Vene sõjavalede uus element: võrdlus Pearl Harboriga

„Kunagi ei valetata nii palju kui peale jahipidamist, sõja ajal ja enne valimisi“ väidab üks Otto von Bismarckile omistatav lause.

Venemaa poolt Ukraina vastu peetav sõda lausa kubiseb valedest, alates kurikuulsast „их там нет“ ehk vene sõdurite osaluse eitamisest ida-Ukraina ja Krimmi kaaperdamise algusaegadel. Putin on valetanud nii palju, et järg läheb käest ära, kuid see ilmselge asjaolu eitamine on ilmselt üks kuulsamaid. Omaette ilus oleks, kui kunagi tema tinglikule hauakivile kantaks epitaaf „teda pole siin“.

Suur juhi käitumisest innustust saanud Z-rahvas loob ja külvab uusi valesid sama usinalt, kord väiksemaid ja ühekordseid, kord suuremaid ja terveid pikki lugusid loovaid. Üks suurim neist on ilmselt on terve ukraina rahva ja riigi kui sellise eitamine. Loogika selle taga on lihtne, kuid fundamentaalne – kui sellist riiki ja rahvast pole olemas, siis on igasugune vastuhakk Moskva ülemvõimule puhtakujuline nonsens.

Ukraina Trooja hobuse operatsioon

Nüüd viis Ukraina läbi oma olemuselt täiesti pretsedenditu erioperatsiooni Venemaa strateegilise lennuväe vastu, kahjustades suurt osa nendest surmakülvavatest lennukitest otse nende kodu-lennuväljadel.

Operatsiooni geniaalsus seisneb selles, et rünnakuteks vajalikud vahendid sokutati Venemaale sisse umbes samamoodi nagu kunagi puust hobuse sees sokutati sõdurid Trooja linna müüride vahele, kes siis oma peidikust väljusid ning väravad avasid. Mõistagi on igasugune võrdlus kohmakas, kuid see Trooja hobuse metafoor on siiski sisuline. Sõjakavalus, mis aitas kaitseliinidest läbi pääseda.

Nii ka nüüd, vajalikud komponendid ja võibolla ka spetsialistid sokutati ilmselt ahnuse ja lolluse ehk altkäemaksude ja hoolimatuse abil Venemaale sisse. Droonid ja nende peidikud-konteinerid komplekteeriti vene eriteenistuste nina all ja lasti õigel hetkel ja kohtades lendu.

Z-rahva vale-naratiiv Pearl Harbori ründamisest

Vene sõjalaagri ehk Z-patriootide poolt võeti aga asja kirjeldamiseks kasutusele hoopis Pearl Harbori narratiiv. Selle kohaselt ründasid jaapanlased paha-aimamatut USA’d II Maailmasõja hakul, uputades suurel määral ameerika sõjalaevu.

Selle loo käivitamine peaks looma mulje Venemaast kui süüta kannatajast, kellel tekib nüüd õigus kättemaksuks. Tõepoolest oli USA ennem seda 1941.a rünnakut ametlikult neutraalses staatuses, kuid peale rünnakut liitus sõjakäiguga ning lõpptulemusena heitis ka Jaapanile kaks tuumapommi.

Tuleb tunnistada et vene propagandameistrid on valinud meisterliku lähenemise, mis kindlasti meeldib Z-rahvale. Asjaolu, et vastupidi mõtlejate jaoks kutsub taoline lähenemine esile põlgliku muige ja näpuga meelekohal keerutamise, pole vene rahva meelsuse mudijate jaoks oluline.

Väljaspool Z-maailma elavate inimeste jaoks on selge, et needsamad vene sõjalennukid olid külvanud surma ja hävingut Ukraina linnadele juba aastaid ning tegu oli puhtakujulise Ukraina enesekaitse-rünnakuga, mis peaks vähendama Moskva võimalusi samu sigadusi jätkata. Selle läbiviimine sügaval vaenlase tagalas riivas aga nii tugevalt Moskva enesehinnangut, et võeti kasutusele valenarratiiv Pearl Harborist.
---

lugu ilmus siin

Kõike saab muuta relvaks, ka „varilaevastikku“

Mõiste „varilaevastik“ on omamoodi kontsentraat hirmudest, mida keskmine läänlane kannab oma ajukurdude vahel. Seega selle kasutusele võtmine Venemaa mõjutustegevuse ümber kobrutavas infomullis on mõneti suisa geniaalne. Ja valmidus, millega see publiku poolt alla neelati, tõestab seda väidet parimal moel.

Lääne tsivilisatsioon on omamoodi kaupmeeste kultuuri kehastus. Pürjelid, kes suurtes kaustikutes lõid kokku tulusid ja kulusid, sattusid alati ahastusse, kui silmapiirile kerkisid kasvõi kuulujutud piraadilaevadest. Nendest äri- ja tujurikkujatest, kes lõid sassi praeguste Exceli-tabelit eelkäijad ja sedasid tegemast magusat geschäfti.

„Varilaevastik“ on kõigi nende hirmude koondkuju, jättes mulje millestki hirmutavast, salajasest ja kontrollimatust. Tegelikkuses on olukord mõistagi vastupidine – midagi salajast selles kõiges pole, on vaid üsna tüübiline vene värk, reeglite peale vilistamine ja susserdamine.

Neli teesi

Esiteks – „varilaevastik“ on väga eksitav termin, selles pole midagi varjatut ega salajast. Uudised selle kohta, et vene sõjavägi on hakanud seda nähtust konvoeerima, muudab selle veel vähem salajaseks.

Teiseks – kuna hinnalagi muudab selle „varilaevastiku“ kasutamise hetkel üsna mõtetuks, siis konvoeerimise lubamine on turvaline käik, kuna pole ka midagi enam turvata.

Kolmandaks – kui tegelikult ka hakata iga vene kaupa vedava laeva juurde panema sõjalist konvoid, siis muutub kogu säänne tegevus majanduslikult suisa mõtetuks või isegi miinusmärgiliseks, kuna – oh üllatust – ka sõjalaevade liigutamisel on riigi jaoks hinnalipik küljes, kuigi sellest ei räägita.

Neljandaks – kui neutraalsetes vetes liikuvate aluste kohale pannakse lendama vene sõjalennukid, siis süüakse ära suisa hindamatut ressurssi, nimelt lennumasinate lennutunde. See on aga taastumatu ressurss, mida lihtsa kütuse-masinaõli lisamisega ei suurenda.

Paradoksaalne järeldus

Kokkuvõtteks võib järeldada, et majanduspoliitilises mõttes on „varilaevastiku“ kasutamine, eriti selle konvoeerimise tingimustes täiesti mõtetu, suisa miinusmärgiline tegevus.

Kuid sõjalis-poliitilises mõttes on see hoopis vastasmärgilise sõnumi saatmine. Nimelt see, et Moskva suudab sel moel tõestada, et tees „Läänemeri on NATO sisemeri“ on sisutühi ja suisa ohtlik. Piisab ühe taolise aluse pihta või konvoi provotseeritud tegevusest avatud tulest, kui turvaline „sisemeri“ muutub ökoloogiliseks ja sõjaliseks ohuallikaks.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga see, et nii „varilaevastik“ ise kui selle kovoeerimise võimalus on muudetav relvaks, mis võib halvata meie soovi probleemiga tegeleda. Võib, kuid ei pruugi.

---

lugu ilmus siin

"Varilaevastiku" konvoeerimise viis teesi

1) varilaevastikku kui sellist pole olemas, siin pole midagi varjatut 

2) vajadus selle kasutamise järgi väheneb seoses naftahinna vähenemisega, seega pole midagi eskortida 

3) konvoeerimise puhul lisandub naftamüügi majanduslik mõtekus riigi jaoks veelgi, sest sõjatehnika ringiliigutamine on kallis lõbu 

4) sõjalennukite õhkutõstmine konvoeerimiseks kulutab lisaks nende seadmete lennutundide arvu, mis on üsna lõplik suurus 

5) vene nafta muutub veelgi "toksilisemaks" ja kindlustusfirmade valmisolek neid aluseid kindlustada väheneb veelgi seega - majanduslikult võttes on tegemist endale jalga tulistamisega. sõjalis-poliitilses mõttes aga võimaldab see Moskval aga edukalt tõestada, et tees Läänemerest kui "NATO sisemerest" on ülepingutatud 

Sel teemal sai antud intekad nii eestikeelsele AK'le kui venekeelsele

Venemaa kriminaliseerumise uus laine

Vene ühiskond on kriminaalsest mõttemudelist nii sügavalt läbi imbunud, et nad enamasti ei pane tähelegi, kui kasutavad vanglažargoost pärit sõnumeid ja signaale. Mida maksab ainuüksi sõjakas loosung, et „võime korrata“, mille juurde kuulub vanglakultuuriga kaasnev homoseksuaalset allutamis-akti imiteeriv žest ja kehakeel.

Sealse ühiskonna uurijad on tõdenud, et asi muutus epideemiliseks nn Suure Isamaasõja aegu. Tegelikult algas isegi veel varasemast, tsaaririigi kukutamise järgsest ajast, kui koonduslaagrite praktika võeti laialdaselt kasutusele ning nendest läbikäinud inimesed hakkasid tagasi tulema ja oma kombeid, mõisteid ja sõnavara ühiskonnas laiali laotama.

Ellujääjad kujundavad meelsust

Stalini-aegsete massiliste repressioonide ja tema osalusel käivitunud sõja tulemusena roteerus märkimisväärne osa meestest läbi nii vanglast kui kaevikust. Ilmselgelt jäi neist ellu julmem ja kohanemisvõimelise osa ning needsamad tüübid võtsid hiljem üle ka juhtivad kohad ühiskonnas.

Ülimalt suure tõenäosusega kogu see seltskond, kes hiljem veteranidena austamist ja edutamist leidsid, ei olnud mitte tavalised vangid ja rindemehed, vaid pigem vangivalurid ja kuklalaskude spetsialistid, kriminaalid ja kagebiidid.

Kogu see, mitmeid inimpõlve kestnud ja sotsialistlikuks nimetatud vangilaagri eksperiment – koos igasuguse kodu- ja välismaise vabamõtlemise ellimineerimisega – päädis NSVL lagunemise järgse massikultuuriga, kus kriminaalide heroiseerimine vallutas praktiliselt kogu venekeelse meelelahutus-maailma. Selle kõige perversem ilming on nn „vene šansoon“ ehk glamuurses estraadisoustis esitatud vangla-laulukeste võidukäik.

Vana näidendi uus vaatus

Kõik see võiks ju näida kauge minevikuna, kui see ei saaks praegu uut vinti peale. Otse vanglatest kriminaalide viimine rindele oli selle uue laine algus. Avameelne jutt sellest, et rindelt läbikäinud tegelased peavad saama riigi uueks eliidiks, on selle teine etapp. Alles hoogu koguv nähtus, mille käigus värsked rindemehed hakkavad oma kodukülades ja -linnades uusi kombeid kehtestama, saab olema kolmas vaatus selles verises-rõvedas etenduses.

Ei pea olema olema just eriti innukas Z-maailmas kaevaja, et näha ebainimliku, nimme ja teadlikult inimlikkust hävitava käitumise tunnuseid. Hakkliharünnakud, kus värskelt rindele saabunud eilseid tsiviliste teadlikult orjadena surma aetakse, on alles õiekesed. Näha on olnud ka elajalikke stseene, kus sõdimisest keeldujaid pannakse üksteist tapma, pääsemaks julma piinamise käest. Saamaks sel moel võimalust oma „süüd“ lunastada, minnes peale kaasvangi tapmist rindele.

Hiljuti ilmunud ülevaates kirjeldati muuhulgas stseeni, kus pettusega rindele saadetud noorem-ohvitser kirjeldab, kuidas pidi kokku puutuma olukorraga, kus üks tema „alluv“ – vanglast toodud kriminaal – ajas kirvega taga tsiviilist värvatud palgasõdurit. Võib vaid oletada, kes sellistes „relvavendadest“ suurema tõenäosusega koju naaseb ning endale ühiskondlikku austust ja materiaalseid hüvesid nõudma hakkka. Ja mida ta teeb, kui ta oodatud respekti ja erikohtlemist ei tunneta.

Mis siis on selle kõige järeldus meie jaoks, kes seda kõike kõrvalt jälgida saame? Aga see, et riigi poolt ja sõja kaudu kinnitust saanud kriminaalseid väärtuseid ja jõupõhist kõikelubatavust hindav seltskond saab olema enesekindlam kui varem. Kahjuks ka siin, meie endi hulgas elavad Z-inimesed.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, VF, Rumeenia, Poola, Portugal

- USA roll selles veidras ja verises "läbirääkimiste" nimelises tsirkuses, mida Kreml tegelikult kasutab Trumpi hanitamiseks

- VF "varilaevastik" ja väidetav sõjaline koondumine Soome suunal

- Rumeenias toimunud presidendivalimistel võitis napilt Euroopa ja Ukraina-meele suund

- Poolas pole olukord veel selge, valimistel võistlevad omavahel linlik/euroopameelne ja agraarne/euroskeptiline laager

- Portugalis on sotsiaaldemokraadid olnud võimul juba ligi 50 aastat ning nüüd tundub, et migratsioonivastasuse lainel tuleb aeg muutusteks

Selle hooaja viimases saates oli saatejuhiks Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade on järelkuulatav siit

Vene sõja tajuhäire

Üks tont käib meie peades ringi - Venemaa poolt peetava igavese sõja tont.

Selleaastase Lennart Meri konverentsi aegu avaldas üks selle osaleja oma ettekande teesid, mis osutusid tohutult populaarseks. Üle tuhande laigi ja ja ligi tuhat jagamist. Enamik kaaskirju stiilis – „lõpuks ometi on keegi asja olemuse ära tabanud!“

Asja olemus taandus väitele: "Mingit "peale sõda" ei tule, sest Venemaa on ennast lülitanud permanentse sõja režiimile. Vene ühiskond on selle seisundi rõõmuga vastu võtnud ning täidab oma funktsiooni".

Postituse autori nimi pole oluline, sest viia arutelu isikute tasandile oleks rumalus. Oluline on vaid tõdeda, et tegu on haritud ja adekvaatse inimesega, kes mis iganes põhjusel on võtnud levitada sama mõttekäiku, mida Kreml vajalikuks peab. Tõsi küll, see analüütik teeb seda süngevõitu pessimismiga, kuid mõte sellest ei muutu. Selle mõtte kohaselt on Venemaal soov, võimalus ja tahe sõdida Lääne vastu kuitahes kaua ning on selle kaudu juba muutnud maailmakorda.

Taustsüsteem on muutunud

Näen selles mõttekäigus kahte viga ja kahte soovmõtlemist ning proovin neid nüüd avada. Ennem seda aga kordan – ma ei ründa autorit, vaid vaidlustan mõttekäiku. Seda sünget ja fatalistlikku mõttekäiku, mille alusel on Venemaa paratamatul võidukursil ja Läänel pole isegi mõtet vastu sudida.

Jah, tõepoolest, Venemaal võimu enda kätte saanud seltskond on kasutusele võtnud permanentse sõja retoorika. Selle kohaselt on Venemaa olnud läbi aegade sõjas Läänega, on siiani võitnud ning küllap ta võidab ka edaspidi.

Ning tõsi ta on, et vene ühiskonnas on laias laastus see tees ka alla neelatud, sest see vastab enesemüüdile. Ohates tõdetakse, et „ei midagi uut siin päikese all“, et vaenlane on väravas ning vene rahvas peab taaskord asuma patriootilise kahuriliha rollis ning Suure Juhi käe all tegutsema.

Demograafia ja tehnoloogia

Kõik oleks selles mõttekäigus nagu korras, aga ei võeta arvesse muutunud tausta. Lineaarse mudeli kohaselt peaks uus sõda minema nii nagu eelmisedki, sest noh nii on ju kogu aeg olnud. Võrdlused varasemate sõdadega on paratamatud, sest no ei oska me ju millegi muuga opereerida kui juba tuntud, varem juhtunud protsessidega.

Aga see mõttekäik on siiski ekslik, sest esiteks on toimunud suur ja keeruline muutus, mis on taandatav ühele lihtsale sõnale: „demograafia“. Kui varasemate sõdade ajal – nii palga- kui rahvaarmee tingimustes – oli sõdurite värbamisbaas sisuliselt piiramatu, siis nüüd see enam pole nii. Venemaa on samamoodi hääbuva ja vananeva rahvastikuga nagu Lääs. Seda noorte meeste massi, kelle hulgast saata uusi ja uusi laineid hakklihamasinasse, lihtsalt pole enam samas mahus. Teoreetiliselt on muidugi see asendatav võõrvägede ja –sõduritega, kuid nende efektiivsus on alati kaheldav.

Teiseks tuleb mängu tehnoloogiline ressurss. Nii nagu kõiges muus, on sõjapidamises ärakuluva inimeste massi võimalik asendada tehnikaga, mis sõdade käigus on alati teinud ka arenguhüppe. Aga mitte kõike pole võimalik 3D-printeri ja salakaubanduse abil vajalikus mahus toota. Raske sõjaraua tootmiseks on vaja rasketööstust, piltlikult öeldes masinaid, mille abil toota masinaid. Venemaa sõjatehnikast on siiani absoluutne enamik toodetud nõukogude pärand-tehnikaga, mille ressurss on ammendunud. Kui eelmise suure sõja ajal toodi Venemaale Läänest sisse massiivselt sisse kõike seda, mille abil toota tanke ja muud vajaminevat, siis praegu pole midagi ligilähedastki kuskilt võtta.

Soovmõtlemine, aga kelle soov?

Nüüd siis see soovmõtlemise viga. Kremlipoolse soovi alusel mõtlemise viga. Selle alusel peaks igas objektiivses mõttes suurem ja rikkam ning võimekam Lääs alluma väiksema ning vaesema Venemaa soovidele, sest et ta on ... laisk ja arg? Jah, täpselt nii laisk ja arg, kui me ise ennast olla laseme.

Ning lõpetuseks see müüt maailmakorra muutumise teemal. Et Kreml olla juba saavutanud senise korra muutumise. Tõsiselt? Kui see oleks nii, siis miks toimuks praegu Istanbulis läbirääkimiste imiteerimise tsirkus, mille ainuke mõte on hoida Lääne võimsaim jõud ehk USA leplikul kursil.

Ja muidugi on arusaadav selle loo algpunktiks oleva sünge teesi – Venemaa on asunud sõjateele ja seetõttu võidab – populaarsus. Meie aju on niimoodi üles ehitatud, et võimendada kõike, mis tundub ohtlik. See on taganud meie kui liigi ellujäämise. Kuid arukate olenditena on võimalik oma hirm ümber lülitada tegutsemistahteks.
---

lugu ilmus siin

Ebadiplomaatiline diplomaatia

Diplomaatial on kaks üsna vastukäivat tähendust. Üks lepituslik ja riigimehelik ning protsessipõhine, teine pealesuruv ja tulemusele orienteeritud.

Ühest küljest on hea diplomaat see, kes suudab viisakalt ja osavõtvalt ära kuulata teised osapooled, saavutades lõpuks mõistliku kompromissi, millega küll keegi ei pruugi päris rahuldada, kuid teisalt siiski piisavalt vastuvõetav, et suudetakse vältida vastuolude teravnemist.

Teisalt on aga tulemuslik diplomaat see, kes suudab oma huvid kehtestada, balansseerides küll vägivalla, solvangute ja ähvarduste piirimail, kuid siiski ilma käsi ja relvi käiku laskmata.

Hetkel on see pikaldane rahuaegne diplomaatia üsna surnud ning käigus on rapsiv ja rahmeldav sõja-ajastule omane diplomaatia tõhusam.

Istanbuli näide

Vaatame seda tõhusust ühel väga päevakajalisel, kuid seda paljamal näitel. Ning peamine, jätame kõrvale oma sümpaatiad ja antipaatiad ning proovime olla niipalju objektiivsed kui see inimesele üleüldse võimalik. Ja veelgi enam – lepime sellega, et me teame protsessi pindmist, nähtavat osa, nö jäämäe tippu. Pinna all toimuv saladiplomaatiline sehkendamine võib olla küll aimatav, kuid selle kirjeldamine oleks spekulatsioon.

Vaatleme praegu Istanbulis toimunud kentsakat vaatemängu, mida läbirääkimisteks on ilmselgelt palju nimetada, pigem mingiks esmakontaktiks, millest teoreetiliselt võib kunagi välja kasvada ka sisuline läbirääkimiste protsess.

Võtame loo alguspunktiks selle kummalise öise „pressikonverentsi“, mille korraldas 12.mai esimestel tundidel Vladimir Putin. Mõistagi on ka sellel oma pikk eel-lugu, kuid kuskilt tuleb ju alustada.

Efektne avang annab eelise

Avapauk oli kõigiti efektne. Vladimir Putin garanteeris tähelepanu oma sõnumile mitte ainult selle sisu, vaid ka vormiga. Esma- ja erakordselt kokku kutsutud öine pressikonverents, millel ajakirjanikel oli ainult statisti roll, küsida nad midagi ei tohtinud, pidid olema vaid fooniks kõnelevale peale.

Selle kõneleva pea ehk Putini sõnum oli järgmine: taastame läbirääkimiste formaadi, teeme seda kohe, 15.mail Istanbulis. Initsiatiiv on Kremli käes, sõnum esitatud nii, et kõik kuulevad. See, et sõnum esitati mitmepoolse surve tõttu ja Donald Trumpile (ootusega kahepoolseks kohtumiseks Putin-Trump tandemina), pole oluline. Esimene skoor: 1:0 Kremli kasuks.

Sellele reageeris Vladimir Zelenskõi, teatades, et Ukraina on valmis ja tema tuleb ise kohale, valmis läbirääkimisteks! Sellega haaras tegi ta midagi ootamatut, haarates initsiatiivipalli enda kätte, põrgatades seda vastu kõlavat infolauda. Sisuliselt tõstis ta panuseid, sekkudes kahepoolsesse mängu, näidates et ilma temata Ukrainast ei räägita. Seis 1:1.

Moskva oli mitmeks päevaks jahmunud, suutmata omavahel kokku leppida, mida teha järgmiseks. Seda enam et nüüd teatas ka Donald Trump, et tema on valmis kohale ilmuma, kui Putin tuleb. Putin aga ei saa tulla, sest ta ei taha näidata ennast samaväärsena Zelenskõi suhtes.

Katse mängu üle võtta

Seejärel moodustas Moskva teadlikult võimalikult tühiväärse delegatsiooni, üritades lüüa Ukraina mängust välja, lootuses et Kiiev loobub alandavas mängus kaasa mängimast. Nii hetkeks ka näis. Seis 2:1.

Kiiev aga pani vastusena kokku vastasmärgilise meeskonna. Moskva tühjavõitu pintsakutele pandi vastu delegatsioon mundrikandjatest, kes olid valmis läbi rääkima vaherahust. Sellest, millest Moskva kuuldagi ei taha. Ilus käik, seis 2:2.

Moskva tõmbas aga protsessile vee peale, näidates et Kiievi ja liitlaste nõudmised on tühjad. Kui nood tahtsid saada relvarahu eeltingimusena, et läbirääkimised saaks üleüldse alata, siis Moskva näitas trääsa. Relvarahu ei tule, vaherahust võite vaid unistada ja üldse – lugege Moskva tingimusi, mida ei ole võimalik täita. Seis 3:2.

See protsess pole mõistagi lõppenud ega ainult antud tegevustega raamistatud, vaid on üks element suuremas mosaiigis. Kuid omamoodi arvepidamislik sissevaade praegusesse, vaid mõne päeva jooksul lahtirullunud diplomaatilisele sparringule on see siiski õpetlik. Selline ebadilomaatiline diplomaatia on meil laual ilmselt veel pikalt.

---

lugu ilmus siin