Saturday, February 28, 2015

Kas Putin on süüdi?


Akadeemilises plaanis on kellegi personaalne süüdistamine üks kõige viljatumaid tegevusi, sest sel moel lülitatakse enamasti välja analüüs ja asendatakse mõistus emotsioonidega.

Kuid antud hetkel on paslik sõnastada see, mis keerleb ilmselt väga paljudes peades ja jutuvoogudes. Peamine küsimus hetkel näib olevat: "kas Putin on süüdi Nemtsovi mõrvas?"

Tõenäoliselt õigeim vastus on, nagu enamasti "kas" küsimuste puhul: "jah ja ei"

Ei. Putin ilmselt ei ole otseselt käsku andnud tappa opositsiooni üks juhtfiguure. Ei, ei oleks mõistlik teha seda otse Kremli kõrval ja mõni päev enne plaanitud meeleavaldust, mis tõenäoliselt oleks jäänud üsna marginaalseks.

Aga "jah", Putini meeskond ja ta isiklikult on süüdi. Süüdi selles, et Venemaal on kujundatud selline õhustik, milles on täiesti OK minna vabatahtlikult või nö puhkusele sõdima oma naaberriigi vastu. Selles, et on enam kui OK kutsuda parlamendi kõnetoolist üles kasutama tuumarelva. Selles, et peamise riikliku telekanali peamises uudisesaates võib hirmutada maailma radioaktiivseks tuhaks muutmisega. Selles, et (väljast mahitatud) sisevaenlase vastu võitlemiseks tuleb luua rünnakrühmi ja terveid nö ühiskondlikke liikumisi. Ja mõistagi ka selles, et opositsiooni mahasurumiseks on lubatud ka relva kasutamine.
-------------
pilt võetud siit

Thursday, February 19, 2015

Kasjanoviga Venemaa ja Euroopa suhetest

18.veeb arutati Tartus Venemaa ja Euroopa suhteid. Endine peaminister ja pragune opositsioonipartei PARNAS juht Mihhail Kasjanov rääkis, kuidasmoodi asi näeb välja seespoolt vaadatuna, mina proovisin visandada välisvaatleja seisukohta.

Ürituse korraldaja: Kristiina Ojuland (tänan!)

Lühikest kokkuvõtet saab vaadata siit (pilt on võetud samast)
--------
kodanikuvideo saalist (juba küsimuste-vastuste vooru poolelt)

Sunday, February 15, 2015

Gruusia ja Moldova: võimalikud ohustsenaariumid

Käesoleva mõttepaberi kandvaks ideeks on, et läheneva Riia summiti valguses võib oodata negatiivsete stsenaariumite korraldamist kahe sihtriigi – Gruusia ja Moldova – suhtes. Eeldus lähtub analoogiast aastataguse Vilniuse summiti eel ja järel käivitunud Ukraina kriisiga.
/.../
Universaalsete ja seni teadaolevate valupunktide kõrval tasub pöörata tähelepanu võimalikele uutele ohustsenaariumitele.
/.../
--------
täistekstiga saab tutvuda Eesti Välispoliitika Instituudi kodulehel

Thursday, February 12, 2015

Minski järjekordne rahuleping

Maratonläbirääkimised Minskis lõppesid, tulemusena sündisid kaks dokumenti:
- Minski rahuleping, milles pandi paika vaherahu tehnilised detailid (millele kirjutasid alla suhteliselt suvalised inimesed) ja
- nelja riigipea ühisdeklaratsioon, mis kutsub üles seda rahulepet täitma.

Paraku Venemaa käitumine on korduvalt tõestanud, et lepinguid täidetakse siis ja niipalju, kui see kasulik on. Hetkel oli Moskva jaoks kasulik korraldada nii, et nn Lääs sisuliselt palus tal tulla läbirääkimislaua taha. Vene massimeedia kodus näitab seda aga kui midagi mitte kuigi tõsist, sest nö väärikat vastast ehk USA'd polnud ju kohal.

Kas see rahu ka peab? Põhjust kahelda on enam kui küllalt. Juhul kui Moskva-meelsed "vabatahtlikud" jätkavad sõdimist, siis saab Kreml lihtsalt käsi laiutada. Vahetult läbirääkimiste ööl veeres sisse uut sõjatehnikat ning Minski kohtumise järel tulevahetus jätkus.

Nendel ja lähedastel teemadel sai eile antud kolm intervjuud: Kanal2, TallinaTV ja ERR jaoks. Esimest saab vaadata siit, teist siit (alates 08:30) ja kolmandat lugeda siit. Rääkimist tuleb aga veel ja veel, kuna see sõda on kõike muud kui läbi.

Wednesday, February 11, 2015

Ukraina karistamine ja abistamine


Kõige õiglasem on ilmselt nimetada Ukraina idaosas toimuvat karistamiseks. Ukraina rahvast ja riiki karistatakse selle eest, et ta soovis endale valida teistsugust elu, soovis ise otsustada oma saatuse üle. Osa Ukraina territooriumist võeti karistuseks ära, teises imiteeritakse kodusõda.

Küsimus pole selles et karistaja ja tagasihoidja oleks kuidagi olemuslikult halb ja geneetilisel tasandil kuri. Ja ka mitte selles, et Ukraina oma tärkavas otsusekindluses oleks üdini hea ja kõige helge kehastus. Lihtsalt karistaja näeb et Ukraina lahkumisega tema mõjusfäärist saavad kahjustatud tema huvid ning lihtsam on jõuga tagasi hoida kui üritada ümber veenda.

Relvaabi?
Kui karistamisega on asjad enam-vähem selged (karistaja kasutab neid võtteid mida oskab) siis tekib küsimus mida saame ette võtta meie? Jah justnimelt meie, sest ukrainlaste endi eest me ei saa ega või langetada otsuseid.

Juhul kui me leiame et karistus on ebaõiglane, siis saame ehk kannatajat kuidagi aidata? Variandi nr kaks ehk siis karistaja mõjutamist ma siinkohal ei vaatle, olgu see mõne teise loo materjal.

Kuna Ukraina idaosas kõmisevad relvad, siis näib mõistlik mõte olevat anda sinna olukorrale vastavat ehk relvaabi. Ratsionaalne mõistus küll ütleb, et relvakonflikti piirkonda täiendavate relvade saatmine pole mõistlik mõte, eriti kui sõdivateks poolteks pole regulaarüksused, vaid igat masti priitahtlikud. Moraalne vastuargument aga kõlab – kuna Eesti on andnud sisuliselt relvaabi Iraagi kurdidele sõjaks ISIS-nimelise terroriorganisatsiooni vastu, siis mis õigustusega me ei anna samasugust abi Novorossia-nimelise nähtuse vastu sõdijatele?

See moraalne dilemma jääb muidugi suuresti akadeemilise huvitumise tasandile, kuna sisuliselt Eestil pole midagi asjakohast anda. Kalašnikovi automaatidele sobivaid padruneid enam anda pole, Makarovi pistolettidega sõjas suurt midagi peale ei hakka. Ülejäänud kas ei haaku Ukrainas kasutusel olevate relvasüsteemidega (me oleme üle läinud NATO standarditele) või on endale hädasti vajalik.

Riigiabi
Niisiis, kui me relvaabi anda ei saa, siis mida me saame teha? Kõigepealt tuletan meelde, et sõjatules on vaid mõni protsent Ukraina territooriumist. Jah, ka seda on palju. Jah, hukkunud on tuhanded ning põgenenud sadu tuhandeid. Kuid ikkagi – otseselt lahingtegevuses on vaid suhteliselt väike osake.

Ülejäänud riigis kestab aga elu edasi. Nimetada seda „normaalseks eluks“ on ehk pisut üle pingutatud, sest otse või kaude mõjutab sõda kõiki Ukraina elanikke. Ja ega see elu väga normaalne polnud ka enne sõja puhkemist, kui hinnata nö läänelike õigusriigi ja liberaalse turumajanduse standardite järgi. Kõikehõlmav ja –halvav korruptsioon, sügav usaldamatus riigi ja kodanike vahel jne, kõik see muutiski Ukraina nii haavatavaks.

Mida me siis saame teha? Me saame aidata Ukraina riiki üles ehitada. Aidata ukrainlastel endil asuda normaalse elu juurde. Oluline on siinjuures selle sõna „normaalsus“ mitmetisus. Kui ukrainlased lähevad tagasi selle juurde, kuidas nad elasid enne Maidani ja kodusõja-mimikrit, siis on kõik olnud asjata.

Me saame aidata üles äratada kodanikualgatust, initsiatiivi. Näidata, et Oma Riiki saab üles ehitada ainult alt üles, mitte vastupidi. Et kodanikuühiskond, õigusriik ja turumajandus pole õõnsad sõnad, mida loobitakse valimiste eel. Kuidas e-asjaajamine hävitab korruptsiooni. Kuidas pealtnäha vähetähtsad noorteühendused kasvatavad tegelikult teadlikke ja tegusaid kodanikke. Näiteid saab tuua nõrkemiseni.

Kas ja kuidas seda saab teha? Et mitte laskuda konkreetsete inimeste ja ühenduste promomisse, soovitan lihtsalt – leidke endale mõni koostööpartner Ukrainas ning näidake mõnda oma meelest head ja toimivat lahendust Eestist või mujalt. Rääkige seda mille sisse ise usute.

Ukraina vajab meie abi ja me saame seda anda.
--------------
Lugu ilmus Delfis
--------------
pilt võetud siit

Saturday, February 7, 2015

Rasmusseni hoiatus

NATO endise peasekretäri Fogh Rasmusseni hoiatus "Putin võib katsetada hübriidsõda Balti
riikides" pani siinse meedia kihama.

----------

* Venemaa sammud Ukrainas tulid paljudele üllatusena, kuid kas Putinil võib olla ka laiemaid ambitsioone? Mis suunal?

Laiemaid ambitsioone kahtlemata on. Maksimumpropgramm oleks kindlasti saada tagasi globaalse tegija roll, miinimumpogrammiks aga regionaalse suurvõimu oma. See miinimum tähendab enda nö lähivälismaa kinnistamist oma mõjusfääri, selle üle eksklusiivõiguse saamine.

Venemaa on üritanud Nõukogude Liidu lagunemisest saadik enda ümber taasluua mingit ühendust, mis peaks kinnitama nende eneseusku, et Venemaa on jätkuvalt tegija ja atraktiivne. Seni on aga katsed enamasti tulutud olnud, viimatine ehk Euraasai Liit sai sisuliselt surmahoobi Krimmi äravõtmisega.

* Rasmussen hoiatab nüüd, et Putin võib NATO testimiseks rünnata Balti riike. Kui palju tõde võib selle väljaütlemise taga olla?

Rasmussen pidas minu teada siis silmas mitte konventsionaalset sõjalist rünnet, vaid nn hübriidsõja võtete rakendamist siin, alates infosõjast kuni „roheliste mehikesteni“ .

Selline soov Kremli tulisemates peades kindlasti on. Ahvatlus tõestada, et NATO on nö pabertiiger, kes esimesel katsetusel koost laguneb omvahael tülitsevateks riikideks. Hübriidsõja kasutamine selleks näib ka parim plaan. Kui tankid üle Narva silla veerema hakkavad, siis NATO peab reageerima. Kui aga kasutatakse hübriidsõja võtteid, siis saab pidevalt esitada väljakutseid ja küsimusi „et aga mis te NÜÜD teete?“

* Putin on kutsunud hulga reserviste suurõppustele. NATO paigutab baltikumi oma üksusi. Ka Venemaa on piirialade lähedale koondanud tehnikat, näidatakse enda sõjalaevu piirialadel. Kas see tähendab uutmoodi külma sõda?

See on klassikaline julgeolekudilemmaline käitumine. Üks pool tunneb end ohustatuna ja üritab seda ohtu läbi heidutuse tõrjuda, teine pool aga tajub seda omakorda ohu tugevnemisena ja tugevdab oma heidutusvõimet. Mõlemad pooled kompavad üksteise piire ja üritavad selgeks teha, millest üle ei maksa minna.

Lääs tajub et Venemaa on üle piiride läinud Krimmi äravõtmisega ning sõjapidamisega Ida-Ukrainas. Venemaa omakorda tunnetab, et Lääs on teda nurka ajanud ning ta peab vastu hakkama.

Kas seda nimetada külmaks sõjaks? Noh õnneks kuum sõda see veel pole, aga mõlemad pooled tegelevad praegu külma sõja võtteid kasutades oma heidutuse üles ehitamisega.

-------------
Kommenteerisin teemat nii Kanal 2 kui ERR tarvis, vaadata saab siit ja lugeda siit.

-------------
pilt võetud siit

Thursday, February 5, 2015

Kas Venemaa plaanib Impeeriumi taastamist?


Väidetavalt olla Venemaa üks võimudele lähedasemaid mõttekodasid välja haudunud plaani, kuidas taastada Impeerium, kuulutades tühiseks sellest lahtilöönud riikide „ajaloolise eksituse“ tõttu saavutatud suveräänsuse.

Jättes kõrvale konkreetse loo avalikkuse ette jõudmise viisid ja sellest tulenevad küsimused usaldusväärsuses, võib igatahes arutada kas sedasorti soovidel ja hirmudel võib üldse mingit alust olla. Kas Venemaa võib seda kõik ka reaalselt teha?

Selleks et asuda tegutsema ükskõik mis suunas ja valdkonnas, on vaja vähemalt nelja-viite komponenti. Sul peab olema plaan „mida teha“, peab olema oskusteave „kuidas teha“, plaani elluviimiseks valikud vahendid (küsimus „mis see kõik maksab“) ja piisav tahe plaanitut ellu viia. Noh ja soovitalt ka positiivne kogemus, et see mida sa kavatsed omab ka mingit šanssi õnnestumiseks ja kestmiseks.

Vaatame siis juppide kaupa, mis Moskva tööriistakastis leidub.

Plaan. Jah kahtlemata tegelevad Venemaa mitmed ametkonnad ja mõttekojad, palgalised analüütikud ja isehakanud mõttehiiglased sellega et joonistavad kaartidele skeeme. Palgalistel käib see ametikohustuste sisse, isehakanutel tuleb see siirast südamest või ka puudulikust reaalsusetajust. Kas konkreetselt RISI antud plaane tegi? Tõenäoliselt moel või teisel ikka tegi. Erinevate stsenaariumite ja vastavate tegutsemiskavade visandamine on nende ja teiste taoliste kontorite kohustus.

Oskusteave. Kuidas viia riigis X läbi riigipööre, korraldada revolutsioon või siis lihtsalt kõrvaldada ebamugav isik riigijuhi kohalt? Oh seda teavet jätkub nii Moskva kui ka muudes suuremaid mänge planeerivates pealinnades kuhjaga. Otsene sõjaline sissetung või paleepööre, manipuleerimise või äraostmise kaudu enda poole kallutamine – kõike seda on kümneid kordi läbi mängitud nii teoorias kui praktikas.

Vahendid. Mehed ja rahad, tehnika ja tehnoloogia, kõik see on kindlasti Kremli käsutuses olemas. Kuid see on vaid hinnasildi üks osa, tihtipeale väikseim lõppsummast. Otsesele kulule lisanduvad alati kaudsed. Ühe riigipea likvideerimiseks piisab ühekordsest operatsioonist. Valimiste kaudu asendamiseks läheb pikemaks susserdamiseks ning tulemus pole kunagi kindel. Infosõjas on Moskva enda meelest kõva tegija, kuid tihtipeale pingutab armetult üle ja tulistab ise endale jalga. Peamine on aga see, et enda poolt paika pandud nukuvalitsust tuleb hakata ka ülal pidama – ja vat selleks vähemalt praegu Venemaa riigikassas ülearu palju raha pole.

Tahe. Poliitiline tahe kulutada oma riigi ressursse, selleks et hakata ülal pidama liidetud territooriume ... hmmm. Sellega on keeruline. Territooriume ju tahaks, geopoliitilist manöövriruumi ja geostrateegilisi ning –ökonoomilisi eeliseid läheks ju ikka vaja. Aga ka raevukaimat tahet hakkab varem või hiljem pärssima nö terve mõistus ja kaine kalkulatsioon. Või siis nõunikud ja lähikondlased, kes tajuvad et nende huvid saavad füüreri tahte läbi kahjustatud. Noh, nõunikke võib ignoreerida ja eliidist enamiku välja lülitada ... kuid mitte kõiki ja lõpmatuseni.

Positiivne kogemus. See tavaliselt alahinnatud asjaolu on tegelikult üsna oluline, et mitte öelda määrav. Me võime ju teada et Marsile koloonia asutamine on tehtav, kuid kuni projekt pole realiseerunud ning me isegi Kuu peale asustust pole suutnud rajada, siis näib mõistlikum otsustamine edasi lükata. Ja vat positiivset kogemust naaberalade hõivamisest ja seejärel edukast ning tulutoovast haldamisest pole Moskval lähiajaaloost kusagilt võtta, olgu siis jutuks ida-Euroopa, Afganistan või nüüd Ukrainast. Isegi kui kuskil on õnnestunud end kinnistada (nagu nt Krimmis), siis edulooks on seda raske nimetada. Või olgu, võtame veel lihtsama näite – Tšetšeenia. Ränga vereohvri ja rämeda raha eest ostetud lojaalsus on pikemas perspektiivis enam kui küsitava väärtusega.

Käime siis koos üle peamised küsimused. Kas plaane tehakse? Jah kahtlemata, nii Valgevene kui Eesti, Soome kui ka Jaapani ja Alaska kohta. Oskusteave? Tehniliselt olemas. Vahendid – nii ja naa, pigem väga ei ole. Tahet ilmselt jagub, seni kuni kaine mõistuse kandjaid õnnestub vait sundida. Hiljutine positiivne kogemus – sisuliselt puudub.

Niisiis, mis me järeldama peaks? Viiest komponendist on kahe taga plussmärk, kahe puhul küsimärk ja üks on miinuses. Tõsi küll, see on nö ratsionaalse läänlase loogika järgi kirjutatud hinnang. Kui uskuda aga neid hinnaguid, mille kohaselt Putin elab omaenda paralleelmaailmas, siis võib anda ka teistusgused vastused. Kuid see on juba psühhoanalüütiku, mitte politoloogi rida.

-----------
lugu ilmus Delfis

-----------
pilt võetud siit