De-legitimiseeritud Putin

Vladimir Putinit on korduvalt kirjeldatud kui legalisti, st inimest, kes jätab mulje kui rangelt seadusetähe järgijat. Veelgi enam aga kui legitimisti, kes tunneb muret selle üle et kuidas tema võimu loomupärasust tajutakse. Selle kuvandi murenemine toimub aga praegu raginal, nii otseste kui kaudsete tunnuste alusel.

Alustuseks pean muidugi vabandust paluma võõrsõnalise ja keeruka pealkirja eest, kuid mõistel „legitiimsus“ saab selles tekstis olema korduv ja sisuline roll.

Igasugune võim tugineb mingisugusele õigusele. Kas jõu õigusele või õiguse jõule. Nii ehk naa nimetatakse seda ühiskondlikuks kokkuleppeks, mille alusel on võimukandjal võimalik väita, et tema valitsemine selle maa ja rahva üle on õigustatud.

Kordan lühidalt üle need neli erinevat ühiskondliku leppe staadiumit, mille Vladimir Putin on oma ametis läbinud – vabandan jällegi, kui need on tähelepanelikumale lugejale juba varasemast meelde jäänud.

Legitiimsuse neli mudelit

Need mudelid on siis (järjest vingemas järjekorras): demokraatlik, majanduslik, sõjaline ja jumalik. Ja see on universaalne, mitte ainult Venemaa-keskne astmestik. Asjade mõtestamiseks on alati kasulik silmas pidada universaalset, nö suurt pilti ning siis vaadata, kuidas kohalik spetsiifika sellesse sobitub.

Alustas Putin Venemaa presidendi ametis suhteliselt demokraatlikul moel – niipalju kui see Venemaa reaaliates üldse võimalik. Lihtsalt Boris Jeltsini aegadel oli nii kombeks, et valimised päriselt toimusid ning mõnikord olid ka tulemused mitte ettemääratud. Tolle mudeli ühiskondlik leping on lihtne ja kergekaaluline – rahas valib endale piltlikult öeldes majavalitseja, kelle kogu legitiimsus põhinebki töölepingul, mille ametisseastuja alla kirjutab. Kui hakkama ei saa, võetakse järgmine.

Järgmine on kraad kangem meetod, mille ühiskondlik lepe tugineb majanduslikul heaolul, mida võimustuja peab rahvale pakkuma. See on selline aidamehe roll, kelle käes on võtmed ja kes jagab heaolu vastavalt oma äranägemisele. Rahva roll leppes on tagasihoidlikum – nemad annavad võimuohjad aidamehele lootuses saada toidetud. Kasvava naftamajanduse baasil sai Putin selle ülesande täitmisega üsna hästi hakkama. Tema kamraadid varastasid niipalju kui jaksasid, kuid rahvas elas ka üha paremini.

Kolmas on sõjapealiku legitiimsus, kus kogu legitiimsus taandub jõukasutusele. Ühiskondlik lepe on lihtne nagu nael – rahvas püsib vagusi, sest pealik tagab julgeoleku. Küsimusi ei küsita, vastu ei hakata, sest et sõda. Putin on vägivalla skaalat järjest kõrgemale nihutanud, rakendades jõudu nii riigis sees kui väljas.

Neljas ehk jumalik legitiimsus on kõige vingem, kus rahva käest ei küsi enam keegi midagi, ses võim on jumalast antud. Putini muutumine üha ikoonisarnasemaks on ilmselt kõigile nähtav, lisandub kiriku järjest olulisem roll paarisrakendis.

Teooria ja praktika

Nüüd, kui see loetelu on tehtud, vaadakem sellele hierarhiale otsa muutunud olude ja Venemaa praktikate prisma kaudu.

Demokraatlik legitiimsus on lennanud räbalateks, hiljutiste „Puutini-valimiste“ legitiimsust ei pea tõsiselt võetavaks enam sisuliselt keegi. Siseriiklikult suhtutakse sellesse rituaalsesse vormitäitmisse sügava irooniaga, saades aru, et vaja on niikuinii imperaatorit. Läänemaailma otsus mitte tunnustada Putinit enam legitiimsena on selle kõrval vaid täpe.

Majanduslik legitiimsus on saanud tõsise hoobi – lootus üha paremale elule on mõranenud. Kui mitte millegi muu osas, siis siiani kehtinud elukvaliteedi püramiid, mille tipus oli kinnisvara, puhkus ja ravi Euroopas, on purunenud.

Leppe purunemine

Sõjapealiku legitiimsus sai äsja rängeima hoobi. Vladimir Putin ei kujuta endast ju mingi abstraktse riigivõimu, vaid julgeoleku kuiva kehastust. Krookus-halli verine plärakas ei ole lihtsalt plekk kuuerevääril, vaid nõrguva jõetuse tunnus. Senine alfa-isane ei suuda tagada oma karja julgeolekut.

Jumalik ehk haavamatu legitiimsus on aga illusioon, mis eksisteerib vaid andunud uskuda tahtjate peades. Seeon ressurss, mille peal saab ratsutada vaid juhul kui uskujad on fanaatilised, eirates päriselulisi raskusi. Seda mudelit on võimatu politoloogilisel tasandil analüüsida, sestap tõstan siinkohal käed ja tõden, et seda ressussi võib jätkuda kauaks.

Mis on siis kogu selle legitiimsus-loo kokkuvõte? Aga see, et enamik Vladimir Putini kui Kõrgeima Võimu kandja legitiimsusest on murenenud. Hiljutine terroriakt võib avada Pandora laeka, kus kõik, kellel on Venemaa vastu kauna kanda, hakkavad riigi sisulist nõrkust ära kasutama. „Valimiste“, sõja ja terrori kokkulangemine võiks aga olla surmahoop senisele ühiskondlikule leppele Venemaa rahva ja Vladimir Putini vahel.

Aga võibolla oligi see kogu Krookus-halli operatsiooni eesmärk?

---

lugu ilmus siin

Verisest ja segasest terrorist Kuku raadiole

Mida me siis teame Moskvas Krookuse hallis toimunu kohta? Ausalt öeldes üsna vähe:

- USA hoiatas märtsi alguses millegi kohta, aga väga kitsas ajaraamistikus (7. märtsil ja see miski pidi toimuma 48 tunni jooksul)

- 23.märtsil toimus võigas ja külmavereline sarimõrv

- Vladimir Putin ja tema eri taseme kõneisikud üritasid näpuga osutada Ukraina suunas

Kõik ülejäänud aspektid on kaetud väga suurte küsimärkidega, et kas, kes ja miks seda kõike just niimoodi planeeris ... või juhtus kõik lihtsalt eriliselt halbade asjaolude kokkulangemisena.

Jättes aga kõik küsimärgid kõrvale, on üks järeldus üsna klaar - tegu on Vladimir Putini personaalse läbikukkumisega, kusjuures kolossaalse läbikukkumisega. Puutin ei kehasta ju mitte mingit abstraktset riigivõimu, vaid väga konkreetselt ja rõhutatult jõustruktuuride võimu selle riigi üle.

Kõigest sellest sai räägitud Sihiku saates, saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit.

Sõdadevahelisel ajal

Sõdadevahelisel ajal on kohta idealismil, kuid ka see võib olla õpetlik. Paradoks nimega ÜRO Julgeolekunõukogu tuleb kas likvideerida või põhjalikult ümber ehitada.

Nagu igal elualal on oma märksõnade süsteem, nii ka rahvusvaheliste suhete (ajaloo) mõtestajatel. Mõiste „sõdadevaheline periood“ on midagi nii enesestmõistetavat, et kõik noogutavad ja teavad, et sellega tähistatakse I ja II Maailmasõja vahele jäävat perioodi. Või nii vähemalt oli see tajutav kuni siiani.

On omamoodi hämmastav ja loomulik, kui enesekesksed me oleme nii ajas kui ruumis. Enesekesksed ja idealistlikud. Seda võiks lausa nimetada hobujaama-mõtlemiseks.

Meie mõtlemise hobujaamad

Ajalises mõõtkavas me lähtume endast ja suudame hoomata paar põlvkonda tahapoole. XX sajandi sõjad on veel piisavalt lähedal, et elab ka inimesi, kes on need tsüklid, need omamoodi hobujaamad läbinud ja saavad neist meile rääkida. Toona tehtud otsused ja rajatised on veel piisavalt tugevalt meie elu mõjutamas, et oskame näha sidemeid tänasega.

Ruumilises mõttes oleme samamoodi piiratud ning juba asjaolu, et nimetame peamiselt Euroopas möllanud sõdasid Maailmasõdadeks, on kõnekas. Jah, definitsiooni kohaselt saab maailmasõjaks nimetada protsesse, milles lahingtegevus puudutas enamikke kontinente, kuid reeglina me tajume ikkagi ka seda mõne hobujaama kauguseni – kõik sellest horisondist kaugemale jääv on udune ja väheoluline.

Ning jah, see kõik on loomulik, sest sel moel kaitseb meie igaühe aju end ülekuumenemise ja hulluksminemise eest. Me peame lihtsustama ja lahterdama, et suuta teha valikuid, millele mõelda ja millele mitte. Seeläbi saame luua endale illusiooni, et kontrollime olukorda. Idealistliku mulli, mis võimaldab mitte langeda masendusse sellest, kuidas maailmas asjad kulgevad omasoodu ja meie võimekus seda mõjutada on ülimalt küsitav.

Aju peamine ülesanne ongi käsitleda seda peamist lülitit, mis toimib režiimil: mõelda / mitte mõelda. Soovitavalt mitte mõelda, sest see ei raiska energiat ega kuluta mõtlejat. Mittemõtlemise parim kehastus on kujutluspilt õngemehest, kes täiusliku mittemõtlemise seisundis jälgib ujukit ja arvab ennast seeläbi olukorda kontrollivat.

Idealismi roll rahusvahelistes suhetes

Tulles tagasi idealismi juurde rahusvaheliste suhete kontekstis tuleb tõdeda, et eks ka sõjad ole üks osa rahvusvahelisest suhetest. Poliitika jätkamine teiste vahenditega, kui soovite. Sõdade ajal ja vahel proovib idealistlik alge meis välja mõelda vahendeid, kuidasmoodi järgmisi sõdu vältida.

Idealism oma äärmusvormis viib mõistagi ülelihtsustamiseni. Kui lähtuda loogikast, et kuna sõjad toimuvad rahvuste / rahvusriikide vahel, siis näikse ju olevat mõtekas tegeleda nende riikide väljalülitamisega, et küllap siis kaovad ka sõjad.

Paraku unustab selline idealismivorm ära lihtsa asjaolu, et suuremad või väiksemad sõjad toimusid ammu enne seda, kui mingitest formaalsetest riikidest rääkidagi sai. See mõttekäik meenutab eelpool viidatud kalameest, kes keskendab kogu tähelepanu õngekorgile ja arvab, et kontrollib seeläbi olukorda.

Kui mingi kummalise valemi abil saavutada olukord, et toimiks mingi utoopiline maailmavalitsus (soovitavalt mingi valgustatud monarhi juhtimisel, onju), siis ei kaoks ei kuhugi inimese sotsiaalsest olemusest tulenev vajadus tekitada endale grupikuuluvusele tuginevaid lahterdusi. See on aga absoluutselt mõeldamatu sellele grupile vastanduva / konkureeriva grupi konstrueerimiseta. Noh umbes samamoodi nagu ühed seltsimehed mõtlesid välja klassikuuluvuse ja sellel põhineva permanentse vastasseisu.

Institutsionalism kui idealismi erivorm

Vähema idealismitasandiga on institutsionaalne lähenemine. See tähendab mingite selliste riigiüleste võrgustike loomine, mis peaks võimaldama konflikte ennetavalt läbirääkimiste laua taha suunata ja neid vaidlusi modereerida.

I Maailmasõja järel sündinud Rahvasteliit on selle parim näide, kuid ühtlasi ka parim just mittetoimimise ja läbikukkumise mõttes. II Maailmasõja järel loodud ÜRO näikse olevat olnud veidi edukam, vähemalt on ta kestnud kauem ... kuid selle kestmise käigus ka üha enam puitunud ning vähemtoimivaks muutunud.

Muud, väiksema geograafilise haardega ühendused on osutunud efektiivsemaks, kuid oma eksklusiivsuse (kellegi kaasamise ja välistamise) tõttu tajutavad soovi korral samamoodi tülisid tekitavana – mõelgem kasvõi põgusalt EL ja NATO laienemistele ning selle vastukaaluks soovmõtlemise korras loodud BRICS mehhanismile.

Väikseima näilise idealismitasandiga mõttekäik oleks nö maailmapolitsei loomine, mis kõik tülinorijad ja röövallutajad ohjes hoiaks. Kuid paradoksaalselt jõuab see hoopis jällegi idealismi tipptasemele, sest ... kes/mis saaks olla see kõigi jaoks õiglasena tunduv politseinik? Missugused saaks olla selle politseiniku taga olevad õigus- ja kontrollimehhanismid? Kui me Ülima Olendi ja muud marslased kõrvale jätame, siis näib lootus selles kõiges kokku leppida ülima idealismina.

ÜRO JN paradoks

Mis siis oleks selle politoloogilis-filosoofilise targutuse kokkuõtteks öelda? Esiteks seda, et hüüatused stiilis „kuidas saab olla, et sõjad ikka veel puhkevad“ on kasutud. Teiseks aga seda, et võibolla oleks lahenduseks ühe paradoksi likvideerimine.

Nimelt üritab idealismil baseeruv ÜRO endas tuumikuna sisaldada absoluutse realpolitik kehastust ehk Julgeolekunõukogu. Selle nõukogu alalised liikmed on alalised lihtsa ja toore jõu pinnal – nimelt nad olid Teise maailmasõja võitjad.

Me ei saa kontrollida seda, mida nimetavad järgmiste põlvkondade rahvusvaheliste suhete mõtestajad „sõdadevaheliseks perioodiks“. Ilmselgelt saab see olema mingite järgmiste sõdade/hobujaamade vahele jääv aeg. Kuid me saame kontrollida seda, et me ise astuks välja eelmise hobujaama ehk Teise Maailmasõja varjust. Sest muidu me jääme kalamehena jälgima õngekorki, antud juhul ÜRO Julgeolekunõukogu suutmatust toimida ning unustame ära, et see on vaid inimeste loodud instrument, mis mitte-toimimise korral tuleb ümber ehitada.

Viigem oma ajus olev lüliti mõtlemise režiimile ja leidkem selleks muudatuseks võimalus.

Vastupanuliikumine Venemaal - hõre ja kaootiline, aga paratamatu

Soov kujundada Venemaast monoliitset poliitilist monstrumit ei arvesta ei ajaloolise kogemuse, inimloomuse ega loodusseadustega.

Üha enam laekub teateid Venemaa valimisjaoskondades toimuvatest "avaliku korra rikkumistest", plahvatustest, põlengutest sõjakomissariaatides, väiksematest ja suurematest diversioonidest raudteel, sildadel jne.

Ametivõimud räägivad mõistagi "ukraina jäljest" kõigi nende asjade taga. Samamoodi nagu omal ajal räägiti "tšetšeenia jäljest". Või nii nagu nõuka-aja lõpus räägiti igasuguse nö teisitimõtlemise ilmingu korral "lääne hukutavast mõjust", veel varasemal ajal aga nt "briti spiooniks" olemisest.

Riigikeskne nägemus

Iseloomulik on see, et taolised seletused jätavad alati kõrvale inimese enda vaba tahte. Kollektivistliku/riigikeskse mõttemaailma jaoks on individualistliku/isikukeskse "mina" olemasolu vastuõetamatu.

Õigemini igasugune "mina" on selle nägemuse jaoks lubatud ja õigustatud vaid selleks, et kinnitada "meie" hulka kuulumist. " Я - русский", " Я - за Путина" („mina olen venelane“ ja „mina toetan Putinit“) – sedasorti lojalismiavaldused on riiklikult soositavad ja propageeritavad, isegi kui selle sõnumi telekaamerasse ütleja näeb välja kõike muudmoodi kui slaavi rahvuse esindaja.

Tegelikkuses on igas ühiskonnas läbi aegade olnud vastupidi mõtlejaid. Praeguses alternatiivide-küllases ajastus (alates antivakseritest kuni kõikvõimalike omapeagamõtlejateni) on see suisa paratamatult suurem ja häälekam seltskond, ehkki oma olemuselt lootusetult kaootiline.

Koordineerituse soovmõtlemine

Vastupidi mõtlejaid ja vastuhakkajaid on nii Prantsusmaal kui Saksamaal, Iisraelis kui USA's, meie väiksel maakamaral kui ka suurel Venemaal. See on loodusseadusega võrreldav paratamatus.

Näha selles kõiges aga hästiorganiseeritud vastupanuliikumist on pigem soovmõtlemine. Lihtsalt pika-aegne ühesuunaline surve pressib vastuolijaid ühtsemaks massiks, loob oma survega ise endale vastuvälja/-surve. Mõju on võrdne vastasmõjuga, mäletate?

Koordineeritud ja ühe eesmärgi nimel tegutsejatena üritavad neid hajategevusi näidata – nii paradoksaalselt kui see ka ei kõlaks – nii režiimi vastu tegutsejad kui riigikaitsel olevad eriteenistused. Esimesed tahavad näidata, et nad haldavad mingit veidi hoomamatut, kuid seda ohtlikumat ressurssi. Teised aga selleks, et näidata omaenda tööd tähtsamana ning läbikukkumisi vaenlase kurikavalusest, mitte enda käpardlikkusest tulevana.

Jäikus vs vastupidavus

Lõpetuseks peab vist taaskord välja tooma erinevused jäiga ja vastupidava režiimi vahel. Need on umbes samad mis kehtivad nt ehituskunstis.

Näiliselt jäik, monoliitne rajatis on tegelikult habras, võides puruneda ootamatult ja paljusid enda rusude alla mattes. Vastupidav hoone on aga sissehitatud paindlikkusega, mida riigi puhul nimetatakse demokraatliku tagasiside mehhanismiks.

Putinlik Venemaa tõmbab oma riiklikke kruve järjest enam pingule, üritades hirmu ja vägivalla najal betoneerida kinni kõik võimalikud mõttepraod. Selles monoliidis ei saa ega tohi valimis-imitatsioon tuua kaasa ootamatuid arenguid. Luues aga täieliku kontrolli illusiooni (nii sise- kui välispoliitilise vägivalla abil), unustavad kontrolli-ihalejad aga illusioonide purunemise paratamatuse.

---

lugu ilmus siin

Kuidas Venemaa hiljutist terroritegu ära kasutab

Kesiganes ja mis iganes motiivil ei pannud toime neid terroritegusid Moskva lähistel, on selge et Venemaa praegune režiim kasutab seda ära nii oma välis- kui sisriiklikes huvides.

Välismaal võimaldab see viia läbi suisa hiilgava info-operatsiooni, laialdase mõjutustegevuse, külvata segadust Lääne inimeste peades ja südametes. Ühekorraga on võimalik näidata Venemaad mitte enam agressorina, vaid juba ohvrina. Ohvrina, kes kannatas hingetu, koletu ja (peamine) ühise vaenlase – terrori all. See peaks Moskva meelest panema paljusid kõhklema, kui on vaja kehtestada järjekordseid sanktsioone või jõustada seniseid.

Siseriiklikult on aktsent mõneti teine, võimaldades sama tegu kasutada mitte kaastunde, vaid viha kütmiseks. Ühiskonda on lihtsam mobiliseerida, kui teda rünnata ühise hirmuga ja osutada näpuga vaenlasele – antud juhul siis Ukrainale. Ametliku retoorika kohaselt olla ju need terroristid liikunud läbi Ukraina ning neile olla osutatud ka Ukrainast kaasabi.

Nii et see on suurepärane näide sellest, kuidas ühte ja sedasama sündmust on võimalik kasutada kahe erineva eesmärgi saavutamiseks

---

saatelõik järelvaadatav siin

Разбор полётов: Puutini-valimised, läänelitlased, Armeenia

- kuidas nimetada Puutinit nüüd, kuna tavapärane nimetus "president" on kohatu? kuidas kõlaks "usurpaator"?

- lääneliitlaste seas on järjest tomivamaks muutunud nö tahte-koalitsioonid. et kui kõik koos otsusele ei jõua (mis on halb), siis panevad seljad kokku need, kes jõuavad (mis on hea)

- Armeenia eemaldumisel Venemaast on üks oluline erinevus nt meist, neil puudub nö ootav sõbrakäsi, mis aitaks eemaldumisele kaasa

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Järjest vähem usutavad tulemused

Valetamisel ja võltsimisel on üks ühine omadus – piiri tuleb pidada. Vastasel juhul hakkab tööle nö kalamehejuttude fenomen, kus isegi kiitleja lähimad kamraadid naerda turtsuvad, kuulates mõõdutundetuid liialdamisi.

Venemaa Föderatsiooni presidendi valimistega on sama lugu. Seda ametit siiani miskipärast enda omaks pidav Vladimir Putin on kunagi suutnud endale luua nö legalisti kuvandi – see tähendaks justkui, et ta üritab kõiges vähemalt formaalselt järgida seadusetähte.

Reaalsuses on ta selle kuvandi ammu, korduvalt ja eri aspektides ribadeks tulistanud. Kuid jäägu siinkohal muud sarivaletamised kõrvale, hetkel on juttu valimistest. Täpsemalt „valimistest“, sest eile toimunud tsirkust ei saa pidada õiguspäraseks mitte mingil moel.

Jätan kõik muud aspektid kõrvale ja keskendun seekord Putini ametlikele valimistulemustele, mis moodustavad järgmise aegrea: - 2000.a 53,4%, 2004.a 71,31%, 2012.a 65,34%, 2018.a 76,69%, 2024.a 87,32%.

Mis siin siis valesti on?

Esiteks valimiste hulk. Venemaa Föderatsiooni põhiseaduse kohaselt tohtis ta olla ametis esimesed kaks ametiaega. Kõik, mis on toimunud peale esimest kahte valimist, on olnud sulitemp nii ehk naa, eriti jõhkralt peale põhiseaduse enda vägistamist „rahva soovil“.

 
Teiseks usutavuse määr, mis minu jaoks läheb uduseks peale 70% piiri saavutamist, eriti kui see on pidevas kasvutrendis. Kui panna praegused tulemused tabelarvutuse mudelisse, siis selle kohaselt saabub 100% lae purustamine kuskil 2036.a paiku.

Kolmandaks nn Vedernikovi kriteerium. Viimatistel kubernerivalimistel sai Pihkva oblasti kuberner Mihail Vedernikov totakalt kõrge tulemuse 86,3%. Peale seda läks asjaomastest ringkondades ringlema nali, et sellega seati latt Putini-valimisteks.

Nii ka läks. Vaatamata sellele, et ka Venemaa enda ametliku sotsioloogia järgi ennustati Putinile tulemuseks 75%, joonistati lõpuks ekraanile Vedernikovist kõrgem tulemus.

Valetamisega tuleb piiri pidada. Venemaal seda piiri enam ei peeta (mitmes halvas mõttes). Seega ei saa ka nende valimistulemuste käsitlustes teisiti, kui rõhutada nende valelikkust.
---
(tabel @Mihkel Liivo)

---

lugu ilmus siin  

Kolm põhjust, miks me ei tohi tunnustada Puutinivalimisi

Vladimir Putini saamist veel üheks tähtajaks Venemaa Föderatsiooni presidendiks ei saa tunnistada legitiimseks. See seisukoht on üsna laialt teada, kuid nüüd ma proovin lisada siia kolm argumenti et MIKS seda ette teada tulemust ei saa tunnustada.

Hüüda see mitte-tunnustamine välja loosungina või emotsionaalse purtsatusena on üks asi, kuid esitada selle mõtte toestuseks välja ratsionaalseid argumente on hoopis teine. Ning nagu ammu teada, on kõige parem kui neid argumente on kolm – niipalju jõuab meeles pidada soovi korral igaüks.

Esiteks – Valgevene

Esiteks on alati hea tugineda mingitele varasematele ja arusaadavatele pretsedentidele, sarnastele juhtumitele. Võrdlused on kasulik ja õpetlik meetod, isegi kui võrdlus toob välja ka erinevusi.

Valgevene poliitiline süsteem ja õhustik on üsna sarnane Venemaaga ja muu maailma pretensioonid sealsetele „presidendivalimistele“ on üsna samasisulised. Viimatised „valimised“ Valgevenes toimusid samamoodi mitte-vabalt, mitte-võistlevalt, poliitiliste repressioonide tingimustes ning ... tadaaaa ... Läänemaailm teatas, et ei tunnusta enam Aleksandr Lukašenkat presidendina.

Jah muidugi, siin on ka erinevus, et on olemas alternatiivne kandidaat, keda vähemalt formaalselt käsitleda kui mõnevõrra legitiimsemat oma riigi esindajat, Venemaa puhul seda hetkel nii reljeefselt näha pole.

Teiseks – Krimm

Krimmi kaaperdamine 10 aastat tagasi ja selle õigustuseks korraldatud „referendum“ annab meile veelgi sisulisema argumendi. Nii nagu ei saa iga tsirkust nimetada referendumiks, mille tulemusi peaks ülejäänud maailm tõsiselt võtma, nii samamoodi ei saa igat tsirkust nimetada valimisteks.

Krimmi kaaperdamine, Ida-Ukraina piirkondade okupeerimine ja täiemahuline röövsõda Ukraina vastu avas täielikult Venemaa praeguse režiimi kuritegeliku olemuse, millest varem sooviti enamasti mööda vaadata, isegi peale Venemaa sissetungi Gruusiasse.

Vladimir Putin on nüüdseks kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks, süüdistatuna laste deporteerimises Ukraina vallutatud territooriumitelt. Kui see kurjategija proovib luua endale immuniteeti „valimiste“ korraldamise ja oma ametivolituste pikendamise näol, siis juba see on piisav põhjus seda protseduuri ning tulemust mitte-siduvaks pidada.

Kolmandaks – „valimiste“ korraldus okupeeritud territooriumitel

Valimised muutuad legitiimseks siis, kui on järgitud terve rida tüütuid, kuid tarvilikke protseduure. Alates valimisnimekirjade koostamisest (kes saab osaleda, kes mitte), kandidaatide ülesseadmisest jne kuni valimiskampaania korraldamiseni ja valimisprotseduuride läbipaistvuseni.

Isegi kui me oletaks, et kõigi nende protseduurireeglitega on asjad enam-vähem OK Venemaal endal, siis kõik selle keerab pea peale valimiste korraldamine okupeeritud aladel. See asjaolu, et Venemaa on need enda põhiseaduslikuks osaks kuulutanud, pole hetkel oluline. Oluline on, et need alad on Venemaa kontrolli all ainult osaliselt ning valimis-imitatsioon toimub sõjategevuse tingimustes.

See viimane argument muudab mitte-tunnustatavaks ka kogu muu protsessi. Isegi kui kuskil Omskis või Tomskis toimuks kõik otsekui valimisreeglistiku õpiku alusel, tühistab naaberriigi osade okupeerimine ning nendel iseenda „legitiimsuse“ ja „normaalsuse“ tõestamine sõja tingimustes kõik muu.

Enesest lugupidamise küsimus

Seega – mis iganes tulemusega ei lõpeks reedest pühapäevani kestvev valimiste imitatsioon, ei ole muul maailmal mingit alust pidada neid legitiimseks ja siduvaks. Vladimir Putin pole enam tunnustatav Venemaa Föderatsiooni presidendina.

Muidugi võib esitada küsimuse – aga mis sellest muutub, et kas meie seda tunnustame või mitte? Kas Vladimir Putini kui usurpaatori võim sellest väheneb näiteks Venemaal sees või mingites rahvusvahelistes formaatides, kus teda tahetakse tunnustada (nt BRICS süsteemis)?

Vastus sellele küsimusele on umbes sama mis küsimusele „kas sanktsioonide kehtestamisel on mõtet?“ Esiteks on mõtet küll, sest rahvusvaheliste suhete keskkond koosneb suuresti erinevate signaalide mustritest. Rakendades mingi karistusmeetme, anname me signaali selle kohta, mida me aktsepteerime ja mida mitte. Ja lõppkokkuvõtteks – see annab meiel võimaluse säilitada enesest lugupidamine, et me ei peaks punastama vastusena küsimusele: „aga mida mina olen teinud?“

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: paavst, Portugal, Europarlament, Venemaa

- paavsti "valge lipu" sõnum läks omadega nii metsa, et tema abilised pidid hakkama seletama, et mida too "tegelikult" mõtles ja öelda tahtis

- Portugali järjekordsed, juba kolmandad erakorralised parlamendivalimised ei pruugi jääda viimaseks, aga see toimib väga ilusa õppematerjaline parlamentaarse esindusdemokraatia kui valitsusvormi kohta, koos kõigi oma sissekirjutatud vigadega

- see, et Europarlament proovib Euroopa Komisjoni kohtu alla anda, on suurepärane uudis, näidates teed, kuidas ka siin on võimalik parlamentaarse kontrolli kehtestamine täitevvõimu üle

- Venemaa Riigiduumas on taaskord arutlusel võimalus kuulutada Krimmi üleandmine Ukrainale Hruštšovi poolt õigustühiseks. Ainult et see ei muuda mingil moel ära asjaolu, et kuriteo toimepanemise hetkel - Krimmi kaaperdamise ajal - kehtinud õigusraamistiku järgi oli Krimm ikkagi Ukraina territoorium

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Putini vasakpööre

Venemaa võimu ja varade vaheline suhe on taas pöördumas vasakule, see tähendab riigi ülemvõimu poole. Seekord on põhjuseks mitte niivõrd riiklik ideoloogia, kuivõrd Venemaa võimu usupeerinud Vladimir Putini isiklik soov üles ehitada uus lojaalsusvõrgustik.

Parem-vasak skaala on viimasel ajal nii lootusetult väärkasutust leidnud, et ma enamasti panen pahaks selle kasutamist. Seekord proovin aga ise seda pruukida, aga enne seletan mida ma selle all silmas pean. Nimelt seda kõige lihtsamat, majanduspoliitilist telge. Skaala vasakpoolne ots = rohkem riigipoolset kontrolli, parempoolne = vähem riigi sekkumist.

Lihtlabasel kadedusel ja ahnusel baseeruv idee varade ümberjagamisest pole midagi uut. Läänelikus kultuuriruumis esitatakse seda tihti „sotsiaalse õigluse“ loosungi all, Venemaal pole sääraste sõnafiltrite kasutamisest eriti kunagi hoolitud, isegi nõukogude korra ajal oli see „sotsialistlik unistus“ nii hõredalt läbipaistev, et siiralt ei uskunud selle sisse praktiliselt mitte keegi.

Jeltsini aegne parempööre

Igatahes sai Nõukogude korra lõppemise järel see variseri mängimine otsa. Tegelikult sai see otsa juba varem, nõukogudeliku majandusmudeli kokkuvarisemise ajal, kuid Jeltsini ajal see muutus valitsevaks riigikorralduslikuks mudeliks. „Võtke nii palju iseseisvust kui suudate alla neelata“ – see kehtis mitte ainult Venemaa regioonide kohta öelduna.

Ettevõtlikum seltskond suutis asja nii edukalt kasutada, et nõukogude aegsest „rahva omandi“ müüdist jäid vaid räbalad järgi. Erastamine toimus sellise raginaga, et mõistagi sündis koletutes kogustes ebaõiglust kui ebaõigust, nii sotsiaalses kui juriidilises mõttes.

Igatahes sünnitas too ajastu mõiste „oligarhid“ ja Kremlit hakati kujutama mitmetornilisena ning võimu seitsmepäise pankurina. Ajutiselt nihkus raskuskese skaala paremasse otsa, kus rahal oli suurem kontroll võimu üle kui riigi kontroll majanduse üle.

Putin alustas paremalt

Putin alustas Peterburi kui megapolise välismajanduse kuraatorina ning nägi väga lähedalt, kui saamatu oli riigipoolne kontroll ning kui suurte jõgedena voolas raha eelarve asemel isiklikesse taskutesse. Ootamatult presidenditoolile sattununa (tal puudusid selleks nii eeldused kui ambitsioonid) suutis ta aga justnimelt eelarveliste jõu- ja kontrollstruktuuride toel ja mõjul ennast koguda ning hakata oligarhilist süsteemi lammutama.

Asja mõte oli väga lihtne, luua „uus eliit“, uus omanike kiht, kes olid personaalselt tänulikud Putinile. Uutele/vanadele omanikele anti jõuliste võtete abil mõista, et need varad võivad küll jääda nende omandusse, kuid nad peavad vastutasuks jääma poliitiliselt passiivseks, mitte enam sekkuma.

Kõige nähtavam ja mõneti viimasem oli ilmselt Jukose/Hodorkovski juhtum, kui saavutati omamoodi tasakaalupunkt. Riik sekkus küll üha enam majandusse ja toimusid ka pidevad pahatahtlikud ülevõtmised, kuid suuremate varade hoidjatel oli ikka veel võimalik oma vahendeid riigist välja kantida ja/või kasvõi formaalselt allutada välismaal registreeritud katus-organisatsioonidele, nö „offshoriseerida“ (sõnast „offshore“ ehk mugavuriigis registreeritud juriidilisele kehale allumine).

Riigirong pöördub vasakule

See termin „offshoriseerumine“ on oluline, kuna nüüdseks on välja kuulutatud „de-offshoriseerimine", st kõik olulised aktiivid tuleb tuua Venemaa jurisdiktsiooni. Ettevõtjal endal on võimalik küll füüsilise isikuna jääda Läände elama, kasõi koos perekonnaga, kuid siis kaotab ta kontrolli oma senise vara üle.

Viimatine ja säravaim näide Tšeljabinski metallihiiglase „deprivatiseerimine“. See tähendab et aastakümnete taguses privatiseerimis-protsessis leiti väidetavaid vigu ja objekt kuulub seniselt omanikult (Juri Antipov) äravõtmisele.

Protsessi taga on jällegi uus ja lihtne loogika. Senised ja/või uued omanikud võivad olla varade haldurid, kuid nüüd pole passiivsusest enam piisav. Kui eelmises tsüklis pidi ettevõtja „mitte sekkuma“ poliitikasse, siis nüüd ta peab olema innukalt ja püüdlikult režiimi toetav.

Mitte nihe, vaid pööre

Kokkuõtteks saab möönda, et Putin alustas põhiseaduse üle põlve murdmisega ning lõpetab nüüd lähipäevil ette ebalegitiimsete „valimistega“ uue lojaalsusvõrgustiku ülesehitamist. Kõik vähegi oluline peab Venemaal nüüd olema aktiivselt Vladimir Putinile ustav (üsna stalinlikul moel).

Alguses mõtlesin artiklit sõnastada kui „vasaknihe“, kuid teksti valmimise käigus mõistsin, et see pole enam nihe, vaid suisa pööre. Jeltsini-aegsest suhtelisest parempoolsusest, liberaalsusest ja demokraatiast (niipalju kui see Venemaal iial võimalik on olnud) on nüüd tehtud personalistlik, illiberaalne ja vasakpoolne moodustis, kus riigi ülimuslikkusele rõhudes on jõutud sõjaliselt agressiivse monstrumini.

Lõpulõigus pean vajalikuks üle rõhutada – parem-vasak skaala on vigane, kuid riigi sekkumise määra mõõdikuna arusaadav. Vladimir Putin peab ennast riigi kehastuseks ning allutab kõike endale. Meie jaoks seisab ees aga moraalne otsus: kas me tunnustame seda usurpaatorit legitiimse riigipeana või mitte.
---

lugu ilmus siin

ETV+ Epitsentr: kas peaksime olema valmis Ukrainat toetama veelgi otsustavamalt?

See pealkirjas toodud küsimus oligi kogu saate teemaks. Etteruttavalt võib öelda, et kõik saates osalised vastasid sellele küsimusele jaatavalt, publiku arvamus oli aga üsna vastupidine: 70% oli vastu ja 30% poolt.

Tõukekohtadeks a) Macroni poolt õhku visatud mõte võimalikust vägede saatmisest Ukrainasse ja b) Saksa Tauruse rakettide saatmise ümber käiv segadus.

See võib olla suurepärane avang järgmisele tasemele Ukraina toetamises. Umbes samamoodi nagu alguses oldi üldse relvastuse saatmise vastu, siis rakettide üleandmise vastu, seejärel tankide, hiljem lennukite jne ... mis algsest isegi võimaluse eitamisest jõudis üsna kiirelt reaalse lahingvõimekuse "tekkimiseni" Ukraina poolel.

Minu enda seisukoht: just meie otsustamatus on olnud põhjuseks, miks see sõda kestab nüüd juba üle kahe aasta. Otsustavuse musternäidis: Iraagi väljalöömine Kuveidist 1991.a. Praegune otsuskindlus võiks aga väljenduda alustuseks selles, et antakse Ukrainale kõik see, mida on kokku lubatud.

Saatejuhtt Andrei Titov, külalisteks stuudios Artjom Dudtšenko, Pavel Solovjov, Igor Taro ja Karmo Tüür, videosilla vahendusel Kiievist Aleksei Melnik. Saade järelvaadatav siit

Разбор полётов: Macroni avaldus, Taurus, Naval'nõi jne

- Macroni avaldus vägede Ukrainasse saatmise võimalikkusest - strateegilise kommunikatsiooni suurepärane näide, kuidas sõnad hakkavad elama oma elu, tuues tulemusi ilma reaalsete vägede liigutamiseta

- Taurus raketid kui samamoodi stratkom näide - need raketid juba osalevad (inforelvana) sõjas, isegi mitte veel kohale jõudnuna

- Naval'nõi matused kui omapärane protestivorm

- Putini aastakõne

- Transnistria pöördumine Moskva ja kogu muu maailma poole

- USA valimiste vaheetapp

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulata siit

Valimistest ja vangidest

- Venemaal oleks justkui tulemas valimised, mis kõigi formaalsete tunnuste järgi on nagu päris. Ühed väga ja niivõrd erilised valimised, et nad ei toimu Ühtsel Valimispäeval (kõik muud kohalikud, regionaalsed ja üleriigilised valimised toimuvad ühel sügisesel nädalavahetusel), vaid omaette sündmusena kevadel. Eriline värk ja eriline korraldus, kus kandidaat nr.1 ei osale valimisdebattides, ülejäänud kolm peavad aga telekaamerate ees pidama surmigavaid debati-imitatsioone, mida ei vaevu vaatama ka enamik VF enda asjaomaseid inimesi

- Naval'nõi matused olid erakodsed mitmes mõttes. Esiteks rikuti siin riigi poolt kõiki kirjutatud ja kirjutamata reegleid, nii seadusest tulenevat kohustust anda surnukeha lähedastele välja paar päeva jooksul kui ka õigeusu reeglistikust, mille kohaselt tuleb kadunuke matta kolmandal päeal peale surma. Teiseks oli kummaline see, et rahval lasti kujundada hüvastijätu tseremooniast omamoodi vaikiv protest ... ehkki nüüd tagantjärele on selles osalejaid juba hakatud välja nokkima.

- Venemaa Vanglate amet kitsamalt ning riik ja ühiskond laiemalt on uue ja kummalise probleemi ees. Nimelt on kõikides riikides alati probleemiks mehed, kes on sõjas väändunud ja keda peab tagasi ühiskonda sulatama. Venemaa spetsiifikaks on aga see, et rindelt tulevad tagasi endised vangid, kes on saanud sõjas osalemise eest amnestia ja veteranistaatuse. Tihtilugu need kriminaalse taustaga mehed jätkavad sealt, kus nad pooleli jäid ehk siis satuvad peatselt tagasi vanglasse. Venemaal üldvalitseva vanglakoodeksi järgi on aga võimudega (raha eest) koostööle läinud vangid reeturid, nö kitsed. Aga veteran-kitsed. Ehk siis kõrgenenud eneseteadvusega ja sõjaveterani paberitega kitsed, kelle suhteid kaasvangidega tuleb hakata kuidagi korraldama. Ühe võimalusena nähakse koguni omaette koloonia ehitamist/eraldamist neile.

Saatejuht Timo Tarve, lõik järelkuulatav siit