Puutusin hiljuti kokku ühe väga teistmoodi majandusliku käitumis-mudeliga, mis takerdus küsimärgina alateadvusse. Mõni päev hiljem laekus sellele ajusügavustest ootamatu vastus ja hoopiski ühiskondlik-poliitilisest valdkonnast. Noh politoloogi aju, mis sa teed.
Lähtepunktiks üks Eesti paiknev suur ja näilisel lootusetu investeerimisprojekt. Koha- ja isikunimed jätan ma teadlikult kõrvale, nagu alati kui jutt on fenomenist, igasugused nimed viiks tähelepanu mujale.
Sellesse hiiglaslikku mutiauku matavad aegamisi, aga järjekindlalt raha põhjamaade investorid. Seda fenomeni mulle tutvustanud kohalik asjapulk vahendas mulle vestlust, kus siis tema imestas – miks küll lugupeetud härrased tegelevad sellise tegevusega, mis neile põhimõtteliselt ei saa lähiajal midagi tagasi tuua. Mis lähiajal, isegi mitte eluajal!
Vastus kõlas meie komberuumis tavatult: „Aga meie elatume ju investeeringutest, mida tegid meie vanaisad, nüüd on meie kord investeerida oma lapselaste tulevikku!“
Katkestuste olemus
Siinkohal tekibki paratamatult see suur ja elektrisinine küsimärk – et nagu mismõttes? Meil siin on tavapärase ärimudeli tsükliks ... noh ütleme kaks aastat, et kui selle jooksul pole lootust kulutusi tagasi osta, siis jääb projekt realiseerimata. Suvine välikohvik peab kasumlikkust saavutama ühe hooajaga, suurem kinnisvaraarendus viie aastaga, aga et mõelda üle põlvkondade!?!
Peale esmast hämmingut jäi küsimus kuhugi kahe kõrva vahele undama, samas kui käed ja pea tegelesid igapäevatoimingutega. Ja siis laekus vastus: „katkestusteta kuningriik“. Umbes samal moel nagu ühest ulmelisest hiigelarvutist laekunund „vastus kõikidele küsimustele on 42“ (kasutades „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ abi).
Lühidalt kokku võetuna – selle investeerimismudeli esindajad on pärit riigist, mis on ilma suuremate katkestusteta kulgenud juba nii palju põlvkondi, et dünastiline panustamine on muutunud enesestmõistetavaks. Kõik selle elukorralduse liikmed on sündinud teadmisega, et keegi ei tule nende elu ja vara kallale niimoodi, et reeglitel põhinev elukorraldus neid ei kaitseks.
See hämmastav vahe tolle normaalsuse ja meie oma vahel – kus neid katkestusi on olnud liigagi palju – pani mind kui Venemaa arengutele keskenduvat politoloogi mõtlema selle mõttelise kolmnurga kolmandale küljele.
Kolmnurga kolm otsa
Mentaalselt kauge ja kargena tunduv põhjamaa pole meist ju füüsiliselt kuigivõrd eraldatud. Samamoodi ka praegune Venemaa Föderatsiooni nime all tuntud riiklik nähtus, kus järjekordne katkestus on praegu parasjagu käimas, sügavam ja sisulisem kui me seda tajume.
Või mis meie, venemaalased ise ilmselt ei saa absoluutses enamikus ise aru, et nende ajaloolise arengu kulg on jälle katkemas, sest nad on läinud peamiste väärtuste kallale, mis võiks neid lähendada läänelikule mudelile. Need on inimelu ja omandi puutumatus, mille kaitsel on riik, ühiskond ja kohtusüsteem koos neljanda võimu ehk ajakirjandusega.
Nende katkesuste nimi ja olemus on pea alati olnud sõda. Sõda kirjutab korstnasse kõik, nii võlad kui elud, moraali kui eetika. Ethose, pathose ja logose, kui soovite.
Venemaal on praegu murdumas kõik. Õigussüsteem muutub naeruväärseks mitte ainult rahvusvahelise, vaid ka siseriikliku õiguse mõttes. Kallaletung Ukrainale ühelt poolt, vangide mobiliseerimiseni (vt Jevgeni Prigožini fenomen) ja enam kui 30 aasta taguste erastamistulemuste ümbervaatamiseni teiselt poolt (Tšeljabinski metallurgiakombinaadi juhtum kui värskeim näide). Aleksei Naval’nõi kui absoluutselt kristalliseerunud poliitvangi juhtum on lihtsalt parim illustratsioon selle sõna kõige halvemas mõttes.
Muutuste takerdumine piiridel
Jah, tõsi küll, selles kõiges ei ole midagi esma- ega erakordset. Sellest, kui kiirelt ja reljeefselt võivad välja kujuneda kardinaalselt erinevad eetosed, räägivad nii Ida- ja Lääne-Saksamaa või Põhja- ja Lõuna-Korea näited.
Mõeldes aga sellele, et mis võiks meile olla sellise „katkestusta kuningriigi“ parimateks näidisteks, on ilmselt Šveits, mis on oma absoluutse enamike sotsiaal-majandusliku-poliitilise mõõtkavade mõttes erandlik. Küsimus pole mõistagi kuningriigis kui valitsusvormis, vaid ilma katkestusteta kulgemises.
Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga see, et me peaks kogu oma olemuse ja eluenergia suunama sinna, et praegu meie idanaabri poolt peetav pseudkonservatiivne sõda Lääneliku elukorralduse vastu, reeglipõhisuse vastu ja labase jõukesksuse poolt ei tekitaks järjekordset katkestust mujal kui vaid Mordoris endas.
---
