Tegemist on proksisõja uue staadiumiga. Venemaa tõestas näitlikult et tal on võimekust ja ka otsusekindlust projetseerida oma võimu kaugemale oma vahetust naabrusest ning teha seda moel, mida keegi ei oota.
Kui jätta kõrvale kuuldused, et tehniliselt oli asi räpakas (osad raketid kukkusid alla ettenähtust varem) ja ilmselt liiga kallis (välja pakutud on u 50 mln USD suurust "arvet"), siis oli tegu efektse liigutusega. Efekti üks osa oli muljetavaldav interaktiivsus: Venemaa kaitseministeerium pani koheselt üles videod laskudest ja animatsioonid rakettde kulgemisest.
Näiliselt elegantne ja oma jõulisuses muljetavaldav samm pani kõik osapooled taaskord rääkima Moskvast kui ühest osapoolest, kellega tuleb Lähis-Ida konflikti puhul arvestada. See ilmselt oligi Kremli jaoks eesmärk omaette.
Tuleb tunnistada, et kui mitte midagi muud, siis segadust külvata Venemaa oskab. Santaaži abil pressida end läbirääkimislaudade taha suudab samuti.
Nüüd jääb küsimus, kas ülejäänud maailm peaks sellele väljapressimisele järele andma? Kas oskate tuua ühtegi näidet, kus santaažiga saavutatu jääb viimaseks nõudeks?
Nagu hiljuti kirjutas Venemaa üks parimaid ja võimudele lähedasemaid rahvusvaheliste suhete eksperte Fjodor Lukjanov, on senine rahvusvaheliste suhete süsteem nullitud. Nüüd saavat hakata üles ehitama uut.
Kui me oleme sellega nõus, siis on Moskva võitnud.
-----------
No comments:
Post a Comment