Sunday, April 12, 2015

Vene-Hiina suhetest Välismäärajas

Ehkki Venemaa ja Hiina väliskaubanduse muster on väga erinev, on üks asi, mida nad ekspordivad mõlemad. See on korruptsioon. Nende riikide firmad on vastava uurimuse kohaselt kõige tõenäosemad pistisepakkujad. Omamoodi huvitavalt aga on mõlemad riigid hädas korruptsiooniga ja kapital kipub riigist pagema ... aga Hiina on kasvav majandus ja Venemaa mitte!

Venemaa ja Hiina maailmanägemust kiputase kirjeldama ühesugusena, kuid tegelikult pole nad seda mitte. Kahte riiki ühte siduvat ideoloogilist selgroogu enam pole. Vastastikused suhted on kõike muud kui võrdpartnerlikud.

Kõigest sellest ja paljust muust sai räägitud 12.apr Välismäärajas, mida saab kuulata siit. Tegu oli omamoodi Eesti Välispoliitika Instituudi erisaatega, sest lisaks saatejuhile Hannes Hanso olid stuudios Oliver Ait ja Karmo Tüür.
-----------
pilt võetud siit

Friday, April 10, 2015

Olla vihatud ja armastatud

Kas teie armastate inimest, keda kardate? Kas naabri õueväravas lõrisev jüüratu ketikoer, kes teil igal hommikul südame oma lärmamise ja hammaste näitamisega täis ajab, on teile armas? Aga pargi pimedaimas nurgas kraaklev kamp tekitab sooje tundeid?

Eneseväärikust ja vabadust hindav inimene tõenäoliselt pigem põlgab seda, kes sunnib teda hirmu tundma. Aga kas see inimlik suhtumine muutub, kui me räägime riikidest ja rahvastest?

Või olgu, teeme asja lihtsamaks - kas nt jalgpallimeeskond peab lugu oma tugevast vastasest? Ilmselt jah. Aga see lugupidamine tuleneb hirmust?

Milleks need küsimused? Mind lihtsalt tabas järjekordne tajuhäire, vaadates Venemaa usaldusväärseima arvamusuuringufirma Levada küsitlusi (http://www.levada.ru/23-03-2015/pozitsii-rossii-na-mezhdunarodnoi-arene).

Esiteks: "Missuguse riigina te sooviksite näha Venemaad?"

Esimene vastusevariant, mis on tõusutrendis: "suurriigina, mida austatakse ja kardetakse teiste riikide poolt"

Oeh. No olgu. Aga tõsine Alice-imedemaal efekt saabus järgmise küsimusega:
"Missugust poliitikat te toetaksite Lääneriikide suhtes?"

Populaarseim variant: "Jätkuv lähenemine Lääneriikidega, majanduslike, poliitiliste ja kultuuriliste suhete tihendamine"

Paneme need kaks asja kokku. Tuleb olla kardetud ja tihendada suhteid. Et siis kuidas? Miks peaks keegi, kes sind kardab, sinuga suhteid tugevdama? Vabas maailmas nii asjad ei käi!

Ma kardan et järeldus on üsna lohutu. See on vanglamentaliteet. 

Thursday, April 9, 2015

9.mai - mida see tähendab ja kas me peaks osalema?

Ma tean et see mis ma nüüd kirjutan mõjub paljude jaoks radikaalsena, kuid proovige rahulikult lõpuni lugeda.

Moskvas plaanitakse taaskord tähistada 9.maid kui Suurt Võidupüha, kutsudes sellele üritusele ka ülejäänud maailma. Tänu Krimmi annekteerimisele ja ida-Ukrainas toimuvale loomulikult enamik riigipäid keelduvad osalemisest ... kuid miks peaks me üldse osalema millegi tähistamisel, mis ei ole osa meie kultuuriruumist? Veelgi enam - see tähtpäev on omamoodi kunstlik piiripost, mis markeerib paralleel-ajaloo, paralleel-reaalsuse algust.

Igasugune tähtpäev, olgu see siis riiklik või kiriklik, sõjaline või poliitiline, on suuresti fiktsioon. Kokkulepe tähistada midagi mingil kindlal ajal ja moel - see on rituaal. Nendes rituaalides osalemine kinnitab meie kuulumist mingisse kultuuriruumi. Taaskinnistab meie identiteeti, näidates meie osalust (nt jõulud kui kristlikkusse taustsüsteemi kuulumise kinnitus) või tähistades seda osa ajaloost, mida oleme otsustanud oluliseks pidada (nt Eesti Vabariigi Võidupüha). Isegi uue aasta alguse tähistamine 1.jaanuaril ja aasta 2015 tunnustamine näitab seda, et meil ei ole aasta 1436 (mis kehtib islami kalendri järgi).

Venemaa ametlikus ajalootõlgenduses peaks 9.mai tähistama Suure Isamaasõja lõppu, Saksamaa kapituleerumist Nõukogude Liidule. Aga ülejäänud maailm räägib tavaliselt II Maailmasõjast, mi ei lõppenud mitte 9.mail, vaid hoopistükis 2.sepetembril. Ja ülejäänud Euroopa tähistab V-päeva sootuks 8.mail.

Nii et mida siis tähistab 9.mai? Venemaa jaoks tähistab see võitu ja sellega on kõik korras. See on nende reaalsus. Kas 9.mail 1945 saabus aga nt eestlaste jaoks vabadus? Või lätlaste ja leedukate jaoks? Ei saabunud, lihtsalt üks okupatsioon asendus teisega ... ja sedagi mitte sellel päeval, vaid tegelikkuses juba palju varem. Juhul kui 9.mai järel oleks Nõukogude väed Eestist välja tõmbunud, võiksime ehk meiegi rõõmustada koos Moskvaga. Praegusel juhul ja eriti praeguses olukorras oleks sellises ürituses osalemine enam kui kummaline.

See, missuguseid tähtpäevi me otsustame tähistada, määratleb meie olemist. Juhul kui me peame oluliseks tähistada 9.maid, oleme tolle, postsovjetliku reaalsuse osa.

Jah loomulikult me võime tähistada ka kõigi teiste kultuuride ja rahvaste pidupäevi, nii nagu teeme seda nn Hiina uusaasta või St.Patricu päeva puhul. Kuid riigi tasemel osalemine milleski määrab ka selle riigi olemuse.

Kogu see pikk jutt on veidi lühemal ja teisel kujul väljendatud intervjuus Ukraina päevalehele Den', mille ukraina-keelest versiooni saab lugeda siit ja venekeelset siit.

--------
pilt võetud siit

Friday, April 3, 2015

Ukraina tulevased ohustsenaariumid

On suhteliselt lihtne tegeleda nende ohtude ja väljakutsetega, mida me juba teame. Me saame neile
„panna diagnoosi“ ja koos patsiendi/partneriga arutada, kuidas kõige efektiivsemalt tegeleda ravi ja uute haiguspuhangute vältimisega.

Kuid hea analüütik üritab alati vaadata vähemalt ühe sammu ette ja mõelda, mis võivad olla need ohud, mida me veel ei tea. Kas oleks võimalik midagi ära teha juba ette, et vältida nende ohtude muutumist uuteks haiguskolleteks? Või kui isegi mitte suuta seda vätida, siis vähemalt mõelda, kuidas leevendada olukorda, kui see oht realiseerub.

„Ei tasu hundist rääkida“Probleemiks siinpuhul, kuna me siiski ei räägi patsientidest, vaid riikidest ja ühiskondadest, on see, et enamasti nad ei soovi võimalikk uusi ohte isegi arutada. Tegu pole lihtsalt animistlikult kõlava uskumusega: „Ei tasu hundist rääkida,“ vaid sellel on ka täiesti teaduslik seletus. Asi selles, et asudes mingit võimalikku tulevast probleemi analüüsima, me omal veidral moel ka külvame seda.

Et tuua see abstraktne arutelu kohapealsesse konteksti, siis võtame järgmise näite. Eesti piirialal eksisteerib Setumaa. Oletame et mina kui politoloog püstitan endale ülesande minna uurima „setu separatismi“ võimalikkust ja lähen kohapeale tegema intervjuusid. Tõenäoliselt kohalikud elanikud naeravad mu välja, kuid idee on minu küsimuste tõttu nende pähe istutatud. Kohalik julgeolek, saades mu uurimisest teada, asub paratamatult välja selgitama, et kas siis on ikkagi see teema õhus või mitte. Minu respondente asutakse üle kuulama, tekitades sellega pahameelt ja samas kinnistades teemat: „aga misasja nad kõik sellest räägivad, kas siis ikkagi on midagi toimumas?“

Kõik see võib tunduda jaburana, kuid meie aju on juba kord niimoodi üles ehitatud, et nö reaalsus on tegelikult kinnistunud sotsiaalne praktika. Kui millestki piisavalt kaua rääkida, siis hakkad ise ka uskuma. Sellel põhimõttel töötab nii haridus kui propaganda.

Mis juhtub peale sõda?
Aga tuleme nüüd Ukraina juhtumi juurde tagasi. Hetkel käib seal sõda. Veider, väljakuulutamata, kuid ikkagi sõda, koos kõigi oma koheste ja koletute tagajärgedega alates ohvritest ja haavatutest kuni põgenikeni. Me saame mõningal määral abistada esimesel juhul meditsiinivarustuse saatmisega ja teisel juhul humanitaarabiga, et muuta kannatanute olukorda pisutki inimlikumaks.

Kuid vaatame sammukese edasi. Mis juhtub peale sõda? Sest iga sõda saab ükskord otsa, olgu ühel moel või teisel. Mis on need ohustsenaariumid, mis võivad Ukrainat hiljem ähvardada? Olen kindel, et suudate ka ise mitmeid välja joonistada, kuid võtame neist kaks. Korruptsioon ja nö vabadussõdalaste sündroom.

Korruptsioonist Ukrainas pole rääkinud ainult laisk. Üdini korrumpeerunud, seetõttu ebaefektiivne ja ebausaldusväärne riik oli see, mis ajendas inimesi minema Maidanile. See omakorda (lihtsustatult võttes) käivitas sündmuste ahela, mille tulemusi näeme praegu. Kuid hetkel pole see oluline, vaid me peame vaatama tulevikku.

Tagasi sõjaeelse normaalsuse juurde
Mis saab siis kui ühel hetkel on sõda läbi ja Ukraina võimud, ametnikud ja ettevõtjad, laiemalt kogu ühiskond naaseb selle „normaalsuse“ juurde, mis valitses riigis enne sõda? Ehk siis laus-varastamise, altkäemaksude, vastastikuse petmise ja umbusaldamise juurde? Taoline tagasipöördumine on kohutavalt lihtne , sest toimib sotsiaalse praktika fenomen: „aga nii on ju kogu aeg tehtud“.

Normaalsus on üks kõige väärkasutatumaid sõnu. „See pole normaalne!“ või „Käitu ometigi normaalselt!“. Seda öeldes märgistame me enamasti seda, et kas miski on halb või hea. Kuid tegelikult tähendab „normaalsus“ seda, et miski vastab tavadele, väljakujunenud praktikale. Ja sõjaeelse Ukraina nö normaalsus oli ebalojaalne käitumine oma riigi suhtes, maksudest hoidumine, meelehea maksmine igal sammul, vastastikune umbusaldamine stiilis: „aga kõik ju varastavad“.

Paraku on väga suur tõenäosus, et vähemalt osa võimukandjaid ja isegi lihtinimesi, ettevõtjates rääkimata, tahab erakordsete olude lõppedes või isegi juba praegu jätkata seda praktikat. Ja muuseas, nad ei taotle niimoodi käitudes otseselt midagi halba, vaid lihtsalt jätkavad seda elu, mis on siiani toiminud.

Vabadussõdalaste efekt
Nüüd teine moment ehk nn vabadussõdalaste efekt. Igas sõjajärgses ühiskonnas tekib paratamatult see hetk, kui need mehed ja naised, kes on oma riigi eest sõdinud, hakkavad esitama küsimust: „kas me selle nimel võitlesimegi?“ Neil on täielik õigus seda küsida, lisaks arusaadavalt ka kogemus, et midagi saab nõuda ja tulemusi saavutada vaid jõuliselt tegutsedes.

Nüüd liidame esimese ja teise ning saame kohutavalt ohtliku kokteili. Kui Ukrainas hakkab taas pead tõstma korruptsioon (ja selleks on eeldusi) ning taolise ebaõigluse ja ebaefektiivsuse vastu hakkavad häält (ja ka relva?) tõstma endised rindemehed? Äärmiselt plahvatusohtlik segu, ma ütleks. Igal pahasoovijal on vaja vaid visata tikk ja plahvatus on kiire tulema.

Nüüd siis ongi küsimus, mida me saame kõrvalseisjatena teha, et seda võimalikku ohustsenaariumit vältida või vähemalt tagajärgi leevendada? Ajalooline kogemus ja terve mõistus ütleb ette, et endisi ja praeguseid sõdureid (ja Ukraina puhul vabatahlikke) tuleb integreerida ühiskonda, neid saab nõustada ja koolitada, nende energiat ja kogemusi riigi ülesehitamiseks ära kasutada.

Kas meie oleme valmis ja võimelised sedasorti abi andma? Arvan et piisava ettevalmistusperioodi järel küll. Kas Ukraina on valmis sel teemal kaasa tulema? Hetkel on tal muid ja kiireloomulisi probleeme kuhjaga, kuid pikemas perspektiivis pole ka muid variante.

---

Artikkel põhineb ettekandel, peetud seminaril „NATO & EU Roundtable 2015“

Saturday, March 21, 2015

Krimmi mittetunnustamine


Kuriteo heakskiitmine on samuti kuritegu.

Krimmi eraldamine Ukraina küljest on nüüdseks juba aastavanune lugu ning detailseid lugusid sellest, mis ja kuidas toimus, on kirjutatud juba hulganisti. Kuid mida on rahvusvahelisel kogukonnal sellest kõigest õppida?

Varssavis toimus sel teemal esinduslik rahvusvaheline konverents, millest soovin teiega jagada mõningaid mõtteid. Tõsi küll, kuna konverents oli rahvusvahelise õiguse keskne, siis jäi osa toimuvast mulle kui politoloogile pisut hämaraks, kuid ausalt öeldes oli kogemus seda põnevam ja silmiavavam. Distsipliinide piiride ületamine on tihtipeale üks viljakamaid momente üldse.

Ehkki kohalviibinud kolleegid Moskvast üritasid (tihti häält tõstes) tõestada toimunu seaduspärasust, on näha, et nad pole siiani välja töötanud ühest ja veenvat retoorilist seletuskäiku. Tuleb tunnustada üht Kaliningradi ülikooli teadurit, kes konverentsi lõpus avalikult tunnistas, et tõepoolest on hetkel vastupidise seisukoha pooldajad retooriliselt veenvamad ning selle kohaselt tuleb tunnistada Venemaa poolset rahvusvahelise õiguse rikkumist. Kuid – nagu ta kohe peale sedastas, et ta asub kohe tööle, et usutavalt tõestada vastupidist.

Rahvusvahelise õigusega põgusalt tuttava isikuna võin laiemat publikut rahustada – ega täielikku teadmist, misasi siis ikkagi on rahvusvaheline õigus ja kuidas seda „ainuõigelt“ tõlgendada polegi olemas. Nii nagu väga paljudel muudel juhtudel, nii ka Krimmi juhtumi puhul väidavad mõlemad pooled, et õigus on nende poolel ja vastaspool rikub kõiki mõeldavaid norme.

Eraldumine pole keelatud
Enne edasise juurde asumist on vajalik teha üldine märkus – eraldumine kui selline pole keelatav. Enamasti kaitsevad riigid end killustumise vastu küll seadustega, mistõttu on taolised eraldumised küll ebaseaduslikud, kuid tegelikkuses keelata seda ei saa.

Maailmas on praegu u 200 riigi, näpuotsaga mittetunnustatud poliitilisi üksusi ja eri hinnagutel u 60 tuhat rahvust ... kes kõik võiks ju mõelda omariiklusele. Impeeriumite ajastul on neid rahvaid ja territooriume küll liidetud ja lahutatud, hävitatud ja üles ehitatud, kuid mitte kuskil pole kirjas, et nüüdsest ja aegade lõpuni jäävad kehtima vaid praegused riigid, nende piirid ja isegi nimed.

Mis siis aga muudab mõne uue riigi tekkimise edukaks ja teised jäävadki ebaõnnestujateks?

Eripärasuse usutavus
Üks esmaseid kriteeriume, mille kohaselt saab mingi riigi ühe osa eraldumist (olgu siis separatismi või setsessionismi kaudu) õigustada ehk õiguspäraseks rääkida, on selle osa eripärasus ja eraldatus ülejäänud riigist. See erisus võib olla poliitiline, etniline, keeleline, kultuuriline, religioosne vms, kuid ta peab olema piisavalt ühetaoliselt arusaadav.

Krimmi puhul aitab erisuse rõhutajatele kaasa juba geograafia, mis seob seda üsna saare moodi maatükki ülejäänud Ukrainaga vaid kitsas maariba. Etnilne koosseis on samuti nö mandri-Ukrainast üsna erinev, mis sellest et absoluutne enamik sealsetest asukatest on sovjetiaja sisserändajad ja nende järeltulijad.

Kõige nõrgem argument on aga „ajalooline õiglus“, ehkki sellega armastavad vehelda nii poliitikud kui asjaarmastajad. Küsimus on ühese kriteeriumi puudumises, mille alusel saaks öelda, missugune moment ajaloos siis õiglane on. Territooriumid on käinud käest kätte, rahvad on rännanud sisse ja välja, iga maalapi pärast on valatud kellegi verd. Krimmi puhul võiks ajaloolise perspektiivi rõhutajatel olla pearõhk Türgi või tatarlaste poolel. Rahvusvahelise õiguse kohaselt pole see aga ikkagi kuigi veenev argument.

Protseduur
Nagu iga õiguse liigi puhul, nii ka rahvusvahelise õiguse spetsialistide jaoks on üüratult olulised protseduurid – et kas eraldumise õigustamiseks tehtud toimingud on õiguspärased või mitte. Moskva peaargument on „Krimmi rahva tahe“, mida nood olla väljendanud referendumi kaudu.

Siinkohal kõlavad aga Kremli argumendid väga ebaveenvalt ning vastaspoolel on neid hõlbus põrmustada. Referendumini olla Krimmi rahva ajanud ebaseaduslik riigipööre Kiievis, Krimmi elanike eraldamine ülejäänud riigi poliitilisest elust, oht vene keelele jms.

Riigipöörde argument puruneb juba ainuüksi esimese komistuskivi taha – president Janukovitš lahkus ise riigist, legitiimne parlament määras tema asemele ajutise kohusetäitja ja viis läbi igati reeglipärased uued valimised. Parlamendis tegutsesid edasi ka Krimmi esindavad saadikud, tegelikku ohtu vene keele kasutamisele või etnilistele venelastele pole suutnud keegi tõestada.

Referendumi kiirustav läbiviimine ilma valimisnimekirjadeta, liigsete valimissedelitega, ilma pädeva vaatluseta, tulemuste kohene väljakuulutamine – kõik see muudab toimunu enam kui küsitavaks. Kivina kaelas aga viib referendumi seaduslikkuse argumendi põhja see, et kohale oli toodud Vene eriüksused, millede viibimine ja tegutsemine võõrriigi territooriumil ei ole õigustatav mitte mingil moel.

Valitsemise efektiivsus
Järgmine argument võib mitte-juristi seisukohalt olla esmapilgul veidi kummaline, kuid järele mõeldes vägagi sisuline. Uue riigi moodustamise muudab legitiimseks asjaolu, kui uus üksus osutub efektiivseks. Ehk siis – kui uued võimud suudavad kehtestada toimiva haldus-struktuuri, kehtestada kontrolli oma piiride ja territooriumi üle, tagada fiskaalmajanduslik võimekus jne.

Väga lihtsalt öelduna: kui lahkulöönud riik näeb välja nagu riik ja tegutseb nagu riik, siis ta ongi riik. Nüüd jääb vaid üks küsimus – kas ülejäänud riigid tunnustavad teda või mitte. Tunnustamise absoluutne tipp on see, kui uus poliitiline üksus saab endale ka koha ÜRO's ... ehkki tuleb tunnistada, et ka see veel ei tähenda, et kõik ülejäänud sama laua taga istujad tunnustaksid uustulnukat endataolisena.

Krimmi puhul ei saa mingist efektiivsest haldamisest rääkidagi. Ainuke, mis nad (või tegelikult siiski mitte Krimm, vaid Kreml) suutsid reaktiivkiirusel läbi viia, oli liitumine Venemaa Föderatsiooniga kahe eraldi uue subjektina. See asjaolu, et nn referendumil hääletati formaalselt võttes iseseisvuse poolt, kuid lõpetati teise riigi koosseisus, ei häiri asjaomaseid tegelasi karvavõrdki.

Tunnustamine
Maailmas on rida riike, mida ei tunnusta kas osad või paljud riigid. Krimmist kui iseseisvunud riigist me rääkida ei saa, nii et jääb üle küsimus, kas me saame tunnustada Krimmi annekteerimist Venemaa poolt.

Nagu kinnitasid enamik kõnelejad, on rahvusvahelisel kogukonnal antud juhul mitte tunnustamise, vaid mittetunnustamise kohustus, kuna toimunu on ilmselgelt rahvusvahelise õiguse, heade tavade ja seniste lepete vastane. Tõsi küll, Moskva seisukohtade õigustajad nimetasid seda „õigusfundamentalismiks“ ja kutsusid üles leppima uue reaalsusega.

Nagu kohvipausi ajal poetas üks Suurbritannia professor, tuleks lõpetada Venemaa süüdistamine (blamegame) ja asuda mõtlema, kuidas edasi elada. Süüdlase (antud juhul Venemaa) karistamine ei aitavat kedagi, eriti Krimmi elanikke. Miskipärast arvan küll, et kui professori naaber oleks ärandanud tema auto, siis taotleks lugupeetav õpetlane soovinud süüdlase karistamist ja auto tagastaist ning kahju hüvitamist.

Juriidiline kaos
Kui Venemaa käitumise pole isegi muid tagajärgi, siis meeletu juriidilise kaose on ta esile kutsunud ikkagi. Kui jätame isegi kõrvale Krimmis valitseva õigusliku vaakumi (Ukraina seadused enam ei kehti, Venemaa omad suuresti veel ei toimi), siis selle osa rahvusvahelise kogukonna jaoks, kes ei plaani Krimmi Venemaa osana tunnustada, saabuvad keerulised ajad.

Oletame näiteks, et Krimmi rannikuvetes arreteeritakse alus, millel seilavad ka eesti meremehed? Või kuidas korraldada õhulende Krimmi kohal, kui sealsed lennujuhtimissüsteemid on rahvusvahelistest lahti haagitud? Kas on rahvusvahelisel investoril õigust paigutada oma raha Krimmi rannikumere maavarade ammutamisse – ja kas neil investeeringutel on ka mingit kaitset?

Küsimusi kerkib üles metsikult ja lihtsamaks ei tee mitte-tunnustamise poliitika elu kindlasti, kuid see on meie moraalne kohus. Ja moraalsus on vähemalt sama oluline kui õiguspärasus.

Üldistatult – neljast vaadeldud aspektist on Krimmi eraldumist toetavaid momente vaid ühes. Jah, Krimm oli ja on ülejäänud Ukrainast üsna erinev. Kuid selle „separeerumise“ protseduurid viidi läbi rohmakalt, tegu ei ole nö efektiivse haldusega ja rahvusvahelisest tunnustusest on asi väga kaugel.

Tuesday, March 17, 2015

Krimm, Minski II ja Putin

Venemaa on tuumarelva tagasi toonud oma roteerikasse - kas ta on valmis seda ka tegelikult rakendama? Mida saab välja lugeda Krimmi annekteerimise aastapäevaks linastunud filmist? Kuidas elatakse Krimmis nüüd nö uues reaalsuses. Kas Krimm jääb Venemaa jaoks saareks või üritatakse ta poolsaareks uuesti teha? Mis saab Krimmi senisest sotsiaalmajanduslikust selgroost ehk puhkemajandusest?

Neil ja muudel teemadel räägivad Vikerraadio Reporteritunnis saatejuht Tarmo Maiberg ning ekspertidena Kalev Stoisescu ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siit


-------------
pilt võetud siit

Monday, March 16, 2015

Paralleelreaalsuse loomine. „Крым путь на родину“


Krimmi annekteerimise aastapäeva eel näitas Venemaa peamine telekanal Rossia1 filmi „Крым путь на родину“ (Krimmi teekond koju)

Tuleb tunnistada, et tegemist on muljetavaldava teosega. Kas seda saab nimetada dokumentaalfilmiks, on pisut vaieldav, sest võtted on tehtud tagantjärele, enamik olukordi on lavastatud ja originaalkaadritele on jäetud pisteline illustreeriv roll – kuid seda hinnaku juba kinokunsti eksperdid.

Ajakirjanik Andrei Kondrašov on aga oma meeskonnaga teinud ära meeletu töö. Ilmselgelt piiramatute ressurssidega opereeriv grupp sai juurdepääsu kõigile vajalikele objektidele ja inimestele. Kondrašovi sõnul tehti enam kui 300 tundi võtteid, mängus oli tuhandeid inimesi, rääkimata lavastatud massistseenidesse kaasatutest.

Mis aga peamine, selle filmi tarvis saadi kaks intervjuud kõige toimunu taga seisnud inimeselt, Venemaa Föderatsiooni presidendilt Vladimir Putin. Teisest küljest pole siin ka midagi imestada, sest tegu oli ju Putini ajaloolise vägiteo jäädvustamisega. Tõsi küll, nagu Putin ise filmis tagasihoidlikult tunistab, tegutses ta lihtsalt oma riigi ja rahva hüvanguks, ajas õiget asja, mistõttu kõik kulgeski nii ladusalt.

Kui lühidalt kokku võtta selle telefilmi poolt loodud reaalsus, siis nägi olukord välja järgmine. Krimm oli vaja päästa. Krimmis elavatele inimestele tuli luua tingimus oma tahte väljendamiseks. Ukraina natsionalistid ähvardasid verise terroriga ning nende selja taga olevad ameeriklased saatsid kohale koguni oma sõjalaevad. Venemaal ei jäänud midagi muud üle kui oma inimesi kaitsta.

„Krimmi elanike vaba tahteavaldus“ – see oli kogu filmi peamine sõnum, mida korduvalt ja korduvalt sõnastas Putin isiklikult. See, et taoline pilt ei haaku teise reaalsusega, mida on kirjeldanud Krimmis vahetult tegutsenud kurikuulus Strelkov/Girkin, see pole antud hetkel oluline. Oluline on, et kui jätta kõrvale alternatiivsed infoallikad ja vaadata ainult Vene ametlikke telekanaleid, siis on pilt ühene, sujuv ja mitmetitõlgendamist välistav. Kuna u 80% Venemaa elanike jaoks on televisioon peamine infoallikas, siis on kõik arusaadav. Film tsementeerib seda reaalsust, mida Venemaa on viimas(t)e aasta(te) jooksul loonud.

Filmi avakaadrid loovad kõigele edasisele vajaliku tausta – kirik-tuletorn on uskumatult võimas sümbol, kinnistades seda sakraalset tähendust, mida Venemaa sõja-ajaloolased ja president isiklikult kõigele toimuvale annab. Ukraina seaduslik president oli vaja riigipöörajate käest päästa. Krimmi rahvast tuli ameeriklaste poolt mahitatud bandeeralaste eest kaitsta. NATO’le tuli vastu hakata. Ameerika sõjardeid tuli tõrjuda. Krimm tuli koju tuua.

Venemaaga liitumise nimel tegutsesid kõik, alates kartmatust naisprokurörist kuni kohalike motomeesteni. Putinil ei olnud valikut. Nagu ta seda ise sõnastab – jah, rahvusvahelist õigust tuleb küll austada, aga kõik peavad ka lugu pidama Venemaast ja tema huvidest.

Filmi abil on loodud lihtne ja inimlik lugu. Aastatepikkune ettevalmistus jääb kaadrist välja, telekraanil on vaid jõuline ja otsustav president, kes kogus kokku oma lähimad alluvad, pidas nendega öö otsa nõu ja andis korralduse. Ja Krimm jõudis koju.
-----------
lugu kirjutatud EPL tellimusel ja ilmus siin, filmi ennast saab vaadata siin

-----------
pilt võetud siit