Thursday, May 31, 2007

Kazahstani muutuv nägu

Kazahstan ja USA – neid kahte riiki sidus siiani enamuse silmis vaid haige aju sünnitis Borat. Kuid mõne päeva eest kirendasid maailma uudisteagentuurid lugudest, kus need kaks riiki seisid ühes uudisloos kõrvuti juba hoopis teisel põhjusel.

Nimelt muutis Kazahstan oma põhiseadust ja USA kõrged esindajad kiitsid selle heaks. Et tehtud samm olla olnud õiges suunas ... noh vähemalt suures plaanis võttes.

Eks ta tõesti ole – seni autokraatselt presidentaalne vabariik on vastavalt uutele seadusesätetele teel parlamentaar-presidentaarsuse suunas. Kahekojalise parlamendi koosseisu suurendatakse, nende volitusi laiendatakse. Tugevdatakse erakondade rolli, muuhulgas võimaldatakse nende finantseerimist riigi poolt.

Mis kõige olulisem, piiratakse presidendi rolli ja ametiaega. Seni 7-aastasest ametiajast saab 5-aastane ning üks inimene ei tohi selles ametis olla rohkem kui kaks korda järjest. Tõsi küll, siin on üks aga – need muudatused ei kehti praegu ametisoleva presidendi suhtes. Enamgi veel – praegune president Nursultan Nazarbajev saab endale eluaegse presidendi tiitli.

Kui ühe inimese kuulutamine (põhi-)seadusest ülemaks on terve mõistuse ja heade tavade vastane, siis kuidas sai USA seda sammu toetada? No alustame sellest, et seda ei teinud mitte kogu Ameerika tervikuna, vaid seni kõige tõsisem toetus on tulnud Riigidepartemangu pressiesindajalt Sean McCormack suust. Tema sõnul oli tegemist siiski kokkuvõttes sammuga õiges suunas – kui vaadata üleüldist protsessi.

Loomulikult kutsus taoline arvamus esile protestitormi Kazahstani opositsiooni poolt. Jah, tõepoolest, vaatamata kõigele on Kazahstanis olemas ka opositsioon.

Nende sõnul toetab USA Nazarbajevit, kes on ametis juba 17 aastat, mitte tolle ilusate silmade ega isegi mitte poliitiliste vaadete pärast. Asi olla taas naftas. USA on väga kõvasti investeerinud sealsessse energiasektorisse, arvestades, et Kazahstan saab 10 aasta jooksul olema maailma tipptootjate hulgas.

Ühtlasi on Kazahstan seni olnud ka USA jaoks oluline liitlane Afganistaani-kampaanias. Mis aga saanuks juhul, kui Nazarbajev pidanuks seniste reeglite kohaselt oma ametist tagasi astuma aastal 2012, ei tea keegi. Osade kommentaatorite väitel ollagi Nazarbajevi samm olnud tehtud selleks, et päästa riiki süvenevast võimuvõitlusest võimalike järeltulijate vahel.

Viimane asjaolu viib mõtted paratamatult Venemaale. Üllatuslikult on sealne võim ja meedia olnud äärmiselt tagasihoidlik. Ei Kreml ega välisministeerium pole vajalikuks pidanud väljendada oma ametlikku seisukohta. Enamik sealsete vaatlejate hinnanguid on olnud mõõdukalt kiitvad. Eks taoline käitumine ole ka selge, sest ka Venemaa vajab Kazahstani nagu õhku – nii liitlasena SRÜ’s kui laiemas regionaalses koostöös.

Mis aga puudutab USA toetust toimuvale, siis pole see kaugeltki ühtne. Muuhulgas on USA enda irvhambad meelde tuletanud Valge Maja toetust Haiiti presidendile François Duvalier 1960’il. Tegu oli tol hetkel olulise vastumeetmega kommunistlike revolutsioonide katsetele – paikneb ju Haiiti Vabariik Kuuba vahetus naabruses. Asja muudab aga koomiliseks tolle riigijuhi samasugune soov olla piiramatult armastatud – võetagu kasvõi tema „tiitel”: Eluaegne President, Revolutsiooni Ülemjuht, Rahvusühtsuse Apostel, Vaeste Heategija, Tööstuse ja Kommertsi Patroon, Hingede Elektriseerija. Sinnamaani on Nazarbajevil veel pikk tee.

Olgu lõpuks naljaga pooleks öeldud, et kogu lugu puudutas mindki. Olen üks kaasautoreid äsjailmunud Eesti Entsüklopeedia 15.köites „Maailma riigid”. Kõige muu hulgas kirjutasin ka lõigu Kazahstani poliitilise süsteemi kohta – seda loomulikult vana põhiseaduse kohaselt. Ja nüüd näe, kõik see töö vastu taevast. Siit moraal – ärgem kippugem põhiseaduse kallale. Vastasel juhul muutuvad üle maailma paljud teatmeteosed kasutuks. Nii USA’s kui Kazahstanis.

Karmo Tüür
24.05.2007

Friday, May 25, 2007

Maavalitsusest nii ja naa

nagu juresolevalt pildilt näha, skriban ma aeg-ajalt ka mitte-välis-teemadel:)
------------------------

Olgu kohe alguses öeldus – ma ei ole ühegi maavalitsuse palgal. Teisalt pole ma ka valitsuse hääletoru. Seega isiklikku huvitatust mul maavalitsuste küsimuses pole, ei poolt ega vastu.

Miks ma siis seda lugu üldse kirjutan? Olen aastaid tegelenud piiriülese koostöö uurimisega ja sellega seoses intervjueerinud kümneid kohalike omavalitsuste, maavalitsuste ja riigiasutuste töötajaid. Peale otseste uurimustulemuste on kogunenud ka hulk kõrvalmuljeid, mille tõttu tundsin, et mul on midagi öelda maavalitsuste ümber puhkenud debatis.

Lihtsalt sõna võtta nende säilimise või kaotamise poolt pole ilmselt mõtet – taolisi ühe-mätta-kirjutisi on juba ilmunud ning tuleb ilmselt veelgi. Proovin vaadelda mõnd poolt- ja vastuargumenti, mis meelde tulevad.

Vastu
Alustan vastuargumentidest, mis on pisut lihtsamad ja selgemad. Kas ka mõjuvamad, seda ei oska öelda.

Põhiseadus. Kõige lihtsam vastuargument võiks kõlada, et taolist nähtust nagu maavalitsus pole olemas. Vähemalt põhiseaduse seisukohast. Esimene dokument, kus sellist moodustist kohtab, on Vabariigi Valitsuse seadus. Seda lugedes on aga suhteliselt ilmne, et tegu pole isegi mitte selgepiirilise ja ühtselt arusaadava asutusega, vaid sisuliselt maavanema bürooga – kusjuures nn maavalitsus on vist küll ainumas riigiasutus, millel puudub oma põhimäärus.

Ebamäärasus. Eelmisest väitest tulenevalt on äärmiselt lihtne mõista, miks maavalitsuste ärakaotamise poolt kõnelejad toovad välja üleüldise arusaamatuse. Kuigi erinevate määruste ja korraldustega on maavalitsustele asetatud hulgaliselt erinevaid ülesandeid, on ülesannete ja vastutuse vahekord ebamäärane – vähemalt kõrvalseisjate jaoks.

Kohalikud omavalitsused. Lähtuvalt kahest eelnevast – ja lisaks EL poolt soovitatavast – pole Eestis nö regionaalset valitsustasandit vaja. Piisab kohalikest omavalitsustest, kes koostöös riigiga peaks kõigi oma ülesannetega hakkama saama. Ja kui tõesti vaja, siis võib ju moodustada kohalike omavalitsuste ühendusi – mis muuseas on ette nähtud ka põhiseaduses – nii maakondlikul kui üleriiklikul tasandil.

Poolt
Saan täiesti aru, et eelpooltoodud põhiseaduse-argument on nõrk. Paljugi mis pole riigi põhilisse dokumenti sisse kirjutatud. Seal pole ka tervet rida muid valitsusasutusi, nagu erinevaid inspektsioone, talitusi jne. Seega, kui valitsus näeb, et tal on vaja oma regionaalseid esindusi, siis on vaja ja ongi kõik.

Regionaalpoliitika. Juhul kui Eesti Vabariik leiab, et tal on vaja toetada enam-vähem ühtlast piirkondlikku arengut, siis on maakondlikud esindused hädavajalikud. Riiklik valitsustasand koosneb ju lõppkokkuvõttes vaid inimestest ja ei saa loota, et ükskõik millise ministeeriumi ükskõik kui hoolas ametnik suudaks tegelda kõigi omavalitsusüksustega võrdselt. Kohalikud omavalitsused on aga äärmiselt erinevad, suur osa neist ei suuda oma huvisid valitsuse juures kuigi edukalt kaitsta.

Kompetents. Eelmisega väga tihedalt seotud teema. Juhul kui isegi iga osa- ja väikevaldu saaks ülal pidada inimest, kes lobistaks kohalikke huvisid ministeeriumite ja valitsuse pikkades koridorides ning ohtrates kabinettides, tuleks äärmiselt kahelda kompetentsuse ühtlases levikus. Minu enda vaatlustulemused kinnitavad, et maavalitsuste tasandil on oskusteabe tase kõrgem kui nö kohtadel.

Võrreldavus. Üldsegi mitte väheoluline on ka valitsus-üksuste võrreldavus välispartneritega. Eesti Vabariik on omavalitsuslikus mõttes ülikillustatud. Loomulikult on demokraatia kohalikul tasandil võrratult hea nähtus – seda väidavad juba demokraatia teooriate klassikud. Kuid pole midagi teha, enamik üksustest on tõelisest oma- e. ise-valitsemisest kaugel. Maakonnad on midagi, millest eemalt vaadates on lihtsam aru saada.

Kokkuvõtteks
Mulle tundub, et maavalitsuste asemele pakutud kohalike omavalitsuste liitude idee ei ole toimiv. See on nagu kollase asemel kandilisest rääkimine e. siis mittepädev võrdlus. Kahe või ka kümne vaese liitmine ei anna kokku ühte rikast. Ammugi ei asenda kohalike „koondis” riiklikku esindust.

Juhul kui on soov muuta riiklik regionaalpoliitika efektiivsemaks ja olemasolevad maavalitsused toimivamaks, oleks nad vaja muuta nö kahepoolsemaks. Ehk siis – et nad ei esindaks mitte ainult riigi huve koha peal, vaid ka kohalikke huve riigi tasandil. Selleks sobiks ehk midagi maakogu sarnast – ühel või teisel moel moodustatav kohalike esindajate organ, kes omavahelistes vaielustes suudaks kokku leppida, mida siis piirkond tõeliselt vajaks.

Samal ajal ei tohiks minna vastupidise ülelihtsustamise ehk kohalike omavalitsuste tõtaka kaotamise teed. Oluline on ju inimeste elukvaliteet – selleks on aga kohalikud omavalitsused hädavajalikud. Tõsi küll, enamasti pruugitakse naid vaid nö mugavuspunktidena e siis kohtadena, kus saab kätte pinsi ja korraldada muid elutarvilikke pabereid.

Seega – selmet kaotada olemasolevat struktuuri, oleks ehk mõistlikum ta kohandada kõigi osapoolte vajadustele?

Karmo Tüür
TÜ politoloog
24.04.2007

Tuesday, May 22, 2007

Eesti ühendab Euroopa?

Toimumas on midagi uskumatut. Euroopa Liit on rääkimas ühel häälel. Ja veel välispoliitikas! See on midagi, mille võimalikkusse poleks nii kergelt uskunud. Ja ma pole veel see kõige hullem skeptik!

Üleskutseid, et EL peaks oma välispoliitikat ühtlustama, on kõlanud ammu. Sama ammu on arvatud, et ega see lihtne saa olema, eriti veel juhul, kui kõne all on midagi olulist.

Sest kuigi EL peaks olema nagu midagi ühist, või vähemalt ühendavat, koosneb ta siiski riikidest. Riikidel on aga oma huvid – need nn rahvuslikud huvid. Ja need omakorda sõltuvad laiemalt majandusest, kitsamalt suurte mängurite üksikhuvidest.

Mis siis nüüd teistmoodi on? Kuidas sai võimalikuks, et Euroopa Liidu juhtorganid ja liikmesriigidki räägivad enam-vähem ühte? Ja veel Venemaa kohta? Olgu, ikka Eesti kohta, aga Venemaaga seoses.

Selge see, et nt Vene-Saksa gaasitrassi osas ei saa EL’il olemagi mingit väga ühest positsiooni. Asi puudutab ikkagi eelkõige Saksamaad, seejärel alles teisi. Mis siis Eesti puhul teisiti on?

Venemaa pingutas üle
Asi pole tegelikult Eestis. Ja mitte EL ise pole muutunud sisemiselt ühtsemaks, vaid Venemaa on selle reaktsiooni põhjustanud. Üritades omaenda propagandamängu mängida täistuuridel, pingutas Moskva armetult üle.

Kuigi Venemaad Föderatsiooni poliitilist süsteemi nähakse ühe-mehe-kesksena, pole seekord asi Putini enda tahtmises. Lihtsalt tema poolt taaskasutusele võetud süsteem, kus iga riigisisese mänguri heaolu sõltub tsaari
/peasekretäri/presidendi heakskiidust, andis nähtava tõrke.

Asi selles, et taolises süsteemis üritab iga püüdlik ametnikuhing olla katoliitlikum kui paavst ise. Juhi soove üritatakse aimata mitte ainult tema sõnadest ega isegi mitte pilgust, vaid veel enne, kui Juht ise on mõtte peale tulnudki. Ja sama innukalt proovitakse oma liini jätkata mõnikord isegi juhul, kui liider on asja maha laitnud. Arvates, et küllap Juht tegi seda vaid vormi pärast, aga tegelikult sisemas kiidab kõik toimuva heaks.

Paslik näide siinkohal on nn kolmanda-ametiaja-partei. Ei, ega sellist erakonda pole ametlikult olemas, aga sinna kuuluvad kõik need, kes soovivad, et armastatud president jääks ametisse ka kolmandaks hooajaks. Ning jätkavad selle soovitamist, palumist ja koguni nõudmist vaatamata Putini enda korduvalt avaldatud vastuseisule.

Liigpüüdlikkus
Nii juhtus ka nüüd. Mida iganes Putin ka ei soovinud, läksid ametnikuhinged-tshinovnikud lolliks. Kusjuures oluline on see, et tshinovnik on Venemaa riigiehituslikku loogikat silmas pidades igaüks, kes riigi teenistuses seisab.

Noorhärra Jakimenko – too puutinjuugendi ehk Nashi esinumber – näitlikustab taolist pimedat, ent lolli püüdlikkust parimal moel. Allkirjade korjamine Moskva linna peal ülekutsele lammutada fashistliku Eesti saatkond on ehk tõlgendatav lihtsalt lapsemeelsusena. Kuid suursaadiku ja –saatkonna ründamine on lihtsalt nii loll samm, et tekib küsimus, kas ründajad mitte Venemaa enda huvide vastu ei tegutse?

Täieliselt autarkiline, muust maailmast rippumatu Venemaa on küll paljude unistus. Ent olgem ausad, neid (tihti sõjaväelise taustaga) taskufilosoofe ei võeta eriti tõsiselt. Tänapäevane Vene tõsiseltvõetav poliitiline eliit on endale ammu aru andnud, et Läände või Läänega integreerumisele neil alternatiivi pole.

Rünnata ühe lääneriigi saatkonda on niivõrd ajuvaba samm, et isegi varem käremeelselt Eesti-vastaste sõnavõttudega esinenud poliit-tshinovnikud olid sunnitud avalikult tõdema, et liigaktiivseid noorsoojuhte tuleks lühema keti otsas hoida.

Lõpetuseks olgu öeldud, et ega ma usu, et alates sellest hetkest on Euroopa Liidu välispoliitiline ühtsus saavutet. Kuid vähemalt olen ma rõõmus, et selletaoline katse toimus Eesti Vabariigiga seoses.

Karmo Tüür
13.05.2007

Sunday, May 20, 2007

Разбор полетов, 20.05.2007

olen aasta algusest üle nädala Raadio4's koos Raul Mälguga väliskommentaare teinud.

proovin seekord panna lingi kohale, kus saab kuulata viimast saadet. justnimelt kohale, mitte saatele endale. nimelt on R4 salvestuspoliitika seni olnud selline, et nädala jooksul säilitatakse eetri salvestust, lahterdatult tundide kaupa.

selle lingi alt peaks siis avanema koht, kus on salvestus pühapäeval, 20.05.2007, kell 11.00-12.00. nädala jooksul saab siit kuulda meie saadet, järgmine nädal üht teist poliitikasaadet (EU-teemalist).

seekord on saate teemaks EU nö juhtkolmiku liidritevahetus, kus kantsler-president-peaminister kolmiku Schröder-Chirac-Blair asemel tuleb uus komplekt - Merkel-Sarkozy-Brown ... ja mis sellest tuleneb.

http://www.r4.ee/index.php?lang=est&main_id=1380

saate juht Jevgenia Garanzha, saates Raul Mälk ja teie alandlik teener

Thursday, May 17, 2007

intrevjuu ajalehele ДеньЗаДнём

sai mõni aeg tagasi antud pikk intervjuu kohalikule venekeelsele nädalalehele, midagi läks ikka lehte kah :)

http://www.dzd.ee/?SID=ab86f1a1e24a476ca85cc619e0cf38fb&n=17&a=935

Thursday, May 10, 2007

Ajalooline tõde?

Nagu reumatismus ja mitmed muud kroonilised tõved, nii teravnevad kevadeti ka mitmed vaimsed hädad. Juba pikemat aega on Eestimaa ihu ja vaimu kurnanud üks vaevus, mis ägeneb igal kevadel, andes eriti teravalt tunda 9.mai paiku.

Selle häda nimi on Tõde. Täpsemalt Ajalooline Tõde. Veelgi täpsemalt miski, mida kiputakse nimetama ajalooliseks tõeks. Probleem on aga selles, et taolist nähtust nagu „ajalooline tõde” ei ole looduses olemas.

Mis siis tegelikult toimub? Igal aastal vähemalt ühel päeval selgub, et „head eestimaalased” elavad vähemalt kahes erinevad maailmas ehk aegruumis.

Ruumiga on asi enam-vähem korras – mõlemad pooled on enamasti nõus, et tegu on Eesti ja Tallinna ja Tõnismäega.

Ajaga on aga keerulisem. Kuigi see va aeg peaks voolama kõigi jaoks ühtemoodi, ilmnevad mõningad eripärad. Ütleks lausa et seaduspärad – üks seltskond näeb ajas toimunut ühtemoodi, teine teistmoodi.

Ning siis minnakse omavahel tülli. Nagu lapsed, kes mängivad võmme ja pätte, et kord on üks hea ja teine paha ja siis jälle vastupidi. Või siis rahvastepalli või mõnd muud lahedat meeskonnamängu. Andmata endale aru, et iga taoline mäng ja rollijaotus tingib erineva arusaama asjadest. Mis ühe jaoks on vahva võit, on teise jaoks niru kaotus. Ja platsi ääres seisva pealtvaataja jaoks on see kõik üleüldse vaid mäng, mille tulemus ei peaks kõrvaltseisja elu üleüldse mõjutama.

Aga kae nalja – võitja-meeskond ronib pealtvaatajatele mängu järel saabastega selga ning nõuab, et nood tunnistaksid võidu vägevust ning võitjate vääramatut õigust tõlgendada kogu mängu käiku.

Sest mis see kõik muud on kui üks mäng. Puhuti verine, kohati õel, aga laias laastus üks kivikuninga-mäng. Hetkeks kõrgemale kohale trüginu arvab, et tema järgi peab ümber kujunema kogu maailm.

Ma poleks kunagi arvanud, et jõuan niikaugele, et tsiteerin elavat presidenti. Minu ainus lohutus on see, et tegu on tsiteeriva presidendiga ja tegu on ammusurnud targa mehe sõnadega. „Ärgem muutugem nendesarnasteks” – see on üteluse mõte (jätan kättemaksu osa teadlikult välja).

Ärgem muutugem sama narrilt väiklaseks tegelaseks, kes kuulutab oma Ajaloolist Tõde. Sest seda pole olemas. Ajalool pole olemas oma Tõde. On ajas toiminud sündmused, mida meie põimime kokku oma looks. Ja see meie lugu on Meie Tõde, neil on Nende Tõde.

Sestap laskem neil tähistada omi pühasid ja kummardada omi puuslikke. Meil jagub endagi omi, mis – uskuge mind – näivad eemalt vaadates sama veidrad ja vastuolulised.

Rünnates nende omi, ei muutu meie tõde vägevamaks ega nende oma väetimaks. Suisa vastupidi – me kinnitame nende usku. Ja kõrvaltvaatajate veendumust, et küllap see mäng ikka oluline on, kui nii kõvasti rabeletakse.

Ma ei kutsu üles teist põske pöörama – taoline kristlik vagatsemine pole minu loomuses. Ma lihtsalt arvan, et me ei peaks laskma ennast provotseerida. Sest et – loll on olla loll. Rumal on astuda mitmendat korda sama reha otsa.

Karmo Tüür
Uskmatu politoloog
22.04.2007

-------
lugu on kirjutet varem, aga ilmus siia alles nüüd (11.05..2007), kuna reeglina püüan materjale enne trükkiminekut mitte blogisse panna

reporteritund

kuna olen selle blogi tekitanud oma "toodangu" ladustamise kohana, siis tekkis mõte, et paneks siia üles ka oma raadioesinemised. varasemaid üles otsima ei hakka, aga alustuseks 9.mai Reporteritund, kus saatejuht oli Mart Ummelas, osalised Tõnis Saarts ja Teie alandlik teener:)

paraku saan üles panna vaid lingi ... oleksin tänulik, kui keegi õpetaks, kuidas audiofaile lisada.

http://www.vikerraadio.ee/helid.php?main_id=773901&wma=0

ahjaaa - teemaks siis ikka 9.mai ja pronkssõdur ja kogu see supp, mida mina proovisin helpida välispoliitilisest servast, kolleeg Saarts siseküljest.

Monday, May 7, 2007

Üldistamine ja lahterdamine

Miks NAD küll nii teevad? See küsimus on olnud ilmselt viimase nädala populaarseim. Ja tavaliselt järgneb kohe ka seletus – sest et NAD on KÕIK säändsed ja sihandsed.

Ega taolises üldistamises ju midagi üleloomulikku ole. Kuna me ei suuda hoomata maailma tema mitmekesisuses, siis kasvame üles lihtsustamise peal. Hea ja halb, meie ja nemad – kõik need üldistused on vajalikud, eriti lapsele, kelle meeled ei võimalda veel kõigest täpselt aru saada.

Ega ütluses „brasiillased on hullud jalgpallurid” või „japsid on töönarkomaanid” pole midagi paha – nad on meist nii kaugel, et võime endale taolist üldistust lubada. Samas lähemat seltskonda, eriti oma kaaskodanikke võiksime siiski pisut täpsemini tunda ja arukamalt käsitleda.

Tallinna mäsu järgsed kommentaarid kandsid tihti hirmutavalt primitiivse ülelihtsustamise templit. Tavapäraseks kujunes väide, et rahutuste veelahe jooksis mööda keelepiiri. Et justkui kõik meeleavaldajad ja märatsejad olid venelased või vähemalt venekeelsed.

Selguse mõttes tuleks siiski see seltskond lahterdada. Tuua välja, kes mida ja miks tegid. Sotsiaalteadlastele heidetakse mõnikord ette, et nad kipuvad nö elusat lehma tükeldama, jagama terviklikku ühiskonda kunstlikult osadeks. Kuid selline lahterdamine annab parema võimaluse toimuvat mõista kui üle-üldistamine.

Prooviks siis vaadata, kes olid nood tegelased, kelle uskumatuid tegusid enamik häid eestimaalasi läbi telepurgi jälgis?

Eri grupid…
Esimese grupina võib välja tuua need, kellele tõepoolest oli hingelähedane pronkssõdur kui mälestusmärk. Kui koht, kuhu tulla oma langenud kaaslasi või lähedasi mälestama, pead langetama ja vanu aegu meenutama. Loomulikult olid nemad vastu kuju teisaldamisele, sest tajusid seda kui tõsist pühaduseteotust.

Teine grupp on tõsimeelsed impeeriumlased. Need, kes ei ole siiani üle saanud „XX sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist”. Nende jaoks ei olnud ausambal mingit sisulist väärtust. Alles Eesti võimude poolt välja öeldud soov seda teisaldada tekitas nonde hinges protesti, et „kuidas nad julgevad”! Selles seltskonnas oli märkimisväärne osa endisi interrindlasi, kes olid 15.a. tagasi sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja kes tajusid nüüd oma uut võimalust.

Kolmanda grupina võib eristada teise-kolmanda põlvkonna sisserännanuid, kes olid just-just selle kuju näol leidmas endale identiteedituge. Sümbolit, mille ümber koondudes tajuda õnnestav-selget „meie”-tunnet. See seltskond oli pisut lapsikult solvunud, kuna võim kavatses neilt ära võtta vastleitud tugipunkti ähmases minapildis.

Neljandaks ei saaks rääkida isegi mitte niivõrd kindlast grupist, kuivõrd hajusast kaasajooksikute kambast. Iseseisva mõtlemisvõimeta noortest (ja mitte niiväga noortest) kes tihti moodustavad kõikvõimalike ürituse põhimassi. Inimesed, kes tulevad vaatama, mis juhtub ja lähevad oma süüdimatuse tõttu kaasa pea iga lollusega.

… eri motiivid
Eks neid erinevaid gruppe ja grupikesi võib ju välja tuua veel küllaga. Aga piisab nendestki, et üle vaadata tees sellest, nagu oleks kõik mässajad olnud venekeelsed. Piir ei jookse siin mööda keelt, vaid meelt. On vanameelseid, lihtsa- ja nõukameelseid, igat mast rahulolematuid ja kaasajooksikuid. Iga grupp erines erinevas konfliktifaasis eri rollis ja eri moodi.

Esimesed ilmselt kiva ei loopinud, kuid olid aktiivsed konflikti rahumeelses faasis, käies kord-kaks kuju juures napsi võtmas. Teistel oli ehk ka sinna asja, näitamaks veteranide najal oma loosungeid ja meelsust. Küll aga olid nad agarad tagant utsitama ja mõni lihtsam vend ei pidanud paljuks lillepeenrast kivide kangutamistki, unustades korraga kõik ealised iseärasused nagu algava radikuliidi ja kõrge vererõhu. Kolmandad tõid usinalt lilli, seisid pikettideski, kuid suures osas häbenevad nüüd silmi peast, soovimata end näha samas pundis marodööridega. Neljas aga – noh jah, mis sa lollikestest ikka räägid.

Loomulikult võib iga konkreetne inimene kuuluda ka korraga mitmesse gruppi, olla nt veteran-impeeriumlane kui hilismigrant-lollike. Võimalikud on variandid, nagu kunagi öeldi.

Kokkuvõttes tuleb aga tõdeda, et nii tundliku teema puhul on liigne üldistamine ja ühe mõõdupuuga kõigi mõõtmine ilmselt kurjast. Lahterhaaval võttes saame ise asjast paremini aru ja suudame ka edasi edukamalt tegutseda.

Karmo Tüür
7.05.2007