Põhja-Koreastuv Venemaa

EPL helistas, proovisin bussis istudes käigu pealt midagi vastata.

Pikk jutt lühidalt: "“Kuigi vahepeal tundub, et kruve ei saa enam kokkupoole keerata, siis tegelikult saab küll,” märkis Tüür. “Stalinistlikust suurest siseriiklikust terrorist ollakse küll veel kaugel (rahvavaenlaste jaoks pole veel koonduslaagreid rajatud), aga ollakse sinnapoole teel. Vaimses mõttes on need laagrid rajamisel.”

Kes teoorias aina karminevat repressiivset aparaati välja ei kannata, lahkub. Nagu seda on juba paljudel juhtudel tehtud. Kuid kes jääb, peab Tüüri sõnutsi õppima elama aina enam põhjakoreastuvas õhustikus."

---

täistekst loetav siit

„Kus te olite need kaheksa aastat?“

Võtmaks vastu sõnalahingut agressiivse demagoogiga, tuleb säilitada rahu ja mõelda läbi oma argumentatsioon.

„Kus te olite need kaheksa aastat, kui Donetskis toimus genotsiid“, „Miks te nutate nüüd ukrainlaste kannatuste pärast, kui te sulgesite silmad sellele, mida tegid ukrainlased Donetskis 8 aastat“

Ilmselt on väga vähe inimesi, kes poleks kuulnud neid õõnsaid väljendeid, millega üritatakse tõrjuda süüdistusi Venemaa agressiooni osas Ukraina vastu. Pakun välja lihtsa tööriistapaketi, millega sellistele kõmistajatel vastu astuda.

Kolm lihtsat soovitust

Esiteks – säilitage rahu. Teid üritatakse solvata, isiklikuks minna, viia teid emotsionaalselt haavatavasse seisundisse. Niipea kui asute vastama samaga või ennast kaitsma, lähete tegelikult agressori seatud lõksu – te kaldute teemast kõrvale ja lasete enda argumente naeruvääristada.

Teiseks – jääge kindlaks oma algsele teesile, ühele teemale. Teid üritatakse viia segadusse küsimustega stiilis: „aga miks me ei räägi sellest/tollest?“ või „teised teevad samamoodi!“. Nt teie algväide on „Venemaa alustas selle sõja, järelikult on kõik selle sõja ohvrid Venemaa süü“ toob vastuseks kaasa võrdluse olukorraga Jugoslaavias, Süürias või kus iganes. Sellele tuleb vastata lihtsalt ja üheselt: „teemavahetamine on demagoogiline võte“, „me ei aruta praegu ka nt lendoravate elutingimusi või jääliustike sulamist, meie teemaks on see, kes alustas sõja 2014.a“.

Kolmandaks: vastake alati täislausetega, mis sisaldab kogu teie väidet, isegi kui see näib alguses mõtetu kordamisena. Kui väite „Venemaa alustas selle sõja, järelikult on kõik selle sõja ohvrid Venemaa süü“ kolmandal kasutamisel lühendate selle nt tasemeni „Venemaa on kõiges süüdi“, siis loote võimaluse omaenda väiteid väga lihtsalt naeruvääristada.

Kes alustas, see on ka süüdi

Toon ära väga lihtsa skeemi, mille alusel saab tõestada Venemaa süüd kõigis nende surmades, mis on kaasnenud 2014.a alanud sõjaga.

Esiteks – sõja algatas Venemaa, võttes ära Ukraina territooriume, nii Krimmis kui nn DNR/LNR aladel. Kontrollküsimus: kas Venemaa võttis ära Ukraina alasid või Ukraina Venemaa omi? Kui territooriume omandas Venemaa, siis on sõja algataja Venemaa.

Teiseks – kas Ukraina kaotas territooriume selle tõttu, et nt Krimmi ja DNR/LNR asukad otsustasid ise eralduda? Sellise soovi avaldamiseks oleks vaja olnud korraldada referendum, mitte „referendum“, mis teostati kiirustades, räpakalt ja võõrvägede juuresolekul.

„Referendum“ kui valeraha

Referendum kui demokraatia instrument on üks väga selgelt protseduuridel põhinev nähtus. Seda alates hääletamisõiguslike inimeste nimekirjade koostamisest kuni avatud debattide korraldamiseni ja vaatlejate osalemiseni. Kuna kõik need reeglid olid julmalt rikutud, siis on taolise „referendumi“ kasutamine oma tegude legitimiseeerijana võrreldav teadlikult valeraha kasutamisena seadusliku maksevahendi pähe.

Seega – igaüks kes väidab, et nood alad eraldusid Ukrainast kohalike elanike vaba tahte kohaselt, on sisuliselt petis. Vastuväide taolise pettuse õigustamisele on üüratult lihtne: pseudoreferendumi õigustamine võrdub sõjakuritegude õigustamisega. Võõrriigi relvatorude all „referendumi“ korraldamine on kuritegu.

Kolmandaks – kuna sõja algatajaks 2014.a oli Venemaa, siis on ka kõik selle sõja ohvrid Venemaa hingel. Kõik need inimesed on olnud Venemaa pantvangid, ka need, kes siiralt tahtsid Ukrainast eemalduda. Venemaa pettis neid, lubades korraldada nende alade lahkumise Ukraina koosseisust, kuid sisuliselt asetas nad inimkilbi staatusesse, nagu Vladimir Putin ka väga avameelselt teatas 2014.a.

Ukraina on algusest peale pidanud ainult kaitselahinguid, tõrjudes „neid, keda seal pole olnudki“ (их-там-нет) ehk siis vene okupante, kes toodi Ukrainasse selleks, et nood etendaks „kohalikke vabatahtlikke“.

Kokkuvõtteks kordan: juhul kui olete otsustanud asuda Ukrainat kaitsma infosõja tandril, olge selleks hästi ettevalmistunud ja rahulik. Vastase positsioonide/argumentide eelnev väljaselgitamine ning nende murendamine läbimõeldud argumentidega, säilitades rahu ja keskendudes ühele teemale on ainuõige taktika.
---

lugu ilmus siin

Kolm varianti 9.maiks

Laias laastus on Venemaal kolm võimalust näidata ennast 9.mail võitjariigina: jõuga, lepinguga või valega ehk propaganda abil.

Jõuga ehk sõjaväljal on võimalik laiendada DNR/LNR piirid ja võtta kontrolli alla maismaaühendus Krimmiga, näidata kanalis Krimmi poole voolavat vett ning kuulutada välja Tauria kubermang. Selleks oleks vaja rakendada veel märkimisväärset sõjalist jõudu, mida väga palju enam võtta pole, seetõttu on see stsenaarium vähetõenäoline (u 10-20%).

Lepinguga ehk (vahe-)rahuleppele tuleks saada Ukraina heakskiit kuuele punktis alates vene keele staatusest kuni tunnustuseni Krimmi ja DNR/LNR osas. Ukraina peaks olema väga meeleheitel, et seda teha, seda meeleheidet aga väga näha pole. Pealegi on Ukraina president teatanud, et peaks võimaliku lepingu panema rahvahääletusele ning ma ei näe, miks ta peaks sellise kingituse Putinile 9.maiks tegema. Seega ka see variant on vähetõenäoline (u 20-40%).

Kolmandaks on kuulutada senivallutatu võiduks ja teha nägu, et see oligi see, mida soovitati saavutada. Et Ukraina on piisavalt nõrgestatud ning seetõttu ei kujuta enam Venemaale ohtu. See variant on kõige hõlpsamini tehtav ning seetõttu ka kõige tõenäosem (u 50%).

Peamine mida tuleb aga mõista, et ühegi nende kolme variandi või ka nende ühiskasutamise korral pole see sõda kaugeltki läbi. Senise Venemaa olemus ja suur geostrateegiline nägemus enda rollist ja missioonist pole seeläbi muutunud ning pealetung Läänele jätkub varem või hiljem, kui olud selleks vähegi sobilikuks osutuvad.

---

eilne AK, mille jaoks sai see tekt tehtud, on nähtav siin

Vene propaganda lemmik-võtteid

Delfi-TV palus kommenteerida mõningaid korduma kippuvaid väljendeid vene poole propagandas. 

Üks näide: kui Lavroov räägib sellest, et nad soovivad diplomaatilist lahendust, siis see tähendab, et nad soovivad rääkida mitte Ukrainaga, vaid USA'ga Ukrainast. Ukrainat kui diplomaatilist partnerit / rahvusvaheliste suhete subjekti Kremli välispoliitilises ruumis ei eksisteeri.

Saade järelvaadatav siit

Kuu aega sõda

Kuku raadio erisaates sai räägitud mitte niivõrd sellest, mis toimub Ukraina sõjaväljal, vaid mis toimub Vladimir Putini peas. Laiemalt, mis on Venemaa jagatud eneseteadvuses ning eliidi mõttemaailmas toimumas, nende sisemine motivatsioon.

Suur missioon "vabastada maailm" läbimähkununa u 100 aastat kultiveeritud hirmuga ja vangla-eetikaga - see kõik moodustabki selle ratio, mille kaudu praegune Venemaa iseennast ja ümbritsevat maailma näeb.

Saatejuht Timo Tarve, saade järelkuulatav siin

Kollektiivse süü mürgine ravim

Vägivald ja ebaõiglus sünnitavad raevu ja soovi kätte maksta. Kuid huupi lahmiv karistus võib sünnitada uut ebaõiglust ja viha.

Jah ma tean, et kollektiivse süü põhimõtte alusel karistamine on tõhus. Kuid samavõrra ma tean, et see on ebaõiglane ja ebainimlik. Olen seda omal nahal tundnud ja tean, kui põlastusväärseks muutub karistaja karistatava silmis.

Minu enda kogemus on ammune ja hädine vari selle kõrval, mis toimub sõjaväljaks muutunud Ukrainas. Kandes vastutahtsi nõukogude madruse mundrit, pidime mitmeidki kordi kogu väeosaga öösel rividrilli tegema või muud ebameeldivust taluma, sest keegi „meie omadest“ oli nt vahipostil magama jäänud.

Jah, see on tõhus, sest kollektiivselt karistatutes tekib viha süüdlase suhtes ning järgmine kord ehk on patustaja ehk sellevõrra hoolsam reeglite järgija. See on osa psühholoogilise allutamise ja tahte murdmise taktikast, mida sõjavägedes alati kasutatakse. See on sihipärane ja ehk ka möödapääsmatu, kuid toimib ainult rangelt hierarhilises struktuuris. Vabas ühiskonnas oleks selline tegutsemine aga vastuvõetamatu, kas pole?

Läbi aegade kestev hullus

Meil on teada ajaloost müriaad näiteid, kus kollektiivse süü alusel karistati nt ümberpiiratud linnu või terveid rahvaid, määrates nad leebel juhul kandma kollektiivse süü kollast märki. Hullemal juhul müüdi kõik orjusse või tapeti.

Vladimir Putin praegu karistab kollektiivse süü alusel kogu Ukrainat, hävitades huupi pommitades linnu. Sest Ukraina vaim on vaja tema meelest murda ja enda tahtele allutada. Toimub see mingi isikliku solvumise või geopoliitilise ajuhalvatuse tõttu (miska tuleks nt Südamaa teooria alusel allutada kogu ukrainlaste ja valgevenelaste asuala), polegi oluline. Oluline on kollektiivse süü põhimõtte rakendamine, mille alusel pekstakse kõiki, lootuses et siis vannub alla kogu Ukraina ja seejärel juba ülejäänud Euroopa.

Ma saan suurepäraselt aru, et nähes kuidas vene tankid ja lennukid külvavad surma Ukrainas, tahaks teha kellelegi vastu samapalju haiget ja valu. Ka mina vaatan halvasti varjatud kättemaksurõõmuga videoklippe sellest, kuidas ukrainlastel õnnestub hävitada vene poole sõjamasinaid. Ka minus on olemas see koopainimene, kes rõõmustab vaenlase surma üle. See on mingil määral meis kõigis, kui ehk üksikud pühakud välja arvata.

Sõda muudab kõike

Sõda teeb väga palju asju lihtsamaks ja selgemaks, vähemalt sõjaväljal. On vaenlane, keda tuleb tappa. Sel hetkel pole vahet, kas vastas on panetunud mõrvar või hirmunud noorsõdur, kes hoiab esimest korda relva käes. Kuulipilduja võtab nad kõik.

Kuid samal ajal teeb see kõikjal mujal kõik väga palju keerulisemaks. Nagu sõnastas hea kamraad Aet Kiisla: „Rahuajal elementaarsed põhimõtted ei ole sõja ajal elementaarsed. Pidevalt oleks nagu eetika aine eksam. Valikuid tehakse halbade variantide vahel.“

Ma leian, et sõjavälja põhimõtteid ei peaks rakendama väljaspool seda. Õigusemõistmine, sh süü omistamine, peaks olema õiglane ning põhinema personaalsel, mitte kollektiivsel vastutusel. Lõppeks – kuhu jääb demokraatliku õigusriigi üks aluspõhimõte: süütuse presumptsioon? Igaühe süü tuleb individuaalselt tõestada ja anda võimalus ka vastupidist tõestada.

Kollektiivi kaudu indiviidi kontrollimise, sh kollektiivse süü põhimõte on omane mittevabadele ühiskondadele. Sel moel rakendatud ravim võib osutuda mürgiks, mille toimet me ei kontrolli.

---

lugu ilmus siin

Väljamõeldud sõda

Praegu käimasolev sõda on algusest lõpuni absurdne, kuna selle põhjused on välja mõeldud. Vildakad arusaamad maailmast ja enda asendist selles maailmas. Need haiglased fantaasiad on sattunud riiki juhtivate inimeste pähe, kes on selle oma võimaluste piires pumbanud kogu rahvast haaravaks agressiivseks info-poliitiliseks tööriistaks ja seejärel tekkinud raevu suunanud kineetiliseks sõjaks.

Selle sõja alguse juures on inimesed, kes on välja mõelnud müüdi alati ahistatud, tagakiusatud ja allasurutud Venemaast. Venemaast, mida on läbi aegade üritanud vallutada välised vaenlased ja pole seetõttu rahumeelsel vene rahval lasknud nautida talle Jumala poolt antud maid ja varasid.

Tegelikkuses on Venemaa olnud küll algusest peale imperiaalse olekuga (nagu enamik toonaseid protoriiklikke moodustisi) ning kõik need maad ja varad on kokku ahmitud enamasti relva, aga ka kohati eduka diplomaatia abil.

Levinud legend

Tegemist ei ole Venemaale ainuomase legendiga. Praktiliselt kõikide riikide omamüüdis on jutustus sellest, kuidas ikka kurjad välisjõud on üritanud neid maid vallutada, kuid ajalooline õiglus on „meie omade“ poolel ja seetõttu on meil õigus ka seda maatükki enda omaks kuulutada.

Kuid mis on Venemaa-spetsiifiline, siis see otsus, et mida taolise ajaloolise taagaga peale hakatakse. Varem vaid marginaalide hulgas ringelnud „vabastamise“-idee on jõudnud nüüd ka Venemaa võimude tippude suhu ja mis veel hullem, ka sõnadesse ja tegudesse.

Vene enesenägemuses on nad vabastajad. Riik/rahvas, kellel on suur missioon vabastada ümbritsevaid rahvaid ja kui vaja, siis kogu maailma kurjusest. Praegu on selleks kurjuseks USA, kes on endale väidetavalt allutanud praktiliselt kogu maailma. Selle allutamise üheks näiteks tuuakse viimatist hääletamist ÜRO’s, kus Venemaa agressiooni hukkamõistmisele hääletas vastu lisaks Venemaale vaid 4 riiki: Valgevene, Põhja-Korea, Eritrea ja Süüria.

Märgilise kõrvalpõikena – erapooletuks otsustas jääda (st Venemaad mitte otseselt toetada) ka Hiina, kellest Venemaa üritab joonistada enda suurimat liitlast USA-vastases heitluses. Ainult et Hiina ei olem mitte kunagi kellegi liitlane, äärmisel juhul võib vastavalt olukorrale olla vaid partner, kuid mitte iial püsivalt seotud liitlane. Kuid nüüd tagasi meie loo peamise telje juurde.

Vastu tahtmist vabastamine

Hetkel tegeleb siis Venemaa Ukraina vabastamisega. Jaa-jaa, te ei lugenud valesti. Ukrainat vabastatakse Moskva sõnutsi ühekorraga kahest kurjast. Esiteks Kiievis „riigipöörde käigus võimu haaranud natside“ ja teiseks nende taga oleva USA ülemvõimust. Igapävased rindeteated räägivadki ühe või teise asula „vabastamisest“ ja sellest, kuidas kohalikud elanikud neid tervitavad.

See, et tegelikkuses tervitatakse vene soomukeid enamasti tulega ja sõdureid sõimuga, jääb vene meediapildist arusaadavatel põhjustel välja. Edulugude vahele pikitakse seevastu ohtralt teateid selle kohta, kuidas Ukraina poole mürsud on tabanud rahumeelseid objekte.

Aga nüüd uuesti selle kurva ja verise illusiooni juurde. Vabastamine ei saa lõppeda Venemaa juhtkonna peades ja sõnades Ukrainaga. Äsja teatas Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et „USA on endale allutanud Euroopa nii, nagu seda tahtsid teha Naopoleon ja Hitler“. Sellest tulenev järeldus on ilmne – kuna Venemaa on Euroopat juba vabastanud nii Naopoleonist kui Hitlerist, siis loogiliselt tuleb seda teha uuesti.

Solvumise verine hind

Mis on aga kogu selle väljamõeldistele ja tajuhäiretele põhinevas verises tragöödias kõige kurvem – see pole esimene ega viimane taoline sõda. Inimkond on varemgi näidanud üles hämmastavat järjekindlust asuda üksteist tapma väljamõeldiste ja emotsioonide pinnalt. Küll on selle taga väljamõeldud jumalad, küll lihtne armukadedus või veel labasem solvumine.

Saksamaa solvus Esimese Maailmasõja tulemuste peale ning algatas Teise. Venemaa solvus nn Külma sõja tulemuste peale ja algatas Kolmanda ... või on see kõik üks pidev jätkusõda. Kuid see on juba filosoofiline arutelu.

See, et Venemaa on sisse võtnud meie poolt vaadatuna narri solvunu ja ahistatu poosi, kes nüüd peseb oma alaväärsust maha ukrainlaste vere hinnaga, ei muuda sõda vähem elajalikuks. Muudatus selles suhtumises saab tulla ainult Venemaa seest. Tuhin „vabastada maailm“ peab asenduma normaalse inimliku häbiga sõjakuritegude eest ning sooviga vabandada.
---

lugu ilmus siin