Tuesday, October 27, 2015

Valikuline enesemääramisõigus

Et tõde kipub suhteline mõiste olema, sellega oleme ilmselt kõik kokku puutunud. Luuraja vs spioon, enesemääramine vs separatism, vabastamine vs vallutamine ... seda mõtterida võib ilmselt jätkata pikalt. Mis ühele poolele hea ja õiglane, see võib teisele olla sügavalt vastuvõetamatu. Ja vastuolus rahvusvahelise õigusega kah veel ... sest kes pagan seda teab, mida selle alla kõike saab või ei saa paigutada.

Tänane Venemaa on taoliste vastuolude kaardistamisel tänuväärt õppematerjal. Nii on praegu kohtu alla antud separatismile õhutamise eest Karjala väikelinna Suojärvi rahvasaadik.

Ja oh hoidku taevas, oleks ta siis veel "varjatud soome natsionalist", kelle eest FSB on hoiatanud ning kes väidetavalt mahitavad eraldumismeeleolusid regioonis. Oh ei, tegemist on lihtsa vene mehega (nagu ta ise ennast nimetab) Vladimir Zavarkin (olgu öeldud, et tegemist on keskeriharidusega elektrimontööriga). Nimelt oli ta piisavalt mõtlematu, et rahvakogunemisel vihjata eraldumisvõimalusele (vt videot).

"Kui Venemaa kesvõimud meid ei kuula, siis võime mõelda referendumile!" Nagu ta ise seda nüüd seletab, olla tal lihtsalt "za derzhavu obidno", kuna nii mõtlematult ja pillavalt käiakse ringi kohalike ressurssidega.

Aga olgu nüüd selle montöör-saadikuga kuidas ta on, kuid kuhu jääb Venemaa kohatine põhimõttekindlus, millega austatakse rahva enesemääramisõigust? No aga seltsimehed, Krimmis ju lihtsalt tuldi vastu kohalike elanike soovile, kas pole nii?

----------
pilt võetud siit

Thursday, October 22, 2015

Разбор полетов: Valgevene valimised ja MH17 uurimisraport

21.oktoobri saates sai räägitud Valgevenest ja Hollandi raportist.

Valgevene presidendivalimiste puhul saab üllatuseks nimetada ehk seda, kui kõrgeks seekord joonistati nii osalus- kui toetusprotsente. Miks seda vaja oli, jääb pisut arusaamatuks, sest Lukašenka oleks ilmselt võitnud ka vabamate valimiste korral, konkurendid on aja jooksul protsessist kõrvale pressitud. Rahvusvahelised vaatlejad olid õnnelikud nii ehk teisiti, rõhutades et olukord oli vähemalt rahulik, valimstele lubati kandidaadina esimest korda naisterahvas jne.

Ukraina kohal alla lastud Hollandi lennuki lugu jõudis vahefinišisse - ilmus tehniline raport. Üllatuslikku leidus ka siin vähe. Komisjon kinnitas, et surmatoonud rakett lastis välja piirkonnast, mis oli nn Novorossia poole käes. Venemaa poole lükkab tulemusi raevukalt tagasi, väites et tegu on ebapädeva ja ükeülgse uurimisega ning et tõendid on kas otsitud või suisa võltsingud. Samas muutub nüüd enam kui küsitavaks Moskva vastuseis rahvusvahelise tribunali kokkukutsumiseks.

Saates osalesid: saatejuht Artur Aukon, ekspertidena Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saadet saab järelkuulata siit.

----------
pilt võetud siit


Tuesday, October 13, 2015

Küsitavad küsimused


Kas Narva on järgmine? Kas Ukraina sündmuste kordumine Eestis on võimalik? Nendele küsimustele on ilmselt viimase aasta jooksul pidanud vastama kõik vähegi pildil olevad eestimaalased. Eriti need kes on seotud kas Eesti vähemuste või Venemaa uurimisega või juhtuvad lihtsalt Ida-Virumaaga seotud olema.

Kas olete kunagi mõelnud, et küsides mingi küsimuse, panete te tegelikult vastaja pähe mõtted, mida seal varem ei pruukinud olla?

Kohe-kohe ilmavalgust nägev Rahvusvaheline kaitseuuringute keskuse vastava uuringu aruanne proovib heita valgust nii neile kui muudele küsimustele, mille ühisnimetajaks on ikka seesama – kas venekeelne vähemus võib endast kujutada julgeolekuohtu.

Olgu kohe öeldud, et mul pole vähimaidki etteheited konkreetse uurimuse autoritele (Riina Kaljurand ja Jill Dougherty). Veelgi enam, eile toimund esitlusel kõlanud järeldused olid enamasti täiesti adekvaatsed ja tõenäoliselt ka uurimisküsimused relevantsed.

Veelgi enam, uurimuse autorid tunnistasid ka ise, et nende külaskäigust ja esitatud küsimustest räägiti kohapeal veel päevi hiljem.

Kuid ikkagi (ja seda enam) tulen ma tagasi omaenda küsimuse juurde. Kas uurijad, ajakirjanikud ja muidu uudishimulikud tegelased on kordagi mõelnud, et küsides järjekordse narvalase käest: „Kas Narva on järgmine“ ning „Keda ikkagi tegelikult toetavad kohalikud elanikud juhul kui välja ilmuvad rohelised mehikesed?“ võib küsija ise algatada mõtteahela? Kuni sinnamaani välja, et üleküsitletud tegelane kähvab lõpuks tülpinult midagi sellist, mida ta tegelikult ei mõtle?

Nii ehk teisiti, jään huviga ootama ICDS lõpparuannet ning tõenäoliselt ka järgnevat Jill Dougherty tele-esinemist samal teemal.

----------------
pilt võetud siit

Monday, October 12, 2015

Venemaa võidukas avantüür?


Moskva otsus sekkuda Süüria konflikti tõi talle kahtlemata punktivõidu. Meetod, kuidas seda tehti, on küll ülejäänud seltskonnale üllatav ja enamikule vastuvõetamatu, kuid eesmärk pühendab abinõu.

Olukord meenutab mitmel laual toimuvat malemängu, kus korraga ilmub mängurite hulka rohmakas tegelane, lööb lauale oma tamkanupud ja teatab, et ei plaanigi ruumist lahkuda. Kuna midagi pole teha, siis ülejäänud seltskond kiristab hambaid ja lepib olukorraga ning hakkab isegi uurima tamkamängu taktikaid.

Tõsi küll see võrdlus on kohmakas, seda enam et ka ülejäänud tegelased pole siidkinnastes härrasmehed lordide klubist ning mäng käib sõjarelvi täis suitsevas ruumis.

Nii ehk teisiti, jõhkra jõuvõttega sundis Moskva endaga arvestama. Ega Kremlil polnud ka väga valikut – pikki aastaid ettevalmistatud nägemus maailmakorraldusest, kus globaalse Põhja ja Lõuna vahelist konflikti saab vahendada ainult Venemaa, oli ohtu sattunud.

Kärbuva majandusega ja (osaliselt) rahvusvahelises isolatsioonis olev Venemaa kasutas võimalust, mis näis olevat lausa taeva kingitus. Konflikt saabus piirkonda, kus ristusid Lääne elulised huvid ja Venemaa võimalused.

Kuid mis saab edasi? Süüria sadamalinna Tartus pisike tugipunkt ei ole täisväärtuslik mereväebaas, milliseks teda tavaliselt räägitakse. Kiiruga rajatav lennuväebaas vajab oma asukoha tõttu (kaugel põhibaasidest) uskumatuid ressursse ja ähvardab ebaedu korral muuta senise eduka sekkumise uueks Afganistaniks.

Kaspia merelt tulevate raketiöökidega olukorda ei lahenda nii ehk teistis, sellest saavad aru kõik osapooled. Venemaa on pumbanud oma sõjamasinasse otse või kaudu miljardeid dollareid (ühe arvutuse kohaselt 377 mlrd USD), kuid nüüd on naftamüügist sissevoolav rahajõgi kahanenud napiks ojakeseks.

Venemaal on võimalik võtta keerulisest olukorrast veel teinegi punktivõit. Juhul kui Moskva otsustab kiirkorras oma väed välja tõmmata (nagu juba ka sahistatakse), säilitab Kreml oma näo ja usutava heidutuse edasiseks. Stiilis: „Te nägite küll, mida me suudame. Targem on arvestada meie huvidega ja kokku leppida.“

Kui Vladimir Putin seda ei tee, vaid üritab ennast Süüriasse ankurdada, võib kõik saavutatu osutuda Pyrrhose võiduks.

-----------------------

Pilt võetud siit

Venemaa raketirünnak on varjusõja uue staadium


Tegemist on proksisõja uue staadiumiga. Venemaa tõestas näitlikult et tal on võimekust ja ka otsusekindlust projetseerida oma võimu kaugemale oma vahetust naabrusest ning teha seda moel, mida keegi ei oota.

Kui jätta kõrvale kuuldused, et tehniliselt oli asi räpakas (osad raketid kukkusid alla ettenähtust varem) ja ilmselt liiga kallis (välja pakutud on u 50 mln USD suurust "arvet"), siis oli tegu efektse liigutusega. Efekti üks osa oli muljetavaldav interaktiivsus: Venemaa kaitseministeerium pani koheselt üles videod laskudest ja animatsioonid rakettde kulgemisest.

Näiliselt elegantne ja oma jõulisuses muljetavaldav samm pani kõik osapooled taaskord rääkima Moskvast kui ühest osapoolest, kellega tuleb Lähis-Ida konflikti puhul arvestada. See ilmselt oligi Kremli jaoks eesmärk omaette.

Tuleb tunnistada, et kui mitte midagi muud, siis segadust külvata Venemaa oskab. Santaaži abil pressida end läbirääkimislaudade taha suudab samuti.

Nüüd jääb küsimus, kas ülejäänud maailm peaks sellele väljapressimisele järele andma? Kas oskate tuua ühtegi näidet, kus santaažiga saavutatu jääb viimaseks nõudeks?

Nagu hiljuti kirjutas Venemaa üks parimaid ja võimudele lähedasemaid rahvusvaheliste suhete eksperte Fjodor Lukjanov, on senine rahvusvaheliste suhete süsteem nullitud. Nüüd saavat hakata üles ehitama uut.

Kui me oleme sellega nõus, siis on Moskva võitnud.

-----------
tekst kirjutatud 9.okt BNS palvel

---------
pilt võetud siit

Friday, October 9, 2015

Põhja võimu all


Eestis pole üldiselt tavaks kuigi palju pöörata tähelepanu Vahemere regioonile. Erandiks on ehk puhkuse planeerimise hetk, kuid ka siis jääb see enamasti õhkamiseks sooja mere ja päikesepaiste järele.

Nüüd on olukord muutunud. Vahemere piirkond on meile koju tulnud. Seni küll veel mitte otse minu ja sinu koju, kuid hämmeldunult vaatame ka meie tavapärasest rohkem lõunasse.

Asjaolude kokkulangemise tõttu osalen praegu ühel konverentsil, mille pealkiri räägib euro-vahemere suhetest. Märkimisväärne uurimisasutuste võrgustik nii siit kui sealtpoolt Vahemerd on kogunenud oma korralisele üritusele, kuid taustsüsteem on muutunud erakorraliseks.

Tõenäoliselt poleks rahulikel aegadel esile tulnud üks asjaolu, mis nüüd aga muutus kohati halvasti varjatud etteheideteks. Rääkides põhi-lõuna suhetest hõljub õhus ebavõrdsus.

Ehkki saalis on mõlema kalda esindajad, on kõnelejateks peamiselt eurooplased. Enim korduvad fraasid: „mis läks valesti“, „mida peaks Euroopa teisiti tegema?“

Esitan ühe lihtsa küsimuse. Kas kujutate ette, et nt Maghrebi (Põhj-Aafrika) piirkonna riigid korraldaks konverentsi, millel nad arutaks et mida teha Euroopaga ning kuidas mõjutada sealsete riikide ja ühiskondade arengut?

Thursday, October 8, 2015

Разбор полётов: Putin ja Obama ÜRO ees + Süüria

Seekord võrdlesime Barack Obama ja Vladimir Putini kõnesid ÜRO ees ning üritasime aru saada, kas tasub otsida mingit põhjuslikku seost sellega, et samal ajal toimusid Vene õhulöögid Süürias. Kas kaks suurt on omavahel saavutamas mingit kokkulepet või risti vastupidi? Kas Ukraina on nüüd lõpliult päevakorrast maas?

Saadet saab järelkuulata siit

Stuudios nagu sel hooajal ikka: saatejuht Artus Aukon, eksperdid Karmo Tüür ja Harri Tiido

----------
pilt võetud siit