Tuesday, October 10, 2017

Katalooniat mitte Hispaaniat


Ja kuhu nüüd siis komakoht panna? Kas me toetame Katalooniat või Hispaaniat? Enesemääramisõigust või territoriaalset terviklikkust? Ideaale või pragmaatilisust? Ning kes ütleb, kumb on kumb?

Mõlema poole toetamisel on oma karid, nii moraalsed kui ratsionaalsed. Ideaalses maailmas on igal rahval õigus omariiklusele. Pärismaailmas on igal riigil õigus kaitsta oma territoriaalset terviklikkust.

Loomuldasa me eeldame et iga omariiklust taotlev rahvakild on pehme ja karvane ja üleüldse meiesugune. Et no kohe kindlasti saabub rippumatuse saavutamise järel konkreetsele alale ja piirkonda laiemalt rahu ja leppimine ning liikumine helge homse poolde.

Vigased võrdlused

Enim levinud argument eestikeelses inforuumis on, et kui meie väärisime omariiklust, ahmides igat toetusavaldust, siis miks me ei võiks toetada endasuguseid. Aga kes on öelnud, et Kataloonia (või minupoolest Lõuna-Sudaan, Šotimaa või Singapur) on meietaolised juhtumid?

Mitte mingil juhul ma ei väida, et need juhtumid on liiga erinevad, nii et neid ei saa võrrelda. Hüüatus: „neid asju ei saa ju võrrelda“ on üks retoorilisi võtteid, tapmaks arutelu. Vastupidi – võrrelda saab kõike, kasvõi jõudmaks järeldusele, et võrreldavad on neetult erinevad.

Kataloonia ei ole Hispaania poolt okupeeritud territoorium, vaid Hispaania algosa selle riigi loomisest peale. Katalaanid pole (üldjoontes) rõhutud vähemus, kui jätta kõrvale Franco-aegsed repressioonid.

„Ärge kõigutage paati!“
Katalaanid on pigem jõukas seltskond, kes üritab enda küljest lahti raputada vaesemaid sugulasi. Isesesivuse eestkõnelejad ei pelga selle eesmärgi saavutamiseks ka üsna kahtlaseid võtteid. Tõsi küll, Hispaania riigi kooshoidjad pühitsevad vahendeid täpselt sama vähe, omades lisaks retoorilistele võtetele ka veel formaal-juriidilist raskekaalulist argumenti riikluse kaitsmise osas.

Hispaania riikliku terviklikkuse kaitsmise teeb samas aga raskeks see, et kaitsjad astuvad NSVL säilitamise eest kõnelejate retoorilistesse kingadesse. Gorbatšovlik „ärgem kõigutagem paati, milles ise istume“ kõlab veel väga värskelt kõrvus.

Asjaolu, et mõlemad pooled süüdistavad teineteist soovimatuses minna läbirääkimistele, ei muuda olukorda karvavõrdki lihtsamaks. Madriidi jäik ja rohmakas reageering omal paradoksaalsel moel parendab Barcelona nõrka sooritust, võimendades seni vähemuses olnud eraldumis-soovi.

Universaalsed mõõdupuud
Igale jõule leidub alati vastujõud. See loodusteadustest tuttav põhimõte toimib ka suures poliitikas. Ühinev Euroopa ja globaliseeruv maailm käivitavad tasakaalustavaid protsesse. Tuult saavad tiibadesse need hääled, kes räägivad eraldumise, sulgumise, enesekaitsmise vajadusest.

Šoti referendum, BREXIT ja Kataloonias toimuv on ainult näivalt eri aedadest pärinevat viljad. End konservatiivsena määratleva rahvusluse tõus ja anti-elitaristlik populism pole mingid lapsikud kollid kapinurgas, mida saab üleoleva täiskasvanuliku „tõevalgusega“ olematuks manada.

Neid lugusid tuleb veel ning ilmselt võib soovitada asjaolude hindamisel kasutada kahte mõõtkava: universaalset ja personaalset. Universaalne on lihtne: kas antud küsimuse lahenemine ühel või teisel moel aitab kaasa (regionaalse) stabiilsuse, sh julgeolekupildi paranemisele, kasvõi pikas perspektiivis? Personaalne ehk antud juhul Eesti-keskne – kas toimuv vastab meie rahvuslikele huvidele ... aga need tuleks kõigepealt defineerida.

Ja lõpetuseks üks mitme muutujaga mõistatus: kas killustuvad riigid tähendavad tugevamat või nõrgemat Brüsselit?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, October 6, 2017

Kirillitsas Eesti


Kuku raadio tavaliselt sisepoliitilistel teemadel olev saade Kirillitsas Eesti sai seekord saatekülaliste tõttu väljapoole kaldu, ehkki saatejuht püüdis kõiki teemasid siduda kohalike oludega.

Kõne all oli Kataloonia referendum … läbi siinse prisma. Võõraste vaenamine ja rahvusluse tõus näib olema üelüldine tendents … ning kajab vastu ka Eesti valimistes. Zapad 2017 ja selle mõjud Euroopale / NATOle / Eestile.

Saatejuht Igor Kopõtin, külalisteks Vladimir Sazonov ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Venemaa ahenev mõttevabadus


Hetkel on kõneainet pakkumas Facebook – kas see sotsiaalvõrgustik saab oma tegevust Venemaal jätkata või peab otsad kokku tõmbama. Nn isikuandmete kaitse sildi all kohustatakse kõiki Venemaa kodanike andmeid (sh sotsiaalmeedia kontode omi) haldavad serveri olema füüsiliselt paigutatud Venemaa pinnale. Twitter on nt sellega kaasa läinud, Facebooki otsus on veel lahtine.

Kuid tegu pole ei kitsalt Facebooki ega laiemalt sotsiaalmeediavõrgustikega, iseseisva arvamuse ruum jääb Venemaal üha ahtamaks. Osad inimesed valivad füüsilise pagemise (nt Eho Moskvõ ajakirjanik Julia Latõnina), teised said seni valida “elektroonilise paguluse”

Kõigest selles sai räägitud Raadio2 saates Agenda, saatelõik järekuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Tuesday, October 3, 2017

Probleem nimega Putin?


Julgeolek ja Vladimir Putin näivad lahutamatud. Hakkad arutama esimest, läheb jutt varem või hiljem Venemaa peale ning pigem varem kui hiljem kõlab Venemaa praeguse presidendi nimi.

Äsja lõppenud Riia julgeolekukonverents polnud erand. Õnneks olid korraldajad eraldanud Venemaa teema jaoks omaette paneeli, nii välditi kogu ürituse keskendumist ühele teemale.

On absoluutselt inimlik ja arusaadav, et me kipume probleeme isikustama – sel moel on asjast lihtsam kõnelda.

Elu võimalikkusest peale Putinit

Nii kujunes seegi kord, et ka paremad ja helgemad pead kippusid rääkima Vladimir Putinist ja elu võimalikkusest peale teda. Mehe vanus ja valimistsüklite matemaatika paneb loomuldasa eeldama, et peale lähenevaid putini-valimisi … vabandust, presidendivalimisi saab praegusest presidendist nö kohatäitja, kelle viimasel ametiajal hakkab peale vaiba-alune võitlus edasise korraldamiseks.

Selle järeltulija-võitluse loogika kohaselt pole enam oluline, kas sa mängid seaduste või reeglite järgi, kuulud senisesse toitumisahelasse või oled selle murdja, küsimus on lihtlabases dilemmas: kes jääb peale.

Kuid seni kuni on võimul Putin, on meil paratamatult hambus üks mees ja temaga võrdsustatavad-põhjendatavad probleemid. Ja tahes-tahtmata kujuneb ka meie enda peas võrdusmärk: on Putin, on probleemid, kaob Putin, kaovad probleemid.

Popovi ettepanekud

Muuseas selline keskendumine Venemaa praegusele, tinglikult 86%-se toetusega mehele andis võimaluse konverentsile saadetud Venemaa julgeolekunõukogu asejuhil Mihhail Popov ironiseerida stiilis: „Teid kuulates hakkan ma veelgi enam austama oma presidenti, siin kõneldu kõlab kui valimiskampaania tema heaks!“

Omamoodi märgiline on, et siia komandeeriti selliste pagunitega mees, kelle sisuliselt ainukeseks ülesandeks oli ette lugeda viiepunktiline ettepanek, mis lühidalt kokku võttes sisaldas ühte sõnumit: me oleme valmis rääkima võimalikust diilist. Meievastased sanktsioonid vs teie julgeolek.

Kuid jutt pole seekord Popovist ja tema töölähetusest, vaid nn probleemist nimega Putin.

Üks mees või valitsev mõttelaad?

Ma soovitan sügavalt järele mõelda, kas tegu on ühe mehega või laiema mõtteviisiga, mille kehastajaks on praegune Venemaa president. Kas tegelikult ka me saame oletada, et kui tuleb võimule keegi teine, muutub venemaalaste mõttelaad? Kaob ära suur-riiklik mõtlemine, geopoliitiline ja –strateegiline maailmanägemine? Lakkab arusaam Venemaa ajaloolisest missioonist?

Konverentsi vahepauside ajal toimuvad alati parimad vestlused. Ühe kõrge pagunikandjaga rääkides tulid jutuks NATO ees seisvad praegused ja tulevased väljakutsed. Kõlasid tuttavad märksõnad: 360-kraadine radaripilt ehk siis tähelepanu kõigele ja korraga. Juhtisin tähelepanu loogikaveale, et kui räägitakse prioriteetidest selle sõna mitmuses, siis järelikult mitte ükski nendest pole päriselt prioriteet. Palusin järele mõelda, et mis on see üks ja peamine, millega tuleb tegeleda. Peale lühikest järelemõtlemist tuli sama lühike ja selge vastus: Venemaa. Sest see riik on ainuke, kes üritab praegust jugeolekuarhitektuuri mitte ainult vastustada, vaid ka murendada, murda ja muuta.

Lühidalt kokku võttes. Meie ees ei ole probleemi nimega Putin, vaid on soov panna Läänt endas kahtlema ja selle nõrkuse ajal ehitada asjad ümber nii, nagu seda sooviks näha Venemaa misjonäärlusest ja geostrateegilisest painest vaevatud mõtlejad.



Lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Zapad 2017 kui ideaalne õppus


Karmo Tüür, TTV



Zapad 2017 oli Venemaa jaoks nö ideaalne õppus, millel polnud ainult väljamõeldud vastased a la Veishnoria, vaid mille käigus NATO pani ka oma väed liikuma. Ehk siis mõlemad pooled liigutasid oma väeüksusi, mängisid läbi erinevaid stsenaariumeid jne. Ilma vahetusse kineetilisse konflikti laskumata sai Venemaa väejuhatus seeläbi hindamatu kogemuse ja õppis oma vastase kohta rohkem kui see tavaliselt saavutatav on.



intervjuu järelvaadatav siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Põhja-Koreast Äripäevale


Äripäev käivitab raadioformaadi saadet Globaalne pilk. Küsiti ka EVI käest üht-teis Põhja-Korea kohta
1) Kümne aasa eest ennustati, et P-K saab tuumapommi 10 aastaga. Mis juhtus, kas lääs ei võtnud P-K tõsiselt?
2) Enam kui sõjariist, see on Kimi jaoks argument, et pääseda läbirääkimislaua taha. Aga mida Kim tahab?
3) Olukord pingestab kindlasti USA-Hiina suhteid. Kus on selles küsimuses kummagi riigi jaoks n-ö piir?

intervjuu kuulatav siit (alates 18.50)

pilt võetud siit

46. veerandtund väliskommentaatoriga. Mait Martinson: Valgevene otsimas oma uut kuvandit

Veerandtund väliskommentaatoriga. Mait Martinson: Valgevene otsimas oma uut kuvandit. Saatejuht Karmo Tüür

---

Mait Martinson on Eesti Vabariigi endine suursaadik Valgevenes

---

– Ehkki Zapad-2017 oli vaid osa pikemast õppuste tsüklist, on need õppused nüüd ametlikult läbi. Kas ja mis Valgevene jaoks seeläbi muutus?

– Eestist vaadatuna räägitakse Valgevenest enamasti kui Venemaa nö satelliidist, VV enese poolt konstrueeritav kuvand väljapoole on sootuks midagi muud – Minsk ajab asju maailma suurtega ning on koht, kuhu needsamad suured kogunevad asju arutama

– Omamoodi huvipakkuv on tees, mille kohaselt Lukašenka üritab käima tõmmata nö Helsinki-2 protsessi. kuidas seda võiks kommenteerida?

– Vastupidiselt oma “rahvusvahelise mehe” imagole kohtus Lukašenko nüüd Kadõroviga. Kriitikud jõudsid seda juba nimetada “kahe vasalli” kohtumiseks, pidades silmas mõlema alluvus-suhet Moskvale. Kuidas seda kohtumist kommenteerida?

– Mis võiks olla Valgevene-Venemaa sidusprojektide (liitriik, SRÜ, Euraasia majandusühendus jne) hoomatavas lähitulevikus?

---

pilt võetud siit

---

intervjuu kuulatav siit

Vastastikused kompensatsiooninõuded


Vene võrguväljaanne versia.ru küsis: “Baltimaade suursaadikud nõuavad, et nende riikide kohta ei kasutaks termini “пост-советские страны”. Kõlavad ka nõudmised kompenseerida nõukogude okupatsiooni. Küsimus: Kas kompensatsiooniteemat võib kuidaki lõpetada, lahendada – nii et selle küsimusele tagasi mitte pöörduda?”

Vastus: “Kompensatsiooninõuded kostavad aeg-ajalt mõlemalt poolelt, eriti valimste eel ja ajal. Teoreetiliselt võiks need olla lõpetatavad ainult mingi kahepoolse komisjoni kokkukutsumisega, mis vaataks läbi mõlema poole pretensioonid ning jõuaks mõlemalt poolelt ametlikult aktsepteeritud tulemuseni. Praktikas pole taolise komisjoni kokkukutsumine praegustes oludes ilmselt võimalik, mõlemaid pooli rahuldavast kokkuleppest rääkimata.”

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka ekraanitõmmis

---

PS Omamoodi iseloomulik, et loos, milles räägitakse sildistamisest “eks-NSVL”, kasutatakse sildistamist “pribaldid”

45. veerandtund väliskommentaatoriga. Hille Hanso: kurdi referendum – on see üldse referendum?


Veerandtund väliskommentaatoriga. Hille Hanso: Iraagi Kurdistanis toimuv referendum – on see üldse referendum? Saatejuht
Karmo Tüür.

---

– kõikvõimalike isesisvumisreferendumitega on see häda, et nad kipuvad seniste riiklike moodustiste meelest olema ebaseaduslikud. Riigid soovivad end näha jagamatute ja terviklikena ja igasugune tükeldumine või tükeldamine ei ole tervitatav nähtus. Kuidas on olukord kurdi referendumiga selle osas?

– referendumist teeb referendumi protseduurireeglite järgimine. Kui järgitakse kõiki karme reegleid, on tegu millegi seaduslikuga ja tunnustamisväärsega, kui ei järgita, siis pole üritus ka legitiimne. Valimisõiguslike inimeste registri loomine, valimiseelse agitatsiooni korraldamine, hääletuse õiguspärasuse kontroll, välisvaatlejate kohalolu – kõik see on keeruline, aeganõudev ja kallis. Kas kurdidel on selle kõige korraldamiseks ressursse ja võimekust?

– oletame et referendum toimub, enamik hääletab poolt ja tulemust tunnustatakse. Mis saab edasi?

---

pilt võetud siit

---

intervjuu kuulatav siit

“NATO reaktsiooni ei tea veel NATO ise ka”


Intervjuus venekeelsele Postimehele jutuks naabrite hirmud seoses Zapad-2017 õppustega, Valgevene iseseisvuse küsimus ja NATO võimalikust reaktsioonist



Intervjuu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Thursday, September 21, 2017

Valimised kui investeering


Valimine on imelihtne. Seda juhul, kui sa oled üks nendest u 5% Eesti elanikest, kes kuuluvad mõnda erakonda. Tõenäoliselt hääletad sa siis oma seltskonna poolt, isegi kui partei eesotsas on parasjagu mõni tegelane, kes ei peaks seal mitte olema.

Kõigi ülejäänute jaoks on see alati üks paras hiina piin. No keda ma siis seekord valima peaksin, öelge mulle? Seda küsimust esitatakse suurema või väiksema pateetikaga kõigile ettejuhtuvatele, eriti kui see tuttav peaks politoloog või muidu kahtlaselt poliitika lähedal olev isend.

Ausõna ei ole see otsus ka minusuguse jaoks kerge, kuid annan siinkohal mõned nõuanded.

Alustuseks mõtesta endale valimiste tegelik sisu. Ilma sinu teadmata on sinuga sõlmitud leping. Selline sotsiaalne leping riigi ja kodaniku vahel, mille alusel oled sina aktsionär. Sul on osakapital nähtuses nimega Oma Riik. Ja nüüd on sinu otsustada, kuhu sa selle osaku paigutad.

Loll on olla loll. Olla loll investor on veel topelt loll. Olla manipuleeritud, visata oma aktsia esimesele ettejuhuvale, hästiriietatud ja muidu sümpaatsele sulile on ikka erakordselt loll.

Ja nüüd lubatud soovitused.

Esiteks. Ära mine valima, juhul kui sa ei taha osaleda selles ettevõttes. Juhul kui sa pole viimase paari aasta jooksul kordagi kirunud või kiitnud seda riiki, milles sa parasjagu juhtud elama, siis pole sul tegelikult ka vajadust investeerida. Vastasel juhul oled sa nö pime-investor, kes on loll-investori lähisugulane.

Teiseks. Kui oled siiski valmis osalema ühis-ettevõttes, siis mõtle, mida SINA tahad. Jah, justnimelt sina ise. Unusta ära kõik valimislubadused, kõlavad kraaksatused ja suured plakatid. Mõtle, missugust riiki sa tahad, kuhupoole peaks arenema see ühisettevõte, selleks et sina selles end mugavalt tunneks.

Kolmandaks. Kõige parem on oma ideid ise ellu viia. Ehk kui tahad suunata firma käekäiku, kandideeri ise selle juhatusse. Astu ise rooli ja juhi ettevõtte arengut.

Neljandaks. Kui sa ise juhtida ei taha, mõtle, kes võiks olla sinu asetäitja. Kes võiks parimal moel viia ellu sinu nägemust? Ei-ei, mitte see mida tema tahab teha, vaid mida sina tahad teha.

Viiendaks. Kui sa oma personaalset asetäitjat välja mõelda ei suuda, siis kasuta kahte meetodit: toetamine ja välistamine. Missugust arenguteed tahad sa toetada (märksõnadeks nt rohkem regulatsiooni või vähem, võrdsus või vabadus) ja missugust välistada? Proovi jätta isikud kõrvale või siis pöördu tagasi neljanda soovituse juurde.

Kokkuvõtteks – otsus mitte investeerida pole häbiasi. Palju piinlikum on kasutada oma kapitali lollisti. Investeeri targalt, pea teistega nõu, aga usalda siiski oma nägemust ja sisehäält. Pole vahet, kas oled nende 5% aktiiv-investorite hulgas, või otsustad olla passiiv-investor. Ahjaa, mitte-investeerimine ei vabasta sind tagajärgedest, kuid see-eest jätab ilma kontrolli-võimalustest.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Wednesday, September 20, 2017

Разбор полетов: Zapad-2017 ja Brexit


Seekordses saates jutuks Venemaa-Valgevene ühisõppused ja Brexit

Zapad-2017: rutiinne õppus või midagi enamat?; võimalik oht naabritele?; välisvaatlejate osalemine; Veishnoria

BREXIT: esimene seadusemuudatus – mis saab edasi?; lahkumise hind; EL kodanikud Suurbritannias.

Stuudios nagu ikka ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks seekord Andrian Tšeremin.



saadet saab järelkuulata siit



pilt võetud siit

Saturday, September 16, 2017

44. veerandtund väliskommentaatoriga: Martin Mölder – Ungari ja CEU kui normaalsuse ümbermõtestamine


Veerandtund väliskommentaatoriga: Martin Mölder – Ungari ja CEU kui normaalsuse ümbermõtestamine. Saatejuht Karmo Tüür.

---

– Kesk-Euroopa Ülikool – mis oli see tehnilis-juriidiline põhjus, miks ülikooli taheti sulgeda ning mis on hetkeolukord

– kuidas seda konflikti nähti ülikooli enda poolelt ning mis olid peamised etteheited, mida väljapoolt konkreetselt ülikooli vastu esitati

– Ungari poliitiline olukord – see pole midagi unikaalset, kuid mõjub kontsentraadina Euroopas valitsevates meeleoludest

– Soros on ammu midagi palju enamat kui inimene, see on muutunud sümboliks, millele omistatakse “globalistlik/liberaalse kurjuse” ja “konservatiiv/patriootilise headuse” mustvalget heitlust. Kas tegu on tavapärase pendliefektiga, et nö ajaloo lõpu ja rahvusülesuse juurest liigutakse jälle rahvusriikluse/-romantismi poole tagasi?

---
saade on järelkuulatav EVI podcasti lehelt
---

pilt võetud siit


Friday, September 15, 2017

Zapad 2017 kui mitmesuunaline instrument


Venemaa-Valgevene kobarõppus Zapad-2017 on mh suunatud ka siseriiklikule publikule. Kuna Venemaa praegune režiim on valinud militaarse legitimeerimise tee, siis pingetaset tuleb mitte ainult hoida, vaid ka aegamisi tõsta.

---

uudislõik saab järelvaadata siit, samast tehtud

43.veerandtund väliskommentaatoriga: Veronika Svištš – Eesti arvamusfestivali eksport Ukrainasse


Veerandtund väliskommentaatoriga: Veronika Svištš – Eesti arvamusfestivali eksport Ukrainasse. Saatejuht Karmo Tüür

Veronika Svištš on MTÜ Mondo Ukraina-programmide juht

---

– kuidas festivali idee sündis ning miks otsustasite selle korraldada justnimelt ida-Ukrainas?

– kas korraldamisel oli ka mingeid eripärasid, millega siin Eestis ei oskaks arvestada?

– mis teemad olid arutlusel, missugune on üldine debatikultuur Ukrainas

---

pildiks on festivali kava, mis on võetud siit
---
saade on järelkuulatav EVI podcasti lehelt

Thursday, September 14, 2017

Zapad 2017 ja Eesti kaitsevõime


ETV saates “Suud puhtaks” oli jutu all Eesti kaitsevõime, lähtepunktiks see, et piiri taga toimuvad Venemaa- Valgevene ühisõppused “Zapad 2017”.



saade järelvaadatav siit, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Tuesday, September 12, 2017

Saakašvili teine tulemine


Vaevu jõudis jõustuda Ukraina ja Euroopa Liidu assotsieerumis-lepe, kui Ukrainas keris ennast lahti sündmuste jada, mida me euroopalike riikide ja mängureeglitega väga ei seosta. Rahvamassi toel murdis end üle Ukraina piiri eks-president, eks-kuberner, eks-kodanik Mihheil Saakašvili.

Ukraina on üks väheseid riike, kui mitte ainuke, mis omal veidral moel püsib kodaniku-allumatusel. Need mehed, kes ida-Ukrainas agressorit ohjeldavad, teevad seda ju enamasti vabatahtlikena. Mitte lihtsalt ilma riigiga oma tegevusi kooskõlastamata, vaid – nagu nad ise seda kirjeldavad – kohati lausa ametivõimude kiuste. Lootmata kellegi muu kui enda abile. Ostes enda raha ja annetuste eest sisuliselt kõike, mida eluks ja võitluseks vaja.

Nüüd murti sisuliselt sama allumatuse korras end läbi piirivalvest, kohaletoodud täiendavatest politseist ja sõjaväest hoolimata. Arvata, et kõik need murdjad olid tohutud Saakašvili fännid või isegi toetajad, on ilmselt liialdus. Ka need parlamendisaadikud, sh Julia Timošenko, kes aktsioonis osalesid, on Saakašvili liitlased vaid tinglikult – pigem kasutasid nad ära hetke, näitamaks end ja demonstreerimaks enda lähedust sellele allumatule rahvale.

Saakašvili motivatsioon
Miks Saakašvili sedasi teeb? See on suhteliselt lihtsalt seletatav. Saakašvili kasutab seda ressurssi, mida ta omab – see on karisma – ja seda instrumenti, mis saadaval on – nö tänavat. Ukraina tsiviil- ja poliitilises praktikas on asjade lahendamine protesti ja käratsemise saatel muutunud pigem heaks tavaks kui millekski erakordseks.

Esmalt Gruusia ja nüüd ka Ukraina kodakondsusest ilma jüünud Saakašvili teatab, et ta tuli tagasi selleks, et tõestada endalt kodakondsuse äravõtmise ebaseaduslikkust. Ta oleks seda saanud teha ju ka nö eksterritoriaalselt, kuid asjade ajamine tavapärasel, hillitsetud moel pole talle lihtsalt omane. Selles on midagi donald-trumpilikku, lüüa kõigepealt jalaga uks lahti, anda esimesele vastutulijale vastu lõugu ja siis vaadata mis edasi saab. Kui see taktika toimib mujal ja teistel, siis miks mitte ka ise kasutada, kas pole?

Vastastik solvumine
Saakašvili ja Porošenko on üksteise peale siiralt solvunud ning mõlema mätta otsast vaadatuna jääb õigust ülegi.

Porošenko tajub, et ta aitas oma endise kolleegi, Gruusia ekspresidendi hädast välja. Laskis selle nagu kodutu kassi vihma käest tuppa, andis kodakondsuse ja viisaka ninaesise, kuid too tänamatu hakkas hambaid näitama.

Saakašvili omalt poolt tajub, et ta asus Porošenko meeskonnas tegema seda, mida talt oodati. Eeldus, et kohalik korrumpeerunud eliidiga ei saa keegi seestpoolt-tulnud võidelda, oli ju lihtne ja arusaadav. Kuid korruptiivseid niite jõhkralt rappides ärritas ta ilmselgelt kellegi liigselt üles ning ekskuberner visati tänavale nagu tuppateinud kass – kui nüüd seda metafoori jätkata. Igatahes jällegi – missugune tänamatus!

Kodakondsus kui võti
Porošenko-poolne käik Saakašvililt kodakondsuse äravõtmisega näeb igatahes välja üsna armetu. Väide, et Saakašvili olla kodakondsuse saamisel valetanud (nagu ta polevat kriminaaluurimise all) kõlab äärmiselt ebaveenvalt – seda et Gruusias oli ekspresidendi suhtes esitatud süüdistused teadsid kui mitte kõik, siis vastavad ametid kindlasti.

Et nüüd nädalake tagasi peeti Kiievis kinni Mihhail Saakašvili vend David ja suunati ta väljasaatmisele – elamisloa lõppemise tõttu – võimendab ainult seda muljet, et tegemist on isiklike suheteklaarimisega.

Nii ehk naa, nüüd on Saakašvili Ukrainas, jagab intervjuusid ja naudib publiku tähelepanu. Mis aga saab edasi?

Teine tulemine poliitikasse
Ilmselt annab Saakašvili Ukraina riigi kohtusse, vaidlustades oma kodakondsusest ilmajätmise. Vastukäiguna algatatakse tõenäoliselt piirirežiimi rikkumise ja ametiisikutele vastuhaku tõttu menetlus nii Saakašvili kui tema saatjaskonna vastu. Tõsi, juhul kui Šaakašvilil õnnestub taastada oma kodakondsus, siis kaob ära ka piiririkkumise algpõhjus, kuna oma kodaniku riiki sisenemist tõkestada pole ilmselt kah kuigi seaduslik.

Aga oletame, et Saakašvili saabki oma kodakondsuse taastatud, mida saab ta edasi teha? Sisuliselt ainus, mida tema ambitsioonide ja egoga mees teha saab, on siseneda poliitikasse, kogudes protestihääli ja süüdistades praeguseid võime kui mitte vähemas, siis võimetuses võidelda korruptsiooniga. Ja taevas näeb, et süüdistada on mille eest.

Ükskõik kumb kahest gigandist ei võidaks – Porošenko või Saakašvili – on Ukraina euroopalikkusele pürgiv kuvand saanud tagasilöögi. Ja sellest on kohutavalt kahju.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Lõpetamata sõda Koreas


1950.a alanud Korea sõda pole siiani läbi saanud. Küsimus pole isegi selles, et kahe Korea vahel pole siiani sõlmitud rahulepingut (kehtib vaid ajutisena sõlmitud vaherahu), vaid nö suur pilt pole siiani muutunud.

Jah, ametlikult loetakse Korea sõja lõpuks aastat 1953, kuid Põhja-Korea jaoks pole see siiani läbi. Liitlased toonases sõjas – Hiina ja Venemaa – on jätkuvalt Pyongyangi selja taga. Pea-vaenlane ehk USA on seni karistamata. Korea poolsaar on ikka veel lahutatud kaheks osaks.

67-aastane sõda jätkub
Põhja-Koreas on nüüd juba üles kasvanud kolm põlvkonda, kelle jaoks kestab permanentne sõda. Ka riigi pooljumala staatuses olevad liidrid on jõudnud kolmanda põlvkonnani selle sõna kõige otsesemas mõttes – valitsemine on päritava monarhia tavade kohaselt läinud vanaisalt pojale ja nüüd pojapojale.

See tilluke riik (Eestist vaid u 3 korda suurema pindalaga) on maailma militariseerituim. 25 miljonisest elanikkonnast 1 mln on relvade all, reservi suuruseks hinnataks koos kõikvõimalike nö paramilitaarsete üksustega 6 mln. Sisuliselt kõik olemasolevad ressursid suunatakse militaarsetele eesmärkidele, sh ülejäänud maailma jaoks üha muret-tekitavama tuumavõimekuse arendamisele.

Taktikaline väljapressimine
Nö taktikalises plaanis on kõik üsna lihtne ja arusaadav. Majanduslikus mõttes sügavas augus istuva riigi jaoks on pidev sõjaoht režiimi legitimiseerimise vahend. „Meil on raske, aga see on kõik vaenlaste süü, ja ainult MINA saan neid ohjeldada“ – see retoorika on üsna universaalne, aidates võimul püsida ka muidu üsna saamatuid tegelasi.

Relvastuse arendamine sellises olukorras saab samuti lihtsa seletuse. Põhja-Korea omapärase majandusmudeli lahutamatuks osaks on saanud relvastatud santaaž. Raputad aga jälle relvi ning vaatad, kuidas hirmunud naabrid midagi maitsvat lepituseks pakuvad. Ainult et raputus peab igakord olema rängem kui varem, sest muidu harjub ülejäänud seltskond sellega ära.

Strateegiline arusaamatus
Aga strateegilises plaanis on asi keerulisem, et mitte öelda arusaamatu. Mida võib Kim III näha nö lõpp-eesmärgina? Kas lihtsalt lõpuks ometi võimalus oma põlisvaenlasele USA’le vastu hambaid anda? See pole ju ausalt öeldes realistlik. Või saada kogu poolsaar oma võimu alla? Ma ei suuda uskuda et Põhja-Korea seltsimehed siiralt arvaks, justkui ootaksid lõunapoolsed korealased päästmist ja tervitaks oma vabastajaid lillede ja punalippudega.

Samavõrra ettekujutamatu oleks Koreade ühendamine Lõuna-Korea baasil. Esiteks ei sooviks majanduslikult heal järjel olev lõunanaaber endale saada 25 miljonit masendavalt ajupestud ja sama masendavalt vaest kaasmaalast. Teiseks oleks selle vastu kindlasti Hiina ning tõenäoliselt ka Venemaa, sest taoline liitumine tugevdaks USA positsiooni regioonis.

See kõik kokku tähendab aga seda, et seni 67 aastat kestnud kummaline sõda kestab tõenäoliselt edasi, sest suur pilt pole muutunud. Põhja-Korea liider on valmis jätkama oma seni edukalt toiminud väljapressimistaktikat. Tema selja taga seisvad Hiina ja Venemaa näevad hea meelega seda oga USA istmikus omal kohal olevat. Seoul peab seetõttu jääma ka edaspidi pantvangi staatusesse, nagu ka laiem julgeolekupilt.

---
lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Sunday, September 10, 2017

Разбор полётов: Põhja-Korea

Selle hooaja esimeses saates oli jutu all selline väike teema nagu Põhja-Korea :) Riik on tõepoolest väike (ainult 3 korda Eestis suurema pindalaga), kuid tema poolt ja/või tema ümber loodud probleemid kasvavad üha suuremaks.

Alaline sõjaseisukord, püsivad ja kasvavad piirangud, kõigele vaatamata kasvanud tehniline võimekus - miks see niimoodi on välja kujunenud, milline on hetkeolukord ja milleni see kõik võib viia?

Kõigest sellest arutasid saatejuht Artur Aukon juhtimisel diplomaat Harri Tiido ja EVI ekspert Karmo Tüür.
---
Saade on järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Thursday, September 7, 2017

Kas Ukrainat saab päästa?


„Me oleme tsivilisatsioonide sõjas ja tavapärastest valitsustevahelistest ning diplomaatilistest pingutustest ei piisa selle sõja võitmiseks“ – nii dramaatiliselt põhjendab Leedu ekspeaminister Andrius Kubilius vajadust luua Ukraina päästmiseks nn Marshalli plaan.

Selle nägemuse kohaselt on käimas heitlus Lääne ja Venemaa vahel. Venemaa on valmis kasutama misiganes võtteid, hoidmaks Ukrainat enda mõjusfääris ning Lääs peab otsustavalt tegutsema, et Moskva oma eesmärke ei saavutaks.

Küsimus polevat ainult Ukrainas, vaid laiemalt Lääne ja kitsamalt Euroopa võimes enda eest seista. Lastes minna Ukrainal, laseme me laguneda oma mudeli usutavusel ning mahitame Moskvat üha uutele agressioonidele.

Rahakotiga tankide vastu?

Ega iseenesest pole nn Kubiliuse plaanis midagi uut. Analoogseid mõtteid on veeretatud ennegi, peale Krimmi annekteerimist Venemaa poolt on see vist kolmas kord, kui Ukraina päästmise vajadusest nii kõlavas sõnastuses räägitakse.

Eriliseks teeb Kubiliuse algatuse see, et koostöös teiste prominentsete tegelastega õnnestus Kubiliusel üleskutsele saada kõigepealt Leedu Seimi ning seejärel juba ka Euroopa parlamendi Rahvapartei fraktsiooni toetus.

Plaani tugevus ja nõrkus on selle lihtsuses – Ukrainale tulevat anda raha. Väga palju raha. 5 miljardit aastas 5 aasta jooksul ja lisaks veel 3% Euroopa Liidu eelarvest. Asjaomaste isikutega rääkides saab aga õige kiirelt selgeks, et taoline abi on ilmselt kõige halvem mõeldavast, kõlades umbes sama mõtekalt nagu rahakoti asetamine öisele tänavale, lootuses et see aitab võidelda vaesusest tuleneva kuritegevuse vastu.

Eesti eesistumine kui instrument


Miks kõik see, nüüdseks juba värskuse kaotanud mõte hetkel meie jaoks aktuaalne on? Aga seetõttu, et Eesti EL eesistumine on sellesse plaani sisse õmmeldud kui sobiv hetk saamaks kavale täiemahuline toetus. Noh või siis vähemalt heakskiitev äramainimine Idapartnerluse tippkohtumise dokumentides.

Ukrainat tuleb aidata, selles pole kahtlustki. Agressiooni ohvri aitamine on sama elementaarne nagu tänaval komistanud inimesele abikäe pakkumine. Kuid nagu igasuguse abiga, nii peab ka nüüd olema üüratult ettevaatlik, et see abi ei osutuks hoopis väetiseks Ukraina peamisele probleemile – kõikjaletungivale korruptsioonile.

Kui Moskva on milleski hea, siis korruptiivsete praktikate eksportimises, selle vähkkasvaja levikule kaasa-aitamises sihtriikides. Ukrainat saab aga aidata eelkõige Ukraina ise, muutudes oma asja-ajamises läbipaistvamaks ning vat selles saame me küll abiks olla, toetades kasvõi erinevate e-valitsusvormide juurutamise algatusi.



lugu ilmus siin

Tuesday, September 5, 2017

42.veerandtund väliskommentaatoriga: Jaan Reinhold Ukrainast, idapartnerlusest ja nn Marshalli plaanist


Veerandtund väliskommentaatoriga: Jaan Reinhold* Ukrainast, idapartnerlusest ja nn Marshalli plaanist. Saatejuht Karmo Tüür

---
* Jaan Reinhold on Eesti Idapartnerluskeskuse juhataja
---

1- EL-Ukraina assotsiatsioonilepe: kas on tegu sellesama leppega, millest taandumise tõttu käivitus 2014.a nn Euromaidan või on midagi leppes endas muutunud? Kuidas saadi üle Hollandi vastuseisust?

2- mida selle leppe jõustumine muudab nii Ukraina kui EU jaoks – tooge mõni lihtne ja hoomatav näide

3- nn Marshalli plaan Ukraina jaoks, mis on selle väljapakutav sisu ja kui tõenäoline on selle jõustumine?

---

salvestus on kuulatav siin

41. veerandtund väliskommentaatoriga: Alar Kilp – religioon ja välispoliitika


Veerandtund väliskommentaatoriga: Alar Kilp* – religioon ja välispoliitika. Saatejuht Karmo Tüür
---
* Alar Kilp on Johan Skytte poliitikauuringute instituudi lektor
---

Välispoliitika on midagi, mida traditsiooniliselt omistatakse riikidele. Religioonid on reeglina riigiülesed. Kas siis nendel kahel nähtusel on omavahel kokkupuudet või mitte?

Riikidevaheline suhtlus vs religioonidevaheline suhtlus

Islam ja välispoliitika, DAESHi näide

---

pilt võetud siit

---

salvestus on kuulatav siin

Thursday, August 31, 2017

Nutikas abikampaania Venemaal


Vahelduseks ärevatele ja veidratele uudistele ka midagi positiivset idanaabri tegemiste kohta. Piiritaguses Pihkvas toimus abikampaania, millesuguses osaleks isegi.

Heategeva fondi „Hea Pihkva“ eestvedamisel paigutati kaubanduskeskustesse eelkomplekteeritud pakikesed, mida oli võimalik osta ja asetada vastavasse kogumis-kärusse. 300.-RUB (praegu u 4,3 EUR) sai osta kas toiduaineid või majapidamistarbeid või koolikaupu sisaldava pakikese.

Võib küsida, et mis siin vahet ka meil toimunud osta-ja-anneta kampaaniatega? Aga see, et need komplektid on kokku pandud teadaolevaid vajadusi arvestades. Annetada soovija elu on tehtud lihtsaks ning välditakse ka ebamõistlikke oste.

Jäävad ära need kõhklused – aga järsku on juba leiba ja konserve liiga palju, ehk oleks vaja hoopis toiduõli ja kruupe? Lihtsalt raha annetamisega on paljudel aga psühholoogiline tõrge – kas minu piskust on ikka abi ja/või kuhu tegelikult see raha kulub?

Asjatundjate poolt eelkomplekteeritud pakikese pakkumisega suurpoes tehakse abistamine äärmiselt mõnusaks – visata oma ostukärusse veel üks väike pakike vähendab sinu ostukarmat :)

---

Pilt võetud siit

Thursday, August 24, 2017

Igaüks on välisminister


Ettekujutus rahvusvahelistest suhetest kui millestki kõrgest ja kaugest, mida ajavad ainult riigid ja nende ametlikud esindajad, on illusioon. Tegelikkuses on rahvusvaheliste suhete võrgustik kordades ja kordades tihedam ja mitmekesisem, meenutades pigem kohevat ja kaharat kolmemõõtmelist neuronvõrgustikku, mitte kahemõõtmelist ämblikuvõrku.

Riikide kõrval, peal ja all tegutseb terve müriaad osalejaid, asutusi ja isikuid, kes kõik tegelevad signaalide saatmisega sellesse võrgustikku. Selles poleks iseenesest midagi head ega halba, ainuke probleem on selles et enamik ei mõtesta isegi omaenda tegusid, laiema pildi hoomamisest rääkimata

Paradiplomaatia

Rahvusvaheliste suhete uurijad on taoliste mitteriiklike tegutsejate ülepiirilisele toimetamisele andnud veidi kummaliselt kõlava nime – paradiplomaatia. Ei, see pole „paranähtus“ selle sõna ebamaises tähenduses, lihtsalt sel moel eristatakse näiteks ministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse tegutsemist.

Kes võivad siis olla taolise paradiplomaatilise aktiivsuse allikad? Aga kes iganes, kellel kas endal piiri taha asja või kasvõi tugitoolist lahkumata välismaailmaga suhtlevad.

Kohalikud omavalitsused on kõige lihtsam näide, praktiliselt igaühel neist on ka mõned sama tasandi partnerid välisriikides. Lepingute sõlmimise õigus ja võimekus on neile seadusega antud, ehkki tuleb tunnistada et enamik kasutab seda üsna huupi. Või vihuti, olgu näiteks ühe Tallinna-lähedase asumi pikaajaline rõhutatud asja-ajamine vene partneritega.

Protodiplomaatia

Keskvalitsuste seisukohalt on paradiplomaatiline tegevus kohati isegi soositav – las riigialamad askeldavad ise ja korraldavad oma elu, ilma et nad suverääni oma muredega liiga palu tülitaks.

Kurjaks muutub aga asi siis kui osutub et need kodanikud ei tahagi enam nii väga selle riigi alamad olla ning ajavad kas separatismi või setsessionismi asja. Ehk siis mõtlevad kas omariikluse või mõne teise riigiga liitumise asja. See on küll lohamakate riikide mure, kuid ka meie siin kodukamaral võiks mäletada eraldumis-jutukesi.

Eraldujate jaoks on igasugune välissuhtlus eriti hinnaline – seeläbi legitimeeritakse ennast. Nii näiteks oli veel mõned aastad tagasi sõit Krimmi lihtne turismi- või ärireis, praegu aga juba diplomaatiline akt, mida Kiiev võtab vaenulikuna.

Diplomaatiline jalajälg

Lisaks ökoloogilise, energeetilisele, elektroonilisele jne jalajälgedele on meil kõigil ka diplomaatiline jalajälg kanda. Mõnel suurlinnal ja rahvusvahelisel korporatsioonil võib see olla suurem kui teisel väikeriigil.

Rahvusvahelist suhtlust arendav MTÜ võib olla oma mõjukuselt asjade kulule samaväärne mõne ministi visiidiga. Religioossete ühenduste haare võib olla globaalne või isegi surmav – olgu näiteks kasvõi terroriusku DAESH.

Me kõik tegutseme piiratud ressursside tingimustes. Olgu selleks üksik-isik või riigiasutus, me võiks vähemalt üritada mõtestada, mida me oma kohalolekuga ja tähelepanuga vääristame, mida heaks kiidame ja kuhu oma vähesed ressursid suuname. Valides oma suhtluspartnereid defineerime me ka ennast, lastes end kaasata kahtlase väärtusega võrgustikesse seame aga ise ennast manipuleeritava isendi mitte-kadestamisväärsesse rolli.

--- 
lugu ilmus siin, samast on tehtud ka ekraanitõmmis

40.veerandtund väliskommentaatoriga: Tanel Kerikmäe – Paradiplomaatia olevik ja tulevik


Veerandtund väliskommentaatoriga: Tanel Kerikmäe – Paradiplomaatia olevik ja tulevik. Saatejuht Karmo Tüür

---

– paradiplomaatia olemus, kes on peamised subjektid-objektid, mis on mitteriiklike osalejate peamine agenda

– ülalt alla paradiplomaatia vormimine: nt EU regioonide komitee, The Baltic Sea States Subregional Cooperation jne. miks neid luuakse ja kas on edukaid näiteid

– alt üles näide, kui regioonid, linnad, MTÜ’d, firmad vms võtavad endale riigiüleseid ülesandeid ja eesmärke. mõni kõnekas-edukas näide?

– ettevaatavalt: missugune on tendents ja mida see võib muuta praeguses RV süsteemis?



pilt võetud siit

---

salvestus on kuulatav siin

Thursday, August 17, 2017

39. veerandtund väliskommentaatoriga: Ants Liimets: Narva välissuhtlus – kas kohalik välispoliitika või pragmaatiline läbikäimine?


Veerandtund väliskommentaatoriga: Ants Liimets: Narva välissuhtlus – kas kohalik välispoliitika või pragmaatiline läbikäimine? Saatejuht Karmo Tüür



– Oled 23 aastat olnud Narva linnasekretäri ametis, seega on sul selle “rindelinna” tegemised läbi-lõhki teada. Piiriäärse linnana on Narval loomulikult rohkem välis-suhtlust kui mõnel kesk-maal oleval asumil. Kas oletus, et vähemalt pool välissuhtlusest on Venemaaga, peab paika?

– Ideaalmaailmas on parlamentaarses riigis parlament asjade otsustaja ja valitsus, sh välisminister oma ministeeriumiga, selle tahte pelk täideviija. Pärismaailmas kipub ministeeriumis olema rohkem nii pädevust kui järjepidevust ja parlamendil on pigem konsulteeriv roll. Kuidas see on nüüd KOV tasandil – kas Narva volikogu määrab linna välissuhtluse ehk ajab oma nö välispoliitikat või on ka siin jäme ots täideviija ehk linnavalitsuse käes?

– Ilmselgelt oled sinagi pidanud sadu kordi vastama küsimusele: “kas Narva on järgmine?” Mina küsin aga teisiti – kas Narvas on tunda nö petliku rohujuuretassandi koostööponnistusi, katseid kosida Narvat kui mugavat ja hädavajalikku piiritagust pruuti?

---
saade järelkuulatav siit
---
pilt võetud siit

Wednesday, August 16, 2017

Kas Kim blufib jälle?

Kas Põhja-Korea liider blufib või on ta reaalselt valmis andma raketilööki? Teisalt, kas USA võib teha ennetava rünnaku?

Hetkel on Põhja-Korea käed vabamad, neid ei seo miski, kuna niigi elatakse permanentse sõja tingimustes. USA aga teab, et erinevalt Süüriast võib antud juhul vallanduda tõsine ja väga verine lokaalne konflikt.
------
lühi-intervjuud sel teemal saab lugeda siit
------
pilt võetud siit

38. veerandtund väliskommentaatoriga: Erkki Bahovski välisteemadest Eesti ajakirjanduses


Veerandtund väliskommentaatoriga: Erkki Bahovski välisteemadest Eesti ajakirjanduses. Saatejuht Karmo Tüür



„Diplomaatia“ ja diplomaatia

Ajakirjandusel on peale papa-jansenliku rahvavalgustuse veel mitmeid rolle. Meedia mitte ainult ei peegelda, vaid ka kujundab maailma, välisteemade puhul ehk isegi suuremal määral.
Väljastpoolt sissepoole. Välistemaatika Eesti ajakirjanduses laiemalt – missugune see pilt on?
Seestpoolt väljapoole. Rahvusvaheliste suhete ja välispoliitika teemal sõna võtmine on tegelikult ka mingil määral riigi välise maine kujundamine, olgu siis tegu säutsuga sotsiaalmeedias või pikema uuriva/mõtestatud kirjatükiga erialases väljaandes. Missugune on see Eesti pale, mis väljapoole paistab?
Arvamuste paljususe piirid. Demokraatlikus riigis on loomulik, et iga asja kohta on eriarvamusi – olgu siis rahvusvaheliste suhete kohta laiemalt või Eesti välispoliitika kohta kitsamalt. Kuid kus on siin nö lubatavuse piirid?
---
saade järelkuulatav siit
---
sõnamull isetehtud

Korea ähvardusest rünnata USA’d


Raadio 4 küsis:



Kas see tähendab Kolmanda maailmasõja algust?

Kas Korea raketid on tegelikult võimelised jõudma Guami või koguni USA mandriosani?

Sanktsioonide võimalik mõju Põhja-Koreale?

Kas ja kes saaks olla vahendajaks / rahulepitajaks?



salvestis kuulatav siit



pilt võetud siit

Tuesday, August 15, 2017

Venemaa mõjutustegevuse vastane fond


USA plaanib hakata hakata sihikindlalt tegutsema Venemaa mõjutustegevuse vastu Euroopas ja Euraasias. Selle jaoks loodud fondile (Countering Russian Influence Fund) eraldatakse 250 mln USD ning hakatakse ootama konkreetseid tegevusaruandeid.

USA Venemaa-vastaste sanktsioonide uuest lainest rääkides keskendutakse peamiselt nende sanktsioonide majanduslikule aspektile, mõjule energia- ja relvakaubandusele jne. Kuid nüüd USA presidendi poolt vastutahtsi allkirjastatud dokument sisaldab muudki huvipakkuvat.

Meie mätta otsast ehk põnevaim on punktis 254, millega sellele fondile määratakse mitte ainult rahastus, vaid ka ülesanded.

Kõige lähtepunktiks on tõdemus, et Venemaa tegeleb mõjutustegevusega Euroopa ja Euraasia, sh eks-NSVL riikides, pakkudes ressursse parteidele, mõttekodadele, ja muudele ühendustele, mis külvavad usaldamatust ja (võõra-)viha oma riikides ja ühiskondades. Samavõrra on probleemiks Moskva-poolne korruptiivsete praktikate ja propaganda levitamine.

Tööülesannetena määratletakse siis lühidalt järgmised punktid: aidata kaitsta sihtriikide kriitilisi infrastruktuure, sh valimismehhanisme küberrünnakute eest; võidelda korruptsiooni vastu ja tugevdada õigussüsteeme; tegeleda humanitaakriisidega Venemaa poolt rünnatud Gruusias ja Ukrainas; edendada õigusliku ja poliitilise teadmise levikut; aidata võidelda vene propaganda vastu; tuvastada ning paljastada desinformatsiooni.

Alates selle akti allkirjastamise kuupäevast tuleb esitada kõigepealt 90 päeva pärast ja hiljem iga aasta aruanded Venemaa poolt kontrollitud meedia ja Venemaa poolt rahastatud mõjutustegevuse kohta.

Sihtriikidena määratletakse eelkõige NATO ja EU liikmesriigid, aga ka laienemisprotsessis olevad riigid: Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Gruusia, Makedoonia, Moldova, Kosovo, Serbia ja Ukraina.

Nagu ilmselt iga teise seadusaktiga, nii tuleb ka siin vaadelda eraldi sellesse kirjapandud teksti ja hilisemat elluviimist. Mitte iga otsus eraldada raha ja asuda tegutsema ei vii reaalsete tegudeni ja seos loodetud ning saavutatud eesmärkide vahel on tihtilugu veelgi ähmasem. Üldiselt pole seaduste lugemine just kõige köitvam tegevus, kuid see ligi 70-leheküljeline ja enam kui 300-punktine materjal tasub poliitika-huvilistel silmadega üle käia, kasvõi nendes punktides kus räägitakse Venemaa survetamisest vägede väljaviimiseks Ukrainast, Gruusiast ja Moldovast.

Igatahes on siitnurga poliitika-vaatlejatel ja muudel analüütikutel mida oodata. 90 päeva pärast peavad laekuma põnevad aruanded, sest seaduseandja on kohustanud esitama neid avalikult, mööndes küll et sinna juurde võivad kuuluda salastatud lisad.

Aga kõige lõpuks pakun sellise kerge suvise mõtiskluse korras arutleda selle üle, et kui ergu tulega süttiks meie peas põlema ohulamp, kui samasuguse tegevuskava ja vastava rahastuse paneks lauale meie idanaaber?



lugu ilmus siin



ekraanitõmmis tehtud siit

Munintsipaalne murendamine


Venemaa kasutab teadlikult nö kesktaseme koostööd, näitamaks Lääne sanktsioonide-poliitika silmakirjalikkust. Olgu selleks kas riiklikud ettevõtted või kohalikud omavalitsused, eesmärk on üks ja lihtne – tõestada kõigile, et jutud Lääne ühtsest hinnangust Venemaa tegudele pole muud kui tühi jutt.

Kremli mainekujundajatele on antud tööülesanne näidata, kuidas tegelikult kõik tahavad Venemaaga koostööd teha. Väga lihtsalt öeldes: iga hinna eest kustutada kõigi mälust olukord, kus Venemaa liider jääb rahvusvahelisel kohtumisel üksi lõunalaua taha konutama (jutuks on piinlik ja kurb seik 2014.a G20 tippkohtumiselt).

Näiteid eri tasandi pingutustest selle nimel on palju, kõige lihtsamad nendest on iga taseme investeeringute ligimeelitamistest. Investoreid jahivad kõik, kuid praegu on Venemaal iga sissetoodav välisfirma või –investeering poliitilise tähtsusega ja vastavalt ka esitletav.

Petlikult pehme rohjuuretasand

Kohalike omavalitsuste tasemel koostöö on tihtilugu ekslikult tajutav kui nö rahvadiplomaatia osa. Et see on midagi sellist pehmet ja süütut nagu teatritruppide, laulukooride või spordimeeskondade omavaheline läbikäimine. Rohujuure tasand või nii. Tegelikkuses see nii paraku pole.

Kohalikud omavalitsused on samavõrra oma riigi lipu hoidjad kui nt presidendi kantselei või parlament. Toon mõned lihtsad näited, kuidas nö süütut ja pehmet koostööd tipptasemel politiseeritakse ja omamoodi „streigimurdmisena“ esitletakse.

Maikuus toimunud Piirialade koostöö Foorumil lausus Venemaa Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, et taolise taseme kontaktid on kõige vähem kahjustatud Lääne poliitilisest survest. Parim tõestus sellele – piirialade koostöö leppe sõlmimine Eesti ja Venemaa vahel.

Juunikuus kohtusid Krasnodaris Venemaa ja Saksamaa linnade esindused. Taolise ürituse riikliku tähtsuse rõhutamiseks sõitsid kohale ja esinesid kõnedega mõlema riigi välisministrid, rääkides sõprusest ja koostööst rahvaste vahel.

Riiklik russofoobia?

Taolisi näiteid võiks tuua veel ridamisi, kuid nende kõigi sõnum on üks. Et Lääneriikide kodanikud tegelikult hirmsasti tahavad koostööd teha Venemaaga, aga ülaltpoolt (loe: Washingtonist ja Brüsselist) pealesurutud rumalad piirangud ei lase sellel toimuda. Et Venemaa pole midagi valesti teinud, tegu on vaid Ameerika poolt juhitud konkurentsivõitlusega Venemaa vastu. Riikliku russofoobiaga, kui soovite.

2019.a saavad Pihkvas toimuma Rahvusvahelised Hansapäevad. Taoline otsus anda Pihkvale nende korraldamise õigus toimus veel enne Krimmi annekteerimist. Peale seda on rida rahvusvahelisi üritusi Venemaal ära jäetud, seda enam saavad olema ära kasutatud kõik allesjäävad.

Pihkva oblasti ja linna esindajad tuustivad praegu kõikjal ringi, tagamaks riikliku tähtsusega ülesannet näidata enda juures kõiki lippe. Riigilippe. Nendesamade riikide lippe, mille riigimehelikumad esindajad räägivad sanktsioonide vajalikkusest karistuseks Venemaa neoimperiaalsete tegude eest. Nendesamade riikide lippe, mille omamehelikumad esndajad torkavad käe pihku ja ütlevad, et tegelikult on kõik hästi.

Rahvadiplomaatia on mõnikord ainus vahend, kuidas asju ajada, hoida lahti suhtluskanaleid jne. Kuid paraku on sellel täpselt samamoodi vähemalt kaks otsa nagu ka nö suurel diplomaatial. Igasuguses diplomaatias on olulised sõnumid, mida edastatakse ning oleks hea, kui need oleks omavahel koosõlas.



lugu ilmus siin



pilt võetud siit

Thursday, August 3, 2017

USA ja Venemaa suhetest sanktsioonide ajastul


Kuku raadio küsis: USA ja Venemaa traditsiooniliselt keerulised suhted on võtnud viimatiste USA kongressi vastu võetud ja Donald Trumpi allkirjastatud sanktsioonide tõttu sisse uue vindi. Venemaa peaminister Dmitri Medvedev on nimetanud toimuvat täiemahuliseks kaubandussõjaks.

– Meenutame, millega seoses USA täiendavad sanktsioonid Venemaale kehtestas?

– Tuletame meelde, milles need sanktsioonid seisnevad ja millise sektori pihta suunatud?

– Venemaa energiasektor ja relvatööstus, kui palju nad tegelikult pihta saavad või kannatavad kui oma toodangut eksportida ei saa?

– Euroopa Liit on väljendanud muret seoses sanktsioonidega, kannatada võivat saada ka Euroopa riikide osalusega ettevõtmised. See tundub mõneti kummaline, sest ka Euroopa Liidul on oma vastu võetud positsioonid ning sanktsioonid, kas need siis ühisettevõtmisi ei puudutanud?

– Kogu selles suhete sasipuntras näib Venemaa siiski olevat võitja, olles endast sõltuvaks teinud sedavõrd suure osa energiakriisis Euroopa. Või olen valesti aru saanud?

– Kui palju võiksid need sanktsioonid Venemaa energiasektorile Eestit mõjutada?

– Venemaa on vastanud sanktsioonidele 755 diplomaadi väljasaatmisotsusega ning kahe suvila konfiskeerimisega. On need adekvaatsed vastusammud? Tavaliselt saadetakse diplomaadid üksteise võidu välja.

– Kas on üleüldse prognoositav, võtavad lääne ja Venemaa suhted mingil hetkel normaalse kursi sisse või juhtub see pärast Putini surma ja/või tagandamist.



intervjuu ise kuulatav siit



pilt võetud siit

37.veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas USA-Vene-Hiina kolmnurgast


Veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas USA-Vene-Hiina kolmnurgast. Saatejuht Karmo Tüür

---

USA asepresidendi visiit Eestisse. miks nüüd, miks siia, miks selline marsruut
kõigepealt – kas on seost Vene-Hiina mereväeõppustega ja/või Putini Soome-visiidiga
miks just selline kolmik (Eesti, Gruusia, Montenegro)
2% moment

USA-Vene suhted:
diplomaatide väljasaatmine – miks just selline arv (eri andmetel 400-750), miks just nüüd?
kinnisvaraline tit-for-tat
mida sisuliselt kujutavad endast need sanktsioonid, mida USA Venemaa suhtes nüüd täiendavalt kehtestas

USA-VF-Hiina:
kuivõrd tõsiselt võtta seda Kremli retoorikat, mille kohaselt Venemaa ja Hiina võiksid olla liitlased USA globaalsete ambitsioonide ohjeldamisel.

---
saade järelkuulatav siit
---
pilt võetud siit

Friday, July 28, 2017

Venemaa Föderatsiooni tasalülitamine


Vladimir Putini poolt algatatud föderatsiooni tasalülitamine on lõppenud. Viimane föderatsioonilepinglõpetas kehtivuse. Viimane oli 10 aastat tagasi Tatarstaniga sõlmitud leping, mille kehtivusaeg sai täis 26.juulil 2017.

Esmapilgul võib see näida tühise juuridilis-tehnilise muudatusena, kuna riigi nimeks jääb Venemaa Föderatsioon ning selle koosseisu kuuluvad ikkagi erinimelised subjektid: vabariigid, oblastid, kraid ja föderaalse alluvusega linnad. Kuid sisuliselt on meie kõrval nüüdsest muutunud riik.

Vladimir Putin sai Boriss Jeltsinilt päranduseks üsnagi kistud riigi. Nõukogude Liidu lagunemise ringlained loksusid Venemaa sees üsna tükk aega. Nn „suveräänsuste paraadi“ ajal kutsus Jeltsin riigi osakuid võtma endale nii palju iseseisvust, kui nood suudavad alla neelata.

Keskuse ehk Moskva ja subjektide vahel allkirjastati toona kõikvõimalikke lepinguid (kokku 46), sõltuvalt kohaliku eliidi ambitsioonidest ja Moskva suutlikkusest neid ohjata.

Tatarstani ambitsioonid olid sisuliselt ei midagi vähemat kui omariiklus – vastav referendum 1992.a sai üle 60%’se toetuse. Hiljem oli Kaasan valmis möönma, et Tatarstan ja Venemaa on omavahel lõdvas konföderatiivses liidus.

2007.a leping nägi ette, et Tatarstan on siiski Venemaa osa, kuid lähtuvalt oma kultuurilistest eripäradest jäi nii mõndagi Tatarstani otsustada. Muuhulgas arvas näiteks Kaasan, et nad võiks lülituda kirillitsalt ladina tähestikule, kuid Venemaa ülemkohtu otsusega kuulutati see põhiseadusevastaseks. Vabariigi presidendi ametinimetus õnnestus siiski säilitada, samuti klausel, et selle ametikoha hõivamiseks peab oskama tatari keelt.

Nüüd see leping lõppes. Tatarstani põhiseadus tuleb ühel või teisel moel taas kord muuta, sest senises versioonis on see viide föderatsioonilepingule kui kahe riigi omavaheliseste suhete alusdokumendile. Väga lühidalt – veel 10 aastat tagasi Vladimir Putini enda poolt allkirjastatud arusaam, mis aktsepteeris „riik riigis“ põhimõtet, enam ei kehti.

Selle aasta jaanuaris toimunud Vladimir Putin ja Tatarstani esimese riigipeaga Mintimir Şäymiev (1991-2010) kohtumine sisaldas endas iroonilist vihjet, omamoodi koha kättenäitamist. Putin andis kingiks üle Suure Tartaria kaardi. Moskva poolt XVI sajandil vallutatud aladest on nüüd lõpuks ometi saanud lihtsalt üks Venemaa Föderatsiooni subjekt.

Lõpetuseks sobib esitada küsimus – kui Venemaa on sisemiselt valmis, kas siis on aeg pöörata pilk väljapoole? Annekteeriti ju vaid mõni aasta tagasi teine põline tatarlaste ala – Krimm.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Thursday, July 20, 2017

Vagunitega Venemaalt


Algne kompaktne tekst tuli toimetuse palvel pikemaks kirjutada, seega algversiooni saab lugeda siit, pikemat aga leheversioonist.
---

Vaguniäris Venemaaga on kaks selgelt erinevat poolt – majanduslik ja poliitiline. Esimese osas on tulem kaheldav, teise osas aga juba ette teada.

Vaba majanduse tingimustes pole äriline edu kunagi kindel. Ettevõtmine võib sama hästi õnnestuda kui ka mitte õnnestuda. Kasum – või ka kahjum – on garanteeritud ainult mitte-vabas, moonutatud majanduskeskkonnas. Ehk siis sellises olukorras, kus poliitika juhib majandust ja mitte vastupidi.

Venemaal on kindlasti olemas ka nö vaba majanduse saarekesi või õigemini kihikesi – see on pisiettevõtluse tasandil, sinnamaani kuni sa ei muutu liiga ahvatlevaks või ärritavaks kellegi võimukama jaoks.

Võimaliku edu varjuküljed

Laias plaanis on aga Venemaal aga poliitika ülimuslik majanduse üle. Eriti ilmne on see kõiges, mis seostub raudteega, aga ka muude nö strateegiliste süsteemidega. Välismajanduses, sh välisinvestorite ligilaskmises nendelesamadele strateegilistele süsteemidele, on poliitilise kontrolli element veelgi, et mitte öelda kordades kõrgem.

Seega minnes mängima Venemaa suurte poiste sekka ülipolitiseeritud ja kindlate käsuliinide kaudu toimivasse ärisse, peab investoril olema tehtud kellegagi diil. Mis on selle diili hind ja kui palju tuleb eraldada nn ühiskassasse, seda ei saa laiem publik enamasti kunagi teada.

Veelgi nukram on aga see, et diil kehtib täpselt seni kuni vaja. Kuni on vaja sellele, kelle käes on jämedam ots ehk kontroll poliitilis-majandusliku-õigusliku ruumi üle. Ning välisinvestor ei ole kunagi see, kelle käes on jämedam ots, vähemalt mitte Venemaal.

Seega majanduslikult on Eesti sisenemine Venemaa vaguniärisse enam kui kaheldava tulemiga. Meile võidakse anda juurdepääs ning isegi osa kasumist, kuid seda tehakse neile sobivatel tingimustel.

Poliitiline kaotus on garanteeritud


Teine pool on siis poliitiline. Kui Eesti riik teeb diili Venemaa kui riigiga (ja kõik mis on seotud raudteega, ON Venemaal riigi kontrolli all), siis kuulutab ta Venemaa legitiimseks partneriks. Selliseks parketi- ja käepigistuskõlbulikuks tegelaseks, kellega koos naeratades päevapiltniku ette astuda.

Parandage mind, kui ma eksin, aga kas ida-Ukraina põldudel allalastud lennuki suits on juba hajunud? Kas riiklik terror oma naabrite suhtes on lakanud? Kas sanktsioonid Venemaa suhtes on tühistatud?

Venemaa on juba oma eesmärgi saavutanud. Taas kord saavad Kremli asukad väita, et Lääne nn väärtused pole enamat kui sõnamull. Näita ainult neile läänlastele pikka rubla ning igasugused põhimõtted on unustatud.

Kokkuvõtteks – vaguniäris Venemaaga on Eesti majanduslik võit küsitav ning poliitiline kaotus juba ette kantud. Mida me siis Venemaalt vagunitega tooma läheme?

---

pilt võetud siit

Malorossia: intellektuaalselt huvitav ettepanek


Üks osa Ida-Ukraina separatistidest teatas uue riikliku moodustise ehk MaloRossia loomisest. Kuni selle taha pole tulnud Moskva toetust, on tegu vaid intellektuaalselt ja politoloogiliselt huvitava mõttekesega.

Idee kohaselt peaks MaloRossia ehk Väike-Vene riik olema senise Ukraina õigusjärglane. Avalduse tegijate seisukohalt on Ukraina praegused võimud kaotanud legitiimsuse ning seetõttu ongi Donetskis baseeruvad võitlejad mitte enam Ukrainast eraldujad, vaid õiguspärase riigi taastajad – seda siis kogu Ukraina territooriumil, välja arvatud Krimm.

Sellest sai lühidalt räägitud Aktuaalse Kaamera jaoks, millest omakorda tegi uudise ERR.

Kindlasti saab sel teemal veel kirjutada, nii et püsige lainel :)

Monday, July 10, 2017

Trumpi sõnumid Varssavis ja Hamburgis

Juhul kui eeldada et USA praegune president Donald Trump ei käitu spontaanse üksikmängijana, siis tuleb tõdeda et Euroopa-turnee toimus suurepärase režii alusel. Välja arvatud üks asi.

Varssavis saavutati vaimustunud vastuvõtt. Rahvamass karjumas vaimustunult “Donald Trump” – see on magus vaatepilt, mille nimel tasub pingutada. Pole kindlamat meetodit kui minna külla ja rääkida üle poole ajast sellest, kui vapper, visa, julge ja meelekindel on vastuvõtja – see on kindel meetod vaimustuse saavutamiseks. Mobiliseeriv-konservatiivsed sõnumid sellest, et vaenlane on väravas ja et me peame kaitsma oma perekonda ja väärtusi ning vajame selleks jumalat: arvestades aega, kohta ja olusid oli see parim võimalik rõhuasetus.

Hamburgis toimunud G20 kohtumisel valiti teine tee. USA president, keda tavaliselt tajutakse globalismi sümbolina, osutus seekord globaalsele üritusele sisseimbunud antiglobalistiks. Alates pisiasjast, et Trump ei kandnud G20 tippkohtumise sümbolit kuni erimeelsuseni kliimaleppe asjus – kõik toonitas Trumpi peasõnumit “America first!”

Tõsi küll, sama ürituse raames toimunud kohtumine Venemaa presidendiga Vladimir Putin jättis teise mulje. Venemaa meedia püüdis mõnuga kinni need kehakeelelised momendid, kus Trump sirutas esimesena käe või kummardas Putini poole. Asjaolu, et Trump pidas ennem seda varssavis “russofoobse” kõne (nagu seda tõlgendas tuntud vene politoloog Sergei Markov), oli selle kõrval pisiasi.

Kõigest selles rääksid Karmo Tüür, Erik-Niiles Kross, Erkki Bahovski Kuku raadio saates Välismääraja, saadet saab järelkuulata siit

---

pildid võetud siit ja siit

Wednesday, July 5, 2017

Põhja-Korea raketikatsetus muudab pisut mängu


Edukaks tunnistatud raketikatsetus näitab, et asjaolud Põhja-Korea ümber käivas mängus on muutunud. 

Esiteks tajub Põhja-Korea oma põhivaenlast ehk USA’d agressiivsemana kui varem, põhjuseks kasvõi Süüria pihta antud raketilöögid. Teiseks tajub praegune liider oma positsiooni siseriiklikult nõrgemana, mistõttu kompenseerib seda välisriiklike “edusammudega”. Kolmandaks on vaatamata kõigile embargodele jm sanktsioonidele kasvanud Põhja-Korea tehniline võimekus.

Nüüd on teada, et vähemalt teoreetiliselt suudab Põhja-Korea tõepoolest tabada teisi kontinente. Oma peamise sihtmärgi ehk USA põhiosani ta küll veel ei küüni, kuid nt Alaskani küll. Teine kontinent ehk Austraalia on juba kuulnud ähvardusi, et võib sattuda sihtmärgi rolli kui USA liitlane. Jaapan pole küll omaette kontinent, kuid sealsed USA sõjaväebaasid on kindlasti ka sihikul.

Kõigest sellest sai räägitud intervjuus Kuku raadiole, salvestist saab järelkuulata siit.

---

pilt võetud siit

Saturday, July 1, 2017

Järgmine suur asi


Eestis on aastaid räägitud, et meil on puudu järgmine suur siht, see „suur asi“, millega tegeleda. Et NATO ja EL liikmelisuse saavutamisega olla tekkinud justkui mingi tühimik, kuhu oma energiat suunata. Et lihtsalt oma majanduse, julgeoleku ja elukvaliteedi ülesehitamine olla liiga olupoliitiline ja väikesemahuline ülesanne.

Oletame et see on tõepoolest nii, et meil on auru, võimekust ja ambitsiooni haarata järgmine „suur asi“ oma talupojakämmalde vahele. Pakun välja ühe suure asja, millega meil tuleb tegeleda – see on Hiina. Istudes hetkel Pekingis ühel vastavat foorumil, võin kinnitada ühte: isegi kui meie Hiinaga ei tegele, siis tegeleb Hiina meiega ikka.

Meiega hakatakse tegelema
Muuhulgas lausus näiteks siinse ülehiinalise noorsooföderatsiooni esindaja (Xia Dong), et nad käivitavad programmi, mille käigus käivitatakse kõigist sihtriikidest – ja meie oleme üks neist – noorte juhtide, noorte teadlaste jne küllakutsumise programm. Noored viiakse kaheks nädalaks kohale ja tehakse selgeks, et väärtuspõhine koostöö on võimalik.

Jah, te lugesite õigesti. Kommunistliku Hiina esindaja räägib väärtuspõhisest koostööst. Lihtsalt noortel siin ja seal on olemas need ühetaolised väärtused, mille pinnal ühist keelt leida: olgu nendeks kasvõi elektroonikalembus või keskkonnateadlikkus.

Kõrvalepõikena olgu öeldud, et noorsugu on alati ja igal pool andekas ka kõikvõimaliku piirnagute ületamisel. Hiinlaste massimõtlemise ja reeglitruuduse müüdi murdmiseks mainin lihtsalt ära, et enamik kasutab täiesti vabalt kõikvõimalikke keelatud või piiratud suhtluskanaleid.

Lähenemine kui möödapääsmatus
Hiina rahvusvaheliste suhete instituudi esindaja (Zhongping Feng) lausus koguni, et Euroopat varitseb populismi hädaoht, aeg on kriitiline ning sestap on Euroopa ja Hiina teineteisel lähenemine kõige loomulikum asi üleüldse. Donald Trumpi valimine USA presidendiks aga avas võimaluste akna, mille raames see lähenemine paistab mitte lihtsalt loomulik, vaid ja vajalik.

Militaarse mõttekoja ehk Kaitsekolledži juht Hui Xu märkis rahuloluga, et just äsja lõppes esmakordne kõrgemate sõjaväelaste kokkutulek 16+1 formaadi raames. Hiina on avanemas ja tõusmas. Tõsi, mõttekodade (inglise keeles think-tank) esindajate kokkutuleku puhul peeti vajalikuks teha ka nali: „meil on küll rohkem tanke kui mõtlejaid“ (we have more tanks than thinkers).

Seega sõnastaks ehk alguses öeldud teesi ümber. Me teame, mis on järgmine suur asi, mis meiega tegelema hakkab. Nüüd on lihtsalt küsimus, mis me selle teadmisega peale hakkame.

Hiina kui Kuu või Päike
Ja lõpetuseks üks väike kunstiline vinjett. Eesti elanike nägemust Hiinast võib jagada tinglikult kolmeks.

Enamiku jaoks on Hiina midagi Kuu sarnast – jah selle olemasolekust ollakse teadlikud, mõnikord seda ka nähakse, ollakse isegi teadlik tema mõjust … kuid igapäevaselt Hiinale ei mõelda, sest ta ei puutu meie igapäevaellu.

Seejärel on väike entusiastide punt, kelle jaoks Hiina on pigem Päikese rollis – kõik tiirleb selle taevakeha ümber, kõik toimub tema tõttu. Ning lõpuks veelgi väiksem käputäis eksperte-ametnikke-poliitikuid, kes teavad nii Kuu kui Päikese olemasolust kuid peavad vajalikuks mõlemast mõistlikku distantsi hoida.

Seni on Eesti olnud Hiina algatustes osalemise osas väga passiivne – vastava uuringu kohaselt on Eesti sõna otseses mõttes viimasel kohal 16 Kesk- ja Ida-Euroopa riigi hulgas. Võttes arvesse hiinlaste põhjalikkust, võib eeldada, et sellist mahajäämust hakatakse parendama.



lugu ilmus siin



pildil loo autor koos Hiina 16+1 riikide mõttekodade võrgustiku direktoriga LIU Zuokui

Venemaa mitmekordne punktivõit


Venemaa diplomaat Vladimir Voronkov asus juhtama ÜRO juurde loodud terrorismivastase agentuuri
tööd. Selles määramises on korraga kirjas mitu märgilist võitu Moskva jaoks.

Esiteks saavutas Kreml seda, mida ta on enda taastõestamise-tuhinas kogu aeg taotlenud. Üks keskne trumm, mida jätkuvalt taotakse, kõlab justnimelt nii – meie kõigi ees on ühine oht ja selle nimi on rahvusvaheline terrorism ja meie (st Venemaa) teame, kuidas sellega toime tulla.

Veelgi laiemas plaanis käib juba aastaid avalik ja vähem-avalik vihjamine, et nn Globaalse Põhja ja Globaalse Lõuna lähenevas kokkupõrkes on just Venemaa see, kes teab, kuidas nende pingetega toime tulla.

Kas see Moskva poolt maalitav kuvand ka tegelikkusele vastab, on juba hoopis omaette küsimus. Islamiseeruv ja pahatihti plahvatustes rappuv vappuv Venemaa näikse seda terrorirelva mitte niivõrd ohjeldavat, kuivõrd toitvat. Kuid mitte sellest pole seekord juttu.

Teiseks sai Venemaa esindaja endale nüüd ka ÜRO peasekretäri asetäitja staatuse. Kõigil ülejäänud neljal ÜRO Julgeolekunõukogu liikmel oli oma esindaja asetäitjate hulgas olemas: Hiinal sotsiaalvaldkonnas, Prantsusmaal rahutagamise alal, Suurbritannial humanitaarteemadel, USA poliitilistes küsimustes. NSVL aegu oli ka oma asetäitja ka Moskval, nüüd on siis seegi olukord taastatud.

Kolmas ja pisike võiduke läheb kirja personaalselt Voronkovi jaoks. 64-aastaseks saanud, tagasihoidlikust tõlgiametist alustanud pikaaegne Vene välisministeeriumi töötaja ei saaks kõrgemast tähelennust ilmselt unistadagi.

Õnneks ei pea ka soliidses eas Voronkov hakkama meeskonda nö nullist looma, tema alluvusse tuuakse kokku seni ÜRO eri kontorites sama teemaga tegelenud ametnikud ja spetsialistid. Kas ja kuivõrd suudab see ümberformatitud kontor asuda kokku kõlksutama erinevate terrorismisvastaste asutuste tegevust, see saab selguma nö töö käigus.

Neljas ja ehk ebamääraselt kõlav, kuid siiski oluline plusspunkt on üldine parketikõlbulikkuse tõestamine. Viimastel aegadel enesekinnitamise vaevustes rähklev Venemaa on ühe instrumendina valinud Läänele vastandumise tee ning sattunud üsna suurel määral isolatsiooni. ÜRO kõrge ja üliaktuaalsena kõlava posti endale saamine kõlab vastupidise signaalina.

Tõsi küll, kõiki neid võite ja võidukesi tumestab asjaolu, et ÜRO on osake senisest maailmakorrast, mille lootusetust aegumisest on Venemaa kõrgemad pead korduvalt rääkinud. Aga kuniks vana kord pole lammutatud ja uut asemel ehitatud, läheb ÜRO terrorismivastase agentuuri juhi koha endalesaamine siiski kirja punktivõiduna.



lugu ilmus siin



pilt võetud siit

Sunday, June 18, 2017

Riiklik silmamoondamine


Ajalehe Diplomaatia juunikuises numbris ilmus Marko Mihkelsoni lugu "DESINFORMATSIOON – VENEMAA VANA JA TÕHUS MÕJUTUSRELV", peatoimetaja Erkki Bahhovski palus mul kirjutada lühikommentaari.

Mihkelsoni lugu saab lugeda siit, minu teksti allpoolt, aga tervikpildi saamiseks tuleb osta ajaleht või ära oodata selle numbri ilmumist e-kujul siia.

---

Vene keelest on mujal maailmas toorlaenudena kasutusele võetud mitte just väga palju sõnu, kuid üks nendest – desinformatsioon (дезинформация) – on viimasel ajal üha kasutatavam ja kurjakuulutavam. Huvitaval kombel on ka üks teine sõnake – sputnik – nüüd muutunud sellesama desinformatsiooni tööriistaks ja vaata et sünonüümiks.

Marko Mihkelsoni põhjalik ülevaade Venemaa inforelva kujunemisloost on tänuväärne lugemismaterjal, sisaldades nii konkreetseid näiteid kui üldisemaid lugemissoovitusi. Tõsi küll, teemakaugele lugejale võib väljendite „selles riigis on kõik silmamoondus“, „sihikindel valetamine, petmine ja eksitamine“, „lääneriikide uinutamine“ jne mõjuda sundmõtlemisliku korrutamisena. Paraku peab siinkirjutaja tõdema, et kirjeldatu vastab tõele ning tabav väljend „sussaaninlikkus“ on veel leebe.

Venemaa eriteenistuslik soov kujundada oma sihtmärkidele nö alternatiivne minevik ja endale sobiv kuvand ja tulevik on tabanud Eestit korduvalt. Tänapäevased infotehnoloogilised vahendid muudavad lääne ühiskonnad veelgi haavatamavaks ning Venemaa on aldis ära kasutama vaba ühiskonna ühte peamist väärtust ehk sõnavabadust.

Kui kogu sellest loost midagi eriti esile tõsta, siis sõnastaksin Mihkelsoni lõpulause pisut ümber. Petlikust lootusest ja sisutust dialoogist ohtlikumgi on meie enda soov ise ennast petta.

Friday, June 16, 2017

Putini võimete piirid


Inivõimete kohta kiputakse ütlema kahetiselt: kas vaimustunult et neil pole piire, või siis väikese ohkega et ikkagi on piirid. Putinvõimetega (kokku kirjutatuna) näib olevat üsna samamoodi: ühest küljest suudab ta ikka veel justkui kõike, kuid üha selgemaks saavad ka nende võimete piirid.

Ühest küljest on kõik justkui hästi. Viieteistkümnendat korda samas fomaadis esinev Putin tunneb ennast publiku ees hästi nagu ikka, vastab enesekindlalt ja kohati piiripealseid nalju visates, valdab vabalt kõiki arve ning juhtides personaalselt kõiki protsesse riigis.

Teisalt aga muutuvad üha selgemaks ka nende võimete piirid. Mõnede arvude vaatamiseks võetakse appi märkmik, peale kolmandat tundi muutuvad vanahärra ohked sügavamaks ... aga annaks taevas meile endile võimekust 64-aastaselt selliseid 4-tunniseid maratone kaasa teha ilma toolilt tõusmata.

Siseriiklikud hädad

Kuid peamine, et see nn käsijuhtimise mudel ilmutab üha enam süsteemseid tõrkeid. Riik, kus võim on personifitseeritud, on institutsioonid määratud olema nõrgad. Lihtsamini öeldes – kui kõik olulised asjad sõltuvad ühe mehe otsustest ja/või tema suhetest alluvatega, siis kahaneb seaduse väärtus ja ametniku vastutus.

Esmapilgul võib küll tunduda, et Stavropoli kuberneri tagasiastumine peale presidendi kriitilist märkust on ametniku vastutuse näidis (seoses otse-eetris esitatud küsimusega, et kuhu on kadunud üleujutuses kannatanud inimeste abistamiseks mõeldud rahad). Kuid see on tegelikult justnimelt näide sellest, kuidas oluline oli Putini kriitika, mitte kuberneri tegevus või tegevusetus.

Peamised, enim esitatud küsimused näitavad süsteemseid probleeme Venemaa elukorralduses. Õigemini isegi ühte probleemi – varastatakse! Viletsad teeolud, väljamaksmata toetused, ebaõiglased palgad: kõigi nende taga on üks ja seesama lugu. Juhul kui Keskus isegi on mingi probleemi jaoks eraldanud raha, siis see ei jõua sihtmärgini üldse või jõuab väga palju väiksemas, ebaefektiivses mahus. Rahavoogude peal istuvad ametnikud teavad, et ülemuse meelepaha alla sattumise korral on karistus küll karm, aga vahelejäämise tõenäosus väike. Sest otseseid telelülitusi kohtadele tehakse vaid kord aastas ja kooskõlastamata küsimuste eetrissepääsemine on vähene.

Väline hiilgus

Väljastpoolt vaatajale on huvitavamad justnimelt need ettevalmistatud küsimused, sest siit kooruvad välja peamised sõnumid, mille püüdmiseks minusuguseid tundideks ekraani ette aheldatakse. Sanktsioonid on tegelikult head ja Lääs kaotab nendest rohkem. Ah et meie sekkume USA asjadesse – aga vaadake mida USA ise teeb! Süürias saab Venemaa hindamatu kogemuse. Ukraina sai viisavabaduse Euroopaga ... noh las ta sai, aga vaadaku ette – ja järgnes kohustuslik gei-nali.

Peamise ja märgilisena, hästilavastatud küsimusena tõstan ma esile ühe – see oli küsimus Artktika kohta.

Väga efektselt vormistatud küsimus – Artika-nimelise tuuma-jäälõhkuja ees – oli küll justkui Peterburis asuva laevatehase saatuse kohta. Kuid vastus kõlas imperaatorliku vägevusega: Arktika arvelt saab Venemaa kasvama! Meil on selleks nii tahet kui võimet! USA võib küll oma allveelaevu peita Norra vetes ja sihtida meid oma rakettidega üle arktilise jäämütsi, kuid meil on olemas selline tehnika, mida pole kellelgi teisel. Ja kui keegi teine tahab ka Arktikat kasutada, peab ta tegema Venemaaga koostööd.

---

lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Thursday, June 15, 2017

Kuusteist Hiinat


Samal ajal kui Eestis ollakse vastu enamikele uutele rajatistele/projektidele, on meile lähenemas midagi suurt. Midagi väga suurt. Nimelt Hiina.

Viis aastat tagasi käivitas Hiina projekti nimega 16+1. Üks on mõistagi Hiina ja 16 tähistavad vastavat arvu Ida- ja Kesk-Euroopa riiki, keda projekti kaasatakse. Geograafiliselt kujutab see endast kirjut ahelat Balkanilt Balti riikideni, nö merest mereni. Sisuliselt aga Hiina-poolset valmisolekut investeerida nende riikide taristusse, eelkõike kõike sellesse, mis on seotud kaubanduse edendamisega – eelkõige siis lennujaamad, raudteed ja sadamad.

See riiklikul tähtsusega projekt on nüüd jõudmas sellesse staadiumisse, et kui võtta arvesse kõiki vastava-sisulisi üritusi, konverentse jne, peaks igas ministeeriumis ja ametkonnas olema palgal paar inimest, kes ainult selle teemaga tegelevadki.

Euraasia ehitamine

Hiinlased on tuntud oma pikavinnalise strateegilise planeerimise osas, sesap pole loomulikult Ida- ja Kesk-Euroopa riigid Hiina jaoks eesmärk omaette. Laiemas plaanis on tegu riikliku meganägemusega nn Uuest Siiditeest. Ühendusest tootmisvõimeka Hiina ja tarbimishimulise Euroopa vahel. 16+1 on vaid osake sellest suuremast plaanist.

Rõhutatult eraldi sihik Ida-Euroopale pole juhuslik. Kui Euroopa suured riigid on inertsemad ja tõrksamad Hiina mängu kaasa mängima, siis näljased ja suurema kasvupotentsiaaliga nö vahe-Euroopa riigid on altimad omavahel konkureerimise käigus reegleid vabamalt tõlgendama. Ja tõepoolest, nende viie aasta jooksul on Hiina kaubavahetus selle piirkonna riikidega kasvanud mühinal, mõnekümnest protsendit kuni kohati lausa mitmesajani.

Selle Uue Siiditeega lööb Hiina enda jaoks kaks kärbest. Esmatasandil on vaja rakendust leida Hiina ülemäärasele tootmisvõimekusele, sh betooni ja terase, masinaehituse (nt kiirrongid) jne osas. Vastuvõtvate riikide sidumine tehnoloogiate abil ja hiina diasporaade tekkimine on selle esmaülesande teine ots. Teisase, nö üliülesandena terendab aga soov luua nö Suur Euraasia, mis on suuremal või vähemal määral valmis mängima Hiinaga ühel väljakul.

Hiina Marshalli plaan

Igasugune ajalooline paralleel on aati eksitav ning ajab tõsimeelsed ajaloolased tagajalgadele, kuid ma võrdleks Hiina tegevust preventiivse Marshalli plaaniga. Ehk siis sellega, mida USA tegi Teise Maailmasõja järel Euroopa toetuseks. Ega USA ei teinud seda puhtast idealismusest, vaid ta kujundas Euroopast enda jaoks mugavama partneri.

Küsite, et kus on siis see suur sõda, mille järel Euroopa päästmist vajaks? Esiteks ei pea olema tegu kineetilise katastroofiga, vaid nt finantsilise kokkuvarisemisega, mida mh ennustab investeerimisguru Jim Rogers. Teiseks võib see seisneda lihtsalt Euroopa Liidu vaikses kuhtumises iseenda kohmakuse sisse, mille käigus liikmeriikide vaheline konkurents võimendab nende valmisolekut vaatamaks ringi uute partnerite järele.

Mõistagi ei tee ka Hiina seda suurest ligimesearmastusest ja erilisest kiindumusest vanasse Euroopasse. Lihtsalt lähtudes oma mõttemudelist on ta kiirustamata valmis. Võib-olla mitte niivõrd tahteline, aga võimeline taas sisse võtma seda rolli, millisena ta ise ennast nägi enne segaseid aegu, mil Euroopa tast arengus mööda põrutas.

Lõpetuseks aga – mida siis tähendab pealkirja rolli tõstetud väljend „Kuusteist Hiinat“? Aga lihtsalt seda, et nendel kuueteistkümnel vahe-Euroopa riigil on igaühel oma nägemus Hiinast ja enda võimalikest kasudest.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit