Friday, April 24, 2020

Hirmus elatud elu


Kui lasta oma elu hirmudel juhtida, siis jääb elu elamata. See elu pole elamisväärne. Kuid samavõrra mitte-elatav pole elu juhul, kui hirm välja lülitada. See elu jääb ilmselt väga lühikeseks.

Meie sees ja ümber on kaks kaks baasinstinkti. Või ütlem pigem funktsiooni. Nimetagem neid tinglikult emas- ja isaslooma käitumismudeliks. Ning lihtsalt nii igaks juhuks olgu öeldud, et see mudel pole sõltuvuses geneetilisest soost.

Emaslooma funktsioon on olla alalhoidlik. Hoida ennast ja oma pesakonda kõigi ohtude eest. Igaks juhuks karta, põgeneda ja peituda on selles mudelis loomulik. Olla ettevaatlik siis, kui ohtu veel pole. Jätkata kõigi turvamist ning peidushoidmist ka siis, kui oht on ammu möödunud.

Erinevad funktsioonid

Isaslooma funktsioon on üsna vastupidine. Eirata riske kuni see pole eluohtlik. Ja isegi kui on eluohtlik, siis mitte karta vaid rünnata. Isegi kui kaotus on juba ette üsna ilmselge, ei jääda ootama, vaid surutakse endas hirm maha ning tegutsetakse.

Üksik-isendi tasandil on kumbki mudel äärmuslik ning mitte kuigi jätkusuutlik. Esimene ilmselt kärvab oma turvalises koopas ning lämmatab oma hoolega ka ülejäänud. Teine hukkub ilmselt üsna kiirelt ning mitte mingi suure eesmärgi nimel, vaid lihtsalt hulljulgusest.

Sootsiumi kui terviku seisukohalt on mõistlik kui need kaks funktsiooni tasakaalustavad teineteist. Mitte ei tasalülita, vaid just tasakaalustavad.

Korduvkatsed

Korduvad ja korduvad rottide peal tehtud katsed näitavad, et kui luua ideaalsed elutingimused, kus jätkub sooja, süüa, juua ja sugutamisvõimalusi, siis alati käivitub üks käitumismuster. Varem või hiljem hakkavad nurka jäetud augu kaudu lahkuma noored isasloomad. Ilma ühegi mõistliku ratsionaalse põhjuseta – kõik on ju olemas, ela ja naudi ning tooda järglasi!

Kusjuures see auk on tehtud nii, et tagasi tulla ei saa. Nö maailma-avastajad ei saa anda tagasisidet, et kas seal väljas ootab surm või veelgi parem elu. Kuid esimese järel läheb alati teine ja kolmaski. Lihtsalt instinkt sunnib neid eirama riske ja lahkuma tapvast turvalisusest.

Justnimelt tapvast turvalisusest, sest pea alati kuhtub lõpuks selles puuris elu. Kohalejääjate elurõõm lakkab, laskutakse apaatiasse ning soo jätkamise asemel hakatakse üksteist hävitama või kärvatakse lihtsalt maha.

Äärmuste loomulikkus

Kogu see pikk jutt oli omamoodi sissejuhatus lühikesele lõpule. Mõlemad funkstioonid on hädavajalikud populatsiooni kui terviku püsimiseks. Samal ajal on nad omavahel loomulikus ja lootusetus konfliktis.

Alahoidlik funktsioon tänitab pidevalt: „ma ju ütlesin, ma ju hoiatasin!“ ning üritab hulljulget alget maha suruda. Emasloom üritab sel moel oma järglasi kaitsta ja see on maailma kõige loomulikum asi. Kanaema koputab karmilt oma tibudele nokaga pähe ja peksab nad oma tiiva alla tagasi, kui vähegi mingit ohtu aimab. Kui see funktsioon lakkab, siis ootab seda eluliini peatne ja lõplik hukk.

Hulljulge funktsioon sunnib aga alati osa pesakonnast lahkuma, kanaema nokahoope eirama ning minema maailma avastama. Kui noored rahutud hinged lakkavad olemast mässumeelsed ja alluvad koopas-püsimise-korraldustele, siis saab maailm hukka.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga see, et ühiskonnana peame me säilitama mõlemad pooled. Normaalsed on nii need, kes üritavad meie jaoks luua ülehooldatud nanny-state tüüpi turvakodu. Kuid sama normaalsed on ka need, kes seda kõike nimetavad hullumeelsuseks ja vanglaks ning üritavad ehitatavat lammutada. Kuni mõlemad pooled saavad sõna, polegi nii hirmus edasi elada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, April 16, 2020

Разбор полётов: naftakemplus

Kui saatejuht teatas, et seekord räägime naftahinnast, siis rõõmustasin et "jeeee, me ei peagi jälle koronast jahvatama", kuid ma eksisin. Need kaks teemat on omavahel seotud.

Lisaks on siin mängus:
- geoloogia (kas nafta purskab ise välja või tuleb teda survestada),
- kliima (kas on oht survestamiseks kasutatava vee külmumisele),
- geograafia (kui pikad on tarneahelad),
- tehnoloogia (kas ollakse võimeline mõistliku hinnaga midagi kätte saama),
- pakkumise-nõudluse vahekord
- ladustamisvõimekus
- spekulatiivne moment
- geopoliitika
- geostrateegilised huvid
- religioossed, personaalsed, julgeolekulised ja krt veel teab mis huvid.

Kõigest sellest üritasimegi servapidi rääkida seekordses saates, mida saab järelkuulata siit. Saatejuht Artur Aukon ja kõnelejateks Harrit Tiido ning Karmo Tüür.

Sunday, April 12, 2020

Kodanikupalk


Oleks ainult aus ja õiglane, kui riik, kehestades ühe käega eriolukorra, viiks teise käega sisse kuni selle eriolukorra lõpuni kodanikupalga. Kui suure? Ma ei tea, aga 500.-EUR kõlaks kuidagi mõistlikult, kas pole?

Praeguse kriisi ees me oleme kõik võrdsed. Kõik me oleme kodanikud, keda riik käsib püsida kodus. See tähendab, et riik peaks sama võrdselt ka neidsamu kodanikke toetama.

Mitte keegi ei peaks kodanikupalka taotlema, kuid kõigil peab olema võimalus sellest loobuda, suunates raha mingisse kriisiabi fondi, mille kaudu saaks siis erakorraliselt toetada neid, kelle häda kõige suurem.

Jah, veel piltlikult öeldes eile olin ma sellele ideele vastu. Kuid nähes seda hirmu ja ebakindlust, mis ümberringi levib, leian ma, et praegu on selleks õige aeg.

Ilmselt tuleb samal ajal loobuda kõigist muudest toetuste, pensionite jms väljamaksmisest. Kordan, selle kriisi ees me oleme kõik võrdsed ja hakata praegu kulutama ressurssi kõikvõimalike taotluste läbivaatamisele on üleliigne.

Praegu toimuva ees tuleb alla neelata kõik parteilised, sotsiaalsed, ideoloogilised jms erimeelsused. Meil on õigus oma riigilt nõuda ja riigil on võimalus näidata, et ta hoolib. Kõigist. Võrdselt.

Ühtlasi toimiks kodanikupalga maksmise ja eriolukorra lõpetamise (kuni kõigi! kehtestatud piirangute lõpetamiseni) sidumine meeldiva naasklina, tegutsemaks efektiivselt ja tuletamaks meelde, et riigil on õigus oma kodanikke piirata ainult ajutiselt.
---
PS, ma ei ole ei poliitik ega majandusteadlane, vaid lihtsalt kodanik ja mikro-ettevõtja, kes üritab kuidagigi ennast, lähikondseid ja oma riiki aidata. Riigil on sellest kõigest ainult võita.
---
PPS - mina ise oleksin esimene, kes sellest kodanikupalgast loobuks ning sobivasse abikanalisse suunaks. Vähemalt seni, kuni ma suudan kuidagi teisiti toime tulla.

Wednesday, April 8, 2020

Kaubakeskustustumine


Võeh, milline sõnavärd sai pealkirjaks. Seletan. Metsatustumine = metsade vähenemine on erialažargoos juba enam-vähem tuntud. Tegu on küll ingliskeelse oskussõna (deforestation) kohmaka eestindusega, aga oma inetuses on ta ikkagi toimiv.

Kaubanduskeskustumine võiks olla midagi, mis oleks praeguse kriisi loogiline tulemus. Ehk siis kaubanduskeskuste ülemvõimu vähenemine kaubanduses.

Praegused kriisiaegsed piirangud, kus kobarpoodides pidid end sulgema enamik müügipunkte, võiks olla selle muudatuse ainult üks osa, nö päästikmehhanism. Kaupmehe jaoks muutuvad atraktiivsemaks nö sõltumatud pinnad, mis ei pea sulguma-avanema vastavalt keskuseomaniku või valitsuse meelevallale.

Tarbimisnihe
Kuid see on ainult üks pool rehkendusest. Küsimuseks on, et kas taolise nihkega võiks kaasa tulla ka tarbijad? See on mõnevõrra kaheldavam, kas pole? Eks ole ju mugav minna ühte kohta ning soetada kõik viis vajaminevat asja ühe käiguga.

Aga siin ongi vastus küsimusele, mille ma jätsin sõnastamata, rääkides, et praegune kriis võiks olla vaid ird-kaubanduse leviku päästikmehhanismiks. See võiks olla päästikuks muudatuse teel, mis tegelikult on aset leidnud juba ammu. Nimelt „tarbimisparadigma muutus“ (vabandage järjekordse sõnaroppuse eest). Ehk siis soov tarbida midagi kohalikku ja väiketoodetut.

Viimased kümmekond aastat on omavahel kentsakalt risti läinud kaks tarbimistrendi. Ühest küljest soovitakse leida midagi mitte-masstoodetut. Aga teisest küljest minnakse seda otsima mass-ostlemise keskustesse.

Mass ei muutu
Ei, ma pole nii naiivne et arvata, et ostukeskused kuhugi kaovad. Samamoodi ei kao ka masstootmine. Maštaabiefekt ja kulupõhine optimeerimine on majanduse edenemise ühed alustalad.

Kuid kaugeltoodetud kraami kõrval nihkuvad järjest agaramalt esile kohalikud, süües kohati importkauba turu üsna ära. Olles ise üle kaheksa aasta tegelenud taolise ilmingu lähedalt jälgija ja osaline, võin ma öelda, et tean, millest ma räägin.

Kui kaheksa-pool aastat tagasi avasin Tartu kesklinnas oma pisikese õllebutiigi, pidin kuulma palju kahtlevaid sõnu. Et ega see äri üle aasta ikka ei kesta, et väljaspool kaubanduskeskusi ei toimu midagi ning et üldse et tegu on sihandse nišikaga, et sellele ei jätku kundesid.

Ega see ülemäära kerge pole olnud. Aga näe, butiik on ellu jäänud ja näinud seda, kuidas importõllede turg on sisuliselt üle võetud väikeste tootjate poolt. Ja et selle, kergelt „luksuskauba“ mainega toote tarbijad tulevad hea meelega head kraami otsima mujale kui ostukeskusse.

Nišikaubanduse võlu
Veelgi enam, ma väidan et suurpoodide klientuur ja nišitoodete tarbijad on üsna erineva kaubanduskäitumisega. Suurpoodi minnakse jahtima enamasti soodsamaid hindu, pisikesse kommipoodi aga otsima (maitse-)elamust.

Seega – ma arvan et justnimelt väiksemad nišikad võiksidki mõelda julgemalt kastist välja. Kaubanduskeskuse kastist välja. Nt kohalikud lihakarnid või pitsaküpsetajad või minu poolest kasvõi kullasepad, õmblusärid ja muud vürtspoed. Kõik need, kes pakuvad midagi sellist, millel on kohaliku tootmise või vähemalt väärindamise maik man.

Kordan, ma ei ennusta kaubanduskeskustele kadu. Kuid olukord, kus kogu jaemüük peab kogunema keskaegse kombe kohaselt ühtekokku, kaitsvate linnusemüüride vahele, pole enam ainuvõimalus. Pigem vastupidi, globaliseerunud maailmas on pandeemiate sagenemine pigem ootuspärane kui mitte ja katkude ajal muutusid kindluslinnad ühtlasi surmalõksudeks.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, April 2, 2020

Разбор полётов: Koronaviirus kui rahvusvaheliste suhete faktor


Viirusel on siiralt savi, kas sa oled hindu või moslem, valitsusmeelne või -vastane. Kuidas kasutavad olukorda ära nii Venemaa kui Hiina, kas see võib muuta olukorda rändesurve osas jne.

Kõigest sellest sai räägitud seekordses
Разбор полётов saates. Küsijaks Artur Aukon, kaasamõtlejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.