Thursday, January 22, 2015

Разбор полётов: Charlie Hebdo ja Läti EL-eesistumine

2015.a esimeses saates oli jutuks kaks väga erinevat teemat, millel mõlemad on aga pikemaid järelmeid.

Pariisi satiirilise ajakirja Charlie Hebdo toimetuse hukkamine "automaatidega tsensorite" poolt on võrreldav eelkõige Taani analoogse karikatuuri-kriisiga, kuid paralleele tuuakse ka 9/11 rünnakuga. Kas need võrdlused on õigustatud? Mille poolest see terroriakt erines varasematest (nt Londoni ja Pariisi plahvatused).

Läti sattumine rotatsiooni Euroopa Liidu juhtriigiks võib tunduda tehnilise ja mitte-olulisena, kuid kuna see peaks lõppema Riia tippkohtumisega (EL idapartnerluse teemal), siis tuleb paratamatult pähe võrdlus eelmise aasta Vilniuse üritusega ja sellele järgnenud sündmuste ahelaga Ukrainas. Kas selline võrdlus on kohane ja mis võib oodata nüüd Gruusiat ja Moldovat?

Sellest rääkisid stuudios: saatejuht Jevgenia Värä ja ekspertidena Harri Tiido ning Karmo Tüür

Saadet saab järelkuulatav siit.
--------
pilt võetud siit

Piirileppe pakkumine valimiste eel

Venemaa Föderatsiooni välisministri suust tuli signaal, et Moskva on valmis edasi liikuma piirileppe ratifitseerimisega. Kõik on kena, kuid:

- Venemaa otsib praegu teid, kuidas Euroopa Liidu ja laiemalt Lääne sanktsioonide ühisrinnet murendada (samal pressikonverentsil väljaöeldud mõte - pooled EL riigid tahaksid sanktsioone lõpetada, kuid neid survestatakse).

- Piirileppe lootuse pakkumine Eestile siinsete parlamendivalimiste eel tõmbab kindlasti nii mitmedki jõud käima nii poolt kui vastu, seega võib väljaütlemist pidada katseks mõjutada valimisdebattide teemaderingi, et mitte öelda enamat.

- Lavrovi lahkel pakkumisel on küljes ka oma hinnasilt: "Kuid siinkohal hakkab poliitilise atmosfääri küsimus juba olulisemat rolli etendama"

Kivi on tiiki visatud, nüüd on huvitav jälgida, kuidas lained loksuma hakkavad.

Pilt võetud 21.jaan intervjuust Kanal2'le samal teemal

Wednesday, December 24, 2014

Eesti-Vene suhete peasündmus 2014 aastal oli ... Krimm

Ameerika Hääle Venemaa toimetus küsis: mis on olnud peamine Eesti-Vene suhetes lõppeval aastal?
--------
Tõukudes hooajast vastna nii: Eesti-Vene suhted on nagu jõulud või uus aasta. Mitte selles mõttes, et need seostuks ainult millegi positiivsega, vaid et me räägime millesti, mida "looduses" eriti näha pole.

Asi on selles et Venemaa teeb väga harva midagi, mis lähtuks Eesti-Vene kahepoolsete suhete loogikast ning ka Eesti üldjoontes hoidub sellest. Venemaa mängib oma regionaalseid (mõnikord globaalsete ambitsioonidega) mänge ning Eesti on nendes mitte kuigi oluline tegur. Eesti omakorda on lääne klubide liige ja suunab oma põhilised jõupingutused tolles suunas.

Mis puudutab konkreetselt 2014. aastat, siis peamiseks Eesti-Vene suhete sündmuseks oli ... nii paradoksaalselt kui see ka ei kõlaks ... Krimm ja laiemalt sõda Ukrainas. Puhtalt bilateraalsed sündmused nagu piirileppe mitte-ratifitseerimine, Eesti vastuluure-ohvitseri röövimine või järjekordne poliitiliselt motiveeritud langus kaubavahetuses - kõik see on juba laiemalt Vene-Euroopa ja Vene-Lääne muutunud suhete peegeldus.
------------
tekst ilmus siin
------------
Pilt võetud siit

Monday, December 15, 2014

Välisilmas Putini kõnest

Vladimir Putini aastakõnest sai räägitud ka saates Välisilm.

Kui riigi peamine kõne taandatakse ususõja retoorikale, siis mida see kõneleb olukorrast riigis?

Järelvaadata saab siit.

Tuesday, December 9, 2014

Sakraalne kõne

Jäik võimuvertikaal on üks vasturääkivamaid riigivalitsemise mudeleid. Ühest küljest võib see olla
ülimalt efektiivne ja sõjaolukorras ka praktiliselt asendamatu meetod, viimaks segadusse sattunud ja haavatud rahvast valgustatud monarhi poolt vastu helgemale homsele. Teisest küljest lülitab see välja tagasiside mehanismid ning isoleerib vertikaali hoidja ümbritsevast. Ainsaks sidekanaliks jäävad nõunikud võivad omaenda heaolu ja turvalisuse nimel muutuda ummistunud filtriks. Valgustatud monarh aga võib osutuda pimesi kobavaks hiiglaseks, kelle ettekujutus ümbritsevast maailmast võib osutuda üsna erinevaks sellest, kuidas seda näevad muu maailma asukad.

Venemaa Föderatsiooni praeguse presidendi Vladimir Putini aastakõne on selle võimuvertikaali üks nähtavamaid ning oodatumaid koostisosi. Selle kõne kaudu annab riigipea edasi peamised suunised, kuidas ametnikud peaks riiki juhtima ja rahvas selles riigis elama. Mida needsamad ametnikud ja rahvas ise asjast arvavad, pole antud kontekstis isegi oluline.

Ootused

Kui poliitiline süsteem on üles ehitatud võimuverikaalile, siis tegeleb kogu vertikaali ümber tiirlev seltskond presidendi soovide ja ootuste, mõtete ja unistuste äraarvamisega, nende eelneva ja järgneva tõlgendamisega. On loomulik, et ajakirjandusse lekitati mõlemalt poolt – nii alt kui ülevalt – signaale, pakkumaks välja mida võiks kõnest oodata.

Julgemad alluvad loodavad sel moel oma juhti mõjutada: „ehk jõuavad mu soovid Tema Enda kõrvu“. Presidendi tegelikud vahendajad või nende imitaatorid aga proovivad hämarate vihjete kaudu tõestada enda juurdepääse tõeliselt suurtele tekstidele ja otsustele.

Majanduse osas sahistati võimalusest, et kuulutatakse välja amnestia neile, kes toovad oma rahad offshore’idest tagasi kodumaale. Välispoliitiliselt loodeti saada teada, kuidas siis suhestuda ülejäänud maailma pretsedenditu survega. Sisepoliitiliselt oodati mingisugustegi reformide väljakuulutamist või vähemalt uute rahvuslike programmide käivitamist.

Tegelikkus

Omamoodi paratamatus on see, et iga uus saadetis (poslanie) peab olema võimsam kui eelmine või vähemalt millegi poolest eriline, vastasel juhul võib alluvatel jääda mulje, et juht on kaotamas oma haaret. Seekord oli erakordsuseks eriti suur nö publikuhuvi, teleülekannet vedanud näitsik kordas rõhutatult: „siin minu selja taga on isegi pandud lisatoole, et kõiki ära mahutada!“ See, et tegu pole teatrietendusega, kus piletimüügi numbrid näitavad esineja populaarsust, ei häirinud ajakirjanikku põrmugi.

Iga hea kõnekirjutaja teab, et peamist sõnumit tuleb korrata ning parim on seda teha kõne alguses ja lõpus, sest inimese heitlik mälu peab kinni enamasti neid mõtteid, mida eraldi rõhutatakse. Peamine sõnum seega oli Krimm. Krimm kui sakraalne sümbol, Sevastoopol kui Venemaa õigeuskliku riikluse allikas, pühapaik, mille tagasivallutamise nimel tehtud ohvrid pole asjatud.

Kogu ülejäänud kõne mõjuski paigutatuna nö sakraalse eesmärgi nimel toimuvate kannatuste õigustamisena. Seega kõik see, millega praegune Venemaa riik ja rahvas kokku puutub on osa pühast võitlusest, kõik ohvrid saavad seeläbi lunastuse ja väejuhid pühapaiste. Majanduslangus on väike hind võrreldes ülima eesmärgiga – suveräänsuse taastamisega.

Reaktsioon

Ametlik, riikliku meedia kaudu esitatav reaktsioon on mõistagi vaimustunult heakskiitev. Kuna aditooriumi võtmefiguurideks olid Venemaa parlamendiparteide juhtfiguurid, siis nemad väljendavad oma igakülgset rahulolu.

Omamoodi hämmeldunud nurin on kuulda radikaalsemalt meelestatud seltskondade blogides – miks ei olnud kuulda teravamaid sõnu sisevaenlaste kohta? Ebamäärane näpuviibutus spekulantide suhtes, kes teenivad kasu rubla nõrgenemisest pole ilmselgelt piisav. Kuhu jäi Krimmi kõnest tuttav „viies kolonn“, miks nimetati ainult kaitsekulutuste riisumist kui terrorismiga võrdset tegevust?

Majanduse osas oodatud ja kõlanud otsus kuulutada välja ühekordne amnestia kapitali kojutoojatele on üks neid kohti, kus ootused ja tulemused kokku langesid ning seetõttu pole sel teemal ka kuigi palju kommentaare, välja arvatud ebamäärane urin: „no kes see loll on ja riiki usub“

Välispoliitika osas pole üllatav, et kõige toimuva süüdlaseks nimetati „kulisside-tagune ja avalik“ niiditõmbaja USA. Siin jääb aga vaid mõistatada, mida peetakse Kremlis silmas „mittestandartsete lahenduste“ all, mille abil plaanitakse vastata? Kas midagi veel ebastandartsemat kui Krimm?

Liberaalsem ja teravamakeelsem publik ilgub aga varjamatu mõnuga kõne peamise, sakraalse komponendi üle. Presidendi poolt välja kaevatud nimetused Hersones ja Korsun annavad lõputuid ja lõbusaid sõnamänguvõimalusi, mida ei jäeta kasutamata.

Üldistatult – võimuvertikaal andis endast välja suhteliselt nõrgapoolse kõneakti. Sisuliselt sõjaolukorras oleva riigi pealt oodati jõulisemaid avaldusi ning täpsemaid juhendeid. Kuid ilmselt leiti Kremlis, et langeva naftahinna ja rublakursi tingimustes piisab kõigele sakraalse ja seeläbi mittevaidlustatava tähenduse andmisest.
---------
omateada kirjutasin loo ajalehe ДЕНЬ ЗА ДНЕМ jaoks, kuid kõigepealt ilmus see PM veebiportaalis

---------
pilt siit

Friday, November 28, 2014

Valgevene vaheturg

Hea kamraad Ivari Padar käis hiljuti Valgevenes diili tegemas, et meie põllumajandustoodang libedamalt sealsele turule jõuaks. Noh ega mõte pole paha, aga ...

Esimene aga on see, et Valgevene enda ostujõud on üsna madal, keskmine palk on seal umbes 2 korda väiksem kui Eestis (ca 400 eurot). Valgevene enda võimekus põllumajandus-tootmise osas on päris hea, nad suudavad päris edukalt oma kaupa ka Venemaale müüa - ja sellel kaubal on Venemaal ka üsna hea renomee.

Teine asi on Valgevene kui nö vaheturg. Ehk siis lootus pääseda läbi Valgevene taas Venemaa turgudele. Üks asi on nö aus kaubandus, kus nt leedu piim töödeldakse Valgevenes juustuks ja läheb Venemaale. Teine aga "libaturundus", mille käigus on Valgevenes avastatud krevetimaardlad ja parmesanikasvandused ... või oli see vastupidi :)

Ehkki see JOKK-skeem tundub ahvatlev, on see ikkagi libedale teele minek ja enese sõltuvusse asetamine ette-ennustamatust majanduspoliitilisest ruumist. Pealegi on Valgevenesse pääsemisest vähe, Venemaa peab selle omakorda oma turu jaoks heaks kiitma, mis on juba pannud Lukashenko pahaselt häält tegema.

Seega - kas on ikka hea mõte end jätkuvalt Valgevene/Venemaa turule pressida?
------------
ligikaudu sellest sai räägitud ka AK jaoks, kuid eetrisse jõudis see hajutatuna sarnaste väljaütlemiste kaudu :)

------------
pilt Valgevene krevettidest võetud siit

Tuesday, November 25, 2014

Kremli kontrollitav kaos

Vladimir Putini psühholoogilise portreega tegelejad on andnud mitmeid väärtuslikke vihjeid, mis võimaldavad aru saada sellest nn paralleelmaailmast, kuhu naaberriigi liider näikse olevat sattunud.

Nendeks märksõnadeks on madal riskitaju, usaldamatus, neimahimu jne. KGB kasvandikuna (ja sellest salaordust juba lapsepõlves unistanuna) näeb ta enda ümber toimuvat kui üht lakkamatut erioperatsioonide jada. Või siis vähemalt keskkonda, mida on kõige optimaalsem kontrollida läbi eriopratsioonide.

Üks erioperatsioonide liik on nö kontrollitud kaose loomine. Kõige lihtsam näide – vargapoisid löövad ühes turu servas kakluse lahti ja samal ajal kui lihtsameelne rahvas seda kaema tõttab, teevad kaasosalised teises turuservas ja ammulisui vahtijate taskutes puhta töö. Peale seda ja enne kordniku saabumist lakkab kaklus kui võluväel ja eesmärk ongi saavutatud.

Sõjaline heidutus
Üldistatumal tasandil tuleb publikum (töödeldav) viia segadusse, panna ta millelegi reageerima ja siis kasutada seda reaktsiooni enda huvides. Noh ja mis saab olla mõjusam ärritaja kui sõjalise jõu demonstreerimine.

Korralda kuskil mõni sõjaline õppus, saada teele lennukid ja laevad, riku õhupiiri, saada välja või arreteeri mõni luuraja ... valikute võimalus on pikk. Sinu töödeldav objekt satub segadusse (enamasti polda ju jõudemonstratsioonideks valmis) ning hakkab siis sinu kujundatud olukorrale reageerima. Sehkendamise käigus teeb ta mõne vea, mida saab ära kasutada. Noh või vähemalt annab ta aimu oma reageerimisvõimekusest ja selle piiridest.

Kindralstaapides tegeletakse pidevalt nii ründe- kui kaitseplaanide koostamisega. Esimestest lihtsalt tavaliselt ei räägita või neid koguni eitatakse. Nende teadasaamiseks, sideliinide ja käsuahelate teadasaamiseks võib tegeleda pika ja pideva luuretööga, aga võib ka korraldada väikese sigaduse ja tähelepanelikult jälgida. Kui sul on piisavalt madal riskitaju või kõrge valulävi, siis loodad, et pääsed segadusest teve nahaga.

Regionaalsed konfliktid
Ühekordsete ärritajate mõju on aga piiratud ning pealegi pead sa pidevalt uusi variante leiutama. Pika-ajalisem ja tõhusam on tõmmata käima piirkondlik konflikt.

Kõigi impeeriumite lemmikvahend – siin pole Venemaa mingi erand – panna kohalikud tülitsema, omaenda võimudes ja üksteises kahtlema, teineteise ja riigi tagant varastama (aga kõik teevad ju seda) ning saavutadki kontrollitava kaose.

Kremli võimekuses ja soovis midagi taolist korraldada võib ju kahelda, aga kui vaadata tema perimeetril toimuvat, siis kipuvad kahtlused hajuma. Kaukaasia riikide käed on seotud kolme konfliktikolde läbi ja uued on vajadusel varmad tekkima. Moldaavia ja nüüd ka Ukraina on edukalt tükeldatud ning mängu reeglite järgi on Moldaavial oodata uut laksu, kuna Transdniestria õppetunnist Moskva silme läbi Kišinjovile ilmselt ei piisanud. Latgalite, Ida-Virumaa elanike, Leedu poolakate torkimine on pidev, ehkki seni mitte kuigi edukas protsess. Kuid mõnikord on protsess eesmärk omaette ja resultaati polegi (kohe) vaja.

Propaganda
Kolmas ja kõigi kaosekülvajate armastatuim vahend on aga kahtlemata propaganda. Lase vaenlase laagris käima kuulujutt nende kindralite korrumpeerituse kohta ja jälgi võitlustahte langust. Anna teada, et „aga tegelikult“ on riigijuhid ja poliitikud pelgalt tahtetud käpiknukud telgitaguste niiditõmbajate käes ning vaata, kuidas riik ja rahvas võõranduvad.

Kui vaadata Venemaa viimaste aastate pingutusi endale kasuliku info viimises maailma, siis tuleb tunnustada teatavat professionaalsust. Vähemalt formaalsel tasandil tehakse kõike nii nagu peab. See seltskond, kes on harjunud ja/või võimeline infot tarbima inglise keele kaudu ja otsib alternatiivseid allikaid, neile on ette antud RT. Sputnik ehk kohalikes keeltes toimetavate meedikanalite võrgustik asub võitlema südamete ja mõistuste eest väiksematel turgudel. Venekeelesele seltskonnale mõeldud telemonopolidest ja nende koloriitsetest kujudest ei pea rääkimagi.

See et propagandarindel kasutatakse vahel kirvena kohmakaid valesid ja kiirelt-paljastatavaid pettusi, polegi enam oluline. Suur osa publikust võtab vastu vaid esmase info ja ei otsi tõendeid või vastuväiteid.

Kaosekorraldamise varjupooled
Erioperatsioonide kaudu maailma juhtimine on muidugi mõeldav, kuid sellel on omad miinused.

Esiteks peab korraldajal olema piisavalt ressurssi, et kogu see jama kinni maksta. Kuni naftabarreli hind oli tõusuteel, süvenes Kremli peremehe veendumus oma eksimatuses ja peaaegu et jumalikus kõikvõimsuses – ükskõik mida ta tegi, raha tuli alati sisse piisavalt ja veelgi rohkem. No kellel ei ajaks taoline edu pead sassi?

Teiseks peab sul olema piisavalt häid ja usaldatavaid kindraleid ja sõdureid, operatsioonide väljamõtlejaid ja täideviijaid. Pidev ajude väljavool ja reitingu kõikumine võis aga viia Suure Juhi segadusse – kas siis kõik ei olegi kontrolli all? Ukrainas suure skeemi äpardumine (Janukovitši põgenemise näol) võimaldas vallandada kampaania, mis tõstis siseriikliku heakskiidu sotsioloogiliselt võimatutesse kõrgustesse ... aga kas taastas ka usalduse?

Kolmandaks ei saa kaose külvaja ise olla etteennustatav. Autokraat, rääkimata diktaatorist, ei saa end lasta kammitseda institutsioonide või muude reeglite raamidest – vastasel juhul poleks ta ju tugev liider, vaid hall ametnik. Pidev ennustamatus aga välistab pikaajalise planeerimise. Putini portreteerijad on öelnud – tema poliitika ongi poliitika puudumine. On vaid üldised hägused strateegilised visandid (nt suurriigi staatuse taastamine), kuid selgeid plaane kuidas seda saavutada ei ole ega saagi olla, sest muidu võib vaenlane vastu tegutseda. Ja vaenlasi on erioperatsioonide planeerijal lõpmatult. Täpsemalt – kõik ümbritsevad on potentsiaalsed sihtmärgid.

Ja viimaseks siin loetelus olgu ära toodud hüpoteetiline võimalus, et töödeldavatel ehk kaose all kannatajatel saab ühel hetkel kõrini. Kuid see on juba hoopis teise mõtiskluse teema.

Karmo Tüür



19.11.2014
----------
lugu ilmus EPL'is
----------