et inimesed saavad ise midagi valida. Et tegelikult on demokraatia üks fiktsioon ja tegelikult on kõige taga süvariik. See kuri ja kaval ning hingetu monstrum, mis paneb masinavärgi tööle eliidi heaks.

Ja halvasti on ka see, et Läänes valitseb arusaam, et kaupmehe maailm on realistlikum reaalsus kui väejuhi maailm. See nüüd pole mõistagi otsene tsitaat, vaid äraspidi ütlemine sellest, mida kõnealuses kirjatükis peetakse Venemaa tugevuseks. Viitega Angela Merkeli kuulsale ütlusele, mille kohaselt olla Putin kaotanud sideme reaalsusega. Muuseas erineva kaudsusastmega vihjeid ja tsitaate on on loos väga palju.

Venemaa mudel
Venemaa riikluse ajalugu võivat selle leheloo järgi jagada neljaks suureks etapiks, milledele annavad nime selle mudeli juurutajad: Ivan Kolmanda riik (Moskva vürstiriik, VI-XVII saj), Peeter Esimese riik (Vene Impeerium, XVIII-XIX saj), Lenini riik (Nõukogude Liit, XIX saj) ja Putini riik (Venemaa Föderatsioon, XXI saj).

Mis siis olla Putini riigi eripära? Aga see, et kogu mudel taandub usaldusele ülemjuhataja vastu. Sellisele usaldusele, kus iga inimene saab otse usaldada juhti ning bürokraatia ei saa seda usaldust lõhkuda. Et kui bürokraatia isegi üritab suhet moonutada, siis võetakse appi alternatiivsed suhtluskanalid (viide seekord siis Putini nn otseliinidele).

Omamoodi elegantne on siinkohal reveranss, mille teeb loo autor: Putin ise pole kindlasti putinist. Nii nagu ka Karl Marx polnud marksist ja oleks ilmselt vastu vaielnud, kui saanuks teada, mida see tähendab.

Suur Alternatiiv

Peamine olla aga koguni see, et taoline mudel pole ainult sisemaiselt tarbimiseks, vaid omab ka ekspordipotentsiaali. Et mujal maailmas olla süvariigi vastu protest ja rahulolematud vaatavad ringi, otsides alternatiivi. Ja siis näevad nad Venemaad. Autor tõdeb, et Venemaal pole küll kõik ideaalne, kuid alternatiivina olla ta siiski atraktiivne.

Venemaa olla peale hävitatavaid 90’ndaid toibunud, asunud ise mõtteid tootma ja asunud Lääne suhtes informatsioonilisele vastupealetungile. Lääs aga laguneb ise, maailmas tõstavad pead taas-iseseisvumise, deglobaliseerumise ja rahvusluse ideed.

Venemaal aga näe pole süvariiki, vaid on süvarahvas. Rahvas, kes ei lase endaga manipuleerida. Rahvas, kelle eest ei varja keegi riigi olemust – olla kaitse ja rünnaku riist! Tõsi küll, selles kohas peitud ka üks kirjatüki nõrkus. Nimelt vene rahva pidamine gigantse supermassi omajaks, millel on oma külgetõmme. Pakistanil ja Bangladeshis on seda massi rohkem, aga maailmale alternatiivi nad vist väga ei paku.

Lõpetuseks aga – kui auväärse lugeja peas tekkis paralleel Putini ja Surkovi vahel ning oletus, et viimane üritab „tõelise putinistina“ riigivalitsemise taaka enda peale võtta, siis mina pole seda öelnud. Igasugused seosed on juhuslikud ja autor ning Postimehe toimetus selle eest vastutust ei kanna! (Siin peaks olema postmoderne naerumärgike, kui leheformaat seda vaid võimaldaks).

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Välispoliitikast AK's

Eile toimus Riigikogu suures saalis välispoliitika teemaline ... ütleme nii et kuulamine. Asja sisust kirjutan lähiajal veidi pikemalt, aga möödaminnes torkas AK mikrofoni nina ka mulle.

Uudislõiguke nähtav siit, alates 09:13, samast tehtud ka kuvatõmmis

Разбор полётов: Venezulea

Kui ühes riigis on kaks seadusandlikku kogu ja kaks presidenti, siis kumb on õiguspärane? Kumba peaks toetama välismaailm? Mis on peamiste välis-partnerite huvid selles mängus?

Kõigest sellest rääkisimegi saates, mis on järelkuulatav siin. Stuudios saatejuht Artus Aukon ja rääkivate peadena Harri Tiido ja Karmo Tüür
---
pilt võetud siit

Autoriteetide kadumise aeg

Vertikaalne hierarhiline elukorraldus on lagunemas. Lühemalt pole kõike toimuvat kokku võtta vist võimalik. Mida ma selle all silmas pean? Toon alustuseks vaid mõned näited.

Nö teaduspõhise meditsiini autoriteet on surve all. Selle asemele ja kõrvale ilmuvad üha uued alternatiivipakkujad alates MMS ja TRS joojatest kuni kristallide ja inglite väe jutustajateni. Sest noh, teate ju küll, need valgetes kitlites arstid on kõik ravimitööstuse palgal!

Harjumuspärase pabermeedia tõsiseltvõetavus muutub üha küsitavamaks. Suur osa endisest lugejaskonnast läheb kas mujale portaalidesse või lülitab end üldse uudise-tarbimisest välja. Sest eks need peavoolumeedia kirjatsurad on ju propagandistid.

Muudatused alt kuni ülesse välja

Mis on saanud õpetajate autoriteedist? Igaüks võib ilmselt rääkida näiteid sellest, mis toimub koolides. Traditsiooniliste religioonide kõrvale pole vist iial varem kerkinud sellisel mühinal alternatiisest vaimuväest pajataid.

Või mis neit pehmetest asjadest rääkida. Riigi enda vägivallamonopol, kõigi hierarhiate ema, on kõikuma löönud – siit ka kõik need värvilised revolutsioonid ja muud araabia kevaded kuni Venezuelani välja.

Ja isegi üldine maailmakorraldus vangub. Seni ülivõimuna toimetanud USA tõmbab siin ja seal juhet seinast välja, pannes küsima, et kelle huvides see ümberjagamine käib. Kui maailmapolitseinik uinub, siis kasutavad võimalust kõik need, kes on pikalt oma võimaluste akent oodanud.

Horisontaalne üleminek
Ehkki mõned ülaltoodud näited võivad panna õlgu kehitama ja ütlema, et kõike seda on ju varemgi toimunud, on siiski täheldatav pika-ajaline tendents. Vanade hierarhiliste sturktuuride kõrvale on üha enam muutumas oluliseks horisontaalsed võrgustikud, mille kooshoidvaks tsemendiks on uued infotehnoloogilised kanalid.

Mõneti näib kummastav, kui palju ressursse kulutatakse tegevpoliitikute poolt sellele et taas-kindlustada vertikaalset maailma. See sarnaneb üha enam sooviga muistse maadeavastaja kombel kinnitada mäe otsa oma lippu, andmata endale aru, et tegu on jäämäega.

Sellest kõigest tuleneb kaks tõdemust. Esiteks – pikas perspektiivis võidab see, kes suudab parimal moel ära kasutada horisontaal-nihke mehhanisme. Teiseks – lühikeses plaanis võidab muudatuste ja segaduste ajal alati see, kes lubab püsimise turvatunnet.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Venezuelast ETV+ jaoks

Juhtusin üks hommik Tallinnas olema ja tassiti kohe telepurki. Seekord ETV+ saatesse Кофе+. Teemaks Venzuela.

Kuidas on võimalik, et piirkonna rikkaim riik on sattunud meeletutesse raskustesse? Miks ja kuidas on juhtunud see, et riigil on hetkel umbes poolteist presidenti? Miks nö ametlikku toetavad Venemaa, Hiina jt, üleminekupresidenti aga tema lähimad naabrid, USA jt?

Kõigest sellest oli juttu saates Кофе+, mida saab järelevaadata siit (alates 01:08:18). Samast tehtud ka kuvatõmmis.

Suur integraator

Venemaa praegustel arengutel on mitmeid seletusi, lihtsamaid ja keerulisemaid. Detailidesse minevaid ja pisiasju ignoreerivaid. Ühed pole paremad kui teised, nad on lihtsalt erinevad. Üks võimalustest on vaadata Venemaa praeguste liidrite lapsepõlve.

Kooliõpikutel on vägi sees. Ükskõik kui põmmpäine ja jonnakas pole õpilane, jääb aastate jooksul korratu kujundama mõningaid väga põhimõttelisi vaateid elule. Praegu Venemaad juhtivate, enamasti 60-tes eluaastates meeste põlvkond kasvas üles sõjaka patriotismi ideoloogiliselt laetud keskkonnas.

Lisaks kooliõpikuile oli kordades võimsam ka multi- ja pärisfilmide mõju kui tänapäeval suudaks ette kujutadagi. Toona polnud isegi võimalust, et kõik ei vaadanud samu filme, isegi kui raamatulugemine üle jõu käis. Alternatiivse meelelahutuse puudumise tõttu kasvasid kõik jõnglased üles üle kogu hiiglasliku NSVL, vaadates ühetaolisi pilte ja imades sisse ühesuguseid lugusid.

Maadekogumise ideaal
Üks keskseid motiive, mille peal kogu see seltskond üles kasvas, on ülimalt lihtsustades järgmine: maade kogumine Moskva ümber oli parim asi, mis sai ajaloos juhtuda. Ja see polnud isegi mitte niivõrd Moskva enda tahe, kuivõrd kurjade välisjõudude surve, mis pani ääremaid Moskva kaitset paluma.

Tolles nägemuses impeerium kasvas ise, see oli maailma kõige loomulikum asi üleüldse. Ning ajaloos kõige positiivsemad inimesed keskmise venemaalase jaoks olid väejuhid, kes emakest Moskvat kaitsesid ning selle suure kaitsmistöö käigus ühtlasi ka Venemaa suurust ja vägevust kasvatasid. Noh teate küll, kõik need akende raiumised ja muud sellised müüdid.

Tõsi küll, nendesamade ääremaade elanike peades polnud kõik see „loomuliku ja heatahtliku“ kasvu lugude rääkimine samavõrra positiivne. Kuskil peas tiksus suure impeeriumi müüdi kõrval ka iseolemise müüt. Konstantin Pätsu pildiga kirjamarkidel ja sinimustvalgel oli siinkandis ka nõukaaegsete koolipoiste hulgas mõnus mässumeelne maik. Aga mitte meist pole praegu juttu, vaid Kremli asukatest.

Taasühendamine hea, lagunemine halb
Kõige eeöeldu taustal on imelihtne mõista, miks Venemaa praegune liider teeb seda mida ta teeb. Omaenda võimuga ja tsaarikuvandiga ühtekasvanud mehe peas hakkab paratamatult varem või hiljem tuksuma mõte: kellena lähen ma ajalukku?

Näiliselt oma rahvast täielikult sõltumatu suverääni jaoks on tegelikult sellesama rahva toetus uskumatult oluline. Reitingu langus kõrvetab võimukandja südant ja hinge, sõltumata sellest mida nõunikud talle kõrva ei sosistaks.

Inimestel on kombeks taaskorrata neid võtteid, mis on varem edu toonud. Krimmi „taasühendamine“ ja „kojutoomine“ küttis nendelsamadel baasinstinktidel üles kasvanud rahva meeled üles, kuid nüüd hakkab see tuli kustuma, kuna päriselu kipub järjest nirumaks minema.

Valgevene pettemanööver
Möödunud aasta lõpul tõmmati käima ammu nurka ununenud generaator nimega „Venemaa-Valgevene liitriik“, ilmses lootuses, et see puhub õhku sisse kahanevasse reitingusse. Ehkki tegu polevat uue „kojutoomisega“, vaid vastastikuse lähenemisega, nagu väitis Kremli pressisekretär.

Olles aga üsna lähedalt vaadelnud seda, mis toimub Venemaa-Valgevene suhetes nö kohtadel, siis mulle näikse, et tegemist on pettemanöövriga. Esiteks möödus 2018.a mitte lähenemise, vaid tõrjumise märgi all. Venemaa kasvatas seni sümboolsel piiril üha enam päris-piirile omast piirivalvet, üha sagenevas tempos püüti kinni Valgevenest tulevaid kaubakoormaid. Iial varem pole sellise põhjalikkusega kuulutatud „sanitaar-epidemoloogilistel“ jms põhjustel keelatuks Valgevenes toodetud kaupade sissevedu jne.

Teiseks ei annaks Valgevene allaneelamine Krimmiga võrreldavat efekti. Pole „fašistlikku riigipööret“, mille eest tuleks seda territooriumi ja kaasmaalasi kaitsta. Nii et Krimmi stsenaariumi kordumist Valgevene puhul oodata pole. Seda enam, et USA poolt mahajäetav Süüria ja Afganistan sunnib isakest tsaari keskendama tähelepanu basurmanide ja muude lapsepõlvest tuttavate multikategelastega võitlemisele.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Putini pettemanööver

Teine Maailmasõda kestab ikka veel. Ja selle lõpetamine ripub ära ühe mehe tahtest. Selleks meheks on Vladimir Putin.

Vähemalt formaalselt võttes pole sõda lõppenud, kuni pole alla kirjutatud rahulepe. Üldteada on asjaolu, et rahulepe Venemaa ja Jaapani vahel pole siiani sõlmitud, põhjuseks Punaarmee poolt hõivatud ja siiamaani Moskva käes olevad saared.

See, et üsna samamoodi on siiamaani Venemaa käes ka muud sõjas/sõdades kokku riisutud alad ja aarded, pole hetkel oluline. Hetkel nätab Venemaa telepurk oma riigi presidenti kui meest, kelle käes on maailma kõige olulisemad küsimused – sõda ja rahu. Kui vaja, alustab ta sõda (nt Gruusias, Ukrainas või Süürias), kui vaja kuulutab välja rahu.

Maadeloovutamine kui nõrkus
Kõik see tele-reaalsus on ju ilus, kuid siin on küljes üks väga kisuline konks. Venemaa pragune president on ennast ammu ajalooraamatutesse mõtelnud. Ja nende raamatute jaoks on muster väga lihtne – kõva mees on see, kes maid Moskoovia külge liidab, mitte vastupidi.

Niipea kui hakkas õhus heljuma võimalus, et Venemaa võiks ja peaks midagi oma kokkukrahmatud maadest ära andma, tõmbasid kriitikud käima sae, millel on kirjas kõik varasemad territoriaalsed loovutused. Ja vaatamata patriootiliste sõjafilmide leitmotiivile „me ei anna ära jalatäitki oma maad“, on reaalsus teine.

Kriitikud tuletavad meelde tervet rida loovutusi: Gorbatšov andis 1990.a ära 200 meremiili jagu majandustsooni Beringi väinas USA’le; Putin 2008.a osa Amuuri jõe saarestikust ja farvaatrist Hiinale; Medvedev 2010.a jupikese Dagestani alasid Aserile ning samal aastal suure tüki merealasid Norrale. Ja kõik see lõpeb väga lihtsa küsimusega: kes annab õiguse ära anda „meie maid“?

Mugavuspartnerid
Loomulikult tekib küsimus, et miks on Venemaal vaja praegu hakata taaskord rääkima võimalikust rahuleppest Jaapaniga? On see teema ju vedelenud lauasahtlis aastakümneid, miks peaks sellelt taas kord tolmu pühkima?

Kõik see näikse haakuvat Vladimir Putini kõikumalöönud renomeega. Lisaks pensionireformile ja muudele sisemaistele probleemidele on Putini üks suurimaid avantüüre – sõda Ukrainaga – toonud endaga kaasa ka tõsise löögi Venemaa imperiaalsele alusideele. Vankuma on löönud nn Russkii Mir üks alustelgesid – Moskva kui õigeuskliku maailma keskus.

Olles mitte lihtsalt kaotanud Ukraina õigeusu kiriku, vaid muutunud selle suhtes ka nö nooremaks vennaks, kiirustas Vladimir Putin tagasi võtma kasvõi tükikest õigeusklikust hiilgusest. Selleks korraldati visiit Serbiasse, kus Putin isiklikult tuhandete vaimustunud serblaste ja kümnete telekaamerate ees andis panuse suurima õigeusukiriku valmimisse, vajutades kolm mosaiigikillukest selle kiriku hiigel-pannoosse.

Küsitav kasu
Serbia kõrval võib omamoodi mugavuspartneriks nimetada ka Jaapanit. Ei loomulikult pole Venemaa samasuguse positiivse kuvandiga jaapanlaste silmis ning Putini visiit ei tooks endaga kaasa vaimustusest huilgavaid masse. Aga Vladimir Putini ja Jaapani peaministri Shinzō Abe vahel näikse olevat tubli annus positiivset keemiat, mille tõttu Abe peaks olema kõige enam Vladimir Putini kätt surunud valitsujuht maailmas.

Hoolimata sellest on jaapanlastes aga tervikuna kõvasti visadust ning sõjas kaotaud territooriumid jooksevad protokollilise punktina läbi igal kohtumisel. Mida on Jaapanil võita, on ilmselge. Mida oleks aga Venemaal võita, loovutades kasvõi kaks saart neljast?

Oletame et Jaapan oleks valmis investeerima X summa Venemaa majandusse. Kuid kui suur poleks ka see rahakohver, ei kaaluks see üles personaalset reputatsioonikahju Vladimir Putinile. Seetõttu ma ei usu, et ka seekordsed läbirääkimised viiksid Teise Maailmasõja lõppemiseni tingimusel, et Venemaa peaks osa kokkuröövitust tagastama. Rahuläbirääkimised on siin pigem eesmärk omaette, mitte vahend õigluse taastamiseks.

---
lugu ilmus siin, pilt on võetud siit