Kas Narva on järgmine? Kas Ukraina sündmuste kordumine Eestis on võimalik? Nendele küsimustele on ilmselt viimase aasta jooksul pidanud vastama kõik vähegi pildil olevad eestimaalased. Eriti need kes on seotud kas Eesti vähemuste või Venemaa uurimisega või juhtuvad lihtsalt Ida-Virumaaga seotud olema.
Kas olete kunagi mõelnud, et küsides mingi küsimuse, panete te tegelikult vastaja pähe mõtted, mida seal varem ei pruukinud olla?
Kohe-kohe ilmavalgust nägev Rahvusvaheline kaitseuuringute keskuse vastava uuringu aruanne proovib heita valgust nii neile kui muudele küsimustele, mille ühisnimetajaks on ikka seesama – kas venekeelne vähemus võib endast kujutada julgeolekuohtu.
Olgu kohe öeldud, et mul pole vähimaidki etteheited konkreetse uurimuse autoritele (Riina Kaljurand ja Jill Dougherty). Veelgi enam, eile toimund esitlusel kõlanud järeldused olid enamasti täiesti adekvaatsed ja tõenäoliselt ka uurimisküsimused relevantsed.
Veelgi enam, uurimuse autorid tunnistasid ka ise, et nende külaskäigust ja esitatud küsimustest räägiti kohapeal veel päevi hiljem.
Kuid ikkagi (ja seda enam) tulen ma tagasi omaenda küsimuse juurde. Kas uurijad, ajakirjanikud ja muidu uudishimulikud tegelased on kordagi mõelnud, et küsides järjekordse narvalase käest: „Kas Narva on järgmine“ ning „Keda ikkagi tegelikult toetavad kohalikud elanikud juhul kui välja ilmuvad rohelised mehikesed?“ võib küsija ise algatada mõtteahela? Kuni sinnamaani välja, et üleküsitletud tegelane kähvab lõpuks tülpinult midagi sellist, mida ta tegelikult ei mõtle?
Nii ehk teisiti, jään huviga ootama ICDS lõpparuannet ning tõenäoliselt ka järgnevat Jill Dougherty tele-esinemist samal teemal.
----------------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment