Kazahstan ja USA – neid kahte riiki sidus siiani enamuse silmis vaid haige aju sünnitis Borat. Kuid mõne päeva eest kirendasid maailma uudisteagentuurid lugudest, kus need kaks riiki seisid ühes uudisloos kõrvuti juba hoopis teisel põhjusel.
Nimelt muutis Kazahstan oma põhiseadust ja USA kõrged esindajad kiitsid selle heaks. Et tehtud samm olla olnud õiges suunas ... noh vähemalt suures plaanis võttes.
Eks ta tõesti ole – seni autokraatselt presidentaalne vabariik on vastavalt uutele seadusesätetele teel parlamentaar-presidentaarsuse suunas. Kahekojalise parlamendi koosseisu suurendatakse, nende volitusi laiendatakse. Tugevdatakse erakondade rolli, muuhulgas võimaldatakse nende finantseerimist riigi poolt.
Mis kõige olulisem, piiratakse presidendi rolli ja ametiaega. Seni 7-aastasest ametiajast saab 5-aastane ning üks inimene ei tohi selles ametis olla rohkem kui kaks korda järjest. Tõsi küll, siin on üks aga – need muudatused ei kehti praegu ametisoleva presidendi suhtes. Enamgi veel – praegune president Nursultan Nazarbajev saab endale eluaegse presidendi tiitli.
Kui ühe inimese kuulutamine (põhi-)seadusest ülemaks on terve mõistuse ja heade tavade vastane, siis kuidas sai USA seda sammu toetada? No alustame sellest, et seda ei teinud mitte kogu Ameerika tervikuna, vaid seni kõige tõsisem toetus on tulnud Riigidepartemangu pressiesindajalt Sean McCormack suust. Tema sõnul oli tegemist siiski kokkuvõttes sammuga õiges suunas – kui vaadata üleüldist protsessi.
Loomulikult kutsus taoline arvamus esile protestitormi Kazahstani opositsiooni poolt. Jah, tõepoolest, vaatamata kõigele on Kazahstanis olemas ka opositsioon.
Nende sõnul toetab USA Nazarbajevit, kes on ametis juba 17 aastat, mitte tolle ilusate silmade ega isegi mitte poliitiliste vaadete pärast. Asi olla taas naftas. USA on väga kõvasti investeerinud sealsessse energiasektorisse, arvestades, et Kazahstan saab 10 aasta jooksul olema maailma tipptootjate hulgas.
Ühtlasi on Kazahstan seni olnud ka USA jaoks oluline liitlane Afganistaani-kampaanias. Mis aga saanuks juhul, kui Nazarbajev pidanuks seniste reeglite kohaselt oma ametist tagasi astuma aastal 2012, ei tea keegi. Osade kommentaatorite väitel ollagi Nazarbajevi samm olnud tehtud selleks, et päästa riiki süvenevast võimuvõitlusest võimalike järeltulijate vahel.
Viimane asjaolu viib mõtted paratamatult Venemaale. Üllatuslikult on sealne võim ja meedia olnud äärmiselt tagasihoidlik. Ei Kreml ega välisministeerium pole vajalikuks pidanud väljendada oma ametlikku seisukohta. Enamik sealsete vaatlejate hinnanguid on olnud mõõdukalt kiitvad. Eks taoline käitumine ole ka selge, sest ka Venemaa vajab Kazahstani nagu õhku – nii liitlasena SRÜ’s kui laiemas regionaalses koostöös.
Mis aga puudutab USA toetust toimuvale, siis pole see kaugeltki ühtne. Muuhulgas on USA enda irvhambad meelde tuletanud Valge Maja toetust Haiiti presidendile François Duvalier 1960’il. Tegu oli tol hetkel olulise vastumeetmega kommunistlike revolutsioonide katsetele – paikneb ju Haiiti Vabariik Kuuba vahetus naabruses. Asja muudab aga koomiliseks tolle riigijuhi samasugune soov olla piiramatult armastatud – võetagu kasvõi tema „tiitel”: Eluaegne President, Revolutsiooni Ülemjuht, Rahvusühtsuse Apostel, Vaeste Heategija, Tööstuse ja Kommertsi Patroon, Hingede Elektriseerija. Sinnamaani on Nazarbajevil veel pikk tee.
Olgu lõpuks naljaga pooleks öeldud, et kogu lugu puudutas mindki. Olen üks kaasautoreid äsjailmunud Eesti Entsüklopeedia 15.köites „Maailma riigid”. Kõige muu hulgas kirjutasin ka lõigu Kazahstani poliitilise süsteemi kohta – seda loomulikult vana põhiseaduse kohaselt. Ja nüüd näe, kõik see töö vastu taevast. Siit moraal – ärgem kippugem põhiseaduse kallale. Vastasel juhul muutuvad üle maailma paljud teatmeteosed kasutuks. Nii USA’s kui Kazahstanis.
Karmo Tüür
24.05.2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment