Thursday, June 27, 2019

Moskva mõjutusmängud Euroopas


„Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“ oli omal ajal üks enim müüdud raamatuid. Kuigi nüüd on sellest mööda läinud igasugused moodsad muinaslood, pole inimeste mõjutamise alane oskusteave põrmugi vähem oluliseks muutunud.

Moskva on säherdusele mõjutustegevusele alati palju tähelepanu pööranud. NSVL eriteenistuste oskusteavet rakendatakse nüüd riigi tipptasemel, toonased salamisi tegutsenud kontorid on nüüdseks riigi üle võtnud.

Ehkki Euroopa Nõukogu pole Venemaa jaoks suurim ja olulisim teema, kõlbab ta mõjutustegevuse edendamiseks ikkagi. Kuna absoluutse enamiku inimeste jaoks pole erinevad Euroopa struktuurid omavahel eristatavad, siis saab punktivõitu ühes esitleda eduloona laiemalt.

Küüniline ärakasutamine
Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees kaotas Venemaa hääleõiguse Krimmi kaaperdamise järel. Selle hääleõiguse tagasiandmine mõjub tahes-tahtmata heakskiiduna – vähemalt üks Lääne klubidest ilmutab sigadustega leppimise märke.

Nüüd esitas Venemaa Euroopa Nõukogu ase-esimehe kohale Leonid Slutski kandidatuuri*. Tegemist on mehega, kes sattus ühe esimesena Lääne sanktsioonide alla seoses sellesama Krimmiga. Kuna Eruoopa Nõukogu üks peamisemaid funktsioone on rahvusvahelise õiguse normide järgimine riikidevahelistes suhetes, siis mõjub ainuüksi taolise kandidatuuri ülesseadmine ülimalt küünilisena.

Juhul kui see peaks aga ka läbi minema, siis pannakse Lääs järjekordselt tõsisesse kahvlisse – kuidas siis nii, et Euroopa Liit sisuliselt teatab, et mees on kaasosaline kuriteos rahvusvahelise õiguse vastu, Euroopa Nõukogu aga aktsepteerib sama tegelast enda juhina?

Mõjutusvahendite tööriistakast
Veelgi enam, Venemaa täieõigusliku tegevuse jaoks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse assamblee liikmena esitab Venemaa oma delegatsiooni, mille liikmete hulgas on karistusnimekirjadesse sattunud inimesi koguni neli.

Loogiline on küsida, et kas Euroopa Nõukogus toimuv võib näidata ka tulevast suunamuutust Euroopa Liidus (tasub korrata nüri järjekindlusega, et need on kaks täiesti erinevat ja omavahel mitte seotud organisatsiooni)?

Venemaa võimekus mõjutada Euroopa Nõukogus toimuvat on siiski kordades suurem kui sama võime Euroopa Liidu suhtes. Alustame lihtsalt sellest, et Nõukogus on ta liige (nagu ka kõik muud Euroopa riigid), Liidus aga mitte. Euroopa Nõukogu sõltub mh märkimisväärselt ka Venemaa rahast, kasvõi liikmemaksu näol, Euroopa Liit aga mitte.

Seltsimehed hallides pintsakutes tegutsevad kindlasti mõlema organisatsiooni juures, selles pole kahtlustki. Venemaa mõjutustegevus Euroopas ei piirdu ainult anonüümsete trollidega internetis, iga vähegi olulisema ühenduse ja inimese kohta on olemas oma toimikud ja oma väljamõõdetud mõjutusvahendid, mille toimimist kontrollitakse üle ja üle.
----
lugu ilmus siin
----
*tekst sai kirjutatud ennem kui selgus, et see kandidatuur siiski läbi ei lähe

Wednesday, June 26, 2019

Segadusekülvamine Euroopas

Kui Venemaa spetsialistid hallides pintsakutes minagi hästi oskavad, siis on see erimeelsuste ja segaduse külvamine. Seekord siis suudetakse kenasti ära kasutada kahe kõlaliselt sarnase struktuuri sisulisi erinevusi - Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit.

Kuna Euroopa Liidu mõjutamine (kasvõi Krimmi eest rakendatud sanktsioonide mahavõtmise osas) läheb visalt, siis avaldatakse survet teisele organisatsioonile - Euroopa Nõukogule.

Kõigest sellest sai räägitud intervjuus AK'le, lõiguke on järelvaadatav siit.

Friday, June 21, 2019

Gruusia on valmis järgmiseks nihkeks



Ragisevad ja raksuvad muutused on Gruusiale ja grusiinidele omased. Olles täna kärarikkalt ühte meelt, toetatakse homme sama särtsuvalt kedagi teist. Pooltoone ja tõdemusi stiilis „jah, aga“ selles keskkonnas väga ei harrastata.

Saakašvili ajajärk Gruusias kestis ligikaudu 10 aastat, Ivanišvili oma on nüüdseks kestnud umbes 8 ja tundub et aeg on küps järgmiseks nihkeks.

Need ülemised kaks lõiku kirjutasin ma valmis enam kui kuu aega tagasi, plaanides kirjutada pingete kogunemisest Gruusias. Siis tulid aga muud teemad vahele ja asi jäi soiku. Eile, 20.märtsil toimunud meeleavaldused sundisid aga poolelijäänud artikli juurde tagasi pöörduma. Ainuke, mille ma ära muutsin, oli see, et võtsin maha küsimärgi pealkirja lõpust. Valmisolek on nüüd ilmselge.

Põhjus või päästik
Loomulikult rääkisid eile kõik meediakanalid protestidest, mille alguspunktiks oli justkui Venemaa Duumasaadiku, kommunist Sergei Gavrilov esinemine. Asi justkui imelihtne – Venemaa esindaja istus Gruusia parlamendi spiikri tooli ja rääkis sealt vene keeles.

Ehkki tõenäoliselt oli tegu protokollilise apsakaga ürituse korraldajate ehk Gruusia enda ametnik, pole see enam oluline. Sümboolselt nägi asi välja tõepoolest halb. Kuna Gruusia loeb Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat okupeeritud aladeks, siis istus spiikri toolis okupandi esindaja. Ning mitte lihtsalt esindaja, vaid mees, kes on seda okupatsiooni ise heaks kiitnud.

Veelgi enam, Tbilisi tänavatel leviva versiooni kohaselt olla Gavrilov suisa ise osalenud sõjategevuses Abhaasia poolel Gruusia vastu. Gavrilov ise seda mõistagi eitab, väites et pole iial relva käes hoidnud ning et ta on osalenud vaid humanitaarsetes abiaktsioonides, kuid teeb seda ausalt öeldes närviliselt ja rabedalt.

Kuhupoole liigub pendel?
Kuhu on siis valmis nihkuma Gruusia ja mis nihetest me üldse räägime? Jah, loomulikult omamoodi suurim nihe oli iseseisvumine Nõukogude Liidu lagunemise aegu. Paraku aga toimus Gruusias sama, mis kodeeris sisse pikaajalised probleemid paljudes post-sovetlikes riikides: võimu juurde ja lähedale jäid suuresti samad inimesed.

Esimene post-sovetlik president Gruusias oli Mihhail Saakašvili, kes murdis riiklik-ühiskondliku arengu pendli lahti tollest korruptiivsuse, totaalse riigivarguse ja ebaefektiivsuse nurgast, kuhu riik oli takerdunud. Tõsi küll, ta tegi seda selliste meetoditega, mis sünnitas loomulikult ka paksu verd ning lõppes samamoodi tänavarahutustega.

Omamoodi iseloomulik oli see, et Saakašvili poolt tagantpiitsutatud läänesuundumust saabusid vaigistama kõigepealt vene relvad 2008.a sõja käigus ja siis piiramatute finantsvahenditega Bidzina Ivanishvili. Ma ei süüdista Ivanishvilit Moskva agendiks olemises, kuid riik naases segaste skeemide praktikate juurde, mille üheks väljapaistvaks näiteks on Anaklia sadama ümber toimuv (üliperspektiivikas rajatav süvasadam, mis on risti vastu Moskva huvidele).

Gruusia poliitiline maastik on segane ja killustatud ning uut suunamurdjat pole veel nimeliselt võimalik välja tuua, kuid eilsed sündmused näitavad, et ühiskond on muutuseks valmis.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Putin-TV

Iga-aastane telešõu nimega "otseliin presidendiga" toimus taas ja tuntud headuses. Küsimused võidakse esitada ükskõik mis teemal ja teravusega, aga eetrisse jõuavad täpselt need, mida vaja.

Ebamugavad küsimused - jah palun! Ainult et need, mis on ebamugavad ametnikele ja kuberneridele, kes võetakse samas ja kohe tele-eetrisse. See on hiilgav spektaakel, kinnistamaks praeguse riigijuhtimis-mudeli ainumõeldavuse muljet. Et no näete ju isegi ja oma silmadega, kuidas kõiki probleeme riigis lahendab Peremees!

Kõigest sellest sai räägitud Kuku raadiole ja TV3 uudistele, viimase ekraanilt on tehtud ka kuvatõmmis.
---
PS - näoilmest: lihtsalt päike paistis, mitte mina pole kuri :D

Thursday, June 20, 2019

Putin kui meie tulevik


Ai-vai, vat see on võimas.

Täna on järjekordne Putini-päev. St - presidendi otseliin oma rahvaga. Selle jaoks on ette valmistatud mitmeid videoklippe, mis kutsuvad üles esitama presidendile küsimusi, sest: "need küsimused ongi meie tulevik" või "see, mis on oluline meie riigile" vms

Ja sel hetkel, kui kõlavad sõnad "meie tulevik", moodustub ekraanil küsimustest Tema Enda paleus. Andekas, kas pole?

Wednesday, June 19, 2019

Koht ÜRO JN laua taga on alles algus


Mäletan väga täpselt neid ennustusi, mis tehti Eesti võimaluse kohta saada NATO liikmeks. Et seda ei juhtu ja kõik. Et „meid pole sinna kellelegi vaja, sihukest pisikest ja probleemset“.

Aga seal me nüüd oleme. Euroopa Liidus ja NATO’s ja nüüd ka ÜRO JN laua ääres. Vaatamata kõigile ja kõigele. Kuid liikmelisus üheski sellises klubis pole võlukepp, mis lahendab kõik edaspidi meie eest. Tegelikult isegi vastupidi, astudes nendesse rollidesse, võtsime ja võtame me endale üha uusi kohustusi, millega me ilma selleta otseselt tegelema ei peaks ja ehk ei tahakski.

Ehkki meie koht ÜRO JN laua taga pole mingi juhus ega kingitus, kasutan ikkagi ühte metafoori – loteriiga võidetud koht kruiisilaevale, uhkele merereisile. Sa satud laevale koos tuhandete kaasreisijatega ... ja edasine sõltub juba kõik sinust endast. Võib kogu reisi istuda kajutis, vahtida hirmunult illuminaatorist välja ja tagasi tulles kurta, et oli kole ja igav. Aga võib ka kasutada antud aega ja võimalust, suhelda kõigi nendega, kellega elu ehk muidu kokku ei viikski, sõlmida sidemeid ja tutvusi ning astuda reisi lõpuks laevast välja, kohver täis võimalusi ja pakkumisi, uusi ideid ja kontakte.

Metafoorist väljudes tähendab see seda, et saavutades enda tunnustamise maailma kõige olulisema julgeolekupoliitilise nõukogu liikmena, peame me hakkama tegelema müriaadi küsimustega alates piirkondlikest konfliktidest kuni terrorismi tõkestamise ja veepuudusest tuleneva migratsioonini. Meie jutule hakkavad pürgima kümned delegatsioonid, paludes toetada nende ettepanekuid. Eesti eksperdid peavad olema võimelised kiirelt formuleerima ametlikke positsioone ja avaldama arvamusi. Hääletama ja põhjendama.

Mis aga kõige-kõige olulisem, selle kaheaastase tsükli jooksul peab Eesti olema kahel korral kuu aega ka Julgeolekunõukogu eesistuja-riik. Sel hetkel pole me mitte lihtsalt arutlusele tulevate päevakorrapunktide ettelugeja, vaid meil tekib õigus ja isegi kohustus seda päevakorda ka kujundada, esitada mingeid endale olulisi teemasid.

Mis need võiks olla? Ühe näitena tuleb meelde ettepanek, mille esitas 2015.a meie Europarlamendi saadik Urmas Paet. Ta soovitas toona arutada Julgeolekunõukogus rahuvalvemissiooni käivitamist Ukrainas. Ehkki Vladimir Putin on sõnades rääkinud samast asjast – vajadusest käivitada missioon – on idee seni Venemaa vastuseisu taha takerdunud.

Nüüd on Eestil võimalus see teema uuesti üles võtta. Tõenäoliselt tulutult, kuid juba ainuüksi teema tõstatamine on märgiliselt oluline. Nagu kirjutas kunagine Belgia esindaja sama laua ääres, on üks põhilisi reegleid, mida ajutine liige peab järgima: „ole järjekindel“. Vaid sel moel saab näidata oma tõsiseltvõetavust. Ning mis saaks meie jaoks olla olulisem kui järjekindlalt nõuda reeglitepõhise maailmakorra kestmist, rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust ja riikliku suveräänsuse austamist.

Näivad nagu vastuolulised eesmärgid? Maailm ongi üks vastuoluline koht. Ning üks koht, kus neid vastuolusid lahendatakse ning konflikte leevendatakse, ongi ÜRO Julgeolekunõukogu. Kuid sinna laua taha sattumine on alles algus, sisuline ja keeruline töö alles algab.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, June 12, 2019

ÜRO JN: vaikselt nurgas istuda ei õnnestu

"Ah me oleme ju nii väikesed ja meist ei sõltu ju midagi. Kes see meiega ikka arvestama hakkab, küllap me lihtsalt istume seal vaikselt ja teeme nii nagu kästakse - aga mille jaoks siis nii palju raha magama pannakse"

Umbes sellise jorinaga ümbritsetakse skeptikute poolt Eesti saamist ÜRO Julgeolekunõukogu mitte-alaliseks liikmeks.

Tegelikkus on aga selline, et lihtsalt nurgas istuda ja vaikselt toimuvat jälgida ei õnnestu. Eestil saab olema samasugune hääleõigus nagu igal teisel selles 15-liikmelises elitaarses klubis ning hääletada tuleb. See aga tähendab lõputuid konsultatsioone, kus Eesti kui JN liikme juurde tullakse, kuulamaks ära MEIE arvamust antud küsimust.

Teiseks ei õnnestu vaikselt nurgas istuda ka selle pärast, et Eesti nagu iga teine JN liige peab u kuu aega olema nõukogu eesistuja rollis. Sel perioodil saab ja peab Eesti esindus formuleerima päevakava ning võib arutlusele panna ka selliseid küsimusi, mida mõned teised võibolla üldse ei sooviks puudutada.

Kõigest sellest ja muustki veel sai räägitud ETV+ jaoks antud intervjuus, mida saab järelvaadata siit.

Omamoodi üliõpetliku lisamaterjalina komistasin aga eetriks valmistudes ühe lühikese käitumisõpetuse otsa, milles kunagine Belgia esindaja ÜRO JN laua taga jagab nõuandeid, mida ja kuidas teha - soovitan see mõneleheküljeline õpetlik tekst läbi lugeda ka neil, kes ise ei pea tolle elitaarse laua taha istuma minema.

Tuesday, June 11, 2019

Moldova peaks justkui valima ... jälle

Moldova ees seisvatest valikutest rääkides jäädakse tavaliselt post-NSVL riikide kohta kinnistunud stampide juurde. Noh et valikuid on ette antud vaid kaks: kas pugeda Venemaa karvasesse kaissu või astuda Euroopa lipsustatud sirgetesse ridadesse.

Peamine, mis aga tavaliselt vaikimisi mängureeglitena eeldatakse, et ega sel riigil X endal polegi midagi arvata, kõik otsustatakse nö suurte heitluse kaudu. Et kas Moskva või Brüssel, kumb rohkem pakub ja uue tüki oma ühisnaabrusest endale haarab.

Päris elus aga otsustatakse kõik siiski kohalike tegelaste poolt, kes otsustavad oma rahvast ühele või teisele poole tarida, kasutades lihtsalt omaenda huvide katteks Euroopa- või Venemeelset retoorikat.

Praegu Moldovas toimuva madina üks käilakujusid, Vlad Plahotniuc on nt sunnitud sudima Euroopa vastu, kuna ühis-Euroopa projektiga ühinemine tähendaks sattumist Rumeeniaga ühte paati. Seda ei saa aga Plahotniuc endale lubada, sest Rumeenias on tema vastu algatatud mitmeid kriminaaluurimisi rahapesu, organiseeritud kuritegevuse jms paragrahvide alusel.

Nii et tihi (või pahatihti) pole küsimus nö suurtes ja ülevates ideedes, vaid lihtsas nahahoidmises või muidu sügavalt isiklikes-korruptiivsetes sidemetes. Ja vat siinkohal on olemas Venemaa näol liitlane, kes on valmis pakkuma oma poliit-tehnoloogilist ja muud abi, hoidmaks status quod ehk sogast vett.

Umbes sellist mõttemulli ajasin ka ERR jaoks, intekat saab järelkuulata siit.
----
pilt võetud siit

Monday, June 3, 2019

Perforeeritud suveräänsus


Misasja nad ronivad meie õuele? Miks nad arvavad, et võivad meile midagi ette kirjutada? Me oleme ise peremehed omal maal! Igaüks, kes teisiti arvab, on ... (ja siia kolmele punktile kirjutage endale sobiv sõna).

Oletan, et igaüks on kuulnud või lugenud ligilähedast mõttekäiku. Ja ma tean, et selles pole mitte midagi valesti. Soov pidada midagi „meie“ omaks, kedagi „meie“ hulka kuuluvaks on sama vana kui inimkond või isegi laiem ja vanem. Isegi iga viimane kui rähn metsas kuulutab valju toksimisega mingi ala enda omaks ning on valmis sissetungijale vastu astuma.

Kuid samaaegselt sellega ma väidan, et usk „meie“ ainuloomulikku olemusse on üsna samasugune usk kui iga teine. Ehk siis pisut pimestav ja samas niivõrd hädavajalik. Inimene on sotsiaalne olend ning ta on valmis uskumatuteks mõtteviguriteks, et maailma enda ümber korrastada. „Meie“ ja „mitte-meie“ on selleks üks lihtsamaid võtteid.

Euroopastumise vastasjõud
Kaasaegses Euroopas toimivad kaks vastasmärgilist jõudu: üleeuroopastumine ja sellele vastuhakkamine.

Esimese pooldajad jutlustavad vajadusest ühineda, kiskuda maha piirid ja sel moel vältida halvimat. Olgu siis selleks halvimaks siinsete riikide omavahelised kakelused või allajäämine globaalses konurentsis kasvavatele pingetele. Noh näiteks USA ja Hiina vahelisele (majandus-)sõjale.

Vastuhakkajad räägivad taolise ühinemisjutu väärastunud olemusest. Et rahvusriik on normaalne ja mitte-rahvusriik ebanormaalne. Et tarastamine päästab ja tarade lõhkumine hävitab. Absoluutselt arusaadavad ja mõistetavad argumendid, kas pole?

Täielist suveräänsust pole olemas
Minu peamine vastuväide viimastele on: täielist suveräänsust pole olemas. See on perforeeritud üsna riigi tekkimise algusest kõikvõimalike lepingute kaudu. Tõelisel suveräänil pole ju lepinguid vaja – ta valitseb ise ja omatahtsi. Isegi piirileping naabriga, rääkimata nt liitumisest kavõi Ülemaailmse Postiliiduga haukab ära tükikese iseotsustamisest.

Vastuväide üleuroopastumise sisse uskujatele on aga: kas arvate, et on võimalik muuta inimese põhiolemust, turvalise koopa vajadust? Või oletate, et piisavalt sõjale lähenev olukord – noh nt migratsioonikriis – võimaldab kasvatada uue inimese, kes võtab omaks uue identiteedi ja hülgab senise?

Kaasaegse riikluse, rääkimata rahvusriikluse kihistu, pole tõsi küll väga vana. Tinglikult on esimene pärit XVII ja teine XIX sajandist. Kuid see on lähim, mis meie sisemine koopainimene (millest hiljuti ERR portaalis kirjutas Karol Kallas) leiab, et tunda end piisavalt tarastatuna ja seeläbi turvaliselt.

Kärisev vastuolu
Üks suurimaid vastuolusid, millega me oma igapäevaelus peame toime tulema ongi üha laiemaks kärisev vastuolu meie kiviaegsete instinktide (koopavajadus), keskaegsete institutsioonide (riigid ja nende ühendused) ning tulevikutehnoloogia vahel.

Viimane ehk e-võimekus peaks võimaldama otsedemokraatia illusiooni abil lähendada riigile, kuid paraku võimendab see sama edukalt ka meie sisemist koopa-asukat. Baasinstinkte pole keegi ära muutnud ning elitaarne nägemus pööblist, kellele saab „õigeid väärtusi“ õpetada, põrkub sellesama e-võimekuse vastu, mille tõttu rohujuurel on rohkem võimu kui iial varem.

Varem või hiljem see üha laiemaks kasvav vastuolu peab kärisema. Missugune on selles kolmikahelas nõrgim lüli? Kas kaob baasvajadus ja inimene hakkab heaks maailmakodanikuks? Või murenevad riigid selle sõna praeguses mõttes? Või siis võtab kõik lihtsalt üle kunstlik intellekt ... kui ta siis enam nii väga kunstlik ongi.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis