Thursday, November 29, 2018

Kertši konksud


Kertši väina vahejuhtum, mille käigus Venemaa kaaperdas kolm Ukraina alust, nagu varem kaaperdas Krimmi, tekitab ridamisi küsimusi, millest enamik on konksuga.

Konksuga sellepärast, et vastates küsimusele A, toob see endaga kohe ka küsimuse B.

Näiteid.

Küsimus A: missuguse rahvusvahelise mereõiguse akti alusel Venemaa avas tule, rammis ja võttis üle Ukraina alused?

Küsimus B: kas sama akti alusel võiks nt Eesti üle võtta Venemaa piirivalvekaatrid Peipsi järvel või Narva jõel?

---

Küsimus A: kas Azovi mere ja Kertši väina kasutust reguleerib siiani Putin-Kutšma 2003.a leping?

Küsimus B: kui ka see leping enam ei kehti, siis missugune Venemaa poolt alla kirjutatud ka enam ühtlasi ei kehti? Lugege ette terve nimekiri palun! (Огласите весь список, пожалуйста!)

---

Küsimus A: kui Ukraina poolt väljakuulutatud sõjaseisukord puudutab ka Azovi mere ja Kertši väina akvatooriumit, siis mida see päris elus tähendab?

Küsimus B: kui see ei tähenda mitte midagi, siis mida Kiievi otsus sõjaseisukorra kohta üldse tähendab?

Ja oi neid küsimusi on veel palju.
---
pit võetud siit

Wednesday, November 28, 2018

Reitingusõja järgmine vaatus


Vladimir Putini reiting on langenud Krimmi-eelsele tasandile ja Krimmi ümber lähevad asjad jälle teravaks. Ütleks lausa et kineetiliseks. Küsiks ja vastaks selle peale vene esipropagandisti Dmitri Kiseljovi kombel: Kokkulangevus? Ei usu!

Tegelikult aga on asi siiski segasem. Esimene reegel analüütiku jaoks: sõjas olevate osapoolte käest tulevat infot ei saa uskuda. Kummagi poole oma. Esmane õppetund selle jaoks saabus juba kaugetel Iraagi-Iraani sõdade aegadel, kui vaenupoolte info vastase kantud kaotuste kohta ületas summaarselt igasuguse mõistlikkuse määra.

Võib küll väita, et praeguse konflikti asjaomased pooled pole end määratlenud sõjas olevaks, kuid seda tuleb võtta kui kohmakat katset hämada. Iseloomulik detail – nüüd hakatakse vene kroonus ka ajateenijatele õpetama „riigisaladuse kursust“, mille põhisisuks on see, et sotsiaalmeediasse ei tohi postitada infot oma asukoha ja muu nö tundliku info kohta. Noh et oleks vähem seletamist teemal „их там нет“ (neid ei ole seal)

Kuskohas on sündmuste alguspunkt?
Nii et tunnistan ausalt – neid ridu kirjutades ei tea ma tegelikult, mis seal kaugel Kertšis tegelikult toimus, kes alustas konkreetse kokkupõrkeni viinud sündmuste ahela.

Küll aga tean nii mina kui kõik teised üsna täpselt seda, mille tõttu Kertši väin on muutunud de facto Venemaa pool kontrollitavaks. Väina sulgemise ja Aasovi mere staatuse muutmise katseid tegi Moskva juba ammu enne Krimmi annekteerimist, nii et igasugused katsed veeretada põhisüüd Kiievi kaela mõjuvad pehmelt öeldes kentsakalt.

Ukraina manipulatsioon?
Jah ma ei välista seda et Ukraina pool kasutab Venemaa põhisüüd, Krimmi kaaperdamist mingil moel ära. Aga siin on raske ka etteheiteid teha. Kui me ise oleksime samas olukorras, siis kas saame ikka päris kindlalt väita, et ei teeks midagi sarnast?

Vene poole vastuargumentide – et kõige taga on Kiievi enda provokatiivne käitumine – veskile lisab vett ka asjaolu, et Ukraina presidendivalimised on lähenemas ning praegu sel toolil istuva Porošenko maine pole siseriiklikult kiita. Sama loogika järgi ei peaks Putinil olema mingit põhjust muretseda, kinnitati ta ju alles hiljuti taaskord oma ametisse ning mingi reitinguloksumine ei peaks Kremli peremeest loksutama.

Tegelikult lähevad Putinile ja tema meeskonnale reitingud vägagi korda. Asjaolu, et hiljuti harjutati „keha nr.1“ kiirkorras evakueerimist Kremlist kopterite abil ja relvastatud valve all, võib näida tähtsusetu vaheseigana, kuid teglikkuses on reegel see, et mida autoritaarsemaks muutub võim, seda murelikumaks läheb ka autokraat.

Mis saab edasi?
Vähemalt esmaste reaktsioonide põhja võib oletada, et Venemaa-vastaste sanktsioonide laine saab hoogu juurde. Ja vaadates, kui vähe (kui üldse) võtab Venemaa midagi ette, et seda lainet summutada, siis jääb mulje, et Kreml pole asjade käigule üldsegi vastu.

Üks suuremaid positiivseid aspekte, mida Venemaa suhete pingestumisest Läänega saavutab on see, et Lääne enda kätega surutakse vähemalt osa pagenud vene kapitalist koju tagasi. Vaadates vene teleprodukti, on selline surve märkimisväärselt suur. Saade saate järel tõestatakse, kui halb, kuri ja vaenulik on Lääs, kui ebaturvaline on seal liikuda, elamisest rääkimata.

Liites siis kokku kõik erinevad tuntud ja tundmatud muutujad, võib ilmselt tõdeda – isegi kui Kertši väinas toimunud tulistamine, Ukraina meremeeste haavamine, rammimine ja aluste kaaperdamine polnud Venemaa poolt teadlikult kavandatud samm, siis ei näita ka mitte miski, nagu Moskva kahetseks toimunut ja sooviks tagajärgi pehmendada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, November 27, 2018

Operatsioon Infektion


Kas sina teadsid, kuidas tekkis ja levis maailmas AIDS? Lekkis USA sõjaväelaborist, eks? Ja välja oli ta töötatud mustade ja geide vastu, onju?

Kui sa noogutasid kasvõi ühe selle väite peale, siis tõenäoliselt oled ka sina ise nakatunud. Nakatunud valesse, mille töötas välja KGB. Nakatunud ühesse paljudesse valedesse, mille too kontor välja töötas. Ja mis peamine, seda nakkust nimega desinformatsioon töötavad jätkuvalt välja NSVL/KGB praegused järeltulijad.

New York Times’i poolt avaldatud 45-minutine video on kindlasti väärt vaatamist kõigile, kes tunnevad huvi infooperatsioonide, manipulatsioonide jne vastu. Tõsi küll, spetsialistidele ehk ei paku see nii palju uut, kuid kenasti kokku pakitud õppematerjalina tasub üle käimist ikkagi.

Desinformatsiooni olemus
Kasvõi see lihtne meeldetuletus – mis ikkagi on desinformatsioon ja milleks teda kasutatakse? Erinevalt propagandast, mis üritab kedagi panna midagi uskuma, siis desinformatsioon taotleb vastupidist. Tekitada olukord, kus keegi ei usu enam midagi, eriti oma riigi kohta.

USA’s vändatud film keskendub mõistagi USA enda kohta käivatele näidetele. Alates jubamainitud AIDSI juhtumist kuni viimatiste presidendivalimisteni, alates esimestest katsetest valitsuse tasemel midagi selle inforündega peale hakata 1980’tel kuni nüüdsete sotsiaalmeedia vastutuse arutlusteni.

Mis on muidugi meie vaatenurgast vahva, on see, kuidas näidatakse Ida-Euroopa suuremat ja asjakohasemat vastutegevust: Ukraina, Tšehhi, Leedu, Läti ja Eesti pidevat ja professionaalset paljastustegevust, mis kulutab nürimaks Lääne vastu suunatud infosõja relva.

Kaks esiletõstet
Võibolla kaks momenti, mida tasub selle filmi juures esile tõsta ja meelde jätta. Esiteks see, et vene eriteenistuste inimeste üks tööülesanne oli ja on kulutada vähemalt 25% oma ajast erinevate desinformatsiooni ideede väljamõtlemisele. Eesmärgiks kõigil neil vaid üks: süvendada sihtriikides olemasolevaid lõhesid, ajada sealsed inimesed tülli omavahel ja külvata umbusaldust.

Teiseks need 7 momenti, mis moodustavad vene infosõdurite tööriistakasti. 1) lõhede otsimine, 2) Suure Vale loomine, 3) vale segamine tõe osakestega, 4) enese osaluse varjamine „teiste allikate“ taha, 5) kasulike idiootide leidmine ja rakendamine sihtriigis, 6) vahelejäämise korral kõige külm ja küüniline eitamine, 7)pika mängu mängimine (tilk uuristab kivi).

Muidugi on sellel filmil ka üks viga küljes. Selline viga, mis osal publikust tekitab automaatse tõrjereaktsiooni, paneb karjuma ja kätega vehkima. See viga on Donald Trump. Ühest küljest küll kiidetakse Trumpi, kes erinevalt Obamast midagi ka Venemaal lähtuva infosõja suhtes midagi ette võtab. Kuid teisalt näidatakse ka Trumpi kui kõige eitajat, Trumpi kui kasulikku idiooti, Trumpi kui lootusetut valetajat jne. Õnneks toimub see filmi lõpus, nii et ehk kannatab ka see kompulsiiv-obsessiivne osa publikust vähemalt enamikku ära vaadata.

Aga üldiselt – selles kirjatükis ei katnud ma mõistagi kõiki detaile. Seega soovitan teil endal vaadata. Ning soovi korral võtta ka seda kui ühte info-operatsiooni.

Sunday, November 25, 2018

Senine maailmakord pole veel murenenud

See võib kõlada paradoksaasena, kuid väga suures plaanis pole strateegiline pilt muutunud. Pax Americana'na kirjeldatavat olukorda muudaks see, kui tekiks teine osapool, kes tahaks ja suudaks seda vastustada. Hiina suudaks, kuid seni veel ei taha. Venemaa, Iraan ja mustalipumehed tahaks, aga ei suuda.

Sellest ja paljust muust sai räägitud intervjuus venekeelsele ERR'le, küsijaks Andrei Krashevski.

Wednesday, November 21, 2018

Venemaa: Impeerium või Vabariik


Venemaal on väga laias laastus kaks võimalust: kas ehitada impeeriumit või vabariiki. Nö kolmas tee on samuti olemas (nt konstitutsiooniline monarhia), kuid see tähendab ikkagi liikumist ühelt vormilt teisele, tehes seda lihtsalt aeglasemalt.

Mind kutsuti ühele konverentsile esinema, teemal „Venemaa tulevik“. Paraku pole mul võimalik sellel osaleda, kuid mõte hakka peas veerema. Et mis siis võib tulevik meie naabrile tuua? Ja mida see omakorda meile endile tähendab?

Olen seda teesi nõrkemiseni korranud, kuid alustan taas sellest – Venemaa ei ole müstiline ega erakordne. Väga laias laastus on teda võimalik kirjeldada läbi täpselt samasuguste parameetrite nagu kõiki teisi. Universaalne tõdemus on see, et oma ajaloost ei saa vabaks ükski riik. Impeeriumitel on see taak aga veel korruse jagu paksem kui nö monoriikidel.

Siiani impeerium
Erialateadlased võivad mind selle määratluse eest küll risti lüüa, kuid võtan praegu lihtsuse huvides väita: impeerium on seesugune riik, mis valitseb kaugele väljapoole oma nö süda-alast. Venemaa kui impeeriumi haldusala on küll aegamisi kokku tõmbunud, kuid siiani jääb ta oma olemuselt impeeriumiks.

Kui keegi võtab väita, et nt Siber ja Kaukaasia on põlised vene alad, mis õiguspäraselt peavadki Moskva ülemvõimule alluma, siis võib vaid nö kontrollküsimuse korras pärida: kas sama puudutab ka nn Pribaltikat, Soomet ja Poolat?

See väide, et Venemaa on siiani impeerium, ei ole hinnang skaalal hea või halb. Impeeriume on teisigi ning nö nimeandva rahva ja riigi piirid langevad kokku pigem erandina kui reeglina.

Erinevus kahe lähenemise vahel
Küll on aga omamoodi hinnanguline suhtumine kahte riigiehituslikku loogikasse: impeeriumi vs vabariigi võtmes mõtlemine. Peamine erinevus seisneb küsimuses, et mis on võtmetähtsusega: riik või inimene?

Impeeriumi ehitamisel pole isegi võimalust kahelda – riigikeskne mõtlemine lihtsalt peab olema esmatähtis. Riik kui eesmärk, riiki kui suuruse ja vägevuse kehastus, riik kui ülivõim. Deržaava kui soovite. Ja inimesed on selle deržaava jaoks vaid kulumaterjal, midagi umbes sellist nagu ehitusliiv betoonpunkri rajamisel.

Vabariigis on riik aga vahend. Riiki on vaja täpselt niipalju ja selleks, et tagada oma kodanikele nende õigused. Muidugi, siinkohal võib ennast siniseks vaielda, et misasi on see „inimese õigus“, mil moel see erineb „kodaniku õigustest“, kas sinna hulka kuulub pealetükkiv käehoidmine hällist surivoodini või pigem vaid minimaalne vabaduste tagamine, kuid see on juba nö tehniline küsimus.

Venemaa valik
Viimase sajandi jooksul on Venemaal ühiskondlik-riikliku mõtlemise pendel kahel korral liikunud nö vabariiklikusse külge: tsaaririigi ja nõukogude korra lõpu aegadel, vastavalt siis XX sajandi algus- ja lõpukümnendeil.

Hetkel on see pendel klammerdatud impeeriumimeelsesse nurka. Naaberriikidest tükikeste ahmimine on selle mõttemudeli väline peegeldus. Siseriiklikult aga markeerib suhtumist telepurgist allavoolav sõja- ja vaenlaseloome retoorika.

Seega, vastates konverentsi kutses esitatud küsimusele, pean ise sellel osalemata tõdema: Venemaa on vähemalt praegu valinud taas impeeriumi tee. Meie siin selle teekonna nö ajalooliselt ettemääratud osana peame antud arengut väga täpselt endale teadvustama. Jah, taolisele imperiaalsele mõtlemisele on alternatiive, kuid need peavad lähtuma Venemaalt endalt, mitte meilt.

---



lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Tuesday, November 20, 2018

Ränne ei ole paratamatus


Esimest korda Eesti lähiajaloos on välispoliitiline ühismõtlemine tõrget andmas. Lausa sellisel tasemel, et ähvardab valitsuse uppi ajada. Mõistagi võib küsida, kas valimiste eel enesekehtestamise tuhinas poleks tüli puhkenud nii ehk naa, selle või teise küsimuse üle, kuid see pole oluline.

Oluline on see, et hetkel näikse rändeküsimus tervet tuba täitvat. Hea tahk asja juures – kohalikul tasemel tahetakse kaasa mõelda globaalselt olulisele teemale. Halb tahk – pahatihti ei räägita probleemi sisust, vaid sõimatakse konkreetseid inimesi, kes on võtnud ühte- või teistpidi väita.

Ilmselt tuleb leppida tõdemusega, et tõepoolest ränne saab olema selle sajandi üks suuremaid väljakutseid. Kuid prooviks sellest rääkida nii, et ei näita näpuga, ei isiku ega erakonna või maailmavaatelisuse pihta? Noh kasvõi nädal aega või siis vähemalt päevakenegi? Kas suudame?

Mida muudab raamistik?

Siililegi on selge, et ränne kui inimkäitumise üks vorme on alati toiminud. Samavõrra selge, et iga Euroopas vähemaksjääva inimese kohta on lõuna poolt 10 asemele tahtmas. Majanduslik, klimaatiline ja demograafiline rändesurve on üha kasvav.

Küsimus on aga selles, et mida me selles olukorras peale hakkame? Euroopalikus, normide ja seaduste kuulekas raamistikus näikse esmapilgul kõige mõistlikum tegutseda meile harjumuspärasel normatiivsel tasandil. Kirjutada valmis mingi järjekordne dokument, mis peaks kaootiliselt kulgeva päriselu kenasti ära raamima ja kõik ornungile allutama.

Kuid kas see lahendab rändesurvet tekitavad ja sellest kasvavad probleemid? Oletame et sündiva dokustaadi põhjal luuaksegi toimiv mehhanism, mis välistab inimkaubanduse, loob vajalikud tugistruktuurid ja muud teivasjaamad, kus pagulased ja muud rändurid end kenasti kirja panevad ja turvaliselt koledast punktist A ilusasse punkti B jõuavad.

Sisu ja vormi küsimus

Heade kavatsustega on sillutatud tee põrgusse, väidab üks paljudest rahvatarkustest. Tõsi küll, eks vanarahvas ole ka kõvasti igasugust jama kokku rääkinud, kuid siinpuhul tundub see tõdemus paika pidama.

Skeptilis-alalhoidlikult meelestatud rahvas näeb selles ränderaamistikus mitte lahendust, vaid ohtu. Üleolev põrutamine võimulolijate poolt, et „te ei saa aru ja lugege algtekste“ on üks halvemaid võtteid, mida saab üleüldse rakendada. Parlamentaarses omariiklikus süsteemis tuleb asjad ennem ja eelnevalt ära tõlkida, nii omakeelseks kui ka muidu arusaadavaks.

Kiidan muidugi välisministeeriumit, kes kasvõi tagantjärele ränderaamistiku kohta avalikke jutupunkte treinud on. Kuid see ei muuda ära probleemi, et kui selle ränderaamistiku sisu on ka kõige õilsam asi maailmas, siis vorm ehk see, kuidas asi avalikkuse jaoks välja paistab, matab selle õilsuse üsna jäägitult.

Alatine või paratamatu?

Tulen lõpetuseks selle pealkirjas toodud väite juurde, et „ränne ei ole paratamatus“. Ühest küljest – ränne on toimunud kogu aeg, toimub praegu ja edaspidigi. Meie esivanemad on siia maatükile rännanud. Järgmised põlvkonnad maalt linna rännanud. Paljud praeguste seast rännanud mujale tööd, haridust ja paremat elujärge otsima.

See protsess on tõepoolest alatine. Koguneda loosungitega protestima rände kui nähtuse vastu näib sama mõtekas kui proovida plakatitega vihma peatada.

Kuid vaatamata sellele ma väidan, et ränne pole paratamatu. Tegemist pole fataalse paratamatusega, mille käigus me saame vaid käed rüpes vaadata, kuidas ühed tsivilisatsioonid teistega asendatakse. Kui me kasvõi pool aurust suunaks sellele, kuidas rände korraldamise asemel tegeleda rännet käimalükkavate põhjustega, oleks maailm elamiseks palju parem paik. Nii siin kui sealpool rajajoont.

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka ekraanitõmmis

Tuesday, November 13, 2018

Ränduri kohustus

Kogu see praegune tants ja taga-ajamine rändedokumendi osas on politoloogile erialaselt uskumatult põnev jälgida. Üles kerkib müriaad küsimusi ja nende vastuste asemel kaigub õhk süüdistustest ja vandenõulistest näpuviibutustest.

Kuid kogu selle spektaakli juures vaevab mind ehk enim üks küsimus. Korraga niivõrd tuliseks muutunud nn Marakechi dokument räägib riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kohustustest ja ülesannetest. Infokogumisest, kaasa-aitamisest, arendamisest ja parendamisest. Kõigest sellest, mida siis erinevad osapooled "kohustuvad" tegema. Jutumärgid tulenevad selle kohustumise mitte-kohustuslikkusest. Või siis ikkagi kohustuslikkusest?

Aga vastuseta jääb üks, äärmiselt lihtne ja samas ülioluline küsimus. Mida kohustub tegema rändaja (kuna keskne termine on ränne)? Olgu ta staatuseks siis pagulane või migrant, majanduspõgenik või mugavusrändur. Minu poolest kasvõi seljakoti- või konverentsiturist, kuigi ilmselt selle võrdluse eest lüüakse mind risti.

Vastus sellele küsimusele saab olla - minu piiratud nägemuse kohaselt - üüratult lihtne. Rändur peab austama asukoha- ja sihtriigi seaduseid. Kõlab niivõrd iseenesest mõistetavana, et sellest ei peaks isegi rääkima. Aga just see ongi ilmselt kõige olulisem.

Rändur ei tohi riiki siseneda teisiti kui selleks eksisteeriva süsteemi kaudu. Olgu see süsteem korraline või erakorraline (nt naaberriigis sõja või looduskatastroofi ajaks sisse seatud ajutine piiriületus-režiim). Kui ta seda teeb, on rändur kohustatud arvestama riigipoolse võimaliku sekkumisega (mida riik ei pea tegema, kui ta soovib silma kinni pigistada, pakkudes nt ajutist turvapaika põgenikele).

Rändur ei saa oodata endale eriõiguste kehtestamist (juhul kui vastuvõtjariik ei otsusta teisiti). Ei saa nõuda nt šariaadikohtu sisseseadmist oma suva järgi, või pistelise surmanuhtluse rakendamist vastavalt oma lähteriigi kommetele jne. Vastaselt juhul pole mingit vahet nt sõjapõgenikul ja nö rohelisel mehikesel.

Kõik see näib jaburusele läheneva tõsiasjade ülekordamisena. Kuid kõneledes rändedokumendist, peavad selles olema läbi käidud kõigi osapoolte õigused ja kohustused. Sealhulgas ka ränduri enda omad.
---
pilt võetud siit

Saturday, November 10, 2018

Plaanipärane migratsioon ja Eesti välispoliitika


Ka migratsioon on Eesti rahvuslikes-riiklikes huvides? Mil moel see aitab kaasa meie riigi esmasele eesmärgile (ellujäämine) ja/või teisasele (arenemine)?

Umbes kuu aja pärast peaks Eesti president andma allkirja ühele rahvusvahelisele dokumendile. Ja mitte lihtsalt mingile heade kavatsuste protokollile, vaid globaalse ulatuse ja mõjuga migratsioonialasele lepingule, mis edaspidi saab ilmselt kandma nime Marakechi konventsioon vms.

Jutuks on siis selline paber, mille sisuks on äärmiselt lihtsustatult tees: kuna migratsioon on toimumas nii ehk naa, siis pigem olgu see reeglitega korraldatud kui nö stiihiline ja seeläbi ebaseaduslik.

Küsimus on nüanssides
Kas taolise leppe allkirjastamine on presidendi pädevuses või mitte, sellele mina kui mitte-jurist vastata üheselt ei oska. Vastav seadusepügal „Eesti rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel on tema pädevuses nende ratifitseerimine ja denonsseerimine, st nende allakirjutamine pärast seda, kui Riigikogu on nad heaks kiitnud“ jätab küsimiskoha.

Peamine küsimus – kas see nö Marakechi paber (vastavalt ürituse toimumise kohale) on leping või mitte? ÜRO viies ametlikus keeles ilmunud alusmaterjalist vaatasin läbi kaks: inglis- ja venekeelse. Kui inglise keeli on formuleeringud veidi pehmemad, siis venekeelses on need vägagi lepingu ja kohustuste nägu.

Inglise keeli on kogu paberi üldnimetus „globaalne kompakt“ (mida iganes see ka ei tähendaks), vene keeles aga „globaalne leping“. Ingliskeelne variant kubiseb veidi tinglikumast „me pühendume selle eesmärgi saavutamisele“, venekeelne aga „me kohustume“. Need on veidi erinevad asja, kas pole?

Ränne kui paratamatus
Väga üldistavalt on mõistagi raske vaielda väitega, et ränne on toimunud alati ja toimub ka edaspidi. Olgu ajendiks saabuv jääaeg, suur näljahäda, usuline palang või lihtsalt seiklushimu ja kasumijanu, inimesed on paigast paika liikunud ajast aega.

Kas sellel rändel on alati vastastikku rikastav toime – nagu väidab kõnealune paber – selle üle võib mõistagi vaielda. Väga üldiselt on igasugune muutumine ainuvõimalus ellu jääda. Kapseldumine viib hääbumiseni. Kuid nö esmatasandil kannab iga teisenemine endas ka hävitavat alget, muutes ja murdes, kohati koguni hävitades.

Olemata küll rändespetsialist, tundub mulle et see Marakechi dokument üritab teha midagi revolutsioonilist: öelda, et ränne peab olema mitte ainult korrastatud, vaid ka plaanipärane (p.13). Oletan et teksti koostajad tahtsid öelda midagi muud, kuid eriti venekeelses versioonis esitatu tekitab kilomeetrite kaupa küsimärke: „migratsioon töötab kõigi heaks juhul kui see toimib vastavalt plaanile ja vabatahtlikult“.

Eesti riiklikud huvid
Loomulikult võib nüüd öelda, et eelmine tõlkelause on kontekstist välja rebitud. See süüdistus on imelihtne tulema alati, kui ei too ära kogu teksti, kuid see pole leheloos lihtsalt tehtav.

Peamine küsimus minu jaoks on aga järgmine. Eesti välispoliitika (nagu iga teine, nt põllumajandus- haridus- jne poliitikad) peab olema instrument, tagamaks meie pikaajaliste strateegiliste huvide saavutamist. Kas ja kuivõrd selle rändedokumendiga liitumine neid ülesandeid täidab?

Rändeteema on tänases maailmas, eriti siin Euroopas metsikult kirgi küttev. Enamasti lahmitakse emotsioonide pinnalt. Taolise globaalse ulatuse ja mõjuga leppega liitumise eel sooviks aga näha mõtestatud ja kriitilist arutelu, kus parlamendi ja avalikkuse ees toodaks nii poolt- kui vastuargumendid.
---
lugu ilmus siin ja samast on tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, November 1, 2018

Разбор полетов: mõrv konsulaadis ja USA raketiliigutused

Jamal Khashoggi mõrva juures on olulised neli küsimust: a) kes oli tapetu, b) kus ta tapeti, c) kuidas tapeti, d) mille eest tapeti? Oli tapetu ajakirjanik või ideoloog või luureinfo vahendaja? Kas diplomaatiliste pindade pealtkuulamine / luuramine / vastuluuramine on midagi erakordset või igapäevane praktika? Pealtnäha lihtne sündmus - ühe inimese surm - tõstab müriaadi küsimusi.

USA ähvardus väljuda lühi- ja keskmaarakettide leppest, mis peaks pärssima nii Ühendriike kui Venemaad oma võimekuses anda kiireid ja sisuliselt kontrollimatuid raketilööke. Kas Donald Trump tahab lihtsalt väljuda veel ühest vanast leppest või on ka tegelikult need vanad lepped muutunud tegelikult tinglikuks ja sisutühjaks?

Kõigest sellest rääkisid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saatejuhiks seekord Andrian Tšeremin. Saade ise on kuuldav siit.
---
kaart võetud siit