Ajalooline tõde?

Nagu reumatismus ja mitmed muud kroonilised tõved, nii teravnevad kevadeti ka mitmed vaimsed hädad. Juba pikemat aega on Eestimaa ihu ja vaimu kurnanud üks vaevus, mis ägeneb igal kevadel, andes eriti teravalt tunda 9.mai paiku.

Selle häda nimi on Tõde. Täpsemalt Ajalooline Tõde. Veelgi täpsemalt miski, mida kiputakse nimetama ajalooliseks tõeks. Probleem on aga selles, et taolist nähtust nagu „ajalooline tõde” ei ole looduses olemas.

Mis siis tegelikult toimub? Igal aastal vähemalt ühel päeval selgub, et „head eestimaalased” elavad vähemalt kahes erinevad maailmas ehk aegruumis.

Ruumiga on asi enam-vähem korras – mõlemad pooled on enamasti nõus, et tegu on Eesti ja Tallinna ja Tõnismäega.

Ajaga on aga keerulisem. Kuigi see va aeg peaks voolama kõigi jaoks ühtemoodi, ilmnevad mõningad eripärad. Ütleks lausa et seaduspärad – üks seltskond näeb ajas toimunut ühtemoodi, teine teistmoodi.

Ning siis minnakse omavahel tülli. Nagu lapsed, kes mängivad võmme ja pätte, et kord on üks hea ja teine paha ja siis jälle vastupidi. Või siis rahvastepalli või mõnd muud lahedat meeskonnamängu. Andmata endale aru, et iga taoline mäng ja rollijaotus tingib erineva arusaama asjadest. Mis ühe jaoks on vahva võit, on teise jaoks niru kaotus. Ja platsi ääres seisva pealtvaataja jaoks on see kõik üleüldse vaid mäng, mille tulemus ei peaks kõrvaltseisja elu üleüldse mõjutama.

Aga kae nalja – võitja-meeskond ronib pealtvaatajatele mängu järel saabastega selga ning nõuab, et nood tunnistaksid võidu vägevust ning võitjate vääramatut õigust tõlgendada kogu mängu käiku.

Sest mis see kõik muud on kui üks mäng. Puhuti verine, kohati õel, aga laias laastus üks kivikuninga-mäng. Hetkeks kõrgemale kohale trüginu arvab, et tema järgi peab ümber kujunema kogu maailm.

Ma poleks kunagi arvanud, et jõuan niikaugele, et tsiteerin elavat presidenti. Minu ainus lohutus on see, et tegu on tsiteeriva presidendiga ja tegu on ammusurnud targa mehe sõnadega. „Ärgem muutugem nendesarnasteks” – see on üteluse mõte (jätan kättemaksu osa teadlikult välja).

Ärgem muutugem sama narrilt väiklaseks tegelaseks, kes kuulutab oma Ajaloolist Tõde. Sest seda pole olemas. Ajalool pole olemas oma Tõde. On ajas toiminud sündmused, mida meie põimime kokku oma looks. Ja see meie lugu on Meie Tõde, neil on Nende Tõde.

Sestap laskem neil tähistada omi pühasid ja kummardada omi puuslikke. Meil jagub endagi omi, mis – uskuge mind – näivad eemalt vaadates sama veidrad ja vastuolulised.

Rünnates nende omi, ei muutu meie tõde vägevamaks ega nende oma väetimaks. Suisa vastupidi – me kinnitame nende usku. Ja kõrvaltvaatajate veendumust, et küllap see mäng ikka oluline on, kui nii kõvasti rabeletakse.

Ma ei kutsu üles teist põske pöörama – taoline kristlik vagatsemine pole minu loomuses. Ma lihtsalt arvan, et me ei peaks laskma ennast provotseerida. Sest et – loll on olla loll. Rumal on astuda mitmendat korda sama reha otsa.

Karmo Tüür
Uskmatu politoloog
22.04.2007
-------
lugu on kirjutet varem, aga ilmus siia alles nüüd (11.05..2007), kuna reeglina püüan materjale enne trükkiminekut mitte blogisse panna