Üldistamine ja lahterdamine

Miks NAD küll nii teevad? See küsimus on olnud ilmselt viimase nädala populaarseim. Ja tavaliselt järgneb kohe ka seletus – sest et NAD on KÕIK säändsed ja sihandsed.

Ega taolises üldistamises ju midagi üleloomulikku ole. Kuna me ei suuda hoomata maailma tema mitmekesisuses, siis kasvame üles lihtsustamise peal. Hea ja halb, meie ja nemad – kõik need üldistused on vajalikud, eriti lapsele, kelle meeled ei võimalda veel kõigest täpselt aru saada.

Ega ütluses „brasiillased on hullud jalgpallurid” või „japsid on töönarkomaanid” pole midagi paha – nad on meist nii kaugel, et võime endale taolist üldistust lubada. Samas lähemat seltskonda, eriti oma kaaskodanikke võiksime siiski pisut täpsemini tunda ja arukamalt käsitleda.

Tallinna mäsu järgsed kommentaarid kandsid tihti hirmutavalt primitiivse ülelihtsustamise templit. Tavapäraseks kujunes väide, et rahutuste veelahe jooksis mööda keelepiiri. Et justkui kõik meeleavaldajad ja märatsejad olid venelased või vähemalt venekeelsed.

Selguse mõttes tuleks siiski see seltskond lahterdada. Tuua välja, kes mida ja miks tegid. Sotsiaalteadlastele heidetakse mõnikord ette, et nad kipuvad nö elusat lehma tükeldama, jagama terviklikku ühiskonda kunstlikult osadeks. Kuid selline lahterdamine annab parema võimaluse toimuvat mõista kui üle-üldistamine.

Prooviks siis vaadata, kes olid nood tegelased, kelle uskumatuid tegusid enamik häid eestimaalasi läbi telepurgi jälgis?

Eri grupid…
Esimese grupina võib välja tuua need, kellele tõepoolest oli hingelähedane pronkssõdur kui mälestusmärk. Kui koht, kuhu tulla oma langenud kaaslasi või lähedasi mälestama, pead langetama ja vanu aegu meenutama. Loomulikult olid nemad vastu kuju teisaldamisele, sest tajusid seda kui tõsist pühaduseteotust.

Teine grupp on tõsimeelsed impeeriumlased. Need, kes ei ole siiani üle saanud „XX sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist”. Nende jaoks ei olnud ausambal mingit sisulist väärtust. Alles Eesti võimude poolt välja öeldud soov seda teisaldada tekitas nonde hinges protesti, et „kuidas nad julgevad”! Selles seltskonnas oli märkimisväärne osa endisi interrindlasi, kes olid 15.a. tagasi sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja kes tajusid nüüd oma uut võimalust.

Kolmanda grupina võib eristada teise-kolmanda põlvkonna sisserännanuid, kes olid just-just selle kuju näol leidmas endale identiteedituge. Sümbolit, mille ümber koondudes tajuda õnnestav-selget „meie”-tunnet. See seltskond oli pisut lapsikult solvunud, kuna võim kavatses neilt ära võtta vastleitud tugipunkti ähmases minapildis.

Neljandaks ei saaks rääkida isegi mitte niivõrd kindlast grupist, kuivõrd hajusast kaasajooksikute kambast. Iseseisva mõtlemisvõimeta noortest (ja mitte niiväga noortest) kes tihti moodustavad kõikvõimalike ürituse põhimassi. Inimesed, kes tulevad vaatama, mis juhtub ja lähevad oma süüdimatuse tõttu kaasa pea iga lollusega.

… eri motiivid
Eks neid erinevaid gruppe ja grupikesi võib ju välja tuua veel küllaga. Aga piisab nendestki, et üle vaadata tees sellest, nagu oleks kõik mässajad olnud venekeelsed. Piir ei jookse siin mööda keelt, vaid meelt. On vanameelseid, lihtsa- ja nõukameelseid, igat mast rahulolematuid ja kaasajooksikuid. Iga grupp erines erinevas konfliktifaasis eri rollis ja eri moodi.

Esimesed ilmselt kiva ei loopinud, kuid olid aktiivsed konflikti rahumeelses faasis, käies kord-kaks kuju juures napsi võtmas. Teistel oli ehk ka sinna asja, näitamaks veteranide najal oma loosungeid ja meelsust. Küll aga olid nad agarad tagant utsitama ja mõni lihtsam vend ei pidanud paljuks lillepeenrast kivide kangutamistki, unustades korraga kõik ealised iseärasused nagu algava radikuliidi ja kõrge vererõhu. Kolmandad tõid usinalt lilli, seisid pikettideski, kuid suures osas häbenevad nüüd silmi peast, soovimata end näha samas pundis marodööridega. Neljas aga – noh jah, mis sa lollikestest ikka räägid.

Loomulikult võib iga konkreetne inimene kuuluda ka korraga mitmesse gruppi, olla nt veteran-impeeriumlane kui hilismigrant-lollike. Võimalikud on variandid, nagu kunagi öeldi.

Kokkuvõttes tuleb aga tõdeda, et nii tundliku teema puhul on liigne üldistamine ja ühe mõõdupuuga kõigi mõõtmine ilmselt kurjast. Lahterhaaval võttes saame ise asjast paremini aru ja suudame ka edasi edukamalt tegutseda.

Karmo Tüür
7.05.2007