Euroopa äraspidine migratsioonipump

Eesti on osake „Euroopa kindlusest”, omamoodi heaolu saarest keset maailma hädademerd. Umbes 450 miljonit Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikku elavad kõvasti paremini kui lähinaabrid Euraasias ja Aafrikas. Kuna on üpris loomulik, et inimene otsib, kus on parem, siis pole ka midagi imestada, et vaesemate piirkondade kodanikud üritavad siia kolida. Esialgu kasvõi ajutiselt, parema tööotsa otsinguil, võimaluse korral aga koos kogu pere- ja sugukonnaga ning alaliselt. Nii sünnivad üksikute inimeste parema elu soovist terved migratsioonivood ja Euroopa on kujunemas omamoodi migratsioonipumbaks, mis imeb endasse tohutuid rahvamasse.

Kui rääkida migratsioonist laiemalt, siis on see mitte ainult normaalne, vaid lausa hädavajalik nähtus. Kõik me oleme migratsiooni lapsed. Ka meie esivanemad on siia paesele kaldale kohale rännanud. Kogu Euroopa ja praktiliselt terve maailma rahvastik on liikunud edasi-tagasi, luues oma kokkupuutekohtadel nii kaost kui uusi tsivilisatsioone.

Kolm lainet
Kui aga rääkida migratsioonist Euroopa lähiajaloos, kerkib silme ette vähemalt kolm eri lainet.

Esimene on nö vana sisseränne Euroopa endistest kolooniatest ja lähinaabrusest, eelkõige Marokkost ja Türgist. Need sisserändajad elavad Euroopas juba mitmendat põlve ja on moodustanud oma, suhteliselt selgelt eristuvad kogukonnad. Nähtavaimaks muutuvad nad paraku konfliktide ajal, mis puhkevad nö kohalike ja migrantide teise või kolmanda põlvkonna vahel.

Teine laine on juba Euroopa-sisene, mis samuti on olnud põhiliselt lõunast põhjapoole. Juba eelmise sajandi kuuekümnendail ja seitsmekümnendail jooksis niimoodi üsna tühjaks nt Itaalia. Seal kujunes lausa välja omaette mõiste „valged lesed” – need olid noored naised, kes jäid oma meestest ilma üsna kohe peale abiellumist. Tervete külade kaupa elasid vaid naised, lapsed ja vanurid, kõik tööjõus mehed olid sõitnud parema teenistuse järele, eelkõige Inglismaale. Seda lainet jätkab praegune tööjõu väljavool nn uutest liikmesriikidest, mida meie siin Eestimaal tunnetame arstide, autojuhtide ja ehitajate põuana.

Kolmas laine saab alles tulema, vallandudes paljuski peale seda, kui kunagi saab olema sõlmitud viisavabadus Venemaa ja EL vahel. Läbi Venemaa toimub juba praegu tööjõu sissevool Euroopasse ning edaspidi saab see ainult süveneda. Põhilisteks sisserändajateks on loomulikult hiinlased ja muud aasialased.

Hädavajadus?
Kui nüüd rääkida asjast Euroopa enda poolt vaadatuna, siis on taoline sisseränne enam kui oodatud. Ainuüksi Saksamaa vajab aastaks 2050 juurde umbes 24 miljonit inimest, selleks et ainult säilitada oma tööjõubilanss – teisisõnu, et töötegijaid oleks rohkem kui nende arvel elajaid. Ka Eestis on negatiivse iibe tagajärjel ohtlikult lähedale jõudmas see hetk, mil tehtava töö pealt laekuv maksutulu jääb väiksemaks kui kohustus välja maksta pensione ja kõikvõimalikke muid toetusi.

Jah, loomulikult on võimalik ja vajalik rakendada muid võtteid, nagu tööjõudluse suurendamine ja haridussüsteemi korrastamine. Välja pakutakse ka ideesid investeerida nt robotite väljatöötamisse ja muudesse uutesse tehnoloogiatesse, vähendamaks vajadust täiendavate töökäte järele. Kõik see võib olla ilus, kuid ei muuda nö suurt pilti. Tegu on suurte, pika-ajaliste protsessidega, mida muuta võib olla pea võimatu.

See, et Euroopa vajab täiendavat tööjõudu, on ainult üks pool asjast. Teine ja palju olulisem on aga väljastpoolt tulijate soov ja võimalus tulla ja jääda. Euroopa võib end ümbritseda aina kõrgemate ja raskeminiläbitavate barjääridega migrantide teel, kuid tõenäoliselt ei ole sellel muud efekti kui et suurendab nende inimeste sissetulekut, kes tegelevad illegaalse inimkaubandusega. Ning sedavõrra rohkem saab hukkuma meeleheitel sisserändajaid umbsetes kaubakonteinerites või kipakatel paatidel. Täpset arvu ei tea ju keegi, kuid neid hukkunuid olla juba praegu tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid igal aastal.

Seetõttu pealkirjastasingi ma kogu loo kui „äraspidi migratsioonipump”. Pumba eesmärk on midagi sisse või välja imeda. Euroopa aga peab suutma hakkama saada väljastpoolt tuleva survega. Eestil saab selles mängus olema ühe väikese ventiili osa. Siitkaudu pole siiani toimunud kuigi suurt sisserännet – pole me ju kuigi atraktiivne ei oma kliima ega pakutava elatustaseme poolest. Kuid aja jooksul võib olukord muutuda ning me peame olema valmis tegelema üha suureneva võõrkeelse ja –kultuurse sisserändega.

Karmo Tüür
08.02.2007