Monday, October 15, 2018

Välismäärajas Venemaa pensionireformist


Seekordses Välismäärajas: "Venemaa pensionireform on tekitanud riigis rahuolematuse laine. Milles seisneb reformi eripära ja miks seda üldse tehakse, selle üle arutlevad pühapäevases Välismäärajas Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik ja politoloog Karmo Tüür. Saatejuht on Erkki Bahovski."

Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Saturday, October 13, 2018

Ohtlik ohjeldamine


Kas NATO liikmelisus on teie meelest alternatiivitu julgeoleku-tagatis Eesti jaoks? Või siis koormav ja ohtlik kohustus, mis on meile peale surutud ookeanitaguste peremeest poolt, kes meid seeläbi orjastavad? Või jääb kuhugi vahepeale?

Eks vabal maal tuleb arvestada arvamuste paljususega. Ka nende küsimuste osas, mida meie isegi küsida ei oska. Või ei viitsi. Või ei taha. Nt omariikluse kohta. Või selle omariikluse püsimise ehk julgeoleku kohta.

Pindmiselt pisikese Eesti sisse mahub palju suurem infoväli. See on suisa nii suur, et mahutab diametraalselt vastupidiseid seisukohti. Nt hiljuti tootis siinsamas meie keskel tegutsev ajakirjanik loo sellest, kuidas Eesti elab USA orjuses. Ja selle kohta, kuidas Eesti tassib sellesse orjusesse ka teisi, antud juhul Ukrainat.

Tellimuslugu?
Kui neid lugusid oma sotsiaalmeedia kontol tutvustasin, siis esitati seal küsimus. Et kuidas säherdused tekstid sünnivad? Et kas autor tõesti nii arvab, või kirjutab tellimuslugusid?

Ma pole kunagi päriselt mõistnud süüdistusi tellimuslugude kirjutamises, olgu need kirjutised suunatud siis ühe või teise poole vastu või toetuseks. Lootusetu optimistina arvan, et inimesed on siirad ja kirjutavad asjadest nii nagu nad seda tegelikult arvavad.

Noh tibake konjunkturismi võib mõistagi mängus ka olla. Aga arvan siiski, et see ei ole müüdavuse, vaid meelsuse mõttes. Et siis vastav väljaanne lihtsalt avaldab selliseid tekste, mis toimetuse nägemusega haakuvad (kasvõi diskussiooni algatamise mõttes, kui tegu on vaba meediaga, mida Sputnik aga ei ole).

Impeeriumimeelsed mõtted
Oletame et te olete Rooma impeeriumi sees üles kasvanud kodanik, kes on igati põhjusega oma riigi vägevuse üle uhke. See, et see vägevus ja hiilgus on saavutatud vere ja allutuste tulemusena, pole absoluutselt oluline.

Uhke roomlasena olete aga sattunud elama kuhugi impeeriumist väljapoole. Oma- või vastutahtsi, vahet pole. Igatahes kannate te te endas südames uhkusega impeeriumi lippu. Kohalikele, seni või ajutiselt nö iseseisvust mängivatele tegelastele vaatate te igatahes ülevalt alla. Heatahtlikult või allasurutud pahameelega. Et noh, las nad siin mängivad oma mänge, küllap varsti ...

Olete te ju ise täiesti kindel, et teie impeerium on kultuuri kants, korra tagaja, õiglase elukorralduse lipulaev. Igasugune jutt sellest, et Rooma impeerium võiks olla ohtlik, kõlab naeruväärselt! Kuidas saab Rooma impeerium olla ohtlik mulle, roomlasele?

Venemaa äärealad
Nüüd aga pange Rooma asemele teine riiginimi – Venemaa. Äärealadeks on aga Pribaltika, Kaukaasia ja muud Ukrainad. Okrainad ehk ääremaad.

Kui te oma südames olete Russkii Mir ehk Vene Maailma kodanik, siis kuidasmoodi te vaatate mingile sõjalisele ja/või poliitilisele liidule, mis üritab vastustada Venemaa mõjutustegevust? Ohjeldada impeeriumit!? See on ju ometigi ohtlik tegevus, mis võib sundida impeeriumit tegutsema!

See toob meid loo alguses toodud küsimuste juurde, mida me tihtipeale ei taha või ei viitsi või (enam) ei oska küsida. Et kas omariiklus on midagi taevast ülalt antut ja loomuldasa igikestvat? Ja kas meil on tegelikult alternatiive oma sõjalise ja majandusliku julgeoleku praegustele tugisammastele (vastavalt siis NATO ja Euroopa Liit)? Ja kas ohjeldamine on ohtlik?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, October 9, 2018

Salmonelloos ja rahapesu


Prostitutsioon ja korruptsioon ei kao mitte kunagi ja mitte kuhugi. Soov saada väikese meelehea eest midagi, mis sulle asjade loomuliku ja õiguspärase käigu korral ei peaks kuuluma, on ju täiesti mõistetav. Osta endale minut teesklevat armastust või soodus otsustus – seda on tahetud ja tehtud läbi aegade ning jäädakse tegema ka edaspidi.

Venemaa naabruses elades tuleb meeles pidada, et üks Moskva edukamaid ja olulisemaid ekspordiartikleid pole mitte nafta ja gaas, vaid korruptsioon. Nn Schroeder’iseerumine on selle jäämäe nähtavaim tipp. Lähemate ja kaugemate naabrite mõjutamine raha või muude meetodite abil kuulub sealse tööriistakasti nö raudvara hulka.

Kuna korruptiivne surve on umbes samasugune konstant nagu õhurõhk, siis on küsimus vaid selles, mida selle surve all olev riik ja ühiskond saab peale hakata, et survele järeleandmist ebameeldivamaks muuta.

Rahapesu
Taevas näeb, et ma ei arva, nagu oleks korruptsioon Venemaa leiutis ja eksklusiivne oskusteave. Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi – selle küsimusega vaevavad pead kõikide riikide vastavad teenistused. Ning enamik korruptiivsest survest tuleb nii ehk naa üsna lähedalt, mitte tingimata välismaalt.

Meie soovide ja otsustega proovivad manipuleerida sajad, kui mitte tuhanded mõjuagendid. Enamik meie nö omaenda vabu valikuid on tegelikult väljaspoolt vormitud, alates pesupulbri ostmisest kuni otsuseni, et missuguse saatkonna kutset tasuta lõunale vastu võtta on koššer ja missuguse oma mitte.

Skripalide mürgitamise juhtum tõmbas osaliselt kattevarju Venemaa riiklikult kureeritavalt kriminaal-korruptiivselt asjaajamiselt. Valjemini kui siiani kombeks on hakatud rääkima Vene riiklikust maffiast ja GRU’st kui selle võitlusüksusest. Narko- ja relvakaubandus, infooperatsioonid ja muu mõjutustegevus – kõik see toodab ja vajab illegaalset raha. Räpase raha pesemine läbi äraostetavate pankade kuulub selle kõige juurde lahutamatu osana.

Salmonelloos
Ahjaa, mis puutub sellesse teemasse pealkirjas mainitud salmonelloos? Mäletate, eelmisel nädalal tabas ühte eesti munatootjat salmonelloosikahtlustus? Tootja pidi selle tulemusel müügilt tagasi kutsuma mõned partiid mune. Ühest küljest oli tegu ju mõõduka otsese kahjuga, umbes nädala toodanguga. Võib ju mõelda, et asi see ära pole. Suur ettevõte, kindel turunišš, usaldusväärne tarnija. Neelab selle kahju alla ja jätkab nii nagu poleks midagi juhtunud, eks ole?

Aga vaata ei ole nii. Ettevõtlus on rajatud mitte ainult usaldusel, vaid ka renomeel. Munatootja oli saanud pöördumatu mainekahju ja oli sunnitud uksed sulgema. Ostjad aga vaatavad mõnda aega kahtlustavalt kõiki müügil olevaid munareste – ega pole ometi tegu SELLE tootjaga?

Täpselt samamoodi sai nüüd mainekahju mitte ainult konkreetselt Danske pank, vaid kogu siinne pangandussektor ja laiemalt Eesti tervikuna. Eduka ja uuendusmeelse riigi särava kuue reväärile ilmus suur ja rasvane kahtluseplekk – tegu on ju riigiga, läbi mille Vene riiklik maffia saab rahulikult oma kriminaal-korruptiivset asja ajada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, October 4, 2018

Разбор полетов: Makedoonia ja Ukraina

Seekordses saates kaks teemat, mida seob üks muster: suur naaber ei lase väikesel elada.

Esimesel juhtumil on kõne all Kreeka ja Makedoonia. Pikk jauramine Makedoonia riiginime ümber oleks võinud vähemalt ajutiselt lõppeda, kui referendum oleks edukas olnud. Miks see läbi kukkus?

Teisel juhul ahistab kõige räigemal moel Venemaa Ukrainat. Kiievi soov saavutada mitte ainult riiklikku, vaid ka kanoonilist lahkulöömist Moskvast on Vene Õigeusu Kiriku ajanud tagajalgadele. Miks see kiriklik moment nii oluline on?

Kõigest sellest saab lähemalt kuulata siit. Saatejuht Artur Aukon, vestlemas Harri Tiido ja Karmo Tüür.
---
pilt võetud siit

Teravmäed kui järgmine Krimm?


Igasugune jõud vajab rakendamist, muidu ta muutub jõuetuks. Et olla tõsiseltvõetav, peab aeg-ajalt raksatama. Võim, mis on üles ehitatud jõule ja hirmule, peab aeg-ajalt käituma vägivaldselt.

Venemaa on juba pikka aega üles ehitanud oma sõjalist võimekust Arktikas. Vaikselt ja visalt, ilma seda suure kella külge panemata. Arktilistesse tingimustesse sobivate relvade soetamine, eriüksuste varustamine vastavate mundritega, õppused jääväljadel – kõik see toimub tasase nohinaga ning suuri teleekraane väga ei köida. Puudub ju otsene konflikt, mis sellest siis ikka rääkida.

Äsja lõppenud Riia julgeolekukonverentsil lipsas põgusalt läbi üks katke, mis pani mõttemasina tööle. Teravmägedest võib saada järgmine (või siis üks järgmistest) Krimm(idest).

Kas ikka on loll jutt?
Enne kui te põlglikult huuli kõverdades mühatate: „loll jutt, milleks seda peaks Venemaale vaja olema“, tuletage meelde, mida kogu nö valge publik arvas enne Krimmi annekteerimist. „Seda ei saa juhtuda, sest nii ju ei tehta“ Kas polnud nii? Aga näe juhtus.

Teravmäed on Põhja-Jäämeres paiknev saarestik, millel tavaliselt pole nn suurtel malelaudadel kohta. Svalbardi lepingu alusel on see varem majandustsoonideks jagatud saarestik – millest vaid üks on asustatud – ühiskasutuses kõigi riikide vahel, kes antud lepet ratifitseerivad. Kuid see ühiskasutus on piiratud kahe olulise klausliga: esiteks peab kõik saarel toimuv olema allutatud Norra seadusandlusele ja teiseks on tegu demilitariseeritud tsooniga.

Venemaa historiograafias on saarestiku avastamise au mõistagi pomooridel, Nõukogude liit üritas kokkuleppeid korduvalt vaidlustada, kuid seni ühiskasutuse kord kestab. Venemaa on säilitanud peasaarel söekaevanduse vaatamata tegevuse silmatorkavale mitte-tasuvusele.

Sõjatrummide kõla
Pikantsust lisab detail, et kaevanduses töötavad suuresti Donbassi taustaga inimesed. Ja teine kentsakas seik – siin leiduvad siiani kaks kõige põhjapoolsemat ausammast Leninile.

Viimati kõmisesid sõjatrummid saarestiku ümber 10 aastat tagasi, kui Venemaa saatis piirkonda oma sõjalaevu, kaitsmaks oma kalandushuve. Ühtlasi taastati strateegiliste pommituslennukite retked üle Arktika. Kuid siis tuli vahele Gruusia sõda ja impeerium pööras oma tähelepanu mujale.

Mida saarestiku ülevõtmine ja/või sõjaliseks tugipunktiks muutmine annaks? Kui jätta isegi kõrvale soov ankurdada sealse merepõhja loodusavarade kasutamise õigus Venemaa külge, siis üha olulisema argumendi mängib kätte kliimamuutus. Jääväljade sulamise tõttu muutub käegakatsutavaks Põhja-Meretee kasutuselevõtt, mille nimel tegutseb aktiivselt Hiina. Teravmäed võimaldaks selle strateegilise marsruudi edukalt oma kontrolli alla võtta sellisel moel, mida teistel saab olema üüratult keeruline vaidlustada.

Mis puutub siia Krimm?
Tuleme tagasi selle võrdluse juurde „Teravmäed kui järgmine Krimm“. Esmapilgul võib ju hüüatada, et see on nonsenss! Moskvameelne õigustus kõlab – Kreml pidi ju päästma Krimmi venelasi Kiievi hunta ja NATO baaside eest! Õigusratsionaalne vastuväide: Spitsbergen on ju kuulutatud demilitariseeritud tsooniks, mis formaalselt allub Norrale!

Minu küsimus seepeale kõlab – kas tõesti usute, et Kreml tegutseb maatükikesi kokku ahmides venelaste kaitsest lähtudes? Ja millal ennem on mingi varasem leping takistanud Moskval tegutseda oma plaanide elluviimisel? Küsimused on retoorilised ja vastust ei vaja.

Lõpuväite aga sõnastan nii: Kremlil napib ressursse, et pidada suuremahulist sõda Läänega, sestap on tal vaja nö noppida madalal rippuvaid õunu. Teravmäed ripuvadki väga madalal. Kas Lääs on valmis Spitsbergi nimel sõtta minema?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, October 3, 2018

Riigikogu kärpimise halb mõte

Pole vist olnud valimisi, mille eel keegi ei kraaksataks midagi stiilis: need kõik seal Toompeal on tõprad ja üldse oleks vaja nad kõik lahti lasta ja kinni panna. Veidi viisakamas toonis: Riigikogu liikmete arvu oleks vaja kärpida. Noh nii vähemalt kolmandiku või siis veel parem poole võrra. Et küll siis saabub õnn meie õuele ja kõik pirrud löövad kahest otsast põlema ja Kalev tuleb koju ja üleüldse.

Üldiselt hoian ma Eesti sisepoliitika kommenteerimise koha peal suu kinni, kuna ei taha rääkida asjast millest ma midagi suurt ei tea. Kuid kuna parlamendi suurus on universaalne teema, siis seda raevukat ja oma sisult anti-elitaristlikku (loe: populistlikku) hüüatust olen ma enamasti ikka pareerida võtnud. Teen seda nüüd siis ka kirjalikult.

Vastuväide parlamendi liikmete soovile koosneb üldiselt kahest osast. Esiteks on olemas nö kuupjuure seadus. Sellest kirjutas Martin Mölder nii hästi, et ma väga pikalt lahti seletama/kordama ei hakka.

Väga lühidalt: absoluutne enamik maailma parlamente kaldub olema saadikute arvult kuupjuur oma rahvaarvust. Ilma mingite vastavate ettekirjutusteta kujunenud rahvusvaheline kogemus on ilmselt optimum, mida väga vaidlustada ei maksa. Kui on huvi lähemalt lugeda, siis suunan uuesti Mölderi teksti juurde. Sealt edasi juba nn kuupjuure seaduse autori ehk Rein Taageperea jutule.

Teiseks aga toimib ka siin universaalne seaduspära ehk Pareto printsiip. Riigikogu konteksti asetades: ka siin teeb 20% liikmetest ära 80% tööst. Ülejäänud lähevad mugavalt protsessiga kaasa ja hääletavad nii nagu need 20% ette ütlevad. Pahatihti ka seaduseelnõusid läbi lugemata. Rääkimata nende seaduseelnõude seletuskirjadest ja muust tüütust taustatööst.

Tundub ju esmapilgul hea mõte neid tühi-hääletajaid karistada kärpimise läbi? Aga vaat tegelikult on see väga halb idee. Sest ega siis Pareto printsiip toimimast ei lakka. Allesjäänud grupis (mis peaks ju oma olemuselt kujutama endast absoluutset koorekihti) kujuneb välja sama olukord. Koorekihi sees tekib omakorda uus koorekiht ehk siis initsiatiivikam seltskond, kes otsustamise raske taaga meelsasti oma kätte haarab ja ülejäänud sellest tüütusest vabastab.

See aga tähendab, et otsustamine koondub järjest väiksema hulga inimeste kätte. Mida see kaasa
toob? Õige - suureneb vigade tegemise tõenäosus. Demokraatia algideest kaugenemisest rääkimata.

Nii et lühidalt - riigikogu liikmete arvu kärpimisele räägivad vastu nii kuupjuure seadus kui Pareto printsiip. Mis aga räägib kärpimise poolt peale soovi püüda protestihääli? Kokkuhoid? Kui seda saavutatakse esindusdemokraatia põhimõtte kahjustamise arvelt, siis tuleks ehk kaaluda üleminekut monarhiale? Üks inimene teab ju paremini ja otsustab lihtsamalt, kas pole?
---
PS - teen siia juurde äärmiselt ebapopulaarse ettepaneku. Selleks et esindusdemokraatia toimiks paremini, valitud esinduskogu teeks kaalutletumaid otsuseid, suutes end läbi närida kõigist vajalikest taustamaterjalidest, tutvuda erinevate osapoolte argumentidega jne, tuleks tegelikult tõsta parlamendi analüütilist võimekust. See tähendab et võtta tööle saadikute nõunikke. Mitte saadikute sugulasi ja tuttavaid, vaid Riigikogu kantselei konkursifiltri läbivaid inimesi, kes kinnistataks iga saadiku külge koos oma kindlate tööülesannetega.

Demokraatliku iseseisva riigi ülalpidamine on kallis lõbu. Suisa luksuskaup, ma tean.
---
pilt isetehtud

Wednesday, September 26, 2018

Kahe Korea kohtumisest

Millest räägib see kohtumine ja allakirjutaud dokument? Aga sisuliselt ainult ühest - et Põhja-Korea praegune liider tahab kohtuda ja pabereid alla kirjutada.

Selle paberi sisusse, peamisse lubadusse "denukleariseerida" sõjaseisukorras olev riik ei usu ilmselt keegi. Praegune Kim on tõenäoliselt sisemiselt ülimalt rahul sellega, et tuumarelva ja reaalsena mõjuva raketiähvardusega on tal õnnestunud end välja murda isolatsioonist ja panna endaga rääkima selle maailma vägevad.

Kas teie loobuksite oma ainsamast trumpkaardist viis minutit peale seda, kui see argument on osutunud tõeliselt edukaks? Küsimus on retooriline ja vastust ei vaja :)

Kõigest selles saab lähemalt kuulata intervjuus, mis sai antud R4 jaoks. Küsijaks Artur Aukon.
---
pilt võetud siit, ühtlasi tänan valdkonnaga tunduvalt paremini kursis olevat tegelast Erki Loigom, kellega salvestuse eel konsulteerisin.