Monday, March 28, 2016

Ukraina ja Süüria: eksitav võrdlus


Viimastel päevadel on Venemaa riiklikus meedias kõlanud järjest läbipaistvamad vihjed kahe protsessi näilisele sarnasusele. Selle kohaselt oleks Süürias ja Ukrainas toimuv justkui samamärgilised. Ja kui Süürias on Venemaa end USA kõrval kehtestanud nö olulise osalisena, siis peaks USA kaasa mängima Venemaa huvidele Ukrainas.

Ehkki esmapilgul on sarnasus isegi olemas, on taoline paralleelitõmbamine sisuliselt eksitav.

Vormiliselt oleks justkui sarnane olukord: riigis toimuva konflikti käigus toetab välisjõud võimulolijat. Ukraina puhul on toetuse osutajaks nö kollektiivne Lääs eesotsas USA’ga, Süüria puhul toetab võimulolijat Venemaa.

Sisuliselt on aga erinevus nii algpõhjuses kui toimuvas. Süürias ja kogu Lähis-Idas on tegemist sajanditepikkuse ususõdade uue lainega, Ukrainas tekitati konflikt kunstlikult. Kui Süürias VF pommitab USA poolt toetavaid nn mõõdukaid opositsioonijõude, siis Ukrainas me ei näe, et USA pommitaks VF toetusaluseid.

Nii et vihjed sellele, justkui oleks tegu analoogsete protsessidega ja kaks suurt riiki peaks üksteisele võrdväärselt toeks olema ja vastu tulema, on olemuselt sügavalt ja sisuliselt eksitavad.
-----------
pilt võetud siit

Thursday, March 24, 2016

Korteriuksed lukku?


Kui meie maja ümber luusib keegi kahtlane tegelane, või mis veelgi hullem, askeldab juba majas sees, siis tundub maailma kõige loomulikuma asjana panna korteriuks kinni ja võimaluse korral veel ka barrikadeeruda.

Aga vaata tegelikult võib see olla kõige rumalam asi mida teha. Sest kui te sulgete end oma tuppa ja istute seal, lihakirves või taburett enesekaitseks kätte haaratuna, siis olete te tegelikult täiesti kaitsetu. Eriti veel juhul, kui kurikael plaanib kogu maja põlema süüdata. Ja siis pole enam mingit vahet, kas ta kuhjab õlgi maja ümber või kallab juba seespool bensiini laiali.

Ainuke võimalik meetod on tegelikult kõigi korterite koostöös paigadada kaamerad ja patrullida perimeetrit. Üheskoos palgata turvamehed, kes jälgivad nii see kui välja toimuvat.

Ma loodan et kõigil on selge et jutt on tegelikult meie Euroopa nimelise maja turvamisest. Rahvusriikide piirid ehk korteriuksed on head asjad küll, ent üksinda nende taha sulgudes me tegelikult ei suurenda oma turvalisust.

Ja lihtsalt kõrvalemärkuseks – terroristid ei sihi spetsiifiliselt ja ainult Euroopat. Ainult et enamasti toimuvad hirmuteod riikides, millest me teame vähe ja konfliktide tõttu, millest me ei tahagi midagi teada. Selle aasta jaanuaris registreeriti üle maailma ligi 100 terroriakti, neist 1 Rootsis, 3 Prantsusmaal ja tinglikult osaliselt Euroopasse kuuluvas Türgis 4.

Wednesday, March 23, 2016

Asi pole Savtšenkos


Asi pole Savtšenkos. Või Ukrainas. Või Venemaas kui sellises. Ega isegi mitte Vene-Ukraina sõjas. Asi on õigusmõistmise teadlikus absurdistamises.

Ehkki kogu Euroopa tähelepanu on praegu koondunud Brüsselis toimunud õõvastavatele terroriaktidele, juhtus eile ka midagi muud. Nimelt teatati Venemaal kohtu alla antud Ukraina ohvitseri karistuse määr. Selleks on 22 aastat.

Loomuliku reaktsioonina põrutab nüüd üks pool rusikaga lauale ja röögatab: „Nadežda Savtšenko on süütu!“ Ja teine pool arutab stalinistlikus võtmes: „Kui ta juba kohtu alla anti ju ta siis ikka süüdi on!“

Asjale rahulikuks, kaineks ja analüütiliseks lähenemiseks soovitan ühte lihtsat võtet. Jätke ära isiku- ja kohanimed, koorige sündmus nö paljaks ja vaadake mis jääb nö kuiva jäägina sõelale.

Riik A röövib riigi B sõjaväelase viimase koduriigist, toob ta illegaalselt oma riiki ning siis asub teda süüdistama. Esiteks selle eest et sõjaväelane täitis oma ülesannet (kaitses oma riiki) ja teiseks riiki A illegaalse sisenemise eest.

Tuues selle näite lihtsamale, inimlikult arusaadavamale pinnale, saame midagi veel absurdsemat. Naaber A korraldab naaber B korteris sigaduse, tungib sinna sisse, tassib B enda juurde ja hakkab teda peksma selle eest, et B hakkas A’le vastu ja et B justkui tungis ebaseaduslikult A elupinnale.

Nii et küsimus ei ole Nadežda Savtšenko „personaalküsimuses“ või väidetavates süütegudes. Asi on Venemaa kohtusüsteemi absurdistamises. Kafkalike võtete kasutamine on eesmärk omaette – nende ees jääb terve mõistus jänni ja hakkab otsima mingeid ratsionaalseid seletusi ning takedub.

-----------
pilt võetud siit

Monday, March 21, 2016

Savtšenko ja Kohver


Venemaa välispoliitikat tehakse suuresti televiisori jaoks, selleks et kujundada omaenda kodanike meelsust, kütta üles lojalistlikke meeleolusid. Ukraina sõjaväelase Nadežda Savtšenko kohtuprotsess on samuti osa sellest televisioneeritud välispoliitikast.

Õigusmõistmisega pole antud juhul tegemist, kõigi osapoolte jaoks on selge, et kohtunikud täidavad oma instrumentaalset rolli ettemääratud mängus. Vaenlane – antud juhul siis Ukraina sõjaväelane – peab olema süüdi mõistetud.

Toimuv meenutab väga tugevalt Eesti kaitsepolitsei Eston Kohveri juhtumit, alates tulevase kohtualuse üle piiri toimetamisest ja lõpetamisest näitliku süüdimõistmisega. Tuleb ainult loota, et nagu Kohver vahetati kuu aega hiljem välja, nii juhtub ka Natalja Savtšenkoga. Vahetusmaterjali Ukraina poolel peaks jaguma.
  
---------
Sel teemal sai antud intervjuu Vikerraadiole, millest tegi omakorda uudisnupu ERR.

---------
pilt võetud siit

Süüriast raadios, teles, lehes, Delfis ja BNS'is

Eelmisel nädalal sai nõrkemiseni Süüriast räägitud. Tõsi küll, enamasti mitte Süüriast endast, vaid Venemaa ratsukäigust (nö vägede väljatoomine), millega pandi maailmas endast rääkima tuhanded ajakirjanikud, analüütikud, poliitikud ja muidu arvajad.

Kronoloogiliselt vist õigeim aegrida oli BNS, kes tegi uudisloo üleelmisest blogipostitusest, ning see põrkas vähemalt PM portaali, kui mitte ka kuhugi mujale. Seejärel tegi sama postituse teemal uudise stolitsa.ee. Oma versiooni pani üles ka Delfi.

TV3 uudisnupus sai asjast räägitud ühes pildis välisministriga Marina Kaljurand kui Riigikogu liikmega Ants Laaneots.

Nädal lõppes Kuku raadio Välismäärajaga, kus ikka sama teemal sai juba pikemalt räägitud saatejuhiga Erkki Bahovski ja julgeolekueksperdiga Kaarel Kaas.

----------
ekraanitõmmis võetud siit

Sunday, March 20, 2016

Televisioneeritud välispoliitika

Venemaa Föderatsiooni välispoliitikat tehakse suuresti televiisori jaoks. Televiisor on ju 80-85% venemaalaste jaoks peamine infoallikas. Noh ja mis seal salata, ka suure osa Venemaa naaberriikide elanike jaoks. Ja seda ressurssi oleks patt mitte kasutada.

"Vägede väljatoomine Süüriast" on taolise televisioneerituse musternäidis. Miks ma selle väljendi jutumärkidesse panin? Aga sellepärast et tegelikkuses ei too Moskva oma vägesid välja, vaid lihtsalt vähendab väekontingendi suurust, suurendades samal ajal võimet seda kiirkorras tagasi tuua ning kaitsta.

Aga - mitte tegelikkus pole oluline, vaid näilisus. Venemaa peamise meediakanali kaudu istutati nii sise- kui välisriiklikku meediaruumi (ja peadesse) nägemus sellest, et Vladimir Putin kutsus mehed kokku ja andis käsu. Ning laevad hakkasid liikuma ja lennukid lendama.

Pange nüüd silmad kinni ja kujutage seda pildirida. "Putin andis korralduse ja väed läksid sisse. Putin lahendas olukorra. Putin andis korralduse ja tõi väed välja." Võimas, kas pole?

Venemaa peamiste/riiklike telekanalite jälgimine on küll masohhismi erivorm, kuid seda tasub mõõdukas koguses teha, et nautida mängu ilu. Kõnenägu nr.2 (sest nr.1 on teadagi kes) Dmitri Kissejov oli nõus selle nimel lahkuma stuudiost ja minema nö põllule. Stuudios suudab ta oma sugereerivate žestidega ja selja taha kuvatavate sõnumitega stantsida vaataja alateadvusse kõik vajalikud sõnumid. Stuudiost väljas on seda raskem teha, kuid ikkagi oli Kisseljov nõus sõitma Süüriasse, et liikuvate lennukite ja muu lavakujunduse taustal rääkida vene sõjaväelaste headest saabastest (huvitav, miks ta seda mainis kaks korda?) ja sellest, kuidas USA lohiseb Venemaa poolt pakutavatel lahendustel järel.

Siililegi on selge, et otsus väekontingendi näitlikuks vähendamiseks oli vastu võetud varem. Puht logistilis-tehniliselt ei ole võimalik sääraseid operatsioone nö nipsu peale käivitada.

Kuid telepilt ei valeta. Vladimir Putin kutsus laua taha kaitse- ja välisministrid ning andis korraldused. Ja Putini sõnade peale käivitusid mootorid ning läksid lendu lennukid ja väljusid sadamast laevad.

-------------
ekraanitõmmis tehtud siit

Tuesday, March 15, 2016

Süüria kübaratrikk


Vähemalt ühes tuleb Putinile tunnustust avaldada. Ta oskab oma samme niimoodi vormistada, et neist räägitakse. Enamasti üllatunult. See on see, mida üks autoritaarne liider peabki tegema.

„Väed tuleb Süüriast välja tuua, kuna ülesanne on täidetud“ No vaatame siis, mida saab lugeda täidetuks?

Süüria valitsuse kutsel mindi talle appi. Abi on osutatud? On. Saavutati Assadi režiimi püsimine? Seda küll, vähemalt mõneks ajaks. Ehkki küsimus ei ole Assadi isikus, Moskvale sobib iga liider, kes vajab püsimiseks Venemaa tuge.

Mindi terrorismi vastu võitlema. Võit on saavutatud? Ei ole. Aga eks see on ka selline ülesanne nagu „liikluskultuuri parendamine“ või „kliimamuutuste ohjeldamine“, kus peamine on protsess ise. Kahtlemata vajalik tegevus, kuid tulemuste üle pole kombeks nuriseda. Asjaolu, et võitluse käigus said pigem pihta muud Assadi vastased ja vähem DAESH võitlejad, on selle mätta otsast vaadatuna väheoluline.

Ametlikult mitte välja öeldud eesmärgiks oli enda murdmine suurte läbirääkimis-laudade taha. Eesmärk saavutati? Kahtlemata! Kasutatud võte ei kuulu küll kõige väärikamate hulka, aga sõjaka geopoliitilise koolkonna kohaselt tehti kõik õigesti. Demonstreeriti enda võimekust anda sõjalisi lööke kaugel enda piiridest väljapool – selles tõlgendusvõtmes kasutati parimat ja eesmärgipäraseimat vahendit.

Teiseks mitte-ametlikuks eesmärgiks oli siseriikliku vaimustuse ülespiitsutamine. Siin tuleb tunnistada täielist edu. Kusjuures nii sisse- kui väljaviimise juures. Mõlemal puhul leidus küll ka teisitimõtlejaid, kuid suures plaanis pole see oluline.

Pahatahtlikud hääled rääkisid, et Süüriasse tungimine aitas varjutada nn Novorossia-nimelisest projektist loobumist. Kaheldav väide, seda enam et õhus on oletus, et nüüd suunatakse vabanev ressurss uuesti Ukrainasse. Või siis hoopis Moldaaviasse. Või ... variante ju jagub.

Eriti kiuslikud kodanikud rääkisid sõjategevuse maksumusest. Mõned miljonid USD päevas pole kuigi märkimisväärne ühe suurima sõjalise eelarvega riigi jaoks ning väidetavalt olla Vene relvatööstus saavutatud mulje najal sõlminud ka tublisti uusi lepinguid.

Palju põnevam on see, et mis saab edasi. Lääne ühisrinde hoidmine Venemaa vastu suunatud sanktsioonide osas muutub tublisti raskemaks. Rubla kurss saab vähemalt lühiajalise positiivse tõuke. Nafta hind võib ka korraks hüpata, kuid mitte pikalt, sest selle kujunemise taga on teised ja pikemaajalised mõjurid.

Aga üldistatult – peamised lühiajalised eesmärgid on Kremli meeskonna vaatenurgast saavutatud. Maailm on jälle hakanud Venemaast rääkima. Ja seekord mitte kui vahetute naabrite ahistajast, vaid kui tegijast suurtes protsessides.

----

Muuseas, kui te arvate, et Putini sõnad vägede väljatoomise kohta tähendavad seda, et Vene sõjavägi Süüriast lahkub, siis te eksite. Mereline tugipunkt Tartus linnas ja lennubaas Latakia lähistel jäävad alles, rääkimata sõjalist kohalolekut kinnistavatest avalikest ja salajastest teenistujatest.

-----

pilt võetud siit

Sunday, March 6, 2016

Sputnik ei ole ajakirjandus

Moskva tegi Eestile kõneka kingituse - 24.veebruaril alustas Eestis ametlikult tööd Sputniku nimeline nähtus. Ajakirjanduselaadne toode, kui nii võib öelda.

Kui jätta kõrvale kõik hinnangulised momendid, siis peamine argument Sputniku mitte-tõsiselt-võetavuse osas on järgmine: tegemist on anonüümkirjade kogumiga. Lugudel pole autoreid, teada pole isegi toimetuse koosseis. Kohati sügavasse sarkasmi laskuv tekst (nt Javelinide soetamise kohta) ei kvalifitseeru mingil moel uudiseks (uudise puhul on aktsepteeritav teksti sissetippijat mitte nimeliselt mainida).

Teades seda, et tegu on Kremli praeguse meeskonna peamise väljapoole suunatud inforelva RT filiaaliga, ei ole võimalik Sputnikut teistmoodi nimetada kui naaberriigi tööriist. Ja see tööriist toimetab nüüd siin ja eesti keeles, segades osavalt neutraalset infot, kerget meelelahutust ja otsest propagandat.

Kõigest sellest sai räägitud Ameerika Hääle venekeelsele toimetusele, lugu saab lugeda siit.

Vastates juba ette võimalikule vastuküsimusele - "Kas siis Ameerika Hääle venekeelne väljaanne pole samasugune propagandatoru?" - siis vastus kõlab "ei ole, kuna kasvõi kõnealusel lool on juures seda kokku kirjutanud ajakirjaniku nimi!" Ja see ajakirjanik küsitles eksperte, kellel on ka nimed: antud juhul siis Erkki Bahovski, Ilmar Raag ja Karmo Tüür
---------
pilt võetud siit
---------
vabandage, aga ma ei viita antud loos Sputniku enda lehele, kuna ei soovi seda kontorit reklaamida. Soovija leiab vastava lehekese ise hõlpsasti üles.