Moldaavia üritab taas presidenti valida

Täna, so. 10 novembril üritab Moldaavia endale taas presidenti valida. Kui imestate, et kuidas nii, tavaliselt toimuvad ju kõikvõimalikud valimised pühapäeviti, siis seletuseks – Moldovas valib presidenti parlament.

Või õigemini – peaks valima. Ning ilmselt ebaõnnestub. Moldova põhiseaduse kohaselt oleks selleks vaja 101-kohalisest parlamendis saada kokku 61 häält. Kuna aga sealne parlament on piltlikult öeldes pooleks, siis pole sellise häältesaagi kokkuajamiseks kuigivõrd lootust.

Kommunistidel, kelle juhtimise all Moldova elas kuni selle suveni välja, õnnestus küll viimastel valimistel saada enim hääli, kuid parlamendis tähendab see 48 kohta. Kõik ülejäänud parteid panid peale valimis seljad kokku ning moodustasid ühtse alliansi, kuid omavad ikkagi vaid 53 kohta. Seega – 61 häält pole kummalgi.

Juba neljas katse

Tegemist on neljanda katsega riigile presidenti valida.

Kevadel parlamendivalimiste järel pidi uus esinduskogu presidenti valima, kuid ebaõnnestus kahel korral järjest. Seejärel saatis president vastavalt põhiseadusele parlamendi laiali. Suvel toimusid uued parlamendivalimised ning nüüd sügisel algas presidendiralli uuesti.

Uued presidendivalimised pidanuks toimuma oktoobris, kuid kuna kandidaate oli üles seatud üks, siis lükati valimised edasi. Kiirelt kohandatud mängureeglid lubavad nüüd valimisi läbi viia vaid ühe kandidaadiga.

Sisuliselt võib öelda, et kommunistid võtavad nüüd omapärase revanši. Saades lüüa eelmistel presidendivalimistel, mil nende kandidaat ei läinud läbi, lasevad nad nüüd vastastel kaotada.

Kommunistide jätkuv otsustusvõim

Tõsi küll, mõningast lootust võiks anda asjaolu, et demokraatide poolt üles seatud kandidaat – Marian Lupu – on endine kommunist. Ehk lubaks see vähemalt osadel kommunistidel oma endise võitluskaaslase poolt hääletada?

Kuid paraku on Lupu justnimelt endine kommunist. Ning seejuures vägagi solvunud endine. Pidanuks ju Lupu saama eelmise kommunistist presidendi – Vladimir Voronini – järeltulijaks. Viimasel hetkel mõtles aga Voronin ümber, tõstes kandidaadiks väheülteva Zinaida Greceanîi ning määras sellega kommunistid kaotusele. Lupu lahkus seepeale ust paugutades kommunistide ridadest, liitus Demokraatliku erakonnaga ning sai nende presidendikandidaadiks. Kommunistid on Luput seepeale tagaselja nimetanud reeturiks ja ülejooksikuks.

Loomulikult võib kõige selle taga näha kavalat kombinatsiooni. Kuna oli teada, et kommunistide kandidaat kukub läbi, pandi etteotsa kõrvaline kuju. Nii sai peakandidaat näitlikult solvununa lahkuda, liituda vaenlaste laagriga ja asuda nende etteotsa.

Kuid taolist vandenõuteooriat võib uskuma jääda vaid siis, kui kommunistid Lupu kandidatuuri toetavad. Kas siis täna või järgmisel valimisvoorul.

Kui presidenti siiski ei õnnestu valida, siis tuleb parlament jällegi laiali saata. Üldise ärevuse õhkkonnas on õhku visatud ka ettepanek anda presidendi valimised parlamendilt üle Moldaavia rahvale. Praegu presidendi ülesandeid täitev parlamendi esimees on aga tugev Rumeeniaga ühinemise pooldaja. Isegi nendest mõnest vihjest piisab, et pidada Moldaavia poliitilistel protsessidel lähiajal silm teravalt peal.

Karmo Tüür
9.11.2009

Разбор полётов: Lissabon, Afganistan ja Molodova

Üsna tavatult juhtuski nüüd nii nagu saatejuht tihti eetri lõpus ähvardab - nende teemade juurde me tuleme veel tagasi. Tulimegi

Kas Lissaboni lepingu ratifitseerimine muudab midagi? Olgu, üks on selge, et hakatakse rääkima uute ametimeeste - presidendi ja välisministri - nimedest. Kuid teisest küljest hakatakse Eeuroopa Liitu alles nüüd üles ja ümber ehitama. Paljud reformikavad peeti seni lauasahtlis, et mitte raskendada ratifitseerimist. Nüüd aga läheb lahti - kuid kas keegi teab täpselt, mis?

Afganistan. Senise presidendi peakonkurent Abdullah lahkus võistlusest ning oma kohale jääb Karzai. Kas see, et valimiste uus voor ära jääb, on hea või halb? Omamoodi põnevaks võimaluseks jääb siiski asepresidendi koha pakkumine vastaslaagrile. Aga järsku kutsutakse kokku nn. Suur Kogu ja minnakse koguni põhiseaduse kallale?

Moldaavia - 10.novembril peaks toimuma selles riigis uus katse valida president. Kas sellel katsel on ka väljavaadet õnnestumisele? Mis saab siis, kui see läbi kukub ... ning ka järgmine voor läheb aia taha? Siis on ju oodata uusi parlamendivalimisi!

Kõike seda kuuleb juba nüüd arhiivist. Saates olid tavapärased Tiido, Tüür ja Garanža.

Afganistan: kas kokkulepe on võimalik?

Ideaalseid valimisi pole olemas. Ükskõik kui pika demokraatliku traditsiooniga riigis kaasneb sellega ikka mingeid rikkumisi. Küsimus on ainult nende rikkumiste määras ja iseloomus.

Afganistanis pole valimis kuigi palju olnud. Peale nõukogude vägede lahkumist on üldisi valimisi läbi viidud kolm – ühed parlamendi- ja kahed presidendivalimised. Pole siis ka ime, et ausate, läbipaistvate valimiste korraldamisega on sealmail probleeme. Vaatamata sellele, et kasutusel olid läbipaistvad hääletusurnid.

Afganistani suurim eripära on see, et läänelike standardite kohaselt on ta riik ainult osaliselt. Keskvõim ei kontrolli ei oma riigi territooriumi, rääkimata olukorrast. Tõsi küll, praegu on asjade seis parem kui mõni aeg tagasi, mil pealinna võim ulatuski heal juhul linna enda piirideni. Kuid siiski, Taliban ja erinevad klannid kontrollivad kiivalt oma alasid ning keskvõimu esindajatel, saati siis välisvaatlejatel sinna eriti asja pole.

Nii ongi üsna loomulik, et viimastel presidendivalimistel toimus massiliselt võltsimisi. Suur osa valimisjaoskondadest tegutsesid keskvõimu kontrolli alt väljas. Kuidas – kui üldse – toimusid nendes reaalsed valimised, teab ainult Allah, kui temagi.

Senised valimistulemused on teada. Üle poolte häältest sai senine president Hamid Karzai ja ligi kolmandiku endine välisminister Abdullah Abdullah. Rikkumisi oli aga nii palju ja nii ilmseid, et isegi osalise ülelugemise järel otsustas vastav komisjon, et tulemused tuleb tühistada.

Õnneks nõustus president selle otsusega ja kuulutas välja uued valimised. Õnneks seetõttu, et nüüd võib tõepoolest rääkida seaduslikkuse võidust. Head tavad ja reeglid võitsid vale ja võltsingu. Kuid kas kõik on nii hästi, kui esmapilgul näib?

Paraku on asjal mitu miinust kah küljes. Esiteks on lähenemas talv. 7. novembrile määratud valimiste päevaks ei pääse ilmselt suur osa afgaanidest enam liikvele, olles aheldatud oma mägiküladesse. Teiseks õppis esimesest tuurist ilmselt ka Taliban. Ähvardas too juba eelmisel korral valimistest osavõtjaid kättemaksuga, nüüd võib ta oma hirmutamistaktikas veelgi edukam olla.

Kolmandaks tähendab Karzai otsus paljude afgaanide silmis seda, et president on läinud liigsele koostööle läänega. Tõepoolest, kes ainult ei käinud Karzaid keelitamas – jänkid, briti, prantslased jne. Selline koostöö võib aga vähendada niigi nappi sisemaist toetust.

Tõsi küll, kõige selle halva taustal terendab üks võimalus. Nimelt võivad kaks rivaali – Karzai ja Abdullah – omavahel kokku leppida. Näiteks et üks saab presidendiks ja teine peaministriks. See ei tähendaks mitte ainult sammukest poliitilise kultuuri edendamise teel.

Asja võlu ja valu seisneb selles, et Karzai esindab Afganistani lõuna- ja Abdullah põhjaosa. Vastavalt puštusid ja tadžikke. Tinglikult Talibani ja Põhja-Allianssi. Ehk siis kahte vaenupoolt.

Kui seesugune kokkulepe sünnib, võib Afganistanis elu tõepoolest laabuma hakata. Nii et lootust on, kuigi tuleb tunnistada, et see näib õhkõrn.

Karmo Tüür
26.10.2009

Разбор полётов: Afganistan

Afganistani presidendivalimiste eelmine, esmalt õnnestunuks kuulutatud voor on tühistatud. Valimissedelid loeti üle ning leiti, et senine president Hamid Karzai pole siiski saanud piisavalt (ehk üle 50%) häältest. 7. novembril peab toimuma valimiste uus tuur.

Seaduslikkus võidutses võltsingute üle. See on ju hea. Kuid kas uus tuur toob endaga ainult head? Ehk on olemas võimalus, et kaks peamist konkurenti - Karzai ja Abdullah - lepivad omavahel kokku?

Missugused on sisemised kokkuleppevõimamlused ja kuivõrd saab kogu seda kompotti hoomata välismaailm, sellest räägimegi.

Stuudios Harri Tiido, Evgenia Garanža ja Karmo Tüür. Saate toimetaja Artur Aukon. Kes tahab, kuulab siit (alates 5.minutist). Hiljem kolivad saated arhiivi.

Vägagi elus ajalugu

Põnev on jälgida, kuidas muutuvad need sõnad, millega oma käitumist õigustatakse ja teiste süüd rõhutatakse.

Käisin mõni päev tagasi Pihkvas, konverentsil, kus räägiti Teise Maailmasõja puhkemisest. Arvan, et see on üks enim läbinämmutatud perioode Euroopa ajaloos. Kuidas sõda siiski puhkes, selle eellugu ja konkreetsed sündmused ning isikud. Kuid selgust pole siiski veel mitte. Ei, sündmuste ja faktide osas ollakse enam-vähem ühtemoodi teadlik, kuid seletused nende ümber erinevad.

See tõestab jällegi, kui subjektiivsed on meie ajalood. Me valime minevikust teatud faktid, ehitame nende vahele suhteliselt meelevaldsed sillad ja veeretame neid mööda ma jutukest. Rohkem või vähem veenvalt.

Üsna julgelt üldistades võib öelda, et Venemaa ja tema naabrite vahel jookseb üsna sügav veelahe.

Vene poole ajaloolased on paljuski naasnud nõuka-aegsete seletuskäikude juurde. Seletades, kuidas vaenulik ja salakaval Saksamaa ajas Venemaa nurka, nii et vaesel ärahirmutatud Moskval ei jäänud muud üle kui sõlmida vastastikune mittekallaletungi lepe. Mida reeturlik Berliin siis hiljem murdis.

Konverentsil osalenud Balti riikide, Poola ja isegi Valgevene esindajad rääkisid aga teist keelt. Et kokkuleppe algatus lähtus siiski vähemalt samavõrd Moskvast. Et toimus küüniline huvisfääride jagamine. Et Nõukogude Venemaa okupeeris seejärel nö oma osa Euroopast ning asus siin jõhkralt oma korda sisse seadma.

Täiesti paratamatult vehklesid õhus ka sellised sõnad nagu okupatsioon ja vabastamine, tsivilisatsioon ja barbaarsus. Parimaks näiteks oli üks sõjaaegne foto Valgevene ajalehest, kus kehvakeses Nõukogude mundris sõjaväelane vestles tänaval viisakas mantlis ja mütsis kodanikuga. Pildiallkiri – inimene bušlatis vabastas inimesi lipsudes.

Venemaa ajaloolased ja ajaloo ümber keerlevad poliitikud on enamasti alati okupatsiooni eitanud. Praegu on nende hulgas üks eriti ere täht – Aleksandr Djukov (kes muuseas juhib äärmiselt huvitavat asutust: Ajaloolise mälu fondi). Ka sellel konverentsil esines ta oma tuntud headuses. Tõsi küll, vaieldes vastu ühele Pihkva enda õppejõule, kes rääkis repressioonidest, astus Djukov üle elementaarse ettevaatlikkuse piiri. Nimelt väitis Djukov otsesõnu, et tuhandeid küüditatuid ja loomavaguneid – seda kõike pole ju olnud.

Muuseas, üritus kandis vägagi head pealkirja. Vene-Saksa mittekallaletungi lepe: kas pealesunnitud kompromiss või pikaajaline strateegia? Eks iga osaleja andis sellele küsimusele kaude mingi hinnangu, kuid otsest vastust ei kõlanudki.

Proovin nüüd siit tagantjärele anda oma vastuse. Tookordne kokkulepe (mida meie enamasti tunneme MRP ehk Molotov-Ribbentropi pakti nime all) oli mõlema osapoole arvates pigem osa pikaajalisest strateegiast. Mõlemad lootsid sellest enda jaoks kasulikku tulemit. Kuid ühe jaoks osutus see pealesunnitud kompromissiks. Vihjeks soovitan mõelda, kes kaotas selle sõja?

Karmo Tüür
11.10.2009

Разбор полётов: Lissaboni lepe

Kõigepealt soovin iseend, saatemeeskonda ja kõik raadiokuulajaid õnnitleda selle puhul, et vaatamata rasketele aegadele jätkub R4 saade "Keerdkäigud" ehk "Разбор полётов", nagu see kõlab originaalis. Kaks korda kuus pühapäeviti kell 11.00-12.00. Selles blogis siin annan iga saate järel lühikese ülevaate selle sisust.

Seekord kõne all selline nähtus nagu Lissaboni lepe. Ehk siis dokument, mida võiks tinglikult nimetada kui Euroopa lepe või Euroopa Liidu põhiseadus või midagi sellesarnast. Mis loom see täpsemalt on, sellest ka räägime.

Kuidas läks leppe ratifitseerimine Iirimaal teisel katsel? Mis saab edasi, kas võib tekkida tõrkeid Poolas või Tšehhis? Või ehk kandub lugu edasi koguni Suurbritanniasse?

Mis aga siiski muutub, kui leping ikkagi jõustub? Kas uue leppe jõustumine ei tähenda, et kogu EL lülitab oma auru selle jõustamisse, ametkondlikesse reformidesse ja seetõttu peatub nö reaalne elu?

Milline roll saab olema uutel loodavatel ametikohtadel - presidendil ja välisministril? kuidas kujunevad nende suhted Europarlamendiga? Seda ei tea veel keegi, aga mõelda tasub ikkagi.

Kes saab EL presidendiks? Kas Lissaboni leppe jõustumise järel tekib lõpuks midagi EL ühis välispoliitika sarnast? Kas leping kuidagi mõjutab laienemist?

Miskipärast minu enda arvuti kaudu saadet järelkuulates on kvaliteet vägagi niru. Ehk on see siiski minu viga ning teised kuulevad paremini.

Selle hooaja esimese saates stuudios harri Tiido, Evgenia Garanža ja Karmo Tüür. Saate toimetaja Artur Aukon. Kes tahab, kuulab siit (alates 5.minutist). Hiljem kolivad saated arhiivi.

Tänan Erkit, Markot ja Viljarit konsultatsioonide eest!

Abhaasia

Öelda, et ma käisin Abhaasias, ei ole ilmselt korrektne. Sest ametlikult pole Eesti jaoks Abhaasiat olemas. Kus ma siis käisin? Suhhumis ja selle ümbruskonnas. Apsuade ehk abhaaside maal.

Ma tean, et nii mõnigi peab mind juba ainuüksi sellise käigu eest reeturiks. Venemaa Föderatsiooni poolelt piiri ületamise eest aga sisuliselt kurjategijaks. No aga mis teha. Elu on sihuke keeruline värk.

Kui väga lühidalt kokku võtta ja ühtlasi lõpetada arutelu tolle maa kuuluvuse üle, siis selle asukad on täis sädelevat veendumust, et grusiinidega ühes riigis ning ühel territooriumil elada nad ei saa ega taha. Julm avaldus, aga rohkem siinse lühikese loo piires arutada ma ei saa ega soovi.

Millest aga rääkida peale poliitika? Asi pole minu erialases kretinismis, vaid abhaaside enda meelelaadis. Nagu mõni kohalik väitis, ongi iga abhaas politoloog. Ning teine lisas, et hoopis omaette riik. Täis omaenda tõde ja õigust.

Proovin siiski jääda nii neutraalseks kui võimalik. Seega räägin pigem elust ja olust ning üldmuljetest. Üldistatult on olukord kummastavalt niru. Kuidas saab nii superheas kohas ja niiiii (autori venitus) heas kliimas elada niiiiiii kehvasti?

Me alustasime ju enam-vähem samast kohast. Nõuka-aja lõpus liikus sealkandis raha rohkemgi kui siin. Müüs talumees maha oma mandariinikoorma ja sisuliselt oli ülejäänud aasta hooleta. Nohjah, vaeva see ju vajas, kuid ikkagi. Peale NLiidu lagunemist aga muutus kõik.

Venelane sulges piiri mandariinidele, grusiin abhaasidele. Abhaas peksis minema grusiinid, kes tema jaoks olid hilismigrandid ning jäi elama uhkes üksinduses, ent viletsuses. Venemaa toetas nii abhaase kui grusiine ning hõõrus käsi, vaadates kuidas nood sõdisid. Ohjahh, jälle olen ma jalgupidi poliitikas.

Abhaasia elu on praegu vilets, kuid lootustandev. Peale sõda ja blokaadi on elu hakanud taastuma. Pealinna Suhhum kesksed tänavad näevad juba välja päris kabedad. Ranna-äärsed kohvikud pakuvad suurepärast sööki ja jooki ning seda meie mõistes superhea hinnaga. Puhtad tänavad ning palmide vahel malet taguvad vanamehed jätavad siivsa mulje. Äärelinna mürsujälgedega ja pooltühjad majad aga õõvastavad.

Ühe eripäraga peab seda kanti külastades arvestama. Kui oled külaline, siis ootab sind ees parim, mis saada. Kui aga klient, siis võidakse muretu hoolimatusega küsida mitmekordset hinda. Sestap on tark endale enne reisi selgeks teha niipalju kui võimalik.

Kasvõi näiteks sellised pisiasjad, et Abhaasias peab loobuma enamikust nendest „tsivilisatsioonihüvedest“, mida meie võtame enesestmõistetavana. Olgu, traadita internetiühendust ei peagi igal pool olema. Ning see, et lakkab töötamast sinu mobiil (sest Eesti telefonioperaatoril ja Abhaasia kompaniil pole lepingut) saab lahenduse kohaliku mobiilikaardikese ostmise läbi. Kuid et Abhaasias pole ühtegi pangaautomaati, kuskohast saaks raha välja võtta, rabab rännumeest ootamatult.

Kui aga lisada siia joovastavalt värske õhk, kuhjadena superhäid elamusi ja ülivõrdeline külalislahkus, siis saab kokku segu, mida võib ainult soovitada.

Karmo Tüür
27.09.2009