Monday, February 19, 2007

KP lugu

täna ilmus mu vastus Komsomol'skaja Pravda põhjamaa regiooni väljande küsimusele. kes ei tea - tegu on VF ühe populaarseima lehega ... paraku tuleb selle populaarsus ikka samast kohast kus meie SlÕhtulehe omast - ehk siis kollasusest.

aga olgu nagu on ... olin suht. kindel, et nad rohkem või vähem moonutavad mu teksti - kui oh üllatust, tuli täpselt nii, nagu kirjutasin. seega panen siia juurde nii küsimus kui vastuse:
------------
Küsimus:kui USA valmistub sõdima VF'ga ja VF lubab vastata assümeetriliselt, siiskellega sõdimiseks peavad B3 riigid valmis olema?

Vastus:
Ma olen valmis aru saama VF kindralite rõõmust - kui USA on valmis sõdimaVF'ga, siis on VF ju siiani USA'ga võrdne üliriik. Kuid ma ei ole valmisseda rõõmu jagama.

Vastus ise on aga kaheosaline. Nii nagu USA armee on valmis sõdima VF,Iraagi ja Põhja-Koreaga, nii ka VF armee on valmis sõdima USA, Gruusia jakasvõi tulnukatega. Selleks sõjaväed ongi, et pidevalt mõelda läbivõimalikke ja -võimatuid kaitsetaktikaid ja lahingustsenaariumeid.

Mis aga puudutab küsimust Balti riikide osas, siis lubage mul vastatavastuküsimusega. Kas te pole siiani kuulnud, et Balti riigid kuuluvadNATO'sse?
-------------------

ma ei teagi - seda regionaalset saiti vist võrgus polegi?

19.02.2007
eesti ja vene ajakirjandus kõlab hädakisast pronkssõduri ümber. osapooled vaidelvad, kuid paraku meenutab see kahe kurdi dialoogi, kus kumbki pool ei taha teise argumente kuulda.

väikese palavikuga ronis pähe humoorikusele pretendeeriv seletus, kuidas eesti seisukohta edasi anda.

"Ämma vaas"

olukord pronkssõduri ümber on võrreldav veidravõitu perekonnatüliga.

naiseema surma järel on mees ja naine lahku läinud, kuna pole enam seda hirmsat jõudu, kes neid sunniks "radi prilichia" koos elama.

mees soovib oma korterist välja visata kõik, mis seda õudust meenutab. sõjakas naine aga nõuab, et ämma lemmikvaas peab jääma eks-abikaasa korteris aukohale.

igasugust mehe katset kasvõi vihjata sellele, et vaas on kole ja sobimatu, võtab nüüd juba eraldi elav naine kui isiklikku solvangut. tagatipuks ähvardab ta, et kui mees ämma vaasi kasvõi sõrmeotsagagi puutub, jätab ta endale õiguse eksabikaasat karistada.

eri datailsuses ja frivoolsus-astmes esitatuna peaks see toimima ehk nii saunas kui telestuudios:)

igaks juhuks ka lühike seletus (nö miilitsatele):
ämm - NSVL
mees - Eesti
naine - VF
vaas - pronkssõdur

PS olgu öeldud, et tegelikult ma ei poolda kuju teisaldamist ... see siin oli lihtsalt väike katse vaimutseda;)
Pronkssõdur ja Sakala kui hea aja märgid

Eesti ühiskonda on sisemiselt raputanud kaks algatust. Esiteks – viia teise kohta nn pronkssõdur ja teiseks – lammutada Sakala keskus.

Tegu äärmiselt erinevate objektidega ja veelgi erinevamate tegevustega – üht ähvardab pelk teisaldamine, teist aga jäädav lammutamine. Vaatamata sellele on aga rahva reaktsioon suhteliselt sarnane – vähemalt esmapilgul.

Mõlemad on kogunud enda ümber kenakese hulga pooldajaid ja vastaseid. Nii neid, kes on nõus peaaegu et oma rinnaga asuma kraanade teele, kui neid, kelle jaoks planeeritu teoks saamine on äärmiselt oluline.

See, et mõlemad on omalaadsed nõukaaja sümbolid, ei olegi hetkel oluline. Oluline on hoopis see, mis ja kuidas nende ümber toimub.

Ühiskonna takistusvõime suureneb
Elektrofüüsika üks tõdesid väidab, et voolujuhi läbilaskevõime sõltub selle ristlõikest ja sisemisest struktuurist. Et mida väiksem ristlõige ja mida tihedam struktuur, seda kehvem läbilaskevõime. Mida väiksem läbilaskevõime, seda kiiremini toimub kuumenemine ... no ja selle tagajärge näeme igapäevaselt hõõglampide näitel.

Tundub, et ühiskonnaga on sama lugu. Mida väiksem on mingi ühiskond või kogukond, seda teravamalt tunnetab ta ohu märke ning aktiviseerub. Mis aga puutub ühiskonna struktuuri, siis põikame korraks tagasi elektrijuhtivuse juurde.

See juhtivus sõltub sellest, kui palju takistavad vooljuhi enda osakesed teda läbivaid laetud osakesi e elektrivoolu. Ideaaljuhul ei takista nad üldse, see on saavutatav absoluutse nulli tingimustes. Ehk siis sellise temperatuuri juures, milles voolujuhi osakesed on nö tardunud ja seega ei sega enda olemasoluga neist mööduvaid osakesi.

Ühiskonna puhul on taolise absoluutse nulli tingimused loodud, kui kõik selle osakesed e kodanikud on piisavalt hõivatud oma igapäevamuredega ja –hirmudega. Sellisel juhul laseb ühiskond endast tuimalt läbi kõik ideed, ükskõik kui võõrad või veidrad need ka poleks.

See, et ühiskond on valmis nüüd häält tegema, näitab, et oleme sellest sügavkülmast väljumas. Kodanikud panevad tähele, mis nende ümber toimub ja nad on valmis ning võimelised toimuvale reageerima. See aga tähendab kodanikuühiskonna seisukohalt üliolulist nihet – võimet organiseeruda ka väljaspool tavapäraseid, sissetöötatud struktuure.

Kompromissi õppetunnid
Ühiskond on oma olemuses äärmiselt mitte-ühtlane nähtus. Igasugune arvamuste ühesus viitaks kas eelpoolnimetatud sügavkülmale või muule kunstlikule tasalülitamisele. Erinevate huvide vahel tuleb saavutada kompromiss – seda kunsti nimetataksegi poliitikaks.

Sakala ja pronkssõduri võrdluse juurde – loomulikult on nende taustad erinevad. Ja ka see, kuidas ühed või teised huvigrupid käivituvad ning käituvad, on erinev. Kuid oluline on see, et Sakala ümber toimuv pakub meile väärtusliku õppetunni.

Alati on olemas äärmusseisukohti. Nii neid, kes soovivad kõik olemasoleva konserveerida detailides kõik olnu. Kui ka neid, kes on valmis vana eest pühkima, et rajada teed helgesse tulevikku.

Sakala puhul saavutati mõistlik kompromiss, millega näikse enamus rahul olevat. Säilitatakse märgiliselt oluline, muutes samas selle olulise osa konteksti ehk ümbritsevat arhitektuurset keha. Ka pronkssõduri juures saab kasutada sama võtet.

Tagasi tulles pealkirja juurde – nii Sakala kui pronkssõduri ümber toimuv näitab, et ühiskond ei lase endast enam tuima näoga läbi kõiki võimude algatusi. Kui ikka tajutakse, et see või teine idee riivab mingeid olulisi huve, siis ollakse valmis ka rahulolematust välja näitama. Ja see on ju ometi hea märk?

Karmo Tüür
18.02.2007

Friday, February 16, 2007

Mitmekihiline energeetikapirukas

Eesti, nagu ka ülejäänud arenenud maailm, on silmitsi järjest suureneva energianäljaga.

Kuigi me ostame järjest energiasäästlikumaid seadmeid, ostame me neid järjest rohkem. Praeguse ehitusbuumi taustal on lihtne mõista, et iga uus korter ja maja tähendab sadu uusi energia-söödikuid.

Ostame küll säästupirne, aga valgustame järjest rohkem. Uued pesumasinad ja külmikud on küll üha säästlikumad, kuid varem polnud neid pea üldse. Arvutitest, telekatest ja kõikvõimalikest muudest meelelahutus-vidinatest rääkimata. Iga uue elamu juurde käib ka auto või koguni kaks. Kaater, skuuter ja eralennuk ei teeks ka paha.

Kust aga võtta kõige selle toitmiseks energiat? Senini oli vastus lihtne, põlevkivi andis meile valguse ja idast saabuv süsi, nafta ja gaas toasooja. Bensiin ning diisel pääleselle.

Venemaa faktor
Venemaa uusaasta-üllatused kahel aastal järjest on aga muutnud Euroopa murelikuks. Eelmine kord Ukraina ja Moldaavia, viimati Valgevene vastu suunatud majandus-poliitilised sammud tabasid ka Euroopa tarbijaid. Tõsi küll, mitte valusalt, aga piisavalt, et panna mõtlema.

Ma küll ei usu, et Venemaa taolised uusaasta-üllatused muutuksid sama kindlaks traditsiooniks kui uus aasta ise. Aga siiski ei saa välistada, et energiakandjate tarnetes tekkib tõrkeid ka edaspidi. Mitte isegi selle tõttu, et Venemaa on niisugune ja naasugune, aga varsti ei jätku seda va kütust neile endilegi. Sealne sisetarbimine kasvab järjest ning palju kiiremini kui energiatootmine, mis pealegi vajab pika-ajalisi tohutuid investeeringuid. Ühel hetkel neil lihtsalt pole enam, mida nii lahkelt välja vedada. Ja seda vaatamata kõigile lepingutele. Kui ikka pole, siis pole. Ning mis siis saab?

Siiani on meie energia-julgeoleku alustalaks olnud põlevkivi ja lähemas tulevikus see ka nii jääb. Kuid paratamatult peame otsima alternatiivseid allikaid.

Millist energiat me tahame?
Energia, mida me otsime, peab vastama vähemalt kolmele kriteeriumile. See peab olema odav, stabiilne ja ohutu.

Planeeritav osalus Leedu tuumajaama projektis pakuks meile suhteliselt odavat ja kindlasti stabiilset, kuid kindlasti mitte ohutut energiat. Muuseas, põlevkivi-energia kuulub tegelikult samasse kategooriasse, kuna ei selle tootmine ega tarbimine ei ole ohutu keskkonna mõttes.

Roheline energia on küll ohutu, kuid mitte odav ja ammugi mitte stabiilne. Vähemalt nii tuule- kui päikeseenergia. Kõik muud allikad lähevad järjest kallimaks.

Prantsusmaal käimasolev nö „maapealse päikese” projekt ehk uue fusioontehnoloogia katsetused on alles väga algusjärgus, reaalset rakendust enne 50 aastat oodata ei maksa.

Uued tehnoloogiad
Vahepealseks lahenduseks, kui mitte hoopiski enamaks, võib tõusta uus tehnoloogia, mida tuntakse kütuseelementide nime all. See kõrgtehnoloogiline vidin võimaldaks teha tõelise tehnoloogilise läbimurde – minna süsiniku-põhiselt energeetikalt vesiniku-põhisele. Ehk siis kui mitte otseselt loobuda nafta ja maagaasi tarbimisest, siis seda oluliselt vähendada. Vesinikku ja tema ühendeid on aga meil piltlikult öeldes lõpmatuseni käes.

Pääle selle võimaldaks see tehnoloogia loobuda vanast heast aurumasinast, mis siiani on kogu energeetika keskmes. Töötagu elektrijaam kas hakkepuidul või tuumaenergial, lõpptulemuseks aetakse ikkagi vaid vett keema ja saadud auru abil pööritatakse turbiine. Kütuseelementide puhul aga taoline, suhteliselt iganenud ning kadusid tekitav vahelüli kaob.

Lisaks sellele on tulemuseks puhas energia, tootmisjääkideks vaid vesi ja süsihappegaas – viimast on võimalik aga edukalt kinni püüda ja ära kasutada. Efektiivsus on aga uuel tehnoloogial selline, et lööb hinge kinni. Kui seni sai ühe energiakandja ühiku (nt gaasi kuupmeetri) põletamisel kätte vaid umbes 30% võimalikust energiast, siis uus lahendus võimaldab kätte saada 50-80%.

Energeetiline julgeolek
Ja mis puutub energeetilisse julgeolekusse, siis võimaldaks taoline lahend hajutada meie energiatootmist. Praegu paikneb meie suurim elektritootja küll oma tooraine – põlevkivi – vahetus läheduses, kuid strateegiliselt väga vales kohas – otse vastu Vene piiri.

Mis aga puutub osalusse Leedu tuumaprojektis, siis selles me peame võimalusel kindlasti osalema. Seda kasvõi kahel põhjusel.

Esiteks – äärmiselt küüniliselt öeldes – on igasugune Eesti osalusega tuumaprojekt, mida teostatakse mitte Eesti pinnal, meile kasulik. Olgu selleks kas Soome või Leedu, vahet pole. Kasvõi avaliku arvamuse reaktsiooni arvestades. Kujutage ette, kui teilt küsitakse, kas olete nõus tuumajaama ehitamisega oma tagaõue?

Teiseks, see oleks küll väike, aga oluline sammuke selles suunas, millest kogu aeg räägitakse. See on teadus-põhine majandus. Osalus taolises projektis annaks meie teadlastele suurepärase võimaluse õppida tehnoloogiat, millest muuseas oleks suur kasu ka nendesamade kütuselementide väljatöötamisel.

Karmo Tüür
25.01.2007
Euroopa äraspidine migratsioonipump

Eesti on osake „Euroopa kindlusest”, omamoodi heaolu saarest keset maailma hädademerd. Umbes 450 miljonit Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikku elavad kõvasti paremini kui lähinaabrid Euraasias ja Aafrikas. Kuna on üpris loomulik, et inimene otsib, kus on parem, siis pole ka midagi imestada, et vaesemate piirkondade kodanikud üritavad siia kolida. Esialgu kasvõi ajutiselt, parema tööotsa otsinguil, võimaluse korral aga koos kogu pere- ja sugukonnaga ning alaliselt. Nii sünnivad üksikute inimeste parema elu soovist terved migratsioonivood ja Euroopa on kujunemas omamoodi migratsioonipumbaks, mis imeb endasse tohutuid rahvamasse.

Kui rääkida migratsioonist laiemalt, siis on see mitte ainult normaalne, vaid lausa hädavajalik nähtus. Kõik me oleme migratsiooni lapsed. Ka meie esivanemad on siia paesele kaldale kohale rännanud. Kogu Euroopa ja praktiliselt terve maailma rahvastik on liikunud edasi-tagasi, luues oma kokkupuutekohtadel nii kaost kui uusi tsivilisatsioone.

Kolm lainet
Kui aga rääkida migratsioonist Euroopa lähiajaloos, kerkib silme ette vähemalt kolm eri lainet.

Esimene on nö vana sisseränne Euroopa endistest kolooniatest ja lähinaabrusest, eelkõige Marokkost ja Türgist. Need sisserändajad elavad Euroopas juba mitmendat põlve ja on moodustanud oma, suhteliselt selgelt eristuvad kogukonnad. Nähtavaimaks muutuvad nad paraku konfliktide ajal, mis puhkevad nö kohalike ja migrantide teise või kolmanda põlvkonna vahel.

Teine laine on juba Euroopa-sisene, mis samuti on olnud põhiliselt lõunast põhjapoole. Juba eelmise sajandi kuuekümnendail ja seitsmekümnendail jooksis niimoodi üsna tühjaks nt Itaalia. Seal kujunes lausa välja omaette mõiste „valged lesed” – need olid noored naised, kes jäid oma meestest ilma üsna kohe peale abiellumist. Tervete külade kaupa elasid vaid naised, lapsed ja vanurid, kõik tööjõus mehed olid sõitnud parema teenistuse järele, eelkõige Inglismaale. Seda lainet jätkab praegune tööjõu väljavool nn uutest liikmesriikidest, mida meie siin Eestimaal tunnetame arstide, autojuhtide ja ehitajate põuana.

Kolmas laine saab alles tulema, vallandudes paljuski peale seda, kui kunagi saab olema sõlmitud viisavabadus Venemaa ja EL vahel. Läbi Venemaa toimub juba praegu tööjõu sissevool Euroopasse ning edaspidi saab see ainult süveneda. Põhilisteks sisserändajateks on loomulikult hiinlased ja muud aasialased.

Hädavajadus?
Kui nüüd rääkida asjast Euroopa enda poolt vaadatuna, siis on taoline sisseränne enam kui oodatud. Ainuüksi Saksamaa vajab aastaks 2050 juurde umbes 24 miljonit inimest, selleks et ainult säilitada oma tööjõubilanss – teisisõnu, et töötegijaid oleks rohkem kui nende arvel elajaid. Ka Eestis on negatiivse iibe tagajärjel ohtlikult lähedale jõudmas see hetk, mil tehtava töö pealt laekuv maksutulu jääb väiksemaks kui kohustus välja maksta pensione ja kõikvõimalikke muid toetusi.

Jah, loomulikult on võimalik ja vajalik rakendada muid võtteid, nagu tööjõudluse suurendamine ja haridussüsteemi korrastamine. Välja pakutakse ka ideesid investeerida nt robotite väljatöötamisse ja muudesse uutesse tehnoloogiatesse, vähendamaks vajadust täiendavate töökäte järele. Kõik see võib olla ilus, kuid ei muuda nö suurt pilti. Tegu on suurte, pika-ajaliste protsessidega, mida muuta võib olla pea võimatu.

See, et Euroopa vajab täiendavat tööjõudu, on ainult üks pool asjast. Teine ja palju olulisem on aga väljastpoolt tulijate soov ja võimalus tulla ja jääda. Euroopa võib end ümbritseda aina kõrgemate ja raskeminiläbitavate barjääridega migrantide teel, kuid tõenäoliselt ei ole sellel muud efekti kui et suurendab nende inimeste sissetulekut, kes tegelevad illegaalse inimkaubandusega. Ning sedavõrra rohkem saab hukkuma meeleheitel sisserändajaid umbsetes kaubakonteinerites või kipakatel paatidel. Täpset arvu ei tea ju keegi, kuid neid hukkunuid olla juba praegu tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid igal aastal.

Seetõttu pealkirjastasingi ma kogu loo kui „äraspidi migratsioonipump”. Pumba eesmärk on midagi sisse või välja imeda. Euroopa aga peab suutma hakkama saada väljastpoolt tuleva survega. Eestil saab selles mängus olema ühe väikese ventiili osa. Siitkaudu pole siiani toimunud kuigi suurt sisserännet – pole me ju kuigi atraktiivne ei oma kliima ega pakutava elatustaseme poolest. Kuid aja jooksul võib olukord muutuda ning me peame olema valmis tegelema üha suureneva võõrkeelse ja –kultuurse sisserändega.

Karmo Tüür
08.02.2007

Venemaa uus migratsiooniseadustik puudutab miljoneid

Igasugune sisserännet piirav seadus on tegelikult ksenofoobia avaldumine selle peeneimas vormis. Kogu point on asja juures ikkagi see, et muidu tulevad need – ja mis siis küll saab?

Loomuliku ja universaalsena näiv väide, et põlisrahvus vajab kaitset, ei ole tegelikult nii ühene. Absoluutselt kõik tänapäevased rahvad ja rahvused on suurema või väiksema migratsiooni e. nö verevahetuse tulemusel kujunenud. Nüüdsete, väljakujunenud koosluste „lukustamine”, isoleerimine välismõjude eest on mõeldamatu.

Teisest küljest on taoline soov kaitsta „meid” „nende” eest loomulik. Kui sisserännanute protsent on suurem kui põlisrahva võime neid „ära seedida”, satub rahvuskultuuri säilitamine ohtu – või nii vähemalt väidetakse. Palju otsesem ja lihtsamini mõistetav on hirm, et sisserändajad võtavad ära töö ja leiva omade käest. Kuigi tavaliselt see pole just nii.

Aga olgu nii või teisiti, pole taolised hirmud omased vaid väikerahvastele.

Segased muudatused
Selle aasta 15.jaanuarist jõustus Venemaa Föderatsioonis uus migratsiooniseadustik. Õigemini, pidanuks jõustuma. Seadus võeti küll vastu, kuid ükski seadus ise ei muuda veel olusid. Igale seadusele on vaja lisada veel virnade viisi muid dokumente, mis muudavad paberile tegelikus elus pandu toimivaks mehhanismiks.

Esialgu laiutab Venemaa vastavate ametnike nägudel suur ja siiras küsimärk – et mida te minust tahate? Muudatused peavad puudutama tervet rida igapäevaseid asja-ajamisi alates sisserännanute registreerimisest kuni elu- ja töölubade väljastamiseni. Ametnikud, kes seda kõike peavad korraldama ja kontrollima, alates kõrgetest ülemustest kuni tänavamiilitsateni välja, vajavad koolitust ja harjumuste muudatust. Üks suuremaid muudatusi on aga väga valus – teoreetiliselt peaks oluliselt vähenema võimalus pressida miljonitelt sisserännanutelt välja oma igapäevast palgalisa.

Kui palju on Venemaal immigrante, nn mitte-slaavi rahvusest võõrtöölisi ja nende lähikondseid, ei tea keegi. Meile lähimas suurlinnas Peterburis räägitakse arvust 300 tuhat kuni miljon, Moskva puhul aga ei julge keegi eriti alla kolme miljoni pakkuda. Põhiliselt on tegu SRÜ riikidest sisserännanud nn endiste kaasmaalastega, kes enamasti ei oska isegi vene keelt, muu hariduse omamisest rääkimata.

Minu tuttava korterit Peterburis remontisid tadzhikid, Moskvas loovad ilma põhiliselt moldaavlased. Taksojuhid on usbekid, turumüüjad azerid. Põrandaalustes õmblustöökodades vuhivad tööd teha hiinlased. Et mitte pidevalt miilitsale andamit maksta, ostetakse endale fiktiivseid sissekirjutusi, töölube ja passe. Väidetavalt olla mõnes Moskva hiina restoranis kirjas sadu ettekandjaid – pideva töökoha omamine kasvõi paberil on sisserändajale eluliselt vajalik.

Venemaa, kes on meid väsimatult kritiseerinud vahetegemise eest kodanike ja mittekodanike vahel, asub nüüd piirama enda mittekodanike õigust töötada isegi kõige lihtsamal töökohal – turumüüjana. Esimese hooga ei tohi neid turul olla mitte rohkem kui 40%, mõne aja pärast peavad aga kõik müügikohad olema täidetud „omade”, so kodanike poolt.

Ilma sisserännanuteta ei saa
Tõsi küll, esialgu ei tekita see keeld muud kui segadust. Kuskil väiksemates asulates võib taoline piirang isegi tõesti anda võimaluse kohalikel talunikel ise leti äärde asuda, aga suuremates linnades on olukord teine. Kohalikud ei taha seista iga ilmaga ülipikki tööpäevi turuplatsil, saades selle eest kopikaid.

Nii näiteks olla miljonilinnas Vladivastokis sellest ametist huvitatud vaid kaheksa kohalikku – kellega siis asendada seni tööd teinud hiinlasi? Mitmed Moskva turud olla aga juba üpris tühjad, see omakorda toob kaasa hindade tõusu. Kuid küllap leitakse lahendus. Igasugused taolised piirangud kipuvad tegelikus elus pigem süvendama varimajandust.

Põhiline probleem on ju selles, et vajadus võõrtööjõu järgi pole kuhugi kandunud ja lähiaastatel ainult süveneb. Ja selles mõttes oleme me Venemaaga oi kui sarnases olukorras.

Karmo Tüür
6.02.2007

Kas Münchenis müristas uue külma sõja algust?

Venemaa Föderatsiooni presidendi Münchenis peetud kõne on tekitanud tavatult suurt vastukaja. Tõepoolest, müristas ju Vladimir Putin kõnetoolist nagu papp kantslist, manitsedes kogudust allaheitlikkusele.

Tõsi küll, alustas Putin oma sõnavõttu lausetega, mis justkui oleks pidanud öeldu mõju leevendama. Et tegu on ju kõigest konverentsiga, kus ei pea veeretama diplomaatiliselt korrektset sõnamulli. Kuid tegelikult tähendas see hoopis juhist – kuulake hoolega, seekord ma ütlen, mida mõtlen.

Mida erilist tal siis öelda oli? Põhiliselt oli kogu sõnum äärmiselt lihtne. USA on läinud oma ühepoolse maailmakorraldamisega liiale. Kui ikka ei ole ÜRO luba, siis ei tohiks isegi üliriik alustada sõjategevust. Ja USA poolt juhitav NATO laienemine Venemaa piiridele üha lähemale mõjub ähvardusena. Ning Venemaa on valmis vastama, kusjuures asümmeetriliselt.

Anti-amerikanismi kaart
Tuleb tunnistada, et Putin vajutas väga õigele nupule. Rahulolematus USA tegevusega on maailmas üha kasvamas. Peale anglosaksi-maailma (Inglismaa, Uus-Meremaa jne) ja nn Uue Euroopa (sh Balti riigid) ei ole just kuigi palju neid, kes on nõus end USA juhtimisel siduma üha uute konfliktidega.

Sinna juurde ladus Putin väiteid, mis pidanuks tõestama, et Venemaa taga on jõud, mis võimaldavad tal USA’ga rääkida nagu võrdne võrdsega või isegi pisut üleolevalt. Nii näiteks pidas ta vajalikuks mainida, et nn BRIC-grupi (moodustatud Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina ingliskeelsete nimetustest) majandus on sisemiselt ostujõult suurem kui Euroopa Liidul. Tõsi küll, taoliste riikide ühte patta panemine on üpris kunstlik.

Aga tõsi ta on, Venemaa majanduslik võimsus kasvab. Tõsi küll, seni pea ainult toorainehindade kasvu tõttu, kuid siiski.

Asümmeetriline vastus?
Siinkohal ongi tark mõelda, mida võis tähendada Putini lubadus vastata USA’le asümmeetriliselt? Seni on asümmeetrilisest konfliktist räägitud eelkõige terrorismi kontekstis. Et siis ühelt poolt on tegu riigiga ja selle traditsiooniliste relvajõududega ja teiselt poolt fanaatiliste inimeste grupiga. Viimane on võimeline esimesele tekitama väheste vahenditega märkimisväärset kahju. Riik on aga terroristide vastu suhteliselt võimetu.

Loomulikult ei pidanud Putin silmas taolist vastust. Sõjanduseksperdid hakkasid koheselt rääkima Venemaa uut tüüpi relvastusest, mis on võimeline vaevata läbi murdma USA ehitatavast raketitõrjekilbist. Minu meelest on aga hoopis tõenäolisem teine asümmeetriline vastus. Majanduslik vastus sõjalisele. Kui Venemaal õnnestub moodustada gaasitootjate ühendus, nn gaasi-OPEC, on tal võimalik astuda lavale senisest palju suurema mängurina. Panuseks üha olulisemaks muutuv energiakandja – maagaas. Selles mängus oleks tõepoolest jäme ots Venemaa käes.

Mis aga puudutab tervikuna Venemaa vastuastumist USA-kesksele maailmasüsteemile, siis siin pole midagi uut. Vaiksemalt ja väiksemate vendade poolt on seda tehtud juba ammu. Kuid nüüd on olukord pisut muutunud. Venemaa kasutab lihtsalt hetke. Ta näitab enda suhtelist tugevnemist olukorras, mis pole mitte niivõrd tema teene, kuivõrd muutuv globaalne olukord.

Uuest külmast sõjast on igal juhul asi kaugel. Selleks oleks vaja hoopis teisi olusid ja osalisi.

Ning pealegi – äikese-eelne müristamine ei põhjusta ilma muutumist, vaid lihtsalt käib selle muutumisega kaasas.

Karmo Tüür
14.02.2007
Tartu rahust nii ja naa

Eks ole ilmselt igaühega meist juhtunud seda, et üht ja sama sündmust meenutades kipuvad eri inimesed rääkima eri lugusid. Sama on ka riikidega. Riigid, nagu ka inimesed, koovad enda lugu. Mõlemad vajavad enda mugavaks olemiseks sellist lugu, mis laseb neid ennast võiamlikult heas valguses paista. Mõlemal puhul on tegu nö müüdiloomisega. Vahe on ainult selles, et kui inimene midagi vassib, siis nimetatakse seda mäluhäireks. Kui aga riik, siis propagandaks.

Tartu rahust rääkides on kindel ainult ajalooline fakt. See, et Tartus kirjutati 1920.a. 2.veebruari varastel tundidel alla rahuleping Eesti Demokraatliku Vabariigi valitsuse ja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride nõukogu nimel. Aga need jutud, mida kumbki pool selle fakti ümber räägib, on üpris erinevad.

Alustame ülilihtsast tõdemusest, et Tartu rahu on kahepoolne dokument. Seega kaks allakirjutanud osapoolt leidsid, et taoline dokument vastab tol hetkel parimal moel mõlema riigi rahvuslikele huvidele.

Mida too paber siis sätestas? Esiteks lepiti kokku sõjategevuse lõpetamises, teiseks omavahelise sõjajärgse piirijoone kulgemises ning kolmandaks edasistes vastastikustes suhetes. Tol hetkel oli vast kõige olulisem esimene punkt, pikas perspektiivis aga kolmas. Oli ju tegemist esimese rahvusvahelise lepinguga mõlema osapoole - nii Eesti kui Venemaa - jaoks. Seejuures nii Eesti kui Venemaa olid esimesed riigid, kes teineteist tunnustasid.

Kaks lugu
Siin aga ka sarnasused lõppevad. Et lepingul on kaks osapoolt, tähendab ka seda, et eksisteerib vähemalt kaks eri nägemust asjadele.

Kui vaadelda neid ülaltoodud kolme punkti: sõjategevuse lõpp, piir ja edasised suhted, siis näeme kõigis kolme puhul erinevaid vaateid asjadele.

Tartu rahu tähendab Eesti jaoks võitu, Venemaa jaoks kaotust. Tõsi küll, Venemaale oli seda kaotust tol hetkel vaja - tal oli vaja sõlmida rahu, et väljuda sõjast ja vabastada oma ressursse muude ülesannete lahendamiseks.

Tartu rahu järgne piir andis Eestile territooriumi juurde, Venemaalt aga võttis tüki küljest. Seda lausa mitmes mõttes. Vähe sellest, et loobuti Eestist kui sellisest, oldi sunnitud loovutama ka tükikesi omaenda territooriumist.

Edasised suhted tuginesid küll Tartu rahu lepingul, kuid mitte kaua. II Maailmasõja aegsed sündmused viisid meid tagasi Venemaa, nüüd juba Nõukogude Venemaa rüppe. Seetõttu võib täiesti mõista neid Venemaa poliitikuid, kes väidavad, et Tartu rahu on vaid ajalooline dokument, mis on kaotanud oma kehtivuse, kuna selle asemel on sõlmitud uued lepped Eesti ja Venemaa vahel. Täpselt samuti võib aga mõista ka neid, kes väidavad, et Tartu rahu kehtib, kuna keegi ei ole seda lepet tühistanud.

Kas võitis üks või mõlemad?
Suurim erinevus polegi aga mitte lepingu kehtivuse tõlgendamine, vaid sellele eelnenu, lepingu enda olemuse ja selle tulemuse hinnangus.

Eesti kirjanduse arvamusel tähendas Tartu rahu Eesti jaoks võitu, seega Venemaa jaoks kaotust. See arvamus põhineb lähenemisel, mille järgi aastatel 1918-1920 toimus Eesti ja Venemaa sõda, mis eesti kirjanduses sai Vabadussõja nime.

Venemaa kirjandus eitab sellist lähenemist: nende meelest aastatel 1918-1920 toimus nii Eestis kui ka Venemaal (samuti Soomes) kodusõjad, mille võitjaks Eestis tuli Eesti Vabariigi valitsus, Venemaal aga Rahvakomissaride nõukogu.

Järelikult, Tartu leping oli sõlmitud kahe võitjapoole vahel ja kummagi poole jaoks polnud see kaotus. Mõlemal poolel oli vaja sõlmida rahu, et väljuda sõjast ja vabastada oma ressursse muude ülesannete lahendamiseks.

Tartu lepingu Eestiga kohta kasutatakse Venemaa kirjanduses sama lähenemist nagu Tartu lepingu kohta Soomega. Pärast Soome tsiviilsõja lõppu sõlmiti Tartus lepingu Punase Venemaa valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahel, ja mõlema poole jaoks oli see leping diplomaatiline võit.

Kokkuvõtteks saab korrata vana tõde – igal kepil on vähemalt kaks otsa. Tartu rahu pole siinkohal erand.

Karmo Tüür
TÜ politoloog
Dmitri Lanko
St . Peterburi Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonna õppejõud
1.02.2007

Lootus nimega Nabucco

Euroopa sõltuvusest Venemaa energiast on räägitud palju. Praktiliselt kogu Euroopa, seal hulgas ka Eesti, sõltub idanaabrist. Venemaa Föderatsiooni energeetikagigant Gazprom on muutunud omamoodi kurja kehastuseks, kes kontrollib – või vähemalt üritab kontrollida – oma naabreid. Torujuhtmed, mis seovad tootjat (Venemaad) ja tarbijat (Euroopat) näivad vastavatel kaartidel kui ämblikuvõrk või kaheksajala kombitsad.

Aga eks taolised nägemuspildid sõltuvad vaatajast. Needsamad jooned kaardil võivad näida ka veresoontena. See, mida meie näeme ohtliku sõltuvusena, näeb Vene pool loomuliku olukorrana. Ja nii mõnigi hoopis võimalusena teenida selle väärt ressursi vahendamise pealt korralik vaheltkasu.

Venemaa on aga võtnud suuna vahendajate vähendamisele. Loogika on siin lihtne – milleks anda osa kasumist mingitele muidumeestele? Soov kontrollida kogu tootmisahelat alates pumpamisest, töötlemisest kuni viimase kui tarbijani välja on seega mõistetav. Ainuke probleem asja juures on see, et tarbijad ei asu mitte Venemaa pinnal. Vastav infrastruktuur (torud, pumbad jms) on seega võõras omandis.

Gazprom on otsustanud seda probleemi lahendada üsna lihtsalt. Kui vastavaid firmasid ei saa üles osta, siis tuleb ehitada välja oma torujuhe, omad laoplatsid, omad pumbajaamad. Aga et mängus on tohutud summad, siis on ka osapoolte reaktsioon toimuvale valulik.

Euroopa otsib väljapääsu ...
Venemaa on kahel aastavahetusel järjest üllatanud Euroopa tarbijat. Eelmise aasta alul keerati kraane Ukraina ja Moldova suunal, sel aastal oli löögi all Valgevene. Kumbki kord riivati ka Euroopa huve – läbi nende riikide toimub oluline osa energiakandjate transiidist.

Pole siis ka imestada, et Euroopa otsib olukorrast väljapääsu. Üheks võimaluseks on Venemaa enda omanduses olevad uued torujuhtmed – nii näiteks meile liigagi hästi tuttav Läänemere toru. Kui see kord valmis saab, siis ei ole karta, et Gazpromi ja vahendaja konflikti tõttu jääks kaotajaks hoopis Euroopa.

Teine võimalus on aga ehitada välja hoopis oma energiavarustus. Oma torujuhe – ja üldse mitte Venemaale. Nii ongi sündinud projekt nimega Nabucco. Miks just selline nimi (sama nime kannab Verdi ooper ja nime alge on keiser Nebukadnetzar), seda ma ei julge oletadagi.

Igal juhul on oma seljad EU toel kokku pannud Türgi, Bulgaaria, Rumeenia, Ungari ja Austria energiakompaniid. Eesmärgiks – vedada Euroopasse torujuhe, mis seoks omavahel tarbija ja Kaspia mere regiooni tohutud varud.

... ja Gazprom lööb vastu
Et selline projekt jätaks mängust välja Venemaa, siis loomulikult on Gazprom vastu. Tema nägemuse kohaselt tuleks mööda sama marsruuti rajada hoopis teine toru, mis pikendaks Venemaalt Türgisse ulatuvat torujuhet „Helesinine voog”. Ehk siis seoks Venemaa ja Euroopa veel ühe nabanööri kaudu. Oluline on siinjuures asjaolu, et Kaspia mere tohututest – siiani veel paljuski kasutamata – varudest kuulub Venemaale vaid osake. Kuid soov seda ainsana vahendada on ülisuur.

Gazprom plaanib sel aastal käivitada tohutu meediakampaania. Eesmärgiks – vähendada seda negatiivset muljet, mis on viimaste aastatega Läänes kogunenud. Ainuüksi teadaolevate plaanide kohaselt plaanib Gazprom kampaanial kulutada 11 miljonit USA dollarit. Tõsi küll, eksperdid hindavad, et see on ilmselt ainult ettemakse ja reaalne kulutus saab olema palju suurem. Taolise oletuse kasuks räägib kasvõi asjaolu, et Gazpromi selle aasta PR (ehk mainekujundus) eelarvest moodustaks need 11 miljonit vaid 8%. Eelmisel aastal kulutas Gazprom mainekujundusele kokku 140 miljonit USD.

Miks ma pealkirjas rääkisin lootusest? Mitte seetõttu, et ma loodaks, nagu Nabucco torujuhe vabastaks meid energeetilisest sõltuvusest. Vaid seetõttu, et juhul kui projekt ka käivitub (seda mitte varem kui 2008-2011), siis vähemalt see näitaks, et Euroopa on võimeline kokku leppima. Kõne all on ju elulised huvid. Kui ei, siis ...

Nähtavaks nõrgaks lüliks näib praegu kujunevat Ungari, mida Gazprom näeb oma energeetilise platsdarmina. Laiemalt osutub nõrgaks lüliks aga kogu Euroopa Liit, kes ei suuda välja kujundada oma ühist poliitikat.

Karmo Tüür
16.01.2007
Turkmeenias jagatakse jumalikku pärandit

Turkmenbashi ehk kõigi turkmeenide isa (loe: presidendi) surm eelmise aasta lõpul jättis endast maha tõelise tühiku. Loodus aga teadupärast tühja kohta ei salli.

Eelmise presidendi Saparmurat Nijazovi pärand vajab jagamist või siis vähemalt ülevõtmist. Miks ma nimetan seda jumalikuks? Aga seetõttu, et Nijazov ise asetas sisuliselt end jumalikule positsioonile. Tema poolt iseendale rajatud kuldsetest kujudest teavad vast kõik, kuid see kuulub pigem veidruste valdkonda. Mitmed muud tema algatused aga olid kantud tõelisest loojatunnetusest – kuidas muidu tõlgendada tema otsust rajada kõrbesse jääst palee või oma suva järgi ümber nimetada kuud, nädalapäevad ja muu ettejuhtuv.

Turkmenbashi poolt kirjutatud raamatut „Ruhname” võib aga ilma erilise liialduseta millekski piiblisarnaseks nimetada. Muu hulgas võib sealt välja lugeda ka lihtsa skeemi: isal on jumalik õigus elu korraldada no ja Turkmenbashi on ju kogu rahva isa. Järelikult – seltsimees Nijazovist sai jumalik olend.

On ka teine aspekt, miks jagatavat pärandit võib nimetada „jumalikuks”. Mitte et ma oleks kreatsionist ja arvaks, et kõik me ümber on taevase vanataadi kätetöö. Kuid igal juhul ei ole pärandi põhiosa mitte inimkäte töö. See on eelkõige looduslik gaas. Gaasivarudelt on Turkmeenia viiendal kohal maailmas. Laiemalt käib mäng kogu Kaspia mere energiaressursside jagamise ümber. Loomulikult on huvilisi ohtralt, kohalikest tegijatest kuni Venemaa ja Hiinani, USAst rääkimata.

Hõimude rahvus
Pärandi jagamise muudab keeruliseks see, et Turkmeenia näol on tegu üpris kunstliku moodustisega. Oma praeguse nime, territooriumi ja hõimukoosluse sai piirkond alles Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes. Varem eksisteerisid sealkandis mitmed khaaniriigid, mis heade tavade kohaselt sõdisid nii omavahel kui väljast sissetungijatega.

Tegu on nii eriilmelise kooslusega, et üheks tervikuks seda nimetada söandas vast ainult Turkmenbashi – aga noh, eks tema nägi asju selgemalt. Ülejäänud seltskond – kõiksugu vaatlejad – kasutavad pigem väljendit „hõimude rahvus”. Tänapäevaselt räägitakse klannidest ja nendevahelisest võimvõitlusest. Tõsi küll, enamik neist õnnestus Turkmenbashil tasalülitada. Enamik klannipealike on kas vangis või eksiilis.

Uute presidendivalimiste valupunktiks ongi see, millise hõimu esindaja millise ametikoha saab. Regionaalsete ja hõimkondlike tülide katel võib taolise jagamise puhul kergesti üle keeda.

Pehme üleminek?
Türkmenbashi valitsemist võrreldi tihti stalinliku režiimiga. Kui lähtuda ajaloolisest võrdlusest, siis peale Stalinit peaks tulema Hruštšov. Ehk siis peale jäika režiimi peaks tulema sula. Kas selline pehme üleminek on võimalik ka Turkmeenias?

Kõige lihtsam oleks eeldada, et läbi valimiste sünnib uus, teistsuguse kodanikunimega Turkmenbashi. Ehk siis kõik jääb samaks. Kogu võimutäius antakse uuele mehele üle ja kõik settib rahulikult taas oma kohale.

Teine sama lihtne võimalus on eeldada, et kogu senine ühe mehe peale üles ehitatud süsteem läheb raksakaga lõhki. Et puhkevad vanad vaenud ja uued umbusaldused. Selliseks oletuseks annab alust kasvõi asjaolu, et vana Turkmenbashi käest tuleb raha kätte saada. Kogu Turkmeenia riigieelarve paiknevat ju sõna otseses mõttes Nijazovi isiklikul pangakontol. Huvilisi seda sealt kätte saada on ilmselt rohkem kui üks.

Kõige keerulisem oleks aga eeldada ja veel keerulisem teostada nö pehmet üleminekut. Kuid mine tea. On ju Turkmeenias olemas selline kummaline nähtus nagu Rahvanõukogu, millel võimutäiusest keegi täpset pilti ei oma, kuid kelle pädevuses on muuta maa põhiseadust. Võib-olla taoline kogu rahva esindajate kokkutulek suudab kogu supi vaikselt ära helpida?

Karmo Tüür
9.01.2007

milleks ma üldse seda teen?

ausalt öeldes ühte ja head põhjust polegi.

pole ma ju:
- poliitik, kes proovib oma sõna levitada niipalju kui võimalik;
- kutseline ajakirjanik või reisumees, kel kuhjub muljeid rohkem kui eri väljaanded neid avaldada suudavad;
- isegi mitte grafomaanist maailmaparandaja :)

olen üpris tavapärane kontorirott, kes oma igapäevast leiba teenib Tartu Ülikoolis ja leivakõrvast kommentaatorina igas ettejuhtuvas Eesti ajakirjandusväljaandes. kommenteerin seda mida arvan end teadvat - peamiselt Venemaad. või ütleme nii, et mulle meeldib mõelda, et ma sellest midagi tean.

nagu kunagi kuulsusrikkas Dvazhdõ Krasnoznamjonnõi Baltiiski Flot ajateenistuses olles ja päevikus pidades, alustan ma sõnadega: käesolevaga ei võta ma endale mingeid kohustusi. tuleb, nagu tuleb.

esimese hooga viskangi siia küberruumi oma selle aasta alguses kirjutatud lood, eks hiljem näes, mis siia lisanduma hakkab (või siis ei hakka).
DezlxXfChX
"VtLqKAKWsc"