Valimised kui investeering

Valimine on imelihtne. Seda juhul, kui sa oled üks nendest u 5% Eesti elanikest, kes kuuluvad mõnda erakonda. Tõenäoliselt hääletad sa siis oma seltskonna poolt, isegi kui partei eesotsas on parasjagu mõni tegelane, kes ei peaks seal mitte olema.

Kõigi ülejäänute jaoks on see alati üks paras hiina piin. No keda ma siis seekord valima peaksin, öelge mulle? Seda küsimust esitatakse suurema või väiksema pateetikaga kõigile ettejuhtuvatele, eriti kui see tuttav peaks politoloog või muidu kahtlaselt poliitika lähedal olev isend.

Ausõna ei ole see otsus ka minusuguse jaoks kerge, kuid annan siinkohal mõned nõuanded.

Alustuseks mõtesta endale valimiste tegelik sisu. Ilma sinu teadmata on sinuga sõlmitud leping. Selline sotsiaalne leping riigi ja kodaniku vahel, mille alusel oled sina aktsionär. Sul on osakapital nähtuses nimega Oma Riik. Ja nüüd on sinu otsustada, kuhu sa selle osaku paigutad.

Loll on olla loll. Olla loll investor on veel topelt loll. Olla manipuleeritud, visata oma aktsia esimesele ettejuhuvale, hästiriietatud ja muidu sümpaatsele sulile on ikka erakordselt loll.

Ja nüüd lubatud soovitused.

Esiteks. Ära mine valima, juhul kui sa ei taha osaleda selles ettevõttes. Juhul kui sa pole viimase paari aasta jooksul kordagi kirunud või kiitnud seda riiki, milles sa parasjagu juhtud elama, siis pole sul tegelikult ka vajadust investeerida. Vastasel juhul oled sa nö pime-investor, kes on loll-investori lähisugulane.

Teiseks. Kui oled siiski valmis osalema ühis-ettevõttes, siis mõtle, mida SINA tahad. Jah, justnimelt sina ise. Unusta ära kõik valimislubadused, kõlavad kraaksatused ja suured plakatid. Mõtle, missugust riiki sa tahad, kuhupoole peaks arenema see ühisettevõte, selleks et sina selles end mugavalt tunneks.

Kolmandaks. Kõige parem on oma ideid ise ellu viia. Ehk kui tahad suunata firma käekäiku, kandideeri ise selle juhatusse. Astu ise rooli ja juhi ettevõtte arengut.

Neljandaks. Kui sa ise juhtida ei taha, mõtle, kes võiks olla sinu asetäitja. Kes võiks parimal moel viia ellu sinu nägemust? Ei-ei, mitte see mida tema tahab teha, vaid mida sina tahad teha.

Viiendaks. Kui sa oma personaalset asetäitjat välja mõelda ei suuda, siis kasuta kahte meetodit: toetamine ja välistamine. Missugust arenguteed tahad sa toetada (märksõnadeks nt rohkem regulatsiooni või vähem, võrdsus või vabadus) ja missugust välistada? Proovi jätta isikud kõrvale või siis pöördu tagasi neljanda soovituse juurde.

Kokkuvõtteks – otsus mitte investeerida pole häbiasi. Palju piinlikum on kasutada oma kapitali lollisti. Investeeri targalt, pea teistega nõu, aga usalda siiski oma nägemust ja sisehäält. Pole vahet, kas oled nende 5% aktiiv-investorite hulgas, või otsustad olla passiiv-investor. Ahjaa, mitte-investeerimine ei vabasta sind tagajärgedest, kuid see-eest jätab ilma kontrolli-võimalustest.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Разбор полетов: Zapad-2017 ja Brexit

Seekordses saates jutuks Venemaa-Valgevene ühisõppused ja Brexit

Zapad-2017: rutiinne õppus või midagi enamat?; võimalik oht naabritele?; välisvaatlejate osalemine; Veishnoria

BREXIT: esimene seadusemuudatus – mis saab edasi?; lahkumise hind; EL kodanikud Suurbritannias.

Stuudios nagu ikka ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks seekord Andrian Tšeremin.

—

saadet saab järelkuulata siit

—

pilt võetud siit

44. veerandtund väliskommentaatoriga: Martin Mölder – Ungari ja CEU kui normaalsuse ümbermõtestamine

Veerandtund väliskommentaatoriga: Martin Mölder – Ungari ja CEU kui normaalsuse ümbermõtestamine. Saatejuht Karmo Tüür.

---

– Kesk-Euroopa Ülikool – mis oli see tehnilis-juriidiline põhjus, miks ülikooli taheti sulgeda ning mis on hetkeolukord

– kuidas seda konflikti nähti ülikooli enda poolelt ning mis olid peamised etteheited, mida väljapoolt konkreetselt ülikooli vastu esitati

– Ungari poliitiline olukord – see pole midagi unikaalset, kuid mõjub kontsentraadina Euroopas valitsevates meeleoludest

– Soros on ammu midagi palju enamat kui inimene, see on muutunud sümboliks, millele omistatakse “globalistlik/liberaalse kurjuse” ja “konservatiiv/patriootilise headuse” mustvalget heitlust. Kas tegu on tavapärase pendliefektiga, et nö ajaloo lõpu ja rahvusülesuse juurest liigutakse jälle rahvusriikluse/-romantismi poole tagasi?

---

saade on järelkuulatav EVI podcasti lehelt

---

pilt võetud siit

Zapad 2017 kui mitmesuunaline instrument

Venemaa-Valgevene kobarõppus Zapad-2017 on mh suunatud ka siseriiklikule publikule. Kuna Venemaa praegune režiim on valinud militaarse legitimeerimise tee, siis pingetaset tuleb mitte ainult hoida, vaid ka aegamisi tõsta.

---

uudislõik saab järelvaadata siit, samast tehtud

43.veerandtund väliskommentaatoriga: Veronika Svištš – Eesti arvamusfestivali eksport Ukrainasse

Veerandtund väliskommentaatoriga: Veronika Svištš – Eesti arvamusfestivali eksport Ukrainasse. Saatejuht Karmo Tüür

Veronika Svištš on MTÜ Mondo Ukraina-programmide juht

---

– kuidas festivali idee sündis ning miks otsustasite selle korraldada justnimelt ida-Ukrainas?

– kas korraldamisel oli ka mingeid eripärasid, millega siin Eestis ei oskaks arvestada?

– mis teemad olid arutlusel, missugune on üldine debatikultuur Ukrainas

---

pildiks on festivali kava, mis on võetud siit

---

saade on järelkuulatav EVI podcasti lehelt

Zapad 2017 ja Eesti kaitsevõime

ETV saates “Suud puhtaks” oli jutu all Eesti kaitsevõime, lähtepunktiks see, et piiri taga toimuvad Venemaa- Valgevene ühisõppused “Zapad 2017”.

—

saade järelvaadatav siit, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Saakašvili teine tulemine

Vaevu jõudis jõustuda Ukraina ja Euroopa Liidu assotsieerumis-lepe, kui Ukrainas keris ennast lahti sündmuste jada, mida me euroopalike riikide ja mängureeglitega väga ei seosta. Rahvamassi toel murdis end üle Ukraina piiri eks-president, eks-kuberner, eks-kodanik Mihheil Saakašvili.

Ukraina on üks väheseid riike, kui mitte ainuke, mis omal veidral moel püsib kodaniku-allumatusel. Need mehed, kes ida-Ukrainas agressorit ohjeldavad, teevad seda ju enamasti vabatahtlikena. Mitte lihtsalt ilma riigiga oma tegevusi kooskõlastamata, vaid – nagu nad ise seda kirjeldavad – kohati lausa ametivõimude kiuste. Lootmata kellegi muu kui enda abile. Ostes enda raha ja annetuste eest sisuliselt kõike, mida eluks ja võitluseks vaja.

Nüüd murti sisuliselt sama allumatuse korras end läbi piirivalvest, kohaletoodud täiendavatest politseist ja sõjaväest hoolimata. Arvata, et kõik need murdjad olid tohutud Saakašvili fännid või isegi toetajad, on ilmselt liialdus. Ka need parlamendisaadikud, sh Julia Timošenko, kes aktsioonis osalesid, on Saakašvili liitlased vaid tinglikult – pigem kasutasid nad ära hetke, näitamaks end ja demonstreerimaks enda lähedust sellele allumatule rahvale.

Saakašvili motivatsioon
Miks Saakašvili sedasi teeb? See on suhteliselt lihtsalt seletatav. Saakašvili kasutab seda ressurssi, mida ta omab – see on karisma – ja seda instrumenti, mis saadaval on – nö tänavat. Ukraina tsiviil- ja poliitilises praktikas on asjade lahendamine protesti ja käratsemise saatel muutunud pigem heaks tavaks kui millekski erakordseks.

Esmalt Gruusia ja nüüd ka Ukraina kodakondsusest ilma jüünud Saakašvili teatab, et ta tuli tagasi selleks, et tõestada endalt kodakondsuse äravõtmise ebaseaduslikkust. Ta oleks seda saanud teha ju ka nö eksterritoriaalselt, kuid asjade ajamine tavapärasel, hillitsetud moel pole talle lihtsalt omane. Selles on midagi donald-trumpilikku, lüüa kõigepealt jalaga uks lahti, anda esimesele vastutulijale vastu lõugu ja siis vaadata mis edasi saab. Kui see taktika toimib mujal ja teistel, siis miks mitte ka ise kasutada, kas pole?

Vastastik solvumine
Saakašvili ja Porošenko on üksteise peale siiralt solvunud ning mõlema mätta otsast vaadatuna jääb õigust ülegi.

Porošenko tajub, et ta aitas oma endise kolleegi, Gruusia ekspresidendi hädast välja. Laskis selle nagu kodutu kassi vihma käest tuppa, andis kodakondsuse ja viisaka ninaesise, kuid too tänamatu hakkas hambaid näitama.

Saakašvili omalt poolt tajub, et ta asus Porošenko meeskonnas tegema seda, mida talt oodati. Eeldus, et kohalik korrumpeerunud eliidiga ei saa keegi seestpoolt-tulnud võidelda, oli ju lihtne ja arusaadav. Kuid korruptiivseid niite jõhkralt rappides ärritas ta ilmselgelt kellegi liigselt üles ning ekskuberner visati tänavale nagu tuppateinud kass – kui nüüd seda metafoori jätkata. Igatahes jällegi – missugune tänamatus!

Kodakondsus kui võti
Porošenko-poolne käik Saakašvililt kodakondsuse äravõtmisega näeb igatahes välja üsna armetu. Väide, et Saakašvili olla kodakondsuse saamisel valetanud (nagu ta polevat kriminaaluurimise all) kõlab äärmiselt ebaveenvalt – seda et Gruusias oli ekspresidendi suhtes esitatud süüdistused teadsid kui mitte kõik, siis vastavad ametid kindlasti.

Et nüüd nädalake tagasi peeti Kiievis kinni Mihhail Saakašvili vend David ja suunati ta väljasaatmisele – elamisloa lõppemise tõttu – võimendab ainult seda muljet, et tegemist on isiklike suheteklaarimisega.

Nii ehk naa, nüüd on Saakašvili Ukrainas, jagab intervjuusid ja naudib publiku tähelepanu. Mis aga saab edasi?

Teine tulemine poliitikasse
Ilmselt annab Saakašvili Ukraina riigi kohtusse, vaidlustades oma kodakondsusest ilmajätmise. Vastukäiguna algatatakse tõenäoliselt piirirežiimi rikkumise ja ametiisikutele vastuhaku tõttu menetlus nii Saakašvili kui tema saatjaskonna vastu. Tõsi, juhul kui Šaakašvilil õnnestub taastada oma kodakondsus, siis kaob ära ka piiririkkumise algpõhjus, kuna oma kodaniku riiki sisenemist tõkestada pole ilmselt kah kuigi seaduslik.

Aga oletame, et Saakašvili saabki oma kodakondsuse taastatud, mida saab ta edasi teha? Sisuliselt ainus, mida tema ambitsioonide ja egoga mees teha saab, on siseneda poliitikasse, kogudes protestihääli ja süüdistades praeguseid võime kui mitte vähemas, siis võimetuses võidelda korruptsiooniga. Ja taevas näeb, et süüdistada on mille eest.

Ükskõik kumb kahest gigandist ei võidaks – Porošenko või Saakašvili – on Ukraina euroopalikkusele pürgiv kuvand saanud tagasilöögi. Ja sellest on kohutavalt kahju.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit