Friday, November 27, 2015

Vene-Türgi segastest suhetest

Venemaa Föderatsiooni ja Türgi Vabariiki seob palju, oi kui palju rohkem kui too oktoobri lõpus alla lastud lennuk. Soov ennast selles suhetevõrgustikus maksma panna on ilmselt suurem kui miski muu.

Igatahes meenutab toimunu mingil määral kümne aasta tagust aega, mil Venemaa sõjalennukite süstemaatilist Balti õhuruumi rikkumist ja selle eitamist kaunistas hetk, mil üks vene lennuk Leedus alla potsatas ning eitada polnud enam võimalik.

Praegune olukord on mõistagi tiba teine, tegemist on Türgi piiri ääres toimuva sõjategevusega, mistõttu Türgi otsustas lõputute hoiatuste asemel tegutseda otsustavalt. Tõsi küll, vene pool on nüüd esile tõstnud päris hea vastuargumendi, et sõjalise jõu kasutamine on õigustatud juhul kui on oht ründeks, aga seda ju vene lennuk ei plaaninud.

Venemaa peab sellele vastama, moel või teisel. Aga - nagu Putinil kombeks - see vastus tuleb hiljem ja kuidagi kummalisel moel.

Kõigest sellest sai räägitud Kuku raadiole antud intervjuus, mida saab järelkuulata siit.

---
pilt sõetud siit

Thursday, November 26, 2015

Läti lüli ja Poola küsimus

Naabreid ei saa valida, aga neid oleks kasulik tunda. Vaadeldes laias maailmas toimuvat, hoides pilku nö horisondil, kipume tihti silmist laskma seda, mis toimub vahetult meie kõrval.

Mõni päev tagasi Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses tutvustatud uurimus laseb meil seda tühikut põgusalt täita. Uurimuse kokkupanija, Poola uurimiskeskus Instytut Spraw Publicznych (ligikaudne tõlge Poliitikauuringute Instituut) üritas mõõta nö Balti ühisosa.

Balti ühisosa?

Kõigepealt – ehkki laiemale publikule on see ehk pisut kummaline, siis tõepoolest eksisteerib ka selline „balti“ riikide määratlus, mille kohaselt peale Eesti-Läti-Leedu kuulub selle mõiste alla ka Poola. Ning mõistagi sealsest perspektiivist vaadatuna algab see rida Poolast ja lõpeb Eestiga. Geograafia määrab meie mõtlemist, kas pole?

Jätame aga pikemad geopoliitilised ja poliitgeograafilised, filosoofilise kõrvalmaiguga arutelud kõrvale ja vaatame korraks otsa neile küsimustele ja vastustele, mida Poola kolleegid uurimuses esitavad ja esitlevad.

Poolas, Leedus, Lätis ja Eestis esitati küsimusi, mis käsitlesid meie julgeoleku- ja majanduspoliitilisi nägemusi. Suhtumist Ukraina konflikti, Euroopa Liitu, vastuseisu Venemaaga, NATO rolli, põgenikesse jne.



Proovimatagi kõike ümber jutustada, toon välja vaid kaks momenti, mis tekkisid uurimusega tutvumisel. Need on, nagu pealkirjaski öeldud, Läti lüli ja Poola küsimus.

Läti eriarvamus

Läti arvamus oli enamikes küsimustes naabritest veidi erinev. Eelkõige selles osas, mis puudutas moel või teisel Venemaad. Väiksemana nähakse Venemaa süüd Ukraina konfliktis, vajadust sanktsioone jätkata või tugevdada ning üldse Venemaalt lähtuvat ohtu. Suurem vastuseis NATO baaside rajamisele Balti riikidesse ning nägemus Poolast kui tülitekitajast on juba eelneva loomulik jätk.

Kiiduväärt on asjaolu, et uurijad lõid osa vastuseid lahku ka vastaja rahvuse põhjal. Seetõttu saame näha, et suurem osa Läti eriarvamusest tuleneb Läti venelaste kardinaalselt teisest nägemusest. Kuid ühtlasi tuleb välja et ka Läti lätlased arvavad veidi teisiti kui Eesti eestlased. Teisisõnu – Läti lätlased on veidi rohkem oma venelaste nägu ja Eesti venelased jällegi pisut rohkem siinsete eestlaste moodi.



Loomulikult tuleb alati küsida metodoloogia kohta, et mille alusel ikkagi lahterdati vastajaid lätlasteks, eestlasteks ja venelasteks. Uskuge mind, see ON keeruline. Aga olgu, mitte sellest pole praegu jutt.

Poola juhtroll?

Teine moment on aga Poola. Head lugejad, mida teie teate ja arvate Poola nägemusest endast kui regiooni nö vanemast vennast? Kui riigist, mis peaks endale võtma kohustusi oma naabreid kaitsta võimaliku ohu korral.



Isiklikult pean tunnistama, et minu teadmised antud küsimuses on pisut lünklikud. Esitasin küsimuse ka esitlusel olnud Poola suursaadikule, kes peale hetkelist mõtlemist teatas, et kohe-kohe peaks tekkima ka mingi dokument, milles saab olema kirjas Poola poliitika oma Balti naabrite osas. Jään huviga ootama ja võimalusel korral jagan tulemust ka teiega, head lugejad.


----


Uurimuse tulemustega on võimalik lähemalt tutvuda kas Instituudi enda kodulehel (peale registreerumist) või siis põgusa slaidišõu vahendusel siit.

Wednesday, November 25, 2015

Osa probleemist võib olla ka osa lahendusest


Põgenikutulva ümberjaotamine on umbes sama viljakas tegevus nagu igasugune muu ümberjagamine. Tagajärgedega tegelemine võib küll luua petliku mulje mõtestatud poliitikast, kuid algpõhjuseid ei lahenda see mitte mingil moel. Ehk siis – vilgas, kuid viljatu sebimine.

Mis oleks kui prooviks tagajärgede asemel tegeleda algpõhjuste lahkamisega?

Praegune Lähis-Ida kriis on osa suuremast protsessist. Eri aspekte võib siin välja tuua väga palju, kuid selguse huvides peatume ainult ühel.

Umbes sada aastat tagasi Lähis-Ida kaardile joonistatud riikide aeg on läbi saamas. Terrorismi viljeleva ISIS-nimelise võrgustiku populaarsuse üks põhjuseid ongi selles, et nad lubavad ära kaotada need Lääne poolt peale surutud ebaõiglased riigipiirid, mis ei lase tublidel moslemitel hästi elada.

Muuseas, olgu öeldud, et nende riigipiiride ehk kontrollmehhanismide projekteerimisel oli osaline ka meie mees, Johan Laidoner. Aga see selleks.

Lühidalt öeldes – mõned selle piirkonna seni (hästi või halvasti) toiminud riigid ei toimi enam. Nad ei suuda ega vist ka taha tegeleda kohalikele elanikele esmastegi teenuste ehk julgeolekugarantiide andmisega. Seda vaakumit tahakski hea meelega täita need seltsimehed, keda me tunneme ISIS nime all.

Nüüd – mis oleks siis lahendus? Tuleks lasta tekkida nendel riiklikel moodustistel, mis suudavad toimida. Mis suudavad pakkuda kohalikele elanikele enam-vähemgi rahuldavatel tingimustel seda, mis võimaldaks neil kohale jääda. Pühendada energia oma elu, kodu ja riigi ülesehitamisele.

Konkreetselt Süüria juhtumil on võimalik välja tuua enam-vähem selgelt kolm riikluse alget. Alaviidid, kurdid ja sunniidid. Kolm enam-vähem selget ideed ja erinevat soovi.

Kas see oleks hea lahendus? Ei kindlasti mitte. Riikide minemine ja tulemine on valus ja enamasti verine protsess. Vana eliit ei soovi kõrvale astuda ja uus kipub kätte maksma.

Kuid küsigem siis teistpidi. Mis on alternatiiv? Hambapasta tuubi sisse tagasisurumine? Lagunevate riikide ja režiimide reanimeerimine?

Mõistagi on alternatiiv alati olemas. Nt halva kompromissi näol. Laialdaste autonoomiate läbi lõtvade konföderatsioonide loomine. Vähemalt teoorias see peaks toimima. Kuid lõppkokkuvõttes peavad ja saavad seda korraldada vaid kohalikud tegelased. Needsamad, kes praegu teineteist meelsamini läbi püssisihikute põrnitsevad kui üle läbirääkimistelaua kätt ulatavad.

------

Ülaltoodud mõttekäik tõukus 23.nov Riigikogus toimunud arutelust „Kuidas vastab Euroopa terrorismile?“ mida saab järelvaadata siit.

-------
pilt võetud siit

Tuesday, November 24, 2015

SU-24 loos on vähemalt viis kihistust.


Türgi piiri lähistel alla tulistatud Venemaa rindepommitaja/ründelennuk SU-24 loos on vähemalt viis kihistust.

Esiteks Türgi õhuruumis rikkumine vene lennukite poolt. Venemaa Föderatsiooni kaitsemininisteerium mõistagi eitab seda ja väidab et lennukid ei lahkunud kordagi Süüria õhuruumist. Kuid arvan et Eestis on vaevalt kedagi väga vaja veenda selles, et vene lenduritel on kombeks külmalt piire ja reegleid rikkuda, olgu siis kas mugavusest, hoolimatusest või pisikeste provokatsioonide korras.

Teiseks lennuki allatulistamine Süüria turkmeenide asuala kohal. Teadupärast ei ole sellel alal tegemist ISISe baasidega, vaid turkmeenid kuuluvad nn mõõduka opositsiooni hulka, kes sõdivad praeguse Süüri presidendi al-Asadi vastu. Türgi on Venemaad korduvalt süüdistanud nö valede sihtmärkide hävitamises, mida Moskva on muidugi taaskord eitanud.

Kolmandaks Türgi-Vene suhete üldine sasipundar, mis balansseerib kaubanduspartnerluse (Ankara energeetiline sõltuvus maagaasi osas) ja totaalselt erinevate nägemuste vahel Süüria kriisi põhjuste, käigu ja võimaliku lahenduse üle. Krimmitatarlaste ja gagauuside (Moldovas elavad õigeusklikud türklased) küsimused on vaid ühed paljudest lisalõimedest selles sõlmistikus.

Neljandaks selline detail - Türgi on NATO liige. Vladimir Putini erisuhe NATO'ga, soov ühest küljest panna proovile nn Lääne ühtsust ja samal ajal soovimatus lõplikult tülli minna muudavad mängu veelgi keerulisemaks.

Viiendaks näiliselt pisiasi. Venemaa välisminister pidi homme (25.nov) minema Ankarasse, kohtumaks oma Türgi kolleegiga, osalemaks strateegilis planeerimise nõupidamisel ja valmistamaks ette tulevast tippkohtumist riigipeade vahel. Mõlema poole soov enne kohtumist näidata oma jõudu ja kombata teineteise piire võiski olla see, mis viis järjekordse kokkupõrkeni ning võimalik et ka vähemalt ühe lenduri surmani.
--------------
lugu sai kirjutatud BNS palvel
--------------
pilt võetud siit

Saturday, November 21, 2015

Pagulasleping


Euroopasse saabuv pagulaste/põgenike tulv on üles kütmas hirme. Olgugi et enamasti on nende hirmude taga lihtne teadmatus, ei vähenda see ohtu, et pinged konverteeritakse poliitiliseks kapitaliks erinevate äärmuste poolt (nii tulijate kui olijate seas), mis muudab niigi säriseva õhustiku veelgi plahvatusohtlikumaks.

Peamised nendest hirmudest kõlavad kokkuvõetuna umbes nii: nad ju ei plaanigi hakata järgima meie kombeid ja tavasid, niikuinii kavatsevad nad hoopis meid allutada oma tahtmistele.

Olemata küll antud valdkonna spetsialist, julgen välja pakkuda ühe idee, kasvõi vastuvaidlemise lihtsustamiseks.

Iga sisserändajaga tuleks sõlmida üsna lihtne leping. Selline kokkulepe, mille kohaselt mitte ainult vastuvõttev riik pole kohustatud pakkuma tuge ja abi, vaid ka sissetulija võtaks endale teatud elementaarsed kohustused.

Väga lihtsustatult – kohustus järgida antud riigis kehtivaid seaduseid ja tavasid. Kiriku lahusust riigist. Ilmalikku kohtu ülimuslikkust. Keeleseadust. Neid punkte ei saa olla palju, kuid nad peavd olema piisavalt lihtsad ja arusaadavad. Samuti nagu vastutuse osa. Ei täida lepingut? Selge, siis jääd ilma toetustest ja riskid kohtu alla sattumisega.

Jah ma tean, et juriidiliselt on kõik moel või teisel kaetud välismaalaste seadusega ja ehk ka muude aktidega, kuid neid pikki ja keerukaid tekste ei hakka ükski põgenik enne piiri ületamist läbi lugema, kas pole?

Lihtne ja arusaadav sisserändaja leping vastuvõtva riigiga võimaldaks maha võtta mitmeid pingeid, sh ka siinse publiku hulgas.

----------

PS. Analoogsed lepingud peaks olema väljakujunenud praktika mitmetes põhjamaades, nii et me ei pea isegi jalgratast leiutama.

----------

pilt võetud siit

Tuesday, November 17, 2015

Kommentaar "Virtuaalse Venemaale"


Diplomaatia üllitas Kaitseuuringute Keskuse uuringu "Virtuaalne Venemaa Eestis: Vene meedia mõju Eestis elavale venekeelsele elanikkonnale" kohta kirjutatud leheloo. Juurde paluti ka minu kommentaar. Siin see on:

-----------

Eestivenelaste teema on eestlaste jaoks emotsionaalselt niivõrd laetud, et tihtipeale tekivad arvamused ja üldistused enne, kui jõutakse teemasse süvenedagi. „Ah nad on kõik sellised“ – seda tüüpi arvamus kõlab hirmutava otsusekindlusega, ehkki enamasti pole selliseks üldistuseks alust.

Seetõttu tuleb RKK uuringut igati kiiduväärseks hinnata. Paraku on põgusa leheloo põhjal raske hinnata uuringu sisulist väärtust. Teadmata metodoloogiat ja tutvumata intervjuude käigus kogutud materjaliga saab rääkida ainult sellest, mis on käesolevas tekstis kirjas.

Üldjoontes näivad enamik järeldusi olevat adekvaatsed. Et eestivenelased tarbivad venekeelset meediat, on iseenesest mõistetav. Kuna seni pakub seda piisavalt heal ja meelelahutuslikul tasemel vaid Venemaa, siis on mõistetav, et enamik siin elavatest venekeelsetest inimestest elab seeläbi Vene inforuumis. Kultuuriline lähedus ja (eriti vanema põlvkonna) jagatud mäluruum ainult süvendab seda sõltuvust.

Kuid kas see muudab eestivenelaste meelsuse Eesti jaoks vaenulikuks? Sellele küsimusele antakse tekstis pigem eitav vastus, osutades ehk pisut ootamatult, aga loogiliselt, et „See on infosõda, mis paneb eestlasi endid venekeelsesse elanikkonda skepsisega suhtuma ...“

Kahju on sellest, et ülevaateloos kasutatakse vaid ühel korral väljavõtet intervjuudest. Põhijäreldused kõlaks palju veenvamalt, kui autor(id) loobuks ebakindlast toonist stiilis: „44 intervjuud ei anna kindlasti alust üldistusteks “ ja kasutaks rohkem konkreetseid näiteid välitöödel kuuldu kohta.

Lõpetuseks väike soovitus – kõnealune uurimus tuleks kindlasti ka vene keelde tõlkida. Ei ole midagi loomulikumat, kui ka ohugrupina osutatud „/need/ kes Eestis oma kohta ei ole leidnud ning kelle jaoks Lääs jääb kättesaamatuks“ saaksid enda kohta arvatut lugeda.

Karmo Tüür, Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik

(Uurimus on vene keelde tõlkimisel. – toim)

------------------
artiklit ja ka muid kommetaare saab lugeda siit

------------------
pilt võetud (ja ka uurimuse teksti saab lugeda) siit

Thursday, November 12, 2015

Разбор полётов: vene lennuki hukk Siinai kohal

Suurim lennuõnnetus Venemaa ajaloos. Miks Venemaa tippjuhid väldivad selle nimetamist terroriaktiks ja miks teeb sama Egiptus. Mis üldse toimub Siinai poolsaarel?

Kõige selle ümber keerleski seekordne saade, mida saate järelkuulata siin.

Stuudios olid nagu ikka: Artur Aukon saatejuhina, Karmo Tüür ja Harri Tiido ekspertidena.

------------
pilt võetud siit

Monday, November 9, 2015

Venemaa ja Süüria: vana mäng uues vormis

Käesolev uurimus on osa Eesti Välispoliitika Instituudi mõttepaberite seeriast ning proovib anda sissevaadet Venemaa Föderatsiooni rollile Süüria kodusõjas ning laiemalt regionaalses huvide kokkupõrkes.

Sissejuhatuseks: ehkki tegu on üksteisest kaugete ja üsna erinevate riikidega, on nende vahel ka silmatorkavaid sarnasusi. Nii Venemaa kui Süüria kuuluvad Freedomhouse indeksi järgi kategooriasse „mittevaba“ (vastavate näitajatega 6 ja 7 10-ballisel skaalal)[1], korruptsioonitase mõlemas riigis Transparency CPI järgi väga kõrge (vastavalt 136 ja 159 koht 174’st)[2], ajakirjandusvabaduse osas oluline keeruline (117 ja 177 180’st)[3] jne.

Nende kahe riigi suhted ei põhine aga režiimide sarnasusel, vaid klassikalisel klientaarsel suhtel. Süürias võimul olev al-Assadi klann ootab ja enamasti ka saab tuge Venemaalt, kes ei paku seda tuge aga põrmugi heast südames tulenevalt ja tasuta. Kuid selles pole midagi erilist ega vaid Venemaale loomuomast.

Kaugem ajalugu
Ehkki ametlikult loetakse Venemaa ja Süüria suhete algust aastast 1944[4], mil seati sisse Nõukogude Liidu ja Süüria vahelised diplomaatilised suhted, tuleb seda aegrida tublisti pikendada.

Süüria iseseisvus ametlikult küll isegi mõni aasta hiljem (1946.a), kuid tegemist on piirkonnaga, mida Venemaa õigeusklik-patriootilises kirjanduses tuntakse kui „piibellik regioon“ (Библейский регион) ning millega on Venemaal loomuldasa ajaloolised sidemed.

Kui isegi jätta kõrvale ülepingutatult kõlavad hüüatused stiilis: „Süüria on meie maa, me peame seda kaitsma[5]“ siis on Venemaa kui õigeuskliku riigi seosed piirkonnaga siiski ammused.

XIX saj keskel asutati praeguste Süüria, Palestiina, Iisraeli jt piirkonna riikide aladega tegelev „Императорское православное палестинское общество[6]“, mille tegevus taastati riiklikul tasandil juba 1992.a. (alates 2007.a juhib seda Sergei Stepašin, auliikmete komiteed patrarh Kirill). Ühing tegeles ametlikult palverännakute korraldamisega jms humanitaar- ja religioossete küsimustega, omades koole, haiglaid, kirikuid mh ka Damaskuses ja mujal tänapäevase Süüria aladel. Sisuliselt oli tegu aga suuresti nö varidiplomaatilise kanaliga[7], mille eesmärgiks oli etnilis-religioossete pingete juhtimine kogu Levanti piirkonnas[8] ning osalemine võrdsel määral Prantsusmaa ja Inglismaaga piirkonna küsimuste korraldamises Ottomani impeeriumi jaoks keerulistel aegadel[9].

Nõukogude aeg

Ehkki muutunud olid riigikorrad nii Venemaal kui Süürias, tekkinud uued riigid ja lagunenud vanad jõujooned, nähti Moskva poolt vajadust piirkonnas aktiivne olla suuresti ikka samas võtmes – tegutseda võrdväärselt lääneriikidega. Süüria sõjaväe ülesehitamist, sealsete sõjaväelaste massilist väljakoolitamist NSVL sõjakoolides ning ka otseselt oma vägede sisseviimist põhjendati vajadusega „toetada Süüria vägesid vastasseisus Iisraeli-USA jõududele, mida toetavad Briti-Prantsuse-Itaalia väekontingendid NATO lipu all[10]

1967.a nn Kuuepäevase sõja[11] järel pumpas NSVL Süüriase hinnanguliselt 2,5 mlrd USD eest sõjalist abi[12], tugevdades samal ajal ka muid araabia-meelseid liikumisi piirkonnas. 1971.a riigipöördega võimule tulnud Hafes al-Assad võttis suuna veelgi tihedamal koostööle ja 1972.a sõlmiti NSVL-Süüria koostöölepe.

1973.a nn Oktoobrisõda[13] oli üks arvukatest proxy-sõdadest (varisõda) NSVL ja USA vahel, mille järel Moskva sai ainult kinnitust vajadusele suurendada ja põlistada oma sõjalist kohalolekut Süürias. Sadamalinn Tartus oli üheks nähtavaimaks kinnituskohaks, kuhu rajati mereväe tehniline tugijaam[14].

1976.a Süüria otsus hõlvata osa Liibanonist (kaitsmaks sealseid kristlasi kodusõja eest) rikkus tublisti kahepoolseid suhteid, kuid strateegiline nägemus oma kohaloleku olulisusest oli olulisem. Mihhail Gorbatšovi võimustumise järel vähenes koostöö miinimumini. NSVL lõpupäevil 1990-1991 jõuti koguni koostöösidemete sõlmimiseni Iisraeliga, kuid isegi üldine Gorbimaania Läänes ja ajutine sula NSVL’is ei viinud erisuhteid Süüriaga nulli.


Peale NL lagunemist

Peale NSVL lagunemist keskendus Venemaa suuresti enda siseprobleemidele ja lähinaabruse kontrollimisele. Selle lähenemise omamoodi kulminatsiooniks sai baaside sulgemine Kuubas ja Vietnamist 2002. aastal ning ka Süüria mereväe tugipunkti meeskond kahanes mõneliikmeliseks. Peale Vladimir Putini omamoodi verstapostiks kujunenud kõne Müncheni julgeolekukonverentsil on aga pilt hakanud aegamisi muutuma. Gruusia-kampaania 2008 oli esimeseks sirutuseks, omamoodi kontroll-liigutuseks, näitamaks nii endale kui ülejäänud maailmale, et vahepeal kasutuseta jäänud sõjaline muskel pole kärbunud. 2013.a hakati rääkima Vietnami baasi taastamisest, 2014.a tuli kõne alla Kuuba, nüüdseks on jõuliselt laiendatud oma kohalolekut Süürias ning enese taaskehtestamis-soovil ei ole hetkel muid piiranguid kui kidurad ressursid.

Süüria olulisust Venemaa välispoliitikas saab vaadelda mh läbi Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumi infovoo. 2000’te algul oli kahepoolseid kontakte minimaalselt, enamasti mainiti kohtumisi Süüria kolleegidega mingis regionaalses võtmes, tavapäraselt lähtuvalt Araabia-Iisraeli konflikti raamistikust.

2000
5
2001
5
2002
2
2003
9
2004
6
2005
24
2006
11
2007
5
2008
12
2009
12
2010
2
2011
36
2012
159
2013
214
2014
158
2015 (jaan-sept)
95

(Tabel 1. Süüria-teemaliste pressiteadete esinemissagedus VF välisministeeriumi infovoos. Allikas: VF välisministeeriumi veebileht http://www.mid.ru/maps/sy?currentpage=main-country)

Samas kaubavahetuse osas on numbrid suhteliselt tagasihoidlikud, mis tõestab ilmekalt, et tegu on eelkõige (geo-)poliitilise ja mitte majandusliku huviga. Viimastel aastatel on VF import Süüriasse jäänud tasemel u 500 mln USD aastas, samal ajal kui VF on korstnasse kirjutanud u 10 mlrd USD jagu Süüria võlgu (hinnangulisel 70% ehk 13,6 mlrd USD tasemelt 3,6 mlrd USD tasemele[15])




Joonis 1. VF import Süüriasse (allikas http://www.rusexporter.ru/research/country/detail/2506/)

Kaupade sisseveos on VF osakaal u 8% ja kasvav (enamasti kütus, tehnika, lõhkeianed jms), eksport Venemaale (enamasti puuviljad, pähklid ja tektsiilikaubad) u 6% Süüria kogu väljaveost ning kahanev.
Energeetiline element

Vene-Süüria suhteid vaadates tuleb loomulikult silmas pidada ka energeetilist aspekti. Ehkki Süüria ise pole just suurim nafta- ega gaasitootja (vastavalt 66. ja 44.koht maailmas) , eriti kui võrrelda teiste piirkonna riikidega, eriti Saudi Araabiaga, on tal väidetavalt 2,5 mlrd barreli jagu tõestatud naftareserve, lisaks 50 mln tonni põlevkivi jne[16].

Sellest tunduvalt olulisem on aga Süüria asend transiidikoridoride mõttes. Süüria on moel või teisel sisse kirjutatud praktiliselt igasse projekti, mille eesmärgiks on tuua kas Iraani, Iraagi või Katari gaas Euroopa turule. Taoliste projektide jõustumise korral nõrgeneks mõistagi Venemaa niigi kõikumalöönud roll Euroopa energeetikas – siit on aga suhteliselt hõlbus teha järeldus, et Moskva pole taolistest projektidest huvitatud vähemalt senikaua, kuni tal pole käes kontrollivõimalusi.

Venemaa enda ja teda toetavates meediaruumides leviva versiooni kohaselt olla asi aga täpselt vastupidine. Tegu olevat USA-Saudi koostöös toimuva võitlusega kõigiga, kes üritavad seista vastu USA globaalsetele ambitsioonidele. Destabiliseerides Süüriat, Iraani ja laiemalt kogu regiooni püütakse nõrgestada Venemaad läbi langevate naftahindade, oma huvides soovitakse koguni olemasolevad riigid tükeldada „torujuhtmeriikideks“[17],[18],[19] . Sama versiooni omaette huvitavaks alaliigiks on nägemus, et Venemaa-vastast rünnakut juhib Katar, kes soovib Venemaa Euroopa gaasiturult välja tõrjuda.[20]


Joonis 2. Võimalikud Süüriat läbivad gaasijuhtmed. (allikas: http://www.wprr.ru/archives/4174)



Joonis 3. Konkureeriv Arab pipeline nimeline projekt (allikas http://pipelinesinternational.com/news/gazprom_may_join_arabian_gas_pipeline/040698/)
Praegune sõda

2011.a puhkenud Süüria kodusõjas on Venemaa valinud legitiimse valitsuse poole. Moraalsed vastuargumendid stiilis „valitsuse jõukasutus oma rahva vastu muudab ta ebalegitiimseks“ pärinevad sedasorti paralleel-reaalsusest, mida Moskva ei tunnusta.

Üheks ehk kummalisevõitu, kuid siiski kõneväärseks detailiks kogu äärmiselt keerulises loos on religioosne aspekt. Süürias preagu võimul olevate alaviitide liigitamine šiiitlike moslemite hulka on samavõrra õige kui ka nende samastamine kristlastega.

Tahtmata küll laskuda usundiloolistesse vaielustesse, tuleb ainult tõdeda, et alavism on tinglikult pigem filosoofiline kui religioosne nähtus ning alaviidid ise suhtuvad kõigisse nn raamaturahvastesse ühetaoliselt. Selle üks näiteid on seotud meie jaoks olulise ja geograafiliselt lähedase juhtumiga, kui Süüria dessantvägede ülem palus Pihkva dessant-diviisi vaimulikku isa Teor’i hakata ka nende vaimseks isaks[21].

Venemaa on konfliktis osalemiseks valinud kaks meetodit. Ühelt poolt kasutatakse (halvasti) varjatud võtteid konflikti süvendamiseks, suunates oma kodumaiseid tulipäid Süüriasse võitlema. Nii nt ainuüksi ühest Dagestani külast läks 20 noort meest sõdima Süüriasse Assadi vastu, kellest 7 sai surma, ülejäänud on kodus tagasi, mõned neist mõisteti küll vangi, kuid on juba amnestia korras vabastatud.[22] Tuleb tunnistada, et see meetod on andnud oma positiivse efekti – vinduv kodusõda Põhja-Kaukaasias, mille põhiraskus on viimastel aastatel kandunud justnimelt Dagestani, on leevenemas, vähemalt hukkunute arvu vähenemise mõttes[23].

Teisalt sekkutakse avalikult ja efektselt lahingtegevusse läbi õhu- ja raketilöökide. Tulelöök Kaspia mere flotillilt tõi oma ootamatuse ja komplitseeritusega (raketid pidid läbima Iraagi ja Iraani õhuruumi) Kremli nö suurte meeste hulka – ning see oligi eesmärk omaette.
Kokkuvõtteks

Venemaa jätkab oma vähemalt sajandipikkust mängu, mille sisuks on geopoliitiline ja –strateegiline võistlus muude väliste suurvõimudega ning mille hinnaks on jätkuv, kord ägedam ja kord leebem konflikt Lähis-Ida piirkonnas.

Kui tõlkida need kaks mõistet – geopoliitika ja -strateegia – väga lihtsal moel lahti, siis see tähendab mõjuvõimu ja ressursse. Mõjuvõimu mitte isegi niivõrd konkreetses riigis/piirkonnas, kuivõrd laiemas plaanis, mille vormiliseks väljendiks on see, et kas ühte või teist riiki võetakse nö suurte läbirääkimislaudade taha või mitte. Ka ressursside osas pole mitte niivõrd oluline saada oma kontrolli alla konkreetsed nafta- või gaasiväljad, kuivõrd kontroll globaalsetel turgudel toimuva üle.

Praegune konflikt juhtub toimuma Süüria pinnal. Kui võtta ette kolm peamist Süüria probleemi – siseriiklik vägivald, ISIS ja põgenikevool, siis võib küsida, et kas Venemaa praegune käitumine aitab lahendada ühtegi neist? Vastus on ilmselt pigem „ei“ kui „jaa“.

  • Konflikti algpõhjuseid ehk vastuolusid eri gruppide, usulahkude ja klannide vahel ei suuda ega ilmselt ka taha lahendada ükski väline sekkuja. XX sajandi alguses piirkonda (tihti joonlaua abil) loodud riikide süsteem koos oma kontrollmehanismidega on tõsiselt ohus.
  • ISIS (IS, DAESH) nimelist probleemi ükski väline sekkumine mitte ei lahenda, vaid süvendab. Tuleb meeles pidada selle tekkeahelat (väga tinglikult ja kohmakalt, aga siiski: Taliban, al-Quaeda ja ISIS[24]) et mõista – see nähtus on tekkinud välisjõudude tõttu ja toel. Venemaa on olnud üks nendest, kes loodab kohalike relvakandjate abil saavutada oma piirkondlikke ja kaugemaid eesmärke.
  • Põgenike voogu piirkonnast ei suudaks Venemaa isegi parima tahtmise korral enam peatada. Sellist tahtmist aga Kremlis pole, pigem nähakse inimlaviini kui midagi, mis nõrgestab Läänt ja seega parendab Venemaa võimalusi näida suhteliselt paremas olukorras olevana. 
Venemaa praegusel juhtkonnal on toimuvaga seoses kolm huvi: toetada legitiimset režiimi, hoida oma tugipunkti piirkonnas, pressida Läänelt välja enda tunnustamist olulise osalejana nn Suures Mängus. Lisaks sellele on tal võimalik kasutada radikaalse islamismi vastu võitlemise ettekäänet nii Põhja-Kaukaasias kui vajadusel ka lähinaabrite juures.

Terrorismi vastasest võitlusest on saanud õpikunäide mõistelisest eksitamisest. Süürias Assad ja ISIS sisuliselt toidavad üksteist. Ühe või teise poole toetamise dilemma sõnastas suurepäraselt The Guardiani ajakirjanik: „toetades Assadi ISIS’e vastu teeme me sama vea kui Kissinger, kes toetas Pol Pothi Põhja-Korea vastu.[25]

Lõpetuseks – Venemaa Föderatsioon püüab muutuvates oludes jätkata vana mängu ning seni näib see tal ka õnnestuvat. Kremli praeguse meeskonna jaoks on toimuv topelt-kasulik (nii siseriiklikult kui välispoliitiliselt) ning seetõttu jätkab ta taolist käitumist ka juhul, kui konkreetne konflikt peaks ammenduma.

-------------------------

[1] https://freedomhouse.org/sites/default/files/01152015_FIW_2015_final.pdf


[2] http://www.transparency.org/cpi2014/results


[3] https://index.rsf.org/#!/


[4] http://www.mid.ru/maps/sy/-/category/10500/?currentpage=double


[5] „Сирия - это наша земля. Именно оттуда пришла к нам цивилизация.“ See loosung kõlas telekanal Rossia eetris 1.okt 2015.a Duumasaadik Semjon Bagdasarov suust (Bagdasarov on vähetuntud Lähis-Ida ja Kesk-Aasia Uuringute Keskuse juht). Videolõik nähtav siit http://obozrevatel.com/politics/87153-v-rossii-zayavili-chto-siriya-eto-nasha-russkaya-zemlya-videofakt.htm


[6] http://ippo.ru/


[7] Mh avas keskus 2013.a esinduse ka Eestis http://www.newsru.com/religy/28nov2013/tallinn.html


[8] Levant on kitsamas mõttes Süüriat ja Palestiinat ühendav nimetus, laiemas plaanis mahub sama katuse alla ka Küpros, Liibanon, Iisrael, Jordaania ja ka osaliselt Türgi.


[9] Сирия и Ливан в XIX начале XX века: первые шаги модернизации «сверху» http://cyberleninka.ru/article/n/siriya-i-livan-v-xix-nachale-xx-veka-pervye-shagi-modernizatsii-sverhu-po-materialam-avpri


[10] https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D0%BE%D0%B2%D0%B5%D1%82%D1%81%D0%BA%D0%BE-%D1%81%D0%B8%D1%80%D0%B8%D0%B9%D1%81%D0%BA%D0%BE%D0%B5_%D0%B2%D0%BE%D0%B5%D0%BD%D0%BD%D0%BE%D0%B5_%D1%81%D0%BE%D1%82%D1%80%D1%83%D0%B4%D0%BD%D0%B8%D1%87%D0%B5%D1%81%D1%82%D0%B2%D0%BE


[11] 5.-10.juuni 1967, ühelt poolt Iisrael, teiselt poolt Egiptus, Süüria ja Jordaania, lõppes Iisraeli võiduga.


[12] http://www.jewishpolicycenter.org/833/the-syria-soviet-alliance


[13] Sõda ühelt poolt Iisraeli ja teiselt poolt Süüria ja Egiptuse vahel 6.-23.okt 1973, lõppes Iisraeli võiduga.


[14] Kuna kirjutise autor on selles tugipunktis korduvalt viibinud, teenides NSVL mereväes, siis on kohane kinnitada, et tegu ei ole „mereväebaasiga“, nagu seda tihti nimetatakse. Piiratud tehnilise võimekusega (alates kai pikkusest ja madalast süvisest ning lõpetades pakutavate tugiteenuste arvuga) ja väikese meeskonnaga punkt polnud mõeldud millekski muuks kui nö lipunätamise kohaks, omamoodi sillapeaks, mille kaudu vajaduse korral kiirelt kohalolekut suurendada. Omaette lugu on legendi tasandil eksisteeriva veealuse baasiga, kuid seda ei saa autor ei kinnitada ega ümber lükata.


[15] http://www.ibtimes.com/why-russia-backing-assads-regime-syria-799087


[16] http://www.ibtimes.com/syrian-oil-gas-little-known-facts-syrias-energy-resources-russias-help-1402405


[17] http://www.aina.org/news/20141026211214.htm,


[18] http://www.wprr.ru/archives/4174


[19] http://m.fondsk.ru/news/2015/09/11/us-planiryut-razdel-iraka-i-sirii-na-truboprovodnye-gosudarstva-35333.html


[20] http://www.iran.ru/news/analytics/92846/Rossiya_Iran_Katar_Borba_za_gazovye_rynki_obostryaetsya


[21] http://pln-pskov.ru/society/145063.html


[22] The Russian village that sent 20 men to wage jihad in Syria (By Andrew Roth, The Washington Post) http://www.stripes.com/news/europe/the-russian-village-that-sent-20-men-to-wage-jihad-in-syria-1.375456


[23] http://www.kavkaz-uzel.ru/rubric/1103


[24] muidugi tuleb tunnistada et al-Quaeda ja ISIS eksisteerivad paralleelselt ja koguni konkureerivalt (nagu näitab mh nendevaheline konflikt Jeemenis https://mir-politika.ru/18078-husit-ot-vseh-problem.html), kuid tegu on nö kolmeastmelise arenguga: lokaalset asja ajav Taliban, regionaalne ja enda meelest kaitseloomuline al-Quaeda ning globaalsete ja ründavate ambitsioonidega ISIS.


[25] Natalie Nougayrède, The west must resist playing Putin’s game in Syria. That way calamity lies. The Guardian http://www.theguardian.com/commentisfree/2015/sep/18/putin-syria-assad-kissinger-khmer-rouge-disgust?CMP=share_btn_fb

----------------

Thursday, November 5, 2015

Разбор полётов: valimised Ukrainas ja Poolas

Seekordses saates vaatlesime kahtesid valimisi omamoodi lähedastest riikides: Ukrainas ja Poolas

Ukraina kohalikke valimis kiputakse hurjutama vähese valimisaktiivsuse eest, kuid kas see on õigustatud? Miks osades piirkondades valimised ära jäid? Ja miks keegi enam isegi ei räägi KrimmisT?

Poola - kas parlamendivalimiste tulemusi saab nimetada parempöördeks, nagu seda tihti kiputakse tegema. Kuidas võib see mõjutada suhete nelinurka: Poola-Ukraina-Venemaa-Euroopa Liit?

Stuudios nagu sel hooajal ikka: Artur Aukon, Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saadet saab kuulata siin.

------------
pilt võetud siit