Wednesday, September 10, 2014

Ennustamatus kui eesmärk


Putin nagu ka iga teine autoritaarne liider PEAB käituma ette-ennustamatult nii siseriiklikult kui väljapoole, vastasel juhul oleks ta reeglite kohaselt valitseja, tavapärane ehk tolle kultuurikoodi kohaselt "nõrk".

Sellest tulenevad nii ootamatud vallandamised, ettepanekud kui rünnakud. Segaduse ja seeläbi hirmu külvamine oma alluvatesse ja naabritesse on eesmärk omaette. Kardab, järelikult austab - nii tõdeb populaarne vene ütelus. Veidi muudetud kujul: kardab, siis vähemalt kardab. Mitte ei vaata sulle otsa nagu võrdne võrdsele või mis veel hullem, ülevalt alla.

Endasugustele tullakse pähe määrima mingeid ühiseid reegleid. Tehakse etteheiteid valesti käitumise korral. Räägitakse midagi väärtustest, õigustest ja muust tüütust. Dikteeritakse, kellele, mida ja mis hinnaga müüa. Jama värk.

Aga vaat annab ikka karja juht korra oma kamba liikmetele korra peksa ja ründab veel naabreid kah, on kõigi silmis pime hirm ja midagi austuse sarnast.

---

Mida siis sellise tegelase naabrid saavad ette võtta? Hirmu ei tohi tunda. Üritada hullunut meelituste ja kingitustega rahustada ammugi mitte - seda võetakse kui nõrkuse märki ja esitatakse järgmine nõue. "Mitte ärritada" pole võimalik - pujään on iseärrituv.

Ette-ennustamatust ja hirmu saab ümber keerata. Ette-ennustamatus on tegelikult ennustatavus. Juba ette tuleb arvestada, et suliga kaupa ei tehta, varem või hiljem tuleb seda muidu kahetseda. Äärmise vajaduse korral asju ajades peab olema alati ka plaan B, riskide hajutamine ja kõva kindlustus.

Hirmu saab asendada otsusekindlusega, valmisolekuga halvemaks. Valmisolekuga ISE tegutseda, lootes et naabrid tulevad appi kui tuleb hullunud üleaedset taltsutada. Võib-olla ei tule ka, aga ise peab valmis olema. Ja mitte kartma, isegi kui sinu inimesi röövitakse, vanu kohtuasju algatatakse, territoriaalseid nõudmisi esitatakse jne.

----

pilt siit

Sunday, September 7, 2014

Venemaa valed

Varem või hiljem leiab Venemaa teemaga tegeleja end olukorras, kus argumendid näivad vestluse edendamiseks jõuetud olema ning asi taandub primitiivsele kemplemisele stiilis: "see on vale!" ja "ei ole vale!", "Kreml valetab kogu aeg!" ja "mis asjas Venemaa valetab?"

Selleks hetkeks on tark endale meelde talletada mõned eredaimad näited, et mitte jääda vaidluspartneri jultumusest õhku ahmides ise rumalasse olukorda. Ei ole mõtet hakata rääkima müütidest vene ajaloos, sest kõikide riikide ajalugu on suuresti müüdipõhine. Võtkem midagi lähiajast.

Venemaa lennukid rikuvad süstemaatiliselt naabrite õhuruumi ja igale rikkumisele järgneb automaatrežiimil teade "midagi sellist pole olnud". Leedus 2005.a 15.sept alla kukkunud hävitaja SU-27 tõestas, et Venemaa valetab.

2008.a sissetung Gruusiasse sai alguse Vladimir Putini suust välja purtsatanud raevukast väitest: "Tshinvalis on juba hukkunud kaks tuhat inimest, kui kaua me peame veel ootama?" Kõikidele pingutustele vaatamata ei õnnestunud hiljem neid hukkunuid kuskilt leida ehk siis Venemaa valetab.

2014.a Krimmi annekteerimine sai alguse "viisakate inimeste" invasioonist, mida alguses Putini enda suu läbi eitati, kuid hiljem tema enda poolt tõeks tunnistati ja Pihkva dessantdiviisile selle eest ka Suvorovi orden anti. Ehk siis - Venemaa valetab.

Eks neid näiteid võib tuua veel, kuid arvestada tuleb, et sellele valetamise tõestamise etapile järgneb tavaliselt vastusüüdistus, enamasti näpuga USA'le osutades, stiilis: "kõik valetavad!" Kuid see on juba lihtsasti pareeritav lasteaiast tuttava võttega: "see, et Juku ka kivi aknasse viskas, ei vähenda sinu süüd"
---------
pilt siit

Wednesday, September 3, 2014

Põlvkondade konflikt à la Russ

Mis ühendab Putinit, Jakuninit, Lavrovi jne?

Venemaa eliite lõhestab mitmeid konflikte, alates universaalsetest (majanduslikud, poliitilised jne) kuni Vene-spetsiifilisteni (juurdepääs Tema Enda juurde). Kuid üks huvide erisus on eriti märkimisväärne - see on põlvkondade konflikt à la Russ.

Praegu võimu juures olev põlvkond (enamasti 50+ mehed) on üles kasvanud Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes. Too veider moodustis segas endas kokku:
- endise Vene impeeriumi vägevuse (mida pidi halvustama),
- kummalise ideoloogilise segapudru kommunismi-ideest ja sotsialistlikust praktikast (mida ei suudetud isegi tõsimeelselt uskuda),
- läänemaailma vaenamise (segu mitte-informeeritute hirmust ja informeeritute imetlusest) jne.

Mitu põlvkonda väärkohetlemist, parimate peade sihikindlat hävitamist ja iseendale valetamist viisid tolle kummalise riigitaolise monstrumi kokkuvarisemiseni. Kuid loomulikult tekib teatud aja pärast "endiseid hiilgeaegu" taga nuttev reaktsioon ning vähemalt osa seltskonnast soovib enda ümber luua mugavustsooni, milles end turvaliselt tunda, mitte liiga palju muutuda ja nautida seda, mida on õnnestunud segastel aegadel kokku kraapida.

Kolm-neli nõukogude-aegset põlvkonda, mis praeguseks veel elus, mäletavad mõistagi erinevaid asju ja tegutsevad erinevate motiivide ajel, kuid neid seob siiski teatud ühisosa. Liidu lagunemise aegne ja järgne põlvkond elab aga teise mälujäljega. Ja pole ka ime, et see erisus sünnitab konflikte. Nood uue aja lapsed ei taha tihtipeale elada nii nagu nende vanemad. Ja mis oluline - tegelikult ei taha ka vanemad oma lastele sellist elu ... kuid teistsugust ka ei oska/julge heaks kiita.

Nii ongi sündinud üks veidramaid vastuoksusi Venemaa Föderatsiooni praeguse eliidi mõtetes ja tegudes. Ühest küljest on riigimeeste rolli mängivad üle-keskealised mehed/naised, kes naasevad oma mugavus-tsooni, kirudes kõrgetelt tribüünidelt läänt ja kõmistades patriotismi trummi. Teisest küljest aga nendesamade uuspatriootide lapsed, kes elavad sellessamas kirutud läänes ning ajavad seal oma vanemate heakskiidul äri, õpivad või elavad lihtsalt mõnusaimat pereelu.

Mis siis ühendab president Vladimir Putinit, peamist raudteelast ja esipatriooti Vladimir Jakuninit, sõnakat välisministrit Sergei Lavrovi ja teisi? See, et nende lapsed ei ela Venemaal.

----------
pilt siit

Tuesday, September 2, 2014

Venemaa provotseerimine

"Kas te ei arva, et see võib provotseerida Venemaad?" Selles küsimuses kõneleb argus. Hirm on see, mida meile peale pressitakse, lootuses et see halvab ja pärsib meie teo- ja otsustustahet. Hirm on see, mida me ei saa endale lubada. Sel juhul ei saa me lubada endale ka omariiklust.

Eesti olemasolek iseseisva riigina on Venemaa impeeriumi-meelsete jõudude jaoks juba paras provokatsioon. Ajalooline arusaamatus, mis tuleb likvideerida. Iga territoorium, mille eest on sõdinu vene sõdur, on ju impeeriumi osa. Nagu Krimm.

Just hetk tagasi helistas mulle üks ajakirjanik ja küsis, et kas Eesti peaks sekkuma NATO ja Venemaa kaklusesse või oleks targem jääda kõrvaltvaatajaks.

Eesti ei saa jääda kõrvaltvaatajaks. Me oleme NATO liige. Meie olemegi NATO. NATO baasid on siin ja nendes teenivad meie pojad. Sest meie oleme nii otsustanud.

Me ei saa Venemaad mitte provotseerida. Kogu meie ajalookäsitlus, kogu maailmanägemus, kogu eksistents on provokatsioon nende jaoks, kes soovivad näha Venemaad taas võimsa ja vägevana.

Küsimus on vaid selles, mida me taolise teadmisega peale hakkame. Kas laseme kõrvad lönti ja loobume "provotseerimisest" ehk olemasolust? Või seisame ise sirgelt ohu ees ja aitame teisi hättasattunuid?

---------
pilt võetud siit

Friday, August 29, 2014

Impeeriumi vastulöök


Iga impeerium peab kui mitte laienema, siis vähemalt oma kahanemise korral andma vastulööke, vastasel korral lakkab ta olemast tõsiseltvõetav. Tõsiseltvõetav eelkõige omaenda järgijate hulgas, kes pettumuse tulemusena hakkavad muidu kahtlema, nurisema ja ehitama omaenda uut impeeriumit. Enda mugavustsooni, milles jätkata väärikat elu ja võitlust vaenlastega. Sest ilma vaenlasteta ei saa olla impeeriumit.

Jutt ei ole praegu mitte niivõrd Vene impeeriumist, mis üritab Novorossia loomise läbi omaenda eksistentsi kinnitada. Jutt on traditsionalismi, konservatismi mentaalsest impeeriumist, mis peab andma vastulööke globaliseerumise, tolerantsuse, jagatud väärtuste, kultuur-relativismi ja muude maailmakorda kõigutavate pahede vastu.

Paratamatu reaktsioon
Globaliseerumine pidi varem või hiljem andma vastureaktsiooni. Pole maailmas olemas protsessi, mis ei kutsuks esile vastasmärgilist nähtust. See on loodusseadus.

Tolerantsus, liberaalsus, inimõigused ja muu säherdune võib ju nende sisse uskujatele näida ihaldusväärsed asjad ja progressi loomulik koostisosa või vähemalt eesmärk. Kuid tuleb endale aru anda, et suure osa inimkonna jaoks on need sügavalt negatiivsed nähtused. Nood nn uued ja pehmed väärtused lõhuvad traditsioone, riike ja ühiskondi selle sõna konservatiiv-traditsioonilises tähenduses.

Sunnismaisuse kadumine lõhkus feodaalse ühiskonna. Piiride hägustumine ja globaalne liikumisvabadus ragistab tavapärase riikluse õmbluseid. Tolerantsus lammutab konservatiivse rahvusluse põhimõtteid. Kultuur-relativism kangutab – oo õudust – nii religioonide kui tavapärase kombluse vundamendi kallal.

Globaalne Araabia Kevad
Võrgustumine selles sõna nii otseses kui infotehnoloogilises mõttes on lõhkumas meie tavapärast ühiskonda, selle patriarhaalset (või siis matriarhaalset, vahet pole) alustala – perekonda.

Mõelge ühe suurima muudatuse peale, mis on toimunud enam-vähem ühe põlvkonna jooksul. See on aastatuhandeid püsinud toidujagamise rituaal. Laua otsas istub toitja, kes lõikab leiba ja liha ning annab siis lähikondsetele. Viimased peavad tulema õigel ajal kohale ja võtma annid tänuga vastu, sest muidu võib lihtlabaselt ilma jääda.

Tänapäevases peres istuvad kõik oma tubades (või süvenenuna oma nutiseadmetes) ning tulevad võtavad toitu (infot) mitte siis kui antakse, vaid siis kui soovitakse. Kas pole mitte pühaduseteotus? Kuhu jääb ühiskonna algrakukese ehk püha perekonna rituaalne taastootmine läbi rohjuuretasandi sotsiaalse praktika? Kuhu jääb harras tänutunne andja vastu, olgu selleks siis riik või Suur Juht?

Võrgustumine lõhub riike
Infotehnoloogia on võimaldanud noortel ja vanadel lakata olemast mentaalses lauas saaja rollis. Nad leiavad oma turvatsoonid suheldes endasugustega või sootuks virtuaalsetega. See laseb süveneda nii äärmuslust kui lodevust, allumatust kui omaenda hierarhiate ja võrgustike loomist.

Kõik see kokku tähendab aga traditsioonilise riikluse ja rahvusluse, religioossuse ja komberaamistiku murenemist. See tähendab Impeeriumi nõrgestamist. Vaimse ja füüsilise enesestmõistetavuse hägustumist.

Selle vastu tuleb ju sõdida? Olgu siis üha selgemaid ja primitiivsemaid asendus-reaalsusi luues (nt Kisseljovlik telereaalsus) või püha sõja kontseptsiooni välja pakkudes nendele, kes sind veel kuulavad. Neile teistele, kes on kahtlema hakanud ja ehk koguni oma uut impeeriumi looma asunud, tuleb aga peale sundida oma agenda. Ning pole selleks paremat vahendit kui vana äraproovitud vahend ehk sõda. Reaalne, füüsiline ja verine sõda, ükskõik kui mõtetu see ka ei näiks uskmatutele ehk Impeeriumist ärapööranuile.

Impeerium peab vastu lööma. Muidu ta pole tõsiseltvõetav. Eelkõige omaenda alluvaile.
---------
pilt siit

Monday, August 25, 2014

Ukrainal on kõige raskem veel ees

Kõige raskem aeg saabub Ukrainale tegelikult peale sõja lõppu. Olgu see lõpp siis missugune tahes, aga iga sõda saab ükskord otsa. Siis tuleb aga hakata riiki üles ehitama. Riiki ja rahvast.

Kuni käib sõda, kui kohutav see ka poleks, on kõigel sees mingi drive, kõike saab õigustada ja maha kanda, rahvas kirub ja nutab, kuid riigil on alati õigustus: "hetkel on olulisemaid asju teha!"

Kui sõjatolm vajub, paljastuvad haavad ja algab lein. Riik peab saama hakkama nii oma rahva toetamisega, majanduse üles ehitamisega, omavaheliste tülide klattimisega (need puhkevad paratamatult), veteranide ja leskedega jne.

Kas Ukraina rahvas sai sõja läbi riigirahvaks? Kas nad suudavad loobuda aastakümnetega sisse harjunud üdini korruptiivsest ja sihiteadlikult ebaefektiivsest majandus- ja elumudelist? Kas nad annavad endale nüüd aru, et "riik olengi mina" ja hakkavad ausalt makse maksma, seadusi täitma ja riigimehelikult käituma?

Need on kohutavalt rasked muudatused, mis ees seisavad ning segajaid saab olema palju. Vanad oligarhilised klannid, lihtlabased riigivargad ja pahatahtlikud susserdajad (piiri tagant) - kõik need saavad olema muudatustele vastu.

Nüüd on aeg ksida, mida meie saame teha, et neid aidata? Kui me ei suutnud Ukrainat kuigivõrd aidata sõjas, siis peame aitama neid rahus.

------
pilt siit

Tuesday, August 5, 2014

Vene õppused Ukraina lähistel

4.-8. aug toimuvad Venemaa õppused Ukraina lähistel. Loomulikult paneb see esitama küsimusi.

4. aug rääkisin sellest ERR'is: "Venemaa õhujõudude õppus langeb väga ärevasse aega. Riigis on välja kuulutatud reservväelaste mobilisatsioon, Venemaa väed on lahingalmiduses Ukraina piiri läheduses, annavad väidetavalt piiriüleseid tulelööke ja kahtlemata varustatakse nn Ukraina mässulisi relvade ja tehnikaga.

Mis puutub nn Ukraina mässulistesse, siis tuleb endale aru anda, et laias laastus nad pole ei „Ukraina“ ega „mässulised“, vaid venemeelsed separatistid, kes kasutavad oma võitluses terroristlikke võtteid.

Kremli väited, et tegu on juba ammu planeeritud õppustega, mis võeti kavasse juba aastapäevad tagasi, on aga raske vaidlustada. Tõenäoliselt see nii ongi. Armeereform on üks väheseid protsesse, mille osas on Venemaa Föderatsioon olnud enam-vähem edukas. Viimaste aastate jooksul toimub nii relvastuse uuendamine kui ka ridamisi ootamatuid ja vähem-ootamatuid õppusi.

Olen viimasel ajal kuulnud ehmunult tigedaid küsimusi et „mis see meie asi on, miks me peame sinna oma nina toppima“. Kõige lihtsam vastus – osa nendest õppustest toimub otse meie enda piiri ääres. Hiljuti toimusid Pihkva lähedal õppused, mille käigus nn Alligaator-tüüpi ründekopterid purustasid „tingliku vaenlase“ soomustehnikat.

Veelgi lihtsam vastus on aga – me oleme Euroopas. Meie olemegi Euroopa. Ja Ukraina on ka Euroopas. Ning meil on ühine naaber, kes ohustab meie ühist julgeolekut."
--------------
5. aug Kukus: "Esmalt, kui murelikud peaksime olema meie - eestimaalased, aga ka ukrainlased,et Venemaa õhuõppus meie piiride vahetus naabruses toimub?

Ühest küljest ei ole õppustes kui sellistes midagi halba, kõik sõjaväed korraldavad neid ja aeg-ajalt juhtuvad need ka piiride ääres toimuma. Ka Eesti sõjavägi korraldab õppusi ja ma ei usu, et keskmine lätlane või soomlane või ka pihkvalane seda väga kartma peaks.

Teisest küljest on aga Venemaa õppustel oma eripära. Suurim eripära on antud juhul see, et välja on kuulutatud ka suurem reservväelaste mobilisatsioon ning et sisuliselt on Venemaa sõjaseisukorras. Ukraina konflikti kõrval on täiesti radaripildilt ära kadunud Venemaa enda pinnal toimuv vinduv kodusõda. Dagestanis on viimaste kuude jooksul toimunud kümneid kokkupõrkeid ning hukkunud on sadu inimesi.


Nagu märkisite intervjuus ERRile, õppus langeb mõistagi väga ärevasse aega. On see Teie hinnangul nimme nii seatud? Ka Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukrainas lahvatanud konflikti eel toimus Ukraina idapiiri taga "õppus".

Esimese hooga näikse peamine olevat küsimus, et kuivõrd see õppus on korraline või erakorraline. Kremli sõnul on tegu juba ammu planeeritud üritusega ning sellest ei peaks midagi enamat välja lugema kui seda, et lihtsalt toimub üks õppus.

Kuid häda on selles, et ka korralisi õppuseid saab kasutada nö erakorraliste ülesannete lahendamiseks. Ka 2008.a enne Gruusiat toimusid nö korraline õppus, lihtsalt selles osalejatele anti erakorne ülesanne. Samamoodi oli enne enne Krimmi okupeerimist. Paraku saame me ainult oletada ja tugineda senisele kogemusele – see viimane aga sunnib meid ettevaatusele.

Kuidas hinnata Venemaa väga kaua oodatud, aga lõpuks käivitunud armeereformi?

Kui läheneda asjale neutraalse vaatlejana, siis tuleb seda hinnata posiiivselt. Venemaal on õnnestunud vähendada oma nö paberarmee osakaalu ja suurendada võitlusvõimeliste üksuste arvu. Alates juht-struktuuride optimeerimisest kuni ohvitseride elutingimuste parandamiseni kohtadel on asjad läinud ülesmäge.

Teisest küljest on aga armeereformil lisaks meestele ka raua ehk relvastuse ja tehnika poole. Siin on asi pisut nutusem. Venemaa pole siiani õppinud tootma suurt osa vajaminevast relvastusest, olles siiani eelistanud seda sisse osta. Ja paradoksaalsel moel võib siin ka peituda üks vastus Ukraina kriisile – suur osa tehnilisest ümberkorraldusest rippus ära Ida-Ukraina sõjatehaste toodangust.

Mida põnevat on Euroopa, USA ja muu maailma sanktsioonid juba Venemaale enesega kaasa toonud ja mida põnevat veel tuua võivad?

Vaevalt et venemaalased nõustuksid sellise määratlusega: „põnevat“. Aga eks üht-teist on ikka toonud küll. Hiljuti kurtis ka Putini lähimasse ringi kuuluv Timtšenko, et tema lennukid ei saa enam lennata, kuna lääne firmad keelduvad neid teenendamast ja ilma varuosade uuendamiseta ei ole võimalik õhku tõusta.

Sanktsioonide rida pole ka ühepoole, Venemaa üritab nii vastu lüüa kui ka vähemalt retoorikas väita et see kõik on talle kasulik. Poola õunade ja Kreeka virsikute keelustamine  näib küll pisut naljakas samm, aga eks ta sihtriikidele muret ikka valmistab. Kuid Kremli lubadust, et Lääne piirangute järel õpib Venemaa ise toime tulema ja kõike tootma – seda ma eriti ei usu. Analoogses olukorras olnud Nõukogude Liidus, kellel oli tunduvalt kõvem ressursibaas, ei õpitud tegema isegi korralikke külmkappe või autosid ... ning seda oskust pole näha ka praegu."
---------
pilt siit