Wednesday, May 31, 2017

32.veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Pappel – vaade Hiinasse ja Hiinast välja


Veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Pappel – vaade Hiinasse ja Hiinast välja. Saatejuht Karmo Tüür

---

Vaatame seekord maailmale otsa läbi Hiina prisma

Üldine. Juba ammu enne eelmise sajandi lõppu on mantrana korratud: 21.saj saab olema Hiina sajand. Kas ta siis on seda? Esiteks – kas on olemas objektiivseid aluseid selle väite kinnituseks? Teiseks – kas Hiinal endal on ambitsioone olla nö maailmadirektor?

Globaalselt oluline. Hiina-USA. Donald Trump oma hiljutisel välisturneel nimetas Saksamaad talle omasel moel „very bad“, kuna Saksa-USA kaubandusbalanss on Saksa poole kaldu. Hiina peaks selle loogika kohaselt olema „very-very bad, thats true!“ Kuidas Hiina ise näeb oma suhteid USA’ga?

Regionaalselt oluline. Hiina-Venemaa. Venemaal on väga levinud geopoliitiline ja geostrateegiline maailmamõtestamine. Selle kohaselt peetakse ennast nö südamaaks ja Vene-Hiina koostöötelg algab Moskvast, mitte Pekingist. Kuidas vaadatakse Hiinast nö põhja-aladele?

Kuidas Hiina näeb oma suhteid Euroopa Liiduga – kas pigem kui hulk bilateraalseid suhteid?

---
pilt võetud siit
---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Ära toida trolli!


Kui sa toidad trolli, muudad sa teda tugevamaks ja mõjukamaks. Ning mis kõige hullem, sulle / sind ümbritsevatele võivad ka trollide võtted külge hakata, muutudes nö normaalseteks, salongikõlbulikeks retoorilisteks käikudeks.

Üha suurem osa meie info- ja muljevahetusest toimub veebis, uue meedia kanalites. Märkimisväärne osa selles uues ruumis askeldajatest on aga trollid. Kes need on, millisteks alarühmadeks jagunevad jne, seda on väga tänuväärselt lahanud Riias tegutsev oivakeskus, kuid hetkel pole need peensused olulised.

Oluline on aga see, et järjest rohkemad meist on hädas trollidega, kes püüavad kaaperdada meie infovoogu, suruda peale oma väiteid ja muutuvad vahel lausa ahistavaks.

Küberhügieeni all peetakse tavaliselt silmas kõikvõimalikke raud- ja tarkvaralisi lahendusi, kuid mitte vähem tähtis on pahavara tõkestamise kõrval tõrjuda ka mentaalset saasta. Saastalevitajateks on enamasti võõra/väljamõeldud nime all kirjutajad, kelle väljafiltreerimine on suhteliselt lihtne enesekaitse vorm. Kas filtreerimiseks kasutada lihtsat ignoreerimist või lausa blokeerimist, see on juba maitse asi. Ise olen enamasti jätnud trollid enda jaoks nähtavaks, sest nende askeldamist on omamoodi õpetlik jälgida.

Kuid ka pärisnimelised inimesed kasutavad tihti trollivõtteid. Mõned lihtsamad neist on „aga teised teevad ju kaa“ ning „aga miks me ei räägi sellest“ või „aga tegelikult on kõige taga ... (juudid/reptiilid/...).“

Lihtsaim ja enimkorduv näide – kui jutuks on Venemaa sekkumine teiste riikide siseasjadesse, siis vastuseks kõlab: „milleks Venemaad esile tõsta, kõik teevad ju sedasma“. Teine vähemalt sama populaarne – kui kõne alla tuleb Kremli propaganda, siis vastus kõlab „kõik valetavad!“

Trollimise erivorm on sundmõtlemise all kannatavate inimeste postitused. Kui mainitakse mingit nende jaoks päästikuna toimivat märksõna, siis kodanik aktiveerub ja paiskab eetrisse oma tunnuslaused.

Kuid selle kirjutise peamine mõte on mitte jagada õpetussõnu, et kuidas ära tunda trolle, vaid üks ja väga lihtne soovitus: ära toida trolle. Sinu vastus toidab neid.

---

pilt võetud siit

Thursday, May 25, 2017

Trumpi turnee tagamaad


Ameerika president Donald Trump armastab kärarikkaid esinemisi ja tähelepanu. Ning kui ta midagi sellest veel rohkem armastab, siis teha kõike teisiti, kui tegi tema eelkäija Barack Obama. Trumpi avaturnee välismaailmale kannab ühte ja lihtsat sõnumit: tema suudab. Mitte «Yes We Can» – mis oli Barack Obama loosungiks –, vaid «Yes I Can». Ehk siis mitte «meie suudame», vaid «mina suudan».

Trumpi maailmapildis on tema see suur tehingumeister, kes suudab käigu pealt sekkuda ja olukorra lahendada. Ilma süvenemata, ilma tüütu tseremoonitsemiseta.

Praegune turnee peaks tõestama, et Trump suudab ühe visiitide seeriaga panna ühe eesmärgi nimel tegutsema mõeldamatud liitlased. Külastades kolme suurima religiooni keskusi, veenab ta islami, judaismi ja kristliku maailma panna üheskoos tegutsema terrorismi vastu. Ja takkatippu pani ta ka NATO peasekretäri ütlema, et NATO liitub rahvusvahelise koalitsiooniga.

Selle suurvõitluse väljakuulutamise omamoodi tulemiks on veidravõitu koalitsioon, mida on juba jõutud nimetada «araabia NATOks». Teised kasutavad väljendit «islami NATO», mida juhib USA. Kolmandad, et tegu on «sunniitliku NATOga» šiiitliku Iraani vastu. Iseloomulik on see, et Obama ajal üritati Iraani siduda, sõlmides temaga tuumatehing, mille sisuks oli Iraani tuumaprogrammi peatamine ja vastutasuks sanktsioonide tühistamine.

Iraani avanemine maailmale leidis omamoodi meeldiva heakskiidu ka Iraani rahva poolt, kes hiljutistel presidendivalimistel kinnitas uuesti ametisse senise presidendi Hassan Rouhani, kelle ajal ja toel see tehing sündis. Ja nüüd osutub seesama Iraan taas kurjuse teljeks, kelle vastu hakkab võitlema Saudi Araabia … ehk siis riik, kelle kodanikud istusid lennukitesse, ründmaks USAs kaksiktorne. Riik, kellega Trump sõlmis pretsedenditus mahus relvatehingu.

Mis torkab eriti silma kogu selles showman’likus stiilis ülesehitatud, reegleid rikkuvas turnees, on see, et kõik toimus sisuliselt improviseerivas vormis. Selliste tippkohtumiste tava näeb ette, et enne seda toimuvad pikad tehnilised läbirääkimised, kurnatud diplomaadid istuvad nädalate kaupa kinnistes kabinettides, et kooskõlastada detaile. Seejärel saabub kohale suur valge pealik, kes paneb oma allkirja, lõikab läbi lindid, patsutab laste päid ja peab pidukõne.

Seekord on kõik vastupidi. Suur Valge Pealik tellis takso … antud juhul siis oma Lennuki nr 1 … ja sõitis läbi teiste Oluliste Inimeste juurest. Kogu tehniline, diplomaatiline, analüütiline korpus üritab aga käigu pealt asjade olemust hoomata ning kuidagigi asju ratsionaalseks rääkida.

Trumpi maailmas on asjad korras. Tegu on tehtud. Pärismaailmas pole aga midagi selge. Osapooled vaatavad teineteisele ja üksteisele vaikses hämmingus otsa. Tasub esitada endale kontrollküsimus: kas selle turnee järel kadus kasvõi üks probleem? Kas piirkondlik konkurents ressursside üle asendus koostööga üldiseks hüvanguks? Kui vastus on «jah», tuleb tunnustada Trumpi geniaalsust.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: Trumpi turnee


Selle hooaja viimases "Разбор полётов" saates rääkisime USA praeguse presidendi esimestest välisvisiitidest, millest saate ajaks olid toimunud kaks: Saudi Araabia ja Iisrael. Kuid tegelikult tuleb selleks, et mõista nende kahe esimese sisu, vaadata ka kolmandale punktile, mis on Rooma. Mida tahab end suureks tehingumeistriks pidav Donald Trump nende visiitidega tõestada või saavutada?

Kõigest sellest rääkisidki - nagu selles saateformaadis tavaks - saatejuht Artur Aukoni juhtimisel eksperdid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

---

pilt võetud siit

Tuesday, May 16, 2017

Koostöö-polügoon nimega Süüria


Süüriast on saanud rahvusvaheline poksikott. Omapärane sihtmärk või polügoon mille pihta virutatakse igast suunast. Klohmitakse seespoolt (alates omaenda presidendist kuni opositsioonini, kurdidest kuni DAESH’ini), susitakse lähinaabrite juurest (Türgist Katarini), kõige võimsamad litakad aga antakse kaugelt ja kõrgelt.

Venemaa raketilöök 2015.a Kaspia merelt ja USA oma 2017.a Vahemerelt on kohutavalt hea illustratsioon olukorrale. Rõhuga nii sõnal „kohutav“ kui „hea“.

Venemaa on Süüria muutnud polügooniks, mille kaudu pakkuda USA’le koostööd Krimmi-järgses maailmas. Ja USA näikse seda koostööd omal veidral moel aktsepteerivat.

Hiljutisel Moskva julgeolekukonverentsil esitas Venemaa Föderatsiooni kaitseminister Sergei Shoigu neljapunktilise tegevuskava Süüria jaoks:

- DAESH’i toitva radikaalse ideoloogia hävitamine

- Uue põhiseaduse koostamine

- Majanduse ümberkorraldamine/taastamine

- Demineerimis-operatsioonide korraldamine

Tõsi küll, kuidas seda esimest punkti kasvõi teoreetiliselt teostada, see jääb uduseks, kuid olgu, see pole ka hetkel oluline. Oluline on see, et kas USA võtab Moskva plaani vastu ja seda asutakse koos läbi töötama ja ellu viima? Kui jaa, siis on see jällegi samm „uue reaalsuse poole“.

Lõpetuseks aga (üldsegi mitte) retooriline küsimus. Kas teie tahaksite elada polügoonil?

---

Pildid kokku sulatatud siit ja siit

Saturday, May 13, 2017

Ma olen radikaliseerunud


Igal aastal 9.mai eel, ajal ja järel on olnud põhjust rääkida ja kirjutada sellest pool-religioossest rituaalist, mille läbi praegune Venemaa Föderatsioon ennast tõestab ja kinnistab. Juhtusin läbi vaatama omaenda tekste sel teemal ning panin imestusega tähele, kuivõrd minu enda suhtumine sellesse küsimusse on muutunud.

Täpsemalt on juttu isegi mitte niivõrd kogu rituaalist, kuivõrd selle visuaalsest vormistusest. Keskse sümboli rolli tõstetud värvilisest riideribast. Niinimetatud Georgi lindikesest.

Veel vahetult enne pronksiööd kirjutasin ma stiilis „laskem neil tähistada omi pühasid ja kummardada omi puuslikke. Meil jagub endagi omi, mis – uskuge mind – näivad eemalt vaadates sama veidrad ja vastuolulised.

Peale toonaseid sündmusi, peale Gruusiat ja Ukrainat on minu suhtumine aga muutunud. Kaks aastat tagasi panin kirja: „See, missuguseid tähtpäevi me otsustame tähistada, määratleb meie olemist. Juhul kui me peame oluliseks tähistada 9.maid, oleme tolle, postsovjetliku reaalsuse osa.

Aasta tagasi: „Venemaal algab jälle sõda. Nagu igal aastal 9.mai paiku. Verevalamise lõpetamise puhul sobilikust mõtlikust mälestamisest on tehtud aktiiv-agressiivne šõu. Võidu märgiks valitud nn Georgi lindist sai (tagasi-)vallutuste sümbol, millesse pakitud Krimm peaks kogu endise impeeriumi heldima panema ning ülejäänud maailmale tõestama emamaa vägevust.

Ka sel aastal puutusin teemaga kokku, kuid hoidsin end kirjutamast. Mõtlesin, et lasen nädalakese mööda, ehk läheb üle. Ei lähe! See triibuline ribakene on muutunud minu jaoks ärritajaks. Ja see pole hea. Sest ärritus pimestab ning võimaldab minuga manipuleerida.

Kuid üks detail annab lootust, et ka see möödub. Noorema eesti mehega tuli teema jutuks ning vastuseks kuulsin küsimust: „mis lint see on?“
------
pilt võetud siit

Friday, May 12, 2017

Разбор полётов: Prantsusmaa ja BREXIT

10.mail eetris olnud saates kõne all Prantsusmaa presidendivalimiste tulemus ja olukord BREXIT'i ümber.

Kas ja kuivõrd on Macroni poolt antud hääled ikkagi tema poolt antud hääled? Kuivõrd sellele võidule aitasid kaasa nii Le Peni taust, eliidivastasus ja koguni BREXIT?
BREXIT - kas me siiamaani teame, millest me räägime?

Kõnelemas nagu ikka Artur Aukoni juhtimisel Karmo Tüür ja Harri Tiido. Saadet saab järelkuulata siit
---
pilt võetud siit

Monday, May 8, 2017

Tagasilibisemine


Jälgides vene ajakirjandust, tabad end üha enam äratundmis-hetkedelt, nõukogude-aegse retoorika tagasitulekult leheveergudele ja sõnavõttudesse. Tõsi, kommunistliku partei kõike-juhtiva rolli on üle võtnud üks teine partei, peasekretäri oma president, kuid mõttekäigud muutuvad üha valusamalt sarnasemaks.

Jättes kõrvale suhestumise muu maailmaga – mis samamoodi muutub üha vastanduvamaks – toon paar näidet sisemisest retoorikast.

Nii näiteks on sisuliselt totaalseks praktikaks see, et kohalikud asjapulgad räägivad sellest, kuidas nad juhivad ja kontrollivad majandust. Kohalikes lehtedes ilmuvad ülevaated nõupidamistest, kuhu rajooniülemad kutsuvad kokku põllumajandus-ettevõtete juhte, suunamaks kevadkülvi ja ja moodustavad staape, võitlemaks saagi eest (isegi lausend „битва за урожай“ on tagasi tulnud). Duumasaadikute suust kostavad üleskutsed, et rahvaasemikud peaksid kontrollima tootmisettevõtete tegevust!

Kohalikes omavalitsustes määratakse ametisse ametnikke (aselinnapea tasemel), kelle tööülesandeks on „noorsoo patriootiline kasvatus ja koostöö jõuorganitega“.

Isegi meie „Teeme ära“ heakorrakampaania analoog toimub kohtadel Presidendi soovitusel ja võimupartei külge tekitatud Rahvarinde korraldusel.

Taolisi näiteid võiks tuua veel kümnete kaupa, kuid kõige hullem on siiski see, mis toimub nn Võidupüha ümber. Lastele mõeldud NKVD vormi müügiletulek mõjub aga lausa psüühikat-hävitavalt (meeldetuletuseks - NKVD oli Nõukogude Liidu algusaegade verine terrori-aparaat). Kõikvõimalikke toonaseid kohutavaid aegu ülistavaid suhtlusmeedia-gruppe tekib juurde nagu seeni peale vihma.

Õnneks, oh tõepoolest õnneks tean ma väga palju venelasi ja muid venemaalasi, kes seda tagasilibisemist ei toeta. Paraku lahkub enamik oma seniselt kodumaalt, talumata toimuvat.

Seni aga näib Venemaal üha tõesemaks muutuvat kunagi uskumatuna tundunud fraas: „Stalin pole lahkunud minevikku, ta on lahustunud meie tulevikku“

---

Pilt võetud siit

Sunday, May 7, 2017

Valik hävingu ja hääbumise vahel


Tänased Prantsusmaa presidendivalimised – nagu enamik viimasel ajal lääneilmas toimuvatest – on sügavamalt ilmavaatelised kui oleme seni harjunud. Ja ma ei pea silmas parteipoliitilist ilmavaadet, mis tegelikkuses taandub tihti tühja trummipõrinani, vaid sügavaimale, sisuliselt surmahirmu ja sugutungi tasemele ulatuvat.

See on sedasorti vastasseis, mille ees kahvatuvad ideoloogilised värvingud, kaotavad mõtte poliitikute ja isegi riikide nimed – viimased lihtsalt üritavad ära kasutada, instrumentaliseerida kahte peamist instinkti: iga hinna eest ise ellu jääda ja paljuneda.

Väga tinglikult on nende kahe peamise tungi nimi konservatism ja progress. Ma tean et see on äärmiselt vaieldav liigitus kuid lubage ma seletan.

Progressi oleme me harjunud seostama millegi positiivsega. Paradoksaalsel moel sisaldab aga progress endas hävingut. Traditsioonide murdmist. Sisseharjunud elukorralduse otsalõppemist. Tervete elualade kadumist ajaloo prügikasti. Miljoneid isiklikke tragöödiaid. Tühjaks jäänud külasid, murdunud riike ning rebitud rahvaid.

Vastuseis sellisele progressile on loomulik. Konservatism tagab eluspüsi. Koopasse, kaevikusse või oma riiki sulgumine loob vähemalt esmase ellujäämise illusiooni. Kuid viib ühtlasi hääbumiseni. Kui mitte täielise näljasurmani, siis vähemalt vaimse kuhtumiseni ja ristsugutusest tuleneva viljatuseni.

Konservatism on soov ellu jääda. Progress on soov paljuneda, areneda ning tagada et su järglastel oleks tiba parem elujärg. Nii vastandlikud ja nii seotud soovid.

Soovitan vaadata seda imetabast lühikest videot looduskaitseala taastumisest. Parki lasti hundid, kes asusid hävitama hirvi. Tragöödia, kas pole? Kuid see häving laskis taastuda taimkattel, mis omakorda tõi kaasa liigirikkuse vohamise.

Marine le Pen üritab mängida ellujäämistungi baasinstinktil. Emmanuel Macrone kõnetab progressiusku olijaid. Kumb instinkt seekord peale jääb?

Saturday, May 6, 2017

EuroMaidan ja EuroVision


EPL küsis: "kas Venemaa Eurovisioonilt kõrvale jätmine on õige otsus?"
-----
Ukraina poolt kehtestatud sissesõidukeeldu Venemaa esindajale Eurovisioonil võiks pahaks panna kahel põhjendusel kuid kumbki neist ei päde.

Esiteks – sport, muusika jms võiks ideaalmaailmas jääda väljapoole poliitikat. Päriselus pole see kunagi nii, tuletagem meelde kasvõi boikotte olümpiamängudele. Ka Eurovisiooni ennast on kasutatud otseste poliitiliste sõnumite edastamiseks – nt 2009.a Armeenia poolt Mägi-Karabahhia sümboli kasutamine hinnete andmise ajal.

Teiseks – teha takistusi invaliidist artistile pole eetiline. See väide pädeks juhul kui piirang puudutaks ainult teda, kuid reaalsuses on Ukraina olnud üsna järjekindel, kehtestades sissesõidukeelu Krimmis esinenud muusikutele.

Tuleb möönda, et Venemaal praegu võimul olev kolmetäheline organisatsioon on osav seadma lõkse. Ukrainal oli valida: kas keelata Samoilovale sisseõit ja kanda kaotus hübriidsõjas Kremli poolt seatud tingimustel, või siis teha esinejale erand ja kanda ikkagi kaotus.

Oletan, et kaalukeeleks sai see, et keeldumise korral on võimalik kahjusid enam-vähem ette näha ja tagajärgi kalkuleerida. Lubamise korral on aga teadmatuse aste suurem ning see on julgeolekuasutuste jaoks alati halvem olukord. Antud hetkel otsustas SBU ehk Ukraina julgeolek teadmatust vähendada.

Lõppkokkuvõttes on ju Ukraina pidanud mängima oma naabri poolt orkestreeritud mänge väga korduvalt, leides mõnikord endas julgust ja jõudu vastu hakata – olgu siis EuroMaidani või EuroVisiooni ajal. Tõsi küll, otsustel on alati tagajärjed
---
Vastus ilmus siin, samast on võetud ka ekraanitõmmis

Friday, May 5, 2017

Leedu õppetund

"Tundmatud rohelised mehikesed vallutavad takistusteta Leedu linna" - umbes sellise sõnumiga algab efektselt üles ehitatud telereportaaž, mille laskis eetrisse vene telekanal NTV. "Piirivalve andis alla ilma lahinguteta, politseijaoskond võeti üle nii kiirelt et nood ei jõudnud isegi relva haarata"

Nagu hetk hiljem selgub, on tegu siiski õppustega, mille stsenaariumiks olla ootamatu kaitsevõime ja reageerimise kontroll. Siseministri kavade kohaselt viidi see läbi ilma igasuguse ettehoiatamiseta ning osutus teleprodukti kohaselt kahetsusväärselt edukaks, näidates et agressiooni tõrjumiseks puudub tahe ja võimekus.

Umbes 4-minutiline klipp on dünaamiline, täis kiirelt vahetuvaid kaadreid relvastatud meestest ja lühikesi intervjuusid. Kaadrisse satuvad nii vallutatud politseijaoskonna komissaar, kohalik linnapea. Veidi pikemalt kuuleb rääkimas mõnd kohalikku eksperti, poliitikut, hetkeks kõneleb isegi Leedu president Dalia Grybauskaitė.

Sõna saavad ka nn lihtsad inimesed, kelle roll klipis on olla kriitiline kõige toimuva osas.

Ühesõnaga - haaravalt tehtud videosüžee, mille vaatamise järel saab selgeks, et võidurelvastuv ja NATO liitlasvägesid kohale meelitav Leedu on tegelikult kaitsetu ja sisemiselt lõhestunud. Relvade ja varustuse soetamine kannab korruptsiooni hõngu ja rahvas on toimuvale vastu.

Tõsiselt põnevaks läheb aga, kui lugeda Leedus loomulikult vastukaja leidnud materjali kohta ilmunud nö seletuskirja, mis pöörab pea peale videos näidatu ning - mis veelgi olulisem - näitab taolise teleprodukti ilmumise köögipoolt.

Esiteks olla aprillis toimunud õppuse resultaat olnud sootuks vastupidine - nii piirivalve kui ka politsei suutis adekvaatselt reageerida ning nn separatistid kahjutuks teha. Teiseks on absoluutne enamik teleloost valminud kleebi-lõika tehnikas. See tähendab, et kokku monteeriti hoopis varem, mujal ja teises kontekstis filmitud jupikesi. Enamik võttegrupi poolt kaamera ette püütud inimesi keeldus rääkimast, kuid videot pinnapealselt vaatav inimene ei pruugi sellest aru saadagi, kõike seob tervikuks intensiivne kaadritagune pealelugemine.

Kuid palju-palju huvitavam on aga see, mida räägib teleprodukti valmimisse kaasatud Leedu ajakirjanik. Andrius Lelkaitis sõnul oli näha, et võttegrupp on kerges paanikas - praktiliselt kõik kohalikud keeldusid nendega rääkimast või siis lihtsalt ei osanud vene keelt. Appi võeti mujalgi kasutatav nõks - palgati kohalik ajakirjanik, kes oma näo ja nimega suutis vähemalt kellegi kaamera ette meelitada.

Tõsi küll, mees on nüüd tõsise surve all, teda süüdistatakse kodumaises meedias reeturluses. Lelkaitis ise küll seletab, et ta läks peaaegu teadlikult enese-ohverdusele, et teada saada, kuidas taolised võttegrupid tegutsevad ... ning tuleb tõdeda, et tema poolt kirjeldatav on tõepoolest huvitav lugemismaterjal, ning mitte ainult meedia-rahvale.

Mis on aga siis see pealkirjas lubatud õppetund? Et kui ka meil siin mõni pooltuttav ajakirjanik sulle võttegrupiga läheneb, siis tunne enne huvi, et kelle tellimusel siiski töö käib. Märgistamata kaamera ja mikrofon on esimesed ohumärgid, väike taustauuring enne ajakirjaniku ja tema varem valminud materjalide kohta ei tee ka paha. Eks meil ole kõigil aega vähe, tähelepanu kõigele pühendada ei saa, aga kasuliku idioodi rolli sattumine ... see on lihtsalt hindamatu, kas pole?
-------
ekraanitõmmis võetud siit

Thursday, May 4, 2017

Demokraatia kui pidur


Jutustus paralleel-reaalsustest on saanud osaks meie igapäevast. Minu jaoks ankurdus see kõnepruuki 2014.a, kui Angela Merkel avaldas kahtlust, kas Vladimir Putinil on ikka kokkupuudet reaalsusega.

Reaalsus on aga see, et reaalsusi on palju, vabandage (tahtliku) sõnakorduse eest. Igal poliitikul, ametnikul, riigi- ja bussijuhil. Lihunikust ja lihtinimesest rääkimata.

Igas selles reaalsuses on oma „normaalsus“. Seda, mida peetakse heaks ja õigeks, nimetatakse normaalseks. Ja kõike muud ebanormaalseks. Paralleelreaalsusest pärinevaks.

Iga perekond juurutab oma normaalsust, ehitab üles oma reaalsust, kasvatab oma liikmeid nende väärtuste ja õpetuste järgi mis oma maailmanägemusega haakuvad.

Sama teeb ka iga erakond. Ja kui see erakond/poliitik on saanud võimu juurde, siis on normaalne (loe: hea, õige ja kohati koguni õiglane) see, mida nemad teevad. Ning loomulikult opositsioonis olijate jaoks toimetab võimulolija mingis oma reaalsuses, askeldades ekslike eelduste ning väärate järelduste maailmas.

Passiivse „lihtinimese“ jaoks on aga kõik see üks punt puha. Opositsioon või koalitsioon, mis vahet, ühed kaabakad kõik. Võim on kaotanud kokkupuute reaalsusega – ütlevad nad.

Kuid õnneks on üks mehhanism, mis takistab võimulolijail sinna klammerduda ja oma reaalsusesse lukustuda, isiklikul/grupisisesel normaalsusel krooniliseks muutuda. Selle mehhanismi nimi on demokraatia. Demokraatlikud tagasiside hoovad, olgu siis valimiste või sõnavabaduse näol ei lase kellelgi jääda liiga kauaks oma reaalsuse mulli, murendades usku enese eksimatusse.

Eba- ja libademokraatlikes riikides see pidur puudub. Vladimir Putin arvab ilmselt siiralt, et ta tegutseb oma riigi ja rahva hüvanguks, ajab õiget asja ja on üldse üks normaalne tegelane. Kim Jong-un reaalsuses on tema isade ehitatud normaalsusel aga suisa jumalik mekk man. Muuseas, mõlemad riigid on formaalselt demokraatlikud, valimised toimuvad nime järgi mõlemas, ainult et tagasiside mehhanism ei toimi.

Nii et jah, demokraatia on pidur. Vähemalt toimiv demokraatia. Ta ei võimalda langetada kiireid ja „õigeid“ otsuseid. Ta ei anna ühelegi valitsejale kindlustunnet. Või kui annab, siis see pole demokraatia.

Aga kas ma tahaks elada ilma selle pidurita ühiskonnas ja riigis? Vähemalt mina mitte. Vaatamata sellele, et demokraatia peidab endas paradokse, konkse ja ohte ning on üüratult ebaefektiivne.

---
pildikatke võetud siit

Monday, May 1, 2017

30.veerandtund väliskommentaatoriga: Helga Kalm Iraani presidendivalimistest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Helga Kalm Iraani presidendivalimistest. Saatejuht Karmo Tüür.

Iraani presidendivalimstele registreerus 1636 kandidaati (sh 137 naist) sõelale jäi aga 6. Valimisteni on mõned nädalad aega, kuid mis täpsemalt selles Lähis-Ida piirkonnas üliolulises riigis toimumas on, rääkisime jugeolekueksperdiga Helga Kalm.

---

Üldine küsimus – mis roll on Iraanis presidendil? Sisuliselt allub ju kõik rahbarile ehk Kõrgemale Ülemjuhatajale (viimased 28 aastat ajatolla Ali Khamenei), kas presidendi nö meelsusest midagi üldse sõltub?

Mis roll on Järelvalvenõukogul ja miks lükati tagasi Mahmoud Ahmadinejad kandidatuur?

Sõelale jäi kuus kandidaati – keda peetakse peamisteks favoriitideks ja mis on nende peamisteks teemadeks, mille ümber ehitatakse üles valimiseelset retoorikat?

Mis on see peamine küsimus, mida peaks Iraanis toimuva puhul endale selgeks tegema, et mõista seal ning laiemalt regioonis toimuvat?

---

pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.