Monday, November 27, 2017

51.veerandtund väliskommentaatoriga. Riina Kaljurand: Saksamaa sisepoliitilise segaduse väline mõõde


Veerandtund väliskommentaatoriga. Riina Kaljurand: Saksamaa sisepoliitilise segaduse väline mõõde. Saatejuht Karmo Tüür



– Saksamaa on piisavalt tugev riik, et siseriiklikult toimida ka ilma laiapõhjalise parlamentaarse koalitsioonita. Liidumaad ja kohalikud omavalitsused ei lakka toimimast ning nö keskmine kodanik ei pane igapäevases elus seda kõike ilmselt tähelegi. Kuid välispoliitiliselt on pilt teine. Vaatame kõigepealt väljastpoolt: kas ja kuidas praegune olukord võib tugevdada nö tõukejõude Euroopa Liidus?

– Nüüd seestpoolt väljapoole. Kas Saksamaas endas on täheldada väsimust Euroopa Liidu suhtes? Üheks erimeelsuste allikaks olev pagulaskriis ei tulene küll Euroopa Liidust, kuid selle lahendus on siiski seotud just üle-euroopalise poliitikaga?

– Meie mätta otsast vaadatuna pakub alati huvi nn Berliin-Moskva telg. Saksamaa majanduslike ja poliitiliste ringkondade suhtumised sellesse koostöötelge on seni olnud üsna erinevad. Kas praegune valitsuskriis võib tuua sellesse muudatusi? Ja siit kohe ka teine küsimus: kas ja kuivõrd nähakse Saksamaa sisepoliitilise segaduse taga “Moskva karvast kätt”, kas samavõrra kui kõigi teiste valimiste/poliitiliste protsesside taga?



pilt võetud siit

---

salvestis järelkuulatav siit

Tuesday, November 21, 2017

Tahtmatu infosõdalane



„Infosõjas surma ei saa“ või kuidas? Ma poleks selles nii kindel. Mõningase mõjutustegevuse järel võivad vaimselt ebastabiilsemad isendid reaalse relva järele haarata ja minna oma raevu välja elama.

Me elame infohakke ajastul. Mitte kunagi varem pole nii palju aega ja vahendeid pandud selle alla, et toota üha uusi infoklibakaid. Mitte pikki, mõtestatud, mõtlemist ja arutlust õhutavaid tekste, vaid justnimelt neid lühikesi, emotsionaalseid katkeid.

Nii nagu moodsasse küttesüsteemi sobib hakkepuidust pressitud pellet, mitte vanamoeline halg, nii ka praegune õhustik soosib säutse ja muid lühivorme. Samas oleks üsna mõtetu selle üle halada, vaid tuleb töötada selle keskkonnaga ja nende tööriistadega, mis saadaval. Ja seda tööd tehakse, oi kuidas tehakse.

Trollivabrikandid ja liinitöölised


Eestile lähima megapolise – Peterburi trollivabrik on ilmselt kõigile teada-tuttav nähtus. Selline kontor, kus järjekindlalt toodetakse infoprügi, mis piisava koguse ja oskusliku järeltöötluse käigus muutub toksiliseks relvaks. Selliseks relvaks, mille mõjul on võimalik suunata noori vihaseid mehi nt Ukrainasse „vabatahtlikuna“ nn rahvavabariikide kahurilihaks.

Paraku puudutab see jutt ka meid. Üsna lahtise tekstiga kirjutavad Venemaa enda ekperdid, et Moskva jätab endale võimaluse õhutada Euroopas separatistlikke tendentse.

Vale oleks mõistagi eeldada, et iga rahulolematusest või niisama igavusest valitsuse-kiruja taga seisaks FSB ohvitser, kuid olemasolevaid pingeid ära kasutama ja vajadusel juurde udjama on need seltsimehed piisavalt küll.

Vabatahtlikud abilised

Seltsimehed kolmetähelistest organisatsioonidest palkavad selle jaoks infosõdalasi. Neidsamu trolle, kes toodavad alustekste, muudavad need hiljem uudisteks, siis saadavad koos sobivate haakekonksudega ehk piltide ja pealkirjadega välja, laigivad ja kommenteerivad ja twiidivad jne. See kõik on arusaadav. Töö on seltsimeestel selline.

Kuid siis muutub asi veidi arusaamatuks. Suuri sihikuid seadvatele vabrikantidele-ohvitseridele ja palgalistele vabrikutöölistele-trollidele lisandub täiesti priitahtlik seltskond ... sihtriigi enda elanike hulgast. Oleks veel siis tegu teadliku kollaboratsionismiga, kuid enamasti lülituvad mängu teadmatud infosõdurid.

Ma pean silmas neid meie endi häid kaasmaalasi, naabreid ja pereliikmeidki, kes kas igavusest või siirast soovist kõike seda infoprügi levitavad. Kes jagavad oma sotsiaalmeedia konto kaudu lugusid ja pildikesi, vaevamata end põgusagi taustakontrolliga.

Infohügieen

Kui küberhügieenist on ehk juba kõik kuulnud (väga lihtsustatult – ära kliki igat linki!) siis täpselt samamoodi on vaja endale ja lähedastele teadvustada infohügieeni. Kui te näete tänaval läikivas paberis kommi või saiatükikest, siis te ju ei korja seda maast üles ja ei soovita oma lapsele seda põske pista?

Lõpetan ühele vanale filosoofile omistatava lookesega. Tuli tema juurde tuttav, suu pakatamas värskest kuulujutust. Filosoof peatas sõnumitooja ja küsis kolm küsimust: oled sa päris kindel, et see kuulujutt vastab tõele? Oled sa kindel, et mulle on seda päriselt vaja teada? Kas see lugu on positiivne? Kui kasvõi ühe vastuse osas tekib kahtlusi, siis ära palun räägi seda mulle!

Seega mõelgem, kas meie järjekordne hiirklõps jagamis-nupul ei muuda meid tahtmatuks infosõduriks?

---

Lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Wednesday, November 15, 2017

Lahterdamise materdamine

Igasugune lahterdamine on kunstlik ja teatud määral eksitav. Ilma lahterdamiseta aga ei saa me hakkama.

Ühe hea kolleegi sotsiaalmeedia seinal läks lahti suuremaks tapeluseks, kui ta otsustas üles panna populaarse meemi, mis räägib kõigi inimeste võrdsusest. Isiklike solvangute piiril balansseerides tõestasid täiesti arukad inimesed üksteisele, et erinevused rasside vahel on ikka olemas. Ja teised, täpselt sama arukad, küsisid vastu, et mismoodi need erinevused avalduvad, kui enamik inimesi kannab endas erinevaid geenimustreid, kuuludes korraga suisa mitmesse rassi.

Kuna me pole võimelised tajuma kõike ja korraga, peame me asju ning nähtusi liigitama ja lahterdama. Vastasel korral me läheksime lihtsalt hulluks või meid tajutaks "normaalsete" inimeset poolt hulluna.

Lahterdamisest hinnanguteni

Nii et öelda, et lahterdamine, kategoriseerimine, süstematiseerimine on halb, on sama mõtekas kui öelda, et "õppimine on halb" või et "teadus on kurjast"

Halvaks võib ehk nimetada väärtushinnangute omistamise erinevatele kategooriatele. Öelda et isasloom on parem/targem/osavam kui emane ... noh ja kindlasti parem kui vahe- või kahesooline. Et ühe komberuumi esindajad on rikkamad ja ilusamad, sellepärast et ...

Nad kõik on erinevad. KÕIK! Nii üksikobjektidena kui mingite rühmadena. Subjektiivselt või objektiivselt määratletud kategooriatena.

Talupojatarkus

Venelastel on hea ütelus: „чем дальше в лес, тем больше дров“ ehk siis: mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Et eemalt vaatad – on mets üks tükk. Ainsuses. Kui aga lähed sinna metsa sisse, siis näed, et pole metsa üks tükk. On palju puid. Mitmuses. Ning iga puu on erinev – üks on sirge, teine kõver. Üks on toekas, teine mäda. Kolmas pole üldse puu, on hoopis põõsas.

Muuseas, ka selle venekeelse ütleluse tõlgendusi on vähemalt kolm erinevat, aga see pole hetkel oluline. Oluline on see, et me tegeleme alati üldistuste ja lihtsustustega. Mida suurem üldistusaste, seda suurem on samas ka sellesse lihtsustusse sissekirjutatud viga.

Jätame hetkeks kõrvale nö intuitiivsed kategooriad nagu mees ja naine, must ja valge jne. Võtame ühe sama sagedasti kasutatava jaotuse: noor ja vana. Või mis veel hullem, sotsioloogide ja muude taoliste poolt armastatud mõiste „vanuserühmad“. Noh näiteks 0-20 aastat vana, 20-40 jne. Et siis kui sa oled sündinud viis minutit enne keskööd, kuulud sa ühte rühma. Ja kui peale keskööd, kuulud teise rühma ja sa oled hoopis teise käitumis-mustriga. Eksole ju?

Ellujäämise küsimus

Teaduslähedased inimesed tõdevad nüüd noogutades – tegu on sotsiaalsete konstruktsioonidega. Usupõhised tegelased lähevad selle peale aga ilgelt närvi ja käratavad, et see kõik on üks veesegamine, et must on must ja valge on valge ning et hämamine tuleb ära lõpetada ja ära keelata ning veel parem, ära põletada!


Kuid mis peamine - me peame endale tunnistama, et oma piiratuse tõttu pole meil lahterdamisest pääsu. Ja ka see lahterdamine pole ei hea ega halb. See on paratamatu ja ellujäämiseks vajalik.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

50.veerandtund väliskommentaatoriga. Piret Pernik: Kas küberturvalisus on illusioon?


Veerandtund väliskommentaatoriga. Piret Pernik: Kas küberturvalisus on illusioon? Saatejuht Karmo Tüür



Piret Pernik on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur



Julgeolekust rääkijad tõdevad tihtilugu, et täielikku julgeolekut pole olemas. Nii konventsionaalne julgeolek ise kui selle üks võtmekomponente – heidutus – on suuresti illusioon ja ainuke mida me saame teha on muuta seda illusiooni usutavamaks. Kas sama väide kehtib ka küberturvalisuse kohta?

Eesti välis- ja julgeolekupoliitika on suuresti liitlaste-põhine. Ehk siis meie julgeoleku põhiline argument on see et meil on olemas liitlased, kes meile vajaduse korral appi tulevad. Kas küberjulgeoleku osas kehtib sama loogika või peame siin eelkõige tuginema endale?

Küberturvalisus taandub nö reakodaniku jaoks suuresti vaid oma arvuti ja elutähtsate teenuste kaitsmisele pahalaste eest. Hiljuti Tallinnas esinenud Scott Borg sõnastas teema aga hoopis teisiti: „Strategic Cyber Action“ – mismoel need mõisted omavahel kokku kõlavad?

Mis on see järgmine suur või väike, aga oluline samm, mida Eesti peaks tegema küber-valdkonnas?

---
salvestus järelkuulatav siin


pilt võetud siit

Vabad ja võistlevad valimised?


Küsimus: Vähem kui poolaasta pärast toimuvad Venemaal riigipea valimised. Oma soovi presidendivalimise kampaania osalemise kohta avaldasid tänase seisuga 17 inimest, nende hulgas on palju persoone kes hoidsid enda poliitikast eemal (näiteks telesaadete juhid jne).
Küsimus on selline:
Miks Teie arvamuse järgi niipalju inimest kandideerivad Venemaa presidendi ametikohale, kui selge on, kes jälle saab presidendiks?

Vastus:
Siin võib välja tuua kolm selgitust: objektiivse, subjektiivse ja ratsionaalse.

Esiteks – objektiivselt võttes on Venemaa alati hoolitsenud demokraatliku illusiooni loomise eest, seekord on selle mänguga kaasaminejaid lihtsalt tavapärasest rohkem. Kandidaatide rohkus on osa sellest legitimeerimise mängust, mis on seekord kaldub lausa naeruväärsusesse.

Teiseks – iga osaleja seisukohalt on enda ülesseadmine kandidaadiks turvaline ja garanteeritud võimalus tõmmata endale tähelepanu, omamoodi ühiskondlik-poliitilise kapitali kogumise võimalus. Hiljem saab seda kapitali konverteerida juba muude projektide tarbeks.

Kolmandaks – võimude seisukohalt on tegu pragmaatilise eksperimendiga. Kuna tegu saab olema Putini viimase ametiajaga, siis saab katsetada nö maatriksit, erinevate kandidaatide läbimisvõimet (vene keeles prohodimost’) järgmiseks korraks.



lugu ilmus siin



pilt võetud siit

Разбор полетов: Trumpi Aasia-turnee ja Putini-valimised


Donald Trump sõitis pikemalt turneele Aasiasse, mis on selle peateema? Kumb teema domineerib, kas julgeolek või majandus? Kui oluline on selle käigus võimalik kohtumine Vladimir Putiniga?

USA’s jätkub nö kompromaatide sõda, nii demokraadid kui vabariiklased on jätkuva ja vastastikuse surve all seoses süüdistustega koostöös Venemaaga.

Venemaa tulevastest presidendivalimistest: mis eesmärgil seati üle Ksenia Sobtšak kandidatuur?

Stuudios nagu ikka ekspertidena Karmo Tüür ja Harri Tiido, saatejuhi rollis seekord Andrian Tšeremenin.

saade järelkuulatav siin



pilt võetud siit

100 aastat kurat teab mida


Sada aastat tagasi toimus midagi erakordset. Ei, see ei olnud üks, eraldiseisev ega ühekordne sündmus, vaid pigem teatud murdepunkt sündmuste jadas, mis lõppkokkuvõttes kujundab meie elu siin ja praegu.

Nõukogude aegse kooliharidusega inimesed mäletavad seda kui Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni, mille käigus endises Vene impeeriumis olla võim üle võetud tööliste ja talupoegade poolt. See on vaid üks, pealegi üsna vigane vaatenurk toimunule. Ajaloolilisi tõdesid on alati mitu, igaüks sellest kõneleja nägu.

Mõistmaks mingit ajaloolist sündmust tuleb see asetada konteksti. Soovitan seda teha kolmeastmelisena: vaadata otsa sündmusele endale, teiseks seletada lahti sündmuseni viinud protsess ning kolmandaks mõtestada, kuhu see välja viis. Ehk siis esitada kolm küsimust: mis, miks ja mis edasi?

Mis? Mis siis ikkagi toimus? Tõsikindlalt võib väita vaid ühte – tsaarivõim Venemaal lakkas. Kodanik Nikolai Romanov pani ameti maha. Võim vedeles tänaval. Tegelikult oli ta servapidi ripakil juba jupp aega ning selle üleskorjamise katseid oli olnud mitmeid.

Senise riigivõimu suutmatust impeeriumit hallata oli tajuda juba ammu ning seetõttu oli ka paljudes peades küpsenud plaane see võim tänavailt üles korjata ja ise mängu juhtima hakata. Oli nii neid, kes tahtsid taastada nö vana normaalsust, kui ka mängureeglite muuta tahtjaid. Kommunistid-sotsialistid-enamlased … nimetage neid kuidas tahate, olid vaid ühed nende hulgas.

Mitte mingit „objektiivset paratamatust“, et just see kamp lõpuks võimu kaaperdab, ei olnud. Jutt töölis-talupoeglikust revolutsioonist on hilisem fiktsioon. Ainukesed, kes suutsid organiseeritult võimudele vastu hakata, olid soldatid ja madrused, kes olid väsinud koera-elust. Lenini „meeskonnal“ (kui tänapäevaselt väljenduda) õnnestus lihtsalt see rahulolematus ja võimekus enda jaoks parimal moel rakkesse panna.

Miks? Kuidas oli olukord sinnamaani jõudnud, et väliselt hiilgav impeerium osutus sisemiselt nii hõredaks? Alustuseks tuleb lihtsalt tõdeda, et ükski riik pole igavene, ka neil on oma sünni-, kasvu, hiilge- ja hääbumistsüklid. Täpseid daatumeid omistatakse neile tagantjärele ja tihti meelevaldselt.

Millal algas Vene impeeriumi allakäik? Kas sel hetkel, kui tühja riigikassa täiteks otsustati maha müüa Alaska? Või saabus see kaotusega Vene-Jaapani sõjas? Või nn 1905.a revolutsiooni käigus? Ehk koguni veelgi varem, talurahvaseaduste aegu? Õiget ja ühest vastust ilmselgelt ei ole.

Üks on aga selge, selle sõdade kuhila järel, mida me praegu nimetame I Maailmasõjaks oli Venemaa kokku varisemas. Olgem ausad, enamik sõjast räsitud Euroopa riike olid üsna samas seisus. Purunes neli impeeriumit ning tekkis kobarate viisi uusi riike.

Mis sai edasi? Riigiloome protsessid pole kunagi ägedamad kui suurte sõdade ajal ja järel. Vanad lojaalsuse-ahelad on katkenud, uued eliidid otsivad võimalusi kujundada endale sobivamaid, kasutades hetkel müüvaid loosungeid. Aegade hämarusest arusaadava jõu ja jumalast antud võimu legitimeerimise kõrvale asusid rahvuslikud ja ideoloogilised seletused, kuid võimuehituse lugu on alati üks: justnimelt mul/meil on õigus siin pinnal valitseda, sest nii on õige ja õiglane!

XIX sajandil rahvusromantismi pinnalt võrsunud vaimu- ja võimujanune seltskond kasutas laguneva impeeriumi äärealadel olukorda ära nii kuis oskas. Keskvõimu murdumise järel nõrgenenud kontroll haarati oma kätte nii Balti provintsides kui Kaukaasias, Ukrainas, Moldovas ja Valgevenes. Mõni neist irdumiskatsetest keerati Venemaa poolt tagasi varem, mõni hiljem, kuid oh kui vale oleks arvata et see protsess lõppes siis või on lõppenud nüüd.

Siit jõuamegi loo alguses tõdetu juurde – sada aastat tagasi toimunud jõnks ajaloolistes arengutes pole üks ja ühekordne arusaamatus. Kommunismi utoopilist loosungit lehvitanud õõvastav sotsialistlik eksperiment on küll läbi saanud, kuid Impeerium pole mitte kuhugi kadunud. Kindlasse ja kuldsesse minevikku tagasi tahtjaid leidub siiani ning ka üsna lähedal meie ümber.



lugu ilmus siin

Monday, November 6, 2017

Sanktsioonirežiimi mõju Vene-Balti suhetele


Majandus-sanktsioonid mõjuvad Venemaale hästi, Balti riigid aga kannatavad ja neil saab ainult halvemaks minna. Nii võib lühidalt kokku võtta uurimust, mida Peterburis hiljuti esitles sealne Pribaltika uuringute assotsiatsioon*.

Kui palju sellesse assotsiatsiooni asutusi või liikmeid kuulub, pole hetkel oluline. Tekst ise on aga kompileeritud ilmselt mitme autori algmaterjalidest, seda ilmestavad mitmed vasturääkivused.

Venemaa on rünnaku all
Venemaa rolliks on selle teksti järgi olla ohver. Venemaa on langenud majandusliku agressiooni ohvriks, talle on kuulutatud kaubanduslik sõda (siin ja edaspidi on tegu osundustega trükise vastavatele lehekülgedele – lk 4).

Venemaa agressiooni Ukraina vastu kui sanktsioonide lähtepunkti mõistagi ei mainita. Vaid ühes kohas tõdetakse ebamääraselt, et „2014 aasta sündmused viisid suhete halvenemiseni, kuid nad olid juba niigi pikalt degradeerunud“ (lk 42). Teisal mööndakse, et EU sanktsioonid järgnesid Ukraina riigipöördele 2014.a (lk 47)

Kuid Venemaa ainult võidab olukorrast, kuna ta viis sisse vastusanktsioonid, need aga „mitte lihtsalt ei neutraliseeri USA ja EU poliitika negatiivseid tagajärgi, vaid ka tugevdavad Venemaa rahvusvahelist autoriteeti“ ning lubavad arendada oma majandust (lk 9).

Pribaltika
Pribaltika – nagu seda tekstis läbivalt kasutatakse – on geopoliitiliselt laetud termin, peegeldades keskus-perifeeria suhet. Impeeriumi keskmest vaadates on tegu lihtsalt ühe mereäärse provintsiga, millel puudub subjektsus. Territoorium, mitte iseseisvad riigid.

Ja need veidrad Baltika-äärsed nähtused käituvad äärmiselt ebamõistlikult – kunagi transiidi arvelt priskelt elanud sadamapiirkonnad on oma russofoobia tõttu majandusliku katastroofi äärel! Majanduslike sidemete taastamise perspektiivi pole näha. Pribaltikas tervikuna ja Eestis eraldivõetuna lõppes mõistlik ettevõtluskliima juba aastal 2007. Endise majandusliku koostöömudeli taastamine pole otstarbekas, sest pribaltika riigid ajavad venevastast poliitikat! (lk 36)

Ning üleüldse, mis sõltumatusest saab ikka rääkida, kui Tallinn, Riia ja Vilnius kuuluvad NATO ja EU ridadesse? (lk 26)

Euroopa ja Venemaa ühtsus
Balti riikide majandusmudel on suhteliselt stabiiline ja selle stabiilsuse allikaks on rahalised suhted Euroopaga ning sõltuvus kaubandusest Venemaaga (lk 15). Tõsi küll, seoses mitmete kriisidega ja mh Brexitiga Euroopa võimekus oma piiririike toetada väheneb ning käesolev kirjatükk viitab, et ainus mõistlik alternatiiv oleks pöörduda Venemaa poole. (lk 18) Paraku on Balti riigid võtnud kursi suhete hävitamisele Venemaaga ning see on võtnud pöördumatu iseloomu (lk 20).

Euroopa enda majandusliku ja poliitilise integratsiooni mudel on end ammendanud. (lk 40) Euroopa (NB! mitte EU) ja Venemaa võiks moodustada ühtse terviku, üksteise huvisid austava majandusliku organismi. Venemaa ja Euroopa juhtivate majandusjõudude majandused täiendavad ideaalselt üksteist … kuid Balti riigid on asunud selle terviklikkuse hävitajate etteotsa!

Euroopas kaotavad sanktsioonidest absoluut-skaalal enim Saksamaa ja Poola, kuid suhtarvudes oma majandusse Leedu, Läti ja Eesti. (lk 11)

Ohtrad vastuolud
Suurimaks vastuoluks on hinnang Balti riikide enda rollile. Mõnes tekstijupis on nad „sanktsioonide initsiaatorid ja nende karmistamise suurimad toetajad“ (lk7, lk 45) või koguni „de facto algatajad“ (lk 43). Samas kokkuvõtvas, ilmselt teise autori poolt sõnastatuna osas öeldakse, et sanktsioonid polnud Balti riikide „toodang“, kõigi oma ambitsioonide juures pole neil riikidel pole neil sellist mõju (lk 59)

Teine vasturääkivuste kobar mahub suisa kahele kõrvuti lehele. Rääkides vene transiidist ja selle rollist Balti riikide majanduses, tõdetakse järgemööda: „transiidiküsimused politiseeritakse paratamatult ning muutuvad mitte-majanduspõhise arutelu osaks“, seejärel „transiit on pelgalt välismajanduse tehniline instrument“ ja kolmandaks „transiit on vastastiksõltuvus“ (lk 20-21). Iga väide ise on ju õige, aga omab täiesti erinevat loogilist taustsüsteemi ning ühe hingetõmbega nende väljaütlemine mõjub pehmelt öeldes veidrana.

Transiidi läbiv roll
Transiit on ka teise vasturääkivuse kohaks. Ühest küljest esitatakse retooriline küsimus, et kas transiidi lõpetamine on ikka mõistlik tegu (lk 21), teisalt tõdetakse, et Moskva ise võttis kursi transiidi ületoomisele juba 1990’te lõpus, mil Krimmini jäi veel 15 aastat (lk 28). Balti pealinnade russofoobne poliitika on viinud sinnani, et Venemaa suunab kaubavood oma sadamasse ja aastaks 2018 viiakse nt nafta vedu läbi balti sadamate nullini. (lk 33-34)

Tõsi küll, vahepeal tõdetakse, et Venemaa enda sadamad ei suuda omavajadusi veel katta (lk 38) ning Pribaltika sadamate kasutamine jääb möödapääsmatuks (lk 22) ning näiteks väetiste käitlemiseks oma võimekust pole üleüldse (lk 31). Aga nii ehk naa, ikkagi on kaubavedu sõltuvuses poliitikast ja tegu on klassikalise null-summa mänguga: mida enam kaupu läheb vene sadamatesse, seda vähem jääb neid balti omadesse (lk 34).

Kuna Venemaa tõmbab oma transiidi siit välja, siis degradeerub balti vastav infra ja neid ei taha isegi Hiina enam mitte (lk 39)

Kokkuvõtteks
Tuleb tõdeda, et vaatamata kogu kriitikale on tekstis ka täiesti adekvaatseid lõike ja hinnanguid. Nii näiteks tuuakse ära arvandmeid, mis tõepoolest peegeldavad Balti riikide eelarvete ja EU toetuste omavahelisi suhtarve ning transiidivoogude kahanemist nii absoluutarvudes kui ka suhtes majanduse üldnäitajatesse

Akadeemiliselt neutraalseks jääb ka väide, et aeg on näidanud Balti riikide ja Venemaa vahelise koostöö kahanemist, mistap riikide poliitika on nihkunud vastastikuse eemaldumise radadele (lk 30)

Emotsionaalselt laetud vahehüüatused tulenevad aga teksti (põhi-)autorit, kes hiljuti mh ka teatas, et Balti riikide ja Venemaa vahel ei saagi suhteid olla, kuna siinpool on tegemist surnud tsooniga, Tšernobõliga.



* (Проблемы и перспективы экономических отношений России и государств Прибалтики в условиях санкционных режимов. Nikolai Meževitš, Российская ассоциация прибалтийских исследований. 2017.a. 63 lk)



lugu ilmus siin