Turkmeenias jagatakse jumalikku pärandit

Turkmenbashi ehk kõigi turkmeenide isa (loe: presidendi) surm eelmise aasta lõpul jättis endast maha tõelise tühiku. Loodus aga teadupärast tühja kohta ei salli.

Eelmise presidendi Saparmurat Nijazovi pärand vajab jagamist või siis vähemalt ülevõtmist. Miks ma nimetan seda jumalikuks? Aga seetõttu, et Nijazov ise asetas sisuliselt end jumalikule positsioonile. Tema poolt iseendale rajatud kuldsetest kujudest teavad vast kõik, kuid see kuulub pigem veidruste valdkonda. Mitmed muud tema algatused aga olid kantud tõelisest loojatunnetusest – kuidas muidu tõlgendada tema otsust rajada kõrbesse jääst palee või oma suva järgi ümber nimetada kuud, nädalapäevad ja muu ettejuhtuv.

Turkmenbashi poolt kirjutatud raamatut „Ruhname” võib aga ilma erilise liialduseta millekski piiblisarnaseks nimetada. Muu hulgas võib sealt välja lugeda ka lihtsa skeemi: isal on jumalik õigus elu korraldada no ja Turkmenbashi on ju kogu rahva isa. Järelikult – seltsimees Nijazovist sai jumalik olend.

On ka teine aspekt, miks jagatavat pärandit võib nimetada „jumalikuks”. Mitte et ma oleks kreatsionist ja arvaks, et kõik me ümber on taevase vanataadi kätetöö. Kuid igal juhul ei ole pärandi põhiosa mitte inimkäte töö. See on eelkõige looduslik gaas. Gaasivarudelt on Turkmeenia viiendal kohal maailmas. Laiemalt käib mäng kogu Kaspia mere energiaressursside jagamise ümber. Loomulikult on huvilisi ohtralt, kohalikest tegijatest kuni Venemaa ja Hiinani, USAst rääkimata.

Hõimude rahvus
Pärandi jagamise muudab keeruliseks see, et Turkmeenia näol on tegu üpris kunstliku moodustisega. Oma praeguse nime, territooriumi ja hõimukoosluse sai piirkond alles Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes. Varem eksisteerisid sealkandis mitmed khaaniriigid, mis heade tavade kohaselt sõdisid nii omavahel kui väljast sissetungijatega.

Tegu on nii eriilmelise kooslusega, et üheks tervikuks seda nimetada söandas vast ainult Turkmenbashi – aga noh, eks tema nägi asju selgemalt. Ülejäänud seltskond – kõiksugu vaatlejad – kasutavad pigem väljendit „hõimude rahvus”. Tänapäevaselt räägitakse klannidest ja nendevahelisest võimvõitlusest. Tõsi küll, enamik neist õnnestus Turkmenbashil tasalülitada. Enamik klannipealike on kas vangis või eksiilis.

Uute presidendivalimiste valupunktiks ongi see, millise hõimu esindaja millise ametikoha saab. Regionaalsete ja hõimkondlike tülide katel võib taolise jagamise puhul kergesti üle keeda.

Pehme üleminek?
Türkmenbashi valitsemist võrreldi tihti stalinliku režiimiga. Kui lähtuda ajaloolisest võrdlusest, siis peale Stalinit peaks tulema Hruštšov. Ehk siis peale jäika režiimi peaks tulema sula. Kas selline pehme üleminek on võimalik ka Turkmeenias?

Kõige lihtsam oleks eeldada, et läbi valimiste sünnib uus, teistsuguse kodanikunimega Turkmenbashi. Ehk siis kõik jääb samaks. Kogu võimutäius antakse uuele mehele üle ja kõik settib rahulikult taas oma kohale.

Teine sama lihtne võimalus on eeldada, et kogu senine ühe mehe peale üles ehitatud süsteem läheb raksakaga lõhki. Et puhkevad vanad vaenud ja uued umbusaldused. Selliseks oletuseks annab alust kasvõi asjaolu, et vana Turkmenbashi käest tuleb raha kätte saada. Kogu Turkmeenia riigieelarve paiknevat ju sõna otseses mõttes Nijazovi isiklikul pangakontol. Huvilisi seda sealt kätte saada on ilmselt rohkem kui üks.

Kõige keerulisem oleks aga eeldada ja veel keerulisem teostada nö pehmet üleminekut. Kuid mine tea. On ju Turkmeenias olemas selline kummaline nähtus nagu Rahvanõukogu, millel võimutäiusest keegi täpset pilti ei oma, kuid kelle pädevuses on muuta maa põhiseadust. Võib-olla taoline kogu rahva esindajate kokkutulek suudab kogu supi vaikselt ära helpida?

Karmo Tüür
9.01.2007