Friday, December 15, 2017

Putini pressikonverentsist Uudis+ ja AK jaoks

Vladimir Putini iga-aastane pressikonverents vajas ka seekord korduvat kommenteerimist. EPL jaoks tehtud kiirkommentaari näeb siit.

Vikerraadio Uudis+ saates sai räägitud poole ürituse pealt, saatelõik on kuulatav siit.

Aktuaalse Kaamera jaoks õhtul kõneldut saab järelvaadata siit (alates 4:00), lisan ka stenogrammilise tekstiversiooni:
---
1 - Oma vastuses Ksenja Sobtšakile teatas Putin suhteliselt otse, et tänased opositsiooni-kandidaadid ei peagi presidendi-valimistel võrdse kohtlemise osaliseks saama, kuna neil pole positiivset ja selget programmi. Kas ma sain õigesti aru, et Putin ütles otse, mitte rahvas ei pea otsustama, mis või kes talle hea on, vaid tänased võimud.
Vladimir Putin ja tema taga olev seltskond on ka pikalt ja põhjalikult töötanud selle nimel, et keegi tõsiseltvõetava alternatiivse positiivse programmiga – eelkõige majanduslike reformide osas – ei saaks olla nähtava opositsiooni hulgas. Seetõttu peavad opositsionäärid kasutama seda nišši, mis neile on jäetud – rohkem või vähem kärarikkad protestid millegi vastu. Noh näiteks nii nagu Aleksei Naval’nõi on valinud selleks korruptsiooni vastu võitlemise. Sel moel käratsejaid on aga võimudel lihtne marginaliseerida, näidates neid kui sisutühje tegelasi.

2. Oma vastuses Ukraina ajakirjanikule väitis Putin, et venelased ja ukrainlased on tegelikult üks rahvas. Miks ta seda ikka veel rõhutab?
See pressikonverents oli tõepooles tavapärasest aktiivsem ja isegi agressiivsem. Ukraina küsimuse puhul oli näha, et see tõepoolest puudutas Vladimir Putinit sügavalt ning ta laskus pikka ja põhjalikku seletusse selle kohta, kuidas tegelikul vene ja ukraina rahvas on üks ja seesama ning vaid kunstlikult lõhestatud kaheks riigiks. Selles nö kunstlikus Ukrainas on aga kõike tehtud valesti, alates nn ebaseaduslikust riigipöördest kuni praeguse presidendi Poprošenko ja teda vastustava Saakašvilini välja. Tegemist on selge sõnumiga nö Russkii Mir idee järgijatele: kui te olete Venemaaga, on kõik hästi, kui aga mitte, siis läheb kõik halvasti.

3. Vastuses USA ajakirjanikele rõhutas Putin, et Donald Trump tahaks tegelikult palju rohkem Venemaaga suhelda, kui tal lastakse. Oli see nüüd pigem heatahtlik sõnum või puude alla panek Trumpile?

See polnud Putini poolt mitte niivõrd oma kolleegi – president Trumpi – toetamise sõnum, kuivõrd Trumpi opositsiooni mahategemise sõnum: et näete, ka Ameerikas on opostitsiooni tegevus suunatud oma riigi nõrgestamisele.

Thursday, December 14, 2017

Putin Babai


Vladimir Putini selleaastase suure pressikonverentsi pärl sündis üsna esimestel minutitel. Putinile esitati küsimus stiilis: „miks te kandideerite, kas teil endal igav pole?“ President otsustas, et võtab järgmisest reast veel ühe, veelgi teravama küsimuse, nähes et ajakirjaniku käes on silt „Putin baibai“.

Selgus aga et küsija oli Tatarstanist ning sildil olla kirjas hoopis „Putin babai“, mis tatari keeles tähendab „vanaisa Putin“ – nii kutsuvat Venemaa presidenti tatari lapsed. Sel pehmel, et mitte hullemini öelda, moel üritas sealne ajakirjanik sisse juhatada mureküsimust tatari keele staatuse kohta. See, et vaatlejate peades tekib seos „vanaisa Staliniga“ on juba kõrvalnähtus.

„Vanaisa Putinil“ ei tulnud aga seekord vastata ainult pehmetele küsimustele. Ehkki tema enda sõnul kõik õitseb ja areneb, kippusid küsijad korduvalt kinnitama vastupidist. Üsna otsesõnu öeldi, et presidenti informeeritakse ilmselt halvasti, et hiiglasliku viljasaagi kõrval on põllupidajatel kanda ka hiigelkahjumid. Et regioonid on end lõhki laenanud. Jne, jne.

Loomulikult puudutasid enamik küsimusi sisepoliitikat, sotsiaalmajanduslikku olukorda, pensioni-ea tõstmise kavasid jne. Kuid mõne servaga puudutati ka välisteemasid, suhteid USA’ga, Põhja-Korea küsimust, Venemaa dopinguskandaali jms. Kõik need said vastuseks Putinile omase vastuse stiilis: „aga vaadake mida teised teevad“

Kõige teravam oli aga küsimus Ukraina teemal. Näha oli, et see puudutas Vladimir Putinit väga tõsiselt, pannes pikalt ja laialt seletama, kuidas kõiges mis Ukrainas toimub, on süüdi teised, mitte Venemaa. Kuidas kõige taga olla ebaseaduslik riigipööre, kuidas Porošenko teeb kõike valesti, kuidas Saakašvili sülitab kõigile näkku. Järgnesid mõistagi kinnitused et vene vägesid Ukrainas pole ja et üleüldse Moskva on nõus kõigi rahuettepanekutega, aga näed teised teevad kõike valesti.

Tavatult käratsev pressikonverents kestab neid ridu kirjutades veel, kuid üks on selge – vanaisa Putini käest küsitakse aina ebamugavamaid küsimusi. Ning see on alles algus.
---
Lugu ilmus siin
---
kuvatõmmis tehtud siit

Wednesday, December 6, 2017

Kuidas kanaliseerida rahulolematust?


Venemaal on levimas protestimeeleolud ja lähenemas presidendivalimised. Omamoodi ohtlik segu, kas pole?

Hiljuti avaldati ülevaade Venemaal toimuvatest meeleavaldustest. Selle aasta I kvartalis toimus neid 284, teises kvartalis 378, kolmandas aga juba 445. Peale arvukuse kasvu laieneb ka protestide levik – seda nii geograafilises kui ka sotsiaalses mõttes.

Et sügisel toimusid kohalikud valimised, siis võiks mõelda, et küllap enamik meeleavaldustest on lihtsalt poliitilisi tähelepanupunkte korjavate aktivistide loosungilehvitamised. Aga tegelikult on lugu vastupidi – poliitilise olemusega proteste oli üldarvust napilt veerand, absoluutne enamus aga sotsiaal-majandusliku rahuolematuse väljendused.

Üha kõhnem rahakott
Uurimuses luuakse paari lihtsa graafikuga arusaadav seos – protestide kõver kasvab koos palgavõlgnevustega. Ka ametlikel andmetel kõigub väljamaksmata palkade summaarne tase u 3,5 mlrd RUB piirimail.

See on küll tõde, kuid mitte kogu tõde. Lõppkokkuvõttes puudutab väljamaksmata palk siiski vaid suhteliselt väheseid venemaalasi. Kuid kõiki puudutab üks ja seesama probleem – kättesaadud raha eest saab vähem kaupa. Elukalliduse näitajad on sisuliselt tõusnud u 60%, ehkki tänu kõige-kallinemise aeglusele tajutakse hinnatõusu u 30%sena.

Eks kõigi inimeste erogeenseim tsoon ole rahakott. Ja kui valitsus sinna kätt ajab, võpatatakse valusalt. Uusi makse ja muid koormisi tajutakse ebaõiglasena kõikjal ning pole see teisiti Venemaalgi. Nii pole ime, et protesti tõstavad sissemaksete kehtestamine kapitaalremondifondi ja nt üldkasutatavate pindade kommunaalkulude jaotamine elanike vahel.

Kasvav maksukoormus
Datša ehk suvila või pigem aiamajake koos põllumaaga on venemaalastele püha. See potipõllunduse vorm aitas üle elada kõige rängemaid aegu. Nüüd maksustatkse ainadusühistute maid kommerts-maana ja kohati tähendab see suisa sadadesse kordadesse ulatuvat maksukviitungi kosumist. Jah, neid tõuse saab vaidlustada, kuid ärevust ja rahulolematust tekitab see ikkagi.

Kohalik eelarved on sügavas miinuses, paljud regioonid sisuliselt pankrotis. Valitsus üritab oblastite kokkuahmitud kommertslaene asendada eelarvelistega, kuid ega ressursse pole ühelgi tasandil ülearu. Kohalikud eliidid ehk elu senised peremehed vaatavad üksteisele heitunult otsa – kuidas edasi?

Kasvava rahulolematuse kanaliseerimiseks on keskvõimul mitmeid võimalusi. Üks ja kõige lihtsam on välja vahetada kubernere – viimase laine ajal lendas oma kohtadelt neist 11. Uue ülemuse määramine annab vähemalt poole-aastase lõtku, kuniks kohalikud eliidid uue juhtkonnaga kohanevad. Kuid see aeg saab kevadisteks Putini-valimisteks läbi.

Võimu säilitamise üli-ülesanne
Vladimir Putini jaoks on võimutäius muutunud millekski isiklikuks, nagu sissekantud kingadeks või käepäraseks kotiks. See võimukohvrike võeti endaga kaasa siis, kui vahepeal peaministri toolil jalga puhkamas käidi. Küllap võetakse sama kohvrike kaasa ka siis, kui nt 2024 peaks senisest tugitoolist taas välja kolima. Kuid elava Putini ajastul võidab valimistel kas tema ise või see, kellele näitab „onu Vova“ sõrm (kui kasutada hiljuti laineid löönud laulukese sõnu).

Seega pole kahtlustki, et enne valimisi leitakse mingi võimalus, kütmaks üles sõjakat patriotismust – teistsugust praegusel Venemaal paraku ei tunnistata. Olgu selleks siis kasvõi signaal, et koolid on vaja ette valmistada sõjatingimustes töötamiseks.

Pehmeim variant on mõistagi näidata olemasolevat võimu alternatiivituna. Vaadates elektoraadile küsivalt otsa: „kas te tõesti olete valmis valima NEID?“ (pidades silmas pornotähti ja muid alternatiivkandidaate). Või: „Kas te tõesti tahate, et siin juhtuks sama mis SEAL?“ (osutades üle õla Ukrainale).



lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

52.veerandtund väliskommentaatoriga. Lauri Mälksoo: muutused globaalsel, Euroopa ja Eesti tasandil


Veerandtund väliskommentaatoriga. Lauri Mälksoo: muutused globaalsel, Euroopa ja Eesti tasandil. Saatejuht Karmo Tüür



– Võtaks teemaks kõigepealt nö suur pildi – kas aasta tagasi räägitud modernse-postmodernse tasakaalu osas on toimunud nihkumisi, rahvusriikide roll on tugevnenud?

– Kas on mõeldav,et Euroopas võtab Saksamaa asemel juhtpositsiooni sisse Prantsusmaa? Või tähtsustakse Saksamaa praegust väsimuse hetke üle?

– Eestist. Nö lähiplaanis on ilmselt aasta olulisim sündmus EL eesistumine … kuigi suures plaanis ei toonud see endaga õnneks mingeid muudatusi (selles mõttes et tegu oli tubli sooritusega). Mis võiks aga pikemas perspektiivis olla 2017.a märksõna?

– Mida näed ettevaates olulisima tendentsina nii Eesti kui Euroopa jaoks?



saade järelkuulatav siit

---

pilt võetud siit

Разбор полетов: BREXIT ja vene jälg


Seekordses saates juttu BREXIT’ist ja sellega kaasnenud “ootamatust” probleemist – kuidas lahendada piiriküsimus Iirimaal? Mida tähendab Theresa May väide, et BREXIT’i läbirääkimised on 90% ulatuses valmis? Kas läbirääkivad osapooled väga täpselt üldse teavad, mille üle nad läbi räägivad?

Vene jälg. Seda on nüüd leida praktiliselt iga vähegi olulisema hääletamise või muu poliitilise protsessi taga. Räägime vene jäljest nii BREXIT’is kui USA presidendivalimistes.

Saates, nagu ikka: saatejuht Artur Aukon, ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür

Saade järelkuulatav siit.



pilt võetud siit

Tuesday, December 5, 2017

Ukraina võimalus end tõestada või põruda


Mihheil Saakashvili arreteerimine Kiievis tõstab ohtralt küsimusi Ukraina kui õigusriigi kohta. Miks ei võetud teda kinni siis, kui ta (väidetavalt ebaseaduslikult) murdis toetajate abil üle riigipiiri? Miks ta peeti kinni nüüd, kui ta oli juba jõudnud oma karismaatilisel moel pidada kümneid, rohkem või vähem spontaanseid kihutuskoosolekuid?

Inimese arreteerimine – olgu siis kohtuotsuse alusel või mitte – on üsna äärmuslik abinõu. Kodaniku suhtes võib olla käimas kasvõi kümme uurimist, kuid arreteerimine on õigustatud juhul, kui on alust eeldada, et vabaduses viibimise ajal võib ta kedagi-midagi oluliselt kahjustada.

Otse loomulikult pole Mihheil Šaakashvili mingi ingel, tema käre meel ja kõike muud kui tavapärased tegutsemismeetodid on tekitanud talle vaenlasi nii et vähe pole, olgu siis kodumaal Gruusias või nüüd Ukrainas. Kuid tegu on ülimalt nähtava figuuriga, kelle ümber toimuv paneb kõike vaatama suurendusklaasiga.

Muuseas, Gruusiast rääkides – üks väga paljudest küsimustest – kas endine president antakse nüüd Gruusiale välja?

Mihheil Šaakashvilile ei tohi kehtida teistsugused reeglid kui ühegi teise kodaniku suhtes. Seaduseees on kõik võrdsed – see on õigusriigi aluspõhimõte. Ja nüüd peab Ukraina seda baas-teesi järgima hiilgavalt puhtalt ja igas mõttes korrektselt. See on praegustele Ukraina võimudele kas suurepärane võimalus tõestada enda euroopalikkust ... või siis masendav võimalus põruda.
---
lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Friday, December 1, 2017

Hiina Suur Illusioon


Kujutage ette järgmist olukorda. Hiina kogub kokku ida-Euroopa valitsus-lähedased eksperdid ja toob nad nädala-ajasele konverentsile Pekingisse. Paneb need eksperdid omavahel küünarnukkidega tõuklema, et tõestada, missugune riik suudab pakkuda Hiinale paremaid tingimusi, et just nende juurde toodaks investeeringuid.

Tõsi küll, hiinlasi endaid konverentsil toimuv suurt ei huvitagi, ida-eurooplaste ettekannete ajal istuvad saalis korraldajate poolt vaid haigutavad statistid, kes mobiil-telefonide näppimise vahele teevad hajusaid märkmeid.

Ja siis saabub kogu konverentsi omamoodi tipp-hetk. Lugupeetavad eksperdid taritakse raudteejaama, istutatakse rongi ning saadetakse pealinnast ühte provintsilinna. Tõsi küll, see „provintsiaalne linnake“ on suurem kui nii mõnigi ida-Euroopa riik ise ja ühendustee kahe linna vahel uhkem kui enamikus Euroopas näha. Aga see ongi eesmärk omaette. Panna külalised ahhetama imperiaalse vägevuse ees. Ja seda trikki on kasutatud läbi aegade. Erinevate suurjõudude poolt. Ning alati edukalt.

Mäng ahnusele
Mastaabitunnetusega pahviks löödud eksperdid istuvad vagunis ja vaatavad aknast välja. Kõrgtehnoloogiline imerong lendab mööda lõputust kraanade metsast. Ümberringi ehitatakse, ehitatakse ja ehitatakse. Teed, sillad, viaduktid, linnaosade kaupa kerkivad majakarbid. Betoon ja teras, teras ja betoon.

Vaguni-aknast vaatab välja ida-eurooplane ja mõtleb: „Oh sa poiss, kus siin on pappi!“ Nö riigimehelik tegelane temas lisab: „Kui saaks kogu sellest arengust osakesegi minu riiki tuua, meil on kõigest sellest nii puudu!“ Näljane ja ahne sisemine tegelane lisab: „Ehh, kuidas ma saaks ennast selles kõiges oluliseks muuta?“

Olles ise olnud üks nendest rongis-istujatest, oli mul õnn istuda üritust kureerinud kõrge kohaliku tegelase kõrval. Sain esitada küsimuse: „Aga kuidas teil õnnestus üle saada peamisest takistusest, mis meil tekiks iga taolise ehituse juures? Iga rajatis toob ju kohalike vastuseisu – ehitage kuhugi mujale!“ Hiina seltsimees muigas vaikselt vastuseks: „Kui valitsus ütleb, et ehitame siia, siis nii ka tehakse!“

Investeeringute varjukülg
Võimsate uus-ehitiste jalust viiakse elanikke külade kaupa mujale, küsimata arvamust, rääkimata inimõigustest või loodushoiust. Ja see hoolimatu käitumismuster pole omane ainult koduses mandri-Hiinas tehtavale. Küsige nt Kagu-Aasia või ranniku-Aafrika riikidelt, kes on hiina investeeringuid juba pikemalt maitsta saanud, kas ja kuivõrd õnneliku nad on toimuva üle?

Aga miks ma ikkagi nimetan toimuvat Suureks Illusiooniks? Hiina sõnum oleks jutskui – me oleme valmis teiega jagama oma majandusedu. Jah, Hiina tahab tõepoolest investeerida, otsides rakendust oma terase- ja betoonitootmise võimekusele, masinaehitusele jne. Kuid Hiina enda majanduskasvu senikestev ime – meeletu hulga elanike väljatoomine vaesusest – on tuginenud töökohtade toomisest mujalt enda juurde. Ning neid töökohti ei plaani nad käest anda.

Ma ei väida, et Hiina poolt pakutud programme (16+1; Uus Siiditee; Üks Tee, Üks Vöö jne) tuleks vältida. Ja investeeringuid on alati juurde vaja. Lihtsalt tasub meeles pidada, et – oh üllatust – Hiina ei tee neid pakkumisi meile lähtudes meie huvidest, vaid enda omadest.



lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Monday, November 27, 2017

51.veerandtund väliskommentaatoriga. Riina Kaljurand: Saksamaa sisepoliitilise segaduse väline mõõde


Veerandtund väliskommentaatoriga. Riina Kaljurand: Saksamaa sisepoliitilise segaduse väline mõõde. Saatejuht Karmo Tüür



– Saksamaa on piisavalt tugev riik, et siseriiklikult toimida ka ilma laiapõhjalise parlamentaarse koalitsioonita. Liidumaad ja kohalikud omavalitsused ei lakka toimimast ning nö keskmine kodanik ei pane igapäevases elus seda kõike ilmselt tähelegi. Kuid välispoliitiliselt on pilt teine. Vaatame kõigepealt väljastpoolt: kas ja kuidas praegune olukord võib tugevdada nö tõukejõude Euroopa Liidus?

– Nüüd seestpoolt väljapoole. Kas Saksamaas endas on täheldada väsimust Euroopa Liidu suhtes? Üheks erimeelsuste allikaks olev pagulaskriis ei tulene küll Euroopa Liidust, kuid selle lahendus on siiski seotud just üle-euroopalise poliitikaga?

– Meie mätta otsast vaadatuna pakub alati huvi nn Berliin-Moskva telg. Saksamaa majanduslike ja poliitiliste ringkondade suhtumised sellesse koostöötelge on seni olnud üsna erinevad. Kas praegune valitsuskriis võib tuua sellesse muudatusi? Ja siit kohe ka teine küsimus: kas ja kuivõrd nähakse Saksamaa sisepoliitilise segaduse taga “Moskva karvast kätt”, kas samavõrra kui kõigi teiste valimiste/poliitiliste protsesside taga?



pilt võetud siit

---

salvestis järelkuulatav siit

Tuesday, November 21, 2017

Tahtmatu infosõdalane



„Infosõjas surma ei saa“ või kuidas? Ma poleks selles nii kindel. Mõningase mõjutustegevuse järel võivad vaimselt ebastabiilsemad isendid reaalse relva järele haarata ja minna oma raevu välja elama.

Me elame infohakke ajastul. Mitte kunagi varem pole nii palju aega ja vahendeid pandud selle alla, et toota üha uusi infoklibakaid. Mitte pikki, mõtestatud, mõtlemist ja arutlust õhutavaid tekste, vaid justnimelt neid lühikesi, emotsionaalseid katkeid.

Nii nagu moodsasse küttesüsteemi sobib hakkepuidust pressitud pellet, mitte vanamoeline halg, nii ka praegune õhustik soosib säutse ja muid lühivorme. Samas oleks üsna mõtetu selle üle halada, vaid tuleb töötada selle keskkonnaga ja nende tööriistadega, mis saadaval. Ja seda tööd tehakse, oi kuidas tehakse.

Trollivabrikandid ja liinitöölised


Eestile lähima megapolise – Peterburi trollivabrik on ilmselt kõigile teada-tuttav nähtus. Selline kontor, kus järjekindlalt toodetakse infoprügi, mis piisava koguse ja oskusliku järeltöötluse käigus muutub toksiliseks relvaks. Selliseks relvaks, mille mõjul on võimalik suunata noori vihaseid mehi nt Ukrainasse „vabatahtlikuna“ nn rahvavabariikide kahurilihaks.

Paraku puudutab see jutt ka meid. Üsna lahtise tekstiga kirjutavad Venemaa enda ekperdid, et Moskva jätab endale võimaluse õhutada Euroopas separatistlikke tendentse.

Vale oleks mõistagi eeldada, et iga rahulolematusest või niisama igavusest valitsuse-kiruja taga seisaks FSB ohvitser, kuid olemasolevaid pingeid ära kasutama ja vajadusel juurde udjama on need seltsimehed piisavalt küll.

Vabatahtlikud abilised

Seltsimehed kolmetähelistest organisatsioonidest palkavad selle jaoks infosõdalasi. Neidsamu trolle, kes toodavad alustekste, muudavad need hiljem uudisteks, siis saadavad koos sobivate haakekonksudega ehk piltide ja pealkirjadega välja, laigivad ja kommenteerivad ja twiidivad jne. See kõik on arusaadav. Töö on seltsimeestel selline.

Kuid siis muutub asi veidi arusaamatuks. Suuri sihikuid seadvatele vabrikantidele-ohvitseridele ja palgalistele vabrikutöölistele-trollidele lisandub täiesti priitahtlik seltskond ... sihtriigi enda elanike hulgast. Oleks veel siis tegu teadliku kollaboratsionismiga, kuid enamasti lülituvad mängu teadmatud infosõdurid.

Ma pean silmas neid meie endi häid kaasmaalasi, naabreid ja pereliikmeidki, kes kas igavusest või siirast soovist kõike seda infoprügi levitavad. Kes jagavad oma sotsiaalmeedia konto kaudu lugusid ja pildikesi, vaevamata end põgusagi taustakontrolliga.

Infohügieen

Kui küberhügieenist on ehk juba kõik kuulnud (väga lihtsustatult – ära kliki igat linki!) siis täpselt samamoodi on vaja endale ja lähedastele teadvustada infohügieeni. Kui te näete tänaval läikivas paberis kommi või saiatükikest, siis te ju ei korja seda maast üles ja ei soovita oma lapsele seda põske pista?

Lõpetan ühele vanale filosoofile omistatava lookesega. Tuli tema juurde tuttav, suu pakatamas värskest kuulujutust. Filosoof peatas sõnumitooja ja küsis kolm küsimust: oled sa päris kindel, et see kuulujutt vastab tõele? Oled sa kindel, et mulle on seda päriselt vaja teada? Kas see lugu on positiivne? Kui kasvõi ühe vastuse osas tekib kahtlusi, siis ära palun räägi seda mulle!

Seega mõelgem, kas meie järjekordne hiirklõps jagamis-nupul ei muuda meid tahtmatuks infosõduriks?

---

Lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Wednesday, November 15, 2017

Lahterdamise materdamine

Igasugune lahterdamine on kunstlik ja teatud määral eksitav. Ilma lahterdamiseta aga ei saa me hakkama.

Ühe hea kolleegi sotsiaalmeedia seinal läks lahti suuremaks tapeluseks, kui ta otsustas üles panna populaarse meemi, mis räägib kõigi inimeste võrdsusest. Isiklike solvangute piiril balansseerides tõestasid täiesti arukad inimesed üksteisele, et erinevused rasside vahel on ikka olemas. Ja teised, täpselt sama arukad, küsisid vastu, et mismoodi need erinevused avalduvad, kui enamik inimesi kannab endas erinevaid geenimustreid, kuuludes korraga suisa mitmesse rassi.

Kuna me pole võimelised tajuma kõike ja korraga, peame me asju ning nähtusi liigitama ja lahterdama. Vastasel korral me läheksime lihtsalt hulluks või meid tajutaks "normaalsete" inimeset poolt hulluna.

Lahterdamisest hinnanguteni

Nii et öelda, et lahterdamine, kategoriseerimine, süstematiseerimine on halb, on sama mõtekas kui öelda, et "õppimine on halb" või et "teadus on kurjast"

Halvaks võib ehk nimetada väärtushinnangute omistamise erinevatele kategooriatele. Öelda et isasloom on parem/targem/osavam kui emane ... noh ja kindlasti parem kui vahe- või kahesooline. Et ühe komberuumi esindajad on rikkamad ja ilusamad, sellepärast et ...

Nad kõik on erinevad. KÕIK! Nii üksikobjektidena kui mingite rühmadena. Subjektiivselt või objektiivselt määratletud kategooriatena.

Talupojatarkus

Venelastel on hea ütelus: „чем дальше в лес, тем больше дров“ ehk siis: mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Et eemalt vaatad – on mets üks tükk. Ainsuses. Kui aga lähed sinna metsa sisse, siis näed, et pole metsa üks tükk. On palju puid. Mitmuses. Ning iga puu on erinev – üks on sirge, teine kõver. Üks on toekas, teine mäda. Kolmas pole üldse puu, on hoopis põõsas.

Muuseas, ka selle venekeelse ütleluse tõlgendusi on vähemalt kolm erinevat, aga see pole hetkel oluline. Oluline on see, et me tegeleme alati üldistuste ja lihtsustustega. Mida suurem üldistusaste, seda suurem on samas ka sellesse lihtsustusse sissekirjutatud viga.

Jätame hetkeks kõrvale nö intuitiivsed kategooriad nagu mees ja naine, must ja valge jne. Võtame ühe sama sagedasti kasutatava jaotuse: noor ja vana. Või mis veel hullem, sotsioloogide ja muude taoliste poolt armastatud mõiste „vanuserühmad“. Noh näiteks 0-20 aastat vana, 20-40 jne. Et siis kui sa oled sündinud viis minutit enne keskööd, kuulud sa ühte rühma. Ja kui peale keskööd, kuulud teise rühma ja sa oled hoopis teise käitumis-mustriga. Eksole ju?

Ellujäämise küsimus

Teaduslähedased inimesed tõdevad nüüd noogutades – tegu on sotsiaalsete konstruktsioonidega. Usupõhised tegelased lähevad selle peale aga ilgelt närvi ja käratavad, et see kõik on üks veesegamine, et must on must ja valge on valge ning et hämamine tuleb ära lõpetada ja ära keelata ning veel parem, ära põletada!


Kuid mis peamine - me peame endale tunnistama, et oma piiratuse tõttu pole meil lahterdamisest pääsu. Ja ka see lahterdamine pole ei hea ega halb. See on paratamatu ja ellujäämiseks vajalik.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

50.veerandtund väliskommentaatoriga. Piret Pernik: Kas küberturvalisus on illusioon?


Veerandtund väliskommentaatoriga. Piret Pernik: Kas küberturvalisus on illusioon? Saatejuht Karmo Tüür



Piret Pernik on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur



Julgeolekust rääkijad tõdevad tihtilugu, et täielikku julgeolekut pole olemas. Nii konventsionaalne julgeolek ise kui selle üks võtmekomponente – heidutus – on suuresti illusioon ja ainuke mida me saame teha on muuta seda illusiooni usutavamaks. Kas sama väide kehtib ka küberturvalisuse kohta?

Eesti välis- ja julgeolekupoliitika on suuresti liitlaste-põhine. Ehk siis meie julgeoleku põhiline argument on see et meil on olemas liitlased, kes meile vajaduse korral appi tulevad. Kas küberjulgeoleku osas kehtib sama loogika või peame siin eelkõige tuginema endale?

Küberturvalisus taandub nö reakodaniku jaoks suuresti vaid oma arvuti ja elutähtsate teenuste kaitsmisele pahalaste eest. Hiljuti Tallinnas esinenud Scott Borg sõnastas teema aga hoopis teisiti: „Strategic Cyber Action“ – mismoel need mõisted omavahel kokku kõlavad?

Mis on see järgmine suur või väike, aga oluline samm, mida Eesti peaks tegema küber-valdkonnas?

---
salvestus järelkuulatav siin


pilt võetud siit

Vabad ja võistlevad valimised?


Küsimus: Vähem kui poolaasta pärast toimuvad Venemaal riigipea valimised. Oma soovi presidendivalimise kampaania osalemise kohta avaldasid tänase seisuga 17 inimest, nende hulgas on palju persoone kes hoidsid enda poliitikast eemal (näiteks telesaadete juhid jne).
Küsimus on selline:
Miks Teie arvamuse järgi niipalju inimest kandideerivad Venemaa presidendi ametikohale, kui selge on, kes jälle saab presidendiks?

Vastus:
Siin võib välja tuua kolm selgitust: objektiivse, subjektiivse ja ratsionaalse.

Esiteks – objektiivselt võttes on Venemaa alati hoolitsenud demokraatliku illusiooni loomise eest, seekord on selle mänguga kaasaminejaid lihtsalt tavapärasest rohkem. Kandidaatide rohkus on osa sellest legitimeerimise mängust, mis on seekord kaldub lausa naeruväärsusesse.

Teiseks – iga osaleja seisukohalt on enda ülesseadmine kandidaadiks turvaline ja garanteeritud võimalus tõmmata endale tähelepanu, omamoodi ühiskondlik-poliitilise kapitali kogumise võimalus. Hiljem saab seda kapitali konverteerida juba muude projektide tarbeks.

Kolmandaks – võimude seisukohalt on tegu pragmaatilise eksperimendiga. Kuna tegu saab olema Putini viimase ametiajaga, siis saab katsetada nö maatriksit, erinevate kandidaatide läbimisvõimet (vene keeles prohodimost’) järgmiseks korraks.



lugu ilmus siin



pilt võetud siit

Разбор полетов: Trumpi Aasia-turnee ja Putini-valimised


Donald Trump sõitis pikemalt turneele Aasiasse, mis on selle peateema? Kumb teema domineerib, kas julgeolek või majandus? Kui oluline on selle käigus võimalik kohtumine Vladimir Putiniga?

USA’s jätkub nö kompromaatide sõda, nii demokraadid kui vabariiklased on jätkuva ja vastastikuse surve all seoses süüdistustega koostöös Venemaaga.

Venemaa tulevastest presidendivalimistest: mis eesmärgil seati üle Ksenia Sobtšak kandidatuur?

Stuudios nagu ikka ekspertidena Karmo Tüür ja Harri Tiido, saatejuhi rollis seekord Andrian Tšeremenin.

saade järelkuulatav siin



pilt võetud siit

100 aastat kurat teab mida


Sada aastat tagasi toimus midagi erakordset. Ei, see ei olnud üks, eraldiseisev ega ühekordne sündmus, vaid pigem teatud murdepunkt sündmuste jadas, mis lõppkokkuvõttes kujundab meie elu siin ja praegu.

Nõukogude aegse kooliharidusega inimesed mäletavad seda kui Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni, mille käigus endises Vene impeeriumis olla võim üle võetud tööliste ja talupoegade poolt. See on vaid üks, pealegi üsna vigane vaatenurk toimunule. Ajaloolilisi tõdesid on alati mitu, igaüks sellest kõneleja nägu.

Mõistmaks mingit ajaloolist sündmust tuleb see asetada konteksti. Soovitan seda teha kolmeastmelisena: vaadata otsa sündmusele endale, teiseks seletada lahti sündmuseni viinud protsess ning kolmandaks mõtestada, kuhu see välja viis. Ehk siis esitada kolm küsimust: mis, miks ja mis edasi?

Mis? Mis siis ikkagi toimus? Tõsikindlalt võib väita vaid ühte – tsaarivõim Venemaal lakkas. Kodanik Nikolai Romanov pani ameti maha. Võim vedeles tänaval. Tegelikult oli ta servapidi ripakil juba jupp aega ning selle üleskorjamise katseid oli olnud mitmeid.

Senise riigivõimu suutmatust impeeriumit hallata oli tajuda juba ammu ning seetõttu oli ka paljudes peades küpsenud plaane see võim tänavailt üles korjata ja ise mängu juhtima hakata. Oli nii neid, kes tahtsid taastada nö vana normaalsust, kui ka mängureeglite muuta tahtjaid. Kommunistid-sotsialistid-enamlased … nimetage neid kuidas tahate, olid vaid ühed nende hulgas.

Mitte mingit „objektiivset paratamatust“, et just see kamp lõpuks võimu kaaperdab, ei olnud. Jutt töölis-talupoeglikust revolutsioonist on hilisem fiktsioon. Ainukesed, kes suutsid organiseeritult võimudele vastu hakata, olid soldatid ja madrused, kes olid väsinud koera-elust. Lenini „meeskonnal“ (kui tänapäevaselt väljenduda) õnnestus lihtsalt see rahulolematus ja võimekus enda jaoks parimal moel rakkesse panna.

Miks? Kuidas oli olukord sinnamaani jõudnud, et väliselt hiilgav impeerium osutus sisemiselt nii hõredaks? Alustuseks tuleb lihtsalt tõdeda, et ükski riik pole igavene, ka neil on oma sünni-, kasvu, hiilge- ja hääbumistsüklid. Täpseid daatumeid omistatakse neile tagantjärele ja tihti meelevaldselt.

Millal algas Vene impeeriumi allakäik? Kas sel hetkel, kui tühja riigikassa täiteks otsustati maha müüa Alaska? Või saabus see kaotusega Vene-Jaapani sõjas? Või nn 1905.a revolutsiooni käigus? Ehk koguni veelgi varem, talurahvaseaduste aegu? Õiget ja ühest vastust ilmselgelt ei ole.

Üks on aga selge, selle sõdade kuhila järel, mida me praegu nimetame I Maailmasõjaks oli Venemaa kokku varisemas. Olgem ausad, enamik sõjast räsitud Euroopa riike olid üsna samas seisus. Purunes neli impeeriumit ning tekkis kobarate viisi uusi riike.

Mis sai edasi? Riigiloome protsessid pole kunagi ägedamad kui suurte sõdade ajal ja järel. Vanad lojaalsuse-ahelad on katkenud, uued eliidid otsivad võimalusi kujundada endale sobivamaid, kasutades hetkel müüvaid loosungeid. Aegade hämarusest arusaadava jõu ja jumalast antud võimu legitimeerimise kõrvale asusid rahvuslikud ja ideoloogilised seletused, kuid võimuehituse lugu on alati üks: justnimelt mul/meil on õigus siin pinnal valitseda, sest nii on õige ja õiglane!

XIX sajandil rahvusromantismi pinnalt võrsunud vaimu- ja võimujanune seltskond kasutas laguneva impeeriumi äärealadel olukorda ära nii kuis oskas. Keskvõimu murdumise järel nõrgenenud kontroll haarati oma kätte nii Balti provintsides kui Kaukaasias, Ukrainas, Moldovas ja Valgevenes. Mõni neist irdumiskatsetest keerati Venemaa poolt tagasi varem, mõni hiljem, kuid oh kui vale oleks arvata et see protsess lõppes siis või on lõppenud nüüd.

Siit jõuamegi loo alguses tõdetu juurde – sada aastat tagasi toimunud jõnks ajaloolistes arengutes pole üks ja ühekordne arusaamatus. Kommunismi utoopilist loosungit lehvitanud õõvastav sotsialistlik eksperiment on küll läbi saanud, kuid Impeerium pole mitte kuhugi kadunud. Kindlasse ja kuldsesse minevikku tagasi tahtjaid leidub siiani ning ka üsna lähedal meie ümber.



lugu ilmus siin

Monday, November 6, 2017

Sanktsioonirežiimi mõju Vene-Balti suhetele


Majandus-sanktsioonid mõjuvad Venemaale hästi, Balti riigid aga kannatavad ja neil saab ainult halvemaks minna. Nii võib lühidalt kokku võtta uurimust, mida Peterburis hiljuti esitles sealne Pribaltika uuringute assotsiatsioon*.

Kui palju sellesse assotsiatsiooni asutusi või liikmeid kuulub, pole hetkel oluline. Tekst ise on aga kompileeritud ilmselt mitme autori algmaterjalidest, seda ilmestavad mitmed vasturääkivused.

Venemaa on rünnaku all
Venemaa rolliks on selle teksti järgi olla ohver. Venemaa on langenud majandusliku agressiooni ohvriks, talle on kuulutatud kaubanduslik sõda (siin ja edaspidi on tegu osundustega trükise vastavatele lehekülgedele – lk 4).

Venemaa agressiooni Ukraina vastu kui sanktsioonide lähtepunkti mõistagi ei mainita. Vaid ühes kohas tõdetakse ebamääraselt, et „2014 aasta sündmused viisid suhete halvenemiseni, kuid nad olid juba niigi pikalt degradeerunud“ (lk 42). Teisal mööndakse, et EU sanktsioonid järgnesid Ukraina riigipöördele 2014.a (lk 47)

Kuid Venemaa ainult võidab olukorrast, kuna ta viis sisse vastusanktsioonid, need aga „mitte lihtsalt ei neutraliseeri USA ja EU poliitika negatiivseid tagajärgi, vaid ka tugevdavad Venemaa rahvusvahelist autoriteeti“ ning lubavad arendada oma majandust (lk 9).

Pribaltika
Pribaltika – nagu seda tekstis läbivalt kasutatakse – on geopoliitiliselt laetud termin, peegeldades keskus-perifeeria suhet. Impeeriumi keskmest vaadates on tegu lihtsalt ühe mereäärse provintsiga, millel puudub subjektsus. Territoorium, mitte iseseisvad riigid.

Ja need veidrad Baltika-äärsed nähtused käituvad äärmiselt ebamõistlikult – kunagi transiidi arvelt priskelt elanud sadamapiirkonnad on oma russofoobia tõttu majandusliku katastroofi äärel! Majanduslike sidemete taastamise perspektiivi pole näha. Pribaltikas tervikuna ja Eestis eraldivõetuna lõppes mõistlik ettevõtluskliima juba aastal 2007. Endise majandusliku koostöömudeli taastamine pole otstarbekas, sest pribaltika riigid ajavad venevastast poliitikat! (lk 36)

Ning üleüldse, mis sõltumatusest saab ikka rääkida, kui Tallinn, Riia ja Vilnius kuuluvad NATO ja EU ridadesse? (lk 26)

Euroopa ja Venemaa ühtsus
Balti riikide majandusmudel on suhteliselt stabiiline ja selle stabiilsuse allikaks on rahalised suhted Euroopaga ning sõltuvus kaubandusest Venemaaga (lk 15). Tõsi küll, seoses mitmete kriisidega ja mh Brexitiga Euroopa võimekus oma piiririike toetada väheneb ning käesolev kirjatükk viitab, et ainus mõistlik alternatiiv oleks pöörduda Venemaa poole. (lk 18) Paraku on Balti riigid võtnud kursi suhete hävitamisele Venemaaga ning see on võtnud pöördumatu iseloomu (lk 20).

Euroopa enda majandusliku ja poliitilise integratsiooni mudel on end ammendanud. (lk 40) Euroopa (NB! mitte EU) ja Venemaa võiks moodustada ühtse terviku, üksteise huvisid austava majandusliku organismi. Venemaa ja Euroopa juhtivate majandusjõudude majandused täiendavad ideaalselt üksteist … kuid Balti riigid on asunud selle terviklikkuse hävitajate etteotsa!

Euroopas kaotavad sanktsioonidest absoluut-skaalal enim Saksamaa ja Poola, kuid suhtarvudes oma majandusse Leedu, Läti ja Eesti. (lk 11)

Ohtrad vastuolud
Suurimaks vastuoluks on hinnang Balti riikide enda rollile. Mõnes tekstijupis on nad „sanktsioonide initsiaatorid ja nende karmistamise suurimad toetajad“ (lk7, lk 45) või koguni „de facto algatajad“ (lk 43). Samas kokkuvõtvas, ilmselt teise autori poolt sõnastatuna osas öeldakse, et sanktsioonid polnud Balti riikide „toodang“, kõigi oma ambitsioonide juures pole neil riikidel pole neil sellist mõju (lk 59)

Teine vasturääkivuste kobar mahub suisa kahele kõrvuti lehele. Rääkides vene transiidist ja selle rollist Balti riikide majanduses, tõdetakse järgemööda: „transiidiküsimused politiseeritakse paratamatult ning muutuvad mitte-majanduspõhise arutelu osaks“, seejärel „transiit on pelgalt välismajanduse tehniline instrument“ ja kolmandaks „transiit on vastastiksõltuvus“ (lk 20-21). Iga väide ise on ju õige, aga omab täiesti erinevat loogilist taustsüsteemi ning ühe hingetõmbega nende väljaütlemine mõjub pehmelt öeldes veidrana.

Transiidi läbiv roll
Transiit on ka teise vasturääkivuse kohaks. Ühest küljest esitatakse retooriline küsimus, et kas transiidi lõpetamine on ikka mõistlik tegu (lk 21), teisalt tõdetakse, et Moskva ise võttis kursi transiidi ületoomisele juba 1990’te lõpus, mil Krimmini jäi veel 15 aastat (lk 28). Balti pealinnade russofoobne poliitika on viinud sinnani, et Venemaa suunab kaubavood oma sadamasse ja aastaks 2018 viiakse nt nafta vedu läbi balti sadamate nullini. (lk 33-34)

Tõsi küll, vahepeal tõdetakse, et Venemaa enda sadamad ei suuda omavajadusi veel katta (lk 38) ning Pribaltika sadamate kasutamine jääb möödapääsmatuks (lk 22) ning näiteks väetiste käitlemiseks oma võimekust pole üleüldse (lk 31). Aga nii ehk naa, ikkagi on kaubavedu sõltuvuses poliitikast ja tegu on klassikalise null-summa mänguga: mida enam kaupu läheb vene sadamatesse, seda vähem jääb neid balti omadesse (lk 34).

Kuna Venemaa tõmbab oma transiidi siit välja, siis degradeerub balti vastav infra ja neid ei taha isegi Hiina enam mitte (lk 39)

Kokkuvõtteks
Tuleb tõdeda, et vaatamata kogu kriitikale on tekstis ka täiesti adekvaatseid lõike ja hinnanguid. Nii näiteks tuuakse ära arvandmeid, mis tõepoolest peegeldavad Balti riikide eelarvete ja EU toetuste omavahelisi suhtarve ning transiidivoogude kahanemist nii absoluutarvudes kui ka suhtes majanduse üldnäitajatesse

Akadeemiliselt neutraalseks jääb ka väide, et aeg on näidanud Balti riikide ja Venemaa vahelise koostöö kahanemist, mistap riikide poliitika on nihkunud vastastikuse eemaldumise radadele (lk 30)

Emotsionaalselt laetud vahehüüatused tulenevad aga teksti (põhi-)autorit, kes hiljuti mh ka teatas, et Balti riikide ja Venemaa vahel ei saagi suhteid olla, kuna siinpool on tegemist surnud tsooniga, Tšernobõliga.



* (Проблемы и перспективы экономических отношений России и государств Прибалтики в условиях санкционных режимов. Nikolai Meževitš, Российская ассоциация прибалтийских исследований. 2017.a. 63 lk)



lugu ilmus siin

Monday, October 30, 2017

Idapartnerlusest Välimäärajas


“Missugune on praegu Euroopa Liidu idapartnerluse hetkeseis, sellest kõnelevad pühapäevases Välismäärajas Eesti Idapartnerluse Keskuse direktor Jaan Reinhold ja Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik Karmo Tüür. Saatejuht on Erkki Bahovski.”

Kas Idapartnerlus on rohkem elus või surnud, miks sellest on põhjust rääkida? Laienemisvolinik Johannes Hahn on kunagi öelnud: “Meil on valida, kas me ekspordime oma naabruskonda stabiilsust või impordime ebastabiilsust.”

Saadet saab järelkuulata siit.



pilt võetud siit

Sunday, October 29, 2017

Narva asja ajamine




Ükskord hakkasid eestlane, sakslane ja venelane ... eksole, kõlab nagu hea anekdoodi algus :)

Rahvusarhiivi ruumes toimus näituse "Kuidas Narva Eestiga jäi" avamine, ehk siis meenutus sellest, kuidas toimus Narva autonoomia-referendum. 

Avamisele eelnes aga vestlusring, kus eestlane (Karmo Tüür), sakslane (Olaf Mertelsman) ja venelane (Igor Kopõtin) rääkisid sellest, mis on piirilinna lugu, tegu ja nägu. Modereeris veel üks eestlane (Piret Ehin)

Fotogalerii vestlusringist leiab siit, näitusest endast rääkiva loo aga siit.



Friday, October 27, 2017

49.veerandtund väliskommentaatoriga. Aimar Ventsel: Kazahstan Hiina ja Venemaa vahel


Veerandtund väliskommentaatoriga. Aimar Ventsel: Kazahstan Hiina ja Venemaa vahel. Saatejuht Karmo Tüür.



Aimar Ventsel on Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste instituudi teadur



– Kazakstan ja EXPO – kuid edukas see oli ja kas Eesti otsus mitte osaleda oli õige?

– Kazahstan, Hiina ja “üks tee, üks vöö”

– Kazahstan ja Venemaa



pilt on võetud siit

---

saade on järelkuulatav siit

48.veerandtund väliskommentaatoriga. Monika Reinem: Jaapani põhiseaduse muudatus ja Põhja-Korea


Veerandtund väliskommentaatoriga. Monika Reinem: Jaapani põhiseaduse muudatus ja Põhja-Korea. Saatejuht Karmo Tüür



Monika Reinem on Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna nõunik.



– Alustuseks vaatame Jaapani sisse. Toimunud valimiste valguses – kas on oodata muudatusi, nt põhiseaduse muutmise osas?

– Jaapani välis- ja julgeolekupoliitika. Eriti julgeolekupoliitilises võtmes on Jaapan seni tugevalt toetunud USA’le, kas selles osas on näha nihet?

– Jaapan ja Põhja-Korea. Jaapan on nüüd kaks korda olnud tinglikult Põhja-Korea “tule all”, kuna raketid lendasid üle saarte. Kas ja mida plaanib Jaapan selle osas ette võtta?



pilt võetud siit

---

saade järelkuulatav siit

Tuesday, October 24, 2017

Surmavalt vaba mõte


Kas sõna võib tappa? Ehk otseselt mitte, kuid vabamõtlemise eest tapmine on paraku muutunud Venemaal üsna tavapäraseks.

Moskva opositsioonimaigulise raadiojaama üks juhtivaid hääli Tatjana Felgengauer sai liiga vaba sõna eest noa kõrri. Sünge sümboolsus, kas pole?

Teda rünnanud mees võib olla küll vaimuhaige, kuid tema tegevuses polnud midagi juhuslikku. Praegu teada olevate andmete kohaselt teadis ta ilmeksimatult tulla ruumi, kus Felgengauerit hetkel olema ei pidanuks, taskus nuga ja käsitsi joonistatud ruumide skeem.

Murettekitav muster


Samamoodi pole midagi juhuslikku laiemas mustris, mille alusel rünnatakse Venemaal praegu valitsevalt seltskonnale ebamugavaid tegelasi. Panen selles mõttes ühte ritta nii Anna Politkovskaja kui Boris Nemtsovi, Oleg Kašini kui Lev Šlošbergi, kui nimetada vaid mõningaid.

Erinevatel andmetel on Venemaal tapetud u 400 ajakirjanikku. Kui palju on sellele lisaks hukkunud muidu aktiivseid kodanikke, ei oska keegi öelda. Lihtsalt läbipeksmised või lihtlabased hirmutamised ei kajastu selles statistikas üleüldse, kuigi vägivald on vägivald, olgu siis kasvõi vaimne.

Ei, ma ei väida, et iga rünnaku taga on Kremli käsud või Tema Enda näpunäited. Ei, selle taga süsteemiloov õhustik, kus kõik kriitiline on automaatselt vaenulik ja selle ründamine õigustatav.

Salastamise ja hirmutamise õhustik

Paranoilise õhustiku loomise näitena saab tuua kasvõi kurikuulsa määruse, millega keelatakse avalikustada sõjaväelaste hukkumise asjaolusid – vältimaks „pahatahtlikku“ kära ida-Ukrainas hukkunute ümber. Oh miks küll meenub siinjuures 1930’te suure terrori aegne korraldus mitte teada anda mahalaskmiste kohta jm detaile?

Suisa skisofreenilise näitena võib aga tuua praegu ekraanidele jõudva filmi „Matilda“ lugu. Ilma filmi nägemata on selle vastu tekkinud terve rahvaliikumine, mis kohati on võtnud õigeuskliku džihaadi vorme. Märtriks kuulutatud tapetud tsaari au ja väärikuse kaitsele tõusevad õigeusklikud kommunistid. Riigis, kus sellesama tsaari tapjat näidatakse mumifitseerituna kõige paganlikumal kombel pealinna keskväljakul raha eest rahvale nagu habemega naist mõnes friigitsirkuses.

Riiklikust, sõjalis-patriootlikust peajoonest teisiti arvajate (verbaalse) peksimise igaõhtused näidisetendused toimivad populaarsemates telešõudes. Kahtlustavamad kommentaatorid näevad muuseas ka selles, et võimukriitlise Felgengaueri ründamisest tehti peamine teleuudis, samasugust näidis-sõnumit: „nii juhtub nendega, kes meie vastu on!“

Lapsik, kuid näitlik õigustus

Jah ma tean et nüüd tekivad kommentaarid stiilis: „aga mujal tapetakse ka ajakirjanikke!“ Palun mõelge korraks, kas juhul kui teie lähikondne saab pimedas kõrvaltänavas peksa, lepite seletusega: „seda juhtub teistega ka“? Selline infantiilne õigustus „aga teised teevad ka“ on muutunud kremli-meelse retoorika tunnuslauseks.

Moskva raadiojaamas toimunud kallaletung ON rünnak sõnavabadusele, olgu selle vahetuks teostajaks siis nõdrameelne või mitte. Vaba mõtte kandjaid sunnitakse kas vaikima või lahkuma, sisemisse või välisesse emigratsiooni. Ja sellest on meeletult kahju, sest suletud ja vihaselt vaikivas ühiskonnas peavad elama ka täiesti normaalsed avatud inimesed.

Õnneks pole aga keegi loodusseadusi ära muutnud ning pendliefekt on neist üks arusaadavamaid. Varem või hiljem muutub olukord ja me saame oma naabriga taas normaalselt suhelda. Seniks aga saame ilmselt nägema vaba mõtte kandjate jätkuvat pagemist riikliku paranoilise surve eest.

---

lugu ilmus Postimehes

Thursday, October 19, 2017

Разбор полетов: Kataloonia


Kataloonia peaaegu-et-katse iseseisvuda: mis läks valesti, miks selle referendumi-taolise nähtuse tulemusi keegi ei tunnusta? Kas ehk oli tegu diplomaatilise väljapressimise katsega? Kas sellele võib järgneda nö suveräänsuste paraad Euroopas?

Kõigest sellest rääkisid Artur Aukoni juhtimisel nagu ikka Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saade järelkuulatav siin.



pilt võetud siit

Riigiloome pole läbi


Omariiklus pole kivisse raiutud. Riikide tekkimine ja olemast-lakkamine, liitumised ja lahknemised pole läbi saanud. Riigiehituslikud protsessid pole lõppenud, pigem leiame end üllatusega olevat keset ümbermõtestamise aega.

Meie ümber on föderatsioone, mis läbivad deföderaliseerimise protsessi – nt Venemaa, kes üritab oma erinäolisi koostisosi pisutki ühetaolisemaks rullida. On unitaar-riike, mida föderaliseeritakse, puhuti koguni väljastpoolt ja vägivaldselt – nt Ukraina. Konföderatsioone hetkel pole (viimane oli Serbia-Montenegro), kuid keegi ei saa välistada ka nende taasteket.

Muutuv Euroopa
Kuna ma tegelen põhiliselt Venemaaga, siis jälgin huviga seal kulgevat vaielust Euroopa tuleviku osas. Hetkel võib neid Kataloonia valguses jagada tinglikult kahte leeri.

Ühed väidavad, et Euroopa riikide killustumine on Mosvale kasulik, kuna see tähendab nõrgemaid rahvusriike ja ka nõrgemat Brüsselit. Teised jälle, et kuna iseseisvuda tahtjad kipuvad tahtma Euroopa Liitu, siis viib see regioonid Brüsseli otsealluvusse ja seeläbi hoopis tugevdab Euroopa Liitu.

Euroopa Liidu kesk-kontorite ja liikmesriikide roll pole täpselt samamoodi igavikulised suurused, ka siin toimuvad pidevad üksteise piiride kompamised ja suveräänsuse taasmõtestamised. Brexit oma paradoksaalsel moel andis sellele protsessile ainult hoogu juurde.

Referendum kui instrument
Riike luuakse alati eliitide poolt ja enamasti rahva nimel. Nn Rahva Tahte väljaselgitamiseks ja omaenda soovide legitimeerimiseks võetakse mõnikord kasutusele ka oma olemuselt üdini populistlik referendum (oma muistsesse Rooma ulatuvatelt juurtelt on referendum „otsustusõiguse tagasiandmine Senatilt rahvale“ ehk populus’ele).

Referendum kui õiguslik instrument omab kahte äärmiselt olulist tahku: pretsedent ja protseduurid. Kas referendumit on kasutatud rahvusvahelise staatuse muutmiseks, separatismi või setsessionsmi legaliseerimiseks? Jah on, nö õpikunäidetena olgu toodud kasvõi ebaõnnestunud Šoti ja õnnestunud Lõuna-Sudaani näide. See, et viimases eelnes ja järgnes referendumile kaos ja verevalamine, ei muuda ära korrektselt läbiviidud referendumit.

Need, kes üritavad aga ühele pulgale panna nt Krimmi ja Kataloonia referendumeid, saavutavad aga ainult ühe tõdemuse – mõlemad referendumid olid ebaseaduslikud, Krimmi oma veel kordades hullem. Siin tuleb mängu protseduuride pool alates väljakuulutamisest kuni häälte lugemiseni.

Unistus piiridest
Mõned unistavad muutumatutest piiridest, teised nende muutmisest, kolmandad piiride kadumisest. Teoreetikud on ammu rääkinud nö Uue Keskaja saabumisest, mil riigipiiride muutmiseks pole vaja muud kui suverääni tahet ja soovitavalt ka piisavalt sõjaväge. Utopistid-idealistid veeretavad inimkonda ühendavaid mõttelõngu.

Me tikume loomuldasa piiride muutumist pelgama, sest enamasti kaasneb sellega suuremal või vähemal määral verd ning igasugune muudatus on pelutav. Kuid selge on see, et enese iseolemise mõtestamise pole lõppenud, riikluse ja suveräänsuse defineerimine on riigi kui valitsemisvormi lahutamatu koostisosa.

Kas tegu on süsteemse nihkega senises rahvuriikide süsteemis või pigem ajutise kõrvalekaldega normiks-peetavast? Pigem kaldun esimese poole, sest muudatuste ihkajaid on hetkel rohkem kui status quo hoidjaid.
---
lugu ilmus Postimehes

Wednesday, October 18, 2017

47. veerandtund väliskommentaatoriga. Mart Nutt: referendum kui riiklikku staatust muutev instrument


Veerandtund väliskommentaatoriga. Mart Nutt: referendum kui riiklikku staatust muutev instrument. Saatejuht Karmo Tüür.

---

– Üldine – kas nõustud minu väitega, et Šoti referendum, Brexit ja Kataloonia on nö ühe puu viljad ehk ühe ja sellesama impulsi eri väljendumisvormid?

– Iseseisvumine referendumi läbi – kas meil on positiivseid näiteid, kus on järgitud protseduurireegleid ja rahvusvaheline üldsus on seda ka tunnustanud? Mis on need nö sõltumatud muutujad, mille täitmise korral on sõltuv muutuja ehk tunnustatud iseseisvumine saavutatav?

– Tunnustamine – keda on nt EV tunnustanud ja miks? Kosovot tunnustasime, Lõuna-Sudaani samuti, Katalooniat samas mitte. Kui palju on siin nö vagunile hüppamist ja kuipalju oma huvide eest seismist?

---

intervjuu kuulatav siit

Kommentaar kunstinäitusele

"Mina ja kunstinäitus?" Te ei kujuta ette, kui hämmeldunult ma selle fraasi telefonitorusse venitasin, kui sain kutse tulla kommenteerima ühte näitust. Tõsi küll, selgus et seos minu ja selle näituse teema vahel on vägagi olemas.

Tartu kunstimuuseumis on praegu väljapanek, mis ilmselt enamiku külastajatest paneb pead raputades tagurpidi välja astuma. Selle näituse ajendiks sai Venemaa seadusemuudatus, millega salastatakse sõjaväelaste hukkumise asjaolud. Muudatud omakorda oli ajendatud ida-Ukrainas hukkunud ja Venemaale saabuvate "koorem 200" probleemi vähendamiseks ... üsna samal moel nagu omal ajal NKVD andis välja korralduse salastada mahalaskmiste detaile Suure Punase Terrori ajal.

Aga kõigest saab lähemat aimu, kui vaadata kultuurisaate OP saatelõiku (11:00 - 17:13)

Tuesday, October 10, 2017

Katalooniat mitte Hispaaniat


Ja kuhu nüüd siis komakoht panna? Kas me toetame Katalooniat või Hispaaniat? Enesemääramisõigust või territoriaalset terviklikkust? Ideaale või pragmaatilisust? Ning kes ütleb, kumb on kumb?

Mõlema poole toetamisel on oma karid, nii moraalsed kui ratsionaalsed. Ideaalses maailmas on igal rahval õigus omariiklusele. Pärismaailmas on igal riigil õigus kaitsta oma territoriaalset terviklikkust.

Loomuldasa me eeldame et iga omariiklust taotlev rahvakild on pehme ja karvane ja üleüldse meiesugune. Et no kohe kindlasti saabub rippumatuse saavutamise järel konkreetsele alale ja piirkonda laiemalt rahu ja leppimine ning liikumine helge homse poolde.

Vigased võrdlused

Enim levinud argument eestikeelses inforuumis on, et kui meie väärisime omariiklust, ahmides igat toetusavaldust, siis miks me ei võiks toetada endasuguseid. Aga kes on öelnud, et Kataloonia (või minupoolest Lõuna-Sudaan, Šotimaa või Singapur) on meietaolised juhtumid?

Mitte mingil juhul ma ei väida, et need juhtumid on liiga erinevad, nii et neid ei saa võrrelda. Hüüatus: „neid asju ei saa ju võrrelda“ on üks retoorilisi võtteid, tapmaks arutelu. Vastupidi – võrrelda saab kõike, kasvõi jõudmaks järeldusele, et võrreldavad on neetult erinevad.

Kataloonia ei ole Hispaania poolt okupeeritud territoorium, vaid Hispaania algosa selle riigi loomisest peale. Katalaanid pole (üldjoontes) rõhutud vähemus, kui jätta kõrvale Franco-aegsed repressioonid.

„Ärge kõigutage paati!“
Katalaanid on pigem jõukas seltskond, kes üritab enda küljest lahti raputada vaesemaid sugulasi. Isesesivuse eestkõnelejad ei pelga selle eesmärgi saavutamiseks ka üsna kahtlaseid võtteid. Tõsi küll, Hispaania riigi kooshoidjad pühitsevad vahendeid täpselt sama vähe, omades lisaks retoorilistele võtetele ka veel formaal-juriidilist raskekaalulist argumenti riikluse kaitsmise osas.

Hispaania riikliku terviklikkuse kaitsmise teeb samas aga raskeks see, et kaitsjad astuvad NSVL säilitamise eest kõnelejate retoorilistesse kingadesse. Gorbatšovlik „ärgem kõigutagem paati, milles ise istume“ kõlab veel väga värskelt kõrvus.

Asjaolu, et mõlemad pooled süüdistavad teineteist soovimatuses minna läbirääkimistele, ei muuda olukorda karvavõrdki lihtsamaks. Madriidi jäik ja rohmakas reageering omal paradoksaalsel moel parendab Barcelona nõrka sooritust, võimendades seni vähemuses olnud eraldumis-soovi.

Universaalsed mõõdupuud
Igale jõule leidub alati vastujõud. See loodusteadustest tuttav põhimõte toimib ka suures poliitikas. Ühinev Euroopa ja globaliseeruv maailm käivitavad tasakaalustavaid protsesse. Tuult saavad tiibadesse need hääled, kes räägivad eraldumise, sulgumise, enesekaitsmise vajadusest.

Šoti referendum, BREXIT ja Kataloonias toimuv on ainult näivalt eri aedadest pärinevat viljad. End konservatiivsena määratleva rahvusluse tõus ja anti-elitaristlik populism pole mingid lapsikud kollid kapinurgas, mida saab üleoleva täiskasvanuliku „tõevalgusega“ olematuks manada.

Neid lugusid tuleb veel ning ilmselt võib soovitada asjaolude hindamisel kasutada kahte mõõtkava: universaalset ja personaalset. Universaalne on lihtne: kas antud küsimuse lahenemine ühel või teisel moel aitab kaasa (regionaalse) stabiilsuse, sh julgeolekupildi paranemisele, kasvõi pikas perspektiivis? Personaalne ehk antud juhul Eesti-keskne – kas toimuv vastab meie rahvuslikele huvidele ... aga need tuleks kõigepealt defineerida.

Ja lõpetuseks üks mitme muutujaga mõistatus: kas killustuvad riigid tähendavad tugevamat või nõrgemat Brüsselit?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, October 6, 2017

Kirillitsas Eesti


Kuku raadio tavaliselt sisepoliitilistel teemadel olev saade Kirillitsas Eesti sai seekord saatekülaliste tõttu väljapoole kaldu, ehkki saatejuht püüdis kõiki teemasid siduda kohalike oludega.

Kõne all oli Kataloonia referendum … läbi siinse prisma. Võõraste vaenamine ja rahvusluse tõus näib olema üelüldine tendents … ning kajab vastu ka Eesti valimistes. Zapad 2017 ja selle mõjud Euroopale / NATOle / Eestile.

Saatejuht Igor Kopõtin, külalisteks Vladimir Sazonov ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Venemaa ahenev mõttevabadus


Hetkel on kõneainet pakkumas Facebook – kas see sotsiaalvõrgustik saab oma tegevust Venemaal jätkata või peab otsad kokku tõmbama. Nn isikuandmete kaitse sildi all kohustatakse kõiki Venemaa kodanike andmeid (sh sotsiaalmeedia kontode omi) haldavad serveri olema füüsiliselt paigutatud Venemaa pinnale. Twitter on nt sellega kaasa läinud, Facebooki otsus on veel lahtine.

Kuid tegu pole ei kitsalt Facebooki ega laiemalt sotsiaalmeediavõrgustikega, iseseisva arvamuse ruum jääb Venemaal üha ahtamaks. Osad inimesed valivad füüsilise pagemise (nt Eho Moskvõ ajakirjanik Julia Latõnina), teised said seni valida “elektroonilise paguluse”

Kõigest selles sai räägitud Raadio2 saates Agenda, saatelõik järekuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Tuesday, October 3, 2017

Probleem nimega Putin?


Julgeolek ja Vladimir Putin näivad lahutamatud. Hakkad arutama esimest, läheb jutt varem või hiljem Venemaa peale ning pigem varem kui hiljem kõlab Venemaa praeguse presidendi nimi.

Äsja lõppenud Riia julgeolekukonverents polnud erand. Õnneks olid korraldajad eraldanud Venemaa teema jaoks omaette paneeli, nii välditi kogu ürituse keskendumist ühele teemale.

On absoluutselt inimlik ja arusaadav, et me kipume probleeme isikustama – sel moel on asjast lihtsam kõnelda.

Elu võimalikkusest peale Putinit

Nii kujunes seegi kord, et ka paremad ja helgemad pead kippusid rääkima Vladimir Putinist ja elu võimalikkusest peale teda. Mehe vanus ja valimistsüklite matemaatika paneb loomuldasa eeldama, et peale lähenevaid putini-valimisi … vabandust, presidendivalimisi saab praegusest presidendist nö kohatäitja, kelle viimasel ametiajal hakkab peale vaiba-alune võitlus edasise korraldamiseks.

Selle järeltulija-võitluse loogika kohaselt pole enam oluline, kas sa mängid seaduste või reeglite järgi, kuulud senisesse toitumisahelasse või oled selle murdja, küsimus on lihtlabases dilemmas: kes jääb peale.

Kuid seni kuni on võimul Putin, on meil paratamatult hambus üks mees ja temaga võrdsustatavad-põhjendatavad probleemid. Ja tahes-tahtmata kujuneb ka meie enda peas võrdusmärk: on Putin, on probleemid, kaob Putin, kaovad probleemid.

Popovi ettepanekud

Muuseas selline keskendumine Venemaa praegusele, tinglikult 86%-se toetusega mehele andis võimaluse konverentsile saadetud Venemaa julgeolekunõukogu asejuhil Mihhail Popov ironiseerida stiilis: „Teid kuulates hakkan ma veelgi enam austama oma presidenti, siin kõneldu kõlab kui valimiskampaania tema heaks!“

Omamoodi märgiline on, et siia komandeeriti selliste pagunitega mees, kelle sisuliselt ainukeseks ülesandeks oli ette lugeda viiepunktiline ettepanek, mis lühidalt kokku võttes sisaldas ühte sõnumit: me oleme valmis rääkima võimalikust diilist. Meievastased sanktsioonid vs teie julgeolek.

Kuid jutt pole seekord Popovist ja tema töölähetusest, vaid nn probleemist nimega Putin.

Üks mees või valitsev mõttelaad?

Ma soovitan sügavalt järele mõelda, kas tegu on ühe mehega või laiema mõtteviisiga, mille kehastajaks on praegune Venemaa president. Kas tegelikult ka me saame oletada, et kui tuleb võimule keegi teine, muutub venemaalaste mõttelaad? Kaob ära suur-riiklik mõtlemine, geopoliitiline ja –strateegiline maailmanägemine? Lakkab arusaam Venemaa ajaloolisest missioonist?

Konverentsi vahepauside ajal toimuvad alati parimad vestlused. Ühe kõrge pagunikandjaga rääkides tulid jutuks NATO ees seisvad praegused ja tulevased väljakutsed. Kõlasid tuttavad märksõnad: 360-kraadine radaripilt ehk siis tähelepanu kõigele ja korraga. Juhtisin tähelepanu loogikaveale, et kui räägitakse prioriteetidest selle sõna mitmuses, siis järelikult mitte ükski nendest pole päriselt prioriteet. Palusin järele mõelda, et mis on see üks ja peamine, millega tuleb tegeleda. Peale lühikest järelemõtlemist tuli sama lühike ja selge vastus: Venemaa. Sest see riik on ainuke, kes üritab praegust jugeolekuarhitektuuri mitte ainult vastustada, vaid ka murendada, murda ja muuta.

Lühidalt kokku võttes. Meie ees ei ole probleemi nimega Putin, vaid on soov panna Läänt endas kahtlema ja selle nõrkuse ajal ehitada asjad ümber nii, nagu seda sooviks näha Venemaa misjonäärlusest ja geostrateegilisest painest vaevatud mõtlejad.



Lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Zapad 2017 kui ideaalne õppus


Karmo Tüür, TTV



Zapad 2017 oli Venemaa jaoks nö ideaalne õppus, millel polnud ainult väljamõeldud vastased a la Veishnoria, vaid mille käigus NATO pani ka oma väed liikuma. Ehk siis mõlemad pooled liigutasid oma väeüksusi, mängisid läbi erinevaid stsenaariumeid jne. Ilma vahetusse kineetilisse konflikti laskumata sai Venemaa väejuhatus seeläbi hindamatu kogemuse ja õppis oma vastase kohta rohkem kui see tavaliselt saavutatav on.



intervjuu järelvaadatav siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Põhja-Koreast Äripäevale


Äripäev käivitab raadioformaadi saadet Globaalne pilk. Küsiti ka EVI käest üht-teis Põhja-Korea kohta
1) Kümne aasa eest ennustati, et P-K saab tuumapommi 10 aastaga. Mis juhtus, kas lääs ei võtnud P-K tõsiselt?
2) Enam kui sõjariist, see on Kimi jaoks argument, et pääseda läbirääkimislaua taha. Aga mida Kim tahab?
3) Olukord pingestab kindlasti USA-Hiina suhteid. Kus on selles küsimuses kummagi riigi jaoks n-ö piir?

intervjuu kuulatav siit (alates 18.50)

pilt võetud siit

46. veerandtund väliskommentaatoriga. Mait Martinson: Valgevene otsimas oma uut kuvandit

Veerandtund väliskommentaatoriga. Mait Martinson: Valgevene otsimas oma uut kuvandit. Saatejuht Karmo Tüür

---

Mait Martinson on Eesti Vabariigi endine suursaadik Valgevenes

---

– Ehkki Zapad-2017 oli vaid osa pikemast õppuste tsüklist, on need õppused nüüd ametlikult läbi. Kas ja mis Valgevene jaoks seeläbi muutus?

– Eestist vaadatuna räägitakse Valgevenest enamasti kui Venemaa nö satelliidist, VV enese poolt konstrueeritav kuvand väljapoole on sootuks midagi muud – Minsk ajab asju maailma suurtega ning on koht, kuhu needsamad suured kogunevad asju arutama

– Omamoodi huvipakkuv on tees, mille kohaselt Lukašenka üritab käima tõmmata nö Helsinki-2 protsessi. kuidas seda võiks kommenteerida?

– Vastupidiselt oma “rahvusvahelise mehe” imagole kohtus Lukašenko nüüd Kadõroviga. Kriitikud jõudsid seda juba nimetada “kahe vasalli” kohtumiseks, pidades silmas mõlema alluvus-suhet Moskvale. Kuidas seda kohtumist kommenteerida?

– Mis võiks olla Valgevene-Venemaa sidusprojektide (liitriik, SRÜ, Euraasia majandusühendus jne) hoomatavas lähitulevikus?

---

pilt võetud siit

---

intervjuu kuulatav siit

Vastastikused kompensatsiooninõuded


Vene võrguväljaanne versia.ru küsis: “Baltimaade suursaadikud nõuavad, et nende riikide kohta ei kasutaks termini “пост-советские страны”. Kõlavad ka nõudmised kompenseerida nõukogude okupatsiooni. Küsimus: Kas kompensatsiooniteemat võib kuidaki lõpetada, lahendada – nii et selle küsimusele tagasi mitte pöörduda?”

Vastus: “Kompensatsiooninõuded kostavad aeg-ajalt mõlemalt poolelt, eriti valimste eel ja ajal. Teoreetiliselt võiks need olla lõpetatavad ainult mingi kahepoolse komisjoni kokkukutsumisega, mis vaataks läbi mõlema poole pretensioonid ning jõuaks mõlemalt poolelt ametlikult aktsepteeritud tulemuseni. Praktikas pole taolise komisjoni kokkukutsumine praegustes oludes ilmselt võimalik, mõlemaid pooli rahuldavast kokkuleppest rääkimata.”

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka ekraanitõmmis

---

PS Omamoodi iseloomulik, et loos, milles räägitakse sildistamisest “eks-NSVL”, kasutatakse sildistamist “pribaldid”

45. veerandtund väliskommentaatoriga. Hille Hanso: kurdi referendum – on see üldse referendum?


Veerandtund väliskommentaatoriga. Hille Hanso: Iraagi Kurdistanis toimuv referendum – on see üldse referendum? Saatejuht
Karmo Tüür.

---

– kõikvõimalike isesisvumisreferendumitega on see häda, et nad kipuvad seniste riiklike moodustiste meelest olema ebaseaduslikud. Riigid soovivad end näha jagamatute ja terviklikena ja igasugune tükeldumine või tükeldamine ei ole tervitatav nähtus. Kuidas on olukord kurdi referendumiga selle osas?

– referendumist teeb referendumi protseduurireeglite järgimine. Kui järgitakse kõiki karme reegleid, on tegu millegi seaduslikuga ja tunnustamisväärsega, kui ei järgita, siis pole üritus ka legitiimne. Valimisõiguslike inimeste registri loomine, valimiseelse agitatsiooni korraldamine, hääletuse õiguspärasuse kontroll, välisvaatlejate kohalolu – kõik see on keeruline, aeganõudev ja kallis. Kas kurdidel on selle kõige korraldamiseks ressursse ja võimekust?

– oletame et referendum toimub, enamik hääletab poolt ja tulemust tunnustatakse. Mis saab edasi?

---

pilt võetud siit

---

intervjuu kuulatav siit

“NATO reaktsiooni ei tea veel NATO ise ka”


Intervjuus venekeelsele Postimehele jutuks naabrite hirmud seoses Zapad-2017 õppustega, Valgevene iseseisvuse küsimus ja NATO võimalikust reaktsioonist



Intervjuu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Thursday, September 21, 2017

Valimised kui investeering


Valimine on imelihtne. Seda juhul, kui sa oled üks nendest u 5% Eesti elanikest, kes kuuluvad mõnda erakonda. Tõenäoliselt hääletad sa siis oma seltskonna poolt, isegi kui partei eesotsas on parasjagu mõni tegelane, kes ei peaks seal mitte olema.

Kõigi ülejäänute jaoks on see alati üks paras hiina piin. No keda ma siis seekord valima peaksin, öelge mulle? Seda küsimust esitatakse suurema või väiksema pateetikaga kõigile ettejuhtuvatele, eriti kui see tuttav peaks politoloog või muidu kahtlaselt poliitika lähedal olev isend.

Ausõna ei ole see otsus ka minusuguse jaoks kerge, kuid annan siinkohal mõned nõuanded.

Alustuseks mõtesta endale valimiste tegelik sisu. Ilma sinu teadmata on sinuga sõlmitud leping. Selline sotsiaalne leping riigi ja kodaniku vahel, mille alusel oled sina aktsionär. Sul on osakapital nähtuses nimega Oma Riik. Ja nüüd on sinu otsustada, kuhu sa selle osaku paigutad.

Loll on olla loll. Olla loll investor on veel topelt loll. Olla manipuleeritud, visata oma aktsia esimesele ettejuhuvale, hästiriietatud ja muidu sümpaatsele sulile on ikka erakordselt loll.

Ja nüüd lubatud soovitused.

Esiteks. Ära mine valima, juhul kui sa ei taha osaleda selles ettevõttes. Juhul kui sa pole viimase paari aasta jooksul kordagi kirunud või kiitnud seda riiki, milles sa parasjagu juhtud elama, siis pole sul tegelikult ka vajadust investeerida. Vastasel juhul oled sa nö pime-investor, kes on loll-investori lähisugulane.

Teiseks. Kui oled siiski valmis osalema ühis-ettevõttes, siis mõtle, mida SINA tahad. Jah, justnimelt sina ise. Unusta ära kõik valimislubadused, kõlavad kraaksatused ja suured plakatid. Mõtle, missugust riiki sa tahad, kuhupoole peaks arenema see ühisettevõte, selleks et sina selles end mugavalt tunneks.

Kolmandaks. Kõige parem on oma ideid ise ellu viia. Ehk kui tahad suunata firma käekäiku, kandideeri ise selle juhatusse. Astu ise rooli ja juhi ettevõtte arengut.

Neljandaks. Kui sa ise juhtida ei taha, mõtle, kes võiks olla sinu asetäitja. Kes võiks parimal moel viia ellu sinu nägemust? Ei-ei, mitte see mida tema tahab teha, vaid mida sina tahad teha.

Viiendaks. Kui sa oma personaalset asetäitjat välja mõelda ei suuda, siis kasuta kahte meetodit: toetamine ja välistamine. Missugust arenguteed tahad sa toetada (märksõnadeks nt rohkem regulatsiooni või vähem, võrdsus või vabadus) ja missugust välistada? Proovi jätta isikud kõrvale või siis pöördu tagasi neljanda soovituse juurde.

Kokkuvõtteks – otsus mitte investeerida pole häbiasi. Palju piinlikum on kasutada oma kapitali lollisti. Investeeri targalt, pea teistega nõu, aga usalda siiski oma nägemust ja sisehäält. Pole vahet, kas oled nende 5% aktiiv-investorite hulgas, või otsustad olla passiiv-investor. Ahjaa, mitte-investeerimine ei vabasta sind tagajärgedest, kuid see-eest jätab ilma kontrolli-võimalustest.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Wednesday, September 20, 2017

Разбор полетов: Zapad-2017 ja Brexit


Seekordses saates jutuks Venemaa-Valgevene ühisõppused ja Brexit

Zapad-2017: rutiinne õppus või midagi enamat?; võimalik oht naabritele?; välisvaatlejate osalemine; Veishnoria

BREXIT: esimene seadusemuudatus – mis saab edasi?; lahkumise hind; EL kodanikud Suurbritannias.

Stuudios nagu ikka ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks seekord Andrian Tšeremin.



saadet saab järelkuulata siit



pilt võetud siit

Saturday, September 16, 2017

44. veerandtund väliskommentaatoriga: Martin Mölder – Ungari ja CEU kui normaalsuse ümbermõtestamine


Veerandtund väliskommentaatoriga: Martin Mölder – Ungari ja CEU kui normaalsuse ümbermõtestamine. Saatejuht Karmo Tüür.

---

– Kesk-Euroopa Ülikool – mis oli see tehnilis-juriidiline põhjus, miks ülikooli taheti sulgeda ning mis on hetkeolukord

– kuidas seda konflikti nähti ülikooli enda poolelt ning mis olid peamised etteheited, mida väljapoolt konkreetselt ülikooli vastu esitati

– Ungari poliitiline olukord – see pole midagi unikaalset, kuid mõjub kontsentraadina Euroopas valitsevates meeleoludest

– Soros on ammu midagi palju enamat kui inimene, see on muutunud sümboliks, millele omistatakse “globalistlik/liberaalse kurjuse” ja “konservatiiv/patriootilise headuse” mustvalget heitlust. Kas tegu on tavapärase pendliefektiga, et nö ajaloo lõpu ja rahvusülesuse juurest liigutakse jälle rahvusriikluse/-romantismi poole tagasi?

---
saade on järelkuulatav EVI podcasti lehelt
---

pilt võetud siit


Friday, September 15, 2017

Zapad 2017 kui mitmesuunaline instrument


Venemaa-Valgevene kobarõppus Zapad-2017 on mh suunatud ka siseriiklikule publikule. Kuna Venemaa praegune režiim on valinud militaarse legitimeerimise tee, siis pingetaset tuleb mitte ainult hoida, vaid ka aegamisi tõsta.

---

uudislõik saab järelvaadata siit, samast tehtud

43.veerandtund väliskommentaatoriga: Veronika Svištš – Eesti arvamusfestivali eksport Ukrainasse


Veerandtund väliskommentaatoriga: Veronika Svištš – Eesti arvamusfestivali eksport Ukrainasse. Saatejuht Karmo Tüür

Veronika Svištš on MTÜ Mondo Ukraina-programmide juht

---

– kuidas festivali idee sündis ning miks otsustasite selle korraldada justnimelt ida-Ukrainas?

– kas korraldamisel oli ka mingeid eripärasid, millega siin Eestis ei oskaks arvestada?

– mis teemad olid arutlusel, missugune on üldine debatikultuur Ukrainas

---

pildiks on festivali kava, mis on võetud siit
---
saade on järelkuulatav EVI podcasti lehelt

Thursday, September 14, 2017

Zapad 2017 ja Eesti kaitsevõime


ETV saates “Suud puhtaks” oli jutu all Eesti kaitsevõime, lähtepunktiks see, et piiri taga toimuvad Venemaa- Valgevene ühisõppused “Zapad 2017”.



saade järelvaadatav siit, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Tuesday, September 12, 2017

Saakašvili teine tulemine


Vaevu jõudis jõustuda Ukraina ja Euroopa Liidu assotsieerumis-lepe, kui Ukrainas keris ennast lahti sündmuste jada, mida me euroopalike riikide ja mängureeglitega väga ei seosta. Rahvamassi toel murdis end üle Ukraina piiri eks-president, eks-kuberner, eks-kodanik Mihheil Saakašvili.

Ukraina on üks väheseid riike, kui mitte ainuke, mis omal veidral moel püsib kodaniku-allumatusel. Need mehed, kes ida-Ukrainas agressorit ohjeldavad, teevad seda ju enamasti vabatahtlikena. Mitte lihtsalt ilma riigiga oma tegevusi kooskõlastamata, vaid – nagu nad ise seda kirjeldavad – kohati lausa ametivõimude kiuste. Lootmata kellegi muu kui enda abile. Ostes enda raha ja annetuste eest sisuliselt kõike, mida eluks ja võitluseks vaja.

Nüüd murti sisuliselt sama allumatuse korras end läbi piirivalvest, kohaletoodud täiendavatest politseist ja sõjaväest hoolimata. Arvata, et kõik need murdjad olid tohutud Saakašvili fännid või isegi toetajad, on ilmselt liialdus. Ka need parlamendisaadikud, sh Julia Timošenko, kes aktsioonis osalesid, on Saakašvili liitlased vaid tinglikult – pigem kasutasid nad ära hetke, näitamaks end ja demonstreerimaks enda lähedust sellele allumatule rahvale.

Saakašvili motivatsioon
Miks Saakašvili sedasi teeb? See on suhteliselt lihtsalt seletatav. Saakašvili kasutab seda ressurssi, mida ta omab – see on karisma – ja seda instrumenti, mis saadaval on – nö tänavat. Ukraina tsiviil- ja poliitilises praktikas on asjade lahendamine protesti ja käratsemise saatel muutunud pigem heaks tavaks kui millekski erakordseks.

Esmalt Gruusia ja nüüd ka Ukraina kodakondsusest ilma jüünud Saakašvili teatab, et ta tuli tagasi selleks, et tõestada endalt kodakondsuse äravõtmise ebaseaduslikkust. Ta oleks seda saanud teha ju ka nö eksterritoriaalselt, kuid asjade ajamine tavapärasel, hillitsetud moel pole talle lihtsalt omane. Selles on midagi donald-trumpilikku, lüüa kõigepealt jalaga uks lahti, anda esimesele vastutulijale vastu lõugu ja siis vaadata mis edasi saab. Kui see taktika toimib mujal ja teistel, siis miks mitte ka ise kasutada, kas pole?

Vastastik solvumine
Saakašvili ja Porošenko on üksteise peale siiralt solvunud ning mõlema mätta otsast vaadatuna jääb õigust ülegi.

Porošenko tajub, et ta aitas oma endise kolleegi, Gruusia ekspresidendi hädast välja. Laskis selle nagu kodutu kassi vihma käest tuppa, andis kodakondsuse ja viisaka ninaesise, kuid too tänamatu hakkas hambaid näitama.

Saakašvili omalt poolt tajub, et ta asus Porošenko meeskonnas tegema seda, mida talt oodati. Eeldus, et kohalik korrumpeerunud eliidiga ei saa keegi seestpoolt-tulnud võidelda, oli ju lihtne ja arusaadav. Kuid korruptiivseid niite jõhkralt rappides ärritas ta ilmselgelt kellegi liigselt üles ning ekskuberner visati tänavale nagu tuppateinud kass – kui nüüd seda metafoori jätkata. Igatahes jällegi – missugune tänamatus!

Kodakondsus kui võti
Porošenko-poolne käik Saakašvililt kodakondsuse äravõtmisega näeb igatahes välja üsna armetu. Väide, et Saakašvili olla kodakondsuse saamisel valetanud (nagu ta polevat kriminaaluurimise all) kõlab äärmiselt ebaveenvalt – seda et Gruusias oli ekspresidendi suhtes esitatud süüdistused teadsid kui mitte kõik, siis vastavad ametid kindlasti.

Et nüüd nädalake tagasi peeti Kiievis kinni Mihhail Saakašvili vend David ja suunati ta väljasaatmisele – elamisloa lõppemise tõttu – võimendab ainult seda muljet, et tegemist on isiklike suheteklaarimisega.

Nii ehk naa, nüüd on Saakašvili Ukrainas, jagab intervjuusid ja naudib publiku tähelepanu. Mis aga saab edasi?

Teine tulemine poliitikasse
Ilmselt annab Saakašvili Ukraina riigi kohtusse, vaidlustades oma kodakondsusest ilmajätmise. Vastukäiguna algatatakse tõenäoliselt piirirežiimi rikkumise ja ametiisikutele vastuhaku tõttu menetlus nii Saakašvili kui tema saatjaskonna vastu. Tõsi, juhul kui Šaakašvilil õnnestub taastada oma kodakondsus, siis kaob ära ka piiririkkumise algpõhjus, kuna oma kodaniku riiki sisenemist tõkestada pole ilmselt kah kuigi seaduslik.

Aga oletame, et Saakašvili saabki oma kodakondsuse taastatud, mida saab ta edasi teha? Sisuliselt ainus, mida tema ambitsioonide ja egoga mees teha saab, on siseneda poliitikasse, kogudes protestihääli ja süüdistades praeguseid võime kui mitte vähemas, siis võimetuses võidelda korruptsiooniga. Ja taevas näeb, et süüdistada on mille eest.

Ükskõik kumb kahest gigandist ei võidaks – Porošenko või Saakašvili – on Ukraina euroopalikkusele pürgiv kuvand saanud tagasilöögi. Ja sellest on kohutavalt kahju.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit